EUROOPA KOHTU OTSUS (suurkoda)
11. juuni 2024(*)
Apellatsioonkaebus – Konkurents – ELTL artiklid 266 ja 340 – Kohtuotsus, millega vähendatakse Euroopa Komisjoni määratud trahvi suurust – Alusetult saadud summa tagasimaksmine komisjoni poolt – Kohustus maksta intressi – Kvalifitseerimine – Kindlasummaline hüvitis alusetult tasutud trahvisumma kasutamise võimalusest ilmajätmise eest – Kohaldatav määr
Kohtuasjas C‑221/22 P,
mille ese on Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 56 alusel 28. märtsil 2022 esitatud apellatsioonkaebus,
Euroopa Komisjon, esindajad: D. Calleja Crespo, N. Khan, B. Martenczuk, P. Rossi ja L. Wildpanner,
apellant,
teine menetlusosaline:
Deutsche Telekom AG, asukoht Bonn (Saksamaa), esindajad: Rechtsanwälte C. von Köckritz, P. Lohs ja U. Soltész,
hageja esimeses kohtuastmes,
EUROOPA KOHUS (suurkoda),
koosseisus: president K. Lenaerts, asepresident L. Bay Larsen, kodade presidendid A. Arabadjiev, C. Lycourgos, E. Regan, F. Biltgen, N. Piçarra ja Z. Csehi (ettekandja), kohtunikud P. G. Xuereb, L. S. Rossi, N. Jääskinen, N. Wahl, I. Ziemele, J. Passer ja D. Gratsias,
kohtujurist: A. M. Collins,
kohtusekretär: osakonnajuhataja D. Dittert,
arvestades kirjalikku menetlust ja 12. juuli 2023. aasta kohtuistungil esitatut,
olles 23. novembri 2023. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,
on teinud järgmise
otsuse
1 Euroopa Komisjon palub oma apellatsioonkaebuses osaliselt tühistada Euroopa Liidu Üldkohtu 19. jaanuari 2022. aasta otsuse Deutsche Telekom vs. komisjon (T‑610/19, edaspidi „vaidlustatud kohtuotsus“, EU:T:2022:15), millega Üldkohus mõistis komisjonilt Deutsche Telekom AG kasuks välja 1 750 522,83 euro suuruse kahjuhüvitise, tühistas komisjoni 28. juuni 2019. aasta otsuse Deutsche Telekomile viivitusintressi maksmisest keeldumise kohta (edaspidi „vaidlusalune otsus“) ja jättis Deutsche Telekomi hagi ülejäänud osas rahuldamata.
Õiguslik raamistik
Liidu õigus
2012. aasta finantsmäärus
2 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. oktoobri 2012. aasta määruse (EL, Euratom) nr 966/2012, mis käsitleb Euroopa Liidu üldeelarve suhtes kohaldatavaid finantseeskirju ning millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EÜ, Euratom) nr 1605/2002 (ELT 2012, L 298, lk 1; edaspidi „2012. aasta finantsmäärus“), artikli 78 „Saadaolevate summade kindlaksmääramine“ lõikes 4 oli sätestatud:
„Komisjonile antakse õigus võtta kooskõlas artikliga 210 vastu delegeeritud õigusakte saadaolevate summade kindlaksmääramist, kaasa arvatud menetlust ja tõendavaid dokumente ning viivist käsitlevate üksikasjalike eeskirjade kohta.“
Delegeeritud määrus (EL) nr 1268/2012
3 Komisjon võttis oma 29. oktoobri 2012. aasta delegeeritud määruse (EL) nr 1268/2012, mis käsitleb Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL, Euratom) nr 966/2012 (mis käsitleb Euroopa Liidu üldeelarve suhtes kohaldatavaid finantseeskirju) kohaldamise eeskirju (ELT 2012, L 362, lk 1), vastu muu hulgas 2012. aasta finantsmääruse artikli 78 lõike 4 alusel.
4 Delegeeritud määruse nr 1268/2012 artiklis 83 „Viivis“ oli ette nähtud:
„1. Ilma et see piiraks valdkondlikest määrustest tulenevate võimalike erisätete kohaldamist, arvestatakse kõikide artikli 80 lõike 3 punktis b nimetatud tähtajaks tasumata saadaolevate summade pealt viivist käesoleva artikli lõigete 2 ja 3 kohaselt.
2. Artikli 80 lõike 3 punktis b nimetatud tähtajaks tasumata saadaolevate summade viivisemäär on Euroopa Keskpanga [(EKP)] poolt oma peamiste refinantseerimistehingute suhtes kohaldatav, Euroopa Liidu Teataja C‑seerias avaldatud määr [(edaspidi „EKP refinantseerimismäär“)], mis kehtib maksetähtpäeva kuu esimesel kalendripäeval ning mida suurendatakse
a) kaheksa protsendipunkti võrra, kui kohustav sündmus tuleneb V jaotises nimetatud tarnete ja teenuste avaliku hanke lepingust;
b) kolme ja poole protsendipunkti võrra kõikidel muudel juhtudel.
3. Viivist arvestatakse alates võlateates täpsustatud artikli 80 lõike 3 punktis b nimetatud tähtajale järgnevast kalendripäevast kuni kalendripäevani, mil võlg on täielikult makstud.
Viivise summale vastav sissenõudekorraldus väljastatakse viivise tegelikul laekumisel.
4. Kui võlgnik esitab trahvide puhul finantstagatise, mida peaarvepidaja aktsepteerib makse asemel, on artikli 80 lõike 3 punktis b nimetatud tähtajast alates kohaldatav viivisemäär käesoleva artikli lõikes 2 nimetatud määr, mis kehtib alates trahvi määramise otsuse vastuvõtmise kuu esimesest päevast ja mida suurendatakse ainult 1,5 protsendipunkti võrra.“
5 Määruse artiklis 90 „Trahvide sissenõudmine ja muud rahalised karistused“ oli sätestatud:
„1. Kui Euroopa Liidu Kohtusse esitatakse hagi komisjoni otsuse vastu, millega on ELi toimimise lepingu või Euratomi asutamislepingu alusel määratud trahv või muu rahaline karistus, ja kuni ajani, mil kõik õiguskaitsevahendid on ammendatud, maksab võlgnik kas asjaomased summad ajutiselt peaarvepidaja määratud pangakontole või esitab finantstagatise, mida peaarvepidaja aktsepteerib. Kõnealune tagatis on sõltumatu trahvi või muu rahalise karistuse tasumise kohustusest ja see peab olema realiseeritav esimesel nõudmisel. Tagatis katab nii nõude põhisumma kui ka tasumisele kuuluva viivise vastavalt artikli 83 lõikes 4 täpsustatule.
2. Komisjon tagab ajutiselt makstud summad, investeerides need finantsvaradesse, tagades seeläbi rahaliste vahendite turvalisuse ja likviidsuse ning seades ühtlasi eesmärgiks saavutada positiivne tootlus.
[…]
4. Kui kõik õiguskaitsevahendid on ammendatud ja trahv või rahaline karistus on tühistatud või selle summat on vähendatud, võetakse ükskõik milline järgmistest meetmetest:
a) põhjendamatult sisse nõutud summad ja nendelt kogunenud intressid makstakse asjaomasele kolmandale isikule tagasi. Juhul kui asjaomase ajavahemiku kogutootlus on olnud negatiivne, makstakse põhjendamatult sisse nõutud summad tagasi nimiväärtuses;
b) kui on esitatud finantstagatis, siis see vabastatakse asjakohasel viisil.“
Vaidluse taust
6 Komisjon võttis 15. oktoobril 2014 vastu otsuse C(2014) 7465 (final) ELTL artiklis 102 ja EMP lepingu artiklis 54 sätestatud menetluse kohta (juhtum AT.39523 – Slovak Telekom), mida ta parandas oma 16. detsembri 2014. aasta otsusega C(2014) 10119 (final) ja 17. aprilli 2015. aasta otsusega C(2015) 2484 (final).
7 Komisjon määras selle otsusega Deutsche Telekomile 31 070 000 euro suuruse trahvi selle eest, et viimane kuritarvitas turgu valitsevat seisundit Slovakkia lairibaühenduse teenuste turul, rikkudes ELTL artiklit 102 ja EMP lepingu artiklit 54.
8 Deutsche Telekom esitas otsuse peale tühistamishagi, kuid tasus samas 16. jaanuaril 2015 ajutiselt selle trahvi. Üldkohus rahuldas 13. detsembri 2018. aasta kohtuotsusega Deutsche Telekom vs. komisjon (T‑827/14, edaspidi „2018. aasta kohtuotsus Deutsche Telekom“, EU:T:2018:930) Deutsche Telekomi hagi osaliselt ja vähendas oma täielikku pädevust teostades trahvi 12 039 019 euro võrra. Komisjon maksis 19. veebruaril 2019 selle summa Deutsche Telekomile tagasi.
9 Deutsche Telekom nõudis 12. märtsil 2019 komisjonilt viivitusintressi, mis vastab alusetult saadud summale, ajavahemiku eest alates trahvi tasumise kuupäevast kuni selle summa tagasimaksmise kuupäevani (edaspidi „asjaomane ajavahemik“).
10 Vaidlusaluse otsusega keeldus komisjon seda taotlust rahuldamast. Ta väitis, et delegeeritud määruse nr 1268/2012 artikli 90 lõike 4 punkti a kohaselt ei tule alusetult tasutud trahvi nimiväärtusele lisada viivitusintressi, kuna kogutulu, mis saadi selle summa finantsvarasse investeerimisest – mida ta tegi artikli 90 lõike 2 alusel –, oli negatiivne.
11 Otsuses analüüsis komisjon ka Deutsche Telekomi argumenti, mille kohaselt oli sellel äriühingul Üldkohtu 12. veebruari 2019. aasta kohtuotsuse Printeos vs. komisjon (T‑201/17, EU:T:2019:81) kohaselt õigus saada viivitusintressi EKP refinantseerimismäära alusel, mida on suurendatud 3,5 protsendipunkti võrra. Vastuseks sellele argumendile selgitas komisjon, et nimetatud kohtuotsus ei ole Deutsche Telekomi nõutud viivitusintressi maksmise õiguslik alus. Lisaks väitis ta, et nimetatud kohtuotsust tuleb mõista nii, et see ei piira delegeeritud määruse nr 1268/2012 artikli 90 lõike 4 punkti a kohaldamist. Lõpuks märkis komisjon, et ta esitas selle kohtuotsuse peale apellatsioonkaebuse, mistõttu ei ole see lõplik.
Menetlus Üldkohtus ja vaidlustatud kohtuotsus
12 Deutsche Telekom esitas Üldkohtule hagiavalduse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 9. septembril 2019 ning milles ta palus vaidlusaluse otsuse tühistada ja mõista komisjonilt välja hüvitise tulu eest, mis tal jäi saamata seetõttu, et tal ei olnud asjaomases ajavahemikus võimalik kasutada alusetult tasutud trahvisummat, või teise võimalusena hüvitada kahju, mis tekkis talle seetõttu, et komisjon keeldus sellelt summalt viivitusintressi maksmast.
13 Üldkohus rahuldas hagi osaliselt.
14 Esimesena jättis Üldkohus rahuldamata Deutsche Telekomi nõude hüvitada Euroopa Liidu lepinguvälise vastutuse alusel tulu, mis jäi tal väidetavalt saamata seetõttu, et asjaomases ajavahemikus ei olnud tal võimalik kasutada alusetult tasutud trahvisummat, ja mis vastas tema kasutatud kapitali aastasele tootlusele või kapitali kaalutud keskmisele hinnale.
15 Üldkohus leidis nimelt, et Deutsche Telekom ei esitanud veenvaid tõendeid selle kohta, et viidatud kahju on tegelik ja kindel. Täpsemalt ei tõendanud Deutsche Telekom seda, et ta oleks alusetult tasutud trahvisumma tingimata oma tegevusse investeerinud, seda, et asjaolu, et ta jäeti ilma võimalusest seda summat kasutada, pani ta spetsiifilistest ja konkreetsetest projektidest loobuma, ega seda, et tal ei olnud alternatiivset rahastamisallikat.
16 Teisena analüüsis Üldkohus kahju hüvitamise nõuet, mille Deutsche Telekom esitas teise võimalusena selle põhjal, et rikuti ELTL artikli 266 esimest lõiku, milles on ette nähtud, et institutsioonid, kelle akt on liidu kohtu otsusega tühistatud, on kohustatud võtma kõik selle kohtuotsuse täitmiseks vajalikud meetmed.
17 Tuginedes Euroopa Kohtu praktikale, mis tuleneb 20. jaanuari 2021. aasta kohtuotsusest komisjon vs. Printeos (C‑301/19 P, edaspidi „kohtuotsus Printeos“, EU:C:2021:39), tuletas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 72 meelde, et kui summad on saadud liidu õigust rikkudes, tuleneb sellest õigusest kohustus need koos intressiga tagastada ja et nii on see eelkõige juhul, kui summad on saadud liidu akti alusel, mille liidu kohus on kehtetuks tunnistanud või tühistanud.
18 Vaidlustatud kohtuotsuse punktis 75 rõhutas Üldkohus, et alusetult saadud summalt viivitusintressi maksmine on vältimatult vajalik koostisosa endise olukorra taastamise kohustuses, mis komisjonil lasub tühistava kohtuotsuse või täielikku pädevust kasutades tehtud kohtuotsuse tulemusena.
19 Mis puudutab täpsemalt sellise intressi määramist alates kõnealuse trahvi ajutise tasumise kuupäevast, siis leidis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 88, et intressi määramise eesmärk on hüvitada trahvi maksnud ettevõtjale kindlas summas see, et ta jäeti ilma võimalusest kasutada oma rahalisi vahendeid ajavahemikus alates trahvi ajutise tasumise kuupäevast kuni selle tagasimaksmise kuupäevani.
20 Seetõttu otsustas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 113, et komisjoni keeldumine Deutsche Telekomile intressi maksmisest kujutab endast ELTL artikli 266 esimese lõigu piisavalt selget rikkumist, mis võib kaasa tuua liidu lepinguvälise vastutuse. Arvestades otsese põhjusliku seose olemasolu kõnealuse rikkumise ja kahju vahel, mis seisnes selles, et asjaomases ajavahemikus ei saanud Deutsche Telekom alusetult tasutud trahvisummalt viivitusintressi, mõistis Üldkohus Deutsche Telekomi kasuks välja 1 750 522,38 euro suuruse hüvitise, mille arvutamisel kohaldati analoogia alusel delegeeritud määruse nr 1268/2012 artikli 83 lõike 2 punktis b ette nähtud määra ehk 2015. aasta jaanuaris kehtinud EKP refinantseerimismäära, s.o 0,05%, mida oli suurendatud 3,5 protsendipunkti võrra.
21 Mis puudutab kolmandana vaidlusaluse otsuse tühistamise nõuet, siis rahuldas Üldkohus selle nõude samadel põhjustel, mis viisid ta kahju hüvitamise nõude analüüsimisel järeldusele, et komisjon rikkus ELTL artikli 266 esimest lõiku, kui ta keeldus maksmast Deutsche Telekomile asjaomase ajavahemiku eest viivitusintressi alusetult tasutud trahvisummalt.
Poolte nõuded Euroopa Kohtus
22 Komisjon palub Euroopa Kohtul:
– tühistada vaidlustatud kohtuotsus osas, milles rahuldati Deutsche Telekomi hagi;
– lahendada kohtuvaidluse lahtised küsimused ise;
– teise võimalusena saata kohtuasi osas, milles see ei ole veel lahendatud, uue otsuse tegemiseks Üldkohtule tagasi ning
– mõista kõik käesoleva menetluse ja Üldkohtu menetlusega seotud kohtukulud välja Deutsche Telekomilt.
23 Deutsche Telekom palub Euroopa Kohtul:
– jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ning
– jätta komisjoni kohtukulud tema enda kanda ja mõista temalt välja Deutsche Telekomi kohtukulud seoses menetlusega Üldkohtus ja Euroopa Kohtus.
Apellatsioonkaebus
24 Komisjon põhjendab oma apellatsioonkaebust kahe väitega, millest esimese kohaselt rikkus Üldkohus õigusnormi, kui ta leidis, et ELTL artikkel 266 paneb komisjonile absoluutse ja tingimusteta kohustuse maksta tagasiulatuvalt „karistuslikku laadi viivist“ alates trahvi ajutise tasumise kuupäevast, ning teise kohaselt rikkus Üldkohus õigusnormi, kui ta leidis, et selle viivise määr, mida komisjon peab maksma, vastab analoogselt delegeeritud määruse nr 1268/2012 artikli 83 lõike 2 punktis b ette nähtud määraga EKP refinantseerimismäärale, mida on suurendatud 3,5 protsendipunkti võrra.
Apellatsioonkaebuse vastuvõetavus
25 Deutsche Telekom väidab, et apellatsioonkaebus on tervikuna vastuvõetamatu, kuna tegelikult ei ole see esitatud mitte vaidlustatud kohtuotsuse peale, vaid kohtuotsuse Printeos peale, mis on aga lõplikuks muutunud. Lisaks väidab Deutsche Telekom, et esimese väite eri osad ja teine väide on vastuvõetamatud, kuna need üksnes kordavad Üldkohtus esitatud argumente või kuna need esitati esimest korda alles apellatsioonimenetluses. Mis puudutab täpsemalt esimest väidet, siis tuleneb selle väite vastuvõetamatus Deutsche Telekomi hinnangul ka asjaolust, et komisjon ei ole Euroopa Kohtu kodukorra artikli 169 lõikes 2 sätestatud nõuet rikkudes näidanud vaidlustatud kohtuotsuse põhjenduse punkte, millest nähtuks, et intressi maksmise kohustus on oma laadilt karistuslik.
26 Komisjon leiab, et tema apellatsioonkaebus on täielikult vastuvõetav.
27 ELTL artiklist 256, Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 58 esimesest lõigust ning Euroopa Kohtu kodukorra artikli 168 lõike 1 punktist d ja artiklist 169 tuleneb sellega seoses, et apellatsioonkaebuses tuleb täpselt näidata kritiseeritavad osad kohtuotsuses, mille tühistamist nõutakse, samuti seda nõuet konkreetselt põhjendavad õiguslikud argumendid. Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt ei vasta apellatsioonkaebus sellele nõudele, kui selles piirdutakse juba Üldkohtus esitatud väidete ja argumentide kordamisega, esitamata argumente, milles oleks konkreetselt välja toodud Üldkohtu otsuses väidetavalt sisalduv õigusnormi rikkumine. Selline apellatsioonkaebus on tegelikult käsitatav nõudena, millega soovitakse ainult saavutada Üldkohtule esitatud hagiavalduse uuesti läbivaatamine, mis aga ei kuulu Euroopa Kohtu pädevusse (15. juuli 2021. aasta kohtuotsus DK vs. Euroopa välisteenistus, C‑851/19 P, EU:C:2021:607, punkt 32 ja seal viidatud kohtupraktika).
28 Ent kui apellant vaidlustab selle, kuidas Üldkohus on liidu õigust tõlgendanud või kohaldanud, võib esimeses kohtuastmes läbi vaadatud õigusküsimusi apellatsioonimenetluses uuesti arutada. Nimelt, kui apellant ei saaks oma apellatsioonkaebust juba Üldkohtus kasutatud väidete ja argumentidega sel viisil põhjendada, kaotaks apellatsioonimenetlus osaliselt oma mõtte (15. juuli 2021. aasta kohtuotsus DK vs. Euroopa välisteenistus, C‑851/19 P, EU:C:2021:607, punkt 33 ja seal viidatud kohtupraktika).
29 Lisaks on Euroopa Kohus korduvalt otsustanud, et apellant võib esitada apellatsioonkaebuses väiteid, mis on tekkinud vaidlustatud kohtuotsuse põhjal ja mille eesmärk on selle kohtuotsuse põhjendatust õiguslikult kritiseerida (26. veebruari 2020. aasta kohtuotsus Euroopa välisteenistus vs. Alba Aguilera jt, C‑427/18 P, EU:C:2020:109, punkt 54 ning seal viidatud kohtupraktika).
30 Lõpuks peab komisjonile nagu kõigile teistele apellatsioonimenetluse pooltele jääma võimalus seada kahtluse alla õiguspõhimõtted, mida Üldkohus on kohaldanud kohtuotsuses, mille tühistamist nõutakse, isegi kui need põhimõtted on välja kujundatud kohtuotsustega, mille peale üldse ei saa või enam ei saa apellatsioonkaebust esitada.
31 Käesoleval juhul on apellatsioonkaebuse eesmärk – nagu komisjon selle sissejuhatuses märkis – paluda Euroopa Kohtul uuesti läbi vaadata oma kohtupraktika, mis tuleneb kohtuotsusest Printeos, millel vaidlustatud kohtuotsus suures osas põhineb ja mis väidetavalt eirab kohtuotsusest Printeos varasemat kohtupraktikat. Komisjoni argumentides on piisavalt täpselt välja toodud vaidlustatud kohtuotsuse kritiseeritavad osad ja põhjused, miks selles kohtuotsuses on tema arvates rikutud õigusnorme, ning seega ei piirdu need vastupidi Deutsche Telekomi väidetele üksnes nende argumentide pelga kordamise või taasesitamisega, mille see institutsioon esitas Üldkohtus.
32 Deutsche Telekomi esitatud vastuvõetamatuse vastuväide tuleb seega tagasi lükata.
Esimene väide
Poolte argumendid
33 Esimeses väites märgib komisjon, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta leidis, et ELTL artikkel 266 paneb komisjonile absoluutse ja tingimusteta kohustuse maksta tagasiulatuvalt „karistuslikku laadi viivist“ alates trahvi ajutise tasumise kuupäevast.
34 Apellatsioonkaebuse esimene väide jaguneb kuueks osaks.
35 Esimese väite esimeses osas vaidleb komisjon vastu sellele, et ta pani toime ELTL artikli 266 esimese lõigu piisavalt selge rikkumise, kui ta ei maksnud viivist Deutsche Telekomi nõutud summa ulatuses.
36 Nimelt eeldab selle institutsiooni sõnul sedalaadi viivitusintressi mõiste, mida Deutsche Telekom nõudis ja mille Üldkohus välja mõistis, et võlgnik on vähemalt hooletusest maksmisega hilinenud. Üldkohus määratles 8. juuni 1995. aasta kohtuotsuses Siemens vs. komisjon (T‑459/93, EU:T:1995:100, punkt 101) viivitusintressi kui „tagasimaksmiskohustuse täitmisega hilinemise eest tasumisele kuuluva“ intressi. Käesoleval juhul aga maksis komisjon pärast 2018. aasta kohtuotsust Deutsche Telekom viivitamata tagasi alusetult tasutud trahvisumma ega olnud seega kunagi maksmisega „hilinenud“. Viivis, mida ta on kohustatud kohtuotsuse Printeos ja vaidlustatud kohtuotsuse alusel maksma, on seega komisjoni jaoks põhjendamatu karistus.
37 Selle väite teises osas kinnitab komisjon, et vaidlustatud kohtuotsuses on eiratud kohtuotsusest Printeos varasemat kohtupraktikat.
38 Komisjon on seisukohal, et intress, mis tuleb alusetult saadud rahasumma tagasimaksmisel sellele lisada, ei ole mitte „karistuslikku laadi viivis“, mis tuleb maksta tagasiulatuvalt, vaid tasandusintress, mille eesmärk on vältida võlgniku alusetut rikastumist, nagu nähtub eelkõige 5. septembri 2019. aasta kohtuotsusest Euroopa Liit vs. Guardian Europe ja Guardian Europe vs. Euroopa Liit (C‑447/17 P ja C‑479/17 P, EU:C:2019:672). Komisjon märgib, et kuigi selles kohtuotsuses kvalifitseeris Euroopa Kohus tasumisele kuuluva intressi „viivitusintressiks“, täpsustas ta siiski, et seda reguleerivad delegeeritud määruse nr 1268/2012 sätted. Seega on reaalsuses tegemist tasandusintressiga, mis vastab intressile, mis saadi investeeringutelt, mille komisjon tegi delegeeritud määruse artikli 90 alusel. Seega ei saa sellest kohtuotsusest, millele viidatakse vaidlustatud kohtuotsuse punktis 73, järeldada, et komisjon pidi maksma Deutsche Telekomile viivist, mida viimane nõudis ja mille Üldkohus vaidlustatud kohtuotsusega tema kasuks välja mõistis.
39 Selle kohtupraktika alusel möönab komisjon, et ELTL artikli 266 esimese lõigu kohaselt on tal juhul, kui liidu kohus tema määratud trahvid hiljem tühistab või neid vähendab, kohustus maksta tagasi alusetult tasutud trahvisumma ja kogunenud intress vastavalt delegeeritud määruse nr 1268/2012 artiklile 90. Alusetu rikastumise keeld, mis on kohtupraktikas sellisteks juhtudeks ette nähtud, keelab tal nimelt nendelt trahvidelt saadud intressi endale jätta. Komisjon on siiski arvamusel, et kohaldada tuleks delegeeritud määruse artikli 90 lõiget 4, mis kohustab teda ajutiselt sissenõutud trahvi tühistava või selle suurust vähendava kohtuotsuse tulemusel maksma asjaomastele ettevõtjatele tagasi „põhjendamatult sisse nõutud summad ja nendelt kogunenud intressid“. Seevastu juhul, kui sellele trahvile vastavate summade kogutootlus oli negatiivne, on ta üksnes kohustatud maksma „põhjendamatult sisse nõutud summad tagasi nimiväärtuses“.
40 Vaidlustatud kohtuotsuses aluseks võetud põhimõtete kohaldamine tooks praeguses majanduslikus kontekstis kaasa asjaomaste ettevõtjate alusetu rikastumise, kuna tunnustataks absoluutset ja tingimusteta õigust saada intressi määraga, mis vastab EKP refinantseerimismäärale, mida on suurendatud 3,5 protsendipunkti võrra.
41 Esimese väite kolmandas osas märgib komisjon, et delegeeritud määruse nr 1268/2012 artikkel 90 reguleerib liidu kohtute otsuste täitmisega seoses makstavat intressi.
42 Ta kahtleb eelkõige, kas põhjendatuks saab pidada vaidlustatud kohtuotsuse punkti 97, milles Üldkohus leidis, et kui kogunenud intressi summa delegeeritud määruse nr 1268/2012 artikli 90 lõike 4 tähenduses on viivitusintressist väiksem, on komisjon kohustatud tasuma nende kahe summa vahe. Komisjon leiab, et Üldkohtu sellise tõlgenduse tagajärjel ei ole see säte de facto kunagi kohaldatav. Nimelt ei saa väikese riskiga investeeringult kogunenud intress kunagi olla suurem kui viivitusintress, mille määr vastab EKP refinantseerimismäärale, mida on suurendatud 3,5 protsendipunkti võrra.
43 Esimese väite neljandas osas leiab komisjon, et liidu lepinguvälise vastutuse tekkimise tingimused ELTL artikli 340 tähenduses ei ole täidetud.
44 Kõigepealt, kohustades komisjoni maksma viivist tagasiulatuvalt alates trahvi ajutisest tasumisest, samastas Üldkohus ekslikult olukorra, kus lihtsalt määratakse trahv, mille suurust liidu kohus hiljem vähendab, õigusnormi piisavalt selge rikkumisega. Seejärel ei tõendanud Deutsche Telekom Üldkohtus, et talle tekkis kahju. Sellega seoses ei saa komisjoni keeldumist maksta intressi EKP refinantseerimismäära alusel, mida on suurendatud 3,5 protsendipunkti võrra, pidada Deutsche Telekomile tekitatud kahjuks. Lõpuks oleks vastuoluline heita komisjonile ette õiguse selget rikkumist selliste tegurite tõttu nagu kohtumenetluste kestus, mis ei ole komisjoni kontrolli all.
45 Esimese väite viiendas osas märgib komisjon, et liidu kohtute otsuste mõju ex tunc ei too kaasa kohustust maksta viivist alates trahvi ajutise tasumise kuupäevast.
46 Komisjon väidab sellega seoses, et kuigi akti tühistamise tagajärjel liidu kohtu poolt kõrvaldatakse see akt tagasiulatuvalt liidu õiguskorrast, ei olnud tal siiski enne 2018. aasta kohtuotsust Deutsche Telekom mingit kohustust trahv tagasi maksta, seda enam, et tema otsuste kehtivust eeldatakse. Komisjon rõhutab, et trahvi tühistava või seda vähendava kohtuotsuse mõju ex tunc ei saa teda kohustada maksma intressi alates selle trahvi ajutisest tasumisest, kuna tal ei olnud selle tasumise kuupäeval kohustust ega võimalust kõnealust trahvi tagasi maksta.
47 Komisjon lisab, et vastupidi sellele, mida otsustas Üldkohus, ei olnud põhinõue, st alusetult tasutud trahvisumma, sel kuupäeval mingil juhul „kindel või […] vähemalt kindlaksmääratav tõendatud objektiivsete asjaolude alusel“ kohtuotsuse Printeos tähenduses (punkt 55).
48 Esimese väite kuuendas osas leiab komisjon, et vaidlustatud kohtuotsusega välja mõistetud viivise maksmine kahjustab trahvide hoiatavat mõju.
49 Komisjon leiab, et seda mõju tuleb trahvisumma kindlaksmääramisel arvesse võtta. Ta märgib sellega seoses, et kuna ta ei saa ette kindlaks teha trahvi määravate otsuste peale esitatud võimalike hagide tulemust ja vastavate kohtumenetluste kestust, ei ole tal võimalik trahvisumma kindlaksmääramisel kaaluda hoiatavat mõju ja selle viivise suurust, mida ta võib olla kohustatud maksma. Lisaks kahjustab viivise ebaproportsionaalsus, arvestades et komisjoni hinnangul võib viivis ulatuda enam kui pooleni trahvisummast, trahvi hoiatavat mõju.
50 Deutsche Telekom vaidleb komisjoni argumentidele tervikuna vastu ja leiab, et esimene väide tuleb tagasi lükata.
Euroopa Kohtu hinnang
51 ELTL artikli 266 esimesest lõigust tuleneb, et institutsioon, kelle akt on tühistatud, peab võtma selle kohtuotsuse täitmiseks vajalikud meetmed, millega akt on ex tunc tühiseks tunnistatud. See toob eelkõige kaasa nimetatud akti alusel alusetult tasutud summade tagastamise ja intressi maksmise (vt selle kohta 12. veebruari 2015. aasta kohtuotsus komisjon vs. IPK International, C‑336/13 P, EU:C:2015:83, punkt 29, ning 5. septembri 2019. aasta kohtuotsus Euroopa Liit vs. Guardian Europe ja Guardian Europe vs. Euroopa Liit, C‑447/17 P ja C‑479/17 P, EU:C:2019:672, punkt 55).
52 Samuti nähtub väljakujunenud kohtupraktikast, et intressi maksmine kujutab endast tühistava kohtuotsuse täitmise meedet ELTL artikli 266 esimese lõigu tähenduses, kuna selle eesmärk on maksta kindlasummalist hüvitist selle eest, et isikul ei olnud võimalik nõudele vastavat summat kasutada, ning lisaks pärast tühistava kohtuotsuse kuulutamist ärgitada võlgnikku täitma seda kohtuotsust niipea kui võimalik (vt selle kohta 12. veebruari 2015. aasta kohtuotsus komisjon vs. IPK International, C‑336/13 P, EU:C:2015:83, punkt 30, ja 10. oktoobri 2001. aasta kohtuotsus Corus UK vs. komisjon, T‑171/99, EU:T:2001:249, punktid 53 ja 54 ning seal viidatud kohtupraktika).
53 Seega tuleneb ELTL artikli 266 esimesest lõigust, et juhul, kui liidu kohus tühistab trahvi, mis on komisjoni otsusega määratud konkurentsinormide rikkumise eest, või seda vähendab ex tunc, on see institutsioon kohustatud tagasi maksma kogu ajutiselt tasutud trahvisumma või selle osa koos intressiga ajavahemiku eest alates trahvi ajutise tasumise kuupäevast kuni selle tagasimaksmise kuupäevani.
54 Kohustus tagastada alusetult saadud rahasummad koos intressiga ei kehti pealegi ainult liidu institutsioonidele, organitele ja asutustele, vaid ka liikmesriikide ametiasutustele.
55 Sellega seoses tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et igal isikul, kellelt liikmesriigi ametiasutus on liidu õigust rikkudes nõudnud tasu, lõivu, maksu või muu makse tasumist, on liidu õiguse alusel õigus saada sellelt asutuselt tagasi mitte ainult alusetult tasutud rahasumma, vaid ka intressi, mille eesmärk on hüvitada selle summa kasutamise võimalusest ilmajätmine (vt selle kohta 9. novembri 1983. aasta kohtuotsus San Giorgio, 199/82, EU:C:1983:318, punkt 12; 8. märtsi 2001. aasta kohtuotsus Metallgesellschaft jt, C‑397/98 ja C‑410/98, EU:C:2001:134, punkt 84; 19. juuli 2012. aasta kohtuotsus Littlewoods Retail jt, C‑591/10, EU:C:2012:478, punktid 24–26; 9. septembri 2021. aasta kohtuotsus Hauptzollamt B (vabatahtlik maksude vähendamine), C‑100/20, EU:C:2021:716, punktid 26 ja 27, ning 28. aprilli 2022. aasta kohtuotsus Gräfendorfer Geflügel- und Tiefkühlfeinkost Produktions jt, C‑415/20, C‑419/20 ja C‑427/20, EU:C:2022:306, punktid 51 ja 52).
56 Järelikult, kui rahasummad on saadud liidu õigust rikkudes, tuleb olenemata sellest, kas need on saanud liikmesriigi asutus või liidu institutsioon, organ või asutus, need rahasummad tagastada ja tagastamisega peab kaasnema intress, mis hõlmab kogu ajavahemikku alates nende rahasummade tasumise kuupäevast kuni nende tagastamise kuupäevani – see kujutab endast alusetult saadu tagastamise üldpõhimõtte väljendust (vt selle kohta 28. aprilli 2022. aasta kohtuotsus Gräfendorfer Geflügel- und Tiefkühlfeinkost Produktions jt, C‑415/20, C‑419/20 ja C‑427/20, EU:C:2022:306, punkt 53 ning seal viidatud kohtupraktika).
57 Otsustades vaidlustatud kohtuotsuse punktis 111 muu hulgas kohtuotsusele Printeos tugineva arutluskäigu tulemusel, et komisjon rikkus ELTL artikli 266 esimest lõiku, kui ta keeldus maksmast alusetult tasutud trahvisummalt Deutsche Telekomile asjaomase ajavahemiku eest intressi, ei rikkunud Üldkohus seega õigusnormi. Ta üksnes kinnitas üle – nagu kohtuotsuses Printeos – põhimõtted, mida on meenutatud käesoleva kohtuotsuse punktides 51–56 ja mis tulenevad väljakujunenud kohtupraktikast, mida ei ole vaja ümber vaadata.
58 Selles kontekstis tuleb rõhutada, et vastupidi sellele, mida väidab komisjon, ei vasta hüvitis, mille Üldkohus mõistis temalt vaidlustatud kohtuotsusega Deutsche Telekomi kasuks välja, „karistuslikku laadi viivisele“. Nimelt ei olnud komisjon enne 2018. aasta kohtuotsuse Deutsche Telekom kuulutamist kohustatud trahvisummat Deutsche Telekomile osaliselt ega täies ulatuses tagastama, arvestades kõigepealt seda, et komisjoni otsused, mis panevad rahalise kohustuse muudele isikutele peale liikmesriikide, on täitmisele pööratavad, seejärel seda, et ELTL artikli 278 alusel ei ole liidu kohtule esitatud hagidel peatavat toimet, ning lõpuks eeldust, et komisjoni otsused on kehtivad seni, kuni neid ei ole tühistatud või kehtetuks tunnistatud (vt selle kohta 17. juuni 2010. aasta kohtuotsus Lafarge vs. komisjon, C‑413/08 P, EU:C:2010:346, punkt 81 ja seal viidatud kohtupraktika). Seega oli komisjonil alles alates sellest kuupäevast tagastamiskohustus ja teda oleks saanud pidada selle kohustuse täitmisega hilinenuks, kui ta ei oleks alusetult tasutud trahvisummat viivitamata tagasi maksnud. Käesoleval juhul ei ole poolte vahel siiski vaidlust selle üle, et pärast 2018. aasta kohtuotsuse Deutsche Telekom kuulutamist maksis komisjon alusetult tasutud trahvisumma Deutsche Telekomile tagasi.
59 Vastab tõele, et sarnaselt kohtupraktikaga, millele Üldkohus tugines, kvalifitseeris ta vaidlustatud kohtuotsuses intressi, mida komisjon peab käesolevas asjas maksma, mitmel korral „viivitusintressiks“ või „viiviseks“ – mõisted, mis viitavad võlgnikupoolsele maksmisega hilinemisele ja kavatsusele teda karistada.
60 Siiski ei sea selline kvalifitseerimine – olgu see asjasse puutuva intressi eesmärki arvestades kui tahes vaieldav – käesoleva kohtuotsuse punktides 51–56 meenutatud põhimõtteid silmas pidades kahtluse alla selle arutluskäigu paikapidavust, mille tulemusel Üldkohus leidis, et komisjon oli kohustatud alusetult saadud summa tagasimaksmisel sellele lisama intressi, et maksta ettevõtjale kindlasummalist hüvitist selle eest, et viimasel ei olnud võimalik seda summat kasutada.
61 Mis puudutab komisjoni poolt esile toodud asjaolu, et intress, mille Üldkohus temalt vaidlustatud kohtuotsuses välja mõistis, on seotud ajavahemikuga trahvi ajutise tasumise kuupäevast kuni kuupäevani, mil alusetult saadud summa maksti trahvi vähendava kohtuotsuse tulemusel tagasi, ning et see puudutab järelikult ajavahemikku, millest väga suur osa on sellest kohtuotsusest varasem, siis on see tagajärg, mis tuleneb niisuguse kohtuotsuse mõjust ex tunc ja ELTL artikli 266 esimesel lõigul põhinevast komisjoni kohustusest järgida seda kohtuotsust, asetades asjasse puutuva ettevõtja olukorda, milles ta oleks olnud, kui ta ei oleks kogu selleks ajavahemikuks jäetud ilma võimalusest alusetult tasutud summale vastavat summat kasutada. Võttes arvesse õigust esitada hagi komisjoni mis tahes trahvi määrava otsuse peale, on selge, et kui asjaomane ettevõtja on trahvi ajutiselt tasunud, võib komisjon olenevalt olukorrast olla kohustatud võtma sellise otsuse täielikult või osaliselt tühistanud kohtuotsuse täitmiseks vajalikud meetmed, mida on meenutatud käesoleva kohtuotsuse punktides 51–53.
62 Samuti ei saa nõustuda komisjoni argumentidega, mille kohaselt ei ole käesoleval juhul tegemist õigusnormi piisavalt selge rikkumisega ja Deutsche Telekomile tekitatud kahju ei ole piisavalt tõendatud. Nimelt, kui komisjonil on ELTL artikli 266 esimese lõigu alusel kohustus lisada teatud rahasumma tagasimaksmisel sellele intress, puudub tal igasugune kaalutlusõigus intressi maksmise otstarbekuse küsimuses, mistõttu võib liidu õiguse vähimgi rikkumine, mis seisneb intressi maksmisest keeldumises, olla küllaldane, et tuvastada liidu õiguse piisavalt selge rikkumise esinemine, mis võib kaasa tuua liidu lepinguvälise vastutuse (vt selle kohta kohtuotsus Printeos, punktid 103 ja 104). Ent käesolevas asjas oli komisjon selle sätte kohaselt kohustatud pärast 2018. aasta kohtuotsust Deutsche Telekom lisama intressi tagasimakstavale alusetult tasutud trahvisummale, nagu Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 112 õigesti leidis. Lisaks, kuna see intress on „kindlasummaline“, nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktis 52 viidatud kohtupraktikast, ei või komisjon sellest kohustusest vabaneda põhjusel, et Deutsche Telekom ei ole kahju tekkimist piisavalt tõendanud.
63 Neil asjaoludel tuleb esimese väite esimene, teine, neljas ja viies osa tagasi lükata.
64 Samuti ei rikkunud Üldkohus õigusnormi, kui ta lükkas tagasi komisjoni argumendid delegeeritud määruse nr 1268/2012 artiklis 90 sätestatu kohta. Nimelt, nagu Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 98 õigesti märkis, on komisjon juhul, kui delegeeritud määruse artikli 90 lõikes 4 nimetatud „kogunenud“ intress on väiksem kui kindlasummalise hüvitise maksmise kohustuse alusel maksmisele kuuluv intress või kui intressi ei ole kogunenud, kuna investeeritud kapitali tootlus oli negatiivne, siiski kohustatud ELTL artikli 266 esimese lõigu alusel maksma huvitatud isikule vahe delegeeritud määruse artikli 90 lõike 4 tähenduses „kogunenud intressi“ summa ja selle intressi summa vahel, mis tuleb maksta ajavahemiku eest alates kõnealuse summa tasumise kuupäevast kuni selle tagasimaksmise kuupäevani (vt selle kohta kohtuotsus Printeos, punktid 75 ja 76).
65 Nagu komisjon ise märkis ja nagu rõhutas ka kohtujurist oma ettepaneku punktis 77, on delegeeritud määruse nr 1268/2012 artikli 90 lõikest 4 sellele institutsioonile tuleneva kohustuse – maksta asjaomasele ettevõtjale „kogunenud intressi“ – eesmärk eelkõige vältida liidu alusetut rikastumist. See võimalik kohustus ei mõjuta siiski tulenevalt ELTL artikli 266 esimesest lõigust institutsioonil lasuvat kohustust maksta ettevõtjale kindlasummalist hüvitist selle eest, et tal ei olnud võimalik alusetult tasutud trahvisummale vastavat rahasummat kasutada selle komisjonile ülekandmise tõttu, sealhulgas juhul, kui ettevõtja poolt ajutiselt tasutud trahvisumma investeerimise tootlus ei ületanud EKP refinantseerimismäära, mida on suurendatud 3,5 protsendipunkti võrra.
66 Lisaks, kuigi on tõsi, et vastavalt delegeeritud määruse nr 1268/2012 artikli 90 lõikele 2 tagab komisjon ajutiselt makstud summade säilimise, investeerides need finantsvaradesse, tagades seeläbi rahaliste vahendite turvalisuse ja likviidsuse ning seades ühtlasi eesmärgiks saavutada positiivne tootlus, nähtub sellest sättest samuti, et ettevõtja, kes ajutiselt tasus talle määratud trahvi, ei mõjuta kuidagi selle trahvisumma investeerimise tingimusi. Komisjon ei ole aga suutnud selgitada põhjuseid, miks neil asjaoludel peab selliste investeeringutega kaasnevaid riske kandma ettevõtja, kes tasus ajutiselt trahvi, mis määrati osaliselt või täielikult õigusvastase akti alusel.
67 Neil asjaoludel tuleb esimese väite kolmas osa tagasi lükata.
68 Mis puudutab komisjoni argumente, et temalt intressi väljamõistmine alates trahvi ajutise tasumise kuupäevast kahjustab trahvide hoiatavat mõju, siis nõustub Euroopa Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 93 ja 94 Üldkohtu esitatud kaalutlustega, mille kohaselt tuleb trahvide hoiatusfunktsioon ühitada tõhusa kohtuliku kaitse nõuetega. Need nõuded tähendavad aga, et juhul, kui liidu kohtu otsusega tühistatakse asjaomase ettevõtja poolt ajutiselt tasutud trahv või vähendatakse selle suurust, saab ettevõtja – võttes arvesse nii ELTL artikli 266 esimest lõiku kui ka sellise kohtuotsuse mõju ex tunc – kindlasummalise hüvitise selle eest, et tal ei olnud võimalik kasutada summat, mis vastab komisjoni poolt alusetult saadud summale, ajavahemikus ajutise tasumise kuupäevast kuni kuupäevani, mil see institutsioon summa tagasi maksis. Igal juhul ei saa trahvide hoiatavale mõjule tugineda liidu kohtu poolt tühistatud või vähendatud trahvide kontekstis, kuna komisjon ei või hoiatamise eesmärgil tugineda õigusvastaseks tunnistatud aktile.
69 Neil asjaoludel tuleb esimese väite kuues osa samuti tagasi lükata.
70 Eespool toodut arvestades tuleb komisjoni esimene väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.
Teine väide
Poolte argumendid
71 Teises väites leiab komisjon, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktides 114–138, et intressile, mida komisjon peab maksma, kohaldatakse analoogia alusel delegeeritud määruse nr 1268/2012 artikli 83 lõike 2 punktiga b EKP refinantseerimismäära, mida on suurendatud 3,5 protsendipunkti võrra.
72 Komisjon tuletab meelde, et Euroopa Kohus leidis 5. septembri 2019. aasta kohtuotsuses Euroopa Liit vs. Guardian Europe ja Guardian Europe vs. Euroopa Liit (C‑447/17 P ja C‑479/17 P, EU:C:2019:672, punkt 56), et trahvi tühistamise korral tasumisele kuuluva intressi kindlaksmääramiseks tuleb kohaldada delegeeritud määruse nr 1268/2012 sätetega kehtestatud määra, kuid ta ei toonud siiski välja delegeeritud määruse konkreetset sätet, millest lähtuda.
73 Siiski tõlgendati kohtuotsuses Printeos, millele on viidatud vaidlustatud kohtuotsuse punktis 121, 5. septembri 2019. aasta kohtuotsust Euroopa Liit vs. Guardian Europe ja Guardian Europe vs. Euroopa Liit (C‑447/17 P ja C‑479/17 P, EU:C:2019:672) nii, et viimati nimetatud kohtuotsuses viidati delegeeritud määruse artiklile 83. Üldkohus järeldas sellest vaidlustatud kohtuotsuse punktides 133 ja 134, et analoogia alusel tuleb kohaldada delegeeritud määruse artikli 83 lõike 2 punkti b, mis kohustab maksma intressi EKP refinantseerimismäära alusel, mida on suurendatud 3,5 protsendipunkti võrra.
74 Komisjon leiab esiteks, et selline analoogia alusel kohaldamine ei ole põhjendatud, kuna delegeeritud määruse nr 1268/2012 artikkel 83 reguleerib viivist, mida komisjoni võlgnikud peavad maksma tasumisega hilinemise korral, ning näeb selleks ette erimenetluse.
75 Teiseks ei saa kohtuotsusest Printeos järeldada, et Euroopa Kohus, kes tegi otsuse liitintressi arvutamise kohta, soovis analoogia alusel kohaldada delegeeritud määruse nr 1268/2012 artikli 83 lõike 2 punktis b ette nähtud määra viivitusintressi arvutamiseks. Pealegi ei määranud Üldkohus 12. veebruari 2019. aasta kohtuotsuses Printeos vs. komisjon (T‑201/17, EU:T:2019:81) ega Euroopa Kohus selles kohtuasjas apellatsioonimenetluses tehtud kohtuotsuses Printeos viivitusintressi selles sättes ette nähtud määras.
76 Kui Euroopa Kohus peaks siiski leidma, et kohaldada tuleb delegeeritud määruse nr 1268/2012 artikliga 83 kehtestatud intressimäära, on komisjon seisukohal, et kui ei määrata kindlaks muud sobivat intressimäära, tuleb analoogia alusel selle delegeeritud määruse artikli 83 lõikega 4 lähtuda EKP refinantseerimismäärast, mida on suurendatud 1,5 protsendipunkti võrra, mida komisjon kohaldab juhul, kui trahvi määrava otsuse adressaat esitab pangagarantii selle asemel, et trahvi ajutiselt tasuda. See olukord on piisavalt võrreldav käesoleva asjaga, kuna mõlemal juhul kompenseerib intress selle, et esimesel juhul ei olnud komisjonil ja teisel juhul asjaomasel ettevõtjal kohtumenetluse ajal võimalik trahvisummat vabalt kasutada.
77 Deutsche Telekom vaidleb komisjoni argumentidele vastu ja leiab, et ka teine väide tuleb tagasi lükata.
Euroopa Kohtu hinnang
78 Euroopa Kohtu praktikast nähtub, et selleks, et määrata kindlaks selle intressi suurus, mis tuleb ettevõtjale, kes tasus komisjoni määratud trahvi, maksta pärast trahvi tühistamist või vähendamist, peab see institutsioon kohaldama delegeeritud määrusega nr 1268/2012 sel eesmärgil kehtestatud määra (vt selle kohta 5. septembri 2019. aasta kohtuotsus Euroopa Liit vs. Guardian Europe ja Guardian Europe vs. Euroopa Liit, C‑447/17 P ja C‑479/17 P, EU:C:2019:672, punkt 56). Euroopa Kohus täpsustas lisaks, et tegemist ei ole viitega delegeeritud määruse artiklile 90, milles ei ole mainitud ühtegi konkreetset intressimäära, vaid delegeeritud määruse artiklile 83, millega on kehtestatud intressimäär tähtpäevaks tasumata summadelt (vt selle kohta kohtuotsus Printeos, punkt 81).
79 Delegeeritud määruse nr 1268/2012 artiklis 83, mis sisaldas toona kehtinud 2012. aasta finantsmääruse kohaldamise eeskirju, oli selleks ette nähtud mitu intressimäära, mis kõik vastasid EKP refinantseerimismäärale, mida on suurendatud erinevate protsendipunktide võrra. Delegeeritud määruse artikli 83 lõike 2 punktide a ja b kohaselt suurendati seda määra 8 protsendipunkti võrra, kui kohustav sündmus tulenes tarnete ja teenuste avaliku hanke lepingust, ja 3,5 protsendipunkti võrra kõigil muudel juhtudel. Lisaks oli juhuks, kui võlgnik esitas finantstagatise, mida peaarvepidaja aktsepteeris trahvi maksmise asemel, delegeeritud määruse artikli 83 lõikes 4 ette nähtud suurendamine 1,5 protsendipunkti võrra.
80 Käesoleval juhul ei võtnud Üldkohus aluseks kumbagi kahest intressimäärast, mis puudutavad delegeeritud määruse nr 1268/2012 artikli 83 lõike 2 punktis a ja lõikes 4 nimetatud erijuhtumeid. Ta lähtus määrast, mis on delegeeritud määruse artikli 83 lõike 2 punktis b täiendavalt ette nähtud „kõikidel muudel juhtudel“.
81 Nii pidas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 136 Deutsche Telekomile kindlasummalise hüvitise kindlaksmääramisel selle eest, et tal ei olnud võimalik oma rahalisi vahendeid kasutada, selle kohtuotsuse punktides 125–135 esitatud analüüsi põhjal analoogia alusel kohaldatavaks määraks delegeeritud määruse nr 1268/2012 artikli 83 lõike 2 punktis b ette nähtud määra, st EKP refinantseerimismäära, mida on suurendatud 3,5 protsendipunkti võrra.
82 Üldkohus mõistis seega nimetatud kohtuotsuse punktis 137 kahju eest, mis Deutsche Telekomile tekitati ELTL artikli 266 esimese lõigu piisavalt selge rikkumisega, tema kasuks välja hüvitise summas 1 750 522,83 eurot, mis vastab alusetult tasutud trahvisummalt asjaomases ajavahemikus saamata jäänud intressile määraga 3,55%.
83 Tõepoolest, nagu väitis komisjon, ei ole delegeeritud määruse nr 1268/2012 artikli 83 lõike 2 punktiga b kehtestatud intressimäära, mis vastaks sellisele kindlasummalisele hüvitisele, nagu on kõne all käesolevas asjas. Nimelt puudutab see säte olukorda, mis ei ole käesolevas kohtuasjas asjakohane ja milleks on maksmisega hilinemine, st olukord, kus tasumisele kuuluvat summat ei ole ettenähtud tähtpäevaks tasutud. Just seetõttu, et ei artiklis 83 ega delegeeritud määruse üheski teises sättes ei olnud seda määra kindlaks määratud, kohaldas Üldkohus oma kaalutlusruumi kasutades delegeeritud määruse artikli 83 lõike 2 punkti b „analoogia alusel“.
84 Sellest ei järeldu siiski, et kui Üldkohus kohaldas selle sättega kehtestatud määra, mis pealegi ei näi asjaomase intressi eesmärgi seisukohast ebamõistlik ega ebaproportsionaalne, rikkus ta õigusnormi, kui ta teostas tal liidu lepinguvälist vastutust käsitlevates menetlustes olevat pädevust.
85 Sellega seoses tuleb rõhutada, et kuigi Üldkohus vähendas selle trahvi suurust, mille komisjon Deutsche Telekomile oli määranud ja mille see ettevõtja komisjonile ajutiselt oli tasunud, ei või komisjoni asetada soodsamasse olukorda kui see, milles oleks olnud Deutsche Telekom juhul, kui tema hagi oleks jäetud rahuldamata pärast seda, kui ta oli otsustanud trahvi ajutise tasumise asemel esitada pangagarantii kuni tema hagi esitamisega algatatud kohtumenetluse tulemuse selgumiseni. Viimati nimetatud olukorras oleks Deutsche Telekom pidanud maksma delegeeritud määruse nr 1268/2012 artikli 83 lõike 4 alusel 1,55% määraga arvutatud intressi, millele oleksid lisandunud pangagarantii esitamise kulud.
86 Neil põhjustel ei saa nõustuda komisjoni argumentidega, mille eesmärk on teise võimalusena lasta Deutsche Telekomile võlgnetava intressi ülemmääraks seada 1,55%.
87 Sellele lisandub asjaolu, et – nagu Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 127 ja 131 õigesti märkis – niisuguse ettevõtja olukord, kes küll esitab hagi komisjoni otsuse peale talle trahv määrata, kuid tasub selle trahvi ajutiselt, erineb sellise ettevõtja olukorrast, kes esitab kuni õiguskaitsevahendite ammendumiseni pangagarantii. Nimelt juhul, kui ettevõtja esitab pangagarantii ja tema trahvi tasumine seetõttu ajatatakse, ei kanna ta erinevalt ettevõtjast, kes trahvi ajutiselt tasub, määratud trahvisummale vastavat rahasummat komisjonile üle, mistõttu ei saa komisjon olla kohustatud talle alusetult tasutud summat tagastama. Ainus rahaline kahju, mida asjaomane ettevõtja võib kanda, tuleneb tema enda otsusest esitada pangagarantii.
88 Lõpuks, kuigi vastab tõele, nagu rõhutas komisjon, et Euroopa Kohus ei määranud kohtuotsuses Printeos tagasimakstavalt trahvisummalt intressi EKP refinantseerimismäära alusel, mida on suurendatud 3,5 protsendipunkti võrra, ei teinud ta seda seetõttu, et selle kohtuotsuse aluseks olevas kohtuasjas nõudis hageja esimeses kohtuastmes seoses trahvisummaga üksnes, et kohaldataks EKP refinantseerimismäära, mida on suurendatud 2 protsendipunkti võrra.
89 Veel tuleb rõhutada, et kui komisjon peaks leidma, et kehtivad õigusnormid ei võta nõuetekohaselt arvesse sellist olukorda, nagu on käesoleva kohtuasja aluseks, siis peab tema või vajaduse korral liidu seadusandja tegema vajalikud kohandused õiguskindluse ja komisjoni tegevuse ettearvatavuse huvides.
90 Samas, arvestades asjaolu, et komisjoni kohustus lisada intress sellise trahvi tagasimaksmisel, mille liidu kohus on täielikult või osaliselt tühistanud, tuleneb ELTL artikli 266 esimesest lõigust, peab intressi arvutamise mis tahes uus meetod või kord järgima selle intressiga taotletavaid eesmärke. Järelikult ei või intressile kohaldatav määr piirduda sellega, et hüvitatakse rahalise väärtuse vähenemine ajavahemikus, mille eest intressi tuleb maksta, hõlmamata kindlasummalist hüvitist, millele trahvi tasunud ettevõtjal on õigus seetõttu, et tal ei olnud teatud aja jooksul võimalik kasutada rahalisi vahendeid, mis vastavad summale, mille komisjon alusetult sai.
91 Eespool toodut arvestades tuleb tõdeda, et Üldkohus ei rikkunud õigusnormi, kui ta Deutsche Telekomi kindlasummalise hüvitise kindlaksmääramisel kohaldas delegeeritud määruse nr 1268/2012 artikli 83 lõike 2 punktis b ette nähtud intressimäära analoogia alusel, arvestades asjaomase intressi eesmärki ja talle pandud kohustust hüvitada Deutsche Telekomile tekitatud kahju. Järelikult tuleb teine väide samuti tagasi lükata.
92 Kuna ühegi väitega, mille komisjon oma apellatsioonkaebuse põhjendamiseks esitas, ei saa nõustuda, tuleb apellatsioonkaebus tervikuna rahuldamata jätta.
Kohtukulud
93 Euroopa Kohtu kodukorra artikli 184 lõikes 2 on ette nähtud, et kui apellatsioonkaebus on põhjendamatu, otsustab kohtukulude jaotamise Euroopa Kohus.
94 Vastavalt kodukorra artikli 138 lõikele 1, mis on kodukorra artikli 184 lõike 1 kohaselt kohaldatav ka apellatsioonimenetlustele, on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud.
95 Kuna komisjon on kohtuvaidluse kaotanud ja Deutsche Telekom on kohtukulude hüvitamist nõudnud, tuleb kohtukulud välja mõista komisjonilt.
Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (suurkoda) otsustab:
1. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.
2. Mõista kohtukulud välja Euroopa Komisjonilt.
Allkirjad