Language of document : ECLI:EU:C:1976:56

EUROOPA KOHTU OTSUS

8. aprill 1976(*)

Naiste ja meeste võrdne tasustamine

Kohtuasjas 43/75,

mille esemeks on Euroopa Kohtule EMÜ asutamislepingu artikli 177 alusel esitatud Cour du travail de Bruxelles’i eelotsusetaotlus nimetatud kohtus pooleliolevas menetluses järgmiste poolte vahel:

Gabrielle Defrenne, endine stjuardess, elukoht Brüssel-Jette,

ja

Société anonyme belge de navigation aérienne Sabena SA, asukoht Brüssel,

eelotsuse tegemiseks EMÜ asutamislepingu artikli 119 tõlgendamise kohta,

EUROOPA KOHUS,

koosseisus: president R. Lecourt, kodade esimehed H. Kutscher ja A. O’Keeffe, kohtunikud A. M. Donner, J. Mertens de Wilmars, P. Pescatore ja M. Sørensen,

kohtujurist: A. Trabucci,

kohtusekretär: A. Van Houtte,

on teinud järgmise

otsuse

[…]

Õiguslik käsitlus

1        23. aprilli 1975. aasta otsusega, mis saabus Euroopa Kohtusse 2. mail, esitas Brüsseli Cour du travail EMÜ asutamislepingu artikli 177 alusel kaks küsimust, mis puudutavad meestele ja naistele võrdse töö eest makstava võrdse tasu põhimõtet käsitleva asutamislepingu artikli 119 mõju ja rakendamist.

2        Need küsimused kerkisid üles kohtuvaidluses ühe stjuardessi ja tema tööandja Sabena SA vahel, milles põhikohtuasja hageja nõudis kahju hüvitamist selle alusel, et teda kui naistöötajat diskrimineeriti 15. veebruarist 1963 kuni 1. veebruarini 1966 töö tasustamisel, sest ta ei saanud võrdset tasu meeskolleegidega, kes tegid sama tööd „salongistjuuarditena”.

3        Eelotsusetaotluse järgi on pooled ühel nõul selles, et stjuardessi töö on täpselt samasugune nagu salongistjuuardi töö ning et stjuardessi diskrimineerimist töötasu osas nimetatud perioodil ei saa antud tingimustel eitada.

 Esimene küsimus (artikli 119 vahetu õigusmõju)

4        Esimese küsimuse sisu on järgmine: kas asutamislepingu artikliga 119 „kehtestatakse vahetult iga liikmesriigi siseriiklikus õiguses põhimõte, et mehed ja naised peavad saama võrdse töö eest võrdset tasu”, ja kas „seetõttu on töötajatel õigus pöörduda selle põhimõtte järgimise tagamiseks siseriiklikesse kohtutesse, sõltumata mis tahes siseriiklikust õigusnormist”?

5        Kui vastus sellele küsimusele on jaatav, siis küsitakse, millisest kuupäevast arvates tuleb sellist õigusmõju tunnustada.

6        Vastus esimese küsimuse teisele poolele antakse koos vastusega teisele küsimusele.

7        Küsimust artikli 119 vahetu õigusmõju kohta tuleb vaadelda seoses võrdse tasustamise põhimõtte olemusega, kõnealuse sätte eesmärgiga ja selle kohaga asutamislepingu süsteemis.

8        Artiklil 119 on kahesugune eesmärk.

9        Esiteks, võttes arvesse eri liikmesriikide sotsiaalõigusaktide erinevat arengutaset, on artikli 119 eesmärk vältida olukorda, et ettevõtjad, mille asukoht on liikmesriikides, kus on juba kehtestatud võrdse tasustamise põhimõte, oleksid ühendusesiseses konkurentsis ebasoodsamas olukorras kui ettevõtjad, mille asukoht on liikmesriikides, kus ei ole veel kaotatud naiste diskrimineerimist töötasu osas.

10      Teiseks, kõnealune säte taotleb ühenduse sotsiaalseid eesmärke, kusjuures ühendus ei ole vaid majandusliit, vaid peab samal ajal tagama ühismeetmetega sotsiaalset progressi ning parandama pidevalt ühenduse rahvaste elu- ja töötingimusi, nagu sätestab asutamislepingu preambul.

11      Seda eesmärki rõhutab artikli 119 lisamine sotsiaalpoliitika peatükki, millele eelnevas sättes, artiklis 117 märgitakse vajadust „edendada töötajate töötingimuste ja elatustaseme parandamist, et teha võimalikuks nende ühtlustamine, samal ajal säilitades nende paranemise”.

12      See ühtaegu nii majanduslik kui ka sotsiaalne kahesugune eesmärk näitab, et võrdse tasustamise põhimõte on ühenduse üks põhialustest.

13      Seetõttu näeb asutamisleping ette selle põhimõtte täieliku kohaldamise alates üleminekuperioodi esimese etapi lõpust.

14      Selle sätte tõlgendamisel ei saa kasutada argumendina aeglust ja vastuseisu, mis on selle olulise põhimõtte tegelikku kohaldamist teatavates liikmesriikides edasi lükanud.

15      Asjaolu, et artikkel 119 on seotud töötingimuste ühtlustamisega ja nende samaaegse parandamisega, muudab alusetuks väite, et seda artiklit saab järgida mingil muul viisil kui tõstes madalamaid palku.

16      Artikli 119 esimese lõigu järgi on liikmesriigid kohustatud järgima ja ka edaspidi rakendama „põhimõtet, et mehed ja naised peaksid saama võrdse töö eest võrdse tasu”.

17      Sama artikli teine ja kolmas lõik lisavad teatud arvu täpsustusi, mis puudutavad esimeses lõigus kasutatud tasu ja töö mõistet.

18      Nende sätete kohaldamisel tuleb artikli 119 üldises kohaldamisalas eristada otsest ja avalikku diskrimineerimist, mida on võimalik tuvastada selles artiklis toodud võrdse töö ja võrdse tasu kriteeriumide abil, kaudsest ja varjatud diskrimineerimisest, mida saab kindlaks teha ainult täpsemate, ühenduse või siseriiklike rakendusnormide abil.

19      Tuleb tunnistada, et artikli 119 eesmärgi täielik saavutamine seeläbi, et kõrvaldatakse igasugune otsene või kaudne mees- ja naistöötajate vaheline diskrimineerimine mitte ainult üksikute ettevõtjate juures, vaid tervetes tööstusharudes ning isegi majanduses tervikuna, võib teatud juhtudel eeldada seda, et määratakse kindlaks kriteeriumid, mille kohaldamine nõuab asjakohaseid ühenduse ja siseriiklikke meetmeid.

20      Selline lähenemine on seda vajalikum, et seda teemat puudutavad ühenduse meetmed, mida nimetatakse vastuses teisele küsimusele, rakendavad artiklit 119, laiendades „võrdse töö” kitsast kriteeriumi kooskõlas eelkõige Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni 1951. aasta konventsiooniga nr 100 võrdse tasustamise kohta, mille artikkel 2 näeb ette võrdse tasu „võrdväärse” töö eest.

21      Otsese diskrimineerimise vormide hulka, mida saab tuvastada artiklis 119 toodud kriteeriumide põhjal, tuleb arvata eelkõige need diskrimineerimise vormid, mis tulenevad õigusnormidest või kollektiivlepingutest ja mida saab kindlaks teha puhtõigusliku analüüsi abil.

22      Sama käib juhtumi kohta, kui mehed ja naised saavad võrdse töö eest ebavõrdset tasu, töötades ühe ja sama avalik-õigusliku või eraõigusliku tööandja juures.

23      Eelotsusetaotluses sedastatu põhjal on selge, et sellises olukorras suudab kohus välja selgitada kõik asjaolud, mis võimaldavad tal otsustada, kas naistöötaja saab väiksemat tasu kui meestöötaja, kes täidab samasuguseid ülesandeid.

24      Vähemalt nendel juhtudel võib artikkel 119 olla vahetult kohaldatav ja võib seega anda üksikisikutele õigusi, mida kohtud peavad kaitsma.

25      Siseriiklikud õigusnormid, mis on vastu võetud võrdse tasustamise põhimõtte kohaldamiseks, üldjuhul ainult kordavad artikli 119 sõnastust otsese diskrimineerimise osas, kui tegemist on võrdse tööga.

26      Seda väidet illustreerivad eriti hästi Belgia õigusaktid: kuninga 24. oktoobri 1967. aasta naiste tööd käsitleva dekreedi nr 40 artikkel 14 piirdub sellega, et kinnitab iga naistöötaja õigust pöörduda pädevasse kohtusse artiklis 119 – millele on lihtsalt viidatud – sätestatud võrdse tasustamise põhimõtte kohaldamiseks.

27      Sellise järelduse vaidlustamiseks ei saa tugineda artikli 119 sõnastusele.

28      Esiteks ei saa vahetut õigusmõju vaidlustada, tuues põhjenduseks sõna „põhimõte” kasutamise selles artiklis, sest asutamislepingus kasutatakse seda sõna spetsiaalselt selleks, et näidata teatud sätete põhjapanevat tähtsust, nagu nähtub asutamislepingu esimese osa pealkirjast „Põhimõtted” ning artiklist 113, mille kohaselt ühenduse kaubanduspoliitika rajaneb „ühtsetel põhimõtetel”.

29      Pehmendades seda mõistet sel määral, et sellest saab ebamäärane juhis, ohustatakse kaudselt ühenduse alustalasid ja selle välissuhete järjepidevust.

30      Põhjendusena ei ole võimalik kasutada ka asjaolu, et artikkel 119 puudutab sõnaselgelt vaid „liikmesriike”.

31      Nagu Euroopa Kohus on juba muudel puhkudel märkinud, ei välista asjaolu, et mõni asutamislepingu säte on vormiliselt adresseeritud liikmesriikidele, seda, et see võib samal ajal anda õigusi ükskõik missugusele üksikisikule, kes on huvitatud selles sättes kehtestatud kohustuste täitmisest.

32      Artikli 119 sõnastusestki nähtub, et see paneb liikmesriikidele kohustuse saavutada määratud tähtaja jooksul konkreetne tulemus.

33      Selle sätte tõhusust ei saa mõjutada asjaolu, et mõned liikmesriigid ei täitnud asutamislepinguga kehtestatud kohustust ning et ühenduse institutsioonid ei reageerinud piisavalt sellele tegevusetusele.

34      Vastupidisele seisukohale asumine võib anda õiguse rikkumisele tõlgenduspõhimõtte staatuse ning sellist seisukohta võttes satuks Euroopa Kohus vastuollu talle asutamislepingu artikliga 164 pandud ülesandega.

35      Viidates „liikmesriikidele”, peab artikkel 119 neid liikmesriike silmas kõigis nende funktsioonides, mis võivad aidata kaasa võrdse tasustamise põhimõtte rakendamisele.

36      Vastupidiselt seisukohtadele, mis esitati menetluse käigus, ei piirdu see säte kaugeltki viitamisega siseriikliku seadusandja pädevusele.

37      Artikli 119 viidet „liikmesriikidele” ei saa seega tõlgendada nii, et see välistab kohtute sekkumise asutamislepingu vahetul kohaldamisel.

38      Ei saa ka toetada vastuväidet, et võrdse tasustamise põhimõtte kohaldamine siseriiklike kohtute poolt viib selleni, et see muudab lepinguid, mida pooled on sõlminud privaatautonoomiast lähtuvalt või kollektiivsete töösuhete raames, nagu näiteks individuaalsed töölepingud või kollektiivlepingud.

39      Kuna artikkel 119 on siduv, ei kehti mees- ja naistöötajate vahelise diskrimineerimise keeld mitte ainult ametiasutuste tegevuses, vaid laieneb ka kõigile kokkulepetele, mille eesmärk on palgatöö kollektiivne reguleerimine, samuti üksikisikutevahelistele kokkulepetele.

40      Esimesele küsimusele tuleb niisiis vastata, et artiklis 119 sätestatud võrdse tasustamise põhimõttele võib tugineda siseriiklikes kohtutes ning need kohtud peavad tagama selle sättega üksikisikutele antud õiguste kaitse, eriti niisuguste diskrimineerimisvormide puhul, mis tulenevad otseselt õigusnormidest või kollektiivlepingutest, samuti juhul, kui mehed ja naised saavad ebavõrdset tasu võrdse töö eest, mida tehakse sama avalik-õigusliku või eraõigusliku tööandja juures.

 Teine küsimus (artikli 119 rakendamine ning ühenduse ja liikmesriikide pädevus)

41      Teine küsimus on järgmine: kas artikkel 119 on „liikmesriikide õiguses kohaldatav Euroopa Majandusühenduse institutsioonide poolt vastu võetud aktide alusel” või tuleb „selles valdkonnas tunnistada siseriikliku seadusandja ainupädevust”.

42      Vastavalt eespool öeldule tuleks selle küsimusega liita küsimus, missugusest kuupäevast tuleb tunnustada artikli 119 vahetut õigusmõju.

43      Kõigi nende probleemide käsitlemisel tuleks kõigepealt kindlaks teha tõlgendamist vajava sätte rakendamise tagamiseks vastu võetud ühenduse aktide kronoloogia.

44      Artikli 119 enda kohaselt tuleb võrdse tasustamise põhimõtte ühetaoline kohaldamine tagada hiljemalt üleminekuperioodi esimese etapi lõpuks.

45      Komisjoni edastatud infost selgub, et selle põhimõtte rakendamisel on eri liikmesriikide vahel suuri sisulisi ja ajalisi erinevusi.

46      Kui mõnes liikmesriigis oli juba enne asutamislepingu jõustumist viidud põhimõte suures osas ellu kas otseste konstitutsiooniliste ja muude õigusnormidega või kollektiivlepingute põhjal kujunenud sotsiaalpraktika kaudu, on teistes riikides selle täielikku rakendamist pikka aega edasi lükatud.

47      Olukorda arvestades võtsid liikmesriigid 30. detsembril 1961, päev enne artiklis 119 kehtestatud tähtaja möödumist, vastu meeste ja naiste töötasu võrdsustamist käsitleva resolutsiooni, et mõnes osas täpsustada võrdse tasustamise põhimõtte materiaalset sisu, lükates selle rakendamise kindla ajakava järgi edasi.

48      Selle resolutsiooni kohaselt tuli igasugune otsene või kaudne diskrimineerimine kaotada täielikult 31. detsembriks 1964.

49      Komisjoni esitatud andmetest selgub, et mitu vana liikmesriiki ei ole siiski seda resolutsiooni järginud ning seepärast kutsus komisjon talle artikliga 155 antud volituste kohaselt kokku valitsuste esindajad ja sotsiaalpartnerid, et arutada olukorda ja leppida kokku meetmetes, mille eesmärk on soodustada arengut artiklis 119 sätestatud eesmärgi täieliku saavutamise suunas.

50      Selle töö tulemusena koostati asutajaliikmesriikide olukorra kohta järjestikuseid ettekandeid, millest viimane, mis toob kokkuvõtlikult ära kõik andmed, kannab kuupäeva 18. juuli 1973.

51      Selle ettekande kokkuvõttes teatas komisjon oma kavatsusest algatada asutamislepingu artikli 169 alusel liikmesriigi kohustuste rikkumise menetlus nende liikmesriikide vastu, kes polnud selleks kuupäevaks veel täitnud artikliga 119 kehtestatud kohustusi, ilma et see hoiatus oleks siiski kaasa toonud mingeid tagajärgi.

52      Pärast samasuguseid kohtumisi uute liikmesriikide pädevate asutustega teatas komisjon oma 17. juuli 1974. aasta ettekandes, et alates 1. jaanuarist 1973 on artikkel 119 nendes riikides täiel määral kohaldatav ning et need on sellest kuupäevast niisiis samas olukorras nagu asutajaliikmesriigid.

53      Nõukogu võttis artikli 119 täiel määral täitmise kiirendamise eesmärgil 10. veebruaril 1975 vastu direktiivi nr 75/117 meeste ja naiste võrdse tasustamise põhimõtte kohaldamisega seotud õigusaktide ühtlustamise kohta liikmesriikides (EÜT L 45, lk 19).

54      See direktiiv täpsustab mõnes osas artikli 119 materiaalset kohaldamisala ning kehtestab lisaks mitu sätet, mille eesmärk on põhiliselt parandada nende töötajate kohtulikku kaitset, keda on kahjustanud artikliga 119 ette nähtud võrdse tasustamise põhimõtte kohaldamata jätmine.

55      Selle direktiivi artikkel 8 annab liikmesriikidele aastase tähtaja direktiivi järgimiseks vajalike õigus- ja haldusnormide jõustamiseks.

56      Artikli 119 sõnastusest järeldub, et meeste ja naiste võrdse tasustamise põhimõtte kohaldamine peab olema täielikult tagatud ja tagasipöördumine endise olukorra juurde välistatud üleminekuperioodi esimese etapi lõpuks ehk 1. jaanuariks 1962.

57      Liikmesriikide 30. detsembri 1961. aasta resolutsiooniga ei saanud muuta asutamislepinguga kehtestatud tähtaega, kui mitte arvestada seda, et see resolutsioon võis soodustada ja kiirendada artikli 119 täieliku rakendamist.

58      Kui erisätted välja arvata, on asutamislepingut võimalik muuta ainult muutmismenetluse teel, mis toimub vastavalt artiklile 236.

59      Lisaks tuleneb eelnevast, et üleminekusätete puudumisel hakkab meeste ja naiste võrdse tasustamise põhimõte uutes liikmesriikides täiel määral kehtima ühinemislepingu jõustumisel, st 1. jaanuaril 1973.

60      Seda õiguslikku olukorda ei saanud muuta direktiiv nr 75/177, mis võeti vastu õigusaktide ühtlustamist käsitleva artikli 100 alusel ja mille eesmärk on soodustada terve rea siseriiklike meetmete abil artikli 119 nõuetekohast rakendamist, eriti selleks, et kõrvaldada kaudsed diskrimineerimisvormid, kuid see direktiiv ei saanud siiski nõrgendada antud artikli mõju või muuta selle ajalist kehtivust.

61      Kuigi artikkel 119 on adresseeritud otseselt liikmesriikidele, pannes neile kohustuse tagada teatud tähtaja jooksul võrdse tasustamise põhimõtte kohaldamine ja rakendada seda ka edaspidi, ei välista liikmesriikide kohustus ühenduse pädevust antud küsimuses.

62      Ühenduse pädevus tuleneb asjaolust, et artikkel 119 on üks asutamislepingu teema „sotsiaalpoliitika” alla kuuluvaid eesmärke III jaotises, kusjuures see jaotis kuulub omakorda III osasse, mis on pühendatud „ühenduse poliitikale”.

63      Kuna artikkel 119 ei viita eraldi ülesannetele, mida ühendus sotsiaalpoliitika rakendamisel täitma peab, tuleb juhinduda asutamislepingu üldisest süsteemist ja vahenditest, mida see on kehtestanud, nagu need, mille näevad ette artiklid 100 ja 155 ning mõnel juhul ka artikkel 235.

64      Ükski ühenduse institutsioonide või siseriiklike asutuste poolt vastu võetud rakendussäte ei saa siiski kahjustada artikli 119 vahetut õigusmõju, nagu juba märgitud vastuses esimesele küsimusele.

65      Seetõttu tuleks teisele küsimusele vastata, et vanad liikmesriigid peavad artikli 119 kohaldamise täielikult tagama alates 1. jaanuarist 1962, mis on üleminekuperioodi teise etapi algus, ning uued liikmesriigid alates ühinemislepingu jõustumisest, st 1. jaanuarist 1973.

66      Liikmesriikide 30. detsembri 1961. aasta resolutsioon ei muutnud esimest tähtaega.

67      Nagu on märgitud vastuses esimesele küsimusele, ei kahjusta nõukogu direktiiv nr 75/117 artikli 119 vahetut õigusmõju ning selle direktiiviga määratud tähtaeg ei mõjuta EMÜ asutamislepingu artikliga 119 ja ühinemislepinguga kehtestatud tähtaegu.

68      Isegi valdkondades, kus artiklil 119 ei ole vahetut õigusmõju, ei saa seda sätet tõlgendada nii, et see annab ainupädevuse võrdse tasustamise põhimõtte rakendamisel siseriiklikule seadusandjale, sest vajalikus ulatuses on kõnealune rakendamine saavutatav ühenduse ja siseriiklike meetmete ühitamise teel.

 Käesoleva kohtuotsuse ajaline kehtivus

69      Iirimaa ja Ühendkuningriigi valitsus on juhtinud tähelepanu majanduslikele tagajärgedele, mis võivad tekkida, kui Euroopa Kohus tunnustab artikli 119 sätete vahetut õigusmõju, sest sellest seisukohast lähtudes võidakse paljudes majandusharudes esitada nõudeid, mis ulatuvad tagasi kuupäevani, millal see mõju kehtima hakkas.

70      Arvestades asjast huvitatud isikute suurt arvu, võib niisugustel ettevõtja jaoks ettenägematutel nõuetel olla tõsiseid tagajärgi tema finantsolukorrale, mis võib põhjustada isegi mõne ettevõtja pankroti.

71      Kuigi iga kohtuotsuse praktilised tagajärjed tuleb hoolega läbi kaaluda, ei saa siiski kahandada õiguse objektiivsust ega kahjustada selle rakendamist tulevikus nende mõjude tõttu, mille mingi kohtuotsus võib kaasa tuua minevikule.

72      Kuid pidades silmas mitme liikmesriigi käitumist ja komisjoni seisukohti, mis on korduvalt tehtud teatavaks asjassepuutuvatele ringkondadele, tuleb erandkorras võtta arvesse, et asjaomased isikud on pikema aja jooksul jätkanud tegevust, mis on artikliga 119 vastuolus, kuid ei ole veel keelatud nende siseriiklike õigusaktidega.

73      Asjaolu, et komisjon ei esitanud artikli 169 alusel asjaomaste liikmesriikide vastu kohustuste rikkumise hagi, hoolimata hoiatustest, süvendas ekslikku arvamust artikli 119 mõju kohta.

74      Neil asjaoludel tuleb tõdeda, et kuna ei ole teada, millisel üldisel tasemel oleks töötasud kehtestatud, teevad kõigi avalik-õiguslike ja eraõiguslike huvidega seotud õiguskindluse esmased kaalutlused põhimõtteliselt võimatuks varasemate perioodide töötasude küsimuse taasavamise.

75      Järelikult ei saa artikli 119 vahetule õigusmõjule tugineda nõuete puhul, mis puudutavad käesolevale kohtuotsusele eelnevaid tasustamisperioode, välja arvatud nende töötajate nõuded, kes esitasid juba varem kohtule hagiavalduse või sellega võrdväärse nõude.

 Kohtukulud

76      Euroopa Kohtule märkusi esitanud Euroopa Ühenduste Komisjoni kohtukulusid ei hüvitata.

77      Et põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus Cour du travail de Bruxelles’is poolelioleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus.

Esitatud põhjendustest lähtudes

EUROOPA KOHUS

vastuseks küsimustele, mis talle 23. aprilli 1975. aasta otsusega esitas Cour du travail de Bruxelles, otsustab:

1.      Artiklis 119 sätestatud meeste ja naiste võrdse tasustamise põhimõttele saab tugineda siseriiklikes kohtutes. Nendel kohtutel on kohustus tagada selle sättega üksikisikutele antud õiguste kaitse, eelkõige selliste diskrimineerimisvormide puhul, mis tulenevad otseselt õigusnormidest või kollektiivlepingutest, samuti juhul, kui mehed ja naised saavad ebavõrdset tasu võrdse töö eest, mida tehakse ühe ja sama avalik-õigusliku või eraõigusliku tööandja juures.

2.      Vanad liikmesriigid pidid tagama artikli 119 täieliku rakendamise alates 1. jaanuarist 1962, st alates üleminekuperioodi teise etapi algusest, ning uued liikmesriigid alates 1. jaanuarist 1973, st ühinemislepingu jõustumise kuupäevast. Liikmesriikide 30. detsembri 1961. aasta resolutsioonid ei muutnud esimest tähtaega.

3.      Nõukogu direktiiv nr 75/117 ei kahjusta artikli 119 vahetut õigusmõju ning selle direktiiviga kehtestatud tähtaeg ei muuda EMÜ asutamislepingu artiklis 119 ja ühinemislepingus kindlaks määratud tähtaegu.

4.      Isegi valdkondades, kus artiklil 119 ei ole vahetut õigusmõju, ei saa seda sätet tõlgendada nii, et see annab ainupädevuse võrdse tasustamise põhimõtte rakendamisel siseriiklikule seadusandjale, sest vajalikus ulatuses on kõnealune rakendamine saavutatav ühenduse ja siseriiklike meetmete ühitamise teel.

5.      Välja arvatud töötajate puhul, kes on juba varem esitanud hagiavalduse või sellega võrdväärse nõude, ei saa artikli 119 vahetule õigusmõjule tugineda nõuete puhul, mis puudutavad käesoleva kohtuotsuse kuupäevale eelnevaid tasustamisperioode.

Lecourt

Kutscher

O’Keeffe

Donner

 

      Mertens de Wilmars

Pescatore

 

      Sørensen

Kuulutatud avalikul kohtuistungil 8. aprillil 1976.

Kohtusekretär

 

      President

A. Van Houtte

 

      R. Lecourt


* Kohtumenetluse keel: prantsuse.