EUROOPA KOHTU MÄÄRUS (kaheksas koda)
5. juuni 2014(*)
Eelotsusetaotlus – Õigusalane koostöö tsiviilasjades – Määrus (EÜ) nr 44/2001 – Hagi tagamise abinõude tunnustamine ja täitmine – Algse otsuse tühistamine – Eelotsusetaotluse juurde jäämine – Otsuse tegemise vajaduse äralangemine
Kohtuasjas C‑350/13,
mille ese on ELTL artikli 267 alusel Augstākās tiesas Senāts’i (Läti) 12. juuni 2013. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtusse 25. juunil 2013, menetluses
Antonio Gramsci Shipping Corp.,
Apollo Holdings Corp.,
Arctic Seal Shipping Co. Ltd,
Atlantic Leader Shipping Co. Ltd,
Cape Wind Trading Co. Ltd,
Clipstone Navigation SA,
Dawnlight Shipping Co. Ltd,
Dzons Rids Shipping Co.,
Faroship Navigation Co. Ltd,
Gaida Shipping Co.,
Gevostar Shipping Co. Ltd,
Hose Marti Shipping Co.,
Imanta Shipping Co. Ltd,
Kemeri Navigation Co.,
Klements Gotvalds Shipping Co.,
Latgale Shipping Co. Ltd,
Limetree Shipping Co. Ltd,
Majori Shipping Co. Ltd,
Noella Marītime Co. Ltd,
Razna Shipping Co.,
Sagewood Trading Inc.,
Samburga Shipping Co. Ltd,
Saturn Trading Co.,
Taganroga Shipping Co.,
Talava Shipping Co. Ltd,
Tangent Shipping Co. Ltd,
Viktorio Shipping Co.,
Wilcox Holding Ltd,
Zemgale Shipping Co. Ltd,
Zoja Shipping Co. Ltd
versus
Aivars Lembergs,
EUROOPA KOHUS (kaheksas koda),
koosseisus: koja president C. G. Fernlund, kohtunikud A. Ó Caoimh ja C. Toader (ettekandja),
kohtujurist: J. Kokott,
kohtusekretär: A. Calot Escobar,
arvestades kirjalikke seisukohti, mille esitasid:
– Ühendkuningriigi valitsus, esindaja: J. Beeko, keda abistas barrister B. Kennelly,
– Euroopa Komisjon, esindajad: A. Sauka ja A‑M. Rouchaud-Joët,
on andnud järgmise
määruse
1 Eelotsusetaotlus puudutab küsimust, kuidas tõlgendada nõukogu 22. detsembri 2000. aasta määruse (EÜ) nr 44/2001 kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades (EÜT L 12, lk 1; ELT eriväljaanne 19/04, lk 42) artikli 34 lõiget 1.
2 Taotlus esitati kohtuvaidluses, mille pooled on Antonio Gramsci Shipping Corp. ja veel 29 hagejat ühelt poolt ja A. Lembergs teiselt poolt ning mille ese on High Court of Justice (England & Wales), Queen’s Bench Division’i (Commercial Court) (Ühendkuningriik) lahendi tunnustamine ja täitmine, millega määrati põhikohtuasja kostjale kuuluva või tema kontrollitava vara arestimine (edaspidi „vara arestimise määrus”).
3 Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et vara arestimise määrus, mida common law süsteemis nimetatakse ka Mareva määruseks, on isikule suunatud meede, millega keelatakse konkreetsel isikul kindlaksmääratud vara üleandmine. See ei koorma vara ennast, vaid teatavat isikut.
4 Eelotsusetaotluse esitanud kohus peab aga siiski vajalikuks välja selgitada, kas teise liikmesriigi kohtulahendi tunnustamise ja täitmise menetluses võib sellistele isikutele tekkinud kahju, kes ei osalenud põhimenetluses, olla määruse nr 44/2001 artikli 34 lõikes 1 ette nähtud avaliku korra tingimuse kohaldamise aluseks. Neil asjaoludel otsustas Augstākās tiesas Senāts menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:
„1. Kas määruse nr 44/2001 artikli 34 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et selliste isikute õiguste rikkumine teise liikmesriigi kohtulahendi tunnustamise menetluses, kes ei ole selle menetlusega seotud, võib olla nimetatud artikli 34 lõikes 1 ette nähtud avaliku korra tingimuse kohaldamise ja kõnealuse kohtulahendi tunnustamata jätmise aluseks selles osas, milles see puudutab isikuid, kes ei olnud põhimenetlusega seotud?
2. Kui vastus esimesele küsimusele on jaatav, siis kas Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklit 47 tuleb tõlgendada nii, et selles sätestatud õiglase kohtumenetluse põhimõte lubab, et täitmise tagamise abinõusid puudutavas menetluses piiratakse sellise isiku varalisi õigusi, kes ei olnud menetlusega seotud, kui on ette nähtud, et igal isikul, keda täitmise tagamise abinõusid käsitlev kohtulahend puudutab, on õigus nõuda kohtult igal ajal kohtulahendi muutmist või tühistamist, ning kohtulahendi huvitatud isikutele edastamine on hagejate ülesanne?”
5 Kirjalikus menetluses juhtis Ühendkuningriigi valitsus tähelepanu sellele, et vara arestimise määrus on tühistatud. Täpsemalt nähtub Euroopa Kohtu käsutuses olevast materjalist, et selle määruse tühistas sama kohtu teine koosseis, kes tegi 12. juunil 2012 asjas sisulise otsuse. Apellatsioonimenetluses jättis Court of Appeal (England & Wales) (Civil Division) selle otsuse 19. juuni 2013. aasta otsusega muutmata. Supreme Court of the United Kingdom jättis 26. juulil 2013 rahuldamata viimati nimetatud otsuse peale esitatud kassatsioonkaebuse, mistõttu vara arestimise määruse tühistamise otsus on jõustunud.
6 Selle teabe alusel pöördus Euroopa Kohtu kantselei 8. novembril 2013 eelotsusetaotluse esitanud kohtu poole küsimusega, kas viimane soovib jääda oma eelotsusetaotluse juurde. See kohus teatas 3. veebruaril 2014, et 22. jaanuari 2014. aasta kohtuistungil leidis kostja A. Lembergsi esindaja, et kuigi Euroopa Kohtu vastused esitatud eelotsuse küsimustele ei ole käesolevas asjas vara arestimise määruse tühistamise tõttu enam vajalikud, oleks siiski kasulik saada need vastused, kuna sama kohtu menetluses on analoogne kohtuasi. Eelotsusetaotluse esitanud kohus otsustas seega jääda oma eelotsuse küsimuste juurde.
7 Kõigepealt tuleb märkida, et vastavalt eelotsuse taotlemiseks siseriiklikele kohtutele Euroopa Kohtu antud soovituste (ELT 2012 C 338, lk 1) punktile 30 „[on eelotsusetaotluse esitanud kohus] eelotsusemenetluse nõuetekohaseks kulgemiseks Euroopa Kohtus ja selle tõhususe tagamiseks kohustatud teavitama Euroopa Kohut igast menetlusküsimusest, mis võib mõjutada viimase menetlust”.
8 Lisaks tuleneb Euroopa Kohtu praktikast, et ELTL artiklis 267 ette nähtud Euroopa Kohtu ja siseriiklike kohtute koostöö raames on ainult siseriiklikul kohtul, kelle lahendada on vaidlus ja kes vastutab langetatava kohtuotsuse eest, pädevus tema menetluses oleva kohtuasja eripära arvestades hinnata nii eelotsuse vajalikkust oma otsuse tegemiseks kui ka Euroopa Kohtule esitatavate küsimuste asjakohasust. (vt kohtuotsus Di Donna, C‑492/11, EU:C:2013:428, punkt 24 ja seal viidatud kohtupraktika).
9 Euroopa Kohus on siiski tõdenud, et erandjuhtudel peab ta oma pädevuse hindamiseks kindlaks tegema need asjaolud, mille tõttu siseriiklik kohus talle eelotsusetaotluse esitas. Siseriikliku kohtu esitatud eelotsusetaotluse saab Euroopa Kohus jätta läbi vaatamata vaid siis, kui on ilmne, et liidu õigusnormi tõlgendamine, mida siseriiklik kohus palub, ei ole mingil viisil seotud põhikohtuasja faktiliste asjaolude või esemega, või ka juhul, kui probleem on hüpoteetiline või kui Euroopa Kohtule ei ole teada talle esitatud küsimustele tarviliku vastuse andmiseks vajalikud faktilised või õiguslikud asjaolud (vt kohtuotsus Di Donna, EU:C:2013:428, punkt 25 ja seal viidatud kohtupraktika).
10 Seetõttu tuleb meenutada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tuleneb nii ELTL artikli 267 sõnastusest kui ka ülesehitusest, et eelotsusemenetlus eeldab tegelikult poolelioleva menetluse olemasolu siseriiklikes kohtutes, mille raames palutakse neil kohtutel teha otsus, milles võidakse eelotsust arvesse võtta (vt kohtuotsused Di Donna, EU:C:2013:428, punkt 26 ja seal viidatud kohtupraktika, ning Pohotovosť, C‑470/12, EU:C:2014:101, punkt 28 ja seal viidatud kohtupraktika).
11 Käesolevas asjas on eelotsusetaotluse esitanud kohus ise tuvastanud, et vara arestimise määrus, mille tunnustamist ja täitmist taotleti, on tühistatud. Niisiis ei ole menetlus sellele kohtule esitatud kohtuasjas enam pooleli ning käesolevas kohtuasjas esitatud küsimused on seega muutunud hüpoteetiliseks. Seda järeldust ei muuda ka asjaolu, et eelotsusetaotluse esitanud kohtu menetluses on analoogsed kohtuasjad.
12 Kui mõne teise kohtuasja lahendamiseks peaks olema vaja tõlgendada liidu õigust, on eelotsusetaotluse esitanud kohtul igal juhul võimalus pöörduda vajadusel omal algatusel taas ELTL artikli 267 alusel Euroopa Kohtu poole.
13 Eelnevatest kaalutlustest ilmneb, et eelotsusetaotluse kohta ei ole vaja otsust teha.
14 Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud põhikohtuasja poolte kohtukulud, ei hüvitata.
Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kaheksas koda) määrab:
Augstākās tiesas Senāts’i (Läti) 12. juuni 2013. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotluse kohta ei ole vaja otsust teha.
Allkirjad