Language of document : ECLI:EU:T:2021:933

ÜLDKOHTU OTSUS (üheksas koda)

21. detsember 2021(*)

Lepinguväline vastutus – Liidu eri programmide raames sõlmitud toetuslepingud – Lepingutingimuste rikkumine toetust saanud ühingu poolt – Toetuskõlblikud kulud – OLAFi uurimine – Ühingu likvideerimine – Sissenõudmine selle ühingu liikmetelt – Sundtäitmine – Komisjoni esindajate väited liikmesriigi kohtutes – Kostja määratlemine – Vorminõuete rikkumine – Osaline vastuvõetamatus – Isikutele õigusi andva õigusnormi piisavalt selge rikkumine

Liidetud kohtuasjades T‑721/18 ja T‑81/19,

Zoï Apostolopoulou, elukoht Ateena (Kreeka),

Anastasia Apostolopoulou-Chrysanthaki, elukoht Ateena,

esindaja: advokaat D. Gkouskos,

hagejad,

versus

Euroopa Komisjon, esindajad: J. Estrada de Solà ja T. Adamopoulos,

kostja,

mille ese on ELTL artikli 268 alusel esitatud nõuded, millega palutakse sisuliselt selle kahju hüvitamist, mida hagejad väidetavalt kandsid komisjoni esindajate väidete tõttu Protodikeio Athinon’is (Ateena esimese astme kohus) ja Efeteio Athinon’is (Ateena apellatsioonikohus) nende suhtes algatatud 16. juuli 2014. aasta kohtuotsuse Isotis vs. komisjon (T‑59/11, EU:T:2014:679) ja 4. veebruari 2016. aasta kohtuotsuse Isotis vs. komisjon (T‑562/13, ei avaldata, EU:T:2016:63) sundtäitmisele vastulause esitamise menetluses.

ÜLDKOHUS (üheksas koda),

koosseisus: koja president M. J. Costeira, kohtunikud M. Kancheva (ettekandja) ja T. Perišin,

kohtusekretär: ametnik I. Pollalis,

arvestades menetluse kirjalikku osa ja 20. mai 2021. aasta kohtuistungil esitatut,

on teinud järgmise

otsuse

 Vaidluse taust

1        Esimene hageja kohtuasjades T‑721/18 ja T‑81/19, Z. Apostolopoulou, on advokaat, kes kuulub Ateena (Kreeka) advokatuuri. Teine hageja A. Apostolopoulou-Chrysanthaki, kes on ühtlasi esimese hageja ema, on pensionile jäänud endine ametnik.

 Kohtuasjas T721/18 hagiavalduse esitamisele eelnenud asjaolud

2        Hagejad on Kreeka tsiviilseadustiku artikli 741 alusel 7. jaanuaril 2004 asutatud mittetulundusliku tsiviilõigusliku ühingu Koinonia Tis Pliroforias Anoichti Stis Eidikes Anagkesi – Isotis (edaspidi „Isotis“) kaks ainsat liiget.

3        Kreeka tsiviilseadustiku artiklites 741–743 nimetatud tsiviilõiguslik ühing on tavaliselt loodud sellise isikuühendusena, millel ei ole juriidilise isiku staatust. Selline tsiviilõiguslik ühing võib vastavalt Kreeka tsiviilseadustiku artiklile 784 siiski omandada juriidilise isiku staatuse, kui on täidetud täisühingule ette nähtud tingimused, st tegelemine majandustegevusega, mille eesmärgiks ei või olla tulu saamine; koostatud on ühinguleping ja põhikiri ning need on avaldatud. Selline ühing on majanduslikku laadi, kui tema eesmärgi täitmise paratamatu või võimalik tagajärg on lepingulise kohustuse täitmine või tekib lepinguväline vastutus või kui selle käigus osutatakse teenuseid, mis äritavade kohaselt on tavaliselt tasustatud. Kui Kreeka tsiviilseadustiku artiklis 784 sätestatud tingimused ei ole täidetud ja ühingul puudub seega juriidilise isiku staatus, siis vastutab iga tsiviilõigusliku ühingu liige Kreeka tsiviilseadustiku artikli 759 alusel vastavalt oma osaluse suurusele kohustuste eest, mis on kolmandate isikute suhtes tekkinud ühingu juhtimise või esindamise käigus.

4        Kuna aga Isotis vastas asutamise kuupäeval Kreeka tsiviilseadustiku artiklis 784 ette nähtud tingimustele ja sellel tsiviilõiguslikul ühingul oli seega juriidilise isiku staatus, oli ühingu võlausaldajatel võimalik nõuda ühingu liikmetelt oma nõuete rahuldamist alles pärast ühingu lõpetamist ja likvideerimist ning tingimusel, et ühingu varast ei piisa nende nõuete rahuldamiseks.

5        Kreekas jõustus 11. aprillil 2012 seadus nr 4072/2012 ärikeskkonna parandamise kohta (Nómos 4072/2012 – Veltíosi epicheirimatikoú perivállontos; FEK A’ 86/11.4.2012), mille artikli 249 lõige 1 ja artikli 270 lõige 1 panevad juriidilise isiku staatusega tsiviilõigusliku ühingu liikmetele paralleelse, piiramatu ja solidaarse vastutuse ühingu võlgade eest.

6        Vastavalt Protodikeio Athinoni (Ateena esimese astme kohus, Kreeka) peetavas äriregistris avaldatud Isotise ühingulepingu ja põhikirja artiklile 2 on Isotise eesmärk edendada erivajadustega inimeste võrdset kohtlemist ja infoühiskonda kaasamist neid ligipääsetavust käsitlevatest üldtunnustatud ja asjakohastest rahvusvahelistest suunistest ja eeskirjadest teavitades ja neid levitades ning pakkuda nõustamist asjakohaste õigusnormide väljatöötamisel ja kohaldamisel.

7        Isotise ühingulepingu ja põhikirja artikli 5 kohaselt juhib esimene hageja üksinda ühingu kogu äritegevust, esindab seda kõikides ametiasutustes ning võtab ühingu nimel kohustusi, kinnitades neid oma allkirja ja ühingu pitseriga.

8        Ühingulepingu ja põhikirja artikli 8 kohaselt vastutab Isotis kui mittetulunduslik juriidiline isik võetud kohustuste ja võlgade eest üksnes ühingu vara ulatuses. Ühingu liikmed ei vastuta kolmandate isikute ees ühingu võlgade või muude kohustuste eest enam kui tehtud sissemakse ulatuses, mis on osa ühingu varast.

9        Isotis oli Euroopa Ühendusega, keda esindas Euroopa Ühenduste Komisjon, sõlminud mitu lepingut teatud projektide elluviimiseks. Kõnealused lepingud olid sõlminud ühelt poolt ühendus, keda esindas komisjon, ning teiselt poolt ühe konsortsiumi koordinaator ja selle liikmed, nende seas Isotis.

10      Komisjon viis 8.–12. veebruarini 2010 nende lepingute hulgast üheksa suhtes läbi finantsauditi. Lõplikus auditiaruandes, mille komisjon kiitis heaks ja edastas Isotisele 22. detsembril 2010, tuvastati järgmist:

–        Isotis ei ole mitu aastat järjest pidanud raamatupidamisarvestust, eelkõige kajastanud oma täpset tulu raamatupidamisregistrites ja arhiivis, rikkudes sellega asjakohaseid Kreeka õigusnorme; sellest tulenevalt ei ole tema raamatupidamiskirjed usaldusväärsed ega olnud võimalik teostada otsest võrdlust programmi täitmisega seotud kulude ja tulude ning tema kontode üldseisu vahel;

–        suurt osa tööajatabelitest oli süstemaatiliselt käsitsi parandatud, mida programmijuht oli ilma töötajate nõusolekuta tagantjärgi käsitsi teinud; see mõjutas märkimisväärselt deklareeritud tööaega ja tekitas kahtlusi töötundide registreerimisega seoses;

–        programmijuhi tööaja tabelites oli kajastatud töötunde liiga suures ulatuses, sest need hõlmasid ka muule kutsetegevusele pühendatud tunde;

–        Isotis deklareeris vääralt, et programmijuht ei osalenud ühe teise komisjoniga sõlmitud rahastamislepingu (ETSI STF 333) täitmisel;

–        sõidukulude põhjendus ei andnud usaldusväärset ja objektiivset ülevaadet lähetuste tingimustest ja nende raames tehtud tööst, kuivõrd enamik neist sõitudest ei olnud kõnealuste programmidega otseselt seotud.

11      Auditiaruandes jõuti järeldusele, et järelikult tuleb kõiki 2010. aasta auditi käigus kontrollitud lepingute täitmise kohta Isotise näidatud kulusid käsitada rahastamiskõlbmatutena ning tuleb tagasi nõuda kõik Isotisele makstud asjasse puutuvad summad.

12      Tuvastatud rikkumiste raskust arvestades soovitati auditiaruandes ka üles öelda kõik Isotise ja komisjoni vahelised kehtivad lepingud.

13      Komisjon esitas 22. detsembri 2010. aasta kirjas summad, mis iga 2010. aasta veebruaris auditeeritud lepingu puhul tuleb tagasi maksta, täpsustades, et kuna Isotisele makstud rahastamiskõlbmatute summade tõttu tuli teha korrigeerimisi, siis võib see mõjutada kõnealuste lepingute alusel tehtavaid tulevasi makseid või selle tulemusel võidakse teha sissenõudekorraldus. Ühtlasi teavitas ta Isotist, et lisaks nimetatud korrigeerimistele võivad tema teenistused välja arvutada 2010. aasta veebruari auditis viidatud lepingute üldtingimuste artikli II.30 kohaselt liidule makstava kindlasummalise hüvitise ja vajaduse korral väljastada selle hüvitise kohta sissenõudekorralduse.

14      Isotise suhtes alustati likvideerimist 28. detsembril 2010 sõlmitud lepingu alusel, mis avaldati 17. jaanuaril 2011 Protodikeio Athinoni (Ateena esimese astme kohus) ametlikus teatajas, milles avaldatakse teadaanded ühingute kohta. A, kes on ühtlasi esimese hageja abikaasa ja kes kuni selle kuupäevani tegeles Isotises Euroopa programmidega, määrati seejuures Isotise likvideerimist läbi viivaks likvideerijaks.

15      Isotis esitas 31. jaanuaril 2011 ELTL artikli 272 alusel hagi, mis registreeriti Üldkohtu kantseleis numbriga T‑59/11 ja milles paluti Üldkohtul tuvastada, et ta ei ole kohustatud 2010. aasta veebruaris auditeeritud lepingute raames tekkinud kulusid hüvitama, kuna need kulud on rahastamiskõlblikud, ning et komisjon on kohustatud talle välja maksma mõnes nimetatud lepingus ette nähtud toetuse viimase osa koos viivitusintressiga.

16      Komisjon väljastas 29. aprillil 2011 üheksa võlateadet, milles oli märgitud iga 2010. aasta veebruaris auditeeritud lepingu puhul tagastamisele kuuluv summa ja millega määrati Isotisele tasumisele kuuluvate summade maksetähtajaks 45 päeva, mis möödus 14. juunil 2011 ja mille möödumisel pidi neile lisanduma kõnealustes lepingutes ette nähtud viivitusintress Euroopa Keskpanga (EKP) määraga, millele lisandub 3,5 protsendipunkti.

17      Komisjon väljastas 2010. aasta veebruaris auditeeritud lepingute alusel 20. juunil 2011 kuus võlateadet, määrates hageja poolt nende lepingute üldtingimuste artikli II.30 kohaselt kindlasummalise hüvitisena tasumisele kuuluvate summade suuruseks kokku 70 471,47 eurot.

18      Lisaks algatas Euroopa Pettustevastane Amet (OLAF) komisjoni taotlusel uurimise, et selgitada välja, kas esimene hageja ja A on Isotises toime pannud liidu finantshuve kahjustavaid pettusi. Selle uurimise tulemusel koostati 15. novembril 2011 aruanne, milles OLAF soovitas võtta asjakohased meetmed ja teavitada Kreeka õiguskaitseasutusi kahtlustest, et on toime pandud liidu finantshuve kahjustav pettus. Komisjon edastas OLAFi lõpliku uurimisaruande Eisangelia Plimmeleiodikon Athinonile (prokuröri büroo Ateena kriminaalkohtu juures).

19      Üldkohus jättis 16. juuli 2014. aasta kohtuotsusega Isotis vs. komisjon (T‑59/11, EU:T:2014:679) Isotise nõuded rahuldamata ja rahuldas komisjoni vastuhagi, kohustades Isotist tagastama komisjonile 999 213,45 euro suuruse summa, millele lisandub alates 15. juunist 2011 EKP määraga viivitusintress, millele lisandub 3,5 protsendipunkti, ja mis vastab 2010. aasta veebruaris auditeeritud lepingute alusel talle makstud rahalisele toetusele; ning mõistis kuue lepingu alusel kindlasummalise hüvitisena välja 70 471,47 eurot, millele lisandub EKP määraga intress, millele lisandub 3,5 protsendipunkti, alates 5. augustist 2011.

20      Isotis esitas 16. juuli 2014. aasta kohtuotsuse Isotis vs. komisjon (T‑59/11, EU:T:2014:679) peale apellatsioonkaebuse, mis saabus Euroopa Kohtu kantseleisse 25. septembril 2014 ja registreeriti numbriga C‑450/14 P. Euroopa Kohus jättis selle apellatsioonkaebuse rahuldamata 31. mai 2016. aasta kohtumäärusega Isotis vs. komisjon (C‑450/14 P, ei avaldata, EU:C:2016:477).

21      Ühendus oli sõlminud samal ajal 2010. aasta veebruaris auditeeritud lepingutega lepingu nr 238940 „REsponding to All Citizens needing Help (REACH112)“ äriühinguga Intelligence for Environment and Security – IES Solutions Srl ja 21 muu lepingupartneriga, kelle asukoht on erinevates liidu liikmesriikides, nende hulgas ka Isotis. Selle lepingu eesmärk oli viia ellu projekt REACH112, mis oli seotud konkurentsivõime ja uuendustegevuse raamprogrammi kuuluva info- ja sidetehnoloogia poliitika toetusprogrammi rakendamisega. Selle projekti eesmärk oli pakkuda tavapärasele telefonisidele alternatiivseid rakendusi, mis oleksid kõigile kättesaadavad.

22      Komisjon väljastas 13. septembril 2013 võlateate nr 3241310346, millega nõuti sisse 47 197,93 euro suurune summa põhjusel, et Isotis ei olnud projektis REACH112 alates 1. juulist 2010 enam osalenud. Võlateates oli täpsustatud, et see summa vastab projekti koordinaatori poolt hagejale eelnevalt väljamakstud summale ning et kulu, mis komisjon 2010. aasta veebruari auditi alusel heaks kiitis, oli 0 eurot.

23      Isotis esitas 24. oktoobril 2013 Üldkohtule ELTL artikli 272 alusel uue hagi, milles ta palus Üldkohtul tuvastada, et ta ei ole kohustatud eespool viidatud 47 197,93 euro suurust summat komisjonile tagasi maksma ja et vähemalt 13 821,12 euro ulatuses on komisjoni tagastamisnõue projekti REACH112 esimese aruandeperioodi kohta deklareeritud kulude osas alusetu. Kostja vastuses esitas komisjon Üldkohtule vastuhagi, milles palus mõista hagejalt tema kasuks välja 47 197,93 eurot koos viivitusintressiga.

24      Üldkohus rahuldas 4. veebruari 2016. aasta kohtuotsusega Isotis vs. komisjon (T‑562/13, ei avaldata, EU:T:2016:63) Isotise hagi osas, mis puudutab kulusid, mille ta oli deklareerinud projekti REACH112 esimese aruandeperioodi kohta, ning jättis selle ülejäänud osas rahuldamata. Seega jättis Üldkohus rahuldamata komisjoni vastuhagi kulude osas, mis Isotis oli deklareerinud projekti REACH112 esimese aruandeperioodi kohta, ja mõistis Isotiselt komisjoni kasuks välja 33 376,81 euro suuruse summa, millele lisandus viivis määraga 4% aastas alates 29. oktoobrist 2013 kuni selle summa täieliku tasumiseni.

25      Prokurör Ateena kriminaalkohtu juures leidis, et puuduvad tõendid selle kohta, et esimene hageja või A oleks toime pannud liidu finantshuve kahjustava pettuse, ja lõpetas 23. mail 2016 nende suhtes algatatud uurimise. Tema määruses täpsustati, et ükski toimiku dokument ei võimalda järeldada, et esimene hageja on olnud oluliselt seotud tema abikaasa mõne tegevusega kõnealuste lepingute rahastamise juures, mida OLAFi aruanne sõnaselgelt kinnitab.

26      Komisjon toimetas 7. septembril 2017 hagejatele kätte täitedokumendid nr 692/2016 ja nr 693/2016, mis Monomeles Protodikeio Athinon (Ateena esimese astme kohus ainuisikulises koosseisus, Kreeka) oli välja andnud vastavalt 31. mai 2016. aasta kohtumääruse Isotis vs. komisjon (C‑450/14 P, ei avaldata, EU:C:2016:477) ja 16. juuli 2014. aasta kohtuotsuse Isotis vs. komisjon (T‑59/11, EU:T:2014:679) alusel, ning 20. juuli 2017. aasta maksenõude enne 22. veebruari 2017 kogunenud summaga 1 090 055,42 eurot, millele lisandub intress iga viivitatud päeva eest kuni kogu selle summa tasumiseni.

27      Samal päeval toimetas komisjon hagejatele kätte ka 4. veebruari 2016. aasta kohtuotsuse Isotis vs. komisjon (T‑562/13, ei avaldata, EU:T:2016:63) alusel Monomeles Protodikeio Athinoni (Ateena esimese astme kohus ainuisikulises koosseisus) poolt välja antud täitedokumendi nr 553/2016 ning 20. juuli 2017. aasta maksenõude tasuda alates 29. oktoobrist 2013 kogunenud 33 376,81 euro suurune summa, millele lisandub intress 4% aastas kuni kogu selle summa tasumiseni.

28      Hagejad esitasid 11. septembril 2017 sundtäitmisele vastulause ja taotlesid Monomeles Protodikeio Athinonilt (Ateena esimese astme kohus ainuisikulises koosseisus) sundtäitmise peatamist.

29      Hagejad esitasid 1. novembril 2017 Monomeles Protodikeio Athinonile (Ateena esimese astme kohus ainuisikulises koosseisus) uuesti taotluse peatada sundtäitmine ja võtta meetmed nende isikuõiguste kaitsmiseks kuni vastulause kohta lõpliku otsuse tegemiseni.

30      Monomeles Protodikeio Athinon (Ateena esimese astme kohus ainuisikulises koosseisus) kuulas 12. detsembril 2017 avalikul kohtuistungil ära komisjoni esindajad ja hagejad seoses nende esitatud taotlustega peatada sundtäitmine ja rakendada esialgse õiguskaitse abinõusid. Sellel kohtuistungil andis üks OLAFi teenistuja komisjoni toetuseks tunnistusi.

31      Komisjon esitas 14. detsembril 2017 Monomeles Protodikeio Athinonile (Ateena esimese astme kohus ainuisikulises koosseisus) kahed „nõupidamiste märkmed“, mis puudutasid vastavalt sundtäitmise peatamise taotlust ja esialgse õiguskaitse abinõude rakendamise taotlust.

32      Monomeles Protodikeio Athinon (Ateena esimese astme kohus ainuisikulises koosseisus) jättis 11. jaanuaril 2018 ja 18. jaanuaril 2018 rahuldamata hagejate esitatud sundtäitmise peatamise taotluse ja esialgse õiguskaitse abinõude rakendamise taotluse.

33      Komisjoni esindajad esitasid 17. aprillil 2018 oma kirjalikud seisukohad, mis puudutasid hagejate poolt 11. septembril 2017 Monomeles Protodikeio Athinonile (Ateena esimese astme kohus ainuisikulises koosseisus) esitatud vastulauset sundtäitmisele.

34      Komisjoni esindajad esitasid 20. aprillil 2018 Monomeles Protodikeio Athinonile (Ateena esimese astme kohus ainuisikulises koosseisus) täiendava menetlusdokumendi.

35      Monomeles Protodikeio Athinon (Ateena esimese astme kohus ainuisikulises koosseisus) rahuldas 4. juulil 2018 osaliselt hagejate vastulause komisjoni esitatud sundtäitmise avalduse peale ja tühistas 20. juuli 2017. aasta maksenõude, mis on lisatud 31. mai 2016. aasta kohtumääruse Isotis vs. komisjon (C‑450/14 P, ei avaldata, EU:C:2016:477) ja 16. juuli 2014. aasta kohtuotsuse Isotis vs. komisjon (T‑59/11, EU:T:2014:679) alusel väljastatud täitedokumentide nr 692/2016 ja nr 693/2016 ärakirjale. Ülejäänud osas jäeti vastulause rahuldamata.

36      Hagejad esitasid 12. septembril 2018 Monomeles Protodikeio Athinoni (Ateena esimese astme kohus ainuisikulises koosseisus) otsuse peale apellatsioonkaebuse Efeteio Athinonile (Ateena apellatsioonikohus, Kreeka).

37      Komisjon nõudis 20. septembril 2018 Kreeka tsiviilkohtumenetluse seadustiku asjakohaste sätete alusel, et hagejate vahendid viies Kreeka krediidiasutuses arestitaks 1 222 233,91 euro ja 217 407,61 euro ulatuses. Selle nõude saanud krediidiasutused teatasid, et hagejatel ei ole seal pangakontot või et olemasolevatel kontodel ei ole hoiuseid, ning neist ainult ühel on hoius, mida ei saa arestida. Uurimise käigus tuvastas komisjon veel, et hagejate enda nimele ei ole registreeritud kinnisvara.

 Pärast kohtuasjas T721/18 hagi esitamist ilmnenud asjaolud

38      Komisjoni esindajad esitasid 12. detsembril 2018 Efeteio Athinonile (Ateena apellatsioonikohus) oma seisukohad apellatsioonkaebuse kohta, mille hagejad olid esitanud Monomeles Protodikeio Athinoni (Ateena esimese astme kohus ainuisikulises koosseisus) 4. juuli 2018. aasta kohtuotsuse peale.

39      Komisjoni esindajad esitasid 18. detsembril 2018 Efeteio Athinonile (Ateena apellatsioonikohus) täiendava menetlusdokumendi.

40      Efeteio Athinon (Ateena apellatsioonikohus) tühistas 31. juuli 2019. aasta kohtuotsusega Monomeles Protodikeio Athinoni (Ateena esimese astme kohus ainuisikulises koosseisus) 4. juuli 2018. aasta kohtuotsuse ja rahuldas hagejate vastulause komisjoni esitatud sundtäitmise avalduse peale. Efeteio Athinoni (Ateena apellatsioonikohus) otsus oli sisuliselt põhjendatud asjaoluga, et kohaldatav Kreeka õigus ei võimalda pöörata hagejate suhtes sundtäitmisele 31. mai 2016. aasta kohtumäärust Isotis vs. komisjon (C‑450/14 P, ei avaldata, EU:C:2016:477), 16. juuli 2014. aasta kohtuotsust Isotis vs. komisjon (T‑59/11, EU:T:2014:679) ja 4. veebruari 2016. aasta kohtuotsust Isotis vs. komisjon (T‑562/13, ei avaldata, EU:T:2016:63), kuna sundtäitmist saab taotleda üksnes Isotise kui juriidilise isiku suhtes, samas kui hagejate puhul on tegemist Isotise ainsate liikmetega ning see ühing oli sundtäitmise avalduse esitamise ajal juba likvideerimisel. Sama kohtuotsusega tühistas Efeteio Athinon (Ateena apellatsioonikohus) 20. juuli 2017. aasta maksenõude, mis sisaldus täitedokumendis, mis oli väljastatud 31. mai 2016. aasta kohtumääruse Isotis vs. komisjon (C‑450/14 P, ei avaldata, EU:C:2016:477) ja 16. juuli 2014. aasta kohtuotsuse Isotis vs. komisjon (T‑59/11, EU:T:2014:679) alusel, ning maksenõude, mis oli väljastatud samal päeval ja mis sisaldus 4. veebruari 2016. aasta kohtuotsuse Isotis vs. komisjon (T‑562/13, ei avaldata, EU:T:2016:63) alusel väljastatud täitedokumendis.

41      Komisjon teatas 6. augustil 2019 asjaomastele krediidiasutustele 20. septembri 2018. aasta arestimiskorralduste kehtetuks tunnistamisest.

 Menetlus ja poolte nõuded

42      Hagejad esitasid 7. detsembril 2018 Üldkohtu kantseleisse saabunud hagiavalduse, milles palusid muu hulgas hüvitada kahju, mis komisjoni esindajad ja OLAFi teenistuja neile väidetavalt tekitasid nende maine ja väärikuse riivamisega 31. mai 2016. aasta kohtumääruse Isotis vs. komisjon (C‑450/14 P, ei avaldata, EU:C:2016:477), 16. juuli 2014. aasta kohtuotsuse Isotis vs. komisjon (T‑59/11, EU:T:2014:679) ja 4. veebruari 2016. aasta kohtuotsuse Isotis vs. komisjon (T‑562/13, ei avaldata, EU:T:2016:63) sundtäitmisele esitatud vastulause menetluses Monomeles Protodikeio Athinonis (Ateena esimese astme kohus ainuisikulises koosseisus). Hagiavaldus registreeriti numbri T‑721/18 all.

43      Hagejad esitasid 12. veebruaril 2019 Üldkohtu kantseleisse saabunud hagiavalduse, milles palusid muu hulgas hüvitada kahju, mis komisjoni esindajad neile väidetavalt tekitasid nende maine ja väärikuse riivamisega Efeteio Athinoni (Ateena apellatsioonikohus) apellatsioonimenetluses Monomeles Protodikeio Athinoni (Ateena esimese astme kohus ainuisikulises koosseisus) 4. juuli 2018. aasta kohtuotsuse vastu, millega osaliselt rahuldati nende vastulause 31. mai 2016. aasta kohtumääruse Isotis vs. komisjon (C‑450/14 P, ei avaldata, EU:C:2016:477), 16. juuli 2014. aasta kohtuotsuse Isotis vs. komisjon (T‑59/11, EU:T:2014:679) ja 4. veebruari 2016. aasta kohtuotsuse Isotis vs. komisjon (T‑562/13, ei avaldata, EU:T:2016:63) sundtäitmise peale. Hagiavaldus registreeriti numbri T‑81/19 all. Hagejad palusid hagiavalduses, et see kohtuasi liidetaks Üldkohtu kodukorra artikli 68 alusel kohtuasjaga T‑721/18.

44      Üldkohus palus 1. augustil 2019 kodukorra artikli 89 lõike 3 punkti b alusel võetud menetlust korraldava meetme raames pooltel esitada oma seisukohad pooleli olevate kohtuasjade olukorra kohta, mis võib tekkida kohtuasjas T‑81/19 hagi esitamise tõttu, kui arvestada kohtuasjas T‑721/18 juba esitatud hagi. Hageja ja komisjon vastasid menetlust korraldavale meetmele vastavalt 30. augustil 2019 ja 3. septembril 2019.

45      Kuna Üldkohtu kodade koosseisu muudeti kodukorra artikli 27 lõike 5 alusel ja ettekandja-kohtunik kuulub nüüd üheksanda koja koosseisu, siis määrati käesolevad kohtuasjad sellele kojale.

46      Kohtuasjas T‑721/18 ei esitanud ükski pool taotlust kohtuistungi korraldamiseks kolme nädala jooksul alates menetluse kirjaliku osa lõpetamisest teatamisest. Kohtuasjas T‑81/19 palusid hagejad 20. veebruaril 2020 kodukorra artikli 106 alusel kohtuistungi korraldamist.

47      Üldkohus esitas 11. mail 2020 menetlust korraldavate meetmete raames hagejatele küsimused kohtuasjades T‑721/18 ja T‑81/19 ning komisjonile kohtuasjas T‑81/19. Komisjon ja hagejad vastasid Üldkohtu küsimustele vastavalt 8. juunil 2020 ja 15. juunil 2020.

48      Üldkohtu üheksanda koja president liitis 26. juuni 2020. aasta otsusega vastavalt kodukorra artiklile 68 kohtuasjad T‑721/18 ja T‑81/19 menetluse kirjaliku ja suulise osa ning lõpliku kohtulahendi huvides.

49      Ettekandja-kohtuniku ettepanekul otsustas Üldkohus (üheksas koda) avada liidetud kohtuasjades T‑721/18 ja T‑81/19 menetluse suulise osa. Hagejad taotlesid 28. septembril 2020 kodukorra artikli 107 lõike 2 alusel COVID-19 kriisist tuleneva terviseolukorra tõttu, et lükataks edasi esialgu 9. oktoobrile 2020 määratud kohtuistung, kuhu nad olid nõuetekohaselt kutsutud. Hagejad taotlesid 18. novembril 2020 samadel põhjustel 4. detsembrile 2020 määratud kohtuistungi edasilükkamist. Endiselt samadel põhjustel taotlesid hagejad 28. jaanuaril 2021 uuesti kohtuistungi edasilükkamist, milleks oli määratud 4. veebruar 2021. Lisaks täpsustasid hagejad, et nad ei soovi kasutada võimalust osaleda kohtuistungil videokonverentsi teel. Üldkohtu kantselei teatas 4. veebruaril 2021 pooltele, et kohtuistung suuliste seisukohtade ärakuulamiseks toimub 20. mail 2021.

50      Hagejad taotlesid 29. aprillil 2021 saadetud kirjades esiteks, et ettekandja-kohtunik ei osaleks kõnealuste kohtuasjade lahendamises Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artiklis 18 ja kodukorra artiklis 16 sätestatud põhjustel, ning teiseks palusid nad uuesti lükata kohtuistung edasi kuni uue ettekandja-kohtuniku määramiseni.

51      Üldkohtu president otsustas pärast ettekandja-kohtuniku ärakuulamist 12. mai 2021. aasta otsusega jätta rahuldamata hagejate taotluse, et ettekandja-kohtunik ei osaleks kõnealuste kohtuasjade lahendamises.

52      Poolte kohtukõned ja vastused Üldkohtu esitatud küsimustele kuulati ära 20. mai 2021. aasta kohtuistungil.

53      Kohtuasjas T‑721/18 paluvad hagejad Üldkohtul:

–        mõista komisjonilt ja liidult solidaarselt välja kummagi hageja kasuks 500 000 eurot, mõlemale tekitatud järgmise kahju eest:

–        100 000 eurot mõlema hageja isikuõiguste rikkumise eest komisjoni „märkmetes“, mis saabusid Monomeles Protodikeio Athinoni (Ateena esimese astme kohus ainuisikulises koosseisus) 14. detsembril 2017 pärast 12. detsembril 2017 toimunud kohtuistungit, kus käsitleti hagejate 11. septembri 2017. aasta hagi, milles taotleti nende suhtes alustatud sundtäitmise peatamist,

–        100 000 eurot mõlema hageja isikuõiguste rikkumise eest komisjoni „märkmetes“, mis saabusid Monomeles Protodikeio Athinoni (Ateena esimese astme kohus ainuisikulises koosseisus) 14. detsembril 2017 pärast 12. detsembril 2017 toimunud kohtuistungit, kus käsitleti hagejate 1. novembri 2017. aasta hagiavaldust, mis puudutas sundtäitmise peatamist ja nende isikuõiguste kaitset,

–        100 000 eurot mõlema hageja isikuõiguste rikkumise eest hagejate 11. septembri 2017. aasta hagiavaldust puudutavas esialgse õiguskaitse menetluses – milles taotleti hagejate suhtes algatatud sundtäitmise peatamist, ja käsitleti hagejate 1. novembri 2017. aasta hagiavaldust, mis puudutas sundtäitmise peatamist ja nende isikuõiguste kaitset – Monomeles Protodikeio Athinonis (Ateena esimese astme kohus ainuisikulises koosseisus) 12. detsembril 2017. toimunud kohtuistungile kutsutud ja küsitletud tunnistaja esitatud tunnistuses,

–        100 000 eurot mõlema hageja isikuõiguste rikkumise eest komisjoni 17. aprilli 2018. aasta seisukohtades, mis esitati Monomeles Protodikeio Athinoni (Ateena esimese astme kohus ainuisikulises koosseisus) kohtuistungil hagejate vastulause üle, mis esitati nimetatud kohtule 11. septembril 2017,

–        100 000 eurot mõlema hageja isikuõiguste rikkumise eest komisjoni 20. aprilli 2018. aasta täiendavas menetlusdokumendis, mis esitati Monomeles Protodikeio Athinonile (Ateena esimese astme kohus ainuisikulises koosseisus) pärast kohtuistungit hagejate vastulause üle, mis esitati nimetatud kohtule 11. septembril 2017,

–        kohustada komisjoni ja liitu hoiduma tulevikus hagejate isikuõiguste mis tahes rikkumisest;

–        kohustada komisjoni taastama nende au ja maine, esitades avalduse Efeteio Athinonile (Ateena apellatsioonikohus), kus on pooleli menetlus sundtäitmisele esitatud vastulause üle;

–        mõista kohtukulud välja komisjonilt ja liidult.

54      Komisjon palub Üldkohtul:

–        jätta hagi vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata;

–        teise võimalusena jätta hagi põhjendamatuse tõttu rahuldamata;

–        mõista kohtukulud välja hagejatelt.

55      Kohtuasjas T‑81/19 paluvad hagejad Üldkohtul:

–        mõista komisjonilt ja liidult solidaarselt välja kummagi hageja kasuks 1 100 000 euro suurune hüvitis mittevaralise kahju eest, mida nad kandsid oma isikuõiguste rikkumise tõttu, kuna komisjoni esitas valeväiteid oma seiskohtades ja täiendavas seisukohas kostja vastuses, mille ta esitas Efeteio Athinonile (Ateena apellatsioonikohus), täpsemalt:

–        50 000 eurot väite eest, et „ainus viis Euroopa rahaliste vahendite sissenõudmiseks on võtta sundtäitmismeede kostjate vara vastu (kelleks on ka füüsilised isikud, kes tegutsesid [Isotise] selja taga – ühingu liikmed)“, kuna selles väites viidatakse selgelt ja otseselt sellele, et hagejad haldasid ainult Euroopa programme; et nad tegutsesid läbipaistmatult; et nad omastasid Euroopa rahalisi vahendeid ja et Isotis oli nende vihjete kohaselt fiktiivne juriidiline isik,

–        50 000 eurot väite eest, et „kostjad püüdsid täiesti ebaseaduslikult ja kuritahtlikult hoida kõrvale igasugusest vastutusest ja distantseeruda tegevusest, milles nad osalesid ning mida nad korraldasid kümne aasta jooksul otseselt ise ja oma lähimasse pereringi kuuluva isiku vahendusel“,

–        50 000 eurot väite eest, et „õiguslikult tõendatud on ka see, et viimati nimetatu kandis väidetavalt olulist kahju, mis on vastaspooleks oleva tsiviilõigusliku ühingu juhtide mitme aasta jooksul toime pandud tegude ja rikkumiste otsene tagajärg“,

–        50 000 eurot väite eest, et tegemist on võlakohustusega, „mida ei ole võtnud neist sõltumatu õigussubjekt, vaid neile kuuluv mittetulunduslik tsiviilõiguslik ühing, kelle taga on algusest peale seisnud üksnes kostjad ning nende lähimasse pereringi kuuluv isik“, kuna selles väites viidatakse selgelt ja otseselt sellele, et hagejad haldasid ainult Euroopa programme; et nad tegutsesid läbipaistmatult; et nad omastasid Euroopa rahalisi vahendeid ja et Isotis oli nende vihjete kohaselt fiktiivne juriidiline isik,

–        50 000 eurot väite eest, et „kostjad olid selle tsiviilõigusliku ühingu ainsad liikmed ja algusest kuni lõpuni oli selle ühingu käsutuses olevate Euroopa avaliku sektori rahaliste vahendite haldamine nende kontrolli all,

–        50 000 eurot väite eest, et „käesoleval juhul on [nad] nüüd aru saanud, et nad ei saa enam lõputult oma vastutusest kõrvale hoida, varjudes neile kuuluva tsiviilõigusliku ühingu juriidilise isiku väidetava „autonoomsuse“ taha“, kuna selles väites viidatakse selgelt ja otseselt sellele, et hagejad haldasid ainult Euroopa programme; et nad tegutsesid läbipaistmatult; et nad omastasid Euroopa rahalisi vahendeid ja et Isotis oli nende vihjete kohaselt fiktiivne juriidiline isik,

–        50 000 eurot väite eest, et „kostjad üritavad selle väite abil veel kord oma vastutusest kõrvale hoida, varjudes neile kuuluva mittetulundusliku tsiviilõigusliku ühingu väidetava „juriidilise isiku staatuse“ taha“, kuna selles väites viidatakse selgelt ja otseselt sellele, et hagejad haldasid ainult Euroopa programme; et nad tegutsesid läbipaistmatult; et nad omastasid Euroopa rahalisi vahendeid ja et Isotis oli nende vihjete kohaselt fiktiivne juriidiline isik,

–        50 000 eurot väite eest, et „me rõhutame vastaspoolte argumenti tagasi lükates kategooriliselt, et Euroopa Komisjon ei ole kunagi tunnustanud “Koinonia Tis Pliroforias Anoichti Stis Eidikes Anagkes – Isotist“ iseseisva juriidilise isikuna“,

–        50 000 eurot väite eest, et „teisisõnu on tegemist tsiviilõigusliku ühinguga, mille eesmärk on heategevus ning sotsiaalne ja inimlik solidaarsus erivajadustega isikute suhtes, kelle võrdset kohtlemist infoühiskonna valdkonnas ta kohustus edendama[;] ta ei taotle tulu; tema ühinguleping ja põhikiri näevad sõnaselgelt ette, et „[i]gal juhul tegutseb ühing mittetulundusliku juriidilise isikuna" (artikli 2 viimane lõik)“,

–        50 000 eurot väite eest, et „sellise põhikirjajärgse tegevusalaga ühingul ei ole juriidilise isiku staatust, kuna mittetulundusliku tsiviilõigusliku ühingu „ideoloogilisi“ ja „moraalseid“ teenuseid ei saa pidada majanduslikku laadi teenusteks; pealegi toetas komisjon teda just selle eesmärgi tõttu; Kreeka tsiviilseadustiku artikli 759 kohaselt vastutavad tsiviilõigusliku ühingu kohustuste eest Euroopa Komisjoni ees seega mõlemad selle liikmetest kostjad“,

–        50 000 eurot väite eest, et „[t]äpsemalt, [esimene hageja] oli üks kahest tsiviilõigusliku ühingu Isotis liikmest, ainus juhatuse liige, seaduslik esindaja ja varahoidja, samas kui [teine hageja] oli teine kahest tsiviilõigusliku ühingu liikmest“,

–        50 000 eurot väite eest, et „[t]egemist oli tsiviilõigusliku isikuühinguga, mille registrijärgne asukoht oli kostjate alaline elukoht“,

–        50 000 eurot väite eest, et „kostjad (isegi koos teiste isikute panusega, nagu esimese [hageja] abikaasa [A]) olid määratletud ainsate isikutena, kellel on õigus võtta oma ühingu suhtes kõiki otsuseid, hallata kõiki ühingu äriasju, pidada läbirääkimisi ja sõlmida lepinguid kolmandate isikutega[;] [a]inult need kaks liiget võisid iseseisvaid otsuseid vastu võtta[;] [n]ende ühing oli olemas puhtalt formaalselt“,

–        50 000 eurot väite eest, et „[k]ogu eeltoodu põhjal võib mõistlikult järeldada, et mittetulundusliku tsiviilühingu [Isotis] pikka aega kestnud likvideerimine on toimunud ilmselgel kuritarvituse eesmärgil, et vältida ühingu ja selle liikmete õiguslikku vastutust ühingu võlausaldajate ees“,

–        50 000 eurot väite eest, et „[Isotis] on mittetulunduslik, majandusliku eesmärgita ja töötajateta tsiviilõiguslik väikeühing“,

–        50 000 eurot väite eest, et Isotis on ühing, „kes ei ole teinud tehinguid kuigi paljude kolmandate isikutega“,

–        50 000 eurot väite eest, et Isotis on ühing, „kes ei olnud kohustatud järgima raamatupidamisstandardeid ja pidama keerukaid äridokumente“,

–        50 000 eurot väite eest, et „asjaomase tsiviilõigusliku ühingu tegevus ja korraldus ei olnud nii keerukas, et see oleks likvideerimisel saanud kaasa tuua selliseid viivitusi, millega tavaliselt on tegemist suurte äriühingute puhul, mille tegevus on igapäevane ja mitmekesine [;] [ü]ksnes sellisel juhul on äriühingu lõpetamisele järgnev pikaajaline likvideerimine põhjendatud“;

–        50 000 eurot väite eest, et „[p]ealegi oli [Isotisel] eriline heategevuslik eesmärk“,

–        50 000 eurot väite eest, et „tema töö oli selle lõpetamisel täiesti tehtud“,

–        50 000 eurot väite eest, et hagejad on „mõistagi vastutavad, sest juriidilise isiku staatuseta mittetulundusliku tsiviilõigusliku ühingu ainsate liikmetena osalevad nad ex lege oluliselt oma tsiviilõigusliku ühingu juhtimises ja tegevuses“ ning nad „on mõistagi vastutavad, kuna juriidilise isiku staatuseta mittetulundusliku tsiviilõigusliku ühingu ainsate liikmetena osalevad nad seadusest lähtuvalt oluliselt oma tsiviilõigusliku ühingu juhtimises ja tegevuses“,

–        50 000 eurot väite eest, et „kuna hagejad on mittetulundusliku tsiviilõigusliku ühingu [Isotis] liikmed, siis eeldatakse, et seda ühingut ka juhivad nemad, mitte mingid kolmandad isikud“;

–        kohustada komisjoni ja liitu hoiduma tulevikus nende isikuõiguste mis tahes riivamisest;

–        kohustada komisjoni esitama avalduse, millega taastatakse nende au ja maine;

–        mõista kohtukulud välja komisjonilt.

56      Komisjon palub Üldkohtul:

–        jätta hagi vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata või igal juhul põhjendamatuse tõttu rahuldamata;

–        mõista kohtukulud välja hagejatelt.

 Õiguslik käsitlus

 Vastuvõetavus

57      Komisjon esitab mitu vastuvõetamatuse väidet käesolevates kohtuasjades esitatud hagide kohta. Komisjon väidab, et hagid kohtuasjades T‑721/18 ja T‑81/19 on vastuvõetamatud, kuna hagiavaldused on ebatäpsed nii hagi eseme ja hagejate esitatud argumentide osas kui ka kostjate isikute ning teise ja kolmanda nõude ulatuse osas. Lisaks väidab komisjon, et hagi kohtuasjas T‑81/19 on vastuvõetamatu poolelioleva kohtuasja tõttu, kuna samad hagejad esitasid hagi kohtuasjas T‑721/18.

 Hagiavalduste ebatäpsus

58      Esitamata formaalselt vastuvõetamatuse vastuväidet kodukorra artikli 130 lõike 1 tähenduses, väidab komisjon, et hagid kohtuasjades T‑721/18 ja T‑81/19 ei vasta kodukorra artiklis 76 sätestatud selguse ja täpsuse nõuetele, mis puudutavad vaidluse eset, esitatud argumente ning nõuete teist ja kolmandat osa ning kostjate isikut.

–       Selguse ja täpsuse nõuete järgimine vaidluse esemes ja hagejate esitatud argumentides

59      Komisjon väidab, et vaidluse eset ei ole võimalik kindlaks teha, kuna kõik hagejate esitatud väited ja argumendid on seotud kas selliste vaidluste esemega, mille üle liidu kohus on teinud lõpliku otsuse, või selliste vaidluste esemega, mille üle on ELTL artikli 299 alusel ainsana pädev otsustama Kreeka kohus. Komisjon väidab samuti, et hagiavaldustest ei ole tal võimalik aru saada, milline on talle mõlemas kohtuasjas etteheidetav väidetavalt õigusvastane tegevus, ning seega mõista, kas ja millises ulatuses esineb põhjuslik seos tema tegevuse ja hagejate väidetava kahju vahel. Komisjoni sõnul on hagiavaldused ebatäpsed ka seetõttu, et need ei sisalda ühtegi viidet meetodile või parameetritele, mille alusel hagejad hindavad oma kahju ja määravad kindlaks hüvitiste summa. Komisjon väidab veel, et tal ei ole võimalik kindlaks teha, millise liidu institutsiooni vastu on esitatud teatud argumendid, mis puudutavad Euroopa Liidu Üldkohut või Monomeles Protodikeio Athinoni (Ateena esimese astme kohus ainuisikulises koosseisus). Hagiavaldused on ebaselged ka seetõttu, et nendes ei ole täpsustatud hagejate viidatud sätete ja õiguspõhimõtete ning hagi eseme vahelist seost. Kõik need ebatäpsused takistavad komisjonil käesolevates kohtuasjades tõhusalt ennast kaitsta.

60      Lisaks väidab komisjon kohtuasjas T‑721/18, et hagejad püüavad oma hagiga esiteks uuesti alustada vaidlust võla üle, mille summa on lõplikult kindlaks määratud ja mille sissenõudmist ta õiguspäraselt jätkas, ning teiseks püüavad nad tasaarvestada oma võlga mittevaralise kahju hüvitisega, mida nad nõuavad oma teises nõudes. Komisjoni sõnul rikub hagejate hagi kohtuotsuse seadusjõu põhimõtet.

61      Hagejad komisjoni argumentidega ei nõustu.

62      Olgu märgitud, et vastavalt Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 21 esimesele lõigule, mida sama põhikirja artikli 53 esimese lõigu ja kodukorra artikli 76 punkti d kohaselt kohaldatakse Üldkohtu menetluse suhtes, tuleb hagiavalduses märkida hagi ese, esitatavad väited ja argumendid ning lühiülevaade nendest väidetest. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt peab eespool loetletu olema märgitud piisavalt selgelt ja täpselt, et võimaldada kostjal oma kaitseks valmistuda ja Üldkohtul hagi lahendada vajaduse korral ilma täiendava teabeta. Õiguskindluse ja korrakohase õigusemõistmise tagamiseks on hagi vastuvõetavuseks vaja, et peamised faktilised ja õiguslikud asjaolud, millele tuginetakse, tuleneksid kas või kokkuvõtlikult, ent siiski seostatult ja arusaadavalt hagiavalduse tekstist endast (vt 12. detsembri 2019. aasta kohtuotsus Tàpias vs. nõukogu, T‑527/16, EU:T:2019:856, punkt 64 ja seal viidatud kohtupraktika).

63      Käesolevas asjas tuleb esiteks seoses kohtuasjaga T‑721/18 märkida, et hagiavalduse punktides 1–9 on kritiseeritud komisjoni hoiakut komisjoni ja Isotise vahelistes vaidlustes, milles tehti 31. mai 2016. aasta kohtumäärus Isotis vs. komisjon (C‑450/14 P, ei avaldata, EU:C:2016:477), 16. juuli 2014. aasta kohtuotsus Isotis vs. komisjon (T‑59/11, EU:T:2014:679) ja 4. veebruari 2016. aasta kohtuotsus Isotis vs. komisjon (T‑562/13, ei avaldata, EU:T:2016:63). Samuti tuleb märkida, et hagiavaldus sisaldab mitmeid viiteid selle menetluse käigule, milles hagejad esitasid vastulause eespool nimetatud otsuste sundtäitmisele ja mis algatati Monomeles Protodikeio Athinonis (Ateena esimese astme kohus ainuisikulises koosseisus) komisjoni taotluse alusel. Vastupidi sellele, mida väidab komisjon, nähtub hagiavaldusest piisavalt selgelt, et käsitletava hagi eesmärk ei ole seada kahtluse alla Euroopa Kohtu 31. mai 2016. aasta kohtumääruse Isotis vs. komisjon (C‑450/14 P, ei avaldata, EU:C:2016:477), Üldkohtu 16. juuli 2014. aasta kohtuotsuse Isotis vs. komisjon (T‑59/11, EU:T:2014:679) ja 4. veebruari 2016. aasta kohtuotsuse Isotis vs. komisjon (T‑562/13, ei avaldata, EU:T:2016:63) seadusjõudu ega vaidlustada otsuseid, mis Monomeles Protodikeio Athinon (Ateena esimese astme kohus ainuisikulises koosseisus) tegi nende otsuste sundtäitmise menetluses. Hagiavaldusest nähtub nimelt, et hagi eesmärk on saada hüvitist mittevaralise kahju eest, mis kummalegi hagejale väidetavalt tekkis komisjoni advokaatide ja OLAFi ühe teenistuja tegevuse tõttu kõnealuse sundtäitmise suhtes algatatud vastulausemenetluses.

64      Mis puudutab faktilisi asjaolusid, mida komisjonile sundtäitmisele vastulause esitamise menetluses ette heidetakse, siis tuleb märkida, et neid on piisavalt täpselt kirjeldatud hagiavalduse punktides 15–30, milles hagejad väidavad, et komisjoni advokaadid ja tunnistajana ära kuulatud OLAFi teenistuja olid Monomeles Protodikeio Athinonile (Ateena esimese astme kohus ainuisikulises koosseisus) esitatud dokumentides ja 12. detsembri 2017. aasta kohtuistungil teadlikult esitanud valeväiteid, esiteks kinnitades, et hagejad ise osalesid kaasfinantseeritavate Euroopa programmide, milles Isotis osales, juhtimises ja neid programme puudutavas kohtuvaidluses ning teiseks, et nad on liidule tekitanud olulist kahju.

65      Samuti on hagejad hagiavalduse punktides 41–84 piisavalt täpselt selgitanud põhjuseid, miks nende arvates kujutavad komisjonile etteheidetud asjaolud endast õigusvastast tegevust. Seega nähtub hagiavaldusest, et hagejate arvates on komisjonile etteheidetud tegevus õigusvastane, kuna sellega rikuti muu hulgas nende õigust inimväärikusele, mis tuleneb Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklist 1, Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikast, ELL artiklist 2 ja 10. detsembril 1948 vastu võetud ÜRO inimõiguste ülddeklaratsiooni preambulist; hea halduse põhimõtet, seaduslikkuse põhimõtet, heausksuse põhimõtet ja õiguspärase ootuse kaitse põhimõtet ning nende õigust tõhusale õiguskaitsevahendile ja õiglasele kohtulikule arutamisele, kuna see kujutab endast igal juhul õiguste kuritarvitamist.

66      Samuti tuleb tagasi lükata komisjoni argument, milles väidetakse, et hagiavalduses jääb ebaselgeks, millisel viisil on hagejad arvutanud välja mittevaralise kahju summa, mille hüvitamist nad nõuavad. Sõltumata küsimusest, kas hagejate kahjunõue on põhjendatud, ja Üldkohtu poolt sellele ex æquo et bono antavast hinnangust, tuleb nimelt tõdeda, et hagiavalduse esimeses nõudes on piisavalt täpsustatud, mil viisil arvutasid hagejad kummalegi tekkinud kahju suuruseks 500 000 eurot. Nimelt on seal märgitud, et see summa vastab kahjule, mille tekitasid viis väidet, mille komisjoni esindajad esitasid Monomeles Protodikeio Athinonis (Ateena esimese astme kohus ainuisikulises koosseisus) sundtäitmisele vastulause esitamise menetluses ja samas kohtus algatatud esialgse õiguskaitse menetluses, mille eest kumbki hageja nõuab hüvitist summas 100 000 eurot.

67      Teiseks, mis puudutab kohtuasja T‑81/19, siis tuleb märkida, et nii nagu ka kohtuasjas T‑721/18, kritiseeritakse hagiavalduse punktides 1–9 komisjoni hoiakut komisjoni ja Isotise vahelistes kohtuvaidlustes, milles tehti 31. mai 2016. aasta kohtumäärus Isotis vs. komisjon (C‑450/14 P, ei avaldata, EU:C:2016:477), 16. juuli 2014. aasta kohtuotsus Isotis vs. komisjon (T‑59/11, ei avaldata, EU:T:2014:679) ja 4. veebruari 2016. aasta kohtuotsus Isotis vs. komisjon (T‑562/13, ei avaldata, EU:T:2016:63). Samuti tuleb märkida, et hagiavaldus sisaldab mitmeid viiteid selle menetluse käigule, milles hagejad esitasid vastulause eespool nimetatud otsuste sundtäitmisele ja mis on algatatud Monomeles Protodikeio Athinonis (Ateena esimese astme kohus ainuisikulises koosseisus) ja Efeteio Athinonis (Ateena apellatsioonikohus) komisjoni taotluse alusel. Vastupidi sellele, mida väidab komisjon, nähtub hagiavaldusest piisavalt selgelt, et käsitletava hagi eesmärk ei ole seada kahtluse alla Euroopa Kohtu 31. mai 2016. aasta määruse Isotis vs. komisjon (C‑450/14 P, ei avaldata, EU:C:2016:477) ning Üldkohtu 16. juuli 2014. aasta otsuse Isotis vs. komisjon (T‑59/11, EU:T:2014:679) ja 4. veebruari 2016. aasta otsuse Isotis vs. komisjon (T‑562/13, ei avaldata, EU:T:2016:63) seadusjõudu ega vaidlustada otsuseid, mis Monomeles Protodikeio Athinon (Ateena esimese astme kohus ainuisikulises koosseisus) tegi sundtäitmise menetluses.

68      Niisiis nähtub hagiavaldusest, et hagi eesmärk on saada hüvitist mittevaralise kahju eest, mis väidetavalt tekkis kummalegi hagejale komisjoni esindavate advokaatide tegevuse tõttu apellatsioonimenetluses Monomeles Protodikeio Athinoni (Ateena esimese astme kohus ainuisikulises koosseisus) 4. juuli 2018. aasta kohtuotsuse suhtes, mis käsitleb komisjoni võimalust pöörata hagejate suhtes sundtäitmisele 31. mai 2016. aasta kohtumäärus Isotis vs. komisjon (C‑450/14 P, ei avaldata, EU:C:2016:477), 16. juuli 2014. aasta kohtuotsus Isotis vs. komisjon (T‑59/11, EU:T:2014:679) ja 4. veebruari 2016. aasta kohtuotsus Isotis vs. komisjon (T‑562/13, ei avaldata, EU:T:2016:63).

69      Mis puudutab Efeteio Athinoni (Ateena apellatsioonikohus) menetluse käigus aset leidnud faktilisi asjaolusid, mida komisjonile ette heidetakse, siis tuleb märkida, et neid on piisavalt täpselt kirjeldatud hagiavalduse punktides 34–62, milles hagejad väidavad, et komisjoni advokaadid mitte ainult ei korranud Efeteio Athinonile (Ateena apellatsioonikohus) esitatud dokumentides valeväiteid, mida nad olid esitanud Monomeles Protodikeio Athinonile (Ateena esimese astme kohus ainuisikulises koosseisus) esitatud dokumentides, mis olid kohtuasjas T‑721/18 esitatud hagiavalduse ese, vaid esitasid ka teadlikult väga palju uusi valeväiteid, et viia Efeteio Athinon (Ateena apellatsioonikohus) eksitusse teatud hulga asjaolude suhtes ja võimaldada sellega pidada hagejaid isiklikult vastutavaks Isotise võlgade eest komisjonile.

70      Samuti on hagejad hagiavalduse punktides 63–92 piisavalt täpselt selgitanud põhjuseid, miks nende arvates on komisjoni advokaatide tegevus õigusvastane. Seega nähtub hagiavaldusest, et hagejad leiavad, et komisjonile etteheidetav tegevus on õigusvastane, kuna see riivas esiteks poolte ausus- ja lojaalsuskohustust, õiglase õigusemõistmise üldist aluspõhimõtet ning õigust õiglasele kohtulikule arutamisele, teiseks õigust inimväärikusele ja hea halduse põhimõtet ning kolmandaks seaduslikkuse, hea usu ja õiguspärase ootuse kaitse põhimõtteid.

71      Lisaks tuleb märkida, et hagiavaldusest nähtub piisavalt selgelt, mil viisil hagejad arvutasid välja mittevaralise kahju summa, mille hüvitamist nad nõuavad. Sõltumata küsimusest, kas hagejate kahju hüvitamise nõue on põhjendatud, ja Üldkohtu poolt sellele ex æquo et bono antavast hinnangust, tuleb nimelt tõdeda, et hagiavalduse esimeses nõudes on piisavalt täpsustatud, mil viisil arvutasid hagejad kummalegi tekkinud kahju suuruseks 1 100 000 eurot.

72      Eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb asuda seisukohale, et hagiavalduste sisu ei muutnud komisjonile oma kaitseõiguste teostamist võimatuks ega ülemäära raskeks ning see vastab järelikult kodukorra artikli 76 punktis d kehtestatud selguse tingimusele eespool punktis 62 viidatud kohtupraktika tähenduses.

73      Seega tuleb tagasi lükata komisjoni esitatud asja läbivaatamist takistav asjaolu, mille kohaselt ei selgu hagiavaldustest täpne vaidlusese ega see, milliseid argumente hagejad käesolevates kohtuasjades esitavad.

–       Kostjate samasus

74      Komisjon väidab, et hagid on vastuvõetamatud, kuna hagiavaldustest ei nähtu selgelt, milliste kostjate vastu need hagid on esitatud.

75      Hagejad vaidlevad komisjoni argumentidele vastu. Oma vastuses 11. mai 2020. aasta menetlust korraldavatele meetmetele märkisid nad, et hagid kohtuasjades T‑721/18 ja T‑81/19 on esitatud komisjoni kui iseseisva õigusvõimega institutsiooni vastu ja komisjoni kui liidu seadusjärgse esindaja vastu. Hagejad täpsustavad samas vastuses, et hagiavaldustes kasutatud lauset „Euroopa Liidu vastu, kes on seaduslikult esindatud“ esitatud hagisid tuleb mõista nii, et see tähendab hagisid, mis ei ole esitatud mitte ainult komisjoni kui institutsiooni vastu, vaid ka liidu vastu, mida komisjon seaduslikult esindab.

76      Tuleb meelde tuletada, et kodukorra artikli 76 punkti c kohaselt peab hagiavalduses olema märgitud kohtuasja pool, kelle vastu hagi esitatakse.

77      Käesoleval juhul nähtub kohtuasjades T‑721/18 ja T‑81/19 esitatud hagiavaldustest ning hagejate vastustest 11. mai 2020. aasta menetlust korraldavatele meetmetele, et mõlemad käsitletavad hagid põhinevad ELTL artiklil 268 ja ELTL artikli 340 teisel lõigul ning need on esitatud esiteks „seaduslikult esindatud“ liidu vastu ja teiseks komisjoni vastu „eraldiseisva juriidilise isikuna“.

78      Nagu on tõdetud eespool punktides 63 ja 68, nähtub käesolevates kohtuasjades esitatud hagiavaldustest ka, et hagejad soovivad saada hüvitist kahju eest, mida nad väidetavalt kandsid komisjoni seaduslike esindajate ja ühe OLAFi teenistuja väidetava tegevuse tõttu.

79      Selles osas olgu korratud, et ELTL artikli 340 teises lõigus on sätestatud, et „[l]epinguvälise vastutuse korral heastab liit kõik oma institutsioonide või oma teenistujate poolt ülesannete täitmisel tekitatud kahjud vastavalt liikmesriikide seaduste ühistele üldprintsiipidele“.

80      Samuti on oluline korrata, et ELL artikkel 47 annab liidule, mitte aga komisjonile juriidilise isiku staatuse.

81      Seetõttu on Euroopa Kohtu ja Üldkohtu praktika kohaselt ELTL artikli 268 ja ELTL artikli 340 teise lõigu alusel kahju hüvitamise hagi esitajal õigus esitada hagi liidu vastu, kellel on iseseisev õigusvõime (vt 2. veebruari 2015. aasta kohtumäärus Gascogne Sack Deutschland ja Gascogne vs. Euroopa Liit, T‑577/14, ei avaldata, EU:T:2015:80, punkt 16 ja seal viidatud kohtupraktika).

82      Siiski nähtub nii Euroopa Kohtu kui ka Üldkohtu väljakujunenud praktikast, et kui liidu vastutus tekib mõne tema institutsiooni akti alusel, siis esindab teda Üldkohtus institutsioon või institutsioonid, kellele vastutuse aluseks olevat teokoosseisu ette heidetakse (vt 2. veebruari 2015. aasta kohtumäärus Gascogne Sack Deutschland ja Gascogne vs. Euroopa Liit, T‑577/14, ei avaldata, EU:T:2015:80, punkt 23 ja seal viidatud kohtupraktika).

83      Sellest tuleneb, et käsitletavad hagid on vastuvõetamatud osas, milles need on suunatud komisjoni vastu „eraldiseisva juriidilise isikuna“.

–       Teise ja kolmanda nõude ulatus

84      Komisjon väidab, et kohtuasjades T‑721/18 ja T‑81/19 esitatud hagiavalduste teine nõue on vastuvõetamatu, kuna see läheb ilmselgelt kaugemale nende mõlema kohtuasja vaidluse esemest. Kohtuasjades T‑721/18 ja T‑81/19 esitatud hagiavalduste kolmas nõue on samuti vastuvõetamatu, kuna see on ebatäpne, sest hagejad ei ole näidanud, millist liiki avalduse komisjon võiks teha ja millise menetluse kohaselt võiks ta seda teha.

85      Hagejad vaidlevad komisjoni argumentidele vastu.

86      Esiteks, mis puudutab kohtuasjades T‑721/18 ja T‑81/19 esitatud kummagi hagiavalduse teist nõuet, milles hagejad paluvad Üldkohtul kohustada komisjoni hoiduma nende isikuõiguste igasugusest riivamisest tulevikus, siis tuleb märkida, et seda tuleb pidada taotluseks, milles nõutakse ettekirjutust hoiduda tegevusest.

87      Sellega seoses tuleb meelde tuletada, et liidu lepinguvälist vastutust käsitlevatest ELTL artiklist 268 ja ELTL artikli 340 teisest lõigust tuleneb, et olenevalt olukorrast võib liidu kohus vajaduse korral määrata mitterahalise hüvitise vastavalt lepinguvälist vastutust käsitlevate liikmesriikide õiguse ühistele üldpõhimõtetele, ning et see hüvitamine võib toimuda ettekirjutuse näol midagi konkreetset teha või tegemata jätta, mis võib suunata komisjoni teatud viisil tegutsema (vt selle kohta 3. septembri 2013. aasta kohtumäärus Idromacchine jt vs. komisjon, C‑34/12 P, ei avaldata, EU:C:2013:552, punkt 29, ja 20. detsembri 2019. aasta kohtumäärus Dragomir vs. komisjon, T‑297/19, ei avaldata, EU:T:2019:902, punkt 66).

88      Lisaks tuleb märkida, et kohtuasjades T‑721/18 ja T‑81/19 esitatud hagiavalduste teine nõue on otseselt seotud nende kahe kohtuasja vaidluse esemega, kuna hagejad soovivad käsitletavate hagidega saada hüvitist mittevaralise kahju eest, mis seisneb nende maine kahjustamises, mille eest nad peavad vastutavaks komisjoni.

89      Seega, vastupidi sellele, mida väidab komisjon, tuleb asuda seisukohale, et kohtuasjades T‑721/18 ja T‑81/19 esitatud hagide teine nõue on vastuvõetav. Tuleb siiski märkida, et sellist ettekirjutust tegevusest hoiduda saab vajaduse korral teha – välja arvatud ELTL artiklite 278 ja 279 alusel ajutiste meetmete kohaldamise korral – üksnes siis, kui liidu lepinguväline vastutus on juba tuvastatud (20. detsembri 2019. aasta kohtumäärus Dragomir vs. komisjon, T‑297/19, ei avaldata, EU:T:2019:902, punkt 66).

90      Teiseks, mis puudutab kohtuasjades T‑721/18 ja T‑81/19 esitatud hagiavalduste kolmandat nõuet, milles hagejad paluvad sisuliselt Üldkohtul kohustada komisjoni tegema avaliku avalduse nende maine taastamiseks, siis tuleb märkida, et seda tuleb pidada taotluseks teha ettekirjutus millegi tegemiseks.

91      Sellega seoses tuleb märkida, et kuigi vastavalt eespool punktis 87 viidatud kohtupraktikale ei saa välistada, et mitterahaline hüvitis võib olla liidu kohtu poolt komisjonile adresseeritud ettekirjutuse vormis, on veel vaja, et ettekirjutuse tegemise nõue vastaks kodukorra artikli 76 punktis d kehtestatud selguse ja täpsuse nõuetele.

92      Käesolevas asjas tuleb siiski tõdeda, et hagejad ei ole oma hagiavaldustes täpsustanud nende maine taastamise avalduse vormi ega seda, mil viisil see tuleks teha. Lisaks tuleb märkida, et hagejate selgitused nende vastustes 11. mai 2020. aasta menetlust korraldavatele meetmetele nende kolmanda nõude täpse ulatuse kohta, ei ole selles osas piisavad. Nimelt täpsustasid hagejad küll, millises vormis see avaldus peaks olema, märkides, et see peaks olema neile mõlemale saadetav kohtuväline avaldus, milles komisjon peab selgelt ja tingimusteta kinnitama, et kumbki hageja ei ole olnud seotud liidupoolse rahastamisega ega ole osalenud rahastatavate projektide tegelikus juhtimises, nagu seda on möönnud OLAF. Hagejad märkisid siiski veel, et see avaldus tuleks teatavaks teha mitte ainult neile, vaid edastada ka igale ametiasutusele, pangale ja füüsilisele isikule, kes oli otseselt või kaudselt teadlik komisjoni ja tema esindajate esitatud ebaõigetest ja laimavatest väidetest, mida on kirjeldatud kõnealustes hagiavaldustes. Tuleb aga tõdeda, et selline nõue on iseenesest liiga ebatäpne, et seda saaks pidada kodukorra artikli 76 punktis d kehtestatud täpsuse ja selguse nõuetele vastavaks.

93      Sellest järeldub, et kohtuasjades T‑721/18 ja T‑81/19 esitatud hagiavalduste kolmas nõue tuleb vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata.

 Samal ajal pooleli olevad kohtuasjad

94      Komisjon väidab, et hagejate väited kohtuasjas T‑81/19 on identsed kohtuasjas T‑721/18 esitatutega ning teise hagi esitamine ei olnud põhjendatud osas, milles väited puudutavad sundtäitmisele vastulause esitamise menetlust ja komisjoni argumente selles menetluses enne kohtuasjas T‑721/18 hagi esitamist.

95      Kuna Üldkohus palus võtta seisukoha võimaliku lis pendens olukorra suhteskohtuasjas T‑721/18, täpsustab komisjon oma vastuses 1. augusti 2019. aasta menetlust korraldavale meetmele, et samas asjas poolelioleva kohtuasja olukorra tuvastamise tingimused on täidetud. Komisjon märgib sellega seoses, et mõlemas kohtuasjas taotlevad hagejad hüvitist sama kahju eest, see tähendab nende isikuõiguste väidetava rikkumise eest, mis tuleneb samast kahju tekitanud asjaolust, mis seisneb väidetes, mis komisjon esitas oma seisukohtades esimeses ja teises kohtuastmes Kreeka kohtutes toimunud samas vaidluses. Komisjon väidab, et hagejad kordasid kohtuasjas T‑81/19 esitatud hagiavalduse punktides 15–33 argumente, mis puudutavad tema väiteid esialgse õiguskaitse menetluses ja esimeses kohtuastmes, mille nad olid juba vaidlustanud kohtuasjas T‑721/18 esitatud hagis. Komisjon rõhutab ka, et apellatsiooniastmes piirdus ta esialgse õiguskaitse menetluses ja esimeses astmes juba esitatud väidete kordamisega, kuna uute väidete esitamine apellatsioonimenetluses ei ole lubatud. Nende väidete kordamine ei ole eraldi praktika, mis võiks hagejatele tekitada muud kahju kui see, mis neile väidetavalt tekkis esimeses kohtuastmes samade väidete esitamise tõttu. Sama kehtib ka tema tegevuse väidetava õigusvastasuse kohta, kuna hagejad viitavad kohtuasjas T‑81/19 seaduslikkuse, hea usu, õiguspärase ootuse kaitse, inimväärikuse ja hea halduse põhimõtete rikkumisele, millele nad viitasid juba kohtuasjas T‑721/18 esitatud hagiavalduses. Lõpetuseks märgib komisjon, et nõuded on samuti identsed seetõttu, et mõlemas kohtuasjas nõuavad hagejad, et ta hüvitaks neile mittevaralise kahju ning et teda kohustataks hoiduma tulevikus nende isikuõiguste mis tahes riivamisest ning esitama avalduse, millega taastatakse nende au ja maine. Lisaks on individuaalsete ühekordsete maksete summa, mida hagejad mõlemas kohtuasjas nõuavad, peaaegu sama suur kui nende võla summa. Seetõttu leiab komisjon, et hagi kohtuasjas T‑81/19 tuleb jätta vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata kuna samal ajal on pooleli kohtuasjas T‑721/18 esitatud hagi läbivaatamine.

96      Hagejad väidavad, et need kaks hagi ei tugine samadele asjaoludele. Nad väidavad, et kuigi kohtuasjas T‑721/18 esitatud hagi eesmärk on saada hüvitist mittevaralise kahju eest, mille tekitasid neile komisjoni poolt esialgse õiguskaitse menetluses ja esimeses kohtuastmes esitatud „valed ja laimavaid“ väited, on kohtuasjas T‑81/19 esitatud hagi eesmärgiks seevastu saada hüvitist mittevaralise kahju eest, mille tekitas nende väidete kordamine ja uute „valede ja laimavate“ väidete lisamine komisjoni advokaatide seisukohtadesse, mille nad esitasid 13. ja 18. detsembril 2018 Efeteio Athinonile (Ateena apellatsioonikohus), pärast seda, kui nad olid esitanud apellatsioonkaebuse Monomeles Protodikeio Athinoni (Ateena esimese astme kohus ainuisikulises koosseisus) 4. juuli 2018. aasta kohtuotsuse peale.

97      Hagejad väidavad ka, et nende kahe hagi õiguslik alus ei ole samuti sama. Hagejad märgivad sellega seoses, et kohtuasjas T‑721/18 esitatud hagiavalduses väitsid nad, et komisjonile etteheidetav tegevus on õigusvastane eelkõige seetõttu, et see rikub õigust tõhusale õiguskaitsevahendile ja õiglasele kohtulikule arutamisele ning kujutab endast õiguse kuritarvitamist, samas kui kohtuasjas T‑81/19 esitatud hagiavalduses neid õigusvastasuse väiteid ei esitatud. Samuti märgivad hagejad, et kohtuasjas T‑81/19 esitatud hagiavaldus sisaldab õigusvastasuse väidet, nimelt et rikutud on poolte ausus‑ ja lojaalsuskohustust, mida kohtuasjas T‑721/18 esitatud hagiavalduses ei ole. Lisaks rõhutavad hagejad, et nende kahe hagi ühised õigusvastasuse alused ei toeta identseid nõudeid. Hagejad väidavad veel, et komisjoni argument, et kohtuasjas T‑81/19 ei saa uuesti nõuda kohtuasjas T‑721/18 nõutava väidetava mittevaralise kahju hüvitamist, ei puuduta lis pendens olukorda, vaid olukorda, kus hageja püüab kahtluse alla seada jõustunud kohtuotsuse seadusjõudu, mis aga käesoleval juhul nii ei ole.

98      Sellega seoses tuleb meenutada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tuleb hagi, millel on samad pooled ja sama ese ning mis põhineb varem esitatud hagiga võrreldes samadel väidetel, vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata jätta (14. juuni 2007. aasta kohtumäärus Landtag Schleswig-Holstein vs. komisjon, T‑68/07, ei avaldata, EU:T:2007:180, punkt 16; vt selle kohta ka 19. septembri 1985. aasta kohtuotsus Hoogovens Groep vs. komisjon, 172/83 ja 226/83, EU:C:1985:355, punkt 9, ja 22. septembri 1988. aasta kohtuotsus Prantsusmaa vs. parlament, 358/85 ja 51/86, EU:C:1988:431, punkt 12).

99      Käesoleval juhul tuleb märkida, et mõlemad hagid kohtuasjades T‑721/18 ja T‑81/19 esitati ELTL artikli 268 ja ELTL artikli 340 teise lõigu alusel ning nendel on samad pooled.

100    Tuleb siiski tõdeda, et kuigi mõlemas hagis nõutakse komisjonilt kummalegi hagejale väidetavalt tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist, ei ole kahju, mille hüvitamist nõutakse, identne, kuna see on tekkinud erinevate asjaolude tõttu.

101    Esiteks ei saa ainuüksi põhjusel, et väidetavalt valede ja laimavate väidete kordamine toimus apellatsioonimenetluses, a priori välistada, et iseenesest võib nende väidete kordamine tekitada kahju, mis erineb esialgu tekkinud kahjust.

102    Teiseks tuleb märkida, et vastupidi komisjoni väidetele ei piirdunud viimati nimetatu üksnes nende väidete kordamisega, mis olid juba esitatud esialgse õiguskaitse ja esimese astme menetlustes. Hagejad tõid hagiavalduse punktides 40–56 esile 17 uut väidet. Selles osas piirdub komisjon väitega, et ta ei esitanud apellatsioonimenetluses uusi väiteid. Siiski on märkimisväärne, et ta ei selgita, millal esialgse õiguskaitse menetluses või esimese astme vastulausemenetluses esitati need väited, mis on hagejate arvates uued.

103    Seega ei saa välistada, et need uued väited – eeldusel, et need on riivavad – võivad tekitada mittevaralist kahju, mis on erinev sellest, millele hagejad kohtuasjas T‑721/18 tuginevad.

104    Lisaks tuleb märkida, et kohtuasjas T‑81/19 hagejate esitatud väidet, mis tugineb poolte ausus‑ ja lojaalsuskohustuse rikkumisele, sellisena kohtuasjas T‑721/18 esitatud hagiavalduses ei esitatud.

105    Kuna nendel kahel hagil ei ole rangelt võttes sama ese eespool punktis 98 viidatud kohtupraktika tähenduses, ei ole võimalik asuda seisukohale, et tegemist on lis pendens’iga, ning seetõttu tuleb hagi kohtuasjas T‑81/19 lugeda vastuvõetavaks osas, mis puudutab nõuet hüvitada mittevaraline kahju, mis väidetavalt tekitati kummalegi hagejale väidetega, mis sisalduvad komisjoni advokaatide poolt Efeteio Athinonile (Ateena apellatsioonikohus) esitatud menetlusdokumentides.

 Sisulised küsimused

106    ELTL artikli 340 teine lõik sätestab, et lepinguvälise vastutuse korral heastab liit kõik oma institutsioonide või oma teenistujate poolt ülesannete täitmisel tekitatud kahjud vastavalt liikmesriikide seaduste ühistele üldprintsiipidele.

107    Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tekib liidu lepinguväline vastutus tema institutsioonide õigusvastase tegevuse korral ELTL artikli 340 teise lõigu tähenduses juhul, kui samal ajal on täidetud teatud tingimused, milleks on institutsioonidele etteheidetava tegevuse õigusvastasus, kahju tegelik tekkimine ning põhjuslik seos väidetava tegevuse ja viidatud kahju vahel (vt selle kohta 29. septembri 1982. aasta kohtuotsus Oleifici Mediterranei vs. EMÜ, 26/81, EU:C:1982:318, punkt 16, ja 14. detsembri 2005. aasta kohtuotsus Beamglow vs. parlament jt, T‑383/00, EU:T:2005:453, punkt 95).

108    Kui üks kolmest liidu lepinguvälise vastutuse tekkimise tingimusest ei ole täidetud, tuleb kahju hüvitamise nõue jätta rahuldamata, ilma et oleks vaja analüüsida, kas ülejäänud kaks tingimust on täidetud (vt selle kohta 15. septembri 1994. aasta kohtuotsus KYDEP vs. nõukogu ja komisjon, C‑146/91, EU:C:1994:329, punkt 81, ja 20. veebruari 2002. aasta kohtuotsus Förde-Reederei vs. nõukogu ja komisjon, T‑170/00, EU:T:2002:34, punkt 37). Lisaks, liidu kohus ei pea neid tingimusi uurima kindlaksmääratud järjekorras (9. septembri 1999. aasta kohtuotsus Lucaccioni vs. komisjon, C‑257/98 P, EU:C:1999:402, punkt 13).

 Komisjonile etteheidetav õigusvastane tegevus

109    Kohtuasjas T‑721/18 heidavad hagejad komisjonile ette, et viimane esitas need väited Monomeles Protodikeio Athinonis (Ateena esimese astme kohus ainuisikulises koosseisus) 31. mai 2016. aasta kohtumääruse Isotis vs. komisjon (C‑450/14 P, ei avaldata, EU:C:2016:477), 16. juuli 2014. aasta kohtuotsuse Isotis vs. komisjon (T‑59/11, EU:T:2014:679) ja 4. veebruari 2016. aasta kohtuotsuse Isotis vs. komisjon (T‑562/13, ei avaldata, EU:T:2016:63) sundtäitmisele vastulause esitamise menetluses, et need sisalduvad komisjoni menetlusdokumentides sisalduvates väidetes ja ühe OLAFi teenistuja ütlustes, mille kohta komisjon teadis, et need on ebaõiged, ja mille kohaselt olid kõnealused isikud otseselt seotud nende liidu vahendite haldamisega, mis Isotis nende kohtuotsuste kohaselt pidi komisjonile hüvitama. Seega näitas komisjon hagejaid kolmandate isikute silmis maksejõuetute ja väheusaldusväärsete isikutena, kes on toime pannud pettusi, mis kahjustas tõsiselt nende mainet. Selline nende maine tõsine kahjustamine tekitas mõlemale hagejale mittevaralise kahju summas 500 000 eurot kummagi hageja kohta.

110    Kohtuasjas T‑81/19 heidavad hagejad komisjonile ette, et viimati nimetatu esindajad esitasid Efeteio Athinonis (Ateena apellatsioonikohus) teadlikult selliseid valeväited, millest mõne olid juba esimeses astmes esitanud samad esindajad ja mille eesmärk oli sisuliselt eksitada seda kohut esimese hageja osalemise suhtes Isotise poolt Euroopa programmide juhtimises ja Isotise juriidilise isiku fiktiivses laadis. Hagejate sõnul oli selle tegevuse eesmärk veenda Efeteio Athinonit (Ateena apellatsioonikohus), et tuleb jätta kohaldamata liikmesriigi õigusnormid, mis takistasid hagejaid tsiviilõigusliku ühingu liikmetena pidada isiklikult vastutavaks Isotisel komisjoni ees olevate võlakohustuste eest, mis oleks põhjendanud kohtuotsuste sundtäitmist hagejate suhtes.

111    Komisjon ei ole nõus sellega, et talle etteheidetav tegevus vastaks tõele, kuna ta ei esitlenud hagejaid Kreeka kohtutes petturitena, vaid esitas lihtsalt faktilised argumendid, et tõendada, et kõnealusel juhul olid täidetud Kreeka seadustes ette nähtud tingimused, et nõuda hagejate suhtes 31. mai 2016. aasta kohtumääruse Isotis vs. komisjon (C‑450/14 P, ei avaldata, EU:C:2016:477), 16. juuli 2014. aasta kohtuotsuse Isotis vs. komisjon (T‑59/11, EU:T:2014:679) ja 4. veebruari 2016. aasta kohtuotsuse Isotis vs. komisjon (T‑562/13, ei avaldata, EU:T:2016:63) sundtäitmist.

112    Esiteks, mis puudutab komisjonile etteheidetavat tegevust kohtuasjas T‑721/18, siis tuleb esile tuua, et hagejad viitavad 14. detsembri 2017. aasta nõupidamiste märkmete, 17. aprilli 2018. aasta seisukohtade ja 20. aprilli 2018. aasta täiendava menetlusdokumendi, mille komisjoni advokaadid esitasid Monomeles Protodikeio Athinonile (Ateena esimese astme kohus ainuisikulises koosseisus), konkreetsetele lõikudele, ning ühe OLAFi teenistuja ütlustele samas kohtus 12. detsembril 2017, mis on ära toodud 14. detsembri 2017 nõupidamiste märkmetes.

113    Tuleb märkida, et 14. detsembri 2017. aasta nõupidamiste märkmed, mis esitati vastuseks hagejate 11. septembri 2017. aasta taotlusele peatada sundtäitmine, sisaldasid järgmist väidet:

„Mõlemas hagiavalduses püüavad kostjad täiesti ebaseaduslikult ja kuritahtlikult hoida kõrvale igasugusest vastutusest ja distantseeruda tegevusest, milles nad osalesid ning mida nad korraldasid kümne aasta jooksul otseselt ise ja oma lähimasse pereringi kuuluva isiku vahendusel.“

114    Samad nõupidamiste märkmed sisaldasid ka järgmist väidet:

„[…] esimene kostja oli määratud ühingu juhatajaks, seaduslikuks esindajaks ja varahoidjaks ning ta korraldas üksi kõiki ühingu äriasju tsiviilseadustiku artikli 748 ja sellele järgnevate artiklite tähenduses.“

115    Kõnealustes märkmetes täpsustati Isotise võlakohustuse kohta, mis tuvastati 16. juuli 2014. aasta kohtuotsuses Isotis vs. komisjon (T‑59/11, EU:T:2014:679) ja 4. veebruari 2016. aasta kohtuotsuses Isotis vs. komisjon (T‑562/13, ei avaldata, EU:T:2016:63), veel seda et „tegemist on võlakohustusega, mida ei ole võtnud neist sõltumatu õigussubjekt, vaid lepingu alusel ühing, millel on juriidilise isiku staatus, mille üle käib vaidlus, ja kelle taga on kostjad ning nende lähimasse pereringi kuuluv isik“.

116    Lisaks kinnitasid komisjoni advokaadid samades märkmetes, et „[…] õiguslikult tõendatud on ka see, et [komisjon] kandis väidetavalt olulist kahju, mis on vastaspooleks oleva tsiviilõigusliku ühingu juhtide mitme aasta jooksul toime pandud tegude ja rikkumiste otsene tagajärg“.

117    Lisaks esitasid komisjoni advokaadid samades märkmetes OLAFi esindaja poolt 12. detsembri 2017. aasta kohtuistungil öeldu kohta järgmist:

„[…] ainus viis Euroopa rahaliste vahendite sissenõudmiseks on võtta sundtäitmismeede kostjate vara vastu (kelleks on ka füüsilised isikud, kes tegutsesid Isotise seljataga). […] Täpsemalt kontrollis esimene kostja e-Isotist, korraldas selle tegevust ja juhtis seda (kasutades oma abikaasa abi).“

118    Tuleb märkida, et eespool punktides 113–117 viidatud lõigud on ära toodud komisjoni advokaatide 14. detsembri 2017. aasta teistes nõupidamise märkmetes, mis puudutas hagejate 1. novembri 2017. aasta taotlust esialgse õiguskaitse abinõude rakendamiseks, ning nende 17. aprilli 2018. aasta seisukohtades.

119    Samuti tuleb märkida, et täiendav menetlusdokument, mille komisjoni advokaadid esitasid Monomeles Protodikeio Athinonile (Ateena esimese astme kohus ainuisikulises koosseisus) 20. aprillil 2018, sisaldas järgmist avaldust:

„[…] kostjad olid selle tsiviilõigusliku ühingu ainsad liikmed ja vastupidi nende kutsutud tunnistajate ütlustele, oli selle ühingu käsutuses olevate Euroopa avaliku sektori rahaliste vahendite haldamine algusest kuni lõpuni nende kontrolli all.“

120    Eespool tsiteeritud komisjoni esindajate kirjalike dokumentide lõikudest, mille autentsust komisjon ei vaidlusta, nähtub, et nimetatud esindajad väitsid Monomeles Protodikeio Athinonis (Ateena esimese astme kohus ainuisikulises koosseisus), et hagejatel oli väga aktiivne roll Isotise juhtimises, sealhulgas liidu selle rahastuse haldamises, mida käsutas Isotis nende programmide raames, mida juhtis A, esimese hageja abikaasa ja teise hageja väimees.

121    Tuleb aga märkida, et OLAFi 15. novembri 2011. aasta aruandes, mis käsitleb komisjoni taotletud uurimist Isotise poolt võimalike liidu finantshuve kahjustavate pettuste suhtes, oli esimese hageja ja A kohta märgitud järgmist:

„[Esimene hageja] ei tegelenud üldse komisjoni antud rahastustega, kuna tegelikult ei võtnud ta kunagi osa projektide juhtimisest [ja] oli ühingu seaduslik esindaja, samas kui [A] vastutas Euroopa programmide juhtimise ja eelkõige nende elluviimise eest. [Esimene hageja] osales õigusnõustajana/kaastöötajana teatud Euroopa projektides, kus [A] täitis koordineerimis- ja juhtimisülesandeid. [Esimese hageja] põhitegevuseks oli Euroopa projektide elluviimiseks vajalike erimenetluste seaduslikkuse järelevalve ja tagamine, nagu näiteks isikuandmete kaitse; projektis osalevate lõpp- või pilootkasutajate valik, intellektuaalomandi küsimused ja saadud tulemuste kasutamine.“

122    Samuti tuleb märkida, et oma 23. mai 2016. aasta määruses jõudis prokurör Ateena kriminaalkohtu juures, kellele komisjon oli edastanud OLAFi 15. septembri 2011. aasta uurimisaruande, järeldusele, et ei ole toime pandud liidu finantshuve kahjustavat pettust, märkides esimese hageja kohta järgmist:

„Viimasena, mis puutub [esimesesse hagejasse], siis ükski toimiku dokument ei võimalda järeldada, et ta on olnud oluliselt seotud oma abikaasa mõne tegevusega kõnealuste lepingute rahastamise juures, mida OLAFi aruanne sõnaselgelt kinnitab, ning isegi tema tasu õigusabiteenuste osutamise eest vastas tema seadusjärgsele tasule, mille eest ta tasus nõuetekohaselt makse ja mida ei makstud talle dividendide vormis, ja mis ei olnud [Isotise] ühingulepingu ega põhikirjaga keelatud.“

123    OLAFi ja Kreeka prokuratuuri tuvastatust ilmneb, et esimesel hagejal ei olnud määravat rolli Isotise käsutusse antud liidu rahaliste vahendite haldamises.

124    Seega tuleb tõdeda, et komisjoni poolt Monomeles Protodikeio Athinonis (Ateena esimese astme kohus ainuisikulises koosseisus) esitatud kirjeldus hagejate väidetavast aktiivsest rollist Isotise juhtimises on esimese hageja osas vastuolus OLAFi 15. septembri 2011. aasta aruandes ja Ateena prokuröri 23. mai 2016. aasta määruses tuvastatuga.

125    Sellest pelgast tõdemusest ei saa siiski järeldada, et komisjon esitles Monomeles Protodikeio Athinonis (Ateena esimese astme kohus ainuisikulises koosseisus) hagejaid tahtlikult isikutena, kes on toime pannud liidu finantshuve kahjustavaid pettusi.

126    Nimelt tuleb märkida, et Monomeles Protodikeio Athinonile (Ateena esimese astme kohus ainuisikulises koosseisus) esitatud menetlusdokumentides heitsid komisjoni esindajad hagejatele ette mitte seda, et nad on toime pannud pettusi, vaid et nad osalesid aktiivselt Isotise juhtimises ja seega vastutavad nad Isotise poolt komisjoni ees võetud lepinguliste kohustuste täitmata jätmise eest, mille tõttu Üldkohus kohustas 16. juuli 2014. aasta kohtuotsusega Isotis vs. komisjon (T‑59/11, EU:T:2014:679) Isotist tagasi maksma üheksa toetuslepingu eest saadud kogu eelfinantseeringu koos viivitusintressiga ja mõistis talt välja kindlasummalise hüvitise ning 4. veebruari 2016. aasta kohtuotsusega Isotis vs. komisjon (T‑562/13, ei avaldata, EU:T:2016:63) kohustas Üldkohus Isotist tagasi maksma osa kümnenda toetuslepingu eest saadud eelfinantseeringust koos viivitusintressiga.

127    Lisaks tuleb meenutada, et Ateena prokurör leidis oma 23. mai 2016. aasta määruses, et puuduvad tõendid selle kohta, et A – kes otseselt tegeles nende Euroopa programmide haldamisega, milles Isotis osaleb, sealhulgas nendega, mis on 2010. aasta veebruari auditis viidatud toetuslepingute ese –– oleks toime pannud liidu finantshuve kahjustava pettuse. Neil asjaoludel ei saa pelka väidet, et hagejatel oli aktiivne roll Isotise juhtimises, sealhulgas liidu rahaliste vahendite haldamisel, pidada nende vastu esitatud pettussüüdistuseks.

128    Teiseks, mis puudutab komisjonile ette heidetud tegevust kohtuasjas T‑81/19, siis tuleb märkida, et hagejad viitavad komisjoni esindajate poolt Efeteio Athinonis (Ateena apellatsioonikohus) esitatud nõuete ja täiendava menetlusdokumendi konkreetsetele lõikudele, mis on ära toodud eespool punktis 55 ja millest ühtedes on korratud juba esimeses kohtuastmes esitatud väiteid seoses hagejate aktiivse rolliga Isotise juhtimises ja teistes on kahtluse alla seatud Isotise tegevuse tegelikkus ja seega tema juriidilise isiku staatus.

129    Sellega seoses tuleb märkida, et eespool punktides 126 ja 127 esitatud kaalutlused komisjonile kohtuasjas T‑721/18 etteheitava tegevuse kohta käivad mutatis mutandis ka tegevuse kohta, mida talle ette heidetakse kohtuasjas T‑81/19.

130    Lisaks tuleb märkida, et sõltumata sellest, kas on põhjendatud komisjoni esindajate poolt Efeteio Athinonile (Ateena apellatsioonikohus) esitatud menetlusdokumentides sisalduvad väited, millega soovitakse kahtluse alla seada Isotise tegevuse tegelik toimumine ja seega tema juriidilise isiku staatus, ei kujuta need endast iseenesest hagejate vastu esitatavat süüdistust pettuses, mis kahjustab liidu finantshuve.

131    Neil asjaoludel tuleb kontrollida, kas asjaolu, et komisjoni esindajad eksisid väites Monomeles Protodikeio Athinonis (Ateena esimese astme kohus ainuisikulises koosseisus) või Efeteio Athinonis (Ateena apellatsioonikohus), et hagejatel oli aktiivne roll Isotise juhtimises, ja seadsid teatud hulga faktiliste asjaolude esitamisega kahtluse alla Isotise tegevuse tegeliku toimumise ja seega tema juriidilise isiku staatuse, kujutab endast õigusvastast tegevust, mis võib kaasa tuua liidu lepinguvälise vastutuse.

 Komisjonile ette heidetava tegevuse õigusvastasus

132    Tuleb meelde tuletada, et mis puudutab konkreetselt asjasse puutuvale institutsioonile või organile ette heidetava õigusvastase tegevusega seotud tingimust, millele on viidatud eespool punktis 107, siis nõuab kohtupraktika, et oleks tõendatud isikutele õigusi andva liidu õigusnormi piisavalt selge rikkumine (vt selle kohta 10. septembri 2019. aasta kohtuotsus HTTS vs. nõukogu, C‑123/18 P, EU:C:2019:694, punkt 36). Niisugune rikkumine on aset leidnud juhul, kui asjaomane institutsioon on ilmselgelt ja raskelt eiranud oma kaalutlusõiguse piire, ning selle tuvastamisel tuleb arvesse võtta eelkõige lahendatavate olukordade keerukust, rikutud õigusnormi selguse ja täpsuse astet ning kaalutlusruumi ulatust, mille rikutud õigusnorm liidu ametiasutusele annab (vt 10. septembri 2019. aasta kohtuotsus HTTS vs. nõukogu, C‑123/18 P, EU:C:2019:694, punkt 33 ja seal viidatud kohtupraktika).

133    Käesolevas asjas väidavad hagejad kohtuasjas T‑721/18, et komisjonile etteheidetav tegevus Monomeles Protodikeio Athinonis (Ateena esimese astme kohus ainuisikulises koosseisus) kujutas endast isikutele õigusi andvate normide rasket ja ilmset rikkumist. Hagejad väitsid oma hagiavalduses, et komisjon rikkus nende õigust inimväärikusele, mis on tuleneb põhiõiguste harta artiklist 1, ELL artiklist 2, inimõiguste ülddeklaratsiooni preambulist ning Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikast. Nad väitsid samuti, et selline tegevus on vastuolus põhiõiguste harta artiklis 41 sätestatud hea halduse põhimõttega, hea haldustava eeskirjaga Euroopa Ühenduste Komisjoni töötajatele üldsusega ametialasel suhtlemisel (EÜT 2000, L 267, lk 63; ELT eriväljaanne 01/03, lk 213) ja Euroopa hea halduse tava eeskirja artiklitega 4, 7 ja 11.

134    Tuleb rõhutada, et hagejad väitsid oma hagiavalduses samuti, et kuna komisjon püüdis saavutada, et nende suhtes pööratakse sundtäitmisele 31. mai 2016. aasta kohtumäärus Isotis vs. komisjon (C‑450/14 P, ei avaldata, EU:C:2016:477), 16. juuli 2014. aasta kohtuotsus Isotis vs. komisjon (T‑59/11, EU:T:2014:679) ja 4. veebruari 2016. aasta kohtuotsus Isotis vs. komisjon (T‑562/13, ei avaldata, EU:T:2016:63), siis rikkus ta seaduslikkuse põhimõtet, mis hõlmab ELTL artikli 216 lõikes 2 sätestatud põhimõtet pacta sunt servanda, hea usu põhimõtet, õiguspärase ootuse kaitse põhimõtet ja hagejate õigust tõhusale kohtulikule kaitsele, õigust olla ära kuulatud ja õigust õiglasele kohtulikule arutamisele, mis on sätestatud põhiõiguste harta artiklis 47. Lisaks väitsid hagejad „teise võimalusena“, et isegi kui oletada, et komisjonil oli õigus viia nende suhtes läbi sundtäitmine, tegi ta seda kuritarvitavalt ja ebaseaduslikult.

135    Mis esimesena puudutab seda, kuidas komisjon rikkus oma tegevusega hea usu põhimõtet ja õiguspärase ootuse kaitse põhimõtet, siis märkisid hagejad esiteks, et komisjon oli kohustatud vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. detsembri 2002. aasta määruse (EÜ) nr 2321/2002 eeskirjade kohta, mis käsitlevad ettevõtjate, uurimiskeskuste ja ülikoolide osalemist Euroopa Ühenduse kuuenda raamprogrammi (2002-2006) rakendamises ja uurimistulemuste levitamist (EÜT 2002, L 355, lk 23; ELT eriväljaanne 13/31, lk 46) sätetele kontrollima kas üksused, kellega ta kavatseb kuuenda raamprogrammi raames sõlmida rahastamislepingu, on juriidilised isikud, ja teiseks, et komisjoni ja Isotise vahel toetuslepingute sõlmimisel kiitis komisjon enne iga lepingu sõlmimist heaks Isotise ühingulepingu ja põhikirja, mis sõnaselgelt välistavad Isotise poolt lepinguliste kohustuste täitmata jätmise korral selle ühingu liikmete kapitalisissemakset ületava vastutuse. Hagejad rõhutavad ka seda, et komisjon oli teadlik Kreeka tsiviilseadustiku artiklist 784, mis välistas sellise tsiviilõigusliku ühingu nagu Isotise liikmete vastutuse ühingu lepinguliste kohustuste rikkumise eest, ning et kuni sundtäitmismenetluse alguseni ei olnud komisjon kunagi esitanud hagejate vastu hagi, milles oleks nõudnud neilt Isotiselt sissenõutavate summade tasumist, ega ka viidanud sellele Üldkohtu menetluse üheski etapis ega seejärel Euroopa Kohtu menetlustes Isotise vastu.

136    Hagejad väidavad, et kuna komisjon sõlmis kuuenda raamprogrammi raames Isotisega korduvalt rahastamislepinguid ning osales seejärel nende täitmises, andis komisjon nende asjaolude tõttu neile korduvalt ja pidevalt täpse ja reservatsioonideta kinnituse, et ta tunnustab Isotise juriidilise isiku staatust. Järelikult rikkus komisjon õiguspärase ootuse kaitse põhimõtet ja lepingute heas usus täitmise põhimõtet, kui ta kinnitas oma advokaatide poolt Monomeles Protodikeio Athinonile (Ateena esimese astme kohus ainuisikulises koosseisus) esitatud menetlusdokumentides, et Isotise juriidilise isiku staatus on vaidluse all ja et Isotise tegevus ei ole mittetulunduslik, ning seetõttu ei ole täidetud Kreeka tsiviilseadustiku artikli 784 kohaldamise tingimused.

137    Mis teisena puudutab komisjonipoolset seaduslikkuse põhimõtte rikkumist, siis väidavad hagejad, et komisjon algatas nende suhtes sundtäitmismenetluse, järgimata komisjoni 29. oktoobri 2012. aasta delegeeritud määruse (EL) nr 1268/2012, mis käsitleb Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL, Euratom) nr 966/2012 (mis käsitleb Euroopa Liidu üldeelarve suhtes kohaldatavaid finantseeskirju) kohaldamise eeskirju (ELT 2012, L 362, lk 1), artiklis 80 ette nähtud kohtueelset menetlust. Hagejad väidavad samuti, et komisjon rikkus seaduslikkuse põhimõtet, püüdes saavutada sellise võla sissenõudmist, mis oli delegeeritud määruse nr 1268/2012 artikli 93 lõike 1 ja Kreeka tsiviilseadustiku artikli 252 alusel 2016. aastaks aegunud, kuna neile ei olnud võlateadet kätte toimetatud.

138    Kolmandana, mis puudutab põhiõiguste harta artiklis 47 sätestatud õiguse tõhusale kohtulikule kaitsele, õiguse olla ära kuulatud ja õiguse õiglasele kohtulikule arutamisele rikkumist, siis rõhutavad hagejad, et arvestades seda, et 10. veebruaril 2010 auditeeritud toetuslepingutes sisalduvad vahekohtuklauslid on kohustuslikud, ei olnud neil võimalik tugineda Euroopa Kohtus või Üldkohtus kohtuasjades, milles tehti 31. mai 2016. aasta kohtumäärus Isotis vs. komisjon (C‑450/14 P, ei avaldata, EU:C:2016:477), 16. juuli 2014. aasta kohtuotsus Isotis vs. komisjon (T‑59/11, EU:T:2014:679) ja 4. veebruari 2016. aasta kohtuotsus Isotis vs. komisjon (T‑562/13, ei avaldata, EU:T:2016:63) ega liikmesriigi kohtus sellele, et neid ei saa isiklikult, ühingu liikmetena vastutusele võtta Isotise võlakohustuste eest.

139    Neljandana, mis puudutab õiguste kuritarvitamisega seotud argumente, siis väidavad hagejad sisuliselt, et komisjon sai kasu kaasrahastatud projektide tulemustest, mida ta kasutas oma tarbeks; et ta hoidis projektide ASK-IT ja EU4ALL kaasrahastamisel kokku raha, mida ta kunagi Isotisele välja ei maksnud; et ta sai hagejate isikliku vara arvel kasu summas 200 600 eurot, mis hagejad olid projektide täitmiseks kättesaadavaks teinud; et komisjon oli teadlik, et temapoolne kaasrahastus, mida ta maksis Isotisele, oli seejärel läinud 85% ulatuses Kreeka riigile maksutuludena, sotsiaalmaksudena ja Isotise töötajate töötasudena; et komisjon ei olnud püüdnud oma võlanõuet piirata, pidades projektide eest vastutava konsortsiumi vahenditest kinni summasid, mida tema arvates Isotis talle võlgnes, milleks tal oli aga õigus. Neil asjaoludel leidsid hagejad, et neilt kõigi nende summade tagasinõudmisega, mis komisjon oli Isotisele maksnud ja millele lisandub vastav intress, soovis komisjon saada liiga suurt, ebaõiglast ja seega õigusvastast kasu.

140    Kohtuasjas T‑81/19 väidavad hagejad samas sõnastuses, kui kohtuasjas T‑721/18, et komisjonile etteheidetav tegevus kahjustas nende õigust inimväärikusele ja hea halduse põhimõtet ning seaduslikkuse, hea usu ja õiguspärase ootuse kaitse põhimõtet.

141    Hagejad väidavad lisaks, et komisjonile kohtuasjas T‑81/19 etteheidetav tegevus kahjustas poolte ausus- ja lojaalsuskohustust ning õiglase õigusemõistmise aluspõhimõtet.

142    Hagejad väidavad sellega seoses, et oma tegevusega rikkus komisjon raskelt ausus- ja lojaalsuskohustust, mida ta oli kohustatud nende vastu algatatud kohtumenetluses järgima vastavalt Kreeka tsiviilkohtumenetluse seadustiku artiklitele 116 ja 261 ning üldisele aluspõhimõttele, mis kohustab komisjoni advokaate ja volitatud esindajaid Kreeka advokaatide eetikakoodeksi alusel kaasa aitama õiglasele õigusemõistmisele, järgides aususkohustust, mida kohaldatakse ELTL artikli 299 kohasele sundtäitmisele vastulause esitamise menetluses. Hagejate sõnul on need põhimõtted sätestatud Euroopa advokaatide eetikakoodeksis, mis võeti vastu 24. novembril 2006 Brüsselis (Belgia) toimunud Euroopa advokatuuride nõukogu (CCBE) täiskogu istungil, ja see sisaldab liikmesriikides tegutsevate advokaatide elukutset reguleerivaid ühiseid õiguspõhimõtteid.

143    Komisjon vaidlustab hagejate argumentide vastuvõetavuse, kuna need käsitlevad küsimusi, mida on juba lõplikult hinnanud Kreeka kohus, kelle pädevus selles küsimuses tuleneb ELTL artiklist 299.

144    Lisaks väidab komisjon, et tema tegevuses Monomeles Protodikeio Athinonis (Ateena esimese astme kohus ainuisikulises koosseisus) sundtäitmisele vastulause esitamise menetluses ja Efeteio Athinoni (Ateena apellatsioonikohus) menetluses ei esinenud ühtegi õigusnormi rikkumist, mis võiks kaasa tuua liidu vastutuse.

145    Sellega seoses tuleb esiteks märkida, et hagejate argumendid, mis on esitatud eespool punktides 135–139, ei puuduta väiteid, mis komisjoni esindajad esitasid oma menetlusdokumentides Monomeles Protodikeio Athinonis (Ateena esimese astme kohus ainuisikulises koosseisus) toimunud 31. mai 2016. aasta kohtumääruse Isotis vs. komisjon (C‑450/14 P, ei avaldata, EU:C:2016:477), 16. juuli 2014. aasta kohtuotsuse Isotis vs. komisjon (T‑59/11, EU:T:2014:679) ja 4. veebruari 2016. aasta kohtuotsuse Isotis vs. komisjon (T‑562/13, ei avaldata, EU:T:2016:63) sundtäitmisele vastulause esitamise menetluses ega väiteid samas kohtus OLAFi teenistuja antud ütlustes, mis väidetavalt kahjustasid hagejate mainet, vaid just asjaolu, et komisjon algatas hagejate vastu nende kohtuotsuste sundtäitmise menetluse.

146    Samuti tuleb märkida, et vastuseks Üldkohtu küsimusele märkisid hagejad kohtuistungil, et nende kahju hüvitamise nõuete eesmärk on üksnes saada hüvitist kahju eest, mis neile tekkis komisjoni esindajate menetlusdokumentides ja OLAFi esindaja ütluses esitatud väidete tõttu Monomeles Protodikeio Athinonis (Ateena esimese astme kohus ainuisikulises koosseisus) ja seejärel Efeteio Athinonis (Ateena apellatsioonikohus) toimunud 31. mai 2016. aasta kohtumääruse Isotis vs. komisjon (C‑450/14 P, ei avaldata, EU:C:2016:477), 16. juuli 2014. aasta kohtuotsuse Isotis vs. komisjon (T‑59/11, EU:T:2014:679) ja 4. veebruari 2016. aasta kohtuotsuse Isotis vs. komisjon (T‑562/13, ei avaldata, EU:T:2016:63) sundtäitmisele vastulause esitamise menetluses. Hagejad täpsustasid, et nad ei heida komisjonile ette mitte seda, et ta püüdis saavutada nende kohtuotsuste sundtäitmist nende suhtes, vaid seda, et ta esitas selleks teadlikult Kreeka kohtutes valeväiteid, et vaidlustada Isotise juriidilise isiku staatus.

147    Lisaks täpsustasid hagejad kohtuistungil, et nende kahju hüvitamise nõuded ei põhine pacta sunt servanda põhimõtte rikkumisel ning et nad leiavad, et Kreeka kohtud järgisid nende õigust õiglasele kohtumenetlusele 31. mai 2016. aasta kohtumääruse Isotis vs. komisjon (C‑450/14 P, ei avaldata, EU:C:2016:477), 16. juuli 2014. aasta kohtuotsuse Isotis vs. komisjon (T‑59/11, EU:T:2014:679) ja 4. veebruari 2016. aasta kohtuotsuse Isotis vs. komisjon (T‑562/13, ei avaldata, EU:T:2016:63) sundtäitmisele vastulause esitamise menetluses ning et nad ei väida, et käesolevas menetluses on rikutud nende õigust õiglasele kohtumenetlusele.

148    Seega tuleb asuda seisukohale, et hagejate argumendid, mis on esitatud eespool punktides 135–139 ja mille kohaselt on rikutud hea usu põhimõtet, õiguspärase ootuse kaitse põhimõtet, seaduslikkuse põhimõtet, õigust õiglasele kohtulikule arutamisele, pacta sunt servanda põhimõtet, õigust tõhusale kohtulikule kaitsele, õigust olla ära kuulatud ning õigust on kuritarvitatud, tuleb edutuse tõttu tagasi lükata, kuna isegi hagejate endi arvates ei olnud need esitatud nende kahju hüvitamise nõuete põhjendamiseks.

149    Teiseks, mis puudutab liidu õiguskorras põhiõiguste harta artikliga 41 sätestatud hea halduse põhimõtte väidetavat rikkumist, siis tuleb tõdeda, et hagejad piirduvad väga üldise väitega, et komisjonile kohtuasjas T‑721/18 ja kohtuasjas T‑81/19 etteheidetud tegevus rikkus hea halduse põhimõtet, ilma et nad oma argumente kuidagi oleks põhjendanud. Seega tuleb asuda seisukohale, et need argumendid tuleb vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata, kuna pelk viide liidu õiguse põhimõttele, mida väidetavalt on rikutud, ilma et esitataks faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, millel see väide põhineb, ei vasta kodukorra artikli 76 punkti d nõuetele (vt selle kohta 24. oktoobri 2018. aasta kohtuotsus Deza vs. komisjon (T‑400/17, ei avaldata, EU:T:2018:712, punkt 102).

150    Kolmandaks, mis puudutab hagejate argumenti, et on rikutud õigust inimväärikusele, siis tuleb meelde tuletada, et põhiõiguste harta artikkel 1, mille kohaselt on inimväärikus puutumatu ning seda tuleb austada ja kaitsta, kujutab endast liidu õigusnormi, mille eesmärk on anda õigusi üksikisikutele (vt selle kohta 3. mai 2017. aasta kohtumäärus Sotiropoulou jt vs. nõukogu, T‑531/14, ei avaldata, EU:T:2017:297, punktid 75 ja 76). Seega tuleb kontrollida, kas selle võimalik rikkumine toob käesoleval juhul kaasa liidu vastutuse.

151    Tuleb märkida, et hagejad täpsustasid kohtuistungil, et komisjon kahjustas nende väärikust, kui ta väitis Monomeles Protodikeio Athinonis (Ateena esimese astme kohus ainuisikulises koosseisus) ja Efeteio Athinonis (Ateena apellatsioonikohus), et nad on komisjoni ja liidu suhtes toime pannud pettusi.

152    Sellega seoses tuleb meenutada, et nagu on tõdetud eespool punktides 126 ja 127, põhinevad hagejate argumendid ekslikul eeldusel, et komisjon esitles neid kui isikuid, kes on toime pannud liidu finantshuve kahjustavaid pettusi.

153    Tuleb meelde tuletada, et oma õiguste kaitseks kohtusse pöördumine ja sellega kaasnev kohtulik kontroll on liikmesriikide ühesugustel riigiõiguslikel tavadel rajaneva üldise õiguspõhimõtte väljendus, mida käsitletakse ka Roomas 4. novembril 1950 allkirjastatud inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artiklites 6 ja 13 (15. mai 1986. aasta kohtuotsus Johnston, 222/84, EU:C:1986:206, punktid 17 ja 18, ning 17. juuli 1998. aasta kohtuotsus Promedia vs. komisjon, T‑111/96, EU:T:1998:183, punkt 60), ning Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklis 47 (4. aprilli 2019. aasta otsus kohtuasjas Rodriguez Prieto vs. komisjon, T‑61/18, EU:T:2019:217, punkt 75).

154    Samas tuleb märkida, et hagejate argumendid viivad järelduseni, et kõik komisjoni esitatud argumendid 31. mai 2016. aasta kohtumääruse Isotis vs. komisjon (C‑450/14 P, ei avaldata, EU:C:2016:477), 16. juuli 2014. aasta kohtuotsuse Isotis vs. komisjon (T‑59/11, EU:T:2014:679) ja 4. veebruari 2016. aasta kohtuotsuse Isotis vs. komisjon (T‑562/13, ei avaldata, EU:T:2016:63) sundtäitmisele vastulause esitamise menetluses, mille eesmärk oli tõendada nendepoolset pettust, oleks paratamatult võinud kaasa tuua nende väärikuse kahjustamise, mis võib kaasa tuua liidu lepinguvälise vastutuse, kui Kreeka kohus oleks sellise argumendi kummutanud.

155    Sellest järeldub, et kui hagejate argumentidega tuleks nõustuda, piiraks see komisjoni õigust – mis põhineb komisjoni kohustustel, mis tulenevad ELTL artiklist 317, mis kohustab teda tagama liidu vahendite hea halduse, ja ELTL artiklist 325, mis kohustab teda võitlema pettusega ja igasuguse muu liidu finantshuve kahjustava ebaseadusliku tegevusega – pöörduda ELTL artikli 299 alusel liikmesriigi kohtusse, et saavutada ELTL artikli 299 alusel sellise Üldkohtu otsuse sundtäitmine, millega tunnustatakse tema võlanõuet.

156    Seega tuleb tagasi lükata hagejate argumendid, et rikutud on nende õigust inimväärikusele.

157    Neljandaks, mis puudutab kohtuasjas T‑81/19 hagejate esitatud argumenti, et komisjon rikkus käesolevas asjas menetlusõiguste heauskse kasutamise põhimõtet, siis tuleb märkida, et hagejad ei väida selles osas, et rikutud on isikutele õigusi andvat liidu õigusnormi, mis on üks liidu lepinguvälise vastutuse tekkimise tingimustest, mida nõuab eespool punktis 132 viidatud kohtupraktika, vaid nad viitavad Kreeka tsiviilkohtumenetluse seadustiku artikli 116 lõike 1 ja artikli 261 ning Kreeka advokaatide eetikakoodeksi sätete rikkumisele. Lisaks tuleb märkida, et kuivõrd menetlusõiguste heauskse kasutamise põhimõtet võib pidada paljude liikmesriikide õiguskordade ühiseks põhimõtteks, ei ole seda põhimõtet siiani liidu õiguskorda lisatud.

158    Ühtlasi tuleb korrata, et esiteks on ELTL artikli 299 teises lõigus sätestatud, et „[t]äitmist reguleerivad selles riigis kehtivad tsiviilkohtumenetluse normid, mille territooriumil menetlus toimub“, ja teiseks kuuluvad vastavalt ELTL artikli 299 neljandale lõigule kaebused täitmise ebaõige viisi kohta asjasse puutuva riigi kohtute pädevusse.

159    Sellega seoses on oluline rõhutada, et liikmesriigi kohtute pädevus kontrollida täitemeetmete õiguspärasust ei hõlma mitte ainult Euroopa Liidu Nõukogu, komisjoni või EKP õigusaktide, mis panevad rahalisi kohustusi muudele isikutele kui riikidele, sundtäitmisega seotud vaidlusi, vaid ka vaidlusi, mis puudutavad Üldkohtu otsuste sundtäitmist vastavalt ELTL artiklile 280 ja Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artiklile 60.

160    Järelikult, nagu komisjon õigesti väidab, tuleb asuda seisukohale, et käesolevas asjas oli Efeteio Athinonil (Ateena apellatsioonikohus) kohustus tagada, et komisjoni esindajate tegevus oli 31. mai 2016. aasta kohtumääruse Isotis vs. komisjon (C‑450/14 P, ei avaldata, EU:C:2016:477), 16. juuli 2014. aasta kohtuotsuse Isotis vs. komisjon (T‑59/11, EU:T:2014:679) ja 4. veebruari 2016. aasta kohtuotsuse Isotis vs. komisjon (T‑562/13, ei avaldata, EU:T:2016:63) sundtäitmisele vastulause esitamise menetluses kooskõlas menetlusõiguste heauskse kasutamise põhimõttega ja täpsemalt Kreeka tsiviilkohtumenetluse seadustiku artikli 116 lõikega 1 ja artikliga 261 ning Kreeka advokaatide eetikakoodeksi sätetega.

161    Seda järeldust ei sea kahtluse alla hagejate poolt kohtuistungil esitatud argument, et Üldkohtu ülesanne on hinnata, kas komisjon rikkus Efeteio Athinonis (Ateena apellatsioonikohus) menetlusõiguste heauskse kasutamise põhimõtet, sest käesoleval juhul on ainult Üldkohus pädev lahendama liidu või tema teenistujate vastu esitatud lepinguvälise vastutuse hagisid.

162    Nimelt kuuluvad ELTL artikli 268 kohaselt tõepoolest Üldkohtu pädevusse need kahju hüvitamisega seotud vaidlused, mis on sätestatud ELTL artikli 340 teises lõigus, mille kohaselt „[l]epinguvälise vastutuse korral heastab liit kõik oma institutsioonide või oma teenistujate poolt ülesannete täitmisel tekitatud kahjud vastavalt liikmesriikide seaduste ühistele üldprintsiipidele“.

163    Kuid ELTL artikli 268 ja ELTL artikli 340 teise lõigu alusel esitatud hagi raames ei saa Üldkohus siiski otsustada selle üle, kas komisjon on rikkunud riigisisest menetlusnormi liikmesriigi kohtumenetluses, milles käsitletakse Üldkohtu otsuse sundtäitmist, ilma et Üldkohus kahjustaks sellega sõnaselgelt ELTL artikliga 299 ainult liikmesriigi kohtutele antud õigusi ja seega liidu kohtute ja liikmesriigi kohtute vahelist pädevuse jaotust.

164    Järelikult tuleb põhjendamatuse tõttu tagasi lükata hagejate argument, et komisjonile käesolevas asjas etteheidetav tegevus on õigusvastane, sest see rikkus menetlusõiguste heauskse kasutamise põhimõtet.

165    Eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb tõdeda, et hagejad ei ole suutnud tõendada, et komisjonile kohtuasjades T‑721/18 ja T‑81/19 ette heidetud tegevus kujutas endast isikutele õigusi andva õigusnormi piisavalt selget rikkumist eespool punktis 132 viidatud kohtupraktika tähenduses.

166    Neil asjaoludel tuleb vastavalt eespool punktis 108 viidatud kohtupraktikale jätta rahuldamata mõlema hageja poolt kohtuasjades T‑721/18 ja T‑81/19 esitatud esimene ja teine kahju hüvitamise nõue, ilma et oleks vaja analüüsida teisi liidu lepinguvälise vastutuse tekkimise tingimusi.

167    Sellest järeldub, et hagid tuleb osaliselt vastuvõetamatuse tõttu jätta läbi vaatamata ja osaliselt põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

 Kohtukulud

168    Vastavalt kodukorra artikli 134 lõikele 1 on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna kohtuotsus on tehtud hagejate kahjuks, mõistetakse kohtukulud vastavalt komisjoni nõudele välja hagejatelt.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ÜLDKOHUS (üheksas koda)

otsustab:

1.      Jätta hagid rahuldamata.

2.      Mõista kohtukulud välja Z. Apostolopoulou’lt ja A. Apostolopoulou-Chrysanthaki’lt.

Costeira

Kancheva

Perišin

Kuulutatud avalikul kohtuistungil 21. detsembril 2021 Luxembourgis.

Allkirjad


*      Kohtumenetluse keel: kreeka.