ÜLDKOHTU OTSUS (seitsmes koda laiendatud koosseisus)

5. mai 2021(*)

Inimtervishoius kasutatavad ravimid – Ravimi Tecfidera geneerilise versiooni müügiloa taotlus – EMA otsus jätta müügiloa taotlus kinnitamata – Komisjoni varasem otsus, milles leiti, et Tecfidera – dimetüülfumaraat ei kuulu sama üldise müügiloa alla kui Fumaderm – Õigusvastasuse vastuväide – Vastuvõetavus – Varem loa saanud kombineeritud ravim – Kombineeritud ravimi koostisaine hilisem müügiluba – Kahe erineva üldise müügiloa olemasolu hindamine – Ilmne hindamisviga

Kohtuasjas T‑611/18,

Pharmaceutical Works Polpharma S.A., asukoht Starogard Gdański (Poola), esindajad: advokaadid M. Martens ja N. Carbonnelle ning solicitor S. Faircliffe,

hageja,

versus

Euroopa Ravimiamet (EMA), esindajad: T. Jabłoński, S. Drosos ja R. Pita,

kostja,

keda toetavad

Euroopa Komisjon, esindajad: A. Sipos ja L. Haasbeek,

ja

Biogen Netherlands BV, asukoht Badhoevedorp (Madalmaad), esindaja: advokaat C. Schoonderbeek,

menetlusse astujad,

mille ese on esiteks nõue tunnistada komisjoni 30. jaanuari 2014. aasta rakendusotsuse C(2014) 601 (final), millega antakse müügiluba inimtervishoius kasutatavale ravimile Tecfidera – dimetüülfumaraat, kohta esitatud õigusvastasuse vastuväide vastuvõetavaks ja põhjendatuks osas, milles komisjon leidis selles rakendusotsuses, et Tecfidera – dimetüülfumaraat ei kuulu sama üldise müügiloa alla kui Fumaderm, ja teiseks ELTL artikli 263 alusel esitatud nõue tühistada EMA 30. juuli 2018. aasta otsus, millega jäeti rahuldamata hageja esitatud taotlus ravimi Tecfidera geneerilisele versioonile müügiloa saamiseks.

ÜLDKOHUS (seitsmes koda laiendatud koosseisus),

koosseisus: koja president R. da Silva Passos (ettekandja), kohtunikud V. Valančius, I. Reine, L. Truchot ja M. Sampol Pucurull,

kohtusekretär: ametnik S. Spyropoulos,

arvestades menetluse kirjalikku osa ja 13. juuli 2020. aasta kohtuistungil esitatut,

on teinud järgmise

otsuse

I.      Vaidluse taust

1        Hageja Pharmaceutical Works Polpharma S.A. on ravimiettevõtja, kes arendab ja turustab erinevaid ravimeid, sealhulgas geneerilisi ravimeid.

2        Bundesinstitut für Arzneimittel und Medizinprodukte (föderaalne ravimi- ja meditsiiniseadmete instituut, Saksamaa; edaspidi „BfArM“) väljastas 9. augustil 1994 Fumapharm AG-le kaks müügiluba ravimi Fumaderm kahe tugevuse jaoks. Fumaderm sisaldab dimetüülfumaraati (edaspidi „DMF“) ja erinevaid etüülvesinikfumaraadi soolasid (monoetüülfumaraadi soolad; edaspidi „MEF“). Esiteks on Fumaderm prae või Fumaderm initial mõeldud kasutamiseks kolmenädalase käivitamisetapi jooksul ravi taluvuse parandamiseks. See esineb tablettide kujul, mis sisaldavad muu hulgas 30 mg DMFi, 67 mg MEFi kaltsiumsoola, 5 mg MEFi magneesiumsoola ja 3 mg MEFi tsinksoola. Teiseks on Fumaderm mõeldud kasutamiseks pärast käivitamisetappi ja see esineb tablettide kujul, mis sisaldavad muu hulgas 120 mg DMFi, 87 mg MEFi kaltsiumsoola, 5 mg MEFi magneesiumsoola ja 3 mg MEFi tsinksoola. Fumadermi kasutatakse psoriaasi raviks.

3        Need kaks müügiluba anti järjestikku üle Almirall Hermal GmbH-le, Fumedica AG-le ja lõpuks Biogen Idec‑ile. Lisaks andis Fumapharm oktoobris 2003 Biogen Idec‑ile ainuõiguse DMFi sisaldavate toodete arendamiseks ja turustamiseks ning seejärel aastal 2006 omandas Biogen Idec Fumapharmi.

4        Biogen Idec Ltd esitas Euroopa Parlamendi ja nõukogu 31. märtsi 2004. aasta määruse (EÜ) nr 726/2004, milles sätestatakse ühenduse kord inim- ja veterinaarravimite lubade andmise ja järelevalve kohta ning millega asutatakse Euroopa ravimiamet (ELT 2004, L 136, lk 1; ELT eriväljaanne 13/34, lk 229), artikli 3 lõike 2 punkti b kohaselt 8. juunil 2011 Euroopa Ravimiametile (EMA) taotluse liidu tsentraliseeritud müügiloa saamise õiguse tunnistamiseks. Määruse nr 726/2004 artikli 3 lõike 2 punktis b on ette nähtud:

„[Määruse nr 726/2004 m]is tahes lisas loetletud ravimile võib anda liidu müügiloa vastavalt [nimetatud] määruse sätetele, kui[…] taotleja näitab, et ravim hõlmab olulist ravi-, teadus- või tehnikauuendust või et loa andmine vastavalt [nimetatud] määrusele on patsientide või loomade tervise huvides kogu liidus.“

5        Eespool punktis 4 nimetatud taotlus puudutas toodet, mis sisaldas DMFi ja mis oli mõeldud hulgiskleroosi raviks. Biogen Idec mainis taotlusele lisatud kirjas järgmisi üksikasju. Esiteks märkis ta, et DMF on toimeaine, mida ei ole varem monoainena ehk ühekomponentse ravimi koostisosana mis tahes näidustuseks heaks kiidetud ega hinnatud. Teiseks rõhutas ta, et ta kavatses esitada „täieliku“ müügiloa taotluse, st koos kõigi Euroopa Parlamendi ja nõukogu 6. novembri 2001. aasta direktiivi 2001/83/EÜ inimtervishoius kasutatavaid ravimeid käsitlevate ühenduse eeskirjade kohta (EÜT 2001, L 311, lk 67; ELT eriväljaanne 13/27, lk 69) artikli 8 lõikes 3 ette nähtud andmetega ning eelkõige prekliiniliste katsete ja kliiniliste uuringute tulemustega. Kolmandaks täpsustas ta, et talle kuulub Fumapharmile 1994. aastal antud müügiluba Fumadermi jaoks, mis koosneb DMFi ja MEFi sooladest (vt eespool punkt 2).

6        Neil asjaoludel taotles Biogen Idec esiteks kinnitust selle kohta, et toode, mille jaoks ta taotles müügiluba ja mis sisaldas DMFi, ei kuulu Fumadermi üldise müügiloa alla direktiivi 2001/83 artikli 6 lõike 1 teise lõigu tähenduses.

7        Direktiivi 2001/83 artikli 6 lõikes 1 on sätestatud:

„Liikmesriigis ei tohi turustada ühtegi ravimit, millele kõnealuse liikmesriigi pädev asutus ei ole väljastanud müügiluba vastavalt käesolevale direktiivile või millele ei ole antud müügiluba vastavalt määrusele (EÜ) nr 726/2004 […].

Kui ravimile on vastavalt esimesele lõigule antud esmane müügiluba, antakse vastavalt esimesele lõigule luba ka kõikidele täiendavatele toimeainekogustele, ravimvormidele, manustamisviisidele, esitlusviisidele, samuti kõikidele variatsioonidele ja laiendustele, või lisatakse need esmase müügiloa koosseisu. Kõiki neid müügilubasid loetakse sama üldise müügiloa koosseisu kuuluvaks, eriti artikli 10 lõike 1 kohaldamisel.“

8        Direktiivi 2001/83 artikli 10 lõikes 1 on sätestatud:

„Artikli 8 lõike 3 lõiku i kohaldamata ja ilma et see piiraks tööstus- ja kaubandusomandi kaitset käsitlevate seaduste kohaldamist, ei pea taotleja esitama prekliiniliste katsete ega kliiniliste uuringute tulemusi, kui ta suudab tõestada, et ravim on originaalravimi geneeriline ravim, millel on või on olnud luba artikli 6 alusel vähemalt kaheksa aastat liikmesriigi või [liidu] piires.

Käesoleva sätte alusel loa saanud geneerilist ravimit ei hakata turustama enne kümne aasta möödumist originaalravimi esmase loa väljastamisest.

Esimest lõiget kohaldatakse ka juhul, kui originaalravimile ei väljastatud luba liikmesriigis, kus on esitatud taotlus loa saamiseks geneerilisele ravimile. Sellisel juhul toob taotleja taotluses ära liikmesriigi nime, kus originaalravimile luba väljastati. Liikmesriigi, kus taotlus on esitatud, pädeva asutuse palvel edastab teise liikmesriigi pädev asutus ühe kuu jooksul kinnituse originaalravimile loa väljastamise kohta koos originaalravimi täieliku koostise ja vajaduse korral muu asjaomase dokumentatsiooniga.

Teises lõikes nimetatud kümne aasta pikkust perioodi pikendatakse maksimaalselt üheteistkümne aastani, kui esimese kaheksa aasta jooksul nimetatud kümnest aastast saab müügiloa omanik loa ühe või mitme uue ravinäidustuse osas, mis loa väljastamisele eelneva teadusliku hindamise käigus leitakse olulist kliinilist kasu toovaks võrreldes olemasolevate ravimeetoditega.“

9        Teiseks ja võttes arvesse eelöeldut, palus Biogen Idec 8. juunil 2011 lisaks EMA‑lt kinnitust selle kohta, et kui toode kiidetakse heaks täieliku taotluse alusel, siis kohaldatakse toote suhtes, millele ta taotles müügiluba, määruse nr 726/2004 artikli 14 lõikes 11 ette nähtud andmekaitseaega, sõltumata sellest, kas selles sisalduv toimeaine – DMF – kvalifitseeritakse „uueks toimeaineks“ või mitte.

10      Määruse nr 726/2004 artikli 14 lõikes 11 on nähtud ette:

„Ilma et see piiraks tööstus- ja äriõigusi, kehtivad käesoleva määruse sätete alusel antud loaga inimravimitele kaheksa-aastane andmekaitseaeg ja kümneaastane müügikaitseaeg. Viimatinimetatut saab pikendada kuni 11 aastani juhul, kui esimese kaheksa aasta jooksul kõnealusest kümnest aastast saab müügiloa omanik loa veel ühe või enama uue näidustuse raviks, kui loa andmisele eelneva teadusliku hindamise ajal arvatakse, et see toob seniste raviviisidega võrreldes olulist kliinilist kasu.“

11      Määruse nr 726/2004 artikli 5 lõike 1 alusel loodud inimravimite komitee asus 21. juulil 2011 seisukohale, et Biogen Idec‑i toode, mis sisaldab DMFi, vastab tsentraliseeritud müügiloa taotluse esitamise nõuetele, kuna see toode hõlmab olulist raviuuendust määruse nr 726/2004 artikli 3 lõike 2 punkti b tähenduses (vt eespool punkt 4).

12      EMA teavitas 3. augusti 2011. aasta kirjas Biogen Idec‑i, et inimravimite komitee hinnangul vastab tema DMFi sisaldav toode tsentraliseeritud müügiloa taotluse esitamise nõuetele. Samas kirjas selgitas EMA, et kombineeritud ravimi müügiluba ei loeta üksikute toimeainete üldiste müügilubade alla kuuluvaks vastavalt direktiivi 2001/83 artikli 6 lõikele 1. EMA lisas, et võttes arvesse seda hinnangut ja asjaolu, et hageja oli oma DMFi sisaldava toote täielikult välja arendanud, oleks kõnealusel ravimil põhimõtteliselt määruse nr 726/2004 artikli 14 lõikes 11 ette nähtud andmete ainuõigus, olenemata sellest, kas toimeaine kvalifitseeritakse „uueks toimeaineks“ või mitte.

13      Biogen Idec esitas 28. veebruaril 2012 EMA-le määruse nr 726/2004 artikli 4 lõike 1 alusel taotluse inimravimi Tecfidera – dimetüülfumaraat (edaspidi „Tecfidera – dimetüülfumaraat“ või „Tecfidera“) müügiloa saamiseks. See müügiloa taotlus sisaldas kõiki direktiivi 2001/83 artikli 8 lõikes 3 nimetatud andmeid. Selles taotluses rõhutas Biogen Idec sisuliselt, et Tecfidera on näidustatud hulgiskleroosi raviks. See taotlus puudutas 120 mg ja 240 mg DMFi sisaldavaid gastroresistentseid kõvakapsleid. Kavandatud annustamisviisis oli nähtud ette algannus 120 mg kaks korda ööpäevas seitsme päeva jooksul, pärast mida pidi seda annust suurendama soovitatava annuseni 240 mg kaks korda ööpäevas. Lisaks deklareeris Biogen Idec oma taotlusele lisatud vormis, et tema taotlus puudutab tuntud toimeainet, ega deklareerinud, et Tecfidera sisaldab uut toimeainet, millele ei ole liidus kunagi luba antud.

14      Inimravimite komitee andis 21. märtsil 2013 kõiki esitatud andmeid ja teaduslikke arutelusid arvestades Tecfidera müügiloale heakskiitva arvamuse.

15      Selle arvamuse järel võttis Biogen Idec ühendust Euroopa Komisjoniga ja palus, et müügiloa andmise otsuses oleks märgitud, et Tecfidera suhtes kehtib määruse nr 726/2004 artikli 14 lõikes 11 ette nähtud andmete ainuõigus vastavalt EMA 3. augusti 2011. aasta kirjas väljendatud seisukohale (vt eespool punkt 12).

16      Komisjon ja Biogen Idec tegid 16. mail 2013 koosoleku. Sellel koosolekul rõhutas komisjon, et otsustes, milles anti müügiluba, ei esitatud ühtegi deklaratsiooni andmete ainuõiguse kohta, kuna andmete ainuõigus on dünaamiline mõiste, mis võib äriühingute vahel vara üleandmise korral muutuda. Komisjon lisas, et müügiloa otsused sisaldasid inimravimite komitee läbi viidud teadusliku hindamise põhjal üksnes kinnitust „uue toimeaine“ staatuse kohta direktiivi 2001/83 I lisa II osa punkti 3 tähenduses. Selles punktis on nähtud muu hulgas ette, et „[k]ui olemuselt sarnase ravimi toimeaine molekul sisaldab sama terapeutilise toimega osa kui algul lubatud ravimi toimeaine, kuid see on ühendatud teistsuguse soola/estri, kompleksi/derivaadiga, esitatakse tõestusmaterjal selle kohta, et terapeutilise osa farmakokineetikas, farmakodünaamikas ja toksilisuses pole muutusi, mis võiksid mõjutada ohutuse/efektiivsuse näitajaid“ ja et „[k]ui see pole nii, vaadeldakse seda ühendit kui uut toimeainet“. Lisaks väljendas komisjon kahtlust Euroopa Ravimiameti tõlgenduse suhtes, mis puudutas Tecfidera andmete ainuõigust, sõltumata „uue toimeaine“ staatusest (vt eespool punkt 12). Nii teatas komisjon Biogen Idec‑ile, et tal oli valikuvõimalus. Esiteks võis Biogen Idec lasta komisjonil võtta vastu otsus, millega antakse müügiluba, ilma kinnituseta „uue toimeaine“ staatuse kohta. Kuna seda teemat inimravimite komitee hindamisaruandes ei käsitleta, peaks Biogen Idec juhul, kui Tecfidera geneerilise versiooni müügiloa taotlus rahuldatakse, kaitsma oma toimikut kohtus. Teiseks võis Biogen Idec esitada komisjonile taotluse, et viimane peataks müügiloa andmise otsuse vastuvõtmise menetluse ja taotleks „uue toimeaine“ staatuse hindamist. Komisjon märkis, et see menetlus võib võtta aega, ja rõhutas, et teadusliku hindamise tulemust ei ole võimalik ette näha. Kokkuvõttes palus komisjon Biogen Idec‑il teavitada teda oma eelistusest võimalikult kiiresti.

17      Komisjon märkis EMA-le 17. mail 2013 saadetud kirjas muu hulgas, et tema otsus anda Tecfiderale müügiluba ei saanud käesoleval juhul sisaldada kinnitust „uue toimeaine“ staatuse kohta, kuna inimravimite komitee hindamisaruandes seda küsimust ei käsitletud.

18      Komisjon märkis inimravimite komitee presidendile 18. septembril 2013 saadetud kirjas, et Biogen Idec oli palunud analüüsida küsimust, kas toimeainet DMF saab kvalifitseerida uueks toimeaineks. Lisaks täpsustas komisjon, et uus toimeaine on määratletud kui keemiline aine, millele ei ole varem liidus ravimina luba antud. Sellega seoses viitas ta dokumendi „Notice to applicants, Volume 2A, Procedures for marketing authorisation, Chapter 1, Marketing authorisations“ (Teave taotlejatele, köide 2A, müügiloa menetlus, peatükk 1, müügiload; edaspidi „teave taotlejatele“) 2013. aasta juuni redaktsiooni I lisale. Lisaks rõhutas ta, et DMFile ei olnud varem liidus ravimina müügiluba antud, vaid see oli osa ravimist Fumaderm, millele oli 1994. aastal antud luba Saksamaal. Seega selleks, et hinnata, kas DMF on uus toimeaine, palus komisjon inimravimite komiteel hinnata, kas DMF erineb Fumadermist, mis koosneb DMFist ja MEFi sooladest. Nii palus komisjon inimravimite komiteel oma hindamisaruanne uuesti läbi vaadata, et lisada hinnang Tecfideras sisalduva DMFi kohta seoses „uue toimeaine“ staatusega.

19      EMA sai 23. septembril 2013 Biogen Idec‑i taotluse, et Tecfideras sisalduv DMF kvalifitseeritaks „uueks toimeaineks“.

20      9. oktoobri 2013. aasta hindamisaruandes, mis käsitles Tecfideras sisalduva DMFi staatust „uue toimeainena“, leidis inimravimite komitee ettekandja, et DMF erineb Fumadermist, mis koosneb DMFist ja MEFist. Kooskõla tagamiseks varasemate sarnaste juhtumitega palus ettekandja siiski Quality Working Party – alalise töögrupi, mis eelkõige annab inimravimite komiteele ravimite kvaliteedi alast nõu – arvamust küsimuses, kas DMFi ja MEFi võib pidada vastastikku derivaatideks või mitte.

21      Inimravimite komitee kaasettekandja tegi 9. oktoobri 2013. aasta teises hindamisaruandes järelduse, et Tecfidera, mis sisaldab DMFi, erineb Fumadermist, mis koosneb DMFist ja MEFist. Samas palus ta Quality Working Party arvamust, et teada saada, kas viimane oli nõus esiteks sellega, et DMF ja MEF on keemiliselt erinevad, ja teiseks sellega, et DMF ja MEF ei ole vastastikku derivaadid.

22      Inimravimite komitee ettekandja ja kaasettekandja (edaspidi koos „ettekandjad“) leidsid 18. oktoobri 2013. aasta ühisaruandes, et selle väite põhjendamiseks, mille kohaselt DMF erineb Fumadermist, mis koosneb DMFist ja MEFist, tuleb esitada lisateavet. Neil asjaoludel esitasid ettekandjad Biogen Idec‑ile mitu vastuväidet. Esimesena leidsid ettekandjad, et Biogen Idec pidi põhjendama, miks ei saa MEFi ja DMFi käsitada teineteise estrite ja derivaatidena. Teisena palusid nad Biogen Idec‑il käsitleda võimalikke olulisi eriomadusi ohutuse ja/või efektiivsuse osas ühelt poolt Tecfideras sisalduva DMFi ja teiselt poolt Fumadermis sisalduva DMFi ja MEFi soolade segu vahel nende omadustest lähtudes.

23      Inimravimite komitee tõstatas 24. oktoobril 2013 toimunud koosolekul kaks peamist vastuväidet taotlusele anda DMFile „uue toimeaine“ staatus. Nende vastuväidete eesmärk oli esiteks täpsustada, kas DMF ja MEF olid teineteise estrid või derivaadid, ning teiseks käsitleda ohutuse ja/või efektiivsuse osas asjakohaseid kliinilisi eriomadusi ühelt poolt DMFi ja teiselt poolt MEFiga kombineeritud DMFi vahel.

24      Biogen Idec esitas inimravimite komitee esitatud vastuväidetele oma vastused 4. novembril 2013.

25      Ettekandjad analüüsisid 11. novembri 2013. aasta ühisaruandes Biogen Idec‑i vastuseid ja leidsid, et ravimis Tecfidera sisalduvat toimeainet DMF ei saa kvalifitseerida „uueks toimeaineks“, kuna esitatud andmetest ei nähtu, et DMFi omadused erinesid ohutuse ja/või efektiivsuse osas oluliselt ravimist Fumaderm, millele oli juba luba antud ja mis koosnes DMFi ja MEFi soolade segust.

26      Inimravimite komitee esitas 21. novembril 2013 arvamuse, mida oli muudetud võrreldes 21. märtsil 2013 vastu võetud arvamusega (vt eespool punkt 14). Selles muudetud arvamuses rõhutas inimravimite komitee, et oma 18. septembri 2013. aasta taotluses hinnata Tecfideras sisalduva DMFi kui „uue toimeaine“ staatust (vt eespool punkt 18) täpsustas komisjon esiteks seda, et „uus toimeaine“ direktiivi 2001/83 tähenduses on keemiline aine, mis pole liidus varem ravimina lubatud, ja teiseks seda, et DMF oli osa ravimist Fumaderm, mis oli 1994. aastal saanud Saksamaal loa, kuid mis polnud liidus varem ravimina lubatud.

27      Määruse nr 726/2004 artikli 7 kohaselt soovitas inimravimite komitee samas arvamuses konsensuse alusel anda Tecfiderale müügiluba. Lisaks leidis inimravimite komitee teaduslike tõendite uurimise alusel ja kooskõlas komisjoni 18. septembri 2013. aasta kirjas esitatud täpsustustega (vt eespool punkt 18), et DMF erineb Fumadermist, mis koosneb DMFist ja MEFi sooladest. Inimravimite komitee järeldas sellest, et Tecfidera toimeaine DMF on „uus toimeaine“.

28      Inimravimite komitee võttis 26. novembril 2013 vastu Euroopa avaliku hindamisaruande Tecfidera kohta. EPAR avaldati määruse nr 726/2004 artikli 13 lõike 3 alusel. See on üldsusele arusaadav ravimi omaduste kokkuvõte koos müügiloa andmist pooldava inimravimite komitee arvamuse põhjendustega. Tecfiderat käsitlev Euroopa avalik hindamisaruanne koosneb neljast osast. Esimeses osas kordas inimravimite komitee üle menetluse tausta. Teises osas algatas inimravimite komitee teadusliku arutelu, mis puudutas eelkõige Tecfideras sisalduva DMFi kvalitatiivseid aspekte, mittekliinilisi aspekte, kliinilisi aspekte ja „uue toimeaine“ staatust. Kolmandas osas hindas inimravimite komitee Tecfidera riski-kasu suhet ja jõudis järeldusele, et see aruanne on „hulgiskleroosi tsükliliste vormide all kannatavate täiskasvanute“ ravi suhtes positiivne. Neljandas osas soovitas inimravimite komitee müügiloa andmist tingimusel, et järgitakse teatud tingimusi.

29      Mis puudutab konkreetselt Tecfideras sisalduva DMFi „uue toimeaine“ staatust, siis meenutas inimravimite komitee komisjoni 18. septembri 2013. aasta täpsustust, mida on mainitud eespool punktis 18. Lisaks rõhutas inimravimite komitee, et hindamaks, kas DMF erineb Fumadermist, mis koosneb DMFist ja MEFi sooladest, võttis ta arvesse direktiivi 2001/83 artikli 10 lõike 2 punkti b, milles on muu hulgas ette nähtud, et „[t]oimeaine erinevaid sooli, estreid, eetreid, isomeere, isomeeride segusid, komplekse või derivaate loetakse samaks toimeaineks, kui neil ei ole olulisi eriomadusi ohutuse ja/või efektiivsuse osas“. Lõpuks leidis inimravimite komitee, et MEF ja DMF olid mõlemad toimeained ega vastanud samale toimeainele, kuna terapeutiliselt aktiivne osa ei olnud neil ühesugune. Sellega seoses viitas inimravimite komitee direktiivi 2001/83 I lisa II osa punktile 3, mida on mainitud eespool punktis 16. Inimravimite komitee tegi sellest järelduse, et ohutuse/efektiivsuse osas ei olnud võimalikke olulisi eriomadusi vaja edasi uurida. Inimravimite komitee järeldas, et Tecfidera toimeaine DMF oli uus toimeaine.

30      Komisjon esitas 19. detsembril 2013 inimravimi Tecfidera – dimetüülfumaraat müügiluba käsitleva rakendusotsuse eelnõu inimtervishoius kasutatavate ravimite alalisele komiteele – mis on loodud direktiivi 2001/83 artikli 121 lõikega 1 ja millele viidatakse määruse nr 726/2004 artikli 87 lõikes 1 –, et saada selle komitee arvamus kirjalikus menetluses.

31      Inimtervishoius kasutatavate ravimite alalise komitee üks liige palus 10. jaanuaril 2014 korraldada selle komitee täiskogu istung vastavalt määruse nr 726/2004 artikli 10 lõike 3 punktile c. See liige oli nõus Tecfiderale müügiloa andmisega riski-kasu suhte alusel. Seevastu ei nõustunud ta hinnanguga, et Tecfideras sisalduv DMF on uus toimeaine, kuna DMFi oli Fumadermis ühe teise toimeainega kombineerituna juba kasutatud. Sellele lahkarvamusele vaatamata leidis ta, et Tecfidera kuulub uue üldise müügiloa alla, kuna tegemist ei olnud ei täiendava toimeainekoguse, ravimvormi, manustamisviisi või esitlusviisiga ega ka Fumadermi laiendusega.

32      28. jaanuaril 2014 toimus Brüsselis (Belgia) inimtervishoius kasutatavate ravimite alalise komitee täiskogu istung, et arutada komisjoni rakendusotsuse eelnõu, mis puudutas inimravimile Tecfidera – dimetüülfumaraat müügiloa andmist määruse nr 726/2004 alusel.

33      Sellel istungil väljendasid paljud liikmed arvamust, et „uue toimeaine“ staatust ei saa kohaldada ainele, mis sisaldus juba loa saanud ravimis, ning et seetõttu ei ole DMF uus toimeaine.

34      Neil asjaoludel muudeti komisjoni rakendusotsuse eelnõu põhjendust 3, et esiteks kaotada viide „uue toimeaine“ staatusele ja teiseks mainida asjaolu, et Tecfidera müügiloa taotlus põhines direktiivi 2001/83 artikli 8 lõikel 3. Inimtervishoius kasutatavate ravimite alaline komitee andis seejärel muudetud eelnõu heakskiitva arvamuse.

35      Euroopa Komisjon võttis 30. jaanuaril 2014 vastu rakendusotsuse C(2014) 601 (final), millega antakse määruse nr 726/2004 kohaselt müügiluba inimtervishoius kasutatavale ravimile Tecfidera – dimetüülfumaraat (edaspidi „30. jaanuari 2014. aasta rakendusotsus“). Selle rakendusotsuse kokkuvõte avaldati 28. veebruari 2014. aasta Euroopa Liidu Teatajas (ELT 2014, C 59, lk 1).

36      Komisjon märkis 30. jaanuari 2014. aasta rakendusotsuse põhjenduses 1, et ravim Tecfidera – dimetüülfumaraat vastab direktiivis 2001/83 sätestatud nõuetele.

37      Selle rakendusotsuse põhjenduses 2 rõhutab komisjon, et seepärast lubatakse see ravim turule.

38      Nimetatud rakendusotsuse põhjendus 3 on sõnastatud järgmiselt:

„[DMF], ravimi Tecfidera – dimetüülfumaraat toimeaine, kuulub müügiloa saanud ravimi Fumadermi koostisesse koos DMFi ning etüülfumaraadi kaltsiumsoola, etüülvesinikfumaraadi magneesiumsoola ja etüülvesinikfumaraadi tsinksoolaga (monoetüülfumaraadi soolad), mis kuuluvad ühele ja samale müügiloa hoidjale. Inimtervishoius kasutatavate ravimite alaline komitee tegi otsuse, et [MEF] ja [DMF] on mõlemad toimeained ega vasta samale toimeainele, kuna terapeutiliselt aktiivne osa ei ole neil ühesugune. Seega loetakse, et Tecfidera, mis sisaldab toimeainet DMF, erineb juba loa saanud ravimist Fumadermist, mis koosneb DMFi ja MEFi sooladest. Seega ei kuulu ravim Tecfidera – dimetüülfumaraat, mille taotlus põhineb direktiivi 2001/83/EÜ artikli 8 lõikel 3, ning juba loa saanud ravim Fumaderm ühe ja sama, direktiivi 2001/83/EÜ artikli 6 lõikes 1 kirjeldatud üldise müügiloa alla.“

39      Pärast 30. jaanuari 2014. aasta rakendusotsuse vastuvõtmist lisati Euroopa avalikku hindamisaruandesse (vt eespool punkt 28) teade, et „lähtudes regulatiivsete kaalutluste arengust, mida kinnitab [30. jaanuari 2014. aasta rakendus]otsuse põhjendus [3], [oli] inimravimite komitee arvamuse lõppavaldus, mille kohaselt Tecfidera toimeaine ehk DMF [oli] uus toimeaine, kaotanud kehtivuse“. Inimravimite komitee täpsustas siiski, et kõik muud teaduslikud kaalutlused ja järeldused tema hinnangu kohta on endiselt jõus.

40      Hageja esitas 22. juunil 2015 BfArMile asjakohase Saksa seaduse alusel dokumentidega tutvumise taotluse. Taotlus puudutas sisuliselt kõiki BfArMi valduses olevaid dokumente, mis olid seotud ravimi Fumaderm müügiloa taotlusega. BfArM jättis selle taotluse 20. veebruaril 2017 rahuldamata põhjendusel, et teave, millega tutvumist taotleti, kuulub Biogen Idec‑i ärisaladuste alla ning et viimane oli sellise tutvumise vastu.

41      Hageja saatis 22. novembril 2017 BfArMile uue dokumentidega tutvumise taotluse. Taotlus puudutas kõiki BfArMi valduses olevaid dokumente, mis olid seotud ravimi Fumaderm müügiloa taotlusega. See dokumentidega tutvumise taotlus puudutas ka toodet Panaclar 120 mg, mida kasutatakse psoriaasi raviks. Fumapharm oli 2005. aastal esitanud BfArMile selle toote müügiloa taotluse, mis võeti seejärel tagasi.

42      Hageja esitas 27. novembril 2017 EMA-le taotluse. Selle taotlusega soovis ta kinnitust, et tal on õigus esitada taotlus määruse nr 726/2004 artikli 3 lõike 3 alusel tsentraliseeritud müügiloa saamiseks geneerilisele ravimile Dimethyl Fumarate Pharmaceutical Works Polpharma. Määruse nr 726/2004 artikli 3 lõikes 3 on ette nähtud, et liidu antud loaga originaalravimi geneerilisele ravimile võivad liikmesriikide pädevad asutused anda teatavatel tingimustel loa kooskõlas muu hulgas direktiiviga 2001/83.

43      EMA kinnitas 14. detsembri 2017. aasta kirjas, et on eespool punktis 42 mainitud taotluse kätte saanud. Lisaks teatas ta hagejale, et esitatud dokumentide alusel vastas Dimethyl Fumarate Pharmaceutical Works Polpharma määruse nr 726/2004 artikli 3 lõike 3 alusel tsentraliseeritud müügiloa taotluse esitamise nõuetele. Lisaks rõhutas EMA, et hageja müügiloa taotlus rahuldatakse üksnes pärast seda, kui on lõppenud originaalravimile Tecfidera – mis oli esmase müügiloa saanud 30. jaanuaril 2014 – antud andmekaitseaeg määruse nr 726/2004 artikli 14 lõike 11 tähenduses. EMA viitas sellega seoses 30. jaanuari 2014. aasta rakendusotsusele (vt eespool punkt 35). EMA selgitas, et komisjon leidis selles rakendusotsuses, et Tecfidera – dimetüülfumaraat ja juba müügiloa saanud ravim Fumaderm ei kuulu sama üldise müügiloa alla direktiivi 2001/83 artikli 6 lõike 1 teise lõigu tähenduses (vt eespool punkt 7). Selles samas 14. detsembri 2017. aasta kirjas rõhutas EMA, et ettekandjaid ei määrata enne, kui on võimalik esitada müügiloa taotlus. Lõpuks palus EMA hagejal teatada talle hiljemalt seitse kuud ette oma kavatsusest esitada müügiloa taotlus, võttes arvesse Tecfidera andmekaitseaega.

44      BfArM jättis 19. märtsil 2018 eespool punktis 41 nimetatud dokumentidega tutvumise taotluse rahuldamata.

45      EMA viitas 22. märtsi 2018. aasta kirjas hageja 27. novembri 2017. aasta kirjale (vt eespool punkt 42) ja teatas talle, et märtsis 2018 toimunud koosolekul olid inimravimite komitee ja ravimiohutuse riskihindamise komitee ühiselt määranud mõlemale komiteele ettekandja.

46      Hageja esitas 19. aprillil 2018 kaebuse eespool punktis 44 nimetatud BfArMi otsuse peale, millega viimane jättis rahuldamata tema dokumentidega tutvumise taotluse.

47      Hageja esitas 27. juunil 2018 EMA-le Tecfidera geneerilise ravimi müügiloa taotluse. Seda taotlust muudeti 5. ja 18. juulil 2018. See puudutas DMFi 120 mg ja 240 mg gastroresistentseid kõvakapsleid. See põhines direktiivi 2001/83 artikli 10 lõikel 1, milles nähakse ette müügiloa taotluse esitamine nn lihtsustatud korras (vt eespool punkt 8).

48      EMA palus 11. juuli 2018. aasta kirjas hagejal esitada lisateavet.

49      Hageja vastas EMA taotlusele 18. juulil 2018.

50      EMA rõhutas 30. juuli 2018. aasta kirjas (edaspidi „vaidlustatud otsus“) eelkõige seda, et 30. jaanuari 2014. aasta rakendusotsuse põhjenduse 3 järgi ei kuulunud ühelt poolt Tecfidera – dimetüülfumaraat, mille loataotlus põhines direktiivi 2001/83 artikli 8 lõikel 3 ja teiselt poolt juba loa saanud Fumaderm sama üldise müügiloa alla vastavalt direktiivi 2001/83 artikli 6 lõikele 1, kuna MEF ja DMF olid mõlemad toimeained ega vastanud samale toimeainele, kuna terapeutiliselt aktiivne osa ei olnud neil ühesugune. Lisaks tuletas EMA meelde, et määruse nr 726/2004 artikli 14 lõikes 11 on sätestatud, et ilma et see piiraks tööstus- ja äriõigusi, kehtib selle määruse alusel antud loaga inimravimitele kaheksa-aastane andmekaitseaeg ja kümneaastane müügikaitseaeg. EMA leidis seega, et ilmselgelt kehtis Tecfiderale tema enda sõltumatu kaheksa-aastane andmekaitseaeg ning et see kaitseaeg ei olnud veel lõppenud. Neid järeldusi arvesse võttes märkis EMA, et Tecfidera toimikus sisalduvatele prekliiniliste katsete ja kliiniliste uuringutega seotud andmetele viitamine ei olnud tegelikult lubatud selleks, et esitada müügiloa taotlus direktiivi 2001/83 artikli 10 lõike 1 kohaselt. EMA järeldas, et tal ei olnud võimalik kinnitada hageja taotlust saada Tecfiderast tuletatud geneerilise ravimi müügiluba.

51      BfArM jättis 8. oktoobril 2018 rahuldamata hageja esitatud kaebuse, mida on mainitud eespool punktis 46, osas, milles see puudutas Fumadermi müügiloaga seotud dokumente.

II.    Menetlus ja poolte nõuded

52      Üldkohtu kantseleisse 9. oktoobril 2018 saabunud hagiavaldusega esitas hageja käesoleva hagi.

53      EMA esitas kostja vastuse 17. jaanuaril 2019.

54      Biogen Netherlands BV ehk äriühing, kellele Tecfidera müügiluba üle anti (edaspidi „Biogen“), ja komisjon palusid vastavalt 21. detsembril 2018 ja 31. jaanuaril 2019 Üldkohtu kantseleisse saabunud dokumentides luba astuda menetlusse EMA nõuete toetuseks.

55      EMA palus 5., 7. ja 25. veebruari 2019. aasta kirjades, et kostja vastuse lisades esitatud teatavaid andmeid käsitletaks Biogeni ja komisjoni suhtes konfidentsiaalsena.

56      Hageja esitas repliigi 11. märtsil 2019.

57      Üldkohtu üheksanda koja presidendi 19. märtsi 2019. aasta määrustega anti Biogenile ja komisjonile luba astuda menetlusse EMA nõuete toetuseks. Andmete konfidentsiaalsena käsitlemise taotluse põhjendatuse küsimus otsustati lahendada edaspidi.

58      EMA esitas vasturepliigi 29. aprillil 2019.

59      Menetlusdokumentide mittekonfidentsiaalsete versioonide põhjal esitasid Biogen ja komisjon oma menetlusse astuja seisukohad vastavalt 16. mail ja 17. mail 2019.

60      EMA ja hageja esitasid oma märkused menetlusse astuja seisukohtadele vastavalt 21. juunil ja 24. juunil 2019.

61      Seoses Üldkohtu kodade koosseisu muutmisega kuulub ettekandja-kohtunik alates 4. oktoobrist 2019 seitsmenda koja koosseisu, millele käesolev kohtuasi on seetõttu määratud vastavalt Üldkohtu kodukorra artikli 27 lõikele 5.

62      Seitsmenda koja ettepanekul otsustas Üldkohus vastavalt kodukorra artiklile 28 anda kohtuasi lahendamiseks laiendatud koosseisule.

63      Ettekandja-kohtuniku ettepanekul otsustas Üldkohus (kuues koda) avada menetluse suulise osa ja palus kodukorra artikli 89 kohaste menetlust korraldavate meetmete raames pooltel vastata mitmele kirjalikule küsimusele ja esitada teatavaid dokumente. Pooled täitsid need nõuded määratud tähtaja jooksul.

64      Kuna algul 7. maiks 2020 kavandatud kohtuistung suuliste seisukohtade ärakuulamiseks lükati edasi, siis kuulati poolte kohtukõned ja vastused Üldkohtu suulistele küsimustele ära 13. juuli 2020. aasta kohtuistungil.

65      Hageja palub Üldkohtul:

–        tunnistada 30. jaanuari 2014. aasta rakendusotsuse kohta esitatud õigusvastasuse vastuväide vastuvõetavaks ja põhjendatuks osas, milles komisjon leidis selles rakendusotsuses, et Tecfidera – dimetüülfumaraat ei kuulu sama üldise müügiloa alla kui Fumaderm;

–        tühistada vaidlustatud otsus;

–        mõista kohtukulud välja EMA-lt.

66      EMA palub Üldkohtul:

–        lükata 30. jaanuari 2014. aasta rakendusotsuse kohta esitatud õigusvastasuse väide vastuvõetamatuse tõttu tagasi;

–        igal juhul jätta tühistamishagi tervikuna põhjendamatuse tõttu rahuldamata;

–        mõista kõik kohtukulud välja hagejalt.

67      Komisjon palub Üldkohtul:

–        lükata 30. jaanuari 2014. aasta rakendusotsuse kohta esitatud õigusvastasuse väide vastuvõetamatuse tõttu tagasi ja sellest tulenevalt jätta hagi põhjendamatuse tõttu rahuldamata;

–        igal juhul jätta 30. jaanuari 2014. aasta rakendusotsuse kohta esitatud õigusvastasuse väide põhjendamatuse tõttu rahuldamata ja sellest tulenevalt jätta hagi põhjendamatuse tõttu rahuldamata.

68      Biogen palub Üldkohtul:

–        lükata 30. jaanuari 2014. aasta rakendusotsuse kohta esitatud õigusvastasuse väide vastuvõetamatuse tõttu tagasi;

–        igal juhul jätta hagi tervikuna põhjendamatuse tõttu rahuldamata;

–        mõista hagejalt välja kohtukulud, sealhulgas tema enda kohtukulud.

III. Õiguslik käsitlus

69      Oma esimese nõudega palub hageja Üldkohtul tunnistada 30. jaanuari 2014. aasta rakendusotsuse kohta esitatud õigusvastasuse väide vastuvõetavaks ja põhjendatuks. Oma teises nõudes palub hageja Üldkohtul tühistada vaidlustatud otsus.

A.      Esimene nõue, milles palutakse Üldkohtul tunnistada 30. jaanuari 2014. aasta rakendusotsuse kohta esitatud õigusvastasuse vastuväide vastuvõetavaks ja põhjendatuks

70      ELTL artikli 277 kohaselt võib kohtuvaidluses, kus arutamisele tuleb liidu institutsiooni, organi või asutuse vastuvõetud üldkohaldatav akt, iga menetlusosaline taotleda Euroopa Liidu Kohtult artikli 263 teises lõigus esitatud alustel selle akti kohaldamata jätmist.

71      ELTL artikkel 277 väljendab üldpõhimõtet, mis tagab igale menetlusosalisele õiguse vaidlustada täiendavalt temale adresseeritud otsuse tühistamiseks nende üldkohaldatavate aktide kehtivus, mis on sellise otsuse aluseks (vt selle kohta 6. märtsi 1979. aasta kohtuotsus Simmenthal vs. komisjon, 92/78, EU:C:1979:53, punkt 39, ja 19. jaanuari 1984. aasta kohtuotsus Andersen jt vs. parlament, 262/80, EU:C:1984:18, punkt 6).

72      Kohtu tuvastatud õigusvastasusel puudub erga omnes mõju, aga see toob kaasa vaidlustatud üksikotsuse õigusvastasuse, jättes õiguskorras kehtima õiguse üldakti ja mõjutamata muude niisuguste aktide õiguspärasust, mis võisid olla selle alusel vastu võetud ja mida ei ole edasikaebetähtaja jooksul vaidlustatud (vt 25. oktoobri 2018. aasta kohtuotsus KF vs. Satcen, T‑286/15, EU:T:2018:718, punkt 157 ja seal viidatud kohtupraktika).

73      Seega võimalus tugineda ELTL artikli 277 alusel üldakti kohaldamatusele ei ole iseseisev kaebeõigus ja sellise taotluse saab esitada vaid täiendavalt (vt 8. juuli 1999. aasta kohtumäärus Area Cova jt vs. nõukogu, T‑194/95, EU:T:1999:141, punkt 78 ja seal viidatud kohtupraktika; 6. juuni 2013. aasta kohtuotsus T & L Sugars ja Sidul Açúcares vs. komisjon, T‑279/11, EU:T:2013:299, punkt 96).

74      Lisaks on liidu kohus isiku huve kahjustava üksikakti tühistamise nõude raames tõepoolest pädev tuvastama vaidlustatud akti aluseks oleva üldnormi õigusvastasuse. Ta ei ole aga pädev tegema niisugust järeldust oma kohtuotsuse resolutsioonis (vt 14. detsembri 2018. aasta kohtuotsus GQ jt vs. komisjon, T‑525/16, EU:T:2018:964, punkt 37 ja seal viidatud kohtupraktika).

75      Käesolevas asjas palub hageja iseseisvas nõudes, et Üldkohus tunnistaks 30. jaanuari 2014. aasta rakendusotsuse kohta esitatud õigusvastasuse väite vastuvõetavaks ja põhjendatuks osas, milles komisjon leidis selles otsuses, et Tecfidera – dimetüülfumaraat ei kuulunud sama üldise müügiloa alla kui Fumaderm.

76      Eespool punktides 70–73 viidatud kohtupraktikast tuleneb, et esimene nõue on vastuvõetamatu ja see tuleb tagasi lükata.

77      Võttes aga arvesse hagiavalduse sisu, ei takista see nõue siiski Üldkohtul analüüsida 30. jaanuari 2014. aasta rakendusotsuse õigusvastasuse vastuväidet oma vastuses hagi teisele osale, milles palutakse vaidlustatud otsus tühistada (vt selle kohta 14. detsembri 2018. aasta kohtuotsus GQ jt vs. komisjon, T‑525/16, EU:T:2018:964, punktid 38 ja 39, ning 12. detsembri 2019. aasta kohtuotsus Feral vs. Regioonide Komitee, T‑529/16, ei avaldata, EU:T:2019:851, punktid 27, 33 ja 58).

B.      Teine nõue, milles palutakse vaidlustatud otsus tühistada

78      Hageja esitab oma tühistamisnõude põhjenduseks üheainsa väite, mille kohaselt 30. jaanuari 2014. aasta rakendusotsus on õigusvastane, kuna komisjon leidis selles otsuses, et Tecfidera ei kuulu sama üldise müügiloa alla kui Fumaderm. Hageja väidab sisuliselt, et 30. jaanuari 2014. aasta rakendusotsus, mis on vaidlustatud otsuse ainus õiguslik alus, on õigusvastane ja tuleb vastavalt ELTL artiklile 277 tunnistada kohaldamatuks. Sellest tulenevalt puudub vaidlustatud otsusel, millega Tecfidera geneerilise ravimi müügiloa taotlust ei rahuldata, õiguslik alus ja see tuleb tühistada eelkõige ELTL artikli 296 kohase põhjenduse puudumise tõttu.

79      EMA, keda toetavad komisjon ja Biogen, esitab vastuvõetamatuse väite.

1.      Vastuvõetavus

80      EMA, keda toetavad komisjon ja Biogen, väidab sisuliselt, et kui eeldada, et 30. jaanuari 2014. aasta rakendusotsus on üldkohaldatav akt, kuna komisjon leidis selles otsuses, et Tecfidera ei kuulu sama üldise müügiloa alla kui Fumaderm, siis tuleb hageja esitatud õigusvastasuse vastuväide vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata. Nimelt oleks hagejal olnud õigus nimetatud rakendusotsus ELTL artikli 263 alusel vaidlustada ja ta oleks seega pidanud esitama selle peale tühistamishagi, mida ta aga ei teinud.

81      Esiteks väidab EMA, et kui 30. jaanuari 2014. aasta rakendusotsus on selle põhjenduse 3 kohaselt õigusakt, nagu väidab hageja, siis avaldab see akt otse ja ilma rakendusmeetmeteta mõju nimetatud hageja õiguslikule olukorrale. EMA sõnul anti selle rakendusotsusega Tecfiderale eraldi andmekaitseaeg ja sellest tulenevalt takistati hagejal tugineda Tecfidera toimikule kuni selle ajavahemiku lõpuni.

82      Teiseks väidab EMA, keda toetab Biogen, et hagejal oli põhjendatud huvi esitada hagi 30. jaanuari 2014. aasta rakendusotsuse peale, kuna komisjon kinnitas selles otsuses, et Tecfidera ja Fumaderm ei kuulu sama üldise müügiloa alla. Sellega seoses rõhutab EMA, et selle rakendusotsuse tühistamine oleks viinud järelduseni, et Tecfidera kuulus sama üldise müügiloa alla kui Fumaderm, ning oleks seega võimaldanud hagejal esitada kohe Tecfidera geneerilise versiooni müügiloa taotluse.

83      EMA sõnul oli hageja õigusliku olukorra kahjustamine kindel ajavahemikul, mis jäi 28. veebruaril 2014 Euroopa Liidu Teatajas 30. jaanuari 2014. aasta rakendusotsuse kokkuvõtte avaldamise ja selle otsuse peale tühistamishagi esitamise tähtaja möödumise vahele.

84      Komisjon omakorda väidab samuti, et vaidlustatud otsuse ja 30. jaanuari 2014. aasta rakendusotsuse teatavate ettevalmistavate meetmete vahel puudub otsene õiguslik seos.

a)      30. jaanuari 2014. aasta rakendusotsuse kvalifitseerimine „üldkohaldatavaks aktiks“

85      ELTL artikli 277 sõnastusest nähtub, et õigusvastasuse vastuväite võib esitada üksnes üldkohaldatava akti peale (vt eespool punkt 70).

86      Lisaks on ELTL artikli 288 neljandas lõigus sätestatud, et „[o]tsus on tervikuna siduv“ ja et „[k]ui otsuses täpsustatakse selle adressaadid, on see siduv vaid nimetatud adressaatidele“.

87      Käesoleval juhul võeti 30. jaanuari 2014. aasta rakendusotsus vastu Biogen Idec‑i esitatud müügiloa taotluse alusel. Lisaks antakse selle rakendusotsusega müügiluba konkreetsele äriühingule ehk Biogen Idec‑ile. Lõpuks on Biogen Idec selle rakendusotsuse ainus adressaat.

88      Ametlikult on 30. jaanuari 2014. aasta rakendusotsus seega üksikakt, mitte üldkohaldatav akt.

89      Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei saa valitud vorm siiski muuta akti laadi, mistõttu tuleb välja selgitada, kas akti sisu vastab talle antud vormile (13. detsembri 1989. aasta kohtuotsus Grimaldi, C‑322/88, EU:C:1989:646, punkt 14, ja 27. oktoobri 2015. aasta kohtumäärus Belgia vs. komisjon, T‑721/14, EU:T:2015:829, punkt 20). Lisaks ei saa liidu kohus akti ulatuse kindlaksmääramisel piirduda üksnes selle ametliku nimetusega, vaid peab kõigepealt arvesse võtma akti eset ja sisu (14. detsembri 1962. aasta kohtuotsus Confédération nationale des producteurs de fruits et légumes jt vs. nõukogu, 16/62 ja 17/62, ei avaldata, EU:C:1962:47, lk 918).

90      Akt on üldkohaldatav, kui seda kohaldatakse objektiivselt kindlaksmääratud olukordadele ja sellega kaasnevad õiguslikud tagajärjed üldiselt ja abstraktselt määratletud isikute kategooriatele (6. novembri 2018. aasta kohtuotsus Scuola Elementare Maria Montessori vs. komisjon, komisjon vs. Scuola Elementare Maria Montessori ja komisjon vs. Ferracci, C‑622/16 P – C‑624/16 P, EU:C:2018:873, punkt 29).

91      ELTL artikli 277 kohaldamisala peab seega laienema institutsioonide aktidele, millel – isegi kui need ei ole määruse kujul – on määrustega analoogne mõju (6. märtsi 1979. aasta kohtuotsus Simmenthal vs. komisjon, 92/78, EU:C:1979:53, punkt 40). Teisisõnu ei saa õigusvastasuse vastuväide piirduda ELTL artikli 277 tähenduses üldkohaldatava akti vormis aktidega, et tagada tõhus kontroll institutsioonide üldkohaldatavate õigusaktide seaduslikkuse üle nende isikute huvides, kellel puudub õigus esitada hagi otse nende aktide peale, kuid keda mõjutavad rakendusaktid, mis puudutavad neid otseselt ja isiklikult (vt selle kohta 26. oktoobri 1993. aasta kohtuotsus Reinarz vs. komisjon, T‑6/92 ja T‑52/92, EU:T:1993:89, punkt 56).

92      Käesoleval juhul leidis komisjon 30. jaanuari 2014. aasta rakendusotsuse põhjenduses 3, et DMFi sisaldav Tecfidera erineb Fumadermist – ühest teisest juba loa saanud ravimist, mis koosneb DMFist ja MEFi sooladest. Ta järeldas sellest, et Tecfidera – dimetüülfumaraat, mille müügiloa taotlus põhines direktiivi 2001/83 artikli 8 lõikel 3, ja juba müügiloa saanud ravim Fumaderm ei kuulu sama direktiivi artikli 6 lõike 1 kohaselt sama üldise müügiloa alla.

93      Sellega seoses olgu märgitud, et direktiivi 2001/83 artikli 6 lõike 1 teine lõik viitab selle sama direktiivi artikli 10 lõikele 1 ja seostab seega mõiste „üldine müügiluba“ otsesõnu nimetatud artikli 10 lõikes 1 esitatud originaalravimi õigusnormide kohase andmekaitseajaga, olenemata asjaolust, et see mõiste hõlmab algse ravimi mitmesuguseid arendusi, millega seoses tuleb aja jooksul erinevatel hetkedel esitada eraldi andmeid (28. juuni 2017. aasta kohtuotsus Novartis Europharm vs. komisjon, C‑629/15 P ja C‑630/15 P, EU:C:2017:498, punkt 64). See järeldus kehtib ka määruse nr 726/2004 artikli 14 lõikes 11 ette nähtud õigusnormide kohase andmekaitseaja kohta.

94      Seega järeldub 30. jaanuari 2014. aasta rakendusotsuse põhjenduses 3 esitatud tõdemusest, mille kohaselt Tecfidera ja varem loa saanud Fumaderm ei kuulu sama üldise müügiloa alla direktiivi 2001/83 artikli 6 lõike 1 teise lõigu tähenduses, et nimetatud rakendusotsust tuleb tõlgendada nii, et see eeldab Tecfideraga seotud õigusnormide kohase andmekaitseaja kohaldatavust.

95      Fumadermi ja Tecfidera omaduste tuvastamise tõttu on 30. jaanuari 2014. aasta rakendusotsus seega kohaldatav objektiivselt kindlaksmääratud olukordadele. Lisaks, kuna Tecfideraga seotud õigusnormide kohase andmekaitseaja kohaldatavus tuleneb sellest tuvastusest, võib see rakendusotsus tekitada õiguslikke tagajärgi üldiselt ja abstraktselt määratletud isikute kategooriatele, st kõikidele ettevõtjatele, kelle tegevus võib olla seotud Tecfideraga, ja eelkõige igale ettevõtjale, kes võib toota Tecfidera geneerilist ravimit.

96      Järelikult on 30. jaanuari 2014. aasta rakendusotsus – nagu väitsid muide EMA ja komisjon kohtuistungil – üldkohaldatav akt ELTL artikli 277 tähenduses, kuna selle põhjenduses 3 tuvastatakse, et Tecfidera ei kuulu sama üldise müügiloa alla kui Fumaderm.

b)      Seose olemasolu vaidlustatud otsuse ja hageja vaidlustatud hinnangute vahel

97      Komisjon rõhutab, et vaidlustatud otsuse ja 30. jaanuari 2014. aasta rakendusotsuse vahel on otsene õiguslik seos, kuna vaidlustatud otsuses tehtud keeldumine on otseselt seotud esiteks järeldusega, mille kohaselt Tecfidera erineb Fumadermist, ja teiseks sellest kvalifikatsioonist tuleneva sõltumatu andmekaitseajaga. Komisjon seevastu väidab, et vaidlustatud otsuse ja 30. jaanuari 2014. aasta rakendusotsuse teatavate ettevalmistavate meetmete, nimelt inimravimite komitee 21. novembri 2013. aasta muudetud arvamuse (vt eespool punkt 26) ja, a fortiori, Tecfiderat käsitleva 26. novembri 2013. aasta Euroopa avaliku hindamisaruande (vt eespool punkt 28) vahel ei ole otsest õiguslikku seost.

98      Kuna ELTL artikli 277 eesmärk ei ole võimaldada poolel vaidlustada ükskõik millise üldakti kohaldamist mis tahes hagi põhjenduseks, peab õigusvastasuse väite ulatus olema piiratud sellega, mis on kohtuasja lahendamiseks ilmtingimata vajalik. Sellest tuleneb, et üldakt, mille õigusvastasust väidetakse, peab olema hagi esemeks olevale juhtumile otseselt või kaudselt kohaldatav (vt 25. oktoobri 2018. aasta kohtuotsus KF vs. SatCen, T‑286/15, EU:T:2018:718, punkt 156 ja seal viidatud kohtupraktika).

99      Nii möönis Euroopa Kohus üksikotsuste peale esitatud tühistamishagide puhul, et õigusvastasuse vastuväite saab õiguspäraselt esitada sellise üldkohaldatava akti sätete peale, mis on asjaomaste otsuste aluseks (vt selle kohta 28. oktoobri 1981. aasta kohtuotsus Krupp Stahl vs. komisjon, 275/80 ja 24/81, EU:C:1981:247, punkt 32, ja 11. juuli 1985. aasta kohtuotsus Salerno jt vs. komisjon ja nõukogu, 87/77, 130/77, 22/83, 9/84 ja 10/84, EU:C:1985:318, punkt 36) või millel on vahetu õiguslik seos selliste otsustega (vt selle kohta 31. märtsi 1965. aasta kohtuotsus Macchiorlati Dalmas vs. ESTÜ Ülemamet, 21/64, EU:C:1965:30, lk 245; 9. septembri 2003. aasta kohtuotsus Kik vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, C‑361/01 P, EU:C:2003:434, punkt 76, ja 28. juuni 2005. aasta kohtuotsus Dansk Rørindustri jt vs. komisjon, C‑189/02 P, C‑202/02 P, C‑205/02 P – C‑208/02 P ja C‑213/02 P, EU:C:2005:408, punkt 237).

100    Sellega seoses vastab tõele, et 22. jaanuari 2015. aasta kohtuotsuses Teva Pharma ja Teva Pharmaceuticals Europe vs. EMA (T‑140/12, EU:T:2015:41, punktid 52 ja 53), millele komisjon tugines, lükkas Üldkohus vastuvõetamatuse tõttu tagasi EMA harvikravimite komitee kokkuvõtliku aruande ja arvamuse kohta esitatud õigusvastasuse väite. Selles kohtuotsuses märkis Üldkohus, et need aktid olid ettevalmistavad aktid ja et komisjon võis nimetatud komitee arvamusest kõrvale kalduda. Ta järeldas sellest, et need aktid ei olnud üldkohaldatavad aktid ega olnud oma olemuselt aktid, mis saaksid olla vaidlustatud otsuse õiguslik alus või olla vaidlustatud otsusega õiguslikult seotud, mistõttu ei saanud nende väidetav õigusvastasus mõjutada kohtuasja lahendust.

101    Siiski tuleb esiteks märkida, et hageja ei esita oma hagis ametlikult õigusvastasuse väidet inimravimite komitee arvamuse või Euroopa avaliku hindamisaruande peale. Hageja väidab nimelt, et inimravimite komitee teaduslik hinnang on ilmselgelt ekslik, kuna selles järeldatakse, et Tecfidera ja Fumadermi vahel on oluline erinevus. Hageja sõnul tuleneb sellest, et 30. jaanuari 2014. aasta rakendusotsus, mis tuvastab inimravimite komitee järeldused selles küsimuses, on õigusvastane ja kohaldamatu.

102    Teiseks ilmneb kohtupraktikast, et niivõrd, kui otsus kinnitab lihtsalt ja selgelt EMA arvamust, kuulub selle arvamuse, nagu ka selle aluseks oleva hindamisaruande sisu lahutamatult selle otsuse põhjendava osa juurde eelkõige kõnealuse ravimi teadusliku hindamise osas (vt 11. juuni 2015. aasta kohtuotsus Laboratoires CTRS vs. komisjon, T‑452/14, ei avaldata, EU:T:2015:373, punkt 60 ja seal viidatud kohtupraktika).

103    Komisjon ei korranud 30. jaanuari 2014. aasta rakendusotsuses inimravimite komitee järeldust, mille kohaselt Tecfidera toimeaine DMF on uus toimeaine. Siiski tugines komisjon selles rakendusotsuses otsesõnu esimesena inimravimite komitee hinnangule, mille kohaselt on MEF ja DMF mõlemad toimeained ega vasta samale toimeainele, kuna terapeutiliselt aktiivne osa ei ole neil ühesugune, ja teisena inimravimite komitee järeldusele, mille kohaselt DMF erineb Fumadermist. Komisjon järeldas sellest, et Tecfidera ja Fumaderm ei kuulu sama üldise müügiloa alla. Pärast selle rakendusotsuse vastuvõtmist lisati Tecfiderat käsitlevale Euroopa avalikule hindamisaruandele märkus, et „regulatiivsete kaalutluste muutumist silmas pidades, mida kinnita[s] [30. jaanuari 2014. aasta rakendusotsuse] põhjendus 3, [oli] inimravimite komitee arvamuse lõplik avaldus, mille kohaselt Tecfidera toimeaine ehk DMF [oli] uus toimeaine, kehtetu“. Inimravimite komitee täpsustas aga, et kõik muud tema hinnanguga seotud teaduslikud kaalutlused ja järeldused on endiselt kehtivad.

104    Seega tuleb asuda seisukohale, et inimravimite komitee muudetud arvamuse sisu, nagu ka selle aluseks oleva Euroopa avaliku hindamisaruande sisu, on 30. jaanuari 2014. aasta rakendusotsuse põhjenduste lahutamatu osa, eelkõige mis puudutab Tecfidera ja Fumadermi vahelise erinevuse teaduslikku hindamist.

105    Seega on hagejal 30. jaanuari 2014. aasta rakendusotsuse õigusvastasuse tõendamiseks õigus vaidlustada hinnanguid, mis esiteks sisalduvad inimravimite komitee muudetud arvamuses ja Euroopa avalikus hindamisaruandes ning mis teiseks on selle rakendusotsuse aluseks.

106    Seega tuleb tagasi lükata komisjoni argumendid, mille kohaselt puudub vaidlustatud otsuse ja 30. jaanuari 2014. aasta rakendusotsuse teatavate ettevalmistavate meetmete vahel otsene õiguslik seos.

c)      Hageja õigus esitada hagi otse 30. jaanuari 2014. aasta rakendusotsuse peale

107    ELTL artikkel 277 väljendab üldpõhimõtet, mis tagab igale menetlusosalisele õiguse vaidlustada neid otseselt ja isiklikult puudutava otsuse tühistamiseks institutsioonide selliste varasemate aktide kehtivus, mis on vaidlustatud otsuse õiguslikuks aluseks, kui menetlusosalisel ei olnud õigust esitada ELTL artikli 263 alusel otse hagi nende aktide vastu, mis toovad tema suhtes kaasa õiguslikke tagajärgi, ilma et tal oleks olnud võimalus taotleda vastavate aktide tühistamist (6. märtsi 1979. aasta kohtuotsus Simmenthal vs. komisjon, 92/78, EU:C:1979:53, punkt 39, ja 17. juuni 1999. aasta kohtuotsus ARAP jt vs. komisjon, T‑82/96, EU:T:1999:127, punkt 46).

108    Kui hagejal oli õigus esitada tühistamishagi akti peale, mille õigusvastasusele ta hiljem oma vastuväites tugineb, lükatakse selle akti suhtes esitatud õigusvastasuse vastuväide vastuvõetamatuse tõttu tagasi põhjusel, et tähtaja möödalaskmine on vastuolus lõpliku akti täiendava vaidlustamisega (vt selle kohta 20. septembri 2011. aasta kohtuotsus Regione autonoma della Sardegna jt vs. komisjon, T‑394/08, T‑408/08, T‑453/08 ja T‑454/08, EU:T:2011:493, punkt 68). Nimelt, kui nõustuda sellega, et hageja võib otsuse peale esitatud tühistamishagis tugineda varasema aktiga seotud rikkumistele, mille tühistamist ta oleks võinud nõuda, võimaldaks see kaudselt vaidlustada varasemad otsused, mida ei ole vaidlustatud ELTL artiklis 263 ette nähtud hagi esitamise tähtaja jooksul, ja seega sellest tähtajast mööda minna (vt selle kohta 29. juuni 1995. aasta kohtuotsus Hispaania vs. komisjon, C‑135/93, EU:C:1995:201, punkt 17).

109    Seega tuleb analüüsida, kas toimiku materjale arvesse võttes oleks hageja poolt ELTL artikli 263 neljanda lõigu alusel esitatud hagi 30. jaanuari 2014. aasta rakendusotsuse vastu olnud vastuvõetav.

110    ELTL artikli 263 neljandas lõigus on märgitud, et „[i]ga füüsiline või juriidiline isik võib esimeses ja teises lõigus sätestatud tingimustel esitada hagi temale adresseeritud või teda otseselt ja isiklikult puudutava akti vastu ning üldkohaldatava akti vastu, mis puudutab teda otseselt ega sisalda rakendusmeetmeid“.

111    Käesoleval juhul on selge, et hageja ei olnud 30. jaanuari 2014. aasta rakendusotsuse adressaat.

112    Selles kontekstis olgu märgitud, et füüsilise või juriidilise isiku poolt ELTL artikli 263 neljanda lõigu alusel niisuguse akti vastu esitatud hagi vastuvõetavus, mille adressaat ta ei ole, eeldab, et isikul on hagi esitamise õigus, mis esineb kahel juhul. Esiteks võib niisuguse hagi esitada tingimusel, et see akt puudutab isikut otseselt ja isiklikult. Teiseks võib niisugune isik esitada hagi üldkohaldatava akti peale, mis ei sisalda rakendusmeetmeid, kui see akt puudutab teda otseselt (17. septembri 2015. aasta kohtuotsus Mory jt vs. komisjon, C‑33/14 P, EU:C:2015:609, punktid 59 ja 91, ning 13. märtsi 2018. aasta kohtuotsus Industrias Químicas del Vallés vs. komisjon, C‑244/16 P, EU:C:2018:177, punkt 39).

113    Mis esimesena puudutab tingimust, et vaidlusalune akt puudutaks hagejat isiklikult, siis nähtub väljakujunenud kohtupraktikast, et teisi isikuid kui otsuse adressaate puudutab otsus isiklikult vaid siis, kui see otsus mõjutab neid mingi neile omase tunnuse või neid iseloomustava faktilise olukorra tõttu, mis neid kõigist teistest isikutest eristab ning seega individualiseerib neid sarnaselt otsuse adressaadiga (15. juuli 1963. aasta kohtuotsus Plaumann vs. komisjon, 25/62, EU:C:1963:17, lk 223; 3. oktoobri 2013. aasta kohtuotsus Inuit Tapiriit Kanatami jt vs. parlament ja nõukogu, C‑583/11 P, EU:C:2013:625, punkt 72, ja 19. detsembri 2013. aasta kohtuotsus Telefónica vs. komisjon, C‑274/12 P, EU:C:2013:852, punkt 46).

114    Võimalus enam‑vähem täpselt määratleda õigussubjektide arvu ja isegi neid isikuid, kellele seda meedet kohaldatakse, ei tähenda mingil moel, et see meede neid subjekte isiklikult puudutab, kui seda meedet kohaldatakse kõnesoleva aktiga määratletud objektiivse õigusliku või faktilise olukorra alusel (vt selle kohta 22. novembri 2001. aasta kohtuotsus Antillean Rice Mills vs. nõukogu, C‑451/98, EU:C:2001:622, punkt 52, ja 19. detsembri 2013. aasta kohtuotsus Telefónica vs. komisjon, C‑274/12 P, EU:C:2013:852, punkt 47).

115    Kõigepealt ei saa käesolevas asjas asjaolu, et hageja on geneeriliste ravimite tootja ja kavatses võimalusel viia turule Tecfidera geneerilise ravimi, teda iseenesest individualiseerida, kuna teised ettevõtjad võisid olla temaga samas olukorras.

116    Järgmiseks tuleb tõdeda, et 30. jaanuari 2014. aasta rakendusotsus võeti vastu Biogen Idec‑i esitatud müügiloa taotluse alusel.

117    Direktiivi 2001/83 või määruse nr 726/2004 raames aga kujutab müügiloa andmise menetlus endast kahepoolset menetlust, mis puudutab üksnes taotlejat ja pädevat asutust (vt selle kohta 23. oktoobri 2014. aasta kohtuotsus Olainfarm, C‑104/13, EU:C:2014:2316, punkt 34). Tegemist on nimelt taotleja ja ametiasutuse vahelise menetlusega, mille käigus peab viimane võtma arvesse taotleja huvi saada müügiluba ja üldsuse huvi kaitsta inimeste tervist. Kolmandad isikud, nagu hageja käesolevas asjas, ei saa selles menetluses osaleda ega astuda inimravimite komitee ja komisjoniga dialoogi asjaomase ravimi teaduslike andmete hindamisel (vt selle kohta 18. detsembri 2003. aasta kohtuotsus Olivieri vs. komisjon ja EMEA, T‑326/99, EU:T:2003:351, punkt 94).

118    Lõpuks tuleb rõhutada, et 30. jaanuari 2014. aasta rakendusotsuses leidis komisjon, et DMFi sisaldav Tecfidera erines Fumadermist – ühest teisest juba loa saanud ravimist, mis koosneb DMFist ja MEFi sooladest – ning et seetõttu ei kuulunud Tecfidera – dimetüülfumaraat, mille müügiloa taotlus põhines direktiivi 2001/83 artikli 8 lõikel 3, ja juba müügiloa saanud ravim Fumaderm sama üldise müügiloa alla vastavalt direktiivi 2001/83 artikli 6 lõikele 1.

119    Nii nähtub 30. jaanuari 2014. aasta rakendusotsuse vastuvõtmise menetlusest ja selle otsuse sisust, et hageja konkreetset olukorda ei võetud nimetatud rakendusotsuse tegemisel arvesse, sealhulgas osas, milles komisjon leidis selles otsuses, et Tecfidera ja juba loa saanud ravim Fumaderm ei kuulu sama üldise müügiloa alla direktiivi 2001/83 artikli 6 lõike 1 alusel.

120    Seega puudutas 30. jaanuari 2014. aasta rakendusotsus hagejat üksnes seetõttu, et objektiivsete kriteeriumide põhjal on ta ravimite ja eelkõige geneeriliste ravimite tootja, samamoodi nagu iga teine ettevõtja, kes samal ajal ja potentsiaalselt on samasuguses olukorras.

121    Seega ei ole tõendatud, et 30. jaanuari 2014. aasta rakendusotsus puudutas hagejat isiklikult.

122    Teisena, mis puudutab niisuguse üldkohaldatava akti olemasolu, mis ei sisalda rakendusmeetmeid, siis tuleb rõhutada, et mõiste „üldkohaldatav akt“ ELTL artikli 263 neljanda lõigu kolmanda lauseosa tähenduses hõlmab kõiki üldkohaldatavaid akte, mis ei ole seadusandlikud aktid (6. novembri 2018. aasta kohtuotsus Scuola Elementare Maria Montessori vs. komisjon, komisjon vs. Scuola Elementare Maria Montessori ja komisjon vs. Ferracci, C‑622/16 P – C‑624/16 P, EU:C:2018:873, punkt 28).

123    Käesolevas asjas tuleb märkida, et 30. jaanuari 2014. aasta rakendusotsus on üldkohaldatav osas, mis puudutab hageja vaidlustatud hinnanguid (vt eespool punktid 85–96). Lisaks on selge, et see rakendusotsus ei ole seadusandlik akt.

124    Nimetatud rakendusotsus on seega üldkohaldatav akt, kuna selle põhjenduses 3 tõdetakse, et Tecfidera ei kuulu sama üldise müügiloa alla kui Fumaderm.

125    Väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb, et ELTL artikli 263 neljanda lõigu kolmandas lauseosas kasutatud väljendi „mis ei sisalda rakendusmeetmeid“ tõlgendamisel tuleb lähtuda selle sätte eesmärgist, mis nähtuvalt sätte kujunemisloost seisneb sellise olukorra vältimises, kus isik peab käituma õigusvastaselt, et saada seejärel võimalus kohtusse pöörduda. Kui aga üldkohaldatav akt mõjutab otseselt füüsilise või juriidilise isiku õiguslikku olukorda, vajamata selleks rakendusmeetmeid, võib isik jääda tõhusast kohtulikust kaitsest ilma, kui tal puudub võimalus esitada hagi liidu kohtule, et vaidlustada üldkohaldatava akti õiguspärasus. Nimelt võib rakendusmeetmete puudumise korral füüsiline või juriidiline isik, ehkki asjaomane akt puudutab teda otseselt, saavutada akti kohtuliku kontrollimise alles siis, kui ta on rikkunud nimetatud akti sätteid ja viitab nende õigusvastasusele tema suhtes liikmesriigi kohtus algatatud menetlustes (vt 6. novembri 2018. aasta kohtuotsus Scuola Elementare Maria Montessori vs. komisjon, komisjon vs. Scuola Elementare Maria Montessori ja komisjon vs. Ferracci, C‑622/16 P – C‑624/16 P, EU:C:2018:873, punkt 58 ja seal viidatud kohtupraktika).

126    Seevastu juhul, kui üldkohaldatav akt sisaldab rakendusmeetmeid, on liidu õiguskorra nõuete järgimise kohtulik kontroll tagatud sõltumata küsimusest, kas need meetmed kehtestab liit või liikmesriigid. Füüsilised või juriidilised isikud, kes ei saa ELTL artikli 263 neljandas lõigus ette nähtud vastuvõetavuse tingimustest tulenevalt vaidlustada otse liidu kohtus liidu üldkohaldatava akti, on nende suhtes nimetatud akti kohaldamise eest kaitstud võimalusega vaidlustada selle akti rakendusmeetmed (vt 6. novembri 2018. aasta kohtuotsus Scuola Elementare Maria Montessori vs. komisjon, komisjon vs. Scuola Elementare Maria Montessori ja komisjon vs. Ferracci, C‑622/16 P – C‑624/16 P, EU:C:2018:873, punkt 59 ja seal viidatud kohtupraktika).

127    Kui sellise akti rakendamine kuulub liidu institutsioonide, organite või asutuste pädevusse, võivad füüsilised või juriidilised isikud esitada ELTL artikli 263 neljandas lõigus sätestatud tingimustel nende rakendusaktide peale hagi otse liidu kohtutele ning võivad hagi põhjendamisel viidata asjaomase alusakti õigusvastasusele, tuginedes ELTL artiklile 277 (vt 6. novembri 2018. aasta kohtuotsus Scuola Elementare Maria Montessori vs. komisjon, komisjon vs. Scuola Elementare Maria Montessori ja komisjon vs. Ferracci, C‑622/16 P – C‑624/16 P, EU:C:2018:873, punkt 60 ja seal viidatud kohtupraktika).

128    Lisaks on Euroopa Kohus korduvalt otsustanud, et selleks, et hinnata, kas üldkohaldatav akt sisaldab rakendusmeetmeid, tuleb lähtuda sellise isiku olukorrast, kes tugineb õigusele esitada hagi ELTL artikli 263 neljanda lõigu kolmanda lauseosa alusel. Seega ei ole oluline, kas kõnealune akt sisaldab rakendusmeetmeid teiste õigussubjektide suhtes (vt 6. novembri 2018. aasta kohtuotsus Scuola Elementare Maria Montessori vs. komisjon, komisjon vs. Scuola Elementare Maria Montessori ja komisjon vs. Ferracci, C‑622/16 P – C‑624/16 P, EU:C:2018:873, punkt 61 ja seal viidatud kohtupraktika).

129    Lisaks tuleb selle hinnangu andmisel juhinduda üksnes hagi esemest ja juhul, kui hageja palub akti tühistada vaid osaliselt, tuleb olenevalt olukorrast arvesse võtta üksnes rakendusmeetmeid, mida see osa aktist võib vajada (vt 10. detsembri 2015. aasta kohtuotsus Kyocera Mita Europe vs. komisjon, C‑553/14 P, ei avaldata, EU:C:2015:805, punkt 45 ja seal viidatud kohtupraktika; vt selle kohta ka 6. novembri 2018. aasta kohtuotsus Scuola Elementare Maria Montessori vs. komisjon, komisjon vs. Scuola Elementare Maria Montessori ja komisjon vs. Ferracci, C‑622/16 P – C‑624/16 P, EU:C:2018:873, punkt 61).

130    Lõpetuseks ei nõua ELTL artikli 263 neljanda lõigu viimase lauseosa sõnastus, et selleks, et meetme võiks kvalifitseerida üldkohaldatava akti rakendusmeetmeks, peaks see akt olema meetme õiguslik alus. Sama meede võib olla nii selle akti rakendusmeede, mille sätted on meetme õiguslik alus, kui ka sellise eraldiseisva akti rakendusmeede, kui viimati nimetatud akti kõik õiguslikud tagajärjed või osa neist realiseeruvad hageja suhtes üksnes selle meetme vahendusel (13. märtsi 2018. aasta kohtuotsus Industrias Químicas del Vallés vs. komisjon, C‑244/16 P, EU:C:2018:177, punkt 72).

131    Ei ole oluline, kas rakendusmeetmed on mehaanilist laadi või mitte (13. märtsi 2018. aasta kohtuotsus Industrias Químicas del Vallés vs. komisjon, C‑244/16 P, EU:C:2018:177, punkt 47). Teisisõnu, selle kindlaksmääramisel, kas vaidlustatud üldkohaldatav akt sisaldab rakendusmeetmeid ELTL artikli 263 neljanda lõigu tähenduses, ei ole asjakohane küsimus, kas see akt jätab rakendusmeetmete eest vastutavatele ametiasutustele kaalutlusõiguse või mitte (6. juuni 2013. aasta kohtuotsus T & L Sugars ja Sidul Açúcares vs. komisjon, T‑279/11, EU:T:2013:299, punkt 53; vt selle kohta ka 14. juuli 2015. aasta kohtumäärus Forgital Italy vs. nõukogu, C‑84/14 P, ei avaldata, EU:C:2015:517, punkt 44).

132    Sellega seoses tuleb esiteks märkida, et 30. jaanuari 2014. aasta rakendusotsuse põhjenduse 3 sisu on vaidlustatud otsuses ära toodud. Lisaks on selge, et vaidlustatud otsus põhineb 30. jaanuari 2014. aasta rakendusotsusel. Nimelt märkis komisjon menetlusse astuja seisukohtades, et vaidlustatud otsuses kinnitamisest keeldumine oli otseselt seotud 30. jaanuari 2014. aasta rakendusotsuses antud hinnangutega. Üldkohtu küsimustele esitatud kirjalikes vastustes lisas komisjon, et EMA on 30. jaanuari 2014. aasta rakendusotsuse põhjenduse 3 sisuga seotud.

133    Teiseks tuleb märkida, et komisjoni teenistuste ja Biogen Idec‑i vahel 16. mail 2013 peetud koosolekul rõhutas komisjon, et otsustes, milles anti müügiluba, ei esitatud ühtegi deklaratsiooni andmete ainuõiguse kohta, kuna andmete ainuõigus on dünaamiline mõiste, mis võib äriühingute vahel vara üleandmise korral muutuda. Lisaks, nagu selgitas komisjon menetlusse astuja seisukohtades, kontrollib EMA kinnitamismenetluse raames, kas originaalravimi õigusnormide kohane andmekaitseperiood on lõppenud. EMA täpsustas Üldkohtu küsimustele esitatud kirjalikes vastustes, et tegemaks kindlaks, kas originaalravimile oli antud müügiluba vähem kui kaheksa aastat tagasi, tuli kontrollida, kas originaalravimi müügiloa hoidjal oli ka luba sama toimeainet sisaldavate teiste toodete jaoks. Lõpuks, nagu selgitasid EMA ja komisjon kohtuistungil, seisnevad EMA poolt tema valideerimispädevuse raames tehtud kontrollid üldisemalt hindamises, kas müügiloa taotleja toimik on direktiivi 2001/83 artikli 8 lõike 3 ja artikli 10 lõike 1 alusel täielik.

134    Seega tuleb märkida, et 30. jaanuari 2014. aasta rakendusotsus, milles tuvastatakse, et Tecfidera ei kuulu sama üldise müügiloa alla kui Fumaderm, tekitas hagejale õiguslikke tagajärgi üksnes vaidlustatud otsuse kaudu, mis võeti vastu pärast müügiloa taotluse esitamist nn lihtsustatud korras (vt eespool punkt 8) ja millega jäeti see taotlus kinnitamata.

135    Euroopa Kohus on küll otsustanud, et oleks kunstlik kohustada liikmesriigi meetmest – mille puhul ei ole tegemist riigiabiga – abisaaja konkurenti nõudma liikmesriigi ametivõimult talle selle abi andmist ning vaidlustama akti, millega jäeti see nõue rahuldamata, liikmesriigi kohtus, selleks et viimane saaks Euroopa Kohtult küsida, kas nimetatud meedet puudutav komisjoni otsus on kehtiv (vt 6. novembri 2018. aasta kohtuotsus Scuola Elementare Maria Montessori vs. komisjon, komisjon vs. Scuola Elementare Maria Montessori ja komisjon vs. Ferracci, C‑622/16 P – C‑624/16 P, EU:C:2018:873, punkt 66 ja seal viidatud kohtupraktika).

136    Käesoleval juhul sai hageja siiski ainult Tecfidera geneerilise ravimi müügiloa taotluse esitamisega asjakohaselt tõendada põhjuseid, miks 30. jaanuari 2014. aasta rakendusotsus võis avaldada vahetut, konkreetset ja kindlat mõju tema õiguslikule olukorrale. Nii ei saa Tecfidera geneerilise ravimi müügiloa taotluse esitamist kvalifitseerida kunstlikuks, kuna see võimaldas hagejal tõendada, et ta oli suuteline tootma Tecfidera geneerilist ravimit ja et ta oli otsustanud niisugust ravimit turustada. Tuleb lisada, et pärast selle taotluse esitamist kontrollis EMA, kas hageja nimetatud originaalravimil ehk Tecfideral on õigusnormide kohane andmekaitseaeg määruse nr 726/2004 artikli 14 lõike 11 alusel.

137    Sellest järeldub esiteks, et 30. jaanuari 2014. aasta rakendusotsus sisaldab rakendusmeetmeid, kuna selle põhjenduses 3 on tuvastatud, et Tecfidera ei kuulu sama üldise müügiloa alla kui Fumaderm, ning teiseks, et hagejale adresseeritud vaidlustatud otsus on üks neist meetmetest.

138    Igal juhul ei takista miski hagejal esitada üldkohaldatava akti peale õigusvastasuse vastuväidet põhjendusel, et ELTL artikli 263 alusel tühistamishagi esitamiseks ette nähtud tähtaja jooksul ei saanud ta tõendada oma huvi esitada hagi otse selle akti vastu (vt analoogia alusel 27. märtsi 2019. aasta kohtuotsus Canadian Solar Emea jt vs. nõukogu, C‑236/17 P, EU:C:2019:258, punkt 103, ja kohtujurist Pitruzzella ettepanek kohtuasjas Compagnie des pêches de Saint-Malo, C‑212/19, EU:C:2020:179, punktid 49 ja 50).

139    Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on füüsilise või juriidilise isiku esitatud tühistamishagi vastuvõetav üksnes siis, kui tal on huvi vaidlustatud otsuse tühistamise suhtes. Selline huvi eeldab, et selle akti tühistamine võib iseenesest tekitada õiguslikke tagajärgi ja et hagi tulemusel võib selle esitanud isik saada mingit kasu (vt 17. septembri 2015. aasta kohtuotsus Mory jt vs. komisjon, C‑33/14 P, EU:C:2015:609, punkt 55 ja seal viidatud kohtupraktika).

140    Põhjendatud huvi puudub aga juhul, kui hagejale edukaks osutuv hagi ei ole ühelgi juhul selline, mis teda rahuldaks (vt 23. novembri 2017. aasta kohtuotsus Bionorica ja Diapharm vs. komisjon, C‑596/15 P ja C‑597/15 P, EU:C:2017:886, punkt 85 ja seal viidatud kohtupraktika).

141    Hageja põhjendatud huvi peab olema tekkinud ja olemasolev. See ei saa puudutada tulevikus võib-olla tekkivat olukorda (vt 17. septembri 2015. aasta kohtuotsus Mory jt vs. komisjon, C‑33/14 P, EU:C:2015:609, punkt 56 ja seal viidatud kohtupraktika).

142    Nii on põhjendatud huvi peamine ja esimene tingimus, mis peab olema täidetud iga kohtule esitatava hagi puhul (vt 17. septembri 2015. aasta kohtuotsus Mory jt vs. komisjon, C‑33/14 P, EU:C:2015:609, punkt 58 ja seal viidatud kohtupraktika).

143    Käesoleval juhul vastab tõele, et 27. veebruaril 2014, st enne 30. jaanuari 2014. aasta rakendusotsuse kokkuvõtte avaldamist Euroopa Liidu Teatajas, esitas hageja Euroopa Patendiametile vastulause Biogen Idec‑ile 2013. aasta mais antud Euroopa patendile, mis puudutas „koostisosi ja nende kasutamist multiskleroosi raviks“ ja mis hõlmas DMFi kasutamist multiskleroosi raviks Tecfidera puhul heaks kiidetud konkreetsete toimeainekoguste kaudu. Lisaks esitas Biogen hageja väljaande, mis esiteks puudutab 2014. aasta esimeses kvartalis arengujärgus olnud farmatseutilisi toimeaineid ja milles teiseks on mainitud hulgiskleroosi raviks DMFi.

144    Siiski tuleb märkida, et hageja väljaandes, mille Biogen esitas, on mainitud, et 2014. aasta esimeses kvartalis oli DMFi arendamine varases staadiumis. Lisaks tuleb tõdeda, et hageja väitis, ilma et teised pooled oleks talle kohtuistungil vastu vaielnud, et geneerilise ravimi arendusprotsess eeldas paljusid etappe ja uuringuid, et saada müügiloa taotluse toimikus nõutud andmeid. Ta väitis samuti, et neist uuringutest mõne tulemused jäid ebakindlaks seni, kuni need uuringud olid lõpule viidud. Ta täpsustas, et vajalikest uuringutest mõned – näiteks bioekvivalentsusuuringud – ei saanud alata ega toimuda seni, kuni originaalravim, käesoleval juhul Tecfidera, ei olnud turul.

145    Seega, esiteks näitavad hageja selgitused seda, et tema huvi nõuda otse 30. jaanuari 2014. aasta rakendusotsuse tühistamist ei olnud tekkinud ega olemasolev, vaid tekkis tulevikus – kuupäeval, mil tal oli õigus esitada tühistamishagi selle rakendusotsuse peale, kuna ei olnud mõeldav, et ta esitab Tecfidera geneerilise ravimi müügiloa taotluse sel kuupäeval ja kuna niisuguse nõude esitamiseks oli vaja tühistamishagi esitamise tähtajast palju pikemat aega. Teiseks näitavad nimetatud selgitused ka seda, et hageja suutlikkus täita Tecfidera geneerilise ravimi müügiloa tingimusi ei olnud kindel kuupäeval, mil tal oli õigus esitada tühistamishagi 30. jaanuari 2014. aasta rakendusotsuse vastu.

146    Seega, arvestades hageja olukorda ajavahemikul 30. jaanuari 2014. aasta rakendusotsuse kokkuvõtte Euroopa Liidu Teatajas avaldamise kuupäevast kuni selle peale tühistamishagi esitamise tähtaja möödumiseni, ei ole tõendatud, et hagejal oli tekkinud ja olemasolev huvi esitada hagi otse selle rakendusotsuse peale.

147    Lisaks on otsustatud, et pelgalt turule sisenemise kavatsuse deklareerimisest – kuivõrd see puudutab tulevikus tekkivat ja ebakindlat olukorda – ei piisa, et tõendada tekkinud ja olemasolevat põhjendatud huvi (vt selle kohta 23. novembri 2017. aasta kohtuotsus Bionorica ja Diapharm vs. komisjon, C‑596/15 P ja C‑597/15 P, EU:C:2017:886, punktid 114 ja 115).

148    Järelikult tuleb tõdeda, et toimiku materjalidest ei nähtu, et hagejal oleks olnud õigus esitada ELTL artikli 263 alusel hagi 30. jaanuari 2014. aasta rakendusotsuse tühistamiseks.

149    Õigusvastasuse vastuväite vastuvõetamatuse väide tuleb seega tagasi lükata.

2.      Sisulised küsimused

150    Hageja väidab, et komisjon kohaldas väära kriteeriumi ja tegi ilmse hindamisvea, kui ta järeldas, et Tecfidera ja Fumaderm on erinevad ning et seetõttu ei kuulunud Tecfidera Fumadermi üldise müügiloa alla. Nimelt väidab hageja esiteks, et tegemaks kindlaks, kas Tecfidera ja Fumaderm olid üldise müügiloa eesmärgist lähtuvalt erinevad, kohaldas komisjon väära kriteeriumi, mis ei võtnud arvesse kõiki asjakohaseid tegureid. Teiseks väidab hageja, et kui inimravimite komitee ja komisjon oleksid kohaldanud sobivat kriteeriumi ja võtnud arvesse kõiki asjakohaseid tegureid, ei oleks nad saanud otsustada, et Tecfidera ei kuulu Fumadermi müügiloa kohaldamisalasse. Hagiavalduse sisu arvestades leiab Üldkohus, et neid kahte väidet tuleb analüüsida koos, kuna nende mõlemaga soovitakse tegelikult väita, et 30. jaanuari 2014. aasta rakendusotsuses on tehtud ilmne hindamisviga, kuna komisjon tugines selle otsuse vastuvõtmisel tõenditele, mis ei sisaldanud kõiki kättesaadavaid ja asjakohaseid andmeid, mida oleks tulnud arvesse võtta. Täpsemalt väidab hageja, et kui on tegemist varem loa saanud kombineeritud ravimi osaks oleva toimeaine müügiloa taotlusega, sõltub selle kombineeritud ravimi ja selle üksiku toimeaine vahelise erinevuse hindamine küsimusest, kas kombineeritud ravimi üksikud toimeained annavad nimetatud kombineeritud ravimis dokumenteeritud ja asjakohase terapeutilise panuse.

151    Seega, kõigepealt pühendab Üldkohus mõned sissejuhatavad märkused üheainsa väite tulemuslikkusele ja kohtuliku kontrolli ulatusele. Seejärel hindab Üldkohus, kas komisjon tegi 30. jaanuari 2014. aasta rakendusotsuse vastuvõtmisel ilmse hindamisvea, analüüsides üksteise järel järgmist nelja küsimust: esiteks üldine müügiluba ja selle eesmärgid; teiseks kohaldatav liidu õigus ja teaduslike teadmiste areng aastatel 1994–2014; kolmandaks liikmesriigi ametivõimude tehtud otsuste vastastikuse tunnustamise põhimõte ja neljandaks andmed, mis olid või võisid olla komisjoni ja EMA käsutuses seoses MEFi rolliga Fumadermis.

a)      Sissejuhatavad märkused

152    Kõigepealt tuleb kontrollida, kas ainus väide on tulemuslik ja määrata kindlaks kohtuliku kontrolli ulatus.

1)      Ainsa väite tulemuslikkus

153    EMA väitis eespool punktis 63 mainitud menetlust korraldavatele meetmetele antud vastustes, et vaidlustatud otsuse sõnastusest nähtub, et sellel on kaks eraldiseisvat õiguslikku alust: esiteks määruse nr 726/2004 artikli 14 lõige 11 koostoimes direktiivi 2001/83 artikli 6 lõikega 1 ja teiseks komisjoni 30. jaanuari 2014. aasta rakendusotsus. EMA selgitas veel, et vaidlustatud otsus põhines esiteks Fumadermi ja Tecfidera toimeainete kvalitatiivse koostise võrdlusel ja teiseks 30. jaanuari 2014. aasta rakendusotsusel. EMA sõnul on need kaks õiguslikku alust erinevad, kuna need põhinevad veidi erineval arutluskäigul.

154    Eelnevat arvesse võttes väitis EMA oma kirjalikes vastustes Üldkohtu küsimustele, et ainus väide ei ole tulemuslik, kuna hageja ei olnud vaidlustanud vaidlustatud otsuse ühte põhjendust, nimelt Fumadermi ja Tecfidera kvalitatiivse koostise võrdlust, mille EMA ise viis läbi Dimethyl Fumarate Pharmaceutical Works Polpharma müügiloa taotluse kinnitamise etapis.

155    Esiteks tuleb siiski tõdeda, et EMA tuletas vaidlustatud otsuses kõigepealt meelde 30. jaanuari 2014. aasta rakendusotsuse põhjenduse 3 sõnastust, mis ise viitab inimravimite komitee antud hinnangutele. Seejärel tuletas EMA meelde määruse nr 726/2004 artikli 14 lõike 11 sätteid. Lõpuks juhtis EMA tähelepanu asjaolule, et Tecfidera ja Fumaderm erinevad oma toimeainete kvalitatiivse koostise poolest. Sellega seoses mainis ta direktiivi 2001/83 artikli 6 lõike 1 teise lõigu sisu. EMA lisas, et nagu komisjon oli oma 30. jaanuari 2014. aasta rakendusotsuses märkinud, ei kuulunud Tecfidera ja Fumaderm sama üldise müügiloa alla ning oli ilmselge, et Tecfiderale kehtis tema enda sõltumatu kaheksa-aastane andmekaitseaeg.

156    EMA järeldas sellest, et arvestades 30. jaanuari 2014. aasta rakendusotsust, milles tunnistatakse, et Tecfidera ja Fumaderm ei kuulu sama üldise müügiloa alla, ja arvestades määruse nr 726/2004 artikli 14 lõiget 11, ei olnud tal võimalik kinnitada hageja esitatud müügiloa taotlust Tecfidera geneerilise versioonile.

157    Seega ilmneb vaidlustatud otsusest, et EMA tugines selles üksnes järeldusele, mis juba esines 30. jaanuari 2014. aasta rakendusotsuses ja mille kohaselt: „[MEF] ja [DMF] on mõlemad toimeained ega vasta samale toimeainele, kuna terapeutiliselt aktiivne osa ei ole neil ühesugune [ja s]eega loetakse, et Tecfidera, mis sisaldab toimeainet DMF, erineb juba loa saanud ravimist Fumadermist, mis koosneb DMFi ja MEFi sooladest.“

158    Vaidlustatud otsust ei saa seega tõlgendada nii, et EMA ise võrdles Fumadermi ja Tecfidera kvalitatiivset koostist ajal, mil kinnitati müügiloa taotlus, mille hageja esitas Tecfidera geneerilisele ravimile.

159    Kuna komisjon oli juba võtnud seisukoha Fumadermi ja Tecfidera kvalitatiivse koostise võrdlemise kohta, ei olnud EMA-l endal vaja Fumadermi ja Tecfidera kvalitatiivset koostist võrrelda.

160    Teiseks tuleb rõhutada, et vaidlustatud otsuse tõlgendus, mille EMA andis oma kirjalikes vastustes Üldkohtu küsimustele, ei ole kooskõlas selgitustega, mis ta esitas kostja vastuses ja vasturepliigis.

161    EMA tõepoolest selgitas kostja vastuses, et ravimi omaduste kokkuvõtte võrdluse põhjal oli võimalik tuvastada erinevate müügilubade olemasolu kõigi Tecfidera geneerilise versiooni müügiloa taotluste kinnitamisel, olgu siis tegemist EMA-le või pädevale riigiasutusele esitatud taotlusega. Lisaks selgitas EMA, et tema otsus põhines asjaolul, et Tecfidera ei kuulu Fumadermi üldise müügiloa alla, kuna Tecfidera ja Fumadermi toimeainete kvalitatiivne koostis on erinev.

162    Siiski väitis EMA samas kostja vastuses, et kriteerium, mille alusel võrrelda kahe ravimi kvalitatiivset koostist, nagu see oli lubatud, võib olla täidetud kahel viisil: kas Fumadermi ja Tecfidera ravimi omaduste kokkuvõtete võrdluse põhjal, nagu EMA märkis oma 3. augusti 2011. aasta kirjas (vt eespool punkt 12), või hinnangu alusel, mis viis järelduseni, et DMF ja MEF olid erinevad toimeained (kriteerium, mida kohaldas komisjon Tecfidera müügiloa andmise ajal). Lisaks nähtub EMA menetlusdokumentidest, et EMA väitis, et ta oleks võinud piirduda asjaomaste ravimite ravimi omaduste kokkuvõtte võrdlemisega ja et nende ravimi omaduste kokkuvõtete võrdlemise pinnal tehtud pelk tõdemus toimeainete erineva kvalitatiivse koostise kohta võimaldas teha järelduse. Teisisõnu selgitas EMA, et käesolevas asjas „oleks olnud võimalik“ järgida sellist lähenemisviisi ning et seda lähenemisviisi järgitakse tulevikus. EMA ei ole aga kostja vastuses ega vasturepliigis kunagi väitnud, et käesolevas asjas järgis ta vaidlustatud otsuses tegelikult just seda lähenemisviisi. Sellest annab tunnistust see, et oma argumentide põhjenduseks tugines EMA korduvalt lähenemisviisile, mida ta oli toetanud oma 3. augusti 2011. aasta kirjas, mitte aga vaidlustatud otsuse sisule. Pealegi ei sisalda vaidlustatud otsus ühtegi viidet Fumadermi ja Tecfidera ravimi omaduste kokkuvõtetele.

163    Seega tuleb tagasi lükata EMA argumendid, mille kohaselt on ainus väide tulemusetu, kuna hageja ei ole vaidlustatud otsuse ühte põhjendust vaidlustanud.

2)      Kohtuliku kontrolli ulatus

164    Kui haldusasutuse otsus tuleneb keerukatest tehnilistest hinnangutest, näiteks meditsiinilis-farmakoloogilises valdkonnas, saab neid põhimõtteliselt vaid piiratud ulatuses kohtulikult kontrollida, mis tähendab, et liidu kohus ei saa asendada nimetatud asutuse faktiliste asjaolude hinnangut enda omaga (vt 19. novembri 2008. aasta kohtuotsus Schräder vs. CPVO (SUMCOL 01), T‑187/06, EU:T:2008:511, punkt 60 ja seal viidatud kohtupraktika).

165    Nimelt kui liidu institutsioon peab andma keerulisi hinnanguid, on tal laiaulatuslik kaalutlusõigus, mille kohtulik kontroll piirdub kontrollimisega, ega asjaomase meetme puhul ei esine ilmselget viga või võimu kuritarvitamist või ega pädev asutus ei ole ilmselgelt oma kaalutlusõiguse piire ületanud (vt 11. detsembri 2014. aasta kohtuotsus PP Nature-Balance Lizenz vs. komisjon, T‑189/13, ei avaldata, EU:T:2014:1056, punkt 34 ja seal viidatud kohtupraktika).

166    Kuigi liidu kohus tunnustab ametiasutuse kaalutlusruumi majanduslikes või tehnilistes küsimustes, ei tähenda siiski see, et liidu kohus peab hoiduma kontrollimast, kuidas ametiasutus on tõlgendanud majandus- või tehnilisi andmeid. Nimelt peab liidu kohus eelkõige kontrollima nii esitatud tõendite tegelikkusele vastavust, usaldatavust ja sidusust kui ka seda, kas need tõendid sisaldavad kogu asjakohast teavet, mida keerulise olukorra hindamisel tuleb arvesse võtta, ja kas kõnealused tõendid toetavad järeldusi, mis nende pinnalt on tehtud (vt 19. novembri 2008. aasta kohtuotsus Schräder vs. CPVO (SUMCOL 01), T‑187/06, EU:T:2008:511, punkt 61 ja seal viidatud kohtupraktika).

167    Siiski nõuab niisugune kohtulik kontroll, vaatamata selle piiratusele, et liidu institutsioonid kui asjaomase akti autorid suudaksid Euroopa Kohtus tõendada, et kõnealune akt on vastu võetud neile kuuluva kaalutlusõiguse teostamise raames, mis eeldab kõigi nende elementide ja asjaolude arvessevõtmist, mis on kõnealuse akti reguleerimiseseme valdkonnas asjakohased (vt selle kohta 8. juuli 2010. aasta kohtuotsus Afton Chemical, C‑343/09, EU:C:2010:419, punkt 34, ja 30. aprilli 2015. aasta kohtuotsus Polynt ja Sitre vs. ECHA, T‑134/13, ei avaldata, EU:T:2015:254, punkt 53).

168    Tuvastamaks, kas liidu institutsioon on teinud keeruliste asjaolude hindamisel ilmse hindamisvea, mis õigustaks akti tühistamist, peavad hageja esitatud tõendid olema piisavad, et selles aktis asjaoludele antud hinnang muutuks ebausutavaks (vt selle kohta 9. septembri 2011. aasta kohtuotsus Prantsusmaa vs. komisjon, T‑257/07, EU:T:2011:444, punkt 86 ja seal viidatud kohtupraktika).

169    Mis puudutab inimravimite komitee arvamust, siis ei saa Üldkohus asendada selle komitee hinnangut enda omaga. Nimelt teostatakse kohtulikku kontrolli üksnes komitee tegevuse seaduslikkuse ning tema arvamuse sisemise kooskõla ja põhjenduste suhtes. Viimati öelduga seoses on kohtul üksnes pädevus kontrollida, kas arvamus sisaldab põhjendusi, mis võimaldavad hinnata selle aluseks olevaid kaalutlusi, ning kas meditsiiniliste või teaduslike andmete ja nende alusel tehtud järelduste vahel on arusaadav seos. Seoses sellega olgu rõhutatud, et inimravimite komitee peab oma arvamuses viitama peamistele aruannetele ja teaduslikule ekspertiisile, millele ta tugineb, ning täpsustama oluliste erinevuste korral põhjused, miks ta asjaomaste ettevõtjate esitatud aruannete järeldustest või eksperdiarvamustest kõrvale kaldus. Seda kohustust peab eriti rangelt järgima teadusliku ebakindluse korral. Tagades komiteega konsulteerimise võistlevuse ja läbipaistvuse, võimaldab see kohustus tagada, et asjaomast ainet on põhjalikult ja objektiivselt teaduslikult hinnatud, tuginedes kõige esinduslikumatele teaduslikele teooriatele ja seisukohtadele, mis asjakohased farmaatsialaboratooriumid on esitanud (vt 11. detsembri 2014. aasta kohtuotsus PP Nature-Balance Lizenz vs. komisjon, T‑189/13, ei avaldata, EU:T:2014:1056, punkt 52 ja seal viidatud kohtupraktika).

170    Lõpetuseks, väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tuleb tühistamishagi raames vaidlustatud akti õiguspärasuse hindamisel lähtuda akti vastuvõtmise ajal esinenud faktilistest ja õiguslikest asjaoludest (vt 10. septembri 2019. aasta kohtuotsus HTTS vs. nõukogu, C‑123/18 P, EU:C:2019:694, punkt 37 ja seal viidatud kohtupraktika; 17. septembri 2007. aasta kohtuotsus Microsoft vs. komisjon, T‑201/04, EU:T:2007:289, punkt 260) ning võtta arvesse informatsiooni, mis oli õigusakti vastu võtnud institutsiooni käsutuses otsuse tegemise momendil (9. septembri 2009. aasta kohtuotsus Brink’s Security Luxembourg vs. komisjon, T‑437/05, EU:T:2009:318, punkt 96; vt selle kohta ka 12. aprilli 2013. aasta kohtuotsus Du Pont de Nemours (Prantsusmaa) jt vs. komisjon, T‑31/07, ei avaldata, EU:T:2013:167, punkt 157).

171    Hageja ei saa seega liidu kohtus tugineda faktilistele asjaoludele, mis on hilisemad aktist, mille õiguspärasus on vaidlustatud või millest akti andja ei saanud selle vastuvõtmise ajal teadlik olla. Neid asjaolusid käsitlevad argumendid on nimelt tulemusetud.

172    Neid kaalutlusi arvestades tuleb analüüsida, kas komisjon ei teinud 30. jaanuari 2014. aasta rakendusotsuses ilmset hindamisviga, kui ta leidis, et Tecfidera, mis koosneb ainult DMFist, ei kuulu BfArMi poolt 1994. aastal väljastatud Fumadermi üldise müügiloa alla.

b)      Üldine müügiluba ja selle eesmärgid

173    Hageja väidab, et asjaolu, et Tecfidera on heaks kiidetud erinevas menetluses, erineva näidustuse jaoks ja Fumadermist erineva kaubanimega, ei ole tegur, millele saaks sellisena tugineda väitmaks, et Tecfidera ei kuulu Fumadermi üldise müügiloa kohaldamisalasse. Ta väidab, et MEFi soolade terapeutiline toime või selle puudumine Fumadermis on võtmeks, mis võimaldab kindlaks teha, kas Tecfidera ja Fumadermi vahel on üldise müügiloa andmisel mis tahes asjakohane erinevus. Hageja lisab, et MEFi soolade ravitoime Fumadermis peab olema asjakohane. Nimelt oleks kohatu pidada kahte ravimit „erinevaks“ lihtsalt põhjusel, et üks neist sisaldab konkreetset ühendit, millel on mis tahes farmatseutiline toime, mida võrreldavas tootes ei ole. Vastupidisel juhul võiks müügiloa hoidja liiga lihtsalt saada pikema täiendava õigusnormide kohase andmekaitseaja, kui ta ravimi uuele näidustusele laiendamise hetkel lisab või eemaldab aine, mis on farmatseutilisest seisukohast toimeaine, kuid kliiniliselt ebaoluline. Sama kehtib ka asjakohase toimega aine kohta, mida leidub ühendis, kuid mille toimeainekogus on liiga väike, et sel oleks mis tahes märkimisväärne ravitoime, ning mille võib samuti ühendist eemaldada, ilma et sellel oleks terapeutilisele toimele mingit tuntavat mõju. Hageja väidab, et kui selliseid muudatusi kompenseeritaks uue õigusnormide kohase andmekaitseaja andmisega üksnes põhjusel, et asjaomased toimeained on individuaalselt näidanud üles (teatavat) terapeutilist toimet, oleks see vastuolus direktiivi 2001/83 eesmärkidega ega võimaldaks leida üldise huvi seisukohast õiglast tasakaalu uuenduslike äriühingute huvide kaitse ja vajaduse vahel soodustada geneeriliste ravimite tootmist.

174    EMA vaidleb vastu hageja argumendile, et õiguslik kriteerium, mida komisjon kohaldas selleks, et teha kindlaks, kas kaks ravimit kuuluvad eraldiseisvate üldiste müügilubade alla, võib pakkuda ettevõtjatele vahendit, et vältida õigusnormide kohast andmekaitset. EMA sõnul on kõrvalehoidmise risk, millele hageja viitab, täiesti hüpoteetiline.

175    Direktiivi 2001/83 artikli 10 lõikes 1 (vt eespool punkt 8) taotletakse eesmärki ühitada ühelt poolt uuenduslike ravimiettevõtjate uurimis- ja arendustööde piisav kaitse ja teiselt poolt soov vältida ülearuseid inim- ja loomkatseid. Nii tuleb nimetatud direktiivi põhjenduse 9 kohaselt „täpsemalt määratleda need juhud, kui ei ole vaja esitada toksikoloogiliste ja farmakoloogiliste testide ega kliiniliste uuringute tulemusi, et saada luba lubatud ainega olemuselt samalaadse aine jaoks, samal ajal tagades, et uuenduslikud ettevõtted ei satu ebasoodsasse olukorda“, samas kui põhjenduses 10 on märgitud, et „avaliku korra huvides ei tohi inimestel ega loomadel teha ilma mõjuva põhjuseta korduvteste“ (15. septembri 2015. aasta kohtuotsus Novartis Europharm vs. komisjon, T‑472/12, EU:T:2015:637, punkt 62).

176    Üldise müügiloa mõiste, mida on kasutatud direktiivi 2001/83 muudetud redaktsiooni artikli 6 lõike 1 teises lõigus (vt eespool punkt 7), tuleneb Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikast, milles seda mõistet arendati eeskätt selleks, et võtta arvesse nn lihtsustatud korra eesmärki, milleks on säästa farmakoloogiliste ja toksikoloogiliste testide ning kliiniliste uuringute tulemuste koondamiseks kuluvat aega ja vahendeid ning vältida inim- ja loomkatsete kordamist. See eesmärk satuks ilmselgelt ohtu, kui esialgse ravimi tootja saaks määramatult pikendada õigusnormide kohast andmekaitseaega, takistades sel moel geneeriliste ravimite tootjatel kasutada seda originaalravimina sellise õigusnormide kohase andmekaitseaja möödumisel, mille seadusandja nägi sõnaselgelt ette selleks, et ühitada uuenduslike ettevõtjate huvid ja üldised huvid (vt 15. septembri 2015. aasta kohtuotsus Novartis Europharm vs. komisjon, T‑472/12, EU:T:2015:637, punkt 63 ja seal viidatud kohtupraktika).

177    Arvestades direktiivi 2001/83 artikli 6 lõike 1 teise lõigu sõnastust ja selle sätte eesmärki, otsustas Üldkohus esiteks, et direktiivi 2001/83 muudetud redaktsiooni artikli 6 lõike 1 teises lõigus määratletud üldise müügiloa kohaldamisala hõlmas arendusi, mille kohta on välja antud eraldiseisev tsentraliseeritud müügiluba, ja teiseks et asjaolul, et loahoidjal õnnestus selle korra alusel saada uute ravinäidustuste jaoks uue nimetuse all müügiluba, ei ole seega mingit tähtsust õigusnormide kohase andmekaitseaja kohaldamise seisukohast (15. septembri 2015. aasta kohtuotsus Novartis Europharm vs. komisjon, T‑472/12, EU:T:2015:637, punkt 82). Sellega seoses on Euroopa Kohus ka otsustanud, et mõiste „üldine müügiluba“ direktiivi 2001/83 artikli 6 lõike 1 teise lõigu tähenduses hõlmas kõiki esialgse ravimi hilisemaid arendusi, olenemata nende loamenetlusest, see tähendab kas selle ravimi esmase müügiloa muutmise teel või eraldiseisva müügiloa saamise teel (28. juuni 2017. aasta kohtuotsus Novartis Europharm vs. komisjon, C‑629/15 P ja C‑630/15 P, EU:C:2017:498, punkt 72).

178    Lõpuks tuleb lisada, et arvestades eesmärki „toetada selliste uute ravinäidustuste alast uurimistegevust, mis toovad olulist kliinilist kasu ning parandavad patsiendi elukvaliteeti ja heaolu“, püüdes samal ajal „säilitada kohane tasakaal selliste uuenduste edendamise ja geneeriliste ravimite tootmise soodustamise vajaduse vahel“, on seadusandja direktiivi 2001/83 artikli 10 lõike 1 neljandas lõigus ette näinud, et originaalravimile antud kümne aasta pikkust turustamise ainuõiguse perioodi pikendatakse ühe aasta võrra, „kui esimese kaheksa aasta jooksul nimetatud kümnest aastast saab müügiloa omanik loa ühe või mitme uue ravinäidustuse osas, mis loa väljastamisele eelneva teadusliku hindamise käigus leitakse olulist kliinilist kasu toovaks, võrreldes olemasolevate ravimeetoditega“. Turustamise ainuõiguse pikendamine ühe aasta võrra on seega liidu seadusandja silmis asjakohane stiimul uutesse ravinäidustustesse investeeringute soodustamiseks (vt selle kohta 28. juuni 2017. aasta kohtuotsus Novartis Europharm vs. komisjon, C‑629/15 P ja C‑630/15 P, EU:C:2017:498, punktid 77 ja 78).

179    Järgides sama loogikat on direktiivi 2001/83 artikli 10 lõikes 5 nähtud ette, et „[l]isaks lõike 1 sätetele antakse taotluse esitamise korral hästi tõestatud aine uuele näidustusele ühe aasta pikkune mittekumulatiivne andmete ainuõiguse periood, eeldusel, et uue näidustuse osas on teostatud olulised prekliinilised või kliinilised uuringud“. Direktiivi 2001/83 artikli 10 lõige 5 puudutab hästi tõestatud aineid, mis kuuluvad nende ravimite koostisse, mille suhtes õigusnormide kohane andmekaitseaeg on lõppenud. Lisaks kohaldatakse selles sättes ette nähtud üheaastast andmekaitset üksnes uue näidustusega seotud andmetele, mitte aga kõigile varem loa saanud ravimiga seotud andmetele.

180    Sellest järeldub, et 30. jaanuari 2014. aasta rakendusotsuse põhjenduses 3 mainitud asjaolul, et Tecfidera müügiloa taotlus põhines direktiivi 2001/83 artikli 8 lõikel 3, st „täielikul“ taotlusel (vt eespool punkt 5), ei ole mingit tähtsust õigusnormide kohase andmekaitseaja kohaldamise seisukohast (vt eespool punkt 177). Lisaks tuleb eespool punktides 174–179 nimetatud eesmärke silmas pidades analüüsida, kas käesoleval juhul – nagu hageja sisuliselt väidab – oli oht, et Biogen Idec‑il on kaheksa aasta pikkune täielik õigusnormide kohane andmekaitseaeg ainult seetõttu, et ajal, mil esitati müügiluba Fumadermiga hõlmatust erineva näidustuse jaoks, oli ta eemaldanud MEFi, mida kasutati Fumadermi koostises, kuid mis ei olnud kliiniliselt oluline või mille toimeainekogus oli liiga väike, et sel oleks Fumadermis mis tahes märkimisväärne terapeutiline toime.

c)      Kohaldatav liidu õigus ja teaduslike teadmiste areng aastatel 1994–2014

181    Hageja väidab, et käesolevas asjas ei ole võimalik eeldada, et MEFi soolad andsid Fumadermis olulise terapeutilise panuse, kuna BfArM oli varem Fumadermi hinnanud ja andnud sellele müügiloa. Sellega seoses rõhutab hageja, et direktiiv 2001/83 ei nõua terapeutilise panuse tõendamist kõigi püsikombinatsioonides sisalduvate toimeainete puhul. Pealegi on kombineeritud ravimeid käsitlevate suuniste sisu ja täpsemalt suunistes nõutud tõendatuse tase aja jooksul muutunud. Lisaks, kuna suunised ei ole õiguslikult siduvad, on võimalik neist kõrvale kalduda.

182    Repliigis kritiseerib hageja EMA väidet, et sobiv õiguslik kriteerium on see, mille viimane esitas Biogen Idec‑ile oma 3. augusti 2011. aasta kirjas (vt eespool punkt 12) ja mille kohaselt kombineeritud ravimi müügiluba ei loeta selle üksikute toimeainete üldiste müügilubade alla kuuluvaks. Nimelt esiteks ei tulene see tõlgendus ei direktiivi 2001/83 sõnastusest ega ka teatest taotlejatele. Teiseks esitab EMA tagantjärele põhjenduse ja tema pakutud kriteeriumi lihtsus ei ole kooskõlas käesolevas asjas järgitud menetlusega. Nimelt, kui EMA pakutud tõlgendus oleks õige, ei oleks kunagi pidanud toimuma arutelu selle üle, kas Tecfideral on õigus täielikule õigusnormide kohasele andmekaitseajale, ning käesoleval juhul komisjoni läbi viidud teaduslik hindamine ei oleks kunagi pidanud aset leidma.

183    EMA väidab, et järeldus, mille kohaselt Fumaderm ja Tecfidera ei kuulu sama üldise müügiloa alla, on võimalik, kuna Fumadermile anti luba kahte toimeainet DMF ja MEF sisaldava püsikombinatsioonina, samas kui Tecfiderale anti luba ainuravimina, mis sisaldab ainult toimeainet DMF. Selline lähenemine peegeldab õigusnormides ammu välja kujunenud kahe põhimõtte kohaldamist. Esimene põhimõte on seotud üldise müügiloa mõistega ja hinnanguga, mulle kohaselt kaks ravimit kuuluvad eraldiseisvate üldiste müügilubade alla, kui need kaks ravimit erinevad toimeainete kvalitatiivse koostise poolest. Selle esimese põhimõtte kohaselt, kui ravimile on antud luba püsikombinatsioonina, eeldab see automaatselt, et selle toimeainete kvalitatiivne koostis erineb mis tahes ravimi kvalitatiivsest koostisest, millele on luba antud ainuravimina. Teine EMA välja toodud põhimõte on seotud inimtervishoius kasutatavate ravimite müügiluba käsitlevate liidu õigusnormide ühtlustamisega, mis tagab, et liidus antakse ravimitele luba vastavalt samadele kvaliteedi, ohutuse ja tõhususe eeskirjadele ja standarditele.

184    Esiteks ei ole poolte vahel vaidlust selles, et kui Biogen Idec esitas Tecfidera müügiloa taotluse, siis tekkis liidu tasandil esimest korda küsimus, kas ühelt poolt loa saanud kombineeritud ravim ja teiselt poolt selle kombinatsiooni üks koostisosa kuulusid sama üldise müügiloa alla või mitte.

185    Seda järeldust kinnitavad muudatused, mis tehti taotlejatele koostatud teate selles osas, mis käsitleb üldise müügiloa mõistet.

186    Nimelt on teates taotlejale selle 2013. aasta juuni redaktsioonis selgitatud üksnes järgmist:

„Kui hinnatav ravim sisaldab olemasoleva aine muudatust ja kuulub samale taotlejale/[müügiloa hoidjale], tuleb [müügiloa] menetluse käigus täpsustada, kas ravim sisaldab uut toimeainet või mitte. See täpsustus mõjutab [üldise müügiloa] olemasolu või puudumist. Hindamine viiakse läbi kooskõlas selle peatüki I lisas sätestatud kriteeriumidega ning järeldus tuleb esitada vähemalt hindamisaruandes. Kui viimases ei ole märgitud, et ravim sisaldab uut toimeainet, loetakse, et asjaomane ravim sisaldab sama toimeainet ja kuulub [üldise müügiloa] alla.“

187    Ent pärast 30. jaanuari 2014. aasta rakendusotsust ehk 2015. aasta juulis nägi teade taotlejatele üldise müügiloa mõistet käsitlevas osas ette selle mõiste kohaldamise tingimused varem loa saanud kombineeritud ravimi ühe koostisosa kohta esitatud taotlustele.

188    Nimelt on teate taotlejatele 2015. aasta juuli redaktsiooni punkti 2.3 lõikes 3 muu hulgas märgitud:

„Kui hindamisel olev ravim sisaldab ainult toimeainet, mis kuulub loa saanud kombineeritud ravimi hulka, moodustab uus ravim uue ja ühtse ravimi, mille puhul on vaja eraldi [ravimi müügiluba]. Kuna [müügiloa hoidja] oli juba loa saanud kombineeritud ravimi hindamismenetluse käigus tõendanud, et iga püsikombinatsiooni aine annab nimetatud kombineeritud ravimis dokumenteeritud terapeutilise panuse ja sellest tulenevalt on kõik koostisosad erinevad toimeained, siis ei loeta selle uue ravimi müügiluba loa saanud kombineeritud ravimi [üldise müügiloa] alla kuuluvaks, nagu on sätestatud direktiivi 2001/83/EÜ artikli 6 lõikes 1.“

189    Teiseks andis komisjon 30. jaanuari 2014. aasta rakendusotsuses loa lasta Tecfidera turule ja leidis, et see ravim ei kuulu sama üldise müügiloa alla kui Fumaderm. BfArM andis Fumadermi turule laskmiseks loa 1994. aastal, st rohkem kui 15 aastat enne Tecfidera müügiloa taotluse esitamist.

190    Kuupäeval, mil anti Fumadermi müügiluba, reguleeriti kombineeritud ravimite müügiloa taotluste hindamist esiteks nõukogu 26. jaanuari 1965. aasta direktiiviga 65/65/EMÜ ravimeid käsitlevate õigus- ja haldusnormide ühtlustamise kohta (EÜT 1965, 22, lk 369), mida on korduvalt muudetud; teiseks nõukogu 20. mai 1975. aasta direktiiviga 75/318/EMÜ ravimite kontrolliga seotud analüütilisi, farmakoloogilis-toksikoloogilisi ja kliinilisi standardeid ning protokolle käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta (EÜT 1975, L 147, lk 1), mida on korduvalt muudetud, ja kolmandaks nõukogu 20. mai 1975. aasta teise direktiiviga 75/319/EMÜ ravimeid käsitlevate õigus- ja haldusnormide ühtlustamise kohta (EÜT 1975, L 147, lk 13), mida on korduvalt muudetud.

191    Direktiivi 65/65 nõukogu 22. detsembri 1986. aasta direktiivist 87/21/EMÜ (EÜT 1987, L 15, lk 36) tuleneva redaktsiooni artikli 4 teise lõigu punkti 8 alapunktis b oli ette nähtud, et „tuleb esitada toksikoloogiliste ja farmakoloogiliste testide ning kliiniliste uuringute tulemused, kuid ei ole vaja viidata igale üksikule komponendile, kui uued ravimid sisaldavad tuntud komponente, mida senini ei ole ravi otstarbel koos kasutatud“.

192    Lisaks nähtub ka EMA kirjalikest vastustest Üldkohtu küsimustele, et teavet ja dokumente, mis tuli lisada müügiloa taotlusele direktiivi 65/65 artikli 4 alusel, oli mainitud direktiivi 75/318 I lisas, mida on muudetud komisjoni 19. juuli 1991. aasta direktiiviga 91/507/EMÜ (EÜT 1991, L 270, lk 32). See lisa sisaldas nelja osa, mis käsitlesid toimiku kokkuvõtet, ravimite keemilisi, farmatseutilisi ja bioloogilisi katseid, toksikoloogilisi ja farmakoloogilisi teste ning kliinilist kirjandust.

193    Selle lisa kolmas osa, mis käsitles toksikoloogilisi ja farmakoloogilisi teste, sisaldas II punkti, mis käsitles katsete läbiviimist. Punktis II F, mis käsitles farmakodünaamikat ehk ravimi põhjustatud muutusi organismi tavapärastes või katseliselt muundatud talitlustes, oli märgitud:

„Ravimikombinatsioonide valiku ajendiks võivad olla farmakoloogilised põhjused või kliinilised näidustused.

Esimesel juhul ilmneb farmakodünaamilistes uuringutes vastastikune toime, mis võib ravimikombinatsiooni muuta kliiniliselt kasutatavaks.

Teisel juhul, kui kombinatsioonile otsitakse teaduslikku põhjendust kliiniliste katsete abil, määratakse uuringuga kindlaks, kas kombinatsiooni loodetavat toimet saab näidata loomadel, ning uuritakse vähemalt kõikide kõrvaltoimete osatähtsust.

Kui kombinatsioon sisaldab uudset toimeainet, tuleb seda eelnevalt põhjalikult uurida.“

194    Punktis II G, mis käsitles farmakokineetikat ehk uuringut toimeaine kulgemise kohta organismis, mis hõlmab kõnealuse aine imendumist, jaotumist, biotransformatsiooni ja eritumist, oli märgitud, et „[k]äesoleva direktiivi sätete kohaselt uuritud teadaolevate ainete uute kombinatsioonide puhul ei nõuta farmakokineetilisi uuringuid, kui nende tegemata jätmist põhjendavad mürgisusuuringud ja kliinilised katsed“.

195    Selle lisa neljanda osa, mis käsitles kliinilist kirjandust, punkti C „Tulemuste esitamine“ alapunkt C.6 oli sõnastatud järgmiselt: „[u]usi ravimikombinatsioone käsitlevad andmed peavad olema identsed uute ravimite kohta nõutud andmetega ja need peavad tõendama kombinatsiooni ohutust ja tõhusust“.

196    Esiteks ei võimalda aga poolte poolt Üldkohtule esitatud tõendid teada saada, kas Fumadermi valiku ajendiks olid farmakoloogilised põhjused või kliinilised näidustused. Samuti ei võimalda toimiku materjalid teada saada, kas BfArM järeldas, et MEF ja DMF on teadaolevad või uued ained. Üldisemalt ei võimalda need tõendid tutvuda meetodiga, mida BfArM kasutas Fumadermi ja selle koostises olevate erinevate ainete analüüsimiseks.

197    Üldkohtu käsutuses olev toimik sisaldab aga väljaannet Nieboer, C., de Hoop, D., van Loenen, A. C., Langendijk, P. N. J. ja van Dijk, E., „Systemic therapy with fumaric acid derivatives: New possibilities in the treatment of psoriasis“ (J Am Acad Dermatol, 1989; 20(4):601–608; edaspidi „Nieboeri jt 1989. aasta uuring“), mis oli EMA käsutuses Tecfidera müügiloa taotluse läbivaatamisel. Selles väljaandes selgitati, et uus ravi nimetusega „fumaarhappel põhinev ravi“ muutus Lääne-Euroopas eelneva 20 aasta jooksul tuhandete psoriaasi põdevate patsientide hulgas populaarseks. Selle ravi käivitaja oli biokeemik, kes põdes ise psoriaasi ning avaldas tööd aastatel 1959 ja 1966. Nieboeri jt 1989. aasta uuringus on seejärel märgitud, et selle ravi on standardinud Saksa üldarst, kes lisas sellele range toitumiskava ning avaldas uuringud aastatel 1982 ja 1984. Nieboeri jt 1989. aasta uuring selgitab samuti, et sellele ravile spetsialiseerunud kliinik oli asutatud Šveitsis. Lisaks nähtub ühest teisest, 1998. aasta väljaandest, mis sisaldub Üldkohtule esitatud toimikus ning millest EMA ja komisjon võisid Tecfidera müügiloa taotluse läbivaatamisel olla teadlikud, et fumaarhappe estreid kirjutas alates 1959. aastast välja väike rühm arste Saksamaal, Šveitsis ja Madalmaades.

198    Teiseks tuleb rõhutada, et eespool punktides 190–195 mainitud õigusaktid ei sisalda ühtegi täpsustust selle kohta, millisel kujul võib tõendada kombineeritud ravimi ohutust ja tõhusust.

199    Kui direktiivi 75/318 I lisa kolmas osa näeb ette, et kombineeritud ravimite puhul, mille valiku ajendiks olid farmakoloogilised põhjused, ilmneb farmakodünaamilistes uuringutes vastastikune toime, mis võib ravimikombinatsiooni muuta kliiniliselt kasutatavaks, ei ole selles lisas märgitud, kuidas tuleb seda vastastikust toimet esile tuua. Lisaks viidatakse selles sättes kombinatsiooni kui terviku „soovituslikule“ laadile. Lõpuks on kombineeritud ravimite puhul, mille valiku ajendiks olid kliinilised näidustused, mainitud direktiivi 75/318 I lisa samas osas „ravimikombinatsiooni“ oodatavat toimet, mis võib avalduda loomadel.

200    Kolmandaks, nagu selgitas EMA oma kirjalikes vastustes Üldkohtu küsimustele, sisaldusid asjaolud, mis pidid Euroopa Liidu Nõukogu sõnul olema lisatud kombineeritud ravimi müügiloa taotlusele 1994. aastal, tegelikult nõukogu 26. oktoobri 1983. aasta soovituse 83/571/EMÜ ravimpreparaatide turule laskmise katsete kohta (EÜT 1983, L 332, lk 11) V lisas. See V lisa „Kindlaksmääratud ravimikombinatsioonid“ oli selgitus direktiivi 75/318 lisa kolmanda osa punkti II.C.2 (nüüd muudetud direktiivi 75/318 lisa neljanda osa punkt C.6, mida on mainitud eespool punktis 195) kohaldamiseks, arvestades uue ravimi müügiluba.

201    Sellega seoses vastab tõele, et soovituse 83/571 V lisas oli muu hulgas märgitud järgmist:

„Taotlejad peavad kavandatud erilist toimeainete kombinatsiooni põhjendama. Kindlaksmääratud ravimikombinatsioone loetakse sobivaks ainult siis, kui kavandatud kombinatsioon põhineb kehtivatel ravipõhimõtetel.

[…]

Kindlaksmääratud ravimikombinatsiooni jaoks taotletud näidustused peavad olema sellised, et iga näidustuse puhul on iga koostisosa olemasolu põhjendatud. Ravim peab olema koostatud nii, et iga selle koostisosa kogus ja proportsioon oleksid sobivad kõikide taotletud kasutusviiside jaoks.

[…]

Uue kombinatsiooni puhul tuleb läbi viia kliinilised uuringud, et määrata kindlaks iga selle koostisosa roll tervikus.

[…]

Alati tuleb kaaluda komponentide vastastikuse toime võimalust. Kui farmatseutiline, farmakokineetiline või farmakodünaamiline koostoime näib olevat võimalik, peab taotleja esitama andmed, mis tõendavad, et see ei toimu või et see on hästi tuntud ja määratletud.“

202    Siiski ei nähtu selle dokumendi sõnastusest, sisust ega vastuvõtmise kontekstist, et see dokument tekitas siduvaid õiguslikke tagajärgi liikmesriikidele ja täpsemalt riiklikele ametiasutustele.

203    Lisaks, nagu märgib hageja, on kombineeritud ravimeid käsitlevate suuniste sisu ja taotlejatelt nõutava teabe ulatus selles osas esiteks Fumadermi müügiloa kuupäeva 9. augusti 1994 ja teiseks 30. jaanuari 2014. aasta rakendusotsuse vastuvõtmise hetke vahelisel ajal märkimisväärselt muutunud.

204    Teisisõnu näitab kombineeritud ravimeid puudutavate soovituste või suuniste järjestikuste versioonide uurimine, et neid on järk-järgult täiendatud ja nende täienduste eesmärk oli eristada erinevat liiki ravimikombinatsioone ja soovitada riiklikel ametiasutustel taotlejatelt üha rohkem teavet küsida.

205    Selles osas on suuniste 1996. aasta aprillis muudetud redaktsiooni („Note for Guidance concerning the application of section C.6 Part 4 of the Annex to Directive 75/318/EEC as amended“) ja soovituse 83/571 vahel järgmised erinevused:

–        nendes on ette nähtud, et taotleja peab selgelt märkima, kas taotletud näidustus on esmane ravi (mõeldud patsientidele, kes ei saa ühtegi kõnealust ainet) või teisene ravi (rakendatakse siis, kui ainuravim ei ole näidanud rahuldavat riski-kasu suhet) või vastab teistele kasutusviisidele. Nende suuniste 1996. aasta aprillis muudetud redaktsioonis on täpsustatud, et kliinilist arendustegevust tuleb vastavalt rakendada;

–        need sisaldavad farmakodünaamilisi ja farmakokineetilisi uuringuid käsitlevat jagu, milles on mainitud täiendavaid nõudeid, mida võib taotlejatele kehtestada. Need uuringud on eriti olulised seoses ravimikombinatsiooni koostises olevate ainete vastastikuse toimega. Nii selgitavad suunised 1996. aasta aprillis muudetud redaktsioonis, et taotleja peab tõendama, et erinevad ained ei mõjuta nende farmakokineetilist profiili;

–        need sisaldavad jaotist, milles käsitletakse koostist ja annustamist ning milles soovitatakse, et kavandatud annused oleksid põhjendatud. Nii on märgitud: „[i]ga aine kogus püsikombinatsioonis peab olema selline, et see kombinatsioon on olulisele elanikkonnarühmale ohutu ja tõhus ning et püsikombinatsiooni riski-kasu hindamine on võrdne või suurem kui iga aine eraldi võetuna“; „multilevel factorial design võib olla kasutuses, kuid on olemas muid tõendusvahendeid, et tõendada, et kombinatsioon on suurem kui need ained“ ja „kirjeldavad tunnused nagu response surface methods võivad olla kasutuses (vt ravimi müügiloa põhjenduseks teavet annuse-reaktsiooni seose kohta)“;

–        need sisaldavad teraapiauuringuid käsitlevat punkti, milles on nähtud ette, et kliinilised kinnitavad testid on vajalikud tõhususe tõendamiseks, eelistatavalt paralleelsete rühmade võrdlemise teel, milles püsikombinatsiooni võrreldakse selle üksiku ainega. Platseeborühma lisamine on soovitatav, kui see on võimalik.

206    Tuleb lisada, et soovituse 83/571 V lisas ei ole otsesõnu mainitud vajadust, et püsikombinatsiooni iga aine annaks selles kombinatsioonis dokumenteeritud panuse. Nimelt oli suuniste 1996. aasta aprillis muudetud redaktsioonis esimest korda mainitud, et püsikombinatsiooni iga aine peab andma kombinatsioonis „dokumenteeritud panuse“. Seejärel on suuniste 2009. aastal vastu võetud redaktsioonis („Guideline on clinical development of fixed combination medicinal products“) mainitud dokumenteeritud „terapeutilist“ panust.

207    Üldisemalt on 1996. aastal uuesti läbi vaadatud suunistele järgnenud suunistes neid soovitusi veelgi tugevdatud ning taotlejatelt oodatavat teavet mitmekordistati ja täpsustati.

208    Seega, kuupäeval, mil Fumadermi müügiloa andmise otsus vastu võeti, ei olnud üheski õiguslikult siduvas õigusaktis täpselt ette nähtud tingimusi, millele kombineeritud ravimi müügiloa andmine pidi vastama, ega seda, kuidas kombineeritud ravimit peab põhjendama. Lisaks on tõsi, et juba soovituses 83/571 oli ette nähtud, et taotlejad peavad kavandatud erilist toimeainete kombinatsiooni põhjendama ning et uue kombinatsiooni puhul tuleb läbi viia kliinilised uuringud, et määrata kindlaks iga selle koostisosa roll tervikus. Need mittesiduvas tekstis sisalduvad tingimused olid siiski piiratud ja ebatäpsed nende rakendamise viisi osas, eriti seoses tingimustega, mis sõnastati hiljem eelkõige selleks, et võtta muu hulgas arvesse tehnika arenguid.

209    Sellega seoses tuleb märkida, et komisjonile 1. mail 2013 saadetud kirjas, mille komisjon Üldkohtule esitas, selgitas Biogen Idec, et BfArM kiitis Fumadermi heaks nelja toimeaine kombinatsioonina. Biogen Idec täpsustas siiski, et „BfArMi sõnul ei sisalda Fumadermi toimik kliinilisi andmeid konkreetsete ravimi toimeainete (API) kohta; see sisaldab üksnes üldisi kombineeritud ravimi ohutust ja tõhusust käsitlevaid andmeid, kuna DMFi omadused eraldi võetuna ei ole teada“.

210    Samuti tuleb märkida, et vastuseks kohtuistungil Üldkohtu esitatud küsimusele selgitas EMA esindaja, et tema teada ei olnud enne direktiivi 2001/83 kehtimahakkamist mõistet „toimeaine“ liidu tasandil määratletud. Nimetatud direktiivi aga jõustus pärast BfArMi otsust, millega anti luba Fumadermi turule laskmiseks.

211    Lõpuks otsustati 2013. aastal veel seda, et liidu õiguse praeguse seisu juures on seni, kuni tervisekaitse tagamiseks vajalikud meetmed ei ole täielikult ühtlustatud, keeruline vältida liikmesriikidevaheliste erinevuste püsimist toodete klassifitseerimisel direktiivi 2001/83 kontekstis (vt 3. oktoobri 2013. aasta kohtuotsus Laboratoires Lyocentre, C‑109/12, EU:C:2013:626, punkt 45 ja seal viidatud kohtupraktika).

212    Kolmandaks on direktiivi 2001/83 põhjenduses 7 märgitud, et „ravimi selliseid omadusi nagu ohtlikkus ja ravi tõhusus saab kontrollida ainult nende omavahelises seoses ning sellel on ainult suhteline tähtsus sõltuvalt teaduse arengust ja ravimi ettenähtud kasutusotstarbest“.

213    Sellega seoses on juba otsustatud, et selleks, et teha kindlaks, kas toodet saab määratleda ravimina direktiivi 2001/83 tähenduses, peavad riigisisesed asutused, kelle üle teeb järelevalvet kohus, tegema otsuse juhtumipõhiselt, võttes arvesse kõiki toote omadusi, sh eriti selle koostist, selle farmakoloogilisi, immunoloogilisi või ainevahetuslikke omadusi sellisena, nagu neid on võimalik olemasolevate teaduslike andmete põhjal tuvastada, toote kasutamisviisi, kasutamisulatust, tarbijate teadlikkust tootest ja ohte, mis selle kasutamisega võivad kaasneda (vt 10. juuli 2014. aasta kohtuotsus D. ja G., C‑358/13 ja C‑181/14, EU:C:2014:2060, punkt 42 ja seal viidatud kohtupraktika).

214    Müügiluba antakse seega vastavalt teaduslike teadmiste hetkeseisule selle väljastamise kuupäeval.

215    Käesoleval juhul tuleb märkida, et Fumadermi müügiloa andmise otsuse ja Tecfidera müügiloa taotluse esitamise vahele jäi üle 15 aasta pikkune ajavahemik. Üldkohtule esitatud toimikust nähtub aga, et selle ajavahemiku jooksul on teaduslikud teadmised Fumadermi koostisse kuuluvate ainete ja nende toime kohta ning vahendid, millega neid uuritakse, märkimisväärselt muutunud.

216    Lisaks ilmneb toimiku materjalidest, et analüüsides küsimust, kas Tecfidera kuulus sama üldise müügiloa alla kui Fumaderm, esitas Biogen Idec BfArMi otsusest hilisemaid tõendeid ja inimravimite komitee võttis need tõendid arvesse. Nimelt osutades oma taotluses sellele, et Tecfideral on „uue toimeaine“ staatus, viitas Biogen Idec mitmele uurimusele, mis avaldati pärast BfArMi otsust. Lisaks esitas Biogen Idec oma taotluse põhjenduseks muu hulgas 9. septembri 2013. aasta kirja „Märkused Tecfidera ja kombineeritud ravimi Fumaderm keemilise struktuuri erinevuste kohta“. Selles kirjas mainitud teaduskirjandus on aga BfArMi otsusest hilisem, välja arvatud üks erand. Viimaks leidis inimravimite komitee Euroopa avalikus hindamisaruandes, et MEF ja DMF on mõlemad toimeained ega vasta samale toimeainele, eelkõige Biogen Idec‑i esitatud andmete põhjal, mis olid BfArMi otsusest hilisemad.

217    Eeltoodut arvestades tuleb tõdeda, et käesoleval juhul oli komisjonil tekkinud uus küsimus, kas sellise ravimi müügiluba, mille ainus toimeaine oli varem loa saanud kombineeritud ravimi osa, kuulus või ei kuulunud sama üldise müügiloa alla kui see, mis anti nimetatud kombinatsioonile. Lisaks esitati see uus küsimus erilises kontekstis, mida iseloomustab asjaolu, et asjaomase kombineeritud ravimi müügiloa otsuse tegi riigisisene ametiasutus 1994. aastal, st rohkem kui 15 aastat enne müügiloa taotluse esitamist ravimile, mis koosnes ühest toimeainest. Liidu õiguse olukord ja teaduslikud teadmised olid aga 1994. aastal märkimisväärselt erinevad.

218    Selles konkreetses kontekstis tuleb tõdeda, et esiteks ei järginud komisjon õigesti lähenemist, mille EMA esitas oma 3. augusti 2011. aasta kirjas Biogen Idec‑ile, mille kohaselt kombineeritud ravimi müügiluba ei peetud erinevate üksikute toimeainete üldiste müügilubade alla kuuluvaks vastavalt direktiivi 2001/83 artikli 6 lõikele 1 (vt eespool punkt 12) ja et teiseks palus ta oma 18. septembri 2013. aasta kirjas inimravimite komiteel hinnata, kas DMF erines Fumadermist, mis koosnes DMFist ja MEFi sooladest (vt eespool punkt 18).

d)      Riigisiseste asutuste tehtud otsuste vastastikuse tunnustamise põhimõte

219    Hageja väidab, et oli oluline, et komisjon kontrolliks, kas on tõendatud, et ravi seisukohast oli MEFi sooladel Fumadermis asjakohane toime. Siiski jätsid inimravimite komitee ja komisjon niisuguse kontrolli tegemata. Ükski olemasolev tõend ei näita, et Fumadermi esialgsel hindamisel oleks dokumenteeritud terapeutilise panuse kriteeriumi MEFi soolade osas tegelikult kohaldatud. Lisaks ei tõenda miski, et Tecfidera hindamise käigus oleks inimravimite komitee mingil hetkel palunud BfArMil esitada talle teavet, et veenduda, et MEFi soolade toimet Fumadermis oli õigesti hinnatud.

220    EMA viitab vastastikuse tunnustamise põhimõttele ja väidab, et on välistatud, et reguleeriv asutus – nagu komisjon või ta ise – võiks ravimi müügiloa taotluse läbivaatamisel teise reguleeriva asutuse hinnangut uuesti läbi vaadata. Nimelt ei ole EMA õigust – välja arvatud erandlikel asjaoludel (näiteks suunamise juhul direktiivi 2001/83 artikli 31 alusel) – loa saanud ravimi algset teaduslikku hindamist uuesti hinnata. EMA lisab, et küsimust, kuidas hinnata nii DMFi kui ka MEFi terapeutilist toimet Fumadermis, oli juba käsitletud BfArMi läbi viidud hindamise raames, ning kui see nii ei oleks olnud, ei oleks Fumaderm tohtinud kombineeritud ravimina luba saada.

221    EMA vaidleb vastu hageja argumendile, mille kohaselt MEFi eeldatavat terapeutilist panust Fumadermis kunagi ei kontrollitud inimravimite komitee hindamise käigus ega võetud arvesse komisjoni otsustamismenetluses. Nimelt ei sekkunud MEFi dokumenteeritud terapeutilise panuse kontrollimine Fumadermis de facto hindamisse, mille komisjon oli inimravimite komiteelt taotlenud DMFi kohta. Lisaks oli see kontrollimine de lege väljaspool inimravimite komitee hindamise kohaldamisala, kuna viimasel ei ole Tecfidera müügiloa raames õigust taasavada BfArMi läbi viidud Fumadermi teaduslikku hindamist.

222    Lõpuks, vastupidi sellele, mida väidab hageja, sisaldab 30. jaanuari 2014. aasta rakendusotsus selget viidet BfArMi poolt Fumadermile antud loale ning asjaolule, et Fumadermile anti luba ravimina, mis sisaldab toimeaineid MEF ja DMF. Selline viide hõlmab tingimata ka viidet ravimikombinatsiooni iga aine terapeutilise panuse teaduslikule hindamisele, mille tulemusel anti luba Fumadermile kui kombineeritud ravimile.

223    On tõsi, et mis puudutab direktiivi 2001/83 artikli 28 lõikes 2 mainitud vastastikuse tunnustamise menetlust, siis on Euroopa Kohus leidnud, et ei saa nõustuda tõlgendusega, mille kohaselt liikmesriik, kellele on esitatud vastastikuse tunnustamise taotlus, võib ka juhul, kui küsimus ei ole nimetatud direktiivi artiklis 29 mainitud ohus rahvatervisele, anda uue hinnangu ravimite olemuslikku sarnasust puudutavatele andmetele, mille alusel referentliikmesriik otsustas taotluse lihtsustatud korras rahuldada (vt selle kohta 16. oktoobri 2008. aasta kohtuotsus Synthon, C‑452/06, EU:C:2008:565, punkt 31). Euroopa Kohus lisab, et selline tõlgendus ei lähe mitte ainult vastuollu direktiivi 2001/83 artiklite 28 ja 29 sõnastusega, vaid võtab neilt sätetelt ka kogu kasuliku mõju. Nimelt, kui liikmesriik, kellelt taotletakse teise liikmesriigi antud loa tunnustamist, võiks selle tunnustamise tingimuseks seada kogu loataotluse või selle ühe osa teistkordse hindamise, võtaks see liidu seadusandja kehtestatud vastastikuse tunnustamise menetluselt igasuguse mõtte ja seaks tõsiselt ohtu direktiivi 2001/83 eesmärkide saavutamise, nagu eelkõige ravimite vaba liikumine siseturul (16. oktoobri 2008. aasta kohtuotsus Synthon, C‑452/06, EU:C:2008:565, punkt 32).

224    Samuti on tõsi, et direktiivi 2001/83 artikli 28 lõikes 3 nimetatud detsentraliseeritud menetluse kohta on Euroopa Kohus leidnud, et kui kõikide liikmesriikide – kus müügiloa taotlus esitati – üldine nõusolek on kord fikseeritud, ei ole nende liikmesriikide pädevatel asutustel selle ravimi turustamise kohta oma territooriumil otsust tehes võimalik selle menetluse tulemust kahtluse alla seada. Peale selle, et see võimalus oleks vastuolus direktiivi 2001/83 artikli 28 lõike 5 sõnastusega, võtaks sellest lähtuv tõlgendus detsentraliseeritud menetluselt igasuguse mõtte ning õõnestaks eelkõige ravimite vaba liikumise eesmärki, mis on välja toodud selle direktiivi põhjenduses 14 (14. märtsi 2018. aasta kohtuotsus Astellas Pharma, C‑557/16, EU:C:2018:181, punkt 26).

225    Kõigepealt aga ei palutud eespool punktides 223 ja 224 viidatud kohtuotsustes Euroopa Kohtul võtta seisukohta kohtuasjades, milles – nagu käesolevas asjas – esitati EMA-le selline müügiloataotlus nagu see, mis puudutab Tecfiderat, määruses nr 726/2004 ette nähtud tsentraliseeritud menetluses, milles komisjon oli asutus, kes pidi selle taotluse kohta otsuse vastu võtma.

226    Nimelt tuleb märkida, et kohtuasjades, milles tehti 16. oktoobri 2008. aasta kohtuotsus Synthon (C‑452/06, EU:C:2008:565) ja 14. märtsi 2018. aasta kohtuotsus Astellas Pharma (C‑557/16, EU:C:2018:181), esitati Euroopa Kohtule küsimusi seoses liikmesriikide ametiasutuste pädevusega vastastikuse tunnustamise või detsentraliseeritud menetluse kontekstis. Direktiivi 2001/83 artiklitest 28 ja 29 tuleneb aga, et need menetlused puudutavad ravimi müügiloa väljastamist rohkem kui ühes liikmesriigis ja seega liikmesriikidevahelisi suhteid.

227    Seega ei saa 16. oktoobri 2008. aasta kohtuotsusest Synthon (C‑452/06, EU:C:2008:565) ja 14. märtsi 2018. aasta kohtuotsusest Astellas Pharma (C‑557/16, EU:C:2018:181), millele EMA kostja vastuses tugines, järeldada, et komisjonil ei olnud õigust nõuda, et inimravimite komitee viiks läbi liikmesriigi asutuse poolt juba loa saanud ravimi uue teadusliku hindamise, või vähemalt paluda BfArMilt selle riigisisese asutuse varem läbi viidud hindamise kontrollimiseks vajalikku teavet.

228    Järgmiseks olgu märgitud, et määruse nr 726/2004 põhjenduse 19 kohaselt on EMA põhiülesanne liidu asutuste ja liikmesriikide varustamine parimate võimalike teaduslike arvamustega, et nad saaksid teostada neile liidu õigusaktidega antud pädevust ravimite lubamise ja järelevalve valdkonnas. Määruse nr 726/2004 sama põhjenduse 19 kohaselt tohib alles pärast EMA läbiviidud sellist ühest teaduslikku hindamist kõrgtehnoloogiliste ravimite kvaliteedi, ohutuse ja tõhususe osas, milles rakendatakse rangeimaid võimalikke standardeid, anda liidu müügiloa kiirmenetluse korras, mis tagab komisjoni ja liikmesriigi vahelise tiheda koostöö.

229    Määrusest nr 726/2004 nähtub, et EMA ülesanne on koordineerida olemasolevaid teaduslikke ressursse, mille liikmesriigid on tema käsutusse andnud ravimite hindamiseks, järelevalveks ja ravimiohutuse järelevalveks, ning et EMA hulka kuulub muu hulgas inimravimite komitee, mille ülesanne on koostada EMA arvamus kõigis inimravimite hindamisega seotud küsimustes. Määruse nr 726/2004 artikli 57 lõike 1 esimese lõigu kohaselt annab EMA liikmesriikidele ja liidu asutustele parimat võimalikku teaduslikku nõu mis tahes sellises küsimuses inim- või veterinaarravimite kvaliteedi, ohutuse ja tõhususe kohta, mis on talle suunatud vastavalt liidu ravimiõigusaktide sätetele. Määruse nr 726/2004 artikli 60 kohaselt kogub EMA komisjoni taotluse korral loa saanud ravimite kohta kogu saadavaloleva teabe meetodite kohta, mida kasutavad liikmesriikide pädevad asutused otsustamiseks mis tahes uue ravimi terapeutilise lisaväärtuse üle.

230    Lõpetuseks tuleb toonitada, et vastavalt direktiivi 2001/83 põhjendusele 12, kui liikmesriigid on eriarvamusel ravimi kvaliteedi, ohutuse või tõhususe suhtes, tuleb seda teaduslikult hinnata vastavalt ühenduse standardile, jõudes nimetatud lahkarvamuse osas asjaomaste liikmesriikide suhtes siduvale otsusele. Otsus tuleb vastu võtta kiirmenetluse korras, mis tagab tiheda koostöö komisjoni ja liikmesriikide vahel. Lisaks peab liidul määruse nr 726/2004 põhjenduse 17 kohaselt olema vahendeid esitatud ravimite teaduslikuks hindamiseks kooskõlas liidu hajutatud loamenetlusega. Lisaks sellele, pidades silmas liikmesriikide poolt vastavalt hajutatud loamenetlusele esitatud ravimite kohta vastu võetud haldusotsuste tõhusa ühtlustamise tagamist, on liidule vaja anda vahendid liikmesriikidevaheliste ravimite kvaliteeti, ohutust ja tõhusust puudutavate vaidluste lahendamiseks.

231    Direktiivi 2001/83 artikli 30 lõikes 1 on sätestatud, et kui ühe ravimi kohta on esitatud kaks või rohkem müügiloa taotlust vastavalt selle direktiivi artiklitele 8, 10, 10a, 10b, 10c ja 11 ning kui liikmesriigid on vastu võtnud erinevad kõnealuse ravimi lubamist või selle loa peatamist või tühistamist käsitlevad otsused, võib liikmesriik, komisjon, müügiloa taotleja või omanik suunata küsimuse inimravimite komiteele sama direktiivi artiklites 32, 33 ja 34 sätestatud korra kohaldamiseks.

232    Samuti tuleb märkida, et direktiivi 2001/83 artikli 31 lõike 1 kohaselt suunavad liikmesriigid, komisjon, müügiloa taotleja või selle omanik liidu huvidega seotud erijuhtudel küsimuse inimravimite komiteele selle direktiivi artiklites 32, 33 ja 34 sätestatud korra kohaldamiseks, enne kui tehakse otsus müügiloa taotluse, selle peatamise või tühistamise või müügiloa andmiseks vajalikuks peetavate muudatuste tegemise kohta.

233    Euroopa Parlamendi ja nõukogu 31. märtsi 2004. aasta direktiivi 2004/27/EÜ, millega muudetakse direktiivi 2001/83 (ELT 2004, L 136, lk 34; ELT eriväljaanne 13/34, lk 262), vastuvõtmisega andis liidu seadusandja komisjonile pädevuse võtta vastu õigusakte, mis tekitavad liikmesriikidele siduvaid tagajärgi, eelkõige pärast direktiivi 2001/83 artikli 31 muutmist.

234    Kui inimravimite komitee arutab liidu huvidega seotud erijuhtu direktiivi 2001/83 artikli 31 lõikes 1 ette nähtud menetluse raames, on tema ülesanne anda liidu tasandil oma hinnang asjaomasele ravimile. Selle komitee antud hinnang ei sõltu riigisiseste ametiasutuste hinnangust. Arvestades teavet, mida inimravimite komitee peab esimest korda analüüsima, ei saa inimravimite komitee vastu tugineda hinnangule, mille liikmesriigi ametiasutus oleks võinud sellele teabele minevikus anda (3. detsembri 2015. aasta kohtuotsus PP Nature-Balance Lizenz vs. komisjon, C‑82/15 P, ei avaldata, EU:C:2015:796, punkt 37; vt selle kohta ka 19. septembri 2019. aasta kohtuotsus GE Healthcare vs. komisjon, T‑783/17, EU:T:2019:624, punkt 101).

235    Direktiivi 2001/83 artiklis 31 ette nähtud menetlus võib seega eelkõige komisjoni algatusel viia inimravimite komitee läbi viidud sõltumatu hindamise tulemusel komisjoni otsuseni, milles viimane kohustab asjaomaste liikmesriikide pädevaid asutusi tegema ise direktiivi 2001/83 artikli 116 alusel otsuse ravimi müügiloa peatamise, tagasivõtmise või muutmise kohta, kui leitakse, et asjaomane ravim on kahjulik, ravim ei ole tõhus, ravimi riski-kasu suhe ei ole positiivne või et selle kvalitatiivne ja kvantitatiivne koostis ei vasta deklareeritud koostisele.

236    Eeltoodut arvestades ja ilma et oleks vaja otsustada direktiivi 2001/83 artikli 31 kohaldatavuse üle käesolevas asjas, tuleb tõdeda, et liidu tasandil või liikmesriikides rakendatavate müügiloamenetluste raames täidavad EMA ja komisjon erilist ülesannet, mis ei ole võrreldav riigisiseste asutuste omaga. Vastastikuse tunnustamise põhimõte, millele EMA tugineb, ei saa seega takistada seda, et pärast tsentraliseeritud menetluse raames müügiloa taotluse esitamist kontrollib inimravimite komitee liikmesriigi asutuse varem tehtud hinnanguid või viib ise läbi sõltumatu hindamise. Nii on see eelkõige juhul, kui liidu tasandil esitatakse müügiloa taotlus aine kohta, mis kuulub 15 aastat varem riiklikul tasandil loa saanud kombineeritud ravimi koosseisu ja kui inimravimite komitee valduses olevad andmed muudavad ebausutavaks oletuse, et nimetatud ravimikombinatsioonist eemaldatud ainel – käesoleval juhul MEFil – on selles oma roll.

237    Käesoleval juhul on see nii seda enam, et pärast tsentraliseeritud korra alusel esitatud Tecfidera müügiloa taotlust võttis EMA inimravimite komitee kaudu ja seejärel komisjon seisukoha küsimuses, kas Tecfidera kuulub sama üldise müügiloa alla kui Fumaderm. See hinnang mõjutas kogu liidu tasandil Tecfideraga seotud õigusnormide kohast andmekaitseaega ja see võis takistada liikmesriikide pädevate ametiasutuste või komisjoni poolt Tecfidera geneerilisele ravimile müügiloa andmist. Seega küsimus, kas Tecfidera kuulus sama üldise müügiloa alla kui Fumaderm, ja selle raames küsimus, kas MEFil oli Fumadermis roll, oli liidu huvidega seotud erijuhtum, arvestades esiteks direktiiviga 2001/83 taotletavaid eesmärke üldiselt ehk rahvatervise kaitse põhieesmärki ja ravimite vaba liikumise eesmärki ning teiseks üldise müügiloa mõistega taotletavaid eesmärke, mida on mainitud eespool punktides 174–179.

238    Komisjoni käitumine 30. jaanuari 2014. aasta rakendusotsuse vastuvõtmisele eelnenud menetluses ning inimravimite komitee poolt selle institutsiooni taotlusel Tecfidera kohta tehtud analüüsid kinnitavad ühe ja teise erilist rolli. Nad näitavad, et komisjon ei pidanud BfArMi 1994. aastal vastu võetud otsust enda jaoks siduvaks. Komisjon leidis nimelt, et järeldus, mille kohaselt Tecfidera ei kuulu sama üldloa alla kui Fumaderm, sõltub hinnangust Tecfidera „uue toimeaine“ staatusele. Neil asjaoludel palus komisjon 18. septembri 2013. aasta kirjas inimravimite komiteel hinnata, kas DMF erineb Fumadermist (vt eespool punkt 18). Selle taotluse järel uurisid ettekandjad korraga seda, kas DMF ja MEF on erinevad toimeained ning kas Fumaderm, mis koosnes MEFist ja DMFist, oli ohutuse ja tõhususe poolest DMFist erinev. Komisjoni 18. septembril 2013 koostatud taotlus ning selle taotluse alusel inimravimite komitee kogutud andmed ja analüüs võisid viia hinnangute ja järelduseni, mis olid vastuolus BfArMi otsusega lubada Fumaderm kombineeritud ravimina turule.

e)      Andmed, mis olid või võisid olla EMA ja komisjoni käsutuses seoses MEFi rolliga Fumadermis

239    Olgu öeldud, et inimravimite komitee presidendile 18. septembril 2013 saadetud kirjas märkis komisjon, et Biogen Idec oli palunud analüüsida küsimust, kas toimeainet DMF võib kvalifitseerida uueks toimeaineks. Lisaks täpsustas komisjon, et uus toimeaine on määratletud kui keemiline aine, millele ei ole varem liidus ravimina luba antud. Lisaks rõhutas ta, et DMFile ei olnud varem liidus ravimina luba antud, vaid see oli osa ravimist Fumaderm, millele oli 1994. aastal antud Saksamaal luba (vt eespool punkt 18).

240    Pärast selle kirja saatmist ning pärast ettekandjate 18. oktoobri 2013. aasta ühisaruandes antud hinnanguid (vt eespool punkt 22) esitas inimravimite komitee 24. oktoobril 2013 toimunud koosolekul kaks vastuväidet DMFile „uue toimeaine“ staatuse andmise taotlusele (vt eespool punkt 23). Nende vastuväidetega sooviti esiteks täpsustada, kas DMF ja MEF olid teineteise estrid või derivaadid, ning teiseks käsitleda asjakohaseid kliinilisi erinevusi ühelt poolt DMFi ja teiselt poolt MEFiga seotud DMFi vahel ohutuse ja/või tõhususe seisukohast. Biogen Idec esitas 4. novembril 2013 oma vastused inimravimite komitee esitatud vastuväidetele. Ettekandjad analüüsisid 11. novembri 2013. aasta ühisaruandes Biogen Idec‑i vastuseid ja esitasid oma hinnangu (vt eespool punkt 25).

241    Euroopa avalikus hindamisaruandes leidis inimravimite komitee, et MEF ja DMF olid mõlemad toimeained ega vastanud samale toimeainele, kuna terapeutiliselt aktiivne osa ei olnud neil ühesugune. Inimravimite komitee tegi sellest järelduse, et ohutuse/efektiivsuse osas ei olnud potentsiaalseid märkimisväärseid erinevusi vaja edasi uurida. Lisaks leidis inimravimite komitee teaduslike tõendite põhjal ja kooskõlas komisjoni 18. septembri 2013. aasta kirjas esitatud täpsustustega, et DMF erineb DMFist ja MEFi sooladest koosnevast Fumadermist. See viimane järeldus ning komisjoni 18. septembri 2013. aasta kirja sisu meeldetuletus on esitatud ka inimravimite komitee 21. novembri 2013. aasta arvamuses (vt eespool punkt 26).

242    Neil asjaoludel kogus inimravimite komitee kliinilisi andmeid eelkõige MEFi farmakoloogilise toime kohta eraldivõetuna ja MEFi farmakoloogilise toime kohta Fumadermis. Hageja esitas need kliinilised andmed Üldkohtus oma väidete põhjendamiseks.

243    Hageja väidab sisuliselt, et Biogen Idec‑i esitatud tõendid, mida võeti arvesse 30. jaanuari 2014. aasta rakendusotsuse vastuvõtmisele eelnenud menetluses, ei olnud piisavad ega piisavalt kindlad järeldamaks, et Tecfidera ja Fumadermi vahel on asjakohane „erinevus“. Täpsemalt väidab hageja, et olemasolevate tõendite põhjal ei oleks inimravimite komitee saanud järeldada, et MEFi sooladel oli asjakohane terapeutiline toime Fumadermi DMFi ja MEFi soolade kombinatsioonis. Seega on DMF ainus asjakohane toimeaine Fumadermis. Neid järeldusi kinnitab ka asjaolu, et olemasolevad kliinilised tõendid ei tõenda MEFi terapeutilist toimet eraldivõetuna.

244    EMA väidab, et inimravimite komitee tegi piiratud kliiniliste tõendite alusel õige järelduse MEFi farmakoloogilise toime kohta, kuna esiteks olid need tõendid dokumenteeritud mittekliiniliste andmetega ja teiseks oli Fumaderm juba saanud müügiloa ning liikmesriigi pädev asutus oli selle farmakoloogilise toime juba tuvastanud. EMA lisab, et hageja väited inimravimite komitee hinnangu kohta on tulemusetud. Nimelt eiras hageja inimravimite komitee poolt kliiniliste ja mittekliiniliste andmete hindamise vaidlustamisel selle hindamisega taotletavat eesmärki ja lähtus väärast eeldusest, et inimravimite komitee oli kohustatud hindama MEFi terapeutilist toimet Fumadermis. BfArM oli aga niisuguse hindamise juba läbi viinud ja asjaolu, et Fumadermile kui kombineeritud ravimile oli luba antud, tähendas, et selle hindamise käigus leidis kinnitust MEFi ja DMFi dokumenteeritud panus selles ravimikombinatsioonis. Seega ei olnud inimravimite komitee Tecfidera müügiloa taotluse raames kohustatud niisugust hindamist uuesti läbi viima. EMA täpsustab, et inimravimite komitee analüüsis Biogen Idec‑i esitatud kliinilisi andmeid, millele hageja hiljem tugines, üksnes selleks, et teha kindlaks MEFi farmakoloogiline toime. Kuna ainult MEFi puudutavad kliinilised andmed olid suhteliselt piiratud, kontrolliti MEFi toimet kaudselt, võrreldes MEFile kombinatsioonis DMFiga eksponeeritud patsientidelt saadud andmeid nendega, mis pärinesid ainult DMFile eksponeeritud patsientidelt. Sellega seoses täpsustab EMA, et inimravimite komitee viitas väljaandele Nieboer, C., de Hoop, D., Langendijk, P. N. J., van Loenen, A. C. ja Gubbels. J., „Fumaric acid therapy in psoriasis: a double-blind comparison between fumaric acid compound therapy and monotherapy with dimethylfumaric acid ester“ (Dermatologica., 1990; 181(1):33–37; edaspidi „Nieboeri jt 1990. aasta uuring“), ainsa eesmärgiga toetada järeldust, et farmakoloogilisest seisukohast on MEF toimeaine.

245    Esiteks, mis puudutab MEFi kliinilist toimet eraldivõetuna, siis uuris inimravimite komitee Nieboeri jt 1989. aasta uuringut (vt eespool punkt 197), milles kirjeldati kuut DMFil ja MEFil põhinevat terapeutilist skeemi, mida kasutatakse psoriaasi raviks.

246    EMA rõhutab kostja vastuses, et selle uuringu raames läbi viidud uuringud näitasid, et „[MEFi] saanud rühmas vähenes sügelus märkimisväärselt enam kui platseebot saanud rühmas“ ning et erineva tugevusega MEFi saanud „kahe patsiendirühma ketenduse ja sügeluse lõpptulemuste vahel täheldati suurt erinevust (p < 0,05)“.

247    EMA sõnul nähtub eeltoodust selgelt, et sügeluse kriteeriumi puhul andis MEFi manustamine platseebo manustamisest erinevaid tulemusi ning ketenduse kriteeriumi puhul andsid MEFi erinevad annused väga erinevaid tulemusi.

248    Samas märgivad ettekandjad ühelt poolt oma 18. oktoobri 2013. aasta ühises hindamisaruandes, et Nieboeri jt 1989. aasta uuring puudutab niisuguste toodete koostist, mis on täielikult kirjeldamata, ja populatsiooni, mille lisamise kriteeriumidest ja sümptomite raskusastmest eriti sagedasti ei teatata. Lisaks on ettekandjate 11. novembri 2013. aasta ühises hindamisaruandes märgitud, et „DMF ja MEFi soolad ei näita mingit kliiniliselt asjakohast erinevust ohutuse seisukohast, [et] ei ole võimalik järeldada kliiniliselt asjakohaste erinevuste olemasolu tõhususe seisukohast, sest ainsad kättesaadavad andmed pärinevad Nieboeri jt 1989. aasta uuringust[, ja et] käesoleval juhul võtsid üksnes kümme psoriaasi põdevat patsienti ainult MEFi, uuringus, mille metoodikat ei saa usaldusväärselt hinnata“.

249    Teiselt poolt selgitab inimravimite komitee Euroopa avalikus hindamisaruandes, et ainult MEFi kohta olemasolevad kliinilised andmed on tuletatud avaldatud kirjandusest ja need on piiratud.

250    Nii näitavad toimiku materjalid, et Nieboeri jt 1989. aasta uuring ei sisalda asjakohaseid ja piisavaid andmeid MEFi kliinilise toime kohta eraldi võetuna.

251    Igal juhul tuleb märkida, et Nieboeri jt 1989. aasta uuringus võrreldi MEFi naatriumsoola (MEF-Na) platseeboga. MEF-Na aga ei kuulu Fumadermi koostisesse (vt eespool punkt 2). Lisaks, mis puudutab 240 mg MEFi naatriumsoola (MEF-Na) päevadoosi saanud rühma võrdlust platseebot saanud rühmaga, siis on Nieboeri jt 1989. aasta uuringus märgitud, et seisundi paranemise, paranemise puudumise või halvenemise juhtudel ei olnud mingit erinevust. Samas uuringus selgitatakse, et keskmine lõpptulemus on mõlemas rühmas sama ja et MEF-Na‑d saanud rühmas täheldati ainult sügeluse märkimisväärset langust. Uuringu autorid selgitavad samuti, et MEF-Na 720 mg päevase koguse ja MEF-Na 240 mg päevase koguse vahel viidi läbi võrdlev uuring, kuna MEF-Na 240 mg päevane annus ei osutunud tõhusaks. Nieboeri jt 1989. aasta uuringus tõdevad aga autorid, et MEF-Na 720 mg ja MEF-Na 240 mg annuse võtmise vahel ei täheldatud mingit erinevust nende patsientide puhul, kelle olukord oli paranenud.

252    Teiseks, mis puudutab ainult DMFi võrdlust DMFi ja MEFi soolade kombinatsiooniga, siis rõhutab EMA esimesena seoses Nieboeri jt 1989. aasta uuringuga, et inimravimite komitee märkis Euroopa avalikus hindamisaruandes samuti, et „ravi mõju täheldati pigem siis, kui DMF oli kombinatsioonis MEFiga, kui siis, kui DMFi manustati üksi“. EMA sõnul saab ainult MEFi farmakoloogiline toime seletada asjaolu, et DMFi manustamine kombinatsioonis MEFiga avaldab toimet kiiremini kui ainult DMFi manustamine.

253    Siiski tuleb kõigepealt märkida, et Nieboeri jt 1989. aasta uuringu metoodikat ei olnud võimalik usaldusväärselt hinnata (vt eespool punkt 248). Nii näitavad toimiku materjalid, et see uuring ei sisalda asjakohaseid andmeid MEFi rolli kohta Fumadermis.

254    Edasi nähtub ettekandjate 18. oktoobri 2013. aasta ühisest hindamisaruandest, et Nieboeri jt 1989. aasta uuring ei võimaldanud anda hinnangut DMFi ja MEFi farmakoloogilise toime ulatusele Fumadermis. Seega leidsid ettekandjad sisuliselt, et Biogen Idec peab DMFi ja MEFi vastavat toimet põhjalikumalt kirjeldama, et aidata tuvastada MEFi rolli Fumadermis.

255    Lisaks rõhutasid autorid oma Nieboeri jt 1989. aasta uuringus, et DMFi ja MEFi kombinatsioonis oli DMFi tugevus märkimisväärselt suurem kui ainult DMFi katsetel kasutatud tugevus. Seega, kasutatud tugevusi arvestades ei olnud Nieboeri jt 1989. aasta uuringu tulemused piisavad järeldamaks, et DMFi ja MEFi kombinatsiooni puhul tuvastati ravitoime kiiremini kui ainult DMFi puhul.

256    Lõpuks märkisid autorid Nieboeri jt 1989. aasta uuringus, et küsimus sellest, kas MEFi soolade lisamisel DMFile oli täiendav või isegi potentsiaalne toime, on uuringu teema.

257    Teisena tuleb märkida, et analüüsides küsimust, kas Tecfidera kuulus sama üldise müügiloa alla kui Fumaderm, analüüsis inimravimite komitee ka Nieboeri jt 1990. aasta uuringut (vt eespool punkt 244), mis puudutab topeltpimedat uuringut, et võrrelda DMFi kui ainsa toimeaine toimet DMFi ja MEFi kombinatsiooniga.

258    Sellega seoses väidab EMA, et pärast Nieboeri jt 1990. aasta uuringut jõudis inimravimite komitee järeldusele, et „paranemisprotsent (st psoriaasi raskusastme vähenemine rohkem kui poole võrra) oli DMFiga ravitud rühmas 55% ja DMFi/MEFi soola kombinatsiooniga ravitud rühmas 80%“ ning et „neli kuud kestnud uuringu lõpptulemuse ja erinevate parameetrite kõver näitas DMFi/MEFi soolade kombinatsiooni saanud rühmal kalduvust saada kiiremaid tulemusi kui sellel rühmal, mis oli saanud ainult DMFi põhist ravi“. EMA järeldab sellest, et DMFi manustamisel kombinatsioonis MEFiga on erinev toime kui ainult DMFi manustades.

259    Siiski selgitavad autorid Nieboeri jt 1990. aasta uuringus sissejuhatavalt, et DMF ja MEFi soolad on toimeained gastroresistentsetes tablettides, mida tavaliselt kirjutatakse välja fumaarhappel põhinevas ravis. Autorite sõnul näib see ravimikombinatsioon tuginevat pigem ajaloolistele teguritele kui mõistlikule ravimeetodile.

260    Lisaks, nagu väidab hageja, ei kajasta inimravimite komitee tehtud kokkuvõte adekvaatselt autorite peamisi kaalutlusi ja järeldusi, nimelt:

–        et „nende kahe rühma vahel täheldatud erinevused ei tundunud mõistlikud“;

–        et keskmise kogunäitaja muutumine kahes rühmas, mis said kas ainult DMFi või DMFi ja MEFi ravi, „ei olnud kunagi oluliselt erinev [mitte ühelgi hetkel]“; et „seejärel ei näidanud ka eri parameetrid aja jooksul märkimisväärset erinevust“ ja et „nelja kuu möödudes ei olnud tulemustes mingeid statistilisi erinevusi“;

–        et „kogunäitaja ja eraldiseisvate parameetrite muutumine uuringu nelja kuu jooksul näitasid, et [DMFi ja MEFi kombinatsiooni] puhul kaldus tulemus olema kiirem kui [ainult DMFi‑põhise] ainuravimiga“, kuid et „see erinevus ei olnud seega oluline ja lõplik näitaja oli mõlema rühma puhul sama“;

–        et kokkuvõttes võib kinnitada, et „psoriaasi ravi [DMFi ja MEFi kombinatsiooniga] ei anna paremaid kliinilisi tulemusi kui [ainult DMFi‑põhine] ainuravim“.

261    Lisaks on autorid väljaandes Rostami-Yazdi, M., Clement, B. ja Mrowietz, U., „Pharmacokinetics of anti-psoriatic fumaric acid esters in psoriasis patients“ (Arch Dermatol Res., 2010; 302(7):531-538) – mis oli inimravimite komitee käsutuses Tecfidera hindamise ajal – tõlgendanud Nieboeri jt 1990. aasta uuringu tulemusi nii, et see näitab, et „Fumadermi peamine koostisosa oli DMF, kuna psoriaasi ravi DMFi ja MEFi seguga ei olnud DMFi‑põhise ainuravimiga võrreldes parem“.

262    Kolmandana selgitasid ettekandjad oma 18. oktoobri 2013. aasta ühises hindamisaruandes, et mis puudutab MEFi soolade panust Fumadermi farmakoloogilisele toimele, siis selle vastu on eriline huvi. Kuigi Fumaderm oli 1994. aastal saanud loa ja see lasti Saksamaal turule psoriaasi raviks, märkisid ettekandjad, et Biogen Idec ei olnud läbi viinud Fumadermiga kliinilist uuringut hulgiskleroosi põdevatel patsientidel, mis muutis hindamise keeruliseks.

263    Lisaks tuleb märkida, et vaatamata sellele, et nende käsutuses olid Nieboeri jt 1989. aasta uuringu ning Nieboeri jt 1990. aasta uuringu tulemused, märkisid ettekandjad oma 18. oktoobri 2013. aasta ühises hindamisaruandes, et Biogen Idec pidi DMFi ja MEFi kui toote Fumaderm koostisainete vastavat farmakoloogilist toimet põhjalikumalt kirjeldama, et aidata tuvastada MEFi rolli Fumadermis. Nii leidsid nad sisuliselt, et Biogen Idec esitas väga vähe kliinilisi andmeid ning et ta oleks pidanud DMFi ja MEFi vastavat toimet põhjalikumalt kirjeldama, et aidata tuvastada MEFi rolli Fumadermis.

264    Neljandaks ja ennekõike tuleb rõhutada, et oma 11. novembri 2013. aasta ühisaruandes analüüsisid ettekandjad Biogen Idec‑i vastuseid ja leidsid, et ravimis Tecfidera sisalduvat toimeainet DMF ei saa kvalifitseerida „uueks toimeaineks“ põhjusel, et esitatud andmetest ei nähtu, et DMFi omadused erinesid ohutuse ja/või tõhususe osas oluliselt tootest Fumaderm, millele oli praegu luba antud ja mis sisaldas DMLi ja MEFi soolade segu.

265    Eeltoodust tuleneb, et inimravimite komitee analüüsitud kliinilised uuringud ei võimaldanud järeldada, et DMFi manustamisel kombinatsioonis MEFiga oli erinev toime kui ainult DMFi manustamisel. EMA ja komisjoni käsutuses olnud teave võis vastupidi muuta ebausutavaks oletuse, et MEFil oli Fumadermis terapeutiline roll.

266    EMA esitas kostja vastuse lisas Fumadermi 1994. aasta müügiloa otsuse ja selle lisad, nimelt muu hulgas selle ravimi omaduste kokkuvõtte ja müügiloa andmise tingimused.

267    Kõigepealt tuleb märkida, et vastuseks Üldkohtu kirjalikule küsimusele selgitasid EMA ja komisjon, et 30. jaanuari 2014. aasta rakendusotsuse vastuvõtmise ajal ei olnud need dokumendid nende valduses.

268    Igal juhul on oluline tõdeda, et Fumadermi ravimi omaduste kokkuvõttes on selgitatud, et „fumaarhappe estrite toimemehhanismi naastulise psoriaasi ravis ei ole veel selgitatud“ ja et „ükski prekliiniline uuring ei ole kättesaadav seetõttu, et puuduvad sobivad loomkatse mudelid“.

269    Lisaks soovitakse esitatud dokumentides sisalduvate teatavate selgitustega seada kahtluse alla MEFi roll Fumadermis.

270    Nimelt tuleb märkida, et BfArM andis kaks müügiluba: esimene puudutab Fumaderm praed või Fumaderm initiali, teine puudutab Fumadermi. Fumaderm prae tabletis sisalduv DMFi kogus on neli korda väiksem kui Fumadermi tabletis sisalduv DMFi kogus (vt eespool punkt 2).

271    Fumaderm prae ja Fumadermi turule laskmise tingimusi käsitlevas lisas selgitab BfArM, et Fumaderm prae ei saa olla psoriaasi ravi, kuna selle kliiniline tõhusus ei ole tõendatud. BfArM märgib sellega seoses, et on võimalik möönda, et eelnev kolmenädalane ravi Fumaderm praega parandab Fumadermi ravi taluvust. BfArM täpsustab siiski, et veel on võimatu aru saada, miks peaks fumaarhappe kolme ühendi segu protsent Fumaderm praes olema täiesti erinev sellest, mis sisaldub Fumadermis. BfArM lisab, et põhjalikum uurimine on vajalik.

272    On tõsi, et Fumadermi ravimi omaduste kokkuvõttes on märgitud, et ägeda toksilisuse osas osutusid Fumadermi gastroresistentsete tablettide koostisosad kombinatsioonis vähem mürgiseks kui individuaalselt. Siiski, nagu märkis EMA kostja vastuses, on 11. novembri 2013. aasta ühises hindamisaruandes märgitud, et „[DMFil ja MEFil] näib olevat sarnane nefrotoksiline potentsiaal, mis langeb kokku soovimatute sündmustega, mida täheldatakse pärast psoriaasi põdevate patsientide ravimist fumaraadi estritega“. Selles aruandes on veel märgitud, et „nagu […] neerutoksilisust käsitlevas jaos on juba mainitud, piisab ilmselt teatavast fumaraadi estrite lävidoosist (olenemata DMFi ja MEFi sisaldusest), et kaasneksid gastrointestinaalsed (ja ka renaalsed) kõrvaltoimed“. Lisaks tuleb märkida, et oma 11. novembri 2013. aasta ühisaruandes analüüsisid ettekandjad Biogen Idec‑i vastuseid ja leidsid, et ravimis Tecfidera sisalduvat toimeainet DMF ei saa kvalifitseerida „uueks toimeaineks“, kuna esitatud andmetest ei nähtu, et DMFi omadused erinesid ohutuse ja/või tõhususe poolest oluliselt Fumadermist, mis oli praegu lubatud ja mis sisaldas DMFi ja MEFi soolade segu. Euroopa avalikus hindamisaruandes Tecfidera kohta on veel mõned viited kogemustele, mis on omandatud ohutuse valdkonnas pärast Fumadermi turustamist.

273    Sellest järeldub, et 30. jaanuari 2014. aasta rakendusotsuse vastuvõtmise ajal oli või võis olla EMA-l ja komisjonil andmeid, mis võisid muuta ebausutavaks oletuse, et MEFil oli Fumadermis oma roll.

274    Seega oli oht, et Biogen Idec saab kaheksa aasta pikkuse täieliku õigusnormide kohase andmekaitseaja ainult seetõttu, et ajal, mil esitati müügiluba Fumadermiga hõlmatust erineva näidustuse jaoks, oli ta eemaldanud MEFi, mida kasutati Fumadermi koostises, kuid mis ei olnud kliiniliselt oluline või mille toimeainekogus oli liiga väike, et sel oleks Fumadermis mis tahes märkimisväärne terapeutiline toime.

275    Neil konkreetsetel asjaoludel oleks direktiivi 2001/83 artiklitega 6 ja 10 taotletavate eesmärkidega vastuolus see, kui Biogen Idec‑ile antakse uus kaheksa aasta pikkune õigusnormide kohane andmekaitseaeg ravimile, mis hõlmab uut ravinäidustust koos ravimi tugevuse muutmisega (vt eespool punktid 174–179). Niisugune õigusnormide kohane andmekaitseaeg ei tagaks nimelt õiglast tasakaalu uuenduslike äriühingute huvide kaitse ja vajaduse vahel soodustada geneeriliste ravimite tootmist. Lisaks läheks niisugune kaitse vastuollu nn lühendatud menetluse eesmärgiga säästa farmakoloogiliste ja toksikoloogiliste testide ning kliiniliste uuringute tulemuste koondamiseks vajalikku aega ja kulusid ning vältida korduvteste inimestel või loomadel.

276    Seda järeldust ei sea kahtluse alla asjaolu, mida tuletas meelde EMA, et Euroopa avalikus hindamisaruandes võttis inimravimite komitee arvesse ka direktiivi 2001/83 artikli 10 lõike 2 punkti b ja sama direktiivi I lisa II osa punkti 3 (vt eespool punkt 29).

277    Nimelt tuleb esiteks tõdeda, et neid sätteid kohaldati üksnes selleks, et uurida, kas MEF ja DMF eraldivõetuna, mitte kombineeritud ravimis, kujutavad endast erinevaid toimeaineid. Nii tuvastas inimravimite komitee Euroopa avalikus hindamisaruandes, et MEF ja DMF olid mõlemad toimeained ega vastanud samale toimeainele, kuna terapeutiliselt aktiivne osa ei olnud neil ühesugune. Nagu inimravimite komitee märkis oma 21. novembri 2013. aasta muudetud arvamuses (vt eespool punkt 26), leidis ta Euroopa avalikus hindamisaruandes, et DMF erineb Fumadermist, mis koosneb DMFist ja MEFist, „teaduslike tõendite analüüsi põhjal ja vastavalt komisjoni 18. septembri 2013. aasta kirjas esitatud täpsustustele“. Komisjoni esitatud täpsustuste hulgas oli asjaolu, et DMF oli osa ravimist Fumaderm, millele oli 1994. aastal antud Saksamaal luba.

278    Teiseks tuleb ühelt poolt märkida, et direktiivi 2001/83 I lisa II osa punkti 3 sätteid kohaldatakse siis, kui tegemist on olemuselt sarnase ravimi ja juba loa saanud toote vahelise suhte hindamisega, kui olemuselt sarnase ravimi toimeaine sisaldab sama terapeutiliselt aktiivset osa, mis on seotud soola/estri ühendi/derivaadiga. Need puudutavad seega potentsiaalse geneerilise ravimi ja originaalravimi vahelist suhet. Need sätted ei puuduta kahe originaalravimi vahelise suhte analüüsi, nagu käesolevas asjas, et teha kindlaks, kas need kuuluvad sama üldise müügiloa alla. Tegelikult on direktiivi 2001/83 I lisa II osa punkti 3 sätete eesmärk hinnata, kas asjaomane toimeaine on „uus toimeaine“ või mitte. Nagu nähtub eespool punktidest 26–39, jõudis inimravimite komitee oma muudetud arvamuses ja Euroopa avalikus hindamisaruandes esialgu järeldusele, et DMF oli uus toimeaine. Komisjon kordas seda järeldust rakendusotsuse eelnõus, mille ta oli esitanud nimetatud direktiivi artikli 121 lõikega 1 loodud inimtervishoius kasutatavate ravimite alalisele komiteele. Kuid pärast selles komitees selle kohta esitatud vastuväiteid võeti viide DMFi uue toimeaine staatusele välja nimetatud rakendusotsuse – nagu komisjon selle vastu võttis – põhjendusest 3. Seetõttu muudeti Euroopa avalikku hindamisaruannet, lisades märkuse, milles täpsustati, et inimravimite komitee arvamuse lõppavaldus DMFile selle staatuse andmise kohta oli kaotanud kehtivuse.

279    Teiselt poolt tuleb märkida, et direktiivi 2001/83 artikli 10 lõike 2 punktis b on sätestatud geneerilise ravimi määratlus. Sellega seoses tuleb tõdeda, et iga ravim, mille puhul võib direktiivi 2001/83 artikli 10 lõike 2 punkti b alusel taotleda kvalifitseerimist varem loa saanud originaalravimi geneeriliseks ravimiks, kuulub kindlasti sama üldise müügiloa alla kui see ravim. Siiski ei takista asjaolu, et ravimit ei kvalifitseerita geneeriliseks ravimiks direktiivi 2001/83 artikli 10 lõike 2 punkti b tähenduses, tingimata seda, et see ravim kuulub sama üldise müügiloa alla kui varem loa saanud ravim. Direktiivi 2001/83 artikli 6 lõikes 1 sätestatud üldise müügiloa mõiste on seega laiem kui geneerilise ravimi mõiste, mis on ette nähtud direktiivi 2001/83 artikli 10 lõike 2 punktis b.

280    Mis puudutab kombineeritud ravimi ja selle koostises olevate ainete vahelist suhet, siis on selge, et iga nimetatud aine dokumenteeritud terapeutiline panus selles ravimikombinatsioonis on tingimus selleks, et ravimikombinatsioon saaks erinevatest toimeainetest koosnevana loa. Üldkohtu küsimustele esitatud kirjalikes vastustes rõhutas komisjon lisaks, et „on selge seos püsikombinatsioonis sisalduva iga erineva toimeaine terapeutilise panuse kindlakstegemise ning vastuse vahel küsimusele, kas ühes teises ravimis kasutatavat ainsat toimeainet saab kvalifitseerida toimeaineks, mis on identne püsikombinatsioonis sisalduvate toimeainetega“. Seega sõltub kombineeritud ravimi ja selle koostisainete vahelise erinevuse hindamine sellest, kas igal nimetatud ainel on nimetatud kombinatsioonis dokumenteeritud terapeutiline panus. Sellest tuleneb, et järeldus, mille kohaselt MEF ja DMF on kaks erinevat toimeainet, kui neid hinnatakse individuaalselt direktiivi 2001/83 artikli 10 lõike 2 punkti b alusel, ei võimalda järeldada, et DMF üksi on erinev ja kuulub seega MEFist ja DMFist koosneva kombineeritud ravimi erineva üldise müügiloa alla. Sellise järelduse tegemiseks on nimelt vaja tõendada, et MEF ja DMF annavad kumbki terapeutilise panuse nimetatud ravimikombinatsioonis.

281    Kolmandaks nähtub 30. jaanuari 2014. aasta rakendusotsuse põhjendusest 3 selgelt, et hinnang, mille kohaselt Tecfidera erineb Fumadermist ega kuulu selle kombineeritud ravimi sama üldise müügiloa alla, põhineb kahel järeldusel: inimravimite komitee tõdemusel, et MEF ja DMF on mõlemad toimeained ega vasta samale toimeainele, ja tõdemusel, et Fumadermile kui DMFist ja MEFist koosnevale kombineeritud ravimile oli müügiluba juba väljastatud.

282    Käesoleval juhul ei olnud need järeldused piisavad järeldamaks, et Tecfidera kuulus Fumadermist eraldiseisva üldise müügiloa alla. Võttes nimelt arvesse üldise müügiloa eesmärke, 1994. aastal kombineeritud ravimitele kohaldatavat liidu õigust, teaduslike ja tehniliste teadmiste arengut aastatel 1994–2014, EMA ja komisjoni erilist ülesannet ning viimaste käsutuses olnud või olla võinud andmeid, mis võisid muuta ebausutavaks oletuse, et MEFil on Fumadermis oma roll (vt eespool punktid 175–275), tuleb nentida, et komisjonil ei olnud õigust järeldada, et Tecfidera kuulus varem loa saanud Fumadermist erineva üldise müügiloa alla, ilma et oleks kontrollitud või palutud inimravimite komiteel kontrollida, kas ja vajaduse korral kuidas oli BfArM hinnanud MEFi rolli Fumadermis, ja ilma et oleks palutud inimravimite komiteel kontrollida MEFi rolli Fumadermis.

283    Esiteks tuleb aga tõdeda, et nagu nähtub Üldkohtu esitatud küsimustele antud kirjalikest vastustest, ei olnud ei EMA-l ega komisjonil enne 30. jaanuari 2014. aasta rakendusotsuse vastuvõtmist Fumadermi müügiloa aluseks olnud toimikut. Lisaks tuleb märkida, et selle rakendusotsuse vastuvõtmise kuupäeval ei olnud EMA valduses kostja vastuse lisas esitatud dokumente, nimelt Fumaderm prae ja Fumadermi müügiloa andmise otsuseid ega nende lisasid saksa keeles (vt eespool punkt 266). Võrdluseks võib märkida, et vastavalt direktiivi 2001/83 artiklile 28, mis käsitleb vastastikuse tunnustamise menetlust ja detsentraliseeritud menetlust, on müügiloa taotluse toimikud ja referentliikmesriigi läbiviidud hindamised suunatud kõikidele liikmesriikidele (vt ka eespool punktis 229 mainitud määruse nr 726/2004 artikkel 60).

284    Samuti tuleb märkida, et vastuseks Üldkohtu küsimusele esitas hageja otsuse, millega BfArM jättis rahuldamata tema taotluse tutvuda Fumadermi müügiloaga seotud dokumentidega (vt eespool punkt 51). BfArM selgitas selles otsuses, et ravimite puhul, millele taotleti luba enne 6. septembrit 2005, ei ole mingit kohustust koostada või avaldada avalikku hindamisaruannet ning et seetõttu ei ole teave, millega tutvumist hageja taotles, üldkasutatav.

285    Lisaks ei ole tõendatud, et Tecfidera hindamise käigus esitas Biogen Idec EMA-le või komisjonile Fumadermi müügiloa saamiseks esitatud andmed. Sellega seoses on oluline rõhutada, et EMA selgitas oma kirjalikes vastustes Üldkohtu küsimustele, et ei olnud võimalik kindlalt nimetada Tecfidera hindamise käigus tema käsutuses olevat dokumenti või dokumente ega teaduslikku kirjandust, mida BfArM analüüsis ka Fumadermi müügiloa taotluse raames.

286    Lisaks ilmneb toimiku materjalidest, eelkõige Üldkohtu esitatud küsimustele antud kirjalikest vastustest, et 30. jaanuari 2014. aasta rakendusotsuse vastuvõtmisele eelnenud menetluses ei küsinud EMA ega komisjon BfArMilt teavet. Nad ei kontrollinud ka seda, kas viimane hindas MEFi rolli Fumadermis ega uurinud, kuidas BfArM oma analüüsi teostas.

287    Teiseks nähtub toimiku materjalidest, et inimravimite komitee ja seejärel komisjon piirdusid oma 30. jaanuari 2014. aasta rakendusotsuses selgitusega, et DMF kuulub juba loa saanud kombineeritud ravimi Fumaderm hulka ning et sellele ei olnud kunagi liidus ravimina luba antud.

288    Kolmandaks ei ole vaidlust selles, et hoolimata käesoleva juhtumi eriomastest asjaoludest piirdus EMA ja täpsemalt inimravimite komitee Tecfideraga seotud Euroopa avalikus hindamisaruandes selle hindamisega, kas MEFi soolad eraldivõetuna olid farmakoloogilisest seisukohast toimeained (vt eespool punkt 242). Seevastu ei olnud analüüsi eesmärk hinnata MEFi rolli Fumadermis ega paluda BfArMilt selle kohta teavet.

289    Kõike eeltoodut arvesse võttes tuleb tõdeda, et enne 30. jaanuari 2014. aasta rakendusotsuse vastuvõtmist ei analüüsinud komisjon kõiki asjakohaseid andmeid, mida tuleb arvesse võtta, et järeldada, et Tecfidera ja Fumaderm kuuluvad eraldiseisva üldise müügiloa alla.

290    Seda järeldust ei sea kahtluse alla kohtujurist Bobeki ettepanek liidetud kohtuasjades Novartis Europharm vs. komisjon (C‑629/15 P ja C‑630/15 P, EU:C:2016:1003), millele EMA tugineb.

291    On tõsi, et liidetud kohtuasjades Novartis Europharm vs. komisjon (C‑629/15 P ja C‑630/15 P, EU:C:2016:1003) esitatud ettepaneku punktis 43 märkis kohtujurist Bobek, et ravimi kõige olulisem tunnus on tema toimeaine. Ta lisas, et müügiluba, mis on antud ravimile, mis põhineb algsest ravimist erineval toimeainel, on keeruline pidada arenduseks, arvestades direktiivi 2001/83 artikli 6 lõike 1 teise lõigu sõnastust. Ta täpsustas, et kui erineva toimeaine tulemuseks ei ole erinev üldine müügiluba, oleks ka keeruline ette kujutada, milline uuendus annaks taotlejale erineva õigusnormide kohase andmekaitseaja. Lisaks selgitas kohtujurist Bobek oma ettepaneku punktis 45, et komisjoni näited algse ravimi muudatuste kohta, mis ei kuulu sama üldise müügiloa raamesse, puudutavad kõik olukordi, milles on muudetud algsete ravimite toimeainet (või toimeainete kombinatsiooni), ja et nii on see esiteks direktiivi 2001/83 artikli 10b tähenduses toimeainete püsikombinatsioonide puhul, teiseks aine eraldamise puhul varasemast toimeainete kombinatsioonist või veel kolmandaks olemasoleva toimeaine muudatuse puhul, mis kujutab endast uut toimeainet. Ta järeldas sellest oma ettepaneku punktis 46, et üldise müügiloa mõiste põhineb müügiloa hoidja isikul ja toimeaine(te) tunnusandmetel ning et kui müügiloa hoidja või toimeaine muutub, ei saa nimetatud üldist müügiluba enam kasutada.

292    Siiski tuleb tõdeda, et 28. juuni 2017. aasta kohtuotsuses Novartis Europharm vs. komisjon (C‑629/15 P ja C‑630/15 P, EU:C:2017:498) ei andnud Euroopa Kohus ühtegi juhist kohtujurist Bobeki pakutud suunas. Lisaks ei olnud kohtuasjas, milles tehti nimetatud ettepanek, Euroopa Kohtu poole pöördutud küsimusega, kas riigisisese ametiasutuse poolt varem loa saanud kombineeritud ravimi koostisosale liidu tasandil antud müügiluba kuulub sama üldise müügiloa alla kui kõnealune ravimikombinatsioon. Lisaks tuleb rõhutada, et nagu nähtub eespool punktidest 150–282, võib lähenemisviis, mis põhineb üksnes toimeainete erinevusel, tuua käesoleval juhul kaasa õigusnormide kohase andmekaitse andmise, mis on vastuolus üldise müügiloa mõistega taotletavate eesmärkidega.

293    Kõike eeltoodut arvesse võttes ja täpsemalt seetõttu, et vaatamata käesoleva juhtumi konkreetsetele asjaoludele ei hinnanud inimravimite komitee ega komisjon MEFi rolli Fumadermis ega palunud BfArMilt selle kohta teavet, siis tuleb nõustuda hageja ainsa väitega põhjusel, et 30. jaanuari 2014. aasta rakendusotsuses on tehtud ilmne hindamisviga, kuna komisjon järeldas selles otsuses, et Tecfidera ei kuulu sama üldise müügiloa alla kui Fumaderm.

294    Kuna see järeldus ei põhine ei väitel, et on rikutud hea halduse põhimõtet, ei hageja seisukohtade lisadel C.1 ja C.2 ega Üldkohtu küsimustele antud hageja kirjalike vastuste lisal R.8, ei ole vaja teha otsust selle väite vastuvõetavuse kohta, mille EMA vaidlustas, ega nimetatud lisade vastuvõetavuse kohta.

295    Seega tuleb nõustuda hageja esitatud õigusvastasuse vastuväitega ja tunnistada 30. jaanuari 2014. aasta rakendusotsus kohaldamatuks osas, milles komisjon leidis selles rakendusotsuses, et Tecfidera ei kuulu sama üldise müügiloa alla kui Fumaderm.

296    Järelikult on vaidlustatud otsus, mis põhineb 30. jaanuari 2014. aasta rakendusotsusel, alusetu ja see tuleb tühistada.

 IV.      Kohtukulud

297    Kodukorra artikli 134 lõike 1 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna EMA on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb temalt lisaks enda kohtukuludele mõista välja ka hageja kohtukulud vastavalt hageja nõudele.

298    Vastavalt kodukorra artikli 138 lõikele 1 kannab komisjon ise oma kohtukulud.

299    Lõpuks kannab Biogen kodukorra artikli 138 lõike 3 alusel ise oma kohtukulud.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ÜLDKOHUS (seitsmes koda laiendatud koosseisus)

otsustab:

1.      Tühistada Euroopa Ravimiameti (EMA) 30. juuli 2018. aasta otsus, millega keelduti kinnitamast Pharmaceutical Works Polpharma S.A. esitatud taotlust müügiloa saamiseks ravimi Tecfidera geneerilisele versioonile.

2.      Jätta hagi ülejäänud osas rahuldamata.

3.      Jätta EMA kohtukulud tema enda kanda ja mõista temalt välja Pharmaceutical Works Polpharma kohtukulud.

4.      Biogen Netherlands BV ja Euroopa Komisjon kannavad ise oma kohtukulud.

da Silva Passos Valančius Reine

Truchot       Sampol Pucurull

Kuulutatud avalikul kohtuistungil 5. mail 2021 Luxembourgis.

Allkirjad

Sisukord

*      Kohtumenetluse keel: inglise.