ÜLDKOHTU OTSUS (apellatsioonikoda)
8. juuli 2010(*)
Apellatsioonkaebus − Avalik teenistus − Üldkohtu otsuse uuesti läbivaatamine – Menetlusstaadium lubab teha asja suhtes kohtuotsuse
Kohtuasjas T‑12/08 P‑RENV‑RX,
mille ese on Euroopa Liidu Avaliku Teenistuse Kohtu (esimene koda) 19. oktoobri 2007. aasta määruse peale kohtuasjas F‑23/07: M vs. Euroopa Ravimiamet (kohtulahendite kogumikus veel avaldamata) esitatud apellatsioonkaebus, milles palutakse see kohtumäärus tühistada,
M, Euroopa Ravimiameti endine ajutine teenistuja, elukoht Browbourne (Ühendkuningriik), keda esindasid advokaadid S. Orlandi, A. Coolen, J.-N. Louis ja É. Marchal,
hageja,
teine menetlusosaline
Euroopa Ravimiamet (EMA), esindajad: V. Salvatore ja N. Rampal Olmedo,
kostja esimeses kohtuastmes
ÜLDKOHUS (apellatsioonikoda),
koosseisus: president M. Jaeger (ettekandja), kohtunikud J. Azizi, N. J. Forwood, O. Czúcz ja I. Pelikánová,
kohtusekretär: E. Coulon,
on teinud järgmise
otsuse
1 Käesolev menetlus on järg Euroopa Kohtu 17. detsembri 2009. aasta otsusele kohtuasjas C‑197/09 RX‑II (uuesti läbivaatamine): M vs. Euroopa Ravimiamet (kohtulahendite kogumikus veel avaldamata), millega Euroopa Kohus, olles tuvastanud, et Üldkohtu 6. mai 2009. aasta otsus kohtuasjas T‑12/08 P: M vs. Euroopa Ravimiamet (kohtulahendite kogumikus veel avaldamata; edaspidi „uuesti läbivaadatud kohtuotsus”), mille ese oli apellatsioonkaebus Euroopa Liidu Avaliku Teenistuse Kohtu (esimene koda) 19. oktoobri 2007. aasta määruse peale kohtuasjas F‑23/07: M vs. Euroopa Ravimiamet (kohtulahendite kogumikus veel avaldamata; edaspidi „vaidlustatud kohtumäärus”), mõjutab ühenduse õiguse ühtsust ja järjepidevust, tühistas eespool viidatud uuesti läbivaadatud kohtuotsuse resolutsiooni punktid 3 ja 5 ning suunas kohtuasja tagasi Üldkohtusse.
Asjaolud ja menetlus esimeses astmes
2 Eespool punktis 1 viidatud uuesti läbivaadatud kohtuotsusest nähtub, et M, kes töötas ajutise teenistujana Euroopa Ravimiametis (EMA, kuni 8. detsembrini 2009 nimetati EMEA‑ks) alates 1996. aasta oktoobrist, sai 2005. aasta märtsis tööõnnetuses vigastada, misjärel ta jäi haiguspuhkusele. Tema leping Euroopa Ravimiametiga lõppes 15. oktoobril 2006, sest Euroopa Ravimiamet otsustas seda mitte pikendada.
3 M taotles 17. veebruaril 2006 töövõimetuskomitee moodustamist, millest Euroopa Ravimiamet oma 31. märtsi 2006. aasta kirjas keeldus. M esitas 3. juulil 2006 selle keeldumise peale kaebuse, mis jäeti rahuldamata 25. oktoobri 2006. aasta otsusega.
4 Vahepeal esitas M 8. augustil 2006 uue töövõimetuskomitee moodustamise taotluse, millele lisas arst W väljastatud arstitõendi.
5 M palus oma 21. novembri 2006. aasta kirjas Euroopa Ravimiametil täpsustada, kas 25. oktoobri 2006. aasta otsus, millega kinnitati töövõimetuskomitee poole pöördumise võimaldamisest keeldumise otsus, kujutas endast 8. augusti 2006. aasta taotluse rahuldamata jätmise otsust.
6 Euroopa Ravimiamet teatas M‑ile 29. novembri 2006. aasta kirjas, et ta leidis 25. oktoobri 2006. aasta otsuses nõuetekohaselt, et 8. augusti 2006. aasta taotlust ei saa käsitada uue taotlusena Euroopa ühenduste ametnike personalieeskirjade artikli 59 lõike 4 tähenduses ning et see tuleb seega nimetatud otsuses märgitud põhjustel rahuldamata jätta.
7 25. jaanuaril 2007 esitas M kaebuse, millega taotles 25. oktoobri 2006. aasta otsuse tagasivõtmist osas, milles jäeti rahuldamata tema 8. augusti 2006. aasta taotlus. Järgmisel päeval saatis ta Euroopa Ravimiametile lisaks oma varalise ja mittevaralise kahju hüvitamise taotluse.
8 Euroopa Ravimiamet jättis 31. jaanuari 2007. aasta kirjas nimetatud kaebuse ja taotluse rahuldamata.
9 M esitas 7. veebruaril 2007 Avaliku Teenistuse Kohtusse hagi, mis registreeriti numbri F‑13/07 all ja milles ta palus tühistada 31. märtsi 2006. aasta otsuse, millega Euroopa Ravimiamet jättis rahuldamata tema taotluse moodustada töövõimetuskomitee, ning niivõrd kui vajalik, 25. oktoobri 2006. aasta otsus.
10 Seejärel esitas M 19. märtsil 2007 Avaliku Teenistuse Kohtule teise hagi, mis registreeriti numbri F‑23/07 all ja milles ta taotles esiteks 25. oktoobri 2006. aasta otsuse tühistamist ja teiseks, et Euroopa Ravimiametit kohustataks ametialaste eksimuste eest maksma kahjuhüvitisena 100 000 eurot.
11 Avaliku Teenistuse Kohus otsustas 20. aprilli 2007. aasta otsuses F‑13/07: L vs. Euroopa Ravimiamet (kohtulahendite kogumikus veel avaldamata) jätta esimese hagi ilmselge vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata, põhjendusega, et eelnev kaebus on esitatud hilinenult.
12 Euroopa Ravimiamet esitas teisele hagile eraldi dokumendiga vastuvõetamatuse vastuväite Üldkohtu kodukorra – mida nõukogu 2. novembri 2004. aasta otsuse 2004/752/EÜ, Euratom, millega asutatakse Euroopa Liidu Avaliku Teenistuse Kohus (ELT L 333, lk 7), artikli 3 lõike 4 alusel kohaldatakse mutatis mutandis Avaliku Teenistuse Kohtule kuni nimetatud kohtu enda kodukorra jõustumiseni, mis toimus 1. novembril 2007 – artikli 114 lõike 1 alusel.
13 Artiklit 114 kohaldades jättis Avaliku Teenistuse Kohus vaidlustatud kohtumäärusega hagi vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata ilma suulist menetlust alustamata ja vastuvõetamatuse vastuväidet põhikohtuasjaga liitmata.
14 Avaliku Teenistuse Kohus leidis, et need tühistamisnõuded, mis olid esitatud 25. oktoobri 2006. aasta otsuse kui otsuse peale, millega Euroopa Ravimiamet jättis rahuldamata M‑i 8. augusti 2006. aasta taotluse, on vastuvõetamatud, kuna nimetatud otsust tuleb pidada üksnes Euroopa Ravimiameti 31. märtsi 2006. aasta kirjas sisaldunud otsuse kinnituseks ning kuna selle otsuse vastu esitatud nõuded oli Avaliku Teenistuse Kohus eespool punktis 11 viidatud kohtumääruses L vs. Euroopa Ravimiamet tunnistanud vastuvõetamatuks.
15 Avaliku Teenistuse Kohus jättis vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata ka hüvitisnõuded, kuna need on nimelt tihedalt seotud varem uuritud tühistamisnõuetega.
Apellatsioonkaebus Üldkohtus
16 M esitas vaidlustatud kohtumääruse peale Euroopa Kohtu põhikirja artikli 9 I lisa alusel apellatsioonkaebuse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 4. jaanuaril 2008.
17 Apellatsioonkaebuses palus M Üldkohtul lisaks selle kohtumääruse tühistamisele ka teha asjas sisulise otsuse. Euroopa Ravimiamet taotles apellatsioonkaebuse läbi vaatamata jätmist ilmselge põhjendamatuse tõttu, piirdudes seejuures oma argumentides M‑i hagi vastuvõetamatusega.
18 Pärast seda, kui Üldkohus oli rahuldanud M‑i taotluse olla ära kuulatud suulises menetluses, tühistas ta eespool punktis 1 viidatud uuesti läbivaadatud kohtuotsusega vaidlustatud kohtumääruse, leides, et nimetatud kohtumäärusega on rikutud õigusnormi, kuna Avaliku Teenistuse Kohus oli tunnistanud vastuvõetamatuks M‑i tühistamis- ja hüvitisnõuded.
19 Leides, et asjas on võimalik teha otsus Euroopa Kohtu põhikirja I lisa artikli 13 lõike 1 tähenduses, tegi Üldkohus seejärel ise asjas otsuse. Ta tunnistas tühistamisnõuded vastuvõetavaks ja põhjendatuks ning tühistas 25. oktoobri 2006. aasta otsuse. Ühtlasi tunnistas ta vastuvõetavaks M‑i hüvitisnõuded ning mõistis Euroopa Ravimiametilt välja hüvitise 3000 eurot M‑i mittevaralise kahju hüvitamiseks.
20 Sellega seoses märkis Üldkohus eespool punktis 1 viidatud uuesti läbivaadatud otsuse punktis 100, et M väitis oma hagiavalduses Avaliku Teenistuse Kohtule, et Euroopa Ravimiamet seadis ta hirmutavasse ja ebakindlasse olukorda, kuna keeldus jätkuvalt alustamast töövõimetuse tuvastamise menetlust. Üldkohus tuvastas nimetatud kohtuotsuse punktis 104, et M on kandnud mittevaralist kahju, mida ei saa täielikult hüvitada 25. oktoobri 2006. aasta otsuse tühistamisega.
Uuesti läbivaatamine Euroopa Kohtus
21 Peakohtujuristi ettepaneku põhjal vaadata eespool punktis 1 viidatud uuesti läbivaadatud kohtuotsus uuesti läbi, otsustas Euroopa Kohtu kodukorra artiklis 123b ette nähtud erikoda 24. juuni 2009. aasta otsuses C‑197/09 RX (kohtulahendite kogumikus veel avaldamata), et nimetatud otsus tuleb uuesti läbi vaadata. Nagu tuleneb Euroopa Kohtu 24. juuni 2009. aasta otsuse resolutsiooni punktist 2, puudutas uuesti läbivaatamine küsimust, kas Üldkohtu eespool punktis 1 viidatud uuesti läbivaadatud kohtuotsus mõjutab ühenduse õiguse ühtsust või järjepidevust seeläbi, et Üldkohus tõlgendas apellatsioonikohtuna mõistet „menetlusstaadium lubab teha asja suhtes kohtuotsuse” Euroopa Kohtu põhikirja artikli 61 ja põhikirja I lisa artikli 13 lõike 1 tähenduses viisil, mis võimaldas tal kohtuasja arutada ja teha selles sisulise otsuse, hoolimata asjaolust, et talle esitatud apellatsioonkaebus piirdus üksnes küsimusega, kuidas esimeses kohtuastmes käsitleti vastuvõetamatuse vastuväidet, ning et vaidluse selle aspekti osas, mida Üldkohus arutas, ei olnud toimunud võistlevat menetlust ei Üldkohtus ega Avaliku Teenistuse Kohtus kui esimese astme kohtus.
22 Eespool punktis 1 viidatud kohtuotsuses M vs. Ravimiamet (uuesti läbivaatamine) märkis Euroopa Kohus kõigepealt, et tema 24. juuni 2009. aasta otsusest nähtub, et uuesti läbivaatamine puudutab üksnes Euroopa Ravimiametilt hageja kasuks 3000 euro suuruse hüvitise väljamõistmist väidetava mittevaralise kahju hüvitamiseks, samas kui 25. oktoobri 2006. aasta otsuse tühistamine ja hagi ülejäänud osas rahuldamata jätmine ei ole uuesti läbivaatamise menetluse ese (eespool punktis 1 viidatud kohtuotsus M vs. Ravimiamet (uuesti läbivaatamine), punkt 26).
23 Seejärel meenutas Euroopa Kohus seoses mõistega „menetlusstaadium lubab teha asja suhtes kohtuotsuse”, et kohtuasi ei ole põhimõtteliselt sellises menetlusstaadiumis, mis lubab teha otsuse esimese astme kohtule esitatud hagi sisu suhtes, siis, kui see kohus on – rahuldades vastuvõetamatuse vastuväite ilma seda põhikohtuasjaga liitmata – jätnud hagi vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata (eespool punktis 1 viidatud kohtuotsus M vs. Ravimiamet (uuesti läbivaatamine), punkt 29). Ta täpsustas, et teisiti võiks see olla üksnes erilistel asjaoludel, mis aga kõnealusel juhul puudusid (eespool punktis 1 viidatud kohtuotsus M vs. Ravimiamet (uuesti läbivaatamine), punktid 30–33).
24 Seetõttu tõdes Euroopa Kohus eespool punktis 1 viidatud kohtuotsuse M vs. Ravimiamet (uuesti läbivaatamine) punktides 34–37, et Üldkohus tõlgendas ebaõigesti mõistet „menetlusstaadium lubab teha asja suhtes kohtuotsuse” Euroopa Kohtu põhikirja artikli 61 esimese lõigu ja nimetatud põhikirja lisa artikli 13 lõike 1 tähenduses ning rikkus viimati nimetatud sätet, leides, et kõnealusel juhul võimaldas menetlusstaadium teha otsuse M‑i väidetava mittevaralise kahju hüvitamise nõuete suhtes.
25 Lisaks tõdes Euroopa Kohus, et tehes otsuse M‑i hüvitisnõuete kohta, ilma et ta oleks võimaldanud Euroopa Ravimiametil esitada nende suhtes oma märkusi, rikkus Üldkohus võistlevuse põhimõtet (eespool punktis 1 viidatud kohtuotsus M vs. Ravimiamet (uuesti läbivaatamine), punktid 38–59).
26 Jõudnud järeldusele, et vead, mille ta tuvastas eespool punktis 1 viidatud uuesti läbivaadatud kohtuotsuses, mõjutavad ühenduse õiguse ühtsust ja järjepidevust, tühistas Euroopa Kohus kõnealuse kohtuotsuse osas, milles Üldkohus mõistab selle kohtuotsuse resolutsiooni punktides 3 ja 5 Euroopa Ravimiametilt M‑i kasuks välja hüvitise 3000 eurot ning ühtlasi Avaliku Teenistuse Kohtu menetluse ja Üldkohtu menetluse kulud.
27 Kuna ühenduse õiguse ühtsuse ja järjepidevuse mõjutamine tulenes kõnealusel juhul mõiste „menetlusstaadium lubab teha asja suhtes kohtuotsuse” ebaõigest tõlgendusest ja võistlevuse põhimõtte rikkumisest, siis leidis Euroopa Kohus, et ta ei saa ise teha lõplikku kohtuotsust Euroopa Kohtu põhikirja artikli 62b esimese lõigu viimase lause alusel.
28 Selles tulenevalt suunas Euroopa Kohus kohtuasja – otsustades ise uuesti läbivaatamise menetluse kulude jaotuse üle – M‑i väidetava mittevaralise kahju hüvitamise nõuete osas tagasi Üldkohtusse vastavalt Euroopa Kohtu põhikirja artiklile 62b, selleks et Euroopa Ravimiamet saaks esitada oma argumendid nende nõuete põhjendatuse kohta (eespool punktis 1 viidatud kohtuotsus M vs. Ravimiamet (uuesti läbivaatamine), punkt 71).
Pärast uuesti läbivaatamist tagasi suunatud kohtuasi
Menetlus
29 Üldkohtu kantselei palus 22. detsembri 2009. aasta kirjaga kodukorra artikli 121c lõike 1 kohaselt pooltel esitada ühe kuu jooksul alates eespool punktis 1 viidatud kohtuotsuse M vs. Ravimiamet (uuesti läbivaatamine) kättetoimetamisest oma kirjalikud märkused järeldustega, mida vaidluse lahendamiseks sellest otsusest teha tuleb.
30 Euroopa Ravimiamet esitas oma märkused Üldkohtu kantseleisse 21. jaanuaril 2010.
31 M esitas Üldkohtusse 8. jaanuaril 2010 saabunud avalduse kodukorra artikli 95 alusel käesolevas menetluses tasuta õigusabi saamiseks.
32 Üldkohus (apellatsioonikoda) andis 11. märtsi 2010. aasta kohtumääruse M‑le tasuta õigusabi andmiseks.
33 M esitas oma märkused eespool punktis 1 viidatud kohtuotsuse M vs. Ravimiamet (uuesti läbivaatamine) kohta 25. märtsil 2010.
Õiguslik käsitlus
34 Nagu tuleneb eespool punktis 1 viidatud kohtuotsuse M vs. Ravimiamet (uuesti läbivaatamine) resolutsiooni punktist 2 ja selle põhjenduste punktist 26, tühistati ainult eespool punktis 1 viidatud uuesti läbivaadatud kohtuotsuse resolutsiooni punktid 3 ja 5, millega mõisteti Euroopa Ravimiametilt välja vastavalt väidetava mittevaralise kahju hüvitis 3000 eurot M-i kasuks ja kohtukulud, samas kui teised uuesti läbivaadatud kohtuotsuse resolutsiooni punktid, millega tühistati vaidlustatud kohtumäärus ja Euroopa Ravimiameti 25. oktoobri 2006. aasta otsus osas, milles sellega oli jäetud rahuldamata M-i 8. augusti 2006. aasta taotlus ja jäetud hagi ülejäänud osas rahuldamata, jõustusid.
35 Käesolevas menetluses kodukorra artikli 121c lõike 1 alusel 21. jaanuaril 2010 ja 25. märtsil 2010 esitatud märkustes käsitlesid M ja Euroopa Ravimiamet eelkõige küsimust, kas käesoleva kohtuasja asjaolude põhjal saab järeldada, et mittevaraline kahju, millele M tugines, on eraldatav õigusvastasusest, millel põhines 25. oktoobri 2006. aasta otsuse tühistamine, nii et seda tuli hüvitada.
36 Üldkohus märgib, et isegi kui eeldada, et märkuste esitamine M-i ja Euroopa Ravimiameti poolt pärast kohtuotsuse uuesti läbivaatamist on piisav, et korvata võistlevuse põhimõtte rikkumine, mille Euroopa Kohus eespool punktis 1 viidatud kohtuotsuses M vs. Ravimiamet (uuesti läbivaatamine) tuvastas, ei saa tähelepanuta jätta asjaolu, et selles kohtuotsuses tõdes Euroopa Kohus ka, et eespool punktis 1 viidatud uuesti läbivaadatud kohtuotsusega on rikutud õigusnormi asjaolu tõttu, et Üldkohus tõlgendas ebaõigesti mõistet „menetlusstaadium lubab teha asja suhtes kohtuotsuse”.
37 Mis puutub küsimusse, kas käesolevas vaidluses lubab menetlusstaadium Üldkohtul teha asja suhtes kohtuotsuse, siis tuleneb eespool punktis 1 viidatud kohtuotsuse M vs. Ravimiamet (uuesti läbivaatamine) punktist 30, et teatud tingimustel võib apellatsioonikohus siiski teha otsuse hagi sisu suhtes, kuigi menetlus esimeses kohtuastmes piirdus vastuvõetamatuse vastuväitega, mille selle astme kohus rahuldas. See võib ühelt poolt olla nii näiteks juhul, kui vaidlustatud kohtuotsuse või -määruse tühistamine sisaldab paratamatult teatavat lahendust käsitletava hagi sisu osas, või teiselt poolt siis, kui tühistamishagi sisuline hindamine põhineb poolte argumentidel, mille nad on esitanud apellatsioonkaebuse raames pärast esimese kohtuastme argumentatsiooni.
38 Sellegipoolest, nagu tuleneb eespool punktis 1 viidatud kohtuotsuse M vs. Ravimiamet (uuesti läbivaatamine) punktidest 32–34, 36 ja 37, puuduvad käesolevas asjas sellised erilised asjaolud, nii et menetlusstaadium ei luba teha asja suhtes otsust Euroopa Kohtu põhikirja artikli 61 ja põhikirja lisa artikli 13 lõike 1 tähenduses. Seega saab Üldkohus üksnes suunata kohtuasja tagasi Avaliku Teenistuse Kohtusse, et see kohus otsustaks M‑i väidetava mittevaralise kahju hüvitamise nõuete üle pärast seda, kui Euroopa Ravimiamet on esitanud oma argumendid nende nõuete põhjendatuse suhtes.
Esitatud põhjendustest lähtudes
ÜLDKOHUS (apellatsioonikoda)
otsustab:
1. Suunata kohtuasi tagasi Euroopa Liidu Avaliku Teenistuse Kohtusse M-i väidetava mittevaralise kahju hüvitamise nõuete üle otsustamiseks.
2. Kohtukulude kandmine otsustatakse edaspidi.
Kuulutatud avalikul kohtuistungil 8. juulil 2010 Luxembourgis.
Allkirjad