30. detsembril 2013 esitatud hagi – Lico Leasing ja Pequeños y Medianos Astilleros Sociedad de Reconversión versus komisjon

(kohtuasi T-719/13)

Kohtumenetluse keel: hispaania

Pooled

Hagejad: Lico Leasing, SA (Madrid, Hispaania) ja Pequeños y Medianos Astilleros Sociedad de Reconversión, SA (Madrid) (esindajad: advokaadid M. Sánchez ja M. Merola)

Kostja: Euroopa Komisjon

Nõuded

Hagejad paluvad Üldkohtul:

tunnistada otsuse tühisust selles osas, milles see tunnistas SEAFi eksklikult selliseks riigiabi korraks, mille abisaajad on väikesed ja keskmise suurusega ettevõtjad ja nende investorid, ja põhjendamiskohustuse rikkumise tõttu;

teise võimalusena tunnistada SEAFi kaudu antud abi tagasinõudmise kohustuse tühisust, kuna see on vastuolus liidu õiguse üldpõhimõtetega;

samuti teise võimalusena tühistada tagasinõudmise kohustus selles osas, milles see puudutab kokkusobimatu riigiabi tagastatava summa arvutamist, kuna see ei luba Hispaanial kehtestada nimetatud summa arvutamise meetodit vastavalt riigiabi tagasinõudmisele kohaldatavatele üldpõhimõtetele, ja

mõista kõik käesoleva menetlusega seotud kohtukulud välja hagejatelt.

Väited ja peamised argumendid

Käesolevas menetluses vaidlustatud otsus on sama mis kohtuasjas T-515/13: Hispaania vs. komisjon (ELT C 336, lk 29).

Hagi põhjenduseks esitab hageja kolm väidet.

Esimene väide, et on rikutud ELTL artikli 107 lõiget 1 ja ELTL artiklit 296:

käsitletav meede vastab valikulisuse tingimusele: esiteks on otsuses tehtud viga, kui leiti, et valikulisus on seotud konkreetse sektoriga, kuna otsuse esemeks olev meede oli avatud investoritele, kes tegutsevad kõikides majandusharudes, ja teiseks on otsus vigane selles osas, milles järeldab, et esialgse loa menetlus võib muuta meetme valikuliseks, ilma et võetaks arvesse, et see esialgse loa menetlus oli põhjendatud vaadeldava meetme keerulisusega, ja igal juhul ei kehti see väidetavate abisaajate kvalifitseerimise suhtes;

vaadeldav meede vastab konkurentsi ja liikmesriikidevahelise kaubanduse kahjustamise kriteeriumile; eelkõige ei selgita otsus, mil moel väidetav riigiabi nimetatud turgudele mõju avaldab, ja see piirdub ainult väitega, et see asjaolu on kindel, ilma seda selgitamata;

selle tühistamisväite teine osa väidab sama moodi, et otsuses on tehtud põhjendamisviga, kuna see ei selgita, miks väidetavate abisaajate poolt saadud toetus kujutab endast riigiabi; need abisaajad said nimelt ainult osa relvatootjatele antud toetustest, mis ei kujuta endast riigiabi, nagu komisjon ise on kindlaks teinud.

Teine väide, et on rikutud nõukogu määruse nr 659/1999 artiklit 14:

tühistada otsuse artiklites 4, 5 ja 6 toodud abi tagasinõudmise kohustus, kohaldades järgmisi liidu õiguse üldpõhimõtteid:

õiguspärase ootuse põhimõte, eelkõige selles osas, milles volinik Kroesi 2009. aastal saadetud kiri tekitas ettevõtjatel õiguspärase ootuse, et SEAF on seaduslik.

teise võimalusena õiguskindluse põhimõte, juhul kui leitakse, et tagasinõudmise kohustus ei ole vastuolus õiguspärase ootuse põhimõttega, kuna teatavad asjaolud viisid selleni, et algselt kohtuotsusest Brittany Ferries tulenevad kahtlused selle üle, kas SEAF on seaduslik, tugevnesid ja süvenesid kogu SEAFi kehtivuse ajal.

Kolmas väide, et on rikutud riigiabi tagasinõudmisele kohaldatavaid üldpõhimõtteid:

vaidlustatud otsus ei austa riigiabi tagasinõudmisele kohaldatavaid üldpõhimõtteid selles osas, milles see võib kohustada abisaajatelt tagasi nõudma kui väidetav abi, mida nad tegelikult said.