Kohtuasi C‑165/14

Alfredo Rendón Marín

versus

Administración del Estado

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Tribunal Supremo)

Eelotsusetaotlus – Liidu kodakondsus – ELTL artiklid 20 ja 21 – Direktiiv 2004/38/EÜ – Varem kriminaalkorras karistatud kolmanda riigi kodaniku õigus elada liikmesriigis – Lapsevanem, kellel on kahe liidu kodanikust alaealise lapse ainuhooldusõigus – Esimene laps, kellel on elukohaliikmesriigi kodakondsus – Teine laps, kellel on ühe teise liikmesriigi kodakondsus – Siseriiklikud õigusnormid, mis välistavad elamisloa andmise ülenejale sugulasele tema varasemate kriminaalkaristuste tõttu – Elamisloa andmisest keeldumine, millega võib tekkida lastele kohustus lahkuda liidu territooriumilt

Kokkuvõte – Euroopa Kohtu otsus (suurkoda), 13. september 2016

1.        Eelotsuse küsimused – Euroopa Kohtusse pöördumine – Tingimus, et eelotsusetaotluse esitanud kohtus on menetlus pooleli – Põhikohtuasjas esitatud nõuded, mida ei rahuldatud täies ulatuses – Euroopa Kohtu vastus on põhikohtuasja lahendamiseks jätkuvalt tarvilik

(ELTL artikkel 267)

2.        Eelotsuse küsimused – Euroopa Kohtu pädevus – Liidu õiguse asjakohaste sätete väljaselgitamine – Küsimuste ümbersõnastamine

(ELTL artikkel 267)

3.        Liidu kodakondsus – Õigus vabalt liikuda ja elada liikmesriikide territooriumil – Direktiiv 2004/38 – Subjektid – Liidu alaealine kodanik, kes ei ole kunagi kasutanud enda õigust vabalt liikuda ja on elanud alati selles liikmesriigis, mille kodanik ta on – Välistamine

(Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2004/38, artikli 3 lõige 1)

4.        Liidu kodakondsus – Asutamislepingu sätted – Õigus vabalt liikuda ja elada liikmesriikide territooriumil – Direktiiv 2004/38 – Sisenemis- ja elamisõigusele avaliku korra või julgeoleku huvides kehtestatud piirang – Siseriiklikud õigusnormid, mis välistavad automaatselt elamisloa andmise ainuüksi varasemate kriminaalkaristuste tõttu kolmanda riigi kodanikule, kes on sellise liidu kodanikust alaealise lapse vanem, kes on vanema ülalpidamisel ja elab koos temaga vastuvõtvas liikmesriigis – Lubamatus

(ELTL artikkel 21; Euroopa Liidu põhiõiguste harta, artikkel 7 ja artikli 24 lõige 2; Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2004/38, artikli 28 lõige 1)

5.        Liidu kodakondsus – Asutamislepingu sätted – Õigus vabalt liikuda ja elada liikmesriikide territooriumil – Sisenemis- ja elamisõigusele avaliku korra või julgeoleku huvides kehtestatud piirang – Siseriiklikud õigusnormid, mis välistavad automaatselt elamisloa andmise ainuüksi varasemate kriminaalkaristuste tõttu kolmanda riigi kodanikule, kes on liidu kodanikust alaealise lapse vanem, kellel on lapse ainuhooldusõigus – Elamisloa andmisest keeldumine, millega võib tekkida lastele kohustus lahkuda liidu territooriumilt – Lubamatus

(ELTL artikkel 20; Euroopa Liidu põhiõiguste harta, artikkel 7 ja artikli 24 lõige 2)

1.      Vt otsuse tekst.

(vt punktid 24–32)

2.      Vt otsuse tekst.

(vt punktid 33 ja 34)

3.      Vt otsuse tekst.

(vt punkt 40)

4.      ELTL artiklit 21 ning direktiivi 2004/38, mis käsitleb Euroopa Liidu kodanike ja nende pereliikmete õigust liikuda ja elada vabalt liikmesriikide territooriumil, tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus siseriiklikud õigusnormid, mille kohaselt tuleb automaatselt rahuldamata jätta kolmanda riigi kodaniku taotlus elamisloa saamiseks – kui tegemist on vanemaga, kelle alaealine laps on liidu kodanik, kes on pärit muust liikmesriigist kui vastuvõttev liikmesriik, on vanema ülalpidamisel ja elab koos temaga vastuvõtvas liikmesriigis – ainuüksi põhjusel, et teda on varem kriminaalkorras karistatud.

Nimelt on liidu õigusega vastuolus elamisõiguse piiramine üldpreventiivsetel kaalutlustel, kui otsus on tehtud teiste välismaalaste hoiatamise eesmärgil, eelkõige juhul, kui sellist meedet kohaldatakse automaatselt pärast kriminaalkorras süüdimõistmist, ilma et oleks arvesse võetud kuriteo toimepanija isiklikku käitumist või tema poolt avalikule korrale kujutatavat ohtu. Selleks et hinnata, kas väljasaatmismeede on proportsionaalne taotletava õiguspärase eesmärgiga – käesoleval juhul avaliku korra või avaliku julgeoleku kaitsega –, tuleb niisiis arvesse võtta direktiivi 2004/38 artikli 28 lõike 1 kriteeriume, nimelt kui kaua on asjaomane isik vastuvõtva liikmesriigi territooriumil elanud, tema vanust, tervislikku seisundit, perekondlikku ja majanduslikku olukorda, sotsiaalset ja kultuurilist integratsiooni vastuvõtvasse liikmesriiki ning sidemeid päritoluriigiga. On oluline, et proportsionaalsuse põhimõtte raames hinnataks ka kuriteo raskusastet. Asjaomase isiku käitumine peab kujutama endast tõelist, vahetut ja piisavalt tõsist ohtu, mis kahjustab mõnd ühiskonna põhihuvi, ja vahetu ohu olemasolu tingimus peab olema üldjuhul täidetud kõnealuse meetme võtmise ajal.

Mis puudutab kolmanda riigi kodaniku võimalikku väljasaatmist, siis esiteks tuleb arvestada põhiõigusi – mille järgimise tagab Euroopa Kohus –, eelkõige õigust era- ja perekonnaelu puutumatusele, nagu see on sätestatud Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklis 7 ning teiseks järgida proportsionaalsuse põhimõtet. Harta artiklit 7 tuleb tõlgendada koosmõjus kohustusega seada esikohale lapse huvid, mis on tunnustatud harta artikli 24 lõikes 2.

(vt punktid 61, 62, 65–67, 88 ja resolutsioon)

5.      ELTL artiklit 20 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus siseriiklikud õigusnormid, mille kohaselt tuleb automaatselt rahuldamata jätta kolmanda riigi kodaniku taotlus elamisloa saamiseks – kui tegemist on liidu kodanikest alaealiste laste vanemaga, kellel on laste ainuhooldusõigus – ainuüksi põhjusel, et teda on varem kriminaalkorras karistatud, kui rahuldamata jätmise tagajärjel peavad tema lapsed Euroopa Liidu territooriumilt lahkuma.

Nimelt kuigi ELTL artikkel 20 ei mõjuta liikmesriikide võimalust tugineda erandile, mis on seotud eelkõige avaliku korra säilitamise ja avaliku julgeoleku kaitsmisega ja kuna asjaomase kolmanda riigi kodaniku olukord kuulub liidu õiguse kohaldamisalasse, tuleb tema olukorra hindamisel arvesse võtta õigust era- ja perekonnaelu austamisele, mis on sätestatud Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklis 7; seda harta artiklit tuleb tõlgendada koosmõjus kohustusega seada esikohale lapse huvid, mis on tunnustatud harta artikli 24 lõikes 2. Lisaks tuleb liidu kodanike või nende pereliikmete elamisõigusest tehtava erandi põhjendamisel tõlgendada mõisteid „avalik kord“ ja „avalik julgeolek“ kitsalt, nii et nende ulatust ei saaks määrata iga liikmesriik ühepoolselt, ilma liidu institutsioonide kontrollita.

Mõiste „avalik kord“ eeldab igal juhul lisaks ühiskondliku korra häirimisele ehk igasugusele seaduserikkumisele ka seda, et esineb tõeline, vahetu ja piisavalt tõsine oht, mis kahjustab mõnd ühiskonna põhihuvi. Mõiste „avalik julgeolek“ hõlmab nii liikmesriigi sisejulgeoleku kui ka välisjulgeoleku ja järelikult võib avalikku julgeolekut mõjutada institutsioonide ja oluliste avalike teenuste toimimise kahjustamine ning oht rahvastiku säilimisele, samuti välissuhete raske häirimise oht või oht rahvaste rahumeelsele kooseksisteerimisele või militaarhuvide kahjustamine. Kui elamisloa andmisest keeldumise otsuse aluseks on sellises olukorras tõeline, vahetu ja piisavalt tõsine oht avalikule korrale või avalikule julgeolekule tulenevalt kuritegudest, mille on toime pannud kolmanda riigi kodanik, kes on liidu kodanikest laste ainus hooldaja, on selline otsus kooskõlas liidu õigusega.

Sellist järeldust ei saa aga isiku varem toimepandud kuritegude põhjal teha automaatselt. Selle järelduseni jõudmiseks peab siseriiklik kohus hindama konkreetse juhtumi vahetuid ja tähtsust omavaid asjaolusid kogumis, võttes seejuures arvesse proportsionaalsuse põhimõtet, lapse huve ja põhiõigusi, mille järgimist Euroopa Kohus tagab. Hinnangu andmisel tuleb arvesse võtta ka asjaomase isiku isiklikku käitumist, asjaomase liikmesriigi territooriumil elamise kestust ja õiguslikku iseloomu, toimepandud süüteo iseloomu ja raskust, isiku tänast ühiskonnaohtlikkuse taset, asjaomase lapse vanust ja tervislikku seisundit ning tema perekondlikku ja majanduslikku olukorda.

(vt punktid 81–88 ja resolutsioon)