Kohtuasi C‑51/17

OTP Bank Nyrt.
ja
OTP Faktoring Követeléskezelő Zrt.

versus

Teréz Ilyés
ja
Emil Kiss

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Fővárosi Ítélőtábla)

Eelotsusetaotlus – Tarbijakaitse – Ebaõiglased tingimused – Direktiiv 93/13/EMÜ – Kohaldamisala – Artikli 1 lõige 2 – Kohustuslikud õigus- või haldusnormid – Artikli 3 lõige 1 – Mõiste „lepingutingimus, mille suhtes ei ole eraldi kokku lepitud“ – Tingimus, mis on riigi seadusandja sekkumise tõttu lepingusse lisatud pärast selle sõlmimist – Artikli 4 lõige 2 – Lihtsas ja arusaadavas keeles koostatud tingimus – Artikli 6 lõige 1 – Tingimuse ebaõiglase laadi omaalgatuslik kontroll liikmesriigi kohtu poolt – Välisvaluutas nomineeritud laenuleping, mis on sõlmitud teenuseosutaja ja tarbija vahel

Kokkuvõte – Euroopa Kohtu (teine koda) 20. septembri 2018. aasta otsus

1.        Tarbijakaitse – Ebaõiglased tingimused tarbijalepingutes – Direktiiv 93/13 – Ebaõiglane tingimus artikli 3 tähenduses – Lepingutingimus, mille suhtes ei ole eraldi kokku lepitud – Mõiste – Lepingutingimus, mida on muudetud riigisisese sättega, mis võeti vastu pärast lepingu sõlmimist ja mille eesmärk on asendada tühine lepingutingimus – Hõlmamine

(Nõukogu direktiiv 93/13, artikli 3 lõige 1)

2.        Tarbijakaitse – Ebaõiglased tingimused tarbijalepingutes – Direktiiv 93/13 – Kohaldamisala – Erand tingimuste puhul, mis põhinevad siduvatel õigusnormidel – Vahetuskurssi kehtestav lepingutingimus, mis lisati pärast lepingu sõlmimist ja mille eesmärk on asendada selle lepingu tühine tingimus – Direktiivi kohaldamatus – Vahetuskursi riski puudutav lepingutingimus, mida ei hõlma õigus- ja haldusnormid – Direktiivi kohaldatavus

(Nõukogu direktiiv 93/13, artikli 1 lõige 2)

3.        Tarbijakaitse – Ebaõiglased tingimused tarbijalepingutes – Direktiiv 93/13 – Kohaldamisala – Tingimused, mis määratlevad lepingu põhiobjekti või puudutavad hinna ja tasu vastavust vastutehinguna pakutavatele teenustele või kaupadele – Välisvaluutas nomineeritud laenulepingusse lisatud tingimus, mis puudutab vahetuskursi riski – Hõlmamine – Tingimused – Arusaadavuse ja läbipaistvuse nõuete täitmise kohustus – Nõutav teavitamise tase – Ulatus

(Nõukogu direktiiv 93/13, artikli 4 lõige 2)

4.        Tarbijakaitse – Ebaõiglased tingimused tarbijalepingutes – Direktiiv 93/13 – Kohaldamisala – Tingimused, mis määratlevad lepingu põhiobjekti või puudutavad hinna ja tasu vastavust vastutehinguna pakutavatele teenustele või kaupadele – Välisvaluutas nomineeritud laenulepingusse lisatud tingimus, mis puudutab vahetuskursi riski – Hõlmamine – Tingimused – Arusaadavuse ja läbipaistvuse nõuete täitmise kohustus – Selle kohustuse täitmise hindamiseks arvesse võetav hetk – Lepingu sõlmimine – Riigi seadusandja poolt teatud lepingusätete hilisema tühistamise mõju – Puudumine

(Nõukogu direktiiv 93/13, artikli 4 lõige 2)

5.        Tarbijakaitse – Ebaõiglased tingimused tarbijalepingutes – Direktiiv 93/13 – Liikmesriigi kohtu kohustus hinnata omal algatusel, kas talle läbivaatamiseks esitatud lepingus sisalduv tingimus on ebaõiglane – Ulatus

(Nõukogu direktiiv 93/13, artikli 6 lõige 1 ja artikli 7 lõige 1)

1.      Nõukogu 5. aprilli 1993. aasta direktiivi 93/13/EMÜ ebaõiglaste lepingutingimuste kohta tarbijalepingutes artikli 3 lõikes 1 esitatud mõistet „lepingutingimus, mille suhtes ei ole eraldi kokku lepitud“ tuleb tõlgendada nii, et sellega peetakse muu hulgas silmas lepingutingimust, mida on muudetud liikmesriigi kohustusliku õigusnormiga, mis on vastu võetud pärast tarbijaga laenulepingu sõlmimist, et asendada selles lepingus sisalduvat tühist tingimust.

Siinses juhtumis ilmneb asjaolust, et põhikohtuasjas vaidluse all olevad tingimused on kehtestatud riigi seadusandja poolt, et lepingupooled ei ole nendes eraldi kokku leppinud.

(Vt punktid 48, 49, resolutsiooni punkt 1)

2.      Direktiivi 93/13 artikli 1 lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et direktiivi kohaldamisala ei hõlma lepingutingimusi, mis põhinevad kohustuslikel riigisisestel sätetel, mis on vastu võetud pärast tarbijaga laenulepingu sõlmimist ja mille eesmärk on asendada nimetatud lepingu mingi tühiseks osutunud tingimus, kehtestades riigi keskpanga poolt määratud ametliku vahetuskursi. Selle kohta on Euroopa Kohus juba märkinud, et direktiivi 93/13 artikli 1 lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et seda direktiivi ei kohaldata neile müüja või teenuste osutaja ja tarbija vahel sõlmitud lepingute tingimustele, mis on määratletud liikmesriigi õigusnormides (vt selle kohta 7. detsembri 2017. aasta kohtumäärus Woonhaven Antwerpen, C‑446/17, ei avaldata, EU:C:2017:954, punkt 31).

Siiski ei ole vahetuskursi riski puudutav lepingutingimus, nagu on käsitletud põhikohtuasjas, sellest kohaldamisalast nimetatud sätte alusel välistatud. Nimelt, nagu meenutati käesoleva kohtuotsuse punktis 54, tuleb direktiivi 93/13 artikli 1 lõiget 2 tõlgendada kitsalt. Niisiis asjaolu, et teatud lepingutingimused, mis põhinevad õigusnormidel, jäävad kõnealuse direktiivi kohaldamisalast välja, ei tähenda, et liikmesriigi kohus ei saaks selle direktiivi alusel hinnata samas lepingus sisalduvate muude tingimuste kehtivust, mis ei tulene õigusnormidest.

Nende lepingutingimuste osas, mis käsitlevad vahetuskursi riski ja mida kõnealused seadusemuudatused ei hõlmanud, ilmneb Euroopa Kohtu praktikast, et need lepingutingimused kuuluvad direktiivi 93/13 artikli 4 lõike 2 alla ning nende ebaõiglast laadi ei hinnata, kuna liikmesriigi pädev kohus leiab pärast iga üksikjuhtumi hindamist, et müüja või teenuste osutaja on need koostanud selges ja arusaadavas keeles (20. septembri 2017. aasta kohtuotsus Andriciuc jt, C‑186/16, EU:C:2017:703, punkt 43).

Lisaks asjaolu, et vahetuskursi erinevust käsitlevad lepingutingimused on sel viisil välistatud direktiivi 93/13 kohaldamisalast artikli 1 lõike 2 alusel, ei takista seda, et nõuded, mis tulenevad nimetatud direktiivi artikli 6 lõikest 1 ja artikli 7 lõikest 1 ning Euroopa Kohtu praktikast, nagu on meenutatud eelkõige 31. mai 2018. aasta kohtuotsuse Sziber (C‑483/16, EU:C:2018:367) punktides 32–34, jäävad kehtima kõigile teistele valdkondadele, mida see direktiiv hõlmab, ja eelkõige menetlusnormidele, mis võimaldavad tagada direktiivist õigussubjektidele tulenevate õiguste järgimise.

(vt punktid 63, 66, 68–70, resolutsiooni punkt 2)

3.      Direktiivi 93/13 artikli 4 lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et tingimuste lihtsas ja arusaadavas keeles koostamise nõue kohustab finantseerimisasutust esitama laenuvõtjatele vahetuskursi riski kohta piisava teabe, et võimaldada neil teha ettevaatlikke ja teadlikke otsuseid. Sellega seoses tähendab see nõue, et tarbija mõistab vahetuskursi riski puudutavat lepingutingimust nii formaalselt ja grammatiliselt kui ka selle konkreetset ulatust, see tähendab, et keskmine piisavalt informeeritud, mõistlikult tähelepanelik ja ettevaatlik tarbija saab mitte üksnes olla teadlik riigi vääringu devalveerumise võimalusest välisvaluuta suhtes, milles laen oli nomineeritud, vaid ühtlasi hinnata olenevalt olukorrast väga arvestatavaid majanduslikke tagajärgi, mis sellisel lepingutingimusel on tema finantskohustustele.

(vt punkt 78 ja resolutsiooni punkt 3)

4.      Direktiivi 93/13 artiklit 4 tuleb tõlgendada nii, et selle kohaselt peab lepingutingimuste selges ja arusaadavas keeles koostamise laadi hindama viitega lepingu sõlmimise hetkel kõigile seda sõlmimist ümbritsevatele asjaoludele, nagu ka kõigile muudele lepingutingimustele, vaatamata asjaolule, et riigi seadusandja on hiljem teatud lepingutingimused tunnistanud ebaõiglaseks või eeldanud seda ebaõiglast laadi ja need tühistanud.

Direktiivi 93/13 artikli 4 lõike 1 sõnastusest tuleneb, et hinnates olukorras, kui lepingutingimus puudutab lepingu peamise eseme määratlemist, kas see tingimus on sama direktiivi artikli 4 lõike 2 tähenduses koostatud selges ja arusaadavas keeles, võetakse eelkõige arvesse kõiki lepingus sisalduvaid tingimusi selle sõlmimise hetkel, kuna just sellel hetkel otsustab tarbija, kas ta soovib end lepinguliselt siduda müüja või teenuste osutajaga, nõustudes viimase poolt eelnevalt koostatud tingimustega.

(Vt punktid 80, 83, resolutsiooni punkt 4)

5.      Direktiivi 93/13 artikli 6 lõiget 1 ja artikli 7 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et liikmesriigi kohus peab omal algatusel – tarbija kui hageja asemel – võtma arvesse mõne lepingutingimuse võimalikku ebaõiglast laadi kohe, kui tal on selleks vajalikud faktilised ja õiguslikud asjaolud.

Seda liikmesriigi kohtul lasuvat kohustust on peetud vajalikuks, selleks et tagada tarbijale tõhus kaitse, eelkõige arvestades vaieldamatut ohtu, et tarbija ei ole teadlik oma õigustest või et tal on keeruline neid maksma panna (vt selle kohta 17. mai 2018. aasta kohtuotsus Karel de Grote – Hogeschool Katholieke Hogeschool Antwerpen, C‑147/16, EU:C:2018:320, punkt 31 ja seal viidatud kohtupraktika).

(Vt punktid 88, 91, resolutsiooni punkt 5)