ESIALGNE TÕLGE

ESIMESE ASTME KOHTU OTSUS (esimene koda)
21. aprill 2004 (1)

„Ühenduse institutsiooni vahepealsel ajal surnud liikme lahutatud abikaasa – Ülalpidamistoetus – Endiste abikaasade vaheline suuline kokkulepe – Kokkuleppe vormile ja selle olemasolu kinnitavatele tõenditele kohaldatav õigus (Euroopa ühenduste ametnike personalieeskirjade VIII lisa artikkel 27)”

Kohtuasjas T-172/01,

M, elukoht Ateena (Kreeka), esindajad G. Vandersanden ja H. Tagaras, advokaadid,

hageja,

versus

Euroopa Ühenduste kohus, esindaja Schauss, keda abistas advokaat T. Papazissi, kohtudokumentide kättetoimetamise aadress Luxembourgis,

kostja,

mille esemeks on taotlus tühistada hagejale tema endise abikaasa surma järel toitjakaotuspensioni määramisest keeldumise otsus,

EUROOPA ÜHENDUSTE

ESIMESE ASTME KOHUS (esimene koda),

koosseisus: esimees A. W. H. Meij, kohtunikud N. J. Forwood ja H. Legal,

kohtusekretär: ametnik I. Natsinas,

arvestades kirjalikus menetluses ja 14. mai 2003.,aasta kohtuistungil esitatut,

on teinud järgmise

otsuse

Vaidluse õiguslik raamistik

1

Nõukogu 25. juuli 1967. aasta määruse 422/67/EMÜ, 5/67/EURATOM, komisjoni presidendi ja liikmete ning Euroopa Kohtu presidendi, kohtunike, kohtujuristide ja kohtusekretäri rahaliste tasude kindlaksmääramise kohta (EÜT 1967, 187, lk 1) artikli 15 lõige 7, mida on muudetud nõukogu 19. mai 1981. aasta määruse (EURATOM, ESTÜ, EMÜ) nr 1416/81 (EÜT L 142, lk 1) artikli 2 lõikega 3, (edaspidi „rahaliste tasude kord”) kehtestab ülalmainitud institutsioonide liikmete kaudu õigustatud isikute rahalised õigused analoogiliselt Euroopa ühenduste ametnike personalieeskirjade (edaspidi „personalieeskirjad”) VIII lisa artiklitega 22, 27 ja 28.

2

Personalieeskirjade VIII lisa artikkel 27 sätestab:

„Ametniku või endise ametniku lahutatud naisel on õigus saada käesolevas peatükis määratletud toitjakaotuspensioni, kui ta võib oma endise abikaasa surma korral tõendada, et tal on õigus saada endiselt abikaasalt ülalpidamistoetust kas kohtuotsuse või siis tema ja tema endise abikaasa vahelise kokkuleppe alusel.

Toitjakaotuspension ei või siiski ületada ülalpidamistoetuse summat, mida maksti endise abikaasa surma ajal ja mida on kohandatud personalieeskirjade artiklis 82 sätestatud korras.

[…]”

Vaidluse taust

3

Hageja abiellus 1981. aastal härra M-ga, kes ajavahemikus 1983-1997 oli Euroopa Kohtu kohtunik. Nende abielu lahutati esimeses astmes 26. veebruaril 1997, seda kinnitas lõplik kohtuotsus 14. juulist 1998. Kiriklik lahutuse tõend, mis on Kreekas vajalik kiriklike abielude lahutamiseks, anti 4. märtsil 1999.

4

Härra M edastas 15. märtsi 1999. aasta faksiga Euroopa Kohtu personaliosakonda ametliku tõendi lahutuse kohta.

5

Euroopa Kohtu personaliosakonna juhataja poolt institutsiooni rahandusosakonna juhatajale 2. juunil 1999 saadetud kiri pealkirjaga „Kohtunik [M] vanaduspension” ütleb järgmist:

„Kohtunik M teatas meile just, et ta [on] lahutatud [alates] 26. veebruarist 1997. Kiriklik lahutus kuulutati välja 4. märtsil 1999.

Muuhulgas kinnitas ta Pr [K] vahendusel, et tema abikaasale ei makstud mingit ülalpidamistoetust. ”

6

22. septembril 1999 omakäeliselt koostatud testamendi järgi määras hr M oma venna kogu oma vara ainupärijaks. Ateena (Kreeka) Monomeles Protodikeio (ühe kohtunikuga esimese astme kohus) sekretäri 31. augusti 2000. aasta tõend tõendab, et kadunu vend on kogu tema vara testamendijärgne ainupärija.

7

Hr M suri 23. märtsil 2000.

8

Ühenduse institutsiooni endise liikme lahutatud abikaasana taotles Pr M 18. juuli 2000. aasta kirjaga Euroopa Kohtu administratsioonilt talle toitjakaotuspensioni määramist kadunud hr M surma alusel. Selles kirjas viitas hageja tema ja hr M vahelisele kokkuleppele „ülalpidamistoetuse kohta, mida [tema] abikaasa [olevat] hakanud täitma isegi enne lahutuse kuulutamist”.

9

5. oktoobri 2000. aasta kirjaga vastas Euroopa Kohtu administratsioon, et hagejale võib rahaliste tasude korra artikli 15 järgse toitjakaotuspensioni määrata vaid siis, kui ta tõendab, et tal oli õigus saada endiselt abikaasalt ülalpidamistoetust kas kohtuotsuse või siis tema ja kadunud hr M vahelise kokkuleppe alusel.

10

Pr M vastas 8. novembri 2000. aasta kirjaga, et hr M olevat ise teinud ettepaneku talle maksta igakuiselt 200 000 Belgia franki (5 957,87 eurot), mille pr M oli vastu võtnud.

11

Hageja sõnul olevat hr ja pr M vahel sellekohane suuline kokkulepe sõlmitud 1999. aasta kevadel Ateenas endiste abikaasade vahel toimunud kohtumise käigus, kus osales ka hr O.

12

Oma väidete toetuseks lisas pr M oma 8. novembri 2000. aasta kirjale kaks notari juuresolekul hr O ja hr P poolt vastavalt 6. ja 7. novembril 2000. aastal vande all tehtud avaldust.

13

Hr O kinnitas oma avalduses, et ta osales mõni nädal pärast lahutuse lõplikku kuulutamist endiste abikaasade vahelisel kohtumisel, mille käigus nõustus pr M sellega, et hr M maksab talle igakuiselt ülalpidamistoetust summas 200 000 Belgia franki.

14

Hr P kinnitas oma avalduses, et ta on isiklikult vähemalt ühe korra näinud, kuidas kolmas isik andis pr M-le hr M poolt rahasumma, mille kohta pr M olevat talle öelnud, et tegu on ülalpidamistoetuse maksmisega.

15

5. märtsi 2001. aasta kirjaga palus Euroopa Kohtu finantskontrolör personalidirektorilt selgitusi asjaoludest, mis võiksid õigustada pr M-le toitjakaotuspensioni maksmist. Ta viitas eespool osundatud Euroopa Kohtu personaliosakonna juhataja 2. juuni 1999. aasta kirjale. Finantskontrolör uuris nimelt seda, kas esineb mingeid pangadokumente väidetava ülapidamistoetuse maksmise kohta.

16

Toitjakaotuspensionitaotluse kaudse rahuldamata jätmise järel esitas hageja selle otsuse peale 23. märtsil 2001 kaebuse.

17

Euroopa Kohtu kaebuste lahendamise komitee jättis selle kaebuse 29. mail 2001 rahuldamata, kuna pr M ei olnud õiguslikult piisavalt tõendanud, et tal oli õigus saada endiselt abikaasalt ülalpidamistoetust kas kohtuotsuse või kokkuleppe alusel. Ühest küljest ei kinnitanud otsuse järgi kahte esitatud notariaalset avaldust ükski teine kirjalik ega ka muu tõend väidetava kokkuleppe olemasolu, selle kokkuleppe alusel kinnitatud toetuse summa või selle kokkuleppe täitmise kohta. Teisest küljest mainis see otsus, et natuke aega pärast kirikliku lahutuse kuulutamist 4. märtsil 1999 olevat hr M teatanud Euroopa Kohtu personaliosakonnale, et „tema abikaasale ei makstud mingit ülalpidamistoetust”; seda avaldust hiljem tagasi ei võetud. Kaebuste lahendamise komitee järeldas selle põhjal, et pr M ei täitnud personalieeskirjade VIII lisa artikli 27 tingimusi toitjakaotuspensioni väljamaksmiseks.

18

Pr M esitas selle rahuldamata jätmise otsuse peale tühistamishagi, mis jõudis esimese astme kohtu kantseleisse 26. juulil 2001.

Menetlus esimese astme kohtus

19

Esimese koja esimehe B. Vesterdorf'i põhjendatud takistuse tõttu menetluses osaleda määrati esimese astme kohtu presidendi 21. septembri 2001. aasta otsusega kohtunik A. W. H. Meij teda asendama.

20

Kostja esitas oma vastuse 11. oktoobril 2001.

21

Hr M vend saatis omal algatusel 18. detsembri 2001. aasta kirjaga kostjale rea dokumente, mida ta pidas oluliseks tõe väljaselgitamisel.

22

Kostja esitas esimese astme kohtus mõned hr M venna poolt edastatud dokumendid lisana 16. jaanuaril 2002 esitatud vasturepliigile. Kostja palus vasturepliigis esimese astme kohtul kutsuda hr T tunnistajaks.

23

Kirjaliku menetluse lõppemise järel esitas hageja 15. veebruari 2002. aasta kirjaga uued notariaalsed avaldused vastavalt 6. ja 7. veebruarist 2002 abikaasade M-de vahelise abielulahutusmenetluse, hr M väidetava nõusoleku maksta oma endisele abikaasale ülalpidamistoetust ja selle toetuse maksmise tingimuste kohta.

24

Kuna kohtunik Moura Ramos ei saanud põhjendatud takistusel (esimese astme kohtu kohtuniku ametikohustuste lõppemise tõttu) menetluses osaleda, määras esimese astme kohtu president esimese astme kohtu kodukorra artikli 32 lõike 3 alusel kohtunik N. J. Forwood'i koosseisu täiendama.

25

Ettekandjaks oleva kohtuniku ettekande põhjal otsustas esimese astme kohus (esimene koda) avada suulise menetluse ja, andes pooltele võimaluse märkuste esitamiseks, kuulata tunnistajatena ära hr O ja hr T.

26

Esimese astme kohus kutsus 11. märtsi 2003. aasta kirjaga osapooli esitama 15 päeva jooksul oma märkused selle uurimistoimingu kohta.

27

Hageja rõhutas 24. märtsi 2003. aasta kirjas, et hr O ärakuulamine on hädavajalik, ent hr T ärakuulamise osas laseb ta esimese astme kohtul ise otsustada.

28

Esimese astme kohus (esimene koda) otsustas 3. aprilli 2003. aasta määrusega tunnistajatena ära kuulata hr O ja hr T seoses võimaliku endiste abikaasade vahelise kokkuleppega, millega hageja sõnul määrati talle ülalpidamistoetus hr M poolt, ning selle toetuse säilimisest kuni hr M surmani.

29

14. mail 2003 toimunud kinnisel istungil enne samal päeval esitatud poolte kohtukõnesid kuulati kodukorra artiklites 65-76 toodud tingimustes tunnistajatena ära hr O ja hr T.

30

Samuti kinniseks kuulutatud kohtuistungil kuulati ära poolte kohtukõned ja nende vastused esimese astme kohtu küsimustele.

31

Selle kohtuistungi järel otsustas esimese astme kohus suulist menetlust mitte veel lõpetada, et teha kindlaks, kas talle on teada kõik otsustamiseks vajalikud asjaolud või kas täiendavad uurimistoimingud või menetlust korraldavad toimingud on vajalikud.

32

Lõpuks leidis esimese astme kohus, et toimikus olevad materjalid, poolte argumentatsioon ning 14. mai 2003. aasta istungil saadud tunnistused on piisavalt selgitusi andnud. Nimelt ei pidanud esimese astme kohus vajalikuks tõe väljaselgitamisel teiste tunnistajate ärakuulamist, kuna sellega seonduvad poolte taotlused ei viidanud asjaoludele, mis võiksid mõjutada esimese astme kohtu hinnangut toimiku asjakohastele asjaoludele.

33

Selle tagajärjel lõpetas esimese koja esimees 23. oktoobri 2003. aasta otsusega suulise menetluse ja andis asja nõupidamisele.

Poolte nõuded

34

Hageja palub esimese astme kohtul:

–

tühistada vaidlustatud otsus;

–

tunnustada tema õigust saada toitjakaotuspensioni;

–

määrata selle pensioni summaks 200 000 Belgia franki kuus (4957,87 eurot);

–

jätta kohtukulud kostja kanda.

35

Kostja palub esimese astme kohtul:

–

jätta hagi kui põhjendamatu rahuldamata;

–

jätta kohtukulud hageja kanda.

Tõendite vastuvõetavus kodukorra artikli 48 lõike 1 valguses

36

Kohtuistungi ajal vaidlustas hageja kostja vasturepliigi lisas toodud dokumentaalsete tõendite vastuvõetavuse.

37

Ka kostja vaidlustas hageja 15. veebruari 2002. aasta kirjas pakutud tõendite (kahe uue notariaalse avalduse) vastuvõetavuse.

38

Esimese astme kohus meenutab, et kodukorra artikli 48 lõige 1 sätestab:

„Pooled võivad esitada oma argumentide kinnitamiseks täiendavaid tõendeid repliigis ja vasturepliigis. Pooled peavad tõendite hilist esitamist põhjendama.”

39

Selle sätte ettekirjutustele vastavad kostja vasturepliigi lisas esitatud tõendid: hr M omakäeliselt koostatud testament 22. septembrist 1999, Ateena esimese astme kohtu tõend pärimise kohta ning hr M pangaväljavõtted ja maksekorraldused.

40

Hr M vend saatis need dokumendid kostjale 18. detsembri 2001. aasta kirjaga, seega 11. oktoobri 2001. aasta kostja vastuse järgselt. Seetõttu ei saanud kostja neid esitada koos kostja vastusega.

41

Seega oli kostjal õigus lisada vasturepliigile need hr M vennalt saadud dokumendid, mille algupära hageja ei vaidlustanud.

42

Järelikult tuleb need dokumendid tõenditena esimese astme kohtus vastu võtta.

43

Seevastu tuleb kui hilinenud tagasi lükata hageja poolt pärast kirjaliku menetluse lõppu tema 15. veebruari 2002. aasta kirjas esitatud tõendid (kaks notariaalset avaldust 6. ja 7. veebruarist 2002).

44

Isegi kui õiglase menetluse nõuded võiksid viia esimese astme kohtu selleni, et tõendeid lubatakse esitada ka pärast vasturepliiki, kohaldatakse seda nõuet vaid siis, kui tõendeid esitada sooviv isik ei saanud neid tõendeid enne kirjaliku menetluse sulgemist omada või kui vastaspoole hilinenud tõendite esitamine õigustaks toimiku täiendamist võistlevuse põhimõtte tagamiseks.

45

Ühest küljest ei viita miski sellele, et hageja ei oleks saanud neid kahte notariaalset avaldust esitada koos hagiavaldusega, pidades silmas pakutud tunnistajate isikuid ja asjaolusid, mille osas esimese astme kohus oleks pidanud nad ära kuulama.

46

Teisest küljest, isegi kui nende tõendite eesmärk on olla vastukaaluks vasturepliigile lisatud tõenditele, ei puuduta viimased hageja pakutud tõendid uusi selles hilises staadiumis toimikusse võetud asjaolusid ega hr M testamendi sätteid, vaid pigem endiste abikaasade vaheliste suhete üldist konteksti ja hr M makstud ülalpidamistoetust. Need küsimused olid esitatud juba menetluse alguses ning nende asjakohasus ei ilmnenud alles pärast vasturepliigis esitatud tõendeid.

Sisu kohta

47

Oma hagi toetuseks esitab hageja kolm õiguslikku alust, mis tulenevad vastavalt kohtueelse menetluse vigadest, vaidlustatud keeldumisotsuse ebapiisavast põhjendusest ja seda otsust läbivast õiguslikust eksimusest.

Esimene õiguslik alus, mis tugineb kohtueelse menetluse vigadele

Poolte argumendid

48

Hageja heidab kostjale ette, et too ei olnud ühelgi hetkel kohtueelses menetluses palunud hagejal esitada tõendeid või muid asjaolusid, mis võimaldaks kinnitada hageja versiooni tõepärasust.

49

Kostja vastab, et tal ei olnud kohustust nõuda mingit kindlat dokumenti, vaid piisas kutsuda hagejat – mida ta väidetavalt oligi oma 5. oktoobri 2000. aasta kirjas teinud – esitama dokumente, mis tõendavad tema õigust saada ülalpidamistoetust kehtivas õiguslikus kontekstis.

Esimese astme kohtu hinnang

50

Hageja peab omal algatusel esitama kõik tõendid, mis tema arvates on vajalikud ja piisavad, et tõendada personalieeskirjade VIII lisa artikli 27 esimese lõigu tähenduses oma õigust ülalpidamistoetusele, mis tal tema väitel oli väidetava kokkuleppe alusel.

51

Seega isegi kui Euroopa Kohtu personaliosakonna juhataja 5. oktoobri 2000. aasta kiri, millega kutsutakse huvitatut isikut esitama tema õigust ülalpidamistoetusele tõendavad dokumendid, ei täpsustanud esitatavate dokumentide täpset olemust, oli see kiri siiski piisavalt täpne ning tegemist ei ole menetlusveaga.

52

Pealegi olnuks sobimatu kutsuda hagejat esitama oma pensionitaotluse toetuseks kindlaid tõendeid, kuna, nagu hageja isegi kolmanda õigusliku aluse juures märgib, kõik tavapäraselt nii kohaldatava siseriikliku õiguse kui ka kodukorra järgi tunnustatavad tõendid on sellega seoses vastuvõetavad.

53

Seega tuleb esimene õiguslik alus tagasi lükata.

Teine õiguslik alus, mis tugineb vaidlustatud keeldumisotsuse ebapiisavale põhjendamisele

Poolte argumendid

54

Hageja väidab, et kostja ei saaks ilma muu põhjenduseta, välja arvatud takistada igasugust vaidlustatud otsuse kohtulikku järelevalvet, pidada toitjakaotuspensioni taotluse toetuseks esitatud hr O ja hr P notariaalseid avaldusi ebapiisavateks.

55

Vaidlustatud keeldumisotsus on sellega seoses kahekordselt põhjendamata, pidades silmas hr O ja hr P tuntud ja laitmatut moraalset palet. Kostja ei selgita kuskil, miks oleks hageja pidanud esitama nende isikute avalduste toetuseks kirjalikke tõendeid.

56

Igal juhul viitab hageja vastuolule, mis esines kostjapoolse ülalpidamistoetuste alaste suuliste kokkulepete kehtivuse tunnustamise ja tema nõudmise vahel esitada kirjalikke tõendeid sellise kokkuleppe olemasolu tõendavate notariaalsete avalduste toetuseks.

57

Kostja kinnitab, et vaidlustatud otsus oli piisavalt põhjendatud, kuna hageja sai aru, miks jäeti rahuldamata tema taotlus toitjakaotuspensioni saamiseks, ja et see põhjendus võimaldab kohtunikul otsuse seaduslikkust kontrollida.

58

Notariaalsete avalduste autorite moraalsest palgest ei saa tuleneda neile avaldustele automaatselt antud tõendusvõime või et ühenduse administratsioon peab ilma täiendava uurimiseta rahulduma selliste avaldustega iga kord, kui personalieeskirjade alusel esitatakse taotlus kulude tagasimaksmiseks või rahaliste maksete tegemiseks.

59

Lõpuks ei ole vastuoluline tunnistada võimalust ülalpidamistoetuse õiguse tekkimiseks suulise kokkuleppe abil ja ühtlasi nõuda kirjalikku tõendit kolmandate isikute tehtud avalduste kinnitamiseks. Kuigi Kreeka õigus, mis hageja sõnul reguleerib kõnealuste kokkulepete vormi, ei nõua nende kehtivuseks kirjalikku vormi, võimaldab see õigus nende olemasolu ilma kirjalike tõendite esitamiseta tõendada siiski vaid piiritletud juhtudel.

Esimese astme kohtu hinnang

60

Euroopa Kohtu kaebuste lahendamise komitee võimaldas nii hagejal kui ka esimese astme kohtul tuvastada vaidlustatud otsuse aluseks olnud faktilised ja õiguslikud asjaolud, kui komitee leidis, et hr O ja hr P poolt Ateena notari juures vande all tehtud avaldused on ilma ühegi kinnitava tõendi või asjaoluta ebapiisavad, et tõendada toitjakaotuspensioni maksmist õigustava ülalpidamistoetuse olemasolu.

61

Pealegi tuleb meenutada, et põhjendamiskohustus on kohustuslik vorminõue, mida tuleb eristada vaidlustatud otsuse sisulist seaduslikkust puudutavast põhjenduste õigsusest (Euroopa Kohtu 22. märtsi 2001. aasta otsus kohtuasjas C-17/99: Prantsusmaa v. komisjon, [2001] EKL, lk I-2481, punkt 35).

62

Selles osas, kus hageja heidab kostjale ette hr O ja hr P notariaalsete avalduste tõendusjõu liiga kiiret eitamist eriti nende tunnustatud moraalse palge valguses, on esitatud tõendite valest hindamisest tulenev kaebus tegelikkuses kriitika vaidlustatud otsuse sisulise põhistatuse suhtes.

63

Sama kehtib ka väidetavale vastuolule suulise kokkuleppe kehtivuse ja kirjalike tõendite nõudmise vahel, mis tõendatuks osutumise korral kujutaks endast õiguslikku viga, mitte aga ebapiisavat põhjendust.

64

Seega tuleb neid kaebusi hinnata kolmanda õigusliku aluse kontrollimise raames, mille käigus uuritakse, kas Euroopa Kohtu kaebuste lahendamise komitee leidis õigustatult, et hr O ja hr P notariaalsed vande all tehtud avaldused üksi ei tõenda hageja õigust kokkuleppega kehtestatud ülalpidamistoetusele oma endiselt abikaasalt.

65

Neis tingimustes tuleb teine õiguslik alus tagasi lükata.

Kolmas õiguslik alus, mis tugineb õiguslikule veale kostjaks oleva institutsiooni keeldumises pidada tõendatuks hageja õigust personalieeskirjade VIII lisa artikli 27 tähenduses kokkuleppega sätestatud ülalpidamistoetusele

66

Vaidlustatud otsuse sisulise põhjendatuse hindamiseks tuleb kindlaks määrata, kas võib lugeda tõendatuks pr M õigust endiste abikaasade vahelise suulise kokkuleppega kehtestatud ülalpidamistoetusele, mida hr M oma surma ajal oli kohustatud oma endisele abikaasale maksma. Selline ülalpidamistoetus annaks oma summa ulatuses õiguse pr M-le saada personalieeskirjade VIII lisa artikli 27 alusel toitjakaotuspensioni.

67

Esiteks tuleb kindlaks määrata, kas väidetavat kokkulepet oleks seaduslikult saanud suulises vormis sõlmida.

Ülalpidamistoetuse suulise kokkuleppega määramise seaduslikkus personalieeskirjade VIII lisa artikli 27 esimese lõigu raames

68

Esiteks tuleb kindlaks määrata õigus, mis reguleerib tingimusi, millal hr ja pr M võisid ülalpidamistoetust määrava kokkuleppe sõlmida suuliselt.

69

Pooled on nõus, et see küsimus tuleb lahendada vastavate Kreeka tsiviilõiguse sätete alusel.

70

Esimese astme kohus meenutab sellega seoses, et ühenduse õiguse sätet – nagu on käesolevas asjas kohaldatav personalieeskirjade VIII lisa artikli 27 esimene lõik, kuna sellele viitab rahaliste tasude korra artikli 15 lõige 7 –, mis otseselt ei viita liikmesriikide õigusele selle tähenduse ja ulatuse kindlaksmääramiseks, tuleb tavaliselt tõlgendada eraldiseisvalt, lähtudes sätte kontekstist ja kõnealuse regulatsiooni eesmärgist (esimese astme kohtu 18. detsembri 1992. aasta otsus kohtuasjas T-42/90: Díaz García v. parlament, [1992] EKL, lk 2619, punkt 36).

71

Sellegipoolest võib ka otsese viite puudumise korral olla ühenduse õiguse kohaldamisel vajalik viidata liikmesriikide õigusele, kui ühenduse kohtunik ei suuda ühenduse õigusest või selle üldpõhimõtetest leida kriteeriume, mis võimaldaksid tal iseseisva tõlgenduse käigus täpsustada ühenduse õiguse sätte sisu ja ulatust (eespool viidatud kohtuasi Díaz García v. parlament, punkt 36).

72

Käesolevas asjas ei saa personalieeskirjade VIII lisa artikli 27 esimese lõigu tähenduses mõistet „ülalpidamistoetus[…] […] tema ja tema endise abikaasa vahelise kokkuleppe alusel” iseseisvalt ühenduse õiguse alusel tõlgendada. Endiste abikaasade vahel kokkulepitud ülalpidamiskohustuse mõiste tuleneb kohaldatava tsiviilõiguse alusel kuulutatud abielulahutuse otsuse varalistest tagajärgedest.

73

Seega tuleb hinnata ühenduse teenistuja või käesolevas asjas ühenduse institutsiooni endise liikme lahutatud abikaasale ülalpidamistoetust määrava kokkuleppe kehtivustingimusi abielulahutuse tagajärgi reguleeriva seaduse ehk käesoleval juhul Kreeka seaduse alusel, mille järgi abielulahutus kuulutati (vt selle kohta Euroopa Kohtu 17. mai 1972. aasta otsus kohtuasjas 24/71: Meinhardt v. komisjon, [1972] EKL, lk 269, punkt 6).

74

On tõsi, et asjakohased Kreeka tsiviilseadustiku sätted lubavad abielulahutuse korral määrata endisele abikaasale ülalpidamistoetuse endiste abikaasade vahelise suulise kokkuleppega.

75

Seega võis hr M suulise kokkuleppega õigustatult määrata pr M kasuks ülalpidamistoetuse.

76

Kuna selline suuline kokkulepe on selles vormis kohaldatava siseriikliku õiguse alusel kehtiv, tuleb hinnata, kas käesolevas asjas võib lugeda selle kokkuleppe olemasolu ilma kirjalike tõenditeta tõendatuks tunnistajate ütluste põhjal.

Tunnistajate ütluste vastuvõetavus väidetava kokkuleppe olemasolu tõendamiseks

– Poolte argumendid

77

Hageja leiab, et õigust ülalpidamistoetusele, mis talle määrati kokkuleppega personalieeskirjade VIII lisa artikli 27 esimese lõigu tähenduses, võib tõendada iga tavapäraselt Kreeka õiguse või kohtu kodukorraga lubatud tõendiga.

78

Käesolevas asjas nõuab Kreeka tsiviilkohtumenetluse seadustiku artikli 393 lõige 1 kirjalikku tõendit ja välistab tunnistajate ütlused, et tõendada rahalist kohustust puudutavat kokkulepet summas, mis uute sätetega tõsteti 1467,35 eurolt 5869,41 eurole.

79

Sellegipoolest lubab sama seadustiku artikkel 394 tunnistajate ütlusi kui tõendeid seda summat ületavate kokkulepete osas, kui:

–

esineb tõendusjõudu omavast dokumendist tulenev kirjaliku tõendi algus;

–

kirjalikku tõendit on materiaalselt või moraalselt võimatu saada;

–

tõendatakse kirjaliku tõendi juhuslikult kaotamine;

–

lepingu koostamist ümbritsevad erilised asjaolud õigustavad tunnistajate ütluste kui tõendite kasutamist.

80

Käesolev olukord sobib nii teise kui ka neljanda erandi alla. Igasugune „läbirääkimine” pr M poolt ülalpidamistoetuse summa või muude üksikasjade nagu maksmise sageduse, viisi või kirjaliku dokumendi koostamise üle oli välistatud, sest see võinuks halvendada hr M kriitilist terviseseisundit pr M-ga kohtumise ajal.

81

Kostja arvates võivad väidetava kokkuleppe olemasolu tõendamiseks lubatavad tõendid tuleneda ühest küljest sätetest, mis on vastu võetud personalieeskirjades ettenähtud rahaliste kohustuste maksmise alal ning sisalduvad kõnealusel ajal kehtinud 21. detsembri 1977. aasta Euroopa Ühenduste üldeelarve suhtes kohaldatavas finantsmääruses (EÜT L 356, lk 1), ning teistest küljest Kreeka õiguse sätetest, mis käsitlevad abielulahutuse korral ülalpidamistoetust kehtestava kokkuleppe tõendamist.

82

Kostja märgib, et isegi kui Kreeka õigus lubab luua suulise kokkuleppega õiguse ülapidamistoetusele abielulahutuse korral, nõuab see siiski kirjalikku tõendit poolte koostatud dokumendi näol selliste kokkulepete puhul, mille rahalise kohustuse summa on seaduses määratud piirist kõrgem, nagu oli kõnealuses asjas.

83

Notari juures koostatud hr O ja hr P avaldused ei ole kirjalikuks tõendiks Kreeka tsiviilkohtumenetluse seadustiku artikli 393 lõike 1 tähenduses. Need kaks dokumenti saaksid vaid täiendada kirjaliku tõendi algust.

84

Igal juhul ei kohusta tunnistajate ütluste kui tõendite formaalne vastuvõetavus kohtunikku nende sisu tunnustama. Kohtunik hindab vabalt ja iseseisvalt nende usutavust ning kohtunik ei pea õigustama nende võimalikku mittearvestamist.

– Esimese astme kohtu hinnang

85

Endiste abikaasade M-de lahutuse tõttu pr M-le kadunud hr M-lt ülapidamistoetust kehtestava suulise kokkuleppe olemasolu tõendite vastuvõetavust reguleerivad põhimõtted tulenevad samal põhjusel, nagu ka sellise kokkuleppe kehtivuse tingimused, Kreeka õigusest (vt selle kohta eespool viidatud kohtuasi Meinhardt v. komisjon, punkt 12).

86

Kuna Kreeka õigus ei alluta ülalpidamistoetust kehtestava kokkuleppe kehtivust kirjaliku tõendi olemasolule, ei saa esimese astme kohus kõrvale heita tõendit, mis on kohaldatava Kreeka õiguse järgi vastuvõetav seaduslikult suulises vormis sõlmitud kokkuleppe olemasolu tõendamiseks.

87

Isegi kui väidetava kokkuleppe olemasolu tõendamiseks vajalike tõendite vastuvõetavust reguleerib Kreeka õigus, peab sellegipoolest esimese astme kohus, lahendades personalieeskirjade VIII lisa artikli 27 esimese lõike kohaldamisest tuleneva toitjakaotuspensioni määramisest keeldumise tühistamiseks esitatud hagi, selle sätte täpse kohaldamise tagamiseks kontrollima, kas kõik siseriikliku õigusega nõutavad eeldused on täidetud (vt selle kohta eespool viidatud kohtuasi Meinhardt v. komisjon, punkt 12).

88

See kohustus eeldab esimese astme kohtu kodukorra sätetest ja tõendeid reguleerivatest üldpõhimõtetest kinnipidamist, eriti tõendiliikide ja seetõttu ka tunnistajate ütluste vastuvõetavuse, esitatud tunnistajate ärakuulamise ja nende ütlustes toodud asjaolude tõlgendamise osas. Nagu iga kohus, peab ka esimese astme kohus oma pädevust kasutama kooskõlas seda pädevust talle andvate õigusaktidega.

89

Vaidlust ei ole selles, et väidetav kokkulepe olevat kehtestanud ülalpidamistoetuse rahalise kohustuse näol summas, mis ületab Kreeka õigusega kehtestatud piiri, milleni Kreeka õigus lubas kokkuleppe tõendamist tunnistajate ütlustega.

90

Hageja väitis kohtuistungil sellegipoolest, ilma et kostja oleks talle selles osas vastu vaielnud, et tema endine abikaasa ei oleks kunagi nõustunud talle ülalpidamistoetuse maksmist määrava kokkuleppe kirjalikus vormis koostamisega.

91

Muuhulgas tuleb tunnistada, et endiste abikaasade vahelised suhted võivad sellises olukorras nagu käesolev teha väga keeruliseks ühele neist taotleda teiselt kirjalikku tõendit nendevahelise kokkuleppe sõlmimisest.

92

Sellest tulenevalt võib leida, et hagejal oli Kreeka tsiviilkohtumenetluse seadustiku artikli 394 teise taande tähenduses nii materiaalselt kui moraalselt võimatu saada tõendit väidetava kokkuleppe sõlmimise kohta.

93

Selle kokkuleppe tõendamiseks tuleb seega vastavate Kreeka õiguse ja kohtu kodukorra sätete alusel pidada vastuvõetavaks tunnistajate ütlusi. Tegelikult on käesolevas olukorras tunnistajate ütlused lubatud nii eespool viidatud Kreeka tsiviilkohtumenetluse seadustiku sätete alusel kui ka tulenevalt kodukorra artikli 65 punktist c.

94

Sellegipoolest võib esimese astme kohus sellisena vastu võtta vaid need tunnistajate ütlused, mille ta sai kooskõlas kodukorra artiklitega 65-76 korraldatud istungil 14. mail 2003. Sama teksti tähenduses ei ole tunnistajate ütlustena vastuvõetavad notari juures vande all antud hr O ja hr P avaldused, kuna neil avaldustel on kodukorra alusel vaid esitatud tõendite staatus.

Personalieeskirjade VIII lisa artikli 27 esimese lõike tähenduses pr M-le makstava ülalpidamistoetust kehtestava suulise kokkuleppe olemasolu

– Poolte argumendid

95

Hageja väidab, et hr M olevat endiste abikaasade vahel suuliselt sõlmitud ja hageja kasuks ülalpidamistoetuse kehtestanud kokkulepet täitnud, vaatamata hr M tervisehädadest tulenevatele raskustele. Kuna hr M ei tunnustanud pangaülekandeid, oli ta kokkuleppe täitmiseks kolmanda isiku vahendusel isiklikult pr M-le saatnud kaks makset sularahas.

96

Esimene makse oli toimunud juunis 1999 pärast hr M terviseseisundi ajutist paranemist hr P juhuslikul juuresolekul.

97

Kumbki neist vastavalt juunis ja septembris 1999 toimunud maksest oli väidetava toetuse nelja kuumakse suurune summa, s.o 800 000 Belgia frangile (19 831,48 eurot) vastav summa Kreeka drahmides.

98

Juunis 1999 toimunud makse ajal olevat hr M arvutanud kuumakseid alates 1. märtsist 1999, olgugi et abielulahutus ei olnud tolleks kuupäevaks veel lõplik. Septembris 1999 toimunud makse olevat sisaldanud ka oktoobri kuumakset.

99

Edasine maksete mittetoimumine olevat tulenenud hr M terviseseisundi tõsisest ja järsust halvenemisest. Ta olevat suurema osa sellest ajast veetnud välismaal ravil.

100

Sellegipoolest ei ole personalieeskirjade VIII lisa artikli 27 tähenduses ülalpidamistoetuse tegelik maksmine mingil juhul eelduseks õigusele toitjakaotuspensioni saada. Kohtuotsuse või eraõigusliku kokkuleppe alusel selle õiguse tunnustamisest piisab.

101

Igal juhul võimaldavad hageja pangaarvel täheldatavad jäljed koos hr O ja hr P notariaalsete avaldustega kahtlusteta kinnitada kuumaksete toimumist, nende pidevust, regulaarsust ja summat.

102

Kostja vaidleb vastu, et hageja esitatud tõendid ei kinnita piisavalt, et ta täidab personalieeskirjade VIII lisa artikli 27 tähenduses toitjakaotuspensioni saamise tingimusi.

103

Nagu nähtub selle sätte esimeses lõigus esinevast terminist „tõendada”, peab endisest abikaasast taotleja tõendama ülalpidamiskohustust kehtestava kokkuleppe olemasolu ja kehtivust ülalpidamiskohustuslase surma ajal. Nende tingimuste lõdvendamine oleks vastuolus eespool viidatud sättega ja EÜ asutamislepingu artiklis 274 ja finantsmääruse artiklis 2 kinnitatud usaldusväärse finantsjuhtimise põhimõttega.

104

Isegi kui hr M oli hagejale makseid teinud, on vaja kindlaks määrata nende õiguslik alus. Kirjaliku tõendi puudumisel saab selle aluse osas järelduse teha vaid kõigi asjaolude valguses. Väljavõtted hageja pangaarvest ei tõenda kuidagi väidetava kokkuleppe sisu või olemasolu.

105

Hr M tervisehädadega seoses, mis hageja sõnul põhjustasid ülalpidamistoetuse maksmise lõpetamise, märgib kostja, et hr M tervis ei takistanud tal isiklikult tema surmale eelnevatel nädalatel oma pangale maksekorraldusi andmast, vaatamata hageja poolt väidetud pangaülekannete mittetunnustamisele.

106

Dokumendid hr M pangatehingutest ega tema testament ei sisalda vähimatki viidet väidetavalt sõlmitud kokkuleppele. Arvestades selle tähtsust, summat ja ebatavalisust, on arusaamatu, et hr M ei pidanud vajalikuks oma pärijat ja teisi puudutatud isikuid teavitada pr M suhtes võetud kohustustest.

– Esimese astme kohtu hinnang

107

Vastavalt menetluse üldpõhimõtetele ja personalieeskirjade VIII lisa artikli 27 esimesele lõigule peab hageja tõendama esimese astme kohtule, et tal oli õigus oma endise abikaasa surma ajal saada temalt ülalpidamistoetust endiste abikaasade vahel sõlmitud kokkuleppe alusel.

108

Hr O tõendava olemusega tunnistus võimaldab esimese astme kohtul pidada tõendatuks, et 1999. aasta kevadel toimus hr ja pr M vahel kohtumine, mille käigus endised abikaasad leppisid kokku, et pr M saab oma endiselt abikaasalt 200 000 Belgia franki (4 957,87 eurot).

109

Sellega seoses täpsustas hr O, et talle ei meenu läbirääkimised ega arutlused summa üle, ent ta teab, et endised abikaasad vestlesid, ja et pr M oli nõustunud 200 000 Belgia frangiga.

110

Isegi kui esimese astme kohtu poolt ära kuulatud teine tunnistaja hr T leidis hr O viidatud asjaolud väga ebatõenäolised olevat, tuleb siiski tunnistada, et isegi kui hr T suhtles hr M-ga 1999. aasta kevadel pidevalt telefoni teel, ei olnud ta sellel ajal siiski Ateenas ega võinud teada asjaolusid ja hr M tegusid muul moel, kui viimane oleks pidanud vajalikuks talle neist rääkida. Asjaolu, et hr M ei rääkinud hr T-le neist asjadest, et tähenda seega tingimata, et kõnealune kohtumine ei oleks toimunud.

111

Sellegipoolest ei saa tuletada hr O tunnistustest, et tema poolt nenditud tahete kokkulangemist tuleks personalieeskirjade rakendamise eesmärgil tõlgendada kui kokkulepet, mille järgi hr M olnuks juriidiliselt kohustatud maksma pr M-le ülalpidamistoetust summas 200 000 Belgia franki (4 957,87 eurot), tunnustades seega pr M õigust sellisele toetusele.

112

Vaid esimese astme kohus saab Kreeka õiguse lepingute kategooriaid ja kõiki asjaolusid silmas pidades hinnata jutuajamist vahendatud tunnistaja ütlust, mis peale väidetava rahaülekande on ainus selge tõend endiste abikaasade väidetavast tahtest kehtestada nendevahelise kokkuleppega ülalpidamistoetus.

113

Sellega seoses tuleb märkida, et igasugune tahete kokkulangemine ei ole Kreeka õiguse järgi kokkulepe ja et see õiguskord nagu teisedki tunnistab erinevate nimetuste all nn viisakusakte, mis hõlmavad heast tahtest või viisakusest antud lubadusi, ilma et nende andja oleks võtnud õiguslikku kohustust midagi täita.

114

Käesoleva asja asjaolud tervikuna, eriti hr O ja hr T kokkulangevad tunnistused, ei võimalda pidada piisavalt tõendatuks hr M tahet võtta endale õiguslik kohustus maksta oma endisele abikaasale ülalpidamistoetust.

115

Sellise oletusega on esiteks vastuolus see, et hr ja pr M vaidlesid peaaegu kümme aastat kestnud lahutusprotsessi vältel, mille lõppedes sai hr M lõpliku lahutusotsuse ilme ühegi kohustuseta maksta oma endisele abikaasale ülalpidamistoetust.

116

Vaidlust ei ole muuhulgas selles, et lahutuse lõplikule kuulutamisele eelnenud kuue aasta jooksul ei elanud abikaasad koos ja selle ajavahemiku jooksul ei teinud hr M oma abikaasale ühtegi rahaülekannet.

117

Seega ei saa uskuda, et lahutuse kuulutamisest alates oli hr M võtnud endale kohustuse maksta ülalpidamistoetust, mida tal oli kuni selle hetkeni õnnestunud edukalt vältida.

118

Tõenäolisem selgitus on hr O tunnistuses, mille järgi hr M ettepanek oma endisele abikaasale raha maksta tulenes soovist oma südametunnistust rahustada ja käituda kooskõlas oma usuliste ja moraalsete veendumustega. Tuleb tunnistada, et selline abielu õiguslike kohustuste lõppedes tekkiv mure on siduva jõuta viisakusaktide põhjuseks.

119

Muuhulgas, nagu hr O oma tunnistuses märgib, oli hr M-l tavaks anda suures hulgas vabatahtlikke annetusi, eriti heategevusorganisatsioonidele. Selline käitumine viitab isiksusele, kes on pigem vabatahtlikult helde, kui allub pealesurutud piirangutele.

120

Teiseks tuleneb nii hr O tunnistusest kui ka hageja ütlustest selgelt, et hr M omistas erilist tähtsust sellele, et kokkulepe tema endise abikaasaga ei tuleks avalikuks ega omaks mõju tema suhetele, eriti finantssuhetele, kolmandate isikutega.

121

Hr O märgib nimelt hr M tahet, et tunnistaja ei räägiks kellelegi midagi sellest kohtumisest, kus ta osales, ja et keegi, eriti just tema pereliikmed, ei teaks, et ta andis oma endisele abikaasale raha. Sama tunnistaja sõnul olevat hr M teatanud, et ta tunneks end häbistatuna, kui kolmandatele isikutele saaks teatavaks tema võetud kohustus maksta oma endisele abikaasale midagi.

122

Need hr O ütlused kinnitavad pr M enda väiteid kohtuistungi ajast, et hr M ei oleks kunagi nõustunud endise abikaasade vahelise tehingu kirjaliku kinnitamisega.

123

Hr M poolt pidevalt väljendatud mure tehing salajas hoida leiab kinnitust ka asjaoludes, et hr M ei teavitanud talle pensioni maksvat ühenduse administratsiooni ega ka oma pangatehingute volinikku Luxembourgis hr T-d kunagi selle olemasolust ega maininud seda tehingut sõnagagi oma testamendis.

124

On mõeldamatu, et kui hr M kavatses võtta kohustuse maksta oma endisele abikaasale ülalpidamist nende lahutuse järel, jättis ta oma testamendis mainimata kohustuse, mis oleks tema pärandit hakanud koormama.

125

Sellega seoses tuleb täpsustada, et Kreeka tsiviilseadustiku kohaselt ei lõpe kohustus ülalpidamistoetust maksta kohustatud isiku surmaga.

126

Sellest ühtlasi nii mittekohustuslikust kui ka salajasest olemusest, mida hr M soovis endiste abikaasade M-de vahel toimunud tehingule anda, tuleneb tingimata, et see ei ole kohustuslik kolmandatele isikutele ja seega ka kostjaks olevale administratsioonile ega selle alusel ei saa kohtusse pöörduda.

127

Neis tingimustes võib seda tehingut vaadelda vaid kui puhast viisakusakti, mille hr M tegi pr M-le ja millega ta ei kavatsenud kunagi võtta õiguslikke kohustusi maksta ülalpidamistoetust, mille osas teda peetaks huvitatud isiku suhtes võlgnikuks kolmandate isikute või pädevate kohtute silmis.

128

Eelnevast tuleneb, et pr M õigust endiste abikaasade vahel sõlmitud kokkuleppega kehtestatud ülalpidamistoetusele hr M-lt tema surma hetkel ei ole tõendatud.

129

Endiste abikaasade M-de tahete kokkulangevuse puudumist siduvate õiguslike tagajärgede osas kinnitab vajaduse korral ka usutava tõendi puudumine hr M poolsest ülalpidamistoetust kehtestava kokkuleppe täitmisest.

130

Põhimõtteliselt võimaldavad suuliselt kokkulepitud ülalpidamistoetuse igakuiste maksete tegemine ning tõendid nende maksete summa, regulaarsuse, püsivuse ja nende õigusliku aluse kohta järeldada, et kadunu soovis olla oma surma hetkeni seotud tema endisele abikaasale sellist toetust kehtestava suulise kokkuleppega (vt sellega seoses eespool viidatud kohtasi Meinhardt v. komisjon, punkt 12).

131

Sellegipoolest ei kinnita käesolevas asjas ükski tõendusjõuga pangaväljavõte või muu dokument oletust regulaarsetest maksetest ja hageja ise tõendab kindlalt vaid kahe sularahas kolmanda isiku vahendusel tehtud makse toimumist 1999. aasta juunis ja septembris.

132

Tuleb ka tunnistada, et see oletus kaks korda toimunud sularahamakse kohta on vaid väide. Ainsana ühe sellise makse toimumise juures olnud ja seda notariaalselt kinnitanud (vt eespool punkt 14) hr P ei teadnud hagejale makstud summa suurust ning sai selle algupära ja olemuse osas vaid korrata talle summa saaja poolt kinnitatut.

133

Seega keeldus kostja õiguslikku viga tegemata hageja esitatud toitjakaotuspensioni taotlust rahuldamast, kuna oli täitmata personalieeskirjade VIII lisa artikli 27 esimeses lõigus ettenähtud tingimus endise ametniku või käesoleval juhul ühenduse institutsiooni endise liikme lahutatud abikaasale sellise pensioni andmiseks.

134

Sellest tuleneb, et hagi tuleb kui põhjendamatu jätta rahuldamata.

135

Seega ei ole vaja seisukohta võtta hageja teiste nõuete osas, milles paluti esimese astme kohtul ühest küljest tunnustada tema õigust saada toitjakaotuspensioni ja teisest küljest määrata selle pensioni summaks 200 000 Belgia franki (4 957,87 eurot).

Kulude kohta

136

Vastavalt kodukorra artikli 87 lõikele 2 on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Sellegipoolest kannavad kodukorra artikli 88 kohaselt institutsioonid ühenduste ja nende teenistujate vahelistes vaidlustes ise oma kohtukulud.

137

Neid sätteid analoogia korras käesolevale vaidlusele kohaldades (vt selle kohta Euroopa Kohtu 12. detsembri 1989. aasta otsus kohtuasjas C-163/88: Kontogeorgis v. komisjon, [1989] EKL, lk 4189, punkt 17) tuleb otsustada, et kumbki pool kannab ise oma kohtukulud.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ESIMESE ASTME KOHUS (esimene koda)

otsustab:

1)

jätta hagi rahuldamata;

2)

jätta kummagi poole kanda nende endi kohtukulud.

Meij	Forwood	Legal

Kuulutatud avalikul kohtuistungil 21. aprillil 2004. aastal Luxembourgis.

Kohtusekretär Esimees

H. Jung A. W. H. Meij

1 –

Kohtuasja menetluse keel: prantsuse keel.