Language of document : ECLI:EU:T:2022:181

ÜLDKOHTU OTSUS (neljas koda laiendatud koosseisus)

30. märts 2022(*)

Konkurents – Keelatud kokkulepped – Lennulastiturg – Otsus, milles tuvastatakse ELTL artikli 101, EMP lepingu artikli 53 ning ühenduse ja Šveitsi vahel sõlmitud õhutranspordilepingu artikli 8 rikkumine – Lennulastiteenuste hinna elementide (kütuse lisatasu, ohutuse lisatasu, vahendustasu maksmine lisatasudelt) kooskõlastamine – Teabevahetus– Komisjoni territoriaalne pädevus – ELTL artikkel 266 – Aegumine – Kaitseõigused – Diskrimineerimiskeeld – Üks ja vältav rikkumine – Trahvisumma – Müügiväärtus – Rikkumise raskus – Lisasumma – Kergendavad asjaolud – Konkurentsivastase tegevuse õhutamine avaliku sektori poolt – Sisuliselt tühine osalemine rikkumises – Proportsionaalsus – Täielik pädevus

Kohtuasjas T‑340/17,

Japan Airlines Co. Ltd, asukoht Tokyo (Jaapan), esindajad: advokaadid J.‑F. Bellis ja K. Van Hove ja solicitor R. Burton,

hageja,

versus

Euroopa Komisjon, esindajad: A. Dawes, G. Koleva ja C. Urraca Caviedes, keda abistas J. Holmes, QC,

kostja,

mille ese on ELTL artikli 263 alusel esitatud nõue tühistada komisjoni 17. märtsi 2017. aasta otsus C(2017) 1742 final ELTL artiklis 101, EMP lepingu artiklis 53 ning Euroopa Ühenduse ja Šveitsi Konföderatsiooni vahel sõlmitud õhutranspordilepingu artiklis 8 sätestatud menetluse kohta (juhtum AT.39258 – lennulastiteenused) hagejat puudutavas osas ja teise võimalusena vähendada hagejale määratud trahvi summat,

ÜLDKOHUS (neljas koda laiendatud koosseisus),

koosseisus: president H. Kanninen (ettekandja), kohtunikud J. Schwarcz, C. Iliopoulos, D. Spielmann ja I. Reine,

kohtusekretär: ametnik L. Ramette,

arvestades menetluse kirjalikku osa ja 3. juuli 2019. aasta kohtuistungil esitatut,

on teinud järgmise

otsuse

I.      Vaidluse taust

1        Hageja Japan Airlines Co. Ltd, varem Japan Airlines International Co. Ltd, on lennuettevõtja. Asjaolude asetleidmise ajal oli hageja Japan Airlines Corp.’i tütarettevõtja, kellega ta ühines ja kelle õigusjärglane ta on. Hageja tegutseb lennulastiteenuste turul ühe oma allüksuse „JAL Cargo“ kaudu.

2        Lennulastiteenuste sektoris teostavad lennuettevõtjad kaubavedu lennukitega (edaspidi „vedajad“). Üldjuhul osutavad vedajad lennulastiteenuseid ekspediitoritele, kes korraldavad kaubasaadetiste vedu saatjate nimel. Vastutasuks maksavad ekspediitorid vedajatele hinna, mis koosneb esiteks kilogrammi alusel arvutatud tariifidest ja mis on läbi räägitud kas pikaks perioodiks (tavaliselt üheks hooajaks, mis on kuus kuud) või ühekordselt, ning teiseks erinevatest lisatasudest, mille eesmärk on katta teatud kulud.

3        Eristada saab nelja tüüpi vedajaid: esiteks need, kes kasutavad üksnes kaubaveolennukeid; teiseks need, kes broneerivad reisijateveoks mõeldud lendudel osa lennuki pakiruumist kaubaveoks; kolmandaks need, kellel on nii kaubaveolennukid kui ka broneeritud ruum reisijateveoks mõeldud lennukite pakiruumis (sega-lennuettevõtjad); ja neljandaks integreeritud teenuse osutajad, kellel on kaubaveolennukid, mis osutavad nii integreeritud kiirtarneteenuseid kui ka üldisi lennulastiteenuseid.

4        Kuna ükski lennuettevõtja ei suuda teenindada piisava sagedusega kõiki suuremaid kaubasihtkohti maailmas, sõlmisid nad omavahel kokkulepped, et suurendada oma võrgustikku või parandada oma lennuaegu, sealhulgas suurimate vedajate alliansside vahel. Nende alliansside hulgas oli asjaolude asetleidmise ajal muu hulgas WOW, millesse kuulusid Deutsche Lufthansa AG (edaspidi „Lufthansa“), SAS Cargo Group A/S (edaspidi „SAS Cargo“), Singapore Airlines Cargo Pte Ltd (edaspidi „SAC“) ja hageja.

A.      Haldusmenetlus

5        Euroopa Ühenduste Komisjon sai 7. detsembril 2005 taotluse trahvide eest kaitse saamiseks, mille esitasid Lufthansa ja tema tütarettevõtjad Lufthansa Cargo AG ja Swiss International Air Lines AG (edaspidi „Swiss“); see taotlus esitati komisjoni teatise alusel, mis käsitleb kaitset trahvide eest ja trahvide vähendamist kartellide puhul (EÜT 2002, C 45, lk 3; ELT eriväljaanne 08/02, lk 155). Taotluse kohaselt toimusid mitme vedaja vahel intensiivsed konkurentsivastased kontaktid, mis puudutasid muu hulgas järgmist:

–        kütuse lisatasu, mis kehtestati selleks, et saada hakkama kasvanud kütusekuludega;

–        ohutuse lisatasu, mis kehtestati selleks, et saada hakkama teatud niisuguste julgestusmeetmete kuludega, mis kehtestati pärast 11. septembri 2001. aasta terrorirünnakuid.

6        14. ja 15. veebruaril 2006 viis komisjon mitme vedaja ruumides läbi etteteatamata kontrollid vastavalt nõukogu 16. detsembri 2002. aasta määruse (EÜ) nr 1/2003 [ELTL] artiklites [101] ja [102] sätestatud konkurentsieeskirjade rakendamise kohta (EÜT 2003, L 1, lk 1; ELT eriväljaanne 08/02, lk 205) artiklile 20.

7        Pärast neid kontrolle esitasid paljud vedajad, nende hulgas hageja, eespool punktis 5 mainitud leebema kohtlemise teatise alusel taotluse.

8        Pärast mitme teabenõude saatmist, esitas komisjon 19. detsembril 2007 vastuväiteteatise 27 vedajale, sealhulgas hagejale (edaspidi „vastuväiteteatis“). Komisjon märkis, et kõnealused vedajad rikkusid ELTL artiklit 101, Euroopa Majanduspiirkonna (EMP) lepingu artiklit 53 ning Euroopa Ühenduse ja Šveitsi Konföderatsiooni vahel sõlmitud õhutranspordilepingu (edaspidi „EÜ-Šveitsi õhutranspordileping“) artiklit 8, kuna nad osalesid kartellis, mis muu hulgas puudutas kütuse lisatasu ja ohutuse lisatasu ning keeldumist lisatasudelt vahendustasu maksmast (edaspidi „keeldumine vahendustasu maksmast“).

9        Adressaadid esitasid vastusena vastuväiteteatisele oma kirjalikud märkused.

10      Ärakuulamine toimus 30. juunist kuni 4. juulini 2008.

B.      9. novembri 2010. aasta otsus

11      Komisjon tegi 9. novembril 2010 otsuse K(2010) 7694 (lõplik) ELTL artiklis 101, EMP lepingu artiklis 53 ning [EÜ-Šveitsi] õhutranspordilepingu artiklis 8 sätestatud menetluse kohta (juhtum COMP/39258 – lennulastiteenused) (edaspidi „9. novembri 2010. aasta otsus“). Selle otsuse adressaadiks on 21 vedajat (edaspidi „9. novembri 2010. aasta otsuses süüdistatud vedajad“), nimelt:

–        Air Canada;

–        Air France-KLM (edaspidi „AF-KLM“);

–        Société Air France SA (edaspidi „AF“);

–        Koninklijke Luchtvaart Maatschappij NV (edaspidi „KLM“);

–        British Airways plc;

–        Cargolux Airlines International SA (edaspidi „Cargolux“);

–        Cathay Pacific Airways Ltd (edaspidi „CPA“);

–        Japan Airlines Corp.;

–        hageja;

–        Lan Airlines SA (edaspidi „Lan“);

–        LAN Cargo SA;

–        Lufthansa Cargo;

–        Lufthansa;

–        Swiss;

–        Martinair Holland NV (edaspidi „Martinair“);

–        Qantas Airways Ltd (edaspidi „Qantas“);

–        SAS AB;

–        SAS Cargo;

–        Scandinavian Airlines System Denmark-Norway-Sweden (edaspidi „SAS Consortium“);

–        SAC;

–        Singapore Airlines Ltd (edaspidi „SIA“).

12      Komisjon loobus vastuväiteteatise ülejäänud adressaatide suhtes algul esitatud vastuväidetest (edaspidi „vedajad, keda ei süüdistatud“).

13      9. novembri 2010. aasta otsuse põhjendustes kirjeldatakse ELTL artikli 101, EMP lepingu artikli 53 ning EÜ-Šveitsi õhutranspordilepingu artikli 8 üht ja vältavat rikkumist, mis hõlmas EMP ja Šveitsi territooriumi ning mis seisnes selles, et 9. novembri 2010. aasta otsuses süüdistatud vedajad kooskõlastasid oma tegevust tariifide määramisel lennulastiteenuste osutamise eest.

14      9. novembri 2010. aasta otsuse resolutsioon on hagejat puudutavas osas sõnastatud järgmiselt:

„Artikkel 2

Osaledes rikkumises, mis seisnesid korraga kokkulepetes ja kooskõlastatud tegevuses, millega kooskõlastati erinevaid hinnaelemente, mida tuli kohaldada […]lennulastiteenuste osutamisel liinidel Euroopa Liidu lennujaamade ja väljaspool EMPd asuvate lennujaamade vahel, rikkusid järgmised ettevõtjad ELTL artiklit 101 järgmistes ajavahemikes:

[…]

h)      [Japan Airlines Corp.], alates 1. maist 2004 kuni 14. veebruarini 2006;

i)      [hageja], alates 1. maist 2004 kuni 14. veebruarini 2006;

[…]

Artikkel 3

Osaledes rikkumises, mis seisnes korraga kokkulepetes ja kooskõlastatud tegevuses, millega kooskõlastati erinevaid hinnaelemente, mida tuli kohaldada […]lennulastiteenuste osutamisel liinidel selliste lennujaamade vahel, mis asuvad riikides, mis on EMP lepingu osalised, kuid ei ole liikmesriigid, ja kolmandates riikides, rikkusid järgmised ettevõtjad EMP lepingu artiklit 53 järgmistes ajavahemikes:

[…]

h)      Japan Airlines [Corp.], alates 19. maist 2005 kuni 14. veebruarini 2006;

i)      [hageja], alates 19. maist 2005 kuni 14. veebruarini 2006;

[…]

Artikkel 5

[9. novembri 2010. aasta otsuse] [a]rtiklites 1–4 nimetatud rikkumiste eest määratakse järgmised trahvid:

[…]

h)      [Japan Airlines Corp.] ja [hageja] solidaarselt: 35 700 000 eurot;

[…]

Artikkel 6

Artiklites 1–4 nimetatud ettevõtjad lõpetavad juhul, kui nad seda veel teinud ei ole, viivitamata kõnealustes artiklites viidatud rikkumised.

Nad peavad hoiduma artiklites 1–4 kirjeldatud tegevuse või käitumise kordamisest ja igasugusest tegevusest või käitumisest, millel on sama või sarnane eesmärk või mõju.“

C.      9. novembri 2010. aasta otsuse peale Üldkohtule esitatud hagi

15      Hageja esitas hagiavalduse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 24. jaanuaril 2011 ning milles ta palus tühistada vaidlusalune otsus teda puudutavas osas ja teise võimalusena vähendada talle ja Japan Airlines Corp-ile määratud trahvi. Ka teised 9. novembri 2010. aasta otsuses süüdistatud vedajad, v.a Qantas, esitasid selle otsuse peale hagi.

16      Üldkohus tühistas oma 16. detsembri 2015. aasta kohtuotsustega Air Canada vs. komisjon (T‑9/11, ei avaldata, EU:T:2015:994), Koninklijke Luchtvaart Maatschappij vs. komisjon (T‑28/11, ei avaldata, EU:T:2015:995), Japan Airlines vs. komisjon (T‑36/11, ei avaldata, EU:T:2015:992), Cathay Pacific Airways vs. komisjon (T‑38/11, ei avaldata, EU:T:2015:985), Cargolux Airlines vs. komisjon (T‑39/11, ei avaldata, EU:T:2015:991), Latam Airlines Group ja Lan Cargo vs. komisjon (T‑40/11, ei avaldata, EU:T:2015:986), Singapore Airlines ja Singapore Airlines Cargo Pte vs. komisjon (T‑43/11, ei avaldata, EU:T:2015:989), Deutsche Lufthansa jt vs. komisjon (T‑46/11, ei avaldata, EU:T:2015:987), British Airways vs. komisjon (T‑48/11, ei avaldata, EU:T:2015:988), SAS Cargo Group jt vs. komisjon (T‑56/11, ei avaldata, EU:T:2015:990), Air France–KLM vs. komisjon (T‑62/11, ei avaldata, EU:T:2015:996), Air France vs. komisjon (T‑63/11, ei avaldata, EU:T:2015:993) ja Martinair Holland vs. komisjon (T‑67/11, EU:T:2015:984) 9. novembri 2010. aasta otsuse tervikuna või osaliselt osas, milles see puudutas vastavalt äriühinguid Air Canada, KLM, hageja ja Japan Airlines Corp., CPA, Cargolux, Latam Airlines Group SA (varem Lan Airlines) ja Lan Cargo, SAC ja SIA, Lufthansa, Lufthansa Cargo ja Swiss, British Airways, SAS Cargo, SAS Consortium ja SAS, AF-KLM, AF ja Martinair. Üldkohus leidis, et selles otsuses on tehtud põhjendamisviga.

17      Sellega seoses tõdes Üldkohus esimesena, et 9. novembri 2010. aasta otsuse põhjendused ja resolutsioon on omavahel vastuolus. Selle otsuse põhjendustes kirjeldati ühteainsat ühte ja vältavat rikkumist, mis puudutas kõiki kartelliga hõlmatud liine, milles osalesid 9. novembri 2010. aasta otsuses süüdistatud vedajad. Seevastu oli selle otsuse resolutsioonis kindlaks määratud kas neli eraldiseisvat ühte ja vältavat rikkumist või siis üksainus üks ja vältav rikkumine, mille eest omistatakse vastutus üksnes neile vedajatele, kes sama otsuse artiklites 1–4 nimetatud lennuliinidel osalesid otseselt neist igas artiklis viidatud rikkumises või olid teadlikud salajasest kokkuleppest neil liinidel ja võtsid selle riski. Kõnealuse otsuse resolutsiooni kumbki tõlgendus ei olnud aga kooskõlas otsuse põhjendustega.

18      Üldkohus lükkas samuti tagasi komisjoni pakutud alternatiivse tõlgenduse 9. novembri 2010. aasta otsuse resolutsiooni kohta – mille kohaselt saab seda, et vaidlustatud otsuse artiklites 1, 3 ja 4 ei ole mainitud teatud 9. novembri 2010. aasta otsuses süüdistatud vedajad, selgitada asjaoluga, et need vedajad ei teenindanud kõnealuste sätetega hõlmatud liine, ilma et oleks tarvilik tõdeda, et nende artiklitega tuvastati eraldiseisvad ühed ja vältavad rikkumised –, kuna see on nimetatud otsuse põhjendustega vastuolus.

19      Teisena leidis Üldkohus, et 9. novembri 2010. aasta otsuse põhjendused sisaldasid suuri sisemisi vastuolusid.

20      Kolmandana, olles märkinud, et ükski 9. novembri 2010. aasta otsuse resolutsiooni kahest võimalikust tõlgendusest ei ole kooskõlas selle otsuse põhjendustega, analüüsis Üldkohus, kas vähemalt üks resolutsiooni kahest võimalikust tõlgendusest võis tingida selle, et selle otsuse sisemised vastuolud võivad kahjustada hageja kaitseõigusi ja takistada Üldkohut kontrolli teostamast. Mis puudutab esimest tõlgendust, mille kohaselt esines neli eraldiseisvat ühte ja vältavat rikkumist, siis leidis Üldkohus esiteks, et hageja ei olnud olukorras, et mõista, mil määral võivad ühe ja vältava rikkumise olemasoluga seotud põhjendustes esitatud tõendid tõendada resolutsioonis tuvastatud nelja eraldiseisvat rikkumist, ega saanud seega ka nende piisavust vaidlustada. Teiseks otsustas ta, et hagejal ei olnud võimalik mõista loogikat, mille alusel komisjon luges ta ühe rikkumise eest vastutavaks, sh nendel liinidel, mida ei teenindatud 9. novembri 2010. aasta otsuse igas artiklis määratletud piirides.

D.      Vaidlustatud otsus

21      Pärast Üldkohtu poolt otsuse tühistamist saatis komisjon 20. mail 2016 kirja 9. novembri 2010. aasta otsuses süüdistatud vedajatele, kes olid selle otsuse Üldkohtus vaidlustanud, teatades neile, et tema konkurentsi peadirektoraat kavatseb teha talle ettepaneku võtta vastu uus otsus, milles järeldatakse, et nad osalesid ELTL artikli 101, EMP artikli 53 ja EÜ-Šveitsi õhutranspordilepingu artikli 8 ühes ja vältavas rikkumises kõigi selles otsuses mainitud liinide osas.

22      Eespool punktis 21 mainitud komisjoni kirja adressaatidel paluti ühe kuu jooksul esitada oma seisukoht komisjoni konkurentsi peadirektoraadi ettepaneku kohta. Kõik ettevõtjad, sealhulgas hageja, kasutasid seda võimalust.

23      Komisjon tegi 17. märtsil 2017 otsuse C(2017) 1742 final ELTL artiklis 101, EMP lepingu artiklis 53 ning [EÜ-Šveitsi õhutranspordilepingu] artiklis 8 sätestatud menetluse kohta (juhtum AT.39258 – lennulastiteenused) (edaspidi „vaidlustatud otsus“). Nimetatud otsuse adressaatideks on 19 vedajat (edaspidi „süüdistatud vedajad“), nimelt:

–        Air Canada;

–        AF-KLM;

–        AF;

–        KLM;

–        British Airways;

–        Cargolux;

–        CPA;

–        hageja;

–        Latam Airlines Group;

–        LAN Cargo;

–        Lufthansa Cargo;

–        Lufthansa;

–        Swiss;

–        Martinair;

–        SAS;

–        SAS Cargo;

–        SAS Consortium;

–        SAC;

–        SIA.

24      Vaidlustatud otsuses ei esitata vastuväiteid vastuväiteteatise teiste adressaatide vastu.

25      Vaidlustatud otsuse põhjendustes kirjeldatakse ELTL artikli 101, EMP lepingu artikli 53 ning EÜ-Šveitsi õhutranspordilepingu artikli 8 ühte ja vältavat rikkumist, millega süüdistatud vedajad kooskõlastasid oma tegevust tariifide määramisel lennulastiteenuste osutamise eest kogu maailmas kütuse lisatasu ja ohutuse lisatasu ning lisatasudelt vahendustasu maksmise teel.

26      Esimesena kirjeldas komisjon vaidlustatud otsuse punktis 4.1 „[k]artelli aluspõhimõtteid ja struktuuri“. Selle otsuse põhjendustes 107 ja 108 märkis ta, et uurimise käigus tuvastati ülemaailmne kartell, mis põhines konkurentide vahel pikka aega kestnud kahe- ja mitmepoolsetel kontaktide võrgustikel, mis puudutas tegevust, mida nad olid otsustanud, ette näinud või kavandanud seoses lennulastiteenuste erinevate hinnaelementidega, milleks on kütuse lisatasu, ohutuse lisatasu ja keeldumine vahendustasu maksmast. Ta rõhutas, et selle kontaktide võrgustiku ühiseks eesmärgiks oli kooskõlastada konkurentide tegevust hindade alal või vähendada ebakindlust nende hinnapoliitika osas (edaspidi „vaidlusalune kartell“).

27      Vaidlustatud otsuse põhjenduse 109 kohaselt oli kütuse lisatasu kooskõlastatud kohaldamise eesmärk tagada, et kogu maailma vedajad kehtestavad kõigile asjaomastele saadetistele kindlasummalise lisatasu iga kilogrammi kohta. Vedajate vahel loodi keerukas ja peamiselt kahepoolsete kontaktide võrgustik kütuse lisatasu kohaldamise kooskõlastamiseks ja järelevalveks, kusjuures komisjoni sõnul määrati kohaldamise täpne kuupäev sageli kindlaks kohalikul tasandil ning peamine kohalik vedaja tegutses üldiselt juhtrollis ja teised järgnesid talle. Seda kooskõlastatud lähenemist laiendati ka ohutuse lisatasule ja keeldumisele vahendustasu maksmast, nii et need tasud olid muutunud vedajate netotuluks ja kujutasid endast täiendavat stiimulit, et nad järgiksid lisatasusid puudutavat kooskõlastamist.

28      Vaidlustatud otsuse põhjenduse 110 kohaselt oli mitme vedaja peakontori juhtkond kas otseselt seotud konkurentidega toimunud kontaktides või neid teavitati korrapäraselt nendest kontaktidest. Lisatasude puhul olid peakontori vastutavad töötajad omavahel kontaktis, kui lisatasu muutus pidi peatselt toimuma. Keeldumist vahendustasu maksmast kinnitati korduvalt juhtkonna tasemel toimunud kontaktide käigus. Kohalikul tasandil toimusid samuti tihedad kontaktid, mille eesmärk oli esiteks paremini täita juhtkonna antud suuniseid ja kohandada neid kohalikele turutingimustele ning teiseks kohalikke algatusi kooskõlastada ja ellu viia. Viimasel juhul andsid vedajate peakontorid üldjuhul loa pakutud tegevusele või olid sellest teadlikud.

29      Vaidlustatud otsuse põhjenduse 111 kohaselt võtsid vedajad üksteisega ühendust kas kahepoolselt, väikestes gruppides või teatavatel juhtudel suurtes mitmepoolsetes foorumites. Vedajate esindajate kohalikke ühendusi kasutati eelkõige Hongkongis ja Šveitsis, et arutada tasuvuse parendamise meetmeid ja kooskõlastada lisatasusid. Sel eesmärgil kasutati ka selliste alliansside nagu WOW alliansi kohtumisi.

30      Teisena kirjeldas komisjon vaidlustatud otsuse punktides 4.3, 4.4 ja 4.5 kontakte, mis puudutasid vastavalt kütuse lisatasu, ohutuse lisatasu ja keeldumist vahendustasu maksmast (edaspidi „vaidlusalused kontaktid“).

31      Nii võttis komisjon esiteks vaidlustatud otsuse põhjendustes 118–120 kütuse lisatasuga seotud kontaktid kokku järgmiselt:

„(118) Mitme lennuettevõtja vahel loodi 1999. aasta lõpus-2000. aasta alguses kahepoolsete kontaktide võrgustik, mis võimaldas osalistel jagada teavet ettevõtjate tegevuse kohta kõigi võrgustiku liikmete vahel. Vedajate vahel olid korrapärased kontaktid, et arutada kõiki kütuse lisatasuga seotud küsimusi, eelkõige mehhanismi muudatusi, kütuse lisatasu taseme muutumist, mehhanismi järjekindlat kohaldamist ja olukordi, kus teatavad lennuettevõtjad süsteemi ei järginud.

(119) Kütuse lisatasu rakendamiseks kohalikul tasandil kohaldati sageli süsteemi, mille kohaselt teatud liinidel või riikides juhtivad lennuettevõtjad teatasid esimesena muudatusest, ning neile järgnesid seejärel teised ettevõtjad […]

(120) Kütuse lisatasu käsitlev konkurentsivastane kooskõlastamine toimus peamiselt neljas kontekstis: seoses kütuse lisatasu kehtestamisega 2000. aasta alguses, kütuse lisatasu mehhanismi taaskehtestamisega pärast [Rahvusvahelise Õhutranspordi Assotsiatsiooni (IATA)] kavandatud mehhanismi tühistamist, uute käivituskünniste kehtestamisega (millega tõsteti kütuse lisatasu ülempiiri), ja eelkõige hetkel, mil kütuseindeksid lähenesid künnisele, millest alates pidi käivitama kütuse lisatasu suurendamise või vähendamise.“

32      Teiseks võttis komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 579 ohutuse lisatasuga seotud kontaktid kokku järgmiselt:

„Mitu [süüdistatud vedajat] arutasid muu hulgas oma kavatsust kehtestada ohutuse lisatasu […] Lisaks arutati lisatasu summat ja selle kehtestamise ajakava. Ühtlasi vahetasid [süüdistatud vedajad] mõtteid, kuidas seda oma klientidele põhjendada. Kogu ajavahemiku 2002–2006 vältel leidsid aset konkreetsed kontaktid ohutuse lisatasu rakendamise kohta. Õigusvastane kooskõlastamine leidis aset nii juhtkondade tasandil kui ka kohalikul tasandil.“

33      Kolmandaks märkis komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 676, et süüdistatud vedajad „hoidusid jätkuvalt lisatasudelt vahendustasu maksmisest ning [kinnitasid] üksteisele vastastikku oma kavatsust selles valdkonnas paljude kontaktide käigus“.

34      Kolmandana hindas komisjon vaidlustatud otsuse punktis 4.6 vaidlusaluseid kontakte. Hageja vastu kasutatud kontaktidele antud hinnang on esitatud vaidlustatud otsuse põhjendustes 760–764.

35      Vaidlustatud otsuse põhjenduses 765 lisas komisjon, et hageja ei vaidlusta vastuväiteteatises esitatud asjaolusid.

36      Neljandana kohaldas komisjon vaidlustatud otsuse punktis 5 siinse juhtumi asjaoludele ELTL artiklit 101, täpsustades selle otsuse 1289. joonealuses märkuses, et esitatud kaalutlused kehtivad samuti EMP lepingu artikli 53 ja EÜ-Šveitsi õhutranspordilepingu artikli 8 kohta. Nii leidis ta esiteks otsuse põhjenduses 846, et süüdistatud vedajad kooskõlastasid oma tegevust või mõjutasid hinnakujundust, „mis tähendab lõppkokkuvõttes hindade kindlaksmääramist seoses“ kütuse lisatasu, ohutuse lisatasu ja lisatasude pealt vahendustasu maksmisega. Sama otsuse põhjenduses 861 kvalifitseeris komisjon „lennulastiteenuste tariifide kooskõlastamise üldise süsteemi“, mille olemasolu tema uurimine tuvastas, „keeruliseks rikkumiseks, mis koosnes erinevatest toimingutest, mida [võis] kvalifitseerida kas kokkuleppeks või kooskõlastatud tegevuseks, mille raames konkurendid teadlikult asendasid konkurentsiriskid omavahelise praktilise koostööga“.

37      Teiseks järeldas komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 869, et „kõnealune tegevus kuju[tas] endast ELTL artikli 101 ühte ja vältavat rikkumist“. Nii leidis ta, et asjaomastel kokkulepetel oli üks konkurentsivastane eesmärk, milleks oli takistada konkurentsi EMP lennulastisektoris, sealhulgas siis, kui kooskõlastamine toimus kohalikul tasandil ja kus esinesid kohalikud variatsioonid (põhjendused 872–876), need puudutasid „[ü]hte toodet/teenust“, nimelt „lennulastiteenuste osutamine […] ja nende hinnakujundus“ (põhjendus 877), samu ettevõtjaid (põhjendus 878), tegu oli ühe rikkumisega (põhjendus 879), ja käsitlesid kolme komponenti, nimelt kütuse lisatasu, ohutuse lisatasu ja keeldumine vahendustasu maksmast, mida „konkurentidega toimunud sama kontakti käigus sageli koos arutati“ (põhjendus 880).

38      Vaidlustatud otsuse põhjenduses 881 lisas komisjon, et „enamik pooltest“, sealhulgas hageja, osales ühe rikkumise kõigis kolmes osas.

39      Kolmandaks järeldas komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 884, et kõnealune rikkumine oli vältav.

40      Neljandaks analüüsis komisjon vaidlustatud otsuse põhjendustes 885–890, kui asjakohased on kolmandates riikides toimunud kontaktid ja need kontaktid, mis puudutasid lennuliine, mida lennuettevõtjad ei olnud kunagi teenindanud või mida nad ei oleks saanud seaduslikult teenindada. Ta leidis, et arvestades vaidlusaluse kartelli ülemaailmset laadi, olid need kontaktid ühe ja vältava rikkumise olemasolu tuvastamisel asjakohased. Eelkõige märkis ta ühest küljest, et lisatasud olid üldkohaldatavad meetmed, mis ei olnud eriomased ühele lennuliinile, vaid neid tuli kohaldada kõikidel lennuliinidel terves maailmas, sealhulgas EMPst ja Šveitsist väljuvatel ja sinna suunduvatel lennuliinidel. Ta märkis, et keeldumine vahendustasu maksmast oli samuti üldine. Teisest küljest leidis ta, et ükski ületamatu tõke ei takistanud lennuettevõtjatel osutada lennulastiteenuseid lennuliinidel, mida nad ei ole kunagi teenindanud või mida nad ei oleks saanud seaduslikult teenindada, eelkõige tänu kokkulepetele, mida nad võisid omavahel sõlmida.

41      Viiendaks leidis komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 903, et vaidlusaluse tegevuse eesmärk oli piirata konkurentsi „vähemalt [liidus], EMPs ja Šveitsis“. Otsuse põhjenduses 917 lisas ta sisuliselt, et seetõttu ei ole vaja arvesse võtta selle tegevuse „tegelikku mõju“.

42      Kuuendaks käsitles komisjon vaidlustatud otsuse põhjendustes 922–971 WOW allianssi. Vaidlustatud otsuse põhjenduses 971 märkis komisjon järgmist:

„Arvestades WOW alliansi kokkuleppe sisu ja rakendamist, leiab komisjon, et WOW [alliansi] liikmete vaheline lisatasude kooskõlastamine toimus väljaspool alliansi seaduslikku raamistikku, mis seda ei õigusta. Liikmed olid tegelikult teadlikud sellise kooskõlastamise õigusvastasusest. Lisaks olid nad teadlikud, et lisatasude kooskõlastamine puudutas mitut [vedajat], kes ei osalenud WOW [alliansis]. Komisjon leiab seega, et tõendid WOW [alliansi] […] liikmete vaheliste kontaktide kohta kujutab endast tõendit nende osalemisest ELTL artikli 101 rikkumises niisugusena, nagu seda on kirjeldatud käesolevas otsuses.“

43      Seitsmendaks uuris komisjon vaidlustatud otsuse põhjendustes 972–1021 seitsme kolmanda riigi õigusnorme, mille kohta mitu süüdistatud vedajat väitsid, et need normid kohustasid neid lisatasusid kooskõlastama, takistades nii asjasse puutuvate konkurentsieeskirjade kohaldamist. Komisjon leidis, et need vedajad ei olnud tõendanud, et nad tegutsesid nimetatud kolmandate riikide sunnil.

44      Kaheksandaks leidis komisjon vaidlustatud otsuse põhjendustes 1024–1035, et üks ja vältav rikkumine võis märkimisväärselt mõjutada kaubandust liikmesriikide, EMP lepingu osalisriikide ja EÜ-Šveitsi õhutranspordilepingu osalisriikide vahel.

45      Üheksandaks analüüsis komisjon oma territoriaalse ja ajalise pädevuse piire, et tuvastada ja karistada konkurentsieeskirjade rikkumist käesolevas asjas. Esiteks märkis ta vaidlustatud otsuse põhjendustes 822–832 pealkirja „Komisjoni pädevus“ all sisuliselt, et ta ei kohalda kõigepealt ELTL artiklit 101 1. maile 2004 1. maile 2004 eelnenud kokkulepete ja tegevuse suhtes sellistel liinidel, mis ühendasid Euroopa Liidus asuvaid lennujaamu ja väljaspool EMPd asuvaid lennujaamu (edaspidi „liidu–kolmandate riikide vahelised liinid“); seejärel, et ta ei kohalda EMP lepingu artiklit 53 19. maile 2005 eelnenud kokkulepete ja kooskõlastatud tegevuse suhtes liidu–kolmandate riikide vahelistel liinidel ja liinidel lennujaamade vahel, mis asuvad riikides, mis on EMP osalisriigid, kuid ei ole Euroopa Liidu liikmesriigid, ja kolmandates riikides asuvate lennujaamade vahel (edaspidi „EMP liinid, mis ei ole liidu–kolmandate riikide vahelised liinid“, ja koos liidu–kolmandate riikide vaheliste liinidega „EMP–kolmandate riikide vahelised liinid“); ja lõpuks, et ta ei kohalda EÜ-Šveitsi õhutranspordilepingu artiklit 8 1. juunile 2002 eelnenud kokkulepete ja kooskõlastatud tegevuse suhtes liinidel liidus asuvate lennujaamade ja Šveitsi lennujaamade vahel (edaspidi „liidu–Šveitsi liinid“). Ta täpsustas ka, et vaidlustatud otsuses ei „väideta sugugi [EÜ-Šveitsi õhutranspordilepingu] artikli 8 rikkumist seoses Šveitsi [ja] kolmandate riikide vaheliste lennulastiteenustega“.

46      Teisest küljest lükkas komisjon vaidlustatud otsuse põhjendustes 1036–1046 pealkirja „ELTL artikli 101 ja EMP lepingu artikli 53 kohaldatavus saabuvate lennuliinide suhtes“ all tagasi erinevate süüdistatud vedajate argumendid, mille kohaselt ületas ta oma territoriaalse pädevuse piire rahvusvahelise avaliku õiguse normide seisukohast, tuvastades ja karistades nende kahe sätte rikkumise kolmandatest riikidest EMPsse saabuvatel lennuliinidel (edaspidi „saabuvad liinid“ ja nendel liinidel pakutavate lennulastiteenustega seoses „saabuva lennulasti teenused“) ja karistades selle eest. Eelkõige meenutas ta selle otsuse põhjenduses 1042, et ta luges kohaldatavaks järgmised kriteeriumid:

„Mis puudutab ELTL artikli 101 ja EMP lepingu artikli 53 ekstraterritoriaalset kohaldamist, siis on need sätted kohaldatavad kokkulepete suhtes, mida rakendatakse [liidus] (rakendamise teooria) või millel on [liidus] vahetud, märkimisväärsed ja ootuspärased tagajärjed (tagajärje teooria).“

47      Komisjon kohaldas vaidlustatud otsuse põhjendustes 1043–1046 neid kriteeriume juhtumi asjaoludele:

„(1043) [Saabuva] lennulasti teenuste puhul on ELTL artikkel 101 ja EMP lepingu artikkel 53 kohaldatavad seetõttu, et teenust ennast, mis on hindade kehtestamisega seotud rikkumise ese, tuleb osutada ja seda tegelikult osutatakse osaliselt EMP territooriumil. Lisaks toimusid paljud kontaktid, mille kaudu adressaadid kooskõlastasid lisatasusid ja [keeldumist] vahendustasu maksmast, EMP sees või nendega olid seotud osalised, kes asusid EMPs.

(1044) […] [komisjoni konsolideeritud pädevuseteatises, mis käsitleb nõukogu määrust (EÜ) nr 139/2004 kontrolli kehtestamise kohta ettevõtjate koondumiste üle (ELT 2008, C 95, lk 1),] toodud näide ei ole siinkohal asjakohane. [See] teatis puudutab käibe geograafilist jaotust ettevõtjate vahel, et teha kindlaks, kas nõukogu 20. jaanuari 2004. aasta määruse (EÜ) nr 139/2004 kontrolli kehtestamise kohta ettevõtjate koondumiste üle [(ELT 2004, L 24, lk 1; ELT eriväljaanne 08/03, lk 40)] artiklis 1 sätestatud käibe piirmäärad on saavutatud.

(1045) Lisaks võib konkurentsivastane tegevus kolmandates riikides seoses lennulastiveoga […] liitu ja EMPsse avaldada vahetut, märkimisväärset ja ootuspärast mõju liidus ja EMPs, kuna õhutranspordi suurenenud kulud EMPsse ja seega imporditud kauba kõrgemad hinnad võivad oma laadi poolest mõjutada tarbijaid EMPs. Käesolevas asjas võis konkurentsivastane tegevus, mis kõrvaldas konkurentsi vedajate vahel, kes pakuvad [saabuva] lennulasti teenuseid, samuti mõjutada [lennulasti]teenuste pakkumist muude vedajate poolt EMP sees erinevate sidusplatvormide („hubs“) vahel EMPs, mida kasutasid kolmandate riikide vedajad, ja nende saadetiste sihtkoha lennujaamade vahel EMPs, mida kolmandate riikide vedajad ei teeninda.

(1046) Lõpuks tuleb rõhutada, et komisjon avastas ülemaailmse ulatusega kartelli. Kartelli rakendati ülemaailmselt ja saabuvaid lennuliine puudutavad kartellikokkulepped moodustasid lahutamatu osa ELTL artikli 101 ja EMP lepingu artikli 53 ühest ja vältavast rikkumisest. Kartellikokkulepped olid paljudel juhtudel korraldatud kesktasandil ning kohalikud töötajad üksnes rakendasid neid. Lisatasude ühetaoline kohaldamine ülemaailmsel tasandil oli kartelli võtmeelemendiks.“

48      Viiendana tuvastas komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 1146, et vaidlusalune kartell algas 7. detsembril 1999 ja kestis kuni 14. veebruarini 2006. Samas põhjenduses täpsustas ta, et see kartell rikkus

–        ELTL artiklit 101 alates 7. detsembrist 1999 kuni 14. veebruarini 2006 liidus asuvate lennujaamade vahelise õhutranspordi osas;

–        ELTL artiklit 101 alates 1. maist 2004 kuni 14. veebruarini 2006 liidu–kolmandate riikide vaheliste liinide õhutranspordi osas;

–        EMP lepingu artiklit 53 alates 7. detsembrist 1999 kuni 14. veebruarini 2006 EMPs asuvate lennujaamade vahelise õhutranspordi osas (edaspidi „EMP-sisesed liinid“);

–        EMP lepingu artiklit 53 alates 19. maist 2005 kuni 14. veebruarini 2006 EMP liinidel, mis ei ole liidu–kolmandate riikide vahelised liinid;

–        EÜ-Šveitsi õhutranspordilepingu artiklit 8 alates 1. juunist 2002 kuni 14. veebruarini 2006 liidu–Šveitsi vaheliste liinide õhutranspordi osas.

49      Hageja osas leidis komisjon, et rikkumine kestis 7. detsembrist 1999 kuni 14. veebruarini 2006.

50      Kuuendana käsitles komisjon vaidlustatud otsuse punktis 8 parandusmeetmeid, mis tuleb võtta, ja trahve, mis tuleb määrata.

51      Mis puudutab eelkõige trahvisummade kindlaksmääramist, siis märkis komisjon, et ta võttis arvesse ühe ja vältava rikkumise raskust ja kestust ning võimalikke raskendavaid või kergendavaid asjaolusid. Ta viitas selles osas suunistele määruse nr 1/2003 artikli 23 lõike 2 punkti a kohaselt määratavate trahvide arvutamise meetodi kohta (ELT 2006, C 210, lk 2; edaspidi „2006. aasta suunised“).

52      Vaidlustatud otsuse põhjendustes 1184 ja 1185 märkis komisjon, et trahvi põhisumma koosnes maksimaalsest 30% osas ettevõtja müügiväärtusest, mis määrati kindlaks rikkumise raskuse alusel ja mida korrutati nende aastate arvuga, kui ettevõtja rikkumises osales, millele lisati lisasumma vahemikus 15–25% müügiväärtusest (edaspidi „lisasumma“).

53      Vaidlustatud otsuse põhjenduses 1197 määras komisjon müügiväärtuse kindlaks, liites 2005. aastal, mis oli viimane täisaasta enne ühe ja vältava rikkumise lõppu, mõlemal suunal saadud käibe EMP-sisestel liinidel, liidu–kolmandate riikide vahelistel liinidel, liidu–Šveitsi liinidel ning EMP liinidel, mis ei ole liidu–kolmandate riikide vahelised liinid. Ta võttis samuti arvesse, et 2004. aastal ühinesid liiduga uued liikmesriigid.

54      Vaidlustatud otsuse põhjendustes 1198–1212 võttis ta arvesse rikkumise laadi (hindade määramise horisontaalkokkulepped), süüdistatud vedajate kombineeritud turuosa (34% ülemaailmselt ning vähemalt sama palju EMP-sisestel liinidel ja EMP–kolmandate riikide vahelistel liinidel), vaidlusaluse kartellikokkuleppe geograafilist ulatust (ülemaailmne) ja selle tegelikku rakendamist, ning määras seejärel raskusastme koefitsiendiks 16%.

55      Vaidlustatud otsuse põhjendustes 1214–1217 määratles komisjon hageja osalemise kestuse ühes ja vältavas rikkumises, tuginedes asjaomastele liinidele:

–        EMP-sisesed liinid: 7. detsembrist 1999 kuni 14. veebruarini 2006, mis annab aastate ja kuude arvuks kuus aastat ja kaks kuud ning kordajaks 6 ja 2/12;

–        liidu–kolmandate riikide vahelised liinid: 1. maist 2004 kuni 14. veebruarini 2006, mis annab aastate ja kuude arvuks üks aasta ja üheksa kuud ning kordajaks 1 ja 9/12;

–        liidu–Šveitsi liinid: 1. juunist 2002 kuni 14. veebruarini 2006, mis annab aastate ja kuud arvuks kolm aastat ja kaheksa kuud ning kordajaks 3 ja 8/12;

–        EMP liinid, mis ei ole liidu–kolmandate riikide vahelised liinid: 19. maist 2005 kuni 14. veebruarini 2006, mis annab kuude arvuks kaheksa kuud ning kordajaks 8/12.

56      Vaidlustatud otsuse põhjenduses 1219 leidis komisjon, et juhtumi konkreetseid asjaolusid ja eespool punktis 54 esitatud kriteeriume arvestades peab lisasumma olema 16% müügiväärtusest.

57      Seetõttu vähendati vaidlustatud otsuse põhjendustes 1240–1242 hageja puhul 113 000 000 eurost põhisummat kuni 56 000 000 euroni pärast seda, kui kohaldati 2006. aasta suuniste punkti 37 alusel 50% võrra vähendamist (edaspidi „üldine 50% vähendamine“), mis oli seotud asjaoluga, et osa saabuvate liinidega seotud teenustest ja EMPst kolmandatesse riikidesse väljuvate liinidega (edaspidi „väljuvad liinid“) seotud teenustest osutati väljaspool EMP lepinguga hõlmatud territooriumi ja et osa kahjust võis seega realiseeruda väljaspool seda territooriumi.

58      Vaidlustatud otsuse põhjendustes 1264 ja 1265 vähendas komisjon 2006. aasta suuniste punkti 29 alusel süüdistatud vedajate trahvi põhisummat veel 15% (edaspidi „üldine 15% vähendamine“), kuna teatavad riiklikud õigussüsteemid õhutasid vaidlusalust kartelli.

59      Seetõttu määras komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 1293 hageja trahvi põhisummaks kohandamise järel 47 600 000 eurot.

60      Vaidlustatud otsuse põhjendustes 1314–1322 võttis komisjon arvesse hageja panust seoses tema leebema kohtlemise taotlusega ja vähendas trahvisummat 25%, mistõttu määrati hagejale määratud trahvi summaks 35 700 000 eurot, nagu on märgitud vaidlustatud otsuse põhjenduses 1404.

61      Vaidlustatud otsuse resolutsioon on hagejat puudutavas osas sõnastatud järgmiselt:

„Artikkel 1

Kooskõlastades oma tegevust [lennulastiteenuste] hinnakujunduse valdkonnas kogu maailmas seoses kütuse lisatasu, ohutuse lisatasu ja lisatasude pealt vahendustasu maksmisega, panid järgmised ettevõtjad toime [ELTL] artikli 101, [EMP] lepingu artikli 53 ja [EÜ-Šveitsi õhutranspordilepingu] artikli 8 ühe ja vältava rikkumise järgmiste liinide ja ajavahemike osas.

1)      Järgmised ettevõtjad rikkusid ELTL artiklit 101 ja EMP lepingu artiklit 53 seoses [EMP-siseste] liinidega järgmistel ajavahemikel:

[…]

h) [hageja], alates 7. detsembrist 1999 kuni 14. veebruarini 2006;

[…]

2)      Järgmised ettevõtjad rikkusid ELTL artiklit 101 seoses [EL–kolmandate riikide vaheliste] liinidega järgmistel ajavahemikel:

[…]

h) [hageja], alates 1. maist 2004 kuni 14. veebruarini 2006;

[…]

3)      Järgmised ettevõtjad rikkusid EMP lepingu artiklit 53 seoses [EMP liinidega, mis ei ole liidu–kolmandate riikide vahelised liinid,] järgmistel ajavahemikel:

[…]

h)      [hageja], alates 19. maist 2005 kuni 14. veebruarini 2006;

[…]

4)      Järgmised ettevõtjad rikkusid [EÜ-Šveitsi] õhutranspordilepingu artiklit 8 seoses [liidu–Šveitsi] liinidega järgmistel ajavahemikel:

[…]

h) [hageja] alates 1. juunist 2002 kuni 14. veebruarini 2006;

[…]

Artikkel 2

9. novembri 2010. aasta otsust […] muudetakse järgmiselt:

Artikli 5 lõiked 2, 3 ja 4 tühistatakse.

Artikkel 3

Käesoleva otsuse artiklis 1 nimetatud ühe ja vältava rikkumise eest määratakse järgmised trahvid ning British Airwaysi […] osas määratakse järgmised trahvid ka 9. novembri 2010. aasta otsuse artiklite 1–4 osade eest, mis on muutunud lõplikuks:

[…]

h)      [hageja]: 35 700 000 eurot;

[…]

Artikkel 4

Artiklis 1 nimetatud ettevõtjad lõpetavad juhul, kui nad seda veel teinud ei ole, viivitamata kõnealustes artiklites viidatud ühe ja vältava rikkumise.

Nad hoiduvad tulevikus kõikidest toimingutest või tegevustest, millel on identne või sarnane eesmärk või tagajärg.

Artikkel 5

Käesoleva otsuse adressaadid on:

[…]

[hageja]

[…]“

II.    Menetlus ja poolte nõuded

62      Hageja esitas käesoleva hagi, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 30. mail 2017.

63      Komisjon esitas kostja vastuse 29. septembril 2017.

64      Hageja esitas Üldkohtu kantseleisse repliigi 2. jaanuaril 2018.

65      Komisjon esitas Üldkohtu kantseleisse vasturepliigi 8. märtsil 2018.

66      Neljanda koja ettepanekul otsustas Üldkohus 24. aprillil 2019 oma kodukorra artikli 28 alusel suunata käesoleva kohtuasja laiendatud koosseisule.

67      Üldkohus esitas 17. juunil 2019 kodukorra artiklis 89 ette nähtud menetlust korraldavate meetmete raames pooltele kirjalikud küsimused. Pooled vastasid määratud tähtaja jooksul.

68      Poolte kohtukõned ja vastused Üldkohtu küsimustele kuulati ära 3. juuli 2019. aasta kohtuistungil.

69      Üldkohus (neljas koda laiendatud koosseisus) leidis 19. juuni 2020. aasta määruses, et tal ei ole piisavalt teavet ja et pooltel tuleb esitada oma seisukohad ühe argumendi kohta, mille üle pooled ei olnud vaielnud, ning otsustas kodukorra artikli 113 alusel menetluse suulist osa uuendada.

70      Pooled vastasid määratud tähtaja jooksul mitmele Üldkohtu 22. juuni 2020. aasta küsimusele ning esitasid seejärel seisukohad nende vastuste kohta.

71      Üldkohus lõpetas 4. augusti 2020. aasta otsusega uuesti menetluse suulise osa.

72      Hageja palub Üldkohtul:

–        tühistada vaidlustatud otsus teda puudutavas osas;

–        teise võimalusena vähendada vaidlustatud otsusega talle määratud trahvi summat;

–        mõista kohtukulud välja komisjonilt.

73      Komisjon palub sisuliselt Üldkohtul:

–        jätta hagi rahuldamata;

–        muuta hagejale määratud trahvi summat, tühistades üldise 50% vähendamise ja üldise 15% vähendamise juhul, kui Üldkohus peaks leidma, et saabuva lennulasti teenuste müügist saadud käivet ei saanud müügiväärtuse hulka arvata;

–        mõista kohtukulud välja hagejalt.

III. Õiguslik käsitlus

74      Hagiavalduses esitab hageja nii vaidlustatud otsuse tühistamise nõuded kui ka talle määratud trahvi vähendamise nõuded. Komisjon omakorda esitas sisuliselt nõude muuta hagejale määratud trahvi summat juhul, kui Üldkohus peaks leidma, et saabuva lennulasti teenuste müügist saadud käivet ei saa müügiväärtuse hulka arvata.

A.      Tühistamisnõuded

75      Hageja esitab oma tühistamisnõuete põhjendamiseks kümme väidet. Need väited on järgmised:

–        esimese väite kohaselt on rikutud ne bis in idem põhimõtet, ELTL artiklit 266 ja aegumistähtaega;

–        teise väite kohaselt on rikutud diskrimineerimiskeelu põhimõtet;

–        kolmas väide puudutab ELTL artikli 101, EMP lepingu artikli 53 ja põhjendamiskohustuse rikkumist esiteks seoses sellega, et talle omistati vastutus ühe ja vältava rikkumise eest EMP-sisestel liinidel ja liidu–Šveitsi liinidel enne 1. maid 2004, ja teiseks selles rikkumises osalemise alguskuupäeva kindlaksmääramisega;

–        neljanda väite kohaselt on rikutud ELTL artiklit 101 ja EMP lepingu artiklit 53, kuna talle omistati vastutus ühe ja vältava rikkumise eest liinidel, kus ta ei olnud tegelik ega potentsiaalne konkurent;

–        viienda väite kohaselt puudub komisjonil pädevus kohaldada ELTL artiklit 101 ja EMP lepingu artiklit 53 saabuva lennulasti teenustele;

–        kuuenda väite kohaselt on rikutud kaitseõigusi, diskrimineerimiskeelu põhimõtet ja proportsionaalsuse põhimõtet, kuna erinevatele vedajatele kohaldati erinevaid tõendamisnõudeid;

–        seitsmenda väite kohaselt rikuti 2006. aasta suuniseid ja proportsionaalsuse põhimõtet esiteks seoses kindlaksmääramisega ja teiseks seoses raskusastme koefitsiendi ja lisasumma kindlaksmääramisega;

–        kaheksanda väite kohaselt on rikutud 2006. aasta suuniseid ja õiguspärase ootuse kaitse põhimõtet, kuna müügiväärtuses võeti arvesse käive, mis saadi saabuva lennulasti teenuste müügilt väljaspool EMPd asuvatele klientidele;

–        üheksanda väite kohaselt on rikutud proportsionaalsuse põhimõtet, kuna üldine 15% vähendamine oli ebapiisav; ja

–        kümnenda väite kohaselt on rikutud diskrimineerimiskeelu põhimõtet, proportsionaalsuse põhimõtet ning sisuliselt ka põhjendamiskohustust, kuna komisjon keeldus tema trahvisummat 10% võrra vähendamast alusel, et tema osalemine ühes ja vältavas rikkumises oli piiratud.

76      Üldkohus peab otstarbekaks analüüsida kõigepealt viiendat väidet, seejärel omal algatusel väidet, et komisjonil puudus EÜ-Šveitsi õhutranspordilepingut arvestades pädevus tuvastada ja karistada rikkumist EMP liinidel, mis ei olnud liidu–Šveitsi liinid, ning lõpuks esimest kuni neljandat ja kuuendat kuni kümnendat väidet üksteise järel.

1.      Viies väide, et komisjonil puudub pädevus kohaldada ELTL artiklit 101 ja EMP lepingu artiklit 53 saabuva lennulasti teenustele

77      Hageja väidab, et komisjon ei olnud pädev kohaldama ELTL artiklit 101 ja EMP lepingu artiklit 53 saabuva lennulasti teenustele, millele komisjon vastu vaidleb.

78      Tuleb meenutada, et mis puudutab EMP territooriumist väljaspool toimunud tegevust, siis komisjoni pädevust – rahvusvahelise avaliku õiguse normide seisukohast tuvastada ELTL artikli 101 või EMP lepingu artikli 53 rikkumist ja selle eest karistada – võib kindlaks määrata rakendamise kriteeriumi või kindla mõju kriteeriumi alusel (vt selle kohta 6. septembri 2017. aasta kohtuotsus Intel vs. komisjon, C‑413/14 P, EU:C:2017:632, punktid 40–47, ja 12. juuli 2018. aasta kohtuotsus Brugg Kabel ja Kabelwerke Brugg vs. komisjon, T‑441/14, EU:T:2018:453, punktid 95–97).

79      Need kriteeriumid on alternatiivsed ja mittekumulatiivsed (12. juuli 2018. aasta kohtuotsus Brugg Kabel ja Kabelwerke Brugg vs. komisjon, T‑441/14, EU:T:2018:453, punkt 98; vt selle kohta samuti 6. septembri 2017. aasta kohtuotsus Intel vs. komisjon, C‑413/14 P, EU:C:2017:632, punktid 62–64).

80      Nagu möönab hageja, tugines komisjon vaidlustatud otsuse põhjendustes 1043–1046 nii rakendamise kriteeriumile kui ka kindla mõju kriteeriumile, et põhjendada rahvusvahelist avalikku õigust arvestades oma pädevust tuvastada ELTL artikli 101 ja EMP lepingu artikli 53 rikkumist saabuvate liinide osas ja karistada selle eest.

81      Kuna hageja viitab mõlema kriteeriumi kohaldamisel tehtud veale, leiab Üldkohus, et kõigepealt tuleb uurida, kas komisjonil oli õigus tugineda kindla mõju kriteeriumile. Vastavalt eespool punktis 79 viidatud kohtupraktikale tuleb üksnes eitava vastuse korral kontrollida, kas komisjon võis tugineda rakendamise kriteeriumile.

82      Hageja väidab, et vaidlusaluse tegevuse oletatav mõju ei saa põhjendada ELTL artikli 101 ja EMP lepingu artikli 53 kohaldamist saabuva lennulasti teenustele. Komisjon, kellel lasub tõendamiskoormis, ei ole tõendanud, et sellel tegevusel oli EMP territooriumil vahetu, märkimisväärne ja ootuspärane mõju.

83      Hageja tugineb suunistele [ELTL] artiklites [101] ja [102] sätestatud kaubandusmõju mõiste kohta (ELT 2004, C 101, lk 81) ning väidab, et mõju, millele komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 1045 tugineb, on parimal juhul spekulatiivne ja igal juhul liiga kauge, et toetada põhjendust, mille kohaselt vaidlusalune tegevus piiras konkurentsi EMPs.

84      Täpsemalt ei ole komisjon esitanud ühtegi tõendit toetamaks oma väidet, et saabuva lennulasti teenuste hind mõjutas EMPs müüdud kauba hinda. Selline mõju ei saa pealegi olla märkimisväärne, kuna lisatasud moodustavad vaid osa lennulastiteenuste koguhinnast ja nende teenuste hind ise moodustab vaid osa EMPsse imporditud kauba hinnast. Selline mõju ei saa juba oma määratluse poolest olla vahetu, kuna klientidel on võimalus kajastada saabuva lennulasti teenuste võimalik hinnatõus imporditud kauba hinnas või seda mitte teha, ning vajaduse korral otsustada, millises proportsioonis see kajastub. Selline mõju ei olnud pealegi ootuspärane, kuna hageja ei tegutsenud asjaomastel turustusahela järgnevatel turgudel ja kuna lisatasud moodustasid vaid väikse osa kaubaveo kuludest.

85      Lisaks puudutab EMPsse imporditud kauba hinna tõusu mõju erinevat turgu kui see, mida käesolevas asjas käsitletakse, st lennulastiteenuste turg, ega saa järelikult õigustada põhjendust, mille kohaselt vaidlusalune tegevus piiras konkurentsi EMPs.

86      Lisaks, selleks et tõendada komisjoni pädevus tuvastada ja karistada konkurentsieeskirjade rikkumist, ei piisa sellest, kui kvalifitseerida tegevus üheks ja vältavaks rikkumiseks, analüüsimata selle konkurentsivastast mõju.

87      Komisjon vaidleb hageja argumentidele vastu.

88      Vaidlustatud otsuses tugines komisjon sisuliselt kolmele iseseisvale põhjendusele, et asuda seisukohale, et kindla mõju kriteerium on käesoleval juhul täidetud.

89      Kaks esimest põhjendust on esitatud vaidlustatud otsuse põhjenduses 1045. Nagu komisjon kinnitas vastuses Üldkohtu kirjalikele ja suulistele küsimustele, puudutavad need põhjused saabuva lennulasti teenuste kooskõlastamise mõju eraldi. Esimene põhjendus käsitleb seda, et „õhutranspordi suurenenud kulud EMPsse ja seega imporditud kauba kõrgemad hinnad võivad oma laadi poolest mõjutada tarbijaid EMPs“. Teine põhjendus puudutab saabuva lennulasti teenuste kooskõlastamise mõju „[lennulasti]teenuste pakkumis[ele] muude vedajate poolt EMP sees erinevate sidusplatvormide („hubs“) vahel EMPs, mida kasutasid kolmandate riikide vedajad, ja nende saadetiste sihtkoha lennujaamade vahel EMPs, mida kolmandate riikide vedajad ei teeninda“.

90      Kolmas põhjendus on esitatud vaidlustatud otsuse põhjenduses 1046 ja see puudutab – nagu nähtub komisjoni vastustest Üldkohtu kirjalikele ja suulistele küsimustele – ühe ja vältava rikkumise mõju tervikuna.

91      Üldkohus leiab, et kõigepealt on otstarbekas uurida nii saabuva lennulasti teenuste kooskõlastamise mõju eraldi kui ka ühe ja vältava rikkumise mõju tervikuna, alustades esimestest.

a)      Saabuva lennulasti teenuste kooskõlastamise mõju eraldi

92      Kõigepealt tuleb analüüsida, kas esimene põhjendus, millel põhineb komisjoni järeldus, et kindla mõju kriteerium on käesoleval juhul täidetud (edaspidi „kõnealune mõju“), on põhjendatud.

93      Sellega seoses tuleb meenutada, et nagu nähtub vaidlustatud otsuse põhjendusest 1042, võimaldab kindla mõju kriteerium põhjendada liidu ja EMP konkurentsieeskirjade kohaldamist rahvusvahelise avaliku õiguse seisukohast, kui on ette näha, et vaidlusalune tegevus avaldab siseturul või EMPs vahetut ja märkimisväärset mõju (vt selle kohta 6. septembri 2017. aasta kohtuotsus Intel vs. komisjon, C‑413/14 P, EU:C:2017:632, punkt 49; vt selle kohta ka 25. märtsi 1999. aasta kohtuotsus Gencor vs. komisjon, T‑102/96, EU:T:1999:65, punkt 90).

94      Käesolevas asjas vaidlustab hageja nii kõnealuse mõju asjakohasuse (vt allpool punktid 95–114), selle ootuspärasuse (vt allpool punktid 116–131), selle olulise mõju (vt allpool punktid 132–142) kui ka selle vahetu laadi (vt allpool punktid 143–153).

1)      Kõnealuse mõju asjakohasus

95      Kohtupraktikast tuleneb, et asjaolu, et kokkuleppes või kooskõlastatud tegevuses osalev ettevõtja asub kolmandas riigis, ei takista ELTL artikli 101 ja EMP lepingu artikli 53 kohaldamist, kui selle kokkuleppe või tegevuse mõju avaldub vastavalt siseturul või EMPs (vt selle kohta 25. novembri 1971. aasta kohtuotsus Béguelin Import, 22/71, EU:C:1971:113, punkt 11).

96      Kindla mõju kriteeriumi kohaldamise eesmärk on nimelt hõlmata tegevust, mida ei ole küll rakendatud EMP territooriumil, kuid mille konkurentsivastane mõju võib avalduda siseturul ja EMPs (vt selle kohta 6. septembri 2017. aasta kohtuotsus Intel vs. komisjon, C‑413/14 P, EU:C:2017:632, punkt 45).

97      Vastupidi hageja väidetule ei nõua see kriteerium, et tuleb tõendada, et vaidlusalusel tegevusel oli „konkurentsivastane mõju“ siseturul või EMPs. Kohtupraktika kohaselt on vastupidi piisav võtta arvesse tegevuse tõenäolist mõju konkurentsile (vt selle kohta 6. septembri 2017. aasta kohtuotsus Intel vs. komisjon, C‑413/14 P, EU:C:2017:632, punkt 51).

98      Nimelt peab komisjon kaitsma konkurentsi siseturul või EMPs ohtude eest, mis ähvardavad selle tõhusat toimimist.

99      Kui kõne all on tegevus, mille puhul komisjon leidis – nagu käesolevas asjas –, et see kahjustab konkurentsi siseturul või EMPs, nii et seda võis lugeda „eesmärgil põhinevaks“ konkurentsipiiranguks ELTL artikli 101 ja EMP lepingu artikli 53 tähenduses, siis ei saa kindla mõju kriteeriumi kohaldamine ammugi nõuda selle konkreetse mõju tõendamist, mida tuleb näidata, et tegevust kvalifitseerida „tagajärjel põhinevaks“ konkurentsipiiranguks nende sätete tähenduses.

100    Sellega seoses tuleb sarnaselt hagejaga meenutada, et kindla mõju kriteerium sisaldub ELTL artikli 101 ja EMP lepingu artikli 53 sõnastuses, mille eesmärk on hõlmata kokkuleppeid ja tegevust, mis piiravad konkurentsi vastavalt siseturul ja EMPs. Nimelt keelavad need sätted ettevõtjate kokkulepped ja tegevuse, mille eesmärk või tagajärg on takistada, piirata või kahjustada konkurentsi vastavalt „siseturu piires“ ja „[EMP lepinguga] hõlmatud territooriumil“ (vt selle kohta 6. septembri 2017. aasta kohtuotsus Intel vs. komisjon, C‑413/14 P, EU:C:2017:632, punkt 42).

101    Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei ole konkurentsivastane eesmärk ja tagajärg kumulatiivsed, vaid alternatiivsed tingimused selle hindamiseks, kas tegevus kuulub ELTL artiklis 101 ja EMP lepingu artiklis 53 sätestatud keeldude kohaldamisalasse (vt selle kohta 4. juuni 2009. aasta kohtuotsus T-Mobile Netherlands jt, C‑8/08, EU:C:2009:343, punkt 28 ja seal viidatud kohtupraktika).

102    Sellest tuleneb – nagu on märkinud ka komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 917 –, et vaidlusaluse tegevuse konkreetsete tagajärgede arvessevõtmine on üleliigne, kuna selle tegevuse konkurentsivastane eesmärk on tõendatud (vt selle kohta 13. juuli 1966. aasta kohtuotsus Consten ja Grundig vs. komisjon, 56/64 ja 58/64, EU:C:1966:41, lk 496, ja 6. oktoobri 2009. aasta kohtuotsus GlaxoSmithKline Services jt vs. komisjon jt, C‑501/06 P, C‑513/06 P, C‑515/06 P ja C‑519/06 P, EU:C:2009:610, punkt 55).

103    Neil asjaoludel tähendaks kindla mõju kriteeriumi tõlgendamine hageja pakutud viisil – et vaidlusaluse tegevuse konkreetset mõju tuleb tõendada isegi „eesmärgil põhineva“ konkurentsipiirangu korral – seda, et komisjoni pädevus tuvastada ELTL artikli 101 ja EMP lepingu artikli 53 rikkumist ja selle eest karistada sõltuks tingimusest, millel puudub nende sätete tekstis alus.

104    Hageja ei saa seega komisjonile põhjendatult ette heita viga, kui viimane leidis, et kindla mõju kriteerium oli täidetud, kuigi ta märkis vaidlustatud otsuse põhjendustes 917, 1190 ja 1277, et ta ei pea viima läbi mingit hinnangut vaidlusaluse tegevuse konkurentsivastaste tagajärgede kohta, kuna sellel oli konkurentsivastane eesmärk. Samuti ei saa ta sellest põhjendusest järeldada, et komisjon ei analüüsinud kuidagi selle tegevuse mõju siseturule või EMP-le selle kriteeriumi kohaldamiseks.

105    Nimelt leidis komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 1045 sisuliselt, et kuna üks ja vältav rikkumine puudutas saabuvaid liine, suurendas see lisatasude summat ja järelikult saabuva lennulasti teenuste koguhinda ning et ekspediitorid kandsid selle lisakulu edasi EMPs asuvatele saatjatele, kes pidid maksma ostetud kauba eest kõrgemat hinda kui see, mida oleks tasunud, kui seda rikkumist ei oleks olnud.

106    Ükski hageja argument ei võimalda asuda seisukohale, et kõnealune mõju ei kuulunud vaidlusaluse tegevuse mõju hulka, mida komisjon võis arvesse võtta kindla mõju kriteeriumi kohaldamisel.

107    Esimesena, vastupidi hageja väidetule ei võimalda miski ELTL artikli 101 sõnastuses, ülesehituses või eesmärgis asuda seisukohale, et kindla mõju kriteeriumi kohaldamisel arvesse võetud mõju peab avalduma samal turul kui see, mida asjaomane rikkumine puudutab, mitte aga järgneval turul, nagu see on käesolevas asjas (vt 9. septembri 2015. aasta kohtuotsus Toshiba vs. komisjon, T‑104/13, EU:T:2015:610, punktid 159 ja 161).

108    Teisena väidab hageja ekslikult, et vaidlusalune tegevus, kuivõrd see puudutas saabuvaid ühendusi, ei saanud piirata konkurentsi EMPs, kuna see toimus üksnes kolmandates riikides, kus asusid ekspediitorid, kes ostsid saabuva lennulasti teenuseid süüdistatud vedajatelt.

109    Sellega seoses tuleb märkida, et kindla mõju kriteeriumi kohaldamisel tuleb arvesse võtta kõnealuse tegevuse majanduslikku ja õiguslikku konteksti (vt selle kohta 25. novembri 1971. aasta kohtuotsus Béguelin Import, 22/71, EU:C:1971:113, punkt 13).

110    Käesolevas asjas nähtub vaidlustatud otsuse põhjendustest 14, 17 ja 70 ning poolte vastustest Üldkohtu menetlust korraldavatele meetmetele, et vedajad müüvad oma lennulastiteenuseid eranditult või peaaegu eranditult ekspediitoritele. Mis puudutab saabuva lennulasti teenuseid, siis toimub peaaegu kogu müük kõnealuste liinide lähtepunktis väljaspool EMPd, kus need ekspediitorid asuvad. Hagiavaldusest nähtub nimelt, et ajavahemikus 1. maist 2004 kuni 14. veebruarini 2006 müüs hageja EMPs asuvatele klientidele vaid väikse osa oma saabuva lennulasti teenustest.

111    Tuleb siiski märkida, et kui ekspediitorid ostavad neid teenuseid, siis teevad nad seda eelkõige vahendajatena, et need konsolideerida teenusepaketti, mille eesmärk on määratluse järgi korraldada kaupade integreeritud transporti EMP territooriumile saatjate nimel. Nagu nähtub vaidlustatud otsuse põhjendusest 70, võivad viimased olla eelkõige transporditava kauba ostjad või omanikud. Seega on vähemalt tõenäoline, et nad on asutatud EMPs.

112    Sellest tuleneb, et kui ekspediitorid ka kannavad oma teenusepakettide hinnas vaidlusalusest kartellist tuleneva võimaliku lisakulu edasi, siis võib üks ja vältav rikkumine osas, milles see puudutab saabuvaid liine, avaldada mõju eelkõige konkurentsile, mis on ekspediitorite vahel saatjatest klientide üle, ja järelikult võib kõnealune mõju materialiseeruda siseturul või EMPs.

113    Kolmandana, mis puudutab eespool punktis 83 viidatud suuniste punkti 43, piisab märkimisest, et tegu on siinses asjast erineva olukorraga, mis puudutab igal juhul liikmesriikidevahelise kaubanduse mõjutamist ETLL artikli 101 lõike 1 tähenduses, mitte aga komisjoni territoriaalset pädevust kindla mõju kriteeriumi alusel. Kuid siin on tegu erinevate küsimustega, millest esimene puudutab liidu konkurentsiõiguse valdkonna määratlemist liikmesriikide omaga võrreldes (13. juuli 2006. aasta kohtuotsus Manfredi jt, C‑295/04–C‑298/04, EU:C:2006:461, punkt 41), samas kui teine küsimus puudutab komisjoni pädevuse põhjendamist rahvusvahelise avaliku õiguse seisukohast (vt eespool punkt 78).

114    Järelikult see lisakulu, mida saatjad võisid kanda, ja see võimalik tagajärg, et need EMPsse imporditud kaubad võisid kallineda, on vaidlusaluse tegevuse mõju hulgas, millele komisjonil oli õigus tugineda, et kohaldada kindla mõju kriteeriumi.

115    Vastavalt eespool punktis 93 viidatud kohtupraktikale tuleb seega vastata küsimusele, kas see mõju on ootuspärane, oluline ja vahetu.

2)      Kõnealuse mõju ootuspärane laad

116    Ootuspärasuse nõude eesmärk on tagada õiguskindlus, tagades, et asjaomaseid ettevõtjaid ei saa karistada mõju eest, mis nende käitumisest küll tuleneb, kuid mille tekkimist nad ei saanud mõistlikult eeldada (vt selle kohta kohtujurist Kokott’i ettepanek kohtuasjas Otis Gesellschaft jt, C‑435/18, EU:C:2019:651, punkt 83).

117    Ootuspärasuse nõudele vastab seega mõju, mille tekkimisega peavad vaidlusaluse kartelli osalised üldiste kogemuste põhjal arvestama, erinevalt mõjust, mis tekib vaid erandlike asjaolude kokkulangemise tõttu ja põhineb seega ebatüüpilisel sündmuste kulul (vt selle kohta kohtujurist Kokott’i ettepanek kohtuasjas Kone jt, C‑557/12, EU:C:2014:45, punkt 42).

118    Vaidlustatud otsuse põhjendustest 846, 909, 1199 ja 1208 nähtub, et siinses asjas on tegu keelatud tegevusega, mis seisnes hindade horisontaalses kindlaksmääramises, mis kogemuste põhjal toob kaasa hinnatõusu, lõppedes ressursside ebaotstarbeka jaotumisega eelkõige tarbijate kahjuks (vt selle kohta 11. septembri 2014. aasta kohtuotsus CB vs. komisjon, C‑67/13 P, EU:C:2014:2204, punkt 51).

119    Vaidlustatud otsuse põhjendustest 846, 909, 1199 ja 1208 nähtub samuti, et see tegevus puudutas kütuse lisatasu, ohutuse lisatasu ja keeldumist vahendustasu maksmast.

120    Käesolevas asjas oli seega süüdistatud vedajatele ette nähtav, et kütuse lisatasu ja ohutuse lisatasu horisontaalne kindlaksmääramine tooks kaasa nende taseme tõusu. Nagu nähtub vaidlustatud otsuse põhjendustest 874, 879 ja 899, võis keeldumine vahendustasusid maksmast sellist tõusu tugevdada. Seda võis nimelt pidada kooskõlastatud keeldumiseks teha ekspediitoritele lisamaksete pealt allahindlusi ja sellega sooviti võimaldada süüdistatud vedajatel „kontrollida jätkuvalt ebakindlust hinna osas, mida oleks võinud tekitada konkurents vahendustasude üle [ekspediitoritega peetavatel läbirääkimistel]“ (otsuse põhjendus 874) ja seega eemaldada lisatasud konkurentsist (otsuse põhjendus 879).

121    Vaidlustatud otsuse põhjendusest 17 nähtub aga, et lennulastiteenuste hind koosneb tariifidest ja lisatasudest, sh kütuse lisatasust ja ohutuse lisatasust. Välja arvatud juhul, kui leitakse, et kütuse lisatasu ja ohutuse lisatasu tõusu kompenseerib – piisavalt tõenäolise omavahel ühendatud anumate mõju teel – tasude ja muude lisatasude vastav langus, võis selline tõus põhimõtteliselt kaasa tuua saabuva lennulasti teenuste koguhinna tõusu. Hageja ei ole aga tõendanud, et omavahel ühendatud anumate mõju oli nii tõenäoline, et selle tagajärjel ei oleks kõnealune mõju ettenähtav.

122    Neid asjaolusid arvestades võisid vaidlusaluse kartelli osalised mõistlikult ette näha, et ühe ja vältava rikkumise tagajärjel tõusis saabuva lennulasti teenuste hind saabuvatel liinidel.

123    Seega on küsimus selles, kas süüdistatud vedajate jaoks oli ootuspärane, et ekspediitorid kannavad sellise lisakulu edasi oma klientidele, st saatjatele.

124    Sellega seoses nähtub vaidlustatud otsuse põhjendustest 14 ja 70, et lennulastiteenuste hind on ekspediitorite jaoks üks sisenditest. Tegemist on muutuvkuluga, mille tõusu tagajärjel tõuseb põhimõtteliselt marginaalkulu, millega võrreldes ekspediitorid määravad kindlaks oma hinnad.

125    Hageja ei esita ühtegi asjaolu, mis tõendaks, et käesoleva juhtumi asjaolud ei olnud soodsad, et ühest ja vältavast rikkumisest tingitud lisakulu saabuvatel liinidel kantaks järgneval turul edasi saatjatele.

126    Neil asjaoludel oli süüdistatud vedajatele mõistlikult ettenähtav, et ekspediitorid kannavad sellise lisakulu edasi saatjatele, tõstes transiiditeenuste hinda.

127    Nagu nähtub vaidlustatud otsuse põhjendustest 70 ja 1031, hõlmab sellise kauba hind, mille integreeritud vedu ekspediitorid üldiselt saatjate nimel korraldavad, transiiditeenuste hinda ja eelkõige lennulastiteenuste hinda, mis on selle koostisosa.

128    Eeltoodut arvestades võisid süüdistatud vedajad ette näha, et ühe ja vältava rikkumise mõju saabuvate liinide osas võib olla imporditud kauba hinna tõus.

129    Eespool punktis 111 toodud põhjustel võisid süüdistatud vedajad samuti ette näha, et see mõju tekib EMPs, nagu nähtub vaidlustatud otsuse põhjendusest 1045.

130    Kuna kõnealune mõju oli osa asjade loomulikust käigust ja majanduslikust ratsionaalsusest, ei olnud vastupidi hageja väidetule tal sugugi vaja tegutseda kaupade importimise või järgneva müügi turul, et ta saaks seda ette näha.

131    Seega tuleb järeldada, et komisjon on piisavalt tõendanud, et kõnealune mõju oli nõuetele vastavalt ettenähtav.

3)      Kõnealuse mõju olulisus

132    Vaidlusaluse tegevuse mõju olulisust tuleb hinnata juhtumi kõiki asjasse puutuvaid asjaolusid arvestades. Nende asjaolude hulka kuuluvad muu hulgas rikkumise kestus, laad ja ulatus. Asjakohased võivad olla ka muud tegurid, nagu tegevuses osalenud ettevõtja suurus (vt selle kohta 9. septembri 2015. aasta kohtuotsus Toshiba vs. komisjon, T‑104/13, EU:T:2015:610, punkt 159, ja 12. juuli 2018. aasta kohtuotsus Brugg Kabel ja Kabelwerke Brugg vs. komisjon, T‑441/14, EU:T:2018:453, punkt 112).

133    Kui kõnealune mõju toob kaasa kartelli esemeks olevast teenusest tuletatud või seda sisaldava lõppkauba- või teenuse hinna tõusu, võib arvesse tulla ka kartelli esemeks oleva teenuse osa lõppkauba või -teenuse hinnas.

134    Käesolevas asjas tuleb kõiki asjasse puutuvaid asjaolusid arvestades asuda seisukohale, et kõnealune mõju, mis tuleneb EMPsse imporditud kaupade hinna tõusust, on oluline.

135    Nimelt, esimesena nähtub vaidlustatud otsuse põhjendusest 1146, et ühe ja vältava rikkumise kestus on 21 kuud liidu–kolmandate riikide vahelistel liinidel ja 8 kuud EMP liinidel, mis ei ole liidu–kolmandate riikide vahelised liinid. Selle otsuse põhjendustest 1215 ja 1217 nähtub, et osaluse kestus oli sama ka kõigi teiste süüdistatud vedajate puhul, välja arvatud Lufthansa Cargo ja Swiss.

136    Teisena, mis puudutab rikkumise ulatust, siis nähtub vaidlustatud otsuse põhjendusest 889, et kütuse lisatasu ja ohutuse lisatasu olid „üldkohaldatavad meetmed, mis ei olnud eriomased ühele liinile“ ja mida „tuli kohaldada kõikidel liinidel terves maailmas, sealhulgas EMPsse suunduvatel […] liinidel“.

137    Kolmandana, mis puudutab rikkumise laadi, siis nähtub vaidlustatud otsuse põhjendusest 1030, et ühe ja vältava rikkumise eesmärk oli piirata konkurentsi süüdistatud vedajate vahel, eelkõige EMP–kolmandate riikide vahelistel liinidel. Otsuse põhjenduses 1208 järeldas komisjon, et „hinna erinevate elementide, sealhulgas teatavate lisatasude kehtestamine kujutab endast ühte kõige raskemat konkurentsipiirangut“, ning järeldas sellest tulenevalt, et üks ja vältav rikkumine väärib raskusastme koefitsiendi kohaldamist, mis asub 2006. aasta suunistes ette nähtud „astmestiku kõrgemal tasemel“.

138    Täiendavalt, mis puudutab kartelli esemeks oleva teenuse hinna osa kaubas või teenuses, mis on sellest tuletatud või sisaldab seda, siis tuleb märkida, et vastupidi hageja väidetule moodustasid lisatasud rikkumise perioodil olulise osa lennulastiteenuste koguhinnast.

139    Nii nähtub Hong Kong Association of Freight Forwarding & Logistics’i (Hongkongi transiidi- ja logistikaühendus) 8. juuli 2005. aasta kirjast Hong Kongi Board of Airline Representatives’i (lennuettevõtjate esindajate ühendus, edaspidi „BAR“) lennulasti alltoimkonna presidendile, et lisatasud moodustavad „väga olulise osa“ lennuveokirjade koguhinnast, mille ekspediitorid pidid tasuma. Samuti on hagiavalduse punktis 135 esitatud tabelis märgitud, et lisatasud moodustasid 2004/2005. aastal 11,87% lennulastiteenuste hinnast hageja EMP–kolmandate riikide vahelistel liinidel.

140    Nagu nähtub vaidlustatud otsuse põhjendusest 1031, oli lennulastiteenuste hind ise „oluline osa veetud kaupade maksumusest, mis mõjutab nende müüki“. Hageja vaidleb sellele küll vastu, kuid piirdub väitega.

141    Täiendavalt tuleb veel märkida, et mis puudutab vaidlusaluses tegevuses osalenud ettevõtjate suurust, siis nähtub vaidlustatud otsuse põhjendusest 1209, et süüdistatud vedajate liidetud turuosa „ülemaailmsel turul“ oli 2005. aastal 34% ning oli „vähemalt sama suur […] lennulastiteenuste puhul, mida […] osutati [EMP–kolmandate riikide vahelistel] liinidel“, mis hõlmavad nii väljuvaid kui ka saabuvaid liine. Lisaks tuli oluline osa hageja käibest rikkumise perioodil saabuvatelt liinidelt, olles 2005. aastal enam kui 140 000 000 eurot.

142    Seega tuleb järeldada, et komisjon on piisavalt tõendanud, et kõnealune mõju oli piisavalt oluline.

4)      Kõnealuse mõju vahetu laad

143    Nõue, et vaidlusaluse tegevuse tagajärjed peavad olema vahetud, puudutab põhjuslikku seost kõnealuse tegevuse ja analüüsitud mõju vahel. Selle nõude eesmärk on tagada, et komisjon ei saaks – põhjendamaks oma pädevust ELTL artikli 101 ja EMP lepingu artikli 53 rikkumisi tuvastada ja nende eest karistada – tugineda kõigile võimalikele mõjudele ega väga kaugetele mõjudele, mille võib põhjustada see tegevus conditio sine qua non tähenduses (vt selle kohta kohtujurist Kokott’i ettepanek kohtuasjas Kone jt, C‑557/12, EU:C:2014:45, punktid 33 ja 34).

144    Vahetut põhjuslikku seost ei saa siiski segi ajada ühe põhjusliku seosega, mille kohaselt tuleb süstemaatiliselt ja täielikult tuvastada põhjusliku seose katkemine, kui kolmas isik on aidanud kaasa asjaomase mõju tekkimisele (vt selle kohta kohtujurist Kokott’i ettepanek kohtuasjas Kone jt, C‑557/12, EU:C:2014:45, punktid 36 ja 37).

145    Käesoleval juhul võis ekspediitorite tegevus, kelle puhul oli ette näha, et nad kannavad täiesti iseseisvalt saatjatele edasi lisakulu, mida nad pidid tasuma, mõistagi aidata kaasa sellele, et tekib kõnealune mõju. See sekkumine üksi ei katkesta siiski põhjuslikku ahelat vaidlusaluse tegevuse ja kõnealuse mõju vahel ega võta mõjult selle vahetut laadi.

146    Vastupidi, kui see sekkumine ei ole alusetu, vaid tuleneb turu tavapärase toimimise alusel objektiivselt kõnealusest kartellist, ei katkesta see sekkumine põhjuslikku ahelat (vt selle kohta 14. detsembri 2005. aasta kohtuotsus CD Cartondruck vs. nõukogu ja komisjon, T‑320/00, ei avaldata, EU:T:2005:452, punktid 172–182), vaid jätkab seda (vt selle kohta kohtujurist Kokott’i ettepanek kohtuasjas Kone jt, C‑557/12, EU:C:2014:45, punkt 37).

147    Käesolevas asjas ei ole hageja tõendanud ega isegi väitnud, et lisakulu ootuspärane ülekandmine EMPs asuvatele saatjatele oli alusetu või ei olnud seotud turu tavapärase toimimisega.

148    Sellest järeldub, et kõnealune mõju on nõutavat vahetut laadi.

149    Seda järeldust ei sea kahtluse alla hageja argument, mille kohaselt selleks, et mõjutada „tarbijaid EMPs“, kellele komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 1045 viitab, „[oleks] ekspediitor [pidanud] hinna võimaliku tõusu edasi kandma saatjale ja seejärel saatja importijale, ning seejärel olenevalt olukorrast importija hulgimüüjale, hulgimüüja jaemüüjale ning lõpuks jaemüüja tarbijale“. See argument lähtub nimelt kahest ekslikust eeldusest.

150    Esimene nendest eeldustest on, et vaidlustatud otsuse põhjenduses 1045 nimetatud „tarbijad EMPs“ on lõpptarbijad, st füüsilised isikud, kes ei tegutse oma kutse- või äritegevusega seotud eesmärkidel. Tarbija mõiste konkurentsiõiguses ei hõlma üksnes lõpptarbijaid, vaid kõiki vaidlusaluse tegevusega seotud toodete või teenuste otseseid või kaudseid kasutajaid (vt selle kohta kohtujurist Mengozzi ettepanek kohtuasjas MasterCard jt vs. komisjon, C‑382/12 P, EU:C:2014:42, punkt 156).

151    Vaidlustatud otsuse põhjendusest 70, mille sisulist põhjendatust hageja ei ole tõhusalt vaidlustanud, nähtub, et „saatjad võivad olla tehingute esemeks olevate kaupade ostjad või müüjad või selle kauba omanikud, mida tuleb kiiresti transportida suhteliselt pika vahemaa taha“. Komisjon täpsustas oma menetlusdokumentides, et seda kaupa võib importida kas otse tarbimiseks või sisenditena muude toodete valmistamiseks. Mis puudutab saabuva lennulasti teenuseid, siis võivad need saatjad olla asutatud EMPs, nagu komisjon õigesti märgib. Seega tuleb vaidlustatud otsuse põhjenduses 1045 sisalduvat viidet „tarbijatele EMPs“ tõlgendada nii, et see hõlmab ka saatjaid.

152    Teine kõnealune eeldus on see, et isegi kui vaidlustatud otsuse põhjenduses 1045 sisalduv viide „tarbijatele EMPs“ hõlmab vaid lõpptarbijaid, saavad viimased imporditud kaupa osta ainult jaemüüjalt, kes omakorda saab selle osta ainult hulgimüüjalt, kes omakorda saab selle osta ainult importijalt jne. Lõpptarbijad võivad aga seda kaupa soetada ka otse saatjalt.

153    Eelnevast järeldub, et kõnealune mõju on ettenähtav, oluline ja vahetu ning et esimene põhjendus, millele komisjon tugines järeldamaks, et kindla mõju kriteerium oli täidetud, on põhjendatud. Seega tuleb tõdeda, et komisjon võis viga tegemata järeldada, et see kriteerium oli täidetud osas, mis puudutab saabuva lennulasti teenustega seotud kooskõlastamist eraldi võetult, ilma et oleks vaja analüüsida vaidlustatud otsuse põhjenduses 1045 esitatud teise põhjenduse sisulist põhjendatust.

b)      Ühe ja vältava rikkumise mõju tervikuna

154    Kõigepealt tuleb meenutada, et vastupidi sellele, mida annab mõista hageja repliigis, ei ole keelatud hinnata, kas komisjonil on igal üksikjuhtumil vajalik pädevus, et kohaldada liidu konkurentsiõigust ettevõtja või ettevõtjate tegevuse kui terviku alusel (vt selle kohta 6. septembri 2017. aasta kohtuotsus Intel vs. komisjon, C‑413/14 P, EU:C:2017:632, punkt 50).

155    Kohtupraktika kohaselt võib ELTL artiklit 101 kohaldada tegevusele ja kokkulepetele, mis täidavad sama konkurentsivastast eesmärki, kui on ette nähtav, et koos vaadelduna on sellel tegevusel ja kokkulepetel siseturul vahetu ja oluline mõju. Nimelt ei saa ettevõtjatel olla lubatud konkurentsiõiguse normide kohaldamisest kõrvale hoida mitme sama eesmärki täitva niisuguse teo kombineerimisega, millest igaüks eraldivõetuna ei saa sellel turul vahetut ja olulist mõju avaldada, kuid mis saavad sellist mõju avaldada koos (12. juuli 2018. aasta kohtuotsus Brugg Kabel ja Kabelwerke Brugg vs. komisjon, T‑441/14, EU:T:2018:453, punkt 106).

156    Komisjon võib seega rajada oma pädevuse kohaldada ELTL artiklit 101 ühele ja vältavale rikkumisele, nagu see tuvastati vaidlusaluses otsuses, sellele, et rikkumisel on ettenähtav, vahetu ja oluline mõju siseturul (12. juuli 2018. aasta kohtuotsus Brugg Kabel ja Kabelwerke Brugg vs. komisjon, T‑441/14, EU:T:2018:453, punkt 105).

157    Need kaalutlused kehtivad mutatis mutandis EMP lepingu artikli 53 kohta.

158    Ent vaidlustatud otsuse põhjenduses 869 kvalifitseeris komisjon vaidlusaluse tegevuse üheks vältavaks rikkumiseks, sealhulgas saabuva lennulasti teenuste osas. Hageja ei vaidle vastu sellele kvalifitseerimisele üldiselt ega ka järeldusele, et esines üks konkurentsivastane eesmärk takistada konkurentsi EMPs, millele see tugines. Ta vaidlustab kõige enam kolmanda väite raames, et tema enda tegevus ei kuulu selle rikkumise alla.

159    Nagu nähtub komisjoni vastustest Üldkohtu kirjalikele küsimustele, uuris komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 1046 selle rikkumise kui terviku mõju. Nii tuvastas ta muu hulgas, et tema uurimise käigus ilmnes „ülemaailmselt ellu viidud kartell“, mille „[…]kokkulepped moodustasid lahutamatu osa ELTL artikli 101 ja EMP lepingu artikli 53 ühest ja vältavast rikkumisest“. Ta lisas, et „[l]isatasude ühetaoline kohaldamine ülemaailmsel tasandil oli [vaidlusaluse] kartelli võtmeelemendiks“. Ent nagu märkis komisjon vastuses Üldkohtu kirjalikele küsimustele, on lisatasude ühetaoline kohaldamine osa tervikstrateegiast, mille eesmärk on neutraliseerida oht, et ekspediitorid saaksid selle kartelli tagajärgedest kõrvale hoida, valides kauba lähtepunktist sihtpunkti toimetamiseks vahepeatustega liine, millele ei kohaldata kooskõlastatud lisatasusid. Nagu nähtub vaidlustatud otsuse põhjendusest 72, on selle põhjuseks see, et „ajategur [lennulasti]veol vähetähtsam kui reisijateveol“, mistõttu lennulasti „võib vedada suurema arvu vahepeatustega“, ja et vahepeatustega liinid võivad järelikult asendada otseliine.

160    Argumentidega, millega hageja eitab sellise asendatavuse olemasolu, ei saa nõustuda. Esiteks, asjaolu, et lennulast võib olla eelistatud vahend ajaliselt tundlike kaupade veoks, ei tähenda seda, et kõik lennulasti teel veetavad kaubad seda on, ega ka seda, et üksnes ajaliselt tundlikku kaupa saadetakse lennulasti teel. Ainuüksi sellest asjaolust ei saa seega järeldada, et vahepeatustega liinid ei ole üldjuhul lennulastiks kasutatavad. Teiseks tuleb märkida, et hageja ei ole oma argumentide põhjendamiseks esitanud ühtegi tõendit. Seevastu viitab komisjon kokkuleppele, millega WOW alliansi liikmed korraldasid EMPst pärit veini transporti Jaapanisse Ameerika Ühendriikide ja Aasia riikide (välja arvatud Jaapani) kaudu.

161    Neil asjaoludel võis komisjon õigustatult väita, et kui tal ei lubataks kohaldada kindla mõju kriteeriumi vaidlusalusele tegevusele tervikuna, siis viiks see ülemaailmse konkurentsivastase tegevuse – mis võib mõjutada turustruktuuri EMPs – kunstliku tükeldamiseni reaks tegevusteks, mis võivad tervikuna või osaliselt liidu pädevusest välja jääda (vt selle kohta 6. septembri 2017. aasta kohtuotsus Intel vs. komisjon, C‑413/14 P, EU:C:2017:632, punkt 57).

162    Seega tuleb asuda seisukohale, et komisjon võis vaidlustatud otsuse põhjenduses 1046 analüüsida ühe ja vältava rikkumise kui terviku mõju.

163    Mis puudutab aga kokkuleppeid ja tegevust, millel oli esiteks eesmärk piirata konkurentsi vähemalt liidus, EMPs ja Šveitsis (selle otsuse põhjendus 903), mis teiseks ühendasid lennuettevõtjad ja olulised turuosad (selle otsuse põhjendus 1209), ja kolmandaks, millest oluline osa puudutas EMP-siseseid liine enam kui kuue aasta jooksul (vaidlustatud otsuse põhjendus 1146), siis ei ole mingit kahtlust, et oli ettenähtav, et üks ja vältav rikkumine tervikuna avaldab vahetut ja märkimisväärset mõju siseturule või EMPs.

164    Sellest tuleneb, et komisjonil oli samuti õigus vaidlustatud otsuse põhjenduses 1046 asuda seisukohale, et kindla mõju kriteerium oli ühe ja vältava rikkumise kui terviku puhul täidetud.

165    Kuna komisjon on seega piisavalt tõendanud, et oli ootuspärane, et vaidlusalune tegevus avaldab EMPs olulist ja vahetut mõju, tuleb käesolev etteheide ja järelikult käesolev väide tervikuna tagasi lükata, ilma et oleks vaja uurida etteheidet, et rakendamise kriteeriumi kohaldamisel on tehtud vigu.

2.      Omal algatusel tõstatatud väide, et komisjonil puudub EÜ-Šveitsi õhutranspordilepingu arvestades pädevus tuvastada EMP lepingu artikli 53 rikkumist ja selle eest karistust määrata EMP liinidel, mis ei ole liidu–Šveitsi liinid

166    Kõigepealt tuleb meenutada, et liidu kohus peab omal algatusel analüüsima avalikul huvil põhinevat väidet vaidlustatud akti vastuvõtja pädevuse puudumise kohta (vt selle kohta 13. juuli 2000. aasta kohtuotsus Salzgitter vs. komisjon, C‑210/98 P, EU:C:2000:397, punkt 56).

167    Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei saa liidu kohus põhimõtteliselt tugineda oma otsuses omal algatusel tõstatatud väitele, isegi kui see on avaliku huvil põhinev väide, ilma et ta oleks eelnevalt palunud pooltel esitada oma seisukohad (vt 17. detsembri 2009. aasta kohtuotsus Réexamen M vs. EMEA, C‑197/09 RX-II, EU:C:2009:804, punkt 57 ja seal viidatud kohtupraktika).

168    Käesolevas asjas leiab Üldkohus, et tema ülesanne on omal algatusel uurida, kas komisjon ületas pädevuse piire EÜ-Šveitsi õhutranspordilepingu alusel seoses EMP liinidega, mis ei ole liidu–Šveitsi liinid, kui ta tuvastas vaidlustatud otsuse artikli 1 lõikes 3, et EMP lepingu artiklit 53 on rikutud EMP liinidel, mis ei ole liidu–kolmandate riikide vahelised liinid, ning palus pooltel menetlust korraldavate meetmete raames esitada selle kohta oma seisukohad.

169    Hageja märkis, et vaidlustatud otsuse artikli 1 lõikes 3 esinev viide „kolmandale riigile“ hõlmas Šveitsi Konföderatsiooni. See riik on nimelt kolmas riik EMP lepingu tähenduses, mille rikkumise ta selles artiklis tuvastas. Hageja tuletas sellest, et komisjon oli selles artiklis tuvastanud EMP lepingu artikli 53 rikkumise EMP liinidel, mis ei olnud liidu–Šveitsi liinid. Ta lisas, et nii toimides rikkus komisjon esiteks EÜ-Šveitsi õhutranspordilepingu artikli 11 lõiget 2 ja teiseks rahvusvahelist lepinguõigust, kui ta kehtestas Šveitsi Konföderatsioonile kohustuse ilma selle riigi eelneva nõusolekuta. Ta leiab, et nende rikkumiste tõttu on põhjendatud raskusastme koefitsiendi ja seega ka talle määratud trahvisumma vähendamine.

170    Komisjon vastab, et vaidlustatud otsuse artikli 1 lõikes 3 sisalduvat viidet „liinide[le] lennujaamade, mis asuvad riikides, mis on EMP lepingu osalised, kuid ei ole liikmesriigid, ja kolmandates riikides asuvate lennujaamade vahel“ ei saa tõlgendada nii, et see hõlmab EMP liine, mis ei ole liidu–Šveitsi liinid. Tema sõnul on selles artiklis kasutatud mõistega „kolmas riik“ välistatud Šveitsi Konföderatsioon.

171    Komisjon lisab, et kui tuleks asuda seisukohale, et vaidlustatud otsuse artikli 1 lõikes 3 pidas ta hagejat vastutavaks EMP lepingu artikli 53 rikkumise eest EMP liinidel, mis ei ole liidu–Šveitsi liinid, oleks ta ületanud EÜ-Šveitsi õhutranspordilepingu artikli 11 lõikega 2 tema pädevusele seatud piire.

172    Tuleb kindlaks teha – nagu väidab hageja –, kas komisjon tuvastas vaidlustatud otsuse artikli 1 lõikes 3 EMP lepingu artikli 53 rikkumise EMP liinidel, mis ei ole liidu–Šveitsi liinid, ning kas ta olenevalt olukorrast ületas niisiis talle EÜ–Šveitsi õhutranspordilepinguga antud pädevuse piire.

173    Sellega seoses olgu meenutatud, et tõhusa kohtuliku kaitse põhimõte on liidu õiguse üldpõhimõte, mis on väljendatud Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artiklis 47. See põhimõte, mis on liidu õiguse vaste Roomas 4. novembril 1950 allkirjastatud inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikli 6 lõikele 1, nõuab, et sellise otsuse resolutsioon, millega komisjon tuvastab konkurentsieeskirjade rikkumise, oleks eriti selge ja täpne ning et ettevõtjad, keda peetakse vastutavaks ja kellele on karistus määratud, oleksid võimelised mõistma ja vaidlustama selle vastutuse omistamist ja nende karistuste määramist, nagu need nähtuvad nimetatud resolutsiooni sõnastusest (16. detsembri 2015. aasta kohtuotsus Martinair Holland vs. komisjon, T‑67/11, EU:T:2015:984, punkt 31 ja seal viidatud kohtupraktika).

174    Nimelt tuleb meelde tuletada, et eelkõige oma otsuse resolutsioonis esitab komisjon nende rikkumiste laadi ja ulatuse, mille eest ta karistab. Mis täpsemalt puudutab selliste rikkumiste ulatust ja laadi, mille eest on määratud karistus, siis on põhimõtteliselt määrava tähtsusega just resolutsioon, mitte aga põhjendused. Vaid juhul, kui resolutsioonis kasutatud sõnastus ei ole selge, tuleb seda tõlgendada otsuse põhjenduste abil (vt 16. detsembri 2015. aasta kohtuotsus Martinair Holland vs. komisjon, T‑67/11, EU:T:2015:984, punkt 32 ja seal viidatud kohtupraktika).

175    Vaidlustatud otsuse artikli 1 lõikes 3 sedastas komisjon, et hageja oli „rikkunud EMP lepingu artiklit 53 seoses liinidega lennujaamade, mis asuvad riikides, mis on EMP lepingu osalised, kuid ei ole liikmesriigid, ja kolmandates riikides asuvate lennujaamade vahel“ ajavahemikus alates 19. maist 2005 kuni 14. veebruarini 2006. Ta ei lisanud nende liinide hulka otsesõnu EMP liine, mis ei ole liidu–Šveitsi liinid, ega jätnud neid liine ka otsesõnu välja.

176    Seega tuleb kontrollida, kas Šveitsi Konföderatsioon kuulub vaidlustatud otsuse artikli 1 lõikes 3 nimetatud „kolmandate riikide“ alla.

177    Sellega seoses tuleb märkida, et vaidlustatud otsuse artikli 1 lõige 3 eristab „rii[ke], mis on EMP lepingu osalised, kuid ei ole liikmesriigid“ ja kolmandaid riike. Vaidlust ei ole selles, nagu hageja märgib, et Šveitsi Konföderatsioon ei ole EMP lepingu osaline ja on seega selle suhtes „kolmas riik“.

178    Siiski tuleb märkida, et liidu õiguskorra ühtsuse ja järjepidevuse nõudeid arvestades tuleb eeldada, et ühes aktis kasutatud terminitel on sama tähendus.

179    Vaidlustatud otsuse artikli 1 lõikes 2 tuvastas komisjon ELTL artikli 101 rikkumise „liinidel Euroopa Liidu lennujaamade ja väljaspool EMPd asuvate lennujaamade vahel“. See mõiste ei hõlma Šveitsi lennujaamu, ehkki see Šveitsi Konföderatsioon ei ole EMP osaline ja tema lennujaamad peaksid seetõttu formaalselt asuma „väljaspool EMPd“ või teisisõnu selle lepingu seisukohast kolmandas riigis. Neid lennujaamu käsitletakse vaidlustatud otsuse artikli 1 lõikes 4, milles tuvastatakse EÜ-Šveitsi õhutranspordilepingu artikli 8 rikkumine seoses „Euroopa Liidus asuvate lennujaamade ja Šveitsis asuvate lennujaamade vaheliste liinidega“.

180    Eespool punktis 177 viidatud põhimõtte kohaselt tuleb seega eeldada, et vaidlustatud otsuse artikli 1 lõikes 3 kasutatud mõistel „kolmandates riikides asuvad lennujaamad“ on sama tähendus kui selle artikli lõikes 2 kasutatud mõistel „väljaspool EMPd asuvad lennujaamad“, ning et see välistab niisiis Šveitsis asuvad lennujaamad.

181    Kuna vaidlustatud otsuse resolutsioonis ei ole vähimatki viidet sellele, et komisjon kavatses anda vaidlustatud otsuse artikli 1 lõikes 3 kasutatud mõistele „kolmas riik“ erineva tähenduse, tuleb järeldada, et selle artikli 1 lõikes 3 kasutatud mõiste „kolmas riik“ ei hõlma Šveitsi Konföderatsiooni.

182    Seega ei saa järeldada, et komisjon tunnistas vaidlustatud otsuse artikli 1 lõikes 3 hageja vastutavaks EMP lepingu artikli 53 rikkumise eest EMP liinidel, mis ei ole liidu–Šveitsi liinid.

183    Kuna vaidlustatud otsuse resolutsioon ei tekita kahtlusi, lisab Üldkohus üksnes täiendavalt, et need põhjendused ei lähe vastuollu selle järeldusega.

184    Vaidlustatud otsuse põhjenduses 1146 märkis komisjon, et tema kirjeldatud „konkurentsivastased kokkulepped“ rikkusid ELTL artiklit 101 1. maist 2004 kuni 14. veebruarini 2006 „[liidus] asuvate lennujaamade ja väljaspool EMPd asuvate lennujaamade vahelise õhutranspordi osas“. Sellele lisatud joonealuses märkuses (nr 1514) täpsustas komisjon järgmist: „Käesoleva otsuse tähenduses on „väljaspool EMPd asuvad lennujaamad“ need lennujaamad, mis asuvad muudes riikides kui Šveitsi [Konföderatsioon] ja EMP lepingu osalisriigid“.

185    Vaidlust ei ole selles, et kui komisjon kirjeldas vaidlustatud otsuse põhjenduses 1146 EMP lepingu artikli 53 rikkumise ulatust, ei viidanud ta mõistele „väljaspool EMPd asuvad lennujaamad“, vaid mõistele „kolmandates riikides asuvad lennujaamad“. Sellest ei saa siiski järeldada, et komisjon soovis mõistele „väljaspool EMPd asuvad lennujaamad“ ELTL artikli 101 kohaldamise kontekstis ja mõistele „kolmandates riikides asuvad lennujaamad“ EMP lepingu artikli 53 kohaldamise kontekstis anda erinevat tähendust. Vastupidi, komisjon kasutas neid kahte väljendit vaidlustatud otsuses omavahel asendatavana. Niisiis märkis komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 824, et ta „ei kohalda ELTL artiklit 101 kokkulepetele ja konkurentsivastasele tegevusele, mis puudutas [liidu] lennujaamade ja kolmandate riikide lennujaamade vahelist õhutransporti, mis leidsid aset enne 1. maid 2004“. Samuti viitas komisjon selle otsuse põhjenduses 1222, mis puudutas SAS Consortiumi osalemise lõppemist ühes ja vältavas rikkumises, oma pädevusele nende sätete alusel „[liidu] ja kolmandate riikide vahelistel liinidel ning Islandi, Norra ja Liechtensteini ja väljaspool EMPd asuvate riikide vahelistel liinidel“.

186    Vaidlustatud otsuse põhjendused kinnitavad seega, et mõisted „kolmandates riikides asuvad lennujaamad“ ja „väljaspool EMPd asuvad lennujaamad“ on sama tähendusega. Vastavalt 1514. joonealusele märkusele, mis puudutab määratluse klauslit, tuleb seega järeldada, et mõlemad need mõisted välistavad Šveitsis asuvad lennujaamad.

187    Vastupidi sellele, mida väidab hageja, ei räägi vaidlustatud otsuse põhjendused 1194 ja 1241 erineva lahenduse kasuks. Komisjon viitas tõepoolest selle otsuse põhjenduses 1194 „EMP–kolmandate riikide vahelistele liinidele, mis ei ole [liidu] ja Šveitsi vahelised liinid“. Samuti vähendas komisjon selle otsuse põhjenduses 1241 „kolmandate riikidega toimuvate liinide müügiväärtuse kindlaksmääramise raames“ põhisummat 50% võrra „EMP–kolmandate riikide vahelistel liinide puhul, mille hulgast on välja jäetud [liidu]–Šveitsi liinid, mille puhul komisjon tegutseb [EÜ-Šveitsi õhutranspordi]lepingu alusel“. Kuigi võib järeldada, nagu märkis hageja, et kui komisjon pidas vajalikuks lisada nendesse põhjendustesse täpsustuse „mis ei ole liidu–Šveitsi liinid“, siis leidis ta, et Šveitsi Konföderatsioon kuulus mõistesse „kolmas riik“, kui tegemist oli EMP–kolmandate riikide vaheliste liinidega.

188    Komisjon tunnistas muu hulgas, et oli võimalik, et ta võttis „tahtmatult“ müügiväärtuse hulka teatud süüdistatud vedajate käibe asjaomasel ajavahemikul EMP liinidel, mis ei ole liidu–Šveitsi liinid. Tema sõnul on selle põhjuseks see, et 26. jaanuari 2009. aasta teabenõudes teatud käibe kohta ei teavitanud ta asjaomaseid vedajaid sellest, et käive, mis saadi EMP liinidel, mis ei ole liidu–Šveitsi liinid, tuleb välja arvata müügiväärtusest, mis saadi EMP liinidel, mis ei ole liidu–kolmandate riikide vahelised liinid.

189    Siiski tuleb järeldada sarnaselt komisjoniga, et need asjaolud puudutavad eranditult tulu, mis tuleb arvesse võtta trahvi põhisumma arvutamisel, mitte aga kõnealuse ühe ja vältava rikkumise geograafilise ulatuse määratlemist, millega on tegu siin.

190    Käesolev väide tuleb seega tagasi lükata.

3.      Esimene väide, et on rikutud ne bis in idem põhimõtet, ELTL artiklit 266 ja aegumistähtaega

191    Hageja jagab käesoleva väite kahte ossa, millest esimene puudutab ne bis in idem põhimõtte ja ELTL artikli 266 rikkumist ning teine aegumistähtaja rikkumist ja õiguspärase huvi puudumist rikkumise tuvastamiseks.

192    Üldkohus leiab, et kõigepealt tuleb käsitleda teist osa, mis puudutab aegumistähtaja rikkumist.

a)      Teine väiteosa, et on rikutud aegumistähtaega ja puudub õiguspärane huvi rikkumise ametlikuks tuvastamiseks

193    Hageja viitab aegumistähtaja rikkumisele ja õiguspärase huvi puudumisele rikkumist ametlikult tuvastada.

194    Aegumistähtaja kohta väidab hageja, et kuna ta ei palunud oma hagis 9. novembri 2010. aasta otsuse peale tühistada järeldusi rikkumiste kohta EMP-sisestel ja liidu–Šveitsi liinidel, siis ei ole kohaldatav selle tähtaja peatumine hagi esitamise korral, mis on ette nähtud määruse nr 1/2003 artikli 25 lõikes 6. Määrates hagejale vaidlustatud otsuses nende liinide eest trahvi, on komisjon seega rikkunud nimetatud tähtaega.

195    Mis puudutab õiguspärast huvi tuvastada rikkumine EMP–sisestel liinidel ja liidu–Šveitsi liinidel, siis väidab hageja, et komisjon peab tõendama, et tal on selline huvi. Ent komisjon ei esita ühtegi tõendit selle kohta, et hageja ei täitnud 9. novembri 2010. aasta otsuses ette nähtud kohustust rikkumine viivitamatult lõpetada. Lisaks ei võimalda miski komisjonil eeldada, nagu ta tegi seda vaidlustatud otsuse põhjenduses 1171, et hageja ei olnud vaidlustatud otsuse vastuvõtmise kuupäevaks rikkumist võib-olla lõpetanud. Veelgi enam, nii vaidlustatud otsuses kui ka 9. novembri 2010. aasta otsuses on märgitud, et puuduvad tõendid selle kohta, et salajased kokkulepped jätkusid pärast kontrollide esimest päeva 14. veebruaril 2006. Hageja leiab samuti, et kohtupraktika kohaselt on asjaolu, et komisjon ei tõendanud õigustatud huvi, piisav, et põhjendada vaidlustatud otsuse tühistamist tervikuna teda puudutavas osas.

196    Lõpuks, kui Üldkohus peaks käesoleva väiteosaga nõustuma, kuid otsustama, et vaidlustatud otsust ei tule tervikuna tühistada, tuleks trahvisumma arvutamisel arvesse võtta aegumistähtaja rikkumist. Hageja sõnul tuleb tema suhtes kohaldatav raskusastme koefitsient ja lisasumma seega kehtestada väiksemas protsendis kui 16%. Ta väidab, et vastasel juhul põhjustaks see õigustamatu diskrimineerimise tema ja nende vedajate vahel, keda peetakse vastutavaks ühe ja vältava rikkumise eest kõigil liinidel, ning muudaks sisutühjaks määruse nr 1/2003 artiklis 25 sätestatud kümneaastase aegumistähtaja.

197    Komisjon vaidleb hageja argumentidele vastu.

198    Komisjoni sõnul peatus kümneaastane aegumistähtaeg 24. jaanuarist 2011, mil hageja esitas oma hagi 9. novembri 2010. aasta otsuse peale, kuni 16. detsembrini 2015, mil Üldkohus tegi kohtuotsuse Japan Airlines vs. komisjon (T‑36/11, ei avaldata, EU:T:2015:992). Võttes seda peatumist arvesse, on ajavahemik 14. veebruarist 2006, mil rikkumine lõppes, kuni 17. märtsini 2017, mil vaidlustatud otsus tehti, ainult 6 aastat, 2 kuud ja 26 päeva.

199    Komisjon rõhutab, et 9. novembri 2010. aasta otsuses kirjeldati ühte ja vältavat rikkumist, mis hõlmas kõiki asjaomaseid liine, ning et hageja soovis selle otsuse peale esitatud hagiga saavutada selle otsuse tühistamist, mis põhjendab aegumistähtaja peatumist.

200    Komisjon lisab, et raskusastme koefitsienti ja lisasummat ei tule kohandada. Raskusastme koefitsient jäi kõigile vaidlustatud otsuse adressaatidele samaks ja iga adressaadi tegevuse geograafiline ulatus võeti arvesse käivetes, mida kasutati trahvisumma arvutamisel.

201    Tuleb meenutada, et vastavalt määruse nr 1/2003 artikli 25 lõike 1 punktile b ning lõigetele 2, 3 ja 5 aegub trahvi määramise õigus siis, kui:

–        komisjon ei määranud trahvi viie aasta jooksul alates rikkumise lõppemise päevast (lõike 1 punkt b), ilma et vahepeal oleks võetud aegumist katkestavaid meetmeid (lõige 3);

–        või hiljemalt kümne aasta jooksul alates päevast, mil rikkumine lõppes, kui on võetud aegumist katkestavaid meetmeid (lõige 5).

202    Lisaks on määruse nr 1/2003 artikli 25 lõikes 6 täpsustatud, et aegumistähtaja kulgemine peatub komisjoni otsuse Euroopa Kohtus läbivaatamise ajaks. Sama artikli lõike 5 kohaselt pikendatakse kümneaastast aegumistähtaega aja võrra, mille jooksul aegumistähtaeg on vastavalt selle artikli lõikele 6 peatunud.

203    Vastavalt määruse nr 1/2003 artikli 25 lõikele 3 katkestavad aegumistähtaja kulgemise komisjoni võetavad meetmed, mille eesmärk on rikkumist uurida või algatada selle suhtes menetlus, millest teatatakse vähemalt ühele rikkumises osalenud ettevõtjale. Sama määruse artikli 25 lõike 4 kohaselt katkeb aegumistähtaja kulg kõigi rikkumises osalenud ettevõtjate suhtes.

204    Sellest tuleneb, et asjaolu, et ühes või mitmes meetmes, mis võeti haldusmenetluse käigus rikkumise uurimise või selle suhtes menetluse algatamise eesmärgil, ei nimetatud ettevõtjat rikkumises osalejana, ei takista aegumistähtaja katkemist ka tema suhtes, kui asjaomane ettevõtja on hiljem määratletud rikkumises osalejana (31. märtsi 2009. aasta kohtuotsus ArcelorMittal Luxembourg jt vs. komisjon, T‑405/06, EU:T:2009:90, punktid 143 ja 144).

205    Seevastu on Euroopa Kohus otsustanud, et erinevalt määruse nr 1/2003 artikli 25 lõigetes 3 ja 4 viidatud aegumist katkestavate meetmete erga omnes mõjust on aegumistähtaega peatav mõju, mida sama määruse artikli 25 lõige 6 omistab kohtumenetlustele, üksnes inter partes (29. märtsi 2011. aasta kohtuotsus ArcelorMittal Luxembourg vs. komisjon ja komisjon vs. ArcelorMittal Luxembourg jt, C‑201/09 P ja C‑216/09 P, EU:C:2011:190, punkt 148).

206    Nii ei saa ettevõtjate puhul, kes ei ole esitanud hagi komisjoni lõpliku otsuse peale, teise ettevõtja poolt sama lõpliku otsuse peale esitatud hagil olla mingit peatavat toimet (29. märtsi 2011. aasta kohtuotsus ArcelorMittal Luxembourg vs. komisjon ja komisjon vs. ArcelorMittal Luxembourg jt, C‑201/09 P ja C‑216/09 P, EU:C:2011:190, punkt 145).

207    Lõpuks, asjaolu, et komisjonil ei ole enam pädevust rikkumise toimepanejatele trahve määrata, kuna aegumistähtaeg on möödunud, ei takista iseenesest otsuse vastuvõtmist, milles tuvastatakse, et see rikkumine on toime pandud, tingimusel, et komisjon tõendab sellisel juhul õiguspärast huvi teha seda rikkumist tuvastav otsus (vt analoogia alusel 6. oktoobri 2005. aasta kohtuotsus Sumitomo Chemical ja Sumika Fine Chemicals vs. komisjon, T‑22/02 ja T‑23/02, EU:T:2005:349, punktid 131 ja 132).

208    Käesolevas asjas ei ole vaidlustatud seda, et aegumistähtaja kulgemise alguskuupäev on vastavalt määruse nr 1/2003 artikli 25 lõikele 2 ühe ja vältava rikkumise lõppemise kuupäev, st 14. veebruar 2006.

209    Lisaks piirdub hageja viitega nimetatud määruse artikli 25 lõikes 5 ette nähtud kümneaastase aegumistähtaja rikkumisele, väitmata, et ühtlasi on rikutud viieaastast aegumistähtaega. Vaidlust ei ole aga selles, et vaidlustatud otsuse vastuvõtmise kuupäeval oli ühe ja vältava rikkumise lõppemisest möödunud rohkem kui kümme aastat.

210    Erinevalt hagejast väidab komisjon siiski, et aegumistähtaeg peatus vastavalt selle määruse artikli 25 lõikele 6 selleks ajaks, kui oli pooleli menetlus, milles tehti 16. detsembri 2015.aasta kohtuotsus Japan Airlines vs. komisjon (T‑36/11, ei avaldata, EU:T:2015:992), nii et see ei olnud veel vaidlustatud otsuse tegemise kuupäeval aegunud.

211    Seega tuleb kindlaks teha, kas 9. novembri 2010. aasta otsuse peale hageja esitatud hagi pikendas kümneaastast aegumistähtaega seoses tema rikkumistega, mis on tuvastatud vaidlustatud otsuse artikli 1 lõigetes 1 ja 4 vastavalt EMP-sisestel liinidel ja liidu–Šveitsi liinidel.

212    Sellega seoses tuleb märkida, et järeldamaks, et komisjoni karistamisotsuse peale hagi esitamisel on peatav mõju aegumistähtajale ainult inter partes (eespool punkt 205), tugines Euroopa Kohus eelkõige selle vaidluse eseme piiridele, mida tühistamishagi menetlev liidu kohus peab lahendama, tuletades meelde, et kohus peab otsustama üksnes otsuse nende osade üle, mis puudutavad tühistamishagi esitajat (vt selle kohta 29. märtsi 2011. aasta kohtuotsus ArcelorMittal Luxembourg vs. komisjon ja Commission vs. ArcelorMittal Luxembourg, C‑201/09 P ja C‑216/09 P, EU:C:2011:190, punkt 142). Sellest tuleneb vajalik kooskõla tühistamishagi ulatuse ja selle mõju ulatuse vahel, mis avaldatakse aegumistähtajale määruse nr 1/2003 artikli 25 lõike 6 alusel.

213    Seega tuleb kindlaks teha, millise ulatusega on hagi, mille hageja esitas 9. novembri 2010. aasta otsuse peale, ja eelkõige seda, kas Üldkohus pidi hageja algatatud menetluses otsustama tegevuse üle, mis puudutas EMP-siseseid liine ja liidu–Šveitsi liine.

214    Sellega seoses tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et otsuse põhjendustes antud hinnangud kui sellised ei saa olla tühistamishagi esemeks ja nende seaduslikkust saab liidu kohus kontrollida üksnes juhul, kui need huve kahjustava akti põhjendustena toetavad selle akti resolutsiooni (vt 11. juuni 2015. aasta kohtuotsus Laboratoires CTRS vs. komisjon, T‑452/14, ei avaldata, EU:T:2015:373, punkt 51 ja seal viidatud kohtupraktika).

215    Lisaks on Euroopa Kohus otsustanud, et kuigi mitme ettevõtja suhtes konkurentsi valdkonnas vastu võetud otsus on koostatud ja avaldatud üheainsa otsuse vormis, tuleb seda analüüsida kui üksikotsuste kogumit, milles on tuvastatud iga adressaadi suhtes toime pandud rikkumine või rikkumised, ja määratakse olenevalt olukorrast trahv (15. oktoobri 2002. aasta kohtuotsus Limburgse Vinyl Maatschappij jt vs. komisjon, C‑238/99 P, C‑244/99 P, C‑245/99 P, C‑247/99 P, C‑250/99 P–C‑252/99 P ja C‑254/99 P, EU:C:2002:582, punkt 100). Euroopa Kohus on ka otsustanud, et kui otsuse adressaat otsustab esitada tühistamishagi, siis käsitleb liidu kohus üksnes adressaati puudutavaid otsuse osasid, samas kui teisi adressaate puudutavad osad ei kuulu liidu kohtu lahendatava vaidluse esemesse, välja arvatud eriliste asjaolude korral (11. juuli 2013. aasta kohtuotsus Team Relocations jt vs. komisjon, C‑444/11 P, ei avaldata, EU:C:2013:464, punkt 66).

216    Järelikult peab hageja 9. novembri 2010. aasta otsuse peale esitatud hagi ese piirduma otsuse resolutsiooniga teda puudutavas osas ning põhjendustega, mis seda resolutsiooni toetavad. Ent osas, milles nimetatud resolutsioonis tuvastati selle otsuse adressaatideks olevate ettevõtjate osalemine otsuses mainitud rikkumistes, jõuti sellele järeldusele hageja osas üksnes seoses liidu–kolmandate riikide vaheliste liinidega (artikkel 2) ja EMP liinidega, mis ei ole liidu–kolmandate riikide vahelised liinid (artikkel 3). Seevastu nimetatud resolutsioon selles osas, milles selle artiklites 1 ja 4 ei mainitud hagejat, ei tuvastanud tema vastutust tegevuse eest, mis on seotud EMP-siseste liinidega ja liidu–Šveitsi liinidega ning see ei ole järelikult otsuse osa, mis teda puudutab ja mille kohta Üldkohus saaks seisukoha võtta.

217    Seda järeldust ei sea kahtluse alla komisjoni esitatud asjaolu, et hageja taotles oma nõuetes 9. novembri 2010. aasta otsuse tühistamist tervikuna.

218    Kuna kõnealust otsust tuleb analüüsida kui kogumit üksikotsustest, milles tuvastatakse iga selle otsusega süüdistatud ettevõtja puhul talle süüks pandav rikkumine või rikkumised, siis palus hageja – taotledes selle otsuse tühistamist täies ulatuses – tühistada talle adresseeritud üksikotsuse, milles ei pandud talle süüks rikkumisi EMP-sisestel ja liidu–Šveitsi liinidel. Seda kinnitab 16. detsembri 2015. aasta kohtuotsuse Japan Airlines vs. komisjon (T‑36/11, ei avaldata, EU:T:2015:992) resolutsioon, milles on täpsustatud, et 9. novembri 2010. aasta otsus tühistatakse hagejat puudutavas osas.

219    Eeltoodut arvestades tuleb asuda seisukohale, et hageja hagi 9. novembri 2010. aasta otsuse peale ei saanud kaasa tuua määruse nr 1/2003 artikli 25 lõikes 5 ette nähtud aegumistähtaja pikendamist seoses rikkumistega, mis käsitlevad EMP-siseseid ja liidu–Šveitsi liine.

220    Seega, kuna aegumistähtaeg ei pikenenud, aegus komisjoni karistamisõiguse teostamine kõnealuse tegevuse suhtes 14. veebruaril 2016 ehk vaidlustatud otsuse tegemise kuupäevast varasemal kuupäeval.

221    Sellest tuleneb, et karistades hagejat vaidlustatud otsuses ühe ja vältava rikkumise eest, mis puudutas EMP-siseseid ja liidu–Šveitsi liine, rikkus komisjon määruse nr 1/2003 artiklis 25 sätestatud aegumisnorme.

222    Lisaks, isegi kui oletada – nagu komisjon näis tegevat vastusena Üldkohtu kirjalikule küsimusele, mis esitati menetlust korraldavate meetmete raames –, et hageja trahv ei olnud talle määratud EMP-siseste ja liidu–Šveitsi liinidega seotud rikkumiste eest, tuleb märkida, et komisjon ei väida ei vaidlustatud otsuses ega Üldkohtus, et tal oleks õiguspärane huvi tuvastada nende rikkumiste olemasolu vaatamata sellele, et tema pädevus nende eest trahvi määrata on aegunud (vt selle kohta 6. oktoobri 2005. aasta kohtuotsus Sumitomo Chemical ja Sumika Fine Chemicals vs. komisjon, T‑22/02 ja T‑23/02, EU:T:2005:349, punkt 136, ja 16. novembri 2011. aasta kohtuotsus Stempher ja Koninklijke Verpakkingsindustrie Stempher vs. komisjon, T‑68/06, ei avaldata, EU:T:2011:670, punkt 44).

223    Järelikult tuleb esimese väite teise osaga nõustuda ja tühistada vaidlustatud otsuse artikli 1 lõike 1 punkt h ja lõike 4 punkt h.

224    Kuid vastupidi hageja väidetule (vt eespool punkt 195) ei järeldu sellest siiski, et vaidlustatud otsus tuleks tervikuna tühistada. Esiteks, erinevalt kohtuasjast, milles tehti 6. oktoobri 2005. aasta kohtuotsus Sumitomo Chemical ja Sumika Fine Chemicals vs. komisjon (T‑22/02 ja T‑23/02, EU:T:2005:349) ja millele hageja soovib tugineda, on käesolevas asjas aegumistähtaeg möödunud vaid ühes osas rikkumise tuvastamise järeldustest, nimelt EMP-siseste ja liidu–Šveitsi liinidega seoses. Teiseks, vastupidi sellele, mida väitis hageja kohtuistungil, ja nagu nähtub käesoleva hagi põhjendamiseks esitatud ülejäänud väidete analüüsist allpool, ei tähenda käesoleva väiteosaga nõustumine seda, et ülejäänud vaidlustatud otsuse seaduslikkuse üle ei saaks tõhusalt vaielda ja Üldkohus ei saaks seda analüüsida.

225    Mis puudutab vaidlustatud otsuse artikli 4 esimest osa, siis seda ei tule tühistada, kuna selles on üksnes kohustatud süüdistatud ettevõtjaid lõpetama üks ja vältav rikkumine „juhul, kui nad seda veel teinud ei ole“.

226    Lisaks, kuivõrd hageja väidab, et vaidlustatud otsuse artikli 1 lõike 1 punkti h ning lõike 4 punkti h tühistamist tuleks trahvi arvutamisel arvesse võtta, siis analüüsitakse tema argumente trahvisumma muutmist käsitleva nõude hindamise raames.

b)      Esimene väiteosa, mis puudutab ELTL artikli 266 rikkumist

227    Hageja väidab kõigepealt, et komisjon rikkus harta artiklis 50 ja ELTL artiklis 266 sätestatud ne bis in idem põhimõtet, omistades talle vastutuse ühe ja vältava rikkumise eest EMP-sisestel liinidel ajavahemikus 7. detsembrist 1999 kuni 14. veebruarini 2006 ning liidu–Šveitsi liinidel ajavahemikul 1. juunist 2002 kuni 14. veebruarini 2006, samas kui 9. novembri 2010. aasta otsuses oli ta vabastatud igasugusest vastutusest nendel liinidel ning ta loeti vastutavaks ühe rikkumise eest liidu–kolmandate riikide vahelistel liinidel 1. maist 2004 kuni 14. veebruarini 2006 ning EMP liinidel, mis ei ole liidu–kolmandate riikide vahelised liinid, 19. maist 2005 kuni 14. veebruarini 2006.

228    Lisaks rikkus komisjon võrdse kohtlemise põhimõtet sellega, et ta ei adresseerinud vaidlustatud otsust Qantasele, kuna viimane ei olnud vaidlustanud 9. novembri 2010. aasta otsust, samas kui hageja, kes ei vaidlustanud seda otsust osas, milles ta vabastati vastutuse eest EMP-sisestel ja liidu–Šveitsi liinidel, loetakse praegu nende eest vastutavaks.

229    Repliigis lisab hageja, et kuna komisjon ei korraldanud uut ärakuulamist ega saatnud uut vastuväiteteatist enne 9. novembri 2010. aasta otsuse resolutsiooni olulist muutmist, tuvastades tema vastutuse EMP-siseste liinide eest ajavahemikus 7. detsembrist 1999 kuni 14. veebruarini 2006 ning liidu–Šveitsi liinidel ajavahemikus 1. juunist 2002 kuni 14. veebruarini 2006, siis on komisjon toiminud õigusvastaselt, mis iseenesest põhjendab vaidlustatud otsuse tühistamist.

230    Komisjon vaidleb hageja argumentidele vastu.

231    Käesoleva väiteosa raames esitatud erinevate argumentidega heidab hageja komisjonile sisuliselt ette, et ta pidas hagejat õigusvastaselt vastutavaks ühe ja vältava rikkumise eest osas, milles see puudutab EMP-siseseid ja liidu–Šveitsi liine. Kuna aga Üldkohus nõustus esimese väite teise osaga ja tühistas sellest tulenevalt vaidlustatud otsuse artikli 1 lõike 1 punkti h ja artikli 4 punkti h, on käesoleva väiteosa analüüs tarbetu.

4.      Teine väide, et on rikutud diskrimineerimiskeelu põhimõtet, ning kolmas väide, et on rikutud ELTL artiklit 101, EMP lepingu artiklit 53 ja põhjendamiskohustust, kuna esiteks omistati hagejale vastutus ühe ja vältava rikkumise eest EMP-sisestel liinidel ja liidu–Šveitsi liinidel 1. maist 2004 varasema aja eest ning teiseks tema rikkumises osalemise alguskuupäeva kindlaksmääramisel

232    Teises väites kinnitab hageja, et komisjon rikkus diskrimineerimiskeelu põhimõtet, pidades teda vastutavaks rikkumise eest, mille ulatus on laiem ja kestus pikem kui nendel rikkumistel, mille eest 9. novembri 2010. aasta otsuses tunnistati vastutavaks Qantas.

233    Hageja väidab, et ta on samasuguses olukorras nagu Qantas, kuna ka tema ei teeninda EMP-siseseid ja liidu–Šveitsi liine. Lisaks väidab ta, et sarnaselt Qantasega ei ole ta kunagi vaidlustanud 9. novembri 2010. aasta otsuse neid osi, mis puudutasid EMP-siseseid liine ja liidu–Šveitsi liine, mille eest teda nüüd vaidlustatud otsuses vastutavaks loetakse.

234    Kolmandas väites heidab hageja komisjonile ette põhjendamiskohustuse rikkumist, ELTL artikli 101 ja EMP lepingu artikli 53 rikkumist, kuna teda peeti vastutavaks ühe ja vältava rikkumise eest EMP-sisestel liinidel ja liidu–Šveitsi liinidel 1. maile 2004 eelneval perioodil. Ta meenutab, et komisjon sai kohaldada ELTL artiklit 101 enne 1. maid 2004 üksnes liidus asuvate lennujaamade vaheliste lendude suhtes ega olnud seega kohaldatav liidu–kolmandate riikide vahelistele liinidele. Tema sõnul kehtis sama ka enne 19. maid 2005 EMP lepingu artikli 53 kohta, mida komisjon ei saanud kohaldada õhutranspordile EMP liinidel, mis ei ole liidu–kolmandate riikide vahelised liinid. Ta järeldab sellest, et tema osalemine kontaktides teiste lennuettevõtjatega liidu-Jaapani liinide teemal enne 1. maid 2004 oli seaduslik. Kuna need kontaktid ei kuulunud komisjoni pädevusse ja olid seega õiguspärased, ei saanud need määratluse kohaselt kuuluda „õigusvastase ühistegevuse“ hulka, millele komisjon viitas vaidlustatud otsuse põhjenduses 865. Hageja leiab seega, et ei saa asuda seisukohale, et nendes kontaktides osaledes aitas ta kaasa ühele ja vältavale rikkumisele.

235    Komisjon vaidleb vastu hageja argumentidele.

236    Tuleb tõdeda, et sisuliselt heidab hageja oma teises väites komisjonile ette diskrimineerimiskeelu põhimõtte rikkumist, kuna hagejat loeti vastutavaks ühe ja vältava rikkumise eest osas, mis puudutas EMP-siseseid ja liidu–Šveitsi liine, samas kui Qantasele ei heideta ette ühtegi rikkumist nendel liinidel. Kolmandas väites heidab hageja komisjonile sisuliselt ette ka ELTL artikli 101 ja EMP lepingu artikli 53 rikkumist, kuna hagejat peeti vastutavaks ühe ja vältava rikkumise eest samadel liinidel.

237    Üldkohus aga nõustus esimese väite teise osaga ja seega tühistas juba vaidlustatud otsuse artikli 1 lõike 1 punkti h ja lõike 4 punkti h, milles komisjon pidas hagejat vastutavaks ühe ja vältava rikkumise eest EMP-siseste ja liidu–Šveitsi liinide osas. Seega ei ole teise ja kolmanda väite analüüs vajalik.

5.      Neljas väide, et rikutud on ELTL artiklit 101 ja EMP lepingu artiklit 53, kuna hagejale omistati vastutus ühe ja vältava rikkumise eest liinidel, kus ta ei olnud tegelik ega potentsiaalne konkurent

238    Hageja väidab, et komisjon rikkus ELTL artiklit 101 ja EMP lepingu artiklit 53, lugedes teda vastutavaks ühe ja vältava rikkumise eest liinidel, mida ta ei teenindanud ega saanud õiguspäraselt teenindada vastavalt kohaldatavatele rahvusvahelistele lennuteenuste lepingutele (edaspidi „RLL“). Hageja esitab selle teesi põhjenduseks kolm argumenti.

239    Esimesena väidab hageja, et ELTL artikli 101 ja EMP lepingu artikli 53 kohaldamine eeldab tegeliku või vähemalt potentsiaalse konkurentsi olemasolu asjaomaste ettevõtjate vahel. Ta märgib, et ta ei saanud õiguslikult osutada lennulastiteenuseid vaidlustatud otsuse resolutsiooni artiklis 1 viidatud liinidel, välja arvatud EMP–Jaapani liinid.

240    Hageja lisab, et isegi kui tal oleks olnud võimalik sõlmida vedajatega selliseid kokkuleppeid, nagu on viidatud vaidlustatud otsuse põhjenduses 890, et teenindada – vahemaandumisi kasutades – vaidlustatud otsuse resolutsiooni artiklis 1 nimetatud liine, välja arvatud EMP–Jaapani liinid, ei oleks ta saanud neil turgudel tõhusalt konkureerida.

241    Vaidlustatud otsuse põhjenduses 890 esitatud komisjoni kinnitused on pealegi täiesti uued ega sisaldunud vastuväiteteatises. Hageja järeldab sellest, et komisjon ei võimaldanud talle õigust olla ära kuulatud nende kinnituste kohta ja rikkus seega tema kaitseõigusi.

242    Teisena väidab hageja, et komisjon ei saa tugineda 22. oktoobri 2015. aasta kohtuotsusele AC-Treuhand vs. komisjon (C‑194/14 P, EU:C:2015:717), et lugeda teda vastutavaks ühe ja vältava rikkumise eest turgudel, kus ta ei olnud tegelik ega potentsiaalne konkurent.

243    Nimelt esiteks ei tuginenud komisjon vaidlustatud otsuses 22. oktoobri 2015. aasta kohtuotsusele AC-Treuhand vs. komisjon (C‑194/14 P, EU:C:2015:717) ja Üldkohtus sellele viitamine tähendaks seda, et õigusvastaselt muudetakse alust, mille põhjal teda peeti vastutavaks ühe ja vältava rikkumise eest.

244    Hageja lisab, et vaidlustatud otsuse põhjendused on vastuolulised, mistõttu on tal võimatu mõista põhjusi, miks teda peetakse vastutavaks ühe ja vältava rikkumise eest osas, mis puudutab muid liine peale EMP–Jaapani liinide. Komisjon omistas talle nimelt vastutuse ühe ja vältava rikkumise eest nendel liinidel kahel põhjusel, mis üksteist välistavad: üks eeldab, et hagejal on asjaomasel turul vähemalt potentsiaalne kohalolek, samas kui teine eeldab, et teda ei ole sellel turul.

245    Teiseks on 22. oktoobri 2015. aasta kohtuotsuse AC-Treuhand vs. komisjon (C‑194/14 P, EU:C:2015:717) ulatus piiratud juhtumitega, kus asjaomane ettevõtja aitas aktiivselt kaasa konkurentsi piiramisele ja et tal oli oluline roll uuritavas rikkumises. Hageja ei andnud aga aktiivset panust ühte ja vältavasse rikkumisse ega omanud selles olulist rolli.

246    Kolmandana väidab hageja, et ta ei saanud panustada konkurentsivastase kooskõlastamise rakendamisse muudel liinidel kui EMP–Jaapani liinidel ja et tema kontaktide eesmärk süüdistatud vedajatega, kes tegutsesid teistel liinidel, ei saanud seega olla konkurentsi piiramine EMPs. Ta lisab, et ta võttis kohalikel turgudel järgija hoiaku ja määras lisatasude taseme kohalikul tasandil lähtuvalt liinidest, mistõttu ei olnud komisjonil alust vaidlustatud otsuse põhjenduses 889 järeldada, et lisatasud ei olnud spetsiifilised ühelgi lennuliinil.

247    Komisjon vaidleb hageja argumentidele vastu.

248    Kõigepealt tuleb märkida, et käesolevas väites heidab hageja komisjonile sisuliselt ette, et ta pidas teda vastutavaks ühe ja vältava rikkumise eest EMP-sisestel liinidel, liidu–Šveitsi liinidel ja EMP–kolmandate riikide vahelistel liinidel, mis ei ole EMP–Jaapani liinid (edaspidi „EMP–kolmandate riikide vahelised liinid, mis ei ole Jaapani liinid“). Eespool punktides 231 ja 237 esitatud põhjustega analoogsetel põhjustel on selle väite uurimine muutunud kasutuks osas, milles see puudutab EMP-siseseid ja liidu–Šveitsi liine. Üldkohus uurib seega seda väidet üksnes osas, milles see puudutab EMP–kolmandate riikide vahelisi liine, mis ei ole Jaapani liinid.

249    Olles seda selgitanud, tuleb käesolevale väitele vastamiseks kõigepealt meelde tuletada kohaldatavaid põhimõtteid (vt allpool punktid 250–264), seejärel tuvastada põhjused, miks komisjon omistas hagejale vastutuse ühe ja vältava rikkumise eest osas, mis puudutab EMP–kolmandate riikide vahelisi liine, mis ei ole Jaapani liinid (vt allpool punktid 265–277), ja kolmandaks analüüsida nende sisulist põhjendatust (vt allpool punkti 278–284).

a)      Kohaldatavad põhimõtted

250    Tuleb meenutada, et nagu nähtub eespool punktist 100, on ELTL artikli 101 lõikega 1 keelatud kõik sellised ettevõtjatevahelised kokkulepped, ettevõtjate ühenduste otsused ja kooskõlastatud tegevus, mis võivad mõjutada liikmesriikidevahelist kaubandust ning mille eesmärgiks või tagajärjeks on takistada, piirata või kahjustada konkurentsi siseturu piires.

251    Selleks et ettevõtjate tegevus kuuluks ELTL artikli 101 lõikes 1 sätestatud põhimõttelise keelu kohaldamisalasse, peab sellest mitte ainult nähtuma nendevahelist salajast kokkulepet (st ettevõtjatevahelist kokkulepet, ettevõtjate ühenduse otsust või kooskõlastatud tegevust), vaid see salajane kokkulepe peab samuti mõjutama ebasoodsalt ja märgatavalt konkurentsitingimusi siseturul (vt selle kohta 13. detsembri 2012. aasta kohtuotsus Expedia, C‑226/11, EU:C:2012:795, punktid 16 ja 17).

252    Mis puudutab tootmis- või turustusahela samal tasemel tegutsevate ettevõtjate kokkuleppeid või kooskõlastatud tegevust, siis on seega vajalik, nagu märgib hageja, et selline salajane kokkulepe esineks ettevõtjate vahel, kes konkureerivad kui mitte tegelikult, siis vähemalt potentsiaalselt.

253    Tuleb siiski meenutada, et nagu Euroopa Kohus leidis 22. oktoobri 2015. aasta kohtuotsuse AC-Treuhand vs. komisjon (C‑194/14 P, EU:C:2015:717) punktis 34, ei puuduta ELTL artikli 101 lõige 1 üksnes ettevõtjaid, kes tegutsevad turul, mida konkurentsipiirangud puudutavad. Selle ulatus ei piirdu ka ettevõtjatega, kes tegutsevad sellele turule eelnevatel, järgnevatel või naaberturgudel, või nendega, kes kokkuleppe või kooskõlastatud tegevuse alusel piiravad oma tegevusalast sõltumatust kindlal turul.

254    ELTL artikli 101 lõike 1 sõnastus viitab nimelt üldiselt kõigile kokkulepetele ja igasugusele kooskõlastatud tegevusele, mis kas horisontaalsetes või vertikaalsetes suhetes kahjustavad konkurentsi siseturul, sõltumata sellest, millisel turul pooled tegutsevad, ja ka sellest, et asjaomaste kokkulepete tingimused puudutavad neist ainult ühe äritegevust (vt selle kohta 22. oktoobri 2015. aasta kohtuotsus AC-Treuhand vs. komisjon, C‑194/14 P, EU:C:2015:717, punkt 35).

255    Sellest tuleneb, et ettevõtja võib toime panna ELTL artikli 101 lõike 1 rikkumise, kui tema tegevusel, mis on teiste ettevõtjate tegevusega kooskõlastatud, on eesmärgiks piirata konkurentsi sellisel turul, kus ta ei ole ei tegelik ega potentsiaalne konkurent.

256    Need kaalutlused kehtivad mutatis mutandis EMP lepingu artiklile 53.

257    Vastupidi sellele, mida väidab hageja, ei saa 22. oktoobri 2015. aasta kohtuotsuse AC-Treuhand vs. komisjon (C‑194/14 P, EU:C:2015:717) punktist 37 järeldada, et selle kohtuotsuse ulatus piirdub olukordadega, kus asjaomasel ettevõtjal oli asjaomases kartellis „oluline roll“. Selles kohtuotsuses hoidus Euroopa Kohus nimelt kehtestamast asjaomase ettevõtja olulist rolli tema vastutuse tekkimise tingimusena. Nimetatud kohtuotsuse punktides 37–39 kordas ta üksnes faktilist järeldust, mille Üldkohus tegi esimeses kohtuastmes, et vastata argumendile, mille kohaselt hageja toimingud juhtumi raames, milles hiljem tehti see kohtuotsus, kujutasid endast lihtsalt väliseid teenuseid, millel puudus seos tootjate võetud kohustuste ja nendest tulenevate konkurentsipiirangutega.

258    Euroopa Kohtu arutluskäik põhines eelkõige kohtupraktikal, mis puudutas mõistet „üks ja vältav rikkumine“ (22. oktoobri 2015. aasta kohtuotsus AC-Treuhand vs. komisjon, C‑194/14 P, EU:C:2015:717, punkt 30). Selle kohtupraktika kohaselt võib ELTL artikli 101 lõikes 1 ja EMP lepingu artikli 53 lõikes 1 ette nähtud põhimõttelise keelu rikkumine seisneda mitte üksnes üksikus teos, vaid ka mitmes teos või koguni vältavas tegevuses, isegi kui nende tegude või vältava tegevuse üks või enam elementi võivad ka iseenesest ja iseseisvalt endast nende sätete rikkumist kujutada. Kui erinevad teod kuuluvad „tervikplaani“ nende identse eesmärgi tõttu, mis kahjustab konkurentsi siseturu piires või EMP territooriumil, siis on komisjonil õigus nende tegude eest vastutusele võtta rikkumises kui tervikus osalemise eest (vt selle kohta 6. detsembri 2012. aasta kohtuotsus komisjon vs. Verhuizingen Coppens, C‑441/11 P, EU:C:2012:778, punkt 41 ja seal viidatud kohtupraktika).

259    Ettevõtja, kes osales oma tegevusega ühes mitmeosalises rikkumises, mis vastab konkurentsivastase eesmärgiga kokkuleppe või kooskõlastatud tegevuse mõistele ELTL artikli 101 lõike 1 ja EMP artikli 53 lõike 1 tähenduses ning mille eesmärk oli aidata kaasa rikkumise toimepanemisele tervikuna, võib olla ühtlasi vastutav sama rikkumise raames teiste ettevõtjate poolt toime pandud tegevuse eest kogu selle aja jooksul, mil ta selles rikkumises osales. See on nii juhul, kui on tõendatud, et kõnealune ettevõtja nõustus oma tegevusega panustama kõigi osavõtjate ühistesse eesmärkidesse ja et ta oli teadlik teiste ettevõtjate poolt samadel eesmärkidel kavandatavast või ellu viidud õigusvastasest tegevusest või et ta võis seda mõistlikult ette näha ja oli valmis seda riski võtma (vt selle kohta 6. detsembri 2012. aasta kohtuotsus komisjon vs. Verhuizingen Coppens, C‑441/11 P, EU:C:2012:778, punkt 42 ja seal viidatud kohtupraktika).

260    Seega võib ettevõtja olla osalenud otse kõigis konkurentsivastastes tegevustes, mis moodustavad ühe ja vältava rikkumise ning millisel juhul on komisjonil õigus võtta ettevõtja vastutusele kogu selle tegevuse eest ja seega kogu nimetatud rikkumise eest. On ka võimalik, et ettevõtja osales otse ainult osas ühe ja vältava rikkumise moodustavatest konkurentsivastastest tegevustest, kuid ta oli teadlik kogu muust kavandatavast õigusvastasest tegevusest või teiste kartellis osalejate poolt sellise tegevuse elluviimisest samadel eesmärkidel, või et ta võis seda mõistlikult ette näha ja oli valmis seda riski võtma. Sellisel juhul on komisjonil samuti õigus ettevõtjale omistada vastutus kogu niisuguses rikkumises seisneva konkurentsivastase tegevuse eest ning selle tulemusel kogu rikkumise eest (6. detsembri 2012. aasta kohtuotsus komisjon vs. Verhuizingen Coppens, C‑441/11 P, EU:C:2012:778, punkt 43).

261    Sellest tuleneb, et ühes ja vältavas rikkumises osalemiseks peavad esinema kolm tingimust, nimelt ühist eesmärki taotlev tervikplaan, ettevõtja tahtlik panus sellesse plaani ja asjaolu, et ta oli (tõendatult või eeldatavalt) teadlik teiste osaliste rikkumistest, milles ta ise otse ei osalenud (vt 16. juuni 2011. aasta kohtuotsus Putters International vs. komisjon, T‑211/08, EU:T:2011:289, punkt 35; vt samuti 13. juuli 2018. aasta kohtuotsus Stührk Delikatessen Import vs. komisjon, T‑58/14, ei avaldata, EU:T:2018:474, punkt 118 ja seal viidatud kohtupraktika).

262    Isegi ettevõtja piiratud, teisejärguline või passiivne panus kartelli elluviimisse on piisav, et omistada talle vastutust teiste ettevõtjate konkurentsivastase tegevuse eest, mis on ellu viidud või kavandatud ja millel on sama konkurentsivastane eesmärk, ning millest ta oli kindlalt või eeldatavalt teadlik (vt selle kohta 8. juuli 2008.aasta kohtuotsus AC-Treuhand vs. komisjon, T‑99/04, EU:T:2008:256, punktid 133 ja 134, ning 8. septembri 2010. aasta kohtuotsus Deltafina vs. komisjon, T‑29/05, EU:T:2010:355, punktid 55 ja 56).

263    Asjaomaste ettevõtjate vahelise konkurentsisuhte olemasolu ei ole seevastu tingimus, mis peab olema täidetud, et kvalifitseerida konkurentsivastane tegevus üheks ja vältavaks rikkumiseks ja omistada vastutus. Vastupidine tõlgendus võtaks mõistelt „üks ja vältav rikkumine“ ühe osa selle mõttest, kuna sellega vabastaks ühes ja vältavas rikkumises osalevad ettevõtjad nende kaudsest vastutusest mittekonkureerivate ettevõtjate tegevuse eest, kes siiski oma tegevusega aitavad kaasa tervikplaani saavutamisele, mis on ühe ja vältava rikkumise eripära (vt selle kohta 26. jaanuari 2017. aasta kohtuotsus Duravit jt vs. komisjon, C‑609/13 P, EU:C:2017:46, punktid 124, 137 ja 138).

264    Sellest tuleneb, et komisjonil oli siinses asjas õigus pidada hagejat vastutavaks ühe ja vältava rikkumise osade eest, mille eesmärk oli piirata konkurentsi liinidel, mida ta ei saanud teenindada, tingimusel et on tõendatud, et ta kavatses oma käitumisega panustada kõikide süüdistatud vedajate ühistesse eesmärkidesse ja et ta oli teadlik nende poolt kavandatavatest või ellu viidud rikkumistest samade eesmärkide taotlemisel, kuid milles ta ise otseselt ei osalenud, või kui ta võis mõistlikult neid ette näha ja oli valmis nendega kaasnevat riski aktsepteerima.

b)      Põhjused, miks komisjon omistas hagejale vastutuse ühe ja vältava rikkumise eest EMP–kolmandate riikide vaheliste liinidel, mis ei ole Jaapani liinid

265    Vaidlustatud otsuse põhjendustes 862–868 esitas komisjon ühe ja vältava rikkumise mõistet puudutava kohtupraktika. Täpsemalt, otsuse põhjendustes 865–868 meenutas ta, et ettevõtjat võib teatud tingimustel pidada vastutavaks ühe ja vältava rikkumise eest tervikuna, isegi kui ta ei osalenud otseselt „kõigis selle osades“. Otsuse põhjenduses 895 kordas komisjon seda põhimõtet vastuseks British Airwaysi ja Air Canada argumendile, milles väideti, et nad ei olnud teadlikud „laiema vandenõu“ olemasolust.

266    Vaidlustatud otsuse põhjendustes 869–902 ja artiklis 1 järeldas komisjon, et esines üks ja vältav rikkumine, mis hõlmas kõiki vaidlusaluseid kontakte sõltumata sellest, kas need toimusid EMPs või mitte, ja asjaomaseid liine, olgu need siis saabuvad, väljuvad või EMP-sisesed. Ta järeldas selle otsuse põhjendus 879 eelkõige, et need kontaktid taotlesid „ühe eesmärgi saavutamist, mida vastutavad töötajad taotlesid ülemaailmse kava raames“.

267    Vaidlustatud otsuse põhjenduses 878 märkis komisjon, et kõik süüdistatud vedajad „olid seotud kütuse lisatasu puudutavate teadaannete ja kooskõlastatud tegevusega ning [et] paljud neist olid seotud ohutuse lisatasuga ja keeldumisega vahendustasusid maksmast“. Selle otsuse põhjenduses 881 lisas ta, et „enamik pooltest“, sealhulgas hageja, osales ühe ja vältava rikkumise kolmes osas (vt samuti põhjendus 761). Nimetatud otsuse põhjendustest 882 ja 883 nähtub, et komisjon kavatses seega järeldada, et hageja osales otseselt igas neist osades, mitte aga seda, et ta osales otseselt vaid mõnes neist, kuid oli teadlik kõikidest teiste süüdistatud vedajate poolt kavandatud või ellu viidud muudest rikkumistest ühe konkurentsivastase eesmärgi taotlemisel, või et ta võis mõistlikult neid ette näha ja oli valmis nendega kaasnevat riski aktsepteerima.

268    Siiski nähtub komisjoni vastustest Air Canada ja British Airwaysi argumentidele vaidlustatud otsuse põhjendustes 894–897, et ta ei jõudnud siiski järeldusele, et hageja osales otseselt kõigis konkurentsivastastes tegevustes, mis kuulusid nende osade hulka.

269    Seega, kuna hageja kavatses panustada üldisesse plaani, millega taotleti vaidlustatud otsuse põhjendustes 872–876 kirjeldatud ühist konkurentsivastast eesmärki, sõltumata asjaolust, kas ta oli konkurent EMP–kolmandate riikide vahelistel liinidel, mis ei ole Jaapani liinid, ja kuna hageja oli (tõendatult või eeldatavalt) teadlik nende teiste süüdistatud vedajate rikkumistest, milles ta otseselt ei osalenud, siis omistas komisjon talle vastutuse ühe ja vältava rikkumise eest, sealhulgas osas, milles see puudutas EMP–kolmandate riikide vahelisi liine, mis ei ole Jaapani liinid.

1)      Väidetav põhjenduste vastuolulisus

270    Vastupidi hageja väidetule ei saa vaidlustatud otsusest järeldada, et komisjon kavatses talle samal ajal omistada vastutuse ühe ja vältava rikkumise eest osas, milles see puudutas EMP–kolmandate riikide vahelisi liine, mis ei ole Jaapani liinid, tuginedes asjaolule, et ta oli viimastel liinidel potentsiaalne konkurent, ning on seega iseendale vastu rääkinud.

271    Esimesena ei saa vaidlustatud otsuse põhjendusest 890 järeldada, et komisjon tugines sellele, et hageja oli võimalik konkurent EMP–kolmandate riikide vahelistel liinidel, mis ei ole Jaapani liinid, et tuvastada hageja vastutus viimati nimetatud liine puudutava rikkumise eest. See on ainus põhjendus, milles komisjon sisuliselt viitas potentsiaalse konkurentsi olemasolule süüdistatud vedajate vahel liinidel, mida nad ei teenindanud ega saanud otseselt teenindada. Vastupidi hageja väidetule nähtub nii selle sõnastusest, eesmärgist kui ka kontekstist, kuhu see põhjendus kuulub, et see ei puuduta erinevate süüdistatud vedajate vastutust ühe ja vältava rikkumise eest, vaid üksnes rikkumise olemasolu, millele hageja käesoleva väite raames vastu ei vaidle. Nimelt viidatakse selles põhjenduses sõnaselgelt „ühe ja vältava rikkumise olemasolule“. Mis puudutab vaidlustatud otsuse põhjendusi 112 ja 885–887, siis on neis märgitud, et komisjon tõendab neis, et ühe ja vältava rikkumise või „ülemaailmse kartelli“ tuvastamisel olid asjasse puutuvad kolmandates riikides aset leidnud kontaktid või kontaktid lennuliinide kohta, mida süüdistatud vedajad ei teenindanud ega saanud otse teenindada.

272    Teisena, vastupidi hageja väidetule ei eelda vaidlustatud otsuses tehtud viited „konkurentsipiirangule“ (põhjendused 1028 ja 1277), „konkurentide vahelisele teabevahetusele“ (põhjendus 908), „konkurentide vahelistele kokkulepetele, mille eesmärk on kooskõlastada nende tegevust, et kõrvaldada turul valitsev ebakindlus hindade osas“ (põhjendus 909) ja „konkurentide vahelistele kontaktidele“ (põhjendus 920), et komisjon tugines hageja seisundile kui võimalik konkurent EMP–kolmandate riikide vahelistel liinidel, mis ei ole Jaapani liinid, et omistada talle vastutust ühes ja vältavas rikkumises seoses viimati mainitud liinidega. Nimelt on neis piirdutud viidetega kokkulepetele või kooskõlastatud tegevusele ettevõtjate vahel, kes konkureerivad ühel või mitmel turul, ilma milleta ei oleks komisjon saanud järeldada konkurentsipiirangu olemasolu (vt eespool punkt 252).

273    Hagejal ei ole seega alust tugineda vastuoludele põhjustes, mille alusel pidas komisjon teda vastutavaks ühe ja vältava rikkumise eest osas, milles see puudutas EMP–kolmandate riikide vahelisi liine, mis ei ole Jaapani liinid.

2)      Väidetav uus alus, et omistada hagejale vastutust ühe ja vältava rikkumise eest osas, mis puudutab EMP–kolmandate riikide vahelisi liine, mis ei ole Jaapani liinid

274    Hagejal ei ole ka alust heita komisjonile ette, et ta üritas kohtumenetluse staadiumis parandada vaidlustatud otsuse väidetavalt puudulikku põhjendust, viidates kostja vastuses otsusele, mida ta ei olnud vaidlustatud otsuses tsiteerinud ega ammugi käsitlenud, nimelt 22. oktoobri 2015. aasta kohtuotsuses AC-Treuhand vs. komisjon (C‑194/14 P, EU:C:2015:717). Vastupidi hageja väitele ei muuda viide sellele kohtuotsusele kuidagi „[vaidlustatud] otsuses viidatud vastutuse alust“. Nagu nähtub eespool punktidest 253–263, siis see kohtuotsus ei tunnista ega loo uut alust, millele komisjon võiks tugineda, et omistada ettevõtjale vastutust konkurentsieeskirjade rikkumise eest. See piirdub ELTL artikli 101 (ja analoogia alusel EMP lepingu artikli 53) tähenduse ja ulatuse selgitamise ning täpsustamisega niisugustena, nagu neid tuleb või oleks tulnud mõista alates nende jõustumisest, ning kohaldada konkreetsele käesolevale juhtumile, mis näib puudutavat lihtsustaja olukorda.

275    Ent nagu nähtub eespool punktidest 250–269, on õiguslikud alused, millele komisjon vaidlustatud otsuses tugines, et lugeda hagejat vastutavaks ühe ja vältava rikkumise eest EMP–kolmandate riikide vahelistel liinidel, mis ei ole Jaapani liinid, ELTL artikkel 101 ja EMP lepingu artikkel 53 ning nendest tulenev ühe ja vältava rikkumise mõiste.

276    Vastupidi sellele, mida hageja ühtlasi väidab, viidatakse vastuväiteteatises samuti neile alustele. Nimelt tugines komisjon nii selles teatises kui ka vaidlustatud otsuses just nendele alustele. Nii märkis ta kõigepealt selle teatise punktis 3, et asjaomased ettevõtjad „osalesid [ELTL] artikli [101 lõike 1], [EMP lepingu] artikli 53 [lõike 1] ja [EÜ-Šveitsi õhutranspordi]lepingu artikli 8 ühes ja vältavas rikkumises […], kooskõlastades oma hinnakäitumist seoses [lennulasti]teenuste osutamisega kogu maailmas, mis puudutas erinevaid lisatasusid, lennulastitariife ja vahendustasu maksmist lisatasudelt“. Seejärel täpsustas ta sama teatise punktis 129, et üks ja vältav rikkumine „hõlmas lennulastiteenuseid [liidus]/EMPs ja Šveitsis ning [liidu]/EMP lennujaamade ja kolmandate riikide lennujaamade vahelistel liinidel kogu maailmas mõlemas suunas“. Lõpuks esitles ta kõnealuse teatise punktides 1412–1432 ühe ja vältava rikkumise mõistet puudutavat kohtupraktikat ning selgitas, kuidas ta kavatses seda juhtumi asjaoludele kohaldada.

277    Arvestades eespool punktis 261 märgitut, siis kuna tervikplaani olemasolu ei ole vaidlustatud, tuleb neil asjaoludel kindlaks teha, kas komisjon leidis õigesti, et hageja – olenemata sellest, kas ta on tegelik või potentsiaalne konkurent EMP–võis olla vastutav ühe ja vältava rikkumise eest EMP–kolmandate riikide vahelistel liinidel, mis ei ole Jaapani liinid, kuivõrd ta kavatses oma tegevusega kaasa aidata kõigi süüdistatud vedajate taotletud ühistele eesmärkidele ja ta oli teadlik nende ettevõtjate poolt nimetatud liinidel kavandatud või ellu viidud rikkumistest, mis taotlesid samu eesmärke ja milles ta vahetult ei osalenud, või mida ta võis mõistlikult ette näha ja aktsepteeris seda riski.

c)      Nende põhjenduste põhjendatus, mille alusel komisjon omistas hagejale vastutuse ühe ja vältava rikkumise eest EMP–kolmandate riikide vahelistel liinidel, mis ei ole Jaapani liinid

278    Vaidlustatud otsuse põhjendustes 762–764 kirjeldas komisjon „mitmeid kontakte“, mis hagejal olid konkurentidega kogu perioodi vältel, kui ta ühes ja vältavas rikkumises osales, et „kooskõlastada hindu lennulastisektoris“. Nendest põhjendustest nähtub, et hageja osales kooskõlastatud tegevuses, mis puudutas EMP–kolmandate riikide vahelisi liine, mis ei ole Jaapani liinid. Nimelt tuleb tõdeda, et mitu kontakti, milles hageja osales, puudutasid vähemalt osaliselt niisuguseid liine.

279    Mis puudutab kütuse lisatasu, siis tuleb vaidlustatud otsuses välja toodud asjaolude hulgas nimetada 22. jaanuaril 2001 Lufthansa ruumides Saksamaal toimunud „sõbralikku kohtumist“ (põhjendus 174), mitut e-kirjavahetust Air Cargo Council Switzerland’is (Šveitsi lennulastinõukogu, edaspidi „ACCS“) (põhjendused 203, 204, 286, 364, 426, 502, 535, 561 ja 574), ning WOW alliansis toimunud arutelusid (põhjendus 517) või BARi lennulasti alltoimkonna koosolekuid Hongkongis (põhjendused 394 ja 503) ja Singapuris (põhjendus 295). Ohutuse lisatasu osas tuleb selles otsuses viidata muu hulgas „Euroopat puudutavale WOW koosolekule“ (põhjendus 630) ja BARi lennulasti alltoimkonna 15. märtsi 2004. aasta koosolekule Hongkongis, mille raames „lepiti kokku, et vedajad kohaldavad ohutuse lisatasu Hongkongist väljuvatel liinidel“ (põhjendus 665). Mis puudutab keeldumist vahendustasu maksmast, siis viidati samas otsuses muu hulgas 12. mail 2005 Itaalias toimunud mitmepoolsele koosolekule, kus vedajad, kes esindasid „enam kui 50% turust“, nende hulgas ka hageja, „kinnitasid kõik [oma] soovi mitte nõustuda tasustamisega kütuse lisatasu/ohutuse lisatasu eest“ (põhjendus 695), või 13. juuni 2005. aasta e-kirjale, millega ACCS president saatis oma liikmetele „ACCS nimel koostatud ühise vastuse projekti [Šveitsi eksperdiitorite ühenduse kirjale], milles vaieldi vastu [ekspediitorite] nõudmistele“ (põhjendus 693).

280    Mis puudutab konkurentsivastast tegevust seoses EMP–kolmandate riikide vaheliste liinidega, mis ei ole Jaapani liinid, kus hageja otseselt ei osalenud, siis piisab, kui märkida, et ta ei vaidle vastu sellele, et ta oli sellest vajalikul määral teadlik.

281    Hageja vaidleb aga vastu sellele, et ta võis teadlikult panustada konkurentsivastase koostöö elluviimisesse muudel liinidel, kui EMP–Jaapani liinid.

282    Käesolevas asjas tuleb tõdeda, et ühel ja vältaval rikkumisel oli üks konkurentsivastane eesmärk, milleks on piirata konkurentsi süüdistatud vedajate vahel lisatasude küsimuses vähemalt liidus, EMPs ja Šveitsis, nagu nähtub vaidlustatud otsuse põhjendustest 872–876.

283    Vaidlustatud otsusest nähtub aga, et hageja kavatses aidata seda eesmärki saavutada omaenda tegevusega. Hageja mitte ainult ei julgustanud ühe ja vältava rikkumise jätkamist ning kahjustas selle avastamist sellega, et ta ei teatanud avalikult, et ta ei loe end seotuks nende kontaktide sisuga, mis puudutasid EMP–kolmandate riikide vahelisi liine, mis ei ole Jaapani liinid, kus ta osales, ega teatanud nendest kontaktidest pädevatele ametiasutustele; vaid kooskõlastades lisatasusid ja keeldumist vahendustasusid maksmast EMP–Jaapani liinidel, aitas ta ühtlasi kaasa selle tagamisele, et ekspediitorid ei saa lisatasude maksmisest kõrvale hoida EMP–kolmandate riikide vahelistel liinidel, mis ei ole Jaapani liinid, kasutades alternatiivseid liine eelkõige Jaapani kaudu, ja seejärel ühiste konkurentsivastaste eesmärkide saavutamisele, mis määratleti vaidlustatud otsuse põhjendustes 872–876 (vt eespool punkt 159).

284    Sellest tuleneb, et komisjon võis õigusnormi rikkumata lugeda hagejat vastutavaks ühe ja vältava rikkumise eest osas, milles see puudutas EMP–kolmandate riikide vahelisi liine, mis ei ole Jaapani liinid, sõltumata asjaolust, kas ta oli nendel liinidel potentsiaalne konkurent. Käesolev väide tuleb seega tagasi lükata.

6.      Kuues väide, et rikutud on kaitseõigusi, diskrimineerimiskeelu põhimõtet ja proportsionaalsuse põhimõtet, kuna erinevatele vedajatele kohaldati tõendamise valdkonnas erinevaid nõudeid

285    Hageja heidab komisjonile ette põhjendamiskohustuse rikkumist ning diskrimineerimiskeelu ja proportsionaalsuse põhimõtete rikkumist, kuna komisjon kohaldas erinevatele vedajatele erinevaid tõendamisnõudeid. Esiteks väidab hageja, et komisjon ei põhjenda piisavalt oma valikut tunnistada teda vastutavaks, mitte aga teisi vedajaid, keda ei süüdistatud ja kelle kohta komisjonil on analoogsed tõendid nagu need, mida tema suhtes kasutati.

286    Teiseks leiab hageja, et komisjon rikkus diskrimineerimiskeelu põhimõtet, kui ta järeldas, et ühe ettevõtja tegevus kujutas endast rikkumist, otsustades samas, et teise ettevõtja väga sarnane tegevus ei kujutanud endast rikkumist, kohaldades seega kahele asjaomasele ettevõtjale erinevat tõendamistaset.

287    Kolmandaks kinnitab hageja, et komisjon rikkus proportsionaalsuse põhimõtet, määrates talle trahvi rikkumise eest, mis on raske, otsustades samas mitte karistada teiste vedajate sarnast tegevust. Kohaldatud raskusastme koefitsient 16% on ebaproportsionaalne, kuna komisjon ei pidanud kõnealust rikkumist piisavalt raskeks, et põhjendada meetmeid teatavate vedajate suhtes, keda ei süüdistatud.

288    Komisjon vaidleb hageja argumentidele vastu.

289    Kõigepealt tuleb märkida, et isegi kui komisjon on õigusnormi rikkunud, jättes need vedajad, keda ei süüdistatud, vastutavaks tunnistamata, ei saa selline rikkumine – millega seoses Üldkohtu poole käesolevas hagis ei ole pöördutud – mingil juhul viia järelduseni, et esines diskrimineerimine, ja seega, et hageja suhtes on rikkumine toime pandud, sest kohtupraktika kohaselt tuleb võrdse kohtlemise põhimõtte järgimisel arvestada seaduslikkuse põhimõttega, mille kohaselt ei saa keegi enda kasuks tugineda asjaolule, et kellegi teise kasuks on toime pandud rikkumine (17. septembri 2015. aasta kohtuotsus Total Marketing Services vs. komisjon, C‑634/13 P, EU:C:2015:614, punkt 55).

290    Lisaks tuleb meenutada, et võrdse kohtlemise põhimõte, mis on liidu õiguse üldpõhimõte ja esitatud harta artiklis 20, nõuab, et sarnaseid olukordi ei käsitletaks erinevalt ja erinevaid olukordi ei käsitletaks ühtemoodi, välja arvatud juhul, kui selline kohtlemine on objektiivselt põhjendatud (vt 12. novembri 2014. aasta kohtuotsus Guardian Industries ja Guardian Europe vs. komisjon, C‑580/12 P, EU:C:2014:2363, punkt 51 ja seal viidatud kohtupraktika).

291    Võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumine erineva kohtlemise tõttu eeldab seega, et asjassepuutuvad olukorrad on sarnased, arvestades kõiki neid iseloomustavaid asjaolusid. Eri olukordi iseloomustavad asjaolud ja olukordade sarnasus tuleb kindlaks teha ning neile tuleb anda hinnang eelkõige liidu selle akti eset ja eesmärki arvestades, mis kõnealuse vahetegemise ette näeb (vt 20. mai 2015. aasta kohtuotsusTimab Industries ja CFPR vs. komisjon, T‑456/10, EU:T:2015:296, punkt 202 ja seal viidatud kohtupraktika).

292    Käesolevas asjas väidab hageja sisuliselt, et komisjon rikkus võrdse kohtlemise põhimõtet, karistades hagejat, aga jättes tuvastamata nende vedajate vastutuse, keda ei süüdistatud, ja seega jättes need vedajad karistamata.

293    Kuid hageja ei tõenda sugugi, et need vedajad on sarnases olukorras kui tema. Ehkki ta märgib, et nende teiste vedajate tegevus oli sarnane, ei tõenda ta, et komisjoni käsutuses olnud kaudsete tõendite kogum nende vedajate vastu oli võrreldav nende tõendite kogumiga, mis komisjonil oli hageja vastu.

294    Seetõttu tuleb võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumist käsitlev etteheide tagasi lükata.

295    Mis puudutab põhjendamiskohustuse ja kaitseõiguste väidetavat rikkumist, siis tuleb meenutada, et komisjonil ei ole mingit kohustust esitada ELTL artikli 101 rikkumise tuvastamise otsuses põhjuseid, miks teiste ettevõtjate suhtes menetlust ei algatatud ning neid ei karistatud. Nimelt ei saa akti põhjendamise kohustus hõlmata akti koostajaks oleva institutsiooni kohustust põhjendada, miks ta ei ole võtnud vastu kolmandatele isikutele adresseeritud muid sarnaseid akte (8. juuli 2004. aasta kohtuotsus JFE Engineering vs. komisjon, T‑67/00, T‑68/00, T‑71/00 ja T‑78/00, EU:T:2004:221, punkt 414).

296    Põhjenduse puudumist ja kaitseõiguste rikkumist käsitlev etteheide tuleb seega tagasi lükata.

297    Proportsionaalsuse põhimõtte rikkumist puudutava etteheite osas piisab, kui märkida, et see põhineb vääral eeldusel, et komisjonil oli sarnane tõendite kogum hageja ja nende vedajate suhtes, keda ei süüdistatud.

298    Eeltoodut arvestades tuleb hageja kolmas etteheide ja järelikult väide tervikuna tagasi lükata.

7.      Seitsmes väide, et on rikutud 2006. aasta suuniseid ja seaduslikkuse põhimõtet

299    Seitsmes väide, milles hagejad leiavad, et trahvisumma kinnitamisel rikkus komisjon 2006. aasta suuniseid ja proportsionaalsuse põhimõtet, jaguneb sisuliselt kaheks osaks, millest esimene puudutab müügiväärtuse kindlaksmääramist ja teine raskusastme koefitsiendi ja lisasumma kindlaksmääramist.

a)      Esimene väiteosa, mis käsitleb müügiväärtuse kindlaksmääramist

300    Hageja väidab, et komisjon määras müügiväärtuse kindlaks pigem lennulastiteenuste müügist saadud käibe alusel üldiselt, mitte aga viitega konkreetsele tulule, mis saadi kütuse lisatasust ja ohutuse lisatasust, millega üks ja vältav rikkumine seotud oli. Ta esitab oma argumentide põhjendamiseks kaks etteheidet, millest esimene puudutab 2006. aasta suuniste punkti 13 rikkumist ja teine proportsionaalsuse põhimõtte rikkumist.

1)      Esimene etteheide, mille kohaselt on 2006. aasta suuniste punkti 13 vääralt kohaldatud

301    Hageja väidab, et komisjon rikkus 2006. aasta suuniste punkti 13, kui ta leidis, et üks ja vältav rikkumine oli seotud tariifidega, ja seetõttu hõlmas tariifidest saadud tulu müügiväärtuse hulka. Tema sõnul puudutab see rikkumine üksnes kütuse lisatasu, ohutuse lisatasu ja keeldumist vahendustasusid maksmast, mitte aga tariife, mis olid „ebapiisavate tõendite tõttu“ rikkumise alt välja jäetud.

302    6. mai 2009. aasta kohtuotsus KME Germany jt vs. komisjon (T‑127/04, EU:T:2009:142) ja 19. mai 2010. aasta kohtuotsus KME Germany jt vs. komisjon (T‑25/05, ei avaldata, EU:T:2010:206) ei toeta sugugi komisjoni seisukohta. Need kohtuotsused ei puuduta nimelt trahvide arvutamist 2006. aasta suuniste alusel, vaid trahvide arvutamist vastavalt suunistele määruse nr 17 artikli 15 lõike 2 ja ESTÜ asutamislepingu artikli 65 lõike 5 kohaselt määratavate trahvide arvutamise meetodi kohta (EÜT 1998, C 9, lk 3; ELT eriväljaanne 08/01, lk 171), mis nägid ette väga erineva arvutusmeetodi. Lisaks esinevad käesoleva kohtuasja ja nimetatud kohtuotsuste aluseks olnud asjaolude vahel ilmsed erinevused. Need kohtuasjad puudutasid nimelt tootmiskulude arvesse võtmist trahvisumma kindlaksmääramisel. Samas ei saa tariife samastada tootmiskuludega, vaid need on käsitatavad eraldiseisva hinnakomponendina, mille puhul komisjon ei tuvastanud ühtegi rikkumist. Repliigis lisab hageja, et tariifide väljajätmine müügiväärtusest ei tekitaks „lahendamatuid vaidlusi“, millega oli tegu kohtuasjas, milles tehti 8. detsembri 2011. aasta kohtuotsus KME Germany jt vs. komisjon (C‑272/09 P, EU:C:2011:810).

303    Komisjon vaidleb hageja argumentidele vastu.

304    Tuleb meenutada, et müügiväärtuse mõiste 2006. aasta suuniste punkti 13 tähenduses kajastab kõnealuse rikkumise esemeks oleva kauba või teenuse eest kliendilt võetavat hinda ilma maksudeta (vt selle kohta 6. mai 2009. aasta kohtuotsus KME Germany jt vs. komisjon, T‑127/04, EU:T:2009:142, punkt 91, ja 18. juuni 2013. aasta kohtuotsus ICF vs. komisjon, T‑406/08, EU:T:2013:322, punkt 176 ja seal viidatud kohtupraktika). Arvestades selle punkti eesmärki – mida on korratud suuniste punktis 6 ja mis võtab ettevõtjale määratud trahvisumma lähtepunktiks summa, mis kajastab rikkumise majanduslikku tähtsust ja selle ettevõtja suhtelist osakaalu rikkumises –, peab müügiväärtust mõistma kui müüki, mis toimus rikkumisest puudutatud turul (vt 1. veebruari 2018. aasta kohtuotsus Kühne + Nagel International jt vs. komisjon, C‑261/16 P, ei avaldata, EU:C:2018:56, punkt 65 ja seal viidatud kohtupraktika).

305    Komisjon võib seega müügiväärtuse kindlaks määramisel kasutada koguhinda, mida ettevõtja oma klientidelt asjaomasel kauba- või teenuseturul küsib, ilma et oleks vaja eristada selle hinna erinevaid osasid või neid maha arvata, sõltuvalt sellest, kas nende suhtes toimus kooskõlastamine (vt selle kohta 1. veebruari 2018. aasta kohtuotsus Kühne + Nagel International jt vs. komisjon, C‑261/16 P, ei avaldata, EU:C:2018:56, punktid 66 ja 67). Vastupidi sellele, mida väidab hageja, on olukord selline isegi, kui vastuväiteteatises kirjeldatud rikkumise ulatus oleks olnud laiem kui see, mis lõplikus otsuses tuvastati, sest see asjaolu ei oma 2006.aasta suuniste punkti 13 kohaldamise seisukohast tähtsust.

306    Kuid nagu komisjon sisuliselt märgib, ei ole kütuse lisatasu ja ohutuse lisatasu eraldiseisvad kaubad või teenused, mille suhtes saaks ELTL artiklit 101 või 102 rikkuda. Vastupidi, nagu nähtub vaidlustatud otsuse põhjendustest 17, 108 ja 1187, on kütuse lisatasu ja ohutuse lisatasu üksnes kõnealuste teenuste hinna kaks elementi.

307    Sellest tuleneb, et vastupidi sellele, mida väidab hageja, ei olnud 2006. aasta suuniste punktiga 13 vastuolu see, et komisjon võttis arvesse kõnealuste teenuste müügiga seotud kogusummat, ilma seda summat selle koostisosadeks jagamata.

308    Lisaks tuleb märkida, et hageja eelistatud lähenemine tähendaks, et müügiväärtusest tuleks välja jätta hinna need osad, mida karistatud vedajad konkreetselt ei kooskõlastanud.

309    Sellega seoses tuleb meenutada, et ei ole ühtegi kehtivat põhjust, miks välistada müügiväärtusest need sisendid, mille maksumust väidetava rikkumise pooled ei kontrolli (vt selle kohta 6. mai 2009.aasta kohtuotsus KME Germany jt vs. komisjon, T‑127/04, EU:T:2009:142, punkt 91). Vastupidi sellele, mida väidab hageja, kehtib see ka hinna nende elementide kohta nagu tariifid, mida konkreetselt ei kooskõlastatud, kuid mis on lahutamatu osa kõnealuse toote või teenuse müügihinnast (vt selle kohta 15. märtsi 2000. aasta kohtuotsus Cimenteries CBR jt vs. komisjon, T‑25/95, T‑26/95, T‑30/95–T‑32/95, T‑34/95–T‑39/95, T‑42/95–T‑46/95, T‑48/95, T‑50/95–T‑65/95, T‑68/95–T‑71/95, T‑87/95, T‑88/95, T‑103/95 ja T‑104/95, EU:T:2000:77, punkt 5030).

310    Vastasel juhul kohustataks komisjoni teatud juhtudel brutokäivet mitte arvestama, kuid teistel juhtudel seda arvestama künnise alusel, mida on raske kohaldada ning mis tekitaks lõputuid ja lahendamatuid vaidlusi, sealhulgas väiteid diskrimineerimise kohta (8. detsembri 2011. aasta kohtuotsus KME Germany jt vs. komisjon, C‑272/09 P, EU:C:2011:810, punkt 53).

311    Hageja vaidleb tõepoolest sellele vastu, kuid piirdub vaid väitega, et siinses asjas ei oleks raskusi selle kohaldamisel, selgitamata seda, kuidas keeldumist vahendustasu maksmast saaks arvesse võtta, ega vaidlustamata seda, et hakatakse esitama väiteid diskrimineerimise kohta.

312    Seega ei rikkunud komisjon 2006. aasta suuniste punkti 13, kui ta vaidlustatud otsuse põhjenduses 1190 järeldas, et arvesse tuleb võtta lennulasti teenustega seotud müügi kogusummat, ilma et seda oleks vaja jagada selle koostisosadeks.

313    Käesolev etteheide tuleb seega tagasi lükata.

2)      Teine etteheide, mis puudutab proportsionaalsuse põhimõtte rikkumist

314    Hageja väidab, et komisjoni lähenemisviis on vastuolus proportsionaalsuse põhimõttega. See lähenemine ei kajasta kõnealuse rikkumise majanduslikku tähtsust. Aastail 2004–2005 moodustasid hageja tulud, mis olid seotud kütuse lisatasu ja ohutuse lisatasuga, vaid „väikese“ protsendi kogutulust, mis oli seotud lennulastiteenuste müügiga EMP–kolmandate riikide vahelistel liinidel (ligikaudu 12%).

315    Komisjon vaidleb hageja argumentidele vastu.

316    Tuleb märkida, et proportsionaalsuse põhimõte nõuab, et liidu institutsioonide aktid ei ulatuks kaugemale sellest, mis on kohane ja vajalik taotletava eesmärgi saavutamiseks (13. novembri 1990. aasta kohtuotsus Fedesa jt, C‑331/88, EU:C:1990:391, punkt 13, ja 12. septembri 2007. aasta kohtuotsus Prym ja Prym Consumer vs. komisjon, T‑30/05, ei avaldata, EU:T:2007:267, punkt 223).

317    Komisjoni poolt konkurentsieeskirjade rikkumiste eest karistamiseks algatatud menetluste raames nõuab proportsionaalsuse põhimõtte kohaldamine, et trahvid ei tohi olla liiga suured võrreldes taotletavate eesmärkidega, see tähendab nende eeskirjade järgimisega, ning et ettevõtjale konkurentsieeskirjade rikkumise eest määratud trahvi summa peab olema proportsionaalne rikkumisega, mida tuleb hinnata tervikuna, võttes eelkõige arvesse selle raskust ja kestust (vt 29. veebruari 2016. aasta kohtuotsus Panalpina World Transport (Holding) jt vs. komisjon, T‑270/12, ei avaldata, EU:T:2016:109, punkt 103 ja seal viidatud kohtupraktika).

318    Konkurentsieeskirjade rikkumise raskuse hindamisel peab komisjon arvesse võtma suurt hulka tegureid, mille laad ja tähtsus erinevad sõltuvalt rikkumise liigist ja selle erilistest asjaoludest. Nende tegurite hulka võivad olenevalt olukorrast kuuluda rikkumise esemeks olnud kaupade kogus ja väärtus, ettevõtja suurus ja majanduslik võimsus ning seega mõju, mida see ettevõtja võis avaldada turule (3. septembri 2009. aasta kohtuotsus Prym ja Prym Consumer vs. komisjon, C‑534/07 P, EU:C:2009:505, punkt 96).

319    Kohtupraktika kohaselt on see osa kogukäibest, mis tekkis rikkumise esemeks olevate kaupade müügist, iseenesest parim rikkumise majanduslikku tähtsust kajastav näitaja (29. veebruari 2016. aasta kohtuotsus Panalpina World Transport (Holding) jt vs. komisjon, T‑270/12, ei avaldata, EU:T:2016:109, punkt 106).

320    Müügiväärtuse eelis on ka see, et tegemist on objektiivse kriteeriumiga, mida on lihtne kohaldada. Nii muudab see komisjoni tegevuse ettevõtjatele ootuspärasemaks ja võimaldab neil üldise hoiatava mõju eesmärgil hinnata sellise trahvi summa suurust, mida neile võidakse määrata, kui nad otsustavad osaleda õigusvastases kartellikokkuleppes (29. veebruari 2016. aasta kohtuotsus Panalpina World Transport (Holding) jt vs. komisjon, T‑270/12, ei avaldata, EU:T:2016:109, punkt 159).

321    2006. aasta suuniste punkt 6 kordab neid põhimõtteid järgnevalt:

„Rikkumisega seotud kaupade ja teenuste müügiväärtuse sidumisel rikkumise kestusega saadakse adekvaatne asendusväärtus, mis kajastab üheaegselt rikkumise majanduslikku tähtsust ja iga rikkumises osalenud ettevõtja osakaalu. Nendest teguritest lähtumine annab täpse ülevaate trahvi suurusjärgust ning seda ei tuleks vaadelda kui automaatset aritmeetilist arvutusmeetodit.“

322    Vaidlustatud otsuse põhjenduses 1190 järeldas komisjon nimelt, et arvesse tuleb võtta pigem kogukäivet, mis tekkis lennulastiteenuste müügist, mitte ainult nende hinna elemente, mida süüdistatud vedajad konkreetselt kooskõlastasid, st lisamaksed.

323    Vastupidi sellele, mida väidab hageja, ei tõenda ainuüksi asjaolu, et lisatasud moodustasid vaid „väikese“ protsendi kogutulust, mis oli seotud lennulastiteenuste müügiga EMP–kolmandate riikide vahelistel liinidel majandusaastal 2004/2005, et see lähenemine oli ühe ja vältava rikkumise majanduslikku tähtsust arvestades ebaproportsionaalne.

324    Nimelt moonutab konkurentsi kogu asjaomaselt turul juba ainuüksi asjaolu, et ettevõtja müüb hinnaga, mille üks või mitu elementi olid kindlaks määratud või mille kohta oli toimunud õigusvastane teabevahetus (vt selle kohta 23. aprilli 2015. aasta kohtuotsus LG Display ja LG Display Taiwan vs. komisjon, C‑227/14 P, EU:C:2015:258, punkt 62).

325    Mis puudutab ühe ja vältava rikkumise mõju EMP turule, tuleb meenutada, et müügiväärtuse kindlaks määramine ei võta arvesse selliseid kriteeriume nagu rikkumise tegelik mõju turule või tekitatud kahjule (vt selle kohta 29. veebruari 2016. aasta kohtuotsus UTi Worldwide jt vs. komisjon, T‑264/12, ei avaldata, EU:T:2016:112, punkt 259, ja 12. juuli 2018. aasta kohtuotsus Viscas vs. komisjon, T‑422/14, ei avaldata, EU:T:2018:446, punkt 193).

326    Üksnes erinevas ja hilisemas faasis, kui määratakse kindlaks raskusastme koefitsient, mida käsitleb käesoleva väite teine osa, võib komisjon vajaduse korral võtta arvesse seda laadi kriteeriumi (vt selle kohta 29. veebruari 2016. aasta kohtuotsus Panalpina World Transport (Holding) jt vs. komisjon, T‑270/12, ei avaldata, EU:T:2016:109, punkt 94).

327    Sellest tuleneb, et vaidlustatud otsuse põhjenduses 1190 kasutatud lähenemine, milles arvestatakse lennulastiteenuste müügist saadud kogukäivet, aitab kaasa 2006. aasta suuniste punktis 6 nimetatud esimese eesmärgi saavutamisele, milleks on adekvaatselt kajastada ühe ja vältava rikkumise majanduslikku tähtsust. Lisaks ei tõenda hageja, et see lähenemine oli sobiv, et aidata kaasa nimetatud punktis nimetatud teise eesmärgi saavutamisele, milleks oli kajastada adekvaatselt iga süüdistatud vedaja osakaalu.

328    Hageja ei saa ka väita, et komisjon karistas teda nii, nagu oleks vaidlusalune kartell puudutanud ka tariife. Nimelt võetakse 2006.aasta suunistes sätestatud üldise meetodi kohaselt rikkumise laadi arvesse trahvi arvutamise hilisemas etapis, kui määratakse kindlaks raskusastme koefitsient, mida nende suuniste punkti 20 kohaselt hinnatakse iga üksikjuhtumi ja iga rikkumise liigi puhul eraldi, võttes arvesse kõiki olulisi asjaolusid (29. veebruari 2016. aasta kohtuotsus Schenker vs. komisjon, T‑265/12, EU:T:2016:111, punktid 296 ja 297).

329    Seega ei rikkunud komisjon proportsionaalsuse põhimõtet, kui ta järeldas vaidlustatud otsuse põhjenduses 1190, et arvesse tuleb võtta lennulastiteenustega seotud kogu müügiväärtust, ilma et see tuleks koostisosadeks jaotada.

330    Käesolev etteheide tuleb seega tagasi lükata, nagu ka käesolev väiteosa tervikuna.

b)      Teine väiteosa, mis puudutab raskusastme koefitsiendi ja lisasumma kindlaksmääramist

331    Hageja väidab, et komisjon rikkus proportsionaalsuse põhimõtet, määrates raskusastme koefitsiendiks 16% ja kohaldades talle 16% suurust lisasummat, kuigi ühe ja vältava rikkumise ulatus oli väiksem kui see, mida talle vastuväiteteatises ette heideti. Ta lisab, et vaidlustatud otsuses ei ole ühtegi viidet selle kohta, kuidas rikkumise ulatuse selline oluline piiramine mõjutas trahvisumma arvutamist, võrreldes sellega, mis oli määratud nimetatud teatises.

332    Kohtuistungil täpsustas hageja, et käesolevat väiteosa tuleb tõlgendada nii, et see ei puuduta üksnes proportsionaalsuse põhimõtte rikkumist, vaid ka põhjenduse puudumist.

333    Komisjon vaidleb hagejate argumentidele vastu.

334    Määruse nr 1/2003 artikli 23 lõige 3 näeb ette, et trahvisumma määramisel võetakse arvesse nii rikkumise raskust kui ka kestust.

335    2006. aasta suuniste punktis 19–23 on sätestatud:

„19.      Trahvi põhisumma arvutatakse osakaaluna müügiväärtusest. Osakaal saadakse rikkumise raskusastme korrutamisel aastate hulgaga, mil rikkumine aset leidis.

20.      Raskust hinnatakse iga üksikjuhtumi ja iga rikkumise liigi puhul eraldi, võttes arvesse kõiki olulisi asjaolusid.

21.      Üldiselt määratakse osakaal maksimaalselt 30% müügiväärtusest.

22.      Otsustamaks, kas konkreetse juhtumi puhul kasutatav osakaal müügiväärtusest peaks olema astmestiku kõrgemal või madalamal tasemel, võtab komisjon arvesse teatava hulga tegureid, nagu rikkumise laad, kõikide rikkumises osalevate ettevõtjate turuosa kokku, rikkumise geograafiline ulatus ja asjaolu, kas rikkumine ka toime pandi.

23.      Hindade määramise, turu jagamise ja tootmise piiramise horisontaalkokkulepped, […] mis on üldjuhul salajased, on juba oma olemuselt kõige tõsisemad konkurentsipiirangud. Konkurentsipoliitika seisukohast karistatakse selle eest karmilt. Seepärast on nimetatud rikkumiste puhul kasutatav osakaal üldjuhul astmestiku kõrgemal tasemel.“

336    Kohtupraktika kohaselt on horisontaalkokkulepe, milles kõnealused ettevõtjad lepivad kokku mitte terves hinnas, vaid selle ühes elemendis, hindade määramise horisontaalhinnakokkulepe 2006. aasta suuniste punkti 23 tähenduses ning on seega kõige raskemate konkurentsipiirangute hulgas (vt selle kohta 29. veebruari 2016. aasta kohtuotsus UTi Worldwide jt vs. komisjon, T‑264/12, ei avaldata, EU:T:2016:112, punktid 277 ja 278).

337    Sellest tuleneb, nagu meenutas komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 1208, et selline kokkulepe väärib üldiselt raskusastme koefitsienti, mis asub 2006. aasta suuniste punktis 21 ette nähtud astmestiku 0–30% kõrgemal tasemel.

338    Kohtupraktika kohaselt on raskusastme koefitsient, mis on märgatavalt väiksem kui selle astmestiku ülempiir, väga soodne sellises kokkuleppes osalenud ettevõtjale (vt selle kohta 11. juuli 2013. aasta kohtuotsus Team Relocations jt vs. komisjon, C‑444/11 P, ei avaldata, EU:C:2013:464, punkt 125), ja seda võib isegi põhjendada pelgalt rikkumise laadiga (vt 26. septembri 2018. aasta kohtuotsus Philips ja Philips France vs. komisjon, C‑98/17 P, ei avaldata, EU:C:2018:774, punkt 103 ja seal viidatud kohtupraktika).

339    Vaidlustatud otsuse põhjenduses 1199 leidis komisjon just nimelt, et „kokkulepped ja/või kooskõlastatud tegevus, mida [vaidlustatud] otsus puudutab, hõlmavad erinevate hinnaelementide kindlaksmääramist“.

340    Seega kvalifitseeris komisjon vaidlustatud otsuse põhjendustes 1199, 1200 ja 1208 õigesti, et vaidlusalune tegevus on hindasid puudutav horisontaalkokkulepe või horisontaalne tegevus, isegi kui see „ei hõlmanud kõnealuste teenuste tervet hinda“.

341    Komisjon järeldas seega vaidlustatud otsuse põhjenduses 1208 põhjendatult, et vaidlusalused kokkulepped ja tegevus kuulusid kõige raskemate konkurentsipiirangute hulka ja väärisid seega raskusastme koefitsienti, mis asus „astmestiku kõrgemal tasemel“.

342    Raskusastme koefitsienti 16%, mille komisjon kehtestas vaidlustatud otsuse põhjenduses 1212 ja mis on oluliselt väiksem kui 2006. aasta suuniste punktis 21 ette nähtud astmestiku ülempiir, võis seega õigustada ka pelgalt ühe ja vältava rikkumise laadiga.

343    Siiski tuleb märkida, et nagu nähtub vaidlustatud otsuse põhjendustest 1209–1212, ei tuginenud komisjon raskusastme koefitsiendi 16% kindlaksmääramiseks üksnes ühe ja vältava rikkumise laadile. Komisjon viitas selles otsuses süüdistatud vedajate liidetud turuosadele maailma mastaabis ning EMP-sisestel ja EMP–kolmandate riikide vahelistel liinidel (põhjendus 1209), vaidlusaluse kartelli geograafilisele ulatusele (põhjendus 1210) ning vaidlusaluste kokkulepete ja tegevuste rakendamisele (põhjendus 1211).

344    Hageja ei vaidle siiski vastu nende tegurite põhjendatusele raskusastme koefitsiendi kindlaksmääramisel.

345    Neil asjaoludel ei saa hageja väita, et raskusastme koefitsient 16% oli õigusvastane.

346    Mis puudutab lisasummat, tuleb märkida, et 2006. aasta suuniste punktis 25 on sätestatud, et olenemata ettevõtja osalemise kestusest rikkumises, lisab komisjon põhisummale summa, mis moodustab 15–25% müügiväärtusest, eesmärgiga hoida ära ettevõtjate igasugust soovi osaleda hindade määramise, turu jagamise ja tootmise piiramise horisontaalkokkulepetes. Selles punktis on täpsustatud, et otsustamaks, milline peaks olema konkreetse juhtumi puhul kasutatav osakaal müügiväärtusest, võtab komisjon arvesse teatava hulga tegureid, eeskätt neid, mida on nimetatud samade suuniste punktis 22. Need on sellised tegurid, mida komisjon raskusastme koefitsiendi kindlaksmääramisel arvesse võtab ja mis hõlmavad rikkumise laadi, kõikide rikkumises osalenud ettevõtjate turuosa kokku, rikkumise geograafilist ulatust ja asjaolu, kas rikkumine ka ellu viidi või mitte.

347    Liidu kohus järeldas sellest, et isegi kui komisjon ei esita konkreetseid põhjendusi lisasummana kasutatud müügiväärtuse osakaalu kohta, on sellega seoses piisav pelk viide raskuse hindamisel kasutatud tegurite analüüsile (15. juuli 2015. aasta kohtuotsus SLM ja Ori Martin vs. komisjon, T‑389/10 ja T‑419/10, EU:T:2015:513, punkt 264).

348    Vaidlustatud otsuse põhjenduses 1219 leidis komisjon, et „lisasummana kohaldatav protsendimäär on 16%“, arvestades „juhtumi konkreetseid asjaolusid“ ja kriteeriume, mida kasutati raskusastme koefitsiendi kindlaksmääramiseks.

349    Hageja argumendid lisasumma kohta kattuvad nendega, mille ta esitas seoses raskusastme koefitsiendiga ja mille Üldkohus lükkas juba tagasi. Nende argumentidega ei saa seega nõustuda.

350    Argument, et vaidlustatud otsuse ja vastuväiteteatise erinevust ei ole piisavalt põhjendatud seoses raskusastme koefitsiendi ja lisasumma kindlaksmääramisega, ei ole õiguslikult ega faktiliselt põhjendatud.

351    Õiguslikult piisab, kui märkida, et komisjon ei ole kohustatud selgitama võimalikke erinevusi lõplikus otsuses esitatud lõplike hinnangute ja vastuväiteteatises esitatud esialgsete hinnangute vahel (vt 27. veebruari 2014. aasta kohtuotsus InnoLux vs. komisjon, T‑91/11, EU:T:2014:92, punkt 96 ja seal viidatud kohtupraktika).

352    Nimelt tuleb märkida, et vastuväiteteatise punktides 1567–1581 märkis komisjon, et kavatseb asjaomastele vedajatele trahvi määrata, ning määratles peamised faktilised ja õiguslikud asjaolud, mida ta kavatses selles osas arvesse võtta. Kuna aga väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei olnud muud asjaolud kohustuslikud (vt 19. mai 2010. aasta kohtuotsus Wieland-Werke jr vs. komisjon, T‑11/05, ei avaldata, EU:T:2010:201, punkt 129 ja seal viidatud kohtupraktika), siis ei märkinud komisjon, millises ulatuses müügiväärtusest ta kavatses kehtestada raskusastme koefitsiendi ja lisasumma.

353    Sellest tuleneb, et vastuväiteteatises ja vaidlustatud otsuses ei ole mingit vastuolu seoses protsendimääraga, milles määrati kindlaks raskusastme koefitsient ja lisasumma.

354    Seega tuleb käesolev väiteosa ja järelikult seitsmes väide tervikuna tagasi lükata.

8.      Kaheksas väide, et rikutud on 2006. aasta suuniseid ja õiguspärase ootuse kaitse põhimõtet, kuna müügiväärtuse hulka arvati käive, mis saadi saabuva lennulasti teenuste müügist väljaspool EMPd asuvatele klientidele

355    Hageja heidab komisjonile ette 2006. aasta suuniste rikkumist ja õiguspärase ootuse kaitse põhimõtte rikkumist sellega, et ta võttis müügiväärtuse hulka tulu, mis saadi saabuva lennulasti teenuste müügist väljaspool EMP‑d asuvatele klientidele.

356    Hageja sõnul võib müügiväärtuse hulka arvata üksnes EMP territooriumil toimunud müüki. Väljaspool EMP‑d toimunud müüki saab 2006. aasta suuniste punkti 18 alusel arvesse võtta vaid erandjuhul, kui „ettevõtjate asjaomaste kaupade või teenuste müüginumbrid EMPs [ei pruugi] kajastada adekvaatselt iga ettevõtja osakaalu rikkumises“. Neid erandlikke asjaolusid käesolevas asjas aga ei esinenud ja igal juhul ei väida komisjon, et need olid olemas.

357    Hageja lisab, et komisjoni lähenemine erineb üldreeglist, mis on sätestatud määruses nr 139/2004, mille kohaselt tuleb kasutada selle asukoha käivet, kus on klient. Mis puudutab selle põhimõtte kohaldamist kaubaveo suhtes, siis väidab ta, et konsolideeritud pädevuseteatises on täpsustatud, et „[k]aupade veoga seotud juhtumid on erinevad, sest klient, kellele teenust osutatakse, ei liigu, kuid veoteenust osutatakse kliendile tema asukohas“, nii et „käibe tekkimise koha määramisel on asjakohaseks kriteeriumiks kliendi asukoht“.

358    Hageja viitab samuti komisjoni 28. jaanuari 2009. aasta otsusele asjas COMP/39.406 – laadimisvoolikud, millest nähtub, et meetod käibe geograafilise seotuse kindlaksmääramiseks 2006. aasta suuniste alusel on kooskõlas lähenemisega, mis määratleti konsolideeritud pädevusteatises.

359    Hageja rõhutab samuti, et saabuva lennulasti teenuste konkurentsi toimub kolmandas riigis, et meelitada selles riigis asuvaid kliente, kes seal teenuseid ostavad. Ühe ja vältava rikkumise võimalik mõju konkurentsile saabuva lennulasti teenuste valdkonnas oli seega tunda kolmandates riikides.

360    Komisjon vaidleb hageja argumentidele vastu.

361    Sellega seoses tuleb meenutada, et 2006. aasta suuniste punkt 13 seab kaupade või teenuste müügist saadud käibe lisamise asjaomase ettevõtja müügiväärtusesse sõltuvaks tingimusest, et kõnealuse müügiga „on rikkumine otseselt või kaudselt […] EMP asjaomasel territooriumil seotud“.

362    2006. aasta suuniste punktis 13 ei ole seega mainitud „läbi räägitud müüki“ ega „müüki, mille eest on arve esitatud“ EMPs, vaid see viitab üksnes müügile, millega rikkumine on seotud EMPs. Sellest tuleneb, et vastupidi hageja väidetule ei ole selle punktiga vastuolus see, kui komisjon võtab arvesse müügi väljaspool EMPd asuvatele klientidele, ega ole sellega ka kohustatud arvesse võtma EMPs läbi räägitud müüki või müüki, mille kohta on arve esitatud. Teisisõnu piisaks rikkumises osalenud ettevõtjal sellest, et ta peab läbirääkimisi oma müügi üle oma klientide väljaspool EMPd asuvate tütarettevõtjatega või esitab neile arve, et seda müüki ei võetaks võimaliku trahvi arvutamisel arvesse, mis oleks seega palju väiksem (vt selle kohta 9. märtsi 2017. aasta kohtuotsus Samsung SDI ja Samsung SDI (Malaysia) vs. komisjon, C‑615/15 P, ei avaldata, EU:C:2017:190, punkt 55).

363    Vastupidi sellele, mida hageja veel väidab, ei ole komisjon 2006. aasta suuniste punkti 13 kohaldamisel kohustatud valima sellised kriteeriumid, mis on loetud sobivaks koondumiste kontrolli valdkonnas ja eriti need, mis on määratletud eespool punktis 357 viidatud pädevusteatises. Selle teatise eesmärk on nimelt anda juhiseid pädevuse küsimustes, mis tekivad koondumiste kontrolli kontekstis. See ei ole seega komisjonile siduv seoses meetodiga, mida tuleb kasutada kartelliasjades trahvide arvutamisel, millel on oma eesmärgid (29. veebruari 2016. aasta kohtuotsus Kühne + Nagel International jt vs. komisjon, T‑254/12, ei avaldata, EU:T:2016:113, punkt 252; vt selle kohta ka 9. septembri 2015. aasta kohtuotsus Samsung SDI jt vs. komisjon, T‑84/13, ei avaldata, EU:T:2015:611, punkt 206).

364    Mis puudutab mõiste „EMP […] territooriumil [toimunud müük]“ tõlgendus, mida hageja soovib tuletada eelkõige komisjoni otsusest juhtumis COMP/39.406 – Laadimisvoolikud, siis piisab märkimisest, et komisjoni varasem otsustuspraktika ei kujuta endast konkurentsivaldkonna trahvide õiguslikku raamistikku, sest selle raamistiku määratleb üksnes määrus nr 1/2003 ja 2006. aasta suunised (vt 9. septembri 2011. aasta kohtuotsus Alliance One International vs. komisjon, T‑25/06, EU:T:2011:442, punkt 242 ja seal viidatud kohtupraktika), ja et igal juhul ei ole tõendatud, et viidatud juhtumi asjaolud, nagu turud, tooted, riigid, ettevõtjad ja kõnealused ajavahemikud olid võrreldavad siinse juhtumi omadega (vt selle kohta 29. juuni 2012. aasta kohtuotsus E.ON Ruhrgas ja E.ON vs. komisjon, T‑360/09, EU:T:2012:332, punkt 262 ning seal viidatud kohtupraktika).

365    Seda mõistet tuleb tõlgendada 2006. aasta suuniste punkti 13 eesmärki silmas pidades. Nagu nähtub eespool punktidest 304 ja 319–321, on see eesmärk võtta trahvide arvutamisel lähtepunktiks summa, mis kajastab muu hulgas rikkumise majanduslikku tähtsust asjaomasel turul, kuna rikkumise esemeks olevate kaupade või teenuste pealt saadud käive on objektiivne asjaolu, mis täpselt näitab selle kahjulikkust normaalsetele konkurentsitingimustele (vt 28. juuni 2016. aasta kohtuotsus Portugal Telecom vs. komisjon, T‑208/13, EU:T:2016:368, punkt 236 ja seal viidatud kohtupraktika).

366    Seega peab komisjon selleks, et teha kindlaks, kas müük toimus „EMP […] territooriumil“ 2006. aasta suuniste punkti 13 tähenduses, valima kriteeriumi, mis väljendaks tegelikku olukorda turul, see tähendab, mis suudab kõige paremini kindlaks määrata kartelli tagajärjed konkurentsile EMPs.

367    Vaidlustatud otsuse põhjendustes 1186 ja 1197 märkis komisjon, et ta võttis müügiväärtuse arvutamisel arvesse käivet, mis saadi lennulastiteenuste müügist EMP-sisestel liinidel, liidu–kolmandate riikide vahelistel liinidel, liidu–Šveitsi liinidel ja EMP liinidel, mis ei ole liidu–kolmandate riikide vahelised liinid. Nagu nähtub selle otsuse põhjendusest 1194, hõlmas müük, mis oli seotud liidu–kolmandate riikide vaheliste liinide ja EMP liinidega, mis ei ole liidu–kolmandate riikide vahelised liinid, lennulasti teenuste müüki ühtlasi nii väljuvatel kui ka saabuvatel liinidel.

368    Samas põhjenduses viitas komisjon vajadusele võtta arvesse nende „eripära“, et põhjendada nende teenuste müügist saadud käibe lisamist müügiväärtuse hulka. Ta märkis muu hulgas, et üks ja vältav rikkumine puudutas neid teenuseid ja et „konkurentsivastastel kokkulepetel võis olla negatiivne mõju siseturule [nende] osas“.

369    Ent nagu nähtub eespool punktidest 77–165 ja vastupidi hageja väidetule, oli ootuspärane, et üks ja vältav rikkumine, sealhulgas saabuvate liinide osas, avaldab olulist ja vahetut mõju siseturule ja EMP territooriumile ning võis seega kahjustada konkurentsi EMP territooriumil. Vaidlustatud otsuse põhjendustes 1194 ja 1241 möönis komisjon siiski, et osa „kahjust“, mis on seotud vaidlusaluse tegevusega EMP–kolmandate riikide vahelistel liinidel, võis materialiseeruda väljaspool EMPd. Ta rõhutas samuti, et ühte osa nendest teenustest osutati väljaspool EMPd. Seetõttu tugines komisjon 2006. aasta suuniste punktile 37 ja vähendas EMP–kolmandate riikide liinide puhul süüdistatud vedajate trahvi põhisummat 50% võrra, kusjuures selle vähendamise põhjendatust hageja ei vaidlusta.

370    Kui neil asjaoludel asuda seisukohale, et komisjon ei saanud arvata müügiväärtuse hulka 50% nendel liinidel saadud käibest, tähendaks see, et komisjonil keelatakse trahvisumma arvutamisel võtta arvesse müüki, mis kuulub ühe ja vältava rikkumise kohaldamisalasse ja mis võis kahjustada konkurentsi EMPs.

371    Sellest tuleneb, et komisjon võis kasutada 50% EMP–kolmandate riikide vahelistel liinidel saadud käibest kui objektiivset asjaolu, mis täpselt näitab, mis ulatusel kahjustas hageja osalemine vaidlusaluses kartellis normaalseid konkurentsitingimusi, tingimusel et see oli EMPga seotud müügi tulem (vt selle kohta 27. veebruari 2014. aasta kohtuotsus InnoLux vs. komisjon, T‑91/11, EU:T:2014:92, punkt 47).

372    Käesolevas asjas on selline seos saabuvate liinide puhul olemas, kuna saabuva lennulasti teenuseid osutatakse osaliselt EMPs, nagu nähtub vaidlustatud otsuse põhjendustest 1194 ja 1241 ning nagu väidab komisjon oma menetlusdokumentides. Nimelt, nagu on märgitud eespool punktis 111, on nende teenuste eesmärk nimelt võimaldada kaupade saatmist kolmandatest riikidest EMPsse. Nagu komisjon õigesti märgib, toimub üks osa nende teenuste „füüsilisest“ osutamisest määratluse kohaselt EMPs, kus leiab aset osa nende kaupade veost ja kus maandub kaubalennuk.

373    Neil asjaoludel oli komisjonil alust järeldada, et saabuva lennulasti teenuste müük toimus EMPs 2006. aasta suuniste punkti 13 tähenduses. Seega ei oma siinses asjas tähtsust nende suuniste punkt 18, mida ei kohaldatud vaidlustatud otsuses ja mille puhul hageja tunnistab, et see ei ole siinses asjas kohaldatav.

374    Niisiis tuleb käesolev väide tagasi lükata ja järeldada, et komisjon arvas põhjendatult ja õiguspärase ootuse kaitse põhimõtet rikkumata müügiväärtuse hulka saabuva lennulasti teenuste müügi.

9.      Üheksas väide, et seoses üldise 15% vähendamisega on rikutud proportsionaalsuse põhimõtet

375    Hageja väidab, et komisjon rikkus proportsionaalsuse põhimõtet, kehtestades üldise 15% vähendamise liiga madalal tasemel.

376    Esimesena väidab hageja, et komisjon ei võtnud piisavalt arvesse Jaapani õigusnorme. RLLid, mis reguleerivad ühelt poolt Jaapani ja teiselt poolt Prantsusmaa, Saksamaa, Itaalia ja Madalmaade vahelisi liine, sisaldavad kõiki sätteid, mis nõuavad määratud vedajatelt, et nad sõlmiksid omavahel kokkuleppeid tariifide kohta. Lisaks kohustab Jaapani õigus karistuse ähvardusel kohalikke ja välismaiseid lennuettevõtjaid taotlema Jaapani tsiviillennundusametilt (JCAB) nõusolekut, et kehtestada tariifid või tasud, mida nad kohaldavad seoses lennulastiteenustega Jaapanist väljuvatel või sinna suunduvatel lendudel. Sellise nõusoleku saanud kokkulepped on põhimõtteliselt Jaapani konkurentsiõiguse seisukohast puutumatud. Hageja väidab, et need õigusnormid õhutasid teda suuresti tegema koostööd teiste lennuettevõtjatega ja et seetõttu oleks komisjon pidanud tema trahvi sel alusel vähendama rohkem kui 15%.

377    Teisena tugineb hageja kahele otsusele, milles komisjon vähendas asjaomaste ettevõtjate trahvisummat 30% või 40% põhjusel, et kohaldatavad õigusnormid ajendasid neid konkurentsivastaseid kokkuleppeid sõlmima.

378    Komisjon vaidleb hageja argumentidele vastu.

379    Sellega seoses tuleb meenutada, et 2006. aasta suuniste punktis 27 on sätestatud, et komisjon võib trahvisumma kindlaksmääramisel arvesse võtta asjaolusid, millest tulenevalt põhisummat suurendatakse või vähendatakse, tehes seda üldhinnangu põhjal, milles on arvestatud kõikide oluliste asjaoludega.

380    2006. aasta suuniste punktis 29 on märgitud, et trahvi põhisummat võib vähendada, kui komisjon leiab kergendavaid asjaolusid. Selles punktis on näitena ja mitteammendava loeteluna esitatud viis kergendavat asjaolu, mida võib arvesse võtta, sealhulgas see, et kõnealune konkurentsivastane tegevus oli lubatud või seda õhutati avaliku sektori poolt või õigusaktidega.

381    Vaidlustatud otsuse põhjenduses 1263 tõdes komisjon, et ükski õigusnorm ei kohustanud süüdistatud vedajaid kooskõlastama oma tariife. Siiski leidis ta nimetatud otsuse põhjendustes 1264 ja 1265, et teatud õiguskorrad, sealhulgas Jaapani oma, võisid õhutada süüdistatud vedajaid tegutsema konkurentsivastaselt, ning kohaldas seetõttu 2006. aasta suuniste punkti 29 kohaselt üldist 15% vähendamist.

382    Hageja piirdub oma menetlusdokumentides väitega, et RLLid ja Jaapanis kohaldatavad õigusnormid võisid teda ajendada kooskõlastama oma tegevust teiste vedajatega. Seevastu ei tugine ta ühelegi õiguslikule või faktilisele asjaolule, mille komisjon jättis vaidlustatud otsuses arvesse võtmata ja mis võimaldaks kinnitada etteheidet, et üldine 15% vähendamine on ebapiisav. Seega tuleb asuda seisukohale, et hageja ei ole tõendanud selle vähendamise ebapiisavust ja järelikult proportsionaalsuse põhimõtte rikkumist.

383    Lisaks, isegi kui eeldada, et oma väidetega, mille kohaselt Jaapani sõlmitud RLLid „nõuavad“ vedajate vahelist hindade kooskõlastamist, soovib hageja kahtluse alla seada vaidlustatud otsuse põhjenduses 1263 sisalduva komisjoni analüüsi, mille kohaselt need RLLid üksnes ärgitasid või lihtsustasid konkurentsivastast tegevust, siis tuleb tema argumendid samuti tagasi lükata. Esimesena tuleb märkida, et RLLid kas õhutasid vaidlusalust tegevust EMP–Jaapani liinidel, ning sel juhul võib trahvisumma vähendamist põhjendada 2006. aasta suuniste punktiga 29; või siis nõudsid seda tegevust, ning sel juhul ei oleks saanud tuvastada mingit konkurentsieeskirjade rikkumist ega määrata selle tegevuse alusel mingit trahvi (vt selle kohta 11. novembri 1997. aasta kohtuotsus komisjon ja Prantsusmaa vs. Ladbroke Racing, C‑359/95 P ja C‑379/95 P, EU:C:1997:531, punkt 33 ja seal viidatud kohtupraktika).

384    Kuid kuna hageja väidab käesoleva väiteosa raames sisuliselt, et Jaapani sõlmitud RLLid nõudsid kooskõlastamist, siis tuleb tema argumendid tulemusetutena tagasi lükata, kuna isegi kui need oleksid põhjendatud, siis puudutaks see viga rikkumise tuvastamist, mitte aga 2006.aasta suuniste punkti 29 kohaldamist, mis on käesolevas väiteosas kõne all.

385    Vastates kohtuistungil Üldkohtu küsimustele, ei ole hageja ka selgitanud, kas ta tugineb piirangule või lihtsalt õhutamisele. Nii märkis ta, et asjaomased õigusnormid „nõuavad kooskõlastamist“, et „tegu on õhutamisega“, ning lõpuks, et on olemas „süsteem, mille eesmärk on õhutada inimesi üht või teist sätet järgima“.

386    Teisena ja igal juhul tuleb märkida, et hageja argumendid lähtuvad kõnealuste RLLide ekslikust analüüsist. Nende RLLide asjakohane klausel näeb ette, et „võimaluse korral“ tuleb IATA tasandil kokkulepe saavutada, mis ei tõenda kohustuse olemasolu. Samas klauslis on ette nähtud, et kui kokkulepe ei ole võimalik, tuleb „iga lennuliini puhul“ kohaldatavad tariifid kindlaks määrata „asjaomaste ettevõtjate“ ühisel kokkuleppel. Seevastu ei saa seda klauslit tõlgendada nii, et see nõuab erinevatele liinidele kohaldatavate tariifide mitmepoolset arutelu.

387    Mis puudutab viiteid komisjoni varasematele otsustele, siis piisab, kui meenutada, et pelgalt see, kui komisjon oma varasemas otsustuspraktikas kohaldas teatavale tegevusele teatavat vähendamismäära, ei tähenda, et ta oleks hilisemas haldusmenetluses kohustatud sarnase tegevuse hindamisel kohaldama sama vähendamismäära (vt 6. mai 2009. aasta kohtuotsus KME Germany jt vs. komisjon, T‑127/04, EU:T:2009:142, punkt 140 ja seal viidatud kohtupraktika).

388    Osas, milles hageja palub Üldkohtul võtta seisukoht selles, kas üldine 15% vähendamine on sobiv, piisab, kui märkida, et see kuulub täieliku pädevuse teostamise alla ja toimub seega selle raames (vt allpool punkt 448).

389    Eeltoodust tuleneb, et üheksas väide ei ole põhjendatud ja tuleb seetõttu tagasi lükata.

10.    Kümnes väide, et rikutud on diskrimineerimiskeelu põhimõtet, proportsionaalsuse põhimõtet ja sisuliselt põhjendamiskohustust, kuna komisjon keeldus trahvisummat vähendamast, kuna hageja osales ühes ja vältavas rikkumises piiratud ulatuses

390    Hageja väidab, et komisjon eksis, kui ta ei vähendanud tema trahvi põhisummat 10% võrra, nagu komisjon oli teinud Air Canada, Latami, SASi ja Qantase puhul, kuna need vedajad olid piiratud ulatuses osalenud ühes ja vältavas rikkumises. Ta leiab, et ta on nende vedajatega samas olukorras ning et komisjoni keeldumine tema trahvi vähendada on diskrimineeriv.

391    Hageja väidab seega, et ta tegutses vaidlustatud otsuses kirjeldatud rikkumise äärealadel ning tal oli piiratud arv passiivseid kontakte piiratud arvu liinide kohta. SASi ja Qantase roll vaidlusaluses kartellis oli tema omaga väga sarnane.

392    Lisaks väidab hageja, et tema seotus keeldumisega vahendustasu maksmast ei olnud kindlasti kitsam kui SASi või Qantase oma, nagu tema sõnul tõendab mitu Qantase e-kirja, mis puudutasid vahendustasu maksmist lisatasude pealt.

393    Hageja sõnul ei ole tema ja nende kahe vedaja eristamine komisjoni poolt objektiivselt põhjendatud ning igal juhul ei ole see piisavalt põhjendatud. Lisaks ei uuri komisjon konkreetselt tema olukorda 2006. aasta suuniste punkti 29 alusel.

394    Komisjon vaidleb hageja argumentidele vastu.

395    Sellega seoses tuleb meenutada, et 2006. aasta suuniste punktis 29 loetletud mitut liiki kergendavate asjaolude hulgas, mida võib trahvisumma vähendamisel arvesse võtta, on asjaomase ettevõtja rikkumises osalemise sisuline tühisus.

396    Kõigepealt, mis puudutab hageja kriitikat, et tema suhtes jäeti kohaldamata 2006. aasta suuniste punktis 29 nimetatud kriteerium osalemise sisulise tühisuse kohta, siis tuleb märkida, et sisuliselt tühise osalemise kriteerium on rangem kui see, mis puudutab süüdistatud ettevõtja käsutäitja või puhtalt passiivset rolli: see kajastab komisjoni valikut eespool punktis 302 mainitud 1998. aasta suuniste asendamisel 2006. aasta suunistega mitte enam „õhutada“ konkurentsieeskirjade rikkumises osalevate ettevõtjate passiivset käitumist (12. juuli 2018. aasta kohtuotsus Sumitomo Electric Industries ja J-Power Systems vs. komisjon, T‑450/14, ei avaldata, EU:T:2018:455, punkt 114).

397    Sisuliselt tühise osalemise kriteeriumi kohaldamine eeldab, et oleks täidetud rida tingimusi, millest osad kattuvad puhtalt passiivse rolli hindamiskriteeriumitega: see kehtib nimelt koosolekutel osalemise sageduse kohta, võrreldes kartelli teiste osalistega, või kartelli teiste osaliste arusaamaga kõnealuse ettevõtja rollist selles kartellis (vt selle kohta 12. detsembri 2014. aasta kohtuotsus Eni vs. komisjon, T‑558/08, EU:T:2014:1080, punktid 190 ja 191, ja 12. juuli 2018. aasta kohtuotsus Sumitomo Electric Industries ja J-Power Systemsvs. komisjon, T‑450/14, ei avaldata, EU:T:2018:455, punktid 117–119).

398    Ent vaidlustatud otsuse põhjenduses 1257 leidis komisjon, et hagejal ei olnud ühes ja vältavas rikkumises passiivne või väike roll, ega ka seda, et tema osalemine rikkumises oli sisuliselt tühine. Selles otsuses tugines ta sellega seoses esiteks hageja ja teiste vedajate vaheliste kontaktide sagedusele ja laadile kogu rikkumise perioodil (põhjendus 1253) ning teiseks sellele, et hageja ei esitanud ühtegi tõendit, mis näitaks, et tal puudus konkurentsivastane kavatsus (põhjendus 1254). Seetõttu välistas komisjon hageja trahvi põhisumma vähendamise sel alusel.

399    Järelikult ei ole tõendatud, et komisjon tegi vea, kui ta keeldus hageja suhtes kohaldamast kergendavat asjaolu, mis seisnes selles, et tema osalemine ühes ja vältavas rikkumises oli olnud sisuliselt tühine.

400    Isegi kui eeldada, et hageja viitab ka muudele näidetele 2006. aasta suuniste punktis 29 mainitud kergendavate asjaolude kohta, ei viita ta ühelegi konkreetsele asjaolule ega esita ammugi ühtegi asjaolu, mis põhjendaks tema trahvi vähendamist sel alusel. Kuna neid väiteid ei toeta konkreetsed tõendid, tuleb Üldkohtul need tagasi lükata.

401    Mis puudutab seejärel hageja väidetavat diskrimineerimist, võrreldes vedajatega, kelle trahvi põhisummat vähendati 10%, siis tuleb meenutada, et komisjon leidis vaidlustatud otsuse põhjendustes 1258 ja 1259, et Latami, Air Canada ja SASi osalus ühes ja vältavas rikkumises oli piiratud, kuna nad tegutsesid vaidlusaluse kartellikokkuleppe äärealadel, neil oli piiratud arv kontakte teiste vedajatega ja nad ei osalenud rikkumise kõigis osades. Seetõttu vähendas komisjon nende trahvi põhisummat 10%. 9. novembri 2010. aasta otsusega oli ta samal alusel ja samadel põhjustel vähendanud ka Qantase trahvi. Seevastu ei leidnud ta, et tuleb järeldada, et hageja osales ühes ja vältavas rikkumises piiratud ulatuses, ega vähendanud seetõttu hageja trahvi põhisummat sel alusel.

402    Üldkohus leidis eespool punktis 399, et ei ole tõendatud, et hagejal oli ühes ja vältavas rikkumises passiivne roll või et tema osalemine selles oli sisuliselt tühine. Isegi kui neil asjaoludel eeldada, et hageja tõendab, et ta oli sarnases olukorras nende vedajatega, kelle trahvi põhisummat vähendati 10%, tähendaks see sisuliselt, et ta tugineb teistele vedajatele määratud trahvisumma kindlaksmääramisel toime pandud rikkumistele, mida ta ei saanud teha (vt eespool punkt 289).

403    Igal juhul tuleb käesoleva väite raames tõdeda, et hageja olukord ei olnud võrreldav teiste eespool punktis 401 nimetatud vedajatega, kui kohaldati kergendavat asjaolu, mis käsitles piiratud osalemist rikkumises.

404    Nimelt tuleb märkida, et erinevalt nendest vedajatest osales hageja otseselt ühe ja vältava rikkumise kolmes osas (vaidlustatud otsuse põhjendused 881–883), millele ta vastu ei vaidle. Mis puudutab aga ettevõtja panust vaidlusaluse kartelli raskusse, siis see, kui ettevõtja loetakse vastutavaks ühe ja vältava rikkumise teatud osade eest, arvestades tema otsest seotust vaidlusaluse tegevusega, kujutab endast asjakohast asjaolu, mis võib eristada tema olukorda nende ettevõtjate omast, keda peetakse vastutavaks ainult seetõttu, et nad olid sellest tegevusest oletatavalt või tõendatult teadlikud.

405    Lisaks, vastupidi sellele, mida väidab hageja konkreetselt SASi ja Qantase kohta, annavad toimikumaterjalid tunnistust sellest, et hageja osales vahendustasu maksmisest keeldumises sellises ulatuses, mis ei ole võrreldav nende kahe ettevõtjaga. Nimelt, nagu nähtub vaidlustatud otsusest, osales hageja paljudel mitmepoolsetel aruteludel, mis puudutasid ühe ja vältava rikkumise seda komponenti Šveitsis ACCS-i raames (põhjendused 692 ja 693) ning Itaalias Italian Board Airline Representatives’i (Itaalia lennuettevõtjate esindajate koda, edaspidi IBAR“) raames (põhjendus 694), Lufthansa ruumides Itaalias (põhjendus 695) ja Milanos (põhjendus 696). See olukord erineb kõigepealt Qantase omast, kelle puhul põhjendaks üksnes kahepoolne teabevahetus British Airwaysiga vajaduse korral järeldust, et ta osales rikkumise selles osas (põhjendus 685). Seejärel erineb tema olukord SASi omast. Vastupidi sellele, mida annab mõista hageja, ei oma selles osas tähtsust asjaolu, et SAS on ACCSi liige, kuna ei väidetud, et ta osales kõnealuses teabevahetuses, millele viidati selle otsuse põhjendustes 692 ja 693. Hageja viitab ka kahele mitmepoolsele kontaktile, millele viidatakse vastavalt selle otsuse põhjendustes 503 ja 686, milles osalesid nii SAS kui ka hageja. Esiteks väidab hageja vääralt, et komisjon tugines nendest esimesele, et tõendada tema osalemist vahendustasude maksmisest keeldumises, kuna seda tõendit kasutati üksnes kütuse lisatasu puudutava osa suhtes. Teiseks, kuigi on tõsi, et SAS oli seotud sama otsuse põhjenduses 686 viidatud teabevahetusega, tuleb seda kontakti vaadelda seoses hagejaga seotud muude kontaktidega, millele on just viidatud. Nimelt on need kontaktid palju arvukamad ja mitmekesisemad kui need, millega SAS oli seotud, sealhulgas arvestades neid hageja viidatud kontakte, mis sisalduvad toimikus, kuid mida kõnealuses otsuses ei mainita ja mille raames SAS arutas mitme konkureeriva vedajaga ühe ekspediitori taotlust saada lisatasutasu pealt vahendustasu.

406    Pealegi, arvestades ühtlasi piiratud kontakte teiste vedajatega, leidis komisjon, et SAS osales rikkumises piiratumal viisil, nagu nähtub eespool punktist 401. Hageja ei esita aga tõendeid, mis lükkaksid ümber järelduse, et ta oli seotud suurema hulga kontaktidega suurema arvu lennuettevõtjatega.

407    Sellest tuleneb, et kuna hageja olukord erineb nende vedajate olukorrast, kelle trahvi vähendati nende piiratud osalemise tõttu ühes ja vältavas rikkumises, siis ei saa hageja põhjendatult väita, et teda on diskrimineeritud. Järelikult tuleb tagasi lükata ka hageja väide, et ei ole piisavalt põhjendatud asjaolu, et eristamine oli objektiivselt põhjendatud, kuna see põhineb ekslikul eeldusel, et tema olukord oli sarnane teiste asjaomaste vedajate omaga.

408    Lõpuks soovib hageja proportsionaalsuse põhimõtte rikkumist käsitlevas etteheites sisuliselt väita, et trahvisumma on tema väidetavalt piiratud osalemist arvestades ebaproportsionaalne.

409    Ent käesolevas asjas osales hageja esiteks otseselt ühe ja vältava rikkumise kolmes osas, nagu nähtub kõigepealt vaidlustatud otsusest (vt eespool punktid 404 ja 405). Seda järeldust ei lükka ümber tema väide, et tema osalemine rikkumise osas, mis seisnes keeldumisest vahendustasu maksmast, oli üksnes reaktsioon ekspediitorite kooskõlastatud jõupingutustele ja selle eesmärk ei olnud hindade kooskõlastamine. Nimelt tuleb märkida, et see väide põhineb kahel ekslikul eeldusel, millest üks on õiguslik ja teine faktiline.

410    Vaidlustatud otsuse punktidest 675–702, sh nendest, mida eelnevalt on hageja vastu kasutatud, nähtub nimelt, et vahendustasu maksmise küsimust olid vedajad ja ekspediitorid erinevalt õiguslikult tõlgendanud. Siiski ei piirdunud süüdistatud vedajad sellega, et koostasid nimetatud küsimuses ühise seisukoha, et seda kooskõlastatult kaitsta ametiasutuste ja teiste kutseorganisatsioonide ees. Vastupidi, süüdistatud vedajad tegid koostööd ja leppisid mitmepoolselt kokku, et nad keelduvad ekspediitoritega vahendustasude üle läbirääkimisi pidamast ja neile vahendustasude osas allahindlusi tegemast. Niisiis viitas komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 695 ühele 19. mai 2005. aasta e-kirjale, milles Swissi kohalik juht Itaalias märkis, et „kõik [12. mai 2005. aasta koosolekul osalejad olid] kinnitanud [oma] tahet mitte nõustuda hüvitisega kütuse lisatasu/ohutuse lisatasu eest“. Vaidlustatud otsuse põhjenduses 696 viidatakse ettevõttesisesele e-kirjale 14. juulist 2005, milles CPA märgib, et „kõik [eelmisel päeval toimunud koosolekul osalenud, sh hageja,] kinnitasid oma kindlat kavatsust mitte nõustuda läbirääkimistega, mis puudutavad“ vahendustasu määramist. Samuti viitas komisjon sama otsuse põhjenduses 700 ettevõttesisesele e-kirjale, milles Cargoluxi üks töötaja teavitas oma juhtkonda koosolekust „kõigi [Barcelona] lennujaamas tegutsevate lennuettevõtjate vahel“ ja märkis, et „üldine arvamus oli, et me ei peaks lisakulude eest vahendustasu maksma“.

411    Samuti nähtub vaidlustatud otsusest, et mitu vedajat vahetasid kahepoolselt teavet, et kinnitada vastastikku, et nad jätkuvalt ei maksa vahendustasusid, milles eelnevalt oli kokku lepitud. Selle näiteks kirjeldatakse vaidlustatud otsuse põhjenduses 688 ühte 9. veebruari 2006. aasta telefonikõnet, mille käigus Lufthansa küsis AFilt, kas tema seisukoht vahendustasu maksmisest keeldumise küsimuses jäi samaks.

412    Kuna hageja väidab, et keeldumine vahendustasu maksmast on õiguspärane vastus ekspediitorite väidetavalt õigusvastasele tegevusele, tuleb meenutada, et ettevõtja ei saa tugineda teiste ettevõtjate tegevusele, olgu see siis ebaseaduslik või ebaaus, et põhjendada konkurentsieeskirjade rikkumist (vt selle kohta 8. juuli 2004. aasta kohtuotsus Dalmine vs. komisjon, T‑50/00, EU:T:2004:220, punkt 333, ja 12. juuli 2018. aasta kohtuotsus LS Cable & System vs. komisjon, T‑439/14, ei avaldata, EU:T:2018:451, punkt 53).

413    Nimelt peab avalik võim – mitte aga eraettevõtjad või nende ühendused – tagama õigusnormide järgimise (7. veebruari 2013. aasta kohtuotsus Slovenská sporiteľňa, C‑68/12, EU:C:2013:71, punkt 20). Ettevõtjad ei saa ise kohtusse pöörduda selle avaliku võimu asemel, et karistada Euroopa Liidu konkurentsiõiguse võimalikke rikkumisi, takistades nende endi algatusel võetud meetmetega konkurentsi siseturul. See on veelgi enam nii, kui esinevad seaduslikud viisid nende õiguste kaitsmiseks kõnealuse avaliku võimu ees (vt selle kohta 12. detsembri 1991. aasta kohtuotsus Hilti vs. komisjon, T‑30/89, EU:T:1991:70, punktid 117 ja 118).

414    Kuid käesolevas asjas ei tõenda hageja ega isegi väida seda, et sellised seaduslikud viisid puudusid.

415    Teiseks, nagu komisjon õigesti märgib, ei saa nii vaidlustatud otsuses tuvastatud konkurentsivastaste kontaktide arvu, milles hageja osales ja mida on ligi 75, kui ka nende kontaktidega seotud teiste vedajate arvu, st kokku üheksa süüdistatud vedajat, lugeda nende arvu ja intensiivsuse osas piiratuks.

416    Kolmandaks, vastupidi sellele, mida väidab hageja, ei seisnenud tema osalemine vaidlusaluses kartellis peamiselt selles, et ta sai passiivselt teateid, mida edastasid teised vedajad. Nimelt piisab, kui märkida, et vaidlustatud otsuses on mainitud palju kahe- ja mitmepoolseid koosolekuid ja arutelusid, mis ületavad pelgalt hinnateadaande vastuvõtmist e-kirja teel (vt põhjendused 762–764).

417    Seega tuleb käesolev väide tagasi lükata.

418    Kõiki eelnevaid kaalutlusi arvestades tuleb nõustuda esimese väite teise osaga. Seetõttu tuleb tühistada vaidlustatud otsuse resolutsiooni artikli 1 lõike 1 punkt h tervikuna ja lõike 4 punkt h.

419    Seevastu ei saa järeldada, et see õigusvastasus toob kaasa terve vaidlustatud otsuse tühistamise. Nimelt, ehkki komisjon rikkus aegumisnorme, kui ta karistas hagejat ühe ja vältava rikkumise eest EMP-sisestel ja liidu–Šveitsi liinidel, tuleb märkida, et hageja ei ole oma hagis tõendanud, et komisjon tegi vea, kui ta järeldas, et ta selles rikkumises osales.

420    Ülejäänud tühistamisnõuded tuleb jätta rahuldamata.

B.      Hagejale määratud trahvi summa vähendamise nõue

421    Hageja põhjendab oma nõuet vähendada talle määratud trahvisummat üheainsa väitega. Selle väite kohaselt on trahv ebaadekvaatne ja see jaguneb 11 argumendiks.

422    Neli esimest argumenti, millele hageja käesoleva nõude põhjendamiseks tugineb, puudutavad sisuliselt müügiväärtuse arvutamist:

–        esimeses argumendis väidab hageja, et aegumine ei võimalda teda karistada tegevuse eest, mis on seotud EMP-siseste liinide ja liidu–Šveitsi liinidega;

–        teises argumendis väidab hageja juhul, kui Üldkohus nõustub viienda või kaheksanda väitega ja tühistab vaidlustatud otsuse saabuva lennulasti teenuste osas, et trahvisumma arvutamisel tuleks välja jätta tulu, mille ta sai nende teenuste eest, või vähendada trahvisummat vastavalt tingimustele, mida Üldkohus peab sobivaks;

–        kolmandas argumendis väidab hageja, et komisjon rikkus 2006. aasta suuniseid ja õiguspärase ootuse kaitse põhimõtet, kui ta lisas müügiväärtuse hulka saabuva lennulasti teenustest saadud tulud;

–        neljandaks, kuna komisjon jättis tariifid ühe ja vältava rikkumise piiridest välja, tuleb nendest tariifidest saadud tulud müügiväärtusest välja jätta või vähendada trahvisummat, viies selle tasemele, mida Üldkohus peab sobivaks.

423    Viies ja kuues argument, mille hageja käesoleva nõude põhjendamiseks esitab, puudutavad sisuliselt raskusastme koefitsienti ja lisasummat:

–        viiendas argumendis – vastusena Üldkohtu menetlust korraldavatele meetmetele – väitis hageja, et EMP liinide, mis ei ole liidu–Šveitsi liinid, välja jätmine ühe ja vältava rikkumise alt võib õigustada raskusastme koefitsiendi vähendamist;

–        kuuendas argumendis väidab hageja, et kuna ühel ja vältaval rikkumisel ei olnud märgatavat mõju konkurentsile, tuleb tema trahvisummat oluliselt vähendada.

424    Seitsmes kuni üheteistkümnes argument, mille hageja käesoleva nõude põhjendamiseks esitab, käsitlevad sisuliselt põhisumma kohandusi:

–        seitsmendas argumendis väidab hageja, et komisjon ei võtnud trahvisumma kindlaksmääramisel piisavalt arvesse Jaapani õigusnorme ja seetõttu peaks üldine 15% vähendamine olema märgatavalt suurem ja see peaks olema määratud sellisel kõrgemal tasemel, mida Üldkohus peab sobivaks;

–        kaheksandas argumendis väidab hageja, et juhul kui Üldkohus tühistab vaidlustatud otsuse osas, mis puudutab keeldumist vahendustasu maksmast keeldumist, mis on üksnes vastus ekspediitorite kooskõlastatud tegevusele, tuleb sellest tulenevalt trahvisummat vähendada ja viia see tasemele, mida Üldkohus peab sobivaks;

–        üheksandas argumendis heidab hageja komisjonile ette, et ta rikkus kaitseõigust ning diskrimineerimiskeelu ja proportsionaalsuse põhimõtteid, kui ta kohaldas erinevatele vedajatele erinevaid tõendamistasemeid, seades hageja niisiis halvemasse olukorda;

–        kümnendas argumendis väidab hageja, et komisjon rikkus diskrimineerimiskeelu ja proportsionaalsuse põhimõtteid, kui ta kohtles teda trahvisumma kindlaksmääramisel erinevalt Air Canadast, Latamist, SASist ja Qantasest, kuigi tema osalemine ühes ja vältavas rikkumises oli objektiivselt sarnane eeskätt SASi ja Qantase osalemisega;

–        üheteistkümnendas argumendis väidab hageja, kuna komisjon möönis oma varasemas praktikas, et rikkumised, mis puudutasid vaid ühte osa hindadest, olid väiksema raskusastmega, siis on põhjendatud ühe ja vältava rikkumise korral, mis puudutas üksnes lisatasusid, mitte kogu lennulastiteenuste hinda, trahvisummat kergendavate asjaolude alusel märgatavalt vähendada.

425    Komisjon palub jätta hageja nõude rahuldamata ja palub, et hageja suhtes kohaldatud üldine 50% vähendamine ja üldine 15% vähendamine tühistataks, kui Üldkohus peaks leidma, et saabuva lennulasti teenuste müügist saadud käivet ei saanud müügiväärtuse hulka arvata.

426    Liidu konkurentsiõiguses täiendab seaduslikkuse kontrolli täielik pädevus, mis liidu kohtule on vastavalt ELTL artiklile 261 antud määruse nr 1/2003 artikliga 31. See pädevus annab liidu kohtule õiguse lisaks pelgale karistuse seaduslikkuse kontrollile asendada komisjoni hinnang enda omaga ja järelikult määratud trahv või karistusmakse tühistada, seda vähendada või suurendada (vt 8. detsembri 2011. aasta kohtuotsus Chalkor vs. komisjon, C‑386/10 P, EU:C:2011:815, punkt 63 ja seal viidatud kohtupraktika).

427    See toiming eeldab määruse nr 1/2003 artikli 23 lõike 3 kohaselt seda, et iga karistatava ettevõtja puhul tuleb arvesse võtta kõnealuse rikkumise raskust ning kestust, järgides muu hulgas põhjendamise, proportsionaalsuse, karistuste individualiseerimise ja võrdse kohtlemise põhimõtet, ilma et Euroopa Kohus oleks kohustatud järgima suunavaid norme, mis komisjon on oma suunistes ette näinud (vt selle kohta 21. jaanuari 2016. aasta kohtuotsus Galp Energía España jt vs. komisjon, C‑603/13 P, EU:C:2016:38, punkt 90). Tuleb siiski märkida, et ELTL artiklis 261 ja määruse nr 1/2003 artiklis 31 ette nähtud täieliku pädevuse teostamine ei tähenda omal algatusel kontrollimist ning et menetlus liidu kohtutes on võistlev. Kui jätta kõrvale avalikul huvil põhinev väide, mille kohus peab tõstatama omal algatusel, on seega hageja kohustatud esitama väited vaidlusaluse otsuse kohta ja neid väiteid tõendite abil põhjendama (8. detsembri 2011. aasta kohtuotsus Chalkor vs. komisjon, C‑386/10 P, EU:C:2011:815, punkt 64).

428    Seega peab hageja tooma esile, milliseid vaidlustatud otsuse osasid ta vaidlustab, ning esitama asjakohased argumendid ja tõendid, mis võivad olla veenvad kaudsed tõendid, mis kinnitavad tema argumentide põhjendatust (8. detsembri 2011. aasta kohtuotsus Chalkor vs. komisjon, C‑386/10 P, EU:C:2011:815, punkt 65).

429    Harta artikli 47 tähenduses täieulatusliku kohtuliku kontrolli nõuete täitmiseks seoses trahviga peab liidu kohus ELTL artiklites 261 ja 263 ette nähtud pädevuse teostamisel analüüsima iga õiguslikku või faktilist argumenti, millega soovitakse tõendada, et trahvisumma ei ole kooskõlas rikkumise raskuse ja kestusega (vt 18. detsembri 2014. aasta kohtuotsus komisjon vs. Parker Hannifin Manufacturing ja Parker-Hannifin, C‑434/13 P, EU:C:2014:2456, punkt 75 ja seal viidatud kohtupraktika; 26. jaanuari 2017. aasta kohtuotsus Villeroy & Boch Austria vs. komisjon, C‑626/13 P, EU:C:2017:54, punkt 82).

430    Lõpuks, et määrata kindlaks trahvide summa, peab liidu kohus ise hindama juhtumi asjaolusid ja kõnealuse rikkumise liiki (21. jaanuari 2016. aasta kohtuotsus Galp Energía España jt vs. komisjon, C‑603/13 P, EU:C:2016:38, punkt 89) ning võtma arvesse kõiki faktilisi asjaolusid (vt selle kohta 3. septembri 2009. aasta kohtuotsus Prym ja Prym Consumer vs. komisjon, C‑534/07 P, EU:C:2009:505, punkt 86), sh olenevalt olukorrast täiendavat teavet, mida komisjoni trahvi määravas otsuses ei mainitud (vt selle kohta 16. novembri 2000. aasta kohtuotsus Stora Kopparbergs Bergslags vs. komisjon, C‑286/98 P, EU:C:2000:630, punkt 57, ja 12. juuli 2011. aasta kohtuotsus Fuji Electric vs. komisjon, T‑132/07, EU:T:2011:344, punkt 209).

431    Käesolevas asjas peab Üldkohus oma täielikku pädevust teostades – arvestades käesoleva nõude põhjendamiseks poolte esitatud argumente – kindlaks määrama trahvisumma, mida ta peab kõige sobivamaks, arvestades eelkõige järeldusi, mis tehti tühistamisnõuete põhjendamiseks esitatud väidete ja omal algatusel tõstatatud väite analüüsimisel, ning võttes arvesse kõiki asjakohaseid faktilisi asjaolusid.

432    Üldkohus leiab, et hagejale määratava trahvisumma kindlaksmääramiseks ei ole otstarbekas kõrvale kalduda arvutusmeetodist, mida komisjon kasutas vaidlustatud otsuses ja mille puhul ta ei tuvastanud eelnevalt õigusvastasust, nagu nähtub eespool seitsmenda kuni kümnenda väite analüüsist. Nimelt, ehkki kohus peab oma täieliku pädevuse raames ise hindama juhtumi asjaolusid ja käsitletud rikkumise liiki, et määrata kindlaks trahvi summa, ei saa täieliku pädevuse teostamine tuua määratavate trahvide summa kindlaksmääramisel kaasa diskrimineerimist ettevõtjate vahel, kes osalesid kokkuleppes või kooskõlastatud tegevuses, mis on vastuolus ELTL artikliga 101, EMP lepingu artikliga 53 ja EÜ-Šveitsi õhutranspordilepingu artikliga 8. Järelikult on suunistest võetavad orientiirid liidu kohtutele üldiselt selle pädevuse teostamisel juhtnööriks, kuna komisjon on neid suuniseid kohaldanud nende trahvide arvutamisel, mis on määratud teistele ettevõtjatele, keda on karistatud otsusega, mille suhtes tuleb liidu kohtutel otsus teha (vt selle kohta 6. detsembri 2012. aasta kohtuotsus komisjon vs. Verhuizingen Coppens, C‑441/11 P, EU:C:2012:778, punkt 80 ja seal viidatud kohtupraktika).

433    Neil asjaoludel tuleb märkida, et hageja 2005. aasta kogu müügiväärtus oli 259 640 939 eurot. See väärtus ei sisalda mingit tulu EMP liinidel, mis ei ole liidu–Šveitsi liinid, mille kohta Üldkohus leidis eespool punktides 166–190, et see ei kuulunud ühe ja vältava rikkumise alla. Nimelt ilmneb hageja vastustest Üldkohtu menetlust korraldavatele meetmetele, et tal ei olnud 2005. aastal mingit käivet nendel liinidel.

434    Mis puudutab käesoleva nõude põhjendamiseks esitatud esimest argumenti, mis puudutab aegumist, siis tuleb märkida, et see viitab esimese väite teisele osale. Üldkohus nõustus selle väitega eespool punktides 193–224 ja tühistas seetõttu vaidlustatud otsuse artikli 1 lõike 1 punkti h ja lõike 4 punkti h. Need lõiked käsitlevad vastavalt EMP-siseseid ja liidu–Šveitsi liine. Hagejal ei olnud aga nendel liinidel asjaomasel perioodil mingit käivet. See argument tuleb järelikult tagasi lükata.

435    Mis puudutab teist ja kolmandat argumenti, mis puudutavad saabuva lennulasti teenuste müügist saadud käibe lisamist müügiväärtuse hulka, siis tuleb märkida, et need viitavad tühistamisnõuete põhjendamiseks esitatud viiendale ja kaheksandale väitele. Üldkohus analüüsis neid väiteid ja lükkas need tagasi vastavalt eespool punktides 77–165 ja punktides 355–374 ning nende põhjendamiseks esitatud argumentides ei leidunud ühtegi alust arvata, et saabuva lennulasti teenuste müügist saadud käibe lisamine müügiväärtuse hulka oleks viinud sobimatu müügiväärtuse arvesse võtmiseni. Vastupidi, saabuva lennulasti teenuste müügist saadud käibe väljajätmine müügiväärtusest oleks takistanud määrata hagejale trahv, mis oleks õiglane, arvestades, mis ulatuses tema osalus vaidlusaluses kartellis kahjustas normaalseid konkurentsitingimusi (vt selle kohta 28. juuni 2016. aasta kohtuotsus Portugal Telecom vs. komisjon, T‑208/13, EU:T:2016:368, punkt 236).

436    Mis puudutab käesoleva nõude põhjenduseks esitatud neljandat argumenti, mis sisuliselt puudutab kogu lennulastiteenuste hinna lisamist müügiväärtuse hulka, siis tuleb märkida, et see viitab tühistamisnõuete põhjendamiseks esitatud seitsmenda väite esimesele osale. Kuid Üldkohus analüüsis seda väiteosa ja lükkas selle tagasi eespool punktides 300–330 ja selle põhjendamiseks esitatud hageja argumendid ei võimalda järeldada, et lennulastiteenuste koguhinna lisamine müügiväärtuse hulka oleks viinud sobimatu müügiväärtuse arvesse võtmiseni. Vastupidi, kui müügiväärtusest jäetakse välja lennulastiteenuste hinna muud elemendid kui lisatasud, vähendaks see kunstlikult ühe ja vältava rikkumise majanduslikku tähtsust.

437    Edasi tuleb märkida, et vaidlustatud otsuse põhjendustes 1198–1212 esitatud põhjustel väärib üks ja vältav rikkumine põhimõtteliselt raskusastme koefitsienti 16%.

438    Viies ja kuues argument ei näita vastupidist. Viienda argumendi aluseks oli nimelt oletus, et Üldkohus nõustub omal algatusel esitatud väitega. Kuna selle väitega ei nõustutud, tuleb viies argument tagasi lükata.

439    Mis puudutab ühe ja vältava rikkumise märgatava mõju puudumist konkurentsile, mida käsitles kuues argument, siis piisab, kui meenutada, et trahvisummat ei saa lugeda sobimatuks pelgalt seetõttu, et see ei kajasta majanduslikku kahju, mida väidetav rikkumine tekitas või võis tekitada (29. veebruari 2016. aasta kohtuotsus Schenker vs. komisjon, T‑265/12, EU:T:2016:111, punkt 287). See argument ei põhjenda niisiis raskusastme koefitsiendi vähendamist.

440    Mis puudutab esimese väite teises osas esitatud argumenti, et vaidlustatud otsuse artikli 1 lõike 1 punkti h ja lõike 4 punkti h tühistamine põhjendaks raskusastme koefitsiendi vähendamist, siis tuleb märkida, et see ei puuduta üht ja vältavat rikkumist kui sellist, vaid seda, mis ulatuses hageja selles rikkumises osales. Kohtupraktika kohaselt võib seda tühistamist niisiis arvesse võtta kergendavate asjaolude alusel, mitte aga raskusastme koefitsiendi kehtestamisel (vt selle kohta 26. jaanuari 2017. aasta kohtuotsus Roca vs. komisjon, C‑638/13 P, EU:C:2017:53, punkt 67 ja seal viidatud kohtupraktika).

441    Mis puudutab lisasummat, siis leiab Üldkohus samadel põhjustel kui need, mis esitati vaidlustatud otsuse põhjendustes 1198–1212, ja arvestades eespool punktides 346–349 esitatud kaalutlusi, et lisasumma 16% on sobiv.

442    Lisaks tuleb märkida, et kuna hageja osalust ühes ja vältavas rikkumises ei saa õiguslikult tõendada EMP-siseste liinide ja liidu–Šveitsi liinide puhul, ei saa vaidlustatud otsuse põhjendustes 1214 ja 1216 viidatud kordajaid trahvisumma arvutamisel arvesse võtta.

443    Siiski tuleb arvesse võtta asjaolu, et hagejal puudus käive EMP-sisestel liinidel ja liidu–Šveitsi liinidel, ning meetodit, mida komisjon vaidlustatud otsuses kasutas ja mille kohaselt määrati iga kategooria liinile kindel müügiväärtus, mis arvutati ettevõtja käibe põhjal selle kategooria liinidel (vt eespool punkt 53), siis on vastavalt EMP-siseste liinide ja liidu–Šveitsi liinide osas arvesse võetud müügiväärtus hageja puhul null. Järelikult kohaldati kordajat, mis on seotud hageja osalemise kestusega ühes ja vältavas rikkumises, EMP-siseste ja liidu–Šveitsi lennuliinide puhul müügiväärtusele null. Seega asjaolu, et Üldkohus ei kaldunud kõrvale kirjeldatud meetodist ja ei võtnud siiski arvesse vaidlustatud otsuse põhjendustes 1214 ja 1216 toodud kordajaid, ei saa siiski tingida hagejale määratud trahvisumma vähendamist. Teisisõnu, arvestades meetodit, mida komisjon kasutas hagejale määratud trahvisumma arvutamiseks, siis on hageja juba vältinud suures osas trahvi määramist tema vastutuse alusel ühes ja vältavas rikkumist seoses EMP-siseste liinide ja liidu–Šveitsi liinidega.

444    Mis puudutab kordajaid, mis on seotud liidu–kolmandate riikide vaheliste liinide ja EMP liinidega, mis ei ole liidu–kolmandate riikide vahelised liinid, mida ei ole vaidlustatud, siis peavad need jääma vastavalt 1 ja 9/12 ning 8/12.

445    Seega tuleb trahvi põhisummaks määrata 111 331 780 eurot.

446    Mis puudutab üldist 50% vähendamist, siis ei saa rahuldada komisjoni taotlust, et seda hageja kasuks enam ei kohaldataks. Nagu nähtub kostja vastusest, eeldab see nõue, et Üldkohus otsustab, et saabuva lennulasti teenuste müügist saadud käivet ei saa müügiväärtuse hulka arvata. Üldkohus keeldus seda tegemast eespool punktis 436.

447    Seega tuleb trahvi põhisummaks pärast üldise 50% vähendamise kohaldamist – mida kohaldatakse üksnes põhisummale seoses EMP liinidega, mis ei ole liidu–kolmandate riikide vahelised liinid, ja liidu–kolmandate riikide vahelised liinidega (vt vaidlustatud otsuse põhjendus 1241), mida hageja ei vaidlustanud tühistamisnõuete raames ja mis ei ole sobimatu – määrata 55 000 000 eurot. Sellega seoses leiab Üldkohus, et põhisummat tuleb ümardada allapoole kahe esimese järguni, välja arvatud juhul, kui see vähendamine moodustas rohkem kui 2% trahvisummast enne ümardamist, millisel juhul ümardatakse see summa kolme esimese järguni. See meetod on objektiivne ning võimaldab vähendada kõigi süüdistatud vedajate trahvi, kes on esitanud vaidlustatud otsuse peale hagi, ja väldib ebavõrdset kohtlemist (vt selle kohta 27. veebruari 2014. aasta kohtuotsus InnoLux vs. komisjon, T‑91/11, EU:T:2014:92, punkt 166).

448    Lõpuks, mis puudutab trahvi põhisumma kohandamist, siis tuleb meenutada, et hageja trahvi vähendati üldiselt 15%, mille piisavuse ta vaidlustab nii tühistamisnõuete põhjendamiseks esitatud üheksanda väite kui ka seitsmenda argumendi raames. Kuid eespool punktides 382–386 esitatutega analoogsetel põhjustel ei saa asuda seisukohale, et komisjon ei võtnud piisavalt arvesse Jaapani õigusnorme. Seevastu ei saa rahuldada komisjoni nõuet, et hagejale ei kohaldataks enam seda vähendamist samadel põhjustel, mis on esitatud eespool punktis 446.

449    Lisaks tuvastas komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 1257, et hagejal ei olnud ühes ja vältavas rikkumises passiivne või väike roll ning et tema osalemine selles rikkumises ei olnud sisuliselt tühine, ning keeldus seetõttu tema trahvi sel alusel vähendamast. Siiski tuleb meenutada, et komisjon eksis, omistades hagejale vastutuse ühe ja vältava rikkumise eest osas, mis puudutab EMP-siseseid liine ja liidu–Šveitsi liine (eespool punktid 221–223). Sellest tuleneb, et hagejat saab pidada vastutavaks selle rikkumise eest vaid osas, milles see puudutab liidu–kolmandate riikide vahelisi liine ja EMP liine, mis ei ole liidu–kolmandate riikide vahelised liinid.

450    Seetõttu oli hageja osalemine ühes ja vältavas rikkumises märkimisväärselt väiksem kui suurel osal teistel süüdistatud vedajatel. Üldkohus leiab, et selle osalemise piiratud laad õigustab trahvisumma vähendamist suuremas ulatuses kui see, mida kohaldati Air Canadale, Lan Cargole ja SAS-ile vaidlustatud otsuse põhjenduses 1258 põhjusel, et nad „tegutsesid [vaidlusaluse] kartellikokkuleppe äärealadel, neil oli piiratud arv kontakte teiste vedajatega ja nad ei osalenud [ühe ja vältava] rikkumise kõigis osades“.

451    Neid asjaolusid arvestades leiab Üldkohus, et hageja trahvisummat tuleb vähendada 15% võrra tema piiratud osalemise tõttu ühes ja vältavas rikkumises, kuna see vähendamise tase võtab arvesse juhtumi eripäraseid asjaolusid, mida on eespool punktis 443 meenutatud.

452    Seevastu ei leia Üldkohus, et kaheksas argument õigustaks hageja trahvisumma täiendavat vähendamist. See argument eeldab, et Üldkohus nõustus kümnenda väitega osas, milles see puudutab hageja osalemist ühe ja vältava rikkumise osas, mis seisnes keeldumisest vahendustasu maksmast. Kuid nagu nähtub eespool punktidest 331–354, lükkas Üldkohus selle väite tervikuna tagasi.

453    Samuti tuleb märkida, et üheksas ja kümnes argument eeldavad, et hagejat ja teisi süüdistatavaid vedajaid koheldi ebavõrdselt. Nagu aga märgiti tühistamisnõuete raames, ei ole sellise diskrimineerimise olemasolu tõendatud.

454    Mis puudutab käesoleva ettepaneku põhjendamiseks esitatud üheteistkümnendat argumenti, et komisjoni otsustuspraktikast on kõrvale kaldutud, siis piisab, kui märkida, et Euroopa Kohus lükkas 23. aprilli 2015. aasta kohtuotsuses LG Display ja LG Display Taiwan vs. komisjon (C‑227/14 P, EU:C:2015:258, punkt 67) analoogse argumendi tagasi põhjusel, et komisjoni varasem otsustuspraktika ei kujuta endast konkurentsiõiguse valdkonnas trahvidele kohaldatavat õiguslikku raamistikku.

455    Lisaks tuleb meenutada, et hageja trahvi vähendati leebema kohtlemise alusel 25%, mille asjakohasust ta ei vaidlusta.

456    Kõiki eelnevaid kaalutlusi arvesse võttes tuleb hagejale määratud trahvisumma arvutada järgmiselt: kõigepealt määratakse põhisumma kindlaks, kohaldades ühe ja vältava rikkumise raskust arvestades 16% suurust protsendimäära hageja 2005.aasta müügiväärtusele liidu–kolmandate riikide vahelistel liinidel ja EMP liinidel, mis ei ole liidu–kolmandate riikide vahelised liinid; ning seejärel kohaldatakse rikkumise kestuse alusel vastavalt kordajaid 1 ja 9/12 ning 8/12; ning lõpuks kohaldatakse lisasummat 16%, mille tagajärjel saadakse vahesumma 111 331 780 eurot. Pärast üldise 50% vähendamise kohaldamist on see summa ümardatult 55 000 000 eurot. Pärast seda, kui kohaldati üldist 15% vähendamist ja täiendavat 15% vähendamist selle alusel, et hageja osalemine ühes ja vältavas rikkumises oli piiratud, tuleb selleks summaks määrata 38 500 000 eurot. Lõpuks tuleb viimati nimetatud summat leebema kohtlemise alusel vähendada 25%, mille tulemusel määratakse lõplik trahv summaks 28 875 000 eurot.

IV.    Kohtukulud

457    Kodukorra artikli 134 lõikes 3 on ette nähtud, et kui osa nõudeid rahuldatakse ühe poole, osa teise poole kasuks, jäävad kummagi poole kohtukulud tema enda kanda. Kui kohtuasja asjaolud seda õigustavad, võib Üldkohus siiski otsustada, et lisaks enda kohtukulude kandmisele mõistetakse poolelt välja ka osa teise poole kohtukuludest.

458    Käesolevas asjas rahuldati oluline osa hageja nõuetest. Seetõttu tuleb asjaolusid õiglaselt hinnates otsustada, et hageja kannab kolmandiku oma kohtukuludest ja komisjon kannab oma kohtukulud ise ning temalt mõistetakse välja kaks kolmandikku hageja kohtukuludest.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ÜLDKOHUS (neljas koda laiendatud koosseisus)

otsustab:

1.      Tühistada komisjoni 17. märtsi 2017. aasta otsuse C(2017) 1742 final ELTL artiklis 101, EMP lepingu artiklis 53 ning Euroopa Ühenduse ja Šveitsi Konföderatsiooni vahel sõlmitud õhutranspordilepingu artiklis 8 sätestatud menetluse kohta (juhtum AT.39258 – lennulastiteenused) artikli 1 lõike 1 punkt h ja lõike 4 punkt h.

2.      Japan Airlines’ile selle otsuse artikli 3 punktis h määratud trahvi summaks kehtestatakse 28 875 000 eurot.

3.      Jätta hagi ülejäänud osas rahuldamata.

4.      Jätta Japan Airlines’i kanda kolmandik tema kohtukuludest.

5.      Jätta Euroopa Komisjoni kohtukulud tema enda kanda ja mõista temalt välja kaks kolmandikku Japan Airlines’i kohtukuludest.

Kanninen

Schwarcz

Iliopoulos

Spielmann

 

      Reine

Kuulutatud avalikul kohtuistungil 30. märtsil 2022 Luxembourgis.

Allkirjad


Sisukord


I. Vaidluse taust

A. Haldusmenetlus

B. 9. novembri 2010. aasta otsus

C. 9. novembri 2010. aasta otsuse peale Üldkohtule esitatud hagi

D. Vaidlustatud otsus

II. Menetlus ja poolte nõuded

III. Õiguslik käsitlus

A. Tühistamisnõuded

1. Viies väide, et komisjonil puudub pädevus kohaldada ELTL artiklit 101 ja EMP lepingu artiklit 53 saabuva lennulasti teenustele

a) Saabuva lennulasti teenuste kooskõlastamise mõju eraldi

1) Kõnealuse mõju asjakohasus

2) Kõnealuse mõju ootuspärane laad

3) Kõnealuse mõju olulisus

4) Kõnealuse mõju vahetu laad

b) Ühe ja vältava rikkumise mõju tervikuna

2. Omal algatusel tõstatatud väide, et komisjonil puudub EÜ-Šveitsi õhutranspordilepingu arvestades pädevus tuvastada EMP lepingu artikli 53 rikkumist ja selle eest karistust määrata EMP liinidel, mis ei ole liidu–Šveitsi liinid

3. Esimene väide, et on rikutud ne bis in idem põhimõtet, ELTL artiklit 266 ja aegumistähtaega

a) Teine väiteosa, et on rikutud aegumistähtaega ja puudub õiguspärane huvi rikkumise ametlikuks tuvastamiseks

b) Esimene väiteosa, mis puudutab ELTL artikli 266 rikkumist

4. Teine väide, et on rikutud diskrimineerimiskeelu põhimõtet, ning kolmas väide, et on rikutud ELTL artiklit 101, EMP lepingu artiklit 53 ja põhjendamiskohustust, kuna esiteks omistati hagejale vastutus ühe ja vältava rikkumise eest EMP-sisestel liinidel ja liidu–Šveitsi liinidel 1. maist 2004 varasema aja eest ning teiseks tema rikkumises osalemise alguskuupäeva kindlaksmääramisel

5. Neljas väide, et rikutud on ELTL artiklit 101 ja EMP lepingu artiklit 53, kuna hagejale omistati vastutus ühe ja vältava rikkumise eest liinidel, kus ta ei olnud tegelik ega potentsiaalne konkurent

a) Kohaldatavad põhimõtted

b) Põhjused, miks komisjon omistas hagejale vastutuse ühe ja vältava rikkumise eest EMP–kolmandate riikide vaheliste liinidel, mis ei ole Jaapani liinid

1) Väidetav põhjenduste vastuolulisus

2) Väidetav uus alus, et omistada hagejale vastutust ühe ja vältava rikkumise eest osas, mis puudutab EMP–kolmandate riikide vahelisi liine, mis ei ole Jaapani liinid

c) Nende põhjenduste põhjendatus, mille alusel komisjon omistas hagejale vastutuse ühe ja vältava rikkumise eest EMP–kolmandate riikide vahelistel liinidel, mis ei ole Jaapani liinid

6. Kuues väide, et rikutud on kaitseõigusi, diskrimineerimiskeelu põhimõtet ja proportsionaalsuse põhimõtet, kuna erinevatele vedajatele kohaldati tõendamise valdkonnas erinevaid nõudeid

7. Seitsmes väide, et on rikutud 2006. aasta suuniseid ja seaduslikkuse põhimõtet

a) Esimene väiteosa, mis käsitleb müügiväärtuse kindlaksmääramist

1) Esimene etteheide, mille kohaselt on 2006. aasta suuniste punkti 13 vääralt kohaldatud

2) Teine etteheide, mis puudutab proportsionaalsuse põhimõtte rikkumist

b) Teine väiteosa, mis puudutab raskusastme koefitsiendi ja lisasumma kindlaksmääramist

8. Kaheksas väide, et rikutud on 2006. aasta suuniseid ja õiguspärase ootuse kaitse põhimõtet, kuna müügiväärtuse hulka arvati käive, mis saadi saabuva lennulasti teenuste müügist väljaspool EMPd asuvatele klientidele

9. Üheksas väide, et seoses üldise 15% vähendamisega on rikutud proportsionaalsuse põhimõtet

10. Kümnes väide, et rikutud on diskrimineerimiskeelu põhimõtet, proportsionaalsuse põhimõtet ja sisuliselt põhjendamiskohustust, kuna komisjon keeldus trahvisummat vähendamast, kuna hageja osales ühes ja vältavas rikkumises piiratud ulatuses

B. Hagejale määratud trahvi summa vähendamise nõue

IV. Kohtukulud


*      Kohtumenetluse keel: inglise.