ÜLDKOHTU OTSUS (seitsmes koda)
18. veebruar 2016(*)
Vahekohtuklausel – Põllumajandustoodete Venemaale tarnimise programm – Veiseliha tarnimine – Sekkumisameti poolt lepingu täitmata jätmine – Kohaldatav õigus – Aegumistähtaeg – Teatavate tarnetagatiste hilinemisega vabastamine – Veoarve osaline tasumine – Teatavate arvete ebapiisav tasumine välisvaluutas – Viivitusintress
Kohtuasjas T‑164/14,
Calberson GE, asukoht Villeneuve‑Garenne (Prantsusmaa), esindajad: advokaadid T. Gallois ja E. Dereviankine,
hageja,
versus
Euroopa Komisjon, esindajad: D. Bianchi ja I. Galindo Martín,
kostja,
keda toetab
Prantsuse Vabariik, esindajad: D. Colas ja C. Candat,
menetlusse astuja,
mille ese on ELTL artikli 272 alusel esitatud hagi nõudega mõista komisjonilt välja hüvitis kahju eest, mida hageja kandis rikkumiste tõttu, mille sekkumisamet pani väidetavalt toime hankelepingu täitmisel seoses Venemaale saadetava loomaliha veoga vastavalt komisjoni 18. jaanuari 1999. aasta määrusele (EÜ) nr 111/1999, milles sätestatakse üldeeskirjad põllumajandustoodete Venemaa Föderatsiooni tarnimise programmi käsitleva nõukogu määruse (EÜ) nr 2802/98 kohaldamiseks (EÜT L 14, lk 13; ELT eriväljaanne 03/24, lk 296), ja komisjoni 16. augusti 1999. aasta määrusele (EÜ) nr 1799/1999 loomaliha Venemaale tarnimise kohta (EÜT L 217, lk 20),
ÜLDKOHUS (seitsmes koda),
koosseisus: president M. van der Woude, kohtunikud I. Wiszniewska‑Białecka ja I. Ulloa Rubio (ettekandja),
kohtusekretär: ametnik S. Bukšek Tomac,
arvestades menetluse kirjalikku osa ja 16. juuli 2015. aasta kohtuistungil esitatut,
on teinud järgmise
otsuse
Vaidluse taust
1 Vastavalt nõukogu 17. detsembri 1998. aasta määruse (EÜ) nr 2802/98 põllumajandustoodete Venemaa Föderatsiooni tarnimise programmi kohta (EÜT L 349, lk 12; ELT eriväljaanne 03/24, lk 235) artikli 1 lõikele 1 tarnitakse selle määruse tingimuste kohaselt Venemaa Föderatsiooni maksuvabalt teatavaid põllumajandustooteid, kusjuures nimetatud määruse artikli 4 lõike 1 kohaselt vastutab Euroopa Ühenduste Komisjon toimingu läbiviimise eest ja selle määruse artikli 2 lõike 3 kohaselt määratakse tarnimise kulud, sealhulgas veokulud sadamasse või piiripunktidesse, mahalaadimist arvestamata, ja vajaduse korral ühenduses töötlemise kulud kindlaks hankemenetluse teel.
2 Komisjoni 16. augusti 1999. aasta määrusega (EÜ) nr 1799/1999 loomaliha Venemaale tarnimise kohta (EÜT L 217, lk 20) avatud hankemenetluses esitas hageja, äriühing Calberson GE, 14. septembril 1999 Office national interprofessionnel des viandes, de l’élevage et de l’aviculture’ile (riiklik sektoritevaheline lihandus‑, looma‑ ja linnukasvatusamet) (Ofival), hiljem Établissement national des produits de l’agriculture et de la mer (riiklik põllumajandustoodete ja mereandide asutus) (FranceAgriMer) (edaspidi „sekkumisasutus“), pakkumuse, et määrata kindlaks 5000 tonni veiserümpade, mis moodustab nimetatud määruse II lisas kirjeldatud partii nr 8, vedamise tarnehind.
3 Oma 24. septembri 1999. aasta otsusega sõlmis komisjon hagejaga muu hulgas lepingu määruse nr 1799/1999 II lisas kirjeldatud partii nr 8 tarneks.
4 Komisjoni 18. jaanuari 1999. aasta määruse (EÜ) nr 111/1999, milles sätestatakse üldeeskirjad määruse (EÜ) nr 2802/98 kohaldamiseks (EÜT L 14, lk 13; ELT eriväljaanne 03/24, lk 296), ja määruse nr 1799/1999 kohaldamisel anti selle hankelepingu raames komisjonile pandud kohustuste praktikas elluviimine ülesandeks sekkumisasutusele. Konkreetsemalt pidi sekkumisasutus tagama lepingust tuleneva tasumis‑ ja finantstagatise vabastamiskohustuse täitmise.
5 Pärast määruse nr 1799/1999 II lisas kirjeldatud partii nr 8 veiserümpade tarne teostamist palus hageja sekkumisasutusel vabastada tarnete finantstagatised, mille ta oli nimetatud määruse alusel kohustatud esitama, ja tasuda veokulud.
6 Kuna tema taotlusi ei rahuldatud täies ulatuses, esitas hageja Tribunal de grande instance de Paris’le (Pariisi esimese astme üldkohus, Prantsusmaa) 10. juulil 2000 nõude hüvitada kahju, mis tekkis talle seetõttu, et siseriiklik sekkumisamet rahuldas tema taotlused hilinenult. Täpsemalt heitis ta nimetatud asutusele ette ühelt poolt seda, et see tasus teatavad arved ja vabastas teatavad tagatised hilinemisega, ning teiselt poolt seda, et USA dollarites (USD) tasumisele kuuluvad arved maksti Prantsuse frankides (FRF), kohaldades väärat vahetuskurssi. Nimetatud kohus tunnistas 19. detsembri 2001. aasta otsuses, et vaidluse lahendamine ei kuulu tema pädevusse, ja suunas asja halduskohtusse. Tribunal administratif de Paris’ (Pariisi halduskohus, Prantsusmaa), kelle poole pöörduti 22. jaanuaril 2002, jättis 30. juuli 2007. aasta otsusega hageja samasisulise nõude rahuldamata. Cour administrative d’appel de Paris’ (Pariisi teise astme halduskohus, Prantsusmaa), kelle poole pöörduti 28. septembril 2007, jättis oma 6. aprilli 2010. aasta otsusega hageja samasisulise nõude rahuldamata.
7 Kuna hageja pöördus kassatsioonkaebusega Conseil d’État (Prantsusmaa riiginõukogu) poole, esitas see kohus Euroopa Kohtule ühe eelotsuse küsimuse määruse nr 111/1999 artikli 16 tõlgendamise kohta. Oma küsimusega soovib ta sisuliselt teada, kas seda sätet tuleb tõlgendada nii, et see annab Euroopa Kohtule pädevuse lahendada kõiki vaidlusi, seoses sellise hankega nagu põhikohtuasjas ja nimelt arutada nõudeid sellise kahju hüvitamiseks, mille on põhjustanud edukale pakkujale väljamakse tegemise ja sekkumisasutusele esitatud tarnetagatise vabastamise käigus viimase poolt tehtud vead.
8 Oma 17. jaanuari 2013. aasta otsuses Geodis Calberson GE (C‑623/11, EKL, EU:C:2013:22) sedastas Euroopa Kohus, et määruse nr 111/1999, muudetud komisjoni 28. mai 1999. aasta määrusega (EÜ) nr 1125/1999, artiklit 16 tuleb tõlgendada nii, et see annab Euroopa Kohtule pädevuse lahendada vaidlusi tingimuste üle, mille alusel sekkumisasutused, kes on määratud vastu võtma põllumajandustoodete Venemaa Föderatsiooni tasuta tarnimise teenuste hankes esitatud pakkumusi, teevad edukale pakkujale tasumisele kuuluvaid väljamakseid ja vabastavad pakkuja poolt sellele asutusele esitatud tarnetagatise, ning eelkõige lahendada sekkumisameti poolt nende toimingute käigus tehtud vigadest tingitud kahju hüvitamise nõudeid.
9 Conseil d’État (riiginõukogu) tühistas 11. märtsi 2013. aasta otsusega tribunal administratif de Paris’ (Pariisi esimese astme halduskohus) 30. juuli 2007. aasta otsuse ja cour administrative d’appel de Paris’ (Pariisi teise astme halduskohus) 6. aprilli 2010. aasta otsuse ning tunnistas, et nendel kohtutel puudub pädevus hageja esitatud kahju hüvitamise nõuet lahendada.
Menetlus ja poolte nõuded
10 Hageja esitas käesoleva hagiavalduse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 7. märtsil 2014.
11 Komisjon esitas 9. juunil 2014 kostja vastuse.
12 Repliik ja vasturepliik esitati vastavalt 22. septembril ja 17. detsembril 2014.
13 Prantsuse Vabariik esitas Üldkohtu kantseleisse 11. juulil 2014 saabunud dokumendiga taotluse astuda käesolevas asjas menetlusse komisjoni nõuete toetuseks.
14 Üldkohtu seitsmenda koja esimees andis 2. septembri 2014. aasta määrusega menetlusse astumise loa. Prantsuse Vabariik esitas menetlusse astuja seisukohad 15. oktoobril 2014. Hageja ja komisjon esitasid nimetatud seisukohtade suhtes märkused määratud tähtajaks.
15 Üldkohus palus 11. juuni 2015. aasta kirjas pooltel vastata ühele küsimusele menetlust korraldavate meetmete raames, vastavalt Üldkohtu 2. mai 1991. aasta kodukorra artiklile 64. Pooled täitsid selle nõude määratud tähtajaks.
16 Hageja, komisjoni ja Prantsuse Vabariigi kohtukõned ja vastused Üldkohtu küsimustele kuulati ära 16. juuli 2015. aasta kohtuistungil.
17 Hageja palub Üldkohtul:
– kohustada komisjoni maksma talle tarnegarantii hilinenud vabastamisega tekitatud finantskulud 7691,60 eurot koos maksudega;
– kohustada komisjoni maksma talle veoarvete maksmise tähtajast kuni nende arvete tegeliku maksmiseni kogunenud viivis 81 817,25 eurot ilma maksudeta ja 6344,17 USD;
– kohustada komisjoni maksma talle „viivise viivis“ 2% iga eeltoodud viivise maksmisega hilinetud kuu eest (81 817,25 eurot ilma maksudeta ja 6344,17 USD);
– kohustada komisjoni maksma talle ülejäänud veoarve 17 400 eurot koos maksudega;
– kohustada komisjoni maksma talle vahetuskursi hinnavahe 30 580,41 eurot koos maksudega;
– mõista kohtukulud välja komisjonilt.
18 Komisjon palub Üldkohtul:
– jätta hagi vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata;
– teise võimalusena jätta hagi põhjendamatuse tõttu rahuldamata;
– mõista kohtukulud välja hagejalt.
19 Prantsuse Vabariik palub Üldkohtul jätta hagi põhjendamatuse tõttu rahuldamata.
Õiguslik käsitlus
Kohaldatav õigus
20 Hageja märgib, et kuna pooled ei ole sõnaselgelt määratlenud lepingu suhtes kohaldatavat õigust, tuleb see kindlaks määrata 17. juuni 2008. aasta määruse nr 593/2008 lepinguliste võlasuhete suhtes kohaldatava õiguse kohta (Rooma I) (ELT L 177, lk 6; edaspidi „Rooma I määrus“) artikli 5 kohaselt. Selles määruses sätestatud põhimõtete alusel tuleks lepingu suhtes kohaldada Prantsusmaa õigust.
21 Komisjon ei vaidle vastu, et Rooma I määruse alusel tuleks kõnealuse lepingu suhtes kohaldada Prantsusmaa õigust. Sellegipoolest märgib komisjon, et 9. oktoobri 2002. aasta kohtuotsuses Hans Fusch vs. komisjon (T‑134/01, EKL, EU:T:2002:246), ja 10. veebruari 2004. aasta kohtuotsuses Calberson GE vs. komisjon (T‑215/01, T‑220/01 ja T‑221/01, EKL, EU:T:2004:38), mis mõlemad puudutasid määruse nr 111/1999 alusel sõlmitud tarnelepinguid, ei pidanud Üldkohus vajalikuks kohaldatavat õigust kindlaks määrata ja tõlgendas seda määrust siseriiklikule õigusele viitamata. Nimelt, isegi kui Üldkohus nendes kohtuasjades järeldas, et komisjoni ja iga eduka pakkuja vahel on lepinguline suhe, pidi ta ühtlasi arvesse võtma asjaolu, et „lepingu“ esemeks olevad normid on olemas Euroopa Liidu määrustes, mida tuleb tõlgendada ühetaoliselt kõigis liikmesriikides.
22 Prantsuse Vabariik väidab, et vaidlus tuleb lahendada esmalt lepingutingimuste alusel, mis sisuliselt on ette nähtud määrustes nr 111/1999 ja nr 1799/1999, ning et võimalike lünkade täitmiseks tuleb nimetatud määruseid tõlgendada nende kontekstis. Kui see pole võimalik, leiab ta, et kui tuleks määrata kõnealuse lepingu suhtes kohaldatav õigus, oleks see Prantsuse õigus.
23 ELTL artikli 340 kohaselt „[l]iidu lepinguliste kohustuste suhtes kehtib õigus, mida kohaldatakse vastava lepingu suhtes“. Lepingu suhtes kohaldatav õigus on see, mis on lepingus sõnaselgelt ette nähtud, kuna pooltevahelist lepingulist kokkulepet, mis väljendab poolte ühist tahet, tuleb eelistada igale muule kriteeriumile, mida saab rakendada üksnes juhul, kui vastav kokkulepe lepingus puudub (kohtuotsus, 26.11.1985, komisjon vs. CO.DE.MI., 318/81, EKL, EU:C:1985:467, punktid 20–22).
24 Käesoleval juhul, nagu Euroopa Kohus märkis eespool punktis 8 viidatud kohtuotsuses Geodis Calberson GE (EU:C:2013:22, punktid 26–28), on komisjoni kui hankija ja hageja vahel lepinguline suhe. Jättes kõrvale hinnad, milles osapooled olid kokku leppinud, on poolte vastavad õigused ja kohustused määratletud määruste nr 111/1999 ja nr 1799/1999 sätetega. Kumbki neist määrusest ei määratle ühegi nimetatud määrustes reguleerimata küsimuse osas, millist õigust tuleb kõnealuse lepingu suhtes kohaldada.
25 Kui lepingus vastav kokkulepe puudub, peab liidu kohus määrama kohaldatava õiguse, lähtudes liikmesriikides üldtunnustatud põhimõtetest ja kasutades rahvusvahelise eraõiguse norme, ja eelkõige 19. juuni 1980. aasta Rooma konventsiooni lepinguliste kohustuste suhtes kohaldatava õiguse kohta, mis asendati Rooma I määrusega (vt selle kohta kohtuotsus, 11.10.2001, komisjon vs. Oder‑Plan Architektur jt, C‑77/99, EKL, EU:C:2001:531, punkt 28, ja kohtuotsus, 17.3.2005, komisjon vs. AMI Semiconductor Belgium jt, C‑294/02, EKL, EU:C:2005:172, punkt 60).
26 Rooma I määruse artiklites 3 ja 5 on sätestatud, et „[l]epingu suhtes kohaldatakse lepingupoolte valitud õigust“ ja „[k]ui pooled on jätnud kaubaveolepingu suhtes kohaldatava õiguse artikli 3 kohaselt valimata, kohaldatakse selle riigi õigust, kus on vedaja harilik viibimiskoht, tingimusel et veose vedamiseks vastuvõtmise või veose saajale üleandmise koht või kaubasaatja harilik viibimiskoht on samuti kõnealuses riigis“. Kui need tingimused ei ole täidetud, „kohaldatakse selle riigi õigust, kus asub poolte kokkulepitud veose saajale üleandmise koht“.
27 Käesoleval juhul ei ole vaidlust selles, et vedaja asukoht on Prantsusmaal ning et määruse nr 1799/1999 II lisast tuleneb, et Venemaale eksporditava veiseliha laadimine toimus Prantsusmaal.
28 Järelikult tuleb käesolev vaidlus lahendada lepingutingimuste alusel, st võttes arvesse määruste nr 111/1999 ja nr 1799/1999 sätteid, ning kõik nimetatud määrustega reguleerimata küsimused tuleb lahendada Prantsuse õiguse alusel.
Vastuvõetavus
Aegumistähtaeg
29 Komisjon märgib, et hagi vastuvõetavuse hindamiseks tuleb võtta arvesse asjaolu, et küsimuse liidu kohtute pädevusest lahendada Venemaa Föderatsiooni eksporditava toiduabi raames avatud hankemenetlusi puudutavaid vaidlusi, lahendas Üldkohus eespool punktis 21 viidatud kohtuotsuses Hans Fusch vs. komisjon, (EU:T:2002:246), ning seda vastust kinnitati hiljem eespool punktis 21 viidatud kohtuotsuses Calberson GE vs. komisjon (EU:T:2004:38), kus hageja oli pool. Hageja esitas käesoleva hagi alles märtsis 2014, st vastavalt kümme ja kaksteist aastat pärast neid asjaolusid. Seega on nõue aegunud ja hagi tuleb tunnistada vastuvõetamatuks.
30 Hageja väidab, et komisjoniga sõlmitud leping on avalik‑õiguslik leping, kuivõrd viimane tegutseb toiduabi korraldamise ülesannetes ning tulenevalt ülesannetest, mida komisjon talle pani, osaleb ta avaliku teenuse osutamisel. Hageja tuletab meelde, et Prantsuse õiguses reguleerib avalik‑õiguslike isikute lepingulise vastutuse aegumist 31. detsembri 1968. aasta seadus nr 68‑1250 riigi, departemangude, kohalike omavalitsuste või avalik-õiguslike asutuste vastu esitatavate nõuete aegumise kohta (loi relative à la prescription des créances sur l’État, les départements, les communes et les établissements publics) (edaspidi „seadus nr 68‑1250“). Selle seaduse alusel ei ole tema tagasimakse õigus aegunud.
31 Tuleb märkida, et ühelt poolt ei täpsusta ei määrus nr 111/1999 ega määrus nr 1799/1999 seda, milliseid aegumist puudutavaid eeskirju tuleb kohaldada kõnesolevale lepingule. Seega, nagu ka eespool punktis 28 on järeldatud, tuleb kohaldada Prantsuse õigust. Teiselt poolt kohaldatakse Prantsuse õiguses lex specialis’e puudumisel tsiviilseadustiku (code civil) sätteid.
32 Aegumist käsitlevad üldreeglid on sätestatud Prantsuse tsiviilseadustikus. Seda korda muudeti 17. juuni 2008. aasta seadusega nr 2008‑561 aegumistähtaegade muutmise kohta tsiviilasjades (loi portant réforme de la prescription en matière civile) (edaspidi „seadus nr 2008‑561“), mis jõustus 19. juunil 2008. Enne seda reformi oli üldine aegumistähtaeg tsiviilasjades 30 aastat, vastavalt tsiviilseadustiku endisele artiklile 2262. Pärast reformi, vastavalt nimetatud seadustiku artiklile 2224, aeguvad isiklikud nõuded või nõude vallasvarale viie aastaga alates päevast, mil õiguse omanik sai teada või oleks pidanud teada saama asjaoludest, mis võimaldavad tal oma õigust teostada. Tsiviilseadustiku artikkel 2241 näeb ette, et hagi esitamine kas või esialgse õiguskaitse korras katkestab aegumistähtaja ja õiguslõpetava tähtaja kulgemise ning et see on nii ka siis, kui hagi esitatakse kohtule, kes ei ole pädev või kui kohtusse pöördumise dokument tühistatakse menetlusvea tõttu. Selle seadustiku artikli 2242 kohaselt toob hagi esitamisest tulenev katkestamine kaasa mõju, mis ulatub kuni menetluse lõpetamiseni. Lõpetuseks näeb tsiviilseadustiku artikkel 2231 ette, et katkemine kustutab juba kulgenud aegumistähtaja ja kulgema hakkab uus tähtaeg, mis on sama pikk kui varasem. Seaduse nr 68‑1250 artiklid 1 ja 2, mille lex specialis kohaldamisele hageja viitab, näevad sellistena ette nelja‑aastase aegumistähtaja alates õiguste tekkimise aastale järgneva aasta esimesest päevast. Selle tähtaja kulgemise katkestab iga kohtule esitatud hagiavaldus, isegi kui kohtus, kelle poole pöörduti, ei ole pädev seda vaidlust lahendama. Niisugusel juhul hakkab uus tähtaeg kulgema alates kohtuotsuse lõpliku jõustumise aastale järgneva aasta esimesest päevast.
33 Käesoleval juhul esitas hageja sekkumisasutuse vastu hagid tribunal de grande instance de Paris’le (Pariisi esimese astme üldkohus) ja tribunal administratif de Paris’le (Pariisi halduskohus) vastavalt 10. juulil 2000 ja 22. jaanuaril 2002 (vt punkt 6 eespool), järgides eespool punktis 32 nimetatud aegumistähtaegu. Sama kehtib käesoleva hagi puhul, mis esitati 7. märtsil 2014 ehk vähem kui aasta pärast Conseil d’État’ (riiginõukogu) otsust, millega lõpetati menetlus Prantsuse halduskohtutes (vt punkt 9 eespool).
34 Siit järeldub, et hageja tagasimakse õigus ei ole aegunud ei Prantsuse tsiviilseadustiku ega hageja soovitatud võimaluse alusel, kus aegumisele kohaldatakse seaduse nr 68‑1250 sätteid.
35 Eeltoodut arvesse võttes tuleb hagi tunnistada vastuvõetavaks, ilma et oleks vaja hinnata – nagu hageja väidab –, kas kõnesolevat lepingut tuleb käsitada avalik‑õiguslikuna ja kas seadus nr 68‑1250 on kohaldatav kui lex specialis.
Vaidluse eseme väidetav laiendamine repliigis
36 Komisjon, keda toetab Prantsuse Vabariik, väidab, et hageja laiendas repliigis lubamatult vaidluse eset, mis on määratletud hagiavalduses. Selles osas märgib ta, et hagiavalduses viidatakse selgelt „veiseliha vedu“ puudutavale „hankelepingule“ „määruse nr 111/1999 ja määruse nr 1799/1999 raames“ ning et hageja tsiteeris üksnes hagiavalduses ja selle lisas oma 14. septembri 1999. aasta pakkumust (vt punkt 2 eespool), mis puudutab määruse nr 1799/1999 II lisas kirjeldatud partiid nr 8. Repliigis, seevastu, kinnitab hageja, et kõnealune hankeleping on „põllumajandustoodete“ vedu puudutav „kõiki partiisid hõlmav“ hankeleping, millele viidatakse määruses nr 111/1999, ega viita enam määrusele nr 1799/1999, mis on asjakohane üksnes partii nr 8 osas. Komisjoni sõnul ei ole see, et hagiavalduses vaid nimetati teisi partiisid puudutavaid teatavaid arveid, 2. mai 1991. aasta kodukorra artikli 44 lõike 1 punkti c arvesse võttes piisav selleks, et neid partiisid saaks käsitada osana vaidluse esemest.
37 Prantsuse Vabariik lisab, et hageja sõlmis ühendusega niipalju lepinguid, kuipalju ta oli esitanud pakkumusi, mille komisjon heaks kiitis. Neil asjaoludel, paludes oma hagiavalduses kohaldada lepingut, mis teda üksnes määruse nr 1799/1999 II lisa partii nr 8 osas ühendusega seob, piiras hageja vaidluse eset ühe ainsa lepinguga. Prantsuse Vabariik märgib lisaks, et vastavalt 2. mai 1991. aasta kodukorra artikli 44 lõikele 5a peab lepingulise vastutuse tuvastamise hagile olema lisatud vahekohtuklauslit sisaldav leping. Kui hagiavalduses viidati teistele partiidele, oleks ta pidanud esitama viimaste osas sõlmitud lepingud.
38 Hageja vaidlustab need väited tervikuna ja väidab, et tema hagi „laieneb tervele määruse nr 111/1999 kohaselt sõlmitud hankelepingule, sealhulgas kõik vaidlustatud partiid“. Hagiavalduses sõnastatud maksenõuetest ja nende põhjenduseks esitatud tõenditest – nimelt arvetest, mille tasumist nõuti ja mis viitavad nimetatud määruse erinevate rakendusmääruste erinevatele partiidele, ilmneb selgelt, et vaidluse ese ei olnud piiratud määruse nr 1799/1999 II lisas kirjeldatud partiiga nr 8. Viide selle partii osas edukaks tunnistatud pakkumusele oli vaid illustratiivne.
39 Selle 2. mai 1991. aasta kodukorra artikli 44 lõike 1 punkti c kohaselt peab hageja hagiavalduses määratlema hagi eseme ning esitama ülevaate oma nõuetest.
40 Käesoleval juhul tuleb märkida, et nagu ka komisjon ja Prantsuse Vabariik on õigustatult väitnud, osutab hageja hagiavalduse alguses selgelt sellele, et temaga sõlmiti „komisjoni hankeleping […] veiseliha veoks Prantsusmaa territooriumilt [Venemaale] tarneprogrammi raames, mis selle riigi kasuks võeti vastu määrusega (EÜ) nr 111/1999 […] ja määrusega nr 1799/1999“ ning et „[nende] määruste kohaselt“ „käesolevast lepingust“ komisjonile tulenevate kohustuste praktikas ellurakendamine oli usaldatud sekkumisasutusele. Hageja täpsustab lisaks, et „hankelepingu täitmisel“ seisis ta silmitsi mitmete raskustega seoses sekkumisasutuse väidetavate vigadega.
41 Ainus hagiavalduses sisalduv viide teatavatele arvetele, mis sisuliselt puudutab teisi partiisid kui nr 8, ei ole piisav, arvestades 2. mai 1991. aasta kodukorra artikli 44 lõike 1 punkti c, järeldamaks – nagu repliigis märgitud –, et vaidluse ese puudutas ka hankelepinguid, mis sõlmiti hagejaga komisjoni 12. märtsi 1999. aasta määruse (EÜ) nr 556/1999 veiseliha Venemaale tarnimise kohta (EÜT L 68, lk 19) (partiid nr 1, 2 ja 3), komisjoni 31. märtsi 1999. aasta määruse (EÜ) nr 712/1999 sealiha Venemaale vedamise kohta (EÜT L 89, lk 54) (partii nr 6), ja komisjoni 28. mai 1999. aasta määruse (EÜ) nr 1133/1999 veiseliha Venemaale tarnimise kohta (EÜT L 135, lk 64) (partiid nr 1 ja 2) alusel.
42 Asjaolu, et eespool punktis 41 mainitud määrused, millele esimest korda tugineti repliigis, on kõik määruse nr 111/1999 rakendusmäärused, ei ole oluline, kuivõrd iga nimetatud määruse rakendusmäärus näeb uue hankelepingu sõlmimiseks ette uue hanke. Lisaks peab pakkumus määruse nr 111/1999 artikli 5 lõike 1 punkti c kohaselt selleks, et olla vastuvõetav, hõlmama vaid ühte partiid. Seega puudus hagejal võimalus koostada pakkumus mitme partii kohta ja seada ühe partii kohta esitatud pakkumus sõltuvusse sellest, et komisjon kiidab nimetatud määruse või teiste määruste alusel heaks teised, teistele partiidele esitatud pakkumused.
43 Määrus nr 111/1999 näeb tõesti ette Venemaa Föderatsiooni põllumajandustoodetega varustamise programmi üldised rakenduseeskirjad ning need üldised eeskirjad on ühised ja kohaldatavad hageja poolt repliigi staadiumis mainitud erinevatele määrustele. Siiski näevad määruse nr 111/1999 artiklid 1 ja 2 ette, et konkreetsete tarnete hankemenetluse avamine toimub vastavalt erimäärustele nagu määrused nr 1799/1999, nr 556/1999, nr 712/1999 ja nr 1133/1999. Seega ei saa järeldada, et konkreetsete tarnete lepingute sõlmimisega nende erimääruste raames täidetakse üht ainsat lepingut, mis viitab seitsmele erinevale partiile.
44 Lisaks on määruse nr 111/1999 artikli 5 lõike 1 punktides a ja c selgelt öeldud, et sekkumisasutusele esitatud pakkumused sisaldavad viidet määrusele, mis puudutab iga partii kohta hankemenetluse avamist, ning et iga pakkumus peab puudutama üht ainust partiid ja seda partiid tervikuna. Hagiavaldusele lisatud pakkumus puudutab määruse nr 1799/1999 II lisas kirjeldatud partiid nr 8, mis ei saa mingil juhul illustreerida nende kohustuste ulatust, mis hageja Venemaa Föderatsiooni põllumajandustoodetega varustamise programmi raames endale on võtnud, kuna iga pakkumus on erinev ja esitatud erineva hankemenetluse raames.
45 Järelikult kujutab repliigis sisalduv viide muudele partiidele kui määruse nr 1799/1999 partii nr 8 endast vaidluse eseme laiendamist, mis tuleb vastuvõetamatuse tõttu kõrvale jätta.
Sisulised küsimused
46 Oma hagi põhjenduseks esitab hageja sisuliselt neli väidet. Esimene väide, et teatavad tarnetagatised vabastati hilinemisega. Teine väide, et teatavad veoarved tasuti hilinemisega. Kolmas väide, et üks veoarve tasuti osaliselt. Neljas väide, et teatavad arved tasuti ebapiisavalt erinevas valuutas kui see, mis oli ette nähtud hankelepingus.
47 Üldkohus leiab, et esimest, kolmandat ja neljandat väidet tuleks analüüsida enne teist väidet.
Esimene väide, et teatavad tarnetagatised vabastati hilinemisega
48 Hageja väidab, et kolm tema esitatud tarnetagatist vabastati hilinemisega, ilma et sekkumisasutus oleks toonud põhjendusi selle hilise vabastamise õigustamiseks, ja nõuab nimetatud hilinemisega põhjustatud kulutuste hüvitamist. Ta väidab, et põhjendamatu tagatiste vabastamisest keeldumine kujutab endast viga, mis oma olemuselt võib kaasa tuua riigivõimu vastutuse, ning tuletab meelde, et vastavalt määruse nr 111/1999 artikli 12 lõikele 2 vabastatakse tarnetagatis, kui edukas pakkuja esitab tõendusmaterjali tarne läbiviimise kohta.
49 Komisjon märgib, et kuna hagiavalduses puuduvad olulised elemendid, nt viide konkreetsetele tarnetoimingutele, tuleb see väide 2. mai 1991. aasta kodukorra artikli 44 lõike 1 punkti c alusel tunnistada vastuvõetamatuks. Igal juhul leiab ta, et hageja ei ole näidanud nende kulude tekkimist, mida nimetatud hilinemine põhjustas, ja tuletab meelde, et pangagarantiiga seotud kulud sisalduvad tema esitatud pakkumuses nimetatud hinnas. Lisaks arvab ta, et kuigi määrus nr 111/1999 ei näe ette tagatiste vabastamise tähtaega, ei tähenda see, et vabastamine peaks toimuma samal päeval kui sekkumisasutus saab kätte tõendid. Ta märgib, et sekkumisasutus peab enne tagatise vabastamist tõendeid kontrollima ja teostama makse, või muidu peab ta uuesti pöörduma eduka pakkuja poole, kui pärast kontrollimist selgub, et tarnetingimusi ei järgitud. Käesoleval juhul ei saa hageja nimetatud hilinemise tähtaegu, st 18 ja 30 päeva, kuidagi pidada ebamõistlikeks.
50 Prantsuse Vabariik väidab, et hageja poolt oma nõude põhjenduseks esitatud arved on koostatud varasematel kuupäevadel kui määruse nr 1799/1999 II lisas kirjeldatud partii nr 8 kohta lepingu sõlmimine, ning seetõttu ei saa neid selle lepinguga siduda.
51 Sarnaselt Prantsuse Vabariigile tuleb märkida, et arved viitenumbritega BRU 9132021 ja BRU 9132022, mille hageja oma nõuete põhjenduseks esitas, on koostatud 3. ja 9. augustil 1999, st enne seda kuupäeva, kui hageja esitas sekkumisasutusele 14. septembril 1999 oma pakkumuse, ja enne komisjoni otsust sõlmida määruse nr 1799/1999 II lisas kirjeldatud partiid nr 8 puudutav leping hagejaga, 24. septembril 1999. Seega ei saa neid arveid seda partiid puudutava lepinguga siduda.
52 Järelikult tuleb esimene väide igal juhul tagasi lükata, ilma et oleks vaja teha otsust komisjoni poolt 2. mai 1991. aasta kodukorra artikli 44 lõike 1 punkti c alusel tõstatatud vastuvõetamatuse väite kohta.
Kolmas väide, et üks veoarve tasuti osaliselt
53 Hageja väidab, et kuigi ta teostas kõik lepingujärgsed veoteenused ja tõendas seda asjaolu sekkumisasutusele asjakohaste dokumentide esitamisega, jättis viimane ühtegi põhjendust esitamata tasumata kogu arve viitenumbriga BRU 9131606. Seega nõuab ta, et komisjonilt mõistetaks välja 17 400 eurot, mis vastab selle arve maksmata jäänud osale.
54 Komisjon väidab, et see nõue ei vasta 2. mai 1991. aasta kodukorra artikli 44 lõike 1 punktile c, kuivõrd hageja piirdub kinnitusega, et 17 400 eurot jäi tasumata, andmata selgitusi selle kohta, mida see summa sisaldab, millist teavet selle maksenõude tasumise kohta sekkumisasutusele edastati ja miks see summa tasumata jäi. Igal juhul väidab ta, et laadimistoiming oli eduka pakkuja ülesanne, nagu tuvastati eespool punktis 21 viidatud kohtuotsuses Calberson GE vs. komisjon, (EU:T:2004:38, punktid 147–149), ning et hageja pakkumuses oli tõepoolest märgitud käitlemis‑ ja laadimistoimingutega seotud kulud. Seega leiab ta, et ta ei saa olla vastutav hagejale kauba laadimise käigus väidetavalt põhjustatud hilinemiste eest.
55 Prantsuse Vabariik väidab, et hageja poolt oma nõude põhjenduseks esitatud arve oli koostatud varasemal kuupäeval kui määruse nr 1799/1999 II lisas kirjeldatud partii nr 8 kohta lepingu sõlmimine.
56 Sarnaselt Prantsuse Vabariigile tuleb järeldada, et 6. juuli 1999. aasta arve, mille hageja oma nõude põhjenduseks esitas, oli koostatud varasemal kuupäeval kui sõlmiti määruse nr 1799/1999 II lisas kirjeldatud partiid nr 8 puudutav leping, nimelt 24. septembril 1999. Seega ei saa nimetatud arvet kõnealuse lepinguga siduda.
57 Järelikult tuleb kolmas väide igal juhul tagasi lükata, ilma et oleks vaja teha otsust komisjoni poolt 2. mai 1991. aasta kodukorra artikli 44 lõike 1 punkti c alusel tõstatatud vastuvõetamatuse väite kohta.
Neljas väide, et tasuti ebapiisavalt, erinevas valuutas kui see, mis oli ette nähtud hankelepingus
58 Hageja väidab oma hagiavalduses, et Prantsuse õiguses võib välisvaluutalaene tasuda rahvusliku valuutaga, tingimusel et kasutatakse maksepäeva vahetuskurssi. Käesoleval juhul hagejale antud „üks partiidest“, mille eest tuli tasuda USA dollarites, tasuti Prantsuse frankides. Seega väidab ta, et „neli“ kõnealust arvet kogusummas 402 281 USD tasuti „frankides maksega, mis vastas 390 334,62 eurole“, samas kui sel päeval kehtinud vahetuskurssi („1,0463/0,9557“) kohaldades oleks tasumisele kuuluva makse suurus olnud 420 915,03 eurot. Seega nõuab ta, et komisjonilt mõistetaks tema kasuks välja see vahe ehk 30 580,41 eurot.
59 Komisjon väidab, et teatavate vastuolulisuste ja selgusetuse tõttu ei vasta see nõue 2. mai 1991. aasta kodukorra artikli 44 lõike 1 punktis c esitatud nõuetele. Igal juhul on cour administrative d’appel de Paris (Pariisi teise astme halduskohus) juba oma 6. aprilli 2000. aasta otsuses sedastanud, et hageja arved olid koostatud samal ajal nii USA dollarites kui Prantsuse frankides.
60 Prantsuse Vabariik märgib, et hageja ei ole näidanud lepingutingimusi, mis on aluseks väidetavale nõudele tasuda USA dollarites, nagu ta väidab. Vastupidi, määruse nr 111/1999 artikli 5 punkt d sätestab, et pakkumised võetakse vastu üksnes juhul, kui ainult eri summad on väljendatud eurodes. Hageja pakkumus määruse nr 1799/1999 II lisas kirjeldatud partii nr 8 tarnimiseks oli tõepoolest koostatud eurodes, mitte USA dollarites. Igal juhul, kohaldades Prantsuse õiguse põhimõtet, millele hageja tugineb, tuleks kinnitada 6705,45 euro suurune vahe.
61 Tuleb meenutada, et vastavalt Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 21 esimesele lõigule, mida selle põhikirja artikli 53 esimese lõigu ja 2. mai 1991. aasta kodukorra artikli 44 lõike 1 punkti c kohaselt kohaldatakse Üldkohtule, peab hagiavaldus sisaldama ülevaadet fakti‑ ja õigusväidetest. Need peavad olema märgitud piisavalt selgelt ja täpselt, et kostja saaks valmistuda enda kaitsmiseks ja Üldkohus saaks vajaduse korral teha asjas otsuse täiendavate andmeteta. Hagiavalduses peab seega olema selgitatud, milles seisneb väide, millel hagi põhineb, nii et ainuüksi väite abstraktne äramärkimine ei vasta Euroopa Liidu Kohtu põhikirja ja nimetatud kodukorra nõuetele (vt analoogia korras kohtuotsus, 12.1.1995, Viho vs. komisjon, T‑102/92, EKL, EU:T:1995:3, punkt 68, ja kohtuotsus, 27.11.1997, Tremblay jt vs. komisjon, T‑224/95, EKL, EU:T:1997:187, punkt 79). Nii ei pea Üldkohus otsima ja tuvastama lisades väiteid, mida ta võiks pidada hagi põhjendavaks, kuna lisadel on üksnes tõenduslik ja abistav ülesanne (vt analoogia korras kohtuotsus, 2.2.2012, Kreeka vs. komisjon, T‑469/09, EU:T:2012:50, punkt 46 ja viidatud kohtupraktika).
62 Käesoleval juhul, mis puudutab selle nõude raames väidetavat võlga, siis tuleb sarnaselt komisjonile märkida, et hageja väitis hagiavalduses, et talle antud „üks partiidest“ oli märgitud USA dollarites, täpsustamata, milline. Hageja mainib seejärel „nelja arvet“ kogusummas 402 281 USD, mis tähistab seda partiid, jättes need lisades ikkagi esitamata ja andmata mingit muud teavet nende arvete kohta.
63 Hagiavaldusest siiski ei selgu üheselt, kas hageja vaidlustas asjaolu, et kõnealused arved tasuti USA dollarite asemel Prantsuse frankides või kas ta piirdus hoopis kohaldatud vahetuskursi kritiseerimisega. Nimelt märgib hageja, et „Prantsuse õiguses on põhimõte, et välisvaluutalaene võib tasuda rahvusliku valuutaga, tingimusel et kasutatakse maksepäeva vahetuskurssi“, mis lubab arvata, et ta piirdub Prantsuse frangi ja USA dollari vahetuskursi vaidlustamisega. Igal juhul, selle asemel, et näidata tegelikku vahetuskurssi, viitab ta USA dollari ja euro vahetuskursile, toomata hagiavalduses ühtki täpsustust, millisele konkreetsele päevale ta viitab.
64 Neil tingimustel ei vasta käesolev väide 2. mai 1991. aasta kodukorra artikli 44 lõike 1 punktile c ja tuleb vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata.
65 Igal juhul tuleb märkida, et nende nelja arve hulgas, mis on repliigile lisatud, nimetab ainult üks arve viitenumbriga BRU 0135699 määruse nr 1799/1999 II lisas kirjeldatud partii nr 8 tarnimist, ja seetõttu võib selle nimetatud partiid puudutava lepingu juurde lisada.
66 Ühelt poolt tuleb nentida, et see arve on koostatud nii USA dollarites (108 173,76 USD) kui Prantsuse frankides (717 289,39 FRF) ning et hageja ei esita tõendeid, et see arve oleks tulnud tasuda USA dollarites. Selles osas tuleb märkida, et kuigi määruse nr 111/1999 artikkel 5 sätestab, et pakkumised võetakse vastu üksnes juhul, kui need on väljendatud eurodes, on nimetatud määrus vait selles osas, mis puudutab arvete tasumise üksikasju. Nimelt ei näe määruse nr 111/1999 sätted ette, et tarnete eest tasutaks konkreetses välisvaluutas. Lisaks tuleb meeles pidada, et lepingu sõlmimise hetkel 24. septembril 1999 oli kehtiv valuuta Prantsuse frank.
67 Teiselt poolt tuleb tõdeda, et hageja ei väida, et sekkumisasutus oleks Prantsuse frankides tasunud muu summa kui arvel märgitud 717 289,39 Prantsuse franki.
68 Sellel alusel tuleb neljas väide, kuivõrd Üldkohus seda mõistab, igal juhul põhjendamatuse tõttu rahuldamata jätta.
Teine väide, et viivised on jäänud tasumata
69 Hageja väidab, et kuigi ta teostas kõik määruse nr 1799/199 II lisas kirjeldatud partiid nr 8 puudutavas lepingus ette nähtud veoteenused ja esitas sekkumisasutusele tõendid, hilines viimane ilma igasuguste põhjendusteta vaidlusaluste arvete eest tasumisega. Ta palub seetõttu, et komisjonilt mõistetaks tema kasuks välja viivised ja nende viiviste intressid. Ta väidab veel, et määrus nr 111/1999 ei sisalda ühtki sätet veoteenuste eest tasumise tähtaegade ja kohaldatavate viiviste kohta. Ta leiab, et järelikult tuleb tugineda neid küsimusi reguleerivatele Prantsuse haldusõiguse põhimõtetele. Nende põhimõtete kohaselt on ta seisukohal, et tasuda oleks tulnud kauba lähetamise või tarnimise hetkel arve esitamisel või arve kättesaamisel, kui lähetamise või tarnimise hetkel ei olnud seda võimalik sisse nõuda ja makse hilinemine toob kaasa viiviste jooksma hakkamise iseseisvalt ja lisaformaalsuseta.
70 Komisjon, keda toetab Prantsuse Vabariik, leiab sisuliselt, et kõnesolev nõue tuleb rahuldamata jätta kõigi arvete osas, kas siis seetõttu, et need ei kuulu tasumisele, või et sekkumisasutus tasus need enne, kui hageja maksenõue talle adresseeriti, või kuna neid ei saa siduda vaidluse esemega, või kuna arvete tasumiseks vajalikud tõendid on jäänud esitamata. Lisaks, kuna lõpliku tasumise tähtaega ei ole määrustes nr 111/1999 ja nr 1799/1999 kindlaks määratud, ei saa järeldada, et need arved kuuluvad sularahas tasumisele. Nimelt oleks vaja anda maksvale asutusele mõistlik tähtaeg kontrollimaks talle adresseeritud nõudeid. Prantsuse Vabariik lisab, et Prantsuse tsiviilseadustik näeb veel ette, et viivised ei hakka jooksma iseseisvalt, vaid üksnes pärast tasumiskohustust puudutavat võlausaldaja maksenõuet.
71 Esiteks tuleb sarnaselt komisjoni ja Prantsuse Vabariigiga jätta kõrvale viiviste maksmise nõue arvete eest, mille koostamise kuupäev on varasem kui määruse nr 1799/1999 II lisas kirjeldatud partiid nr 8 puudutava lepingu sõlmimise kuupäev, st 24. september 1999, kuna neid arveid ei saa vaidluse esemega siduda, nagu see hagiavalduses on kirjeldatud. Järelikult tuleb jätta käesolev nõue rahuldamata arvete osas, mis kannavad viitenumbreid BRU 9131230, BRU 9131356, BRU 9131823, BRU 9131824, BRU 9132738, BRU 9132739, BRU 9132764, BRU 9132021, BRU 9132022, BRU 9131606, BRU 9132744 ja BRU 9132743.
72 Teiseks ei vaidlusta hageja, et arved, mille viitenumbrid on BRU 9132954, BRU 9133012, BRU 9133148, BRU 9133149, BRU 9133152, BRU 9133153, BRU 9133286, BRU 9134237, BRU 9133287, BRU 9133917, BRU 0135094, BRU 0135699 ja BRU 0136077 tasuti enne maksenõuet, mille ta adresseeris sekkumisasutusele 3. aprillil 2000. Siiski märgib ta, et Prantsuse haldusõiguse alusel ei oleks niisugune maksenõue vajalik selleks, et viivised hakkaksid jooksma.
73 Selles osas, nagu eespool punktis 28 on meenutatud, kohaldatakse Prantsuse õigust määruse nr 1799/1999 II lisas kirjeldatud partiid nr 8 puudutava lepingu suhtes üksnes siis, kui määrused nr 111/1999 ja nr 1799/1999, nagu kohus neid tõlgendab, ei paku ühtki märget lepingutingimuste konkreetse kohaldamise kohta.
74 Käesoleval juhul, nagu ka komisjon rõhutab, on Üldkohus juba sedastanud, et täites komisjoni ja hankija vahel sõlmitud tarnehanget määruse nr 111/1999 alusel, saab makseviivituse tuvastada alles sellest alates, kui võlgnikule esitatakse maksenõue, ning et tarneleping ei näe ette, et nõue loetaks esitatuks pelgalt tähtpäeva saabudes (vt selle kohta eespool punktis 21 viidatud kohtuotsus Calberson GE vs. komisjon, EU:T:2004:38, punkt 144 ja viidatud kohtupraktika). Seega ei ole Üldkohus osutanud siseriiklikule õigusnormile, vaid varasemale kohtupraktikale, mis samuti tõlgendab määrust nr 111/1999 (eespool punktis 21 viidatud kohtuotsus Hans Fusch vs. komisjon, EU:T:2002:246, punkt 78). Nimelt, kuna määruse nr 1799/1999 II lisas kirjeldatud partiid nr 8 puudutava lepingu olemust arvestades on poolte vastavad õigused ja kohustused kindlaks määratud määrustega nr 111/1999 ja nr 1799/1999, tuleb tagada niipalju kui võimalik, sellest määrusest tulenevate lepingute ühetaoline tõlgendamine. Siit järeldub, et vastupidi hageja väidetele ei reguleeri Prantsuse õigus, mida kohaldatakse vaid lepingus vastavate sätete puudumisel, viivistega seotud küsimust.
75 Sellest järeldub, et kuna hageja ei ole sekkumisasutust kohustanud maksma enne 3. aprilli 2000, hageja esimese maksenõude kuupäeva, tuleb tema viiviseid puudutava nõude alt välja jätta arved, mille tasumine toimus enne seda kuupäeva, st arved viitenumbritega BRU 9132954, BRU 9133012, BRU 9133148, BRU 9133149, BRU 9133152, BRU 9133153, BRU 9133286, BRU 9134237, BRU 9133287, BRU 9133917, BRU 0135094, BRU 0135699 ja BRU 0136077.
76 Kolmandaks, mis puudutab arvet viitenumbriga BRU 0137658, kuupäevaga 18. mai 2000, siis ei ilmne toimikust, et selle kohta oleks esitatud maksenõue. Nimelt tuleb märkida, et 29. mai 2000. aasta maksenõue, mis on lisatud toimikule, ei viita mitte sellele arvele, vaid ühele teisele, kuupäevaga 2. veebruar 2000. Järelikult, võttes arvesse maksenõude puudumist, tuleb samuti jätta kõrvale hageja nõue, mis puudutab arvet viitenumbriga BRU 0137658.
77 Neljandaks, mis puudutab arvet viitenumbriga BRU 0135473, siis tuleb meenutada, et määruse nr 111/1999 artikli 10 lõige 2 sätestab, et maksetaotlusele lisatakse erinevad tõendid (veodokumentide koopia, vastuvõtmistõend, ekspordilitsentsi koopia jne), mille puudumisel ei saa ühtki makset teha. Järelikult ei anna lihtsalt arve koostamine õigust maksele.
78 Käesoleval juhul tuleneb hagiavaldusest, et arve viitenumbriga BRU 0135473, kuupäevaga 2. veebruar 2000, tasuti kahes osas, vastavalt 23. mail ja 13. juunil 2000. Nagu komisjon toonitab, tuleneb siiski hagiavalduse lisadest, et makset ei saanud enne teha, kuna sekkumisasutus ei olnud saanud kõiki nõutud dokumente. Neid viimaseid nõudis sekkumisasutus hagejalt 18. mai 2000. aasta kirjas. Hagiavalduse 14. lisast ilmneb, et 22. mai 2000. aasta kirjas edastas hageja teatavad dokumendid, kuid ta jättis edastamata vähemalt ühe dokumendi, mida nõuti, nimelt saatekirja (CMR), mis vastab tolliformularile viitenumbriga EX1 294905. Kuna hageja ei esitanud enne 13. juunit 2000 kõigi tasumiseks vajalike dokumentide edastamise kohta tõendit, tuleb tema nõue nimetatud arve osas rahuldamata jätta. Nimelt, kuna puudub võlg, ei saa ka viivised jooksma hakata.
79 Lõpetuseks, mis puudutab arveid viitenumbriga BRU 0135095, BRU 0136486 ja BRU 9133916, siis need vastavad Venemaal peatumise lisakuludele. Hagiavalduse lisadest ilmneb, et sekkumisasutus märkis seoses nimetatud arvetega, et neid ei saa tasuda kuni komisjoni talituste nõusolekuni ning hageja on selles osas oma nõusolekut väljendanud. Seega ei saa hageja väita, et need arved oleks pidanud tasuma kaheksa päeva jooksul pärast nende saatmist sekkumisasutusele. Hageja ei tõenda ka seda, et nende arvete tasumine 13. juunil 2000 toimus hilinemisega võrreldes kuupäevaga, kui komisjoni talitused andsid oma nõusoleku nende arvete tasumiseks. Järelikult tuleb viiviste nõue rahuldamata jätta, kuna see puudutab samu arveid, samas kui hageja ei tõenda kuupäeva, mil nende arvete tasumist eeldati.
80 Siit järeldub, et teine väide tuleb tervikuna tagasi lükata.
81 Kõike eeltoodut arvesse võttes tuleb kõik hageja väited, kuivõrd Üldkohus neid mõistab, põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.
82 Seetõttu tuleb hagi terves ulatuses rahuldamata jätta.
Kohtukulud
83 Üldkohtu kodukorra artikli 134 lõike 1 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna kohtuotsus on tehtud hagejate kahjuks, jäetakse kohtukulud vastavalt komisjoni nõuetele hagejate kanda.
84 Kodukorra artikli 138 lõike 1 alusel kannavad menetlusse astuvad liikmesriigid ise oma kohtukulud. Sellest tulenevalt kannab Prantsuse Vabariik oma kohtukulud ise.
Esitatud põhjendustest lähtudes
ÜLDKOHUS (seitsmes koda)
otsustab:
1. Jätta hagi rahuldamata.
2. Mõista kohtukulud välja Calberson GE‑lt.
3. Jätta Prantsuse Vabariigi kohtukulud tema enda kanda.
Van der Woude | Wiszniewska-Białecka | Ulloa Rubio |
Kuulutatud 18. veebruaril 2016 avalikul kohtuistungil Luxembourgis.
Allkirjad