ÜLDKOHTU OTSUS (kolmas koda)
15. juuli 2015(*)
Õigusaktide ühtlustamine – Direktiiv 2006/42/EÜ – CE‑märgist kandvad masinad – Olulised ohutusnõuded – Ohud inimeste ohutusele – Kaitseklausel – Komisjoni otsus, millega tunnistatakse õigustatuks liikmesriigi meede keelata toote turule viimine – Kaitseklausli kohaldamise tingimused – Ilmne hindamisviga – Võrdne kohtlemine
Kohtuasjas T‑337/13,
CSF Srl, asukoht Grumolo delle Abbadesse (Itaalia), esindajad: advokaadid R. Santoro, S. Armellini ja R. Bugaro,
hageja,
versus
Euroopa Komisjon, esindaja: G. Zavvos, keda abistas advokaat M. Pappalardo,
kostja,
keda toetab
Taani Kuningriik, esindajad: V. Pasternak Jørgensen ja M. Wolff ning hiljem M. Wolff, C. Thorning, U. Melgaard ja N. Lyshøj,
menetlusse astujad,
mille ese on nõue tühistada komisjoni 8. aprilli 2013. aasta otsus 2013/173/EL Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2006/42/EÜ artikli 11 alusel Taani riigi poolt võetud meetme kohta, millega keelustati teatavat liiki mitmeotstarbelised pinnaseteisaldusmasinad (ELT L 101, lk 29)
ÜLDKOHUS (kolmas koda),
koosseisus: koja president S. Papasavvas, kohtunikud N. J. Forwood (ettekandja) ja E. Bieliūnas,
kohtusekretär: vanemametnik J. Palacio González,
arvestades kirjalikus menetluses ja 28. aprilli 2015. aasta kohtuistungil esitatut,
on teinud järgmise
otsuse
Vaidluse taust
1 Hageja CSF Srl on masinaehitussektoris tegutsev Itaalia ettevõtja. Ta toodab muu hulgas masinat nimetusega „Multione S630” (edaspidi „Multione S630”). Selle masina põhiomadus seisneb selles, et seda saab kasutada erinevatel eesmärkidel ja erinevatel tegevusaladel, kuna seda saab varustada 58 erineva lisaseadmega. Need lisaseadmed, mida samuti valmistab hageja, võimaldavad näiteks muuta selle masina kalluriks, lumesahaks, alusekahvliks, laaduriks, hürdopurustiks, haaratsiks, pinnasepurustiks või niidukiks ja seetõttu kasutada seda sellistes tegevusvaldkondades nagu aiandus, põllumajandus, ehitus, teedehooldus või metsatööd. Kõnealust masinat turustatakse Euroopa Liidu erinevates liikmesriikides. Alates 2009. aastast on müüdud kümme sellist masinat Taanis, kus neid kasutatakse naaritsakasvandustes söödajaoturina ja puuride puhastamisel.
2 Taani ametivõimud kohaldasid 31. jaanuaril 2012 Multione S630‑le Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. mai 2006. aasta direktiivi 2006/42/EÜ, mis käsitleb masinaid ja millega muudetakse direktiivi 95/16/EÜ (ELT L 157, lk 24), artikli 11 lõike 1 alusel võetud meetmeid. Need meetmed seisnesid esiteks keelus turustada Taanis selle masina kõiki uusi eksemplare, millel ei ole kukkuvate esemete eest kaitsvat konstruktsiooni ja teiseks hagejale tehtud korralduses võtta vajalikud parandusmeetmed kõnealuse masina nende eksemplaride suhtes, mis on Taanis juba kasutusele võetud.
3 Taani ametivõimud põhjendasid nende meetmete võtmist sellega, et Multione S630 ei vasta direktiivist 2006/42 tulenevatele teatud olulistele ohutusnõuetele. Nad osundasid sellele, et Taani turule viidud kõnealuse masina eksemplaridel, ei ole kaitsvat konstruktsiooni, samas kui mitme selle masina funktsioonide puhul on selle masina juht ohus, et esemed või materjalid võivad talle peale langeda. Nad leidsid veel, et selline olukord on vastuolus direktiivi 2006/42 I lisa punktiga 3.4.4. Nimetatud säte näeb ette, et kui iseliikuva masina juhi töötamiskoht on masinas ja ohtu võivad tekitada kukkuvad esemed või materjal, tuleb seda masina projekteerimisel ja valmistamisel arvestada ning masin tuleb varustada asjakohase kaitsva struktuuriga, kui suurus seda võimaldab.
4 Vastavalt direktiivi 2006/42 artikli 11 lõikele 2 teatati Taani ametisustuse võetud meetmetest Euroopa Komisjonile. Viimati nimetatu leidis 8. aprilli 2013. aasta otsuses 2013/173/EL Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2006/42 artikli 11 alusel Taani riigi poolt võetud meetme kohta, millega keelustati teatavat liiki mitmeotstarbelised pinnaseteisaldusmasinad (ELT L 101, lk 29; edaspidi „vaidlustatud otsus”), et need meetmed on kõnealuse artikli lõike 3 alusel õigustatud.
Menetlus ja poolte nõuded
5 Hageja esitas käesoleva menetluse algatamiseks hagiavalduse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 19. juunil 2013.
6 Hagejad esitasid Üldkohtu kantseleisse 30. augustil 2013 ajutiste meetmete kohaldamise taotluse. Üldkohtu president jättis 11. novembri 2013. aasta määrusega selle taotluse rahuldamata põhjendusel, et hageja ei olnud tõendanud kohtuasja kiire lahendamise vajadust ja jättis kohtukulude kandmise edaspidi otsustamiseks.
7 Üldkohtu kantseleisse 1. oktoobril 2013 saabunud dokumendiga palus Taani Kuningriik luba astuda menetlusse komisjoni nõuete toetuseks. Üldkohtu esimese koja esimees andis 13. novembri 2013. aasta määrusega menetlusse astumise loa.
8 Ettekandja-kohtuniku ettekande põhjal otsustas Üldkohus avada suulise menetluse.
9 Poolte kohtukõned ja Üldkohtu küsimustele antud vastused kuulati ära 28. aprilli 2015. aasta kohtuistungil.
10 Hageja palub Üldkohtul:
– tühistada vaidlustatud otsus;
– viia vajaduse korral läbi ekspertiis;
– mõista kohtukulud välja komisjonilt.
11 Komisjon palub Üldkohtul:
– jätta hagiavaldus rahuldamata;
– mõista kohtukulud välja hagejalt.
12 Taani Kuningriik palub Üldkohtul jätta hagi rahuldamata.
Õiguslik käsitlus
13 Komisjon avaldab vastuvõetamatuse vastuväidet ametlikult esitamata kahtlust hagi vastuvõetavuse suhtes. Hageja esitab vaidlustatud otsuse tühistamise nõude toetuseks sisuliselt kaks väidet. Ta väidab ka, et vaidlustatud otsuse tõttu on ta kandnud kahju, esitama siiski selles suhtes nõudeid.
Hagi vastuvõetavus
14 Komisjon väidab sisuliselt, et vaidlustatud otsus ei puuduta otseselt hagejat ELTL artikli 263 neljanda lõigu tähenduses. Nimelt kuigi selles sätestatakse, et Taani ametiasutuse poolt hageja suhtes võetud meetmed on õigustatud, mõjutab vastavalt direktiivi 2006/42 artiklis 11 ette nähtud pädevuse jaotamisele tema õiguslikku olukorda otseselt asjaomane Taani ametiasutus. Lisaks märgib komisjon, et kuigi sellest otsusest teatati ka Euroopa Liidu muudele liikmesriikidele kui Taani Kuningriik, on liikmesriigi pädevate ametiasutuste kohustus seejärel kontrollida mil määral hageja poolt Taani turule viidud asjaomased masinad vastavad või ei vasta kõnealusele direktiivile ja kohaldada kõiki sellest tulenevaid tagajärgi.
15 Hageja vaidleb sellele argumentatsioonile vastu.
16 Selles osas tuleb meenutada, et ELTL artikli 263 neljandast lõigust tuleneb muu hulgas, et iga füüsiline või juriidiline isik võib esitada hagi teda otseselt ja isiklikult puudutava akti vastu.
17 Väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb, et kui akt puudutab füüsilist või juriidilist isikut otseselt, kuna see avaldab otseselt mõju isiku õiguslikule olukorrale ja ei jäta selle adressaatidele mingit kaalutlusruumi, siis on akti rakendamine puhtautomaatne ja tuleneb vaid liidu õigsusnormidest, ilma et kohaldataks muid vahenorme (kohtuotsused 5.5.1998, Dreyfus vs. komisjon, C‑386/96 P, EKL, EU:C:1998:193, punkt 43, ja 13.3.2008, komisjon vs. Infront WM, C‑125/06 P, EKL, EU:C:2008:159, punkt 47).
18 Käesoleval juhul taotleb hageja esitatud hagis komisjoni selle otsuse tühistamist, milles määratakse, et Taani ametiasutuse poolt Taani turule Multione S630 viimise tingimuste suhtes võetud meetmed on õigustatud.
19 Taani ametiasutuse võetud meede põhineb Taani õigusnormidel, mis on võetud direktiivi 2006/42 ja eelkõige selle artikli 11 lõike 1 rakendamiseks. Viimati nimetatud säte näeb ette, et kui liikmesriik teeb kindlaks, et kõnealuse direktiiviga hõlmatud masin, mis kannab CE‑märgist, millega on kaasas EÜ vastavusdeklaratsioon ja mida kasutatakse ette nähtud otstarbel või põhjendatult eeldatavate tingimuste kohaselt, seab ohtu inimeste ohutuse, peab liikmesriik võtma kõik vajalikud meetmed sellise masina turult kõrvaldamiseks, turulelaskmise või kasutuselevõtmise keelamiseks või sellise masina vabasse ringlusesse laskmise piiramiseks.
20 Vaidlustatud otsus omakorda tugineb direktiivi 2006/42 artikli 11 lõikel 3. Nimetatud säte näeb ette, et kui liikmesriik teatab asjaomase direktiivi artikli 11 lõike 1 alusel võetud meetmest, siis alustab komisjon asjaosalistega viivitamata konsultatsioone enne seda kui ta hakkab hindama kas need meetmed on õigustatud või mitte ning enne kui ta teavitab oma otsusest algatuse teinud liikmesriiki, teisi liikmesriike ja asjaomase masina tootjat või tema volitatud esindajat.
21 Nagu komisjon õigesti on märkinud, võib Taani ametisutuse poolt hagejatele 31. jaanuaril 2012 saadetud kirja sõnastuse alusel järeldada, et mõjutasid kõnealuse ametiasutuse võetud meetmed otseselt hageja õiguslikku olukorda. Pärast seda, kui see ametiasutus oli asunud seisukohale, et Multione S630 ei vasta direktiivist 2006/42 tulenevatele teatud olulistele ohutusnõuetele, kuna sellel masinal ei ole kukkuvate esemete või materjali eest kaitsvat konstruktsiooni, keelas kõnealune ametiasutus esiteks selle masina Taani turule viimise ja teiseks tegi hagejale korralduse muuta selle masina konstruktsiooni projekti ja ehitust ning kolmandaks kohustas hagejat viima kõnealuse masina need eksemplarid, mis on Taanis juba kasutusele võetud, vastavusse direktiivi nõuetega või need turult kõrvaldama.
22 Sellegipoolest tegi komisjon sellest eksliku järelduse, et vaidlustatud otsus ei puuduta hagejat otseselt.
23 Tuleb asuda vastupidisele seisukohale, et esiteks avaldab vaidlustatud otsus hageja õiguslikule olukorrale muud otsest mõju, kui see, mis tuleneb Taani ametiasutuse võetud meetmetest.
24 Seoses sellega olgu esiteks märgitud, et vaidlustatud otsuse adressaadid on kõik liidu liikmesriigid ja mitte ainult Taani Kuningriik, ja see on kooskõlas direktiivi 2006/42 artikli 11 lõigetega 3 ja 6 komisjonile pandud teatamis‑ ja teavitamiskohustustega. Vastavalt ELTL artiklile 288 on see otsus seega tervikuna siduv kõigis liikmesriikides.
25 Teiseks võeti direktiiv 2006/42 vastu EÜ artikli 95 alusel (nüüd ELTL artikkel 114), mis annab Euroopa Parlamendile ja Euroopa Liidu Nõukogule volituse võtta meetmeid selliste tehniliste kaubandustõkete kõrvaldamiseks, mis tulenevad liikmesriikide õigus‑ ja haldusnormide erinevusest (vt kohtuotsused 17.5.1994, Prantsusmaa vs. komisjon, C‑41/93, EKL, EU:C:1994:196, punkt 22, ja 9.8.1994, Saksamaa vs. nõukogu, C‑359/92, EKL, EU:C:1994:306, punkt 22, EÜ asutamislepingu artikli 100 A kohta). Selle direktiivi eesmärgiks on ühtlustada tingimused, mille alusel CE‑märgist kandvaid ja EÜ vastavusdeklaratsiooniga masinaid viiakse siseturule ja lubatakse liidus vabasse ringlusesse tagades sealjuures inimeste tervise ja ohutuse kõigi kaitsenõuete järgimise nende masinate kasutamisest tulenevate riskide suhtes (vt selle kohta kohtuotsused 8.9.2005, Yonemoto, C‑40/04, EKL, EU:C:2005:519, punktid 31 ja 45, ning 17.4.2007, AGM-COS.MET, C‑470/03, EKL, EU:C:2007:213, punktid 52 ja 53), nagu näiteks sellele eelnenud nõukogu 14. juuni 1989. aasta direktiiv 89/392/EMÜ masinaid käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta (EÜT L 183, lk 9) ja Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. juuni 1998. aasta direktiiv 98/37/EÜ masinaid käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta (EÜT L 207, lk 1).
26 Sel eesmärgil keelab direktiiv 2006/42 muu hulgas liikmesriikidel takistada liidus masinate vabasse ringlusesse laskmist tingimusel, et need masinad vastavad kriteeriumidele, mis võimaldavad eeldada, et nad vastavad selles sätestatud olulistele tervisekaitse- ja ohutusnõuetele (direktiivi 2006/42 artiklid 6 ja 7). Lisaks kohustab direktiiv liikmesriigi pädevaid ametiasutusi tagama vastava turujärelevalve, võttes muu hulgas kõik asjakohased meetmed, et masinat saaks turule lasta või kasutusele võtta ainult siis, kui see vastab direktiivi sätetele ega ohusta inimeste tervist ja ohutust (direktiivi 2006/42 artikkel 4). Lõpuks kohustab direktiiv liikmesriiki võtma kõik vajalikud meetmed masina, mis seab ohtu inimeste tervise ja ohutuse, turult kõrvaldamiseks, turulelaskmise või kasutuselevõtmise keelamiseks või sellise masina vabasse ringlusesse laskmise piiramiseks (direktiivi 2006/42 artikkel 11).
27 Kolmandaks ilmneb direktiivi 2006/42 artikli 14 lõikest 7 ja artiklist 19, koosmõjus direktiivi põhjendustega 9 ja 10, et selle direktiiviga korraldatud turujärelevalve raames ja täpsemalt selle artiklis 11 ette nähtud kaitseklausli rakendamiseks on liikmesriigid kohustatud tagama selle direktiivi asjakohase ja ühesuguse kohaldamise, koordineerides omavahelist tegevust ja võttes arvesse komisjoni väljatöötatud suuniseid.
28 Eespool punktides 26 ja 27 viidatud sätete ülesehitust ja eesmärki silmas pidades tuleb asuda seisukohale, nagu hageja sisuliselt on väitnud, et vaidlustatud otsus kohustab lisaks Taani Kuningriigile ka kõiki teisi liikmesriike võtma kasulikud meetmed Multione S630 oma turule viimise või selle jätkamisega seoses ja tagama direktiivi 2006/42 asjakohase ja ühesuguse kohaldamise, lähtudes Taani ametivõimude võetud meetmetest, mille komisjon tunnistas õigustatuks. Teiste sõnadega on vaidlustatud otsuse tõttu lisaks Taani Kuningriigile ka kõiki teised liikmesriigid igaüks kohustatud kontrollima, niivõrd kui see neid puudutab, kas asjaomase masina eksemplarid, mille hageja on võinud vastavale turule viia, on varustatud kukkuvate esemete või materjali eest kaitsva konstruktsiooniga või ei, ja sellest tulenevalt kas neid masinaid saab jätkuvalt nende turgudele viia või ei. Neist kaalutlustest lähtudes tuleb asuda seisukohale, et vaidlustatud otsene tagajärg on, et liikmesriikides alustatakse menetlused, mis seavad kogu liidus kahtluse alla õiguse, mida hageja siiani kasutas, turustada masinat, mille vastavust nimetatud direktiivi artikli 7 alusel eeldati selle, kuna see kandis CE-märgistust ja sellega oli kaasas EÜ vastavusdeklaratsioon (vt analoogia alusel komisjon vs. Infront WM, punkt 17 eespool, EU:C:2008:159, punktid 50–52).
29 Lisaks sellele ei ole komisjon käesoleval juhul vaidlustanud asjaolu, et pärast seda kui nad muutusid vaidlustatud otsuse adressaatideks, on Soome ja Leedu ametivõimud juba teinud algust selleks vajalike toimingutega.
30 Teiseks ei jäta vaidlustatud otsus selle adressaatidele mingit kaalutlusõigust saavutatava tulemuse osas, kuna selle rakendamine on puhtautomaatne ja peab tulenema vaid liidu õigusnormidest, ilma et kohaldataks muid vahenorme.
31 On küll tõenäoline, nagu komisjon märkis, et selleks et määrata, kas hageja on viinud või kavatseb viia nende territooriumil turule Multione S630‑t ja selle kindlaksmääramiseks, kas mõnel selle eksemplaril puudub kukkuvate esemete või materjali eest kaitsev konstruktsioon, peavad liikmesriigi pädevad ametiasutused eelnevalt võtma tarvitusele kontrollimeetmed. Kui neist ikkagi tuleneb, et see vastab tõele, siis peavad asjaomased ametiasutused kaaluma, kas selline olukord võib seada ohtu inimeste tervise ja ohutuse ja võtma kõik vajalikud meetmed selle ohu takistamiseks, tagades selle raames direktiivi 2006/42 asjakohase ja ühesuguse kohaldamise lähtudes vaidlustatud otsusest ja Taani meetmetest, mis tunnistati õigustatuks ja mis seetõttu määrasid asjaomasele masinale keelu, kohustuse see turult kõrvaldada või seda muuta või võtta mis tahes muud samaväärsed meetmed. Seega määrab komisjoni otsus, et Taani meetmed on õigustatud, ära tulemuse, mida oodatakse teiste liikmesriikide ametivõimudelt, kellel ei ole selles suhtes mingit kaalutlusõigust (vt selle kohta kohtumäärus 7.6.2007, IMS vs. komisjon, T‑346/06 R, EKL, EU:T:2007:164, punktid 51–54, ja vt ka analoogia alusel kohtuotsus komisjon vs. Infront WM, punkt 17 eespool, EU:C:2008:159, punktid 59–63).
32 Lisaks ei ole komisjon suutnud tulemuslikult vaidlustada hageja argumente, mille kohaselt Soome ja Leedu ametivõimude poolt pärast vaidlustatud otsusest teatamist tehtud toimingud kinnitavad seda, et neil ametivõimudel ei ole kahtlusi selle otsuse ulatuse ja selle tagajärgede ega selles suhtes esitatud dokumentide suhtes.
33 Eeltoodud kaalutlusi ei saa kahtluse alla seada direktiivi 2006/42 artikliga 9. See artikkel kehtestab „[e]rimeetmed potentsiaalselt ohtlike masinate suhtes”, sätestades nimelt, et kui komisjon kõnealuse direktiivi artiklis 11 nimetatud menetluse tulemusel leiab, et liikmesriigis võetud meede on õigustatud, võib komisjon võtta meetmed, mis kohustavad liikmesriike keelama või piirama selliste masinate turule laskmist, mis tehniliste näitajate tõttu kujutavad endast sama ohtu, mida liikmesriigi meetmetes silmas on peetud, või kehtestama selliste masinate suhtes eritingimused. Lisaks täpsustab direktiivi põhjendus 13, et sellised liidu tasandil võetud meetmed ei ole otsekohalduvad ettevõtjate suhtes ja liikmesriigid peavad need rakendama.
34 Selles osas olgu märgitud, et kuna liikmesriigid peavad tagama direktiivi 2006/42 asjakohase ja ühesuguse kohaldamise, tehes järeldused mõne liikmesriigi poolt teatud masina suhtes võetud meetmest, mille komisjon on õigustatuks tunnistanud, ilma et neil oleks saavutatava tulemuse suhtes kaalutlusõigust, siis ei ole neil liikmesriikidel loomulikult õigust omal algatusel ja väljaspool selle direktiivi artikli 11 lõikega 1 ette nähtud menetluslikku ja materiaalõiguslikku raamistikku, laiendada selle meetme kohaldamisala teistele masinatele kaalutlusel, et nende puhul võib esineda sama oht, välja arvatud juhul kui on rikutud direktiivi artikli 6 lõikes 1 sätestatud vaba liikumise põhimõtet ja direktiivi artikliga 7 ette nähtud vastavauseeldust (vt selle kohta kohtuotsused 25.3.1999, komisjon vs. Itaalia, C‑112/97, EKL, EU:C:1999:168, punkt 54, ja AGM-COS.MET, punkt 25 eespool, EU:C:2007:213, punktid 61–64 ja 68–70). Sel põhjusel on liidu seadusandja näinud ette sellise laiendamise ja erimenetluse rakendamise, mis eeldab muu hulgas esiteks komisjoni sellekohast sõnaselget otsust ja teiseks liikmesriigi meetmeid selle otsuse rakendamiseks. Seevastu ei ole sellised aktid vajalikud kõnealuse direktiivi artikli 11 kohaldamiseks, võttes arvesse selle ulatust (vt eespool punktid 28 ja 31).
35 Kõiki eespool toodud kaalutlusi silmas pidades ei ole komisjon suutnud põhjendatult vaidlustada hagi vastuvõetavust põhjendusel, et vaidlustatud otsus ei puuduta otseselt hagejat.
Vaidlustatud otsuse tühistamise nõue
36 Vaidlustatud otsuse tühistamise nõude põhjenduseks esitab hageja kaks väidet: esimene käsitleb direktiivi 2006/42 rikkumist ja teine võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumist.
Esimene väide, mis käsitleb direktiivi 2006/42 rikkumist
37 Hageja väidab sisuliselt, et vaidlustatud otsuses on vääralt tõlgendatud ja kohaldatud direktiivi 2006/42 sätteid, mis käsitlevad olulisi ohutusnõudeid, mida peavad järgima liidu turule viimiseks mõeldud masinate tootjad.
38 Esiteks tuvastatakse vaidlustatud otsuses Taani ametivõimude poolt nende Multione S630 suhtes võetud meetmete põhjendatus, millega kohustatakse järgima direktiivi 2006/42 artikli 5 lõike 1 punktis a ja selle direktiivi I lisa punktides 1.1.2 ja 3.4.4. ette nähtud kohustusi.
39 Teiseks on Taani ametivõimude ja hiljem komisjoni poolt neile sätetele omistatud ekslik ulatus toonud hageja sõnul vaidlustatud otsuses kaasa selliste liikmesriigi meetmete kinnitamise, mis on vastuolus direktiivi 2006/42 artiklis 11 ette nähtud kaitseklausli kohaldamise tingimustega, direktiivi artikli 6 lõikes 1 ette nähtud keeluga takistada liikmesriikides valmistatud masina vabasse ringlusesse laskmist ja vastavuseeldusega, mis Multione S630‑l on direktiivi artikli 7 lõike 1 alusel.
40 Kolmandaks väidab hageja, et komisjon võttis üle Taani ametivõimude seisukoha, jättes täielikult arvesse võtmata etteheited, mis hageja esitas kõigepealt komisjonile ja seejärel direktiivi 2006/42 artikli 11 lõike 3 kohaselt korraldatud konsultatsioonidel.
41 Neljandaks ja viimaseks toob hageja esile, et sõltumata direktiivi 2006/42 väärast tõlgendamisest vaidlustatud otsuses, on Taani ametiasutus ka ekslikult hinnanud faktilisi asjaolusid, mille komisjon tunnistas õigustatuks.
42 Komisjon, keda toetab Taani Kuningriik vaidleb neile etteheidetele vastu.
43 Poolte argumente silmas pidades, tuleb järgemööda hinnata käsitletava väite asjassepuutuvust, seejärel hageja esitatud kaht esimest etteheidet, mis puudutavad õigusnormi rikkumist ja seejärel etteheidet, mis sisuliselt käsitleb komisjoni tehtud hindamisviga.
– Väite asjassepuutuvus
44 Esiteks olgu meenutatud, et direktiivi 2006/42 artikkel 11 „Kaitseklausel”, mis kohustab liikmesriiki võtma kõik vajalikud meetmed masina, mille puhul nad on tuvastanud, et see võib seada ohtu inimeste tervise ja ohutuse, nende siseturul vabasse ringlusesse laskmise piiramiseks, sätestab et komisjon „kaalub” kas liikmesriigis võetud meetmed „on õigustatud või mitte” (vt eespool punktid 19 ja 20).
45 Nagu komisjon ise on rõhutanud, on direktiivi 2006/42 õiguslikuks aluseks EÜ artikkel 95 (nüüd ELTL artikkel 114), mille lõige 10 sätestab, et sel alusel vastu võetud ühtlustamismeetmed sisaldavad vajaduse korral kaitseklauslit, mis volitab liikmesriike ühel või mitmel ELTL artiklis 36 osutatud majandusvälisel põhjusel võtma „liidu kontrollimenetlusele alluvaid ajutisi meetmeid”.
46 Sellest tuleneb, et kui liikmesriikidel on tõepoolest kohustus direktiiv 2006/42 nõuetekohaselt üle võtta ja tagada, et nende territooriumil turule viidud või kasutusele võetud masinad vastavad neile sätetele ja vastaval juhul kohustus võtta sellised meetmed, nagu on ette nähtud artiklis 11, siis – nagu märgib komisjon – peab viimatinimetatu samas kontrollima nende meetmete asjakohasust, tagades eelkõige nende võtmise põhjenduseks toodud õiguslike ja faktiliste asjaolude põhjendatuse (vt analoogia alusel kohtuotsus Prantsusmaa vs. komisjon, punkt 25 eespool, EU:C:1994:196, punktid 27 ja 28; vt ka selle kohta ja analoogia alusel kohtuotsused 14.6.2007, Medipac-Kazantzidis, C‑6/05, EKL, EU:C:2007:337, punkt 46, ja 22.4.2015, Klein vs. komisjon, C‑120/14 P, EU:C:2015:252, punktid 64 ja 76). Selle kontrolli tulemus tingib liikmesriigi kõnealuse meetme lõpliku kehtima jätmise selles mõttes, et liikmesriik võib selle säilitada üksnes juhul, kui komisjon tunnistab selle õigustatuks ja vastupidisel juhul peab selle lõpetama.
47 Sellest tuleneb vastupidi komisjoni väidetele, et kõigil isikutel, kes võivad taotleda sellise otsuse tühistamist, milles määratakse, et kõnealused meetmed on õigustatud, on õigus oma nõuete toetuseks viidata sellele, et see otsus põhineb direktiivi 2006/42 vääral tõlgendusel, isegi kui see tõlgendus, mida kõik liikmesriigid on kohustatud asjakohaselt arvesse võtma (vt eespool punktid 28, 30 ja 31) oli eelnevalt tehtud liikmesriigi pädeva ametiasutuse poolt ja seejärel võttis selle uuesti vastu komisjon. Nimelt peab sellistel juhtudel saama Euroopa Kohtus vaidlustada õigusnormi rikkumise, mis võib õigusvastaseks muuta vaidlustatud otsuse, mille komisjon tegi liikmesriigi kõnealuste meetmete õigustatuse kohta, ilma kahjustamata ELTL artikli 263 ulatust ja tõhusa kohtuliku kaitse põhimõtet.
48 Pealegi saab nende õiguslike põhjenduste, mille alusel komisjon otsustas liikmesriigi kõnealuste meetmete õigustatuse kohta, põhjendatuse kohtulik kontroll olla üksnes täielik kontroll, kuna tegemist on õigusküsimusega.
49 Käesoleval juhul on hagejal niisiis õigus asuda seisukohale, et ta võib tulemuslikult väita, et vaidlustatud otsusega on rikutud õigusnorme, kuna komisjon esiteks kordas omalt poolt direktiivile 2006/42 Taani ametiasutuse poolt antud väidetavalt vääralt tõlgendust ja teiseks otsustas, et õigustatud on meetmed, mis võeti vastu rikkudes selle direktiivi artikli 6 lõiget 1, artikleid 7 ja 11 ning I lisa.
– Väide, mille kohaselt on rikutud õigusnorme
50 Eeltoodust tulenevalt tuleb teiseks hinnata nende väidete põhjendatust. Hageja on sisuliselt vaidlustanud direktiivi 2006/42 artikli 11 lõikes 1 ette nähtud kaitseklausli rakendamist hõlmavad teatud tingimused, mille määratlesid Taani ametivõimud ja mille komisjon tunnistas vaidlustatud otsuses põhjendatuks. Selles osas ei ole vaidlust esiteks selles, et Multione S630 on masin, millele kõnealust direktiivi kohaldatakse, teiseks ei ole vaidlust küsimuses, et kõnealuse masina eksemplarid, mille hageja on viinud Taani turule, kannavad „CE-märgist” ja kolmandaks, et nendega on kaasas „EÜ vastavusdeklaratsioon”. Hageja ja komisjon on seevastu eri meelt selle tingimuse ulatuses, mille kohaselt pädev liikmesriik peab selleks, et oma territooriumil selle masina vabasse ringlusesse laskmist piirata, tuvastama et asjaomane masin, kui seda „kasutatakse ette nähtud otstarbel või mõistlikult eeldatavate tingimuste kohaselt, seab ohtu inimeste [...] ohutuse”. Eelkõige on nad eriarvamusel ühelt poolt selle ohu hindamise viisides, mida teatud masin võib tekitada selle kasutajatele ja teiselt poolt tootjatele nende ohtude kõrvaldamiseks pandud kohustuste ulatuses ja määratlemises.
51 Selles osas ilmneb direktiivi 2006/42 artikli 11 lõikest 1 sõnaselgelt, et kui liikmesriik teeb kindlaks, et selle direktiivi kohaldamisalasse kuuluv „masin”, mida kasutatakse ette nähtud otstarbel või põhjendatult eeldatavate tingimuste kohaselt, seab ohtu inimeste [...] ohutuse” peab ta võtma kõik vajalikud meetmed „sellise masina” turult kõrvaldamiseks, turulelaskmise või kasutuselevõtmise keelamiseks või „sellise masina” vabasse ringlusesse laskmise piiramiseks.
52 Seejärel olgu märgitud, et direktiivi 2006/42 artikli 2 teise lõigu punkti a esimeses taandes on määratletud masin, kui „omavahel ühendatud osade või komponentide kogum, millest vähemalt üks on liikuv ning mis on varustatud või ette nähtud varustada ajamisüsteemiga, mis ei saa olla vahetult rakendatav inim- või loomajõud, ja mis on koostatud konkreetse rakenduse jaoks”. Nimetatud sätte teistes taanetes toodud mõisted, mis viitavad kas esimeses taandes sätestatule või mitte, iseloomustavad ka ise neid masinaid muu hulgas asjaoluga, et need on mõeldud „ühe ja sama tulemuse saavutamiseks” või mis on „omavahel ühendatud” ühel ja samal eesmärgil. Lisaks võrdsustavad artikli 1 lõike 1 punkt g ja artikli 2 punkt g masinatega ka osaliselt komplekteeritud masinad, mis määratluse kohaselt ei suuda teatavaid tööoperatsioone iseseisvalt sooritada ja on ette nähtud üksnes teise masina või osaliselt komplekteeritud masina või seadmega ühendamiseks.
53 Lõpuks ilmneb direktiivi 2006/42 artikli 1 lõikest 1 ja artikli 2 esimesest lõigust, et mõiste „masin” all mõeldakse, et see viitab lisaks nendele masinatele, millele viidatakse eelmises punktis nimetatud sätetes, ka kõigile muudele toodetele, mille hulgas on ka vahetatavad seadmed. Kõnealuse direktiivi artikli 2 teisese lõigu punkt b määratleb vahetatava seadme kui „sead[m]e, mille masina või veduki kasutaja pärast masina või veduki kasutusele võtmist selle külge kinnitab, et muuta selle funktsiooni või lisada uus funktsioon, tingimusel et antud seade ei ole tööriist”. Kohtutoimikule lisatud komisjoni poolt 2010. aasta juunis avaldatud „Masinadirektiivi 2006/42/EÜ kohaldamise juhendi” teise väljaande § 41 täpsustab, et erinevalt tööriistadest (töövahenditest), mis „ei muuda põhimasina funktsiooni ega lisa uusi funktsioone” ja mida kõnealune direktiiv ei hõlma, on vahetatavad seadmed „põllu- või metsamajanduslike traktoritega kündmiseks, saagikoristuseks, tõstmiseks või laadimiseks ühendatavad seadmed ning pinnaseteisaldusseadmetega puurimiseks või lammutamiseks ühendatavad seadmed”.
54 Neid sätteid ja määratlusi silmas pidades tuleb esiteks asuda seisukohale, et liikmesriigil on ühe või mitme otstarbe jaoks mõeldud konkreetse masina või vahetatava seadme suhtes õigus kohaldada direktiivi 2006/42 artiklis 11 ette nähtud kaitseklauslit ja tal on sel puhul kohustus hinnata inimeste tervisele ja ohutusele tekkivat ohtu, mis on sellise klausli kohaldamise tingimus (vt selle kohta kohtuotsus komisjon vs. Itaalia, punkt 34 eespool, EU:C:1999:168, punktid 10 ja 39). Selline hindamine ja selle alusel liikmesriigi võetud meede peavad olema põhjendatud seoses selle masinaga nagu seda turustatakse ja vajaduse korral seoses vahetatavate seadmetega, millega see on varustatud selle turustamisel või kasutusele võtmisel. Vastupidisel juhul võib juhtuda, et liikmesriik kahjustab vaba liikumise põhimõtet, ilma et see oleks õigustatud tegeliku ohuga inimeste tervisele ja ohutusele (vt edaspidi punkti 57).
55 Hagejal on käesoleval juhul seega õigus, kui ta sisuliselt väidab, et kui Taani ametivõimud määravad direktiivis 2006/42 ja selle rakendamiseks võetud Taani õigusnormides ette nähtud kaitseklausli kohaldamise, siis peavad nad läbi viima riskihindamise Multione S630 suhtes sellisel kujul, nagu seda tegelikult Taani turul turustatakse. Hageja väidab selles osas ning komisjon ega Taani Kuningriik ei ole sellele vastu vaielnud, et esiteks osteti kõik Taani turul müüdud kõnealuse masina eksemplarid koos vahetatavate seadmetega ja olid mõeldud naaritsakasvanduste hooldamiseks ning teiseks ei kätke nende ette nähtud kasutamine iseenesest kukkuvate esemete või materjalide ohtu.
56 Teiseks ei saa riskihindamine, mida asjaomased liikmesriigi ametivõimud peavad komisjoni järelevalve all läbi viima, siiski piirduda selliste riskide hindamisega, mis esinevad kui kõnealust masinat kasutatakse „ette nähtud otstarbel” või „vastavalt tootja tingimustele” Vastupidi, mitu direktiivi 2006/42 sätted, sealhulgas selle artikli 4 lõige 1 ja selle artikli 11 lõige 1 ning selle I lisa päises esitatud „Üldpõhimõtted” ja nimetatud lisa punkt 1.1.2 „Ohutuse tagamise põhimõtted”, kehtestavad laiema kohustuse võtta arvesse ohte, mis esinevad „põhjendatult eeldatavate tingimuste kohaselt” või mis on seotud „põhjendatult ettenähtava väärkasutusega”, mis on määratletud selle lisa punktis 1.1.1 kui „masina kasutamine viisil, mis ei ole kasutusjuhendis ette nähtud, kuid mis võib tuleneda kergesti prognoositavast inimeste käitumisest”.
57 Lisaks olgu märgitud, et silmas pidades direktiivi 2006/42 I lisa punkti 1.1.2 punkt a enda sõnastust tuleb sedastada, et „igasugune oht”, mis on seotud kõnealuse masina seadistamise, hooldamise ja kasutamisega, olgu siis tegemist ette nähtud kasutamise või põhjendatult ettenähtava väärkasutusega, võib õigustada direktiivi 2006/42 artiklis 11 ette nähtud kaitseklausli kohaldamist. Nimetatud artikkel nõuab siiski, et selle kohaldamise põhjuseks olev oht peab olema „kindlaks tehtud” ja seega, et seda klauslit kohaldav liikmesriik peab tõendama õiguslikult piisavalt sellise ohu tegelikkust. Kui seda ei ole tõendatud, ei saa selles sättes ette nähtud kaitseklausli alusel võetud liikmesriigi meetmega vaba liikumise põhimõte kahjustamist pidada „õigustatuks” selle sätte tähenduses (vt selle kohta analoogia alusel kohtuotsus 5.3.2009, komisjon vs. Hispaania, C‑88/07, EKL, EU:C:2009:123, punkt 89 ja seal viidatud kohtupraktika).
58 Lõpuks olgu märgitud, et direktiivi 2006/42 artikli 11 lõikes 1 käsitletud inimeste tervisele ja ohutusele esinevat ohtu saab hinnata muu hulgas lähtudes asjaomase direktiivi I lisa artikli 5 lõike 1 punktiga a masinatootjatele kehtestatud olulistest tervisekaitse- ja ohutusnõuetest (vt analoogia alusel kohtuotsus Klein vs. komisjon, punkt 46 eespool, EU:C:2015:252, punkt 71). Nimelt on nendest nõuetest, mis on seatud selleks, et nende masinate konstruktsiooni projekteerimisel ja valmistamisel võetaks arvesse nendega seotud ohte (I lisa päises esitatud „Üldpõhimõtted” ja nimetatud lisa punkt 1.1.2 „Ohutuse tagamise põhimõtted”), kinnipidamine nende masinate turule viimise tingimuseks (sama direktiivi artikli 4 lõige 1 ja artikli 5 lõige 1). Nende järgimata jätmine omakorda võib kaasa tuua piirava või keelava meetme kohaldamise (asjaomase direktiivi artikli 11 lõige 2).
59 Käesoleval juhul ei rikkunud seega komisjon õigusnormi, kui ta asus Taani ametiasutusega samale seisukohale, et Multione S630 suhtes läbiviidaval riskihindamisel tuleb võtta arvesse mitte ainult ette nähtud kasutamist vaid ka igasugust põhjendatult ettenähtavat väärkasutust. Samuti ei rikkunud ta õigusnormi, leides et sellise hindamise võib läbi viia lähtudes olulistest tervisekaitse‑ ja ohutusnõuetest, mis on sätestatud direktiivi 2006/42 I lisa punktides 1.1.2 ja 3.4.4 (vaidlustatud otsus põhjendused 3, 6 ja 7).
60 Täpsemalt, kui selline hindamine tuleb läbi viia konkreetselt Multione S630 suhtes sellisel kujul, nagu see oli varustatud ja kuidas hageja seda tegelikult Taani turul turustas (vt eespool punktid 54 ja 55), siis ei ole pädeval ametiasutusel keelatud võtta arvesse ohte, mis esinevad sellise masina puhul, mida turustati ilma kukkuvate esemete või materjali eest kaitsva konstruktsioonita, mille võib hiljem paigaldada koos sellist konstruktsiooni vajavate muude seadmetega. Nendega arvestamine on seevastu lubatud tingimusel, et tõendatakse, et tegemist on põhjendatult ettenähtava väärkasutusega, mis tekitab tegelikku ohtu inimeste ohutusele (vt eespool punktid 56 ja 57).
61 Kolmandaks on pooled eriarvamusel direktiivi 2006/42 I lisa punktis 3.4.4 ette nähtud oluliste tervisekaitse- ja ohutusnõuete ulatuse küsimuses.
62 Direktiivi 2006/42 I lisa punkt 3 sätestab rea olulisi tervisekaitse- ja ohutusnõudeid, mis täiendavad nimetatud lisa punktis 1 ette nähtud üldnõudeid, mis on mõeldud masinatele, mis on ohtlikud oma liikumise tõttu. Need nõuded ja nimetatud lisa punktis 1 mainitud üldnõuded täiendavad üksteist. Nimetatud lisa päises esitatud „Üldpõhimõtete” punktidest 3 ja 4 ilmneb, et need masinad peavad põhimõtteliselt vastama kõigile üld‑ ja erinõuetele.
63 Direktiivi 2006/42 I lisa punkt 3.4.4 sätestab muu hulgas, et „[k]ui iseliikuva masina juhi, operaatori(te) või mõne muu isiku (muude isikute) töötamiskoht on masinas ja ohtu võivad tekitada kukkuvad esemed või materjalid, tuleb seda masina projekteerimisel ja valmistamisel arvestada ning masin tuleb varustada asjakohase kaitsva struktuuriga, kui suurus seda võimaldab”.
64 Seega väidab komisjon õigustatult, et selle erinõude ulatust tuleb tõlgendada lähtudes direktiivi 2006/42 üldpõhimõtetest ja eelkõige selle I lisa päises esitatud „Üldpõhimõtete” punktist 1 ning nimetatud lisa punktis 1.1.2 sätestatud „Ohutuse tagamise põhimõtetest”. Viimati nimetatutest ilmneb samas sõnaselgelt, et liidu turule viimiseks mõeldud masin peab olema projekteeritud ja valmistatud nii, et see sobib oma otstarbe täitmiseks „ilma inimesi ohustamata [tootja] ette nähtud tingimuste kohaselt, arvestades ka selle iga põhjendatult ettenähtava väärkasutamise võimalust” ja üldisemalt tuleb tagada, et masina „mittesihipärane kasutamine on välistatud, kui see tekitab riski”. Sama nähtub nimetatud lisa muudest sätetest ja sealhulgas punktist 1.1.7 „Töötamiskohad”. Lisaks peab selleks võetavate meetmete „eesmärk olema õnnetusohu kõrvaldamine”. Lõpuks olgu märgitud, et kuigi selle kohustuse täitmiseks on tootjal võimalik valida „[s]obivaimaid meetode”, on ta nende valimisel siiski kohustatud järgima meetodite eelistamise järjekorda, milles tähtsaim on „riski kõrvaldamine või vähendamine võimalikult suures ulatuses (põhimõtteliselt ohutu masina projekteerimine ja valmistamine)”, järgmine võimalus on „vajalike kaitsemeetmete võtmine riski suhtes, mida ei ole võimalik kõrvaldada” ning täiendav võimalus on „kasutajate teavitamine kasutatud kaitsemeetmete mittetäielikkusest tulenevast jääk riskist”.
65 Silmas pidades, et tähtsaim eesmärk „masina projekteerimisel ja valmistamisel” on „kõrvaldada või vähendada võimalikult suures ulatuses” risk, mis on seotud selle masina „ette nähtud kasutamise” või „igasuguse põhjendatult ettenähtava väärkasutusega” ning vältida „mittesihipärast kasutamist” ja kõigi „vajalike kaitsemeetmete võtmine riski suhtes, mida ei ole võimalik kõrvaldada”, tuleb asuda seisukohale, et sellisel juhul nagu käesolev, kui masin on mõeldud mitme alternatiivse kasutusviisi jaoks, mida võimaldavad erinevad sellele monteeritavad vahetatavad seadmed, siis peab sellel masinal olema enne turuleviimist või kasutusele võtmist nõuetekohane kaitsev konstruktsioon, kui selgub, et isegi kui selle ette nähtud kasutamine ostja poolt konkreetsel juhul ei too iseenesest kaasa kukkuvate esemete või materjalide ohtu, võib ühe selle põhjendatult eeldatava kasutusviisi korral sellist ohtu eeldada. Selline meede eeldab meetodi kasutamist, mille eesmärk on „riski kõrvaldamine või vähendamine võimalikult suures ulatuses” „põhimõtteliselt ohutu masina projekteerimise ja valmistamise” abil.
66 Hageja muud argumendid – lisaks nendele, mida on juba analüüsitud – ei sea samuti seda järeldust kahtluse alla.
67 Muu hulgas ei saa hageja argumendina kasutada viidet nõukogu 26. mai 1986. aasta direktiivi 86/296/EMÜ, mis käsitleb teatud ehitusseadmete jaoks mõeldud kukkuvate esemete eest kaitsvaid turvakatuseid puudutavate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamist (ELT L 186, lk 10) artikli 2 lõike 1 punkti b sõnastusele, mis näeb ette, et „artiklis 1 nimetatud ehitusmasinad võib turule viia vaid juhul, kui nad on varustatud [CE-märgist kandva] kaitsva konstruktsiooniga. [CE-märgist kandva] kaitsva konstruktsiooniga varustamiseks kavandatuks loetakse kõik masinad, millel on ümbermineku kaitsekonstruktsioon (ROPS), millele eelnimetatud [CE-märgist kandva] kaitsva konstruktsiooni saab kinnitada”. Nimelt see õigusakt enam ei kehti. Kuigi teisalt vastab tõele, et kõnealuse sätte sõnastus võeti esialgu üle Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. juuni 1998. aasta direktiivi 98/37/EÜ masinaid käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta (EÜT L 207, lk 1) I lisa punkti 3.4.4, ei muudetud seda selle töö käigus, mille tulemusena võeti vastu direktiiv 2006/42, mis nüüd näeb ette kukkuvate esemete või materjalide eest kaitsvat konstruktsiooni paigaldamise (vt eespool punktid 63–65).
68 Samuti ei saa hageja tugineda direktiivis 2006/42 sätestatud teavitamiskohustustele.
69 Olulised tervisekaitse‑ ja ohutusnõuded, mis direktiiv 2006/42 paneb masinate tootjatele, hõlmavad nagu ilmneb direktiivi I lisa punktidest 1.7.4.1. ja 1.7.4.2 kohustust varustada masinad kasutusjuhendiga, mis kirjeldab nende ette nähtud kasutamist võttes arvesse põhjendatult ettenähtavat väärkasutust ja hoiatab kasutajaid selle eest, kuidas masinat ei tuleks kasutada, kuid nagu kogemused näitavad, vahel ikka kasutatakse, ja esitab juhised kasutajate võetavate kaitsemeetmete kohta. Nimetatud lisa punktis 3.6.3.2 on ette nähtud erijuhtudeks, kui masinad on ohtlikud oma liikumise tõttu, et „[k]asutusjuhendid mitmeotstarbelistele masinatele, mida saab varustusest olenevalt kasutada mitmel erineval otstarbel, samuti vahetatavate seadmete kasutusjuhendid peavad sisaldama teavet, mis on vajalik põhimasina ning selle vahetatavate seadmete ohutuks monteerimiseks ja kasutamiseks”. Käesoleval juhul esitab hageja üksikasjalikud põhjendused, miks ta on seisukohal, et ta on selle kohustuse täitnud ja komisjon ei ole vaidlustanud hageja sellekohaseid argumente ega tema poolt selle kohta esitatud tõendeid.
70 Samas ei võta selle nõude järgimine masinatootjatelt neile pandud põhikohustust näha masinate projekteerimisel ja valmistamisel ette ohutus välistades või vähendades kõigi võimalike meetmetega ohtu, mis on seotud nende masinate ette nähtud kasutamise või igasuguse põhjendatult ettenähtava väärkasutusega nagu tuleneb direktiivi 2006/42 I lisa punkti 1.7.4.2 alapunktist l ja millele viitab Taani Kuningriik. Teiste sõnadega ei kehtesta direktiiv tootjatele üksnes kohustust hoiatada oma kliente riskidest, mis on seotud nende müüdavate masinate põhjendatult ettenähtava väärkasutusega, mida hageja väidab end teinud olevat. Nagu märgib komisjon, kohustab direktiiv samuti alates masinate projekteerimise ja valmistamise etapist välistama selliseid ohte kõigi võimalike meetmetega.
71 Neist kaalutlustest lähtudes tuleb järeldada, et komisjon ei rikkunud õigusnormi asudes samale seisukohale nagu Taani ametiasutus, et masinatootjate võetavate meetmete eesmärk peab olema välistada masinate projekteerimise ja valmistamise etapist alates kõiki ohte, mis võivad ette tulla nende masinate „ette nähtud kasutamise” või „igasuguse põhjendatult ettenähtava väärkasutuse” käigus. Samuti ei rikkunud ta õigusnormi leides sisuliselt, et kui tuvastatakse, et selline mitmeotstarbeline masin, nagu käesoleval juhul, seab selle kasutaja masina ette nähtud kasutamise või mõne põhjendatult ettenähtava väärkasutuse käigus kukkuvate esemete või materjalide ohtu, siis tuleb seda ohtu arvestada ja varustada masin enne selle turule viimist või kasutusse laskmist kaitsekonstruktsiooniga (vaidlustatud otsuse põhjendused 3, 4, 6 ja 7).
72 Seega ei rikkunud komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses toodud analüüsile tuginedes direktiivi 2006/42 artikli 11 lõikes 1 ette nähtud kaitseklausli rakendamist hõlmavaid tingimusi ega direktiivi artikli 6 lõikes 1 ette nähtud keeldu takistada liikmesriikides valmistatud masina vabasse ringlusesse laskmist. Samuti ei rikkunud ta seda tehes vastavuseeldust, mis on Multione S630‑l direktiivi artikli 7 lõike 1 alusel, kuna kõnealuse õigusakti ülesehitusest tuleneb selgelt, et selline eeldus ei sea kahtluse alla liikmesriikide võimalust kohaldada direktiivi artikli 11 ette nähtud kaitseklausli menetlust, kui selles sättes ette nähtud tingimused on täidetud (vt selle kohta analoogia alusel kohtuotsused Medipac-Kazantzidis, punkt 46 eespool, EU:C:2007:337, punktid 44 ja 46, ja 19.11.2009, Nordiska Dental, C‑288/08, EKL, EU:C:2009:718, punktid 23 ja 24).
– Faktiliste asjaolude eksliku hindamist käsitlevad väited
73 Seega tuleb kolmandaks hinnata hageja väiteid, mis käsitlevad komisjoni selle hinnangu põhjendatust, mille kohaselt Taani ametiasutuse võetud meetmed olid õigustatud tema toodetava masina ohtlikkuse tõttu.
74 Selles osas märgitakse vaidlustatud otsuses kõigepealt, et Taani ametivõimudel oli õigus asuda seisukohale, et kuigi Multione S630 oli esialgu projekteeritud selliseks tegevuseks, millega ei kaasne kukkuvate esemete või materjalide ohtu, on tõenäoline, et seda kasutatakse ka muudeks tegevusteks, mis seavad operaatori sellisesse ohtu. (põhjendused 4 ja 7). Seejärel leidis komisjon, et hageja seisukohtade hindamine kinnitas sellise ohu olemasolu (põhjendus 8).
75 Esiteks olgu märgitud, nagu sisuliselt väidab hageja, et seda iseenesest lühikest põhjendust tuleb tõlgendada selle menetluse kontekstis, mille vaidlustatud otsus lõpetas, ja mõista seda nii, et komisjon kiitis heaks Taani ametiasutuse poolt eelnevalt läbiviidud analüüsi pärast seda, kui ta oli seda hinnanud lähtudes direktiivi 2006/42 artikli 11 lõike 3 alusel hageja esitatud seisukohtadest, mis on kokku võetud vaidlustatud otsuse põhjenduses 5.
76 Niisiis ei ole õige komisjoni väide, et argumendid, millega hageja vaidlustab Multione S630 suhtes võetud meetmed, on sisuliselt tulemusetud, sest need ei käsitle mitte vaidlustatud otsust, vaid sellele eelnenud Taani ametiasutuse seisukohta. Sellise argumendiga nõustumine tähendaks lisaks selle otsuse õiguspärasuse hindamist selle sisust eraldi, mis võimaldab seda mõista, ja omal algatusel väitmist, et eespool punktis 74 toodud põhjendusi silmas pidades ei ole Üldkohtul võimalik selle õigusakti põhjendatust kontrollida ja see tuleb seetõttu põhjenduse puudumise tõttu tühistada.
77 Teiseks ilmneb vaidlustatud otsusest sõnaselgelt, et komisjon ei jätnud arvesse võtmata hageja seisukohti, mille sisu ta nõuetekohaselt kokku on võtnud. Otsus näitab ka, et komisjon ei rahuldanud Taani ametivõimude seisukohta ilma järeleandmisteta ja selgitas küll lühidalt, kuid mõistetavalt ja lähtudes oma seisukoha kontekstist oma peamisi õiguslikke ja faktilisi argumente, mille tõttu ta otsustas, et kõnealuste ametivõimude meetmed on õigustatud. Hagejate argumendid tuleb seega tagasi lükata.
78 Kolmandaks, komisjoni ja Taani Kuningriigi argumentide kohta, mis puudutavad seda kui põhjalikult Üldkohus peaks kontrollima vaidlustatud otsuse põhjendatust ja faktilisi hinnanguid ning hageja sellekohaseid vaidlustusi, tuleb kõigepealt märkida, et direktiivi 2006/42 eesmärgiks on ühtlustada tingimusi, mille alusel direktiiviga hõlmatud masinaid viiakse siseturule ja lubatakse liidus vabasse ringlusesse tagades sealjuures inimeste tervise ja ohutuse kõigi kaitsenõuete järgimise nende masinate kasutamisest tulenevate riskide suhtes (eespool punkt 25).
79 Sellisel eesmärgil seatakse direktiiviga 2006/42 sisse siseturu järelevalve ja reguleerimise süsteem, mille kohaselt peavad pädevad liikmesriigid hindama, kas mõni masin võib ohustada inimeste tervist või ohutust (vt eespool punktid 19, 26 ja 27) ja kui see on nii, siis võtma selle suhtes piiravad või keelavad meetmed. Direktiivi 2006/42 artiklis 11 selleks ette nähtud kaitseklauslit ennast tuleb tõlgendada lähtudes ELTL artikli 114 lõikest 10, mis võimaldab liikmesriike ühel või mitmel ELTL artiklis 36 osutatud majandusvälisel põhjusel, mille hulgas on inimeste tervise või ohutuse kaitse, võtta liidu kontrollimenetlusele alluvaid ajutisi meetmeid (vt eespool punkt 45). Selline tegevus võib eeldada liikmesriigi pädeva ametisutuse poolt keerulist tehnilist ja teaduslikku hindamist (vt analoogia alusel kohtuotsus 21.1.1999, Upjohn, C‑120/97, EKL, EU:C:1999:14, punktid 33 ja 35).
80 Komisjonile on omakorda selle sätte raames pandud ülesanne kontrollida, kas liikmesriigi võetud meetmed on õiguslikult ja faktiliselt põhjendatud või mitte (vt eespool punktid 20 ja 46). Samas on Euroopa Kohus juba seoses nõukogu 15. juuli 1991. aasta direktiiviga 91/414/EMÜ taimekaitsevahendite turuletoomise kohta (ELT L 230, lk 1), mis näeb küll ette teistsuguse institutsioonilise ja menetlusliku ülesehituse, kui tuleneb direktiivist 2006/42, kuid mis järgib sarnast eesmärki, sedastanud et komisjonile tuleb anda lai kaalutlusõigus, et ta saaks tõhusalt täita talle pandud eesmärke, võttes arvesse neid keerulist laadi tehnilisi hinnanguid, mis ta peab andma (kohtuotsused 18.7.2007, Industrias Químicas del Vallés vs. komisjon, C‑326/05 P, EKL, EU:C:2007:443, punkt 75, ja 9.9.2011, Dow AgroSciences jt vs. komisjon, T‑475/07, EKL, EU:T:2011:445, punktid 86 ja 150). Euroopa Kohus on ka tunnustanud, et komisjonil on selline pädevus, kui taotletakse, et ta kontrolliks meetmeid, mis liikmesriik on võtnud direktiivi raames, mis ei näe otseselt ette sellist kaitseklauslit ELTL artikli 114 lõike 10 tähenduses nagu käesoleval juhul, vaid viidatud artikli lõigetes 4–6 viidatud normidega seoses (kohtuotsus 6.11.2008, Madalmaad vs. komisjon, C‑405/07 P, EKL, EU:C:2008:613, punkt 54).
81 Kui Euroopa Kohus peab kontrollima laia kaalutlusõiguse teostamist, siis tuleb tal sellise kontrolli raames kontrollida talle esitatud väidete alusel menetlusnormidest kinnipidamist, komisjoni poolt aluseks võetud faktiliste asjaolude sisulist õigsust, nende asjaolude hindamisel ilmsete vigade puudumist ja võimu kuritarvitamise puudumist (kohtuotsused Industrias Químicas del Vallés vs. komisjon, punkt 80 eespool, EU:C:2007:443, punkt 76, ja Dow AgroSciences jt vs. komisjon, punkt 80 eespool, EU:T:2011:445, punkt 151).
82 Eelkõige peab ta poolte esitatud argumentide alusel kontrollima vaidlustatud õigusakti suhtes esitatud tõendite sisulist õigsust, usaldusväärsust ja sobivust ning ka seda, kas kogutud tõendid sisaldavad kogu asjakohast teavet, mida keerulise olukorra hindamisel tuleb arvesse võtta, ja kas kõnealused tõendid võivad toetada järeldusi, mis nende pinnalt on tehtud (kohtuotsused Madalmaad vs. komisjon, punkt 80 eespool, EU:C:2008:613, punkt 55, ja Dow AgroSciences jt vs. komisjon, punkt 80 eespool, EU:T:2011:445, punkt 153).
83 Mis seejärel puudutab riskihindamist, mille asjaomane liikmesriik peab läbi viima enne kui ta komisjoni järelevalvele all kohaldab direktiivi 2006/42 artiklis 11 ette nähtud meetmeid, siis selles suhtes on hagejal õigus, kui ta väidab, et see peab toimuma lähtudes keskmise tarbija seisukohast, kes on piisavalt informeeritud, mõistlikult tähelepanelik ja arukas; seda argumenti ei ole komisjon pealegi konkreetselt vaidlustanud. Nimelt kujutab kõnealuse artikliga liikmesriigi ametivõimudele antud volitus endast erandit asjaomase direktiiviga ette nähtud vaba liikumise põhimõttest ja seda õigustab üksnes oht, mis on seotud kõnealuse masina ette nähtud kasutamise või igasuguse põhjendatult ettenähtava väärkasutusega, mis ise on määratletud kõnealuse direktiivi I lisa punkti 1.1.1 alapunktis i, kui kasutamine viisil, „mis võib tuleneda kergesti prognoositavast inimeste käitumisest”. Selles kontekstis aitab asjaolu, et liikmesriigi ametivõimud hindavad sellise riski tegelikkust lähtudes keskmise tarbija seisukohast, kes on mõistlikult hoolas, ega hinda seda abstraktselt, tagada seda, et need ametivõimud ei kahjusta õigustamatult – direktiivi 2006/42 artikli 11 tähenduses – kõnealuste masinate vabasse ringlusese viimist (vt eespool punktid 54 ja 57).
84 Samas kui lähtudes keskmise tarbija seisukohast, kes on mõistlikult hoolikas, on õiguslikult piisavalt tõendatud, et kõnealune oht on tegelik, siis ei ole vastupidi hageja väidetele iseenesest oluline asjaolu, et viimati nimetatut eelnevalt teavitatakse sellise ohu olemasolust, esiteks silmas pidades direktiiviga 2006/42 masinatootjatele kehtestatud ennetus‑ ja teavituskohustuste normihierarhiat (vt eespool punktid 64 ja 71) ja teiseks nende kohustuste täitmata jätmise tagajärgi (vt eespool punkt 58).
85 Seega tuleb lõpuks lähtudes keskmise tarbija seisukohast, kes on mõistlikult hoolikas, kindlaks määrata, kas käesoleval juhul võib asuda seisukohale, et komisjon ei teinud ilmset hindamisviga otsustades, et Taani ametiasutuse meetmed Multione S630 suhtes on õigustatud selle masina kasutajatele tekkiva ohu tõttu, mis tuleneb sellel masinal kukkuvate esemete või materjali eest kaitsva konstruktsiooni puudumisest.
86 Selles osas on Taani ametivõimud võtnud sisuliselt seisukoha, et isegi juhul kui Multione S630 osteti koos seadmetega, mis nende ette nähtud kasutamise käigus ei sea selle kasutajaid esemete või materjali langemise ohtu, siis esineb selline oht siiski kolmel põhjusel. Kõigepealt on mõistlikult eeldatav, et huvitatud isikud ostavad hiljem ilma hageja vahenduseta järelturult seadmeid, mis nad sellisesse ohtu panevad. Seejärel võib mõistlikult eeldada, et mõnel kliendil on mitu sellist masinat, mida ta kasutab nii ohtlike kui ka ohutute tegevuste jaoks ja et lõpuks kasutab ta neid vahet tegemata, ilma et hageja saaks seda takistada. Viimaks, isegi juhul kui kõnealuse masina ette nähtud kasutamine ei tekita iseenesest ohtu, siis võib teatud olukordades, kus ta neid kasutab, nagu põllumajandus‑ või mullatöödel mõistlikult eeldada, et see seab kasutaja langevate esemete või materjalide ohtu.
87 Komisjon on sisuliselt seisukohal, et kõik tema hinnangud on õigustatud.
88 Samuti tuleb märkida, et hageja ei ole suutnud esimest põhjendust tulemuslikult vaidlustada. Tegelikult piirdub ta sisuliselt väitega, et see ei „tundu olevat otsustava tähtsusega” kahel põhjusel. Esiteks on Multione S630 kasutusjuhendis selle omanikult nõutud sobiva kaitsekonstruktsiooni paigaldamist, kui ta ostab eraldi seadme, mis kätkeb langevate esemete või materjalide ohtu, ja selleks peab ta pöörduma edasimüüja poole või volitatud esindusse. Teiseks on nagu igasuguse toote puhul, mida iseloomustab teatud hulk tehnoloogiat, kõnealuse masinaga seotud teatud ohud, kui seda ei kasutata masinat puudutavas kasutusjuhendis kindlaks määratud teatud tingimuste kohaselt, mida kasutaja peab järgima. Samas ei saa olenemata asjaolust, et need argumendid tunduvad olevat seotud eeldusega, et Taani ametiasutuse tuvastatud oht tõesti esineb, nendega nõustuda, nagu märgib ka komisjon, lähtudes direktiiviga 2006/42 masinatootjatele kehtestatud ennetus‑ ja teavituskohustuste normihierarhiast (vt eespool punkt 84).
89 Hageja ei ole samuti vaidlustanud Taani ametiasutuse teist hinnangut, mille komisjon luges põhjendatuks, ja hageja on piirdunud selle suhtes samade vastuargumentide esitamisega.
90 Kuna neis argumentides ei tooda esile ühtki ilmset hindamisviga, siis ei ole tarvis hinnata kolmanda hinnanguga seotud argumente, mis käsitlevad Taani ametiasutuse meetmeid, mille komisjon luges õigustatuks. Nimelt olgu märgitud, et isegi kui asuda seisukohale, et need argumendid on põhjendatud, ei saa neis viidatud põhjustel pidada vaidlustatud otsust põhjendamatuks. Järelikult ei ole vaja määrata hageja poolt selles osas taotletud ekspertiisi.
91 Arvestades eespool toodud kaalutlusi kogumis, tuleb käesolev väide täies ulatuses tagasi lükata.
Teine väide, mille kohaselt on rikutud võrdse kohtlemise põhimõtet
92 Hageja väidab sisuliselt, et vaidlustatud otsusega on rikutud võrdse kohtlemise põhimõtet, kuna selles tuvastatakse Taani ametivõimude võetud meetmete põhjendatus, kui samas on need meetmed suunatud üksnes Taani turule viidud Multione S630 eksemplaride suhtes, jättes välja tuhanded mitmeotstarbelised analoogsed masinad, mis on sellele turule viidud.
93 Komisjon, keda toetab Taani Kuningriik, nende argumentidega ei nõustu.
94 Väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb selles osas, et võrdse kohtlemise põhimõte nõuab, et sarnaseid olukordi ei käsitletaks erinevalt ja erinevaid olukordi ei käsitletaks ühtemoodi, välja arvatud juhul, kui see on objektiivselt põhjendatud (kohtuotsused 13. 12.1984, Sermide, 106/83, EKL, EU:C:1984:394, punkt 28; 11.7.2006, Franz Egenberger, C‑313/04, EKL, EU:C:2006:454, punkt 33, ja 3.9.2009, Cheminova jt vs. komisjon, T‑326/07, EKL, EU:T:2009:299, punkt 214).
95 Käesoleval juhul seisneb võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumine, mida hageja komisjonile ette heidab, sisuliselt asjaolus, et komisjon luges õigustatuks Taani ametiasutuse poolt Multione S630 suhtes võetud meetmed, ilma et eelnevalt oleks olnud tagatud, et need meetmed ei ole diskrimineerivad, samas kui need olid suunatud ainuüksi kõnealuse masina suhtes ja mitte tuhandete mitmeotstarbeliste analoogsete masinate suhtes, mis on Taani turule viidud.
96 Komisjon, keda toetab selles küsimuses Taani Kuningriik, esitas faktilised asjaolud, mille alusel ta järeldas, et masinaid, mida Taani ametiasutus uuris enne Multione S630 suhtes võetud meetmeid, iseloomustab teistsugune olukord, mis õigustab Taani ametivõimude poolt nende teistsugust kohtlemist. Hageja ei ole neid faktilisi asjaolusid oma repliigis vaidlustanud, kuid toob siiski esile, et need ei sea kahtluse alla tema argumentide põhjendatust. Järelikult ei ole ta suutnud tõendada, et komisjon on selle uurimise käigus rikkunud võrdse kohtlemise põhimõtet.
97 Nagu väidab hageja, ei ole komisjon seevastu oma vastuses ega vasturepliigis ega Taani Kuningriik menetlusse astumise avalduses vaidlustanud asjaolu, et Taani turul on pikka aega kasutuses tuhanded mitmeotstarbelised Multione S630‑ga analoogsed masinad, mida turustavad muud tootjad, kui need keda Taani ametiasutuse uurimine puudutas. Seda asjaolu võib samuti pidada tõendatuks, ilma et oleks vaja läbi viia hageja taotletud ekspertiisi, komisjon on selles osas üksnes märkinud, et see ei ole asjakohane, sest ta ei ole kohustatud läbi viima sellist kontrolli, mille tegemata jätmist hageja talle ette heidab. Seega tuleb kindlaks määrata, millises ulatuses komisjon peab käesoleval juhul tegutsema.
98 Selles osas olgu esiteks meenutatud, et juhul, kui mingi valdkond on ühenduse tasandil täielikult ühtlustatud, tuleb selle valdkonna siseriikliku meetme hindamisel lähtuda ühtlustamismeetme sätetest, mitte esmase õiguse sätetest (kohtuotsused 12.10.1993, Vanacker ja Lesage, C‑37/92, EKL, EU:C:1993:836, punkt 9, ja 16.10.2014, komisjon vs. Saksamaa, C‑100/13, EU:C:2014:2293, punkt 62). Seda kohtupraktikat kohaldatakse muu hulgas juhul, kui vaidlusalune meede ei kujuta endast mitte õigus- või haldusakti, vaid konkreetse isiku suhtes võetud meedet (vt selle kohta kohtuotsus AGM-COS.MET, punkt 25 eespool, EU:C:2007:213, punktid 49–51), nagu käesoleval juhul.
99 Teiseks olgu märgitud, et direktiiv 2006/42 ühtlustas liidu tasandil täielikult mitte ainult sätted, mis kehtestavad masinate olulisi ohutusnõuded ja neile nõuetele vastavuse kohta masinatele antavad vastavustõendid, vaid ka liikmesriikide tegevuse, mida nad peavad tegema seoses masinatega, mille vastavust neile nõuetele eeldatakse (kohtuotsus AGM-COS.MET, punkt 25 eespool, EU:C:2007:213, punkt 53). Seega tuleb direktiivi 2006/42 sätetest lähtudes kindlaks määrata, kas komisjon on oma kohutusi rikkunud jättes kontrollimata, kas Taani ametiasutuse poolt käesoleval juhul võetud meetmed on kooskõlas võrdse kohtlemise põhimõttega, nagu sisuliselt väidab hageja, või kas komisjon ei pidanud sellist kontrolli läbi viima, nagu väidab viimatinimetatu.
100 Kolmandaks, direktiivi 2006/42 artikli 11 eesmärk ei ole anda komisjonile ülesannet kontrollida kõigist aspektidest lähtudes liikmesriigi ametivõimude võetud meetmete õiguspärasust, kui nad on tuvastanud, et teatud masinad võivad seada ohtu inimeste tervise ja ohutuse. Tegelikult peab sellise kontrollimise läbi viima liikmesriigi kohus, nagu ilmneb kõnealuse direktiivi põhjendusest 25 ja artiklist 20.
101 Neljandaks olgu märgitud, et kuigi direktiivi 2006/42 artikli 11 lõige 3 piirdub sätestamisega, et komisjon kaalub, kas liikmesriigis võetud meetmed on „õigustatud” või mitte, tuleneb kõnealuse artikli ülesehitusest, et seda kohustust tuleb tõlgendada võttes arvesse kohustusi, mille eelnevat täitmist nimetatud artikli lõigetes 1 ja 2 nõutakse liikmesriigi ametiasutustelt. Selles suhtes olgu märgitud, et kontroll, mille läbiviimist komisjonilt nõutakse, on kesksel kohal, kui lahendatakse küsimust, kas teatud meetme võtnud liikmesriigi poolt komisjoni teavitamisel esitatud põhjendustel, mis võivad muu hulgas tugineda „ühe olulise nõude järgimata jätmisele”, mis on kehtestatud kõnealuse direktiiviga (lõige 2) on õiguslikult ja faktiliselt õigustatud, kui otsustakse, et teatud masin võib „seada ohtu inimeste tervise ja ohutuse” (lõige 1).
102 Lisaks ilmneb ELTL artikli 114 lõikest 10, mis annab liidu seadusandjale volituse kehtestada selliseid kaitseklausleid nagu on sätestatud direktiivi 2006/42 artiklis 11, et need klauslid volitavad liikmesriike ühel või mitmel ELTL artiklis 36 osutatud majandusvälisel põhjusel võtma liidu kontrollimenetlusele alluvaid ajutisi meetmeid (vt eespool punktid 45 ja 79).
103 Viidates ELTL artikli 36 esimeses lauses silmas peetud „õigustusele” ei viita ELTL artikli 114 lõige 10 seevastu nimetatud artikli teisele lausele, mis sätestab, et selliste õigustustega põhjendatavad keelud või piirangud ei või kujutada „endast siiski suvalise diskrimineerimise vahendit või liikmesriikidevahelise kaubanduse varjatud piiramist”. See erineb seega sama artikli lõigetest 4–6, mis käsitlevad sätteid, mida liikmesriigid võivad kehtestada või säilitada pärast seda, kui ühtlustamismeede on lõike 1 alusel vastu võetud. Üksnes nimetatud lõiked panevad komisjonile sellise kontrollikohustuse, mis ei sõltu küsimusest, kas liikmesriigi võetud kõnealused meetmed on õigustatud või mitte, kas vastavalt juhtumile ELTL „artiklis 36 märgitud oluliste vajaduste tõttu” või „seoses keskkonna või töökeskkonna kaitsega” seotud põhjustel, tingimusel et need meetmed lisaks ei kujuta endast „suvalise diskrimineerimise vahendit või liikmesriikidevahelise kaubanduse varjatud piiramist” (vt kohtuotsused 20.3.2003, Taani vs. komisjon, C‑3/00, EKL, EU:C:2003:167, punktid 57, 118 ja 123–126, ja 9.12.2010, Poola vs. komisjon, T‑69/08, EKL, EU:T:2010:504, punkt 59, seoses EÜ artikliga 95; vt ka kohtuotsused Prantsusmaa vs. komisjon, punkt 25 eespool, EU:C:1994:196, punkt 27, ja 21.1.2003, Saksamaa vs. komisjon, C‑512/99, EKL, EU:C:2003:40, punktid 38–41, 44, 86 ja 89, seoses EÜ asutamislepingu artikliga 100 A).
104 Neist kaalutlustest lähtudes olgu märgitud, nagu leiab ka komisjon, et direktiivi 2006/42 artikkel 11 ei kohusta teda sellises erilises olukorras, kus kontrollitakse kas meede, millest liikmesriik teda teavitas, on õigustatud või mitte, kindlaks määrama kas need meetmed on lisaks ka kooskõlas võrdse kohtlemise põhimõttega.
105 Juhul kui selline meede on õigustatud kõnealuse sätte tähenduses, nagu käesoleval juhul ilmneb hageja esimese väite hindamisest, siis ei saa komisjoni otsust, millega ta tunnistab meetme õigustatuks, seada võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumisele viidates kahtluse alla põhjusel, et meetmes käsitletud masinaga sarnased masinad on kõnealuse liikmesriigi turul, kuid nende suhtes ei kohaldata sarnaseid meetmeid (vt analoogia alusel kohtuotsus 11.09.2002, Pfizer Animal Health vs. nõukogu, T‑13/99, EKL, EU:T:2002:209, punkt 479).
106 Lisaks sellele on Euroopa Kohus juba sedastanud, et juhul kui mõne aine suhtes ei ole direktiivi vastuvõtmise hetkel pädevad ametiasutused alustanud selles direktiivis sätestatud tingimuste kohast hindamist, ja kuna igal ainel on omad omadused, ei saa nende kriteeriumide alusel veel läbi uurimata ainet võrdse kohtlemise põhimõtte alusel võrdsustada ainega, milles uhtes on selline hindamine juba läbi viidud (kohtuotsus 12.7.2005, Alliance for Natural Health jt, C‑154/04 ja C‑155/04, EKL, EU:C:2005:449, punktid 116 ja 117). Kuigi vaidlustatud otsuse kontekst erineb viidatud kohtuotsuse aluseks olnu omast, võib seda kohtuotsust silmas pidades asuda seisukohale, et kui hinnati Multione S630‑t ja Taani ametiasutus võttis direktiivi 2006/42 artikli 11 lõike 1 alusel vastu kõnealuse meetme, siis oli see masin komisjoni poolt nimetatud artikli lõike 3 alusel läbiviidava kontrolli seisukohast erinevas olukorras kui muud Taani turul olevad analoogsed masinad.
107 Viiendaks ja viimaseks olgu märgitud, et sellest ei saa siiski järeldada, et kui ühe ja sama liikmesriigi turul müüakse mitmeid masinaid, millel on analoogsed tehnilised omadused, mis tekitavad samasugust ohtu inimese tervisele ja ohutusele, siis võivad liikmesriigi ametivõimud omavoliliselt otsustada jätta osa sellistest masinatest hõlmamata meetmega, mis keelab selle turule viimist, määrab turult kõrvaldamise või piirab vabasse ringlusesse laskmist.
108 Vastupidi, nagu sisuliselt märgivad nii hageja kui komisjon ise, tuleb kõiki liidu õigusnorme tõlgendada kooskõlas kogu esmase õigusega, sealhulgas võrdse kohtlemise põhimõttega (kohtuotsused 19.11.2009, Sturgeon jt, C‑402/07 ja C‑432/07, EKL, EU:C:2009:716, punkt 48, ja 16.9.2010, Chatzi, C‑149/10, EKL, EU:C:2010:534, punkt 43). Lisaks ilmneb väljakujunenud kohtupraktikast, et liidu õigusakti tõlgendamisel tuleb arvestada mitte üksnes selle sätete sõnastust, vaid ka õigusakti ülesehitust, konteksti ning selle regulatsiooniga taotletavaid eesmärke, mille osaks säte on (vt kohtuotsus 23.11.2006, Lidl Italia, C‑315/05, EKL, EU:C:2006:736, punkt 42 ja seal viidatud kohtupraktika). Lõpuks tuleb meenutada, et liikmesriikidel, kes peavad käesoleval juhul käsitletavat direktiivi rakendama, ei ole üksnes õigus kohaldada selle artiklis 11 ette nähtud kaitseklauslit, vaid neil on ka kohustus seda teha, kui nad tuvastavad, et teatud masinad võivad seada ohtu inimeste tervise ja ohutuse (kohtuotsus AGM-COS.MET, punkt 25 eespool, EU:C:2007:213, punkt 62; vt ka analoogia alusel kohtuotsus Klein vs. komisjon, punkt 46 eespool, EU:C:2015:252, punkt 63 ja seal viidatud kohtupraktika).
109 Samas oleks vastuolus mitte üksnes võrdse kohtlemise põhimõttega, vaid ka direktiivi 2006/42 eesmärgiga, mis on eelkõige ühtlustada tingimusi, mille alusel direktiiviga hõlmatud masinaid viiakse siseturule ja on seal vabas ringluses, tagades sealjuures inimeste tervise ja ohutuse masinate kasutamisest tulenevate riskide suhtes (vt eespool punktid 25 ja 78), ning selle sätte ülesehitusega, mis on kehtestatud tagamaks selle direktiivi asjakohase ja ühesuguse kohaldamise liikmesriikide ametvõimude poolt (vt eespool punktid 26–28 ja 79) komisjoni järelevalve all (vt eespool punktid 46 ja 80), kui liikmesriik võiks kohaldada direktiivi 2006/42 artiklis 11 ette nähtud kaitseklauslit teatud masina suhtes, mis võib ohustada inimeste tervist ja ohutust, ning hoida ilma objektiivse õigustuseta kõrvale samasuguste masinatele võrdsest kohtlemisest.
110 Just nimelt selleks, et tagada direktiivi 2006/42 ühetaoline kohaldamine ja kindlustada sellega seoses samaväärne inimeste tervise ja ohutuse kaitse liidus turustatavate masinate puhul, nägi liidu seadusandja kõnealuse õigusakti artikli 9 „Erimeetmed potentsiaalselt ohtlike masinate suhtes” lõike 1 teises taandes ette erimenetluse, mis võimaldab komisjonil võtta otsustuskorras meetmeid, mis kohustavad liikmesriike keelama või piirama selliste masinate turule laskmist, mis tehniliste näitajate tõttu tekitavad samasugust ohtu, kui õigustatuks tunnistatud liikmesriigi meetmetega hõlmatud masinad (vt eespool punkti 33). Nimetatud artikkel võimaldab komisjonil nõuda mitte üksnes liikmesriigilt, kes võttis kõnealuse meetme, vaid ka kõigilt teistelt liikmesriikidelt, et nad kohtleksid nii vajaduse korral kui ka proportsionaalsuse põhimõtte alusel võrdselt kõiki neid siseturul kasutuses olevaid masinaid, mis tehniliste näitajate tõttu kujutavad endast sama ohtu, kui kõnealuse meetmega hõlmatud masin.
111 Nagu sisuliselt leiavad nii komisjon kui hageja, ei piira selline erimenetlus esiteks kõnealuse masina tootja võimalust taotleda liikmesriigilt, kus see masin on vabas ringluses, analoogsete meetmete võtmist samasuguste masinate suhtes, mis on selle liikmesriigi turule viidud, ja teiseks komisjoni võimalust alustada ELTL artiklis 258 ette nähtud menetlust.
112 Hagejal on sellisel juhul võimalus tulemuslikult tugineda sellele, nagu ta on oma seisukohtades osundanud ja nagu kinnitab komisjon, et Taani ametivõimud kohaldasid direktiivi 2006/42 artiklis 11 ette nähtud kaitseklauslit kahe mitmeotstarbelise masina tootja suhtes, kes asuvad Itaalias ja Soomes ning kujutavad endast Taani turul uustulnukaid, jättes samamoodi toimimata teiste tootjate suhtes, kes tegutsevad sellel turul juba pikka aega.
113 Lähtudes eeltoodud kaalutlustest ja eelkõige vaidlustatud otsuse piisavast õiguslikust ja faktilisest põhjendatusest direktiivi 2006/42 artikli 11 tähenduses, tuleb teine väide tagasi lükata.
114 Järelikult tuleb rahuldamata jätta hageja poolt esitatud taotlus tühistada vaidlustatud otsus, ilma et oleks vaja teha otsust tema taotluse kohta viia vajaduse korral läbi ekspertiis.
Väide vaidlustatud otsusega põhjustatud kahju kohta
115 Hageja väidab, et ta kandis vaidlustatud otsuse tõttu materiaalset kahju ning kahjustada sai ka tema maine. Tuleb siiski märkida, et hageja esitatud väites on osundatud üksnes kinnitusele, milles huvitatud isik sisuliselt jätab endale võimaluse esitada Üldkohtule uus ajutiste meetmete kohaldamise taotlus.
116 Selles osas tuleb meenutada, et liidu lepinguvälise vastutuse kohaldamiseks peavad samal ajal olema täidetud teatud tingimused: esiteks, hageja poolt institutsioonile etteheidetav tegevus peab olema õigusvastane; teiseks peab kahju olema tegelik ja kindel ning kolmandaks kõnealuse tegevuse ja viidatud kahju vahel peab esinema põhjuslik seos. Sellest tuleneb, et kui üks neist kolmest kumulatiivsest tingimusest ei ole täidetud, tuleb selle kohane kahju hüvitamise taotlus tagasi lükata, ilma et oleks vajalik uurida teisi tingimusi (vt Üldkohtu otsus 10.5.2006, Galileo International Technology jt vs. komisjon, T‑279/03, EKL, EU:T:2006:121, punktid 76 ja 77, ja seal viidatud kohtupraktika).
117 Kuna Üldkohtu kodukorra artikli 76 kohaselt ei ole käesoleval juhul vaja võtta seisukohta kõnealuse väite kohta, siis piisab tõdemusest, et nagu nähtub kõigest eeltoodust, ei ole hageja suutnud tõendada, et täidetud on tingimused, et vaidlustatud otsust saaks pidada õigusvastaseks. Järelikult tuleb see väide tagasi lükata.
118 Sellest tulenevalt tuleb hagi tervikuna jätta rahuldamata.
Kohtukulud
119 Kodukorra artikli 134 lõike 1 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud.
120 Lisaks kannavad vastavalt kodukorra artikli 138 lõike 1 esimesele lõigule menetlusse astunud liikmesriigid oma kohtukulud ise.
121 Kuna hageja on käesoleva kohtuvaidluse kaotanud, tuleb tema kohtukulud jätta tema enda kanda ning temalt tuleb vastavalt komisjoni nõuetele välja nõuda komisjoni kohtukulud käesolevas menetluses ja sellega seotud ajutiste meetmete võtmise menetluses (vt eespool punkt 6). Lisaks kannab Taani Kuningriik oma kohtukulud ise.
Esitatud põhjendustest lähtudes
ÜLDKOHUS (kolmas koda),
otsustab:
1. Jätta hagi rahuldamata.
2. Jätta CSF Srl kohtukulud tema enda kanda ja mõista temalt välja Euroopa Komisjoni kohtukulud käesolevas menetluses ja sellega seotud ajutiste meetmete võtmise menetluses.
3. Taani Kuningriik kannab oma kohtukulud ise.
Papasavvas | Forwood | Bieliūnas |
Kuulutatud avalikul kohtuistungil 15. juulil 2015 Luxembourgis.
Allkirjad