EUROOPA KOHTU OTSUS (esimene koda)
29. aprill 2021(*)
Eelotsusetaotlus – Transport – Juhiluba – Juhtimisõiguse äravõtmine muu liikmesriigi territooriumil kui juhiloa väljastanud liikmesriik – Juhiloa uuendamine juhiloa väljastanud liikmesriigi poolt pärast äravõtmise otsust – Automaatse vastastikuse tunnustamise puudumine
Kohtuasjas C‑47/20,
mille ese on ELTL artikli 267 alusel Bundesverwaltungsgerichti (Saksamaa Liitvabariigi kõrgeim halduskohus) 10. oktoobri 2019. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtusse 28. jaanuaril 2020, menetluses
F.
versus
Stadt Karlsruhe,
EUROOPA KOHUS (esimene koda),
koosseisus: koja president J.‑C. Bonichot, kohtunikud L. Bay Larsen, C. Toader, M. Safjan ja N. Jääskinen (ettekandja),
kohtujurist: P. Pikamäe,
kohtusekretär: A. Calot Escobar,
arvestades kirjalikku menetlust,
arvestades seisukohti, mille esitasid:
– F., esindaja: Rechtsanwalt W. Säftel,
– Hispaania valitsus, esindaja: S. Jiménez García,
– Euroopa Komisjon, esindajad: W. Mölls ja N. Yerrell,
arvestades pärast kohtujuristi ärakuulamist tehtud otsust lahendada kohtuasi ilma kohtujuristi ettepanekuta,
on teinud järgmise
otsuse
1 Eelotsusetaotlus käsitleb Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. detsembri 2006. aasta direktiivi 2006/126/EÜ juhilubade kohta (ELT 2006, L 403, lk 18) artikli 2 lõike 1, artikli 7 lõike 3 teise lõigu ja artikli 11 lõike 4 tõlgendamist.
2 Taotlus on esitatud Saksa kodaniku F‑i, kellele on Hispaanias väljastatud juhiluba, ja Stadt Karlsruhe (Karlsruhe linn, Saksamaa) vahelises kohtuvaidluses pädeva Saksa ametiasutuse otsuse üle, millega võeti talt õigus kasutada oma juhiluba Saksamaa territooriumil.
Õiguslik raamistik
Liidu õigus
3 Direktiivi 2006/126 põhjenduses 2 on märgitud:
„Juhilubasid käsitlevad eeskirjad on oluline osa ühisest transpordipoliitikast, need aitavad parandada liiklusohutust ning hõlbustavad selliste isikute vaba liikumist, kes asuvad elama muus liikmesriigis kui juhiloa väljastanud liikmesriik. Isikliku transpordi olulisust silmas pidades soodustab vastuvõtva liikmesriigi poolt nõuetekohaselt tunnustatud juhiloa omamine inimeste liikumis- ja asutamisvabadust. […].“
4 Selle direktiivi artikli 2 lõikes 1 on sätestatud, et „[l]iikmesriikide väljastatud juhilubasid tunnustatakse vastastikku“.
5 Nimetatud direktiivi artiklis 7 on sätestatud:
„1. Juhiluba väljastatakse ainult neile taotlejatele:
a) kes on sooritanud oskuste ja käitumise eksami ja teooriaeksami ning kelle tervislik seisund vastab nõuetele II ja III lisa sätete kohaselt;
[…]
e) kelle alaline elukoht on juhiloa väljastava liikmesriigi territooriumil või kes suudab tõendada, et ta on seal õppinud vähemalt kuus kuud.
2. a) Liikmesriikide poolt alates 19. jaanuarist 2013 väljastatud AM-, A1-, A2-, A-, B-, B1- ja BE-kategooria sõiduki juhilubade halduskehtivus on 10 aastat.
Liikmesriik võib väljastada selliseid juhilubasid halduskehtivusega kuni 15 aastat.
[…]
3. Juhiloa uuendamisel halduskehtivuse lõppemise tõttu kohaldatakse järgmisi nõudeid:
a) C-, CE-, C1-, C1E-, D-, DE-, D1- ja D1E-kategooria sõiduki juhilubade puhul on III lisas ette nähtud juhtimiseks vajaliku füüsilise ja vaimse sobivuse miinimumnõuded jätkuvalt täidetud; ja
b) taotleja alaline elukoht on juhiloa väljastava liikmesriigi territooriumil või taotleja peab tõendama, et ta on seal õppinud vähemalt kuus kuud.
Liikmesriigid võivad A-, A1-, A2-, AM-, B-, B1- ja BE-kategooria sõiduki juhilubade pikendamisel nõuda III lisas ette nähtud juhtimiseks vajaliku füüsilise ja vaimse sobivuse miinimumnõuetel põhineva eksami sooritamist.
[…]
5. […]
Ilma et see piiraks artikli 2 kohaldamist, võtavad juhiloa väljastavad liikmesriigid kõik vajalikud meetmed tagamaks, et taotleja täidab käesoleva artikli lõikes 1 osutatud nõudeid, ning kohaldavad juhtimisõiguse tühistamisel või äravõtmisel siseriiklikke sätteid, kui tehakse kindlaks, et luba on välja antud ilma, et nõuded oleks täidetud.“
6 Direktiivi 2006/126 artikkel 11 on sõnastatud järgmiselt:
„1. Kui ühe liikmesriigi väljastatud kehtiva riigisisese juhiloa omanik on asunud alaliselt elama teises liikmesriigis, võib ta taotleda juhiloa vahetamist samaväärse juhiloa vastu. Luba vahetav liikmesriik peab kontrollima, millise kategooria jaoks esitatud juhiluba veel kehtib.
[…]
4. Liikmesriik keeldub juhiloa väljastamisest taotlejale, kelle juhiluba on teises liikmesriigis piiratud, peatatud või ära võetud.
Liikmesriik keeldub tunnustamast ükskõik millise teises liikmesriigis väljastatud juhiloa kehtivust sellise isiku puhul, kelle juhiluba on nimetatud teise liikmesriigi territooriumil piiratud, peatatud või ära võetud.
Liikmesriik võib keelduda juhiloa väljastamisest ka taotlejale, kelle juhiluba on teises liikmesriigis kehtetuks tunnistatud.
5. Kaotatud või varastatud juhiloa asendavad ainult loaomaniku alalise elukoha liikmesriigi pädevad asutused; need asutused asendavad juhiloa olemasoleva teabe või vajaduse korral algse juhiloa väljastanud liikmesriigi pädevate asutuste tõenduse alusel.
[…]“.
7 Selle direktiivi artikli 12 esimeses lõigus on sätestatud:
„Käesoleva direktiivi kohaldamisel tähendab „alaline elukoht“ kohta, kus isik tavaliselt elab iga kalendriaasta jooksul vähemalt 185 päeva seoses isiklike ja tööalaste sidemetega või, kui tööalased sidemed puuduvad, seoses isiklike sidemetega, millest ilmneb nimetatud isiku märkimisväärne seos tema elukohaga.“
Saksa õigus
8 Saksamaa 13. detsembri 2010. aasta määruse isikute liiklusesse lubamise kohta (juhiloamäärus) (Verordnung über die Zulassung von Personen zum Straßenverkehr (Fahrerlaubnis-Verordnung – FeV), BGBl. 2010 I, lk 1980) põhikohtuasjas kohaldatava redaktsiooni (edaspidi „FeV“) §-s 13 on ette nähtud:
„Juhilubasid väljastav ametiasutus nõuab juhilubade väljastamise või pikendamisega seotud otsuste ettevalmistamiseks või piirangute või tingimuste seadmiseks
[…]
2. meditsiinilis-psühholoogilise ekspertiisi aruande esitamist, kui
[…]
c) isik on liikluses juhtinud mootorsõidukit alkoholisisaldusega ühes grammis veres 1,6 milligrammi või rohkem või alkoholisisaldusega väljahingatavas õhus 0,8 milligrammi ühe liitri kohta või rohkem,
[…].“
9 FPV § 29 sätestab:
„(1) Isik, kellele on juhtimisõigus antud välisriigis, võib oma õiguse ulatuses juhtida Saksamaa territooriumil mootorsõidukit, kui tal puudub Saksamaal alaline elukoht § 7 tähenduses. […]
[…]
(3) „Lõikes 1 ette nähtud õigus ei laiene isikutele, kellele on juhtimisõigus antud välisriigis,
[…]
3. kellelt kohus on ajutiselt või lõplikult võtnud ära õiguse juhtida mootorsõidukit Saksamaa territooriumil või kellelt ametiasutus on võtnud ära õiguse juhtida mootorsõidukit Saksamaa territooriumil viivitamata täitmisele kuuluva või lõpliku otsusega või kellele on lõpliku otsusega keeldutud juhiluba väljastamast või kellelt juhtimisõigust ei ole ära võetud üksnes seetõttu, et ta on vahepeal sellest loobunud.
[…]
[…] [Lõike 3] esimese lause punkte 3 ja 4 kohaldatakse [Euroopa Liidus] või [Euroopa Majanduspiirkonnas (EMP)] antud juhtimisõiguse suhtes üksnes juhul, kui neis sätetes nimetatud meetmed on kantud juhtimissobivuse registrisse ja neid ei ole liiklusseaduse (Straßenverkehrsgesetz; edaspidi „StVG“) § 29 alusel kustutatud.
(4) Isikule, kellele on juhtimisõigus antud välisriigis, antakse pärast lõike 3 punktides 3 ja 4 nimetatud otsuste tegemist õigus juhtida Saksamaa territooriumil mootorsõidukit taotluse alusel, kui äravõtmise põhjused on ära langenud.“
10 StVG § 3 lõikes 6 on sätestatud:
„Alaliselt välisriigis elavale isikule, kellelt on juhtimisõigus ära võetud või kes on loobunud välisriigis antud juhtimisõiguse kasutamisest, uuesti Saksamaa territooriumil mootorsõiduki juhtimise õiguse andmisele kohaldatakse analoogia alusel õigusnorme, mida kohaldatakse pärast juhtimisõiguse äravõtmist või juhtimisõiguse kasutamisest loobumist juhtimisõiguse uuesti taotlemisel.“
Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimus
11 F. on Saksa kodanik. Tal on 1992. aastast elukoht Hispaanias ja teine elukoht Karlsruhes (Saksamaa). Eelotsusetaotlusest nähtub, et viimati nimetatud elukoha puhul ei ole siiski tegemist alalise elukohaga FeV § 7 ja direktiivi 2006/126 artikli 12 esimese lõigu tähenduses.
12 F. mõisteti Saksamaal süüdi joobeseisundis sõidukijuhtimise eest 1987., 1990., 1995. ja 2000. aastal. Seetõttu võeti talt Saksamaal 1990. aastal juhtimisõigus ära. Hispaanias väljastati talle 21. oktoobril 1992 juhiluba muu hulgas A‑ ja B‑kategooria mootorsõidukite jaoks.
13 Pärast seda, kui F. oli 12. detsembril 2008 juhtinud Saksamaal mootorsõidukit joobeseisundis, määrati talle käskmenetluses 20. jaanuaril 2009 tehtud otsusega rahatrahv. Sama otsusega lõppes juhtimissobimatuse tõttu ka tema õigus juhtida mootorsõidukit Saksamaal Hispaania juhiloaga ning uuesti juhtimisõiguse taotlemisele määrati 14 kuu pikkune keeluaeg. Lõpuks võeti talt ka ära talle 22. oktoobril 2007 Hispaanias väljastatud juhiluba, mis saadeti Hispaania pädevatele ametiasutustele. Viimati nimetatud tagastasid selle dokumendi seejärel peagi F‑ile.
14 Lisaks väljastasid Hispaania ametiasutused 23. novembril 2009 ehk eespool viidatud 14-kuulise keeluaja jooksul F‑ile uue juhiloa, mille kehtivusaeg vastas algse Hispaania juhiloa kehtivusajale. See 2012., 2014. ja 2016. aastal uuendatud juhiluba kehtib nüüd kuni 22. oktoobrini 2021. Kõigil neil väljastatud dokumentidel on märgitud kehtivusaja alguskuupäevaks 21. oktoober 1992, st kuupäev, mil väljastati algne Hispaania juhiluba.
15 F. taotles 20. jaanuaril 2014 Karlsruhe linnalt talle Hispaanias antud juhtimisõiguse kehtivuse tunnustamist Saksamaa territooriumil. See taotlus jäeti rahuldamata põhjendusel, et joobeseisundis mootorsõiduki juhtimise tõttu oli talt Saksamaal ära võetud Hispaanias antud juhtimisõigus ja selle meetmega oli talt lõplikult ära võetud võimalus juhtida Saksamaa territooriumil mootorsõidukit, kuni tema juhtimissobivust on uuesti kontrollitud. Saksamaa ametiasutused märkisid samas, et talle määratud uue juhtimisõiguse taotlemise keeluaja möödudes ei olnud talle Hispaanias antud uuesti juhtimisõigust, mille kehtivust peaksid Saksamaa ametiasutused tunnustama, vaid talle väljastati üksnes dokumendid tema algse juhiloa uuendamiseks. Karlsruhe linn leidis, et F. oli FeV § 13 esimese lause punkti 2 alapunkti c alusel kohustatud esitama meditsiinilis-psühholoogilise ekspertiisi aruande, et kõrvaldada kahtlused tema juhtimissobivuse suhtes. Kuna sellist ekspertiisiaruannet ei esitatud, asus Karlsruhe linn seiskohale, et ta ei ole FeV § 11 lõike 8 alusel sobiv mootorsõidukit juhtima. F. esitas selle otsuse peale vaide, mis jäeti samadel kaalutlustel rahuldamata.
16 F. esitas selle otsuse peale tühistamiskaebuse, mis jäeti nii esimeses kohtuastmes kui ka apellatsiooniastmes rahuldamata.
17 Apellatsioonikohus leidis, et FeV § 29 lõike 3 esimese lause punktis 3 koostoimes § 29 lõike 3 kolmanda lausega kehtestatud välistamise alusega on vastuolus FeV § 29 alusel Saksamaa territooriumil mootorsõiduki juhtimise õiguse andmine.
18 Nimetatud kohus leidis, et Saksamaa ametiasutused olid F‑ilt juhtimisõiguse lõplikult ära võtnud pärast 2008. aasta detsembris joobeseisundis mootorsõiduki juhtimist. See juhtimisõiguse äravõtmise meede, mida ei ole registrist kustutatud ja mida kohaldatakse ka F‑i praegusele Hispaania juhiloale, on seetõttu veel kantud juhtimissobivuse registrisse. FeV § 29 lõike 4 kohaselt koostoimes StVG § 3 lõikega 6 peab F. selleks, et ta saaks oma Hispaania juhiluba Saksamaal uuesti kasutada, esitama Saksamaa juhilube väljastavale ametiasutustele selle juhiloa kehtivuse tunnustamise taotluse.
19 Apellatsioonikohus leidis, et ka direktiivi 2006/126 artikli 2 lõige 1 ei anna F‑ile õigust juhtida Hispaania juhiloa alusel mootorsõidukeid Saksamaal. Asjaolud, et Hispaania ametiasutused olid esiteks F‑ile tagastanud algse juhiloa vaid veidi aega pärast seda, kui Saksamaa ametiasutused olid selle juhiloa ära võtnud, ja teiseks, et nad vahetasid selle juhiloa 23. novembril 2009 uue vastu, ei kujuta endast meetmeid, mille alusel tekiks liikmesriigi ametiasutustel kohustus tunnustada teise liikmesriigi ametiasutuste väljastatud juhiloa kehtivust. Hispaania ametiasutused võtsid need meetmed F‑ile 20. jaanuari 2009. aasta käskotsusega määratud uue juhtimisõiguse taotlemise keeluajal ega ole selge, kas sellele eelnes tema juhtimissobivuse kontrollimine. See kohus täpsustas ka, et Hispaania ametiasutused mitte ei väljastanud F‑ile uut juhiluba, vaid üksnes uuendasid algset juhiluba pärast selle kehtivusaja lõppemist vastavalt direktiivi 2006/126 artikli 7 lõigetele 2 ja 3.
20 Selline uuendamine toimub aga üksnes direktiivi 2006/126 artikli 7 lõike 3 esimese lõigu punktis b ette nähtud elukohanõuet järgides. Nii on juhiloa uuendamine sama laadi meede kui selle direktiivi artikli 11 lõikes 5 ette nähtud juhiloa asendamine, kuna need kaks meedet piirduvad uue tõendava dokumendi väljastamisega olemasoleva juhtimisõiguse kohta. Liikmesriik, kes – nagu Hispaania Kuningriik – on otsustanud juhiloa perioodiliseks uuendamiseks viia läbi tervisekontrolli, ei ole kohustatud ilma konkreetse aluseta iga juhiloa omaja tervislikku seisundit kontrollima, et teha kindlaks, kas kõik direktiivi 2006/126 III lisas ette nähtud tervise miinimumnõuded on endiselt täidetud. Vanusega seotud tervisekontroll peaks üldreeglina piirduma nägemise, kuulmise ja reaktsioonivõime ning ilmselgete tervisehäirete kontrollimisega. Teiste liikmesriikide poolt sellises olukorras juhiloa kehtivuse tingimusteta tunnustamine läheks vastuollu liiklusohutuse parandamise eesmärgiga.
21 Apellatsioonikohus jättis rahuldamata ka F‑i taotluse kohustada juhilube väljastavat asutust tegema FeV § 29 lõike 4 alusel otsuse tunnustada talle Hispaanias antud juhtimisõiguse kehtivust. Kohus leidis, et juhtimisõiguse äravõtmise põhjused ei olnud kadunud, kuna F. ei olnud esitanud nõutud meditsiinilis-psühholoogilise ekspertiisi aruannet, mida talt nõuti, kuna tal oli kinnipidamise ajal olnud alkoholisisaldus ühes grammis veres 2,12 milligrammi. Ta lisab, et liidu õiguses kohaldatava proportsionaalsuse põhimõttega ei ole vastuolus nõue esitada selline ekspertiisiaruanne juhul, kui sõidukijuhi alkoholisisaldus veres ületab teatud määra, kui võtta arvesse alkoholi tarbimisest tulenevat ohtu liiklusohutusele.
22 F. esitas Bundesverwaltungsgerichtile (Saksamaa Liitvabariigi kõrgeim halduskohus) kassatsioonkaebuse, väites, et FeV § 29 lõiked 3 ja 4 rikuvad liidu õigust osas, milles need nõuavad Saksamaa ametiasutuste poolt teise liikmesriigi ametiasutuse väljastatud juhiloa kehtivuse tunnustamist. Ta leiab, et meelevaldselt ja ilma õigusliku aluseta eeldatakse, et kolm haldusakti, millega Hispaania ametiasutused tema juhiluba uuendasid, ei kujuta endast mitte juhiloa väljastamist direktiivi 2006/126 artikli 2 lõike 1 tähenduses, vaid 21. oktoobril 1992 väljastatud algse juhiloa pikendamist. Hageja sõnul puudub õiguslik alus ka põhjendusel, et juhiloa uuendamisel läheb olemasolev õigusvastasus üle praegusele juhiloale. Ta märgib, et Euroopa Kohus ei ole selles küsimuses ühtegi otsust teinud. Ta leiab, et üksnes Hispaania ametiasutused on pädevad otsustama, kas ta on uuesti sobiv mootorsõidukit juhtima. Tema arvates ei ole Saksamaa ametiasutustel õigust kontrollida Hispaania ametiasutuste sellekohaseid otsuseid.
23 Eelotsusetaotluse esitanud kohus kahtleb selles, mil määral on direktiivi 2006/126 artikli 2 lõikes 1 ette nähtud juhilubade vastastikuse tunnustamise põhimõte kohaldatav ka juhul, kui juhiluba uuendatakse direktiivi 2006/126 artikli 7 lõike 3 teise lõigu alusel alalise elukoha liikmesriigi poolt pärast seda, kui ajutise elukoha liikmesriigis on asjaomane isik alkoholijoobes mootorsõiduki juhtimise tõttu ja sellest tuleneva juhtimissobivuse puudumise tõttu kaotanud õiguse juhtida mootorsõidukit riigi territooriumil.
24 Neil asjaoludel otsustas Bundesverwaltungsgericht (Saksamaa kõrgeim halduskohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:
„Kas direktiivi [2006/126] artikli 2 lõige 1 ja artikli 11 lõike 4 teine lõik keelavad liikmesriigil, kelle territooriumil on võetud teises liikmesriigis väljastatud A‑ ja B‑kategooria mootorsõidukite Euroopa Liidu juhiloa omajalt joobeseisundis juhtimise tõttu ära õigus juhtida selle juhiloaga mootorsõidukeid esimesena nimetatud liikmesriigi territooriumil, jätta tunnustamata nimetatud kategooriate sõidukite juhiloa, mis on pärast eespool viidatud õiguse äravõtmist väljastatud asjaomasele isikule direktiivi [2006/126] artikli 7 lõike 3 teise lõigu kohase juhiloa uuendamise alusel teises liikmesriigis?“
Eelotsuse küsimuse analüüs
25 Oma küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas direktiivi 2006/126 artikli 2 lõiget 1 ja artikli 11 lõike 4 teist lõiku tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus see, kui liikmesriik – kelle territooriumil on lõppenud teises liikmesriigis väljastatud A‑ ja B‑kategooria mootorsõidukite juhiloa omaja juhtimisõigus süüteo tõttu, mille ta pani tema territooriumil ajutiselt viibides toime pärast selle juhiloa väljastamist, ja sellest tuleneva juhtimissobivuse puudumise tõttu vastavalt esimese liikmesriigi õigusele – keeldub hiljem tunnustamast selle juhiloa kehtivust pärast seda, kui liikmesriik, kus selle juhiloa omaja alaliselt elab nimetatud direktiivi artikli 12 esimese lõigu tähenduses, on juhiluba selle direktiivi artikli 7 lõike 3 alusel uuendanud.
26 Selles osas tuleb meelde tuletada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt näeb direktiivi 2006/126 artikli 2 lõige 1 ette liikmesriikide väljastatud juhilubade vastastikuse tunnustamise ilma ühegi formaalsuseta. See säte paneb viimati nimetatutele selge ja täpse kohustuse, mis ei jäta selle kohustuse täitmiseks võetavate meetmete osas mingisugust kaalutlusruumi (23. aprilli 2015. aasta kohtuotsus Aykul, C–260/13, EU:C:2015:257, punkt 45 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 28. oktoobri 2020. aasta kohtuotsus Kreis Heinsberg, C‑112/19, EU:C:2020:864, punkt 25 ja seal viidatud kohtupraktika).
27 Lisaks tuleneb Euroopa Kohtu praktikast, et väljastav liikmesriik peab kontrollima, kas liidu õigusega kehtestatud miinimumnõuded, eelkõige direktiivi 2006/126 artikli 7 lõikes 1 ette nähtud nõuded seoses elukoha ja juhtimissobivusega, on täidetud, ja sellest lähtudes, kas juhiloa väljastamine on õigustatud (23. aprilli 2015. aasta kohtuotsus Aykul, C–260/13, EU:C:2015:257, punkt 46 ja seal viidatud kohtupraktika).
28 Kui ühe liikmesriigi ametiasutus on vastavalt direktiivi 2006/126 artikli 1 lõikele 1 juhiloa väljastanud, ei ole teistel liikmesriikidel õigust kontrollida, kas nimetatud direktiivis ette nähtud juhiloa väljastamise tingimused on täidetud. Nimelt tuleb teise liikmesriigi väljastatud juhiloa olemasolu käsitada tõendina selle kohta, et nimetatud juhiloa omaja vastas nendele tingimustele juhiloa väljastamise päeval (23. aprilli 2015. aasta kohtuotsus Aykul, C–260/13, EU:C:2015:257, punkt 47 ja seal viidatud kohtupraktika).
29 Lisaks olgu märgitud, et kuna direktiivi 2006/126 artikli 2 lõige 1 ei näe ette juhiloa väljastamise viisidel põhinevat eristust, see tähendab väljastamisel direktiivi 2006/126 artiklis 7 ette nähtud eksamite alusel või väljavahetamisel selle direktiivi artikli 11 lõike 1 alusel või artikli 7 lõike 3 kohase uuendamise tõttu, siis kehtib vastastikuse tunnustamise põhimõte ka sellise uuendamise teel saadud juhiloa suhtes, kui selles direktiivis ette nähtud eranditest ei tulene teisiti (vt selle kohta 28. oktoobri 2020. aasta kohtuotsus Kreis Heinsberg, C‑112/19, EU:C:2020:864, punkt 26).
30 Euroopa Kohus leidis 23. aprilli 2015. aasta kohtuotsuse Aykul (C–260/13, EU:C:2015:257) punktis 71 samas, et direktiivi 2006/126 artikli 2 lõiget 1 ja artikli 11 lõike 4 teist lõiku tuleb tõlgendada nii, et nendega ei ole vastuolus see, kui liikmesriik, kelle territooriumil teises liikmesriigis väljastatud juhiloa omaja ajutiselt viibib, keeldub tunnustamast selle juhiloa kehtivust, kuna selle juhiloa omaja on pärast nimetatud juhiloa väljastamist pannud esimese liikmesriigi territooriumil toime süüteo, millega võib selle liikmesriigi seaduste kohaselt kaasneda sobimatus juhtida mootorsõidukit.
31 Euroopa Kohus leidis nimetatud kohtuotsuse punktis 60 selle kohta, et direktiivi 2006/126 artikli 11 lõike 4 teine lõik lubab liikmesriigil, kus ei ole teises liikmesriigis väljastatud juhiloa omaja alaline elukoht, võtta oma riigisisese õiguse alusel selle juhiloa omaja poolt selle riigi territooriumil toime pandud süüteo tõttu meetmed, mille ulatus on piiratud selle riigi territooriumiga ja mille mõju piirdub sellel territooriumil selle juhiloa kehtivuse tunnustamisest keeldumisega.
32 Euroopa Kohus leidis veel, et olukorras, kus isiku juhtimissobivus on kahtluse alla sattunud mitte juhiloa väljastamise etapis, vaid pärast seda, kui juhiloa omaja on juhiloa väljastamise järgselt toime pannud süüteo, mille eest määratud karistuse mõju avaldub üksnes selle liikmesriigi territooriumil, kus see süütegu toime pandi, on nimetatud liikmesriigil õigus määrata kindlaks tingimused, millele selle juhiloa omaja peab vastama, et saada tagasi õigus juhtida mootorsõidukit selle liikmesriigi territooriumil (vt selle kohta 23. aprilli 2015. aasta kohtuotsus Aykul, C–260/13, EU:C:2015:257, punktid 73 ja 84).
33 Euroopa Kohus täpsustas siiski, et eelotsusetaotluse esitanud kohus peab kontrollima, kas kõnealune liikmesriik ei keeldu omaenda õigusnormide kohaldamisega tegelikult alatiselt teises liikmesriigis väljastatud juhiloa tunnustamisest, ning et sellest vaatenurgast tuleb sel kohtul ka proportsionaalsuse põhimõttest lähtudes kontrollida, kas selle esimese liikmesriigi õigusnormides ette nähtud tingimused ei lähe kaugemale sellest, mis on sobiv ja vajalik direktiivi 2006/126 eesmärgi – liiklusohutuse parandamine – saavutamiseks (vt selle kohta 23. aprilli 2015. aasta kohtuotsus Aykul, C‑260/13, EU:C:2015:257, punkt 84).
34 Tõsi küll, nagu rõhutas Euroopa Komisjon oma kirjalikes seisukohtades, tuleneb Euroopa Kohtu praktikast samuti, et liikmesriik ei või kehtestada teises liikmesriigis väljastatud juhiloa kehtivuse tunnustamisele tingimust, mis on ette nähtud esimese liikmesriigi õigusnormides juhilubade väljastamiseks, näiteks meditsiinilis-psühholoogilise ekspertiisi aruande esitamist, kui see juhiluba on väljastatud peale seda, kui esimene liikmesriik on eelmise juhiloa ära võtnud pärast juhtimisõiguse taotlemisele määratud keeluaja möödumist (vt selle kohta seoses nõukogu 29. juuli 1991. aasta direktiiviga 91/439/EMÜ juhilubade kohta (EÜT 1991, L 237, lk 1; ELT eriväljaanne 07/01, lk 317), mis asendati direktiiviga 2006/126, 19. veebruari 2009. aasta kohtuotsus Schwarz, C‑321/07, EU:C:2009:104, punkt 91 ja seal viidatud kohtupraktika, ning direktiivi 2006/126 kohta 26. aprilli 2012. aasta kohtuotsus Hofmann, C‑419/10, EU:C:2012:240, punkt 84).
35 Nimelt oli kõnealuses olukorras esimeses liikmesriigis juhtimisõigus ära võetud isiku juhtimissobimatuse tõttu ning juhtimissobivus ennistati hiljem teises liikmesriigis enne juhiloa väljastamist toimunud juhtimissobivuse kontrollimise käigus. Niisugusel juhul peab väljastav liikmesriik, nagu on korratud käesoleva kohtuotsuse punktis 27, kontrollima eelkõige seda, kas juhikandidaat vastab direktiivi 2006/126 artikli 7 lõike 1 kohastele juhtimiseks vajalikele füüsilise ja vaimse sobivuse miinimumnõuetele (vt selle kohta seoses direktiivi 91/439 artikli 7 lõikega 1, mis vastab direktiivi 2006/126 artikli 7 lõikele 1, 19. veebruari 2009. aasta kohtuotsus Schwarz, C‑321/07, EU:C:2009:104, punktid 92 ja 93).
36 Põhikohtuasjas isiku alalise elukoha liikmesriik direktiivi 2006/126 artikli 12 esimese lõigu tähenduses siiski ei väljastanud kõne all olevat juhiluba pärast seda, kui liikmesriik, kus juhiloa omaja ajutiselt elas, oli selle juhiloa ära võtnud, vaid alalise elukoha liikmesriik lihtsalt uuendas seda. Eelotsusetaotlusest nähtub, et F‑i esimene juhiluba väljastati 1992. aastal ning pärast Saksamaa ametiasutuste poolt juhtimisõiguse äravõtmist on Hispaania ametiasutused juhiluba lihtsalt mitu korda uuendanud ning praegu kehtib see kuni 22. oktoobrini 2021.
37 Sellises olukorras ei saa A‑ ja B‑kategooria juhiloa pelka uuendamist direktiivi 2006/126 artikli 7 lõike 3 alusel juhiloa omaja alalise elukoha liikmesriigi poolt samastada uue juhiloa väljastamisega selle direktiivi artikli 7 lõike 1 tähenduses, kuna uuendamise ja väljastamise tingimused ei ole samad. Nagu komisjon oma kirjalikes seisukohtades märkis, oleks sellise samastamise kohaldamiseks vaja, et ajutise elukoha liikmesriigis tuvastatud sobimatus juhtida mootorsõidukit tunnistataks kehtetuks alalise elukoha liikmesriigis toimunud uuendamise tagajärjel.
38 Mis puudutab AM‑, A‑, A1‑, A2‑, B‑, B1‑ ja BE‑kategooria juhilubasid, siis on direktiivi 2006/126 artikli 7 lõike 3 esimeses lõigus juhiloa uuendamise ühtlustatud miinimumtingimusena juhiloa kehtivusaja möödumise korral ette nähtud, et taotleja elab alaliselt väljastava liikmesriigi territooriumil või tõendab, et ta on seal õppinud vähemalt kuus kuud. Kuigi on tõsi, et liikmesriigid võivad selle sätte teisest lõigust tulenevalt seada selliste lubade uuendamise sõltuvusse ka juhtimiseks vajalikest füüsilise ja vaimse sobivuse miinimumnõuetest, nagu on sätestatud direktiivi III lisas, tuleb tõdeda, et see on lihtsalt üks liikmesriikidele jäetud võimalus.
39 Seevastu juhilubade väljastamise osas näeb direktiivi 2006/126 artikli 7 lõige 1 ette, et juhiluba väljastatakse ainult neile taotlejatele, kes mitte üksnes vastavad väljastava liikmesriigi territooriumil alalise elamise tingimusele või suudavad tõendada, et nad on seal õppinud vähemalt kuus kuud, vaid on ka sooritanud oskuste ja käitumise eksami ja teooriaeksami, ning kelle tervislik seisund vastab selle direktiivi II ja III lisa sätete kohastele meditsiinilistele nõuetele. Nii on juhiloa väljastamiseks vaja läbi viia juhtimissobivuse kontroll vastavalt nimetatud direktiivi III lisa sätetele.
40 Samas olgu korratud, et direktiiviga 2006/126 seatud kohustus tunnustada vastastikku liikmesriikides väljastatud juhilube on selle direktiiviga liidu juhiloa väljastamise miinimumnõuete kehtestamise tagajärg (28. veebruari 2019. aasta kohtuotsus Meyn, C‑9/18, EU:C:2019:148, punkt 28).
41 Nagu nähtub muu hulgas käesoleva kohtuotsuse punktides 27 ja 28 viidatud kohtupraktikast ja nagu eelotsusetaotluse esitanud kohus on eelotsusetaotluses märkinud, on Euroopa Kohus selles osas korduvalt rõhutanud, et liidu õiguses ühtlustatud juhiloa väljastamise miinimumnõuded on seotud nende tingimuste täidetuse kontrollimisega juhiluba väljastava liikmesriigi poolt ja kohustusega tunnustada sellise juhiloa kehtivust teiste liikmesriikide poolt.
42 Kuna direktiivi 2006/126 artikli 7 lõike 3 teise lõigu kohaselt ei ole liikmesriigid kohustatud AM‑, A‑, A1‑, A2‑, B‑, B1‑ ja BE‑kategooria juhiloa uuendamisel kontrollima selle direktiivi III lisas ette nähtud juhtimiseks vajaliku füüsilise ja vaimse sobivuse miinimumnõudeid, siis võib liikmesriik, kelle territooriumil soovib isik, kellel on nende kategooriate juhiluba, mida on lihtsalt uuendatud, mootorsõidukit juhtida pärast seda, kui ta on selle liikmesriigi territooriumil toime pandud süüteo tõttu juhtimisõiguse kaotanud, keelduda direktiivi 2006/126 artikli 11 lõike 4 teises lõigus ette nähtud erandi alusel ja seega erandina käesoleva kohtuotsuse punktis 29 nimetatud vastastikuse tunnustamise põhimõttest tunnustamast nende juhilubade kehtivust pärast uue juhiloa taotlemise võimaliku keeluaja möödumist, kui riigisisese õiguse kohaselt ei ole selle liikmesriigi territooriumil mootorsõiduki juhtimisõiguse tagasisaamiseks ette nähtud tingimused täidetud.
43 Nimelt ei saa neil asjaoludel direktiivis 2006/126 ette nähtud liikmesriikide kohustust vastastikku tunnustada teiste liikmesriikide väljastatud AM‑, A‑, A1‑, A2‑, B‑, B1‑ ja BE‑kategooria juhiloa kehtivust kohaldada automaatselt ka nende juhilubade uuendamisele, kuna uuendamise tingimused võivad liikmesriikide vahel erineda.
44 Kuigi selline vastastikuse tunnustamise kohustus ei saa sõltuda sellest, kas liikmesriik, kelle territooriumil teises liikmesriigis väljastatud ja uuendatud juhiloa omaja ajutiselt elab, kontrollib tingimusi, mille alusel seda juhiluba uuendati, peab juhiloa omajal, kes pärast võimaliku uue juhiloa taotlemise keeluaja möödumist soovib uuesti saada juhtimisõigust esimeses liikmesriigis, olema sellegipoolest lubatud tõendada esimesena nimetatud liikmesriigi ametiasutustele, et tema juhtimissobivust on teises liikmesriigis juhilubade uuendamise käigus kontrollitud vastavalt direktiivi 2006/126 III lisa sätetele ja et kohaldades käesoleva otsuse punktis 35 viidatud kohtupraktikat, on esimeses liikmesriigis tuvastatud juhtimissobimatuse seisund selle uuendamise toimel kehtetuks tunnistatud, tingimusel et see kontroll vastab esimese liikmesriigi õigusnormides ette nähtud kontrollile.
45 Eeltoodud kaalutlustest tuleneb, et direktiivi 2006/126 artikli 2 lõikega 1 ja artikli 11 lõike 4 teise lõiguga ei ole põhimõtteliselt vastuolus see, kui liikmesriigi ametiasutused keelduvad niisuguses olukorras, nagu on kõne all põhikohtuasjas, tunnustamast teises liikmesriigis direktiivi 2006/126 artikli 7 lõike 3 alusel lihtsalt uuendatud A- ja B-kategooria juhiloa kehtivust, ning esimesel liikmesriigil on seega õigus määrata kindlaks, millistel tingimustel juhiloa omaja võib taotleda uuesti õigust juhtida mootorsõidukit selle liikmesriigi territooriumil.
46 Selles osas tuleb tõdeda, et asjaolu, et liikmesriigi ametiasutustel on sellises olukorras lubatud kehtestada selle liikmesriigi territooriumil toime pandud liiklussüüteo korral teatud tingimused teises liikmesriigis väljastatud ja uuendatud juhiloa kehtivuse tunnustamisele, vähendab liiklusõnnetuste toimumise riski ja vastab seega direktiiviga 2006/126 taotletavale liiklusohutuse parandamise eesmärgile, mida on meenutatud direktiivi 2006/126 põhjenduses 2.
47 Eelotsusetaotluse esitanud kohus peab siiski kontrollima, kas vastavalt proportsionaalsuse põhimõttele ei lähe esimese liikmesriigi õigusnormidega ette nähtud eeskirjad, millega määratakse kindlaks tingimused, mille alusel juhiloa omaja, kes kaotas süüteo tõttu õiguse juhtida mootorsõidukit selle liikmesriigi territooriumil, kus ta ajutiselt elas, saab taotleda uuesti õigust juhtida mootorsõidukit selle liikmesriigi territooriumil, kaugemale sellest, mis on sobiv ja vajalik, et saavutada direktiiviga 2006/126 seatud liiklusohutuse parandamise eesmärki (vt selle kohta 23. aprilli 2015. aasta kohtuotsus Aykul, C‑260/13, EU:C:2015:257, punkt 78), mis juhtuks muu hulgas siis, kui need eeskirjad takistaksid juhiloa omajal tõendada, et pärast võimaliku uue juhiloa taotlemise keeluaja möödumist on tema juhtimissobivust tema alalise elukoha liikmesriigis kontrollitud vastavalt direktiivi 2006/126 III lisa sätetele tema juhiloa uuendamise käigus ja et see kontroll vastab esimese liikmesriigi õigusnormides ette nähtud kontrollile.
48 Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvesse võttes tuleb esitatud küsimusele vastata, et direktiivi 2006/126 artikli 2 lõiget 1 ja artikli 11 lõike 4 teist lõiku tuleb tõlgendada nii, et nendega ei ole vastuolus see, kui liikmesriik, kelle territooriumil on lõppenud teises liikmesriigis väljastatud A‑ ja B‑kategooria mootorsõidukite juhiloa omaja juhtimisõigus süüteo tõttu, mille ta pani tema territooriumil ajutiselt viibides toime pärast selle juhiloa väljastamist, keeldub hiljem tunnustamast selle juhiloa kehtivust, pärast seda, kui liikmesriik, kus selle juhiloa omaja nimetatud direktiivi artikli 12 esimese lõigu tähenduses alaliselt elab, on juhiloa selle direktiivi artikli 7 lõike 3 alusel uuendanud. Eelotsusetaotluse esitanud kohus peab siiski kontrollima, kas vastavalt proportsionaalsuse põhimõttele ei lähe esimese liikmesriigi õigusnormides ette nähtud eeskirjad, millega määratakse kindlaks tingimused, mille alusel juhiloa omaja saab taotleda uuesti õigust juhtida selle liikmesriigi territooriumil mootorsõidukit, kaugemale sellest, mis on sobiv ja vajalik, et saavutada direktiiviga 2006/126 seatud liiklusohutuse parandamise eesmärki.
Kohtukulud
49 Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus poolelioleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.
Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (esimene koda) otsustab:
Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. detsembri 2006. aasta direktiivi 2006/126/EÜ juhilubade kohta artikli 2 lõiget 1 ja artikli 11 lõike 4 teist lõiku tuleb tõlgendada nii, et nendega ei ole vastuolus see, kui liikmesriik, kelle territooriumil on lõppenud teises liikmesriigis väljastatud A‑ ja B‑kategooria mootorsõidukite juhiloa omaja juhtimisõigus süüteo tõttu, mille ta pani tema territooriumil ajutiselt viibides toime pärast selle juhiloa väljastamist, keeldub hiljem tunnustamast selle juhiloa kehtivust pärast seda, kui liikmesriik, kus selle juhiloa omaja nimetatud direktiivi artikli 12 esimese lõigu tähenduses alaliselt elab, on juhiloa selle direktiivi artikli 7 lõike 3 alusel uuendanud. Eelotsusetaotluse esitanud kohus peab siiski kontrollima, kas vastavalt proportsionaalsuse põhimõttele ei lähe esimese liikmesriigi õigusnormides ette nähtud eeskirjad, millega määratakse kindlaks tingimused, mille alusel juhiloa omaja saab taotleda uuesti õigust juhtida selle liikmesriigi territooriumil mootorsõidukit, kaugemale sellest, mis on sobiv ja vajalik, et saavutada direktiiviga 2006/126 seatud liiklusohutuse parandamise eesmärk.
Allkirjad