KOHTUJURISTI ETTEPANEK
PAOLO MENGOZZI
esitatud 4. oktoobril 2018(1)
Kohtuasi C‑557/17
Y.Z.,
Z.Z.,
Y.Y.,
Staatssecretaris van Veiligheid en Justitie
(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Raad van State (Madalmaade kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu))
Eelotsusetaotlus – Direktiiv 2003/86/EÜ – Perekonnaga taasühinemise õigus – Direktiiv 2003/109/EÜ – Pikaajalistest elanikest kolmandate riikide kodanike staatus – Elamisloa kehtetuks tunnistamine või staatuse kaotamine pettuse tõttu – Teadmatus
I. Sissejuhatus
1. Käesolevas kohtuasjas soovib Raad van State (Madalmaade kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu) oma esimese eelotsuse küsimusega teada, kas vastavalt nõukogu 22. septembri 2003. aasta direktiivile 2003/86/EÜ perekonna taasühinemise õiguse kohta(2) kolmanda riigi kodaniku pereliikmele perekonna taasühinemist taotleva isiku(3) esitatud valeandmete alusel antud elamisloa võib kehtetuks tunnistada, kui elamisloa omanik ei teadnud, et need andmed on valed. Sarnaselt sellega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus oma teise küsimusega kindlaks teha, kas pikaajalise elaniku staatuse – nagu see tuleneb nõukogu 25. novembri 2003. aasta direktiivist 2003/109/EÜ pikaajalistest elanikest kolmandate riikide kodanike staatuse kohta(4) – kaotamiseks on vaja, et selle staatusega isik oleks teadlik pettusest, et see staatus on saadud valeandmete alusel.
2. Nagu kohtujurist Elmer oma ettepanekus kohtuasjas Kol (C‑285/95, EU:C:1997:107, punkt 19) märkis, „tähendaks“ elamisloa saamiseks toime pandud pettuse heakskiitmine „premeerida etteheidetavat tegu, mis oleks teistele – heidutamise asemel – julgustuseks esitada välismaalaste küsimustega tegelevatele liikmesriikide ametiasutustele valeandmeid“. Samas ei olnud eelotsuse küsimustes viidatud elamislubade omanikud teadlikud, et lubade taotlemisel esitatud andmed olid valed. Seega kannatavad nad teise isiku toime pandud pettuse tagajärgede all.
3. Euroopa Kohtul on juba olnud võimalus võtta seisukoht selle tagajärgede kohta Türgi päritolu töötaja perekonnaliikmetele Euroopa Majandusühenduse ja Türgi vahelise assotsiatsioonilepinguga asutatud assotsiatsiooninõukogu 19. septembri 1980. aasta otsuse nr 1/80 assotsiatsiooni arengu kohta artikli 7 esimese lõigu esimesest taandest tulenevatele õigustele, kui kõnealune Türgi päritolu töötaja ise on oma elamisloa saanud pettuse teel(5). Siiski ei ole Euroopa Kohtult veel küsitud, kas juhul, kui võltsitud dokumente on ühelt poolt kasutatud elamisloa taotlemisel perekonna taasühinemiseks ja teiselt poolt, kui neid on kasutatud pikaajalise elaniku elamisloa saamiseks, võib need load pettuse tõttu tagasiulatuvalt kehtetuks tunnistada, kui nende omanikud ei olnud nimetatud dokumentide võltsitusest teadlikud. Käesolev kohtuasi annab niisiis Euroopa Kohtule võimaluse seda küsimust selgitada, mis omakorda nõuab pettuse ja pettuse kavatsuse seoste analüüsimist.
II. Õiguslik raamistik
A. Liidu õigus
4. Direktiivi 2003/86 artikli 16 lõike 2 punkt a sätestab:
„Liikmesriigid võivad perekonnaga taasühinemiseks nende territooriumile sisenemise ja seal elamise taotluse rahuldamata jätta või vajaduse korral pereliikme elamisloa tühistada või selle pikendamisest keelduda samuti siis, kui tõendatakse, et:
a) on kasutatud väära või eksitavat teavet, vale- või võltsdokumente, sooritatud pettusena kvalifitseeritav muu õiguserikkumine või kasutatud muid ebaseaduslikke vahendeid.“
5. Direktiivi 2003/86 artikli 17 kohaselt „[võtavad l]iikmesriigid […] elamislubade tühistamisel või nende pikendamisest keeldumisel […] asjakohaselt arvesse isiku peresuhete laadi ja kestust ning tema liikmesriigis elamise kestust, ning samuti pere-, kultuuri- ja ühiskonnasidemete olemasolu tema päritolumaaga“.
6. Direktiivi 2003/109 artikli 9 „Staatuse tühistamine või kaotamine“ lõike 1 punkt a sätestab:
„1. Pikaajalisel elanikul ei ole enam õigust pikaajalise elaniku staatusele järgmistel juhtudel:
a) tuvastatakse, et pikaajalise elaniku staatus on saadud pettuse teel“.
B. Madalmaade õigus
7. Direktiivi 2003/109 artikli 16 lõige 2 ja punkt a on üle võetud 2000. aasta välismaalaste seaduse (Vreemdelingenwet 2000; edaspidi „Vw 2000“) artikli 18 lõike 1 punktiga c koosmõjus sama seaduse artikliga 19. Vw 2000 artikli 18 lõike 1 algus ja punkt c on sõnastatud järgmiselt:
„Artiklis 14 nimetatud tähtajalise elamisloa pikendamise taotluse võib jätta rahuldamata, kui […] välismaalane on esitanud ebatäpseid andmeid või pole andmeid esitanud, kui need andmed oleksid kaasa toonud esimese loa taotluse või loa pikendamise taotluse rahuldamata jätmise“.
8. Vw 2000 artikkel 19 sätestab:
„[t]ähtajalise elamisloa võib kehtetuks tunnistada artikli 18 lõikes 1 toodud põhjustel, välja arvatud punktis b nimetatud juhul, […]“.
9. Vw 2000(6) artikli 20 lõike 1 kohaselt on
„[M]inistri pädevuses:
a) tähtajalise elamisloa andmise taotlus rahuldada, jätta rahuldamata või jätta see menetlusse võtmata;
b) tähtajatu elamisluba kehtetuks tunnistada […]“.
10. Vw 2000 artikli 21 lõiked 1 ja 3 sätestavad:
„1. „Direktiivi 2003/109 artikli 8 lõike 2 kohaselt võib tähtajatu elamisloa saamiseks või muutmiseks esitatud taotluse artikli 20 tähenduses rahuldamata jätta vaid siis, kui:
a) välismaalane ei ole artikli 8 tähenduses elanud vahetult enne asjaomase taotluse esitamist riigis seaduslikult ja pidevalt viie aasta jooksul;
[…]
d) välismaalasel ei ole sõltumatuid ja kestvaid piisavaid elatusvahendeid kas eraldi või ühiselt pereliikmega, kelle juures ta elab;
[…]
h) välismaalane on esitanud ebatäpseid andmeid või pole andmeid esitanud, kui need andmed oleksid kaasa toonud loa taotluse, loa muutmise taotluse või loa pikendamise taotluse rahuldamata jätmise;
[…]“.
III. Põhikohtuasi, eelotsuse küsimused ja menetlus Euroopa Kohtus
11. Kaebajale Y. Z. (edaspidi „isa“), kes on kolmanda riigi kodanik, on antud riigisisese õiguse kohaselt mitu elamisluba seoses tema väidetava tegevusega – mis osutus fiktiivseks(7) – ühe äriühingu juhina. Vaidlust ei ole selles, et isa sai need elamisload pettuse teel.
12. 31. jaanuaril 2002 anti kaebajale Z. Z. (edaspidi „poeg“), kes on sündinud 1991. aastal, ja kaebajale Y. Y. (edaspidi „ema“) – kes mõlemad on kolmanda riigi kodanikud – tavaline tähtajaline elamisluba direktiivi 2003/86(8) artikli 2 punkti d tähenduses (edaspidi „elamisluba perekonna taasühinemiseks“). 21. märtsi 2007. aasta otsuste alusel said ema ja poeg alates 18. oktoobrist 2006 tavalise tähtajatu elamisloa märkega „pikaajaline elanik – EL“ (edaspidi „pikaajalise elaniku elamisluba“) vastavalt direktiivi 2003/109 artiklitele 7 ja 8.
13. Staatssecretaris van Veiligheid en Justitie (Madalmaade julgeoleku- ja justiitsasjade riigisekretär, edaspidi „riigisekretär“) 29. jaanuari 2014. aasta otsustega tunnistati tagasiulatuvalt ühelt poolt kehtetuks emale ja pojale perekonna taasühinemiseks antud elamisload ja teiselt poolt tunnistati direktiivi 2003/109 artikli 9 lõike 1 punkti a alusel kehtetuks neile antud pikaajalised elamisload (edaspidi „29. jaanuari 2014. aasta kehtetuks tunnistamise otsused“). Ta tegi neile ettekirjutuse viivitamatult Madalmaadest lahkuda ja kohaldas nende suhtes sissesõidukeeldu. Elamislubade kehtetuks tunnistamise otsused olid põhjendatud asjaoluga, et need load oli emale ja pojale perekonna taasühinemiseks antud valeandmete alusel, mille oli esitanud isa väidetav tööandja tõendamaks, et isal on stabiilne, korrapärane ja piisav sissetulek, mis on nõutud direktiivi 2003/86 artikli 7 lõike 1 punktiga c. Ka ema ja poja pikaajalise elaniku elamisload olid saadud pettuse teel, kuna ühelt poolt olid need antud ebatäpse eelduse pinnalt, et ema ja poeg elavad perekonna taasühinemise õiguse alusel riigis seaduslikult, ning teiselt poolt olid ka võltsitud tõendid isa töö kohta esitatud eesmärgiga tõendada, et tal on stabiilne, korrapärane ja piisav sissetulek direktiivi 2003/109 artikli 5 lõike 1 punkti a tähenduses. Riigisekretäri sõnul ei olnud sellele küsimusele vastamisel, kas ema ja poja elamisload olid saadud pettuse teel, tähtsust asjaolul, kas nad olid kursis isa toime pandud pettusega või mitte ja kas nad teadsid, et need tõendid olid võltsitud. Tähtsust ei olnud ka sellel, et poeg, kes oli nende elamislubade taotlemise ajal alaealine, ei ole nendele taotlustele ise alla kirjutanud.
14. 4. mai 2015. aasta otsusega tunnistas riigisekretär 29. jaanuari 2014. aasta otsuste peale esitatud vaided põhjendatuks. Rechtbank Den Haag, zittingsplaats Amsterdam (Haagi esimese astme kohus, Amsterdami kohtumaja, Madalmaad) oma 31. mai 2016. aasta otsusega tühistas need otsused osaliselt ja osaliselt kinnitas need. Isa, ema, poeg ja riigisekretär esitasid selle kohtuotsuse peale apellatsioonkaebuse Raad van Statele (Madalmaade kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu).
15. Isa, ema ja poja sõnul ei võtnud Rechtbank Den Haag, zittingsplaats Amsterdam (Haagi esimese astme kohus, Amsterdami kohtumaja) arvesse asjaolu, et mitte ühelgi ajahetkel pole ei ema ega poeg ise pettusi toime pannud. Veel leiavad nad, et liidu õigusega tagatud õiguskindluse põhimõte keelab pikaajalise elaniku elamisluba kehtetuks tunnistada. Nad viitavad sealjuures 18. detsembri 2008. aasta kohtuotsusele Altun (C‑337/07, EU:C:2008:744).
16. Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et direktiivi 2003/86 artikli 16 lõike 2 punkti a ja direktiivi 2003/109 artikli 9 lõike 1 punkti a sõnastust arvestades näib olevat tähtsusetu, kes pettust kasutas. Samas rõhutab ta ühelt poolt, et direktiivi 2003/86 artikli 16 lõike 2 punktis a toodud väljendid „väär või eksitav teave“ ja „sooritatud pettus“ ning direktiivi 2003/109 artikli 9 lõike 1 punktis a toodud väljend „pettuse teel“ näitavad, et teataval määral peab olema tegemist eksimusse viimise või pettusega. Teiselt poolt täheldab ta, et 2. juuli 2009. aasta teatises Euroopa Parlamendile ja nõukogule: suunised direktiivi 2004/38/EÜ (mis käsitleb Euroopa Liidu kodanike ja nende pereliikmete õigust liikuda ja elada vabalt liikmesriikide territooriumil) ülevõtmise ja kohaldamise parandamiseks (edaspidi „direktiivi 2004/38 kohaldamise suunised“)(9) on mõiste „pettus“ defineeritud kui „tahtlik tegevus või võte, mille eesmärk on saada direktiivist tulenev õigus liikuda vabalt liikmesriiki ja seal elada“. Euroopa Kohtu praktikas ei ole selle kohtu sõnul aga mõiste „pettus“ tõlgendamiseks piisavalt juhiseid.
17. Nendel asjaoludel otsustas Raad van State (Madalmaade kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:
„1. Kas [direktiivi 2003/86] artikli 16 lõike 2 algust ja punkti a tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus perekonna taasühinemise raames antud elamisloa kehtetuks tunnistamine, kui see elamisluba saadi valeandmete alusel, kuid pereliige ei teadnud, et need andmed olid valed?
2. Kas [direktiivi 2003/109] artikli 9 lõike 1 punkti a tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus pikaajalise elaniku staatuse kehtetuks tunnistamine, kui see staatus saadi valeandmete alusel, kuid pikaajaline elanik ei teadnud, et need andmed olid valed?“
IV. Analüüs
A. Direktiivi 2003/86 artikli 16 lõike 2 punkti a tõlgendamine
18. Oma esimese küsimusega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas emale ja pojale perekonna taasühinemiseks antud elamislubade kehtetuks tunnistamiseks on direktiivi 2003/86 artikli 16 lõike 2 punkti a kohaselt oluline teada, kas need isikud olid teadlikud, et tõendid isa töö kohta olid võltsitud(10).
19. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei saa õigussubjektid pettuse või kuritarvituse eesmärgil tugineda liidu õigusnormidele(11). See põhimõte, mida Euroopa Kohus on erinevate valdkondade kohta korduvalt kinnitanud, on üks liidu õiguse üldpõhimõte, mida tuleb järgida, olenemata sellest, kas see on liidu või liikmesriigi õigusaktidega rakendatud(12). Euroopa Kohtu praktika kohaselt on kuritarvituse või pettuse tõttu õiguse või soodustuse andmisest keeldumine lihtsalt selle tuvastamise tagajärg, et pettuse või õiguse kuritarvitamise korral soodustuse saamiseks vajalikud tingimused ei olnud tegelikult täidetud, ning seetõttu ei nõua keeldumine konkreetset õiguslikku alust(13). Euroopa Kohus näib seda kohtupraktikat kohaldavat nii pettuse kui ka kuritarvitamise juhtudele(14). Igal konkreetsel juhul võivad liikmesriikide kohtud objektiivsetele asjaoludele tuginedes arvesse võtta asjaomaste isikute kuritarvitust või pettust, et keelduda vajaduse korral kohaldamast nende suhtes soodsaid liidu õigusnorme, millele tuginetakse, tingimusel et sellise käitumise hindamisel võetakse arvesse eesmärke, mida asjaomaste õigusnormidega püütakse saavutada(15).
20. Seda üldist pettuse ja kuritarvitamise keelu põhimõtet kohaldatakse ka seadusliku sisserände valdkonnas. Komisjoni teatisest nõukogule ja Euroopa Parlamendile suuniste kohta perekonna taasühinemise õigust käsitleva direktiivi 2003/86/EÜ kohaldamiseks (edaspidi „direktiivi 2003/86 kohaldamise suunised“)(16) tuleneb, et „on hädavajalik võtta meetmed […] direktiiviga [2003/86] antud õiguste kuritarvitamise ja pettuse vastu võitlemiseks. Nii ühiskonna kui ka põhjendatud taotluste esitajate huvides soovitab komisjon liikmesriikidel võtta rangeid meetmeid kooskõlas artikli 16 lõikes 2 ja artikli 16 lõikes 4 sätetega“.
21. 6. veebruari 2018. aasta kohtuotsuses Altun jt (C‑359/16, EU:C:2018:63, punktid 50–53) täpsustas Euroopa Kohus, et „pettuse toimepanemise [saab] tuvastada üksteisega kooskõlas olevate kaudsete tõendite kogumi alusel, millest nähtub, et täidetud on nii objektiivne kui ka subjektiivne tunnus“(17). Koosseisu objektiivne tunnus on, et liidu õiguses ette nähtud soodustuse saamiseks vajalikud tingimused ei ole täidetud(18). Koosseisu subjektiivne tunnus vastab isiku tahtele hoida kõrvale või vältida neid tingimusi, mis on kehtivates õigusnormides kõnealuse eelise saamiseks ette nähtud(19). Saamine pettuse teel võib seega tuleneda „tahtlikust teost“, nagu tegelikkusele mittevastavate faktide esitamine, või „tahtlikust tegevusetusest“, nagu asjasse puutuva teabe varjamine eesmärgiga hoida kõrvale vaidlusaluste õigusnormide kohaldamise tingimuste täitmisest(20).
22. Just seda kohtupraktikat arvestades tuleb kontrollida, kas põhikohtuasja asjaoludel on pettuse koosseis täidetud.
23. Eelotsusetaotlusest ilmneb, et võltsitud dokumente kasutati perekonna taasühinemise taotluse esitamisel tõendusmaterjalina(21) selle kohta, et direktiivi 2003/86 artikli 7 lõike 1 punktis c toodud stabiilse, korrapärase ja piisava sissetuleku olemasolu tingimus on täidetud. Kui neil asjaoludel peaks ilmnema, et nimetatud dokumentide puudumisel polnud selles sättes ette nähtud tingimus täidetud, siis on pettuse tuvastamiseks vajalik objektiivne koosseisutunnus, nagu see on määratletud 6. veebruari 2018. aasta kohtuotsuses Altun jt (C‑359/16, EU:C:2018:63), olemas. Osundan sellega seoses 6. detsembri 2012. aasta kohtuotsusele O jt (C‑356/11 ja C‑357/11, EU:C:2012:776, punkt 72), milles Euroopa Kohus täpsustas, et põhimõtteliselt on see perekonna taasühinemist taotleva isiku sissetulek, mille hindamist direktiivis 2003/86 taasühinemise taotluste puhul nõutakse, mitte selle kolmanda riigi kodaniku sissetulek, kelle jaoks elamisluba taotletakse. Nagu Euroopa Komisjon direktiivi 2003/86 kohaldamise suunistes, olen ka mina seisukohal, et väljendit „põhimõtteliselt“ kasutades peab Euroopa Kohus silmas vähemalt seda, et reeglist, mille kohaselt tuleb arvesse võtta perekonna taasühinemist taotleva isiku sissetulekut, võib teatavatel juhtudel teha erandeid, kui need on põhjendatud eriliste asjaoludega(22).
24. Mis puutub pettuse tuvastamiseks vajalikku subjektiivsesse koosseisutunnusesse, siis põhikohtuasja asjaoludele kohaldatavas 6. veebruari 2018. aasta kohtuotsuses Altun jt (C‑359/16, EU:C:2018:63, punkt 52) toodud määratluse kohaselt vastab see isiku tahtele perekonna taasühinemiseks elamisloa andmise tingimustest kõrvale hoida või neid vältida, et saada elamisloast tulenev eelis. Sellest määratlusest tuleneb, et seda koosseisutunnust tuleb hinnata, lähtudes isikust, kes soovib saada liidu õigusnormidest tulenevat eelist. põhikohtuasja asjaoludel peab see hinnang seega puudutama isikut, kes esitas perekonna taasühinemise taotluse.
25. Asjaolu, et direktiivi 2003/86 artikli 16 punkti a sõnastus on koostatud passiivses vormis („on kasutatud vale- või võltsdokumente“ ja „sooritatud pettusena“), ei tähenda siinkohal seda – mida arvavad eelotsusetaotluse esitanud kohus, Euroopa Komisjon ja Poola valitsus –, et ei ole tähtis, kes pettust kasutas. Minu hinnangul on selline sõnastus tingitud sellest, et direktiivi 2003/86 artikli 5 lõike 1 kohaselt võivad liikmesriigid otsustada, et perekonna taasühinemise taotluse võib esitada kas taasühinemist taotlev isik või tema pereliige.
26. Põhikohtuasja menetluses näib aga, et perekonna taasühinemise taotluse esitas isa taasühinemist taotleva isikuna. Kui see on tõesti nii, siis on pettuse subjektiivne koosseisutunnus olemas, kuna isa oli nende dokumentide võltsitusest teadlik, mille ta perekonna taasühinemise taotluse põhjenduseks esitas.
27. Samas juhin tähelepanu, et kui direktiivi 2003/86 artikli 16 lõike 2 punkti a tähenduses pettus on tõendatud, siis tuleb liikmesriigi pädevatel asutustel enne otsustamist, kas elamisluba kehtetuks tunnistada või teha ettekirjutus taasühinemist taotleva isiku või tema pereliikmete riigist välja saatmiseks, viia läbi direktiivi artikli 17 kohane hindamine(23). See artikkel paneb liikmesriikidele eelkõige kohustuse „[võtta] asjakohaselt arvesse isiku peresuhete laadi ja kestust ning tema liikmesriigis elamise kestust, ning samuti pere-, kultuuri- ja ühiskonnasidemete olemasolu tema päritolumaaga“(24).
28. Siinkohal tuleb tõdeda, et Euroopa Kohtu praktikast tuleneb, et direktiivi 2003/86 artikkel 17 nõuab perekonna taasühinemise taotluste individuaalset hindamist(25) ning et pädevatel asutustel tuleb direktiivi 2003/86 kohaldamisel ja perekonna taasühinemiseks antud elamislubade kehtetuks tunnistamise otsuste tegemisel hinnata kõiki kaalul olevaid huve tasakaalustatult ja mõistlikult(26). Selline kehtetuks tunnistamine ei saa seega toimuda automaatselt.
29. Eelotsusetaotluse esitanud kohus ei esita küsimust seoses direktiivi 2003/86 artikli 17 alusel toimuva hindamisega ega seoses ema ja poja suhtes kohaldatud väljasaatmismeetme õiguspärasusega. Seega piirdun ma kahe järgneva märkusega.
30. Esiteks tuleb asjaolu, et ema ja poeg ei ole pettuse eest isiklikult vastutavad, kuid kannatavad selle tagajärgede all, minu arvates direktiivi 2003/86 artikli 17 kohaselt läbiviidava hindamise raames nõuetekohaselt arvesse võtta. Nimelt kohustab see säte tagama, et liikmesriikide pädevate asutuste kavandatavad elamisloa kehtetuks tunnistamise ja väljasaatmise meetmed oleksid proportsionaalsed, mida tuleb hinnata juhtumi kõigi faktiliste ja isiklike asjaolude põhjal(27).
31. Teiseks tuleneb direktiivi 2003/86 põhjendusest 2, et direktiiv austab põhiõigusi ja peab kinni Euroopa Liidu põhiõiguste hartas tunnustatud põhimõtetest. Põhiõiguste harta artiklis 7, mis sisaldab õigusi, mis vastavad EIÕK artikli 8 lõikega 1 tagatud õigustele, on tunnustatud õigust sellele, et austataks era‑ ja perekonnaelu(28). Direktiivi 2003/86 artikli 17 kohane hindamine tuleb aga läbi viia, võttes ühelt poolt arvesse perekonna taasühinemiseks elamisloa saanud isiku asjaomases liikmesriigis „elamise kestust“(29) ja teiselt poolt tema „pere-, kultuuri- ja ühiskonnasidemete olemasolu tema päritolumaaga“(30).
32. Asjasse puutuvate huvide kaalumisel arvesse võetav riigis elamise kestus lähtub eeldusest, et mida kauem on isik elanud konkreetses riigis, seda tugevamad on tema sidemed selle riigiga ja seda nõrgemad tema sidemed oma päritoluriigiga(31). Selles kontekstis tuleks eelkõige arvesse võtta selliste kolmandate riikide kodanike erilist olukorda, kes on elanud suurema osa oma elust asjaomases liikmesriigis, on seal üles kasvatatud ja on seal saanud hariduse(32). Pere-, kultuuri- ja ühiskonnasidemete olemasolu nende päritolumaaga hinnatakse aga selliste asjaolude alusel nagu eelkõige lähisugulaste olemasolu selles riigis, reisid sellesse riiki või seal elamise perioodid või ka nimetatud riigi kohaliku keele oskus(33).
33. Põhikohtuasjas aga ilmneb eelotsusetaotlusest, et perekonna taasühinemist taotlev isik elab Madalmaades üle 17 aasta ning ema ja poeg enam kui 16 aastat, kusjuures poeg oli vaid 11aastane, kui ta Madalmaadesse saabus(34). Seega ei saa välistada, et selle aja jooksul on ta loonud tugevad sidemed Madalmaadega ning sidemed tema päritoluriigiga seevastu on praegu peaaegu olematud või vähemalt väga nõrgad. Neil asjaoludel ei saa välistada, et perekonna taasühinemiseks antud elamisloa kehtetuks tunnistamise ja võimaliku väljasaatmise tagajärjed oleksid ülemäära rasked või ebaproportsionaalsed.
34. Kõigist eeltoodud kaalutlustest lähtudes tuleb esimesele eelotsuse küsimusele vastata, et direktiivi 2003/86 artikli 16 lõike 2 punkti a tuleb tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus tunnistada kehtetuks perekonna taasühinemise raames sellest tuleneva õiguse alusel antud elamisluba, mis on saadud valeandmete alusel, kui perekonna taasühinemise taotluse esitanud isiku puhul on tõendatud tahe hoida kõrvale selle loa andmiseks ette nähtud tingimustest või neid vältida; see on nii isegi juhul, kui loa omanik ei teadnud, et need andmed olid valed. Enne sellist kehtetuks tunnistamist tuleb liikmesriikide pädevatel asutustel direktiivi 2003/86 artikli 17 kohaselt hinnata kõiki kaalul olevaid huve ja anda see hinnang, arvestades kõiki asjas tähtsust omavaid asjaolusid, sealhulgas asjaolu, et elamisloa omanik ise ei pannud loa saamisele kaasa aidanud pettust toime ega olnud sellest teadlik.
B. Direktiivi 2003/109 artikli 9 lõike 1 punkti a tõlgendamine
35. Oma teise küsimusega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus Euroopa Kohtul sisuliselt selgitada, kas direktiivi 2003/109 artikli 9 lõike 1 punkti a tuleb tõlgendada nii, et sellega on põhikohtuasja asjaoludel vastuolus ema ja poja pikaajalise elaniku staatuse kehtetuks tunnistamine(35).
36. Täpsemalt soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus kindlaks teha, kas asjaolu, et poeg ja ema ei olnud nimetatud staatuse taotluse põhjenduseks isa töö kohta esitatud tõendite võltsitusest teadlikud, oleks tulnud arvesse võtta, kui riigisekretär tegi 29. jaanuaril 2014 kehtetuks tunnistamise otsused.
37. Nagu direktiivi 2003/109 põhjenduses 2 märgitud, on direktiivi eesmärk viia ellu Tamperes 15. ja 16. oktoobril 1999 erakorralisel istungil Euroopa Ülemkogu tehtud avaldus, et „kolmandate riikide kodanike õiguslikku seisundit tuleks lähendada liikmesriikide kodanike omale ning et isikule, kes on teatud kindlaksmääratud aja jooksul liikmesriigis seaduslikult elanud ja kellel on pikaajaline elamisluba, tuleks selles liikmesriigis anda kogum ühtseid õigusi, mis on võimalikult lähedased EL kodanike õigustele“. Liikmesriikides pikaajaliselt elavate kolmandate riikide kodanike integratsioon on direktiivi 2003/109 peaeesmärk, nagu ilmneb eelkõige direktiivi põhjendustest 4, 6 ja 12(36). Selle eesmärgi saavutamiseks tagab direktiiv 2003/109 nendele kolmandate riikide kodanikele, kes on saanud pikaajalise elaniku staatuse, vastuvõtva liikmesriigi territooriumil nimetatud direktiivi artikli 11 lõike 1 punktides a–h nimetatud valdkondades võrdse kohtlemise asjaomase liikmesriigi kodanikega.
38. Nagu Euroopa Kohus märkis 24. aprilli 2012. aasta kohtuotsuse Kamberaj (C‑571/10, EU:C:2012:233) punktides 66 ja 67, näeb direktiivis 2003/109 kehtestatud süsteem selle direktiivi alusel antava pikaajalise elaniku staatuse saamiseks ette erikorra ja täpsed tingimused. Nii näeb direktiivi artikkel 4 ette, et liikmesriigid annavad pikaajalise elaniku staatuse kolmanda riigi kodanikele, kes on nende territooriumil elanud seaduslikult ja pidevalt viie aasta jooksul vahetult enne asjaomase taotluse esitamist(37); direktiivi artikli 5 kohaselt on pikaajalise elaniku staatuse saamise eelduseks, et seda staatust taotlev kolmanda riigi kodanik tõendab, et tal on piisavad elatusvahendid ja ravikindlustus; lõpuks täpsustab direktiivi artikkel 7, milliseid menetlusnõudeid tuleb täita.
39. Direktiivi 2003/109 artikli 9 lõike 1 punkt a „Staatuse tühistamine või kaotamine“ sätestab, et pikaajalise elaniku staatus kaotatakse, kui on tuvastatud, et see staatus on saadud pettuse teel(38).
40. Miski selle artikli sõnastuses ei viita konkreetselt sellele, et mõiste „pettus“ eeldaks tahtlikkuse elementi.
41. Kuid nagu ma mainisin käesoleva ettepaneku punktides 21–22, eeldab pettuse tuvastamine – 6. veebruari 2018. aasta kohtuotsuse Altun jt (C‑359/16, EU:C:2018:63, punkt 50) kohaselt – kontrollimist, et on olemas üksteisega kooskõlas olevate kaudsete tõendite kogum, millest nähtub, et täidetud on nii objektiivne kui ka subjektiivne koosseis. Seega võib pikaajalise elaniku elamisloa taotluse esitanud kolmanda riigi kodaniku poolt materiaalselt ja tahtlikult toime pandud teo eest karistada.
42. Asjaolu – mida rõhutab komisjon –, et pikaajalise elaniku staatuse andmisel on olulised tagajärjed, sealhulgas viibimisele teistes liikmesriikides(39), ei sea kahtluse alla vajadust teha pettuse tuvastamiseks kindlaks selle staatuse taotleja tahtlus kehtivatest õigusnormidest kõrvale hiilida. Lisan, et vastupidi direktiivi 2003/86 artikli 16 lõike 2 punktile a, mis hõlmab kehtetuks tunnistamise põhjuste hulgas lihtsalt „väära või eksitavat teabe“ või „vale- või võltsdokumentide“ kasutamist, on direktiivi 2003/109 artikli 9 lõike 1 punktis a nimetatud vaid „pettuse teel“ saamist. Direktiivi 2003/86 artikli 16 lõikele 2 antavast tõlgendusest sõltumata väljendub selles minu meelest seadusandja tahe piirata artikli 9 lõike 1 punktis a viidatud pikaajalise elaniku staatuse kaotamist vaid juhtudele, mil on tõendatud pettuse kavatsus. Rõhutan siinkohal veel, et pikaajalise elaniku staatuse andmine eeldab huvitatud isiku kõrget integratsiooni taset(40) ja isiklikku pühendumust(41) vastuvõtvas liikmesriigis, millega on minu meelest vastuolus nimetatud staatuse kehtetuks tunnistamise tingimuste ülemäära lai tõlgendus.
43. Kui pereliikmetele perekonna taasühinemiseks antav õigus riiki siseneda ja seal elada tulenevad taasühinemist taotleva isiku õigusest, siis direktiivi 2003/109 kohane pikaajalise elaniku staatus on individuaalne õigus, mille saamiseks esitab huvitatud isik ise enda nimel taotluse. See vahetegemine peaks nimetatud staatuse puhul seda enam ajendama tagasi lükkama komisjoni poolt kohtuistungil kaitstud argumenti, mis tugineb põhimõttele „fraus omnia corrumpit“, millest lähtudes saab nimetatud staatuse kehtetuks tunnistamisel omistada kolmanda isiku toime pandud pettusele otsustava tähtsuse. Selle argumendiga on tugevas vastuolus Euroopa Kohtu tava kaitsta isikute individuaalseid õigusi.
44. Mis põhikohtuasjas puutub pettuse tuvastamiseks vajalikku objektiivsesse koosseisu, siis ilmneb eelotsusetaotlusest, et emal ja pojal ei ole iseseisvalt stabiilset, korrapärast ja piisavat sissetulekut direktiivi 2003/109 artikli 5 lõike 1 punkti a tähenduses(42). Nagu eelotsusetaotluse esitanud kohus rõhutab, siis tulenevalt sellest, et ema ja poja elamisload perekonna taasühinemiseks olid saadud võltsdokumentide alusel, ei olnud direktiivi 2003/109 artikli 4 lõikes 1 sätestatud seadusliku riigis elamise tingimus pikaajalise elaniku staatuse taotluse esitamise ajal põhimõtteliselt täidetud. Sellest järeldub, et ema ja poja puhul ei olnud selles direktiivis ette nähtud tingimused täidetud ja seega on pettuse tuvastamiseks vajalik objektiivne koosseisutunnus, nagu see on määratletud 6. veebruari 2018. aasta kohtuotsuses Altun jt (C‑359/16, EU:C:2018:63, punkt 51), olemas.
45. Mis puutub pettuse tuvastamiseks vajalikku subjektiivsesse koosseisutunnusesse, siis põhikohtuasja asjaoludele kohaldatavas 6. veebruari 2018. aasta kohtuotsuses Altun jt (C‑359/16, EU:C:2018:63, punkt 52) toodud määratluse kohaselt vastab see taotleja tahtele pikaajalise elaniku staatuse andmise tingimustest kõrvale hoida või neid vältida, et saada sellest staatusest tulenev eelis. Seega juba ainuüksi see, kui ema ja poeg olnuks isa toime pandud pettusest teadlikud, ja nende kavatsus sellest kasu saada oleksid olnud aluseks pettuse teel saamisele direktiivi 2003/109 artikli 9 lõike 1 punkti c tähenduses. Eelotsusetaotluse esitanud kohus täpsustab, et ema ja poeg ei olnud teadlikud, et need tõendid, mille nad isa töö kohta esitasid – tõendamaks, et nad on täitnud direktiivi 2003/109 artikli 5 lõike 1 punktis a ette nähtud tingimuse –, olid võltsitud. Järelikult ei ilmne põhikohtuasjas, et ema ja poeg oleks tahtlikult üritanud sellest tingimusest kõrvale hoida. Eelotsusetaotluse esitanud kohtul tuleb siiski kontrollida, kas see tõepoolest on nii.
46. Kui see tingimus saab kontrollitud, siis tuleb sellest tulenevalt, et emal ja pojal puudus tahtlus pikaajalise elaniku staatuse andmiseks vajalike tingimuste täitmisest kõrvale hoida, pettuse olemasolu välistada.
47. Siinkohal on oluline märkida, et a posteriori tuvastamist, et pikaajalise elaniku staatuse andmise tingimused pole täidetud, ei ole selle staatuse kehtetuks tunnistamise või kaotamise põhjuste hulgas – mis on direktiivi 2003/109 artiklis 9 loetletud ammendavalt – nimetatud. Vastavalt selle direktiivi artikli 8 lõikele 1 „[on p]ikaajalise elaniku elamisluba […] alaline, kui artiklis 9 ei ole ette nähtud teisiti“, mis tähendab, et väljaspool selles artiklis ammendavalt loetletud juhtumeid(43) ei saa nimetatud staatust kaotada või kehtetuks tunnistada(44). Nagu nähtub direktiivi 2003/109 ettevalmistavatest materjalidest, peab pikaajalise elaniku staatus andma selle saajale maksimaalse õiguskindluse(45).
48. Euroopa Kohus kinnitas küll tõesti 17. juuli 2014. aasta kohtuotsuses Tahir (C‑469/13, EU:C:2014:2094, punktid 30 ja 34), et direktiivi 2003/109 artikli 4 lõikes 1 sätestatud tingimus, mille kohaselt peab isik olema asjaomase liikmesriigi territooriumil elanud seaduslikult ja pidevalt viie aasta jooksul vahetult enne asjaomase taotluse esitamist, on vältimatu tingimus selles direktiivis ette nähtud pikaajalise elaniku staatuse saamiseks. Samas puudutab see kohtuotsus vaid pikaajalise elaniku staatuse taotluse rahuldamata jätmist. Selles kohtuotsuses ei ole täpsustatud, et nimetatud tingimuse täitmata jätmise tuvastamine a posteriori tooks kaasa pikaajalise elaniku staatuse kaotamise.
49. Sellest järeldub, et kui pettust ei tuvastatud, siis puudus direktiivis 2003/109 ette nähtud õiguslik alus ema ja poja pikaajalise elaniku staatust kehtetuks tunnistada.
50. Kõigist eeltoodud kaalutlustest tuleneb, et direktiivi 2003/109 artikli 9 lõike 1 punkti a tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus pikaajalise elaniku staatuse kehtetuks tunnistamine, kui selle staatuse saanud isik ei olnud teadlik, et andmed, mille ta oma taotluse põhjenduseks esitas ning mille alusel nimetatud staatus oli antud, olid valed.
V. Kokkuvõte
51. Kõiki eelnevaid kaalutlusi arvesse võttes teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Raad van State (Madalmaade kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu) eelotsuse küsimustele järgmiselt:
1. Nõukogu 22. septembri 2003. aasta direktiivi 2003/86/EÜ perekonna taasühinemise õiguse kohta artikli 16 lõike 2 punkti a tuleb tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus tunnistada kehtetuks perekonna taasühinemise raames antud elamisluba, mis on saadud valeandmete alusel, kui perekonna taasühinemise taotluse esitanud isiku puhul on tõendatud tahe hoida kõrvale selle loa andmiseks ette nähtud tingimustest või neid vältida; see on nii isegi juhul, kui loa omanik ei teadnud, et need andmed olid valed. Enne sellist kehtetuks tunnistamist tuleb liikmesriikide pädevatel asutustel direktiivi 2003/86 artikli 17 kohaselt hinnata kõiki kaalul olevaid huve ja anda hinnang, arvestades kõiki asjas tähtsust omavaid asjaolusid, sealhulgas asjaolu, et elamisloa omanik ise ei pannud loa saamisele kaasa aidanud pettust toime ega olnud sellest teadlik.
2. Nõukogu 25. novembri 2003. aasta direktiivi 2003/109/EÜ pikaajalistest elanikest kolmandate riikide kodanike staatuse kohta artikli 9 lõike 1 punkti a tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus pikaajalise elaniku staatuse kehtetuks tunnistamine, kui selle staatuse saanud isik ei olnud teadlik, et andmed, mille ta oma taotluse põhjenduseks esitas ning mille alusel nimetatud staatus oli antud, olid valed.