EUROOPA LIIDU AVALIKU TEENISTUSE KOHTU OTSUS (esimene koda)
28. aprill 2009(*)
Avalik teenistus – Ametnikud – OLAF‑i sisejuurdlus – Siseriiklikele õigusasutustele OLAF‑i poolt informatsiooni edastamise otsus – Isikut kahjustav meede – Vastuvõetavus – Kaitseõigused
Liidetud kohtuasjades F‑5/05 ja F‑7/05,
mille ese on EÜ artikli 236 ja EA artikli 152 alusel esitatud hagi,
Antonello Violetti, elukoht Cittiglio (Itaalia), ja veel 12 Euroopa Ühenduste Komisjoni ametnikku, kelle nimed on toodud käesoleva kohtuotsuse lisas, esindaja: advokaat É. Boigelot,
hagejad kohtuasjas F‑5/05,
Nadine Schmit, endine Euroopa Ühenduste Komisjoni ametnik, elukoht Ispra (Itaalia), esindajad: advokaadid É. Boigelot, P.‑P. Van Gehuchten ja P. Reyniers,
hageja kohtuasjas F‑7/05,
versus
Euroopa Ühenduste Komisjon, esindajad: J. Currall ja C. Ladenburger,
kostja,
keda toetab
Euroopa Liidu Nõukogu, esindajad: M. Bauer ja A. Vitro,
menetlusse astuja,
AVALIKU TEENISTUSE KOHUS (esimene koda),
koosseisus: koja esimees H. Kreppel (ettekandja), kohtunikud H. Tagaras ja S. Gervasoni,
kohtusekretär: ametnik S. Boni,
arvestades kirjalikus menetluses ja 3. juuli 2007. aasta kohtuistungil esitatut,
on teinud järgmise
otsuse
1 Hagejad paluvad Euroopa Ühenduste Esimese Astme Kohtu kantseleisse vastavalt 11. jaanuaril ja 17. veebruaril 2005 saabunud hagiavaldustes sisuliselt esiteks tühistada otsus, millega Euroopa Pettustevastane Amet (OLAF) otsustas algatada sisejuurdluse, selle sisejuurdluse raames tehtud uurimistoimingud, OLAF‑i otsus edastada Itaalia õigusasutustele hagejate kohta informatsiooni, pärast juurdluse lõppemist koostatud aruanne, ja teiseks mõista Euroopa Ühenduste Komisjonilt nende kasuks välja kahjuhüvitis.
Õiguslik raamistik
2 OLAF, mis asutati komisjoni 28. aprilli 1999. aasta otsusega 1999/352/EÜ, ESTÜ, Euratom (EÜT L 136, lk 20; ELT eriväljaanne 01/03, lk 110), vastutab eelkõige sisehaldusjuurdluse korraldamise eest, et uurida ametikohustuste täitmisega seotud tõsiseid juhtumeid, mis võivad endast kujutada ühenduste ametnike ja teenistujate kohustuste täitmata jätmist, mis võib kaasa tuua distsiplinaar‑ ning vajaduse korral kriminaalmenetluse.
3 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. mai 1999. aasta määrus (EÜ) nr 1073/1999 Euroopa Pettustevastase Ameti (OLAF) juurdluste kohta (EÜT L 136, lk 1; ELT eriväljaanne 01/03, lk 91) reguleerib OLAF‑i töötajate poolt nende tööülesannete käigus teostatavaid inspekteerimisi, kontrolle ja muid toiminguid. OLAF‑i juurdlused jagunevad „välisjuurdlusteks”, mis toimuvad väljaspool ühenduse institutsioone, organeid ja asutusi, ning „sisejuurdlusteks”, mis toimuvad nendes institutsioonides, organites ja asutustes.
4 Määruse nr 1073/1999 artikli 5 teise lõigu kohaselt otsustab sisejuurdlusi alustada OLAF‑i direktor kas omal algatusel või selle institutsiooni, organi või asutuse taotlusel, kus kõnealune juurdlus peab toimuma.
5 Määruse nr 1073/1999 artiklis 9 on ette nähtud, et kui OLAF on juurdluse lõpetanud, koostatakse direktori juhtimisel aruanne, milles teatatakse eeskätt juurdluse tulemused, kaasa arvatud direktori soovitused vajalike meetmete kohta. Sama artikli lõike 4 järgi saadetakse sisejuurdluse kohta koostatud aruanded ja asjakohased dokumendid asjaomasele institutsioonile, organile või asutusele, kes võtab vajaduse korral sisejuurdluse tulemustest tingitud distsiplinaar- ja õiguslikud meetmed.
6 Määruse nr 1073/1999 artikli 10 „[OLAF‑i] edastatav teave” lõige 2 on sõnastatud järgmiselt:
„Ilma et see piiraks käesoleva määruse artiklite 8, 9 ja 11 kohaldamist, edastab [OLAF‑i] direktor asjaomaste liikmesriikide õigusasutustele [OLAF‑i] sisejuurdluste käigus saadud informatsiooni kriminaalmenetlust nõuda võivate küsimuste kohta. Samal ajal teavitab ta asjaomast liikmesriiki, kui juurdlusnõuetest ei tulene teisiti.”
7 Määruse nr 1073/1999 artikli 14 alusel võivad kõik Euroopa ühenduste ametnikud ja teised teenistujad esitada Euroopa ühenduste ametnike personalieeskirjade (edaspidi „personalieeskirjad”) artikli 90 lõikes 2 sätestatud korras OLAF‑i direktorile kaebuse OLAF‑i poolt sisejuurdluse käigus tema vastu võetud meetme kohta.
8 Nõukogu 22. märtsi 2004. aasta määrusega (EÜ, Euratom) nr 723/2004 (ELT L 124, lk 1; ELT eriväljaanne 01/02, lk 130) lisati personalieeskirjadesse artikkel 90a järgmises sõnastuses:
„Iga isik, kelle suhtes kohaldatakse käesolevaid personalieeskirju, võib esitada [OLAF‑i] direktorile artikli 90 lõike 1 tähenduses taotluse tema kohta käiva otsuse tegemiseks seoses Euroopa Pettustevastase Ameti juurdlusega. Kõnealune isik võib samuti esitada [OLAF‑i] direktorile artikli 90 lõike 2 tähenduses kaebuse teda kahjustava meetme kohta seoses Euroopa Pettustevastase Ameti juurdlusega.”
9 Komisjoni 2. juuni 1999. aasta otsuse 1999/396/EÜ, ESTÜ, Euratom pettuste, korruptsiooni ja muu ühenduste huve kahjustava ebaseadusliku tegevuse tõkestamisega seotud sisejuurdluse tingimuste kohta (EÜT L 149, lk 57; ELT eriväljaanne 01/03, lk 118) artiklis 4 „Huvitatud poolele teatamine” on sätestatud:
„Kui kahtluse alla satub komisjoni liige, ametnik või teenistuja, teatatakse huvitatud poolele kiiresti, kui see ei kahjusta juurdlust. Mingil juhul ei tohi pärast juurdluse lõppemist teha nimeliselt komisjoni liikmele, ametnikule või teenistujale osutavat järeldust, ilma et huvitatud poolele oleks antud võimalust väljendada oma seisukohti kõigi temaga seotud asjaolude kohta.
Juhul kui juurdluse huvides on vajalik täielik salajasus ja on vaja kasutada siseriikliku õigusasutuse pädevusse kuuluvat juurdlusmenetlust, võib komisjoni liikme, ametniku või teenistuja oma seisukohti esitama kutsumise kohustuse täitmist vastavalt komisjoni presidendi või peasekretäri nõusolekul edasi lükata.”
Asjaolude kirjeldus
10 2002. aastal koostas Teadusuuringute Ühiskeskuse (edaspidi „TÜK”) peadirektoraadi siseauditiüksus aruande personalieeskirjade artikli 73 kohaldamise kohta selle peadirektoraadi töötajate suhtes, kes töötavad Ispras (Itaalias) (edaspidi „TÜK siseauditi aruanne”). Selles aruandes olid esile toodud järgmised asjaolud:
„– 230 TÜK töötajal Ispras (20% kogu töötajate arvust Ispras) on püsiv osaline töövõimetus.
– Aastatel 1996 kuni 2002 maksti TÜK töötajatele püsiva osalise töövõimetuse eest hüvitist 5,7 miljonit eurot.
– Igale hüvitise saajale maksti keskmiselt 25 000 eurot.
– 46 töötajat said kokku ligi kolm miljonit eurot, millest igaüks sai üle 35 000 euro.
– 23 töötajat said kokku veidi üle kahe miljoni euro, millest igaüks sai üle 50 000 euro.
– Kaheksa töötajat said kokku üle ühe miljoni euro, millest igaüks sai üle 80 000 euro.
– Üks, võimalik et kaks isikut said ligi 300 000 eurot.
– 76 töötajal, kellel juba oli püsiv osaline töövõimetus, juhtus uus õnnetus, mis tõi kaasa täiendava püsiva osalise töövõimetuse.
– 30%‑le hüvitise saajatest tehti püsiva osalise töövõimetuse alusel rohkem kui üks väljamakse.
– 10%‑le hüvitise saajatest tehti püsiva osalise töövõimetuse alusel kolm või enam (kuni 11) väljamakset.”
11 Rõhutades, et töötingimused Ispras ei saa olla põhjenduseks sellisele õnnetusjuhtumite arvule ja et õnnetusjuhtumi kohta esitatud teatiste õigsuse osas on kahtlusi, jõutakse TÜK siseauditi aruandes järeldusele, et neist asjaoludest on vaja OLAF‑it informeerida, ning tehakse ettepanek viia läbi võrdlus, kui palju on esitanud teatisi õnnetusjuhtumi toimumise kohta Ispras töötavad TÜK töötajad ja kui palju on teatisi esitanud ülejäänud komisjoni töötajad.
12 OLAF‑i direktor algatas 14. oktoobril 2002 TÜK siseauditi aruande alusel määruse nr 1073/1999 artikli 5 teist lõiku kohaldades sisejuurdluse, sest esinesid „kahtlused, et Ispra [TÜK‑le] eraldatud haigekassa vahendite haldamisel on toime pandud pettused ühenduse eelarve kahjuks” (edaspidi „sisejuurdluse algatamise otsus”).
13 Sisejuurdluse eest vastutavad OLAF‑i töötajad kuulasid TÜK‑le alluva Keskkonna ja Säästva Arengu Instituudi (edaspidi „KSI”) endise direktori ära 13. jaanuaril 2003. Ärakuulamisel märkis ta, et kuna ta ise on saanud oma eraelus aastatel 1997 kuni 2001 toimunud mitme õnnetusjuhtumi järel hüvitisi, oli ta „üllatunud kuivõrd lihtsalt komisjon määrab õnnetusjuhtumi korral hüvitisi”, selgitades isegi, et ühe temaga juhtunud õnnetusjuhtumi puhul pakuti talle hüvitist, kuigi ta ei olnud kohtuarsti aruannet esitanud ja „[pärast asjaomast õnnetusjuhtumit] püsima jäänud valud olid liiga nõrgad, et õigustada hüvitise maksmist”. KSI endine direktor väljendas veel järgmist seisukohta:
„Mulle tundus, et [õnnetusjuhtumist tingitud püsiva osalise töövõimetuse ja selle määra tuvastamise] mehhanism on Euroopa Liidu liikmesriigis toimuva õnnetusjuhtumiga võrreldes väga lihtne. Viimaks tegutseb seal juba palju aastaid üks kohtuarst, […] kes pakub töövõimetuse määra. Minu arvates ei ole arst‑konsultant kohtuarsti aruannet piisava põhjalikkusega läbi vaadanud. Seda probleemi saaks hõlpsalt kõrvaldada sellega, kui asendada arst‑konsultant mittekohaliku arstiga. Oht on suur, sest mõlemad arstid on enam‑vähem samaealised (umbes 60‑aastased), elavad samas piirkonnas ja tõenäoliselt tunnevad üksteist.”
14 Juurdluse läbiviimise eest vastutavate OLAF‑i töötajate taotlusel analüüsis OLAF‑i C-direktoraat personali ja halduse peadirektoraadi elektroonilisi andmeid personalieeskirjade artikli 73 alusel tehtud väljamaksete arvu ja summa kohta ning võrdles saadud andmeid enne 1998. aastat kehtinud komisjoni raamatupidamissüsteemi andmebaasis olevate andmetega. Sellisele analüüsile tuginedes tõi OLAF välja, et Ispra TÜK 42 ametnikku teatasid 1986. aasta jaanuari ja 2003. aasta juuli vahelisel perioodil igaüks vähemalt üheksast õnnetusjuhtumist ning et neid juhtumeid, mis võivad esmapilgul kahtlusi äratada, peab põhjalikult uurima.
15 Määruse nr 1073/1999 artikli 10 lõike 2 esimese lause alusel edastas OLAF‑i peadirektor 5. augusti 2003. aasta teatisega (edaspidi „5. augusti 2003. aasta teatis”) Varese (Itaalia) riigiprokurörile sisejuurdluse käigus saadud informatsiooni asjaolude kohta, mis OLAF‑i arvates võivad kaasa tuua kriminaalmenetluse (edaspidi „Itaalia õigusasutustele informatsiooni edastamise otsus”). Nimetatud teatisele oli lisatud 23. juuli 2003. aasta „informatiivne teatis”, mis oli koostatud sisejuurdluse eest vastutavate töötajate poolt (edaspidi „23. juuli 2003. aasta informatiivne teatis”) ning milles esitati kahtlustus eelmises punktis mainitud Ispra TÜK 42 ametniku kohta. 5. augusti 2003. aasta teatisele oli lisatud ka KSI endise direktori ärakuulamise protokoll.
16 Pärast 5. augusti 2003. aasta teatises OLAF‑i edastatud informatsiooni saamist algatas Varese riigiprokurör võimalike süütegude toimepanemise kohta menetluse.
17 7. aprillil 2004 saatis OLAF hagejatele, kes olid 23. juuli 2003. aasta informatiivses teatises nimetatud 42 ametniku hulgas, järgmise kirja:
„OLAF algatas 14. oktoobril 2002 sisejuurdluse personalieeskirjade artiklis 73 sätestatud õnnetusjuhtumikindlustuse skeemi kohaldamise kohta Ispras. Juurdlus keskendus ametnikele, kes teatasid ajavahemikul jaanuarist 1986 kuni juulini 2003 rohkem kui [üheksast] õnnetusjuhtumist. On tuvastatud, et teie nimi esineb nende isikute hulgas. OLAF edastas 5. augustil 2003 Varese (Itaalia) [riigi]prokurörile aruande, et informeerida kõnesolevat ametivõimu võimalikest rikkumistest, mis võivad nende toimepanemise kindlakstegemise korral kaasa tuua kriminaalmenetluse. […]”
18 Ajavahemikul 11. juunist kuni 30. juunini 1994 esitasid kõik kohtuasja F‑5/05 hagejad personalieeskirjade artikli 90a alusel OLAF‑i direktorile Itaalia õigusasutustele informatsiooni edastamise otsuse peale kaebuse. Samal ajavahemikul 11. juunist kuni 30. juunini 2004 esitasid kõik hagejad personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 alusel ametisse nimetavale asutusele eelnimetatud otsuse peale kaebuse, väites, et nimetatud otsust ei ole vormiliselt ega sisuliselt põhjendanud ja et see kahjustab nende au, ning esitasid taotluse, et komisjon neid personalieeskirjade artikli 24 alusel abistaks.
19 Hageja kohtuasjas F‑7/05 esitas 9. juuli 2004. aasta kirjaga, mis saabus komisjoni 16. juulil 2004, samuti Itaalia õigusasutustele informatsiooni edastamise otsuse peale kaebuse ja nõudis komisjonilt talle tekitatud kahju hüvitamiseks 500 000 euro suuruse summa maksmist.
20 Üks hagejatest kohtuasjas F‑5/05 – A. Violetti – nõudis 16. juuli 2004. aasta elektronkirjas Ispra TÜK‑lt juurdepääsu oma tervisekaardile ja eelkõige dokumentidele, mis puudutavad personalieeskirjade artikli 73 kohaldamist tema suhtes. Meditsiinitalitus jättis selle taotluse rahuldamata põhjusel, et OLAF on asjaomased dokumendid pitseerinud ning neile ei ole võimalik juurde pääseda. Kohtuasjade F‑5/05 ja F‑7/05 ülejäänud hagejate samasisulised taotlused jäeti samuti rahuldamata.
21 Varese riigiprokurör esitas 20. augustil 2004 komisjonile taotluse vabastada konfidentsiaalsuskohustusest ja puutumatusest mõned 23. juuli 2003. aasta informatiivses teatises nimetatud ametnikud. Komisjon rahuldas selle taotluse 28. septembril 2004.
22 Kuna OLAF ei vastanud hagejate esitatud kaebustele personalieeskirjade artikli 90 lõikes 2 määratud neljakuulise tähtaja jooksul, lükati need kaudselt tagasi.
23 Ametisse nimetav asutus jättis 15., 21. ja 28. oktoobril 2004 tehtud otsustega kohtuasjas F‑5/05 esitatud hagejate kaebused rahuldamata põhjusel, et „komisjon ei kommenteeri OLAF‑i tegevust tema ülesannete täitmisel”. Samuti jäeti rahuldamata taotlused, et komisjon neid personalieeskirjade artikli 24 kohaselt abistaks, kuna ametisse nimetav asutus leidis, et huvitatud isikud ei ole oma ametiseisundi või kohustuste tõttu ähvarduste, solvavate või laimavate tegude või rünnakute all kannatanud ning et OLAF‑i algatatud juurdlus on toimunud kooskõlas kehtivate sätetega.
24 OLAF koostas 25. novembril 2004 pärast sisejuurdluse lõppemist määruse nr 1073/1999 artikli 9 lõike 1 alusel aruande, milles on toodud tuvastatud asjaolud, ühendustele tekitatud finantskahju ja juurdluse tulemused, sealhulgas OLAF-i direktori soovitused selle kohta, millised meetmed tuleks juurdluse osas võtta (edaspidi „juurdluse lõpparuanne”). Kõnesolev aruanne saadeti komisjoni peasekretärile, personali ja halduse peadirektoraadi ja TÜK‑i peadirektoritele ning individuaalsete maksete haldamise ja maksmise ameti direktorile.
25 Juurdluse lõpparuandes on märgitud, et Ispra TÜK töötajad on teatanud kolm kuni neli korda rohkem õnnetusjuhtumitest kui ülejäänud komisjoni töötajad muus asukohas, ning et tõenäosus, et nende teatamiste tulemusel tuvastatakse püsiv osaline töövõimetus, on Ispra TÜK‑s kaks kuni kolm korda suurem kui mujal komisjonis. Samuti on rõhutatud, et 23. juuli 2003. aasta informatiivses teatises nimetatud 42 ametnikust võidi mõnedele ametnikele maksta märkimisväärseid summasid pärast mitmest kergemast õnnetusjuhtumist teatamist. Juurdluse lõpparuandes on siiski öeldud, et kuigi sisejuurdluse käigus läbiviidud uurimised võisid esile tuua puudused selle arsti tegevuses, kelle komisjon oli püsiva töövõimetuse määra kohta arvamuse andmiseks määranud, ei andud need siiski alust kõnesoleva juurdluse puhthaldusliku laadi tõttu kinnitada, et õnnetusjuhtumi teatised on esitatud pettusega, ning sellistel asjaoludel peavad Itaalia õigusasutused andma vastuse küsimusele, kas need 42 ametnikku, kelle kohta kahtlustus esitati, on tegelikult süüteo toime pannud. Samuti ei ole juurdluse lõpparuandes tehtud ettepanekut alustada nimetatud ametnike suhtes distsiplinaarmenetlust.
26 21. veebruaril 2005 jättis OLAF kohtuasja F‑5/05 hagejate esitatud kaebused sõnaselgelt rahuldamata.
27 Varese riigiprokurör määras kõikide nende õnnetusjuhtumite kohta kohtuarstliku ekspertiisi, millest 23. juuli 2003. aasta informatiivses teatises nimetatud 42 ametnikku olid teatanud (edaspidi „kohtuarstlik ekspertiis”). 15. aprillil 2005 edastas OLAF prokuröri taotlusel selle ekspertiisi tegemiseks vajalike dokumentide koopiad.
28 15. juunil 2005 sedastati kohtuarstliku ekspertiisi tulemusena, et meditsiinilised andmed ei ole piisavad, et tuvastada õnnetusjuhtumi teatiste pettusega esitamine. Sellest tulenevalt otsustas Varese kohtu eeluurimiskohtunik Varese riigiprokuröri vastavasisulise taotluse alusel 12. juulil 2005 menetluse lõpetada.
29 OLAF informeeris 9. oktoobri 2006. aasta teatistes hagejaid menetluse lõpetamisest.
Menetlus ja poolte nõuded
30 Hagi F‑5/05 registreeriti algselt Esimese Astme Kohtu kantseleis numbri all T‑22/05.
31 Hagejad paluvad Avaliku Teenistuse Kohtul:
– määrata kõik hagejaid puudutavad ning OLAF‑i poolt suletud toimikud avalikustamisele;
– määrata juurdluse lõpparuanne avalikustamisele;
– tühistada hagejate suhtes läbiviidud juurdlus;
– tühistada OLAF‑i teatis „juurdlusest teavitamise ja Itaalia õigusasutuste informeerimise kohta”;
– tühistada Itaalia õigusasutustele edastatud juurdluse aruanne;
– tühistada „kõik meetmed, mis pärast käesoleva hagi esitamist tehtavate otsuste tagajärjel ja/või nendega seoses võetakse”;
– mõista OLAF‑ilt ja komisjonilt välja kahjuhüvitis, mille suurus on ex aequo et bono arvestatuna 30 000 eurot iga hageja kohta ning mida võib menetluse käigus vähendada ja/või suurendada;
– igal juhul mõista kohtukulud välja komisjonilt, sealhulgas hagejaid käesoleva hagi esitamisel nõustanud advokaadi tasu ja kulud.
32 Komisjon esitas Esimese Astme Kohtu kantseleisse 27. aprillil 2005 saabunud eraldi dokumendiga hagi T‑22/05 kohta Esimese Astme Kohtu kodukorra, mida nõukogu 2. novembri 2004. aasta otsuse 2004/752/EÜ, Euratom, millega asutatakse Euroopa Liidu Avaliku Teenistuse Kohus (ELT L 333, lk 7), artikli 3 lõike 4 alusel kohaldatakse mutatis mutandis Avaliku Teenistuse Kohtule kuni viimase kodukorra jõustumiseni, artikli 114 lõike 1 alusel vastuvõetamatuse vastuväite.
33 Komisjon palub Avaliku Teenistuse Kohtul:
– jätta hagi vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata;
– otsustada kohtukulude jaotus vastavalt kehtivale õigusele.
34 Hagi F‑7/05 registreeriti algselt Esimese Astme Kohtu kantseleis numbri all T‑84/05.
35 Hageja palub Avaliku Teenistuse Kohtul:
– määrata kõik hagejat puudutavad ning OLAF‑i poolt suletud toimikud avalikustamisele;
– määrata juurdluse lõpparuanne avalikustamisele;
– tühistada hageja suhtes läbiviidud juurdlus;
– tühistada OLAF‑i teatis „juurdlusest teavitamise ja Itaalia õigusasutuste informeerimise kohta”;
– tühistada Itaalia õigusasutustele edastatud juurdluse aruanne;
– tühistada „kõik meetmed, mis pärast käesoleva hagi esitamist tehtavate otsuste tagajärjel ja/või nendega seoses võetakse”;
– mõista OLAF‑ilt ja komisjonilt välja kahjuhüvitis, mille suurus on ex aequo et bono arvestatuna 30 000 eurot ning mida võib menetluse käigus vähendada ja/või suurendada;
– igal juhul mõista kohtukulud välja komisjonilt, sealhulgas hagejat käesoleva hagi esitamisel nõustanud advokaadi tasu ja kulud.
36 Komisjon esitas Esimese Astme Kohtu kantseleisse 27. aprillil 2005 saabunud eraldi dokumendiga hagi T‑84/05 kohta Esimese Astme Kohtu kodukorra artikli 114 lõike 1 alusel vastuvõetamatuse vastuväite. Ta palub Avaliku Teenistuse Kohtul:
– jätta hagi vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata;
– otsustada kohtukulude jaotus vastavalt kehtivale õigusele.
37 Esimese Astme Kohtu neljanda koja esimehe 3. mai 2005. aasta määrusega liideti kohtuasjad T‑22/05 ja T‑84/05 Esimese Astme Kohtu kodukorra artikli 50 alusel kirjalikuks ja suuliseks menetlemiseks ning kohtuotsuse tegemiseks.
38 31. mai 2005. aasta kirjadega, mis saabusid samal päeval faksiga Esimese Astme Kohtu kantseleisse (originaaleksemplarid laekusid 2. juunil 2004), taotles Euroopa Liidu Nõukogu luba menetlusse astumiseks kohtuasjades T‑22/05 ja T‑84/05 komisjoni nõuete toetuseks.
39 Esimese Astme Kohtu kantseleisse 21. juunil 2005 saabunud dokumendiga esitasid hagejad komisjoni vastuvõetamatuse vastuväidete kohta oma märkused.
40 Esimese Astme Kohtu neljanda koja esimehe 13. juuli 2005. aasta määrusega anti nõukogule luba kohtuasjades T‑22/05 ja T‑84/05 komisjoni nõuete toetuseks menetlusse astuda.
41 Menetlusse astuja seisukohtades, mis puudutavad ainult liidetud hagide T‑22/05 ja T‑84/05 vastuvõetavust ja mis jõudsid Esimese Astme Kohtu kantseleisse faksiga 30. septembril 2005 (originaaleksemplar laekus 4. oktoobril 2005), palub nõukogu Avaliku Teenistuse Kohtul:
– jätta hagid vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata;
– otsustada kohtukulude jaotus vastavalt kehtivale õigusele.
42 Esimese Astme Kohus saatis 15. detsembri 2005. aasta määrusega otsuse 2004/752 artikli 3 lõike 3 alusel kohtuasjad T‑22/05 ja T‑84/05 Avaliku Teenistuse Kohtule. Nimetatud kohtus registreeriti hagid vastavalt numbrite all F‑5/05 ja F‑7/05.
43 Avaliku Teenistuse Kohtu kantseleisse 20. detsembril 2005 saabunud dokumendiga esitasid hagejad oma märkused menetlusse astuja seisukohtade osas, mis nõukogu kohtuasjades F‑5/05 ja F‑7/05 oli esitanud.
44 Avaliku Teenistuse Kohtu esimese koja 21. märtsi 2006. aasta määrusega liideti sisuliselt kohtuasjades F‑5/05 ja F‑7/05 esitatud vastuvõetamatuse vastuväited.
45 Kostja vastuses, mis saabus Avaliku Teenistuse Kohtu kantseleisse faksiga 20. juunil 2006 (originaaleksemplar laekus samal päeval) ja milles komisjon jäi täielikult hagide vastuvõetamatuks tunnistamise nõuete juurde, palub ta Avaliku Teenistuse Kohtul:
– tunnistada hagid põhjendamatuks;
– mõista kohtukulud välja hagejatelt.
46 Kohtuasja sisu kohta esitatud menetlusse astuja seisukohtades, mis saabusid Avaliku Teenistuse Kohtu kantseleisse faksiga 20. juunil 2006 (originaaleksemplar laekus 22. juunil 2006) ja milles nõukogu jäi täielikult hagide vastuvõetamatuks tunnistamise nõuete juurde, palub ta Avaliku Teenistuse Kohtul lisaks:
– tunnistada hagid põhjendamatuks;
– otsustada kohtukulude jaotus vastavalt kehtivale õigusele.
47 Avaliku Teenistuse Kohtu kantseleisse 30. juunil 2006 saabunud avaldusega esitas endine ametnik L. Verheyden hagi, mis registreeriti numbri all F‑72/06 ja milles ta nõudis muu hulgas sisejuurdluse algatamise otsuse ja Itaalia õigusasutustele informatsiooni edastamise otsuse tühistamist.
48 Avaliku Teenistuse Kohtu kantseleisse 10. juulil 2006 saabunud dokumendiga esitasid hagejad oma märkused menetlusse astuja seisukohtade osas, mis nõukogu kohtuasja sisu kohta oli esitanud.
49 Avaliku Teenistuse Kohus esitas Esimese Astme Kohtu kodukorra artikli 64 lõike 3 punktide a ja d alusel pooltele küsimusi ning palus komisjonil avalikustada juurdluse lõpparuande juurde kuuluvad tervisekaardid ja haldustoimikud, mis puudutavad hagejatega ajavahemikul jaanuarist 1986 kuni juulini 2003 väidetavalt toimunud õnnetusjuhtumeid, ja kõik juurdlusega seotud komisjoni dokumendid, eeskätt OLAF‑i dokumendid. Hagejad ja komisjon täitsid Avaliku Teenistuse Kohtu nõudmised.
50 Avaliku Teenistuse Kohtu esimese koja esimehe 13. juuni 2007. aasta määrusega liideti Esimese Astme Kohtu kodukorra artikli 50 lõike 1 alusel kohtuasjad F‑5/05 ja F‑7/05 kohtuasjaga F‑72/06 suuliseks menetlemiseks.
51 3. juulil 2007 peetud kohtuistungil märkisid hagejad, et nende taotlused juurdluse lõpparuande ja nende tervisekaartide avalikustamiseks on muutunud sisutuks.
52 Avaliku Teenistuse Kohtu esimese koja 2. augusti 2007. aasta määrustega avati uuesti suuline menetlus liidetud kohtuasjades F‑5/05 ja F‑7/05 ning kohtuasjas F‑72/06.
53 Avaliku Teenistuse Kohus palus Esimese Astme Kohtu kodukorra artikli 64 lõike 3 punktide c ja d alusel komisjonil ja nõukogul esitada personalieeskirjade artikli 90a ettevalmistavad materjalid ning näidata, millised OLAF‑i aktid võivad nende arvates isikut kahjustada ja milliste aktide peale saab personalieeskirjade artikli 90a alusel kaebuse esitada. Komisjon ja nõukogu täitsid Avaliku Teenistuse Kohtu nõudmise.
54 Hagejad esitasid oma märkused komisjoni ja nõukogu vastuste kohta eelmises punktis nimetatud menetlust korraldavatele meetmetele.
Õiguslik käsitlus
Vaidluse ulatus
55 Hagejate osas tuleb pidada esitatuks sisuliselt järgmised nõuded:
– tühistada sisejuurdluse algatamise otsus;
– tühistada sisejuurdluse käigus tehtud uurimistoimingud (edaspidi „OLAF‑i uurimistoimingud”);
– tühistada Itaalia õigusasutustele informatsiooni edastamise otsus;
– tühistada juurdluse lõpparuanne;
– tühistada „kõik meetmed, mis pärast käesoleva hagi esitamist tehtavate otsuste tagajärjel ja/või nendega seoses võetakse”;
– mõista komisjonilt nende kasuks välja kahjuhüvitis.
Nõuded tühistada sisejuurdluse algatamise otsus, OLAF‑i uurimistoimingud ja lõpparuanne
56 Personalieeskirjade artikli 91 lõikest 2 tuleneb, et hagi on vastuvõetav vaid siis, kui administratsioonile on eelnevalt esitatud kaebus vastavalt artikli 90 lõikele 2 ja selles ettenähtud tähtaja jooksul ning kui see kaebus on otsese või kaudse otsusega tagasi lükatud.
57 Käesoleval juhul nähtub toimiku materjalidest, et ainus meede, mille hagejad OLAF‑i direktorile esitatud kaebustes vaidlustasid, on Itaalia õigusasutustele informatsiooni edastamise otsus. Sellest järeldub, et sisejuurdluse algatamise otsuse, OLAF‑i uurimistoimingute ja lõpparuande tühistamise nõuded, millele ei ole eelnenud kaebuse esitamist, tuleb vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata jätta, ehkki kõnealused meetmed on hagejate väidete kohaselt personalieeskirjade artikli 90a mõttes isikut kahjustavad meetmed.
Nõuded tühistada „kõik meetmed, mis pärast käesoleva hagi esitamist tehtavate otsuste tagajärjel ja/või nendega seoses võetakse”
58 On tähtis meenutada, et Esimese Astme Kohtu kodukorra artikli 44 lõike 1 punktide c ja d kohaselt peab igas hagiavalduses sisalduma hagi ese, ülevaade fakti‑ ja õigusväidetest ning hageja nõuded. Need andmed peavad olema piisavalt selged ja täpsed, et kostja saaks ette valmistada oma kaitse ja et Esimese Astme Kohus saaks hagi lahendada vajaduse korral ilma muu teabeta.
59 Käesoleval juhul ei võimalda eespool nimetatud nõuded selgelt identifitseerida seda meedet või neid meetmeid, mille tühistamiseks need nõuded on esitatud, ning need tuleb seetõttu vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata jätta.
Nõuded tühistada Itaalia õigusasutustele informatsiooni edastamise otsus
Vastuvõetavus
– Poolte argumendid
60 Komisjon ja nõukogu paluvad Avaliku Teenistuse Kohtul jätta eespool nimetatud nõuded vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata, kuna määruse nr 1073/1999 artikli 10 lõike 2 esimese lause kohane siseriiklikele õigusasutustele informatsiooni edastamise otsus (edaspidi „määruse nr 1073/1999 artikli 10 lõike 2 esimese lause alusel tehtud otsus”) ei ole isikut kahjustav meede, nagu ühenduse kohtud on varem otsustanud. Nad toonitavad, et sellist laadi otsus on vaid ettevalmistav meede lõplikule otsusele, mille siseriiklikud õigus‑ ja haldusasutused võivad teha, kuna viimased on vabad otsustama, millised meetmed selle otsuse alusel võtta, ning on seega ainsad asutused, kelle pädevuses on võtta vastu otsuseid, mis võivad mõjutada nende isikute õiguslikku seisundit, keda see meede puudutab (Euroopa Kohtu presidendi 19. aprilli 2005. aasta määrus kohtuasjas C‑521/04 P(R): Tillack vs. komisjon, EKL 2005, lk I‑3103; Esimese Astme Kohtu 18. detsembri 2003. aasta määrus T‑215/02: Gómez Reino vs. komisjon, EKL AT 2003, lk I‑A‑345 ja II‑1685, ja 13. juuli 2004. aasta määrus kohtuasjas T‑29/03: Comunidad Autónoma de Andalucía vs. komisjon, EKL 2004, lk II‑2923; Esimese Astme Kohtu presidendi 15. oktoobri 2004. aasta määrus kohtuasjas T‑193/04 R: Tillack vs. komisjon, EKL 2004, lk II‑3575; Esimese Astme Kohtu 6. aprilli 2006. aasta otsus kohtuasjas T‑309/03: Camós Grau vs. komisjon, EKL 2006, lk II‑1173, ja 4. oktoobri 2006. aasta otsus kohtuasjas T‑193/04: Tillack vs. komisjon, EKL 2006, lk II‑3995).
61 Hagejad vaidlevad komisjoni ja nõukogu väitele vastu. Olles meenutanud, et personalieeskirjade artikkel 90a võeti vastu selleks, et ühenduste kohtul oleks tagatud võimalus kontrollida OLAF‑i juurdluste käigus viimase poolt võetavaid meetmeid, väidavad hagejad, et käesoleval juhul riivab Itaalia õigusasutustele informatsiooni edastamise otsus ebaproportsionaalselt nende mõningaid põhiõigusi, nagu kaitseõigused, õigus võistlevale kohtumenetlusele süüdistuse esitamiseks ja kaitsmiseks, eraelu austamine, ning toob seetõttu kaasa selge muudatuse nende õiguslikus seisundis. Seepärast on kõnealune otsus personalieeskirjade artikli 90a mõttes isikut kahjustav meede.
62 Hagejad lisavad komisjoni ja nõukogu viidatud kohtupraktikaga seoses, et see ei ole antud juhul asjakohane, sest selle aluseks on kohtuasjad, mis algatati enne artikli 90a lisamist personalieeskirjadesse. Isegi kui asjaomane kohtupraktika peaks käesoleval juhul kinnitust leidma, rikub see igal juhul tõhusa kohtuliku kaitse põhimõtet, mis on sätestatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artiklites 6 ja 13.
63 Komisjon ja nõukogu lükkavad tagasi argumendi, et nende tsiteeritud kohtupraktika ei ole asjakohane. Nad rõhutavad, et ka enne personalieeskirjade artikli 90a vastuvõtmist kehtis kõnesoleva artikliga peaaegu identne säte, s.o määruse nr 1073/1999 artikkel 14, mille alusel võisid ametnikud tühistamishagiga vaidlustada neid kahjustavad OLAF‑i meetmed. Sellest sättest hoolimata on ühenduse kohtupraktikas järjepidevalt keeldutud käsitlemast isikut kahjustava otsusena määruse nr 1073/1999 artikli 10 lõike 2 esimese lause alusel tehtud otsust.
64 Argument tõhusa kohtuliku kaitse põhimõtte väidetava rikkumise kohta juhul, kui Itaalia õigusasutustele informatsiooni edastamise otsust ei kvalifitseerita isikut kahjustava meetmena, ei ole komisjoni arvates samuti vastuvõetav. Isikutel, keda määruse nr 1073/1999 artikli 10 lõike 2 esimese lause alusel tehtud otsus puudutab, on alati võimalus paluda siseriiklikul kohtul esitada Euroopa Ühenduste Kohtule asjaomase otsuse kehtivuse kohta küsimus. Samuti on neil isikutel võimalik esitada ühenduste kohtutele nõude kahju hüvitamiseks, mis võib olla tekkinud edastamise otsuse alusel.
65 Hagejad ei vaidle vastu, et personalieeskirjade artikkel 90a kordab sisuliselt määruse nr 1073/1999 artiklit 14, kuid nad lükkavad tagasi komisjoni ja nõukogu arutluskäigu, mille järgi saab isikut kahjustavaks meetmeks olla ainult lõplik otsus, mille ametisse nimetav asutus või siseriiklik kriminaalkohus võib sisejuurdluse tulemustele tuginedes teha.
66 Komisjon ja nõukogu, kellel paluti menetlust korraldava meetme raames näidata, milliste OLAF‑i meetmete peale võib nende arvates personalieeskirjade artikli 90a alusel kaebuse ja hiljem hagi esitada, märgivad, et nendeks on sisejuurdluse raames läbiviidud OLAF‑i toimingud, millel on siduvad õiguslikud tagajärjed ametniku või teenistuja suhtes, keda juurdluse aluseks olevad väited ei puuduta. See kehtib iseäranis isiklike asjade läbiotsimise kohta kolmandaks isikuks oleva ametniku või teenistuja büroosse sisenemisel, isiklike asjade võetuse kohta, kolmandaks isikuks oleva ametniku või teenistuja küsitlemise kohta, mille käigus OLAF kasutab ebaseaduslikke meetodeid, või siis kolmandaks isikuks oleva ametniku või teenistuja telefonikõnede salaja pealtkuulamise kohta. Selliseid juurdlustoiminguid ei saa käsitada kolmandate isikute osas ettevalmistavate toimingutena administratsiooni lõplikule otsusele, mis on tühistamishagiga vaidlustatav, sest hiljem koostatavas juurdlusaruandes ei saa esitada kahtlustust kolmandaks isikuks olevale ametnikule või teenistujale. Viimasel ei ole hiljem mingit võimalust täiendavalt vaidlustada tema suhtes võetud OLAF‑i meetmeid ning peab seega need otse vaidlustama, et eelkõige tagada kohtulik kaitse oma subjektiivsetele õigustele.
67 Mis aga puutub küsimusse, kas eelnevalt kirjeldatud laadiga meetmeid, mis on võetud sellise ametniku või teenistuja suhtes, keda juurdluse aluseks olevad väited puudutavad, saab kvalifitseerida isikut kahjustava meetmena, täpsustab komisjon, et sellise kvalifikatsiooni võib erandkorras nimetatud meetmele anda, kuid tingimusel, et seda eristatakse rangelt kõikidest muudest juurdlustoimingutest, mis on üksnes mõeldud OLAF‑i juurdlustulemuste ettevalmistamiseks ja mille vastu oleks sobivaks õiguskaitsevahendiks nende täiendav vaidlustamine. Komisjoni arvates peab silmas pidama, et käesoleval juhul ei esine ühtegi sellist erandlikku juhtu, kuna hagejad ei väida, et nende suhtes oleks võetud sellist laadi meedet, mida tuleks kvalifitseerida isikut kahjustava meetmena.
68 Hagejad märgivad, et nad ei jaga komisjoni ja nõukogu seisukohta, mille järgi koheldakse kolmandaks isikuks olevaid ametnikke ja teenistujaid soodsamalt kui sisejuurdluse raames kahtlustatud ametnikke ja teenistujaid. Lisaks sellele, et selline seisukoht on diskrimineeriv, on see muu hulgas ekslik, arvestades personalieeskirjade artikli 90a eesmärki, mida tuleks lugeda koos määruse nr 1073/199 põhjendusega 10, mis näeb otsesõnu ette, et juurdlusi tuleb toimetada võttes arvesse personalieeskirju, samuti inimõigusi ja põhivabadusi, eelkõige asjaomaste isikute õigust esitada oma seisukohti neid puudutavate asjaolude kohta ning põhimõtet, et juurdlustulemused võivad tugineda ainult tõendi väärtust omavatele üksikasjadele.
– Avaliku Teenistuse Kohtu hinnang
69 Kõigepealt tuleb meenutada, et pärast OLAF‑i loomist otsusega 1999/352 nägi ühenduse seadusandja kõnealuse ameti tegevuse tõhusale kohtulikule kontrollile allutamiseks määruse nr 1073/1999 artiklis 14 ette, et „[k]uni personalieeskirjade muutmiseni võivad kõik Euroopa ühenduste ametnikud [või] teised teenistujad esitada kõnealuste eeskirjade artikli 90 lõikes 2 sätestatud korras ameti direktorile käesoleva artikli alusel kaebuse ameti poolt sisejuurdluse käigus tema vastu võetud meetme kohta” ning et „[s]elliste kaebuste puhul tehtavate otsuste suhtes kohaldatakse personalieeskirjade artiklit 91”. Seejärel nähti määruses nr 723/2004 ametnikele ja muudele teenistujatele ette võimalus taotleda ühenduste kohtutes OLAF‑i teatavate meetmete tühistamist, täiendades personalieeskirju artikliga 90a, mille teine lause sätestab, et iga isik, kellele kohaldatakse personalieeskirju, võib „esitada [OLAF‑i] direktorile artikli 90 lõike 2 tähenduses kaebuse teda kahjustava meetme kohta seoses [ameti] juurdlusega”.
70 Küsimus, mida ühenduse kohtupraktikas senini ei ole käsitletud, seisneb seega selles, kas määruse nr 1073/1999 artikli 10 lõike 2 esimese lause alusel tehtud otsus on personalieeskirjade artikli 90a mõttes isikut kahjustav meede.
71 Siinjuures on vaja rõhutada, et personalieeskirjade artikli 90a sätted võttis ühenduse seadusandja vastu 2004. aastal, et tagada isikutele, kellele kohaldatakse personalieeskirju, kohtulik kaitse. Personalieeskirjades niivõrd selge ja uue volituse olemasolu korral ei saa Avaliku Teenistuse Kohus talle kuuluvas erivaldkonnas jätta tähelepanuta oma kohustusi, mis seadusandja on talle nõnda pannud.
72 Need sätted tulenevad uutest volitustest, mis seadusandja OLAF‑ile määruse nr 723/2004 vastuvõtmisel andis, näiteks personalieeskirjade artikliga 22a pettustevastases võitluses või personalieeskirjade IX lisa sätetega distsiplinaarmenetluses. Seega väljendab personalieeskirjade artikkel 90a seadusandja tahet näha koos OLAF‑i rolli tugevdamisega ette sobivad õiguslikud tagatised.
73 Nagu Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikast lisaks nähtub, on tõhusa kohtuliku kaitse põhimõte üks ühenduse õiguse üldpõhimõte, mis tuleneb liikmesriikide ühistest põhiseaduslikest tavadest ning on sätestatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artiklites 6 ja 13 (Euroopa Kohtu 3. septembri 2008. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑402/05 P ja C‑415/05 P: Kadi ja Al Barakaat International Foundation vs. nõukogu ja komisjon, kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, punkt 335). Nimetatud kohtuotsuse aluseks olnud kohtuasjas leidis Euroopa Kohus muu hulgas, et kuigi hagejad on tuginenud kaitseõigustele, eelkõige õigusele olla ära kuulatud, tähendab ühenduste kohtu kontrolli tõhusus, mis peab eelkõige hõlmama isikut kahjustava meetme põhjenduste seaduslikkust, et ühenduse ametiasutus teatab igal võimalikul juhul neist põhjendustest isikule, keda asjaomane meede puudutab, kas selle meetme võtmise ajal või vähemalt nii kiiresti kui võimalik pärast vastuvõtmist, et võimaldada selle adressaatidel tähtaja jooksul oma kaebeõigust teostada (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Kadi ja Al Barakaat International Foundation vs. nõukogu ja komisjon, punkt 336).
74 Ehkki hagejad tuginevad käesolevas vaidluses tõhusa kohtuliku kaitse tagamise kohta esitatud argumentatsiooni põhjenduseks just õigusele olla ära kuulatud, tuleb rõhutada, et ametnik jääb sellest tagatisest ilma juhul, kui enne määruse nr 1073/1999 artikli 10 lõike 2 esimese lause alusel tehtud otsusega kriminaalkohtus kahtlustatavana nimetamist ei olnud ühenduste kohtul võimalik kontrollida, kas ta on eelnevalt ära kuulatud, või kui OLAF on täielikult järginud otsuse 1999/396 artikli 4 sätteid, mis näevad ette võimaluse selline kohustus edasi lükata. Ühenduste kohtu seesugune kontroll määruse nr 1073/1999 artikli 10 lõike 2 esimese lause alusel tehtud otsuse üle on asjaomases menetlusstaadiumis seda enam oluline, et OLAF‑il on komisjoni peasekretäri loa korral võimalik lükata kasvõi pikaks ajaks edasi kohustus koguda asjaomaste isikute seisukohad.
75 Veel tuleb rõhutada, et määruse nr 1073/1999 artikli 10 lõike 2 esimese lause alusel tehtud otsusel võivad olla asjaomaste isikute teenistuskäigule olulised tagajärjed. Personalieeskirjade artikkel 43 sätestab, et „[i]ga ametniku pädevuse, tulemuslikkuse ja tööalase käitumise kohta koostatakse korrapäraselt, kuid vähemalt üks kord kahe aasta jooksul aruanne”. Kui OLAF leiab, et teenistuja toime pandud teod võivad kaasa tuua kriminaalmenetluse ning edastab seetõttu siseriiklikele õigusasutustele informatsiooni, võib selline asjaolu, mille enamikul juhtudel teeb OLAF ise või asjassepuutuv teenistuja ametisse nimetavale asutusele teatavaks, kui siseriiklik kohus ta tunnistajana üle kuulab, mõjutada hinnangut, mille administratsioon peab hindamisel asjaomasele teenistujale, eriti tema tööalasele käitumisele andma.
76 Lisaks sellele muutub OLAF‑i algatatud juurdlusega seotud isikutele tagatud kohtuliku kaitse olemus siis, kui OLAF‑i direktor teeb määruse nr 1073/1999 artikli 10 lõike 2 esimese lause alusel otsuse. Kui enne sellise otsuse tegemist võivad tagada nimetatud isikutele nende potentsiaalselt riivatud õigustele kohtuliku kaitse ühenduste kohtud, siis pärast otsuse tegemist annavad sellise kaitse siseriiklikud õigusasutused, kes on saanud OLAF‑ilt sisejuurdluse käigus kogutud teabe.
77 Kui võtta arvesse, milliseid tagajärgi võivad määruse nr 1073/1999 artikli 10 lõike 2 esimese lause alusel võetud otsused kaasa tuua, ei ole mõeldav, et neid otsuseid ei määratleta personalieeskirjade artikli 90a mõttes isikut kahjustava meetmena, samas kui ühenduste seadusandja ise on pidanud vajalikuks kehtestada OLAF‑i sisejuurdluste osas ranged menetlustagatised ja eeskätt rakendada kaitseõiguste aluspõhimõtet kõige olulisemate meetmete suhtes, mille OLAF juurdlustega seoses võtab ning mille hulgas on oma ulatuse poolest vältimatult ka määruse nr 1073/1999 artikli 10 lõike 2 esimese lause alusel võetud otsused. Määruse nr 1073/1999 põhjenduses 10 on esmalt öeldud, et OLAF‑i juurdlusi tuleb toimetada, võttes arvesse „inimõigusi ja põhivabadusi, eelkõige õigluspõhimõtet, asjaomaste isikute õigust esitada oma seisukohti neid puudutavate asjaolude kohta ning põhimõtet, et juurdlustulemused võivad tugineda ainult tõendi väärtust omavatele üksikasjadele”, ning seejärel on artikli 4 lõike 6 punktis b sätestatud, et kõik asutamislepingutega või nende kohaselt loodud institutsioonid, organid ja asutused võivad kehtestada eeskirju, mis käsitlevad „sisejuurdlusega seotud asjaomastele isikutele tagatud õigusi”.
78 Kui Avaliku Teenistuse Kohus ei teostaks määruse nr 1073/1999 artikli 10 lõike 2 esimese lause alusel võetud otsuse seaduslikkuse üle kontrolli, samas kui tema üksinda on seda kohustatud tegema seoses otsusega isiku kohta, kellele kohaldatakse personalieeskirju, jääks kontrollimata, kas on rikutud määruse nr 1073/1999 sätteid, mis on mõeldud kaitseõiguste tagamiseks. OLAF‑i edastatud informatsioon jääb küll siseriikliku kohtu käsutusse, kuid kaitseõiguste rikkumisest tuleneva ebaseaduslikkuse kontroll ühenduste kohtu poolt toob kaasa selle, et siseriiklik kohus ei või saadud informatsioonile tugineda. Pealegi on Euroopa Kohus otsustanud, et selline kaitseõiguste rikkumine OLAF‑i poolt kujutab endast juurdluses kohaldatavate oluliste menetlusõigusnormide rikkumist (Euroopa Kohtu presidendi 8. aprilli 2003. aasta määrus kohtuasjas C‑471/02 P(R): Gómez-Reino vs. komisjon, EKL 2003, lk I‑3207, punkt 64).
79 Juhul kui, nagu nähtub käesoleva juhtumi asjaoludest, OLAF‑ile ei anta komisjoni peasekretäri luba või ta isegi ei taotle seda, rikkudes sellega otsuse 1999/396 artikli 4 sätteid, ilma et ühenduste kohus saaks sellist rikkumist tuvastada, oleks ametniku suhtes tema enda teadmata käimas õigusvastaselt menetlus, milles ta on mitu kuud otseselt kahtlustatav. See, et kohustuse huvitatud isik ära kuulata võib edasi lükata ja et viimane ei saa seega oma õigusi ühenduste või siseriiklikus kohtus kaitsta, õigustab seda enam otse määruse nr 1073/1999 artikli 10 lõike 2 esimese lause alusel tehtud otsuse peale esitatud tühistamishagi vastuvõetavust. Sellisel juhul ei saa siseriiklikus kohtus olevaid menetlustagatisi kohaldada senikaua kuni asjaomast ametnikku ei ole tema suhtes läbiviidavast kriminaalmenetlusest teavitatud. Liiati saab ainult selline kohtulik kontroll, mida teostatakse määruse nr 1073/1999 artikli 10 lõike 2 esimese lause alusel otsuse tegemise ajal, tagada selle, et peetakse õigeaegselt kinni õigustest, mis on komisjoni peasekretäril, kes on väljaspool OLAF‑it ainus ametivõim, kellel on juurdluse läbiviimise osas pädevus teostada teatavat õigust, et otsustada, kas säilitada juurdluse konfidentsiaalsus enne siseriiklike ametiasutuste poole pöördumist.
80 Pealegi selleks, et niisuguse akti nagu määruse nr 1073/1999 artikli 10 lõike 2 esimese lause alusel tehtud otsuse kohtulik kontroll oleks tõhus, ei saa seda teostada üksnes kahju hüvitamise nõude raames. Vastab tõele, et selline nõue võimaldab ametnikul saada hüvitist kahju eest, mis talle OLAF‑i juurdlusega võib olla tekitatud (vt eespool viidatud kohtuotsus Camós Grau vs. komisjon). Kuid ühelt poolt tähendab säärane kahju hüvitamise nõue ühenduse ametniku jaoks kohtueelset menetlust, mis koosneb kahest etapist ja milles lahenduseni jõudmine on üsna aeganõudev, ning teisalt ei võimalda see tagada kaitseõiguste järgimist ajal, kui neid õigusi võidakse rikkuda.
81 Avaliku Teenistuse Kohus peab vajalikuks siinkohal rõhutada, et tulenevalt väljakujunenud kohtupraktikast tähendab tõhus kohtulik kaitse seda, et isik, kelle õigusi tema huve kahjustava aktiga rikuti, võib nõuda ajutiste meetmete kohaldamise menetluses kohtult ajutiste kaitsemeetmete võtmist. Seesuguse akti kohaldamise peatamise taotlus on aga kodukorra artikli 102 lõike 1 kohaselt vastuvõetav üksnes juhul, kui hageja on esitanud Avaliku Teenistuse Kohtule hagi selle õigusakti vaidlustamiseks. Kui tunnustada õigust esitada määruse nr 1073/1999 artikli 10 lõike 2 esimese lause alusel tehtud otsuse peale otse hagi, võimaldab see asjassepuutuval ametnikul, kui talle on teada juurdluse tulemused, peatada vastavalt vajadusele kõnealuse otsuse täitmine, kui ta täidab selleks nõutavad kiireloomulisuse ja tekkinud kahju tingimused.
82 Lõpetuseks peab veel mainima, et sellise akti nagu määruse nr 1073/1999 artikli 10 lõike 2 esimese lause alusel tehtud otsuse seaduslikkuse tõhus kontroll aitab kaasa sellele, et OLAF tagab täielikult juurdluste seaduslikkuse ja nende subjektiks olevate isikute põhiõigused seadusandja tahtele vastavalt. Avaliku Teenistuse Kohus täheldab, et käesolevas vaidluses vastas OLAF kaebustele, mis hagejad kohtuasjas F‑5/05 olid talle personalieeskirjade artikli 90a alusel esitanud, alles 21. veebruaril 2005 ehk pärast kaebuste esitamist ning et üksnes komisjon, kes ei ole süüksarvatavat akti andnud, vastas sõnaselgelt talle esitatud kaebustele. Olukord, kus vaidlustatud otsuse teinud isik ei võta seisukohta tema suhtes esitatud kriitika kohta, ei vasta hea halduse põhimõttele ning toob esile negatiivsed aspektid, mis selgelt kinnitatud ja tõhusa kohtuliku kontrolli puudumisega võivad kaasneda. Hagi sisu analüüs käesolevas asjas seda järeldust ümber ei lükka.
83 Kõik eelnevad kaalutlused annavad seega põhjust kvalifitseerida määruse nr 1073/1999 artikli 10 lõike 2 esimese lause alusel võetud otsused personalieeskirjade artikli 90a mõttes isikut kahjustava meetmena.
84 Sellist järeldust ei muuda küsitavaks ükski komisjoni esitatud argument.
85 Esiteks rõhutavad komisjon ja nõukogu, et määruse nr 1073/1999 artikli 10 lõike 2 esimese lause alusel tehtud OLAF‑i direktori otsus on vaid ettevalmistav meede lõplikule otsusele, mille siseriiklikud õigus‑ või haldusasutused võivad teha.
86 Siinjuures on väljakujunenud kohtupraktika järgi tõsi see, et toimingud või otsused, mis tehakse mitmeetapilise, eelkõige asutusesisese menetluse käigus, on põhimõtteliselt vaidlustatavad ainult siis, kui need kujutavad endast meetmeid, mis väljendavad institutsiooni lõplikku seisukohta kõnealuses menetluses, kuid vaidlustada ei saa vahemeetmeid, millega valmistatakse ette lõplikku otsust. Otsust ettevalmistavad aktid isiku huve ei kahjusta ning hageja saab otsusega tihedalt seotud eelnevate aktide rikkumisele viidata vaid menetluse lõpus tehtud otsuse peale hagi esitades (Esimese Astme Kohtu 11. veebruari 2003. aasta määrus kohtuasjas T‑83/02: Pflugradt vs. EKP, EKL AT 2003, lk I‑A‑47 ja II‑281, punkt 34).
87 Tuleb siiski rõhutada, et kui OLAF‑i direktor teeb määruse nr 1073/1999 artikli 10 lõike 2 esimese lause alusel otsuse, võtab ta oma talituste teostatud juurdluse esialgseid või lõplikke tulemusi arvestades seisukoha asjaolude kohta, mis võivad kaasa tuua kriminaalmenetluse, ja annab hinnangu, kas juurdlusega seotud isiku või isikud võib kriminaalkorras kahtluse alla seada. Antud otsuse teeb sõltumatu ühenduse haldusorgan omal vastutusel erimenetluse raames, mis on siseriiklikust kohtumenetlusest eraldiseisev. See ei eelne mingi muu isikut kahjustava meetme võtmisele OLAF‑i direktori pädevuse piires ning fikseerib seega akti andnud isiku seisukoha. Seda ei saa võrrelda aktiga, millega ametisse nimetav asutus ametniku suhtes distsiplinaarmenetlust alustab ning mille eesmärk on ette valmistada nimetatud asutuse hilisem lõplik otsus.
88 Juhul kui määruse nr 1073/1999 artikli 10 lõike 2 esimese lause alusel tehtud otsust analüüsida siseriiklikku kohtulikku uurimist ja ametisse nimetava asutuse poolt hiljem vastuvõetavate otsuste ettevalmistava meetmena, tuleb a fortiori möönda, et kõik OLAF‑i aktid, mis seonduvad tema algatatud juurdlusega ja mis väga sageli antakse enne edastamise otsust, on samuti kõigest ettevalmistavad aktid. Kuid esiteks ei vastaks selline analüüs personalieeskirjade artikli 90a selgele sõnastustele ja selle autorite tahtele, kuivõrd andes igale isikule, kellele kohaldatakse personalieeskirju, õiguse esitada OLAF‑i poolt võetud isikut kahjustava meetme peale kaebus, eeldatakse selliste aktide olemasolu, ning teiseks muudaks personalieeskirjade artikli 90a sisutuks ja mittevajalikuks, nagu hagejad on õigesti väitnud.
89 Isikut kahjustavate meetmete kohta, mille peale võib esitada personalieeskirjade artikli 90a alusel kaebuse, komisjoni ja nõukogu poolt Avaliku Teenistuse Kohtu kirjalikule küsimusele vastuseks toodud näited, nagu isiklike asjade läbiotsimine või võetus juurdlusega seotud kolmandaks isikuks oleva ametniku või teenistuja büroosse sisenemisel või juurdlusega seotud kolmandaks isikuks oleva ametniku või teenistuja küsitlemine ebaseaduslikke meetodeid kasutades või tema telefonikõnede salaja pealtkuulamine, ei ole erinevalt määruse nr 1073/1999 artikli 10 lõike 2 esimese lause alusel tehtud otsusest tegelikult tõelised haldusotsused. Ehkki vastab tõele, et need toimingud ei nõua tingimata hiljem muude otsuste tegemist, ei mõjuta nad kolmandaks isikuks oleva ametniku või teenistuja huve ja õiguslikku olukorda suuremas ulatuses kui vaidlusalune edastamise otsus isikute suhtes, kes on OLAF‑i juurdlusega seotud. Eeskätt ei avalda need toimingud iseenesest a priori mõju kolmandaks isikuks olevate asjaomaste ametnike ja teenistujate halduslikule seisundile ja karjäärile, samas kui selline edastamise otsus nagu vaidlusalune otsus avaldab kohe negatiivset mõju asjast puudutatud isikute huvidele, karjäärile ja mainele.
90 Määruse nr 1073/1999 artikli 10 lõike 2 esimese lause alusel tehtud otsust ei saa seega vaadelda ainuüksi vahepealse või ettevalmistava otsusena, sest vastasel korral kaoks artiklil 90a igasugune tähendus. Tegemist on aktiga, millega OLAF‑i direktor, kellel on ühendustes selleks antud erandlik ja ainuõiguslik kohustus, võtab seisukoha, kas tegudele võib anda kriminaalõigusliku kvalifikatsiooni, ning otsustab pöörduda siseriiklike õigusasutuste poole, et neid tegusid asjakohaselt kriminaalkorras menetletaks.
91 Veel tuleb märkida, et ametnikele kohaldatavate distsiplinaarmeetmega seoses leidis Euroopa Kohus ühes kohtuasjas, milles vaidlustati distsiplinaarnõukogu esitatud arvamus, et niisugune arvamus on isikut kahjustav meede, mille peale võib esitada kaebuse, kuna see arvamus, mille andjaks oli küll nõuandev organ, oli koostatud juurdluse lõpus, mida distsiplinaarnõukogu peab toimetama täiesti sõltumatult eraldiseisva erimenetluse korras, mis on olemuselt võistlev ja mis peab tagama kaitseõiguste aluspõhimõtted (Euroopa Kohtu 29. jaanuari 1985. aasta otsus kohtuasjas 228/83: F vs. komisjon, EKL 1985, lk 275, punkt 16). Samasugust arutluskäiku tuleb a fortiori analoogia korras kohaldada juhul, kui on tegemist määruse nr 1073/1999 artikli 10 lõike 2 esimese lause alusel tehtud otsustega, sest lisaks asjaolule, et need ei ole suunatud OLAF‑i direktori hilisema lõpliku otsuse ettevalmistamiseks, pärinevad need otsused sõltumatult ühenduse haldusorganilt ja tehakse samuti sellise juurdluse käigus või lõppedes, mida tuleb toimetada „võttes arvesse […] asjaomaste isikute õigust esitada oma seisukohti neid puudutavate asjaolude kohta”.
92 Teiseks tuginevad komisjon ja nõukogu kohtupretsedentidele, et vaidlustada määruse nr 1073/1999 artikli 10 lõike 2 esimese lause alusel tehtud otsuste käsitlemist isikut kahjustava meetmena.
93 Siinkohal on tõsi, et eespool viidatud Euroopa Kohtu presidendi määruse Tillack vs. komisjon (punkt 34), Esimese Astme Kohtu presidendi määruse Tillack vs. komisjon (punkt 46) ja Esimese Astme Kohtu otsuse Tillack vs. komisjon (punktid 68−70) aluseks olnud kohtuasjades leidsid ühenduste kohtud, et määruse nr 1073/1999 artikli 10 lõike 2 esimese lause alusel tehtud otsus ei muutnud selgelt selle isiku õiguslikku olukorda, keda teave puudutas.
94 Nimetatud kohtulahendid tehti aga isiku suhtes, kes ei ole ühenduse ametnik, EÜ artikli 230 alusel algatatud asjades, mitte aga EÜ artikli 236 alusel algatatud asjades. Euroopa Kohus ja Esimese Astme Kohus, kellele ei esitatud personalieeskirjade artikli 90a kohta küsimust, märkisid, et hagejal on siseriiklikus kohtus piisavad menetluslikud tagatised ja et teda puudutava informatsiooni edastamise otsus OLAF‑i poolt oli üksnes ettevalmistav akt. See hüpotees ei ole käesoleval juhul kasutatav. Ühenduste suhtes kolmanda isiku puhul, kelle karjäär ja majanduslik seisund ei sõltu otseselt ühenduste ametiasutuste võetud meetmetest, ei ole ühenduste kohtul konkreetset alust, mis võimaldaks tal siseriikliku kohtu asemel tagada põhiõigused ja õiglase menetluse nõuded.
95 Eespool viidatud kohtumääruse Comunidad Autónoma de Andalucía vs. komisjon ja kohtuotsuse Camós Grau vs. komisjon aluseks olnud kohtuasjades antud Esimese Astme Kohtu lahendite kohta peab märkima, et neis lahendites andis Esimese Astme Kohus oma arvamuse sellise aruande õigusliku olemuse kohta, millega OLAF lõpetab juurdluse, mitte aga käesolevas asjas vaidlustatud otsuse kvalifitseerimise kohta isikut kahjustava meetmena.
96 Lõpetuseks peab rõhutama, et Euroopa Kohus ja Esimese Astme Kohus on juba kaalunud, et ühenduste kohus võib tühistamishagi abil teostada isikut kahjustavate OLAF‑i aktide seaduslikkuse üle kontrolli (vt selle kohta Euroopa Kohtu 30. märtsi 2004. aasta otsus kohtuasjas C‑167/02 P: Rothley jt vs. parlament, EKL 2004, lk I‑3149, punkt 50; Esimese Astme Kohtu presidendi 2. mai 2000. aasta määrus kohtuasjas T‑17/00 R: Rothley jt vs. parlament, EKL 2000, lk II‑2085, punkt 107; Esimese Astme Kohtu 26. veebruari 2002. aasta otsus kohtuasjas T‑17/00: Rothley jt vs. parlament, EKL 2002, lk II‑579, punkt 73).
97 Järelikult on hagejate nõue tühistada Itaalia õigusasutustele informatsiooni edastamise otsus vastuvõetav.
Sisulised küsimused
98 Hagejad esitavad oma tühistamisnõuete põhjenduseks sisuliselt viis väidet: esiteks on Itaalia õigusasutustele informatsiooni edastamise otsus tehtud põhjendamatult, teiseks on rikutud kaitseõiguste järgimise aluspõhimõtet, kolmandaks on rikutud personalieeskirjade artikli 26 seitsmendat lõiku, neljandaks on rikutud personalieeskirjade artikli 25 teist lõiku kohustuse kohta põhjendada isiku kahjuks tehtud otsust ning viiendaks on määrus nr 1073/1999 ja otsus 1999/396 õigusvastased.
99 Kohus peab vajalikuks analüüsida teist väidet, mis puudutab kaitseõiguste järgimise aluspõhimõtte rikkumist.
– Poolte argumendid
100 Hagejad väidavad, et OLAF on rikkunud kaitseõiguste järgimise aluspõhimõtet, mis antud juhul on otsuse 1999/396 artikliga 4 tagatud, kuna nad ei saanud enne seda, kui OLAF otsustas neid puudutava informatsiooni Itaalia õigusasutusele edastada, esitada oma seisukohti edastamise aluseks olevate asjaolude kohta. Huvitatud isikud selgitavad, et ükski konkreetne juurdlust puudutav asjaolu ei saanud õigustada selle põhimõtte järgimata jätmist OLAF‑i poolt ning igal juhul seda, et komisjoni peasekretär ei andnud ühtegi vastavasisulist nõusolekut.
101 Komisjon väidab enda kaitseks kõigepealt, et reeglid, millest OLAF peab oma sisejuurdluste läbiviimisel kinni pidama, on kaitseõiguste osas üksnes need reeglid, mis sisalduvad otsuse 1999/396 artikli 4 esimese lõigu esimeses ning teises lauses (vt selle kohta eespool viidatud Esimese Astme Kohtu määrus Gómez-Reino vs. komisjon, punkt 65).
102 Otsuse 1999/396 artikli 4 esimese lõigu esimese lause kohta, mille kohaselt teatatakse OLAF‑i juurdluses kahtluse alla sattunud ametnikule kiiresti, kui see ei kahjusta juurdlust, väidab komisjon, et neid sätteid ei ole käesoleval juhul rikutud, sest kui hagejatele teatamine oleks aset leidnud, oleks see mõjutanud Itaalia õigusasutuste uurimise tulemuslikkust, võttes arvesse teatavate dokumentide hävitamise ohtu. Otsuse 1999/396 artikli 4 esimese lõigu teine lause ei ole määruse nr 1073/1999 artikli 10 lõike 2 esimese lause alusel tehtud otsuse suhtes kohaldatav, kuna Itaalia õigusasutustele edastati informatsiooni sisejuurdluse käigus, mitte selle lõppemisel.
103 Komisjon väidab, et hagejatele anti igal juhul aegsasti teada kõik nendega seotud asjaolud, sest neile edastati Itaalia kriminaalmenetluses 5. augusti 2003. aasta teatise lisad, milleks antud juhul on 23. juuli 2003. aasta informatiivne teatis ja KSI endise direktori ärakuulamise protokoll.
– Avaliku Teenistuse Kohtu hinnang
104 Sissejuhatuseks peab meenutama, et otsuse 1999/396 artikli 4 esimese lõigu esimene lause sätestab, et „[k]ui kahtluse alla satub komisjoni liige, ametnik või teenistuja, teatatakse huvitatud poolele kiiresti, kui see ei kahjusta juurdlust”. Sama otsuse artikli 4 esimese lõigu teine lause näeb ette, et „[m]ingil juhul ei tohi pärast juurdluse lõppemist teha nimeliselt komisjoni liikmele, ametnikule või teenistujale osutavat järeldust, ilma et huvitatud poolele oleks antud võimalust väljendada oma seisukohti kõigi temaga seotud asjaolude kohta”.
105 Nagu Esimese Astme Kohus 8. juuli 2008. aasta otsuses kohtuasjas T‑48/05: Franchet ja Byk vs. komisjon (kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, punktid 133 ja 145) otsustas, tuleneb otsuse 1999/396 artikli 4 esimese lõigu eespool viidatud sätetest, et kui OLAF‑i direktor kaalub teha määruse nr 1073/1999 artikli 10 lõike 2 esimese lause alusel otsuse, on ta kohustatud juhul, kui informatsioon sisaldab nimeliselt komisjoni liikmele, ametnikule või teenistujale osutavat järeldust, andma nimetatud isikutele võimaluse väljendada oma seisukohti kõigi nendega seotud asjaolude kohta enne siseriiklikele õigusasutustele informatsiooni edastamist.
106 Käesoleval juhul ilmneb toimiku materjalidest, et 5. augusti 2003. aasta teatisele lisatud 23. juuli 2003. aasta informatiivses teatises osutas OLAF muu hulgas hagejatele, keda kahtlustatakse süütegude toimepanemises. Seega sisaldas 5. augusti 2003. aasta teatis „nimeliselt [hagejatele] osutavat järeldust”.
107 Järelikult oleks enne 5. augusti 2003. aasta teatise Itaalia õigusasutustele saatmist tulnud hagejaid põhimõtteliselt teavitada ning nad ära kuulata nendega seotud asjaolude osas.
108 Otsuse 1999/396 artikli 4 teine lõik näeb tõepoolest ette erandi juhul, kui juurdluse huvides on vajalik täielik salajasus ja on vaja kasutada siseriikliku õigusasutuse pädevusse kuuluvat juurdlusmenetlust. Sellisel juhul võib ametniku oma seisukohti esitama kutsumise kohustuse täitmist vastavalt komisjoni peasekretäri nõusolekule edasi lükata.
109 Hagejad aga väidavad, ilma et komisjon neile vastu vaidleks, et komisjoni peasekretär ei andnud nende seisukohti esitama kutsumise kohustuse täitmise edasilükkamiseks oma nõusolekut ning temalt isegi ei taotletud sellist nõusolekut.
110 Tuleb märkida, et kohustus taotleda ning saada komisjoni peasekretäri nõusolek ei ole pelgalt formaalne nõue, mille võib vajaduse korral täita ka hiljem. Nagu eespool viidatud kohtuotsuse Franchet ja Byk vs. komisjon punktis 151 leitakse, kaotaks sellise nõusoleku saamise nõue oma sisu, mis seisneb selle tagamises, et järgitakse asjaomaste ametnike kaitseõigusi, et nende teavitamist lükatakse edasi vaid tõepoolest eriliste juhtumite korral ning et juhtumi erilisuse hindamine ei ole üksnes OLAF-i pädevuses, vaid seda hindab ka komisjoni peasekretär.
111 Neil kaalutlustel tuleb sedastada, et OLAF on otsuse 1999/396 artikli 4 sätteid ja hagejate kaitseõigusi rikkunud.
112 Täiendavalt on oluline meenutada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt kujutab kaitseõiguse tagamine endast mis tahes isiku suhtes algatatud menetluses, kus võidakse teha tema huve kahjustav lahend, ühenduse õiguse aluspõhimõtet ning see peab olema tagatud ka vastava menetluse kohta käivate eeskirjade puudumisel (vt Esimese Astme Kohtu 23. aprilli 2002. aasta otsus kohtuasjas T‑372/00: Campolargo vs. komisjon, EKL AT 2002, lk I‑A‑49 ja II‑223, punkt 30 ja seal viidatud kohtupraktika). Seda põhimõtet, mis nõuab reeglina, et pädev asutus kuulaks huvitatud isiku ära enne huve kahjustava akti andmist, kohaldatakse nii distsiplinaar‑ kui ta teistes valdkondades, mis puudutavad ühenduse avalikku teenistust (vt eespool viidatud kohtuotsus Campolargo vs. komisjon, punkt 31 ja seal viidatud kohtupraktika).
113 Siit järeldub, et isegi kui eeldada, nagu väidab komisjon, et otsuse 1999/396 artikli 4 esimese lõigu teine lause ei ole määruse nr 1073/1999 artikli 10 lõike 2 esimese lause alusel tehtud otsuste suhtes kohaldatav juhul, kui siseriiklikele õigusasutustele edastatakse informatsiooni juurdluse käigus, ei vähendaks see põhimõtteliselt OLAF‑i kohustust lähtuvalt kaitseõiguste järgimise aluspõhimõttest paluda hagejatel esitada enne informatsiooni edastamist kõik vajalikud seisukohad nendega seotud asjaolude osas. On selge, et antud juhul ei olnud see nii ja seda ei ole ühegi konkreetse asjaoluga põhjendatud.
114 Lõpetuseks, kuigi komisjon väidab, et hagejaid teavitati aegsasti kõigist nendega seotud asjaoludest, kuivõrd neile saadeti Itaalia kriminaalmenetluse raames 5. augusti 2003. aasta teatis ja selle lisad, ei saa seda asjaolu pärast Itaalia õigusasutustele informatsiooni edastamise otsust pidada selliseks, mis heastas otsuse 1999/396 artikli 4 sätete rikkumise OLAF‑i poolt.
115 Järelikult tuleb Itaalia õigusasutustele informatsiooni edastamise otsus tühistada, ilma et oleks vaja analüüsida teisi väiteid.
Kahju hüvitamise nõuded
Poolte argumendid
116 Hagejad paluvad sisuliselt hüvitada mittevaralise kahju, mis tekitati esiteks sisejuurdluse algatamise otsusega ja OLAF‑i uurimistoimingutega, teiseks sellega, et OLAF edastas asjakohase põhjenduseta ja kaitseõigusi rikkudes neid puudutavat teavet Itaalia õigusasutustele, kolmandaks sellega, et juurdluse lõpparuanne sisaldab järeldusi, mis ei tugine ühelegi piisavat tõenduslikku jõudu omavale asjaolule, neljandaks sellega, et OLAF ei rahuldanud ühtegi kaebust, mis hagejad olid juurdluse asjaoludest teadasaamiseks esitanud. Hagejad täpsustavad eeskätt, et Itaalia õigusasutustele informatsiooni edastamise otsus tõi kaasa kriminaalmenetluse algatamise Varese riigiprokuröri poolt ning lisaks asjaolule, et hagejad olid võimaliku kriminaalmenetluse osas teadmatuses, kahjustas see uurimine nende au ja ametialast mainet.
117 Komisjon palub enda kaitseks tunnistada eespool osutatud nõuded vastuvõetamatuks, kuna need ei sisalda ühtegi asjaolu, mille alusel võiks tuvastada käitumist, mida hagejad tahavad talle ette heita, rikkudes sellega Esimese Astme Kohtu kodukorra artikli 44 lõike 1 punkti c. Igal juhul, isegi kui oletada, et eespool osutatud nõuded vastavad Esimese Astme Kohtu kodukorra artikli 44 lõike 1 punktile c, väidab komisjon, et need ei ole ikkagi vastuvõetavad, kuna need „kattuvad” täielikult tühistamisnõuetega, mis tuleb vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata jätta.
118 Sisuliste küsimuste osas väidab komisjon, et hagejate viidatud mittevaraline kahju on tekkinud üksnes Itaalia ametiasutuste autonoomse otsuse alusel algatada kriminaalmenetlus, nii et teatatud üleastumiste ja väidetava kahju vahel puudub põhjuslik seos.
119 Olles nõudnud kahju hüvitamise nõuete vastuvõetavaks tunnistamist, vaidlevad hagejad repliigis vastu eelkõige komisjoni väitele, et kahju, mille hüvitamist nad taotlevad, on tekkinud otseselt Itaalia ametiasutuste autonoomse otsuse alusel algatada kriminaalmenetlus. Nad rõhutavad siinjuures, et oleks olnud mõeldamatu, et Varese riigiprokurör, kes on saanud OLAF‑i teatise kelmusena kvalifitseeritud tegude, kelmuses osalemise ja dokumentide võltsimise kohta, keeldub kriminaalmenetluse algatamisest.
Avaliku Teenistuse Kohtu hinnang
– Vastuvõetavus
120 Personalieeskirjade artikliga 90a kehtestatud õiguskaitsevahendite süsteemis on kahju hüvitamise nõue, milles nõutakse OLAF‑i tekitatud kahju hüvitamist, vastuvõetav ainult siis, kui sellele eelnes kohtueelne menetlus, mis on kooskõlas personalieeskirjadega. See menetlus erineb sõltuvalt sellest, kas kahju, mille hüvitamist taotletakse, on tingitud isikut kahjustavast meetmest personalieeskirjade artikli 90a tähenduses või OLAF‑i käitumisest, millel ei ole otsuse laadi. Esimesel juhul peab huvitatud isik esitama ettenähtud tähtaja jooksul OLAF‑i direktorile selle meetme peale kaebuse. Teisel juhul seevastu peab haldusmenetlus algama sellega, et esitatakse taotlus personalieeskirjade artikli 90 lõike 1 tähenduses, millega taotletakse kahju hüvitamist, ning jätkuma vajadusel kaebusega, mis on esitatud taotluse rahuldamata jätmise otsuse peale (vt analoogia alusel Esimese Astme Kohtu 28. juuni 1996. aasta otsus kohtuasjas T‑500/93: Y vs. Euroopa Kohus, EKL AT 1996, lk I‑A‑335 ja II‑977, punkt 64). Kui aga tühistamishagi ja kahju hüvitamise nõude vahel on otsene seos, on viimane vastuvõetav tühistamishagi lisana, ilma et sellele peaks tingimata eelnema administratsioonile esitatud nõue hüvitada väidetavalt kantud kahju, ja kaebus, milles vaidlustatakse taotluse kaudse või otsese tagasilükkamise otsuse põhjendatus (vt analoogia alusel eespool viidatud kohtuotsus Y vs. Euroopa Kohus, punkt 66).
121 Taotlus hüvitada kahju, mis on väidetavalt tekitatud sisejuurdluse algatamise otsusega, OLAF‑i uurimistoimingutega, juurdluse lõpparuande sisuga ja OLAF‑i keeldumisega rahuldada hagejate esitatud kaebused, tuleb käesoleval juhul vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata jätta, kuna huvitatud isikud ei ole täitnud kohtueelse menetluse nõudeid. Juhul kui hageja etteheidetud käitumist saaks pidada personalieeskirjade artikli 90a mõttes isikut kahjustavaks meetmeks, oleks tulnud selle peale kaebus esitada, mida aga ei ole tehtud. Samuti juhul, kui tuleks asuda seisukohale, et sellisel käitumisel ei ole otsuse laadi, oleksid hagejad pidanud esitama kõigepealt personalieeskirjade artikli 90 lõike 1 mõttes kahju hüvitamise taotluse ja seejärel kaebuse, mida nad ei ole teinud.
122 Seevastu taotlus hüvitada kahju, mis väidetavalt tekitati Itaalia õigusasutustele informatsiooni edastamise otsusega, oli vastupidi komisjoni väidetule piisavalt motiveeritud, kuivõrd hagi esitamisel on edastamise otsuse tühistamisnõuetega otsene seos ja tuleb seega nende nõuete lisana vastuvõetavaks tunnistada.
123 Seetõttu analüüsitakse vaid selle taotluse põhjendatust, milles palutakse hüvitada kahju, mis Itaalia õigusasutustele informatsiooni edastamise otsusega väidetavalt tekitati.
– Sisulised küsimused
124 Nagu eespool sai mainitud, rikuti Itaalia õigusasutustele informatsiooni edastamise otsuse tegemisega otsuse 1999/396 artikli 4 sätteid kaitseõiguste järgmise osas ning just nende oluliste menetlusõigusnormide rikkumise tõttu tekitati hagejatele mittevaralist kahju. Niisugune kahju on antud juhul seda selgem, et pärast nimetatud otsust algatasid Itaalia õigusasutused kriminaalmenetluse.
125 Mis aga puutub kahjusse, mis hagejad kandsid oma teadmatuse ning nende au ja ametialase maine kahjustamise tõttu Itaalia kriminaalmenetlusest tulenevalt, siis tuleb meenutada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt eeldab ühenduse vastutuse tekkimine, et üheaegselt on täidetud tingimused institutsioonidele etteheidetava käitumise õigusvastasuse, kahju tegeliku tekkimise ning põhjusliku seose olemasolu kohta väidetava käitumise ja tekkinud kahju vahel (Euroopa Kohtu 16. detsembri 1987. aasta otsus kohtuasjas 111/86: Delauche vs. komisjon, EKL 1987, lk 5345, punkt 30; Esimese Astme Kohtu 17. oktoobri 2002. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑330/00 ja T‑114/01: Cocchi ja Hainz vs. komisjon, EKL AT 2002, lk I‑A‑193 ja II‑987, punkt 97). Lisaks peab sellise seose olemasolu tunnistamiseks põhimõtteliselt tõendama otsese ja kindla põhjusliku seose olemasolu asjassepuutuva ühenduse institutsiooni üleastumise ja väidetava kahju vahel (Esimese Astme Kohtu 5. oktoobri 2004. aasta otsus kohtuasjas T‑45/01: Sanders jt vs. komisjon, EKL 2004, lk II‑3315, punkt 149; 5. oktoobri 2004. aasta otsus kohtuasjas T‑144/02: Eagle jt vs. komisjon, EKL 2004, lk II‑3381, punkt 148, ja 12. septembri 2007. aasta otsus kohtuasjas T‑250/04: Combescot vs. komisjon, kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, punkt 95).
126 Ehkki käesoleval juhul olid Itaalia õigusasutused lojaalse koostöö põhimõttest lähtudes kohustatud OLAF‑i edastatud informatsiooni hoolikalt läbi vaatama ja selle alusel sobivad meetmed võtma, et tagada ühenduse õiguse järgimine, oli neil vabadus oma pädevuse piires hinnata saadud informatsiooni sisu ja ulatust ning järelikult seda, millised meetmed tuleks vajaduse korral võtta. Seega on väidetav mittevaraline kahju tingitud otseselt üksnes Itaalia õigusasutuste käitumisest, kes otsustasid algatada kriminaalmenetluse (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Tillack vs. komisjon, punkt 122). Neil asjaoludel ei ole hagejad tõendanud otsese põhjusliku seose olemasolu Itaalia õigusasutustele informatsiooni edastamise otsuse ning mittevaralise kahju vahel, mis seisneb nende teadmatuses ning nende au ja ametialase maine kahjustamises.
127 Järelikult tuleb kahju hüvitamise nõuded vastu võtta vaid osas, milles need on suunatud kaitseõiguste järgimist käsitlevate otsuse 1999/396 artikli 4 sätete rikkumisest tuleneva kahju hüvitamiseks.
128 Ehkki kõnealuse kahju hüvitamise osas tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et vaidlustatud akti tühistamine võib iseenesest olla piisav hüvitus ning reeglina, st kui asjaomases aktis puudub ilmselgelt negatiivne hinnang hageja võimetele, mis võiks viimast kahjustada, on see piisav, et heastada igasugune mittevaraline kahju, mis viimasel võis tekkida (Esimese Astme Kohtu 8. juuli 2004. aasta otsus kohtuasjas T‑136/03: Schochaert vs. nõukogu, EKL 2004, lk I‑A‑215 ja II‑957, punkt 34), ei ole see kohtupraktika praegusel juhul kohaldatav.
129 Kui võtta arvesse, milline on hagejatele kaitseõiguste järgimist käsitlevate otsuse 1999/396 artikli 4 sätete rikkumisega tekitatud kahju laad ja suurus, ei ole Itaalia õigusasutustele informatsiooni edastamise otsuse tühistamine adekvaatne ja piisav hüvitis kahju eest, mis selle otsuse õigusvastasusega on põhjustatud. Neil asjaoludel nähakse asjaomase kahju eest ette õiglane hüvitis, kohustades komisjoni maksma igale hagejale 3000 euro suuruse summa.
Kohtukulud
130 Kodukorra artikli 122 kohaselt kohaldatakse selle II jaotise 8. peatükki, mis käsitleb kohtukulusid, ainult nende kohtuasjade suhtes, mis algatati Avaliku Teenistuse Kohtus alates nimetatud kodukorra jõustumisest, mis toimus 1. novembril 2007. Kohtuasjade suhtes, mis olid selles kohtus pooleli enne seda kuupäeva, kohaldatakse edasi mutatis mutandis Esimese Astme Kohtu kodukorra vastavaid sätteid.
131 Esimese Astme Kohtu kodukorra artikli 87 lõike 2 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna kohtuotsus on tehtud enamjaolt komisjoni kahjuks, mõistetakse kohtukulud välja temalt.
132 Esimese Astme Kohtu kodukorra artikli 87 lõike 4 esimese lõigu kohaselt kannab nõukogu menetlusse astujana ise oma kohtukulud.
Esitatud põhjendustest lähtudes
AVALIKU TEENISTUSE KOHUS (esimene koda)
otsustab:
1. Tühistada 5. augusti 2003. aasta otsus, millega Euroopa Pettustevastane Amet edastas Itaalia õigusasutustele informatsiooni A. Violetti, N. Schmiti ja veel 12 Euroopa Ühenduste Komisjoni ametniku kohta, kelle nimed on toodud käesoleva otsuse lisas.
2. Mõista Euroopa Ühenduste Komisjonilt A. Violettile, N. Schmitile ja ülejäänud 12‑le Euroopa Ühenduste Komisjoni ametnikule, kelle nimed on toodud käesoleva otsuse lisas, igaühele välja 3000 euro suurune summa.
3. Jätta mõlema hagi muud nõuded rahuldamata.
4. Mõista hagejate kohtukulud välja Euroopa Ühenduste Komisjonilt, kes ühtlasi kannab ise oma kohtukulud.
5. Euroopa Liidu Nõukogu kannab ise oma kohtukulud.
Kreppel Tagaras Gervasoni
Kuulutatud avalikul kohtuistungil 28. aprillil 2009 Luxembourgis.
Kohtusekretär Koja esimees
W. Hakenberg S. Gervasoni
Käesoleva kohtulahendi ning selles viidatud ja kohtulahendite kogumikus veel avaldamata ühenduste kohtute lahendite tekstid on kättesaadavad Euroopa Kohtu Interneti-leheküljel aadressil: www.curia.europa.eu
LISA
Anna Bassi Perucchini, elukoht Reno di Leggiuno (Itaalia),
Marco Basso, elukoht Varano Borghi (Itaalia),
Ernesto Brognieri, elukoht Barasso (Itaalia),
Sergio Brusorio, elukoht Sesto Calende (Itaalia),
Natale Cao, elukoht Ispra (Itaalia),
Renato Cazzaniga, elukoht Ispra (Itaalia),
Elvidio Flammini, elukoht Varese (Itaalia),
Luigi Magistri, elukoht Ispra (Itaalia),
Reginella Molinari Canale, elukoht Ispra (Itaalia),
Giuseppe Morelli, elukoht Besozzo (Itaalia),
Nadia Valentini, elukoht Varese (Itaalia),
Giuseppe Zara, elukoht Ispra (Itaalia).