Kohtuasi C‑40/15

Minister Finansów

versus

Aspiro SA

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Naczelny Sąd Administracyjny)

Eelotsusetaotlus – Maksustamine – Käibemaks – Direktiiv 2006/112/EÜ – Artikli 135 lõike 1 punkt a – Maksuvabastus kindlustusvaldkonnas – Mõisted „kindlustustehingud“ ja „nendega seotud teenused, mida osutavad kindlustusmaaklerid ja kindlustusagendid“ – Nõuete lahendamise teenused, mida osutatakse kindlustusandja nimel ja tema huvides

Kokkuvõte – Euroopa Kohtu (esimene koda) 17. märtsi 2016. aasta otsus

Maksualaste õigusaktide ühtlustamine – Ühine käibemaksusüsteem – Maksuvabastused – Maksuvabastused, mis on ette nähtud kindlustustehingutele ja nendega seotud teenustele, mida osutavad kindlustusmaaklerid ja kindlustusagendid – Kohaldamisala – Nõuete lahendamise teenused, mida osutatakse kindlustusseltsi nimel ja huvides – Väljajätmine

(Nõukogu direktiiv 2006/112, artikli 135 lõike 1 punkt a)

Direktiivi 2006/112, mis käsitleb ühist käibemaksusüsteemi, artikli 135 lõike 1 punkti a tuleb tõlgendada nii, et nõuete lahendamise teenused, mida osutab kolmas isik kindlustusseltsi nimel ja huvides, ei kuulu selles sättes ette nähtud maksuvabastuse kohaldamisalasse.

Isegi kui mõiste „kindlustustehingud“ ei käsitle mitte üksnes kindlustusandjate endi tegevust ning on üldjuhul piisavalt lai, et hõlmata riskide kindlustamist maksukohustuslase poolt, kes ise ei ole kindlustusandja, kuid kes pakub grupikindlustuse raames sellist kindlustust, kasutades kindlustusandja teenuseid, kes võtab kindlustatud riski üle, hõlmavad sellised tehingud kindlustusandja ja isiku, kelle riske kindlustatakse, st kindlustusvõtja vahelist lepingulist suhet. Ent juhul, kui teenuseosutaja ise ei ole kindlustusvõtja ees kohustatud viimasele tagama riski katmist ega ole kindlustusvõtjaga lepinguliselt kuidagi seotud, olgugi et nõuete lahendamise teenus kujutab endast kindlustustehingu olulist osa, kuna hõlmab antud juhul vastutuse ja kahjusumma tuvastamist, samuti otsust maksta kindlustusvõtjale hüvitist või sellest keelduda, ei saa see teenus, mida kindlustusvõtjale osutatakse, endast kujutada kindlustustehingut direktiivi 2006/112 artikli 135 lõike 1 punkti a mõttes.

Nimetatud tõdemust ei kõiguta argument, mille kohaselt tuleks kindlustustehingute maksustamist kõrvutada finantstehingute käibemaksuga maksustamisega. Euroopa Kohus on leidnud, et kindlustustehingute puhul ei saa lähtuda analoogiast finantstehingutega, viidates direktiivi 2006/112 artikli 135 lõike 1 punkti a, mis käsitleb kindlustustehinguid sõna otseses mõttes, ja selle direktiivi artikli 135 lõike 1 punktide d ja f, mis on „seotud“ konkreetsete pangatehingutega, erinevale sõnastusele.

Seejärel, mis puudutab mõistet „kindlustustehingutega seotud teenused, mida osutavad kindlustusmaaklerid ja kindlustusagendid“, siis tuleb märkida, et mõiste „seotud teenused“ on väga lai ja võib hõlmata põhimõtteliselt kõiki teenuseid, mis on seotud kindlustusega ning eriti nõuete lahendamisega, mis moodustab kindlustustegevuse ühe põhiosa. Tingimuse puhul, mille kohaselt asjaomaseid teenuseid tingimata „osutavad kindlustusmaaklerid ja kindlustusagendid“, ei ole äriühingu formaalne laad piisav otsustamaks, kas tema tegevus kuulub maksuvabastuse kohaldamisalasse. Analüüsida tuleb kõnealuste teenuste sisu. Sisu analüüsimiseks peavad olema täidetud kaks tingimust. Esiteks peab teenuseosutaja olema seotud kindlustusandja ja kindlustusvõtjaga. See seos võib olla ka kaudne, kui teenuseosutaja on kindlustusmaakleri või kindlustusagendi alltöövõtja. Teiseks, tema tegevus peab hõlmama kindlustusagendile omaseid kesksed tegureid nagu klientide otsimine ja nende kokkuviimine kindlustusandjaga. Ent tegevus, mis seisneb nõuete lahendamises kindlustusandja nimel ja huvides, ei ole kuidagi seotud potentsiaalsete klientide otsimisega ja nende kokkuviimisega kindlustusandjaga kindlustuslepingute sõlmimise eesmärgil. Järelikult „teenused, mida osutavad kindlustusmaaklerid ja kindlustusagendid“ direktiivi 2006/112 artikli 135 lõike 1 punkti a tähenduses, ei hõlma sellist tegevust, vaid seda tuleb käsitada kui kindlustusseltside tegevuste jagamist.

(vt punktid 23–25, 27, 29, 33–37, 40–42, ja 45 ning resolutsioon)