Language of document : ECLI:EU:T:2022:509

ÜLDKOHTU OTSUS (teine koda laiendatud koosseisus)

7. september 2022(*)

Energeetika – Elektrienergia siseturg – Määrus (EL) 2019/942 – ACERi apellatsiooninõukogu otsus – Tühistamishagi – Vaidlustamatu akt – Vastuvõetamatus – ACERi pädevus – Määruse (EÜ) nr 713/2009 artikkel 8 – Määruse 2019/942 artikli 6 lõige 10 – Määruse (EL) 2015/1222 artikli 9 lõige 12 – Kohaldatav õigus – Määrus (EL) 2019/943

Kohtuasjas T‑631/19,

Bundesnetzagentur für Elektrizität, Gas, Telekommunikation, Post und Eisenbahnen (BNetzA), asukoht Bonn (Saksamaa), esindajad: advokaadid H. Haller, N. Gremminger, L. Reiser, V. Vacha ja C. Dietz-Polte,

hageja,

versus

Euroopa Liidu Energeetikasektorit Reguleerivate Asutuste Koostöö Amet (ACER), esindajad: P. Martinet ja E. Tremmel,

kostja,

ÜLDKOHUS (teine koda laiendatud koosseisus),

koosseisus: koja president V. Tomljenović, kohtunikud V. Kreuschitz, F. Schalin, P. Škvařilová-Pelzl (ettekandja) ja I. Nõmm,

kohtusekretär: ametnik S. Jund,

arvestades menetluse kirjalikku osa, eelkõige:

–        hagiavaldust, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 21. septembril 2019,

–        kostja vastust, repliiki ja vasturepliiki, mis saabusid Üldkohtu kantseleisse vastavalt 16. detsembril 2019, 30. jaanuaril 2020 ja 14. aprillil 2020,

–        arvestades Üldkohtu otsust anda kohtuasi teise koja ettepanekul Üldkohtu kodukorra artikli 28 alusel üle laiendatud kohtukoosseisule,

–        arvestades Üldkohtu (teine koda laiendatud koosseisus) otsust esitada ettekandja-kohtuniku ettepanekul pooltele kodukorra artiklis 89 ette nähtud menetlust korraldavate meetmete raames kirjalikke küsimusi, millele pooled vastasid ettenähtud tähtaja jooksul,

–        arvestades Üldkohtu presidendi otsust määrata kohtukoosseisu täiendamiseks veel üks kohtunik, kuna teise laiendatud koja ühel liikmel esines takistus käesoleva asja arutamisel osalemiseks,

arvestades 17. novembril 2021 toimunud kohtuistungil esitatut,

on teinud järgmise

otsuse

1        ELTL artikli 263 alusel esitatud hagiga palub hageja Bundesnetzagentur für Elektrizität, Gas, Telekommunikation, Post und Eisenbahnen (BNetzA) esiteks tühistada Euroopa Liidu Energeetikasektorit Reguleerivate Asutuste Koostöö Ameti (ACER) 21. veebruari 2019. aasta otsuse nr 02/2019 piirkondade põhivõrguettevõtjate ettepanekute kohta seoses Core’i järgmise päeva ja päevasisese võimsuse arvutamisega (edaspidi „algne otsus“) ning teiseks tühistada ACERi apellatsiooninõukogu 11. juuli 2019. aasta otsuse A-003-2019, millega jäeti algse otsuse peale esitatud kaebus rahuldamata (edaspidi „apellatsiooninõukogu otsus“).

 Vaidluse taust

2        Komisjoni 24. juuli 2015. aasta määruses (EL) 2015/1222, millega kehtestatakse võimsuse jaotamise ja ülekoormuse juhtimise suunised (ELT 2015, L 197, lk 24), on kehtestatud rida nõudeid piirkonnaülese kauplemisvõimsuse jaotamiseks ja ülekoormuse juhtimiseks järgmise päeva ning päevasisestel turgudel elektrienergia sektoris. Need nõuded hõlmavad muu hulgas vastavalt määruse 2015/1222 II jaotise 1. peatüki 3. jaole „Võimsuse arvutamise metoodika“ ühise koordineeritud võimsusarvutuse metoodika (edaspidi „CCM“) kindlaksmääramist kõigil koordineeritud võimsusarvutuste aladel (edaspidi „CCR“). Nimetatud määruse selles jaos on artiklid 20–26, kusjuures artiklis 20 on sätestatud reeglid „[v]õimsusarvutuse voopõhi[s]e meetod[i]“ kohta.

3        Määruse 2015/1222 artikli 9 lõike 1 ja artikli 20 lõike 2 kohaselt on iga CCRi põhivõrguettevõtja kohustatud tegema ettepaneku CCMi kohta nende vastavas CCRis ning esitama selle valideerimiseks asjaomastele riiklikele reguleerivatele asutustele (edaspidi „reguleerivad asutused“).

4        Määruse 2015/1222 artikli 9 lõigete 10 ja 12 kohaselt püüavad asjaomased reguleerivad asutused seejärel jõuda kokkuleppele ja teha otsuse põhivõrguettevõtjate CCMi ettepaneku või nimetatud reguleerivate asutuste taotlusel põhivõrguettevõtjate poolt muudetud versiooni kohta. Määruse 2015/1222 artikli 9 lõigete 11 ja 12 kohaselt teeb ACER Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. juuni 2019. aasta määruse (EL) 2019/942, millega asutatakse Euroopa Liidu Energeetikasektorit Reguleerivate Asutuste Koostöö Amet (ELT 2019, L 158, lk 22), artikli 6 lõike 10 alusel (varem Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. juuli 2009. aasta määruse (EÜ) nr 713/2009, millega luuakse Energeetikasektorit Reguleerivate Asutuste Koostööamet (ELT 2009, L 211, lk 1) artikli 8 lõige 1) otsuse põhivõrguettevõtjate CCMide ettepaneku või selle muudetud versiooni kohta.

5        Käesoleval juhul esitasid Core CCRi põhivõrguettevõtjad (kes hõlmavad Belgiat, Tšehhi Vabariiki, Saksamaad, Prantsusmaad, Horvaatiat, Luksemburgi, Ungarit, Madalmaid, Austriat, Poolat, Rumeeniat, Sloveeniat ja Slovakkiat) 15. septembril 2017 vastavalt määruse 2015/1222 artikli 9 lõikele 7 ja artikli 20 lõikele 2 nimetatud CCRi reguleerivatele asutustele kaks sama määruse kohaselt koostatud ettepanekut: vastavalt järgmise päeva CCMi piirkondliku kava ja päevasisese CCMi piirkondliku kava kohta.

6        9. märtsil 2018 esitasid Core CCRi reguleerivad asutused määruse 2015/1222 artikli 9 lõike 12 alusel kaks muutmistaotlust, mis puudutasid vastavalt kumbagi ettepanekut: järgmise päeva ja päevasisese CCMi ettepanekut.

7        Põhivõrguettevõtjad esitasid 4. juunil 2018 vastavalt määruse 2015/1222 artikli 9 lõike 12 esimesele lausele Core CCRi reguleerivatele asutustele järgmise päeva ja päevasisese CCMi kahe ettepaneku muudetud versiooni (edaspidi koos „CCMi kaks muudetud ettepanekut“). Viimane nendest reguleerivatest asutustest sai need kätte 19. juunil 2018.

8        Core CCRi energeetikaregulatsiooni piirkondliku foorumi (edaspidi „CERRF“) eesistuja teatas 20. juuli ja 21. augusti 2018. aasta kirjades ACERile sisuliselt kõigi selle piirkonna reguleerivate asutuste nimel, et nad ei ole määruse 2015/1222 artikli 9 lõike 12 alusel jõudnud ühehäälsele kokkuleppele CCMi kahe muudetud ettepaneku heakskiitmiseks, ACERilt neil oleva kahekuulise otsuse tegemise tähtaja pikendamise taotlemiseks ega ACERilt selle taotlemiseks, et ta teeks ise otsuse CCMi kahe muudetud ettepaneku kohta.

9        Core CCRi reguleerivad asutused edastasid 18. septembril 2018 ACERile „kõikide Core CCRi [reguleerivate asutuste] mitteametliku dokumendi Core CCRi põhivõrguettevõtjate [CCMi kahe muudetud ettepaneku] piirkondliku kava kohta“ (edaspidi „18. septembri 2018. aasta dokument“), et teavitada ACERit vastavalt eespool punktis 8 nimetatud CERRFi eesistuja teatisele nende ühisest seisukohast ja vastavatest eriarvamustest. Sellega seoses märkisid nad eelkõige, et CCMi kahes muudetud ettepanekus ei võetud arvesse kõiki reguleerivate asutuste muutmistaotlusi, et need ettepanekud ei olnud piisavalt üksikasjalikud ega täielikus vastavuses ja kooskõlas määrusega 2015/1222 ning et neis ei ole esitatud selgeid, läbipaistvaid ja ühtlustatud määratlusi ega kindlaks määratud ja põhjendatud künniseid ja väärtusi. Nad lisasid, et CCMi kahe muudetud ettepaneku 29 eraldi punktist olid reguleerivad asutused heaks kiitnud 19, mida nad soovitasid ACERil arvesse võtta, samas kui kümne puhul ei olnud seda tehtud.

10      Määruse 2015/1222 artikli 9 lõike 12 kohaselt oli ACER määruse nr 713/2009 artikli 8 lõike 1 alusel kohustatud nende ettepanekute kohta otsuse tegema, kuna Core CCRi reguleerivad asutused ei jõudnud kokkuleppele CCMi kahe muudetud ettepaneku osas.

11      Pärast seda, kui CCMi kahe muudetud ettepaneku üle alustati avalikku arutelu, ja olles teinud koostööd kõigi asjaomaste reguleerivate asutuste ja põhivõrguettevõtjatega, tegi ACER määruse 2015/1222 artikli 9 lõike 12 alusel algse otsuse. Selle otsusega võttis ta vastu Core CCRi järgmise päeva ja päevasisese CCMi, nagu need on toodud sama otsuse I ja II lisas.

12      Hageja esitas 23. aprillil 2019 määruse nr 713/2009 artikli 19 alusel ACERi apellatsiooninõukogule (edaspidi „apellatsiooninõukogu“) algse otsuse peale kaebuse.

13      Apellatsiooninõukogu jättis algse otsuse peale esitatud kaebuse põhjendamatuse tõttu rahuldamata.

 Poolte nõuded

14      Hageja palub Üldkohtul:

–        esimese võimalusena tühistada algse otsuse sätted, mille loetelu on esitatud allpool, ning apellatsiooninõukogu otsus, mis on tehtud neid sätteid puudutavas osas:

–        algse otsuse I lisa artikli 5 lõiked 5–9;

–        algse otsuse I lisa artikli 10 lõike 4 teine pool ja artikli 10 lõige 5;

–        algse otsuse I lisa artikli 16 lõike 2 teine lause ja artikli 16 lõike 3 punkti d alapunkt vii;

–        algse otsuse II lisa artikli 5 lõiked 5–9;

–        algse otsuse II lisa artikli 17 lõike 3 punkti d alapunkt vii;

–        kõik algse otsuse I ja II lisa sätted, mis viitavad sõnaselgelt eespool viidatud sätetele;

–        teise võimalusena tühistada tervikuna algne otsus ja apellatsiooninõukogu otsus;

–        mõista kohtukulud välja ACERilt.

15      ACER palub Üldkohtul:

–        jätta hagi tervikuna rahuldamata;

–        mõista kohtukulud välja hagejalt.

 Õiguslik käsitlus

 Vastuvõetavus

16      ACER palub jätta hagi osalise vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata osas, milles see on esitatud algse otsuse peale.

17      Esiteks väidab ta sisuliselt, et arvestades apellatsiooninõukogu pädevust läbi vaadata selliseid otsuseid nagu tema enda tehtud algne otsus ja tavapärastele hagejatele nagu hageja kohaldatava asutusesisese apellatsioonimenetluse ammendamise põhimõtet, saab tühistamishagi esitada üksnes apellatsiooninõukogu otsuse peale. Teiseks, kuna ELTL artikli 263 alusel algse otsuse peale tühistamishagi esitamiseks ette nähtud kahekuuline tähtaeg lõppes käesoleva hagi esitamise hetkel, on hagi esitatud hilinenult ja seega ilmselgelt vastuvõetamatu.

18      Hageja vaidleb ACERi argumentidele vastu. Esiteks väidab ta, et tõhusa kohtuliku kaitse nõue tähendab, et nii apellatsiooninõukogu otsus kui ka algne otsus on kohtulikult kontrollitavad. Teiseks vaidleb hageja vastu sellele, et algse otsuse peale tühistamishagi esitamise tähtaeg oli möödunud, kuna ta oli kohustatud läbima asutusesisese apellatsioonimenetluse apellatsiooninõukogus enne, kui ta sai esitada hagi Euroopa Liidu kohtutele.

19      Kõigepealt tuleb meelde tuletada, et nagu nähtub eespool punktist 14, on hageja tühistamisnõuded esitatud nii algse otsuse kui ka apellatsiooninõukogu otsuse peale.

20      Seejärel tuleb esiteks märkida, et kuna hageja on Saksamaa Liitvabariigi reguleeriv asutus, on ta juriidiline isik ELTL artikli 263 neljanda lõigu tähenduses. Mis puudutab juriidiliste isikute esitatud hagisid, siis on ELTL artikli 263 viiendas lõigus täpsustatud, et „[õ]igusaktides, millega luuakse liidu organeid ja asutusi, võib ette näha eritingimused ja erikorra seoses füüsiliste või juriidiliste isikute hagide esitamisega nende organite ja asutuste õigusaktide vastu, mille eesmärgiks on tekitada nende suhtes õiguslikke tagajärgi“.

21      Teiseks nähtub Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikast, et menetlusõiguse norme kohaldatakse üldiselt alates päevast, mil need jõustuvad (vt 26. märtsi 2015. aasta kohtuotsus komisjon vs. Moravia Gas Storage, C‑596/13 P, EU:C:2015:203, punkt 33 ja seal viidatud kohtupraktika).

22      Mis puudutab käesoleval juhul energiasektoris pädevat liidu organit, siis tuleb viidata määrusele 2019/942, millega asendati määrus nr 713/2009 ja mis jõustus selle artikli 47 kohaselt 4. juulil 2019, st enne käesoleva hagi esitamist 21. septembril 2019 ja vaheperioodi, mis jääb 21. veebruaril 2019 algse otsuse tegemise ja 11. juulil 2019 apellatsiooninõukogu otsuse tegemise vahele. Selle määrusega kehtestatakse muu hulgas ACERi töö- ja menetluseeskirjad.

23      Kuivõrd määrus 2019/942 ei sisalda ühtki erandit eespool punktis 21 osundatud üleminekusättest, tuleb tuvastada, et käesoleva hagi esitamise kuupäeval, mille seisuga tuleb hinnata selle vastuvõetavust (vt selle kohta 22. juuni 2016. aasta kohtuotsus Whirlpool Europe vs. komisjon, T‑118/13, EU:T:2016:365, punkt 49, ning 21. novembri 2019. aasta kohtumäärus ZW vs. EIP, T‑727/18, ei avaldata, EU:T:2019:809, punkt 27 ja seal viidatud kohtupraktika), olid selle suhtes kohaldatavad ja selle vastuvõetavust määravad menetlusnormid nimetatud määruses sätestatud.

24      Kolmandaks, mis puudutab tingimusi, mis peavad olema täidetud, et esitada Euroopa Liidu Kohtule hagi nii algse otsuse peale kui apellatsiooninõukogu otsuse peale, siis ilmneb määruse 2019/942 artikli 28 lõikest 1 ja artiklist 29 koostoimes sama määruse põhjendusega 34, et füüsilised ja juriidilised isikud, kes soovivad vaidlustada ACERi neile adresseeritud või neid otseselt ja isiklikult puudutava otsuse, võivad esitada apellatsiooninõukogule kaebuse ja et kui neil on selline võimalus, võivad nad vaidlustada Üldkohtus ainult selle nõukogu otsuse.

25      Lõpuks on määruse 2019/942 artiklis 29 täpsustatud, et „Euroopa [Liidu] Kohtule võib esitada hagi ACERi poolt [selle] määruse alusel tehtud otsuse tühistamiseks […] alles pärast seda, kui [selle määruse] artiklis 28 osutatud apellatsioonimenetlus on ammendatud“.

26      Määruse 2019/942 artikli 28 lõikes 1 ja artiklis 29 koostoimes sama määruse põhjendusega 34 on kehtestatud ELTL artikli 263 viiendas lõigus ette nähtud tühistamishagide eritingimused ja kord, nagu need on vastu võtnud liidu seadusandja ACERi asutamise seadusandlikus aktis, milleks on määrus 2019/942. Järelikult tähendab määruse 2019/942 artiklis 28 – millele sama määruse artikkel 29 sõnaselgelt viitab – ette nähtud asutusesisese apellatsioonimenetluse ammendamise laad ise, et vajaduse korral sekkub liidu kohus üksnes selle lõpptulemuse kontrollimisel, milleni viib asutusesisene apellatsioonimenetlus, see tähendab selleks, et analüüsida otsust, mis on tehtud pärast selle asutusesisese apellatsioonivõimaluse ammendamist, ja seega apellatsiooninõukogu otsust (vt analoogia alusel 28. jaanuari 2016. aasta kohtuotsus Heli-Flight vs. EASA, C‑61/15 P, ei avaldata, EU:C:2016:59, punktid 81 ja 82).

27      Seega võib ACERi tehtud otsuse tühistamise hagi, kui selle otsuse peale esitatakse asutusesisene apellatsioonkaebus, lugeda vastuvõetavaks ainult niivõrd, kuivõrd see on esitatud apellatsiooninõukogu otsuse peale, millega jäetakse see asutusesisene apellatsioonkaebus rahuldamata (vt analoogia alusel 28. jaanuari 2016. aasta kohtuotsus Heli-Flight vs. EASA, C‑61/15 P, ei avaldata, EU:C:2016:59, punkt 84) või millega on teatud juhul algne otsus kinnitatud. Selle tagajärjel tuleb käesoleva hagi väited ja argumendid, mis tuginevad algsele otsusele omastele vigadele ja mida ei saa tõlgendada nii, et need on esitatud ka apellatsiooninõukogu otsuse peale, tulemusetutena tagasi lükata, sest liidu kohus teeb otsuse üksnes viimati nimetatud otsuse õiguspärasuse kohta (vt selle kohta analoogia alusel 11. detsembri 2014. aasta kohtuotsus Heli-Flight vs. EASA, T‑102/13, EU:T:2014:1064, punkt 32).

28      Käesolevas asjas märkis hageja hagiavalduse punktis 84, et käesolev hagi on esitatud algse otsuse peale kujul, mis esines pärast apellatsiooninõukogu otsust. Seega, kuivõrd viimati nimetatud otsus tugineb algses otsuses esitatud põhjendustele või kas kaudselt või sõnaselgelt isegi kinnitab neid põhjendusi, siis tuleb kõiki nimetatud apellatsioonkaebuse väiteid ja argumente, mis on esitatud nendesamade põhjenduste peale, pidada täielikult tulemuslikuks apellatsiooninõukogu otsuse õiguspärasuse kontrollimisel ja seega tühistamisnõude põhjendamiseks osas, milles see on esitatud viimati nimetatud otsuse peale, kuna see on ainus vastuvõetav nõue. Seevastu tuleb algse otsuse tühistamise nõue jätta vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata.

 Sisulised küsimused

29      Käesoleva hagi põhjendamiseks esitab hageja sisuliselt kuus väidet. Esimese väite kohaselt on rikutud määruse 2015/1222 artikli 9 lõikeid 7 ja 12, kuna ACER ületas oma pädevuse piire. Teise väite kohaselt on sisuliselt rikutud õigusnormi kohaldatava õiguse kindlaksmääramisel, kuna apellatsiooninõukogu oleks pidanud olema nõus kontrollima algse otsuse õiguspärasust Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. juuni 2019. aasta määruse (EL) 2019/943 elektrienergia siseturu kohta (ELT 2019, L 158, lk 54) artiklite 14–16 alusel. Kolmas väide tugineb määruse 2019/943 mitmele rikkumisele. Neljanda väite kohaselt on rikutud määrust 2015/1222. Viienda väite kohaselt on rikutud proportsionaalsuse põhimõtet. Kuuenda väite kohaselt on rikutud diskrimineerimiskeelu põhimõtet.

 Esimene väide, et on rikutud määruse 2015/1222 artikli 9 lõikeid 7 ja 12, kuna ACER ületas oma pädevuse piire

30      Hageja väidab, et algse otsuse tegemisel ületas ACER oma pädevuse piire. Sellega seoses väidab ta esiteks, et määruse 2015/1222 artikli 9 lõigete 7 ja 12 kohaselt on ACERi pädevus allutatud ja lisapädevus, kuna ACERil on pädevus vaid siis ja ulatuses, milles reguleerivad asutused ei ole jõudnud kokkuleppele CCMi kahe muudetud ettepaneku kohta otsuse tegemiseks. Hageja rõhutab, et määruse 2015/1222 artikli 9 lõike 12 teised keeleversioonid, nagu ingliskeelne versioon, on sõnastatud avatumalt kui saksakeelne versioon, millele ACER viitab. Teiseks on hageja sõnul õigusnormide eesmärk jõuda ühiste CCMideni, mis ei tähenda, et ACERil oleks võimalik eirata saavutatud osalisi kokkuleppeid ja reguleerivate asutuste tasandil sõnastatud nõudeid. Nii peaks ACER arvestama võimalike reguleerivate asutuste vahel sõlmitud osaliste kokkulepetega ja üksnes tegema otsuse nende vahele jäänud erimeelsuste kohta. Kolmandaks selgitab hageja, et 20. juuli 2018. aasta kirjas teavitasid reguleerivad asutused ametlikult ACERit sellest, et nad ei jõudnud täielikult kokkuleppele CCMi kahe muudetud ettepaneku teatud põhiasjaolude osas ning et nad edastavad talle hiljem rohkem täpsustusi nendevaheliste arutelude kohta seoses põhiasjaolude ja mõne muu küsimusega – mida nad hiljem, 18. septembri 2018. aasta dokumendis ka tegid. Järelikult olid talle ajal, mil ACER sai kirja kätte, juba teada kõik reguleerivate asutuste seisukohad ja talle esitati otsuse tegemiseks üksnes kümme punkti, mida reguleerivad asutused täpsustasid 18. septembri 2018. aasta dokumendis. Seega tegi ACER ekslikult oma algses otsuses otsuse ka küsimustes, mida talle ei olnud otsuse tegemiseks esitatud, nagu nähtub 18. septembri 2018. aasta dokumendist. Neljandaks rõhutab hageja, et algses otsuses on rikutud subsidiaarsuse põhimõtet, mille kohaselt peavad üldiselt kõik liidu institutsioonid tegutsema neile antud pädevuse raames hoolikalt, ning eelkõige ei tohi ACER eirata saavutatud osalisi kokkuleppeid ja reguleerivate asutuste tasandil sõnastatud nõudeid.

31      ACER vaidleb hageja argumentidele vastu ja palub esimene väide tagasi lükata. Ta leiab, et apellatsiooninõukogu leidis oma otsuses õigesti, et ta on pädev algset otsust tegema, ning seda tehes tegutses ACER oma pädevuse piires.

32      Käesoleval juhul tuleb vastavalt eespool punktis 28 esitatud hagi vastuvõetavuse ja selle põhjendamiseks esitatud väidete tarvilikkuse kindlaksmääramisele kontrollida, kas apellatsiooninõukogu rikkus õigusnormi, kui ta jättis oma otsuses tuvastamata, et ACER ületas algse otsuse tegemisel oma pädevuse piire, nagu hageja väitis talle esitatud hagi põhjendamiseks.

33      Sellega seoses tuleneb liidu institutsioonide, organite ja asutuste pädevust reguleerivatest eeskirjadest tulenevast kohtupraktikast, et õigusakti õiguslikuks aluseks olev säte, mis annab liidu institutsioonile pädevuse õigusakti vastuvõtmiseks, peab olema õigusakti vastuvõtmise hetkel jõus (vt 26. märtsi 2015. aasta kohtuotsus komisjon vs. Moravia Gas Storage, C‑596/13 P, EU:C:2015:203, punkt 34 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 3. veebruari 2011. aasta kohtuotsus Cantiere navale De Poli vs. komisjon, T‑584/08, EU:T:2011:26, punkt 33 ja seal viidatud kohtupraktika).

34      Ajal, mil tehti apellatsiooninõukogu otsus, mis on ainus akt, mille õiguspärasust hageja võib käesolevas hagis vaidlustada (vt eespool punkt 28), ehk 11. juulil 2019. aastal, oli määrus 2019/942 juba jõustunud ja kohaldatav ning asendanud varem kohaldatud määruse nr 713/2009 (vt eespool punkt 22). Lisaks oli ka määrus 2015/1222 jõus ja kohaldatav vastavalt selle artiklile 84 alates 14. augustist 2015, st kahekümnendal päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas 25. juulil 2015. Määruse 2019/942 artikli 6 lõige 10 (varem määruse nr 713/2009 artikkel 8) ja määruse 2015/1222 artikli 9 lõige 12 andsid ACERile õiguse kuue kuu jooksul teha otsus või võtta vastu üksikjuhtumeid käsitlevaid otsuseid reguleeriva asutuse pädevusse kuuluvate piiriülest kaubandust või piiriülese süsteemi talitluskindlust mõjutavate reguleerimisküsimuste või ‑probleemide kohta, nagu iga CCRi järgmise päeva või päevasisese CCMi vastuvõtmine, kui pädevad reguleerivad asutused ei ole jõudnud kokkuleppele neile määratud aja jooksul või kui pädevad reguleerivad asutused olid talle esitanud selle kohta ühise taotluse. Apellatsiooninõukogu otsuse tegemise kuupäeval võisid selle otsuse õiguslikuks aluseks olla üksnes need sätted.

35      Seega tuleb käesoleva väite analüüsimisel tõlgendada määruse 2019/942 artikli 6 lõiget 10 – varem määruse nr 713/2009 artikkel 8 – ja määruse 2015/1222 artikli 9 lõiget 12, et kontrollida, kas need sätted annavad aluse ACERi pädevusele võtta lõplikult vastu Core CCRi järgmise päeva ja päevasisene CCM, nagu need on toodud apellatsiooninõukogu otsuse I ja II lisas.

36      Sellega seoses tuleb märkida, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei tule liidu õiguse sätete tõlgendamisel võtta arvesse mitte üksnes nende sõnastust, vaid ka konteksti ja nende õigusnormide eesmärke, mille hulka nad kuuluvad (vt 11. juuli 2018. aasta kohtuotsus COBRA, C‑192/17, EU:C:2018:554, punkt 29 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 28. jaanuari 2020. aasta kohtuotsus komisjon vs. Itaalia (hilinenud maksmisega võitlemise direktiiv), C‑122/18, EU:C:2020:41, punkt 39 ja seal viidatud kohtupraktika).

37      Käesoleval juhul esitasid Core CCRi põhivõrguettevõtjad, nagu nad olid selleks kohustatud määruse 2015/1222 artikli 9 lõike 1 ja lõike 7 punkti a ning artikli 20 lõike 2 alusel, kõigile nimetatud CCRi reguleerivatele asutustele heakskiitmiseks järgmise päeva ja päevasisese CCMi ettepanekud. Määruse 2015/1222 artikli 9 lõike 10 kohaselt peavad reguleerivad asutused tegema nimetatud ettepanekute kohta otsuse kuue kuu jooksul alates nende saamisest viimase asjaomase reguleeriva asutuse poolt. Siiski osas, milles nimetatud riigi reguleerivad asutused esitasid asjaomaste CCMide ettepanekute muutmise taotlused, mille järel põhivõrguettevõtjad esitasid neile heakskiitmiseks järgmise päeva ja päevasisese CCMi kaks muudetud ettepanekut, oli neil nimetatud määruse artikli 9 lõike 12 alusel kahekuuline lisatähtaeg otsuse tegemiseks muudetud ettepanekute kohta pärast nende esitamist. Vaidlust ei ole selles, et Core CCRi reguleerivatel asutustel ei õnnestunud neile määratud aja jooksul jõuda kokkuleppele nende muudetud ettepanekute osas, millest teavitati ACERit 20. juuli ja 21. augusti 2018. aasta kirjadega.

38      Seega, nagu ACER õigesti väidab, põhines ACERi pädevus otsustada või teha lõplik otsus järgmise päeva ja päevasisese CCMi kahe ettepaneku kohta käesolevas asjas määruse 2019/942 artikli 6 lõikes 10 ja määruse 2015/1222 artikli 9 lõikes 12 ette nähtud asjaolul, et Core CCRi reguleerivad asutused ei olnud jõudnud nende ettepanekute suhtes kokkuleppele kahe kuu jooksul, mis neile oli selleks määratud.

39      Esiteks ei nähtu määruse 2019/942 artikli 6 (varem määruse nr 713/2009 artikkel 8) ja määruse 2015/1222 artikli 9 sõnastusest, et selle pädevuse teostamisel ja lisaks määruse 2019/942 artikli 6 lõikest 11 talle tulenevale kohustusele konsulteerida asjasse puutuvate reguleerivate asutuste ja põhivõrguettevõtjatega tema otsuse ettevalmistamise etapis olid need märkused ACERile siduvad. Eelkõige ei nähtu nendest sätetest, et ACERi pädevus piirdub vaid aspektidega, mille osas reguleerivatel asutustel ei õnnestunud kokkuleppele jõuda. Vastupidi, määruse 2019/942 artikli 6 lõikes 10 (varem määruse nr 713/2009 artikli 8 lõige 1) ja määruse 2015/1222 artikli 9 lõikes 12 on käsitletud „reguleerimisküsimusi“ või „probleemi“, mis kuuluvad alguses reguleerivate asutuste pädevusse, enne kui need lähevad reguleerivate asutuste vahelise kokkuleppe puudumise tõttu ACERi pädevusse lahutamatu tervikuna, mida reguleerivad asutused ja seejärel ACER tervikuna lahendama peavad ilma sellist eristust tegemata. Määruse 2019/942 artikli 6 (varem määruse nr 713/2009 artikkel 8) ja määruse 2015/1222 artikli 9 sõnastust tuleb seega tõlgendada nii, et kui pädevad reguleerivad asutused ei jõua kokkuleppele reguleerimisprobleemi kõigi aspektide osas, mis neile selleks määratud aja jooksul on esitatud, siis on ACERil õigus ise selles küsimuses otsus teha või ise otsustada, ilma et tema pädevus piirduks ainult küsimuste või ainult konkreetsete aspektidega, mille suhtes on selge reguleerivate asutuste vaheline erimeelsus.

40      Seda järeldust ei sea kahtluse alla hageja argument, mille kohaselt määruse 2015/1222 artikli 9 lõike 12 ingliskeelse versiooni tekst, milles on ette nähtud, et ACERil on õigus otsustada põhivõrguettevõtjate ettepanekute üle „[w]here the competent regulatory authorities have not been able to reach an agreement“ (kui pädevad reguleerivad asutused ei ole suutnud kokkuleppele jõuda), võiks toetada ideed, et ACERi pädevus piirdub vaid nende reguleerimisküsimuste aspektidega, mille osas reguleerivatel asutustel ei õnnestunud kokkuleppele jõuda.

41      Sellega seoses tuleb meenutada, et väljakujunenud kohtupraktika järgi ei saa liidu õigusnormi ühes keeleversioonis kasutatud sõnastus olla selle sätte tõlgendamise ainus alus ja sellele ei saa anda esmatähtsust muude keeleversioonide ees. Liidu õigusnorme tuleb tõlgendada ja kohaldada ühetaoliselt, arvestades Euroopa Liidu kõigis keeltes kehtivaid versioone (vt 6. juuni 2018. aasta kohtuotsus Tarragó da Silveira, C‑250/17, EU:C:2018:398, punkt 20 ja seal viidatud kohtupraktika). Kui liidu õigusakti eri keeleversioonides on erinevusi, tuleb asjaomast sätet tõlgendada lähtuvalt selle õigusakti üldisest ülesehitusest ja eesmärkidest, mille osa see säte on (vt selle kohta 7. juuli 2016. aasta kohtuotsus Ambisig, C‑46/15, EU:C:2016:530, punkt 48 ja seal viidatud kohtupraktika).

42      Käesoleval juhul tuleb tõdeda, et eespool punktis 40 tsiteeritud ingliskeelses versioonis ei ole sätestatud õigusnormi, mis erineb oluliselt sellest, mis tuleneb teistest keeleversioonidest, nagu tšehhi-, saksa- või prantsuskeelne versioon, milles on märgitud, et ACER on pädev otsustama vastavalt „[p]okud příslušné regulační orgány nedokážou […] dosáhnout dohody“, „[f]alls es den Regulierungsbehörden nicht gelingt, […] eine Einigung […] zu erzielen“ või „[l]orsque les autorités de régulation compétentes ne sont pas parvenues à un accord“. Nende teiste keeleversioonide sõnastus toetab aga selle sätte tõlgendust eespool punktis 39 esitatud tähenduses.

43      Teiseks kinnitab määruse 2019/942 artikli 6 lõike 10 (varem määruse nr 713/2009 artikkel 8) ja määruse 2015/1222 artikli 9 lõike 12 grammatilist tõlgendust selle õigusakti kontekst ja taotletavad eesmärgid, mille osa need sätted on, nagu neid on selgitatud viimase määruse ettevalmistavates materjalides.

44      Sellega seoses nähtub Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse, millega luuakse energeetikasektorit reguleerivate asutuste koostööamet (KOM(2007) 0530 (lõplik)), ettepaneku seletuskirjast, mis oli aluseks määrusele nr 713/2009, et selles sisalduvad sätted põhinesid eelkõige tõdemusel, et „[k]uigi energia siseturg [oli] arenenud märkimisväärselt edasi, o[lid] piiriülestes küsimustes endiselt regulatiivsed puudujäägid“ ja et „lähenemisviis, mis tegelikkuses tähenda[s] 27 reguleeriva asutuse ja üle 30 põhivõrguettevõtja nõusolekut, ei taga[nud] piisavaid tulemusi“ ega „[viinud] tegelike otsusteni rasketes küsimustes, mis on vaja […] teha“. Neil põhjustel otsustati luua „[k]oostööamet[, mis] täiendab Euroopa tasandil neid reguleerimisülesandeid, mida reguleerivad asutused täidavad riiklikul tasandil“, eelkõige tänu „[v]olitus[tele] teha üksikotsuseid“. Need volitused tuli anda ACERile „[p]iiriüleste küsimuste lahendamiseks“, eelkõige et „otsustada reguleeriva korra üle, mida kohaldatakse mitme liikmesriigi territooriumil asuva infrastruktuuri suhtes“, nagu nähti lõpuks ette määruse nr 713/2009 artiklis 8.

45      Lisaks nähtub määruse 2019/942 aluseks olnud Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse, millega luuakse Euroopa Liidu Energeetikasektorit Reguleerivate Asutuste Koostööamet (COM(2016) 863 (final)), ettepaneku seletuskirjast, et selles sisalduvad sätted peavad eelkõige võimaldama „regulatiivse järelevalve kohandami[st] piirkondlike turgude jaoks“. Eelkõige ei näinud nende turgude uute reaalsusega olevat enam kohane, et „riiklikud reguleerivad asutused [teeksid] kõik peamised reguleerivad otsused, isegi siis, kui o[li] vaja ühist piirkondlikku lahendust“, ja et „regulatiivne järelevalve [jäi] killustatuks, tuues kaasa lahknevate otsuste ja tarbetute viivituste riski“. Neil põhjustel leiti, et „[ACERi] volituste suurendamine kõnealuste piiriüleste küsimuste puhul, mis nõu[dsi]d kooskõlastatud piirkondlikku otsust, aitaks kaasa kiiremale ja tõhusamale otsustamisele piiriülestes küsimustes“, kusjuures tuleb märkida, et „[r]iiklikud reguleerivad asutused, kes otsustavad [ACER]is kõnealuste küsimuste üle enamushääletuse teel, kaasataks jätkuvalt täielikult protsessi“. ACERile „piiratud lisapädevuse“ andmist peeti subsidiaarsuse põhimõttega kooskõlas olevaks, kuna see toimus „valdkondades, kus riiklike otsuste tegemise killustatus piiriülese tähtsusega küsimustes tooks siseturul kaasa probleemid või ebajärjepidevuse“. Lisaks leiti, et see on kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega, kuna „[ACER]ile an[ti] lisaülesandeid, eriti energiasüsteemi piirkondlikul käitamisel, säilitades [reguleerivate asutuste] keskse rolli energiamääruses“. Selles raamistikus, milles määruse ettepaneku „[I p]eatükis määratakse [ACER]ile ka mitu uut ülesannet, mis käsitlevad […] määratud elektriturukorraldajate järelevalvet ning on seotud tootmise piisavuse ja ohuvalmidusega seotud meetodite ja ettepaneku heakskiitmisega“. Need uued ACERi ülesanded on muu hulgas sätestatud määruse 2019/942 artikli 6 lõikes 10.

46      Nende määruse ettepanekute põhjendustest ilmneb, et liidu seadusandjal on selge tahe muuta otsuste tegemine piiriülestes, kuid möödapääsmatutes küsimustes tõhusamaks ja kiiremaks ning seda ACERi üksikotsuste tegemise volituste tugevdamise teel, mis sobiks kokku reguleerivate asutuste keskse rolli säilitamisega energeetikaregulatsiooni valdkonnas.

47      See vastab ka määruste nr 713/2009 ja 2019/942 teatud eesmärkidele. Nimelt, nagu on meenutatud määruse 2019/942 põhjenduses 10 (varem määruse nr 713/2009 põhjendus 5), peavad liikmesriigid tegema tihedat koostööd, kõrvaldades takistused piiriüleselt kauplemiselt elektrienergia ja maagaasiga, et viia ellu liidu energiapoliitika eesmärgid, ning sõltumatu keskasutus ehk ACER asutati, et täita liidu tasandil õiguslik tühimik ning aidata kaasa elektrienergia ja maagaasi siseturgude tõhusale toimimisele. Nagu on märgitud määruse 2019/942 põhjenduses 11 (varem määruse nr 713/2009 põhjendus 6), peab ACER tagama reguleerivate asutuste täidetavate reguleerimisülesannete nõuetekohase kooskõlastamise ning vajaduse korral nende täiendamise liidu tasandil. Nagu on täpsustatud määruse 2019/942 põhjendustes 33 ja 34 (varem määruse nr 713/2009 põhjendused 18 ja 19), on tal seega otsustusõigus oma reguleerimisülesannete teostamiseks tõhusal, läbipaistval, põhjendatud ning eelkõige elektri- ja gaasitootjatest, põhivõrguettevõtjatest ja tarbijatest sõltumatul viisil. Ta peab neid õigusi kasutama, jälgides, et need otsused oleksid kooskõlas liidu energiaõigusega, alludes apellatsiooninõukogu, mis on ACERi osa, olles samas selles sõltumatu, ning Euroopa Liidu Kohtu kontrollile.

48      Sellest järeldub, et ACERil on eelkõige oma reguleerimis- ja otsustuspädevus, mida ta teostab täiesti sõltumatult ja omal vastutusel, et ta saaks asendada reguleerivaid asutusi, kui nende vabatahtlik koostöö ei võimalda neil teha üksikjuhtumeid käsitlevaid otsuseid nende reguleerimispädevusse kuuluvate küsimuste või konkreetsete probleemide kohta. Nagu on märgitud määruse 2019/942 põhjendustes 11 ja 45 (varem määruse nr 713/2009 põhjendused 6 ja 29), on ACERil seega pädevus lahendada täiesti sõltumatult ja omal vastutusel reguleerimisküsimusi või probleeme, mis on olulised elektrienergia ja maagaasi siseturgude tõhusa toimimise seisukohast, üksnes siis, kui ja niivõrd, kuivõrd vastavalt ELL artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõttele ei suuda asjaomaste liikmesriikide koostöö piisavalt saavutada liidu eesmärke, kuna nende riikide reguleerivate asutuste vahel puudub üldine kokkulepe alguses nende pädevusse kuulunud reguleerimisküsimuste või probleemide kohta.

49      Nii on määruse 2019/942 artikli 6 (varem määruse nr 713/2009 artikkel 8) ja määruse 2015/1222 artikli 9 aluseks oleva süsteemi loogika, et kui liikmesriikide tasandil ei ole reguleerivatel asutustel õnnestunud teha neile selleks määratud aja jooksul üksikjuhtumeid käsitlevaid otsuseid nende pädevusse kuuluvate reguleerimisküsimuste või probleemi kohta, mis on olulised siseturgude tõhusa toimimise seisukohast, nagu määruse 2015/1222 artikli 9 lõikes 1 ja lõike 7 punktis a ning artikli 20 lõikes 2 sätestatud piirkondlike CCMide väljatöötamine, läheb selle otsuse tegemise pädevus ACERile, ilma et oleks ette nähtud, et osa sellest pädevusest jääks liikmesriigi tasandil reguleerivatele asutustele, näiteks mõne reguleerimisküsimuse või kõnealuse probleemi aspekti osas, milles nad on jõudnud kokkuleppele.

50      Lisaks, kuna ACER teostab oma pädevust täiesti sõltumatult ja omal vastutusel, siis märkis apellatsiooninõukogu oma otsuse punktis 157 õigesti, et ta ei saa olla seotud seisukohaga, mille pädevad reguleerivad asutused on võtnud teatavate reguleerimisküsimuste või neile esitatud probleemide teatavate aspektide osas, mille suhtes nad olid jõudnud kokkuleppele, eelkõige juhul, kui ta leiab, et see seisukoht ei ole liidu energiaõigusega kooskõlas. Pealegi ei vaidlusta hageja käesoleva hagi raames seda apellatsiooninõukogu hinnangut.

51      Lisaks, kuna ACERile anti oma otsustusõigus selleks, et ACER saaks oma reguleerimisülesandeid tõhusalt täita, siis tuleb määruse 2019/942 artiklit 6 (varem määruse nr 713/2009 artikkel 8) ja määruse 2015/1222 artiklit 9 mõista nii, et need lubavad ACERil muuta põhivõrguettevõtjate ettepanekuid enne nende heakskiitmist, et tagada nende vastavus liidu energiaõigusele. See õigus on hädavajalik selleks, et ACER saaks oma reguleerimisülesandeid tõhusalt täita, kuna – nagu apellatsiooninõukogu vaidlustatud otsuse punktis 150 õigesti rõhutas – ükski määruse 2019/942 (enne määrus nr 713/2009) või määruse 2015/1222 säte ei näe sarnaselt määruse 2015/1222 artikli 9 lõike 12 esimese ja teise lausega reguleerivate asutuste kohta ette, et ACER võib nõuda põhivõrguettevõtjatelt nende ettepaneku muutmist enne selle heakskiitmist. Viimati nimetatud sätted on nimelt kohaldatavad üksnes erinevate reguleerivate asutuste vahelise kooskõlastamise ja koostöö menetluse raames määruse 2015/1222 artikli 9 lõike 10 tähenduses, et lihtsustada nendevahelist kokkulepet, kuid mitte selle määruse artikli 9 lõike 12 kolmanda lause alusel ACERile antud otsustusõiguse põhjal, kui selline kokkulepe puudub.

52      Lõpuks tuleb märkida, et määruses 2019/942 (varem määrus nr 713/2009) ühitati ACERile antud otsustusõigus sellega, et säilitati reguleerivate asutuste keskne roll energeetikaregulatsiooni valdkonnas, kuna nimetatud määruse artikli 24 lõike 2 esimese lõigu kohaselt (varem määruse nr 713/2009 artikli 17 lõige 3) otsustab või teeb oma otsuse ACERi direktor ACERi nimel alles pärast seda, kui ta on saanud reguleerivate asutuste nõukogu heakskiitva arvamuse, milles on esindatud kõik reguleerivad asutused koos Euroopa Komisjoniga, kusjuures igal selle nõukogu liikmel on üks hääl ja nõukogu otsustab kahekolmandikulise häälteenamusega, nagu on sätestatud kõnealuse määruse artiklis 21 ja artikli 22 lõikes 1 (varem määruse nr 713/2009 artikkel 14).

53      Nii kinnitavad määruse 2019/942 artikli 6 (varem määruse nr 713/2009 artikkel 8) ja määruse 2015/1222 artikli 9 eesmärk ning kontekst, milles need sätted asuvad, et kui pädevad reguleerivad asutused ei jõua kokkuleppele reguleerimisprobleemi kõigi aspektide osas, mis neile selleks määratud aja jooksul on esitatud, siis on ACERil õigus ise selles küsimuses otsus teha või ise otsustada, ilma et see piiraks reguleerivate asutuste keskset rolli, mida on tunnustatud kooskõlas reguleerivate asutuste nõukogu arvamusega, ja ilma et tema pädevus piirduks ainult konkreetsete aspektidega, mille suhtes on selge reguleerivate asutuste vaheline erimeelsus.

54      Kolmandaks ei saa määruse 2019/942 artikli 6 (varem määruse nr 713/2009 artikkel 8) ja määruse 2015/1222 artikli 9 sellist tõlgendust kahtluse alla seada käesoleva juhtumi asjaolusid arvestades.

55      Esimesena nähtub määruse 2015/1222 artikli 9 lõikest 1 ja lõike 7 punktist a ning artikli 20 lõikest 2, et kõik piirkondlikud CCMid on mõeldud lahutamatuks õigusnormide kogumiks, mille kohta pädevad reguleerivad asutused peavad andma ühtse heakskiidu. Seega rõhutas apellatsiooninõukogu oma otsuse punktis 156 õigesti, et „nende CCMide teatud aspektis ([reguleerivate asutuste] vahelise lahkarvamuse ese) ei ole võimalik otsustada, muutmata nende [CCMide] muud aspekti (nende [nimetatud reguleerivate asutuste] vahelise kokkuleppe ese), arvestades võimalikke koostoimeid ja kaasmõju [nende asjaomaste] erinevate aspektide vahel“. Peale selle ei ole hageja käesoleva hagi raames seda apellatsiooninõukogu hinnangut vaidlustanud ega ammugi tõendanud, et käesoleval juhul olid Core CCRi järgmise päeva ja päevasisese CCMi reguleerimisküsimused või nende aspektid, mille osas selle CCRi reguleerivatel asutustel õnnestus kokkuleppele jõuda, nagu kinnitab 18. septembri 2018. aasta dokument, eraldatavad muudest neis CCMides käsitletud küsimustest või muudest aspektidest.

56      Teisena ja osas, milles hageja viitab 18. septembri 2018. aasta dokumendi sisule, tuleb märkida, et see dokument on reguleerivate asutuste koostatud dokument, mis ei ole ACERile õiguslikult siduv ja mis ei saa mõjutada määruse 2019/942 artikli 6 (varem määruse nr 713/2009 artikkel 8) või määruse 2015/1222 artikli 9 kohaldamisala ega neist tulenevate ACERi volituste või kohustuste kindlaksmääramist. Igal juhul ei kinnita selle dokumendi sisu hageja väidet, et 18. septembri 2018. aasta dokumendis eristati konkreetselt Core CCRi järgmise päeva ja päevasisese CCMi reguleerimisküsimusi või aspekte, mille osas selle CCRi reguleerivad asutused jõudsid kokkuleppele, nendest, milles nad ei jõudnud määratud aja jooksul kokkuleppele ning mis iseenesest olid ACERi pädevuses.

57      Nimelt tuvastasid Core CCRi reguleerivad asutused 18. septembri 2018. aasta dokumendis puhtalt mitteametlikult, et põhivõrguettevõtjate ettepanekud sellesama CCRi järgmise päeva ja päevasisese CCMi kohta ei vastanud kõigile määruse 2015/1222 nõuetele, et need ei olnud „kaugeltki täitmisele pööratavad“ ja et seetõttu ei saanud need neid sellisena heaks kiita. Lisaks märkisid nad, et need ettepanekud ei põhinenud selgetel, läbipaistvatel ja täpsetel määratlustel ning selgelt kindlaks määratud ja põhjendatud künnistel ja väärtustel. Need seisukohad annavad tunnistust sellest, et asjaolu, et pädevad reguleerivad asutused ei kiitnud heaks põhivõrguettevõtjate ettepanekuid Core CCRi järgmise päeva ja päevasisese CCMi kohta, tulenes käesoleval juhul vähem sellest, et viimased olid teatud küsimustes või CCMide teatud täpsetes ja konkreetsetes aspektides eriarvamusel, kui põhivõrguettevõtjate poolt neile esitatud ettepanekute määruse 2015/1222 nõuetele vastavuse üldise tõsise probleemi kindlakstegemisest.

58      Lisaks ja igal juhul nähtub 18. septembri 2018. aasta dokumendist, et Core CCRi reguleerivad asutused on selles tuvastanud vähem erimeelsusi teatud reguleerimisküsimustes või nimetatud CCRi järgmise päeva ja päevasisese CCMi teatud täpsetes ja konkreetsetes aspektides kui võimatuse kohta jõuda nendes küsimustes või selliste aspektide osas täieliku kokkuleppeni. Nimelt olid selles dokumendis esile toodud mõned küsimused nii kokkuleppepunktide kui ka eriarvamuste hulgas. Nii oli see eelkõige võrgu kriitiliste elementide ja erandolukordade valiku metoodikaga, mida kasutati võimsusarvutusel, pikaajaliselt jaotatud võimsuste integreerimisel või võimsuse valideerimise metoodika puhul. Seega, isegi kui eeldada, et teatud reguleerimisküsimused või nimetatud CCRi järgmise päeva ja päevasisese CCMi teatud täpsed ja konkreetsed aspektid olid teistest eraldatavad, ei kattunud Core’i piirkonna reguleerivate asutuste vahelised kokkulepped või erimeelsused nimetatud CCRi järgmise päeva ja päevasisese CCMi kohta siiski käesoleval juhul nimetatud CCMide selgelt piiritletud reguleerimisküsimuste või aspektidega.

59      Lõpuks nähtub 18. septembri 2018. aasta dokumendi sisust, et Core CCRi reguleerivad asutused ootasid ACERilt, et oma pädevuse teostamisel kontrollib ta ja tagab, et Core CCRi järgmise päeva ja päevasisene CCM sisaldavad vajalikke eeskirju, et vältida igasugust põhjendamatut diskrimineerimist pakkumispiirkonnasisese ja -ülese kauplemise vahel, nagu oli nõutud määruse 2015/1222 artikli 21 lõike 1 punkti b alapunktis ii. Sellise eesmärgi taotlemine võis tähendada, et tuleb läbi vaadata ja vajaduse korral muuta võimsusarvutuse eeskirju, et tagada nende kooskõla eeskirjadega, mille eesmärk on konkreetselt vältida igasugust diskrimineerimist pakkumispiirkonnasisese ja -ülese kauplemise vahel. Lisaks nähtub toimiku materjalidest, et käesolevas asjas oli see nii, kuna algse otsuse I ja II lisa sätted, millele hageja vastu vaidleb, võeti vastu selleks, et tagada mittediskrimineerimise põhimõtte järgimine pakkumispiirkonnasisese ja -ülese kauplemise vahel. See tõendab taas, et Core’i piirkonna reguleerivate asutuste vahelised kokkulepped või erimeelsused nimetatud CCRi järgmise päeva ja päevasisese CCMi osas ei kattu tingimata nende CCMide selgelt piiritletud reguleerimisküsimuste või aspektidega.

60      Kolmandana ja viimasena, mis puudutab hageja etteheidet subsidiaarsuse põhimõtte rikkumise kohta, tuleb märkida, et hageja ei esita selle põhjendamiseks ühtegi üksikasjalikku argumenti, mis võiks sellist rikkumist tõendada. Käesoleval juhul on algne otsus ja apellatsiooninõukogu otsus tehtud määruses nr 713/2009 ja määruses 2015/1222 ette nähtud menetluste kohaselt, mis vastavalt pädevuse andmise, subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõttele, mis on sätestatud ELL artiklis 5 ja mida nüüd on korratud määruse 2019/942 põhjenduses 29, näevad ACERile ette pädevuse võtta vastu üksikjuhtumeid käsitlevaid otsuseid reguleerivate asutuste pädevusse kuuluvates küsimustes või reguleerimisprobleemide kohta ainult selgelt kindlaks määratud asjaoludel ja küsimustes, mis on seotud ACERi asutamise eesmärgiga (vt eespool punktid 37 ja 48). Eelkõige tagavad need menetlused, et ACER sekkub võrreldes riigi reguleerivate asutustega ainult lisaks juhul, kui viimased ei ole jõudnud kokkuleppele reguleerimisküsimustes või probleemide osas, mis on olulised elektrienergia siseturgude tõhusa toimimise seisukohast (vt eespool punkt 48). Igal juhul tuleb märkida, nagu on juba täpsustatud eespool punktides 52 ja 53, et määruses 2019/942 (varem määrus nr 713/2009) ühitati ACERile antud otsustusõigus reguleerivate asutuste keskse rolli säilitamisega reguleerivate asutuste nõukogu kooskõlalise arvamuse abil. Seetõttu tuleb tagasi lükata hageja etteheide subsidiaarsuse põhimõtte rikkumise kohta.

61      Kõiki eeltoodud hinnanguid arvestades tuleb tõdeda, et apellatsiooninõukogu ei rikkunud õigusnormi, kui ta ei tuvastanud oma otsuses, et algse otsuse tegemisega ületas ACER oma pädevuse piire, kui ta tegi otsuse Core CCRi järgmise päeva ja päevasisest CCMi käsitlevate punktide kohta, mida on mainitud 18. septembri 2018. aasta dokumendis kui nimetatud CCRi reguleerivate asutuste kokkulepet.

62      Järelikult tuleb esimene väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

 Teine väide, et apellatsiooninõukogu rikkus kohaldatava õiguse kindlaksmääramisel õigusnormi, kuna ta oleks pidanud olema nõus kontrollima algse otsuse õiguspärasust määruse 2019/943 artiklite 14–16 alusel

63      Teise väite kohaselt rikkus apellatsiooninõukogu oma otsuses õigusnormi, kuna sisuliselt ei kontrollinud ta algse otsuse õiguspärasust määruse 2019/943 artiklite 14–16 alusel, mida ACER oleks ise pidanud esimesena nimetatud otsuses arvesse võtma.

64      Esimesena heidab hageja apellatsiooninõukogule ette, et viimane ei kohaldanud sisuliselt määruse 2019/943 artikleid 14–16, kuigi need olid jõus otsuse tegemise ajal. Ta tuletab meelde, et liidu akti õiguspärasust kontrollitakse akti vastuvõtmise ajal esinenud faktilise ja õigusliku olukorra alusel. Ta väidab aga ühelt poolt, et määrus 2019/943 jõustus 4. juulil 2019, see tähendab pärast algse otsuse tegemist, kuid enne apellatsiooninõukogu otsuse tegemist. Teiselt poolt on käesolev hagi esitatud algse otsuse peale, mis jäeti apellatsiooninõukogu otsusega muutmata, see tähendab sisuliselt kahe otsuse peale, mis moodustavad ühe ja sama õigusliku üksuse. Seetõttu oleks apellatsiooninõukogu pidanud kohaldama määrust 2019/943, seda enam, et ta vaatas oma otsuses juhtumi uuesti iseseisvalt ja täielikult läbi, mis oleks tal võimaldanud võtta arvesse vahepeal toimunud uusi õiguslikke arenguid, nagu määruse 2019/943 artiklite 14–16 jõustumine.

65      Teisena heidab hageja esiteks ACERile ette, et viimane rikkus algses otsuses liidu institutsioonide lojaalse koostöö põhimõtet. Ta väidab sellega seoses, et algse otsuse tegemise ajal oli ACER juba täpselt teadlik määruse 2019/943 artiklites 14–16 sisalduvatest olulise tähtsusega nõuetest. Kõigepealt tehti viimati nimetatud otsus õigusloomeprotsessi hilisemas staadiumis, mille käigus olid nimetatud määruse eespool nimetatud artiklid kindlaks määranud ja vastu võtnud kõik Euroopa Liidu Nõukogu ja Euroopa Parlamendi pädevad komisjonid. Seejärel oli ajakirjandus juba avaldanud üksikasjaliku aruande uue määruse 2019/943 kohta. Lisaks märgib hageja, et 4. veebruari 2019. aasta e-kirjas juhtis ta ACERi tähelepanu määruse 2019/943 artiklites 14–16 sätestatud nõuetele ja tema kahtlustele seoses Core CCRi järgmise päeva ja päevasisese CCMi kooskõlaga, mida ACER kavatses nendele nõuetele kehtestada. Lõpuks märgib hageja, et kuigi algses otsuses on mitu viidet uue määruse 2019/943 sätetele, puudutasid need viited aspekte, mis toetasid ACERi seisukohta, mis kujutab endast liidu õiguse meelevaldset ja valikulist arvessevõtmist ning seega lojaalse koostöö põhimõtte rikkumist.

66      Teiseks heidab hageja ACERile ette, et viimane rikkus algses otsuses õiguskindluse põhimõtet ja õiguspärase ootuse kaitse põhimõtet. Ta väidab, et kohtupraktika kohaselt (22. jaanuari 1997. aasta kohtuotsus Opel Austria vs. nõukogu, T‑115/94, EU:T:1997:3) võib õiguskindluse põhimõte teatud piirides nõuda, et arvesse võetaks ka tulevasi õigusakte, eriti kui selline akt on ettenähtav, piisavalt selge ja vastuolus õigusnormidega, mis tuleb vastu võtta.

67      Kolmandaks lükkab hageja tulemusetuse tõttu tagasi ACERi argumendid, mis põhinevad tagasiulatuva jõu puudumise põhimõtte võimalikul rikkumisel. Ta leiab, et ühelt poolt tuleb eristada tulevast liidu õiguse rakendamist liidu institutsioonide kohustusest lisada oma otsustesse tulevast õiguse arengut, mis on juba ettenähtav, ning teiselt poolt hoiduda selliste meetmete võtmisest, mis on vastuolus tulevaste kõrgemalseisvate õigusaktidega.

68      ACER vaidleb hageja argumentidele vastu ja palub teine väide tagasi lükata. Esimesena väidab ta, et analüüsides algset otsust, pidi apellatsiooninõukogu kontrollima, kas ta tegi selles otsuses vea kohaldatava õiguse kindlaksmääramisel. Ta kinnitab sellega seoses, et ta pidi oma otsused tegema nende tegemise ajal kehtinud faktilise olukorra ja õigusnormide alusel. Ent algse otsuse tegemise ajal ei olnud määrus 2019/943 ja eelkõige selle artiklid 14–16 veel jõustunud ning liidu seadusandja ei olnud neid isegi lõplikult heaks kiitnud. Seega oli tal õigus, kui ta ei põhjendanud algset otsust määrusega 2019/943, eelkõige selle määruse artiklitega 14–16, ning seetõttu ei analüüsinud apellatsiooninõukogu seda otsust samade artiklite alusel, millele hageja tugines oma kaebuses, mille ta talle esitas. ACER vaidleb vastu ka hageja argumentidele selle kohta, et apellatsiooninõukogu kontroll algse otsuse üle on iseseisev. Nimelt ei ole viimati nimetatul vastavalt määruse 2019/942 artikli 28 lõikele 5 pädevust asendada algset otsust enda omaga ega asja ise lahendada. Mis puudutab hageja argumenti, et apellatsiooninõukogu võttis oma otsuses arvesse pärast algse otsuse tegemist toimunud uusi õiguslikke arenguid, siis see ei tähenda, et see komisjon oleks kohustatud kontrollima algse otsuse kooskõla määruse 2019/943 teatavate sätetega, mis jõustusid pärast selle otsuse tegemist.

69      Teisena väidab ACER esiteks, et algse otsuse tegemise ajal oli määrust 2019/943 puudutav seadusandlik menetlus endiselt pooleli ning et see määrus ei olnud osa kehtivast õiguskorrast, mistõttu tal ei olnud võimalik teada, kas see määrus on konkreetselt vastu võetud ja veelgi enam, milline on selle sisu ja vastuvõtmise täpne kuupäev. ACERi sõnul ei olnud ilmne ega ettenähtav, et algne otsus võis olla vastuolus määruse 2019/943 teatavate hilisemate sätetega. Järelikult ei saanud ACER põhistada algset otsust nimetatud sätetega. Lisaks leiab ACER, et ühelt poolt ei ole asjakohane küsimus, kas seadusandlikud ettepanekud olid talle algse otsuse tegemise ajal teada või mitte, ja teiselt poolt asjaolu, et viimati nimetatud otsuses viitas ta uue määruse ettepanekule.

70      Teiseks väidab ACER, et erinevalt kohtuasjast, milles tehti 22. jaanuari 1997. aasta kohtuotsus Opel Austria vs. nõukogu (T‑115/94, EU:T:1997:3), ei olnud käesolevas asjas algse otsuse tegemise ajal määrust 2019/943 vastu võetud, mistõttu ei olnud tal mingit kindlust selle täpse sisu ega selle jõustumise kuupäeva osas. Seetõttu leidis apellatsiooninõukogu oma otsuses õigesti, et 22. jaanuari 1997. aasta kohtuotsuses Opel Austria vs. nõukogu (T‑115/94, EU:T:1997:3) kohaldatud lahendus ei ole käesolevale asjale ülekantav.

71      Kolmandaks ei ole käesoleval juhul rikutud õiguskindluse põhimõtet ja õiguspärase ootuse kaitse põhimõtet, kuna algne otsus sisaldas selle tegemise ajal selgeid sätteid, mille kohaldamine oli huvitatud isikutele ettenähtav.

72      Neljandaks rõhutab ACER, et lojaalse koostöö, institutsioonidevahelise tasakaalu, õiguspärase ootuse kaitse ja õiguskindluse põhimõte ei võimalda tal eirata kehtivat õigust ega teha otsust lihtsalt seadusandlike ettepanekute alusel.

73      Käesolevas asjas ei ole vaidlust selles, et asutusesiseses apellatsioonkaebuses, mille hageja apellatsiooninõukogule esitas, tõi ta esile, et Core CCRi järgmise päeva ja päevasisese CCMi vahel on lahknevusi või vastuolusid, mille ACER oli oma algses otsuses heaks kiitnud, ning määruse 2019/943 artiklite 14–16 kohaselt selliste CCMide vastuvõtmist reguleerivad nõuded.

74      Apellatsiooninõukogu lükkas oma otsuses tagasi etteheited, mille hageja talle esitas, põhjusel, et määruse 2019/943 artiklid 14–16 ei ole ACERi algse otsuse õiguspärasuse kontrollimisel asjakohased, kuna see määrus ei olnud nimetatud otsuse tegemise ajal veel kohaldatav.

75      Kuna hageja viitas oma teise väite põhjendamiseks konkreetselt määruse 2019/943 asjakohaste sätete rikkumisele, siis tuleb selle väite analüüsimisel kontrollida, kas apellatsiooninõukogu rikkus õigusnormi, kui ta ei kontrollinud oma otsuses Core CCRi järgmise päeva ja päevasisese CCMi õiguspärasust, mille ACER oli algses otsuses heaks kiitnud, arvestades CCMi vastuvõtmist määruse 2019/943 artiklite 14–16 alusel piiravaid nõudeid.

76      Sellega seoses tuleb märkida, et ühelt poolt sõnastab määrus 2019/943 selle põhjenduse 1 järgi ümber Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. juuli 2009. aasta määruse (EÜ) nr 714/2009 võrkudele juurdepääsu tingimuste kohta piiriüleses elektrikaubanduses ning millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 1228/2003 (ELT 2009, L 211, lk 15), vastavalt selle artiklile 70. Teiselt poolt on selle põhjenduse 4 järgi määruse 2019/943 ese kehtestada normid, et tagada elektrienergia siseturu toimimine.

77      Täpsemalt kuuluvad määruse 2019/943 artiklid 14–16 selle määruse III peatüki „Võrgujuurdepääs ja ülekandevõime piiratuse juhtimine“ 1. jakku „Võimsuse jaotamine“. Need käsitlevad vastavalt „[p]akkumispiirkondade läbivaatami[st]“ (artikkel 14), „[t]egevuskava[si]d“ (artikkel 15) ja „[v]õimsuse jaotamise ja ülekandevõime piiratuse juhtimise põhialuse[i]d“ (artikkel 16). Nimetatud artiklid reguleerivad seega võimsuse jaotamist piiriülese elektrikaubanduse järgmise päeva ja päevasisestel turgudel ning määravad seega kindlaks nõuded, mida tuleb arvesse võtta iga järgmise päeva ja päevasisese CCMi vastuvõtmisel. Seetõttu on nendes artiklites põhimõtteliselt ette nähtud materiaalõigusnormid, mis reguleerivad nende CCMide vastuvõtmist.

78      Lisaks tuleb meenutada, et uus õigusnorm on kohaldatav alates selle õigusakti jõustumisest, milles norm sisaldub, ning kui seda ei kohaldata varasema õigusakti kehtivusajal tekkinud ja lõplikult väljakujunenud õiguslikele olukordadele, kohaldatakse seda nende olukordade tulevikus tekkivate tagajärgede suhtes ja ka uute õiguslike olukordade suhtes. Teisiti on üksnes siis, kui uue õigusnormiga kaasnevad erisätted, mis määravad konkreetselt kindlaks selle ajalise kohaldamise tingimused, kui õigusaktide tagasiulatuva jõu puudumise põhimõttest ei tulene teisiti (vt 14. mai 2020. aasta kohtuotsus Azienda Municipale Ambiente, C‑15/19, EU:C:2020:371, punkt 57 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 15. juuni 2021. aasta kohtuotsus Facebook Ireland jt, C‑645/19, EU:C:2021:483, punkt 100 ja seal viidatud kohtupraktika; vt selle kohta ka 3. septembri 2015. aasta kohtuotsus A2A, C‑89/14, EU:C:2015:537, punkt 37 ja seal viidatud kohtupraktika).

79      Määrus 2019/943 võeti aga vastu 5. juunil 2019, see avaldati 14. juunil 2019 ning jõustus 4. juulil 2019 vastavalt selle artikli 71 lõikele 1, see tähendab pärast 21. veebruaril 2019 algse otsuse tegemist ja enne apellatsiooninõukogu 11. juuli 2019. aasta otsuse tegemist. Olgu lisatud, et määruse 2019/943 artikli 71 lõike 2 teise lõigu alusel, erandina selle määruse artikli 71 lõike 2 esimesest lõigust tulenevast üldpõhimõttest, et määrust kohaldatakse alates 1. jaanuarist 2020, kohaldatakse määruse artikleid 14 ja 15 alates selle määruse jõustumise kuupäevast, st alates 4. juulist 2019. Sama kehtib ka määruse 2019/943 artikli 16 kohta seoses sama määruse artikli 14 lõike 7 ja artikli 15 lõike 2 konkreetse kohaldamisega. Eeltoodust tuleneb, et algse otsuse tegemise ajal ei olnud määruse 2019/943 artiklid 14–16 veel jõustunud ega kohaldatavad, kuigi apellatsiooninõukogu otsuse tegemise ajal olid need artikli 16 osas jõustunud, ehkki teatud määral piiratult.

80      Käesoleval juhul vastab asjaomane õiguslik olukord sellele, et ACER tegi lõplikult otsuse järgmise päeva ja päevasisese CCMi kohta, mille õiguspärasus on käesoleva vaidluse raames vaidlustatud.

81      Sellega seoses tuleb rõhutada, et määruse 2019/942 artikli 28 lõike 5 menetlusnormid, mis olid käesolevas asjas kohaldatavad vastavalt eespool punktis 21 viidatud kohtupraktikale, annavad apellatsiooninõukogule õiguse algset otsust kinnitada või saata see erimeelsuse korral ACERile tagasi. Nende sätetega muudeti varem kehtinud määruse nr 713/2009 artikli 19 lõiget 5, mis volitas apellatsiooninõukogu kas kasutama ACERi pädevusse kuuluvaid mis tahes volitusi või anda juhtumi edasiseks lahendamiseks üle ACERi pädevale organile. Määrusest 2019/942 tuleneva menetluskorra raames ei saa apellatsiooninõukogu enam – nagu ta sai varem – tema menetluses olevat algset otsust muuta. See ei muuda siiski kuidagi selle otsuse üle tehtava kontrolli kohaldamisala ja ulatust.

82      Tuleb nimelt asuda seisukohale, et nagu ka varem kehtinud menetluskorra kohaselt asendavad apellatsiooninõukogu otsused, mis on vastu võetud määruses 2019/942 kehtestatud menetluste kohaselt, ACERi algseid otsuseid (vt selle kohta analoogia alusel 28. jaanuari 2016. aasta kohtuotsus Heli-Flight vs. EASA, C‑61/15 P, ei avaldata, EU:C:2016:59, punkt 84). Juhul kui – nagu käesolevas asjas – apellatsiooninõukogule esitatakse kaebus ACERi otsuse peale, mis käsitleb järgmise päeva või päevasisest CCMi, on apellatsiooninõukogu otsuses, millega see otsus jäeti muutmata, lõplikult kindlaks määratud ACERi seisukoht selle metoodika suhtes pärast seda, kui nimetatud komisjon on asjaomase olukorra faktilisi ja õiguslikke asjaolusid põhjalikult analüüsinud, lähtudes tema otsuse tegemise ajal kohaldatavast õigusest.

83      Eeltoodud hinnangutest tuleneb, et ACER võttis lõplikult vastu CCMi, mille õiguspärasus on käesoleva vaidluse raames vaidlustatud, kuupäeval, mil apellatsiooninõukogu tegi oma otsuse, millega kinnitati Core CCRi järgmise päeva ja päevasisese CCMi õiguspärasust, mille ACER oli algses otsuses heaks kiitnud, see tähendab 11. juulil 2019.

84      Sellest järeldub, et määruse 2019/943 artiklite 14–16 jõustumise ja kohaldamise kuupäeval, see tähendab 4. juulil 2019, ei olnud ACER veel lõplikult vastu võtnud Core CCRi järgmise päeva ja päevasisest CCMi. Seega tuleb käesolevas asjas kõne all olevat olukorda, nagu see on määratletud eespool punktis 80, analüüsida kui tulevast õiguslikku olukorda ja seega uut olukorda või vähemalt sellist, mis tekkis, kuid ei ole lõplikult selge varasemate õigusnormide alusel eespool punktis 78 viidatud kohtupraktika tähenduses, ning nendes artiklites sätestatud uusi materiaalõigusnorme, mis samal ajal kehtisid, tuli vahetult kohaldada.

85      Järelikult oli apellatsiooninõukogu oma otsuse tegemise ajal kohustatud kontrollima, kas selliste CCMide vastuvõtmist reguleerivaid uusi eeskirju, mille ACER oli algses otsuses heaks kiitnud, saab õiguspäraselt kinnitada, võttes arvesse määruse 2019/943 artiklites 14–16 ette nähtud uusi eeskirju, mis reguleerivad selliste CCMide vastuvõtmist, kuna need olid juba kohaldatavad (vt eespool punkt 79).

86      Mis tahes muu lahendus võiks viia paradoksaalse olukorrani, kus ACER võib vajaduse korral apellatsiooninõukogu kaudu võtta õiguskorras kasutusele metoodikad, mis nende lõpliku vastuvõtmise hetkel ühelt poolt põhinevad õigusnormidel, mis ei ole enam kohaldatavad, ja teiselt poolt ei ole kooskõlas uute õigusnormidega, mis on vahepeal muutunud kohaldatavaks.

87      Kõiki eeltoodud hinnanguid arvestades tuleb tõdeda, et apellatsiooninõukogu rikkus oma otsuses õigusnormi, kui ta ei kontrollinud, kas Core CCRi järgmise päeva ja päevasisene CCM, mille ACER oli algses otsuses heaks kiitnud, olid kooskõlas määruse 2019/943 artiklite 14–16 nõuetega – millele hageja viitas konkreetselt oma asutusesiseses apellatsioonkaebuses sellele nõukogule –, kuna need olid kohaldatavad. Ainult vastus sellele küsimusele võimaldas apellatsiooninõukogul kohaldatavate uute materiaalõigusnormide alusel, mis tulenevad määruse 2019/943 artiklitest 14–16, teha otsuse anda Core CCRi järgmise päeva ja päevasisese CCMi vastuvõtmine ACERile, et ta saaks need nimetatud eeskirjadega kooskõlla viia või kinnitada ACERi poolt heaks kiidetud CCMide õiguspärasust otsusega, mis asendaks siis algse otsuse.

88      Seega tuleb nõustuda teise väitega, et apellatsiooninõukogu rikkus oma otsuses õigusnormi seoses kõnealusele olukorrale kohaldatava õiguse kindlaksmääramisega, mis võis mõjutada selle otsuse põhjendatust.

89      Järelikult tuleb apellatsiooninõukogu otsus tühistada, ilma et oleks isegi vaja analüüsida teisi hageja esitatud väiteid ja etteheiteid.

 Kohtukulud

90      Vastavalt kodukorra artikli 134 lõikele 1 on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud.

91      Kuna ACER on kohtuvaidluse peamises osas kaotanud, tuleb kohtukulud vastavalt hageja nõudele välja mõista ACERilt.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ÜLDKOHUS (teine koda laiendatud koosseisus)

otsustab:

1.      Tühistada Euroopa Liidu Energeetikasektorit Reguleerivate Asutuste Koostöö Ameti (ACER) apellatsiooninõukogu 11. juuli 2019. aasta otsus A-003-2019.

2.      Jätta hagi ülejäänud osas vastuvõetamatuse läbi vaatamata.

3.      Mõista kohtukulud välja ACERilt.

Tomljenović

Kreuschitz

Schalin

Škvařilová-Pelzl

 

      Nõmm

Kuulutatud avalikul kohtuistungil 7. septembril 2022 Luxembourgis.

Allkirjad


*      Kohtumenetluse keel: saksa.