ESIMESE ASTME KOHTU OTSUS
29. aprill 2004(*)
Konkurents – Kartell – Grafiitelektroodide turg – Hindade kindlaksmääramine ja turgude jagamine – Trahvisumma arvutamine – Karistuste kumuleerimine – Suunised trahvide arvutamise meetodi kohta – Kohaldatavus – Rikkumise raskus ja kestus – Raskendavad asjaolud – Kergendavad asjaolud – Maksevõime – Koostöö haldusmenetluses – Makseviisid
Liidetud kohtuasjades T‑236/01, T‑239/01, T‑244/01–T‑246/01, T‑251/01 ja T‑252/01,
Tokai Carbon Co. Ltd, asukoht Tokyo (Jaapan), esindajad: advokaadid G. Van Gerven, T. Franchoo ja M. De Grave, hiljem advokaadid G. Van Gerven ja T. Franchoo, kohtudokumentide kättetoimetamise aadress Luxembourgis,
SGL Carbon AG, asukoht Wiesbaden (Saksamaa), esindajad: advokaadid M. Klusmann, F. Wiemer ja C. Canenbley,
Nippon Carbon Co. Ltd, asukoht Tokyo (Jaapan), esindaja: advokaat H. Gilliams,
Showa Denko KK, asukoht Tokyo (Jaapan), esindajad: advokaadid M. Dolmans ja P. Werdmuller ning solicitor J. Temple-Lang,
GrafTech International Ltd, varem UCAR International Inc., asukoht Wilmington, Delaware (Ühendriigid), esindajad: K. Lasok, QC, ja barrister B. Hartnett, kohtudokumentide kättetoimetamise aadress Luxembourgis,
SEC Corp., asukoht Amagasaki, Hyogo (Jaapan), esindaja: advokaat K. Platteau,
The Carbide/Graphite Group Inc., asukoht Pittsburgh (Ühendriigid), esindajad: advokaadid M. Seimetz ja J. Brücher, hiljem advokaat P. Grund, kohtudokumentide kättetoimetamise aadress Luxembourgis,
hagejad,
versus
Euroopa Ühenduste Komisjon, esindajad: W. Mölls ja P. Hellström ning kohtuasjas T‑246/01 W. Wils, keda abistasid kohtuasjas T‑239/01 advokaat H.‑J. Freund ning kohtuasjades T‑244/01, T‑246/01, T‑251/01 ja T‑252/01 barrister J. Flynn ja barrister C. Kilroy, kohtudokumentide kättetoimetamise aadress Luxembourgis,
kostja,
mille ese on nõue tühistada täielikult või osaliselt komisjoni 18. juuli 2001. aasta otsus 2002/271/EÜ EÜ asutamislepingu artikli 81 ja EMP lepingu artikli 53 kohaldamise menetluses – juhtum COMP/E-1/36.490 – grafiitelektroodid (EÜT 2002, L 100, lk 1),
EUROOPA ÜHENDUSTE ESIMESE ASTME KOHUS (teine koda),
koosseisus: koja esimees N. J. Forwood, kohtunikud J. Pirrung ja A. W. H. Meij,
kohtusekretär: ametnik J. Plingers,
arvestades kirjalikus menetluses ja 3. juuli 2003. aasta kohtuistungil esitatut,
on teinud järgmise
otsuse
Vaidluste aluseks olevad asjaolud ja menetlus
1 Komisjon on 18. juuli 2001. aasta otsuses 2002/271/EÜ EÜ asutamislepingu artikli 81 ja EMP lepingu artikli 53 kohaldamise menetluses – juhtum COMP/E-1/36.490 – grafiitelektroodid (EÜT 2002, L 100, lk 1; edaspidi „otsus”) tuvastanud grafiitelektroodide sektoris mitme ettevõtja osalemise reas kokkulepetes ja kooskõlastatud tegevustes EÜ artikli 81 lõike 1 ja Euroopa Majanduspiirkonna lepingu (edaspidi „EMP leping”) artikli 53 lõike 1 tähenduses.
2 Grafiitelektroode kasutatakse põhiliselt terase tootmiseks elektrilistes kaarahjudes. Terase tootmine nendes ahjudes toimub peamiselt taaskasutuse teel, mille käigus toodetakse uut terast terase jäätmetest ning mis erineb klassikalisest kõrgahjudes hapniku abil toimuvast terasetootmisest, kus kasutatakse toorainena rauamaaki. Üheksat elektroodi, mis on kolmekaupa ühendatud varrasteks, kasutatakse elektriahjus, kus sulatatakse vanarauda. Arvestades sulamisprotsessi intensiivsust, tarbitakse iga kaheksa tunni kohta ligikaudu üks elektrood. Elektroodi valmistamise aeg on umbes kaks kuud. Grafiitelektroodid on selles tootmisprotsessis asendamatud.
3 Grafiitelektroodide nõudlus on otseselt seotud terase tootmisega elektrilistes kaarahjudes. Peamised kliendid on terasetootjad, kes esindavad 85% nõudlusest. 1998. aastal toodeti maailmas toorterast kokku 800 miljonit tonni, millest 280 miljonit tonni toodeti elektrilistes kaarahjudes. Viimase 20 aasta jooksul on elektrilistes kaarahjudes tootmise tähtsus suurenenud (35% ülemaailmsest tootmisest 1998. aastal võrreldes 18%‑ga 20 aastat tagasi).
4 Grafiitelektroodide hind on kindlaks määratud siseriiklikus vääringus tonni kohta. 1998. aastal oli hind 5600 Saksa marka (ligikaudu 2863 eurot) tonni kohta. Suuremõõtmeliste elektroodide hind on 15–30% kõrgem.
5 1980. aastate tehnoloogilised uuendused võimaldasid elektroodide tarbimist tonni toodetud terase kohta oluliselt vähendada. Sel perioodil toimusid terasetööstuses ka olulised ümberkorraldused. Elektroodide nõudluse vähenemise tõttu toimusid ümberkorraldused ülemaailmses elektroodide tööstuses. Mitu tehast suleti.
6 2001. aastal varustasid Euroopa turgu üheksa Lääne grafiitelektroodide tootjat: SGL Carbon AG (edaspidi „SGL”), asukoht Saksamaa, ja UCAR International Inc. (edaspidi „UCAR”), asukoht Ühendriigid, kes koos rahuldasid nõudlusest üle […](1), samas kui Euroopa kahele kõige väiksemale tootjale VAW Aluminium AG‑le (edaspidi „VAW”) ja Conradty’le, asukoht Saksamaa, kuulus turust kokku ligikaudu […]%. Carbide/Graphite Group Inc. (edaspidi „C/G”), kelle turuosa oli ligikaudu 7%, varustas Euroopa turgu Ühendriikidest. Jaapani tootjatele Showa Denko KK‑le (edaspidi „SDK”), Tokai Carbon Co. Ltd‑le (edaspidi „Tokai”), Nippon Carbon Co. Ltd‑le (edaspidi „Nippon”) ja SEC Corp.‑ile (edaspidi „SEC”) koos kuulus Euroopa turust 3–4% suurune osa.
7 Kohaldades nõukogu 6. veebruari 1962. aasta määruse nr 17 esimene määrus asutamislepingu artiklite [81] ja [82] rakendamise kohta (EÜT 1962, 13, lk 204; ELT eriväljaanne 08/01, lk 3) artikli 14 lõiget 3, viisid komisjoni ametnikud 5. juunil 1997 SGL‑i, Conradty ja VAW ruumides Saksamaal ning UCAR‑i ruumides Prantsusmaal läbi üheaegsed etteteatamata uurimised.
8 Samal päeval korraldasid Federal Bureau of Investigation’i (FBI) ametnikud Ühendriikides läbiotsimise mitme tootja ruumides. Nende läbiotsimiste tulemusena alustati SGL‑i, SDK, Tokai ja UCAR‑i suhtes kriminaalmenetlust ebaseaduslikus kartellis osalemise alusel. Kõik süüdistatavad tunnistasid ennast neile etteheidetavate faktide osas süüdi ja nõustusid tasuma trahvi, mis SGL‑i puhul oli määratud summas 135 miljonit Ameerika Ühendriikide dollarit, UCAR‑i puhul 110 miljonit dollarit, SDK puhul 32,5 miljonit dollarit ning Tokai puhul 6 miljonit dollarit, samas kui C/G vabastati karistusest. Hiljem tunnistasid ka SEC ja Nippon ennast süüdi ja nõustusid tasuma trahvi, mis oli määratud vastavalt summas 4,8 miljonit ja 2,5 miljonit dollarit.
9 Jaanuaris 2000 esitati ka Jaapani äriühingule Mitsubishi Corp., kellele kuulus 50% suurune osalus UCAR‑is aastatel 1991–1995, Ühendriikides süüdistus kriminaalasjas. Veebruaris 2001 mõisteti Mitshubishi kriminaalkorras süüdi grafiitelektroodide tootjate vahelise ebaseadusliku kartellikokkuleppe soodustamise ja toetamise eest. Talle määrati trahv 134 miljonit dollarit.
10 Teatud hulk ostjaid esitas Ühendriikides SGL‑i, UCAR‑i, C/G ja SDK vastu hagi kahju hüvitamiseks kolmekordses määras (triple damages).
11 Kanadas määrati UCAR‑ile märtsis 1999 trahv 11 miljonit Kanada dollarit Kanada konkurentsiseaduse sätete rikkumise eest. Juulis 2000 tunnistas SGL ennast süüdi ja nõustus tasuma trahvi summas 12,5 miljonit dollarit sama rikkumise eest. Ebaseaduslikus kartellis osalemise eest esitasid Kanada terasetootjad juunis 1998 SGL‑i, UCAR‑i, C/G ja SDK vastu hagid tsiviilasjades.
12 Komisjon saatis 24. jaanuaril 2000 süüdistatavatele ettevõtjatele vastuväiteteatise. Haldusmenetluse tulemusena võeti 18. juulil 2001 vastu otsus, milles süüdistatakse hagejaks olevaid ettevõtjaid ja VAW‑d selles, et nad osalesid ülemaailmses hindade kindlaksmääramise ning asjaomase toote siseriiklike ja piirkondlike turgude jagamise kokkuleppes „kodumaise tootja” põhimõtte alusel: UCAR‑i ja SGL‑i puhul vastutas esimene Ühendriikide ja teatavate Euroopa osade eest, teine aga ülejäänud Euroopa eest; SDK, Tokai, Nippon ja SEC vastutasid Jaapani ning Kaug‑Ida teatavate osade eest, samas kui C/G tegutses Ameerika ja Euroopa turul, piirdudes peamiselt sellega, et järgis UCAR‑i ja SGL‑i kindlaksmääratud hindu.
13 Otsuse kohaselt olid kartelli juhtpõhimõtted järgmised:
– grafiitelektroodide hinnad tuli kindlaks määrata ülemaailmselt;
– hinnaga seotud otsuseid võis iga äriühing vastu võtta ainult presidendi või juhatuse liikmete tasandil;
– „kodumaine tootja” pidi määrama turuhinna oma „territooriumil” ja teised tootjad pidid seda „järgima”;
– „välismaa” turgudel, see tähendab turgudel, mis ei olnud ühegi tootja „kodumaa”, määrati hind kindlaks kokkuleppel;
– „välismaa” tootjad ei tohtinud osutada mingit agressiivset konkurentsi ja pidid teiste tootjate „kodumaa” turgudelt tagasi tõmbuma;
– tootmismahtu suurendada ei olnud lubatud (Jaapani tootjad pidid mahte vähendama);
– tootmistehnoloogiaid ei tohtinud võõrandada kartellis osalevate tootjate ringist väljapoole.
14 Otsuses on veel märgitud, et kartelli juhtpõhimõtteid rakendati kartelli koosolekutel, mida organiseeriti mitmel tasandil: „tippjuhtide” koosolekud, „töötaseme” koosolekud, Euroopa tootjate koosolekud (ilma Jaapani ettevõtjateta), siseriiklikud või piirkondlikud koosolekud konkreetsete turgude suhtes ning ettevõtjatevahelised kahepoolsed kontaktid.
15 Mis puudutab kartelli kestust, siis on otsuse resolutsiooni artiklis 1 rikkumise alguseks loetud mai 1992 kõigi süüdistatavate ettevõtjate puhul, välja arvatud C/G, kelle puhul oli selleks jaanuar 1993. Rikkumise lõpp määrati kindlaks järgnevalt: märts 1998 SGL‑i ja UCAR‑i puhul, veebruar 1998 Tokai, Nipponi ja SEC puhul, aprill 1997 SDK puhul, 1996. aasta lõpp VAW puhul ning november 1996 C/G puhul.
16 Otsuses tuvastatud faktide ja selles antud õiguslike hinnangute alusel määras komisjon süüdistatavatele ettevõtjatele trahvid, mille summad arvutati vastavalt meetodile, mis on sätestatud suunistes määruse nr 17 artikli 15 lõike 2 ja ESTÜ asutamislepingu artikli 65 lõike 5 kohaselt määratavate trahvide arvutamise meetodi kohta (EÜT 1998, C 9, lk 3; ELT eriväljaanne 08/01, lk 171; edaspidi „suunised”) ning komisjoni teatises trahvide määramata jätmise või nende summa vähendamise kohta kartellide puhul (EÜT 1996, C 207, lk 4; edaspidi „koostööteatis”).
17 Otsuse resolutsiooni artiklis 3 on määratud järgmised trahvid:
SGL: 80,2 miljonit eurot;
UCAR: 50,4 miljonit eurot;
VAW: 11,6 miljonit eurot;
SDK: 17,4 miljonit eurot;
Tokai: 24,5 miljonit eurot;
Nippon: 12,2 miljonit eurot;
SEC: 12,2 miljonit eurot;
C/G: 10,3 miljonit eurot.
18 Resolutsiooni artiklis 4 kohustatakse asjaomaseid ettevõtjaid tasuma trahvi kolme kuu jooksul alates otsuse teatavakstegemisest ja määratakse tasumisega hilinemise eest viivis 8,04%.
19 Otsus tehti erinevatele hagejatele teatavaks ajavahemikus 24.–30. juulini 2001.
20 Otsus edastati 23. juuli 2001. aasta kaaskirjaga, milles olid märgitud määratud trahvisumma ning tasumise tingimused (edaspidi „juuli kiri”). Kirjas täpsustati, et otsuses märgitud maksetähtaja lõppedes nõuab komisjon kõnealuse summa sisse; kui aga esitatakse hagi Esimese Astme Kohtule, ei võta komisjon ühtegi täitmismeedet, tingimusel et makstakse viivist 6,04% ning antakse pangagarantii.
21 Juuli kiri tehti SGL‑ile teatavaks 24. juulil ning UCAR‑ile 26. juulil 2001. UCAR‑i esitatud märkustele tasumise tingimuste kohta vastas komisjon 9. augusti 2001. aasta kirjaga (edaspidi „augusti kiri”), keeldudes nõustumast esiteks tasumise ettepanekuga, mis ei hõlma kogu trahvi ning ei võta arvesse võlgnetavaid viiviseid, ning teiseks UCAR‑i varale seatava pandiga, mis tagaks trahvi tasumise. Augusti kiri tehti UCAR‑ile teatavaks 10. augustil 2001.
22 Neil asjaoludel esitasid otsuse adressaatideks olevad ettevõtjad, välja arvatud VAW, eraldi hagiavaldused, mis saabusid Esimese Astme Kohtu kantseleisse ajavahemikus 1.–9. oktoobrini 2001.
23 Ettekandja-kohtuniku ettekande alusel otsustas Esimese Astme Kohus (teine koda) alustada suulist menetlust ning esitada pooltele teatavad küsimused. Pooled vastasid küsimustele määratud tähtaja jooksul. Pärast selles küsimuses poolte ärakuulamist liitis teise koja esimees seitse kohtuasja 5. juuni 2003. aasta määrusega suulise menetluse ja kohtuotsuse huvides vastavalt Esimese Astme Kohtu kodukorra artiklile 50. Lisaks rahuldas ta teatavate toimikus sisalduvate dokumentide konfidentsiaalsena käsitlemise taotluse. Poolte – välja arvatud C/G, kes ei osalenud kohtuistungil – kohtukõned ja vastused Esimese Astme Kohtu küsimustele kuulati ära 3. juuli 2003. aasta kohtuistungil.
24 Taotluses, mis saabus Esimese Astme Kohtu kantseleisse 26. septembril 2003, palus GrafTech International Ltd (varem UCAR) peatada otsuse täitmise ning võtta ajutised meetmed seoses tema trahvi tasumise viisidega, mis olid ette nähtud juuli ja augusti kirjades (kohtuasi T‑246/01 R). Pärast seda, kui GrafTech loobus ajutiste meetmete kohaldamise taotlusest, otsustas Esimese Astme Kohtu esimees 24. märtsi 2004. aasta määrusega kustutada kohtuasja T‑246/01 R Esimese Astme Kohtu registrist ning mõistis GrafTechilt välja selle kohtuasjaga seotud kulud.
Poolte nõuded
25 Tokai (T‑236/01) palub Esimese Astme Kohtul:
– tühistada otsuse artikkel 3 (vajaduse korral ka artikkel 4) osas, milles määrati talle trahv 24,5 miljonit eurot, või teise võimalusena vähendada oluliselt trahvisummat;
– mõista kohtukulud välja komisjonilt.
26 SGL (T‑239/01) palub Esimese Astme Kohtul:
– tühistada otsus teda puudutavas osas;
– teise võimalusena vähendada määratud trahvi mõistliku summani;
– mõista kohtukulud välja komisjonilt.
27 Nippon (T‑244/01) palub Esimese Astme Kohtul:
– tühistada otsuse artikkel 1 osas, milles tuvastatakse, et ta osales EÜ artikli 81 ning EMP lepingu artikli 53 lõike 1 rikkumises ajavahemikus maist 1992 kuni märtsini 1993;
– tühistada otsuse artikkel 3 osas, milles määrati talle trahv 12,2 miljonit eurot;
– teise võimalusena vähendada oluliselt trahvisummat;
– mõista kohtukulud välja komisjonilt.
28 SDK (T‑245/01) palub Esimese Astme Kohtul:
– tühistada otsuse artikli 3 punkt d;
– teise võimalusena vähendada trahvisummat 2,95 miljoni euroni või mõne muu summani, mida Esimese Astme Kohus peab mõistlikuks;
– kohustada komisjoni kodukorra artikli 65 punkti b alusel esitama kõik dokumendid määratud trahvi arvutamise kohta;
– mõista kohtukulud välja komisjonilt.
29 UCAR (T‑246/01) palub Esimese Astme Kohtul:
– määrata vajalikud uurimistoimingud;
– tühistada otsuse artikkel 3 osas, milles määrati talle trahv, või teise võimalusena vähendada trahvi suurust;
– tühistada otsuse artikkel 4 teda puudutavas osas või teise võimalusena muuta võlgnetava trahvi tasumise tingimusi vastavalt hagiavalduse lisas 50 nimetatud tingimustele;
– tühistada juuli kiri või teise võimalusena muuta selles esitatud tingimusi vastavalt hagiavalduse lisas 50 toodule;
– tühistada augusti kiri või teise võimalusena muuta selles esitatud tingimusi vastavalt hagiavalduse lisas 50 toodule;
– võtta muud meetmed, mis võivad osutuda õiglaseks;
– mõista kohtukulud välja komisjonilt.
30 SEC (T‑251/01) palub Esimese Astme Kohtul:
– tühistada otsuse artikkel 3 osas, milles määrati talle trahv 12,2 miljonit eurot;
– teise võimalusena vähendada oluliselt trahvisummat;
– mõista kohtukulud välja komisjonilt.
31 C/G (T‑252/01) palub Esimese Astme Kohtul:
– tühistada otsus osas, milles määrati talle trahv;
– teise võimalusena vähendada tema trahvi summat;
– mõista kohtukulud välja komisjonilt.
32 Kohtuasjades T‑236/01, T‑239/01, T‑245/01, T‑251/01 ja T‑252/01 palub komisjon Esimese Astme Kohtul:
– jätta hagi põhjendamatuse tõttu rahuldamata;
– mõista kohtukulud välja hagejalt.
33 Kohtuasjades T‑244/01 ja T‑246/01 palub komisjon Esimese Astme Kohtul:
– jätta hagi põhjendamatuse tõttu rahuldamata;
– suurendada trahvi;
– mõista kohtukulud välja hagejalt.
Õiguslik käsitlus
34 Enamikus kohtuasjades paluvad hagejad sisuliselt vaid tühistada määratud trahvi või vähendada selle suurust, heites komisjonile ette, et viimane ei ole arvesse võtnud teistes riikides juba määratud trahve ning on valesti kohaldanud oma suuniseid ja koostööteatist; seejuures ei vaidlusta hagejad otsuses tuvastatud asjaolude sisulist õigsust. Osas hagides paluvad hagejad tühistada ka otsuse tervikuna, väites, et kogu otsus on õigusvastane ja/või et komisjon on teinud vigu rikkumise esemeks olevate asjaolude tuvastamisel. Kahes kohtuasjas vaidlustatakse aga määratud trahvide tasumise viisid.
35 Seega tuleb kõigepealt kontrollida nõudeid, milles palutakse tühistada otsus tervikuna või selles sisalduvad teatud faktilised järeldused. Edasi tuleb kontrollida nõudeid, milles palutakse tühistada otsuse artikkel 3 või vähendada suuniste ja koostööteatise alusel kindlaks määratud trahve. Viimaks tuleb kontrollida etteheiteid trahvide tasumise viiside kohta.
A. Nõuded tühistada otsus tervikuna või teatud faktilised järeldused
1. Nõuded tühistada otsus tervikuna
a) Kohtuasi T‑239/01
36 SGL on ainus hageja, kes formaalselt palub esiteks tühistada kogu otsuse teda puudutavas osas. Tema nõuete põhjendamiseks esitatud väited puudutavad erinevaid menetlusnormide rikkumisi.
Väidetav keeldumine kogu toimikule juurdepääsu andmisest
37 SGL heidab komisjonile ette, et viimane ei võimaldanud tal tutvuda komisjoni sisedokumentidega ega esitanud talle ühtegi nimekirja ega mittekonfidentsiaalset kokkuvõtet neist dokumentidest või sellistest dokumentidest, mis sisaldavad ärisaladust või konfidentsiaalset teavet. Tema kaitseõiguste niisuguse rikkumise tõttu ei olnud tal võimalik saada ülevaadet kõigist kontaktidest, mis leidsid aset komisjoni ja teiste asjaomaste ettevõtjate vahel nende koostöö raames. Järelikult tuleb otsus tühistada.
38 Selles osas meenutab Esimese Astme Kohus, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on komisjon kohustatud selleks, et anda asjaomastele ettevõtjatele võimalus ennast tõhusalt kaitsta vastuväiteteatises nende kohta esitatud väidete vastu, võimaldama neil tutvuda kogu uurimistoimikuga, välja arvatud teiste ettevõtjate ärisaladusi või muud konfidentsiaalset teavet sisaldavad dokumendid ning komisjoni sisedokumendid (vt Esimese Astme Kohtu 20. märtsi 2002. aasta otsus kohtuasjas T‑23/99: LR AF 1998 vs. komisjon, EKL 2002, lk II‑1705, punkt 170 ja seal viidatud kohtupraktika).
39 Mis puudutab SGL‑i Esimese Astme Kohtus esitatud väidet, et komisjon pidi talle esitama vähemalt nimekirja või mittekonfidentsiaalse kokkuvõtte neist dokumentidest, mis sisaldavad salajasi või konfidentsiaalseid andmeid, siis tuleb tõdeda, et haldusmenetluses ei esitanud hageja sellist taotlust. Nimelt on tema 9. märtsi 2000. aasta kirjas ja tema 4. aprilli 2000. aasta vastuses vastuväiteteatisele viidatud üksnes komisjoni sisedokumentidele; oma 9. märtsi kirjas SGL isegi möönis, et komisjon esitas talle nimekirja dokumentidest, millega saab tutvuda. Neil asjaoludel ei olnud komisjon kohustatud omal algatusel kõnealuseid nimekirju ja kokkuvõtteid kättesaadavaks tegema (vt selle kohta Esimese Astme Kohtu 15. märtsi 2000. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑25/95, T‑26/95, T‑30/95–T‑32/95, T‑34/95–T‑39/95, T‑42/95–T‑46/95, T‑48/95, T‑50/95–T‑65/95, T‑68/95–T‑71/95, T‑87/95, T‑88/95, T‑103/95 ja T‑104/95: Cimenteries CBR jt vs. komisjon, EKL 2000, lk II‑491, edaspidi „tsemendi kohtuotsus”, punkt 383).
40 Mis puudutab taotlust tutvuda sisedokumentidega, millele juurdepääsu ei ole komisjon kohustatud andma (eespool punktis 38 viidatud kohtuotsus LR AF 1998 vs. komisjon, punkt 170), siis tuleb meenutada, et kõnealune juurdepääsupiirang on põhjendatud vajadusega tagada komisjoni tõrgeteta toimimine asutamislepingu konkurentsinormide rikkumiste eest karistuste määramisel; sisedokumentidega tutvumist võib lubada üksnes siis, kui seda nõuavad juhtumi erandlikud asjaolud, mille kohta peab huvitatud isik nii ühenduste kohtus kui ka komisjoni läbiviidavas haldusmenetluses esitama kaalukad tõendid (vt eespool punktis 39 viidatud tsemendi kohtuotsus, punkt 420 ja seal viidatud kohtupraktika). Väites vaid üldiselt, et komisjoni sisedokumentidest võib ilmneda, et tema koostöö hindamisel asetati ta võrreldes teiste ettevõtjatega halvemasse olukorda, ei ole SGL esitanud kaalukaid tõendeid asjaolude kohta, mis nõuaksid talle kõnealuste dokumentidega tutvumise õiguse andmist.
41 Lisaks rõhutas komisjon, ilma et SGL oleks sellele vastu vaielnud, et ettevõtjate koostööd kajastavad dokumendid ei kuulu tema sisetoimikusse, vaid sisalduvad uurimistoimikus, millega ettevõtjad said tutvuda. Viimaks ilmneb mitmest SGL‑i etteheitest tema trahvi arvutamise kohta (vt allpool punkt 384 jj), et SGL tõepoolest võrdles enda koostööd teiste kartelliosaliste omaga, mis kinnitab komisjoni väidet.
42 Neil asjaoludel ei saa komisjonile ette heita, et ta ei avaldanud oma sisedokumente SGL‑ile ning keeldus talle edastamast nende dokumentide nimekirja või mittekonfidentsiaalseid kokkuvõtteid.
43 Järelikult tuleb väide tagasi lükata.
Väide, et vastuväiteteatis ei olnud lõplik
44 SGL väidab, et 24. jaanuari 2000. aasta vastuväiteteatis ei olnud lõplik. Kuigi komisjon tõdes 4. mai 2000. aasta kirjas, et sellele teatisele konkreetsete ettevõtjate antud vastused sisaldasid ebatäpsusi ja vastuolusid, jättis komisjon enne otsuse tegemist vastuväiteteatise asendamata. SGL ei saanud seega teostada oma õigust olla uurimise lõpptulemuse osas ära kuulatud.
45 Siinkohal meenutab Esimese Astme Kohus, et ükski säte ei keela komisjonil edastada asjaomastele pooltele pärast vastuväiteteatise saatmist uusi tõendeid, mille kohta ta arvab, et need toetavad tema seisukohti, eeldusel et ettevõtjatele jäetakse piisavalt aega nende kohta oma arvamus esitada (vt eespool punktis 38 viidatud kohtuotsus LR AF 1998 vs. komisjon, punkt 190 ja seal viidatud kohtupraktika).
46 Käesolevas asjas möönab komisjon, et teatavad vastused vastuväiteteatisele sisaldavad vastuolusid ja teisi ettevõtjaid süüstavaid asjaolusid. Sel põhjusel lubas ta tutvuda nende vastuste mittekonfidentsiaalse versiooniga ning andis ettevõtjatele võimaluse esitada selles osas oma märkused 25. mai 2000. aasta ärakuulamisel. Nendest märkustest ei teinud ta siiski ühtegi süüstavat järeldust.
47 Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt peab vastuväiteteatis võimaldama huvitatud isikutel saada tegelikult teada, millist tegevust komisjon neile ette heidab, ning see nõue on täidetud, kui lõppotsuses ei panda huvitatud isikutele süüks muid rikkumisi kui need, mis on toodud vastuväiteteatises, ja kui tuginetakse vaid asjaoludele, mille kohta huvitatud isikud on saanud oma selgituse esitada (Esimese Astme Kohtu 19. märtsi 2003. aasta otsus kohtuasjas T‑213/00: CMA CGM jt vs. komisjon, EKL 2003, lk II‑913, edaspidi „kohtuotsus FETTCSA”, punkt 109). Käesolevas asjas ei takistanud miski SGL‑i võrdlemast vastuväiteteatist otsuse tekstiga, et kontrollida, kas komisjon tugines uutele etteheidetele, mida ei ole vastuväiteteatises esitatud ning mille kohta ei saanud SGL enne otsuse tegemist oma seisukohta esitada. SGL ei ole siiski sellist erinevust vastuväiteteatise ja otsuse vahel välja toonud.
48 Igal juhul piisab, kui komisjon võimaldab ettevõtjatel esitada konkreetselt oma seisukoht vastuväiteteatise suhtes esitatud märkuste kohta. Käesolevas asjas ei heida SGL komisjonile ette, et viimane rikkus tema õigust olla konkreetselt selles küsimuses ära kuulatud. SGL heidab üksnes ette seda, et komisjon nõustus puhtalt suuliste märkustega, ilma et ta oleks siiski tõendanud, et vaid kirjalikud märkused oleksid võimaldanud tal oma seisukohta tõhusalt kaitsta.
49 Järelikult tuleb see väide tagasi lükata.
Ärakuulamise eest vastutava ametniku aruande väidetav õigusvastasus
50 Esimese Astme Kohus tõdeb, et 28. mail 2001 esitas ärakuulamise eest vastutav ametnik komisjoni 23. mai 2001. aasta otsuse 2001/462/EÜ, ESTÜ ärakuulamise eest vastutavate ametnike pädevuse kohta teatavates konkurentsimenetlustes (EÜT L 162, lk 21) alusel lõpparuande, mis on sõnastatud järgmiselt:
„Otsuse eelnõu kohta puuduvad erilised märkused seoses õigusega olla ära kuulatud. Asjaomased ettevõtjad ei ole tõstatanud ühtegi menetluslikku probleemi. Otsuse eelnõu ei sisalda ühtegi etteheidet, mille kohta ei oleks asjaomased ettevõtjad saanud eelnevalt seisukohta avaldada.”
51 Selles kontekstis väidab SGL, et ärakuulamise eest vastutav ametnik tuvastas valesti, et ta ei ole tõstatanud ühtegi menetluslikku probleemi. Otsuses endas on kinnitatud, et SGL kaebas toimikule ebapiisava juurdepääsu üle. Vastuolus otsuse 2001/462 artikliga 8 ei ole ärakuulamise eest vastutav ametnik lahendanud vastuväiteteatisele SGL‑i vastuses esitatud taotlust tutvuda toimikuga. Tema lõpparuanne sisaldas seega vigu, mis võisid SGL‑i kahjuks mõjutada komisjoni volinike kolleegiumi arutelu tulemust. Ärakuulamise eest vastutav ametnik ei tegelenud ka probleemiga, mis puudutab vastuväiteteatisele teatavate ettevõtjate esitatud vastuseid, mis sisaldasid vastuolusid ning süüstavaid asjaolusid, mille kohta sai SGL avaldada oma seisukoha üksnes suuliselt ärakuulamise käigus. Kuigi SGL esitas sellise tegevuse peale kaebuse, ei viidata ärakuulamise eest vastutava ametniku aruandes sellele menetlusnormi rikkumisele.
52 Esimese Astme Kohus meenutab, et otsuse 2001/462 põhjenduste 2, 3 ja 8 kohaselt peab komisjon kindlustama, et konkurentsimenetlusega seotud isikute õigus olla ära kuulatud oleks kogu selle menetluse jooksul tagatud; komisjon peab usaldama sellel alal haldusmenetluste läbiviimise sõltumatule isikule, kes on piisavalt usaldusväärne nende menetluste objektiivsuse, läbipaistvuse ja tulemuslikkuse tagamiseks. Selle otsuse artikli 15 ja artikli 16 lõike 1 kohaselt koostab ärakuulamise eest vastutav ametnik õigust olla ära kuulatud järgides lõpparuande, milles analüüsitakse ka küsimust, kas otsuse eelnõu puudutab üksnes väiteid, mille kohta pooltel oli võimalik avaldada oma seisukohta, ning mis lisatakse komisjonile esitatava otsuse eelnõu juurde, nii et kui komisjon teeb otsuse, siis on tal täielikult olemas „kogu asjakohane teave” menetluse käigu ja õiguse olla ära kuulatud järgimise kohta.
53 Nagu ilmneb eespool toodud sätetest, ei ole ärakuulamise eest vastutava ametniku ülesanne koguda kõiki menetlust puudutavaid etteheiteid, mis huvitatud isikud haldusmenetluses esitavad. Ta peab komisjoni volinike kolleegiumile avaldama üksnes need etteheited, mis on olulised haldusmenetluse käigu seaduslikkuse hindamiseks. Nagu eespool märgitud, ei ole põhjendatud kaks SGL‑i esitatud väidet komisjoni sisedokumentidega tutvumise ja vastuväiteteatisele esitatud vastustega seotud probleemide kohta. Seega ei olnud ärakuulamise eest vastutav ametnik kui objektiivne ja sõltumatu nõustaja kohustatud teatama komisjoni volinike kolleegiumile nendest kahest asjassepuutumatust etteheitest.
54 Järelikult ei saa ka selle väitega nõustuda.
55 Seega ei saa nõustuda mitte ühegi väitega, milles SGL leiab, et otsuses on rikutud vorminõudeid.
b) Kohtuasi T‑246/01
56 Ilma et UCAR oleks esitanud formaalse nõude tühistada otsus tervikuna, väidab ta hagiavalduses, et otsus tuleb „tühistada tervikuna või osaliselt”. Jättes uurimata rolli, mis oli Mitsubishil ja Union Carbide’il kui UCAR‑i emaettevõtjatel ajavahemikus 1992–1995 kartelli loomisel ja kartelli toimimise algusperioodil, rikkus komisjon oma kohustust viia läbi erapooletu uurimine ning kahjustas tema kaitseõigusi. Repliigis täpsustas UCAR siiski, et ta soovib mitte kogu otsuse tühistamist olulise menetlusnormi rikkumise tõttu, vaid otsuse artiklis 3 talle määratud trahvisumma tühistamist või vähendamist. UCAR‑i sõnul tuleb eespool nimetatud lõiku tema hagiavalduses vaadelda üksnes selles kontekstis.
57 Esimese Astme Kohus järeldab sellest, et UCAR‑i esitatud hagis ei paluta tühistada otsust tervikuna. Etteheidet, et komisjon jättis tähelepanuta Mitsubishi ja Union Carbide’i rolli UCAR‑i osalemisel süükspandavas kartellis, kontrollib kohus seega UCAR‑i väidete raames, mis on suunatud tema trahvi arvutamise vastu.
2. Nõuded tühistada osaliselt otsuse artikkel 1 ning selles sisalduvad teatud faktilised järeldused
a) Väide, et kohtuasjas T‑239/01 on valesti tuvastatud keskjälgimissüsteemi rakendamine
58 Rühmas väidetes, mis puudutavad tema trahvi valesti arvutamist, heidab SGL komisjonile ette tema diskrimineerimist võrreldes SDK‑ga, kuna sellele ettevõtjale määratud trahvi vähendati põhjusel, et ta avaldas kartellikokkuleppe raames rakendatud keskjälgimissüsteemi (Central Monitoring System, edaspidi „CMS”) olemasolu ja toimimise. SGL väidab, et seda süsteemi ei ole kunagi ellu viidud. Ta teavitas sellest komisjoni oma vastuses vastuväiteteatisele.
59 Selles osas tõdeb Esimese Astme Kohus, et SGL märgib hagiavalduses, et oma vastuses vastuväiteteatisele hoidus ta komisjoni esitatud asjaolusid otseselt vaidlustamast. Selles vastuses korrigeeris SGL siiski teatavaid faktilisi järeldusi; CMS‑i osas selgitas ta, et „keskjälgimissüsteemi ei viidud […] kunagi ellu”.
60 Esimese Astme Kohus meenutab, et otsuses tõdes komisjon vaatamata SGL‑i vastusele selles küsimuses, et vaadeldav rikkumine seisnes nimelt kontrollmehhanismi loomises ning kartellikokkulepete rakendamises (põhjendus 2). Ta kirjeldas CMS‑i üksikasju (põhjendused 72, 73, 91 ja 92), märkides, et SGL‑i väide on vastuolus dokumentaalsete tõenditega ning teiste tootjate, nagu Tokai ja UCAR‑i avaldustega. Komisjon viitab kostja vastuses otsuse nendele lõikudele, samas kui SGL piirdub repliigis selle kinnitamisega, et CMS‑i ei rakendatud.
61 Käesoleva juhtumi asjaoludel ei piisa sellest, et SGL üksnes kordab üldises sõnastuses mitte millegagi tõendatud pelka väidet, et CMS‑i ei rakendatud, selleks et tulemuslikult nõrgestada otsuses sisalduvaid vastupidiseid faktilisi järeldusi.
62 Seega tuleb tagasi lükata väide CMS‑i rakendamist puudutavate faktiliste järelduste kohta.
b) Väide, et kohtuasjas T‑236/01 on valesti tuvastatud, et kartell oli ülemaailmne
63 Väite raames, et komisjon tugines valesti tema ülemaailmsele käibele, leiab Tokai, et grafiitelektroodide geograafiline turg ei ole ülemaailmne. Igal juhul ei ole komisjon asjaomast geograafilist turgu kohaselt analüüsinud. Nimelt oma 4. jaanuari 1991. aasta otsuses (Mitsubishi/UCAR, IVM024), mis on tehtud juhinduvalt määrusest ettevõtjate vaheliste koondumiste kontrolli kohta, jõudis komisjon järeldusele, et grafiitelektroodide turg oli ühendust hõlmav turg.
64 Selles suhtes meenutab Esimese Astme Kohus sõnaselget avaldust, mille Tokai ise hagiavalduses tegi ja mille kohaselt ei vaidlusta ta oma hagiga otsuses nimetatud asjaolude sisulist õigsust. Faktilised järeldused, mille kohaselt kokkuleppega loodi grafiitelektroodide ülemaailmsel turul kartell, sisalduvad nii otsuses (vt näiteks põhjendused 14–18, 46, 47, 49, 51, 71, 72 ja 73) kui ka vastuväiteteatises (punktid 33, 34, 35, 37, 39, 59, 60 ja 61). Sellest ilmneb, et kartellikokkuleppe põhieesmärk oli komisjoni järelduste kohaselt maailmas grafiitelektroodide sektori struktureerimine vastavalt kolme „samba” süsteemile: SGL Euroopa esindajana, UCAR Ühendriikide esindajana ning SDK, Tokai, Nippon ja SEC Jaapani esindajatena (otsuse põhjendus 47). Lisaks oli komisjoni tuvastatud kartelli juhtpõhimõtete hulgas põhimõte, mille kohaselt „kodumaine tootja” pidi määrama hinnad oma territooriumil, samas kui teised tootjad seda järgisid (vt eespool punktid 12 ja 13), kusjuures „välismaa” tootjad pidid teiste tootjate „kodumaa” turgudelt tagasi tõmbuma (otsuse põhjendus 50). Lõpuks tõi komisjon näiteks Ameerika äriühingu C/G, kellel hoolimata sellest, et tal ei olnud väljaspool Ühendriike ühtegi tootmisüksust, õnnestus saada Euroopas ligi 7‑protsendiline turuosa ja realiseerida peaaegu kolmandik oma toodangust EMP‑s (otsuse põhjendused 16, 30 ja 85), mis komisjoni hinnangul andis tunnistust ülemaailmse turu olemasolust ja sellest, et isegi „välismaa” tootja oli võimeline kartelli toimimist häirima.
65 Käesolev väide on aga ilmselgelt vastuolus sellega, et Tokai nõustus eespool esitatud faktiliste täpsustustega, mida Tokai haldusmenetluses ega Esimese Astme Kohtus ei ole nõuetekohaselt vaidlustanud. Kui asetada väide trahvide valesti arvutamist puudutavate muude väidete konteksti, on see väide suunatud pigem hinnangu vastu, mille komisjon andis Tokai tegevuse tegelikult mõjule EMP‑s toimuvale konkurentsile. Tokai rõhutab nendes väidetes iseäranis oma passiivset käitumist ning seda, et tal puudus majanduslik huvi müüa asjaomast toodet Euroopa turul. Väide seisneb tegelikult komisjonile selle etteheitmises, et ta jättis Tokaile määratud trahvi suuruse kinnitamisel tähelepanuta viimase täiesti passiivse rolli.
66 Sellele järeldusele ei räägi vastu Tokai viide 4. jaanuari 1991. aasta otsusele (Mitsubishi/UCAR, IVM024), milles komisjon leidis ettevõtjate koondumise valdkonnas, et grafiitelektroodide turg oli kogu ühendust hõlmav turg. Selles suhtes piisab, kui märkida, et see otsus võeti vastu teistsuguses kontekstis kui käesolevas kohtusjas käsitletav otsus ning et see pärineb varasemast ajast kui käesolevas asjas komisjoni läbi viidud uurimine kui ka otsuses aluseks võetud rikkumisperiood. Aga just alates 1997. aastast selle kartelli avastamine, milles Tokai osales, võimaldas komisjonil tuvastada, et kartelliosalised olid grafiitelektroodide turu jaganud ülemaailmsel tasandil. Viide 1991. aasta otsusele on seega tulemusetu.
67 Sellest lähtuvalt tuleb väide tagasi lükata osas, milles vaidlustatakse grafiitelektroodide turu ülemaailmset ulatust puudutatavad faktilised järeldused.
c) Väide, et kohtuasjas T‑239/01 on rikkumise kestust valesti hinnatud
68 Rühmas väidetes, mis puudutavad tema trahvi valesti arvutamist, heidab SGL komisjonile esiteks ette, et ta lähtus ilma ühegi tõendita SGL‑i rikkumises osalemise liiga pikast kestusest: komisjon tuvastas valesti, et SGL jätkas pärast juunis 1997 läbi viidud uurimisi rikkumist kuni 1998. aasta veebruari/märtsini. Järelikult on tema trahv valesti kindlaks määratud, kuivõrd see sisaldab suurendust kõnealuse ajavahemiku eest. Lisaks leidis komisjon valesti, et pärast uurimisi rikkumise väidetav jätkamine on SGL‑i puhul raskendav asjaolu. Selles kontekstis väidab SGL, et vaidlusalusel ajavahemikul kartelli raames toimunud koosolekud ei käsitlenud Euroopa turgu, vaid üksnes Aasia turge, millest ta komisjoni haldusmenetluses juba teavitas. Komisjoni poolt oma seisukoha põhjendamiseks esitatud tõendid ei ole usaldusväärsed.
69 SGL toob teiseks esile otsuse põhjenduses 57 sisalduva järelduse, et kartelli Euroopa rühm käis veel koos alates „1999”. aastast. Ta leiab, et ei saa välistada, et sellel veal olid negatiivsed tagajärjed tema trahvisumma kindlaksmääramisele. Pealegi kinnitab komisjon otsuse põhjenduses 124, et on olemas kaudseid tõendeid, mis võimaldavad järeldada, et rikkumine ei olnud 2001. aastaks veel lõppenud. SGL palub Esimese Astme Kohtul menetlust korraldava meetme abil kontrollida, kas 1999. aastat puudutav vale arv edastati komisjoni volinike kolleegiumile otsuse vastuvõtmise tarbeks.
70 Seoses SGL‑i esitatud väite esimese osaga tuleb meenutada nende märkuste ajalist järjestust ja täpset sisu, mis SGL esitas vastuseks komisjoni järeldustele.
71 Esiteks avaldas SGL vastuseks komisjoni informatsiooninõudele 8. juuni 1999. aasta memorandumis, et suurimad grafiitelektroodide tootjad, sealhulgas SGL ja UCAR, kooskõlastasid oma konkurentsialast tegevust aastatel 1992 „kuni 1998”. Seejärel loetles SGL kartelli raames toimunud koosolekud. 1997. aasta juunist hilisemate koosolekute kohta mainis ta iga kord üheainsa lausega juulis 1997 Malaisias, novembris 1997 Hongkongis ning veebruaris 1998 Bangkokis toimunud koosolekut, märkides, et nendel koosolekutel arutati Aasiale omaseid teemasid.
72 Teiseks leiti 24. jaanuari 2000. aasta vastuväiteteatises, et SGL‑ile etteheidetav rikkumine vältas kuni märtsini 1998, täpsustades esiteks, et Hongkongi ja Bangkoki koosolekutel käsitleti kõikide piirkondade ja kõikide turgude müügimahte puudutavate CMS‑i tabelite ajakohastamist, ning teiseks, et SGL ja UCAR teavitasid Jaapani kartelliosalisi Euroopas kasutatavatest uutest hindadest (punktid 78 ja 79). Vastuväiteteatise kohaselt leidsid SGL‑i ja UCAR‑i vahelised kahepoolsed kontaktid lisaks aset vähemalt kuni märtsini 1998 (punkt 80). Enamik nendest järeldustest põhinesid UCAR‑i endise Euroopa müügidirektori hr […] avaldusel. Lõpuks sisaldab vastuväiteteatis mahukat loetelu lisatud dokumentidest, mida kasutatakse tõenditena ja mille hulka kuulub hr […] avaldus.
73 Kolmandaks kinnitati SGL‑i 4. aprilli 2000. aasta vastuses vastuväiteteatisele, et vastuväiteteatise aluseks olevaid asjaolusid põhimõtteliselt (grundsätzlich) ei vaidlustata, ning piirduti seejärel viitamisega 8. juuni 1999. aasta memorandumile, vaikides vastuväiteteatises sisalduvatest uutest järeldustest ja dokumentaalsetest tõenditest, mis puudutavad rikkumise vaidlusalust ajavahemikku. Eelkõige ei vaielnud SGL vastu hr […] avaldusele, kuigi tal oli võimalik selle avaldusega tutvuda.
74 Esimese Astme Kohtus ei lisanud SGL midagi olulist oma kohtueelses menetluses esitatud argumentidele. Ta piirdus väitmisega, et hr […] avalduse väärtust tuleb märgatavalt relativeerida, võttes arvesse selle tegemisele eelnenud asjaolusid. Selle märkusega peetakse silmas komisjoni esile toodud asjaolu, et pärast seda, kui UCAR oli hr […] vallandanud, seadis ta viimase algatatud töövaidluse sõbraliku lahendamise eeltingimuseks selle, et hr […] nõustub uurimismenetluses komisjoniga koostööd tegema.
75 Hr […] täiendava avalduse (supplemental statement) tekst, millele komisjon iseäranis tugines, ei sisalda siiski midagi, mis võiks õigustada SGL‑i väljendatud kahtlusi: tema nimetatud asjaolud on konkreetsed ja ei sisalda vasturääkivusi; hr […] mainib teiste kartelliosaliste paljude esindajate nimesid, sealhulgas hr […] SGL‑ist ja hr […] UCAR‑ist, mistõttu tema avalduste tõelevastavust oleks saanud kontrollida nende isikute tunnistajatena ülekuulamise teel. SGL ei taotlenud siiski nende kohtusse kutsumist; ta ei pöördunud ka haldusmenetluses komisjoni poole selleks, et edastada vastuavaldused, mis pärinevad näiteks tema endiselt müügidirektorilt hr […]‑lt. Viimaks ilmneb hr […] avaldusest, mis samuti edastati komisjonile UCAR‑i nõudmisel, et tema avalduste eesmärk ei olnud kuidagi UCAR‑i teiste kartelliosaliste arvel süüst vabastada, selleks et saavutada soodne lahendus oma vaidlusele UCAR‑iga. Hr […] märgib nimelt, et tema rikkumised olid äriühingus tema ülemustele teada ja nende poolt heaks kiidetud.
76 Sellest järeldub, et SGL‑il ei õnnestunud õiguslikult piisavalt tõendada, et komisjoni faktilised järeldused tema rikkumises osalemise kohta ajavahemikul juunist 1997 märtsini 1998 (otsuse põhjendused 91–93) on väärad. Seega tuleb väite esimene osa tagasi lükata.
77 Mis puudutab teist osa, mis on suunatud otsuse põhjenduse 57 vastu, siis komisjon möönis, et otsuse saksakeelses teatavaks tehtud versioonis sisalduvas lauses, mille kohaselt toimusid kartellisisese Euroopa rühma koosolekud „alates 1999. aastast”, on tegemist trükiveaga. Selle vea ilmselgus nähtub esiteks võrdlusest otsuse ingliskeelse versiooniga, mis on teine autentne versioon (lisaks saksakeelsele versioonile) ja milles on õigesti märgitud „1992”. Teiseks on põhjenduse 57 saksakeelne versioon (milles on ekslikult aasta 1999) iseenesest arusaamatu: UCAR‑i sõnul lõppesid kõnealused koosolekud „ligikaudu ühe aasta pärast” (see tähendab 2000. aastal, kui lähtuda vale teksti loogikast), kuna jätkuvalt UCAR‑i sõnul leidsid Euroopa tootjad, et aastal „1993” ei olnud enam vaja kokku tulla. Sellel lausel on ilmselgelt mõte üksnes juhul, kui viidatud aasta on 1992.
78 Lõpuks ja eelkõige on otsuse artiklis 1 ning põhjendustes 3, 114 ja 155 SGL‑i toime pandud rikkumise lõpu ajana selgelt nimetatud märts 1998. Sellele järeldusele ei räägi vastu otsuse põhjendus 124, mille kohaselt ei lõppenud rikkumine isegi võib-olla 2001. aastaks. Selle lõiguga ei muudeta kaugeltki faktilisi järeldusi rikkumise kestuse kohta, vaid üksnes põhjendatakse otsuse resolutsiooni artiklit 2, mis – ettevaatuse mõttes – kohustab asjaomaseid ettevõtjaid kõnealuseid rikkumisi viivitamata lõpetama, kui nad ei ole seda juba teinud.
79 Kuna trükiviga on ilmne, ei saanud see kahjustada SGL‑i huve talle trahvi määramisel: otsuse osas, mis on pühendatud trahvide kindlaksmääramisele, sisalduvas peatükis „Rikkumise kestus” on SGL‑i, UCAR‑i, Tokai, Nipponi ja SEC toime pandud rikkumise lõpu ajana märgitud „veebruar/märts 1998” (põhjendus 155).
80 Järelikult ei saa niisugune viga õigustada nende faktiliste järelduste tühistamist, mis puudutavad SGL‑i toime pandud rikkumise kestust. Neil asjaoludel ei ole alust võtta SGL‑i välja pakutud menetlust korraldavat meedet.
81 SGL‑i esitatud väite mõlemad osad tuleb seega tagasi lükata.
d) Väide, et kohtuasjas T‑244/01 on rikutud olulisi menetlusnorme, kuna puuduvad piisavad tõendid Nipponi rikkumises osalemise kohta ajavahemikul maist 1992 kuni märtsini 1993, ning väide, et põhjendused on selles küsimuses puudulikud
Poolte argumendid
82 Nippon väidab otsuse artikli 1 osalise tühistamise nõuete põhjendamiseks, et tõendamiskohustus lasub komisjonil, kui viimane võtab vastu otsuse, milles ta süüdistab ettevõtjat ühenduse õigusnormide rikkumises. Käesoleval juhul ei kinnita piisavad ja määrava tähtsusega tõendid otsuses sisalduvat järeldust, et Nippon osales rikkumises maist 1992 märtsini 1993. Osas, milles komisjon väidab, et Nippon osales sel ajavahemikul peetud koosolekutel, ei ole tema väide tõendatud. Komisjoni esitatud süüdistus põhineb täielikult Nipponi mõningate konkurentide (SDK, UCAR ja SGL) tehtud avaldustel, mille ainus eesmärk on saavutada see, et nende suhtes kohaldataks koostööteatist. Neil asjaoludel ei ole komisjonil õigust omistada nendele vähese usaldusväärsusega avaldustele mingitki tõenduslikku väärtust.
83 Mis puudutab 21. mail 1992 Londonis peetud esimest „tippjuhtide” koosolekut, siis väidab Nippon, et otsuses sisalduvat järeldust, et Tokai esindas hageja huve, ei kinnita ükski tõend. Tsemendi kohtuotsuses (eespool punktis 39 viidatud, punktid 2773–2782) leidis Esimese Astme Kohus aga, et kui ei ole tõendatud, et pool andis korralduse selleks, et teda koosolekul esindataks, ei ole komisjonil alust järeldada, et see pool või tema esindaja oli tõepoolest kohal ning et ta nõustus sellel koosolekul sõlmitud kokkuleppega. Hageja sõnul tuleb ka käesolevas kohtuasjas lähtuda sellisest arutluskäigust. Eelkõige ei esita komisjon tõendeid selle kohta, et hageja tõepoolest andis Tokaile korralduse teda sellel koosolekul esindada.
84 Mis puudutab komisjoni viidet SDK avaldusele koosoleku kohta, mis ilmselt toimus sissejuhatavate kontaktide raames enne 21. mai 1992. aasta koosolekut, siis ei mõista Nippon, kuidas viide enne kartelli loomist toimunud koosolekule saaks komisjoni väidet tõendada. Mis puudutab SGL‑i avaldust, siis see on üldsõnaline, ilma igasuguste detailideta ning sellega tunnistab SGL üldistatult, et ta ise osales väidetavas rikkumises aastatel 1992–1998. Seda avaldust ei saa tõlgendada nii, nagu puudutaks see Nipponi osalemist erinevatel koosolekutel, mis toimusid vaidlusalusel ajavahemikul. Avalduses ei ole ka mainitud, et hageja huve esindas Tokai.
85 Nippon lisab, et UCAR‑i ebatäpsed avaldused, mille kohaselt osalesid kõnealusel koosolekul „teatavad Jaapani konkurendid” ja „mitu Jaapani konkurenti”, ei saa põhjendada komisjoni väidet, mille kohaselt oli see just Nippon, keda esindas sellel koosolekul osalenud konkreetne ettevõtja.
86 Mis puudutab 25. mai ja 19. septembri 1992. aasta „töötaseme” koosolekuid, siis kinnitab Nippon, et komisjoni järeldused Nipponi viibimise kohta nendel koosolekutel põhinevad täielikult hageja konkurentide ebatäpsetel ja ebajärjekindlatel avaldustel. Komisjon ei esita otsuses selle kohta ühtegi asitõendit ega dokumentaalset tõendit.
87 Mis puudutab täpsemalt 25. mail 1992 Zürichis peetud koosolekut, siis põhineb Nipponi väidetav kohalviibimine SDK ühelainsal avaldusel, et „Nipponi esindajad” osalesid koosolekul, ilma et avalduses mainitaks, kes teda tegelikult seal esindas. Seevastu teisi äriühinguid puudutavates avaldustes esitab SDK vastava teabe üksikasjalikult. UCAR‑i avalduses ei ole Zürichis toimunud koosolekut üldse nimetatud. SGL‑i avalduses ei ole mainitud Nipponi viibimist sellel koosolekul.
88 Mis puudutab 19. septembril 1992 Luganos peetud koosolekut, siis Nipponi väidetav kohalviibimine põhineb jällegi täielikult ainult ühel avaldusel, mille tegi SGL. See avaldus on vastuolus SDK ja UCAR‑i avaldustega, milles ei ole Lugano koosolekut mainitud.
89 Osas, milles otsuses on väidetud, et Nipponi esitatud reisikulude aruanded tõendavad tema viibimist asjaomastel koosolekutel (põhjendus 48), meenutab viimane, et ta edastas need aruanded komisjonile määruse nr 17 artikli 11 kohase ametliku informatsiooninõude alusel. Siiski ei ole komisjonil pädevust koguda teavet väljaspool ühenduse territooriumi. Seetõttu on kõnealune teave kogutud ebaseaduslikult ning selle põhjal ei saa tõendada, et Nippon osales väidetavas rikkumises. Igal juhul ei vasta käesoleval juhul Nipponile saadetud nõue määruses nr 17 kehtestatud nõuetele, kuna komisjon ei maininud artikli 15 lõike 1 punktis b ette nähtud sanktsioone, nagu nõuab määruse nr 17 artikli 11 lõige 3. Lõpuks ei tõenda kõnealused reisikulude aruanded, et Nippon osales maist 1992 märtsini 1993 peetud koosolekutel.
90 Nippon väidab, et ta ei ole komisjoniga peetud kirjavahetuses kunagi möönnud, et ta osales ajavahemikul maist 1992 märtsini 1993 korraldatud ühel või teisel koosolekul. Selles suhtes rõhutab ta, et tema 30. märtsi ja 17. mai 2000. aasta kirju, mis on koostatud vastuseks vastuväiteteatisele, tuleb lugeda tema 18. detsembri 1998. aasta kirja kontekstis.
91 Viimati nimetatud kirjaga vastas Nippon nõudele, mille komisjon esitas selleks, et saada teada, kas Nippon oli osalenud kartelli korraldatud koosolekutel. Vastus oli kõikide komisjoni nimetatud ajavahemike osas selge ja üksikasjalik. Nippon ei maininud aga ühtegi koosolekut ajavahemikul maist 1992 märtsini 1993, kuigi komisjon otseselt uuris seda perioodi.
92 Nippon möönab, et ta tunnistas oma 30. märtsi 2000. aasta kirjas, et tema haldajad või juhid osalesid „korduvalt” konkurentide rahvusvahelistel koosolekutel, ning avaldas, et ta ei kavatse oma koosolekutel osalemist eitada. Seda üldist avaldust ei saa siiski tõlgendada ülestunnistusena, et Nippon osales kõigil koosolekutel, sealhulgas nendel, mis toimusid just ajavahemikul maist 1992 märtsini 1993.
93 Hilisemas, 17. mai 2000. aasta kirjas selgitas Nippon, et „enamjaolt” ei eita ta vastuväiteteatises esitatud fakte. See kiri ei tähenda, et Nippon osales kõigil koosolekutel. Vastupidi, selles meenutati sõnaselgelt tema 18. detsembri 1998. aasta kirja ja korrati seega, et Nippon osales ainult teatud arvul koosolekutel.
94 Nippon lisab, et otsus ei ole selles küsimuses kohaselt põhjendatud. Isegi kui eeldada, et tema osalemine sellel ajavahemikul on tõendatud, ei ole komisjon esitanud põhjust, miks trahvi põhisumma suurendamine on õigustatud, võttes arvesse asjaolu, et hagejale määratud trahvi oli samuti suurendatud selle eest, et ta väidetavalt jätkas rikkumist pärast komisjoni uurimist. Otsuses ei ole sellist kaks korda toimunud suurendamist selgitatud.
95 Mis puudutab komisjoni nõuet, et Esimese Astme Kohus suurendaks hagejale määratud trahvi summat, siis leiab hageja, et tegemist on kohatu ja põhjendamatu nõudega.
96 Komisjon rõhutab, et enne Esimese Astme Kohtule hagi esitamist ei vaidlustanud Nippon kordagi oma osalemist maist 1992 märtsini 1993 korraldatud koosolekutel. Vastupidi, ta tugines sellele, et ta ei vaidlustanud komisjoni väidete aluseks olevaid asjaolusid, et saavutada koostööteatise alusel oma trahvi vähendamine. Igal juhul on Nipponi osalemine kõnealustel koosolekutel tõendatud SDK ja SGL‑i avaldustega.
97 Komisjon tunnistab, et tal ei ole Nipponi reisikulude aruandeid, mis hõlmaksid vaidlusalust ajavahemikku. Võttes arvesse eespool nimetatud tõendeid, ei olnud siiski vaja neid aruandeid kasutada.
98 Lõpuks palub komisjon Esimese Astme Kohtul oma täielikku pädevust teostades suurendada Nipponile määratud trahvi. Vastupidi vastuväiteteatisele saadetud vastusele vaidlustab Nippon praegu tema osalemise kestust puudutavad järeldused. Komisjoni sõnul peaks trahvi suurendamine olema vähemalt võrdne Nipponi trahvile koostööteatise alusel kohaldatud 10‑protsendilise vähendusega.
Esimese Astme Kohtu hinnang
99 Kõigepealt tuleb meenutada, et otsuses (põhjendus 113) piiras komisjon konkurentsinormide alusel antud hinnangut ja trahvide arvutamisel arvesse võetud kestust ajavahemikuga, mis algas mais 1992, see tähendab kuupäeval, mil Londonis toimus esimene „tippjuhtide” koosolek, kus võeti vastu turul kartelli loomise aluspõhimõtted. Komisjoni sõnul on asjaolu, et Nippon ei osalenud sellel koosolekul, ebaoluline, kuna teda esindas Tokai ja ta oli ise kohal esimesel „töötaseme” koosolekul, mis toimus neli päeva hiljem.
100 Selleks et hinnata käesoleva väite ulatust seda järeldust silmas pidades, tuleb taas meenutada haldusmenetluse erinevate staadiumide ajalist järjestust ning analüüsida esiteks komisjoni esitatud dokumentide ja teiseks Nipponi tehtud avalduste sisu.
101 Selles suhtes tuleb esiteks meenutada, et vastuseks komisjoni informatsiooninõudele edastas Nippon 18. detsembri 1998. aasta kirjaga teabe oma peadirektori […] ja teatud teiste juhtide reiside kohta. On tõsi, et selles kirjas ei ole mainitud ühtegi reisi vaidlusalusel ajavahemikul.
102 Teiseks on 24. jaanuari 2000. aasta vastuväiteteatise punktides 36, 37, 39, 40 ja 101 viitega SGL‑i, SDK ja UCAR‑i avaldustele märgitud, et:
– 21. mail 1992 Londonis toimunud esimesest „tippjuhtide” koosolekust osavõtjad olid SGL, UCAR, Mitsubishi, SDK ja Tokai, kusjuures „viimane esindas ka Nipponi ja SEC huve” ning sellel koosolekul pandi paika kartelli alusreeglid;
– sellele koosolekule järgnes peaaegu kohe „töötaseme” koosolek, mis toimus 25. mail 1992 Zürichis ja kus osalesid kõikide vastuväiteteatise adressaatideks olevate ettevõtjate, sealhulgas Nipponi esindajad ning kus analüüsiti grafiitelektroodide maailmaturgu piirkondade kaupa (Kaug-Ida, Kesk-Ida ja Aafrika, Lääne-Euroopa, Ida-Euroopa, Ladina-Ameerika ja Põhja-Ameerika) ja jagati turuosad;
– Nippon ja SEC ei saa väita, et nad puudusid 21. mai 1992. aasta koosolekult, võttes arvesse, et neid mõlemat esindas Tokai ja et nad osalesid ise esimesel „töötaseme” koosolekul, mis toimus neli päeva hiljem;
– teine „töötaseme” koosolek toimus 19. septembril 1992 Luganos „Jaapani tootjate kohalviibimisel” ning sellel koosolekul esiteks teatati neile tootjatele Euroopa turu miinimumhinnad ja teiseks määrati iga piirkonna kohta kindlaks mahud ja kvoodid.
103 Kolmandaks koostati Nipponi vastus vastuväiteteatisele 30. märtsil 2000, ilma et Nippon oleks tutvunud komisjoni uurimistoimikuga, kuigi viimane oli taganud 14.–23. veebruaril 2000 juurdepääsu sellele toimikule (otsuse põhjendus 38); Nippon ei osalenud ka 25. mail 2000 komisjoni korraldatud ärakuulamisel (otsuse põhjendus 40). Kõnealuses vastuses möönab Nippon, et tema esindajad osalesid „korduvalt” konkurentide rahvusvahelistel koosolekutel, ning avaldab, et „[kartelli] algusjärgus” ei osalenud ta igal üritusel, kuigi teda kutsuti üles seda tegema. Seejärel rõhutab ta „seoses vastuväiteteatisega”, et „ta ei vaidlusta faktilisest aspektist oma osalemist koosolekutel” ning et ta pakub komisjonile võimalikult laiaulatuslikku koostööd.
104 Neljandaks on hilisemas, 17. mai 2000. aasta kirjas, milles Nippon taotleb koostööteatise kohaldamist, viitega 30. märtsi 2000. aasta vastuse punktile 6 meenutatud, et Nippon „ei vaidlusta enamjaolt vastuväiteteatises tuvastatud asjaolude sisulist õigsust”. Näitena oma täielikust koostööst komisjoniga viitab ta eelkõige oma 18. detsembri 1998. aasta kirjale, märkides, et selles on nimetatud kõik koosolekud, kus tema esindajad osalesid. Lõpuks märgib ta sõnaselgelt, et ta lõpetas rikkumise pärast veebruari 1998.
105 Eespool kokku võetud dokumentaalsed tõendid ei saa kinnitada Nipponi kaitstavat seisukohta. Kuigi on tõsi, et Nippon ei tunnistanud omal algatusel (18. detsembri 1998. aasta kiri), et ta osales asjakohasel ajavahemikul korraldatud koosolekutel, sisaldas hilisem vastuväiteteatis väga konkreetseid andmeid selle kohta, et ta kas osales nendel koosolekutel või esindas teda seal Tokai, kusjuures lisaks on täpsustatud, et neil üritustel arutati kartelli toimimise jaoks olemusliku tähtsusega küsimusi. Need andmed põhinesid muude ettevõtjate kui Nipponi avaldustel. Nippon pidi seega vastuväiteteatist lugedes mõistlikult järeldama, et komisjon peab neid avaldusi tähtsamaks ja usaldusväärsemaks kui Nipponi 18. detsembri 1998. aasta kirja.
106 Neil asjaoludel tuleb märkida, et kui Nippon ei nõustunud väidetega, et ta osales või teda esindati asjakohasel ajavahemikul korraldatud koosolekutel, nii nagu need väited sisalduvad vastuväiteteatises, ega SGL‑i, SDK ja UCAR‑i nende avalduste tähenduse ja tõendusliku väärtusega, millele komisjon rajas oma väited, oleks ta pidanud vastuväiteteatisele esitatud vastuses neile vastu vaidlema. Ainult sellised konkreetsed, haldusmenetluse staadiumis esitatud vastuväited oleksid andnud komisjonile võimaluse viia läbi põhjalikum uurimine ja püüda esitada täiendavaid tõendeid.
107 Nipponi 30. märtsi ja 17. mai 2000. aasta kirjad ei sisalda aga mingeid vastuväiteid eespool viidatud väidetele ja avaldustele. Vastupidi, trahvi vähendamise lootuses rõhutab Nippon oma koostöötahet ja avaldab, et ta ei vaidlusta vastuväiteteatises tuvastatud asjaolude sisulist õigsust. Ainus konkreetne märkus rikkumise kestuse kohta puudutab lõppjärku, see tähendab igasuguse rikkumise lõppemist pärast veebruari 1998. Sellesse konteksti asetatuna võib komisjon rikkumise esimese kuue kuu osas vastuväidete puudumist – koostoimes asjaoluga, et Nippon ei tutvunud komisjoni uurimistoimikuga ega osalenud komisjoni korraldatud ärakuulamisel – mõistlikult tõlgendada nii, et Nippon soovis komisjonile pakutud koostöö raames hõlbustada viimase ülesannet, mis seisneb rikkumise kestuse kindlakstegemises, ning nõustus seetõttu rikkumise algust puudutavate järeldustega ja tegi täpsustuse üksnes rikkumise lõpu kohta.
108 Küsimuses, kas Nippon võib koostööst taganeda ja väita Esimese Astme Kohtus, et ta ei osalenud rikkumises maist 1992 märtsini 1993, tuleb meenutada, et Euroopa Kohtu praktikast nähtub, et kui süüdistatav ettevõtja ei ole otseselt rikkumist üles tunnistanud, peab komisjon asjaolud kindlaks tegema ning ettevõtjal on vabadus esitada kohtumenetluses kõik talle kasulikuna tunduvad kaitseargumendid (Euroopa Kohtu 16. novembri 2000. aasta otsus kohtuasjas C‑297/98 P: SCA Holding vs. komisjon, EKL 2000, lk I‑10101, punkt 37). Sellest on vastupidi lubatud järeldada, et sellise olukorraga ei saa tegemist olla juhul, kui kõnealune ettevõtja otseselt, selgelt ja täpselt on asjaolusid möönnud: kui ta on haldusmenetluses sõnaselgelt tunnistanud nende asjaolude sisulist õigsust, mida komisjon vastuväiteteatises talle süüks pani, tuleb neid asjaolusid käsitada tõendatuna, kuna ettevõtjal ei ole üldjuhul enam võimalik neid Esimese Astme Kohtu menetluses vaidlustada.
109 Järelduse, et Nippon osales süükspandavas kartellis maist 1992 märtsini 1993, tegi komisjon käesolevas asjas mitte Nipponi konkreetselt seda ajavahemikku puudutava selge ja täpse avalduse põhjal, vaid niisuguste asjaolude kogumi põhjal, nagu tema objektiivne käitumine komisjoni suhtes haldusmenetluses ja tema pigem üldised avaldused vaidlustamata jätmise kohta. Neil asjaoludel ei saa Nipponit takistada Esimese Astme Kohtus väitmast, et seda asjaolude kogumit tõlgendati valesti kui tõendit selle kohta, et ta osales kartellis eespool nimetatud ajavahemikul.
110 See hiline vastuväide ei saa siiski olla sisuliselt tulemuslik. Nagu eespool tõdetud, leidis komisjon põhjendatult, et olles tutvunud vastuväiteteatises esitatud tõenditega, ei vaidlustanud Nippon asjakohasel ajavahemikul kartellis osalemist. Järelikult võis komisjon Esimese Astme Kohtus piirduda sellega, et ta meenutas esiteks Nipponi käitumist haldusmenetluses ja teiseks kõnealuseid tõendeid, mis seisnesid eelkõige SGL‑i, SDK ja UCAR‑i avaldustes. Need avaldused – mille komisjon esitas kokkuvõtlikult vastuseks Esimese Astme Kohtu kirjalikule küsimusele – võimaldavad aga õiguslikult piisavalt tõendada, et Nippon osales asjakohasel ajavahemikul kartellis.
111 Sellest järeldub, et komisjon oli vabastatud kohustusest esitada Esimese Astme Kohtus uusi tõendeid ja võtta seisukoht argumentide suhtes, mis Nippon esitas esimest korda Esimese Astme Kohtus, selleks et lükata ümber eespool nimetatud tõendid. Täpsemalt võis Nipponi argumente tema reisikulude aruannete kohta pidada asjakohatuks. Komisjoni ülesannet, mis seisneb rikkumise asjaolude kindlakstegemises ja mida Nipponi käitumine ja avaldused haldusmenetluses hõlbustasid, ei muutnud Nipponi hilisemad vastuväited Esimese Astme Kohtus objektiivselt keerulisemaks.
112 Siiski ei tohi unustada, et kõikide ootuste vastaselt, mis komisjonil võisid mõistlikult tekkida Nipponi haldusmenetluses tehtud objektiivse koostöö põhjal, oli komisjon sunnitud ette valmistama ja esitama Esimese Astme Kohtus kaitse, mis on suunatud rikkumise nende asjaolude vaidlustamise vastu, mille suhtes ta õigusega eeldas, et Nippon ei sea neid enam kahtluse alla. Neil asjaoludel leiab Esimese Astme Kohus, et tuleb teostada talle määruse nr 17 artikli 17 alusel antud täielikku pädevust ning suurendada Nipponile määratud trahvi 2 protsendipunkti võrra (vt allpool punkt 457).
113 See järeldus ei lähe vastuollu Esimese Astme Kohtu 28. veebruari 2002. aasta otsusega kohtuasjas T‑354/94: Stora Kopparbergs Bergslags vs. komisjon (EKL 2002, lk II‑843, punkt 85). Selles kohtuotsuses leidis Esimese Astme Kohus Euroopa Kohtu poolt apellatsioonkaebuse alusel talle tagasi saadetud asjas, et oht, et ettevõtja, kelle trahvisummat on vastutasuks koostöö eest vähendatud, esitab hiljem tühistamishagi otsuse peale, millega teda karistatakse konkurentsinormide rikkumise eest, ning Esimese Astme Kohus või Euroopa Kohus rahuldab tema hagi, on asutamislepinguga ette nähtud õiguskaitsevahendite kasutamise normaalne tagajärg; seega ainuüksi asjaolu, et kõnealune ettevõtja kohtus võitis, ei saa õigustada tema trahvi vähendamise ulatuse uuesti hindamist. Selles suhtes tuleb rõhutada, et Esimese Astme Kohtu 14. mai 1998. aasta otsus kohtuasjas T‑354/94: Stora Kopparbergs Bergslags vs. komisjon (EKL 1998, lk II‑2111), mille peale esitati apellatsioonkaebus, ei puudutanud ettevõtja tehtud koostöö eest trahvi vähendamise või vähendamata jätmise sobivust ning et peale selle ei käsitlenud ka Euroopa Kohtu 16. novembri 2000. aasta otsus kohtuasjas C‑286/98 P: Stora Kopparbergs Bergslags vs. komisjon (EKL 2000, lk I‑9925), millega see kohtuotsus osaliselt tühistati, trahvi niisuguse vähendamise küsimust. Võttes arvesse seda erilist menetlusolukorda, ei tohi asjaolu, et Esimese Astme Kohus keeldus eespool viidatud 28. veebruari 2002. aasta otsuses „tehtud vähenduse ulatust uuesti hindama”, tõlgendada nii, et Esimese Astme Kohus ei või oma täieliku pädevuse teostamisel mingil juhul suurendada sellisele ettevõtjale määratud trahvi suurust, kes pärast seda, kui tema trahvi on vähendatud selle eest, et ta ei vaidlustanud komisjoni poolt haldusmenetluses tuvastatud asjaolude sisulist õigsust, seab nende samade asjaolude tõelevastavuse esimest korda kahtluse alla Esimese Astme Kohtus.
114 Osas, milles Nippon väidab veel, et otsuse põhjenduses 48 on valesti väidetud, et tema reisikulude aruanded tõendavad tema viibimist „tippjuhtide” ja „töötaseme” koosolekutel, piisab sellest, kui meenutada kõnealuse põhjenduse sõnastust, mille kohaselt Tokai, Nipponi ja SEC esindajate osalemist kõnealustel koosolekutel „tunnistavad asjaomased isikud või tõendavad nende kuluaruanded”. Võttes arvesse asjaolu, et Nippon tunnistas objektiivselt, et ta osales kartellis kogu selle kestuse vältel, ei saa seda lõiku tõlgendada nii, et komisjon soovis ainult äriühingu Nippon osalemist rikkumises just maist 1992 märtsini 1993 tõendada üksnes nimetatud ettevõtja reisikulude aruannetega.
115 Lõpuks tuleb märkida, et põhjenduste puudulikkuse etteheide ei ole suunatud terve otsuse ega selle faktilise järelduse vastu, mis puudutab eespool nimetatud osalemisperioodi. Etteheide puudutab ainult Nipponile määratud trahvi põhisumma suurendamist 55% võrra. Järelikult, isegi kui eeldada, et see etteheide on põhjendatud, tooks see kaasa mitte kogu otsuse ega asjaomase faktilise järelduse tühistamise, vaid üksnes otsuse muutmise osas, milles see näeb ette trahvi suurendamise 55% võrra.
116 Eespool toodust tuleneb, et tagasi tuleb lükata väide, et olulisi menetlusnorme on rikutud seeläbi, et puuduvad piisavad tõendid Nipponi rikkumises osalemise kohta ajavahemikul maist 1992 kuni märtsini 1993, ning väide, et põhjendused on puudulikud.
117 Esimese väidete rühma läbivaatamisel ilmnes, et ükski hagejate esile toodud asjaolu ei õigusta kogu otsuse ega selles sisalduvate faktiliste järelduste tühistamist. Sellest lähtuvalt tuleb kõik otsuse täieliku tühistamise või selle artikli 1 osalise tühistamise nõuded jätta rahuldamata.
118 Nende nõuete ja väidete edasisel läbivaatamisel, mis on suunatud trahvide kindlaksmääramise vastu, võetakse seega arvesse kõiki kõnealuseid faktilisi järeldusi.
B. Nõue tühistada otsuse artikkel 3 või vähendada määratud trahve
1. Väited, et on rikutud mitmekordse karistamise keelu põhimõtet ja komisjoni kohustust võtta arvesse varem määratud karistusi ning et põhjendused on selles küsimuses puudulikud
a) Poolte argumendid
119 Kõik hagejad peale C/G väidavad, et kuna komisjon keeldus otsusega kindlaks määratud trahvisummast maha arvamast Ühendriikides ja Kanadas juba määratud trahvide summat ning nendes riikides juba tasutud karistuslike kahjuhüvitiste summat, rikkus komisjon reeglit, mis keelab ühe ja sama rikkumise eest mitu korda karistada. See reegel rajaneb ühenduse konstitutsiooniõiguses kinnitunud õigluse ja proportsionaalsuse põhimõttel; seda on kinnitatud ka 7. detsembril 2000 Nice’is välja kuulutatud Euroopa Liidu põhiõiguste harta (EÜT 2000, C 364, lk 1) artiklis 50 ning 14. juunil 1985 Beneluxi Majandusliidu riikide, Saksamaa Liitvabariigi ja Prantsuse Vabariigi valitsuste vahel nende ühispiiridel kontrolli järkjärgulise kaotamise kohta sõlmitud Schengeni lepingu rakendamise konventsiooni (EÜT 2000, L 239, lk 19), mis on allkirjastatud 19. juunil 1990 Schengenis (Luksemburg), artiklites 54–58. Ne bis in idem põhimõte on sätestatud ka 4. novembril 1950 Roomas allkirjastatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) protokolli nr 7 artiklis 4, nii nagu seda on tõlgendatud eelkõige Euroopa Inimõiguste Kohtu 29. mai 2001. aasta otsuses kohtuasjas Fischer vs. Austria.
120 Nagu tuleneb Euroopa Kohtu 14. detsembri 1972. aasta otsusest kohtuasjas 7/72: Boehringer vs. komisjon (EKL 1972, lk 1281), on komisjon kohustatud maha arvama kolmanda riigi ametivõimude määratud karistuse, kui hagejaks olevale ettevõtjale esiteks komisjoni poolt ja teiseks nimetatud ametivõimude poolt süüks pandavad teod on identsed. Just selline on olukord ka käesoleval juhul, sest vastupidi kohtuasjale, milles tehti kõnealune 14. detsembri 1972. aasta otsus, on kartell, mille eest Ühendriikide ja Kanada ametivõimud karistuse määrasid, oma eesmärgi, asukoha ja kestuse poolest sama kui see, mille eest määras karistuse komisjon.
121 Karistuse mahaarvamise põhimõtte arvesse võtmata jätmisega eiratakse lisaks Euroopa Kohtu 13. veebruari 1969. aasta otsust kohtuasjas 14/68: Walt Wilhelm jt (EKL 1969, lk 1, punkt 11), samuti Esimese Astme Kohtu 6. aprilli 1995. aasta otsust kohtuasjas T‑149/89: Sotralentz vs. komisjon (EKL 1995, lk II‑1127, punkt 29) ja 20. aprilli 1999. aasta otsust liidetud kohtuasjades T‑305/94–T‑307/94, T‑313/94–T‑316/94, T‑318/94, T‑325/94, T‑328/94, T‑329/94 ja T‑335/94: Limburgse Vinyl Maatschappij jt vs. komisjon (EKL 1999, lk II‑931, punkt 96), mille kohaselt eeldab üldine õigluse nõue, et trahvisumma kindlaksmääramisel on komisjon kohustatud arvesse võtma samale ettevõtjale sama teo eest juba määratud karistusi.
122 Selles kontekstis vaidlustab SGL otsuses sisalduva hinnangu, mille kohaselt võeti Ühendriikides ja Kanadas määratud trahvidega arvesse üksnes kartelli selliseid konkurentsivastaseid tagajärgi, mis kuulusid nende kohtute kohtualluvuse piirkonda (otsuse põhjendused 179 ja 180). Tõendamaks, et karistus määrati Ühendriikides ja Euroopas samade tegude eest, viitab SGL otsuses tehtud järeldustele. Otsuse põhjendustest 14, 17, 18, 71–73, 106 ja 149 nähtub, et komisjon on üldiselt möönnud, et rikkumised seisnesid ülemaailmsetes kokkulepetes, mille aluseks oli koondkava, milles asjaomased ettevõtjad osalesid. Komisjon ei väitnud, et teod, mille eest ta määras trahvi, olid eraldatavad nendest tegudest, mille eest oli juba Ühendriikides karistatud. Mis puudutab teokoosseisu, millele hagejale Ühendriikides määratud trahv viitab, siis kohtulikust kokkuleppest (plea agreement) nähtub, et asjaomased kokkulepped hindade ja kvootide kohta leidsid aset „Ühendriikides ja mujal” ajavahemikus 1992 kuni juuni 1997.
123 SGL lisab, et talle Ühendriikides määratud kriminaalkaristus summas 135 miljonit USA dollarit ületab juba määruse nr 17 artikli 15 lõikes 2 ette nähtud karistuste ülempiiri (10% ülemaailmsest käibest). Seetõttu ei saanud komisjon talle määrata täiendavat karistust summas 80,2 miljonit eurot.
124 SGL rõhutab lisaks, et kuna komisjon ei arvanud maha teistes riikides juba määratud karistusi, eiras ta konkurentsi peadirektoraadi endise peadirektori Alexander Schaubi 1. detsembri 1998. aasta vestluses väljaöeldut, milles viimane lubas, et trahvi arvutamisel võtab komisjon arvesse Ühendriikides määratud karistusi.
125 Hagejad leiavad lisaks, et komisjon rikkus mitmekordse karistamise keelu põhimõtet, kui ta võttis arvesse nende ülemaailmset käivet, mis sisaldab Ühendriikides ja Kanadas saadud käivet. Seda käivet võtsid ju juba arvesse Ühendriikide ja Kanada ametivõimud oma trahvide kindlaksmääramisel. Kahekordse karistuse vältimiseks peab komisjon hagejate sõnul seega arvesse võtma üksnes käivet, mis saadakse grafiitelektroodide müügist Euroopas.
126 Nad lisavad, et komisjon eiras juba määratud trahvide hoiatavat mõju. Ta jättis trahvisumma kindlaksmääramisel arvesse võtmata asjaolu, et hagejatelt olid kolmandates riikides trahvid ja kahjuhüvitised juba välja mõistetud summas, mis on piisav, et pärssida nende soovi igasugust uut konkurentsiõiguse rikkumist toime panna. Hagejaid oli seega juba piisavalt karistatud.
127 Viimaks heidavad Tokai ja Nippon komisjonile ette, et ta ei varustanud otsust selles küsimuses piisavate põhjendustega. Esiteks jättis ta vastamata ne bis in idem põhimõtet puudutavale argumendile, mille Tokai esitas vastuses vastuväiteteatisele ja millega rõhutati trahvi arvutamisel õige „geograafilise asukoha kindlaksmääramise” vajadust. Teiseks oli põhjendamiskohustus Nipponi sõnul käesoleval juhul eriti oluline, arvestades, et komisjon määras ülemaailmse käibe põhjal arvutatud trahvid, kuivõrd see meetod kujutab endast komisjoni otsuste tegemise praktikas uut etappi.
128 Komisjon märgib sisuliselt, et kolmandate riikide ametivõimude määratud trahvidega karistatakse ainult nende siseriikliku konkurentsiõiguse rikkumiste eest ning et kõnealustel ametivõimudel puudub pädevus karistuste määramiseks ühenduse konkurentsiõiguse rikkumiste eest. Asjaolu, et erinevad ametivõimud pidid uurima samu tegusid, ei ole asjakohane, kuna sama tegu võib olla rikkumine mitmes õiguskorras.
129 Trahvide hoiatava mõju kohta meenutab komisjon, et trahvi arvutamisel on põhikriteeriumiks rikkumise raskus. Miski ei võimalda järeldada, et trahve tuleb vähendada seetõttu, et hagejaid on teistes riikides määratud karistustega juba piisavalt hoiatatud. Hagejaid karistati sellepärast, et nad ei järginud ühenduse konkurentsinorme, kui nad panid Euroopas toime rikkumise. Neid konkurentsinorme tuleb võtta sama tõsiselt kui teiste riikide omi, selleks et saavutada soovitud hoiatav mõju.
b) Esimese Astme Kohtu hinnang
130 Kohtupraktikast tuleneb, et ne bis in idem põhimõte, mis on sätestatud ka EIÕK protokolli nr 7 artiklis 4, kujutab endast ühenduse õiguse üldpõhimõtet, mille järgimise peab kohus tagama (Euroopa Kohtu 5. mai 1966. aasta otsus liidetud kohtuasjades 18/65 ja 35/65: Gutmann vs. komisjon, EKL 1966, lk 149, 172, ja 15. oktoobri 2002. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑238/99 P, C‑244/99 P, C‑245/99 P, C‑247/99 P, C‑250/99 P–C‑252/99 P ja C‑254/99 P: Limburgse Vinyl Maatschappij jt vs. komisjon, EKL 2002, lk I‑8375, edaspidi „kohtuotsus LVM”, punkt 59, ning eespool punktis 120 viidatud kohtuotsus Boehringer vs. komisjon, punkt 3).
131 See põhimõte keelab ühenduse konkurentsiõiguse valdkonnas komisjonil ettevõtjat teist korda karistada või tema suhtes uuesti menetlust läbi viia konkurentsivastase tegevuse eest, mille eest teda on juba karistatud või seoses millega ta on õigeks mõistetud komisjoni varasema otsusega, mida ei saa enam vaidlustada.
132 Kohtupraktikas on siiski tunnistanud karistuste – ühenduse ja siseriikliku karistuse – kumuleerimise võimalust kahe paralleelse menetluse tulemusel, millega taotletakse erinevaid eesmärke; selle kumuleerimise lubatavus tuleneb ühenduse ja liikmesriikide erilisest pädevuste jaotusest kartellide valdkonnas. Samas eeldab üldine õigluse nõue, et komisjon on trahvisumma kindlaksmääramisel kohustatud arvesse võtma samale ettevõtjale sama teo eest juba määratud karistusi, kui on tegemist karistustega, mis on määratud liikmesriigi konkurentsiõiguse rikkumise eest, mis seega on toime pandud ühenduse territooriumil (eespool punktis 121 viidatud kohtuotsus Walt Wilhelm jt, punkt 11, ja eespool punktis 120 viidatud kohtuotsus Boehringer vs. komisjon, punkt 3; Esimese Astme Kohtu 6. aprilli 1995. aasta otsus kohtuasjas T‑141/89: Tréfileurope vs. komisjon, EKL 1995, lk II‑791, punkt 191, ja eespool punktis 121 viidatud kohtuotsus Sotralentz vs. komisjon, punkt 29).
133 Mis puudutab hagejate väidet, et neile trahvi määramisega sellises kartellis osalemise eest, mille eest Ühendriikide ja Kanada ametivõimud olid neid juba karistanud, rikkus komisjon ne bis in idem põhimõtet, mille kohaselt ei või samale isikule sama rikkumise eest teist korda karistust määrata, siis tuleb meenutada, et ühenduste kohus on tunnistanud, et ettevõtja suhtes võidakse ühe ja sama rikkumise eest õiguspäraselt läbi viia kaks paralleelset menetlust ja määrata kaks karistust, millest ühe määrab asjaomase liikmesriigi ja teise ühenduse pädev ametiasutus. Selline mitmekordse karistamise võimalus on põhjendatud asjaoluga, et kõnealuste menetlustega taotletakse erinevaid eesmärke (eespool punktis 121 viidatud kohtuotsus Walt Wilhelm jt, punkt 11; eespool punktis 132 viidatud kohtuotsus Tréfileurope vs. komisjon, punkt 191, ja eespool punktis 121 viidatud kohtuotsus Sotralentz vs. komisjon, punkt 29).
134 Neil asjaoludel ei saa ne bis in idem põhimõtet ammugi kohaldada käesolevas asjas, kus ühelt poolt komisjoni ja teiselt poolt Ühendriikide ja Kanada ametivõimude läbi viidud menetlustel ja määratud karistustel ei ole ilmselgelt samad eesmärgid. Kui esimesel juhul on eesmärk säilitada moonutamata konkurents Euroopa Liidu või EMP territooriumil, siis teisel juhul kaitstakse Ühendriikide või Kanada turgu (vt selle kohta Euroopa Kohtu 15. juuli 1970. aasta otsus kohtuasjas 44/69: Buchler vs. komisjon, EKL 1970, lk 733, punktid 52 ja 53). Ne bis in idem põhimõtte kohaldamise eeldus on ju mitte ainult rikkumise asjaolude ja karistatud isikute identsus, vaid ka kaitstava õigushüve kattumine (kohtujurist Ruiz-Jarabo Colomeri 11. veebruari 2003. aasta ettepanek kohtuasjas C‑213/00 P: Italcementi vs. komisjon, kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, punkt 89).
135 Seda järeldust kinnitab mitmekordse karistamise keelu põhimõtte ulatus, nagu see keeld on sätestatud EIÕK protokolli nr 7 artiklis 4. Nimetatud artikli sõnastusest nähtub, et selle põhimõttega keelatakse ainult ühe riigi kohtul menetleda rikkumist või karistada rikkumise eest, mille osas asjaomane isik on juba samas riigis õigeks või süüdi mõistetud. Seevastu ei keela ne bis in idem põhimõte isiku üle õigust mõista või teda karistada rohkem kui ühe korra sama teo eest kahes või enamas erinevas riigis. Järelikult ei ole SGL‑i viidatud kohtuotsus Fischer vs. Austria käesoleval juhul asjakohane, kuna see tehti EIÕK protokolli nr 7 artikli 4 alusel ja see puudutab kahekordset süüdimõistmist samas riigis.
136 Samuti tuleb rõhutada, et hagejad ei ole tuginenud ühelegi sellisele konventsioonile ega rahvusvahelise avaliku õiguse sättele, mis keelab eri riikide ametiasutustel või kohtutel süüdistada või mõista süüdi sama isikut samade tegude eest. Selline keeld võiks käesoleval hetkel tuleneda vaid väga tihedast rahvusvahelisest koostööst, mis põhjustaks selliste ühiste eeskirjade vastuvõtmise nagu eespool nimetatud Schengeni lepingu rakendamise konventsiooni sätted. Hagejad ei ole selles suhtes viidanud ühelegi sellist keeldu sätestavale siduvale lepingule ühenduse ja niisuguste kolmandate riikide vahel nagu Ameerika Ühendriigid või Kanada.
137 On tõsi, et eespool viidatud põhiõiguste harta artiklis 50 on sätestatud, et kedagi ei tohi uuesti kohtu alla anda ega karistada kuriteo eest, milles ta on liidu territooriumil seaduse järgi juba lõplikult õigeks või süüdi mõistetud. Tuleb siiski tõdeda, et see õigusakt kehtib ainult liidu territooriumil ja piiritleb selle artiklis 50 määratletud õiguse ulatuse sõnaselgelt juhtudega, kui asjaomane õigeks- või süüdimõistev otsus on tehtud sellel territooriumil.
138 Sellest järeldub, et tuleb tagasi lükata hagejate etteheide, milles nad väidavad, et ne bis in idem põhimõtet on rikutud seeläbi, et kõnealuse kartelli eest on juba karistatud väljaspool ühenduse territooriumi, või seeläbi, et komisjon võttis otsuses arvesse nende kogukäibe, mis sisaldab Ühendriikides ja Kanadas saadud käivet, mida Ühendriikide ja Kanada ametiasutused olid trahvide kindlaksmääramisel juba arvesse võtnud.
139 Seoses hagejate väitega, et komisjon jättis tähelepanuta eespool punktis 120 viitatud kohtuotsuse Boehringer vs. komisjon, mille kohaselt on komisjon kohustatud maha arvama kolmanda riigi ametivõimude määratud karistuse, kui hagejaks olevale ettevõtjale esiteks komisjoni poolt ja teiseks nimetatud ametivõimude poolt süüks pandavad teod on identsed, tuleb meenutada, et selles kohtuotsuses märkis Euroopa Kohus (punkt 3):
„[…] mis puudutab küsimust, kas komisjon võib olla ka kohustatud maha arvama kolmanda riigi ametivõimude määratud karistuse, siis seda on vaja käsitleda vaid juhul, kui kõnealuses asjas esiteks komisjoni poolt ja teiseks Ühendriikide ametivõimude poolt hagejale süüks pandavad teod on identsed.”
140 Sellest lõigust ilmneb selgelt, et lahendamata veel kaugeltki küsimust, kas komisjon on kohustatud maha arvama kolmanda riigi ametivõimude määratud karistuse, kui komisjoni ning kõnealuste ametivõimude poolt ettevõtjale süüks pandavad teod on identsed, seadis Euroopa Kohus komisjoni ja kolmanda riigi ametivõimude poolt ettevõtjale süüks pandavate tegude identsuse eespool nimetatud küsimuse eeltingimuseks.
141 Erilise olukorra tõttu, mis tuleneb esiteks liikmesriikide siseturgude ja ühisturu tihedast vastastikusest sõltuvusest ning teiseks ühenduse ja liikmesriikide vahel samal territooriumil – see tähendab ühisturul – kartellialase pädevuse jaotamise erilisest süsteemist, pidas Euroopa Kohus, olles tunnistanud kahe menetluse võimalikkust ja arvestades sellest tulenevat võimalikku kahekordset karistust, lisaks vajalikuks võtta õigluse nõude kohaselt arvesse esimest karistamise otsust (eespool punktis 121 viidatud kohtuotsus Walt Wilhelm jt, punkt 11, ning kohtujurist Mayras’ ettepanek kohtuasjas, milles tehti eespool punktis 120 viidatud kohtuotsus Boehringer vs. komisjon, EKL 1972, lk 1293 ja 1301–1303).
142 Käesolevas asjas sellist olukorda ei ole. Seega, kuna puudub väide niisuguse sõnaselge lepingulise normi olemasolu kohta, mis näeks komisjonile ette kohustuse võtta trahvisumma kindlaksmääramisel arvesse samale ettevõtjale sama teo eest sellise kolmanda riigi nagu Ühendriigid või Kanada ametivõimude või kohtute poolt juba määratud karistused, siis ei ole hagejatel alust komisjonile ette heita, et ta jättis käesoleval juhul selle väidetava kohustuse täitmata.
143 Igal juhul, isegi kui oletada, et eespool punktis 120 viidatud kohtuotsusest Boehringer vs. komisjon oleks võimalik teha vastupidine järeldus, et komisjon on kohustatud kolmanda riigi ametivõimude määratud karistuse maha arvama, kui ettevõtjale selle institutsiooni ja nimetatud ametivõimude poolt süüks pandavad teod on identsed, tuleb rõhutada, et kuigi Ühendriikides SGL‑i suhtes tehtud kohtuotsuses viidatakse sellele, et grafiitelektroodidega seotud kartellikokkuleppe eesmärk oli piirata tootmist ja tõsta toote hindu „Ühendriikides ja mujal”, ei ole kuidagi tõendatud, et Ühendriikides tehtud süüdimõistev kohtuotsus oli seotud muude kartellikokkuleppe rakenduste või tagajärgedega kui need, mis leidsid aset selles riigis (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Boehringer vs. komisjon, punkt 6), ja iseäranis nendega, mis esinesid EMP‑s, mis pealegi oleks tähendanud selget sekkumist komisjoni ruumilisse pädevusse. See märkus kehtib ka Kanadas tehtud süüdimõistva otsuse kohta.
144 Seoses juba määratud trahvide hoiatava mõjuga tuleb rõhutada, et vastavalt kohtupraktikale on komisjoni pädevus määrata trahve ettevõtjatele, kes tahtlikult või hooletusest on pannud toime EÜ artikli 81 lõike 1 või EÜ artikli 82 rikkumise, üks komisjonile antud vahenditest talle ühenduse õigusega pandud järelevalveülesande täitmiseks. See ülesanne hõlmab kohustust järgida üldist poliitikat asutamislepingus kehtestatud põhimõtete kohaldamiseks konkurentsiõiguses ning suunata vastavalt ettevõtjate käitumist (Euroopa Kohtu 7. juuni 1983. aasta otsus liidetud kohtuasjades 100/80–103/80: Musique diffusion française jt vs. komisjon, EKL 1983, lk 1825, punkt 105).
145 Sellest tuleneb, et komisjonil on pädevus otsustada trahvisummade taseme suurus nende hoiatava mõju tugevdamiseks, kui teatavat tüüpi rikkumised on vaatamata asjaolule, et ühenduse konkurentsipoliitika on need algusest peale ebaseaduslikuks tunnistanud, suhteliselt sagedased kasu tõttu, mida huvitatud ettevõtjad võivad nendest saada (eespool punktis 144 viidatud kohtuotsus Musique diffusion française jt vs. komisjon, punkt 108).
146 Hagejad ei saa tulemuslikult väita, et nende hoiatamine ei ole vajalik, kuna kolmandate riikide kohtud on nad juba samade tegude eest süüdi mõistnud. Need hagejate argumendid kattuvad tegelikult mitmekordse karistamise keelu põhimõtte rikkumist puudutavate argumentidega, mis eespool tagasi lükati.
147 Lisaks, nagu ilmneb eespool viidatud kohtupraktikast, tagab hoiatamise eesmärk, millest komisjonil on õigus trahvisumma kindlaksmääramisel juhinduda, asutamislepinguga kehtestatud konkurentsinormide järgimise ettevõtja poolt tema tegevuses ühenduses või EMP‑s. Järelikult ei tehta ühenduse konkurentsinormide rikkumise eest määratud trahvi hoiatavat iseloomu kindlaks ainult süüdimõistetud ettevõtja eripärase olukorra alusel ega selle alusel, kas nimetatud ettevõtja järgis kolmandates riikides väljaspool EMP‑d kehtestatud konkurentsinorme.
148 Komisjonil oli seega õigus määrata SGL‑ile määruse nr 17 artikli 15 lõikes 2 kehtestatud piirides trahv piisavalt hoiataval tasemel, ilma et ta oleks pidanud nende piiride kindlaksmääramisel arvesse võtma Ühendriikide ja Kanada karistusi.
149 Põhjenduste puudulikkuse kohta esitatud väite osas piisab, kui meenutada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt peab õigusakti põhjendustest selgelt ja üheselt selguma akti andnud institutsiooni arutluskäik, mis võimaldab huvitatud isikutel oma õiguste kaitsmiseks mõista võetud meetme põhjuseid ning ühenduste kohtul teostada kontrolli (vt Esimese Astme Kohtu 20. oktoobri 1999. aasta otsus kohtuasjas T‑171/97: Swedish Match Philippines vs. nõukogu, EKL 1999, lk II‑3241, punkt 82 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 12. juuli 2001. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑12/99 ja T‑63/99: UK Coal vs. komisjon, EKL 2001, lk II‑2153, punkt 196).
150 Käesolevas asjas lükati otsuse põhjendustes 179–183 sõnaselgelt tagasi argumendid, mis SGL esitas haldusmenetluses selleks, et saavutada ne bis in idem põhimõtte kohaldamine. Nii märkis komisjon, et tema hinnangul ei tule seda põhimõtet Ühendriikide ja Kanada ametivõimude määratud karistuste suhtes kohaldada. Isegi kui eeldada, et nendes põhjendustes ei oleks võetud seisukohta Tokai esitatud konkreetse argumendi suhtes (vt eespool punkt 127) ja et komisjoni lähenemisviis oleks tõepoolest kujutanud endast uut etappi tema otsuste tegemise praktikas, ei takistanud miski hagejatel tagada tõhusalt oma huvide kaitset Esimese Astme Kohtus kõikide selliste väidete ja argumentide esitamisega, mis tundusid neile komisjoni seisukoha vaidlustamiseks asjakohased. Lisaks oli Esimese Astme Kohtul võimalik teostada kohtulikku kontrolli, tehes otsuse ne bis in idem põhimõtte erinevate aspektide kohta.
151 Eespool toodust tuleneb, et väited, et on rikutud mitmekordse karistamise keelu põhimõtet ja komisjoni kohustust võtta arvesse varem määratud karistusi ning et põhjendused on selles küsimuses puudulikud, tuleb tagasi lükata.
152 Mis puudutab SGL‑i esitatud erilist etteheidet, et komisjoni pädev peadirektor lubas talle, et Ühendriikide karistused arvatakse komisjoni määratavast trahvist maha, siis tugineb hageja õiguspärase ootuse kaitse põhimõttele. See põhimõte laieneb igale eraõiguslikule isikule, kes on olukorras, kus ilmneb, et ühenduse asutus on tekitanud temal põhjendatud lootusi (Euroopa Kohtu 11. märtsi 1987. aasta otsus kohtuasjas 265/85: Van den Bergh en Jurgens vs. komisjon, EKL 1987, lk 1155, punkt 44, ja 26. juuni 1990. aasta otsus kohtuasjas C‑152/88: Sofrimport vs. komisjon, EKL 1990, lk I‑2477, punkt 26), kusjuures selle põhimõtte rikkumisele ei saa viidata, kui puuduvad volitatud ja usaldusväärsetest allikatest pärit täpsed, tingimusteta ja ühtelangevad tagatised, mille haldusasutus on talle andnud (Esimese Astme Kohtu 6. juuli 1999. aasta otsus kohtuasjas T‑203/97: Forvass vs. komisjon, AT 1999, lk I‑A‑129, II‑705, punkt 70 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 18. jaanuari 2000. aasta otsus kohtuasjas T‑290/97: Mehibas Dordtselaan vs. komisjon, EKL 2000, lk II‑15, punkt 59).
153 Selles osas piisab, kui meenutada, et otsuse võttis kooskõlas komisjoni 29. novembri 2000. aasta kodukorra (EÜT L 308, lk 26; ELT eriväljaanne 01/03, lk 213) artiklis 1 sätestatud kollegiaalsuse põhimõttega vastu komisjoni volinike kolleegium, mitte peadirektor (vt selle kohta Esimese Astme Kohtu 20. märtsi 2002. aasta otsus kohtuasjas T‑31/99: ABB Asea Brown Boveri vs. komisjon, EKL 2002, lk II‑1881, punkt 104). Pealegi ei saanud SGL mõistlikult eeldada, et otsuse, millega talle määratakse trahv tema osalemise eest grafiitelektroodide turul ülemaailmselt tegutsevas kartellis, võiks kodukorra artikli 14 tähenduses „juhtimis‑ või haldusmeetmena” delegeerida konkurentsi valdkonnas pädevale peadirektorile. Järelikult ei saanud peadirektor kuidagi SGL‑ile anda talle Ühendriikides ja Kanadas määratud karistuste mahaarvamise kohta „täpseid tagatisi, mis tulenevad volitatud ja usaldusväärsetest allikast”, kuna tema pädevus piirdus ettepanekute tegemisega kolleegiumile, kellel oli õigus need heaks kiita või tagasi lükata.
154 Pealegi näib SGL ise olevat kahelnud väidetavalt A. Schaubi poolt 1. detsembril 1998 antud tagatiste täpsuses. Oma 4. aprilli 2000. aasta vastuses vastuväiteteatisele ei viita SGL kõnealustele tagatistele, vaid heidab komisjonile vastupidi ette, et viimane ei avalda, kas ja millises ulatuses ta võtab ne bis in idem põhimõtte alusel arvesse Ühendriikides juba määratud karistusi. Igal juhul ei väitnud SGL, et A. Schaubi vaidlusalune lubadus oleks teda ajendanud tegema komisjoniga koostööd ja tunnistama süükspandavate asjaolude sisulist õigsust.
155 Sellest tulenevalt ei saa nõustuda ka etteheitega, et õiguspärase ootuse kaitse põhimõtet on rikutud seoses SGL‑ile Ühendriikides määratud karistuse mahaarvamisega.
2. Väited, et on eiratud suuniseid, et suunised on õigusvastased ning et põhjendused on selles küsimuses puudulikud
a) Sissejuhatavad märkused selle õigusliku raamistiku kohta, millesse kuuluvad hagejatele määratud trahvid
156 Määruse nr 17 artikli 15 lõikes 2 on sätestatud, et „komisjon võib otsusega määrata ettevõtjatele […] trahvi 1000–1 000 000 [eurot] või sellest suurema summa ulatuses, mis ei ületa 10% iga rikkumises osalenud ettevõtte eelneva aasta käibest, kui need tahtlikult või hooletusest […] rikuvad […] asutamislepingu artikli [81] lõiget 1”. Samas sättes on ette nähtud, et „trahvisummat määrates võetakse arvesse nii rikkumise raskusastet kui ka kestust”.
157 See säte annab komisjonile trahvide kindlaksmääramisel kaalutlusruumi (Esimese Astme Kohtu 21. oktoobri 1997. aasta otsus kohtuasjas T‑229/94: Deutsche Bahn vs. komisjon, EKL 1997, lk II‑1689, punkt 127) eelkõige lähtuvalt tema üldisest konkurentsipoliitikast (eespool punktis 144 viidatud kohtuotsus Musique diffusion française jt vs. komisjon, punktid 105 ja 109). Selles kontekstis võttis komisjon oma trahvialaste otsuste läbipaistvuse ja objektiivsuse tagamiseks 1998. aastal vastu suunised. Tegemist on vahendiga, mille ülesanne on hierarhiliselt kõrgemalseisvat õigust silmas pidades täpsustada kriteeriumid, mida komisjon kavatseb oma kaalutlusõiguse teostamisel kasutada; sellest tuleneb oma võimu piiramine (Esimese Astme Kohtu 30. aprilli 1998. aasta otsus kohtuasjas T‑214/95: Vlaams Gewest vs. komisjon, EKL 1998, lk II‑717, punkt 89), kuna komisjon on kohustatud järgima neid suunavaid norme, mis ta on ise endale kehtestanud (Esimese Astme Kohtu 12. detsembri 1996. aasta otsus kohtuasjas T‑380/94: AIUFFASS ja AKT vs. komisjon, EKL 1996, lk II‑2169, punkt 57).
158 Käesolevas asjas nähtub otsuse põhjendustest 126–144, et komisjon määras kõigile hagejatele trahvi EÜ artikli 81 lõike 1 ja EMP lepingu artikli 53 lõike 1 rikkumise eest. Nendest põhjendustest ilmneb, et trahvid määrati määruse nr 17 artikli 15 lõike 2 alusel ning komisjon – kuigi otsuses ei ole suunistele sõnaselgelt viidatud − määras trahvisummad kindlaks suunistes sätestatud meetodit kasutades.
159 Selle meetodi kohaselt lähtub komisjon asjaomastele ettevõtjatele määratavate trahvisummade arvutamisel põhisummast, mis on kindlaks määratud rikkumise raskusastme põhjal. Rikkumise raskuse hindamisel tuleb arvesse võtta rikkumise laadi, tegelikku mõju turule, kui seda saab mõõta, ja asjakohase geograafilise turu suurust (punkti 1 A esimene lõik). Rikkumised jagunevad selles suhtes kolme kategooriasse: „kerged rikkumised”, mille eest on ette nähtud trahvisumma 1000 eurot – 1 miljon eurot, „rasked rikkumised”, mille eest on ette nähtud trahvisumma 1–20 miljonit eurot ja „väga rasked rikkumised”, mille eest on ette nähtud trahvisumma rohkem kui 20 miljonit eurot (punkti 1 A teise lõigu esimene kuni kolmas taane). Igas kategoorias võimaldab väljapakutud trahviastmik rakendada ettevõtjate suhtes erinevat kohtlemist vastavalt toimepandud rikkumise laadile (punkti 1 A kolmas lõik). Samuti on vaja arvesse võtta rikkujate tegelikku majanduslikku suutlikkust põhjustada olulist kahju muudele turuosalistele, eeskätt tarbijatele, ja määrata trahvi suurus nii, et sellel oleks piisavalt hoiatav mõju (punkti 1 A neljas lõik).
160 Nii määratletud kolme rikkumiste kategooria siseselt võib komisjoni sõnul mõnel juhul osutuda vajalikuks kindlaksmääratud trahvisummat veel kaaluda, et võtta arvesse iga ettevõtja konkreetset kaalu ja seega iga ettevõtja õigusvastase käitumise tegelikku mõju konkurentsile, eeskätt juhul, kui samalaadse rikkumise toime pannud ettevõtjate suurus erineb üksteisest oluliselt, ja kohandada sellest tulenevalt algset põhisummat vastavalt iga ettevõtja iseärasustele (edaspidi „lähtesumma”) (punkti 1 A kuues lõik).
161 Mis puudutab rikkumise kestusega seotud tegurit, siis eristatakse suunistes lühiajalisi rikkumisi (üldiselt lühemad kui üks aasta), mille puhul rikkumise raskusastme põhjal määratud trahvisummat ei suurendata, keskmise kestusega rikkumisi (üldiselt kestavad ühe aasta kuni viis aastat), mille puhul võib seda summat suurendada kuni 50%, ning pikaajalisi rikkumisi (üldiselt pikemad kui viis aastat), mille puhul võib seda summat suurendada 10% aasta kohta (punkti 1 B esimese lõigu esimene kuni kolmas taane).
162 Edasi on suunistes näidetena loetletud raskendavad ja kergendavad asjaolud, mida võidakse arvesse võtta põhisumma suurendamisel või vähendamisel.
163 Lõpuks on suunistes täpsustatud, et selle meetodiga leitud lõppsumma (põhisumma, mida on suurendatud või vähendatud teatava protsendimääraga) ei või ühelgi juhul ületada 10% ettevõtjate ülemaailmsest käibest, nagu on sätestatud määruse nr 17 artikli 15 lõikes 2 (punkti 5 alapunkt a). Lisaks on suunistes ette nähtud, et sõltuvalt asjaoludest tuleks pärast eespool kirjeldatud arvutuste tegemist arvesse võtta selliseid objektiivseid tegureid, näiteks majanduskeskkonna eripära, rikkujate saadud majanduslik või rahaline kasu, asjaomaste ettevõtjate tunnusjooned ja nende tegelik maksevõime vastavates ühiskondlikes oludes, ning lõpuks tuleks kavandatavat trahvisummat vastavalt kohandada (punkti 5 alapunkt b).
164 Selles kontekstis tuleb hinnata, kas otsuse artiklis 3 määratud trahvid on ülemäära suured ja vale meetodi põhjal kindlaks määratud, nagu väidavad hagejad.
165 Selles osas tuleb meenutada, et kuigi komisjonil on iga trahvi summa määramisel kaalutlusõigus ja ta ei ole kohustatud kohaldama täpset matemaatilist valemit (Esimese Astme Kohtu 6. aprilli 1995. aasta otsus kohtuasjas T‑150/89: Martinelli vs. komisjon, EKL 1995, lk II‑1165, punkt 59), teeb Esimese Astme Kohus hagide suhtes, mis on esitatud trahve määravate komisjoni otsuste peale, otsuse vastavalt määruse nr 17 artiklile 17 siiski EÜ artikli 229 tähenduses täieliku pädevuse alusel ning järelikult võib ta määratud trahvi tühistada või seda vähendada või suurendada. Sellega seoses võib trahvi proportsionaalsuse hindamine sõltumata komisjoni toime pandud võimalikest ilmsetest hindamisvigadest õigustada sellise täiendava teabe esitamist ja arvessevõtmist, mida ei ole komisjoni otsuses mainitud (eespool punktis 108 viidatud kohtuotsus SCA Holding vs. komisjon, punkt 55).
b) Otsuses rikkumise raskusastme põhjal kinnitatud lähtesummad
Otsuse kokkuvõte
166 Otsuse põhjendustes 129–154 määras komisjon iga trahvi lähtesumma kindlaks rikkumise raskuse alusel. Selles kontekstis võttis ta arvesse:
– rikkumise laadi (turgude jagamine ja hindade kindlaksmääramine olulises tööstussektoris), leides, et tegemist on EÜ artikli 81 lõike 1 ja EMP lepingu artikli 53 lõike 1 väga raske rikkumisega;
– rikkumise tegelikku mõju grafiitelektroodide turul EMP‑s, leides, et hindades ei lepitud pelgalt kokku, vaid hinnad tehti ka teatavaks ning viidi ellu, täpsustades seejuures, et turul kohaldatud hinnad (eelkõige hinnatõus) järgisid suures osas kartellis kokku lepitud hindu kuue aasta jooksul;
– asjaomase geograafilise turu suurust, märkides, et kartell hõlmas kogu ühisturgu ning pärast selle loomist kogu EMP‑d.
167 Neid tegureid arvestades tõdes komisjon, et asjaomased ettevõtjad panid toime „väga raske rikkumise”.
168 Edasi, selleks et arvesse võtta iga ettevõtja tegelikku majanduslikku suutlikkust tekitada märkimisväärset kahju konkurentsile ning asjaomaste ettevõtjate suuruse olulist erinevust, kohaldas komisjon erinevat kohtlemist. Selleks jagas ta asjaomased ettevõtjad kolme kategooriasse, tuginedes seejuures ülemaailmsele käibele, mille iga ettevõtja sai asjaomase toote müügist. Võrdlus põhines andmetel kõnealuse tootega seotud käibe kohta, mis saadi rikkumise viimasel aastal, see tähendab 1998. aastal, nagu ilmneb otsuse põhjenduses 30 sisalduvas tabelis esitatud andmetest:
Äriühing | Grafiitelektroodide ülemaailmne käive (1998. aasta, miljonit eurot) + grafiitelektroodide ülemaailmse turu osa (1992–1998) | Grafiitelektroodide käive EMP‑s (1998. aasta) + grafiitelektroodide EMP turu osa (1992–1998) | Ülemaailmne kogukäive (2000. aasta, miljonit eurot) |
SGL | […]* | […]* | 1262 |
UCAR | […]* | […]* | 841 |
VAW Carbon VAW Aluminium | […]* | […]* | 3693 |
C/G | […]* | […]* | 225 |
SDK | […]* | […]* | 7508 |
Tokai | […]* | […]* | 652 |
SEC | […]* | […]* | 155 |
Nippon | […]* | […]* | 189 |
169 Selles tabelis sisalduvatest andmetest lähtuvalt liigitati SGL ja UCAR, kes on ülemaailmselt ja EMP‑s kaks peamist grafiitelektroodide tootjat, esimesse kategooriasse (lähtesumma 40 miljonit eurot). C/G, SDK ja Tokai, kelle ülemaailmsed turuosad on tunduvalt väiksemad (5–10%), liigitati teise kategooriasse (lähtesumma 16 miljonit eurot). VAW, SEC ja Nippon, kelle ülemaailmsed turuosad olid alla 5%, liigitati kolmandasse kategooriasse (lähtesumma 8 miljonit eurot).
170 Selleks et võtta arvesse VAW ja SDK suurust ning koguvahendeid, kohaldas komisjon viimaks VAW puhul lähtesummale koefitsienti 1,25, saades tulemuseks 10 miljonit eurot, ning SDK puhul – keda peeti otsuse puhul asjaomastest ettevõtjatest kaugelt kõige suuremaks – koefitsienti 2,5, saades tulemuseks 40 miljonit eurot.
Poolte argumendid
171 SGL seab kahtluse alla suuniste kohaldatavuse ning väidab, et suunistes määratletud arvutusmeetod kaldub täielikult kõrvale varasemast lähenemisviisist, jättes tähelepanuta trahvi proportsionaalsuse käibega. Üksnes kogukäibega proportsionaalne karistus on kooskõlas määruse nr 17 artikliga 15. Vastasel korral oleksid sellised ettevõtjad nagu SGL, kes saavad oma käibe peamiselt asjaomase toote müügist, halvemas olukorras kui ettevõtjad, kes saavad suurema osa oma käibest teistest toodetest.
172 UCAR seevastu heidab komisjonile ette, et viimane võttis ülemaailmset käivet arvesse kui asjaomaste ettevõtjate suhtelise tähtsuse kriteeriumi. Selle meetodi tõttu karistati Ameerika ettevõtjat UCAR‑i seetõttu, et tema majandustegevuse tase Ühendriikides kajastus tingimata tema ülemaailmses käibes.
173 SGL heidab ette ka läbipaistvuse puudumist ning ebapiisavat põhjendamist seoses nende kolme kategooria kindlaksmääramisega, millesse liigitati asjaomased ettevõtjad, eelkõige seoses liigitamise summade ja kriteeriumide valikuga. Sel viisil kindlaks määratud summad olid meelevaldsed, lisaks ei ole otsusest võimalik teada saada, kas komisjon tugines asjaomaste ettevõtjate kogukäibele või käibele, mille nad said seoses asjaomase tootega. Peale selle on SGL‑ile rikkumise raskuse alusel määratud väga suur lähtesumma 40 miljonit eurot vastuolus komisjoni varasema otsuste tegemise praktikaga.
174 Komisjon ei ole ka tõendanud, et kartellikokkulepe tõi endaga konkreetselt kaasa tegeliku hinnatõusu. Ta jättis tähelepanuta, et hinnatõusudele ajavahemikus 1992–1996 on alternatiivne seletus: 1990. aastate alguses valitsenud struktuurilise kriisi ajal olid hinnad tunduvalt madalamad kui tootmiskulud, mistõttu oli järgnenud hinnatõus vajalik sektori säilimiseks ning kvaliteedi parandamise rahastamiseks. Samuti möönis komisjon ise (otsuse põhjendus 139), et keeruline on öelda, kas ja mil määral oleksid hinnad kartellikokkuleppe puudumisel olnud teistsugused.
175 SGL lisab, et komisjon põhjendas märkimisväärseid lähtesummasid üksnes vajadusega tagada „hoiatav mõju” (otsuse põhjendused 146, 148 ja 152). Seejuures jättis ta tähelepanuta asjaolu, et õigluse põhimõtte kohaselt tuleb arvesse võtta ka igale ettevõtjale omaseid asjaolusid, nagu eripreventsiooni ja proportsionaalsuse aspektid.
176 Neli Jaapani hagejat ja C/G, kelle jaoks EMP ei olnud nende „kodumaine turg”, väidavad, et selle asemel, et omistada ebaproportsionaalne tähtsus asjaomase toote ülemaailmsele käibele ja ülemaailmsetele turuosadele, oleks komisjon pidanud tuginema käibele ja turuosadele EMP‑s. Üksnes niisugune meetod oleks esiteks järginud komisjoni piiratud territoriaalset pädevust ning teiseks võimaldanud mõõta iga ettevõtja tegelikku võimet oluliselt kahjustada konkurentsi EMP‑s.
177 Tokai […%], Nipponi […%], SDK […%], SEC […%] ja C/G […%] turuosad EMP‑s olid aga SGL‑i ja UCAR‑i turuosadega võrreldes vähetähtsad, nad osalesid kartelli Euroopa tegevuses puhtalt passiivselt. Selles kontekstis esitavad nad arvukaid võrdlusi nende trahvide lähtesummade, põhisummade ja lõppsummade ning eestvedajate SGL‑i ja UCAR‑i vastavate arvude vahel ning asjaomaste ettevõtjate erinevate käivete vahel, selleks et tõendada, et nende karistused olid liiga ranged võrreldes nende majandustegevusega EMP‑s. Lisaks võrdlevad nad komisjoni kohaldatud arvutusmeetodit Ühendriikide ametivõimude meetodiga, mis on väidetavalt õiglasem.
178 Nad täpsustavad, et nende vähetähtis ja passiivne tegevus EMP turul ei ole kuidagi tingitud kartelli tagajärgedest, vaid on nende iseseisvate otsuste tagajärg, mis nad tegid – kusjuures kaua aega enne rikkumise algust – oma vastavast majanduslikust huvist lähtuvalt. Komisjon ei ole suutnud tõendada, et nad just kartelli tõttu hoidusid müümast asjaomast toodet EMP‑s. Komisjon ei ole eelkõige tõendanud, et nende turuosad või nende müük EMP‑s oleksid ilma kartellita olnud märkimisväärselt suuremad.
179 Tokai, Nippon, SEC ja C/G lisavad, et isegi kui järgida komisjoni loogikat ning nõustuda 1998. aastal asjaomase toote müügist saadud ülemaailmse käibe alusel nende lähtesumma kindlaksmääramisega, läheb komisjoni poolt nende liigitamine kolme eespool nimetatud kategooriasse ning vastavate arvude (40 miljonit, 16 miljonit ja 8 miljonit eurot) kindlaksmääramine vastuollu proportsionaalsuse ja võrdse kohtlemise põhimõttega. Nimelt on nende lähtesumma proportsionaalselt, see tähendab võrreldes ülemaailmse käibe ja ülemaailmsete turuosadega palju suurem kui SGL‑i, UCAR‑i ja SDK lähtesumma.
180 Isiklikult enda osalemise kohta rikkumises märgib C/G täiendavalt, et tema olukord erineb paljudes punktides teiste kartelliosaliste omast. Selles osas viitab ta oma vähetähtsa rolli kõrval ka paljudele asjaoludele, millest ta järeldab, et tema tegevust ei saa kvalifitseerida „väga raskeks” rikkumiseks.
181 SDK heidab komisjonile ette, et ta suurendas kunstlikult tema trahvi täiendava hoiatusteguri 2,5 kohaldamisega, mis tõstis tema lähtesummat 24 miljoni euro võrra. Sellist tegurit ei kohaldatud kartelli eestvedajate ega nende kartelliosaliste suhtes, kellel olid kõige suuremad turuosad EMP‑s, ega ka nende suhtes, kes takistasid komisjoni uurimist ning jätkasid rikkumist isegi pärast kõnealust uurimist. Seega on tegemist üksnes äriühingut SDK diskrimineeriva ja ebaproportsionaalse topeltkaristamisega, samas kui VAW‑le kohaldatud kordaja oli vaid 1,25 ning suurendas selle äriühingu summat pelgalt 2 miljoni euro võrra.
182 Osas, milles komisjon toob esile SDK suuruse ja koguvahendid (otsuse põhjendused 152–154), viitab SDK majanduseksperdi arvamusele, et kinnitada, et majanduslik tugevus ei sõltu suurusest kui sellisest. Ühelt poolt ei saa suured äriühingud nagu SDK, kellel on asjaomasel turul vaid väike turuosa, mingit võimu oma kohalolekust teistel turgudel, mis ei ole asjaomase turuga kuidagi seotud. Teiselt poolt ei saa suurt konglomeraati, millel on nõrk finantsseisund, käsitada majanduslikult tugevana üksnes tema suuruse tõttu. Ettevõtja, kellel on asjaomase toote puhul piiratud turuosa, ei saa kartellist rohkem kasu pelgalt asjaolu tõttu, et ta müüb ka tooteid, mis ei ole kartelliga kuidagi seotud ning mida kartell seega ei mõjuta. Igal juhul, isegi kui oleks tulnud kohaldada hoiatustegurit, peaks see sõltuma olukorrast EMP turul, kus SDK‑l oli vaid marginaalne seisund, ning selleks tuleks hinnata kartelli avastamise tõenäosust ja tulu, mida kartelliosalised saada lootsid.
183 SDK leiab, et kordaja 2,5 kohaldamine on vastuolus ka paljude komisjoni varasemate otsustega. Komisjon käsitleb seega erinevaid juhtumeid ebaühtlaselt. Viimaks on SDK kaitseõigusi rikutud sellega, et teda ei kuulatud ära kordaja 2,5 valiku põhjuste ja kriteeriumide osas.
184 Kõik Jaapani hagejad leiavad, et ebapiisavalt on põhjendatud erinevaid punkte, mis eespool kokku võeti.
185 Komisjoni arvates ilmneb otsuses toodud põhjendustest ning kohtupraktikast, et ükski nendest väidetest ei ole põhjendatud.
186 Mis puudutab eelkõige ettevõtjate jagamist kolme kategooriasse ning lähtesummade kindlaksmääramist, siis eitab komisjon, et ta tugines üksnes asjaomase toote müügist saadud ülemaailmsele käibele. Trahvide arvutamise lähtepunktiks oli rikkumise raskus (laad ja mõju ning asjaomase geograafilise turu suurus). Käive ja ülemaailmsed turuosad olid pelgalt aluseks, et kindlaks määrata kartelliga seotud ettevõtjate suhteline tähtsus EMP‑s. Komisjoni lähenemisviis võttis seega arvesse paljusid elemente ning ei kujutanud endast üksnes käibel põhinevat lihtsat arvutust.
187 Seoses kordajaga 2,5, mida kohaldati SDK lähtesummale, vaidleb komisjon vastu argumendile, et see kohandamine oli mõeldud täiendava hoiatusena. Vastupidi, kohandamistegur annab tunnistust pelgalt asjaolust, et erinevad finantsvahendid nõuavad erinevaid trahve, kui viimased on ette nähtud tooma endaga kaasa võrdväärset hoiatavat mõju. Sellest tuleneb kartelliosaliste erinev kohtlemine. Suurte konglomeraatide puhul, nagu see, kuhu kuulub SDK, ei ole piisav võtta aluseks käive turul, kus rikkumine toime pandi.
188 Konkreetse arvu 2,5 osas kinnitab komisjon, et see ei tuginenud selle kontserni ülemaailmsele käibele, kuhu hageja kuulub. Pigem oli tegemist ligikaudse kohandamisega, mille käigus võeti arvesse SDK suurust ja tema koguvahendeid, kuna ta oli nendest ettevõtjatest, keda otsus puudutas, kaugelt kõige suurem.
Esimese Astme Kohtu hinnang
– Suuniste kohaldatavus arvessevõetava käibe kindlaksmääramisel
189 SGL‑i väite osas, et suunised on vastuolus komisjoni varasema otsuste tegemise praktikaga, mis põhines kogukäibel, tuleb täpsustada, et ühenduse konkurentsinormide rikkumise eest komisjoni määratavad karistused on sätestatud määruse nr 17 artiklis 15, mis võeti vastu enne rikkumise toimepanemise kuupäeva. Nagu ilmneb eespool punktidest 159–164, toimub trahvisumma arvutamine vastavalt suunistes sätestatud üldisele meetodile määruse nr 17 artikli 15 lõikes 2 nimetatud kahe kriteeriumi, nimelt rikkumise raskuse ja kestuse alusel, järgides ühtlasi samas sättes kehtestatud ülempiiri, mis lähtub iga ettevõtja käibest (eespool punktis 38 viidatud kohtuotsus LR AF 1998 vs. komisjon, punkt 231).
190 Järelikult ei saa suuniseid pidada selles sättes määratletud karistuste õiguslikust raamistikust väljuvateks (eespool punktis 38 viidatud kohtuotsus LR AF 1998 vs. komisjon, punkt 232).
191 Suunistega komisjoni varasemasse halduspraktikasse sisse viidud muudatus ei kujuta endast trahvide võimalikku suurust määratleva õigusliku raamistiku muudatust ega ole seega vastuolus seaduste tagasiulatuva jõu puudumise või õiguskindluse põhimõttega. Esiteks ei ole komisjoni varasem praktika iseenesest käsitatav konkurentsi valdkonnas määratavate trahvide õigusliku raamistikuna, kuna see on määratletud üksnes määruses nr 17. Teiseks tuleb märkida, et pidades silmas määrusega nr 17 komisjonile jäetud kaalutlusruumi, ei saa komisjoni poolt sellise uue trahvide arvutamise meetodi kasutuselevõttu, mis võib kaasa tuua trahvide üldise taseme tõusu, pidada määruse nr 17 artiklis 15 ette nähtud trahvide tagasiulatuvaks karmistamiseks (eespool punktis 38 viidatud kohtuotsus LR AF 1998 vs. komisjon, punktid 233–235).
192 Lisaks ei saa asjaolu, et komisjon on minevikus kohaldanud teatava suurusega trahve teatavat tüüpi rikkumistele, temalt veel võtta võimalust seda taset tõsta määruses nr 17 kehtestatud piirides, kui see on vajalik ühenduse konkurentsipoliitika elluviimise tagamiseks (eespool punktis 144 viidatud kohtuotsus Musique diffusion française jt vs. komisjon, punkt 109). Ühenduse konkurentsinormide tõhus kohaldamine nõuab vastupidi, et komisjon võiks mis tahes hetkel kohandada trahvide taset selle poliitika vajadustele (eespool viidatud kohtuotsus Musique diffusion française jt vs. komisjon, punkt 109, ja eespool punktis 38 viidatud kohtuotsus LR AF 1998 vs. komisjon, punktid 236 ja 237).
193 Seega tuleb tagasi lükata etteheide, mille kohaselt suunised ei kuulu kohaldamisele.
194 Järelikult ei ole tulemuslik nelja Jaapani hageja ja C/G viide Ameerika – väidetavalt õiglasemate – arvutusmeetodite kohta, kuna komisjon võis õiguspäraselt kohaldada suunistes sätestatud arvutusmeetodit.
– Lähtesumma kindlaksmääramisel komisjoni arvesse võetud käive
195 Osas, milles komisjonile heidetakse ette, et ta ei määranud erinevaid lähtesummasid kindlaks grafiitelektroodide müügist EMP‑s saadud käibe või kõigi toodete kogukäibe alusel, tuleb esiteks meenutada, et määruse nr 17 artikli 15 lõikes 2 sisalduv ainus sõnaselge viide käibele käsitleb ülempiiri, mida trahvisumma ei või ületada, ning teiseks tuleb seda ülempiiri mõista nii, et see puudutab kogukäivet (eespool punktis 144 viidatud kohtuotsus Musique diffusion française jt vs. komisjon, punkt 119). Selle ülempiiri ulatuses võib komisjon üldjuhul määrata trahvi lähtuvalt tema valitud käibest, võttes aluseks geograafilise ala ja asjaomased tooted (eespool punktis 39 viidatud tsemendi kohtuotsus, punkt 5023), ilma et tal oleks kohustust kasutada just kogukäivet või seda käivet, mis saadi geograafilisel turul või asjaomaste toodete turul. Lõpuks, kuigi suunistes ei ole sätestatud, et trahv tuleb arvutada konkreetse käibe alusel, ei ole suunistega vastuolus ka see, kui sellist käivet võetakse arvesse, tingimusel et komisjon ei ole valimisel teinud ilmset hindamisviga.
196 Käesolevas asjas tuleneb vastupidi SGL‑i argumendile otsuse põhjendustest 149–151 selgelt, et komisjon valis asjaomase toote müügist saadud ülemaailmse käibe, selleks et lähtesummade abil ja kartelliosaliste olulist suuruse erinevust arvestades väljendada rikkumise laadi, selle tegelikku mõju turule ning geograafilise turu ulatust.
197 Kartellile omase laadi osas lähtus komisjon hindamisviga tegemata põhjendatult sellest käibest, mis võimaldas tal võtta arvesse „rikkujate tegelikku majanduslikku suutlikkust põhjustada olulist kahju muudele turuosalistele, eeskätt tarbijatele” suuniste punkti 1 A neljanda lõigu tähenduses.
198 Tulenevalt otsuses toodud järeldustest oli kartell ülemaailmne ning sisaldas lisaks hindade kindlaksmääramisele turgude jagamist vastavalt „kodumaise tootja” põhimõttele: väljastpoolt EMP‑d pärit tootjad pidid EMP turul agressiivse konkureerimise asemel tagasi tõmbuma sellelt turult, mis ei olnud „nende kodumaine turg” (vt eespool punktid 64 ja 67). Kui komisjon oleks arvutanud Tokai, SDK, Nipponi, SEC ja C/G lähtesumma asjaomaselt tootelt EMP‑s saadava madala käibe alusel, oleks ta neid premeerinud selle eest, et nad järgisid kartelli ühte aluspõhimõtet ning olid nõus mitte konkureerima EMP turul, samas kui kartelli selle põhimõttega kooskõlas olev nende käitumine võimaldas „kodumaistel” tootjatel Euroopas, nimelt SGL‑il ja UCAR‑il määrata EMP‑s ühepoolselt hindu. Sel viisil takistasid Jaapani hagejad ja C/G konkurentsi EMP turul, sõltumata nende tegelikust käibest sellel turul.
199 Selles osas tuleb täpsustada, et otsuses süükspandav ülemaailmne kartell kahjustas tarbijaid EMP‑s, kuna eelkõige SGL ja UCAR võisid suurendada oma hindu EMP‑s, ilma et neid oleksid ohustanud Jaapani hagejad ja C/G, kes võisid tegutseda sama moodi ülemaailmse vastastikkuse põhimõtte alusel oma vastavatel turgudel, nimelt ühelt poolt Jaapanis ja Kaug-Idas ning teiselt poolt Ühendriikides. Kuna kartelli üks eesmärkidest oli takistada „mittekodumaiseid” tootjaid EMP‑s konkureerimast, oli nende tootjate osalemine vajalik kartelli häireteta toimimiseks tervikuna, see tähendab maailma teistel piirkondlikel turgudel. Kõigi kartelliosaliste, sealhulgas hagejate – kelle jaoks EMP ei olnud „kodumaine turg” – toime pandud rikkumise tegelik mõju EMP‑s seisnes järelikult nende panuses kartelli kogu tõhususele, kuna igaüks kolmest „sambast” – Ühendriigid, EMP, Kaug-Ida/Jaapan – oli oluline kartelli tõhusaks toimimiseks ülemaailmsel tasandil.
200 Tuleb lisada, et asjaolu, et komisjonil on karistuste määramise pädevus vaid EMP territooriumil, ei takista tal asjaomase toote müügist saadud ülemaailmset käivet arvesse võtta, selleks et hinnata kartelliosaliste majanduslikku suutlikkust kahjustada konkurentsi EMP‑s. Komisjon võib selle hinnangu anda samal viisil, nagu ta võtab määruse nr 17 artikli 15 ning vastava kohtupraktika kohaselt arvesse karistatud ettevõtja rahalist võimsust, tuginedes tema ülemaailmsele kogukäibele.
201 Tõepoolest on väljakujunenud kohtupraktikaga vastuolus see, kui teiste hinnanguelementidega võrreldes omistatakse ühele nendest käivetest ebaproportsionaalne tähtsus, mistõttu ei saa sobiva trahvi määramine toimuda lihtsa arvutuse põhjal kogukäibe alusel, ja seda eelkõige siis, kui asjaomased kaubad moodustavad üksnes väikese osa sellest käibest (eespool punktis 144 viidatud kohtuotsus Musique diffusion française jt vs. komisjon, punktid 120 ja 121, ning Esimese Astme Kohtu 14. juuli 1994. aasta otsus kohtuasjas T‑77/92: Parker Pen vs. komisjon, EKL 1994, lk II‑549, punkt 94). Nii nõustus Esimese Astme Kohus eespool viidatud kohtuotsuses Parker Pen vs. komisjon proportsionaalsuse põhimõtte rikkumist puudutava väitega põhjusel, et komisjon ei olnud võtnud arvesse asjaolu, et rikkumisega seotud toodete müügist saadud käive oli suhteliselt väike võrreldes kõnealuse ettevõtja kogu müügist saadud käibega.
202 Neli Jaapani hagejat ja C/G tuginevad sellele kohtupraktikale ning viitavad nende vähesele tegutsemisele EMP‑s. Siiski puudutab eespool punktis 201 viidatud kohtuotsuses Parker Pen vs. komisjon Esimese Astme Kohtu leitud lahendus trahvi lõppsumma, mitte – nagu käesolevas asjas – trahvi lähtesumma kindlaksmääramist rikkumise raskusastme alusel. Käesoleval juhul ei tuginenud komisjon trahvi lõppsumma puhul üksnes kogukäibele, vaid ta võttis arvesse suurt hulka muid tegureid peale käibe, ning just lähtesumma puhul ei juhindunud ta kogukäibest. Viidatud kohtupraktika ei ole seega asjakohane (vt selle kohta eespool punktis 153 viidatud kohtuotsus ABB Asea Brown Boveri vs. komisjon, punkt 156).
203 Osas, milles C/G leiab veel, et tema osalemist rikkumises ei saa kvalifitseerida „väga raskeks” tema olukorra erilisuse tõttu EMP‑s, piisab, kui märkida, et teatud ettevõtjale omased konkreetsed andmed võivad küll kujutada endast raskendavaid või kergendavaid asjaolusid (suuniste punktid 2 ja 3) või olla lõpuks põhjenduseks trahvisumma kohandamisele (suuniste punkti 5 alapunkt b). Kui komisjon võtab vastavalt suuniste punkti 1 A esimesele ja teisele lõigule raskusastme hindamisel aluseks rikkumise mõju, tuleb selleks siiski arvesse võtta just rikkumisest, milles osalesid kõik ettevõtjad, tervikuna tulenevat mõju (Euroopa Kohtu 8. juuli 1999. aasta otsus kohtuasjas C‑49/92 P: komisjon vs. Anic Partecipazioni, EKL 1999, lk I‑4125, punktid 150–152), mistõttu iga ettevõtja individuaalsel käitumisel või teda puudutavatel andmetel ei ole selles osas tähtsust. C/G poolt esitatud erilised asjaolud ei ole käesolevas kontekstis seega asjakohased.
204 Seega tuleb tagasi lükata väited selle käibe ebaõige hindamise kohta, mis tuleb lähtesumma kindlaksmääramisel arvesse võtta.
– Kartelli tegelik mõju hindade tõstmisele ning teatavate kartelliosaliste turuosadele
205 Mis puudutab Jaapani hagejate ja C/G väidet, et nende rikkumisel ei olnud „tegelikku mõju” EMP‑s suuniste punkti 1 A eelviimase lõigu tähenduses, sest nad olid iseseisvalt loobunud müümast asjaomast toodet enne kartellikokkulepet, siis tuleb märkida, et need argumendid jätavad tähelepanuta esiteks selle, et kartellile on omane turgude ülemaailmne jagamine, ning teiseks asjaolu, et hagejad ei ole tulemuslikult vastu vaielnud komisjoni faktilistele järeldustele selles punktis.
206 Hagejad nimelt möönsid, et vastavalt kartelli juhtpõhimõtetele tuli asjaomase toote hinnad kindlaks määrata ülemaailmselt ning „mittekodumaised” tootjad pidid tagasi tõmbuma turgudelt, mis olid ette nähtud „kodumaistele” tootjatele (otsuse põhjendus 50). Lisaks tõdes komisjon, et neid juhtpõhimõtteid rakendati erinevatel kartelli koosolekutel (otsuse põhjendused 51–93), ilma et eespool nimetatud hagejad oleksid need järeldused tulemuslikult kahtluse alla seadnud.
207 Mis puudutab iga ettevõtja rikkumise konkreetset mõju turule ja konkurentsile, siis tuleb suuniste punkti 1 A esimese lõigu kohaselt seda mõju arvesse võtta, „kui seda saab mõõta”. Käesoleval juhul vastas viie eespool nimetatud hageja mitteagressiivne käitumine EMP‑s täpselt kartelli põhimõtetele ja tõhusale toimimisele. Seega on keeruline „mõõta”, mil määral ületab nende hagejate toime pandud rikkumise – see tähendab nende agressiivsuse puudumine EMP turul – konkreetne mõju puhtalt lepingulist taset, nimelt nende kohustust jääda passiivseks.
208 Selleks et vaielda tulemuslikult vastu rikkumise konkreetsele mõjule, ei piisa ka, kui õigusvastaste kokkulepetega kooskõlas oleva tegevuse kohta viidata „alternatiivsetele selgitustele”, nimelt iseseisvatele otsustele, mis väidetavalt tehti ettevõtjate majandushuvist lähtuvalt. „Alternatiivsete selgituste” kontseptsioon saab välistada kooskõlastatud tegevuse vaid siis, kui paralleelset passiivset käitumist saab selgitada muude usutavate põhjustega kui asjaomaste ettevõtjate vaheline kooskõlastamine (vt Esimese Astme Kohtu 29. juuni 1995. aasta otsus kohtuasjas T‑30/91: Solvay vs. komisjon, EKL 1995, lk II‑1775, punkt 75 ja seal viidatud Euroopa Kohtu praktika). Käesoleval juhul ei vasta viie eespool nimetatud hageja õigusvastane tegevus kaugeltki pelgale paralleelsele käitumisele, vaid just salajastele kokkulepetele, mille olemasolu ega sisu ei ole nad vaidlustanud.
209 Lisaks, nagu komisjon õigesti rõhutas, oli kartelli eesmärk tagada ülemaailmse turu stabiilsus, et võimaldada kooskõlastatult tõsta hindu. Nõustudes jääma eemale EMP turust, andsid viis eespool mainitud ettevõtjat ülemaailmse turu stabiilsusele olulise panuse, mille tulemusel kahjustati raskelt konkurentsi EMP‑s. Vastutasu kaitse eest, mida SGL ja UCAR nendele hagejatele nende „kodumaistel” turgudel tagasid, oli nende lubadus jääda väljapoole EMP‑d. Kui see lubadus oleks olnud väärtusetu, ei oleks nendel hagejatel olnud vaja osaleda kartellis.
210 Viimaks ei olnud kõnealune kartell otsuses toodud järelduste kohaselt Euroopa kartell, millega olid liitunud teatud Jaapani ja Ameerika osalejad, vaid tegemist oli ülemaailmselt tegutseva kartelliga. Selleks et välistada kartelli häireteta toimimise takistamise ohtu, kohustus iga pool järgima ülemaailmselt omandatud turuosasid, välja arvatud võimalikud tendentsid ja areng tulevikus, ning sel viisil tagama hindade korrapärase tõstmise maailma igas piirkonnas, kusjuures see hindade tõstmine oleks „kodumaise” tootja põhimõtte puudumisel võinud julgustada „mittekodumaiseid” tootjaid tulema piirkondadesse, kus tegutsesid „kodumaised” tootjad.
211 Asjakohatu on seega hagejate viide nende iseseisvatele otsustele, mille nad tegid oma majanduslikes huvides, keskenduda oma vastavale „kodumaisele” turule. Selliste otsuste jaoks määravad asjaolud võivad muutuda iga hetk, mistõttu kohustus jääda väljapoole piirkonda, mis konkreetsel hetkel ei olnud majanduslikult huvitav, säilitab oma väärtuse. Lisaks, kuigi alati on keeruline ette kujutada, milline oleks olnud areng konkreetsel turul, kui sellel turul oleks puudunud toimiv kartell, on sellised prognoosid iseäranis probleemirohked turgude jagamise korral lähtuvalt „kodumaise” tootja põhimõttest, mis kohustab kartelliosalisi olema teatud geograafilistes piirkondades passiivsed.
212 Igal juhul ei piisa sellisel juhul küsimusest, millised turuosad oleksid „mittekodumaised” tootjad kartelli puudumisel võinud mõistlikult omandada mõnele teisele kartelliosalisele jäetud turul. Nimelt ei saa välistada, et kartellikokkuleppega tagatava kindluse puudumisel oleks „kodumaine” tootja pelga ähvarduse tõttu, et sellele turule tulevad teised tootjad, hoidnud oma hindu piisavalt madalal, et teised tootjad otsustaksid jääda väljapoole kõnealust turgu, omandamata seal mingitki turuosa. Sellises olukorras oleksid vabast konkurentsist saanud madalate hindade näol kasu tarbijad, ilma et turuosad oleksid üldse muutunud.
213 Komisjon leidis seega õigesti, et viie kõnealuse hageja passiivne käitumine EMP‑s oli kartellikokkuleppe tegelik tagajärg, nii et ka need hagejad osalesid „väga raskes rikkumises”.
214 Sama kehtib ka kartelli poolt ajavahemikus 1992–1996 põhjustatud hinnatõusude kohta. Kuna SGL viitas selles osas „alternatiivsetele selgitustele”, siis piisab, kui uuesti meenutada, et käesolev juhtum ei puuduta pelga „paralleelse käitumise” olukorda. Lisaks võtavad otsuse põhjendused 136 ja 137 kokku komisjoni faktilised järeldused sihthindade kindlaksmääramise ja hindade tegeliku tõstmise kohta vastavalt kartelli juhtpõhimõttele, mille kohaselt olid grafiitelektroodide hinnad määratud ülemaailmselt (otsuse põhjendused 50 ja 61–70). Sellest ilmneb, et kartelli koosolekutel kokku lepitud hindu kohaldati ostjatele progressiivselt ning need tõusid ajavahemikus 1992–1996 ligikaudu 50%. Nendele konkreetsetele ja üksikasjalikele järeldustele SGL vastu ei vaielnud. Komisjon tuvastas seega õigesti seose hindade tõstmise ja õigusvastaste kokkulepete kohaldamise vahel kaheksa kartelliosalise poolt, kes kontrollisid ligikaudu 90% grafiitelektroodide ülemaailmsest turust (otsuse põhjendus 135) ning kellel õnnestus viie kuni kuue aasta jooksul kokku leppida hindades (otsuse põhjendus 3), jagada turgusid ning võtta hulk sellega seotud meetmeid (otsuse põhjendus 2).
215 Seega ei saa nõustuda väidetega, et ebaõigesti on hinnatud kartelli tegelikku mõju hindade tõstmisele ja teatud kartelliosaliste turuosadele.
– Kartelliosaliste jagamine kolme kategooriasse ning vastavate lähtesummade kindlaksmääramine
216 Mis puudutab etteheidet, et lähtesummad, eriti SGL‑ile määratud summa 40 miljonit eurot, olid meelevaldsed ja liiga suured, põhjusel et see suur summa on vastuolus komisjoni varasema otsuste tegemise praktikaga, siis piisab, kui meenutada, et komisjonil on trahvisummade kindlaksmääramisel kaalutlusruum, et suunata ettevõtjate tegevust konkurentsinormidest kinnipidamisele (eespool punktis 157 viidatud kohtuotsus Deutsche Bahn vs. komisjon, punkt 127). Asjaolu, et komisjon on minevikus kohaldanud teatava suurusega trahve teatavat tüüpi rikkumistele, ei saa temalt veel võtta võimalust seda taset igal ajal tõsta, et tagada ühenduse konkurentsipoliitika elluviimine (eespool punktis 144 viidatud kohtuotsus Musique diffusion française jt vs. komisjon, punkt 109) ning tugevdada trahvide hoiatavat mõju (Esimese Astme Kohtu 14. mai 1998. aasta otsus kohtuasjas T‑327/94: SCA Holding vs. komisjon, EKL 1998, lk II‑1373, punkt 179) (vt eespool punktid 191 ja 192). Seega tuleb etteheide trahvi põhisummade taseme praktika muutumise kohta tagasi lükata.
217 Kartelliosaliste mitmesse kategooriasse jagamise kohta, mille tagajärjel määratakse samasse kategooriasse kuuluvatele ettevõtjatele kindla suurusega trahvi lähtesumma, tuleb märkida, et kuigi komisjoni selline lähenemisviis ei arvesta sama kategooria ettevõtjate suuruste erinevusi, ei saa seda üldjuhul keelata. Komisjonil ei ole trahvisummade kindlaksmääramisel kohustust tagada olukorras, kui trahve määratakse mitmele sama rikkumisega seotud ettevõtjale, et trahvide lõppsummad kajastaksid kõiki asjaomaste ettevõtjate vahelisi erinevusi seoses nende kogukäibega (eespool punktis 47 viidatud kohtuotsus FETTCSA, punkt 385 ja seal viidatud kohtupraktika).
218 Komisjon ei teinud seega faktiviga ega rikkunud õigusnormi, kui ta rikkumise raskuse kindlaksmääramise staadiumis jagas hagejad kategooriatesse.
219 Siiski tuleb kategooriatesse jagamisel järgida võrdse kohtlemise põhimõtet, mille kohaselt on keelatud käsitleda sarnaseid olukordi erinevalt ja erinevaid olukordi ühetaoliselt, välja arvatud juhul, kui see on objektiivselt põhjendatud (eespool punktis 47 viidatud kohtuotsus FETTCSA, punkt 406). Samuti on suuniste punkti 1 A kuuendas lõigus ette nähtud, et kui samalaadseid rikkumisi toime panevate ettevõtjate suurus erineb üksteisest „oluliselt”, on sellega põhjendatud eelkõige eristamine rikkumise raskusastme hindamisel. Lisaks peab kohtupraktika kohaselt trahvisumma olema vähemalt proportsionaalne nende asjaoludega, mida võeti arvesse rikkumise raskusastme hindamisel (Esimese Astme Kohtu 12. juuli 2001. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑202/98, T‑204/98 ja T‑207/98: Tate & Lyle jt vs. komisjon, EKL 2001, lk II‑2035, punkt 106).
220 Järelikult juhul, kui komisjon jagab asjaomased ettevõtjad trahvisummade määramiseks kategooriatesse, peab iga nii loodud kategooria künnise kindlaksmääramine olema ühetaoline ja objektiivselt põhjendatud (eespool punktis 47 viidatud kohtuotsus FETTCSA, punkt 416, ja eespool punktis 38 viidatud kohtuotsus LR AF 1998 vs. komisjon, punkt 298).
221 Selles osas tuleb märkida, et sätestades oma suuniste sissejuhatuses, et kaalutlusõigust, mis tal on trahvisumma kindlaksmääramisel, tuleb kasutada „ühtse ja mittediskrimineeriva poliitika kohaselt, mis on kooskõlas konkurentsinormide rikkumise eest karistamise eesmärkidega”, on komisjon võtnud endale kohustuse juhinduda konkurentsinormide rikkumise eest trahvisumma kindlaksmääramisel nendest põhimõtetest.
222 Seega tuleb kontrollida, kas nende künniste kindlaksmääramine, mis eristavad otsuse põhjenduses 30 sisalduva tabeli alusel (vt eespool punkt 168) komisjoni loodud kolme kategooriat, on käesoleval juhul ühetaoline ja objektiivselt põhjendatud.
223 Selles osas tuleb tõdeda, et otsuse põhjendustest 148–151 ilmneb selgelt, et kolme kategooria moodustamisel ning erinevate lähtesummade kindlaksmääramisel tugines komisjon üheleainsale kriteeriumile, nimelt käibele ja konkreetsetele turuosadele, mille kartelliosalised said asjaomase toote müügist ülemaailmsel turul. Selleks tugines komisjon 1998. aasta käibele ja turuosade arengule ajavahemikus 1992–1998, nagu need on toodud eespool nimetatud tabelis. Lisaks ilmneb, et kohaldatud aritmeetiline meetod seisnes turuosadest ligikaudu […]% suuruste sammude kasutamises, kusjuures iga samm vastas summale ligikaudu 8 miljonit eurot. Sel viisil määrati SGL‑ile ja UCAR‑ile, kelle turuosad olid ligikaudu […], lähtesummana kummalegi 40 miljonit eurot. VAW‑le, SEC‑le ja Nipponile, kelle turuosad jäid alla 5%, määrati igaühele 8 miljonit eurot, samas kui SDK‑le, C/G‑le ja Tokaile, kelle turuosad jäid 5% ja 10% vahele, määrati lähtesummaks 16 miljonit eurot.
224 Mis puudutab selle meetodi lähtepunkti, see tähendab 8 miljoni euro suuruste sammude kasuks otsustamist, mille tulemusel jõuti täpselt 40 miljoni euro suuruse maksimumsummani, mis võeti aluseks SGL‑i ja UCAR‑i puhul, siis on tõsi, et komisjon ei ole otsuses kuskil märkinud, miks ta valis esimesse kategooriasse liigitatud ettevõtjate jaoks täpselt 40 miljoni euro suuruse summa. Siiski ei saa seda komisjoni valikut pidada meelevaldseks ning see ei ületa selles valdkonnas komisjonil oleva kaalutlusõiguse piire.
225 Suunised võimaldavad „väga raskete” rikkumiste eest määrata üle 20 miljoni euro suuruse summa. Horisontaalseid hinnakartelle on aga alati loetud ühenduse konkurentsiõiguse kõige raskemate rikkumiste hulka kuuluvaks ning neid võib seega iseenesest kvalifitseerida „väga raskeks” (eespool punktis 47 viidatud kohtuotsus FETTCSA, punkt 262). See kehtib käesolevas asjas süükspandava kartelli suhtes seega kahel põhjusel, kuna tegemist oli korraga nii hindu kui turgude jagamist puudutava kartelliga, mis hõlmas kogu ühisturu ja EMP territooriumi.
226 Tuleb lisada, et SGL‑i ja UCAR‑i asjakohased käibed on vastavalt […] miljonit ja […] miljonit eurot ning nende turuosad jäävad vastavalt […] ja […]% ning […] ja […]% vahele. Seega leidis komisjon õigesti, et need kaks ettevõtjat sobib paigutada samasse ühtsesse kategooriasse, mille keskmine käive on […] miljonit eurot ja keskmine turuosa on ligikaudu […]%.
227 Kuna esimese kategooria ja sellega seotud lähtesumma õiguspärasus on seega tuvastatud, tuleb analüüsida, kas teine kategooria, mis koosneb SDK‑st, C/G‑st ja Tokaist, moodustati ühetaoliselt ja objektiivselt põhjendatult. Selles suhtes ilmneb, et komisjoni kohaldatud aritmeetiline meetod annab ühetaolise tulemuse SDK osas, kelle asjakohane käive on […] miljonit eurot ja asjakohane turuosa ligikaudu […]%. Ühelt poolt SDK ja teiselt poolt SGL‑ist ja UCAR‑ist koosneva kategooria vaheline suhe on arvuliselt ligikaudu 1 : 2,5, mistõttu on põhjendatud SDK‑le 16 miljoni euro suuruse lähtesumma määramine (40 : 2,5).
228 Seevastu asjaolu, et samasse kategooriasse on liigitatud SDK ja Tokai, kuigi viimase käive on vaid […] miljonit eurot ja turuosa ligikaudu […]%, see tähendab pool SDK vastavatest andmetest, ületab selle piirid, mida saab proportsionaalsuse põhimõtte ja võrdse kohtlemise põhimõtte seisukohalt aktsepteerida, eriti arvestades, et samasse kategooriasse kuuluva Tokai ja SDK suuruse erinevus on suurem kui Tokai ja Nipponi vahel (käive: […] miljonit eurot ja turuosa: ligikaudu […]%), kes kuuluvad kahte erinevasse kategooriasse. Vastupidi komisjoni väitele ei saa sellist liigitamisviisi pidada ühetaoliseks (vt selle kohta eespool punktis 47 viidatud kohtuotsus FETTCSA, punktid 415, 422 ja 426).
229 Mis puudutab kontrollimist, kas komisjoni lähenemisviis võib olla objektiivselt põhjendatud, siis tuleb meenutada, et pärast seda, kui otsuses viidati ülemaailmsele käibele, mille iga ettevõtja on saanud 1998. aastal asjaomase toote müügist, ning ülemaailmsetele turuosadele (põhjendused 149 ja 150), piirduti selles märkimisega, et „C/G, SDK ja Tokai, kelle ülemaailmsed turuosad on tunduvalt väiksemad (5–10%) [kui SGL‑il ja UCAR‑il], liigitati teise kategooriasse” (põhjendus 150). Selles lõigus ei ole aga esile toodud ühtegi konkreetset põhjust, mis võimaldaks komisjonil vaatamata eespool viidatud suuruse erinevustele arvata Tokai samasse kategooriasse just SDK, mitte Nipponiga.
230 Komisjon väitis Esimese Astme Kohtus, et kolme kategooria moodustamisel ning erinevate lähtesummade kindlaksmääramisel lähtus ta pigem suurusjärkudest, mitte aritmeetilistest valemitest, kuna trahv peab olema proportsionaalne mitte teatud ettevõtja käibega, vaid rikkumise raskuse ja kestusega. Igal juhul oli kartellil tervikuna märkimisväärne mõju EMP‑s, mistõttu isegi tagasihoidliku turuosaga kartelliosaline võis märkimisväärselt sellele tulemusele kaasa aidata. Turuosa ja käive ei peegelda seega tingimata iga kartelliosalise poolt konkurentsile avaldatud mõju täielikku ulatust. Lõpuks ei ole komisjon kohustatud ettevõtjaid nende käibe alusel mingil viisil eristama; järelikult, kui selline eristamine on toimunud, ei saa talle ette heita, et ta ei kohalda vastavate käivete suhet rangelt.
231 Nende argumentidega ei saa nõustuda. Kuna komisjon otsustas käesolevas asjas kohaldada suunistes sätestatud eristamismeetodit, oli ta kohustatud seda järgima, välja arvatud juhul, kui ta selgitab konkreetselt põhjuseid, mis õigustavad vajaduse korral nendest konkreetses küsimuses kõrvalekaldumist (eespool punktis 47 viidatud kohtuotsus FETTCSA, punkt 271). Võttes arvesse, et kartelliosalised liigitati otsuse kohaselt kategooriatesse üksnes nende käibe ja turuosade põhjal, ei saa komisjon Esimese Astme Kohtus tulemuslikult taganeda omaenda eristamismeetodist, väites, et tegemist oli üksnes pigem ähmaste suurusjärkudega ning et turuosa ega käive ei peegelda tingimata iga ettevõtja mõju konkurentsile. Pealegi ei sisalda otsus mingit konkreetset teavet, mis selgitaks, miks viimane argument õigustab Tokai arvamise samasse kategooriasse just SDK, mitte Nipponiga.
232 Kuigi on tõsi, et komisjon võib trahvi lõppsumma kindlaksmääramisel arvesse võtta paljusid asjaolusid ning ta ei ole kohustatud kohaldama selleks täpseid matemaatilisi valemeid, peab ta siiski juhul, kui ta on pidanud sobivaks ja õiglaseks kasutada selle kindlaksmääramise teatud staadiumis arvutamisel teatud arvulisi tegureid, omaenda meetodit kohaldama korrektselt, ühetaoliselt ja eelkõige mittediskrimineerivalt. Kui ta on vabatahtlikult otsustanud kohaldada sellist aritmeetilist meetodit, on ta kõikide sama kartelli liikmete suhtes selle meetodi reeglitega seotud, välja arvatud juhul, kui ta esitab sõnaselge põhjenduse.
233 Eespool toodust tuleneb, et Tokai liigitamisega SDK‑ga samasse kategooriasse ei saa nõustuda. Oma täielikku pädevust teostades leiab Esimese Astme Kohus, et tuleb küll järgida komisjoni üldist loogikat ja säilitada kartelliosaliste kategooriatesse jagamine. Siiski tuleb kõigepealt teine kategooria ümber grupeerida ning liigitada SDK ja Tokai kahte erinevasse kategooriasse, kusjuures SDK lähtesummaks jääb komisjoni määratud 16 miljonit eurot, samas kui Tokai lähtesummaks tuleb määrata 8 miljonit eurot.
234 Järelikult ei ole enam põhjust teha otsust kahe täiendava väite kohta, mis Tokai esitas selleks, et saada lähtesumma suuruses 8 miljonit eurot, ning mis puudutasid seda, et komisjon ei ole esitanud mingeid asjakohaseid andmeid kõnealuse turu suuruse kohta ning et ta jättis tähelepanuta, et Tokai turuosa jäi veidi alla 5% künnist.
235 Jätkuvalt oma täielikku pädevust teostades leiab Esimese Astme Kohus teiseks, et C/G, kelle käive oli […] miljonit eurot ja turuosa ligikaudu […]%, on asjakohase ülemaailmse turu osas suuruselt nii lähedane Tokaile, et ta tuleb paigutada viimasega samasse kategooriasse. Sellest tulenevalt määratakse C/G trahvi lähtesummaks 8 miljonit eurot.
236 Endine kolmas kategooria, mis koosneb Nipponist, SEC‑st ja VAW‑st, näib nii kolme asjaomase ettevõtja suuruste erinevuse seisukohalt kui naaberkategooria ettevõtjatega (Tokai ja C/G) võrreldes olevat piisavalt ühetaoline. Seega tuleb see väiksemate ettevõtjate kategooria säilitada muutumatuna.
237 Selle kategooria keskmine käive ([…] miljonit eurot) ja keskmine turuosa (ligikaudu […]%) ulatuvad siiski vaid pooleni Tokai ja C/G moodustatava naaberkategooria vastavatest keskmistest näitajatest ning ühe kümnendikuni SGL‑i ja UCAR‑i moodustatavast esimesest kategooriast. Sellest tulenevalt leiab Esimese Astme Kohus oma täielikku pädevust teostades, et kummagi hageja – Nipponi ja SEC – lähtesummaks tuleb määrata 4 miljonit eurot.
– Otsuses kohaldatud „hoiatamise tegur”
238 Kõigepealt tuleb märkida, et SGL‑i esitatud etteheitel, et selle asemel, et võtta arvesse ettevõtjale omaseid asjaolusid, püüdis komisjon üksnes rakendada tema suhtes hoiatavat mõju, puudub faktiline alus. Komisjon mainis lähtesummade piisavalt hoiatavat taset ainult üldisi arvutusreegleid meelde tuletades (otsuse põhjendused 146 ja 148). Nende summade konkreetne kohandamine selleks, et anda neile konkreetne hoiatav mõju, viidi läbi üksnes VAW ja SDK suhtes (otsuse põhjendused 152–154), samas kui SGL‑i osas sellist kohandamist ei toimunud.
239 SDK esitatud vastuväite osas tuleb meenutada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt võib komisjon ettevõtja trahvi arvutamisel muu hulgas arvesse võtta ettevõtja suurust ja majanduslikku võimsust (eespool punktis 144 viidatud kohtuotsus Musique diffusion française jt vs. komisjon, punkt 120, ja Esimese Astme Kohtu 13. detsembri 2001. aasta otsus kohtuasjas T‑48/98: Acerinox vs. komisjon, EKL 2001, lk II‑3859, punktid 89 ja 90). Lisaks on kohtupraktika seoses kartelliosaliste rahalise võimsuse mõõtmisega tunnustanud kogukäibe asjakohasust (Euroopa Kohtu 16. novembri 2000. aasta otsus kohtuasjas C‑291/98 P: Sarrió vs. komisjon, EKL 2000, lk I‑9991, punktid 85 ja 86) ning Esimese Astme Kohus tunnustas oma eespool punktis 153 viidatud otsuses ABB Asea Brown Boveri vs. komisjon (punktid 154, 155 ja 162–167) isegi just koefitsiendi 2,5 põhimõtte õiguspärasust, rõhutades komisjoni õigust võtta arvesse määratud trahvi piisavalt hoiatavat mõju.
240 Neil asjaoludel tuleb SDK kaitseõiguste rikkumist puudutav etteheide tagasi lükata. Vastuväiteteatise punktis 110 täpsustas komisjon, et ta kavatseb „määrata piisavalt suure trahvi, et tagada hoiatav mõju”. SDK oli ilmselgelt teadlik määruse nr 17 artikli 15 lõike 2 tekstist ja oma suurest kogukäibest. Lisaks võis SDK järeldada komisjoni 21. oktoobri 1998. aasta otsusest 1999/60/EÜ, mis käsitleb EÜ asutamislepingu artikli 85 kohaldamise menetlust (IV/35.691/E‑4 – eelisoleeritud torud (EÜT 1999, L 24, lk 1; edaspidi „eelisoleeritud torude otsus”)) ja milles oli just kordajat 2,5 kohaldatud äriühingu Asea Brown Boveri suhtes, et ei ole välistatud, et komisjon võib ka tema suhtes kohaldada sama suurusjärgu kordajat. Miski ei takistanud SDK‑l viidata oma suurusele ja rahalistele vahenditele haldusmenetluses ning väljendada oma seisukohta komisjoni poolt talle määratava karistuse hoiatava mõju kohta.
241 Pidades silmas eespool punktis 239 nimetatud kohtupraktikat, võis komisjon seega õigustatult järeldada, et SDK leiab võrreldes teiste kartelliosalistega tohutu kogukäibe tõttu kergemini vajalikud rahalised vahendid oma trahvi maksmiseks, mistõttu on õigustatud koefitsiendi kasutamine trahvi piisavalt hoiatava mõju tagamiseks. SDK ühegi vastupidise argumendiga ei saa nõustuda.
242 Esiteks, kuigi on tõsi, et ettevõtja pelk suurus ei ole automaatselt tema rahalise võimsuse sünonüüm, ei ole see üldine tõdemus käesoleval juhul asjakohane, arvestades, et SDK ei ole vastupidi teistele hagejatele väitnud, et tal puudub rahaline võimsus määratud trahvi maksmiseks. Teiseks, väites, et õiglase trahvi eesmärk saab olla vaid vabale konkurentsile tekitatud kahju hüvitamine ja et selleks tuleb hinnata kartelli avastamise tõenäosust ja tulu, mida kartelliosalised sellest saada lootsid, tugineb SDK ettevõtja tegelike rahaliste vahendite hindamiseks oletuslikele ja liiga ebatäpsetele parameetritele.
243 Igal juhul ei saa SDK need argumendid nõrgendada reeglit, mille kohaselt tohutuid rahalisi vahendeid omava ettevõtja poolt toime pandud rikkumise eest võib üldjuhul karistada proportsionaalselt suurema trahviga kui sama rikkumise eest, mille on toime pannud ettevõtja, kellel sellised vahendid puuduvad. Viimaks, mis puudutab viidet teistele ettevõtjatele, kes olid küll SDK‑ga sarnases olukorras, kuid kellele määrati kergem karistus, siis piisab, kui meenutada, et komisjon ei ole kohustatud igavesti järgima konkreetset praktikat trahvide suuruse määramisel, tingimusel et ta järgib määruse nr 17 artikli 15 lõikes 2 sätestatud ülempiiri.
244 Kuna võimalus kohaldada SDK suhtes koefitsienti on seega heaks kiidetud, tuleb kontrollida, kas arv 2,5 on kooskõlas proportsionaalsuse ja võrdse kohtlemise põhimõttega.
245 Selles suhtes tuleb tõdeda, et otsuses sisalduv ainus pidepunkt, mis võimaldab analüüsida SDK suhtes kohaldatud arvu 2,5 põhjendatust, on selle võrdlemine VAW‑le kohaldatud arvuga 1,25, ning seda otsuse põhjendustes 30 ja 152–154 sisalduvate arvude ja põhjenduste alusel (vt eespool punktid 168 ja 170).
246 Sellest ilmneb, et komisjon pidas VAW puhul õiglaseks suurendada lähtesummat, „selleks et võtta arvesse [ettevõtja] suurust ning koguvahendeid”. Kuna aga toote müüki ülemaailmsel turul 1992–1998 puudutavaid käibeid ja turuosi kasutati juba kartelliosaliste eristamiseks rikkumise raskuse alusel ja EMP‑d puudutavad arvud ei ole käesolevas kontekstis asjakohased, on ainus asjaolu, mis võib õigustada seda järeldust VAW suhtes, tema 2000. aasta ülemaailmne kogukäive, mis nähtuvalt otsuse põhjenduses 30 sisalduvast tabelist on kolm korda suurem kui SGL‑i oma. Mis puudutab VAW suhtes määratud tegurit 1,25, siis on ilmne, et korrutamisel arvuga 1 on täiesti neutraalne mõju ning ainsana on tegelik korrutustoime arvule 1 lisatud arvul 0,25.
247 SDK olukorra osas ilmneb otsusest, et ta on „asjaomastest ettevõtjatest kaugelt kõige suurem”, mistõttu tuleb tema lähtesummat korrutada koefitsiendiga 2,5 (põhjendus 154). Ainus asjaolu, mis õigustab SDK sellist kirjeldust, on tema 2000. aasta ülemaailmne kogukäive, mis on kaks korda suurem kui VAW oma ja kuus korda suurem kui SGL‑i oma. Loogika kohaselt, mida komisjon ise järgis VAW puhul, tuli SDK lähtesummat seega suurendada kahekordse VAW‑le kohaldatud tegeliku suurenduse võrra, et võtta arvesse tema kaks korda suuremat suurust ja tema kaks korda suuremaid koguvahendeid. Ainus kordaja, mis sellele kriteeriumile vastab, on aga 0,5 (2 x 0,25), lisatuna arvule 1.
248 Ükski komisjoni esitatud vastupidine argument ei saa seda järeldust ümber lükata. Esiteks ei sisalda otsus peale nende, mis puudutavad ettevõtja suurust ja koguvahendeid, ühtegi muud järeldust, mis õigustaks SDK‑le suurema kordaja kui 1,5 kohaldamist. Täpsemalt ei ole otsuses selgitatud, miks käesoleva juhtumi asjaolud nõuavad SDK‑le kuus korda suurema kordaja kohaldamist kui VAW‑le, kuigi tema käive, mis on selle tehte seisukohalt asjakohane, on ainult kaks korda suurem kui VAW oma. Mis puudutab komisjoni Esimese Astme Kohtus tehtud avaldust, et ta ei tuginenud SDK täpsele käibele, vaid ta viis teatud suuna andmiseks läbi pelgalt ligikaudse kohandamise, siis piisab, kui tõdeda, et sellele argumendile räägivad vastu nii arvandmed kui otsuses selle kohta esitatud põhjendused. Komisjon ei saa seega neist Esimese Astme Kohtus kõrvale kalduda (vt eespool punkt 232). Igal juhul ei saa see argument õigustada kordaja 2,5 kohaldamist.
249 Eeltoodut arvesse võttes leiab Esimese Astme Kohus oma täielikku pädevust teostades, et SDK‑le määratud lähtesummat tuleb korrutada koefitsiendiga 1,5, saades tulemuseks 24 miljonit eurot.
– Otsuse põhjendamine
250 Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt peab üksikakti põhjendustest selgelt ja üheselt ilmnema õigusakti vastu võtnud institutsiooni arutluskäik selliselt, et huvitatud isikutel oleks võimalik teada saada võetud meetme põhjused ja et pädeval kohtul oleks võimalik teostada kontrolli. Põhjendamise nõuet tuleb hinnata konkreetse juhtumi asjaolusid arvestades. Ei ole nõutud, et põhjenduses oleksid välja toodud kõik asjassepuutuvad faktilised ja õiguslikud asjaolud, kuivõrd küsimust, kas õigusakti põhjendus vastab EÜ artikli 253 nõuetele, tuleb hinnata mitte üksnes lähtuvalt selle sõnastusest, vaid samuti selle vastuvõtmise kontekstist (vt eelkõige Euroopa Kohtu 2. aprilli 1998. aasta otsus kohtuasjas C‑367/95 P: komisjon vs. Sytraval ja Brink’s France, EKL 1998, lk I‑1719, punkt 63).
251 Võttes arvesse otsuse põhjendustes 129–154 esitatud teavet trahvide arvutamise kohta rikkumise raskuse põhjal, suuniseid ning kõnealust valdkonda puudutavat kohtupraktikat ja otsuste tegemise praktikat, mille üle pooled Esimese Astme Kohtus vaidlevad, tuleb tõdeda, et hagejatel oli täielikult võimalik esitada arvukaid väiteid rikkumise raskust puudutavate arvutustegurite sisulise õigusvastasuse kohta. Kuigi nad väidavad, et üks või teine nendest teguritest ei ole piisavalt põhjendatud, toovad nad samas esile selle teguri ebaõigsuse või meelevaldsuse ning esitavad andmed, mida komisjon oleks nende arvates pidanud arvesse võtma. Neil asjaoludel ei olnud hagejad olukorras, kus komisjoni poolt ammendavate põhjenduste esitamata jätmine oleks nad ilma jätnud piisavast kohtulikust kaitsest (vt selle kohta eespool punktis 149 viidatud kohtuotsus UK Coal vs. komisjon, punkt 206).
252 Igal juhul on Euroopa Kohus leidnud, et komisjon on oma põhjendamiskohustuse täitnud, kui ta märgib oma otsuses hindamise alused, mis võimaldasid tal mõõta toimepandud rikkumise raskusastet, ilma et tal oleks kohustust esitada üksikasjalikumat selgitust või arvandmeid trahvide arvutamise viisi kohta (Euroopa Kohtu 16. novembri 2000. aasta otsus kohtuasjas C‑279/98 P: Cascades vs. komisjon, EKL 2000, lk I‑9693, punktid 38–47, ja eespool punktis 239 viidatud kohtuotsus Sarrió vs. komisjon, punktid 76 ja 80).
253 Seega ei saa nõustuda väidetega puudulike põhjenduste kohta.
254 Eespool toodust tuleneb, et SGL‑i ja UCAR‑i esitatud väited tuleb tagasi lükata, samas kui teiste hagejate lähtesummad määratakse järgmiselt: Tokaile ja C/G‑le kummalegi 8 miljonit eurot, SEC‑le ja Nipponile kummalegi 4 miljonit eurot ning SDK‑le 24 miljonit eurot.
c) Otsuses rikkumise kestuse põhjal aluseks võetud põhisummad
Otsuse kokkuvõte
255 Otsuse põhjendustes 155–157 leidis komisjon, et SGL, UCAR, Tokai, Nippon ja SEC on rikkunud EÜ artikli 81 lõiget 1 ning EMP lepingu artikli 53 lõiget 1 ajavahemikus maist 1992 kuni veebruari/märtsini 1998. Kuna nad panid toime pikaajalise rikkumise, mis vältas viis aastat ja üheksa kuni kümme kuud, suurendati nende rikkumise raskuse põhjal arvutatud lähtesummasid 55%. Komisjoni sõnul panid SDK ja VAW toime keskmise pikkusega rikkumise, mis vältas neli aastat ja seitse kuni üksteist kuud ning nende lähtesummasid suurendati seetõttu 45%. Kuna C/G pani toime keskmise pikkusega rikkumise, mis vältas kolm aastat ja kümme kuud, suurendati tema lähtesummat 35%.
Kohtuasi T‑239/01
256 SGL väidab, et tema lähtesumma suurendamine 55% viie aasta ja kümne kuu pikkuse rikkumise eest on vastuolus eelisoleeritud torude otsusega (viidatud eespool punktis 240), milles komisjon piirdus 40‑protsendilise suurenduse kohaldamisega rikkumise viieaastase kestuse eest.
257 SGL lisab, et suunistes „väga raskeks” kvalifitseeritud kvoodikartellid vältavad tavaliselt palju aastaid. Selline tüüpiline pikaajalisus on seda liiki rikkumistele omane. Järelikult ei saa kvoodikartelli, mis juba oma olemuselt on kestev, selle kestuse osas kohelda samamoodi nagu rikkumist – näiteks turgu valitseva seisundi kuritarvitamist –, mis on juba toimepanemise fakti tõttu iseenesest „väga raske”. Kvoodikartelli kestust saab seega õiguspäraselt arvesse võtta üksnes juhul, kui see on seda liiki rikkumise tavapärasest kestusest tunduvalt pikem. Selles osas vaidlustab SGL suuniste õiguspärasuse, kuna nendes on rikkumise kestust käsitletud ühtemoodi, olenemata rikkumise laadist.
258 Selles suhtes meenutab Esimese Astme Kohus kõigepealt, et väide, mille SGL esitas komisjoni faktiliste järelduste kohta, mis puudutasid rikkumise kestust, lükati eespool tagasi (punktid 71–77).
259 Mis puudutab käesolevas kontekstis esitatud õigusvastasuse väidet, siis tuleb märkida, et määruse nr 17 artikli 15 lõikes 2 on sõnaselgelt ette nähtud, et trahvisumma kindlaksmääramisel tuleb arvesse võtta „nii rikkumise raskusastet kui ka kestust”. Seda teksti silmas pidades ja isegi kui kvoodikartellid on oma olemuselt kestvad, ei saa siiski komisjoni keelata arvesse võtmast nende tegelikku kestust igas konkreetses asjas. Piisab, kui mõelda kartellidele, mille eesmärk on küll tegutseda pikaajaliselt, kuid mille komisjon pärast lühikest tegelikku tegevusaega avastab või mille mõni osaline üles tunnistab. Nende kahjulik mõju on tingimata väiksem kui olukorras, kus nende tegelik tegevusaeg oleks olnud pikk. Seetõttu tuleb alati eristada rikkumise kestust ja raskust, mis tuleneb rikkumisele omasest laadist (vt selle kohta eespool punktis 47 viidatud kohtuotsus FETTCSA, punkt 283).
260 Komisjonil oli suuniste punkti 1 B kolmandas lõigus seega õigus sätestada, et trahvisumma suurendamist pikaajaliste rikkumiste eest muudetakse edaspidi võrreldes varasema praktikaga märkimisväärselt rangemaks, et määrata tõhusad sanktsioonid piirangute puhul, „millel on pikka aega olnud kahjulik mõju” tarbijatele.
261 Miski ei keela seega seda, et komisjon suurendas suuniseid arvesse võttes SGL‑ile arvutatud lähtesummat 55% rikkumise viie aasta ja üheksa kuu pikkuse kestuse tõttu.
262 Seda järeldust ei sea kahtluse alla eelisoleeritud torude otsus, milles komisjon kohaldas vaid 40‑protsendilist suurendust rikkumise viieaastase kestuse eest. Selles asjas oli tegemist konkreetse kaalumisega, mida õigustasid juhtumi eripärased asjaolud: rikkumisperioodi alguses olid salajased kokkulepped ebatäielikud või piiratud toimega; seejärel peatati need teatud ajaks ja need saavutasid oma kõige täielikuma vormi alles pärast mitut aastat (eelisoleeritud torude otsuse põhjendus 170). SGL‑i olukorra puhul ei esine selliseid eripäraseid asjaolusid.
263 Sellest lähtuvalt tuleb tagasi lükata väide, et SGL‑i puhul aluseks võetud rikkumise kestust on valesti hinnatud.
Kohtuasi T‑246/01
Poolte argumendid
264 Mis puudutab kartelli toimimise lõpuperioodi, siis kinnitab UCAR, et ta ise esitas pärast komisjoni poolt juunis 1997 läbi viidud üllatuskontrolle tõendid oma rikkumises osalemise kohta, eelkõige tõendid, mis võimaldasid komisjonil tuvastada 1997. aasta novembri ja 13. veebruari 1998. aasta kartellikoosolekud ning kahepoolsete kontaktide säilitamise kuni märtsini 1998. 2001. aastal avaldatud uue koostööteatise eelnõu kohaselt ei oleks komisjon saanud seda teavet kasutada tema trahvi 55‑protsendiliseks suurendamiseks. Selles eelnõus andis komisjon mõista, et kui ettevõtja esitab tõendeid asjaolude kohta, millest komisjon eelnevalt teadlik ei olnud ja millel on otsene mõju oletatava rikkumise raskusele või kestusele, ei võta komisjon neid arvesse need tõendid esitanud ettevõtjale määratava trahvi suuruse kinnitamisel. Tegemist on kohase lähenemisviisiga, mida komisjon oleks pidanud järgima. Igal juhul võib Esimese Astme Kohus seda oma täieliku pädevuse alusel arvesse võtta.
265 UCAR järeldab sellest, et tõendeid tema kartellis osalemise kohta pärast 1997. aasta aprilli koosolekut ei tohiks arvesse võtta, mistõttu väheneks tema rikkumise kestus nelja aasta ja üheteistkümne kuuni. Tema lähtesummat tuleks seega kestuse alusel suurendada kõige enam 45%.
266 Kartelli algusperioodi (1992–1995) osas rõhutab UCAR, et komisjon oleks pidanud trahvi määrama tema toonastele emaettevõtjatele Mitsubishile ja Union Carbide’ile, mitte UCAR‑ile. Nendel äriühingutel oli UCAR‑i üle kontroll ja nende roll oli oluline, kuna nad alustasid konkurentide vahel esimeste kontaktide loomist ja hõlbustasid UCAR‑i osalemist kartellis. UCAR täpsustab, et õiguslikust aspektist kontrollisid Mitsubishi ja Union Carbide teda kuni 1995. aastani. Jaanuaris 1995 toimunud rekapitaliseerimise raames Mitsubishi ja Union Carbide sõna otseses mõttes „riisusid ta paljaks” ja põhjustasid tema võlgade tekkimise. Komisjon ei ole aga Mitsubishi ja Union Carbide’i rolli kunagi uurinud. Lisaks ei sisalda otsus mingeid põhjendusi probleemide kohta, mis puudutavad Mitsubishi ja Union Carbide’i poolt vaidlusalusel ajavahemikul UCAR‑i suhtes teostatud kontrolli.
267 UCAR lisab, et komisjon oleks pidanud arvesse võtma ka seda, et alates tema üllatuskontrollide kuupäevast püüdis UCAR‑i nõukogu süstemaatilise ja intensiivse sisekontrolli abil aktiivselt kindlaks teha ja lõpetada kõik ebaseaduslikud kontaktid konkurentidega.
268 Kartelli lõpuperioodi osas rõhutab komisjon, et tema uut poliitikat koostöö valdkonnas ei olnud otsuse tegemise ajaks veel vastu võetud. Seetõttu ei saanud UCAR‑il tekkida õiguspärast ootust, et komisjon kohaldab niisugust poliitikat. Asjaolu, et komisjon möönab, et tema poliitikat koostöö valdkonnas võiks muuta ja parendada, ei keela tal vahepeal kohaldada kehtivaid sätteid. Enne UCAR‑i viidatud muudatuseelnõu ametlikku vastuvõtmist ei olnud komisjon seega kohustatud seda eelnõu arvesse võtma.
269 UCAR‑i küsimusi Mitsubishi ja Union Carbide’i rolli kohta ei esitatud vastuses vastuväiteteatisele ega ühelgi muul hetkel komisjoni menetluses. Kuni hagiavalduse esitamiseni käitus UCAR nii, nagu tunnistaks ta täielikult, et ta rikkus konkurentsinorme ja vääris trahvi; ta ei väitnud, et teda ei tuleks enne 1995. aastat toime pandud rikkumise eest karistada seetõttu, et tema tegevus tuleks süüks arvata Mitsubishile ja Union Carbide’ile.
270 Isegi komisjonile 23. veebruaril 2001 saadetud kirjas, millele oli lisatud ülevaade Mitsubishi suhtes Ühendriikides toimuvast menetlusest, ei esitanud UCAR ühtegi nendest argumentidest, mis ta esitas Esimese Astme Kohtus. Seega ei väitnud ta isegi sel ajal, kuigi tal olid kõik asjakohased tõendid, et Mitsubishi roll oleks vähimalgi määral mõjutanud seoses tema rikkumises osalemisega tuvastatud asjaolusid. Kiri puudutas pigem UCAR‑i tegeliku maksevõime küsimust.
271 Union Carbide’i osas ei väitnud UCAR kordagi, et see äriühing osales otseselt rikkumises. Isegi Esimese Astme Kohtus ei ole Union Carbide’ile selgelt süüd omistatud, välja arvatud rahaliste eeliste osas, mida see äriühing kartellist väidetavalt sai.
272 Komisjon leiab seega, et Esimese Astme Kohus peaks trahvide valdkonnas oma täielikku pädevust teostades suurendama UCAR‑ile määratud trahvi seisukoha muutmise tõttu, mida komisjon peab lubamatuks ettevõtja puhul, kelle trahvi vähendati koostööteatise alusel oluliselt põhjusel, et ta ei vaidlustanud komisjoni väiteid.
– Esimese Astme Kohtu hinnang
273 Mis puudutab kartelli lõpuperioodiga seotud etteheidet, siis see põhineb ainult uue koostööteatise eelnõul, mida otsuse vastuvõtmise ajal (18. juuli 2001) ei olnud isegi ametlikus väljaandes avaldatud; see eelnõu ilmus ametlikus väljaandes alles 21. juulil 2001 (EÜT C 205, lk 18). Seevastu uus „komisjoni teatis, mis käsitleb kaitset trahvide eest ja trahvide vähendamist kartellide puhul” ja mille punkti 23 viimases lõigus on kinnitatud UCAR‑i viidatud kava, avaldati ametlikus väljaandes alles 19. veebruaril 2002 (EÜT C 45, lk 3; ELT eriväljaanne 08/02, lk 155) ning see asendab punkti 28 kohaselt endise 1996. aasta koostööteatise alles alates 14. veebruarist 2002. Neil asjaoludel on ilmne, et komisjon ei teinud ühtegi viga, kui ta jättis otsuses kohaldamata UCAR‑i viidatava uue poliitika koostöö valdkonnas.
274 Mis puudutab UCAR‑i väidet, et Esimese Astme Kohtul puudub takistus võtta arvesse uut, 2002. aasta koostööteatist kui õigluse põhimõtte väljendust, siis tuleb märkida, et Esimese Astme Kohus võiks tõepoolest seda oma täielikku pädevust teostades arvesse võtta kui täiendavat teavet, mida ei ole otsuses mainitud (eespool punktis 108 viidatud 16. novembri 2000. aasta otsus kohtuasjas SCA Holding vs. komisjon, punkt 55). Käesoleva kohtuasja asjaoludel leiab Esimese Astme Kohus siiski, et tal ei ole alust teostada oma täielikku pädevust UCAR‑ile tema rikkumises osalemise kestuse tõttu kohaldatud määra vähendamiseks.
275 Vastustest Esimese Astme Kohtu kirjalikule küsimusele ja kohtuistungil toimunud arutelust ilmnes, et poolte vahel puudub vaidlus selle üle, et tõendid, mis UCAR esimese ettevõtjana komisjonile esitas, hõlmavad üksnes ajavahemikku 1997. aasta novembri keskpaigast kuni märtsini 1998. Kui UCAR‑i osalemise kestust vähendataks nii, et see hõlmaks ajavahemikku maist 1992 kuni 1997. aasta novembri keskpaigani, oleks jätkuvalt tegemist osalemisega pikaajalises rikkumises, see tähendab kestusega viis ja pool aastat, mille eest võimaldab suuniste punkti 1 B esimene lõik summat suurendada 55‑protsendilise määra kohaldamise teel. Pealegi võttis komisjon juba arvesse kõiki UCAR‑i esitatud tõendeid, mis võimaldasid tuvastada „mõningad juhtumi olulised asjaolud”, ning vähendas tema trahvi koostööteatise alusel 40% (otsuse põhjendused 200–202), mis kujutab endast kogu kartelli kohta esimeste tõendite esitamise eest SDK trahvi 70‑protsendilise vähendamise kõrval (otsuse põhjendus 217) suuruselt teist kõigist sel alusel tehtud vähendustest.
276 Õigluse põhimõte ei nõua seega, et kartelli lõpuperioodi osas korrigeeritaks UCAR‑ile tema rikkumises osalemise kestuse tõttu kohaldatud 55% määra.
277 Mis puudutab meetmeid, mis UCAR‑i nõukogu võttis alates komisjoni kontrollidest selleks, et rikkumine lõpetada, siis piisab, kui märkida, et rikkumise lõpetamiseks tehtavaid pingutusi ei saa automaatselt samastada rikkumise lõpliku lõpetamisega. On tõsiasi, et UCAR ei vaidlustanud komisjoni faktilist järeldust, mille kohaselt ta osales kartellis 1997. ja 1998. aastal. Komisjoni õigus ettevõtjat rikkumise toimepanemise eest karistada eeldab üksnes sellise isiku rikkuvat tegevust, kellel on üldiselt volitused ettevõtja nimel tegutseda (eespool punktis 144 viidatud kohtuotsus Musique diffusion française jt vs. komisjon, punkt 97). UCAR‑i nõukogu tegevus ei ole seega rikkumise kestuse arvessevõtmisel asjakohane.
278 Etteheite osas, mis puudutab kartelli algusperioodi (1992–1995), mil UCAR oli Mitsubishi ja Union Carbide’i kontrolli all, on selge, et UCAR osales vaidlusaluses kartellis maist 1992 kuni märtsini 1998 kui „UCAR International Inc.”. Komisjon määras trahvi kõnealuse rikkumise eest sellele äriühingule UCAR International Inc., mitte füüsilistele ega juriidilistele isikutele, kes teda väidetavalt mõjutasid. Järelikult ei olnud komisjon kohustatud arvesse võtma muudatusi, mis võisid rikkumisperioodi jooksul olla aset leidnud äriühingu õiguslike või majanduslike omanike koosseisus.
279 Asjaolul, et UCAR võis moodustada majandusüksuse koos Mitsubishi ja/või Union Carbide’iga, nii et ta ei saanud teha autonoomseid otsuseid – millele komisjon vastu vaidleb –, ei ole selles kontekstis mingit tähtsust. See asjaolu oleks olnud asjakohane üksnes juhul, kui komisjon oleks kasutanud oma õigust karistada UCAR‑i emaettevõtjat viimase tegevuse eest, nii nagu ta tegi VAW puhul (otsuse põhjendused 117–123), tuginedes eespool punktis 113 viidatud 16. novembri 2000. aasta kohtuotsusele Stora Kopparbergs Bergslags vs. komisjon (punktid 26–29). Käesolevas asjas ei ole seevastu tegemist küsimusega, kas UCAR‑i tegevust võib süüks arvata kellelegi teisele (Esimese Astme Kohtu 13. detsembri 2001. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑45/98 ja T‑47/98: Krupp Thyssen Stainless ja Acciai speciali Terni vs. komisjon, EKL 2001, lk II‑3757, edaspidi „kohtuotsus Krupp”, punkt 189), võttes arvesse, et komisjon otsustas pöörduda üksnes äriühingu UCAR poole.
280 Käesolev juhtum ei puuduta ka küsimusi, mille võib tekitada majanduslik õigusjärglus ettevõtja kontrollis, kui tuleb kindlaks teha, kes vastutab ettevõtja tegevuse eest, see tähendab üleandja või vastuvõtja (otsus, mille Esimese Astme Kohus tegi pärast apellatsioonimenetlust ja asja tagasisaatmist eespool punktis 113 viidatud kohtuasjas Stora Kopparbergs Bergslags vs. komisjon punktid 60 ja 70; Esimese Astme Kohtu 20. märtsi 2002. aasta otsus kohtuasjas T‑9/99: HFB jt vs. komisjon, EKL 2002, lk II‑1487, punktid 101–108). Kuigi on tõsi, et kohtupraktikal põhineva selle reegli kohaldamine, mille kohaselt „rikkumise eest on üldjuhul kohustatud vastutama füüsiline või juriidiline isik, kes juhtis rikkumise toimepanemise ajal asjaomast ettevõtet, isegi kui rikkumise tuvastanud otsuse vastuvõtmise päeval läks vastutus ettevõtte käitamise eest üle teisele isikule” (eespool viidatud kohtuotsus HFB jt vs. komisjon, punkt 103), võib teatud tingimustel osutuda keeruliseks, piirdus komisjon käesolevas asjas ainult ettevõtja UCAR‑i karistamisega ega olnud seega kohustatud analüüsima UCAR‑i käitamise ja kontrolli küsimusi.
281 Igal juhul tuleb mainitud kohtupraktikal põhinevat reeglit tõlgendada nii, et ettevõtjat – see tähendab isikulistest, varalistest ja mittevaralistest osadest koosnevat majandusüksust (Euroopa Kohtu 13. juuli 1962. aasta otsus kohtuasjas 19/61: Mannesmann vs. Ülemamet, EKL 1962, lk 675, 705/706) – juhivad tema põhikirjas ette nähtud organid ja igasugune ettevõtjale trahvi määrav otsus võib olla adresseeritud ettevõtja põhikirjajärgsele juhtkonnale (nõukogu, juhatus, president, juhataja jne), kuigi selle rahalisi tagajärgi kannavad lõpuks omanikud. Seda reeglit eirataks, kui komisjonilt nõutaks ettevõtja rikkuva käitumise korral, et ta alati kontrolliks, kes on ettevõtjale otsustavat mõju avaldav omanik, et tal oleks võimalik karistada ainult seda omanikku.
282 Kuigi UCAR väidab, et tema endised omanikud Mitsubishi ja Union Carbide, kes õhutasid teda looma kartelli, mille eest teda nüüd karistatakse, „riisusid ta paljaks”, märkis komisjon õigesti, et selle konflikti lahendust tuleb otsida ühelt poolt Mitsubishi ja Union Carbide’i ning teiselt poolt UCAR‑i ja tema praeguste omanike vahelistest suhetest, mitte komisjoni poolt konkurentsiõiguse kohaldamise tasemel. Seega, isegi kui Mitsubishi ja Union Carbide tõepoolest kasutasid UCAR‑i vaidlusaluse kartelli tegevusest kasu saamise vahendina, oli komisjonil õigus määrata trahv ainult sellele vahendile, samas kui UCAR‑il ja/või tema omanikel on vabadus esitada Mitsubishi ja Union Carbide’i vastu kahju hüvitamise hagi. Pealegi pöördus UCAR Ühendriikides tõepoolest Mitsubishi ja Union Carbide’i vastu, et saada tagasi rahalised vahendid, mis olid temalt väidetavalt välja petetud (otsuse põhjendus 42).
283 Mis puudutab veel UCAR‑i väidet, et komisjon oleks pidanud uurima Mitsubishi ja Union Carbide’i rolli kartelli loomisel, siis piisab, kui meenutada, et väljakujunenud kohtupraktikast nähtub, et isegi eeldusel, et sellise teise ettevõtja olukord, kes ei ole otsuse adressaat, oleks analoogne UCAR‑i omaga, ei võimaldaks selline järeldus UCAR‑i osas tuvastatud rikkumist tähelepanuta jätta, kui see rikkumine on dokumentaalsete tõendite põhjal nõuetekohaselt tuvastatud. Kuna UCAR rikkus EÜ artiklit 81, ei saa ta vabaneda kõikidest karistustest põhjusel, et teistele ettevõtjatele – nagu Mitsubishi ja Union Carbide – trahvi ei määratud, kuigi Esimese Astme Kohus ei käsitle nende olukorda, nagu käesolevas asjas (Euroopa Kohtu 31. märtsi 1993. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑89/85, C‑104/85, C‑114/85, C‑116/85, C‑117/85 ja C‑125/85–C‑129/85: Ahlström Osakeyhtiö jt vs. komisjon, EKL 1993, lk I‑1307, punktid 146 ja 197; eespool punktis 239 viidatud kohtuotsus Acerinox vs. komisjon, punktid 156 ja 157, ning Esimese Astme Kohtu 20. märtsi 2002. aasta otsus kohtuasjas T‑17/99: KE KELIT vs. komisjon, EKL 2002, lk II‑1647, punkt 101).
284 Neil asjaoludel ei ole UCAR‑ile määratud trahvi arvutamise analüüsimisel asjakohane fakt, et Mitsubishi mõisteti veebruaris 2001 Ühendriikides süüdi grafiitelektroodide tootjate vahelise kartellikokkuleppe soosimises ja toetamises ning et talle määrati trahv summas 134 miljonit USA dollarit (otsuse põhjendus 42). Samuti ei ole vaja uurida, kas komisjoni teavitati aegsasti Mitsubishi ja Union Carbide’i seotusest kartelliga ja kas Mitsubishi ja Union Carbide tõepoolest kontrollisid UCAR‑i.
285 Lõpuks, kuna komisjonil on õigus karistada asjaomases rikkumises otseselt osalenud ettevõtjat, see tähendab UCAR‑i, siis ei olnud ta kohustatud õigustama seda valikut põhjustega, miks ta ei karistanud Mitsubishit ja Union Carbide’i. Järelikult ei rikkunud komisjon põhjendamiskohustust, mis tal lasub EÜ artikli 253 kohaselt.
286 Seevastu ei ole alust rahuldada komisjoni nõuet suurendada UCAR‑ile määratud trahvi.
287 Eespool toodust tuleneb, et komisjon oli vabastatud kohustusest esitada Esimese Astme Kohtus uusi tõendeid UCAR‑i rikkumises osalemise kestuse kohta, millest lähtuti otsuses. Vastuseks väitele aastatel 1992–1995 Mitsubishil ja Union Carbide’il olnud rolli tähelepanuta jätmise kohta võis ta piirduda nende õiguslike argumentide esitamisega, mida eespool käsitleti.
288 Lisaks edastas UCAR juba veebruaris ja aprillis 2001, seega enne otsuse vastuvõtmist komisjonile andmeid muu hulgas Mitsubishi osalemise kohta komisjoni uuritavas kartellis. Otsusest nähtub ka UCAR‑i kinnitus, et tema endised emaettevõtjad Union Carbide ja Mitsubishi said kartellist kasu (põhjendus 204). Neil asjaoludel ei saa väita, et UCAR vaidlustas esimest korda Esimese Astme Kohtus tema rikkumises osalemise kestust puudutavate asjaolude sisulise õigsuse koostööteatise punkti E lõike 4 teise lõigu tähenduses. UCAR pigem kvalifitseeris õiguslikult ümber dokumendid, mis ta oli juba haldusmenetluses komisjoni käsutusse andnud.
289 Eespool toodust tuleneb, et SGL‑i ja UCAR‑i esitatud väited tuleb tagasi lükata.
290 Mis puudutab teisi hagejaid, kelle rikkumise raskuse alusel määratud lähtesummasid vähendati, siis ei näe Esimese Astme Kohus ühtegi põhjust selleks, et kalduda kõrvale määradest, mida komisjon kohaldas nende rikkumises osalemise kestuse alusel. Sellest tulenevalt korrigeeritakse otsuse põhjenduses 158 määratud põhisummasid järgmiselt: Tokai = 12,4; Nippon = 6,2; SEC = 6,2; SDK = 34,8; C/G = 10,8.
d) Raskendavad asjaolud
Otsuse kokkuvõte
291 SGL‑i, UCAR‑i, Tokai, SEC ja Nipponi puhul leidis komisjon, et rikkumise raskust suurendas asjaolu, et nad jätkasid seda ilmset ja vaieldamatut rikkumist pärast komisjoni läbi viidud uurimisi. Järgmise raskendava asjaoluna nähti SGL‑i ja UCAR‑i puhul seda, et nad olid kaks kartelli eestvedajat ja kartellikokkuleppele kihutajat. Viimaks kvalifitseeris komisjon raskendavaks asjaoluks SGL‑i katse takistada komisjoni menetlust, hoiatades teisi ettevõtjaid peatsete uurimiste eest. Komisjon suurendas põhisummat seega SGL‑i puhul 85%, UCAR‑i puhul 60% ning Tokai, SEC ja Nipponi puhul 10% (otsuse põhjendused 160, 164, 187, 192, 209 ja 210).
Kohtuasjad T‑244/01 ja T‑251/01
292 Nippon ja SEC heidavad komisjonile ette nende trahvi suurendamist 10% põhjusel, et väidetavalt jätkasid nad rikkumise toimepanemist pärast juunit 1997 läbi viidud uurimisi. Siiski teatas komisjon Jaapani tootjatele 15. detsembril 1997 saadetud kirjas, et viimased ei ole kõnealuse kartelliga otseselt seotud. Alles kaks aastat hiljem teavitas komisjon neid vastuväiteteatisega oma kahtlustest nende võimaliku osalemise kohta kartellis. Nipponil ja SEC‑l oli seega õiguspärane ootus, et neid ei karistata 1997. aasta juuni uurimiste järgse ajavahemiku eest, kuna komisjon ei saa väita, et nad oleksid pidanud lõpetama rikkumise pärast uurimisi, mis neid ei puudutanud. Nippon ja SEC heidavad lisaks ette puudulikku põhjendamist, kuna otsus vaikib nende õiguspärase ootuse probleemi osas.
293 SEC lisab, et rikkumise kestuse tõttu tema lähtesumma suurendamine 55% hõlmas juba nendele uurimistele järgnevat perioodi. Täiendava suurendamisega 10% karistati teda seega kaks korda tema osalemise eest rikkumises kõnealusel perioodil.
294 Selles osas meenutab Esimese Astme Kohus, et puudub vaidlus, et Nippon ja SEC osalesid rikkumises kuni veebruarini 1998. Eespool viidatud 15. detsembri 1997. aasta kirjaga teavitati neid sellest, et komisjon uurib kartellikokkulepet, kuid selle hetkeni puudub tal teave, kas ka nemad kartellikokkuleppes otseselt osalesid. Kõnealust kirja ei saa seega kuidagi lugeda selliseks, mis oleks Nipponil ja SEC‑l tekitanud põhjendatud ootuse, veel vähem aga andnud konkreetse tagatise, et neid ei karistata (vt eespool punkt 152). Vastupidi, Nippon ja SEC pidid arvestama sellega, et niipea kui komisjon avastab nende osalemise kartellis, karistab ta neid nende osalemise eest rikkumises, võttes eeskätt arvesse asjaolu, et nad ei lõpetanud rikkumist pärast seda, kui nad said teada, et komisjon uurib kartellikokkulepet.
295 Seega ei saa ka tekkida küsimust SEC topeltkaristamise kohta kõnealuse perioodi eest. Põhisumma suurendamine 55% puudutab üksnes kõnealuse rikkumise kestust, samas kui 10%‑ga karistatakse SEC täiendava tegevuse eest rikkumises, mis väljendus rikkumise jätkamises, kuigi teda oli teavitatud, et komisjon oli alustanud selle sama rikkumise uurimist.
296 Neil asjaoludel ei saa komisjonile ette heita, et ta ei esitanud otsuses spetsiifilisi põhjendusi Nipponi ja SEC võimaliku õiguspärase ootuse probleemi kohta, seda enam, et see ei takistanud neid kahte hagejat selles küsimuses oma argumente esitamast.
297 Järelikult ei saa Nipponi ja SEC esitatud väidetega nõustuda.
Kohtuasjad T‑239/01 ja T‑246/01
298 UCAR väidab, et komisjon luges ekslikult raskendavaks asjaoluks rikkumise jätkamise pärast tema uurimisi juunis 1997, kuna UCAR‑i nõukogu tegi suuri pingutusi igasuguse õigusvastase tegevuse lõpetamiseks. Lisaks ei oleks komisjon pidanud lugema teda vastutavaks kartelli loomise ja elluviimise eest, kuna Mitsubishi ja Union Carbide olid tegelikud kartellikokkuleppele kihutajad. Viimaks oli SGL ainus tõeline kartelli eestvedaja. Niivõrd kui komisjon püüab seda rolli omistada ka UCAR‑ile, ei tohiks tal olla lubatud tugineda sündmustele, mis eelnesid süükspandava ajavahemiku algusele, nimelt 1992. aasta maikuust varasemale ajale.
299 SGL rõhutab, et tema põhisumma 85% suurendamine raskendavate asjaolude eest on täiesti ebaproportsionaalne ning vastuolus komisjoni varasema otsuste tegemise praktikaga, kus mitte kunagi varem ei ole niisugust liialdatud suurendamist kasutatud. Ta täpsustab, et esiteks ei olnud kuidagi võimalik põhisummat suurendada rikkumise väidetava jätkamise tõttu pärast uurimisi juunis 1997, kuna komisjon ei ole selles osas esitanud piisavaid tõendeid. Teiseks ei saa trahvi suurendamisega kuidagi karistada asjaolu eest, et SGL hoiatas teisi kartelliosalisi peatsete uurimiste eest. Määruse nr 17 artikkel 15 võimaldab nimelt määrata trahve üksnes EÜ artiklite 81 ja 82 rikkumise eest või seetõttu, et järgitud ei ole mõnda määruse nr 17 artikli 8 alusel määratud tingimust või pandud kohustust. Kõnealused hoiatamised ei kujuta endast niisugust õigusrikkumist.
300 Need hoiatamised ei kuulu ka suuniste reguleerimisalasse, mille punkti 2 teine taane näeb põhisumma suurendamise ette üksnes siis, kui püütakse komisjoni „uurimise teostamisel” takistada. Need hoiatamised toimusid aga enne uurimise algust. Igal juhul diskrimineeriti SGL‑i võrreldes UCAR‑iga. Viimane isegi hävitas süüstavaid dokumente, ilma et komisjon oleks seda raskendava asjaoluna arvesse võtnud. SGL‑i arvates on dokumentide niisugune hävitamine raskem kui võimalikest uurimistest suuline hoiatamine.
301 Selles osas meenutab Esimese Astme Kohus, et väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb, et kui rikkumise panevad toime mitu ettevõtjat, tuleb trahvisummade kindlaksmääramisel uurida, milline oli ettevõtjate vastav roll nende rikkumises osalemise kestuse jooksul (eespool punktis 203 viidatud kohtuotsus komisjon vs. Anic Partecipazioni, punkt 150, ja Esimese Astme Kohtu 17. detsembri 1991. aasta otsus kohtuasjas T‑6/89: Enichem Anic vs. komisjon, EKL 1991, lk II‑1623, punkt 264). Sellest tuleneb eelkõige, et ühe või mitme ettevõtja tegutsemist kartelli „eestvedajana” tuleb trahvisumma arvutamisel arvesse võtta, kuna selliselt tegutsenud ettevõtjad peavad teiste ettevõtjatega võrreldes kandma seetõttu erilist vastutust (Euroopa Kohtu 16. novembri 2000. aasta otsus kohtuasjas C‑298/98 P: Finnboard vs. komisjon, EKL 2000, lk I‑10157, punkt 45).
302 Vastavalt nendele põhimõtetele on suuniste punktis 2 „Raskendavad asjaolud” kehtestatud mitteammendav loetelu asjaoludest, mille esinemisel võidakse trahvi põhisummat suurendada ja mille hulgas esineb ka „rikkumise eestvedamine või algatamine”.
303 Käesolevas asjas süüdistasid SGL ja UCAR juba haldusmenetluses teineteist vastastikku kartelli eestvedajaks ja kihutajaks olemises (otsuse põhjendused 161 ja 188). Siiski tuvastas komisjon otsuses õiguslikult piisavalt, et SGL ja UCAR olid enam-vähem võrdselt kartellikokkuleppe kaks ühist jõudu, kes alates esimestest kontaktidest 1991. aastal töötasid välja kartelli aluspõhimõtted ning korraldasid esimesed „tippjuhtide” koosolekud mais 1992 (otsuse põhjendused 44–51).
304 Selles kontekstis ei takistanud miski komisjonil arvesse võtta kartelli kitsas tähenduses loomist ettevalmistavaid etappe, selleks et tuvastada eelnev majanduslik olukord, mis selgitas kartelli loomist, või et tuvastada ja hinnata vastavat rolli, mis oli kartelliosalistel kartelli kavandamisel, loomisel ja elluviimisel. Lisaks võib komisjon samal viisil arvesse võtta kitsas tähenduses rikkumise perioodile järgnevat staadiumi, selleks et koostööteatise raames või võimalikke kergendavaid asjaolusid arvestades hinnata ettevõtjate tegelikku koostööd nende kartellist teatamisel.
305 Komisjoni järeldustest ilmneb, et kartelli ühine juhtimine SGL‑i ja UCAR‑i poolt väljendus ka seoses hindade kindlaksmääramisega EMP‑s ehk nende „kodumaisel” turul seeläbi, et SGL algatas hindade tõstmise Skandinaavias ja Saksamaal, samal ajal kui UCAR tegi seda Prantsusmaal ja Ühendkuningriigis, ning mõlemad otsustasid iga kord, kes teeb seda kõigepealt Itaalias ja Hispaanias (otsuse põhjendused 62 ja 66).
306 Neid järeldusi ei lükanud tulemuslikult ümber ei UCAR ega SGL.
307 UCAR kordab oma argumenti Mitsubishi ning Union Carbide’i rolli kohta, kinnitades, et need kaks äriühingut olid tegelikult kartellikokkuleppele kihutajad ning kuni 1995. aastani kartelli eestvedajad. Selles punktis piisab, kui meenutada, et Mitsubishi ja Union Carbide ei kuulu ettevõtjate hulka, kelle kartellis osalemise komisjon tuvastas ning keda neid selle eest ka karistas, mille tõttu ei osalenud nad ka Esimese Astme Kohtus sellega seoses toimunud õigusvaidlustes. Viide Mitsubishile ja Union Carbide’ile ei saa seega kahtluse alla seada hinnangut, et SGL ja UCAR olid komisjoni tuvastatud kartelliosaliste hulgas kihutajad ja eestvedajad.
308 UCAR‑i viite osas tema nõukogu pingutustele rikkumise lõpetamiseks piisab samuti, kui korrata eespool toodut rikkumise kestuse kohta: need pingutused ei suutnud vältida seda, et UCAR, keda esindasid isikud, kellel oli õigus tegutseda ettevõtja nimel, tegelikult jätkas rikkumist pärast juunis 1997 läbi viidud uurimisi.
309 Mis puudutab SGL‑i argumenti, et põhisumma suurendamine 85% oli liiga suur ning suurem sellest, mida on komisjoni varasemates otsustes üldiselt kohaldatud, siis ei viita see proportsionaalsuse põhimõtte ega võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumisele. Selles osas piisab, kui meenutada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on komisjonil iga trahvi suuruse kindlaksmääramisel kaalutlusõigus ja ta ei ole seejuures kohustatud täpset matemaatilist valemit kohaldama (eespool punktis 165 viidatud kohtuotsus Martinelli vs. komisjon, punkt 59). Asjaolu, et äriühingu kihutaja rolli eest teistes juhtumites karistati põhisumma suurendamise konkreetse määraga, ei tähenda seega, et seda määra ei võiks üksikjuhtumi asjaoludest sõltumata kunagi tulevikus ületada (eespool punktis 144 viidatud kohtuotsus Musique diffusion française jt vs. komisjon, punktid 106 ja 109).
310 Isegi Esimese Astme Kohtu täieliku pädevuse aspektist ei näi ebaproportsionaalne ega diskrimineeriv suurendada SGL‑i põhisummat 50% tema eestvedaja rolli eest (nagu UCAR‑ile kohaldatud 50%), 10% rikkumise jätkamise eest pärast juunit 1997 (nagu UCAR‑ile, SEC‑le, Nipponile ja Tokaile kohaldatud 10%) ning 25% selle eest, et ta hoiatas teisi kartelliosalisi komisjoni peatsete uurimiste eest.
311 Kahe viimase punkti osas tuleb meenutada, et SGL‑i esitatud väide, mis puudutab komisjoni faktilisi järeldusi tema kartellis osalemise kestuse kohta, eelkõige rikkumise jätkamise kohta pärast uurimisi, lükati tagasi (vt eespool punktid 70–76). Seega suurendas komisjon õigesti põhisummat 10% võrra rikkumise jätkamise tõttu.
312 Asjaolu, et SGL teavitas teisi ettevõtjaid nendest peatsetest uurimistest, võib samuti põhjendatult pidada raskendavaks asjaoluks (vt selle kohta Esimese Astme Kohtu 14. mai 1998. aasta otsus kohtuasjas T‑334/94: Sarrió vs. komisjon, EKL 1998, lk II‑1439, punkt 320). Vastupidi SGL‑i väitele ei kujuta kõnealune käitumine endast konkreetset ja eraldiseisvat rikkumist, mille kohta puuduvad sätted nii asutamislepingus kui ka määruses nr 17, vaid käitumist, mis suurendas algse rikkumise raskust. Teiste kartelliosaliste hoiatamisega soovis SGL tegelikult kartelli olemasolu varjata ja selle tegevust jätkata, mis 1998. aasta märtsini ka õnnestus.
313 Selles kontekstis on asjakohatu SGL‑i viide määruse nr 17 artikli 15 lõike 1 punktile c, millest ta järeldab, et ühenduse seadusandja tahtis karistada üksnes nende uurimiste vastu suunatud takistuste eest, mida komisjon on juba alustanud, mitte aga tema uurimisele eelnenud tegevuse eest. Eespool mainitud säte käsitleb neid takistusi kui iseseisvaid rikkumisi, mis on sõltumatud kartelli võimalikust olemasolust, mis selgitab ka selleks puhuks ette nähtud suhteliselt leebet karistust 100–5000 eurot. Käesoleval juhul oli SGL‑i hoiatamiste eesmärk seevastu tagada kartellikokkuleppe jätkumine, mille puhul on selge, et tegemist on ühenduse konkurentsiõiguse ilmse ja vaieldamatu rikkumisega.
314 Nende hoiatamiste raskendava asjaoluna arvessevõtmine ei ole vastuolus ka suuniste punktiga 2. Juba selle teksti („näiteks” ja „muud”) pelgal lugemisel ilmneb, et raskendavate asjaolude loetelu ei ole ammendav.
315 Viimaks ei saa SGL‑i tuginemine võrdse kohtlemise põhimõttele – kuna UCAR‑i puhul ei peetud tema dokumentide hävitamist raskendavaks asjaoluks – muuta eespool mainitud hoiatamiste kvalifitseerimist raskendavaks asjaoluks. Kuna need hoiatused olid tehtud teistele ettevõtjatele, mindi sellega puhtalt SGL‑i siseasjadest kaugemale ning püüti nurjata komisjoni uurimist tervikuna, et tagada kartelli tegevuse jätkumine, samas kui UCAR hävitas oma dokumente, et vältida enda paljastamist kartelliosalisena. Need on kaks täiesti erinevat tegevust, mistõttu ei saa komisjonile ette heita, et ta on käsitlenud sarnaseid olukordi erinevalt.
316 Lisaks, isegi kui komisjon asetas UCAR‑i lubamatult soodsamasse olukorda, jättes tema trahvi suurendamata, ei mõjuta see SGL‑i käitumise raskust. SGL ei saa nimelt õiguspäraselt nõuda UCAR‑ile määratud trahvi suurendamist ega enda kasuks tugineda võimalikule õigusnormi rikkumisele, mis asetas UCAR‑i soodsamasse olukorda (vt selle kohta eespool punktis 216 viidatud 14. mai 1998. aasta kohtuotsus SCA Holding vs. komisjon, punkt 160).
317 Kohtuistungil väitis SGL veel, et asjaolu, et ta hoiatas teisi ettevõtjaid kõnealuste kontrollide peatsest toimimisest, ei saa kvalifitseerida raskendavaks asjaoluks, kuna kõnealused hoiatamised olid tingitud komisjonist endast. SGL toob esile ka UCAR‑i avastatud lekke komisjoni talitustes, mille nimeliselt välja toodud ametnik teavitas SGL‑i peatsetest üllatuskontrollidest kartelliosaliste ruumides. Siinkohal on ilmne, et seda teavet, eeldusel et see tegelikult edasi anti, ei saa kuidagi komisjonile süüks panna kui konkurentsi valdkonnas tema ametliku poliitika väljendust. Tegemist oli teenistuja õigusvastase käitumisega, mille eesmärk oli toetada kartelli toimimist. Järelikult ei saa SGL tulemuslikult tugineda sellele käitumisele, et vähendada oma vastava rikkumise raskust.
318 Kuna Nipponi, SEC, UCAR‑i ja SGL‑i kõik väited tuleb tagasi lükata, ei muutu määrad, mida komisjon kohaldas nendele hagejatele kindlaks määratud põhisummadele.
319 Hagejate puhul, kelle vastavaid summasid muudeti rikkumise kestuse alusel, tuleb komisjoni tuvastatud raskendavate asjaolude arvessevõtmiseks kohaldada järgmisi arve: Tokai = 13,64; Nippon = 6,82; SEC = 6,82.
e) Kergendavad asjaolud
Otsuse kokkuvõte
320 Komisjon leidis, et mitte ühegi kergendava asjaoluga ei ole põhjendatav SGL‑i, UCAR‑i, Tokai, SEC, Nipponi ja SDK põhisumma vähendamine. Seevastu C/G puhul vähendas komisjon põhisummat 40% ettevõtja puhtalt passiivse rolli tõttu ning kuna C/G jättis ebaseaduslikud kokkulepped osaliselt kohaldamata (otsuse põhjendused 165, 166, 193–198, 211–215 ja 234–238).
Kohtuasjad T‑236/01, T‑239/01, T‑244/01, T‑246/01, T‑251/01 ja T‑252/01
– Poolte argumendid
321 C/G on seisukohal, et komisjon oleks pidanud vähendama tema trahvisummat rohkem kui 40%. Ta rõhutab oma vähetähtsat ja passiivset rolli kartellis. Tal olid vaid kahepoolsed kontaktid SGL‑iga ning teda ei kutsutud „tippjuhtide” ega „töötaseme” koosolekutele ega ka kohalikele koosolekutele; teda isegi ei teavitatud nende koosolekute toimumisest. Mitte ükski ülejäänud kartelliosalistest ei pidanud teda rikkumises osalejaks. Lisaks ei osalenud ta keskjälgimissüsteemis, mis oli loodud kartellikokkuleppe rakendamiseks, ega koodnimede süsteemis, mis oli välja töötatud kartelliosaliste isikute varjamiseks. Tema hindade kindlaksmääramine ei toimunud – erinevalt ühest kartellikokkuleppe põhimõttest – ainult ettevõtja juhtkonna kõige kõrgemal tasemel. Peale selle tegutses ta otseselt vastupidi ühele teisele kartellikokkuleppe põhimõttele, suurendades oma tootmisvõimsust ja müüki EMP turul.
322 C/G kinnitab ka, et 1994. aastal müüs ta 4 miljoni USA dollari väärtuses oma tootmistehnoloogiat ühele Hiina tootjale. Kõnealune kartelli huvidega vastuolus tehnoloogia võõrandamine pani SGL‑i sel määral muret tundma, et viimane esitas C/G‑le pretensiooni. Viimaks lõpetas ta omal algatusel suhted kartelliga, enne kui komisjon alustas uurimist. C/G lisab, et ta tegutses majandusliku surve all, mis oli tingitud tema kui teistest kartelliosalistest sõltuva tootja erilisest olukorrast, ning viitab ka grafiitelektroodide tööstuse struktuurilisele ülevõimsusele 70‑ndatel ja 1980. aastatel, mille tulemusel langesid hinnad märgatavalt.
323 Selle viimase punkti kohta täpsustab SGL, et grafiitelektroodide sektori struktuuriline kriis on sarnane sellega, mis valitses terasesektoris 1990. aastate alguses ning mis mõjutas samal viisil terasetootjaid ja grafiitelektroodide tootjaid. Oma 8. detsembri 1999. aasta õmblusteta terastorude otsuses ning 21. jaanuari 1998. aasta sulami lisamaksu otsuses kvalifitseeris komisjon selle kriisi kergendavaks asjaoluks. Sellisest kvalifitseerimisest ei saa käesolevas asjas keelduda, arvestades, et tegemist on sama majanduskriisiga.
324 UCAR viitab samuti sektori katastroofilisele majanduslikule olukorrale ning meenutab, et nii komisjon oma varasemas otsuste tegemise praktikas kui ka Esimese Astme Kohus on leidnud, et selline olukord võib kujutada kergendavat asjaolu. UCAR leiab lisaks, et tema eeskujulik sisekontroll, mille eesmärk oli rikkumise avastamine ning võimalikult kiire lõpetamine, oleks tulnud lugeda kergendavaks asjaoluks. Selles kontekstis tugineb C/G omakorda sellise programmi rakendamisele, mille eesmärk oli viia oma kaubanduspoliitika kooskõlla konkurentsiõigusega.
325 UCAR lisab, et kõnealune kartellikokkulepe ei anud talle mingit rahalist eelist, kuna Mitsubishi ja Union Carbide „lõikasid” kartellikokkuleppest saadud kogu kasu. Lisaks oleks komisjon pidanud arvesse võtma märkimisväärseid summasid, mida UCAR maksis Ühendriikides oma klientidele kahjuhüvitisteks rikkumise perioodil kunstlikult kõrgete hindade eest.
326 Nippon, SEC ja Tokai rõhutavad oma passiivset rolli kartellis. Nippon märgib, et ta ei osalenud kartellikokkuleppe esimestel koosolekutel, kus määrati kindlaks turgude jagamise aluspõhimõtted; isegi neil koosolekutel, kus ta tegelikult osales, jäi ta täiesti passiivseks. SEC rõhutab omalt poolt, et ta ise ei osalenud kunagi ühelgi „tippjuhtide” koosolekul; sel tasandil esindas teda kahel korral vaid Tokai. Peale selle luges komisjon aktiivseks üksnes Tokai ja SDK rolli, mitte aga SEC rolli (otsuse põhjendus 212). Samuti puudub SEC kui Jaapani kõige väiksema ettevõtja puhul põhjuslik seos ülemaailmse kartellikokkuleppe ja EMP‑s tegutsemisest loobumise vahel. Tokai on seisukohal, et ta ei olnud aktiivselt tegev Euroopa turgu puudutavates keelatud kokkulepetes ning ta ei osalenud ühelgi Euroopa rühma koosolekul. „Tippjuhtide” ja „töötaseme” koosolekutel, kus ta osales, ei sõlmitud ühtegi kokkulepet hindade kohta Euroopas.
327 Nippon ja Tokai leiavad muu hulgas, et neid oleks tulnud kohelda samal viisil kui C/G‑d, kuna nad ei vähendanud sarnaselt C/G‑ga oma müügimahtu EMP‑s ning seega ei kohaldanud nad täielikult kartellikokkuleppeid.
328 Viimaks heidavad Nippon, SEC ja Tokai komisjonile ette, et ta ei selgitanud otsuses, miks ta ei võtnud nende suhtes arvesse ühtegi kergendavat asjaolu. Nii rikkus komisjon EÜ artiklit 253.
329 Komisjon vaidleb vastu kõigile hagejate esitatud väidetele ja argumentidele.
– Esimese Astme Kohtu hinnang
330 Kõigepealt tuleb meenutada, et suuniste punkti 3 esimese taande kohaselt võib kergendavaks asjaoluks olla ettevõtja „puhtalt passiivne või käsutäitja roll” rikkumises, kui see on tuvastatud.
331 Selles osas tuleneb kohtupraktikast, et tegurite hulgas, mis tõendavad ettevõtja passiivset rolli kartellis, võib arvesse võtta eelkõige tema märgatavalt ebakorrapärasemat koosolekutel osalemist võrreldes tavaliste kartelliosalistega (Esimese Astme Kohtu 14. mai 1998. aasta otsus kohtuasjas T‑311/94: BPB de Eendracht vs. komisjon, EKL 1998, lk II‑1129, punkt 343) või ka rikkumises osalenud kolmandate ettevõtjate esindajate poolt selle kohta tehtud sõnaselgete avalduste olemasolu (Esimese Astme Kohtu 14. mai 1998. aasta otsus kohtuasjas T‑317/94: Weig vs. komisjon, EKL 1998, lk II‑1235, punkt 264). Igal juhul tuleb arvesse võtta kõiki konkreetse juhtumi puhul asjakohaseid asjaolusid.
332 C/G käitumise osas vastab otsus nendele kriteeriumidele. Nagu tuleneb otsuse põhjendustest 81–86 ja 234–238, hindas komisjon C/G passiivset rolli kartellis piisavalt ning premeeris teda selle eest trahvi vähendamisega 40%, olemata kohustatud seda tegema suuremas määras. Komisjon on tuvastanud, et C/G‑l olid – isegi kui ta ei osalenud kartelli „tippjuhtide” ja „töötaseme” koosolekutel – siiski kahepoolsed kontaktid teiste kartelliosalistega ning ta sai kasu teabest, mille nad edastasid talle „kodumaiste tootjate” tehtud otsuste kohta seoses hindade kindlaksmääramisega kartellis. Lisaks kinnitas C/G sõnaselgelt oma hagiavalduses, et ta ei vaidle vastu ei kartellikokkuleppe olemasolule ega enda kartellis osalemisele. Seda järeldust ei lükka ümber asjaolu, et C/G hinnad ei olnud kindlaks määratud tema juhtkonna kõige kõrgemal tasemel; arvestades C/G passiivset ja „käsutäitja” rolli, ei olnud oluline juhtkonna tasand, kus arvutati tema hinnad, mis järgisid teiste kartelliosaliste kindlaksmääratud hindu.
333 Mis puudutab Tokai, SEC ja Nipponi rolli, siis võis komisjon seda õiguspäraselt hinnata teisiti kui C/G rolli, kuna need Jaapani tootjad osalesid tõepoolest arvukatel „tippjuhtide” ja „töötaseme” koosolekutel (otsuse põhjendused 49–56). Komisjoni faktilisi järeldusi selle osalemise kohta ei ole vaidlustanud SEC ega Tokai, samas kui Nipponi vastuväited ajavahemikku maist 1992 kuni märtsini 1993 puudutavate järelduste kohta lükati tagasi (vt eespool punktid 100–116). Kui aga ettevõtja osales – isegi kui tal ei olnud seejuures aktiivset rolli – ühel või mitmel konkurentsivastase eesmärgiga koosolekul, tuleb ta lugeda kartellis osalenuks, kui ta ei tõenda, et ta avalikult eemaldus õigusvastasest kooskõlastamisest (eespool punktis 39 viidatud tsemendi kohtuotsus, punkt 3199 ja seal viidatud kohtupraktika). Tokai, SEC ja Nippon ei väida, et nad oleksid avalikult olnud vastu vaidlusaluse kartelli loomisele ja rakendamisele.
334 Näiteks „töötaseme” koosolekul Zürichis uuriti ülemaailmset grafiiditurgu piirkonniti, sealhulgas Kaug-Ida, ning turuosad anti ka Jaapani tootjatele. Viini koosolekul vahetasid kartelliosalised uuesti teavet grafiitelektroodide turu kohta piirkonniti (otsuse põhjendused 51, 53 ja 71).
335 SEC ja Nipponi käitumises passiivsuse puudumist ei sea kahtluse alla asjaolu, et neid esindas ühel või kahel koosolekul Tokai: kaugel sellest, et nad oleksid avalikult olnud vastu niisugusele „pealetükkivale sekkumisele” nende kaubanduspoliitikasse, nõustusid nad hoopis selle esindamisega ning kinnitasid oma liitumist kartelliga sel viisil, et osalesid esindatuna omaenda töötajate poolt teistel koosolekutel, mis puudutasid nende huve, mis ei olnud ilmselgelt nii Euroopa rühma koosolekute puhul, millel osalesid EMP eest vastutavad „kodumaised” tootjad, mistõttu oli piisav teavitada Jaapani kartelliosalisi nendel koosolekutel kindlaks määratud Euroopa hindadest. Kuna kartell oli ülemaailmne, mis andis Jaapani tootjatele rolli keskenduda oma „kodumaisele” turule Aasias, võis komisjon seega õigesti järeldada, et nende roll rikkumises ei olnud passiivne. Neil asjaoludel ei olnud komisjon kohustatud otsuses välja tooma põhjuseid, miks ta selles osas nende suhtes ühtegi kergendavat asjaolu arvesse ei võtnud.
336 Vastupidi etteheitele, et C/G trahvi on vähendatud ebapiisavalt asjaolu alusel, et ta jättis õigusvastased kokkulepped osaliselt kohaldamata, võttis komisjon piisavalt arvesse asjaolu, et C/G suurendas oma müüki EMP turul, millega ta rikkus kartellikokkuleppe aluspõhimõtet, mis seisnes müügi piiramises „mittekodumaistel” turgudel (otsuse põhjendus 235). Seejuures ei olnud ta kohustatud täiendavalt arvesse võtma C/G tootmisvõimsuse suurendamist. Esiteks selgitas komisjon kostja vastuses, ilma et C/G oleks sellele repliigis vastu vaielnud, et viimase tootmisvõimsus jäi temale süüks pandava rikkumisperioodi jooksul (1993–1996) enamjaolt muutumatuks. Teiseks on võimalik leida, et Euroopa müügi suurendamine EMP turul peegeldab piisavalt tootmisvõimsuse võimalikku suurendamist.
337 Selles kontekstis viitavad Nippon ja Tokai võrdse kohtlemise põhimõttele, väites, et nad on samas olukorras kui C/G, keda „premeeriti” tema müügimahu suurendamise eest EMP‑s.
338 Nipponi argument tuleb tagasi lükata, kuna esitamata vähimaidki arvandmeid, piirdus hageja väitega, et ta „ei vähendanud oma müügimahtu EMP‑s”. Komisjon võis õigusega teha vahet Nipponi tõendamata väitel, et ta säilitas oma müügimahu, ning vaidlustamata asjaolul, et C/G suurendas rohkem kui kaks korda oma müüki ajavahemikus 1993–1996.
339 Mis puudutab Tokaid, kelle kinnitusel tuli ta 1996. aastal Saksa turule, mis on üks SGL‑i ja UCAR‑i „kodumaistest” turgudest, ning neljakordistas oma müügi EMP‑s ajavahemikus 1992–1997 (200 tonnilt 1992. aastal kuni 900 tonnini 1997. aastal), siis tuleb tõdeda, et erinevalt C/G‑st sai Tokai EMP‑s vaid väikese turuosa, nimelt vähem kui 2%, samas kui C/G turuosa ulatus peaaegu 8%‑ni. Neil asjaoludel võis komisjon, tegemata hindamisviga ja rikkumata võrdse kohtlemise põhimõtet, õigesti tuvastada, et kuigi Tokai jättis täitmata rikkumist kujutavad kokkulepped, jäi see täitmata jätmine siiski allapoole mõistliku tõhususe künnist suuniste punkti 3 teise taande tähenduses. Esimese Astme Kohus ei pea vajalikuks isegi oma täielikku pädevust teostades seda hinnangut muuta.
340 Sama kehtib C/G argumentide kohta, mille kohaselt müüs ta 1994. aastal 4 miljoni USA dollari väärtuses oma tootmistehnoloogiat ühele Hiina tootjale, rikkudes seejuures üht kartelli juhtpõhimõtetest (otsuse põhjendus 50, viimane taane). Kõnealuse tehnoloogia võõrandamise üksikasju C/G haldusmenetluses ei esitanud – tema 11. oktoobri 1999. aasta avalduses ja 6. aprilli 2000. aasta vastuses vastuväiteteatisele oli kummaski selle kohta vaid üks lause –, nii et komisjon ei teinud viga, kui ta keeldus seda võõrandamist otsuses arvesse võtmast. Esimese Astme Kohus ei näe põhjust, miks ta peaks isegi oma täielikku pädevust teostades muutma komisjoni hinnangut, arvestades iseäranis veel seda, et Hiinasse kavandatud tehast ei ehitatud kunagi.
341 Viimaks võeti asjaolu, et C/G lõpetas vabatahtlikult rikkumise enne komisjoni uurimise alustamist, piisavalt arvesse C/G‑le süüks pandud rikkumise perioodi kestuse arvutamisel (otsuse põhjendus 157). Nimelt ei saa C/G tugineda suuniste punkti 3 kolmandale taandele, kuna tema konkurentsivastase tegevuse lõpetamine ei olnud ajendatud komisjoni sekkumisest.
342 Samuti tuleb tagasi lükata kõik ülejäänud argumendid trahvi vähendamise kohta kergendavate asjaolude alusel.
343 Esiteks ei muuda tuvastatud rikkumise toimepanemist kuidagi asjaolu, et komisjoni alustatud uurimise järel viis C/G sisse konkurentsinormide järgimise programmi ning UCAR alustas rikkumise lõpetamiseks sisekontrolli. Järelikult ei tähenda pelk asjaolu, et teatud juhtudel on komisjon oma varasemas otsuste tegemise praktikas selliseid meetmeid kergendavate asjaoludena arvesse võtnud, seda, et ta oleks samal viisil kohustatud tegutsema igal üksikjuhtumil (Esimese Astme Kohtu 17. detsembri 1991. aasta otsus kohtuasjas T‑7/89: Hercules Chemicals vs. komisjon, EKL 1991, lk II‑1711, punkt 357, ja 14. mai 1998. aasta otsus kohtuasjas T‑352/94: Mo och Domsjö vs. komisjon, EKL 1998, lk II‑1989, punktid 417 ja 419). Seda enam on see nii, kui kõnealune rikkumine kujutab, nagu käesolevas asjas, endast EÜ artikli 81 lõike 1 punktide a ja c ilmset rikkumist. Lisaks, kuna UCAR‑i sisekontroll tuli tema koostööle komisjoniga kasuks, võttis viimane seda arvesse ning vähendas oma koostööteatise alusel trahvi 40%.
344 Teiseks, mis puudutab C/G argumenti, et talle avaldati majanduslikku survet, siis selle kohta hageja esitatud ainsad andmed puudutavad kontakte, mis tal olid olnud SGL‑iga 1996. aastal (otsuse põhjendus 82), see tähendab pärast kartellikokkuleppe elluviimist. Seega piisab, kui meenutada, et C/G otsustas iseseisvalt järgida kartelliosaliste otsuseid hindade kohta. C/G ei väitnud, et talle avaldati survet kartelliga liitumiseks, isegi kui see aga oli nii, oleks ta võinud sellest teavitada pädevaid ametivõime, selle asemel et kartelliga ühineda. Niisiis ei saa selle argumendiga nõustuda.
345 Sama puudutab kolmandaks ka C/G, SGL‑i ja UCAR‑i viidet grafiitelektroodide sektori struktuurilisele kriisile. Selles osas piisab, kui meenutada, et 20. märtsi 2002. aasta otsuses kohtuasjas T‑16/99: Lögstör Rör vs. komisjon (EKL 2002, lk II‑1633, punktid 319 ja 320) eelisoleeritud torude juhtumi kohta otsustas Esimese Astme Kohus, et komisjon ei ole kohustatud lugema kergendavaks asjaoluks asjaomase sektori halba finantsolukorda. Esimese Astme Kohus kinnitas veel, et kuigi komisjon on varasemates asjades sektori majanduslikku olukorda kergendava asjaoluna arvesse võtnud, ei tähenda see, et ta peaks selle praktika järgimist tingimata jätkama (Esimese Astme Kohtu 10. märtsi 1992. aasta otsus kohtuasjas T‑13/89: ICI vs. komisjon, EKL 1992, lk II‑1021, punkt 372). Nagu komisjon on õigesti rõhutanud, tekivad kartellid üldiselt siis, kui sektor on raskustes. Kui lähtuda hagejate põhjendustest, tuleks trahve regulaarselt vähendada peaaegu kõigil juhtudel. Seega ei ole mõtet enam kontrollida, kas faktilised asjaolud käesolevas asjas ja faktilised asjaolud teistes otsustes, milles on struktuurilisi kriise arvestatud kergendava asjaoluna, olid tõesti sarnased.
346 Neljandaks ja täiendavalt tuleb tõdeda, et veenev ei ole SGL‑i argument, et iseäranis mõjutas grafiitelektroodide tootjaid kriis terastorude tööstuses. Selles osas rõhutas komisjon, ilma et talle oleks siinkohal vastu vaieldud, et elektriahjudes toodetava terase maht tõusis 196 miljonilt tonnilt 1987. aastal 270 miljonile tonnile 1997. aastal (otsuse põhjendus 9). Sellest võib järeldada, et võimalik tagasiminek ülemaailmses terasetootmises ei puudutanud esmajoones elektriahje kasutavaid terasetehaseid, vaid tavapäraseid terasetehaseid (otsuse põhjendused 4, 5, 9 ja 10).
347 Viiendaks, mis puudutab majanduslikku eelist, mida said kartellist üksnes äriühingud Mitsubishi ja Union Carbide, mitte aga UCAR, siis ei saa asjaolu, et rikkumisest ei saadud kasu, kujutada endast kergendavat asjaolu, sest vastasel korral kaoks määrataval trahvil hoiatav mõju (vt selle kohta eespool punktis 47 viidatud kohtuotsus FETTCSA, punktid 340–342 ja seal viidatud kohtupraktika). Sellise majandusliku eelise puudumine ei piira kuidagi toimepandud rikkumise raskust. Lisaks, kui UCAR kritiseerib Mitsubishi ja Union Carbide’i tegevust, siis peab ta oma õiguste teostamiseks pöörduma nende äriühingute vastu, nagu ta tegi seda juba Ühendriikides kaebuse esitamisega.
348 Mis puudutab lõpuks asjaolu, et UCAR tugineb Ühendriikides ja Kanadas sooritatud tsiviilõiguslikele tehingutele, siis ei muuda ka need mingil viisil rikkumise raskust ning seega ei saa neid kergendavate asjaoludena arvesse võtta. Kui komisjon võttis eelisoleeritud torude otsuses arvesse kahjuhüvitist, mis maksti konkurendile, kelle kõrvaldamine ühisturult oli kartelli üks peamisi eesmärke, siis asus see konkurent ühenduses ning kuulus seega ühenduse konkurentsiõigusega kaitstavate ettevõtjate hulka. See asjaolu ei pane komisjonile kohustust võtta UCAR‑i kasuks arvesse Ühendriikides ja Kanadas klientidele makstud hüvitisi neil turgudel tekitatud kahju eest. Kõnealused tehingud ei mõjuta seega UCAR‑i poolt EMP‑s toime pandud rikkumist.
349 Eespool toodust tuleneb, et Tokai, C/G, SGL‑i, Nipponi, UCAR‑i ja SEC esitatud väited ja argumendid tuleb tagasi lükata.
f) Trahvide ülempiir ja teatavate hagejate maksevõime suuniste punkti 5 tähenduses
Kohtuasjad T‑239/01 ja T‑245/01
350 Märkides, et UCAR‑ile arvutatud trahvi põhisummat vähendati 15,2%, et järgida UCAR‑i kogukäibe 10% ülempiiri (otsuse põhjendus 199), heidavad SDK ja SGL komisjonile ette, et ta kohandas seda UCAR‑i puhul enne koostööteatise kohaldamist, seega trahvide määramise menetluse vahestaadiumis, mitte selle menetluse lõpus. Teistele kartelliosalistele määratud trahve sel viisil ei vähendatud. SDK ja SGL toovad välja selle ebavõrdse kohtlemise ning nõuavad, et nende trahvi vähendataks sama moodi, selleks et oleks tagatud ühtne ja proportsionaalne suhe UCAR‑i trahviga.
351 SDK lisab, et talle määrati liiga range karistus asjaolu tõttu, et tema kogukäive on palju suurem kui grafiitelektroodide müügikäive; teda karistatakse seega selle eest, et tal on rohkem tegevusalasid, mis ei ole seotud asjaomase toote müügiga. Kui SDK tegevus grafiitelektroodide valdkonnas oleks toimunud eraldi ettevõttes, oleks 10% piirmäära kohaldamine vähendanud trahvi lõppsummat 6,6 miljoni euroni.
352 Siinkohal tõdeb Esimese Astme Kohus, et komisjon ei järginud suuniste punkti 5 alapunkti a sõnastust, kui ta kohaldas UCAR‑ile 10% ülempiiri mitte „leitud lõppsumma[le]”, vaid varasemas staadiumis, nimelt enne koostööteatise kohaldamist. Kuna komisjon otsustas käesolevas asjas kohaldada suunistes ette nähtud meetodit, oli ta kohustatud seda trahvisumma arvutamisel järgima, välja arvatud juhul, kui ta esitab konkreetsed põhjused, mille tõttu ta konkreetses punktis sellest kõrvale kaldus (vt eespool punktis 157 viidatud kohtupraktika ja eespool punktis 47 viidatud kohtuotsus FETTCSA, punkt 271).
353 Otsuse põhjendus 199, mis piirdub määruse nr 17 artikli 15 lõikes 2 ette nähtud trahvi ülempiirile viitamisega, ei sisalda konkreetset selgitust põhjuse kohta, miks komisjon suunistest kõrvale kaldus. Siiski selgitas komisjon Esimese Astme Kohtule, et ta vähendas UCAR‑i trahvisummat 15,2% mitte seetõttu, et ta leidis, et viimase toime pandud rikkumine väärib väiksemat karistust kui teiste kartelliosaliste rikkumine, vaid ta tahtis arvesse võtta asjaolu, et üksnes UCAR‑i puhul ületas enne koostööteatise kohaldamist kindlaks määratud põhisumma ette nähtud ülempiiri 15,1 miljoni euro võrra, nimelt 15,2%. Neil asjaoludel leidis komisjon, et seda piiri tuleb kohaldada etteruttavalt, selleks et tagada koostööteatise täielik kasulik mõju: kui põhisumma ületaks oluliselt 10‑protsendilist ülempiiri enne nimetatud teatise kohaldamist, ilma et seda piiri saaks kohe kohaldada, oleks asjaomase ettevõtja tahe teha komisjoniga koostööd tunduvalt väiksem, kuna trahvi lõppsummat vähendataks mõlemal juhul – nii koostöö olemasolu kui ka selle puudumise korral 10% ülempiirini.
354 Esimese Astme Kohus leiab, et see selgitus põhjendab komisjoni valitud lähenemisviisi UCAR‑i puhul. Sellega seotud põhjendus ei pea sisalduma otsuses endas, kuna kõnealune lähenemine ei kahjustanud viidatud ettevõtjat, see tähendab UCAR‑i. Isegi kui UCAR‑i jaoks soodne meede oli ebapiisava põhjendatuse tõttu õigusvastane, ei saanud SDK ja SGL tugineda teise isiku kasuks toime pandud õigusvastasele teole (vt selle kohta eespool punktis 216 viidatud 14. mai 1998. aasta kohtuotsus SCA Holding vs. komisjon, punkt 160).
355 Igal juhul on selge, et SDK ja SGL ei olnud ülemaailmse käibe poolest UCAR‑iga sarnases olukorras, kuna nende puhul kindlaks määratud põhisumma ei ületanud ülempiiri enne koostööteatise kohaldamist. Järelikult ei saa nad tulemuslikult väita, et komisjon oli võrdse kohtlemise põhimõtte alusel kohustatud vähendama nende trahvisummat samas ulatuses kui UCAR‑i puhul. Seega tuleb väited nimetatud põhimõtte rikkumise kohta tagasi lükata.
356 Sama kehtib ka SDK väite kohta, mille kohaselt oleks tema trahvi tulnud märkimisväärselt vähendada, kui tema tegevus grafiitelektroodide valdkonnas oleks toimunud eraldi ettevõttes. See väide põhineb spekulatsioonidel, mis on täiesti kokkusobimatud äriühingu tegeliku õigusliku vormiga, mida komisjon pidi võtma arvesse, kui ta kooskõlas väljakujunenud kohtupraktikaga (vt näiteks eespool punktis 144 viidatud kohtuotsus Musique diffusion française jt vs. komisjon, punktid 118 ja 119, ning eespool punktis 39 viidatud tsemendi kohtuotsus, punkt 5022) sidus 10% ülempiiri SDK (kõigi toodete) kogukäibega. SDK oli oma äriühingule valinud vertikaalse „ühtse” struktuuri, mille puhul ei jäänud komisjonil üle muud, kui see teadmiseks võtta ning eeldada, et see struktuur oli SDK majanduslikes huvides. Lisaks ei ole käesolevas staadiumis kuidagi võimalik teada saada, milline oleks olnud „eraldi ettevõtte” täpne õiguslik vorm ja seisund SDK kontsernis. See väide tuleb seega samuti tagasi lükata.
Kohtuasjad T‑239/01, T‑246/01, T‑251/01 ja T‑252/01
– Poolte argumendid
357 SEC väidab, et tema trahv vastab 11,3%‑le tema 1999. aastal saadud kogukäibest ning ületab seega määruse nr 17 artikli 15 lõikes 2 ette nähtud 10% ülempiiri.
358 SGL on arvamusel, et komisjonil puudus õigus arvutada trahv tema 2000. aastal saadud käibe alusel. See käive suurenes 180 miljoni euro võrra teise äriühingu omandamise tõttu jaanuaris 2000. Eespool punktis 39 viidatud tsemendi kohtuotsuse punktiga 5045 on vastuolus see, kui arvesse võetakse käibe suurenemist pärast rikkumise (märts 1998) lõppemist. Selles kontekstis heidab SGL ette haldusmenetluse ülemäära pikka kestust; aset leidnud viivitus kahjustas tema finantshuve, kuna tema 1999. aasta käive oli väiksem kui 2000. aastal.
359 SGL lisab, et 10% ülempiir on absoluutne selles tähenduses, et seda piiri ei või ületada isegi „vahesummad” (lähte- ja põhisummad), mille on komisjon arvutamise käigus kindlaks määranud. Eespool punktis 38 viidatud kohtuotsuses LR AF 1998 vs. komisjon toodud Esimese Astme Kohtu vastupidine arutluskäik on vale.
360 Viimaks heidab SGL komisjonile ette, et ta ei võtnud arvesse tema väga rasket rahalist olukorda. Sellega rikkus komisjon suuniste punkti 5 alapunkti b.
361 UCAR ja C/G viitavad samuti oma võimetusele tasuda trahvi. Nad rõhutavad grafiitelektroodide sektori rasket olukorda ning oma vastavat ebakindlat rahalist seisundit.
362 Selles kontekstis viitab UCAR suurtele võlgadele, mille Mitsubishi ja Union Carbide tekitasid talle tema ümberkujundamisel 1995. aastal. Lisaks toob ta esile suured trahvid, mille määrasid talle Ühendriikide ja Kanada ametivõimud. Praegu ei ole UCAR‑il enam võimalik rohkem raha laenata, kuna tema krediidiliinid külmutati. UCAR meenutab, et komisjon on oma varasemas otsuste tegemise praktikas korduvalt arvesse võtnud otsuste adressaatide kasumlikkust, tehes seda kas trahvisummade või maksetingimuste kindlaksmääramisel. Käesolevas asjas läks ta vastuollu oma vastava halduspraktikaga.
363 C/G lisab, et oma rahaliste raskuste tõttu oli ta kohustatud veidi pärast otsuse tegemist esitama avalduse pankrotimenetluse algatamiseks Ühendriikides.
364 Komisjon vaidleb hagejate esitatud väidetele ja argumentidele vastu.
– Esimese Astme Kohtu hinnang
365 SEC esitatud väite osas piisab, kui meenutada, et määruse nr 17 artikli 15 lõikes 2 sätestatud 10% ülempiir vastab otsuse tegemisele eelnevale majandusaastale, käesolevas asjas nimelt 2000. aastale (vt selle kohta eespool punktis 239 viidatud 16. novembri 2000. aasta kohtuotsus Sarrió vs. komisjon, punkt 85, ja eespool punktis 47 viidatud kohtuotsus FETTCSA, punkt 506). SEC möönab aga sõnaselgelt, et 2000. aasta puhul on seda ülempiiri tema juhtumil järgitud. Seega tuleb väide tagasi lükata.
366 Mis puudutab SGL‑i väidet, et komisjon oli kohustatud arvutama tema trahvi 1999. majandusaastal tema saadud kogukäibe alusel, mis oli tunduvalt madalam 2000. aasta majandusaasta käibest, siis piisab, kui meenutada, et trahvide arvutamise lähtepunkt oli asjaomase toote müügist 1998. aastal saadud ülemaailmne käive ning asjaomaste ettevõtjate turuosad ajavahemikus 1992–1998 (otsuse põhjendused 30, 149 ja 150). Need arvud ei hõlma 1999. majandusaastat ega 2000. majandusaastat. SGL‑i argument ei ole seega tulemuslik.
367 Edasi seondub väljakujunenud kohtupraktika kohaselt määruse nr 17 artikli 15 lõikes 2 ette nähtud 10% ülempiir asjaomase ettevõtja kogukäibega, kuna vaid see asjaolu näitab ettevõtja olulisust ja mõju turul (vt eespool punktis 39 viidatud tsemendi kohtuotsus, punkt 5022 ja seal viidatud kohtupraktika). Lisaks tuleb vastavalt artiklile 15 üksnes määratud trahvi lõppsummat vähendada eespool nimetatud piirini; see säte ei keela komisjonil oma arvutuste käigus aluseks võtta seda piiri ületavat vahepealset summat, tingimusel et lõplik trahvisumma seda piiri ei ületa (eespool punktis 38 viidatud kohtuotsus LR AF 1998 vs. komisjon, punktid 287 ja 288). SGL‑i puhul on trahvi lõppsumma 80,2 miljonit eurot madalam 10% ülempiirist nii 1999. aasta majandusaastal (980 miljonit eurot) kui ka 2000. aasta majandusaastal (1262 miljonit eurot). Seetõttu ei ole asjakohased SGL‑i argumendid, mis tuginevad haldusmenetluse ülemäära pikale kestusele ning tsemendi kohtuotsusele (punkt 5045).
368 Eespool punktis 38 viidatud kohtuotsuse LR AF 1998 vs. komisjon suhtes esitatud kriitika ei ole põhjendatud. Kui SGL viitab karistusõigusele, mis ei luba kohtul ületada konkreetse teo eest ette nähtud ülemmäära, siis tuleb rõhutada, et ühenduse õiguses ei sätesta mitte ükski norm halduskaristuse alam- või ülemmäärasid konkurentsiõiguse rikkumise erinevate kategooriate jaoks. Komisjon on seega üldjuhul vaba määrama kindlaks trahvisumma, millega karistatakse selliste rikkumiste eest, võttes trahvisumma kindlaksmääramisel aluseks nende rikkumiste raskuse ja kestuse. Komisjonile antud karistuste määramise pädevuse ainus ülempiir puudutab asjaomase ettevõtja rahalist võimsust, lähtudes tema kogukäibest. Seega puuduvad komisjonil igasugused takistused puhtalt vahepealsetes arvutustes, mille käigus ta võtab arvesse rikkumise raskust ja kestust, ületada määruse nr 17 artikli 15 lõikes 2 ette nähtud 10% ülempiiri.
369 Grafiitelektroodide sektori keerulise olukorra puhul ei ole tegemist majanduskeskkonna „eripäraga” suuniste punkti 5 alapunkti b tähenduses. Nagu on eespool märgitud, tekivad kartellid eelkõige siis, kui sektor on raskustes. Kui see järeldus ei õigustanud kergendava asjaolu arvessevõtmist (vt eespool punkt 345), siis ei saa käesolevas kontekstis olla põhjendatud ka trahvi vähendamine.
370 Sama kehtib ka SGL‑i, UCAR‑i ja C/G ebakindla rahalise olukorra kohta. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei ole komisjon kohustatud trahvisumma kindlaksmääramisel arvesse võtma huvitatud ettevõtja halba rahalist olukorda, kuna sellise kohustuse tunnustamine viiks turutingimustega halvemini kohandunud ettevõtjatele põhjendamatu konkurentsieelise andmiseni (eespool punktis 38 viidatud kohtuotsus LR AF 1998 vs. komisjon, punkt 308; eespool punktis 280 viidatud kohtuotsus HFB jt vs. komisjon, punkt 596, eespool punktis 47 viidatud kohtuotsus FETTCSA, punkt 351 ja seal viidatud kohtupraktika). Asjaolu, et komisjon on oma varasemas otsuste tegemise praktikas leidnud, et arvesse tuleb võtta asjaomase ettevõtja rahalisi raskusi, ei tähenda, et ta oleks seda kohustatud tegema ka hilisemas otsuses (kohtuotsus FETTCSA, punktid 353 ja 354).
371 Seda kohtupraktikat ei sea kahtluse alla suuniste punkti 5 alapunkt b, mille kohaselt tuleb arvesse võtta ettevõtja tegelikku maksevõimet. Tegelikult on see võime oluline üksnes „vastavates ühiskondlikes oludes”, mis seisnevad trahvi maksmise tagajärgedes eelkõige töötuse suurenemise näol või asjaomasest ettevõtjast tootmisahelas ees- või tagapool olevate majandusharude olukorra halvenemises. Hagejad ei ole esitanud ühtegi asjaolu nende „vastavate ühiskondlike olude” hindamiseks.
372 Lisaks ei ole ühenduse õigusega keelatud see, et ühenduse ametivõimu võetud meede tooks kaasa konkreetse ettevõtja pankroti või likvideerimise (vt selle kohta Euroopa Kohtu 15. jaanuari 1986. aasta otsus kohtuasjas 52/84: komisjon vs. Belgia, EKL 1986, lk 89, punkt 14, ja 2. juuli 2002. aasta otsus kohtuasjas C‑499/99: komisjon vs. Hispaania, EKL 2002, lk I‑6031, punkt 38). Isegi kui ettevõtja tema kõnealuses õiguslikus vormis likvideerimine kahjustab omanike, aktsionäride või osanike rahalisi huve, ei tähenda see sugugi, et ettevõtja esindatavad isiklikud, varalised ja mittevaralised vahendid kaotaksid ühtlasi oma väärtuse.
373 Kohtuistungil märkis SGL, et asjaolu, et komisjon ei võtnud arvesse ettevõtja halba rahalist olukorda, on vastuolus komisjoni kõige uuema praktikaga, sest 17. detsembri 2002. aasta otsuses K(2002) 5083 (lõplik) EÜ asutamislepingu artikli 81 ja EMP lepingu artikli 53 kohaldamise menetluses (COMP/E-2/37.667 – Erigrafiit) vähendas komisjon SGL‑ile määratud trahvi otseselt ettevõtja raske rahalise olukorra tõttu. Seega tuleks SGL‑i arvates trahvi käesolevas asjas sama moodi vähendada.
374 Siinkohal piisab, kui märkida, et 17. detsembri 2002. aasta otsus võttis arvesse nii SGL‑i rahalist olukorda kui ka asjaolu, et sellele ettevõtjale oli juba määratud suur trahv tema osalemise eest kartellis grafiitelektroodide turul, mistõttu komisjon oli seisukohal, et „kõnealustel asjaoludel ei tundu trahvi määramine täissummas selle piisava hoiatava mõju tagamiseks vajalik” (põhjendus 558). SGL ei saa seega tulemuslikult tugineda 17. detsembri 2002. aasta otsuse eripärale ega heita komisjonile ette õigusnormi rikkumist või ilmse hindamisvea tegemist, kuna viimane kaldus käesolevas kontekstis, mida ei iseloomusta see eripära, kõrvale eespool punktis 370 viidatud kohtupraktikast.
375 C/G loetletud majanduslike probleemide kohta, mida komisjon oleks pidanud arvesse võtma, nimelt tootmisüksuse puudumine väljaspool Ühendriike ja võimetus pakkuda kõrgetasemelisi tehnilisi teenuseid, suured personalikulud, tema toodete madal kvaliteet ja tema tootmistegevuse vertikaalne integratsioon, märkis komisjon õigesti, et need raskused kajastusid käibes ning järelikult C/G liigitamises kategooriasse, mille puhul kindlaksmääratud lähtesumma oli madalam SGL‑i ja UCAR‑i omast. Lisaks, kuna C/G suutis vaatamata oma probleemidele suurendada müügimahtu Euroopas, vähendati kergendavate asjaolude tõttu oluliselt tema trahvisummat. Järelikult ei ole käesolevas kontekstis trahvisumma täiendav vähendamine põhjendatud.
376 UCAR‑i viited talle Ühendriikides ja Kanadas määratud karistustele ning Mitsubishi ja Union Carbide’i kahju tekitavale käitumisele kordavad käesolevas kontekstis vaid väiteid, mis eespool juba tagasi lükati. Seega piisab, kui meenutada, et UCAR ei ole tõendanud, et ta oli „vastavates ühiskondlikes oludes”, mis kohustas komisjoni vähemalt osaliselt loobuma talle trahvi määramisest. Mis puudutab Mitsubishi ja Union Carbide’i – keda otsuses ei olnud tuvastatud ega karistatud kui rikkumise toimepanijaid – käitumist, siis ei olnud komisjon sel alusel kohustatud vähendama trahvi UCAR‑i puhul, kelle roll rikkumise toimepanijana oli tuvastatud, ning nii vabastama UCAR‑i vajadusest esitada pädevas siseriiklikus kohtus hagi nende kahe äriühingu vastu, et nõuda nende tegevusega väidetavalt tekitatud kahju hüvitamist.
377 Kuna mitte ühegi selles kontekstis esitatud väite ega argumendiga ei saa nõustuda, jäävad muutmata seni kindlaks määratud põhisummad.
3. Väited koostööteatise eiramise kohta
378 SGL, UCAR ja C/G väidavad, et komisjon vähendas nende trahve koostööteatise punkti D alusel ebapiisavalt.
379 Punktis D on ette nähtud, et „[k]ui ettevõtja teeb koostööd ilma, et oleksid täidetud kõik [punktides] B ja C nimetatud tingimused, vähendatakse trahvisummat, mis talle oleks ilma koostööta määratud, 10–50% võrra” (lõige 1) ja „[s]elline olukord esineb eelkõige siis, kui:
– ettevõtja esitab komisjonile enne vastuväiteteatise saatmist informatsiooni, dokumente või muid tõendeid, mis aitavad rikkumise toimepanemist kinnitada,
– ettevõtja teatab komisjonile pärast vastuväiteteatise saamist, et ta ei vaidle vastu komisjoni süüdistuste aluseks olevate faktide sisulisele õigsusele” (lõige 2).
380 Komisjon kohaldas otsuses koostööteatise punkti D lõike 2 esimest taanet SGL‑i (põhjendused 169 ja 172–175), UCAR‑i (põhjendused 200–202) ja C/G suhtes (põhjendused 239 ja 240).
a) Kohtuasi T‑239/01
Otsuse kokkuvõte
381 Komisjon vähendas SGL‑i trahvi 30%, kuna SGL tegi koostööd menetluse varajases staadiumis (põhjendused 167–169 ja 175). Pärast aprillis 1998 sõlmitud esimesi kontakte ei teinud SGL siiski tegelikult enam koostööd, mistõttu komisjon pidi talle saatma ametliku informatsiooninõude ja meeldetuletuse, milles ta jättis endale õiguse võtta määruse nr 17 artikli 11 lõike 5 alusel vastu ametlik otsus. Vastuseks edastas SGL 8. juuni 1999. aasta avalduse oma osalemise kohta kartellis (põhjendus 173). Komisjon leidis, et ettevõtjate koostöö peab olema vabatahtlik ja toimuma väljaspool uurimispädevuse teostamist. Sellest tulenevalt on oluline osa 8. juuni 1999. aasta avalduses esitatud teabest tegelikult SGL‑i vastus komisjoni ametlikule informatsiooninõudele. Ainsana peeti vabatahtlikult esitatud informatsiooniks koostööteatise mõttes vaid sellist teavet, mis ületas artikli 11 alusel nõutut (põhjendus 174).
Poolte argumendid
382 SGL väidab, et ta ei olnud kohustatud vastama teatavatele komisjoni informatsiooninõudes sisaldunud küsimustele, kuna vastasel juhul oleks tal tulnud iseenda vastu ütlusi anda. 8. juuni 1999. aasta avalduses esitas ta siiski täielikud ja täpsed vastused. Pidades silmas Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikat (25. veebruari 1993. aasta otsus kohtuasjas Funke, seeria A, nr 256/A, punkt 44), oli SGL‑il isegi õigus keelduda igasugusest omaenda süü tõendamisele aktiivsest kaasaaitamisest. Leides valesti, et SGL oli kohustatud vastama kõigile esitatud küsimustele, alahindas komisjon tema vabatahtlikku koostööd.
383 SGL lisab, et komisjon oleks ka pidanud arvesse võtma tema 30. juuli 1997. aasta vastust informatsiooninõudele. Selles vastuses kinnitas SGL, et ta hoiatas kolmandaid isikuid komisjoni kontrolli peatsest toimumisest. Selle informatsiooninõude eesmärk oli saada SGL‑i ülestunnistus rikkumise kohta, mistõttu ei olnud SGL mingil juhul kohustatud sellele vastama. Tema vabatahtlik ülestunnistus oleks pidanud seega kajastuma trahvi suuremas vähendamises.
384 SGL on seisukohal, et tema 8. juuni 1999. aasta avalduse esitamine leidis aset haldusmenetluse samas staadiumis kui SDK ja UCAR‑i koostöö. Ta kirjeldas asjaolusid sama üksikasjalikult kui nimetatud äriühingud ning teabe ulatus ja sisu oli objektiivselt võrdväärne. Järelikult ei oleks komisjon tohtinud omistada SGL‑i koostööle väiksemat väärtust kui SDK ja UCAR‑i ajaliselt varasemale koostööle (eespool punktis 279 viidatud kohtuotsus Krupp, punkt 237 jj).
385 SGL väidab lisaks, et komisjon diskrimineeris teda võrreldes UCAR‑i, C/G ja SDK‑ga.
386 Esiteks kujutab asjaolu, et UCAR‑ile määratud trahvi vähendati 40%, samas kui SGL‑i trahvi vähendati vaid 30%, endast ebavõrdset kohtlemist, võttes arvesse, et UCAR‑i-poolne koostöö ei ületanud oluliselt SGL‑i koostööd. Ta teavitas algusest peale komisjoni oma kavatsusest teha koostööd võimalikult kiiresti, rõhutades samas, et Ühendriikides samal ajal tema suhtes toimuv kriminaalmenetlus takistab teda komisjonile kirjalikult edastamast kõiki kartelli puudutavaid faktilisi üksikasju. Ta pidi ootama kohtuliku kokkuleppe (plea agreement) sõlmimist mais 1999, et saada komisjonile edastada oma 8. juuni 1999. aasta avaldus. UCAR ja SDK ootasid samuti selliste kohtulike kokkulepete sõlmimist, enne kui nad edastasid komisjonile omapoolse teabe. SGL‑i ei oleks tohtinud seada ebasoodsamasse olukorda seetõttu, et SDK‑l ja UCAR‑il oli võimalik oma kohtulikud kokkulepped sõlmida varem, kuna SGL‑il ei olnud mingit võimalust Ühendriikide ametivõimude tegevust mõjutada. SGL lisab, et UCAR‑i kahe töötaja avaldusi, mis edastati komisjonile 25. märtsil 1999, ei saa lugeda ettevõtja koostööks, arvestades, et menetlus saab puudutada ainult ettevõtjat ennast ja ainult temal saab olla koostöökohustus. Lisaks oli UCAR‑i koostöö väärtus väiksem kui see, mille komisjon sellele omistas.
387 Teiseks tuleneb C/G trahvi vähendamine 40% võrra hindamisveast, kuivõrd asjaolu, et C/G osaliselt ei rakendanud õigusvastaseid kokkuleppeid, peeti niisugust vähendust õigustavaks. C/G käitumine oli tegelikult teiste kartelliosaliste omaga sarnane.
388 Kolmandaks kohtles komisjon SGL‑i ebasoodsamalt, vähendades SDK‑le määratud trahvisummat koostööteatise punkti C kohaselt 70%. Otsuses ei ole aga märgitud, kas kõnealuse teatise tingimused olid SDK puhul tegelikult täidetud ega olnud täidetud SGL‑i puhul. Igal juhul ei õigusta SDK panus selle ettevõtja märkimisväärset sooduskohtlemist.
389 Komisjon vastab, et enamik asjaolusid, mille SGL tõi esile, et demonstreerida oma koostöö ulatust, on andmed, mis ta oli kohustatud esitama vastavalt määruse nr 17 artiklile 11, see tähendab konkurentidega toimunud koosolekute kuupäevad ja kohad ning nende koosolekute ettevalmistamisel ja korraldamisel osalenud isikud ja ettevalmistamise ja korraldamise kord, grafiitelektroode puudutavad arvud ja tarned ühenduses ning tabelid hindade muutumise kohta. Seetõttu tuli kõik need andmed koostööteatise kohaldamisel kõrvale jätta. Isegi kui eeldada, et SGL ei olnud kohustatud esitama teatud informatsiooni, mida nõuti 31. märtsil 1999, ei tohi tema panust üle hinnata. Komisjoni käsutuses oli 8. juunil 1999, mil ta sai SGL‑i avalduse, juba enamik asjakohasest teabest tänu SDK ning UCAR‑i kahe kõrgetasemelise töötaja koostööle. Igal juhul ei algatanud SGL koostööd, vaid piirdus informatsiooninõudele vastamisega.
390 SGL‑i viide kohtuotsusele Krupp (viidatud eespool punktis 279) ei ole asjakohane, arvestades, et kohtuasjas Krupp esitatud vastuste ajaline järjestus vastas järjekorrale, milles komisjon asjaomaseid ettevõtjaid küsitles; Esimese Astme Kohtu hinnangul ei saa sellistes tingimustes ainuüksi asjaolu, et üks neist ettevõtjatest tunnistas süükspandavad teod üles esitatud küsimustele esimesena vastates, anda objektiivset põhjust erinevaks kohtlemiseks. Käesolevas asjas aga ei ole järjekord, milles dokumendid komisjoni jõudsid, seletatav järjekorraga, milles ta SGL‑i, SDK‑d ja UCAR‑i küsitles.
391 Komisjon lisab, et SGL andis talle ebatäieliku vastuse selle kohta, milliseid ettevõtjaid SGL teavitas komisjoni kontrollide peatsest toimumisest: SGL ei öelnud, et ta hoiatas ka UCAR‑i. Ta oleks aga väga hästi võinud teatada komisjonile, et ta oli hoiatanud kolme ettevõtjat, ilma et ta oleks pidanud samal ajal tunnistama rikkumise toimepanemist. Asjaolu, et ta andis teistele ettevõtjatele teada, et kontrollid hakkavad toimuma, ei ole iseenesest EÜ artikli 81 rikkumine.
392 Mis puudutab SGL‑i etteheidet, et komisjon diskrimineeris teda võrreldes UCAR‑i, C/G ja SDK‑ga, siis vastab komisjon, et UCAR aitas rikkumise tuvastamisele rohkem kaasa kui SGL. C/G rolli osas rõhutab komisjon, et C/G tegevuse passiivsus ja tema müügi suurenemine Euroopas tõid kaasa tema trahvi vähendamise 40% võrra kergendavate asjaolude alusel. C/G ja SGL‑i olukorrad ei ole seega kuidagi sarnased. Sama kehtib ka SDK‑ga võrdlemise suhtes. Vastupidi SGL‑ile kohaldati SDK suhtes koostööteatise punkti C, arvestades, et ta oli esimene ettevõtja, kes tegelikult esitas kartelli olemasolu tõendamiseks määravaid tõendeid, ning et ta taandus kartellist alates aprillist 1997.
393 Komisjon märgib, et SGL ei vaielnud haldusmenetluses vastu etteheitele, mille kohaselt ta jätkas rikkumist pärast uurimisi, ja et see faktide vaidlustamata jätmine kajastubki tema trahvi vähendamises 30% võrra. Esimese Astme Kohtus eitab SGL aga esimest korda seda, et rikkumine vältas pärast kõnealuseid uurimisi edasi. Nii toimides piiras ta tagantjärele oma koostöö ulatust. Seetõttu ei oleks Esimese Astme Kohtu poolt tema täieliku pädevuse raames SGL‑i trahvi täiendav vähendamine kohane.
Esimese Astme Kohtu hinnang
394 Mis puudutab etteheidet võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumise kohta, siis tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et komisjon ei või asjaomaste ettevõtjate tehtud koostöö hindamisel eirata seda põhimõtet, mida rikutakse siis, kui sarnaseid olukordi käsitletakse erinevalt või erinevaid olukordi käsitletakse ühetaoliselt, välja arvatud juhul, kui see on objektiivselt põhjendatud (eespool punktis 279 viidatud kohtuotsus Krupp, punkt 237, ning eespool punktis 153 viidatud kohtuotsus ABB Asea Brown Boveri vs. komisjon, punkt 240 ja seal viidatud kohtupraktika).
395 Selles suhtes tuleb tõdeda, et SDK ja C/G ei ole SGL‑iga sarnases olukorras.
396 Komisjon tuvastas otsuses, et C/G ei osalenud „tippjuhtide” ega „töötaseme” koosolekutel, et ta piirdus teiste kartelliosaliste kehtestatud hindade järgimisega ning et rikkudes ühte kartelli aluspõhimõtetest („kodumaise tootja” põhimõte), suurendas ta oma müüki Euroopas. SGL ei vaielnud nendele faktilistele järeldustele vastu (otsuse põhjendused 81–86) ega väitnud, et tema käitumine oli eespool kirjeldatud C/G käitumisega sarnane.
397 Mis puudutab SDK – kelle suhtes kohaldati koostööteatise punkti C ja kelle trahvi vähendati 70% – olukorda, siis ei väida SGL, et tema suhtes oleks samuti tulnud kohaldada punkti C; ta piirdub etteheitega, et otsuses ei ole märgitud, miks punkti C tingimused olid SDK puhul täidetud, aga ei olnud täidetud SGL‑i puhul. Nagu eespool mainiti, tuvastas komisjon õiguspäraselt, et SGL oli üks kartelli kihutajatest ja eestvedajatest; lisaks SGL isegi ei väida, et ta oli esimene ettevõtja, kes esitas kartelli olemasolu tõendavaid määravaid tõendeid. Järelikult ei täitnud SGL koostööteatise punkti B alapunktides b ja e kehtestatud tingimusi koostoimes punktiga C. Seega ei saa SGL‑i trahvi vastavalt kõnealusele punktile C kuidagi vähendada, mistõttu on tema argumendid SDK kohta tulemusetud.
398 Samuti on tulemusetu argument, et SDK – nagu ka UCAR‑i – panus oli tegelikult väiksema väärtusega kui see, mille komisjon sellele omistas, ega õigustanud kuidagi sellist trahvi vähendamist nagu see, mis aset leidis. Püüdes vähendada teiste ettevõtjate koostöö väärtust, ei väida SGL, et tema enda koostöö oli sama väärtusega kui mõne teise ettevõtja oma ning et ta on seega ära teeninud samasuguse vähenduse, nagu tehti teise ettevõtja trahvi puhul, vaid ta heidab ette nende ettevõtjate väidetavalt liiga soodsat, see tähendab õigusvastast kohtlemist. Need argumendid ei saa seega kaasa tuua tema trahvi suuremat vähendamist.
399 Mis puudutab küsimust, kas SGL‑i koostöö, mille eest premeeriti 30‑protsendilise vähendusega, oli objektiivselt sarnase väärtusega UCAR‑i koostööga, mille eest premeeriti 40‑protsendilise vähendusega, siis ilmneb Esimese Astme Kohtu toimikust, et SGL ja UCAR mõlemad esitasid kartelli kihutajate ja eestvedajatena informatiivseid ja üksikasjalikke andmeid, mis lihtsustasid komisjoni ülesannet märkimisväärselt, kusjuures suurem osa SGL‑i koostööst toimus mõni kuu hiljem kui UCAR‑i kahe töötaja, […] ja […] puhul, keda UCAR oli õhutanud komisjonile ütlusi andma, mistõttu komisjon võis õigustatult omistada selle koostöö UCAR‑ile kui ettevõtjale endale.
400 Selles kontekstis ei saa SGL õiguspäraselt väita, et tema koostöö „viibis” Ühendriikides samal ajal toimunud menetluse tõttu. Nagu komisjon õigesti märkis (otsuse põhjendus 172), tegutses SGL omaenda riisikol, kui ta eelistas enne komisjoniga koostöö tegemist oodata USA menetluse lõppu, lootuses saada seal leebem karistus, mistõttu pidi ta arvestama sellega, et teised ettevõtjad on komisjoni juba teavitanud ja et SGL‑i panus on seega kaotanud oma informatiivse väärtuse.
401 Edasi tuleb tõdeda, et peamine põhjus, miks komisjon vähendas SGL‑i trahvi vaid 30%, nähtub otsuse põhjendusest 174: komisjoni hinnangul väärib ettevõtja trahvi vähendamist vaid juhul, kui tema koostöö on „vabatahtlik” ja seda tehakse väljaspool „uurimispädevuse teostamist”; arvestades, et „peamine osa [SGL‑i] esitatud informatsioonist oli tegelikult vastus komisjoni ametlikule informatsiooninõudele, peeti vabatahtlikult esitatud informatsiooniks koostööteatise mõttes vaid sellist avalduses sisalduvat teavet, mis ületas artikli 11 alusel nõutut”. Lisaks esitas SGL 8. juuni 1999. aasta avalduse alles pärast sellise meeldetuletuse saatmist, milles komisjon jättis endale õiguse teha artikli 11 lõike 5 alusel ametlik otsus (otsuse põhjendus 173). Tuginedes Euroopa Kohtu 18. oktoobri 1989. aasta otsusele kohtuasjas 374/87: Orkem vs. komisjon (EKL 1989, lk 3283, punktid 27, 28 ja 32–35), ei premeerinud komisjon sellise informatsiooni avaldamise eest, mille SGL pidi tema hinnangul talle igal juhul esitama, vastuseks kas informatsiooninõudele või otsusele, milles kohustatakse küsitud informatsiooni karistuse ähvardusel esitama.
402 Selles kontekstis tuleb rõhutada, et ei saa tunnustada õigust täielikule vaikimisele, millele SGL viitab, väites, et ta ei olnud kohustatud ühelegi informatsiooninõudele vastama. Sellise õiguse olemasolu tunnustamine ületaks ettevõtjate kaitseõiguste säilitamiseks vajaliku piiri ja oleks komisjonile põhjendamatu takistus ühisturul konkurentsinormide järgimise järelevalve ülesande täitmisel. Vaikimisõigust saab tunnustada vaid siis, kui asjassepuutuvat ettevõtjat kohustatakse esitama vastuseid, millega ettevõtja tunnistaks rikkumise asetleidmist, mille tõendamine on komisjoni kohustus (Esimese Astme Kohtu 20. veebruari 2001. aasta otsus kohtuasjas T‑112/98: Mannesmannröhren-Werke vs. komisjon, EKL 2001, lk II‑729, punktid 66 ja 67).
403 Määruse nr 17 artikli 11 kasuliku mõju tagamiseks on komisjonil seega õigus kohustada ettevõtjaid esitama asjaolude kohta kõik vajalikud ettevõtjale teadaolevad andmed ning vastavalt vajadusele edastama komisjonile ettevõtja valduses olevad asjakohased dokumendid, isegi kui nende alusel on tuvastatav konkurentsivastane tegevus (eespool punktis 402 viidatud kohtuotsus Mannesmannröhren-Werke vs. komisjon, punkt 65 ja seal viidatud kohtupraktika).
404 Komisjoni selline informatsiooni nõudmise õigus, mida kinnitavad eespool punktis 401 viidatud kohtuotsus Orkem vs. komisjon ja eespool punktis 402 viidatud kohtuotsus Mannesmannröhren-Werke vs. komisjon, ei ole vastuolus EIÕK artikli 6 lõigetega 1 ja 2 (eespool viidatud kohtuotsus Mannesmannröhren-Werke vs. komisjon, punkt 75) ega Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikaga.
405 Kuigi Euroopa Kohus on leidnud (eespool punktis 130 viidatud kohtuotsus LVM, punkt 274), et pärast eespool punktis 401 viidatud kohtuotsuse Orkem vs. komisjon tegemist on Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika, millega ühenduste kohus peab arvestama, eespool punktis 382 viidatud kohtuotsusega Funke, 17. detsembri 1996. aasta otsusega kohtuasjas Saunders vs. Ühendkuningriik (Recueil des arrêts et décisions, 1996‑VI, lk 2044, punktid 69, 71 ja 76) ning 3. mai 2001. aasta otsusega kohtuasjas J. B. vs. Šveits (kogumikus Recueil des arrêts et décisions veel avaldamata, punktid 64–71) edasi arenenud, ei ole Euroopa Kohus eespool viidatud kohtuotsuses LVM oma senist praktikat muutnud.
406 Kohustus vastata komisjoni esitatud puhtalt faktilistele küsimustele ning rahuldada komisjoni nõudeid olemasolevate dokumentide esitamiseks ei saa igal juhul rikkuda kaitseõiguste järgimise aluspõhimõtet ega õigust õiglasele menetlusele, mis tagavad konkurentsiõiguse valdkonnas samaväärse kaitse EIÕK artiklis 6 sätestatuga. Miski ei takista informatsiooninõude adressaadil hiljem haldusmenetluse raames või ühenduse kohtumenetluses tõendada, et tema vastustes esitatud asjaoludel või edastatud dokumentidel oli teistsugune tähendus kui tähendusel, mille komisjon oli neile andnud (eespool punktis 402 viidatud kohtuotsus Mannesmannröhren-Werke vs. komisjon, punktid 77 ja 78).
407 Küsimuses, kas SGL oli vastavalt eespool mainitud kohtupraktikale kohustatud 31. märtsi 1999. aasta informatsiooninõudele vastama, tuleb asuda seisukohale, et lisaks puhtalt fakte puudutavatele küsimustele ja olemasolevate dokumentide esitamise nõudele palus komisjon kirjeldada ka SGL‑i osavõtul toimunud mitme koosoleku eesmärke ja käiku ning nende koosolekute tulemusi/järeldusi, kuigi oli selge, et komisjon kahtlustas, et nendel koosolekutel oli konkurentsi takistav eesmärk. Järelikult kohustati selle nõudega SGL‑i tunnistama oma osalust ühenduse konkurentsinormide rikkumises.
408 Sama seisukoht tuleb võtta nõuete osas, millega paluti edastada nimetatud koosolekute protokollid, töödokumendid ning asjakohased ettevalmistavad dokumendid ja nendega seotud käsikirjalised märkmed, koosolekutesse puutuvad muud märkmed ja järeldused, dokumendid päevakavade ja arutlusteemade kohta ning 1992−1998 rakendatud hinnatõusude elluviimise kavade kohta.
409 Kuna SGL ei olnud 31. märtsi 1999. aasta informatsiooninõudes esinevatele sellist laadi küsimustele kohustatud vastama, tuleb asjaolu, et ta küsitu kohta informatsiooni siiski edastas, käsitada ettevõtja vabatahtliku koostööna, mis võib koostööteatise kohaselt olla aluseks trahvi vähendamisele.
410 Seda järeldust ei sea kahtluse alla ka komisjoni argument, et asjakohast teavet ei esitatud vabatahtlikult, vaid vastuseks informatsiooninõudele. Koostööteatise punkti D lõike 2 esimene taane ei nõua kaugeltki vabatahtlikku tegutsemist ainult ettevõtja initsiatiivil, vaid seab tingimuseks üksnes sellise informatsiooni esitamise, mis aitab toimepandud rikkumise asetleidmist „kinnitada”. Ka punkt C, mis puudutab trahvi vähendamist suuremas ulatuses punktis D sätestatust, võimaldab premeerida koostöö eest, mida tehakse „pärast seda, kui komisjon on oma otsuse alusel läbi viinud kontrolli kartellis osalevate ettevõtjate juures”. Seega asjaolu, et SGL‑ile saadeti määruse nr 17 artikli 11 lõike 1 alusel informatsiooninõue, ei saa olla määrav tegur selleks, et pidada ettevõtja poolt koostööteatise punkti D lõike 2 esimese taande kohaselt tehtud koostööd vähesemaks, eriti arvestades seda, et selline nõue on vähem siduvat laadi akt kui vastava otsuse alusel läbi viidav kontroll.
411 Seega on komisjon vääralt hinnanud SGL‑i selles kontekstis tehtud koostöö olulisust.
412 Komisjoni väite osas, et SGL ei andnud talle täielikku informatsiooni selle kohta, milliseid ettevõtjaid oli SGL juunis 1997 teavitanud komisjoni kontrollide peatsest toimumisest, tuleb tunnistada tõsiasja, et 30. juuli 1997. aasta kirjas mainis SGL, et ta hoiatas VAW‑d ja veel üht ettevõtjat, jättes aga mainimata, et ta oli teavitanud ka UCAR‑i. Samas toonitas komisjon ise, et SGL‑i antud hoiatus suurendas tema rikkumise raskusastet, põhjustades sellise trahvisumma määramise, mille hoiatav mõju oli tavapärasest suurem, ning oli põhjendatult käsitletav raskendava asjaoluna, kuna see SGL‑i tegu lõi vajalikud tingimused kartelli tegevuse jätkamiseks ja selle kahjuliku mõju kestuse pikendamiseks. Järelikult ei olnud SGL kohustatud komisjonile teatama, et ta oli veel teisigi ettevõtjaid hoiatanud. See informatsioon võimaldas komisjonil SGL‑ile määratavat karistust raskendada. Komisjon hindas seega ka selles osas SGL‑i tegevust vääralt, kui ta väitis, et SGL‑i vastus oli puudulik.
413 Lõpuks ilmneb otsusest, et ükski asjassepuutuvatest ettevõtjatest ei vaidlustanud nende asjaolude sisulist õigsust, millele komisjon vastuväiteteatises tugines (põhjendus 41). Olgugi et põhjenduses 168 on koostööteatise punkti D tekst tervikuna esitatud ja et komisjon vähendas punkti D lõike 2 teise taande alusel Tokai, SEC ja Nipponi trahve 10% selle eest, et nad ei vaidlustanud fakte (põhjendused 219 ja 222), ei kohaldanud komisjon seda sama sätet SGL‑i suhtes ja vähendas tema trahvi üksnes punkti D lõike 2 esimese taande alusel (põhjendus 175).
414 Vastuseks Esimese Astme Kohtu kirjalikule küsimusele püüdis komisjon seda tegematajätmist selgitada väitega, et kui ettevõtjate koostöö piirdus üksnes faktide vaidlustamata jätmisega, vähendas komisjon trahvi ainult seda liiki koostöö alusel ning viitas otse koostööteatise punkti D lõike 2 teisele taandele, samas kui nende ettevõtjate trahvi, kes tegid koostööd ka selle sätte esimese taande kohaselt, see tähendab SGL, UCAR, VAW ja C/G, tegi ta üheainsa vähenduse, mis hõlmas kahte liiki koostööd; see üksainus vähendus põhines ainult ja ekslikult esimesel taandel. Igal juhul nähtub otsuse kontekstist selgelt, et SGL‑i trahvi vähendamise aluseks oli nii informatsiooni ja dokumentide esitamine kui ka faktide vaidlustamata jätmine.
415 Siinkohal piisab, kui tõdeda, et komisjoni esindajad esitasid selle selgituse esimest korda alles Esimese Astme Kohtus ja et seda komisjoni volinike kolleegiumi poolt vastu võetud otsuses ei esine. Hinnang sellele, et SGL ei vaidlustanud fakte, oleks pidanud lisaks põhjendusele 41, mis kirjeldab haldusmenetluse kulgu, sisalduma nendes põhjendustes, mis käsitlevad ettevõtja koostööd, nagu seda Tokai, SEC ja Nipponi osas põhjendustes 219 ja 222 selgelt mainiti (vt selle kohta eespool punktis 153 viidatud kohtuotsus ABB Asean Brown Boveri vs. komisjon, punkt 244). Pidades silmas SGL‑i puudutavat otsuse lõiku, saab Esimese Astme Kohus üksnes tõdeda, et komisjon ei kohaldanud ettevõtja suhtes koostööteatise punkti D lõike 2 teist taanet, kuigi SGL täitis selle sätte tingimused.
416 Eespool toodust tuleneb, et komisjon on mitmes küsimuses vääralt hinnanud selle koostöö olulisust, mida SGL tegi enne otsuse vastuvõtmist. Oma täielikku pädevust teostades leiab Esimese Astme Kohus, et seetõttu tuleb SGL‑ile määratud trahvi vähendada lisaks komisjoni kohaldatud 30%‑le veel 10% võrra.
417 Komisjoni nõude kohta, et Esimese Astme Kohus ei vähendaks SGL‑i trahvi, kuna viimane vaidlustas Esimese Astme Kohtus esimest korda nende asjaolude sisulise õigsuse, mida ta varem haldusmenetluses oli tunnistanud, tuleb tõdeda, et tegelikult heidab SGL komisjonile ette, et viimane tuvastas ebaõigesti, et rikkumist jätkati pärast juunit 1997. Seda puudutavad komisjoni järeldused põhinesid peamiselt ettevõtja objektiivsel käitumisel haldusmenetluses ja tema pigem üldistel avaldustel vaidlustamata jätmise kohta. Esimese Astme Kohtus piirdus SGL sisuliselt väitega, et komisjon eksis tema käitumise ja avalduste tähenduse osas. Selle etteheite ümberlükkamiseks võis komisjon piirduda SGL‑i tegevuse ja avalduste ning haldusmenetluse käigu kronoloogia meenutamisega (vt eespool punktid 71–77). Komisjoni ülesannet, mis seisneb rikkumise asjaolude kindlakstegemises ja mida SGL‑i käitumine ja avaldused haldusmenetluses hõlbustasid, ei muutnud SGL‑i hilisemad vastuväited Esimese Astme Kohtus objektiivselt keerulisemaks.
418 Siiski ei tohi jätta tähelepanuta, et komisjon oli vastu kõiki ootusi, mis tal võisid SGL‑i poolt haldusmenetluses tehtud objektiivse koostöö põhjal olla, kohustatud koostama ja esitama Esimese Astme Kohtus kaitse, mis oli suunatud rikkumise nende asjaolude vaidlustamise vastu, mille osas ta oli õigustatult arvanud, et SGL ei sea neid enam kahtluse alla. Neil asjaoludel leiab Esimese Astme Kohus, et tuleb teostada talle määruse nr 17 artikli 17 alusel antud täielikku pädevust ning vähendada SGL‑i trahvi ettenähtust 2 protsendipunkti võrra vähem. Trahvi vähendatakse seega vaid 8%.
419 Nagu eespool punktis 113 leiti, ei lähe see järeldus vastuollu kohtuotsusega Stora Kopparbergs Bergslags vs. komisjon.
420 Sellest lähtuvalt tuleb SGL‑ile määratud trahvi lõppsummaks kinnitada 69,114 miljonit eurot.
b) Kohtuasi T‑246/01
Otsuse kokkuvõte
421 Komisjon vähendas trahvi 40%, kuna UCAR – kuigi see ei olnud esimene äriühing, kes esitas komisjonile määravaid tõendeid – aitas ulatuslikult kaasa juhtumi mõningate oluliste asjaolude tuvastamisele ning oli esimene äriühing, kes vastuses ametlikule informatsiooninõudele tunnistas konkurentidega ebaseaduslike kontaktide olemasolu (põhjendused 200–202).
Poolte argumendid
422 UCAR väidab, et komisjoni poolt tema trahvi vähendamine 40% võrra on ebapiisav võrreldes SGL‑i trahvi 30‑protsendilise ja SDK trahvi 70‑protsendilise vähendamisega. Kuna UCAR tegi võimalikult suures ulatuses komisjoniga koostööd, on tal õigus võimalikult suurele vähendusele. UCAR edastas ju kartelli toimimise mõistmiseks määravat teavet. Tänu SDK paljastatud teabele olid komisjonil küll tõendid kartelli olemasolu kohta. UCAR aga esitas siiski tõendid, mis täitsid arvukad lüngad komisjoni teabes.
423 UCAR heidab esiteks komisjonile ette, et ta ei võtnud arvesse sõltumatut ja põhjalikku sisekontrolli, mis tema nõukogu viis läbi eesmärgiga kõik asjakohased faktid kindlaks teha ja neist komisjoni teavitada. See kontroll oli otsustava tähtsusega, kuna tema peadirektor ja Euroopa müügidirektor olid kartelliga otseselt seotud ning neil olid vahendid teabe edastamise takistamiseks.
424 Teiseks edastas UCAR komisjonile kogu asjakohase teabe kohe pärast seda, kui ta sai teada enda toimepandud rikkumisest. Ta töötas koos komisjoni teenistujatega määruse nr 17 artikli 11 kohase informatsiooninõude koostamisel. UCAR väljendas küll vastumeelsust edastada komisjonile kirjalikke tõendeid, kuna esines oht, et neid dokumente kasutataks Ühendriikides samal ajal UCAR‑i suhtes toimuvates menetlustes. UCAR tegi seega komisjonile ettepaneku edastada teavet suuliselt. Juunis 1998 saatis komisjon talle informatsiooninõude, mis oli koostatud UCAR‑i nõusolekul ning puudutas suulist teavet, mis oli komisjonile juba esitatud. Pärast Ühendriikides toimunud menetluste lõppu edastas UCAR juunis 1999 komisjonile vabatahtlikult kogu asjakohase teabe.
425 UCAR tuletab kolmandaks meelde, et ta teavitas komisjoni sellest, et tema üllatuskontrollide eest hoiatamine tulenes kontaktidest SGL‑i ja komisjoni ühe ametniku vahel, keda oli mainitud nimeliselt. Selle ametniku suhtes toimunud uurimise tulemusel algatati kriminaalmenetlus. UCAR lisab, et tema koostöö, mis puudutas üllatuskontrollide eest hoiatamist, oli SGL‑i toime pandud rikkumise raskuse hindamise jaoks oluline.
426 Komisjon väidab, et UCAR‑i trahvi vähendamine 40% jääb koostööteatise punkti D lõikes 1 ette nähtud 10–50% vahemikku. UCAR‑il ei ole õnnestunud tõendada, et komisjon tegi selles küsimuses ilmse vea. Otsuses tunnustati UCAR‑i tehtud koostööd piisavalt, kusjuures pelgalt suulist teavet ei saa kasutada usaldusväärse tõendina.
427 Mis puudutab UCAR‑i rolli komisjoni talitustest pärinevate võimalike lekete avastamisel, siis väidab komisjon, et tuleb eristada osutatud abi kahte aspekti. Ühelt poolt teatas UCAR talle, et SGL oli teisi ettevõtjaid hoiatanud; see asjaolu puudutab vaidlusalust rikkumist ning komisjon võttis seda arvesse raskendava asjaoluna SGL‑ile määratud trahvi arvutamisel, samas kui UCAR‑i vastavat koostööd võeti arvesse tema trahvi vähendamisel 40% võrra. Teiselt poolt ei olnud teave komisjoni ametniku võimaliku kaasatuse kohta asjakohane UCAR‑i toime pandud rikkumise suhtes koostööteatise kohaldamiseks käesolevas menetluses, kuna see teave ei aidanud komisjonil kartelliosalisi süüdistada.
Esimese Astme Kohtu hinnang
428 UCAR‑i väite kohta, et tema trahvi vähendamine oli ebapiisav võrreldes SGL‑i ja SDK trahvi vähendamisega, tuleb märkida, et see argument ei ole piisav komisjoni ilmse hindamisvea tõendamiseks. SDK trahvi vähendati koostööteatise punkti C alusel. Tema olukord ei ole seega sarnane UCAR‑i omaga, kelle suhtes kohaldati punkti D ja kes ei väida, et ta vastab punkti C tingimustele. SGL‑i osas ei ole UCAR üksikasjalikult tõendanud, et tema enda koostöö, mille eest premeeriti trahvi vähendamisega 40% võrra, oli väga palju suurema väärtusega kui SGL‑i koostöö, mille eest premeeriti 30‑protsendilise vähendusega. Mis puudutab UCAR‑i viidet Ühendriikides samal ajal toimunud menetlusele, siis see ei tõenda, et komisjon hindas vääralt tema koostööd haldusmenetluses (vt eespool punkt 400).
429 UCAR‑i argument tema nõukogu sisekontrolli kohta ei saa samuti olla tulemuslik. Kuna see kontroll väljendus UCAR‑i koostöös, võttis komisjon seda arvesse, vähendades trahvi 40%. Sisekontrolli läbiviimise fakt iseenesest ei õigusta selle protsendimäära suurendamist. Ei tohi unustada, et paralleelselt selle kontrolliga jätkasid UCAR‑i teised esindajad ettevõtja nimel rikkumise toimepanemist isegi pärast komisjoni üllatuskontrolle.
430 UCAR‑i ja komisjoni vaheliste suuliste kontaktide osas täpsustas viimane vastuseks Esimese Astme Kohtu kirjalikule küsimusele, et UCAR‑i poolt 25. märtsil, 2. aprillil ja 11. juunil 1998 esitatud suuline teave dokumenteeriti üksikasjalikult komisjoni ametnike koostatud sisememorandumites. Need memorandumid ei sisaldu juhtumi uurimistoimikus. Kõnealusel ajal ei soovinud UCAR, et tema suuliselt esitatud teavet kasutataks tõendina. Komisjon järeldas sellest, et kõnealune suuline teave ei ole lubatav tõend koostööteatise punkti D lõike 2 esimese taande tähenduses, mistõttu ei vähendatud UCAR‑i trahvi konkreetselt selle teabe esitamise eest.
431 Selle seisukohaga ei saa nõustuda. Esiteks on eespool nimetatud sättes ette nähtud, et mitte üksnes „dokumente”, vaid ka „teavet” võib käsitada toimepandud rikkumise olemasolu kinnitavate „tõenditena”. Sellest tulenevalt ei pea nimetatud teavet tingimata esitama dokumentide vormis. Teiseks on pelgalt suulise teabe praktiline kasu vaieldamatu, kui see võimaldab komisjonil näiteks leida otseseid tõendeid rikkumise kohta või kui see oma täpsuse tõttu julgustab komisjoni jätkama uurimist, mille ta oleks ilma selle teabeta lõpetanud, kuna tal puudusid sel hetkel piisavad tõendid.
432 Nagu nähtub eespool nimetatud sisememorandumitest, esitas UCAR käesoleval juhul suuliselt eelkõige teiste kartelliosalistest ettevõtjate nimed, selliste osaliste paljude esindajate nimed, kontaktisikute varjamiseks kasutatud koodnimed (vt otsuse põhjendus 59) ning palju andmeid kartelli raames korraldatud koosolekute kuupäevade ja toimumiskohtade ning osalejate kohta. Need andmed võimaldasid juba komisjonil saata informatsiooninõuded UCAR‑i nimetatud ettevõtjatele, paludes neil kinnitada, kas nende nimeliselt mainitud esindajad olid osalenud UCAR‑i nimetatud koosolekutel, andes neile seega mõista, et tal oli juba üks kindel teabeallikas, mis võis adressaatideks olevaid ettevõtjaid ajendada komisjoniga koostööd tegema juba alates uurimise sellest varajasest staadiumist.
433 Kuna UCAR‑i esitatud suulist teavet kinnitati hiljem ettevõtja enda poolt või tema initsiatiivil ([…] ja […] avaldused) esitatud kirjalike avaldustega, siis ilmneb, et UCAR tegi koostööd kahes etapis: kõigepealt paljude suuliste ütluste raames ja seejärel dokumentaalsete tõendite edastamise teel. Kuna komisjon jättis UCAR‑i poolt märtsis, aprillis ja juunis 1998 esitatud suulise teabe arvesse võtmata, hindas komisjon ettevõtja tehtud koostöö olulisust vääralt.
434 Mis puudutab UCAR‑i rolli komisjoni talitustest pärineva võimaliku lekke paljastamisel, siis kinnitas komisjon kohtuistungil oma seisukohta, mille kohaselt see paljastamine ei aidanud tal kartelliosalisi süüdistada. Koostööteatise ainus eesmärk on premeerida selliste tõendite esitamise eest, mis vastasel juhul tooksid kaasa koostööd tegeva ettevõtja karistamise. Käesolevas asjas kõne all olevate hoiatuste allikas ei kuulu rikkumise hulka, mille eest saaks UCAR‑ile trahvi määrata.
435 Selle seisukohaga ei saa nõustuda. Trahvi vähendamisega võib premeerida koostöö eest, mis võimaldas komisjonil rikkumise hõlpsamini tuvastada ning vajaduse korral tagada selle lõpetamine (eespool punktis 108 viidatud 16. novembri 2000. aasta kohtuotsus SCA Holding vs. komisjon, punkt 36). Kuigi on tõsi, et koostööteatise punkti A lõikes 3 on ette nähtud üksnes, et vähendatakse „trahvi, [mida komisjoniga koostööd tegevad ettevõtjad] oleksid muidu pidanud maksma”, ei nõua see tekst, et kõik üksikud andmed peaksid puudutama konkurentsiõiguse rikkumist, mille eest võib eraldi karistada. Koostööteatise kohaldamiseks piisab sellest, kui koostööd teha sooviv ettevõtja paneb oma rikkumises osalemist paljastades ennast olukorda, kus talle võidakse määrata karistus, samas kui erinevate andmete arvessevõtmine trahvi võimalikul vähendamisel sõltub sellest, kui kasulikud need on komisjoni jaoks rikkumise tuvastamise ja sellele lõpu tegemise ülesande täitmisel.
436 Viimati nimetatud aspekti osas on ilmne, et komisjoni ebalojaalne ametnik on võimeline saboteerima institutsiooni ülesannete täitmist, toetades ebaseadusliku kartelli liikmeid. Nii võib ta komisjoni läbiviidavat uurimist märkimisväärselt takistada, näiteks hävitades või moonutades tõendeid, teavitades kartelliosalisi peatsest üllatuskontrollist ja avaldades kogu komisjoni välja töötatud uurimisstrateegia. Seetõttu tuleb teavet sellise ametniku olemasolu kohta üldjuhul pidada niisuguseks, mis võib hõlbustada komisjoni ülesannet, mis seisneb rikkumise tuvastamises ja sellele lõpu tegemises. Selline teave on eriti kasulik, kui see edastatakse konkurentsivastase tegevuse suhtes komisjoni poolt alustatud uurimise alguses.
437 Käesolevas asjas esitas UCAR oma hagiavalduses ja selle lisas 47 faktilised üksikasjad komisjoni talitustest pärineva lekke kohta, täpsustades muu hulgas, et oli sellest komisjoni teavitanud jaanuaris 1999, et Euroopa Pettustevastane Amet (OLAF) oli sekkunud ning et Itaalias oli süüdistatava ametniku suhtes alustatud kriminaalmenetlust. Kogu Esimese Astme Kohtu kirjaliku menetluse ajal ja veel ka vastuses kohtu kirjalikule küsimusele ei vaielnud komisjon vastu ühelegi neist faktidest. Alles kohtuistungil kinnitas komisjon esimest korda, et selles kontekstis läbi viidud sisekontroll ei kandnud vilju ja et UCAR‑i teatatud ametnik on jätkuvalt komisjoni teenistuses. Seega ei ole praegu võimalik kindlaks teha ametnikku, kes oli kõnealuse lekke eest vastutav.
438 Selles osas tuleb tõdeda, et komisjon, keda UCAR teavitas jaanuaris 1999, oleks pidanud UCAR‑ile hiljemalt otsuse vastuvõtmise kuupäeval teatama, kas ta kavatseb seda teavet koostööteatise kohaldamisel arvesse võtta. Kuna Esimese Astme Kohtul ei ole võimalik kontrollida, kas komisjoni sisekontroll, mille eesmärk oli tuvastada kõnealune ametnik, viidi läbi nõuetekohaselt ja kas see jõudis õige tulemuseni, saab ta üksnes teha vältimatud järeldused komisjoni käitumisest menetluses: faktide vaidlustamist esimest korda kohtuistungil tuleb käsitada uue kaitseväitena, mis tuleb jätta kodukorra artikli 48 lõike 2 kohaselt hilinemise tõttu läbi vaatamata. Esimese Astme Kohus peab seega tuginema nendele faktidele, mille esitas UCAR, ning möönma, et teave komisjoni talitustest pärineva lekke kohta oli komisjoni jaoks objektiivselt kasulik grafiitelektroodide turul tegutseva kartelli juhtumi käsitlemisel. Jättes selle teabe arvesse võtmata, hindas komisjon UCAR‑i tehtud koostöö olulisust seega vääralt.
439 Sama kehtib asjaolu suhtes, et komisjon kohaldas UCAR‑ile ainult koostööteatise punkti D lõike 2 esimest taanet (otsuse põhjendus 202), kuigi UCAR ei vaidlustanud nende asjaolude sisulist õigsust, millele komisjon vastuväiteteatises tugines (otsuse põhjendus 41) (vt selle kohta eespool punktid 413–415).
440 Eespool toodust tuleneb, et komisjon on mitmes küsimuses vääralt hinnanud selle koostöö olulisust, mida UCAR tegi enne otsuse vastuvõtmist. Oma täielikku pädevust teostades leiab Esimese Astme Kohus, et seetõttu tuleb UCAR‑ile määratud trahvi vähendada lisaks komisjoni kohaldatud 40%‑le veel 10% võrra.
441 Sellest lähtuvalt tuleb UCAR‑ile määratud trahvi lõppsummaks kinnitada 42,05 miljonit eurot.
c) Kohtuasi T‑252/01
Otsuse kokkuvõte
442 Komisjon vähendas C/G trahvi 20%, kuna C/G esitas talle teatud informatsiooni. C/G‑l ei ole siiski õigust suuremale vähendusele. Kuigi ta esitas alates juulist 1998 komisjonile teatud dokumente konkurentidevaheliste kontaktide kohta, edastas ta alles oktoobris 1999 ettevõtja avalduse, mille põhjal jäi tema roll kartellis siiski ebaselgeks. Komisjoni arvates ei ole ettevõtja 21. juuli 1999. aasta vastus määruse nr 17 artikli 11 kohasele ametlikule informatsiooninõudele vabatahtlikult esitatud informatsioon koostööteatise tähenduses (põhjendused 239 ja 240).
Poolte argumendid
443 C/G heidab komisjonile ette, et viimane tegi vea, kui ta vähendas koostöö eest tema trahvi ainult 20%. C/G edastas komisjonile kogu asjakohase teabe. Lisaks ei vaidlustanud ta nende asjaolude sisulist õigsust, millele komisjon vastuväiteteatises tugines. C/G sõnul oli see koostöö väärtuslikum kui otsuse teiste adressaatide oma, kelle trahvi vähendati sama palju või rohkem.
444 C/G täpsustab, et tegelikult pärinevad kõik tema vastu kasutatud tõendid temalt endalt. Ilma tema koostööta ei oleks komisjon neid tõendeid saanud. Vastuseks komisjoni väitele, et teised ettevõtjad süüdistasid samuti C/G‑d, rõhutab viimane, et teiste ettevõtjate avaldused on pelgalt nõrgad ja ebakindlad oletused.
445 C/G võrdleb lisaks oma olukorda Conradty omaga, kes vastupidi C/G‑le keeldus komisjoniga koostööd tegemast, mis ei takistanud komisjonil määrata trahvi C/G‑le, kuid jätta see määramata Conradtyle. Lõpuks kaebab C/G selle üle, et SGL‑i ja VAW trahve vähendati nende koostöö eest vastavalt 30% ja 20%, samas kui SGL hoiatas VAW‑d, nagu ka teisi ettevõtjaid, komisjoni üllatuskontrollide peatsest toimumisest. Ei ole loogiline, et kartelli eestvedaja SGL‑i trahvi vähendatakse rohkem kui temal.
446 Komisjon tuletab meelde, et C/G trahvi vähendati 20%, mis jääb ette nähtud 10–50% vahemikku. Tema õiguspärast ootust on seega järgitud.
447 Mis puudutab C/G väidet, et ta ise esitas kõik tema vastu kasutatud tõendid, siis rõhutab komisjon, et tema valduses olid juba SGL‑i, VAW ja UCAR‑i esitatud tõendid, mis andsid samuti tunnistust C/G osalemisest rikkumises. Selles kontekstis viitab ta SGL‑i avaldusele, mis sisaldab otsest kokkuvõtet SGL‑i ja C/G vahel toimunud koosolekust, kus arutati Euroopa turule suunatud „jätkuvalt kasvava Ameerika ekspordi” probleemi. See avaldus kinnitas UCAR‑i ja tema töötajate avaldusi.
448 Komisjoni hinnangul on ühelt poolt C/G ja teiselt poolt Conradty, SGL‑i ja VAW olukord täiesti erinev: Conradty ei teinud koostööd ja komisjonil ei õnnestunud tema rikkumises osalemist tõendada. SGL‑i trahvi vähendati, kuna ta esitas väärtuslikku teavet kartelli toimimise kohta, samas kui C/G panus puudutas peamiselt tema enda osalemise laadi. Lõpuks oli C/G viimane ettevõtja, kes esitas avalduse ajal, mil peaaegu kogu teave kartelli kohta, eelkõige SGL‑i ja VAW esitatu, oli komisjonile teada.
Esimese Astme Kohtu hinnang
449 Osas, milles C/G võrdleb oma olukorda Conradty omaga, piisab, kui märkida, et C/G ise tunnistas oma osalemist rikkumises, samas kui Conradtyt, nagu ka Mitsubishit ja Union Carbide’i, ei tuvastatud otsuses rikkumise toimepanijana ning ta ei osale Esimese Astme Kohtus otsust puudutavates vaidlustes. Viide Conradtyle ei saa seega õigustada C/G trahvi mingit täiendavat vähendamist.
450 Argumendid, mis põhinevad C/G võrdlemisel SGL‑i ja VAW‑ga, ei saa samuti sellist vähendamist õigustada. C/G ei tõenda kaugeltki üksikasjalikult, et tema koostööd alahinnati võrreldes nende kahe ettevõtjaga, vaid piirdub nende koostöö väärtuse vähendamisega.
451 Mis puudutab C/G väidet, et peaaegu kõik tõendid, mida tema vastu kasutati, esitas ettevõtja ise – millele komisjon vastu väitis –, siis ilmnes Esimese Astme Kohtus, et tõendid, millele komisjon lisaks C/G enda esitatutele tugines, seisnesid UCAR‑i kahes avalduses, mille kohaselt „[…] oletas [SGL‑i] […] tehtud avalduste põhjal, et […] jätkab kontakti… C/G‑ga” ja „UCAR‑i esindaja… arvab, et SGL‑il on võib-olla olnud otsekontakte… tõenäoliselt C/G Saksa agendiga”, […] avalduses, milles „oletati, et […]‑l olid kontaktid… C/G‑ga”, ning SGL‑i avalduses, mille kohaselt arutati 21. novembril 1996 Frankfurdi lennujaamas SGL‑i ja C/G esindajate vahel toimunud koosolekul Euroopa turule suunatud Ameerika ekspordi lakkamatut suurenemist ja vahetati teavet Euroopa turu olukorra kohta.
452 Ainus konkreetne teave, mis ületab pelkade oletuste taseme, sisaldub SGL‑i avalduses, mis käsitleb 21. novembri 1996. aasta koosolekut. C/G rikkumises osalemine, nii nagu seda on otsuses talle ette heidetud, lõppes siiski just novembris 1996. Järelikult esitas C/G tegelikult kõik asjakohased tõendid talle etteheidetava rikkumises osalemise laadi ja kestuse kohta. Vähendades tema trahvi üksnes 20%, hindas komisjon C/G tehtud vabatahtliku koostöö olulisust seega ilmselgelt vääralt.
453 Sama kehtib asjaolu suhtes, et komisjon kohaldas C/G‑le ainult koostööteatise punkti D lõike 2 esimest taanet (otsuse põhjendus 239), kuigi C/G ei vaidlustanud nende asjaolude sisulist õigsust, millele komisjon vastuväiteteatises tugines (otsuse põhjendus 41) (vt selle kohta eespool punktid 413–415).
454 Lõpuks, leides, et C/G vastus ametlikule informatsiooninõudele ei kujutanud endast vabatahtlikult esitatud informatsiooni koostööteatise tähenduses, mistõttu on selle väärtus väiksem, komisjon ka alahindas C/G tehtud koostööd (vt selle kohta eespool punkt 410).
455 Eespool toodust tuleneb, et komisjon on mitmes küsimuses vääralt hinnanud selle koostöö olulisust, mida C/G tegi enne otsuse vastuvõtmist. Oma täielikku pädevust teostades leiab Esimese Astme Kohus, et seetõttu tuleb C/G‑le määratud trahvi vähendada lisaks komisjoni kohaldatud 20%‑le veel 20% võrra.
456 Sellest lähtuvalt tuleb C/G‑le määratud trahvi lõppsummaks kinnitada 6,48 miljonit eurot.
457 Eespool toodust tuleneb, et SGL‑ile, UCAR‑ile ja C/G‑le määratud trahvide lõppsummaks tuleb kinnitada vastavalt 69,114 miljonit, 42,05 miljonit ja 6,48 miljonit eurot. Seevastu ei näe Esimese Astme Kohus ühtegi põhjust selleks, et kalduda kõrvale määradest, mida komisjon kohaldas koostööteatise alusel teistele hagejatele, välja arvatud Nippon, kelle trahvi vähendatakse mitte 10%, vaid rikkumise kestuse hilinenult vaidlustamise tõttu (vt eespool punkt 112) ainult 8%, mille tulemusel kinnitatakse trahvisummaks 6,2744 miljonit eurot.
458 Võttes arvesse Esimese Astme Kohtu poolt eespool läbi viidud analüüsi, tuleb otsuse artiklis 3 nimetatud trahve vähendada järgmiselt:
– SGL‑ile määratud trahvi vähendatakse 69,114 miljoni euroni;
– UCAR‑ile määratud trahvi vähendatakse 42,05 miljoni euroni;
– Tokaile määratud trahvi vähendatakse 12,276 miljoni euroni;
– SDK‑le määratud trahvi vähendatakse 10,44 miljoni euroni;
– C/G‑le määratud trahvi vähendatakse 6,48 miljoni euroni;
– Nipponile määratud trahvi vähendatakse 6,2744 miljoni euroni;
– SEC‑le määratud trahvi vähendatakse 6,138 miljoni euroni.
C. Kohtuasjades T‑239/01 ja T‑246/01 esitatud nõuded, milles palutakse tühistada otsuse artikkel 4 ning juuli ja augusti kirjad
1. Poolte argumendid
459 SGL palub tühistada otsuse artikli 4, vaidlustades intressimäära õiguspärasuse, ning heidab ette, et see määrati kindlaks ilma ühegi viiteta õiguslikule alusele. Ta meenutab, et otsus edastati talle komisjoni 23. juuli 2001. aasta kirjaga, milles komisjon teavitas teda, et pärast maksetähtaja lõppemist alustab ta oma nõude sissenõudmist ning kohaldab seejuures intressimäära 8,04%, täpsustades, et Esimese Astme Kohtusse pöördumisel loobub ta kohtumenetluse ajaks oma nõude sissenõudmisest tingimusel, et SGL annab nõusoleku kohaldada intressimäära 6,04% ning esitab pangagarantii. SGL vaidlustab ka selle intressimäära õiguspärasuse. Ta leiab, et õigus kohaldada viivitusintressi peaks üksnes vältima hagi esitamise kuritarvitamist ning tagama, et „viivitusega” maksvad ettevõtjad ei saaks eelist. Kuigi komisjon võib seega tugineda praktikas tegelikult kohaldatavatele intressimääradele, ei ole siiski põhjendatud suurendada sellist turumäära veel 3,5 protsendipunkti võrra. Seejuures on tegemist keelatud intressimääraga, mis toimib täiendava karistusena õiguskaitsevahendi kasutamise eest, ilma et sellel oleks õiguslikku alust.
460 UCAR palub samuti tühistada otsuse artikli 4, väites, et otsusest ei ilmne, et tema maksevõimet võeti arvesse, kuigi ta esitas komisjonile üksikasjalikku teavet oma ebakindla rahalise olukorra kohta. UCAR kinnitab, et ta ei ole võimeline tasuma trahvi artiklis 4 sätestatud tähtaja jooksul ega ka tasumisega viivitamise korral kohaldatavat intressi. Komisjon ei võtnud arvesse UCAR‑i tegelikku maksevõimet vastavates ühiskondlikes oludes, minnes vastuollu iseenda suunistega. Teise võimalusena palub UCAR artikli 4 asendada UCAR‑i kohustusega anda tagatis, mis on seatud tema koormamata kinnisasjadele. Samuti tuleb kustutada intressimäär või vähendada seda märkimisväärselt.
461 UCAR palub tühistada ka 23. juuli 2001. aasta kirja, millega edastati talle otsus ja milles olid ära toodud nii määratud trahvisumma kui maksetingimused. Eelkõige vaidlustab ta tingimuse, mille kohaselt juhul, kui esitatakse hagi Esimese Astme Kohtule, ei võeta ühtegi täitemeedet, eeldusel et tasutakse intressi määraga 6,04% ning esitatakse pangagarantii.
462 UCAR palub viimaks tühistada 9. augusti 2001. aasta kirja, millega komisjon vastuseks UCAR‑i märkustele maksetingimuste kohta ei nõustunud esiteks ettepanekuga tasuda osade kaupa ning teiseks UCAR‑i varadele seatava pandiga, mis tagaks trahvi tasumise.
463 Komisjon vastab, et refinantseerimistehingutele Euroopa Keskpanga kohaldatava määra suurendamine 3,5% võrra on kooskõlas tema tavapärase praktikaga ning ei lähe kaugemale sellest, mis on vajalik, et vältida viivitamistaktikat. Ta väidab, et ta ei ole trahvi tasumise meetodi ega tähtaja kindlaksmääramisel kohustatud võtma arvesse ettevõtja maksevõimet. Samuti ei ole ta kohustatud lisama artiklile 4 mingit põhjendust.
464 Komisjon leiab, et juuli ja augusti kirja tühistamiseks esitatud nõuded ei ole vastuvõetavad. Oma juuli kirjas tegi ta UCAR‑ile pakkumise, millega viimane võis nõustuda või selle tagasi lükata. See kiri ei loo siduvaid õiguslikke tagajärgi, mis võiksid kahjustada UCAR‑i huve. Ka augusti kiri ei ole akt, mis võiks luua siduvaid õiguslikke tagajärgi. Pärast seda, kui selles kirjas lükati tagasi UCAR‑i väljapakutud maksetingimused, oli viimane täpselt samas õiguslikus olukorras kui enne seda kirja, nimelt olukorras, kuhu ta oli otsuse artikliga 4 asetatud.
465 Sisu osas meenutab komisjon, et kohtupraktikas on tunnustatud tema praktikat nõuda intressi tootva pangagarantii esitamist ning on märgitud, et üksnes erandlikel asjaoludel ei pea hageja pangagarantiid esitama. UCAR ei ole tõendanud selliste erandlike asjaolude esinemist, millega võiks põhjendada pangagarantii tingimuse äralangemist. Komisjoni arvates on tema seisukoha vaidlustamiseks seoses pangagarantii esitamisega kohane õiguskaitsevahend EÜ artiklite 242 ja 243 alusel esitatav ajutiste meetmete kohaldamise taotlus.
466 UCAR väidab vastu, et juuli kiri kehtestab otsuse rakendamiseks tingimused, mis selles otsuses ei sisaldu. Seega peaks see kiri olema kohtulikult kontrollitav. Augusti kiri sisaldab komisjoni seisukohta küsimuses, kas trahvi osade kaupa tasumisega ning äriühingu varadele seatud tagatise esitamisega saab nõustuda. Kiri ei kinnita seega varasemat otsust, vaid määrab esimest korda kindlaks, et käesoleva juhtumi asjaolud ei ole nii erandlikud, et põhjendada alternatiivseid maksetingimusi.
467 Sisu osas heidab UCAR komisjonile ette, et ta nõudis pangagarantiid, kontrollimata, kas käesoleva juhtumi asjaolude tõttu ei oleks kohasem esitada mõni muu tagatis. Sellega seoses märgib ta, et talle kuuluvad Prantsusmaal varad, mis ei ole koormatud tema pankade kasuks ning mille väärtus ületab 50 miljonit USA dollarit. Komisjon piirdus augusti kirjas kinnitusega, et ta ei nõustu ühegi teise ettepanekuga kui trahvi täielik tasumine või pangagarantii esitamine. Ta ei põhjendanud oma keeldumist võtta arvesse UCAR‑i eriolukorda. UCAR lisab, et pangagarantii esitamine erinevalt asjaõiguslikust tagatisest rikub tema peamisi krediidilimiite, nagu need on kokku lepitud tema pankadest võlausaldajatega.
2. Esimese Astme Kohtu hinnang
468 Juuli ja augusti kirjade tühistamist puudutavate nõuete vastuvõetavuse osas tuleb kõigepealt kindlaks teha nende nõuete täpne ese.
469 Selles osas puudub vaidlus, et enne kui UCAR sai 26. juulil 2001 juuli kirja ja otsuse, tegi ta komisjonile ettepaneku arutada võimalikke makseviise, juhul kui talle peaks trahv määratama, kuid komisjon keeldus selles staadiumis arutelust. Neil asjaoludel tuleb tõdeda, et UCAR‑il on õigustatud huvi, et kontrollitaks – võrreldes otsuse artikliga 4 – uusi elemente, mis sisalduvad kõnealustes kirjades, nimelt soodsam intressimäär 6,04% ning tingimused selle määra saamiseks. See kontrollimine puudutab küsimust, kas komisjon võib õiguspäraselt UCAR‑i puhul keelduda 6,04% intressimäärast põhjusel, et UCAR ei esitanud pangagarantiid, või kas komisjon oleks pidanud nõustuma UCAR‑i pakutud alternatiivse tagatisega.
470 Kuna väljaspool kahtlust on see, et otsuse artikliga 4 kehtestatud 8,04% määra õiguspärasust saab kohtulikult kontrollida (vt selle kohta Esimese Astme Kohtu 8. oktoobri 1996. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑24/93–T‑26/93 ja T‑28/93: Compagnie maritime belge transports jt vs. komisjon, EKL 1996, lk II‑1201, punkt 250), siis peab UCAR saama vaidlustada ka alternatiivselt määratud 6,04% määra ning tingimusi selle määra saamiseks, nagu need on kehtestatud juuli ja augusti kirjades. Seejuures peab tal olema õigus kaevata nimelt selle peale, et komisjon on rikkunud võrdse kohtlemise põhimõtet, kuna komisjon keeldus talle soodsama määra kohaldamisest, võimaldades seda määra aga teise ettevõtja puhul, kes on UCAR‑iga samas olukorras.
471 Sama kehtib SGL‑i esitatud hagi suhtes, milles – ilma et formaalselt vaidlustataks juuli kirja – seatakse kahtluse alla selles kirjas kehtestatud 6,04% määr.
472 Siiski on selge ka see, et komisjon ei olnud hagi esitamise ajal kohtuasjas T‑246/01 alustanud määratud trahvi sissenõudmist ega otsuse sundtäitmist EÜ artikli 256 ning Esimese Astme Kohtu kodukorra artiklite 104–110 alusel. Järelikult tuleb iga nõuet, milles palutakse kontrollida makseviiside konkreetset kohaldamist UCAR‑i suhtes (otsuse artikli 4 asendamine maksegraafikuga, tegelik intressimäär, maksetähtajad), pidada enneaegseks, kuna hagi esitamise ajal ei olnud teada, milline on UCAR‑i olukord siis, kui komisjon võtab sissenõudmise või sundtäitmise meetmed (vt selle kohta eespool punktis 144 viidatud kohtuotsus Musique diffusion française jt vs. komisjon, punkt 135). Kuna UCAR ei olnud peatset sissenõudmise ohtu arvestades selleks hetkeks esitanud ajutiste meetmete kohaldamise taotlust EÜ artikli 242 ning kodukorra artikli 104 ja sellele järgnevate artiklite tähenduses, puudub Esimese Astme Kohtul vajadus võtta teises menetluses seisukoht, kas nende makseviiside kohaldamine enne otsuse kuulutamist põhimenetluses, milles tehakse otsus UCAR‑ile määratud trahvi õiguspärasuse kohta, on välistatud asjassepuutuvate huvide kaalumise tõttu põhjusel, et see kohaldamine ohustaks ettevõtja olemasolu.
473 UCAR‑i vastavad nõuded tuleb seega tunnistada vastuvõetamatuks.
474 Sisu osas tuleb esiteks tõdeda, et SGL ega UCAR ei ole esitanud väidet võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumise kohta.
475 Teiseks tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast (Euroopa Kohtu 25. oktoobri 1983. aasta otsus kohtuasjas 107/82: AEG vs. komisjon, EKL 1983, lk 3151, punktid 141–143; Esimese Astme Kohtu 14. juuli 1995. aasta otsus kohtuasjas T‑275/94: CB vs. komisjon, EKL 1995, lk II‑2169, punktid 46–49, ja eespool punktis 38 viidatud kohtuotsus LR AF 1998 vs. komisjon, punktid 395 ja 396), et komisjonile määruse nr 17 artikli 15 lõike 2 alusel antud pädevus sisaldab õigust kindlaks määrata trahvide sissenõutavaks muutumise ja viivitusintressi jooksma hakkamise kuupäev, määrata intressimäär ning kehtestada oma otsuse rakendussätted, nõudes vajaduse korral pangagarantii esitamist, mis kataks määratud trahvi põhisumma ning intressi. Sellise pädevuse puudumisel võib eelis, mida ettevõtjad võiksid trahvi tasumisega viivitamisest saada, nõrgestada sanktsioone, mis komisjon määrab konkurentsinormide kohaldamise kontrollimise raames. Seega on trahvidele viivitusintressi kohaldamine õigustatud, et vältida asutamislepingu kasuliku mõju kadumist nende ettevõtjate ühepoolse tegevuse tõttu, kes viivitavad neilt välja mõistetud trahvide tasumisega, ning et välistada, et nendel ettevõtjatel oleks eelis võrreldes nendega, kes tasusid oma trahvid neile määratud tähtaja jooksul.
476 Selles kontekstis on kohtupraktikas tunnustatud komisjoni õigust määrata viivitusintress turumäära alusel, mida suurendatakse 3,5 protsendipunkti võrra (eespool punktis 475 viidatud kohtuotsus CB vs. komisjon, punkt 54; eespool punktis 38 viidatud kohtuotsus LR AF 1998 vs. komisjon, punkt 397, ja eespool punktis 470 viidatud kohtuotsus Compagnie maritime belge transports jt vs. komisjon, punkt 250), ning pangagarantii esitamisel lähtuda turumäärast, mida suurendatakse 1,5 protsendipunkti võrra (eespool viidatud kohtuotsus CB vs. komisjon, punkt 54). Nendes kohtuotsustes aktsepteeris Esimese Astme Kohus 7,5%, 13,25% ja 13,75% suurust viivitusintressi, täpsustades, et komisjon võib lähtepunktina võtta määra, mis ületab turul keskmisele laenusaajale pakutavat intressimäära, niivõrd kui see on vajalik viivitamise ärahoidmiseks (eespool viidatud kohtuotsus LR AF 1998 vs. komisjon, punkt 398).
477 Neil asjaoludel ei ole komisjon käesolevas asjas ületanud kaalutlusõigust, mis tal on viivitusintressi määra kindlaksmääramisel. SGL ja UCAR pidid ettevaatlike ja arukate ettevõtjatena olema teadlikud komisjoni otsuste tegemise praktikast ning eespool viidatud kohtupraktikast. Nad ei saanud oodata, et komisjon kohaldaks nende suhtes leebemat intressimäära. Käesolevas kontekstis – mida ei reguleeri EÜ artiklid 242 ja 256 ning kodukorra artiklid 104–110 – ei olnud komisjon nimelt kohustatud võtma arvesse UCAR‑i rahalist olukorda (vt eespool punktid 370–372 ja 472).
478 Mis puudutab täpsemalt UCAR‑i kohustust esitada pangagarantii, siis on Esimese Astme Kohus otsustanud, et võimaldades vabastada end trahvi kohesest tasumisest pangagarantii esitamisega, mis on ette nähtud trahvi ja sellega seotud viiviste tasumise tagamiseks, annab komisjon asjaomasele ettevõtjale eelise, mis ei tulene asutamislepingu ega määruse nr 17 sätetest (eespool punktis 475 viidatud kohtuotsus CB vs. komisjon, punkt 82). Seda eelist suurendab asjaolu, et pangagarantii esitamise korral kehtestatud intressimäär on madalam sellest, mida nõutakse trahvi tasumata jätmisel (eespool viidatud kohtuotsus CB vs. komisjon, punkt 83).
479 Seda kohtupraktikat arvesse võttes ei olnud komisjon kohustatud nõustuma UCAR‑i palvega saada täiendav eelis, see tähendab, et komisjon loobuks pangagarantiist ja aktsepteeriks selle asemel asjaõiguslikku tagatist. Pangagarantii kvaliteet on kõrgem kui mõnes teises vormis antaval tagatisel, kuna maksmata jätmise korral piisab panga poole pöördumisest, selleks et viivitamata saada tagatud summa, samas kui mõne teise tagatise väärtuse realiseerimine võib osutuda ebakindlaks ja nõuda täiendavaid pingutusi ja aega. Euroopa Kohus on aga ühes teises kontekstis andnud ühenduse institutsioonidele õiguse kehtestada lihtne ja tõhus tagatise andmise mehhanism (Euroopa Kohtu 18. novembri 1987. aasta otsus kohtuasjas 137/85: Maizena, EKL 1987, lk 4587, punkt 10). Komisjon ise ei ole pank ning tal ei ole panga infrastruktuuri ega eritalitusi, mis oleksid vajalikud asjaomase tagatise hindamiseks ning maksmata jätmise korral selle võimaliku realiseerimise korra kontrollimiseks. Seega oli tal õigus ilma eriliste põhjendusteta keelduda UCAR‑i pakutud asjaõigusliku tagatise aktsepteerimisest.
480 Viimaks, mis puudutab seda, et UCAR‑il oli väidetavalt võimatu saada pangagarantiid, siis tuleb tõdeda, et seda hageja väidet ei ole õiguslikult piisavalt põhjendatud. Hageja ei ole esitanud ühtegi tema pankadest võlausaldajate väljastatud dokumenti, mis tõendaks, et ta on esitanud taotluse oma trahvi jaoks pangagarantii saamiseks nii, et ta oleks jätkuvalt saanud äriühingu jooksvaks tegevuseks mõeldud pangalaene, ning et selline taotlus jäeti rahuldamata tema rahaliste raskuste tõttu. Lisaks ei ole UCAR tõendanud, et tal oli võimatu komisjonile pakutud asjaõigusliku tagatise alusel saada pangagarantiid mõnelt teiselt krediidiasutuselt kui tema pankadest võlausaldajad.
481 Kuna ühegagi selles kontekstis esitatud väite ega argumendiga ei saanud nõustuda, tuleb otsuse artikli 4 ning juuli ja augusti kirjade tühistamise nõuded osas, milles need on vastuvõetavad, jätta põhjendamatuse tõttu rahuldamata.
Suulise menetluse uuendamine
482 GrafTech International Ltd, varem UCAR, palus 9. jaanuari 2004. aasta taotluses uuendada suuline menetlus kohtuasjas T‑246/01. Oma taotluse põhjendamiseks tuletas ta meelde, et ta tugines komisjoni haldusmenetluses ja Esimese Astme Kohtu menetluses oma võimetusele tasuda trahvi oma ebakindla rahalise olukorra tõttu, mida halvendasid kolmandate riikide ametivõimude poolt talle määratud trahvid. Kuna ta on seega tõendanud oma maksevõimetust suuniste punkti 5 alapunkti b tähenduses, keeldus komisjon tema suhtes selle sätte kohaldamisest, põhjusel et sel alusel trahvi vähendamine viiks turutingimustega halvemini kohandunud ettevõtjatele põhjendamatu konkurentsieelise andmiseni. Oma 3. detsembri 2003. aasta otsuses EÜ asutamislepingu artikli 81 kohaldamise menetluses (COMP 38.359 − süsinikust ja grafiidist tooted elektriliste ja mehaaniliste seadmete jaoks) oli komisjonil täiesti teistsugune seisukoht maksevõime küsimuses eespool viidatud punkti 5 alapunkti b tähenduses.
483 Viidates komisjoni sama päeva pressiteatele, täpsustab UCAR selles suhtes, et komisjon vähendas 33% trahvisummat, mis oleks vastasel juhul SGL‑ile määratud, põhjusel et sellele äriühingule olid juba määratud suured trahvid tema osalemise eest kahes varasemas kartellis ja kuna ta oli raskes rahalises olukorras. UCAR leiab, et käesolevas asjas on vaja suuline menetlus uuendada, selleks et paluda komisjonil teatada, kas ta kavatseb UCAR‑i suhtes jääda selle keeldumise juurde, ning jaatava vastuse korral selgitada, kuidas see keeldumine sobib kokku lähenemisega, mida ta järgis oma 3. detsembri 2003. aasta otsuses.
484 Neid argumente kaaludes leiab Esimese Astme Kohus, et ei ole alust kodukorra artikli 62 alusel suulist menetlust määrusega uuendada. Esimese Astme Kohus, kellel on selles valdkonnas kaalutlusõigus, on kohustatud suulise menetluse uuendamise taotluse rahuldama vaid siis, kui huvitatud pool põhjendab seda asjaoludega, mis võivad avaldada otsustavat mõju vaidluse lahendusele ja mida ta ei saanud enne suulise menetluse lõppu esitada (Euroopa Kohtu 8. juuli 1999. aasta otsus kohtuasjas C‑199/92 P: Hüls vs. komisjon, EKL 1999, lk I‑4287, punktid 127 ja 128). Kuigi UCAR ei saanud 3. juulil 2003 suulises menetluses tugineda eespool viidatud komisjoni 3. detsembri 2003. aasta otsusele, on see otsus käesolevas kontekstis asjakohatu. Nagu nähtub eespool punktis 370 viidatud kohtupraktikast, ei ole komisjonil mingit kohustust trahvisumma kindlaksmääramisel arvesse võtta huvitatud ettevõtja halba rahalist olukorda, ning seda sõltumata asjaolust, et ta võib seda olukorda arvesse võtta konkreetse juhtumi erilistel asjaoludel.
485 Sellest lähtuvalt tuleb suulise menetluse uuendamise taotlus jätta rahuldamata.
Kohtukulud
486 Kodukorra artikli 87 lõike 2 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Sama sätte lõike 3 esimese lõigu kohaselt võib Esimese Astme Kohus juhul, kui osa nõudeid rahuldatakse ühe poole, osa teise poole kasuks, otsustada kulude jaotuse.
487 Kuna kohtuasjades T‑239/01 ja T‑246/01 jäeti märkimisväärne osa hagejate nõuetest rahuldamata, tuleb asjaolusid õiglaselt hinnates jätta seitse kaheksandikku SGL‑i kohtukuludest tema enda kanda ja mõista temalt välja seitse kaheksandikku komisjoni kohtukuludest ning jätta üks kaheksandik komisjoni kohtukuludest tema enda kanda ja mõista temalt välja üks kaheksandik SGL‑i kohtukuludest, samas tuleb neli viiendikku UCAR‑i kohtukuludest jätta tema enda kanda ja mõista temalt välja neli viiendikku komisjoni kohtukuludest ning jätta üks viiendik komisjoni kohtukuludest tema enda kanda ja mõista temalt välja üks viiendik UCAR‑i kohtukuludest.
488 Kuna kohtuasjades T‑245/01 ja T‑252/01 rahuldati märkimisväärne osa hagejate nõuetest, tuleb asjaolusid õiglaselt hinnates jätta kolm viiendikku SDK ja C/G kohtukuludest nende endi kanda ja mõista neilt välja kolm viiendikku komisjoni kohtukuludest, jättes samas kaks viiendikku komisjoni kohtukuludest tema enda kanda ja mõistes temalt välja kaks viiendikku hagejate kohtukuludest.
489 Kuna kohtuasjades T‑236/01, T‑244/01 ja T‑251/01 kaotasid ja võitsid pooled kohtuvaidluse võrdsetes osades, tuleb asjaolusid õiglaselt hinnates jätta pool Tokai, Nipponi ja SEC kohtukuludest nende endi kanda ja mõista neilt välja pool komisjoni kohtukuludest, jättes samas poole komisjoni kohtukuludest tema enda kanda ja mõistes temalt välja poole hagejate kohtukuludest.
Esitatud põhjendustest lähtudes
ESIMESE ASTME KOHUS (teine koda)
otsustab:
1. Kohtuasjas T‑236/01: Tokai Carbon vs. komisjon:
– kinnitada hagejale otsuse 2002/271 artikliga 3 määratud trahvi suuruseks 12 276 000 eurot;
– jätta hagi ülejäänud osas rahuldamata;
– jätta pool iga poole kohtukuludest tema enda kanda ja mõista temalt välja pool vastaspoole kohtukuludest.
2. Kohtuasjas T‑239/01: SGL Carbon vs. komisjon:
– kinnitada hagejale otsuse 2002/271 artikliga 3 määratud trahvi suuruseks 69 114 000 eurot;
– jätta hagi ülejäänud osas rahuldamata;
– jätta seitse kaheksandikku hageja kohtukuludest tema enda kanda ja mõista temalt välja seitse kaheksandikku komisjoni kohtukuludest ning jätta üks kaheksandik komisjoni kohtukuludest tema enda kanda ja mõista temalt välja üks kaheksandik hageja kohtukuludest.
3. Kohtuasjas T‑244/01: Nippon Carbon vs. komisjon:
– kinnitada hagejale otsuse 2002/271 artikliga 3 määratud trahvi suuruseks 6 274 400 eurot;
– jätta hagi ülejäänud osas rahuldamata;
– jätta pool iga poole kohtukuludest tema enda kanda ja mõista temalt välja pool vastaspoole kohtukuludest.
4. Kohtuasjas T‑245/01: Showa Denko vs. komisjon:
– kinnitada hagejale otsuse 2002/271 artikliga 3 määratud trahvi suuruseks 10 440 000 eurot;
– jätta hagi ülejäänud osas rahuldamata;
– jätta kolm viiendikku hageja kohtukuludest tema enda kanda ja mõista temalt välja kolm viiendikku komisjoni kohtukuludest ning jätta kaks viiendikku komisjoni kohtukuludest tema enda kanda ja mõista temalt välja kaks viiendikku hageja kohtukuludest.
5. Kohtuasjas T‑246/01: GrafTech International, varem UCAR International vs. komisjon:
– kinnitada hagejale otsuse 2002/271 artikliga 3 määratud trahvi suuruseks 42 050 000 eurot;
– jätta hagi ülejäänud osas rahuldamata;
– jätta neli viiendikku hageja kohtukuludest tema enda kanda ja mõista temalt välja neli viiendikku komisjoni kohtukuludest ning jätta üks viiendik komisjoni kohtukuludest tema enda kanda ja mõista temalt välja üks viiendik hageja kohtukuludest.
6. Kohtuasjas T‑251/01: SEC Corp. vs. komisjon:
– kinnitada hagejale otsuse 2002/271 artikliga 3 määratud trahvi suuruseks 6 138 000 eurot;
– jätta hagi ülejäänud osas rahuldamata;
– jätta pool iga poole kohtukuludest tema enda kanda ja mõista temalt välja pool vastaspoole kohtukuludest.
7. Kohtuasjas T‑252/01: The Carbide/Graphite Group vs. komisjon:
– kinnitada hagejale otsuse 2002/271 artikliga 3 määratud trahvi suuruseks 6 480 000 eurot;
– jätta hagi ülejäänud osas rahuldamata;
– jätta kolm viiendikku hageja kohtukuludest tema enda kanda ja mõista temalt välja kolm viiendikku komisjoni kohtukuludest ning jätta kaks viiendikku komisjoni kohtukuludest tema enda kanda ja mõista temalt välja kaks viiendikku hageja kohtukuludest.
Kuulutatud avalikul kohtuistungil 29. aprillil 2004 Luxembourgis.
Kohtusekretär | | Koja esimees |
Sisukord
Vaidluste aluseks olevad asjaolud ja menetlus
Poolte nõuded
Õiguslik käsitlus
A. Nõuded tühistada otsus tervikuna või teatud faktilised järeldused
1. Nõuded tühistada otsus tervikuna
a) Kohtuasi T‑239/01
Väidetav keeldumine kogu toimikule juurdepääsu andmisest
Väide, et vastuväiteteatis ei olnud lõplik
Ärakuulamise eest vastutava ametniku aruande väidetav õigusvastasus
b) Kohtuasi T‑246/01
2. Nõuded tühistada osaliselt otsuse artikkel 1 ning selles sisalduvad teatud faktilised järeldused
a) Väide, et kohtuasjas T‑239/01 on valesti tuvastatud keskjälgimissüsteemi rakendamine
b) Väide, et kohtuasjas T‑236/01 on valesti tuvastatud, et kartell oli ülemaailmne
c) Väide, et kohtuasjas T‑239/01 on rikkumise kestust valesti hinnatud
d) Väide, et kohtuasjas T‑244/01 on rikutud olulisi menetlusnorme, kuna puuduvad piisavad tõendid Nipponi rikkumises osalemise kohta ajavahemikul maist 1992 kuni märtsini 1993, ning väide, et põhjendused on selles küsimuses puudulikud
Poolte argumendid
Esimese Astme Kohtu hinnang
B. Nõue tühistada otsuse artikkel 3 või vähendada määratud trahve
1. Väited, et on rikutud mitmekordse karistamise keelu põhimõtet ja komisjoni kohustust võtta arvesse varem määratud karistusi ning et põhjendused on selles küsimuses puudulikud
a) Poolte argumendid
b) Esimese Astme Kohtu hinnang
2. Väited, et on eiratud suuniseid, et suunised on õigusvastased ning et põhjendused on selles küsimuses puudulikud
a) Sissejuhatavad märkused selle õigusliku raamistiku kohta, millesse kuuluvad hagejatele määratud trahvid
b) Otsuses rikkumise raskusastme põhjal kinnitatud lähtesummad
Otsuse kokkuvõte
Poolte argumendid
Esimese Astme Kohtu hinnang
– Suuniste kohaldatavus arvessevõetava käibe kindlaksmääramisel
– Lähtesumma kindlaksmääramisel komisjoni arvesse võetud käive
– Kartelli tegelik mõju hindade tõstmisele ning teatavate kartelliosaliste turuosadele
– Kartelliosaliste jagamine kolme kategooriasse ning vastavate lähtesummade kindlaksmääramine
– Otsuses kohaldatud „hoiatamise tegur”
– Otsuse põhjendamine
c) Otsuses rikkumise kestuse põhjal aluseks võetud põhisummad
Otsuse kokkuvõte
Kohtuasi T‑239/01
Kohtuasi T‑246/01
Poolte argumendid
– Esimese Astme Kohtu hinnang
d) Raskendavad asjaolud
Otsuse kokkuvõte
Kohtuasjad T‑244/01 ja T‑251/01
Kohtuasjad T‑239/01 ja T‑246/01
e) Kergendavad asjaolud
Otsuse kokkuvõte
Kohtuasjad T‑236/01, T‑239/01, T‑244/01, T‑246/01, T‑251/01 ja T‑252/01
– Poolte argumendid
– Esimese Astme Kohtu hinnang
f) Trahvide ülempiir ja teatavate hagejate maksevõime suuniste punkti 5 tähenduses
Kohtuasjad T‑239/01 ja T‑245/01
Kohtuasjad T‑239/01, T‑246/01, T‑251/01 ja T‑252/01
– Poolte argumendid
– Esimese Astme Kohtu hinnang
3. Väited koostööteatise eiramise kohta
a) Kohtuasi T‑239/01
Otsuse kokkuvõte
Poolte argumendid
Esimese Astme Kohtu hinnang
b) Kohtuasi T‑246/01
Otsuse kokkuvõte
Poolte argumendid
Esimese Astme Kohtu hinnang
c) Kohtuasi T‑252/01
Otsuse kokkuvõte
Poolte argumendid
Esimese Astme Kohtu hinnang
C. Kohtuasjades T‑239/01 ja T‑246/01 esitatud nõuded, milles palutakse tühistada otsuse artikkel 4 ning juuli ja augusti kirjad
1. Poolte argumendid
2. Esimese Astme Kohtu hinnang
Suulise menetluse uuendamine
Kohtukulud