ESIMESE ASTME KOHTU OTSUS (kolmas koda laiendatud koosseisus)

14. mai 1998(*)

Konkurents – EÜ asutamislepingu artikli 85 lõige 1 – Ühe rikkumise mõiste – Teabevahetus – Ettekirjutus – Trahv – Summa kindlaksmääramine – Arvutusmeetod – Põhjendus – Kergendavad asjaolud

Kohtuasjas T-334/94,

Sarrió SA, Hispaania õiguse alusel asutatud äriühing, asukoht Pamplona (Hispaania), esindajad: advokaat Antonio Creus Carreras, Barcelona, advokaat Alberto Mazzoni, Milano, ja advokaadid Antonio Tizzano ja Gian Michele Roberti, Napoli, kohtudokumentide kättetoimetamise aadress: Luxembourg, Alain Lorangi büroo, rue Albert 1^er 51,

hageja,

versus

Euroopa Ühenduste Komisjon, esindaja: õigustalituse ametnik Richard Lyal, keda abistas advokaat Alberto Dal Ferro, Vicence, kohtudokumentide kättetoimetamise aadress: Luxembourg, õigustalituse ametnik Carlos Gómez de la Cruz, Centre Wagner, Kirchberg,

kostja,

mille esemeks on komisjoni 13. juuli 1994. aasta otsuse 94/601/EÜ, mis on seotud EÜ asutamislepingu artikli 85 kohase menetlusega (IV/C/33.833 – Karbipapp) (EÜT L 243, lk 1), tühistamise nõue,

EUROOPA ÜHENDUSTE
ESIMESE ASTME KOHUS (kolmas koda laiendatud koosseisus),

koosseisus: president B. Vesterdorf, kohtunikud C. P. Briët, P. Lindh, A. Potocki ja J. D. Cooke,

kohtusekretär: ametnik J. Palacio González,

arvestades kirjalikus menetluses ning 25. juuni ja 8. juuli 1997. aasta kohtuistungitel esitatut,

on teinud järgmise

otsuse

 Vaidluse aluseks olevad asjaolud

1        Käesolev kohtuasi puudutab komisjoni 13. juuli 1994. aasta otsust 94/601/EÜ, mis on seotud EÜ asutamislepingu artikli 85 kohase menetlusega (IV/C/33.833 – Karbipapp) (EÜT L 243, lk 1) ja mida enne avaldamist parandati komisjoni 26. juuli 1994. aasta otsusega (K(94) 2135 lõplik) (edaspidi „otsus”). Otsusega määrati 19 karbipapitootjale ja -tarnijale ühenduses trahv asutamislepingu artikli 85 lõike 1 rikkumise eest.

2        Otsuse esemeks olev toode on karbipapp. Otsuses mainitakse kolme tüüpi karbipappi, mis kuuluvad kvaliteedikategooriatesse „GC”, „GD” ja „SBS”.

3        Karbipapp kvaliteediga GD (edaspidi „GD‑karbipapp”) on halli sisepinnaga karbipapp (ümbertöödeldud paber), mida kasutatakse tavaliselt selliste kaupade pakendamiseks, mis ei ole toiduained.

4        Karbipapp kvaliteediga GC (edaspidi „GC‑karbipapp”) on valge pealispinnaga karbipapp, mida kasutatakse tavaliselt toiduainete pakendamiseks. GC‑karbipapi kvaliteet on kõrgem kui GD‑karbipapil. Ajavahemikus, mida otsuses käsitletakse, oli nende kahe toote hindade erinevus üldjuhul ligikaudu 30%. Vähesel määral kasutatakse GC‑karbipappi ka graafilisel otstarbel.

5        SBS on lühend, mis tähistab täiesti valget karbipappi (edaspidi „SBS‑karbipapp”). See karbipapp on toode, mille hind on GC‑karbipapi omast ligikaudu 20% kõrgem. Seda kasutatakse toiduainete, kosmeetikatoodete, ravimite ja sigarettide pakendamiseks, kuid põhiliselt on see mõeldud graafiliseks otstarbeks.

6        Oma 22. novembri 1990. aasta kirjaga esitas kutseorganisatsioon British Printing Industries Federation (edaspidi „BPIF”), kes esindab enamikku Ühendkuningriigi trükitud karpide tootjatest, komisjonile mitteametliku kaebuse. Ta väitis, et Ühendkuningriiki varustavad karbipapitootjad olid mitu korda samaaegselt ja ühtselt hindu tõstnud, ning palus komisjonil kontrollida, kas tegemist võib olla ühenduse konkurentsieeskirjade rikkumisega. Selleks et tagada oma algatuse reklaamimine, avaldas BPIF pressiteate. Nimetatud teate sisu kajastati 1990. aasta detsembrikuu jooksul erialases ajakirjanduses.

7        12. detsembril 1990 esitas ka Fédération française du cartonnage komisjonile mitteametliku kaebuse, milles tõi esile Prantsuse karbipapiturgu puudutavad seisukohad, mis olid analoogsed BPIF‑i esitatud kaebuses sisalduvatega.

8        23. ja 24. aprillil 1991 viisid komisjoni ametnikud, kes tegutsesid vastavalt nõukogu 6. veebruari 1962. aasta määruse nr 17, esimene määrus asutamislepingu artiklite 85 ja 86 rakendamise kohta (EÜT 1962, 13, lk 204; ELT eriväljaanne 08/01, lk 3; edaspidi „määrus nr 17”), artikli 14 lõikele 3, ette teatamata läbi samaaegse kontrolli mitme karbipapisektori ettevõtja ja kutseühenduse ruumides.

9        Kontrollimise tulemusena saatis komisjon määruse nr 17 artikli 11 alusel informatsiooni- ja dokumendinõuded kõikidele otsuse adressaatidele.

10      Kontrollimise käigus ning informatsiooni- ja dokumendinõuete tulemusena saadud materjali põhjal järeldas komisjon, et asjaomased ettevõtjad olid 1986. aasta keskpaigast kuni vähemalt 1991. aasta aprillini (enamikul juhtudel) rikkunud asutamislepingu artikli 85 lõiget 1.

11      Seetõttu otsustas ta selle sätte alusel menetluse algatada. Oma 21. detsembri 1992. aasta kirjaga saatis ta kõikidele asjaomastele ettevõtjatele vastuväiteteatise. Kõik adressaatideks olnud ettevõtjad vastasid sellele kirjalikult. Üheksa ettevõtjat palusid, et neid kuulataks ära suuliselt. Nad kuulati ära 7.–9. juunil 1993.

12      Menetluse lõppedes tegi komisjon otsuse, mis sisaldab järgmisi sätteid:

„Artikkel 1

Buchmann GmbH, Cascades SA, Enso-Gutzeit Oy, Europa Carton AG, Finnboard – the Finnish Board Mills Association, Fiskeby Board AB, Gruber & Weber GmbH & Co KG, Kartonfabriek De Eendracht NV (mille ärinimi on BPB de Eendracht NV), NV Koninklijke KNP BT NV (varem Koninklijke Nederlandse Papierfabrieken NV), Laakmann Karton GmbH & Co KG, Mo Och Domsjö AB (MoDo), Mayr-Melnhof Gesellschaft mbH, Papeteries de Lancey SA, Rena Kartonfabrik AS, Sarrió SpA, SCA Holding Ltd (varem Reed Paper & Board (UK) Ltd), Stora Kopparbergs Bergslags AB, Enso Española SA (varem Tampella Española SA) ja Moritz J. Weig GmbH & Co KG rikkusid EÜ asutamislepingu artikli 85 lõiget 1, kuna nad osalesid

–        Buchmanni ja Rena puhul ligikaudu 1988. aasta märtsist kuni vähemalt 1990. aasta lõpuni,

–        Enso Española puhul vähemalt 1988. aasta märtsist kuni vähemalt 1991. aprilli lõpuni,

–        Gruber & Weberi puhul vähemalt 1988. aastast kuni 1990. aasta lõpuni,

–        teistel juhtudel alates 1986. aasta keskpaigast kuni vähemalt 1991. aasta aprillini

kokkuleppes ja kooskõlastatud tegevuses, millele pandi alus 1986. aasta keskpaigas ja mille kohaselt Euroopa Ühenduse karbipapitarnijad:

–        kohtusid korrapäraselt salajastel ja väljakujunenud struktuuriga koosolekutel, et pidada läbirääkimisi ja võtta vastu ühine valdkondlik konkurentsi piirav kava,

–        otsustasid ühisel kokkuleppel tõsta regulaarselt iga kvaliteediga karbipapi hinda igas siseriiklikus vääringus,

–        kavandasid ja viisid ellu samaaegsed ja ühtsed hinnatõusud kogu Euroopa Ühenduses,

–        leppisid kokku, et hoiavad peamiste tootjate turuosad muutumatutena, kuid nii, et aeg-ajalt võis neid muuta,

–        võtsid alates 1990. aasta algusest üha sagedamini ühenduse turu varustamise kontrollimiseks kooskõlastatud meetmeid, et tagada kõnealuste kooskõlastatud hinnatõusude elluviimine,

–        vahetasid kaubandusteavet tarnete, hindade, tootmisseisakute, püsitellimuste ja masinate kasutamise määra kohta, eesmärgiga toetada eespool nimetatud meetmeid.

–        […]

Artikkel 3

Artiklis 1 tuvastatud rikkumiste eest määratakse järgmistele ettevõtjatele järgmised trahvid:

[…]

xv) Sarrió SpA-le 15 500 000 eküü suurune trahv;

[…]”

13      Otsuse kohaselt leidis rikkumine aset organisatsiooni raames, mille nimi oli Product Group Paperboard (edaspidi „PG Paperboard”) ja mis koosnes mitmest töörühmast või komiteest.

14      Selle organisatsiooni raames loodi 1986. aasta keskel Presidents Working Group (edaspidi „PWG”), millesse kuulusid ühenduse põhiliste karbipapitarnijate (ligikaudu kaheksa) kõrged esindajad.

15      PWG tegevusalaks oli eelkõige turgusid, turuosasid, hindu ja tootmisvõimsusi puudutav arutelu ja kooskõlastamine. Ennekõike võttis ta vastu üldisi otsuseid, mis puudutasid tootjate elluviidavate hinnatõusude ajakava ja taset.

16      PWG andis aru Presidents Conference’ile (edaspidi „PC”), milles osalesid (rohkem või vähem korrapäraselt) peaaegu kõigi asjaomaste ettevõtete peadirektorid. PC tuli kõnealuses ajavahemikus kokku kaks korda aastas.

17      1987. aasta lõpus loodi Joint Marketing Committee (edaspidi „JMC”). Selle peamine eesmärk oli esiteks selgitada välja, kas ja kui see on nii, siis kuidas on võimalik ellu viia hinnatõuse, ning teiseks määrata kindlaks, kuidas PWG poolt otsustatud hinnapoliitikat riigiti ja põhiliste klientide puhul ellu viia, selleks et kehtestada Euroopas võrdväärne hinnasüsteem.

18      Lõpuks arutas majanduskomitee (edaspidi „COE”) eelkõige hinnakõikumisi siseriiklikel turgudel ja püsitellimusi ning andis oma järelduste kohta aru JMC‑le või kuni 1987. aasta lõpuni JMC eelkäijale, st Marketing Committee’le. COE‑sse kuulus enamik asjaomaste ettevõtete müügidirektoreid ja see tuli kokku mitu korda aastas.

19      Komisjoni otsusest selgub ka, et komisjon leidis, et PG Paperboardi tegevust toetas teabevahetus Zürichis (Šveits) asuva äriühingu Fides kaudu, kes tegutses usaldusisikuna. Otsuse kohaselt esitas enamik PG Paperboardi liikmeid Fidesile korrapäraselt aruandeid tellimuste, toodangu, müügi ja tootmisvõimsuste kasutamise kohta. Neid aruandeid töödeldi Fidesi süsteemi raames ja koondatud andmed saadeti osalejatele.

20      Hageja Sarrió SA (edaspidi „Sarrió”) loodi 1990. aastal Itaalia suurima tootja Saffa karbipapitsehhi ja Hispaania tootja Sarrió ühinemise tulemusena (otsuse põhjendus 11). Sarrió omandas 1991. aastal ka Hispaania tootja Prat Cartoni (sama punkt).

21      Sarriód peeti vastutavaks Prat Cartoni osalemise eest nimetatud kartellis kogu selle aja jooksul, mil see osalemine kestis (otsuse põhjendus 154).

22      Sarrió toodab põhiliselt GD‑karbipappi, aga ka GC‑karbipappi.

 Menetlus

23      Hageja esitas hagiavalduse, mis saabus Esimese Astme Kohtu kantseleisse 14. oktoobril 1994.

24      Kaheksateistkümnest ülejäänud ettevõtjast, keda peeti rikkumise eest vastutavaks, esitasid kuusteist samuti otsuse peale hagi (kohtuasjad T‑295/94, T‑301/94, T‑304/94, T‑308/94, T‑309/94, T‑310/94, T‑311/94, T‑317/94, T‑319/94, T‑327/94, T‑337/94, T‑338/94, T‑347/94, T‑348/94, T‑352/94 ja T‑354/94).

25      Kohtuasja T‑301/94 hageja Laakmann Karton GmbH loobus oma hagist kirjaga, mis saabus Esimese Astme Kohtu kantseleisse 10. juunil 1996, ning kohtuasi kustutati Esimese Astme Kohtu registrist 18. juuli 1996. aasta määrusega Laakmann Karton vs. komisjon (T‑301/94, EKL 1994, lk II‑1279).

26      Neli Soome ettevõtjat, kes kuulusid kutseühendusse Finnboard ja kes seetõttu vastutasid solidaarselt sellele ühendusele määratud trahvi maksmise eest, esitasid otsuse peale samuti hagid (liidetud kohtuasjad T‑339/94, T‑340/94, T‑341/94 ja T‑342/94).

27      Lõpuks esitas hagi ühendus CEPI-Cartonboard, kes ei olnud otsuse adressaat. Viimane siiski loobus oma hagist kirjaga, mis saabus Esimese Astme Kohtu kantseleisse 8. jaanuaril 1997, ning kohtuasi kustutati Esimese Astme Kohtu registrist 6. märtsi 1997. aasta määrusega CEPI-Caronboard vs. komisjon (T‑312/94, kohtulahendite kogumikus ei avaldata).

28      Oma 5. veebruari 1997. aasta kirjaga kutsus Esimese Astme Kohus pooli osalema mitteametlikul koosolekul, eelkõige selleks, et nad esitaksid oma seisukohad kohtuasjade T‑295/94, T‑304/94, T‑308/94, T‑309/94, T‑310/94, T‑311/94, T‑317/94, T‑319/94, T‑327/94, T‑334/94, T‑337/94, T‑338/94, T‑347/94, T‑348/94, T‑352/94 ja T‑354/92 võimaliku liitmise kohta suulise menetluse huvides. Sellel koosolekul, mis toimus 29. aprillil 1997, andsid pooled kohtuasjade liitmiseks nõusoleku.

29      4. juuni 1997. aasta määrusega liitis Esimese Astme Kohtu kolmanda koja (laiendatud koosseisus) esimees vastavalt kodukorra artiklile 50 eespool viidatud kohtuasjad nende seotuse tõttu suulise menetluse huvides ning rahuldas konfidentsiaalse käsitlemise taotluse, mille hageja käesolevas kohtuasjas esitas.

30      20. juuni 1997. aasta määrusega rahuldas ta konfidentsiaalse käsitlemise taotluse, mille esitas hageja kohtuasjas T‑337/94 ja mis puudutas dokumenti, mis esitati vastuseks ühele Esimese Astme Kohtu kirjalikule küsimusele.

31      Ettekandja-kohtuniku ettekande alusel otsustas Esimese Astme Kohus (kolmas koda laiendatud koosseisus) alustada suulist menetlust ning võttis menetlust korraldavad meetmed, paludes pooltel vastata teatavatele kirjalikele küsimustele ja esitada teatavaid dokumente. Pooled täitsid need palved.

32      Punktis 28 viidatud kohtuasjade poolte kohtukõned ja nende vastused Esimese Astme Kohtu küsimustele kuulati ära kohtuistungil, mis toimus 25. juunist kuni 8. juulini 1997.

 Poolte nõuded

33      Hageja palub Esimese Astme Kohtul:

–        tühistada otsus;

–        teise võimalusena tühistada esiteks otsuse artikkel 2 ja teiseks artikkel 3 osas, milles sellega määratakse hagejale 15 500 000 eküü suurune trahv;

–        kolmanda võimalusena vähendada trahvi suurust;

–        mõista kohtukulud välja kostjalt.

34      Komisjon palub Esimese Astme Kohtul:

–        jätta hagi rahuldamata;

–        mõista kohtukulud välja hagejalt.

 Otsuse tühistamise nõue

 A – Menetlust ja vormi puudutav väide, mis põhineb kaitseõiguse rikkumisel

 Poolte argumendid

35      Hageja viitab oma kaitseõiguse rikkumisele, mis on seotud sellega, et komisjon võttis (otsuse põhjenduses 79) rikkumise tõendina arvesse Finnboard (UK) Ltd juurest 1991. aasta aprillis toimunud kontrollimise käigus leitud dokumendi (edaspidi „Finnboardi hinnakiri”). Ta meenutab, et see dokument saadeti talle alles 28. aprillil 1994, st tükk aega pärast seda, kui ta oli esitanud oma vastuse vastuväiteteatisele, ja pärast ärakuulamist komisjonis. See põhjendamatu viivitus võttis temalt võimaluse väljendada oma seisukohta dokumendi tegeliku tähenduse kohta, selle koostamise konteksti ja ka järelduste kohta, mis komisjon sellest tegi (Euroopa Kohtu 13. veebruari 1979. aasta otsus kohtuasjas 85/76: Hoffmann-La-Roche vs. komisjon, EKL 1979, lk 461). Ka dokumendi saatmine 28. aprillil 1994 ei heastanud nimetatud rikkumist.

36      Komisjon väidab vastu, et kõnealune dokument saadeti Sarrióle koos 28. aprilli 1994. aasta kuupäeva kandva kirjaga, milles oli põhjalikult selgitatud dokumendi sisu ja järeldusi, mis komisjon sellest tegi. Kuna 28. aprilli 1994. aasta kiri andis hagejale lisaks võimaluse esitada oma võimalikud seisukohad kirjalikult, oli tal võimalik õigeaegselt esitada oma arvamus kõnealuse dokumendi tõendusliku jõu kohta (vt Esimese Astme Kohtu 17. detsembri 1991. aasta otsus kohtuasjas T‑4/89: BASF vs. komisjon, EKL 1991, lk II‑1523, punkt 36).

 Esimese Astme Kohtu hinnang

37      Finnboardi hinnakirja sai komisjon oma valdusesse Finnboard (UK) Ltd ruumides 1991. aasta aprillis läbi viidud kontrolli käigus ning see edastati hagejale selgitava kirjaga 16 kuud pärast vastuväiteteatise saatmist.

38      Esimese Astme Kohtu praktika kohaselt tuleneb määruse nr 17 artikli 19 lõikest 1 koostoimes komisjoni 25. juuli 1963. aasta määruse nr 99/63/EMÜ nõukogu määruse nr 17 artikli 19 lõigetes 1 ja 2 ettenähtud ärakuulamiste kohta (EÜT 1963, 127, lk 2268) artiklitega 2 ja 4, et komisjon peab asjaomaseid ettevõtjaid ja ettevõtjate ühendusi teavitama vastuväidetest, mis ta neile esitab, ning tal on oma otsuste tegemisel õigus võtta arvesse vaid neid väiteid, mille kohta nimetatud ettevõtjad ja ühendused on saanud oma seisukohta väljendada (23. veebruari 1994. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑39/92 ja T‑40/92: CB ja Europay vs. komisjon, EKL 1994, lk II‑49, punkt 47).

39      Samuti nõuab kaitseõigusega arvestamine menetluse puhul, mille tulemusena võidakse määrata selline karistus nagu see, millega on tegemist käesoleval juhul, et asjaomastel ettevõtjatel ja ettevõtjate ühendustel võimaldataks alates haldusmenetluse staadiumist esitada tõhusalt oma seisukoht komisjoni esitatud faktide, väidete ja asjaolude tõepärasuse ja asjakohasuse kohta (eespool viidatud otsus Hoffmann-La Roche vs. komisjon, punkt 11, ja Esimese Astme Kohtu 18. detsembri 1992. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑10/92, T‑11/92, T‑12/92 ja T‑15/92: Cimenteries CBR jt vs. komisjon, EKL 1992, lk II‑2667, punkt 39).

40      Käesoleval juhul ei esitatud kõnealuse dokumendi edastamisega ühtegi uut väidet peale nende, mis sisaldusid juba vastuväiteteatises. Nimelt nähtub Finnboardi hinnakirja kaaskirjast selgelt, et see on vaid täiendav tõend ühise hindade kindlaksmääramise kava kohta; seda väidet selgitati juba põhjalikult vastuväiteteatises.

41      Igal juhul anti hagejale dokumendi kaaskirjas otseselt võimalus väljendada haldusmenetluse staadiumis ja kümne päeva jooksul oma seisukohta selle tõendi osas. Neil asjaoludel ei takistanud komisjon hagejal esitada õigeaegselt oma arvamus edastatud dokumendi tõendusliku jõu kohta (eespool viidatud kohtuotsus Hoffmann-La Roche vs. komisjon, punkt 11, ja 25. oktoobri 1983. aasta otsus kohtuasjas 107/82: AEG vs. komisjon, EKL 1983, lk 3151, punkt 27).

42      Sellest järeldub, et käesolev väide tuleb põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

 B – Põhiküsimus

 Väide, mis põhineb tehinguhindade kooskõlastamise puudumisel ja põhjendamise nõuete rikkumisel

 Poolte argumendid

43      Hageja tunnistab, et osales teatatud hindade kooskõlastamisel, kuid lükkab ümber väite, et kooskõlastamine puudutas tehinguhindu. Peale tema esitatud dokumentide, mis tõendavad, et tehinguhinnad ei järginud teatatud hindu, põhjendab ta oma väidet iga kliendi läbirääkimisõiguse, nõudluse ja tootmiskulude arenemise ning karbipapituru iseloomuga, eelkõige hinnatõusudest teatamise perioodilisuse ja turu suure läbipaistvusega.

44      Ta leiab, et komisjon ei selgitanud arusaadavalt, kas ta väidab, et kooskõlastatud tegevus toimus mitte ainult teatatud hindade, vaid ka tehinguhindade puhul. Vastupidi sellele, mida kinnitab komisjon, on kooskõlastatud tegevuse kahe tüübi eristamine nende erinevate tagajärgede tõttu väga oluline (vt Euroopa Kohtu 31. märtsi 1993. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑89/85, C‑104/85, C‑114/85, C‑116/85, C‑117/85 ja C‑125/85–C‑129/85: Ahlström Osakeyhtiö jt vs. komisjon, EKL 1993, lk I‑1307). Hageja väidab oma repliigis, et kooskõlastatud tegevuse esemega seotud selgusetus on juba iseenesest konkurentsieeskirjade rikkumist tuvastavate otsuste põhjendamise ja täpsuse nõuete rikkumine. See rikkumine ohustab järelikult tõsiselt kaitse seaduslikke õigusi.

45      Komisjon teatab, et ta ei saa aru, kuidas hageja võib möönda, et ta osales hindade kooskõlastamises, ning samal ajal väita, et elluviidud hinnatõusud ei olnud selle kooskõlastatud tegevuse tulemus. Ta rõhutab, et otsus (eriti põhjendused 72–102) viitab nii dokumentidele, millest nähtub, et iga teatatud hinnatõusu puhul oli tegemist kooskõlastatud tegevusega kartelli raames, kui ka dokumentidele, millega iga tootja asjaomasest hinnatõusust tegelikult teatas.

46      Seejärel väidab ta, et antud juhul ei olegi oluline teatatud hindade kooskõlastamist ja tehinguhindade kooskõlastamist teineteisest eristada. Kooskõlastatud tegevus PWG‑s ja JMC‑s ei käsitlenud mitte ainult teatatud hindu, vaid ka selliste otsuste vastuvõtmist, mis puudutasid iga tootetüübi perioodilisi hinnatõuse ja hinnatõusude samaaegset läbiviimist kogu ühenduses (vt dokumentaalsed tõendid, mida on mainitud otsuse põhjendustes 74–90, 92 ja 94–96).

47      Võttes arvesse tõendeid kooskõlastatud tegevuse kohta komiteedes, milles hageja osales, on lisaks võimatu kinnitada, et hindadest teatamine ei kõrvaldanud iga ettevõtja ebakindlust tema konkurentide käitumise suhtes ning et hageja tõstis hinda kooskõlastatud tegevusest sõltumata (vt Esimese Astme Kohtu 24. oktoobri 1991. aasta otsus kohtuasjas T‑1/89: Rhône-Poulenc vs. komisjon, EKL 1991, lk II‑867, punktid 122 ja 123).

 Esimese Astme Kohtu hinnang

48      Otsuse artikli 1 sõnastusest selgub, et selles sättes nimetatud ettevõtjad rikkusid asutamislepingu artikli 85 lõiget 1, osaledes asjaomasel perioodil kokkuleppes ja kooskõlastatud tegevuses, mille alusel otsustasid ühenduse karbipapitarnijad eelkõige „ühisel kokkuleppel tõsta regulaarselt iga kvaliteediga karbipapi hinda igas siseriiklikus vääringus” ning „kavandasid ja viisid ellu samaaegsed ja ühtsed hinnatõusud kogu ühenduses”.

49      Hageja tunnistab, et ta kuulus PG Paperboardi nelja organisse, ega vaidlusta oma kirjalikes seisukohtades ega kohtuistungil Esimese Astme Kohtu esitatud küsimustele antud vastustes, et ta osales alates 1988. aastast teatatud hindade kooskõlastamises.

50      Enne kui vastata hageja argumendile, mille kohaselt kooskõlastatud tegevus ei puudutanud tehinguhindu, tuleb kaaluda, kas komisjon tõesti väitis oma otsuses, et kooskõlastatud tegevus puudutas selliseid hindu.

51      Selles küsimuses tuleb esiteks tõdeda, et otsuse artikkel 1 ei täpsusta mingil moel hinda, mis oli kooskõlastatud hinnatõusude esemeks.

52      Teiseks ei selgu otsusest, et komisjon oleks leidnud, et tootjad määrasid kindlaks või vähemalt leppisid kokku, et nad määravad kindlaks ühtsed tehinguhinnad. Täpsemalt annavad põhjendused 101 ja 102, mis käsitlevad „hindu puudutavate kooskõlastatud algatuste mõju hinnatasemele”, tunnistust sellest, et komisjon leidis, et hindadega seotud algatused puudutasid kataloogihindu ja nende eesmärk oli tehinguhindade tõus. Täpsemalt on märgitud: „Isegi kui kõik tootjad jäid kindlaks oma otsusele, et rakendavad hinnatõusu täies ulatuses, oli klientidel võimalus minna üle odavamale kvaliteedile või tootele ning seetõttu võisid mõned tootjad teha oma püsiklientidele hinnatõusu jõustumise päeval järeleandmisi või lisasoodustusi, mis seisnesid allahindluses või hinnaalanduses suure tellimuse korral, et nad nõustuksid kogu alushinna tõusuga. Sellest tulenevalt oli vältimatu, et hinnatõusud ei andnud ennast kohe täies ulatuses tunda.” (Põhjenduse 101 kuues lõik.)

53      Seega tuleneb otsusest, et komisjon leidis, et tootjatevahelise hindu puudutava kokkumängu eesmärk oli see, et teatatud hindade kooskõlastatud tõus tooks kaasa tehinguhindade tõusu. Selles osas selgub otsuse põhjenduse 101 esimesest lõigust, et „tootjad ei piirdunud kokkulepitud hinnatõusudest teatamisega, vaid võtsid ka mõne erandiga konkreetseid meetmeid, et kindlustada see, et neid tõesti ka klientidele rakendatakse”. Käesolev juhtum erineb seega sellest, mida Euroopa Kohus kaalus eespool viidatud kohtuotsuses Ahlström Osakeyhtiö jt vs. komisjon, kuna erinevalt sellest otsusest, mis oli nimetatud kohtuotsuse aluseks, ei väida komisjon oma otsuses, et ettevõtjad kooskõlastasid otseselt tehinguhindu.

54      Otsuse sellist analüüsi kinnitavad komisjoni esitatud dokumendid.

55      Vastuväiteteatise lisa 109 sisaldab JMC 16. oktoobri 1989. aasta koosoleku protokolli, milles on märgitud muu hulgas järgmist:

„d) Holland

[…]

Suured probleemid suurklientidega, eriti Imcaga, kelle puhul Cascades ja Van Duffel kasutavad veel ebamõistlikke hindu, muutes sellega elu keeruliseks nii KNP‑l kui ka soomlastel.

[…]

f) Belgia

Sarnane olukord nagu Hollandis. Finnboard oli hinnatõusu Van Genechteni puhul läbi viinud, kuid oli sunnitud korraldama viimasega uue kohtumise Belgias tehtavate järeleandmiste tõttu (Cascadesi poolt). Me jääme endale kindlaks ja ootame, et Beghin, Cascades ja KNP teeksid sama.

[…]

h) Itaalia

Saffal on suured probleemid impordihindadega, mida kasutavad Kopparfors, Finnboard ja isegi Cascades.

Saffa tarned on tunduvalt vähenenud, import on tunduvalt kasvanud.

Saffa palub importijatel tungivalt kindlasti kinni pidada hinda puudutavatest juhistest, mis on laiali jagatud.”

56      Kõnealusest dokumendist nähtub selgelt, et kuigi tootjad nõustusid üldiselt sellega, et igaüks neist lepib tehinguhindade osas kokku oma klientidega, ootas iga tootja ja eelkõige hageja, keda on eespool viidatud lisas otseselt mainitud, oma konkurentidelt, et need rakendaksid tehinguhindu, mis vastavad kokkulepitud hindadele, vähemalt nii, et üksikläbirääkimised ei kõrvaldaks kataloogihindade kokkulepitud tõusult selle mõju.

57      Lisaks tunnistas hageja kohtuistungil, et teatatud hinnad olid algseks aluseks, millest lähtuti tehinguhindade üle läbirääkimiste pidamisel klientidega – asjaolu, mis kinnitab, et lõppeesmärk oli tehinguhindade tõus. Selles küsimuses piisab, kui rõhutada, et ühtsete kataloogihindade kindlaksmääramine tootjate kokkulepetega oleks täiesti mõttetu, kui need hinnad ei mõjutaks tegelikult üldse tehinguhindu.

58      Mis puudutab hageja argumenti, mille kohaselt kooskõlastamise eset puudutav ebakindlus on juba iseenesest põhjendamise nõuete rikkumine, siis tuleb meenutada, et otsuse artiklis 1 ei täpsustata mingil viisil hinda, mis oli kokkumängu esemeks.

59      Sellises olukorras tuleb vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale mõista otsuse resolutiivosa selle põhjendusi silmas pidades (vt näiteks Euroopa Kohtu 16. detsembri 1975. aasta otsus liidetud kohtuasjades 40/73–48/73, 50/73, 54/73, 55/73, 56/73, 111/73, 113/73 ja 114/73: Suiker Unie jt vs. komisjon, EKL 1975, lk 1663, punktid 122–124).

60      Käesoleval juhul selgub eelnevast, et komisjon selgitas otsuse põhjendustes piisavalt, et kooskõlastatud tegevus puudutas kataloogihindu ja selle eesmärk oli tehinguhindade tõus.

61      Järelikult tuleb väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

 Väide, mis põhineb sellel, et hageja ei osalenud kartellis, mille eesmärk oli turuosade külmutamine ja pakkumise kontrollimine

 Poolte argumendid

62      See väide koosneb kolmest osast.

63      Väite esimeses osas kinnitab hageja, et komisjonil ei ole tõendeid kooskõlastatud tegevuse kohta, mille eesmärk oli turuosade külmutamine või pakkumise kontrollimine. Isegi kui eeldada, et kõnealune kooskõlastatud tegevus on õiguslikult piisavalt tõendatud, ei tõendanud komisjon hageja osalemist selles. Eelkõige vaidlustab hageja vastuväiteteatise mitme lisa puhul, millele komisjon otsust tehes tugines, nende tõendusliku väärtuse.

64      Esiteks tõendab lisa 73, milleks on Mayr-Melnhofi sisememorandum, ainult hindade kooskõlastamist, selgitab range hinnapoliitika tagajärgi ning kinnitab, et hageja ei avaldanud Mayr-Melnhofile mingit survet selleks, et viimane hindu alandades ei suurendaks oma turuosa. Selles küsimuses tugineb hageja seletusele, mille Mayr-Melnhof andis oma 23. septembri 1991. aasta kirjas (vastuväiteteatise lisa 75).

65      Teiseks puudutab lisa 102, milleks on üks Rena memorandum, Nordic Paperboard Institute’i (edaspidi „NPI”) koosolekut, kusjuures tegemist on ühendusega, millesse hageja ei kuulunud.

66      Kolmandaks ei saa ainult Stora avaldused olla piisav tõendusmaterjal. Lisaks on Stora mitmel korral rõhutanud suhtelist iseseisvust, mis oli erinevatel ettevõtjatel tootmismahtude kindlaksmääramisel ja tootmisseisaku hetke valimisel (vt otsuse põhjendused 57, 59, 60, 69, 70 ja 71). Stora avaldused kinnitavad ka, et ei olnud välja töötatud mingit kokkuleppelist koguste kontrollimise süsteemi. Koguste muutumise kontrollimise süsteemi puudumine räägib aga selgelt vastu sellele, et selles valdkonnas oli olemas kartellikokkulepe. Muus osas väljendavad Stora avaldused vaid viimase isiklikku arvamust, mis puudutab huvi võtta meetmeid tootmis- ja müügikoguste kontrollimiseks.

67      Väite teises osas väidab hageja, et erinevate ettevõtjate turuosade muutumine näitab, et ei toimunud kooskõlastatud tegevust, mille eesmärgiks oleks olnud turuosade külmutamine, või isegi kui eeldada, et toimus teatavate ettevõtjate vaheline kooskõlastatud tegevus, siis tema sellest osa ei võtnud.

68      Mis puudutab turuosade üldist muutumist, siis selles küsimuses rõhutab ta, et teatud tootjad, eelkõige Iggesund (MoDo) ja Mayr-Melnhof, rakendasid kõnealuses ajavahemikus uusi olulisi tootmisvõimsusi.

69      Ta märgib ka, et tema enda turuosa ühenduse turul vähenes 14,3 protsendilt 1987. aastal 11,7 protsendini 1990. aastal. Tema arvates ei sobi selline vähenemine kokku komisjoni väitega, et ta osales kartellis, mille eesmärk oli erinevate tootjate turuosade külmutamine. Mis puudutab Prat Cartoni, siis tema turuosa ühenduse turul ligikaudu 9‑protsendiline vähenemine ajavahemikus 1987–1990 annab samuti tunnistust sellest, et ei võetud osa mingist kooskõlastatud tegevusest, mille eesmärk oli turuosade külmutamine.

70      Väite kolmandas osas väidab hageja, et tema tegevus, mis puudutab tootmisseisakuid ja eksporti turgudele väljaspool Euroopat, ei vasta samuti komisjoni väidetele.

71      Väite esimese osa kohta leiab komisjon, et tõendusmaterjalist, millele ta tugineb, eelkõige Stora avaldustest (vastuväiteteatise lisad 39 ja 43) ja vastuväiteteatise lisadest 73 ja 102 piisab täielikult, et tuvastada, et oli olemas kartell, mille eesmärk oli turuosade külmutamine ja pakkumise kontrollimine, ning et hageja osales kartelli nendes osades.

72      Mis puudutab väite teist osa, siis meenutab ta, et tugines dokumentaalsetele tõenditele turuosade külmutamise kartelli kohta, ja väidab, et hageja argumendid, mis puudutavad erinevate ettevõtjate turuosade muutumist, ei ole asjakohased küsimuse osas, kas selline kokkulepe oli olemas. Lisaks tunnistatakse otsuses selgelt, et teatud ettevõtjate turuosad arenesid aeglaselt, kusjuures turuosade küsimuses peeti igal aastal uuesti läbirääkimisi (otsuse põhjendused 60 ja 131). Igal juhul keelab artikkel 85 kokkulepped, mille eesmärk või tagajärg on piirata konkurentsi, sõltumata saavutatud edu suurusest.

73      Mis puudutab aga hageja argumente, mis põhinevad tema oma turuosa muutumisel, siis komisjon meenutab, et rikkumine puudutas tervet ühenduse turgu. Hageja kuulus PWG‑sse, kus toimusid arutelud turuosade teemal. 1989. aastal nimetati Saffa nõukogu liige isegi PG Paperboardi asepresidendiks.

74      Viimaks märgib komisjon, et hageja väidet, mille kohaselt ta käitus alati sõltumatult, ei toeta ükski tõend. Isegi juhul, kui eeldada, et hageja rikkus kartellikokkulepet, ei muuda see toimepandud rikkumist mingil viisil (eespool viidatud otsus Rhône-Poulenc vs. komisjon).

75      Väite kolmanda osa kohta väidab komisjon lõpuks, et Stora kinnitas vastuväiteteatise lisas 39, et PWG töötas välja ja kehtestas süsteemi selleks, et taastada tasakaal ja kontrollida toodangut nii, et hoida hinnad pidevalt samal tasemel. Järelikult ei mõjuta asjaolu, et turusituatsiooni ja kartelli tõrgeteta toimimise tagajärg oli see, et hageja ei pidanud oma sõnul otsima abi kooskõlastatud tootmisseisakutest, mingil viisil tema vastutust ega tema osalemist kartellikokkuleppes, mille eesmärk oli turuosade ja koguste kontrollimine.

 Esimese Astme Kohtu hinnang

1.     Sellise kooskõlastatud tegevuse olemasolu, mille eesmärk oli turuosade külmutamine ja pakkumise kontrollimine

76      Mis puudutab väite esimest osa, siis tuleb meenutada, et otsuse artikli 1 sõnastuse kohaselt rikkusid selles sättes nimetatud ettevõtjad asutamislepingu artikli 85 lõiget 1, osaledes asjaomasel perioodil kokkuleppes ja kooskõlastatud tegevuses, mille kohaselt ühenduse karbipapitootjad „leppisid kokku, et hoiavad kõikide tähtsamate tootjate turuosad muutumatutena, kuid nii, et aeg-ajalt võis neid muuta” ja „võtsid alates 1990. aasta algusest üha sagedamini kooskõlastatud meetmeid ühenduse turu varustamise kontrollimiseks, et tagada nimetatud kooskõlastatud hinnatõusude elluviimine”.

77      Komisjoni arvates panid nimetatud kahte tüüpi kokkumängule, mida otsuses nimetatakse „koguste reguleerimiseks”, asjaomasel perioodil aluse PWG koosolekutel osalejad. Nimelt selgub otsuse põhjenduse 37 kolmandast lõigust, et PWG tõeline ülesanne oli, nagu kirjeldas Stora, „eelkõige turgusid, turuosasid, hindu ning hinnatõuse ja tootmisvõimususi puudutav arutelu ja kooskõlastamine”.

78      Mis puudutab PWG rolli turuosadega seotud kokkumängus, siis otsuses (põhjenduse 37 viies lõik) märgitakse: „Hinnatõuse puudutavate meetmetega seoses arutas PWG põhjalikult Lääne-Euroopa turu osasid, mis kuulusid siseriiklikele ühendustele ja üksiktootjate gruppidele. Selle tulemuseks olid teatavad osalejatevahelised „kokkulepped”, mis puudutasid nende vastavaid turuosasid, kusjuures eesmärk oli vältida olukorda, kus kooskõlastatud algatusi hindade valdkonnas kahjustaks liigne pakkumine. Tegelikult leppisid suured kontsernid kokku, et hoiavad oma turuosa tasemel, mis vastab käibele ja tootmiskogusele, mille kohta nad edastavad igal aastal andmed, mille Fides avaldab lõplikul kujul järgneva aasta märtsikuus. Turuosade muutumist analüüsiti igal PWG koosolekul Fidesi igakuiste tulemuste alusel ja suurte muutuste korral paluti vastutavaks peetavalt ettevõtjalt seletust.”

79      Põhjenduse 52 kohaselt „nägi PWG raames 1987. aastal sõlmitud kokkulepe ette, et Lääne-Euroopa peamiste tootjate turuosad „külmutatakse” olemasoleval tasemel ning et ei tehta vähimatki katset hankida uusi kliente või parandada oma seisundit agressiivse hinnapoliitikaga.”

80      Põhjenduse 56 esimeses lõigus rõhutatakse: „Peamiste tootjate sõlmitud aluskokkulepet, mis nägi ette nende turuosade säilitamise, rakendati terve perioodi vältel, mida käesolev otsus hõlmab.” Põhjenduse 57 kohaselt „arutati „turuosade muutumist” esialgse statistika põhjal igal PWG koosolekul”. Lõpuks rõhutatakse põhjenduse 56 viimases lõigus: „Ettevõtjad, kes osalesid turuosasid puudutavates aruteludes, olid PWG liikmed, st järgmised ettevõtjad: Cascades, Finnboard, KNP (kuni 1988. aastani), [Mayr-Melnhof], MoDo, Sarrió, kaks Stora kontserni kuuluvat tootjat CBC ja Feldmühle ning (alates 1988. aastast) Weig”.

81      Tuleb järeldada, et komisjon tuvastas õigesti turuosasid puudutava kokkumängu toimumise PWG koosolekutel osalejate vahel.

82      Komisjoni analüüs põhineb peamiselt Stora avaldustel (vastuväiteteatise lisad 39 ja 43) ning leiab kinnitust vastuväiteteatise lisas 73.

83      Vastuväiteteatise lisas 39 selgitab Stora: „PWG tuli kokku alates 1986. aastast, et turu reguleerimisega tegeleda. […] Muude (seaduslike) tegevuste kõrval oli selle eesmärk arutelu ja kooskõlastamine, mis puudutas turgusid, turuosasid, hindu ning hinnatõuse, nõudlust ja tootmisvõimsusi. PWG ülesanne oli eelkõige hinnata nõudluse ja pakkumise täpset olukorda turul ja samuti turu reguleerimiseks võetavaid meetmeid, ning esitada see hinnang President Conference’ile.”

84      Mis puudutab aga konkreetsemalt turuosadega seotud kokkumängu, siis Stora märgib, et „turuosasid, mis Euroopa Ühenduse, EFTA ja teiste selliste riikide siseriiklikud kontsernid, keda varustasid PG Paperboardi liikmed, olid omandanud, uuriti PWG raames” ja PWG „arutas võimalust hoida turuosad eelmise aasta tasemel” (vastuväiteteatise lisa 39, punkt 19). Ta juhib muuhulgas tähelepanu asjaolule (sama dokument, punkt 6), et „selles ajavahemikus toimus ka arutelu Euroopa tootjate turuosade teemal, kusjuures esimene aluseks võetud periood oli 1987. aasta”.

85      Oma 14. veebruaril 1992. aastal saadetud vastuses komisjoni 23. detsembri 1991. aasta järelepärimisele (vastuväiteteatise lisa 43) täpsustab Stora veel: „PWG liikmete vahel sõlmitud turuosade taseme kokkulepped puudutasid tervet Euroopat. Need kokkulepped põhinesid eelmise aasta kogukäibel, mille kohta olid andmed lõplikul kujul kättesaadavad tavaliselt alates järgmise aasta märtsikuust.” (Punkt 1.1.)

86      Seda väidet kinnitatakse samas dokumendis järgmiste sõnadega: „[…] arutelud lõppesid kokkulepetega, mis sõlmiti tavaliselt iga aasta märtsikuus PWG liikmete vahel eesmärgiga säilitada nende turuosad eelmise aasta tasemel.” (Punkt 1.4.) Stora märgib, et „kokkulepete täitmise tagamiseks ei võetud mingeid meetmeid” ning PWG koosolekutest osavõtjad „olid teadlikud, et kui nad hõivavad erakordse seisundi teatavatel turgudel, mida varustavad teised, teevad viimased sedasama muudel turgudel” (sama punkt).

87      Viimaks teatab ta, et Saffa osales turuosasid puudutavates aruteludes (punkt 1.2).

88      Stora väiteid, mis puudutavad turuosadega seotud kokkumängu, kinnitab vastuväiteteatise lisa 73. See FS-Kartoni juurest leitud dokument on konfidentsiaalne memorandum, mis kannab 28. detsembri 1988. aasta kuupäeva, mille saatis kontserni Mayr-Melnhof müügidirektor (Katzner) Saksamaal Mayr-Melnhofi peadirektorile (Gröller) Austrias ning mis puudutab turuolukorda.

89      Otsuse põhjendustes 53–55 tsiteeritud dokumendi kohaselt tekitas tihedam koostöö „presidentide ringis” (Präsidentenkreis), mida otsustati teha 1987. aastal, „võitjaid” ja „kaotajaid”. Memorandumi autor liigitab Mayr-Melnhofi kaotajate hulka mitmesugustel põhjustel, muu hulgas järgmistel põhjustel:

„2.      Kokkuleppe sai sõlmida vaid nii, et meile määrati „karistus”, st meilt nõuti, et tooksime „ohvreid”;

3.      1987. aasta turuosad tuli „külmutada”, olemasolevad suhted säilitada ning ei tohtinud hakata tegelema millegi uuega ega saavutada uut kvaliteeti, kasutades soodushindu (tulemus on näha jaanuaris 1989, kui kõik pooled täidavad kokkulepet).”

90      Neid lauseid tuleb mõista memorandumi üldisemas kontekstis.

91      Selles küsimuses viitab memorandumi autor sissejuhatusena Euroopa tasandil toimuvale tihedamale koostööle „presidentide ringis”. Seda väljendit tõlgendas Mayr-Melnhof nii, et sellega mõeldi samal ajal nii PWG‑d kui ka üldises kontekstis PC‑d, st viitamata konkreetsele sündmusele või koosolekule (vastuväiteteatise lisa 75, punkt 2.a); seda tõlgendust ei ole vaja käesolevas kontekstis arutada.

92      Autor märgib seejärel, et see koostöö viis „hinnakorrani”, mis tekitas „võitjaid” ja „kaotajaid”.

93      Just selle „presidentide ringis” kehtestatud korra kontekstis tuleb mõista väljendit, mis on seotud turuosadega, mis tuli külmutada 1987. aasta tasemel.

94      Lisaks vastab viide 1987. aastale kui võrdlusaastale Stora teisele avaldusele (vastuväiteteatise lisa 39, vt eespool punkt 84).

95      Mis puudutab PWG ülesannet varustamise kontrolliga seotud kokkumängus, mida iseloomustab masinate seiskamise aja uurimine, siis märgitakse otsuses, et PWG mängis seisakute elluviimises määrava tähtsusega rolli, kui alates 1990. aastast kasvas tootmisvõimsus ja vähenes nõudlus: „[…] 1990. aastate alguses pidasid peamised tootjad […] vajalikuks leppida PWG raames kokku tootmisseisakute rakendamise vajaduse küsimuses. Suurtootjad tunnistasid, et nad ei saa suurendada nõudlust hindu alandades ning et täie võimsusega tootmine ainult alandab hindu. Teoreetiliselt võis nõudluse ja pakkumise tasakaalu taastamiseks vajaminevad seisakud arvutada tootmisvõimsuse aruannete põhjal […]” (Otsuse põhjendus 70.)

96      Otsuses märgitakse ka: „PWG ei määranud siiski ametlikult kindlaks seisakuaega, mida iga tootja oleks pidanud rakendama. Stora sõnul tekkis kõiki tootjaid hõlmava masinate seiskamise koordineeritud kava väljatöötamisel praktilisi raskusi. Stora märgib, et seetõttu eksisteeriski vaid „leebe ergutussüsteem”.” (Otsuse põhjendus 71).

97      Tuleb märkida, et komisjon tõendas piisavalt tootmisseisakuid puudutava kokkumängu toimumist PWG koosolekul osalejate vahel.

98      Tema esitatud dokumendid toetavad tema analüüsi.

99      Oma teises avalduses (vastuväiteteatise lisa 39, punkt 24) selgitab Stora: „Kui alates 1988. aastast võttis PWG vastu hind-enne-tonnaaži-poliitika ja rakendas järk-järgult võrdsete hindade süsteemi, siis tunnistasid PWG liikmed, et nende hindade hoidmiseks oli vaja teha tootmisseisakuid, sest nõudlus oli vähenenud. Kui tootjad ei oleks rakendanud seisakuid, oleks neil olnud võimatu säilitada kokkulepitud hinnataset, sest ülemäärane tootmisvõimsus aina kasvas.”

100    Avalduse järgmises punktis lisab ta: „1988. ja 1989. aastal võis tööstus toota peaaegu täisvõimsusel. Alates 1990. aastast muutusid vajalikuks ka muud tootmisseisakud peale nende, mis toimusid remondi või puhkuste tõttu. […] Seejärel, kui peatus tellimuste voog, oli vaja teha seisakuid, et säilitada hind-enne-tonnaaži-poliitikat. Seisakuajad, mida tootjad pidid järgima (et tagada tootmise ja tarbimise tasakaal), võis arvutada tootmisvõimsuste aruannete põhjal. PWG ei määranud siiski ametlikult kindlaks seisakuaega, mida tuli rakendada, kuid eksisteeris leebe ergutussüsteem […]”.

101    Mis puudutab vastuväiteteatise lisa 73, siis põhjused, miks autor peab Mayr-Melnhofi oma kirjutise hetkel „kaotajaks”, on olulised tõendid selle kohta, et PWG koosolekutel osalejate vahel toimus seisakuid puudutav kokkumäng.

102    Nimelt tõdeb autor järgmist:

„4.      Selles küsimuses hakkabki lahknema asjaomaste poolte nägemus taotletavast eesmärgist.

[…]

c) Kõik müügijõud ja Euroopa ettevõtjad vabastati nende koguse-eelarvest, ning järgiti jäika hinnapoliitikat, mis ei lubanud peaaegu ühtki erandit (meie kaastöötajad ei mõistnud sageli meie suhtumise muutumist turu osas, varem oli ainsaks nõudeks tonnaaži nõue, samal ajal kui nüüd loeb ainsana hinnakord, millega kaasneb masinate seiskamise oht).”

103    Mayr-Melnhof väidab (vastuväiteteatise lisa 75), et kõnealuses lõigus peetakse silmas ettevõttesisest olukorda. Analüüsituna memorandumi üldisemat konteksti silmas pidades, näitab see väljavõte, kuidas turustusmeeskondades viidi ellu „presidentide ringis” kehtestatud ranget poliitikat. Dokumenti tuleb seega tõlgendada nii, et see tähendab, et 1987. aasta kokkuleppes osalejad, st vähemalt PWG koosolekutel osalejad vaieldamatult hindasid kehtestatud poliitika tagajärgi olukorras, kus seda rakendatakse rangelt.

104    Asjaolu, et hinnatõusude ettevalmistamise ajal toimusid tootjate vahel arutelud, mille käigus räägiti seisakutest, kinnitab eelkõige Rena 6. septembri 1990. aasta memorandum (vastuväiteteatise lisa 118), mis mainib hinnatõusude suurusi mitmes riigis, kuupäevi, mil nendest hinnatõusudest teatatakse, mitme tootja puhul samuti püsitellimuste olukorda väljendatuna tööpäevades.

105    Dokumendi autor märgib, et mõned tootjad nägid ette tootmisseisakud, mida ta väljendab näiteks järgmiselt:

„Kopparfors 5–15 days

                           5/9 will stop for five days.”

106    Eelneva põhjal tuleb järeldada, et komisjon tõendas õiguslikult piisavalt turuosasid puudutava kokkumängu olemasolu PWG koosolekutel osalejate vahel, samuti tootmisseisakuid puudutava kokkumängu olemasolu samade ettevõtjate vahel. Kuna ei ole vaidlustatud, et Sarrió osales PWG koosolekutel ja kuna seda ettevõtjat on eraldi mainitud süüstavates tõendites (Stora avaldused ja vastuväiteteatiste lisa 73), pidas komisjon õigustatult hagejat vastutavaks nendes kahes kokkumängus osalemise eest.

107    Hageja kriitika, mis on suunatud Stora avalduste ja vastuväiteteatise lisa 73 vastu ja mille eesmärk on vaidlustada nende dokumentide tõenduslikku jõudu, ei nõrgenda komisjoni argumente.

108    Mis puudutab kõigepealt Stora üksteisele järgnevaid avaldusi komisjonile, siis on selge, et need pärinevad ühelt ettevõtjatest, keda arvati olevat osalenud väidetavas rikkumises, ning sisaldavad üksikasjalikku kirjeldust PG Paperboardi organites toimunud arutelude, selle raames grupeerunud ettevõtjate taotletud eesmärgi ja ka nimetatud ettevõtjate osalemise kohta erinevate organite koosolekutel. Kuna seda keskset tõendit kinnitab ka ülejäänud materjal toimikus, toetab see täielikult komisjoni väiteid.

109    Mis puudutab seejärel vastuväiteteatise lisa 73, siis hageja leiab, et see tõendab vaid hindade kooskõlastamist, sest selles mainitud müügikoguste muutumist peetakse vaid hinnapoliitika tagajärjeks. Ta tugineb antud küsimuses sellele, kuidas tõlgendab dokumenti Mayr-Melnhof (vastuväiteteatise lisa 75).

110    Siiski lükkab hageja analüüsi ümber dokumendi tõlgendamine selle kontekstis ning sellest, kuidas Mayr-Melnhof dokumenti tõlgendab, ei ole mingit abi.

111    Nimelt on lisa 73 vastuväiteteatise lisa 75 kohaselt „olukorra üldine kirjeldus, mille koostas FS-Kartoni müügidirektor kontserni juhtkonna tarvis ja mis on vaid katse põhjendada kontserni juhtkonnale ettevõtja käibe langust peamiselt uue poliitikaga, mis kohustas tütarettevõtjat järgima absoluutset hinnakorda, tehes seda käibe vähenemise hinnaga”. Lisaks leiab Mayr-Melnhof: „„turuosade külmutamine” tähendab, et saavutamaks kontsernis Mayr-Melnhof kõrgemat hinnataset, ei tohtinud püüda omandada suuremaid turuosasid, müües lisakoguseid uutele klientidele või uut tüüpi tooteid mittekasumlike hindadega. Eesmärk oli vastupidi säilitada olemasolevad suhted klientidega hinnatõusust hoolimata.”

112    Need üldised kaalutlused aga ei sobi kokku sissejuhatava viitega „presidentide ringile” ja tervet dokumenti tuleb mõista seda viidet silmas pidades.

113    Kuna lisas 73 sisalduv teave turuosade „külmutamise” ja pakkumise reguleerimise kohta vastab Stora avaldustes sisalduvale infole, leidis komisjon õigesti, et need dokumendid oma koostoimes annavad tunnistust soovidest, mis ulatuvad kaugemale kui vaid hindu puudutav kooskõlastatud tegevus.

114    Kuna komisjon tõendas kahe kõnealuse kokkumängu toimumist, ei ole vaja arutada hageja kriitikat, mis puudutab vastuväiteteatise lisa 102.

2.     Hageja tegelik käitumine

115    Väite teise ja kolmanda osaga, mille kohaselt ei vasta ettevõtjate tegelik käitumine komisjoni väidetele, mis puudutavad kahe vaidlustatud kokkumängu toimumist, ei saa samuti nõustuda.

116    Esiteks ei tohi PWG liikmete vaheliste kokkumängude toimumist hind-enne-tonnaaži-poliitika kahes aspektis segi ajada selle tegeliku elluviimisega. Nimelt on komisjoni esitatud tõenditel selline tõenduslik jõud, et teave, mis puudutab hageja tegelikku käitumist turul, ei saa muuta komisjoni järeldusi kokkumängu toimumise enda kohta vaidlusaluse poliitika kahes aspektis. Parimal juhul võib hageja oma väidetega vaid püüda tõendada, et ta ei käitunud nii, nagu PWG raames kohtunud ettevõtjad kokku leppisid.

117    Teiseks ei räägi hageja antud teave komisjoni järeldustele vastu. Tuleb rõhutada, et komisjon tunnistab sõnaselgelt, et turuosasid puudutav kokkumäng ei toonud kaasa „mingit ametlikku karistus- ega hüvitamismehhanismi […], et tugevdada turuosade kokkulepet” ning et mõne suurtootja turuosad suurenesid veidi aasta-aastalt (vt eelkõige otsuse põhjendused 59 ja 60). Lisaks nõustub komisjon, et kuna tööstus töötas kuni 1990. aasta alguseni täisvõimsusel, siis kuni selle ajani ei olnud vaja peaaegu mingeid seisakuid (otsuse põhjendus 70).

118    Kolmandaks tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et asjaolu, et ettevõtja ei vii oma tegevust kooskõlla sellise koosoleku tulemustega, millel on ilmselgelt konkurentsivastane eesmärk, ei võta temalt kogu vastutust selle eest, et ta osales kartellikokkuleppes, kui ta ei ole avaldanud, et ta ei pea ennast koosolekutel arutatuga seotuks (vt näiteks Esimese Astme Kohtu 6. aprilli 1995. aasta otsus kohtuasjas T‑141/89: Tréfileurope vs. komisjon, EKL 1995, lk II‑791, punkt 85). Isegi kui eeldada, et hageja käitumine turul ei vastanud kokkulepitud käitumisele, ei mõjuta see mingil viisil tema vastutust asutamislepingu artikli 85 lõike 1 rikkumise eest.

 Väide, mis põhineb komisjoni tehtud veal hindu puudutava kooskõlastatud tegevuse kestuse osas

 Poolte argumendid

119    Hageja väidab, et teatatud hindade kooskõlastamine toimus vähemalt teda puudutavas osas alles alates 1988. aastast. Hinnatõus Ühendkuningriigis alates jaanuarist 1987 oli vaid tootjate loomulik reaktsioon, sest Inglise vääring oli võrreldes teiste Euroopa riikide vääringutega nõrk, ning selle tõusu ühtsus tulenes turu läbipaistvusest. Ettevõtjatel ei ole keelatud kohandada oma käitumist vastavalt sellele, kuidas konkurendid käituvad või eeldatavalt hakkavad käituma (eespool viidatud kohtuotsus Suiker Unie jt vs. komisjon). Lisaks ei tõenda ei vastuväiteteatise lisad 44 ja 61 ega dokument A-17-2, et ettevõtjate vahel toimus hindade kooskõlastamine. Igal juhul ei puuduta need hagejat.

120    Mis puudutab hindu puudutava kooskõlastatud tegevuse lõppu, siis luges komisjon selleks 1991. aprilli ekslikult, sest viimane kooskõlastatud hinnatõusust teatamine leidis aset septembris-oktoobris 1990.

121    Komisjon tuletab meelde, et hageja osales PWG ja JMC koosolekutel alates nende loomisest ning oli nende liige veel 1991. aastal. Ta rõhutab, et kuigi ühe asjassepuutuva ettevõtja ruumidest leitud dokumendid tõendavad, et 1987. aasta lõpus sõlmiti tootmismahtude reguleerimise ja hinnakorraga seotud küsimustes kokkulepe (otsuse põhjendus 53), ei lükka see ümber väidet, et kõnealused tootjad pidasid enne seda perioodi rea salajasi koosolekuid, et arutada konkurentsi kõrvaldamise kava (vt eelkõige otsuse põhjendus 161). Vastuväiteteatise lisad 35 ja 43 kinnitavad seda väidet. Komisjon lisab, et tema nende järelduste täpsust, mis ta tegi rikkumise kestuse kohta, tõendavad ka tootjate poolt alates 1987. aastast läbi viidud hinnatõusud.

 Esimese Astme Kohtu hinnang

122    Otsuse artikli 1 kohaselt rikkus hageja asutamislepingu artikli 85 lõiget 1, kuna ta osales 1986. aasta aprilli keskpaigast kuni vähemalt 1991. aasta aprillini kokkuleppes ja kooskõlastatud tegevuses, mille kohaselt otsustasid ühenduse karbipapitarnijad eelkõige tõsta karbipapi hinda ning kavandasid ja viisid ellu samaaegsed ja ühtsed hinnatõusud terves ühenduses. Põhjendus 74 täpsustab, et esimene hindu puudutav kooskõlastatud algatus, milles hageja osales (otsuse lisa A), leidis aset Ühendkuningriigis 1986. aasta lõpus, „samal ajal kui töötati välja PG Paperboardi uut mehhanismi”.

123    Põhjenduse 161 teises lõigus leitakse lisaks, et enamik ettevõtjaid, kellele otsus oli adresseeritud, osalesid rikkumises alates 1986. aasta juunist, kui „loodi PWG ning tootjatevaheline kokkumäng tugevnes ja muutus tõhusamaks”.

124    Hindade kooskõlastamise algust puudutava kriitika toetuseks vaidlustab hageja vastuväiteteatise lisade 61 ja 44 ning dokumendi A-17-2 tõendusliku jõu.

125    Vastuväiteteatise lisa 61 on memorandum, mis leiti Mayr-Melnhofi Ühendkuningriigi müügiesindaja juurest. Komisjon leiab, et tegemist on „sisememorandumiga, mis võeti vastu „President Conference’il” ja [mis kinnitab] Stora ülestunnistust, mille kohaselt arutas President Conference tegelikult hindade kindlaksmääramise kokkumängu poliitikat” (otsuse põhjenduse 41 kolmas lõik ja põhjenduse 75 teine lõik).

126    See dokument, mis viitab 12. ja 13. detsembril 1986 Viinis toimunud koosolekule, sisaldab järgmist teavet:

„Hinnapoliitika Ühendkuningriigis

Weigi esindaja oli kohal ühel Fidesi hiljutisel koosolekul, kus ta teatas, et nad arvavad, et 9% on liiga suur määr Ühendkuningriigi jaoks ning et nad jäävad 7% juurde!! Pettumus on suur, sest see tähendab, et kõigil on õigus „tingida”. Hinnapoliitika Ühendkuningriigis usaldatakse RHU‑le [Mayr-Melnhofi] toetusel, isegi kui see toob kaasa tonnaaži ajutise vähenemise, samal ajal kui meie üritame (ja seda on ka näha) säilitada 9% eesmärki. [Mayr-Melnhof/FS] jätkab Ühendkuningriigis kasvupoliitikat, kuid kasumi langus on tõsine ning me peame võitlema, et saada hinnad uuesti kontrolli alla. [Mayr-Melnhof] nõustub, et asjaolu, et on teada, et ta suurendas oma tonnaaži Saksamaal 6000 võrra, ei paranda midagi!”

127    Fidesi koosolek, millele viidatakse tsiteeritud lõigu alguses, on tõenäoliselt – nagu arvab Mayr-Melnhof (vastus ühele informatsiooninõudele, vastuväiteteatise lisa 62) – PC 10. novembri 1986. aasta koosolek.

128    Tuleb märkida, et analüüsitud dokument tõendab, et Weig reageeris, andes teavet oma tulevase hinnapoliitika kohta Ühendkuningriigis võrreldes hinnatõusude algse tasemega.

129    Samas ei saa siiski väita, et see dokument tõendab, et Weig reageeris seoses hinnatõusu kindlaksmääratud tasemega, milles PG Paperboardi raames kohtunud ettevõtjad olid 10. novembrist 1986 varasemal kuupäeval kokku leppinud.

130    Nimelt ei tugine komisjon selles küsimuses ühelegi muule tõendile. Lisaks võib Weigi viidet „9‑protsendilisele” hinnatõusule seletada sellega, et Thames Board Ltd teatas 5. novembril 1986 Ühendkuningriigis hinnatõusust (lisa A‑12‑1). Teade avaldati kiiresti, nagu selgub ühest ajaleheväljalõikest (lisa A‑12‑3). Lõpuks tuleb märkida, et komisjon ei esitanud ühtegi muud dokumenti, mis võiks olla otseseks tõendiks selle kohta, et PC koosolekutel leidsid aset arutelud hinnatõusude küsimuses. Sellises olukorras ei saa välistada, et Weigi ülestähendused, mida annab edasi vastuväiteteatise lisa 61, olid PC 10. novembri 1986. aasta koosolekuga vaid kaudses seoses, nagu Weig kohtuistungil korduvalt väitis.

131    Feldmühle (UK) Ltd juhatuse 7. novembri 1986. aasta koosoleku protokoll (lisa A‑17‑2), millele komisjon oma otsuses viitab (põhjenduse 74 kolmas lõik), ainult kinnitab, et Thames Board Ltd ligikaudu 9-protsendilisest hinnatõusust teatamine oli sellele Feldmühle Inglise tütarettevõtjale teada juba enne 10. novembrit 1986: „TBM and the Fins have announced price increases of approximately 9 % to be effective from February 1987 and it would appear that most other mills will be looking for the same sort of increase” („TBM ja soomlased on teatanud ligikaudu 9‑protsendilistest hinnatõusudest, mis jõustuvad alates veebruarist 1987, ning näib, et enamik teisi tootjaid tahab kehtestada samasugust hinnatõusu”. (Lisa A‑17‑2, millele komisjon viitab otsuse põhjenduses 74.)

132    Mis puudutab vastuväiteteatise lisa 44, milleks on käsitsi kirjutatud märkmed Feldmühle ühe töötaja kalendermärkmiku 15.–17. jaanuari 1987. aasta lehekülgedel, siis komisjon leiab, et see on „täiendav tõend kooskõlastatud tegevuse kohta” (otsuse põhjenduse 75 kolmas lõik).

133    Siiski ei ole nendel märkmetel sellist tõenduslikku jõudu, nagu kostja neile omistab. Ei ole välja selgitatud, millise koosoleku protokoll see on, mistõttu ei saa välistada, et tegemist oli Feldmühle sisekoosolekuga. Kuna märkmed pärinevad tõenäoliselt 1987. aasta jaanuari keskpaigast, ei tõenda need, et hinnatõusu rakendamine, „kaasa arvatud TBM-i poolt”, oli kooskõlastatud tegevuse tagajärg, vaid selle märkme näol võib olla tegemist lihtsalt fakti tõdemisega.

134    Teatud info märkmetes räägib isegi vastu komisjoni väitele, mille kohaselt kinnitavad nimetatud märkmed seda, et toimus kokkumäng, mis puudutas otsust tõsta Ühendkuningriigis hindu. Eriti ei saa komisjoni väidet tõendavateks pidada neid märkusi, milles Feldmühle direktor teatas, et on Kopparforsi suhtes „skeptiline”, ja leidis, et Mayr-Melnhof on „vastutustundetu” (ohne Verantwortung). Sama kehtib märkuse suhtes: „Finnboard: Preisautonomie auch f. Tako” („Finnboard: sõltumatus hindade osas ka Takole”).

135    Eelnevast selgub, et komisjon ei ole tõendanud, et ettevõtjad leppisid kokku, et tõstavad Ühendkuningriigis alates 1987. aasta jaanuarist hindu, ega veelgi vähem seda, et hageja oli seotud selleteemaliste aruteludega.

136    Kuna hageja osales siiski ettevõtjana, nagu ta tunnistas, PWG koosolekutel alates selle PG Paperboardi organi loomisest 1986. aasta keskpaigas, tuleb teda pidada hindu puudutava kokkumängu eest vastutavaks alates sellest ajast.

137    Teatud ettevõtjad, kelle hulka kuulus ka hageja, asutasid PWG peamiselt konkurentsivastasel eesmärgil. Nagu märkis Stora (vastuväiteteatise lisa 39, punkt 8), „tuli see kokku alates 1986. aastast selleks, et aidata reguleerida turgu” ning selle eesmärk oli „turgusid, turuosasid, hindu ning hinnatõuse ja tootmisvõimsusi puudutav arutelu ja kooskõlastamine” (vastuväiteteatise lisa 35, punkti 5 alapunkt iii).

138    Selle organi raames kokku tulnud ettevõtjate rolli turuosasid ja tootmisseisakuid puudutavas kokkumängus on kirjeldatud eelmises väites (vt eespool punktid 78–106). Selle organi raames kokku tulnud ettevõtjad arutasid ka hindu puudutavaid algatusi. Stora sõnul (vastuväiteteatise lisa 39, punkt 10) „jõudis PWG alates 1987. aastast kokkuleppele ning võttis vastu üldisi otsuseid, mis puudutasid karbipapitootjate elluviidavate hinnatõusude ajakava ja […] taset”.

139    Seega oli asjaolu, et nõustuti organi loomisega ja selle koosolekutel osalemisega, mille konkurentsivastane eesmärk, mis seisnes eelkõige tulevasi hinnatõuse puudutavates aruteludes, oli selle asutamisel osalenud ettevõtjatele teada ja nad nõustusid sellega, piisav põhjus leidmaks, et hageja on vastutav hindu puudutava kokkumängu eest alates 1986. aasta keskpaigast, millest alates ta enda sõnade kohaselt PWG koosolekutel osales.

140    Hindu puudutava kooskõlastatud tegevuse lõpu osas leidis komisjon õigusega, et selleks oli 1991. aasta aprillikuu, mille jooksul komisjoni teenistujad viisid mitme ettevõtja ruumides määruse nr 17 artikli 14 alusel läbi kontrolle. Viimast kooskõlastatud hinnatõusu, millest hageja teatas 1990. aasta oktoobris, rakendati alates 1991. aasta jaanuarist ning ettevõtjate vahel kokku lepitud kataloogihindade tase kehtis veel 1991. aasta aprillikuus.

141    Järelikult tuleb käesolev väide tagasi lükata.

 Väide, mis põhineb komisjoni tehtud veal turuosade külmutamist ja pakkumise kontrollimist taotleva kartellikokkuleppe kestuse osas

 Poolte argumendid

142    Hageja väidab, et isegi kui eeldada, et turuosade külmutamist ja pakkumise kontrollimist taotleva kartellikokkuleppe olemasolu tuleb pidada tõendatuks, tegi komisjon selle kestuse hindamisel vea, sest tõendusmaterjal, millele ta tugineb, kinnitab, et enne 1988. aasta lõppu ei olnud olemas mingit kartellikokkulepet. Repliigis lisab ta, et vastuväiteteatise lisas 102, milleks on Rena memorandum, mis käsitleb NPI 3. oktoobri 1988. aasta koosolekut, tõendab kartellikokkuleppe puudumist memorandumi koostamise ajal, sest autor mainib vaid võimalust arutada pakkumise reguleerimist juhul, kui hinna küsimuses tekivad raskused.

143    Komisjon viitab argumentidele, mis ta esitas väite puhul, mis põhineb hindu puudutava kooskõlastatud tegevuse kestuse osas tehtud veal (vt eespool punkt 121).

 Esimese Astme Kohtu hinnang

144    Esimese Astme Kohus leidis juba (vt eespool punktid 78–106), et komisjon tõendas, et PWG raames kokku tulnud ettevõtjad osalesid esiteks turuosasid ja teiseks tootmisseisakuid puudutavas kokkumängus.

145    Otsusest selgub, et turuosade „külmutamist” ja seisakute aja uurimist hakkasid PWG koosolekutel osalejad täpsemalt arutama alates 1987. aasta lõpust, et tagada alates 1988. aastast tehtud hindu puudutavate algatuste edu (vt eriti põhjendused 51–60). Selles küsimuses märgitakse otsuses: „Kõik PWG liikmed muretsesid selle pärast, et „käivitatud” algatusi ei kahjustaks müügikoguste oluline suurenemine. Seda nimetabki Stora poliitikaks „hind enne tonnaaži”.” (Põhjenduse 51 esimene lõik.) Komisjon väidab ka, et „hind-enne-tonnaaži-poliitikat”, mida PG Paperboard kasutas 1987. aasta lõpust 1991. aasta aprillini, iseloomustas eelkõige „peamiste tootjate turuosade külmutamine seisundis, mis neil oli 1987. aastal” ja „peamiste tootjate „tootmisseisakute” koordineeritud korraldamine hinna alandamise asemel (põhiliselt alates 1990. aastast)” (põhjenduse 130 teine lõik).

146    Need komisjoni argumendid põhinevad peamiselt vastuväiteteatise lisadel 39 ja 73.

147    Dokumendis, mis on lisa 39 (punkt 5), täpsustab Stora: „Hindu puudutava 1987. aasta algatusega oli seotud vajadus hoida tootmine ja tarbimine enam-vähem tasakaalus (hind-enne-tonnaaži-poliitika).”

148    Turuosasid puudutava kokkumängu alguse osas selgub vastuväiteteatise lisast 73 (vt eespool punkt 89), et „presidentide ring” (Präsidentenkreis) oli otsustanud teha tihedamat koostööd alates 1987. aasta oktoobrist või novembrist. Koostöö tulemus oli turuosasid puudutav kokkumäng alates sellest ajast.

149    Tootmisseisakuid puudutava kokkumängu alguse osas teatab Stora: „Kui alates 1988. aastast võttis PWG vastu hind-enne-tonnaaži-poliitika ja rakendas järk-järgult võrdsete hindade süsteemi, siis tunnistasid PWG liikmed, et nende hindade hoidmiseks oli vaja teha tootmisseisakuid, sest nõudlus oli vähenenud. Kui tootjad ei oleks rakendanud seisakuid, oleks neil olnud võimatu säilitada kokkulepitud hinnataset, sest ülemäärane tootmisvõimsus aina kasvas.” (Lisa 39, punkt 24.)

150    Ta lisab: „1988. ja 1989. aastal võis tööstus toota peaaegu täisvõimsusel. Alates 1990. aastast muutusid vajalikuks ka muud tootmisseisakud peale nende, mis toimusid remondi või puhkuste tõttu. […] Seejärel, kui peatus tellimuste voog, oli vaja teha seisakuid, et säilitada hind-enne-tonnaaži-poliitikat” (Lisa 39, punkt 25.)

151    Neid tõendeid silmas pidades tuvastas komisjon, et PWG koosolekutel osalenud ettevõtjad võtsid 1987. aastal lõpus vastu nn hind-enne-tonnaaži-poliitika ning et ühte selle poliitika aspektidest, nimelt turuosasid puudutavat kokkumängu rakendati kohe, samal ajal kui tootmisseisakuid puudutavat aspekti pidi tegelikkuses rakendatama alles alates 1990. aastast.

152    Eelnevast lähtuvalt tuleb väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

 Väide, mis põhineb komisjoni tehtud hindamisveal Fidesi teabevahetussüsteemi osas

153    Repliigis väidab hageja, et Fidesi teabevahetussüsteem ei soodustanud kokkumängu ega olnud seega vastuolus asutamislepingu artikliga 85. Tema arvates erinevad käesoleva juhtumi asjaolud oluliselt nendest, mille alusel tehti komisjoni 2. detsembri 1986. aasta otsus 87/1/EMÜ, mis on seotud EMÜ asutamislepingu artikli 85 kohase menetlusega (IV/31.128 – Fatty Acids) (EÜT 1987, L 3, lk 17) ja millele komisjon otsuse põhjenduses 134 viitab.

154    Komisjon rõhutab vasturepliigis põhjuseid, miks ta viitas eespool viidatud otsusele „Fatty Acids”. Ta väidab, et käesoleval juhul teabevahetussüsteem vähemalt lihtsustas kartelli toimimist.

155    Esimese Astme Kohus meenutab, et kodukorra artikli 48 lõike 2 esimese lõigu kohaselt on uute väidete esitamine kohtumenetluse käigus keelatud, kui need ei tugine õiguslikele ja faktilistele asjaoludele, mis on ilmnenud menetluse ajal.

156    Väite, mis põhineb komisjoni tehtud hindamisveal Fidesi teabevahetussüsteemi osas, esitas hageja esimest korda alles repliigi staadiumis ning see ei tugine õiguslikele ega faktilisele asjaoludele, mis on ilmnenud menetluse ajal.

157    Järelikult ei ole see väide vastuvõetav.

 Väide, mis põhineb komisjoni tehtud veal, mis seisnes selles, et ta leidis, et tegemist on ühe ja tervikliku rikkumisega ning et Sarrió on rikkumise eest täielikult vastutav

 Poolte argumendid

158    Hageja vaidlustab komisjoni lähenemise, mis puudutab järeldust, et esiteks on tegemist ühe rikkumisega ja teiseks on hageja täielikult vastutav.

159    Esiteks tugineb komisjon peamiselt teatud „süü eeldamisele”, sest tal ei ole otseseid tõendeid täieliku kartelli kohta. Komisjoni kohustus on aga tõendada, kas ja kui see on nii, siis millisel määral osales hageja ühe rikkumise igas elemendis. Ühenduse konkurentsiõiguse rikkumiste puhul tuleb lähtuda rangelt isikliku vastutuse põhimõttest, sest kollektiivse vastutuse idee on vastuolus niisuguste rikkumiste eest määrata võidavate karistuste peaaegu kriminaalõigusliku iseloomuga. Järelikult ei ole komisjonil õigus, kui ta kinnitab, et ei ole vaja tõendada hageja aktiivset osavõttu rikkumise igast episoodist. Vastupidi, on vaja korraga teha kindlaks toimepandud rikkumise täpne olemus ja kontrollida iga ettevõtja võimalikku isiklikku osavõttu, et oleks võimalik nõuetekohaselt määrata isiklik vastutus ja seega kohane isiklik karistus.

160    Teiseks kinnitab hageja, et ühenduse õiguse aluspõhimõtetega, eriti sellega, mis puudutab tõendamiskohustust, on vastuolus ka see, kui ettevõtja isiklik vastutus rikkumise eest tuletatakse vaid sellest, ta kuulus ühendusse, mille tegevused olid vähemalt osaliselt seaduslikud.

161    Kolmandaks kinnitab hageja, et komisjon ei võtnud nõuetekohaselt arvesse tema spetsiifilist seisundit turul ja samuti PG Paperboardis. Ta taotles 1986. aastal luba osaleda PG Paperboardi koosolekutel eelkõige eesmärgiga tulla paremini toime oma konkurentidega.

162    Komisjon väidab, et ta tõendas kartelli olemasolu ja hageja aktiivset osalemist ühena eestvedajatest. Ta järeldab, et rajas oma analüüsi seega täpsetele ja selgelt tuvastatud faktilistele asjaoludele ning et hageja argumendid, mis põhinevad „kollektiivsel vastutusel” või „süü eeldamisel”, on alusetud.

163    Ta kinnitab lisaks, et ei tuletanud hageja vastutust sugugi vaid sellest, et viimane oli PG Paperboardi liige. Tegelikult tugines ta esiteks hageja aktiivsele osavõtule PG Paperboardi erinevate komiteede koosolekutest, millel oli konkurentsivastane eesmärk, ning teiseks asjaolule, et hageja käitus hiljem vastavalt nimetatud koosolekutel kokkulepitule.

 Esimese Astme Kohtu hinnang

164    Esiteks tuleb rõhutada, et komisjon leidis, et hageja rikkus asutamislepingu artikli 85 lõiget 1, kuna ta osales alates 1986. aasta keskpaigast kuni vähemalt 1991. aasta aprillini kokkuleppes ja kooskõlastatud tegevuses, millele pandi alus 1986. aasta keskel ja mis koosnes mitmest eraldiseisvast elemendist.

165    Otsuse põhjenduse 116 teise lõigu kohaselt „seisneb rikkumine peamiselt tootjate ühinemises mitmeks aastaks ebaseadusliku ühisettevõtte kujul, millega taotleti ühist eesmärki”. Sellist rikkumise käsitlust väljendatakse ka põhjenduses 128: „Seda, mis on ilmselt pidev ühe ja ainsa tervikliku eesmärgiga ühisettevõte, oleks siiski kunstlik jagada mitmeks eraldiseisvaks rikkumiseks (vt samuti Esimese Astme Kohtu otsus kohtuasjas T‑13/89: Imperial Chemical Industries vs. Euroopa Ühenduste Komisjon, põhjenduste punkt 260).”

166    Seega kuigi komisjon ei ole oma otsuses formaalselt kasutanud mõistet „üks rikkumine”, viitas ta sellele mõistele kaudselt, millest annab tunnistust viide Esimese Astme Kohtu 10. märtsi 1992. aasta otsuse kohtuasjas T‑13/89: ICI vs. komisjon (EKL 1992, lk II‑1021) punktile 260.

167    Asjaolu, et komisjon kasutas mitmesuguste tuvastatud konkurentsivastaste tegevuste puhul korduvalt sõna „kartell”, tähendab seda, et ta käsitleb asutamislepingu artikli 85 lõike 1 rikkumisi tervikuna. Nimelt leiab komisjon, nagu selgub otsuse põhjendusest 117, järgmist: „Käesoleval juhul on õige lähenemine see, kui tõendada kartelli olemasolu ja toimimist ning selle põhilisi tunnusjooni tervikuna ning tuvastada seejärel a) selliste usutavate ja määravate tõendite olemasolu, mis võimaldavad seostada erinevaid tootjaid ühise süsteemiga, ning b) perioodid, mil iga tootja selles osales.” Ta lisab (sama põhjendus): „Komisjon […] ei ole kohustatud jaotama rikkumise erinevaid elemente selliselt, et eraldada kõik juhtumid, mil kartelli toimimise ajal jõuti ühes või teises küsimuses üksmeeleni, või kõik kokkumängu tunnustega käitumise näited ning vabastada konkreetses juhtumis või kartelli konkreetses ilmingus osalemisega kaasnevast vastutusest tootjad, kelle asjassepuutumist ei tõenda otsesed tõendid.” Ta väidab ka (punkt 118), et „on piisavalt otseseid tõendeid, et tõendada iga eeldatava osavõtja osavõttu rikkumisest”, eristamata selle tervikliku rikkumise elemente.

168    Nii seguneb üks rikkumine, nagu seda käsitleb komisjon, „kartelliga tervikuna” või „tervikliku kartelliga” ning seda iseloomustab mitme ühist ebaseaduslikku eesmärki taotleva ettevõtja vältav tegevus. Ühe rikkumise kontseptsioonist tuleneb tõendamissüsteem, mida on kirjeldatud otsuse põhjenduses 117 ning samuti ühine vastutus selles mõttes, et tervikliku kartelliga „seotud” iga ettevõtja on selle eest vastutav, ükskõik milliste elementide puhul tema osavõtt on tõendatud.

169    Selleks et komisjon saaks iga niisuguses otsuses nagu käesolevas asjas kõne all olev otsus nimetatud ettevõtjat konkreetse perioodi osas pidada tervikliku kartelli eest vastutavaks, peab ta tõendama, et iga ettevõtja kas nõustus vastu võtma tervikliku kava, mis hõlmas kartelli elemente, või osales selles ajavahemikus otseselt kõigis neis elementides. Ettevõtjat võib tervikliku kartelli eest vastutavaks pidada isegi juhul, kui on tõendatud, et ta osales otseselt vaid ühes või mitmes selle kartelli elemendis, kui ta teadis või pidi teadma, et esiteks on kokkumäng, milles ta osaleb, tervikliku kava osa, ning teiseks hõlmab terviklik kava kartelli kõiki elemente. Kui see on nii, ei vabasta asjaolu, et ettevõtja ei osalenud otseselt kõigis tervikliku kartelli elementides, teda vastutusest asutamislepingu artikli 85 lõike 1 rikkumise eest. Sellist asjaolu võib siiski arvesse võtta tema toimepandud rikkumise raskusastme hindamisel.

170    Käesoleval juhul selgub otsusest, et artiklis 1 tuvastatud rikkumine koosneb kokkumängudest, mis puudutavad kolme erinevat valdkonda, kuid millel on ühine eesmärk, kusjuures kokkumänge tuleb vaadelda kui tervikliku kartelli elemente. Sellest artiklist selgub, et kõik mainitud ettevõtjad rikkusid asutamislepingu artikli 85 lõiget 1, osaledes kokkuleppes ja kooskõlastatud tegevuses, millega ettevõtjad a) otsustasid ühisel kokkuleppel tõsta regulaarselt igasuguse kvaliteediga karbipapi hinda igas siseriiklikus vääringus ning kavandasid ja viisid need hinnatõusud ellu, b) leppisid kokku, et hoiavad peamiste tootjate turuosad muutumatutena, kuid nii, et aeg-ajalt võis neid muuta, ning c) võtsid alates 1990. aasta algusest üha sagedamini ühenduse turu varustamise kontrollimiseks kooskõlastatud meetmeid, et tagada kõnealuste kooskõlastatud hinnatõusude elluviimine.

171    Oma otsuses täpsustas komisjon hoolimata ühe rikkumise käsitlusest, et „„võtmedokumentides”, mis tõendavad kartelli kui terviku olemasolu või selle erinevaid ilminguid, on osalejad sageli nimeliselt märgitud ning lisaks on olemas hulk kirjalikke tõendeid, mis näitavad iga tootja rolli kartellis ja tema osalemise määra” (otsuse põhjenduse 118 esimene lõik).

172    Seega on Esimese Astme Kohtu ülesanne teha eeltoodud kaalutluste põhjal kindlaks, kas komisjon tõendas hageja osalemist kartellis, nagu tõdetakse otsuse artiklis 1.

173    Selles küsimuses tuleb meenutada, et nagu juba mainitud (vt eespool punkt 48 jj ning punkt 76 jj), tõendas komisjon, et hageja osales ettevõtjana PWG koosolekutel alates selle loomisest, osales alates 1986. aasta keskpaigast hindu puudutavas kokkumängus ning alates 1987. aastast turuosasid puudutavas kokkumängus ja tootmisseisakuid puudutavas kokkumängus; seega on tõendatud otsuse artiklis 1 tuvastatud rikkumise kõik kolm elementi. Komisjon otsustas seega õigesti, et hageja on vastutav rikkumise eest, mille moodustavad kolm sama eesmärki taotlevat kokkumängu.

174    Järelikult ei teinud komisjon hagejat vastutavaks teiste tootjate tegude eest ega pidanud teda vastutavaks vaid seetõttu, et ta osales PG Paperboardis.

175    Ilma et oleks vaja uurida hageja muid argumente, tuleb väide tagasi lükata.

 Väide, mis põhineb sellel, et komisjon ei võtnud arvesse turusituatsiooni Hispaanias

176    Repliigis väidab hageja, et komisjon ei määratlenud täpselt geograafilist turgu, kus väidatav rikkumine aset leidis, ning täpsemalt ei analüüsinud piisavalt turusituatsiooni Hispaanias ja asjaomaste ettevõtjate tegevust sellel turul. Ta kinnitab selles osas, et märkis juba oma hagiavalduses, et ainus otsuses sisalduv viide Hispaania turule seisneb kahes joonealuses märkuses otsusele lisatud tabelites E ja G.

177    Komisjon märgib, et see väide, mis esitati esimest korda repliigis, peaks olema vastuvõetamatu.

178    Esimese Astme Kohus meenutab, et kodukorra artikli 48 lõike 2 esimese lõigu kohaselt on uute väidete esitamine kohtumenetluse käigus keelatud, kui need ei tugine õiguslikele ja faktilistele asjaoludele, mis on ilmnenud menetluse ajal.

179    Väite, mis põhineb sellel, et komisjon ei võtnud arvesse turusituatsiooni Hispaanias, esitas hageja esimest korda alles repliigi staadiumis. Ainus hagiavalduses sisalduv argument, mis puudutab Hispaania turgu, on esitatud selleks, et toetada väidet, et Prat Carton ei osalenud kõnealuses rikkumises. Lisaks väite sõnastuse toetamisele rõhutas argument veel üksnes seda, et otsusele lisatud tabel G, milles mainiti hinnatõusu, millest Hispaania turul tegutsevad ettevõtjad teatasid 1991. aasta jaanuaris, ei nimeta kordagi Prat Cartonit. Seda ei saa niisiis tõlgendada kui etteheidet, et Hispaania turgu ei võetud arvesse.

180    Sellises olukorras tuleb käesolev väide, mis esitati esimest korda repliigis ning mis ei tugine menetluse ajal ilmnenud õiguslikele ega faktilistele asjaoludele, tunnistada vastuvõetamatuks.

 Väide, mis põhineb sellel, et Prat Carton ei osalenud rikkumises

 Poolte argumendid

181    Hageja väidab, et komisjon ei tõendanud, et Prat Carton osales mis tahes rikkumises. Otsuse tabelis G sisalduv märkus (mis puudutab hinnatõusu Hispaania turul jaanuaris 1991) ei maini kordagi Prat Cartonit.

182    Prat Carton osales PG Paperboardi teatavate komiteede koosolekutel vaid väga juhuslikult. See ettevõtja osales JMC‑s pealegi vaid ajavahemikus 1990. aasta juunist kuni 1991. aasta märtsini. Lisaks ei ole ainuüksi asjaolu, et Stora ütles, et ta arvab, et Saffa või Finnboard informeeris Hispaania tootjaid tavaliselt koosolekute tulemustest (vastuväiteteatise lisa 38), tõend selle kohta, et Prat Carton osales väidetavas rikkumises.

183    Hageja vaidlustab selle, et dokumendid F‑15‑9, G‑15‑7 ja G‑15‑8 (vastuväiteteatisele lisatud), millele komisjon tugineb, tõendavad, et 1990. aasta aprillis osales Prat Carton kooskõlastatud algatustes, mis puudutasid hinnatõuse. Ta rõhutab oma vastuses Esimese Astme Kohtu kirjalikule küsimusele, et dokument F‑15‑9 pärineb 1991. aasta veebruarist, mitte 1990. aasta veebruarist, nagu väidab komisjon. Mis puudutab dokumenti G‑15‑7, siis see tõendab ainult sektoris levinud praktikat, mis seisneb selles, et iga aasta aprillikuus tõstetakse hinda, ning Prat Cartoni ebakindlust hinnatõusu taseme ja selle jõustumise kuupäeva suhtes.

184    Komisjon väidab, et Prat Carton osales kartellis algusest peale, nagu tõendavad koos vastuväiteteatisega esitatud dokumendid („individuaalsed andmed”). Ta meenutab esiteks, et Prat Carton osales paljudel PC koosolekutel ajavahemikus 29. märtsist 1986 kuni 28. novembrini 1989, kolmel COE koosolekul ajavahemikus 1988. aasta oktoobrist kuni 1989. aasta oktoobrini ning samuti mitmel JMC koosolekul ajavahemikus 1990. aasta juunist kuni 1991. aasta 5. märtsini (vt otsusele lisatud tabelid 3–7). Kuna ta osales otseselt koosolekutel, mille käigus võeti vastu kartelli puudutavaid otsuseid, on Prat Carton selle eest vastutav (vt eespool viidatud otsus Rhône-Poulenc vs. komisjon). Sealjuures ei ole ühtegi ametlikku märki mitme ettevõtja osalemisest JMC koosolekutel enne komisjoni poolt läbi viidud kontrollimist või PWG koosolekutel enne veebruari 1990. Ainuüksi asjaolu, et ettevõtjate esitatud dokumendid ei anna täpset teavet Prat Cartoni osalemise kohta mitmesugustel koosolekutel, ei tõenda seega, et ta nendel koosolekutel ei osalenud.

185    Teiseks märgib komisjon, et Prat Carton oli, nagu teatas Stora (vastuväiteteatise lisa 38), PWG koosolekute tulemustest teadlik.

186    Kolmandaks rakendas Prat Carton kõnealuses ajavahemikus PG Paperboardi erinevate organite tegevuse raames kokku lepitud hindu puudutavaid algatusi. Asjaolu, et Prat Cartoni hinnatõusude aeg ja summa teiste tootjate omast veidi erines, ei tõenda, et Prat Carton kartellis ei osalenud. Siiski tunnistab komisjon, et dokument F‑15‑9 pärineb 1991. aasta veebruarist, mitte 1990. aasta veebruarist, ning et tal ei ole seega tõendeid, mis tõendaksid, et Prat Carton osales hinnatõusudes tegelikult enne 1991. aasta jaanuari. Mis puudutab 1991. aasta jaanuarikuu hinnatõusu algatust, siis komisjon viitab eelkõige dokumendile G‑15‑8, mis pärineb 26. septembrist 1990 ja milles Prat Carton teatab selgelt, et näeb 1991. aasta jaanuaris ette hinnatõusu kõikides riikides.

 Esimese Astme Kohtu hinnang

187    Kõigepealt tuleb meenutada, et hageja omandas Prat Cartonis 100‑protsendilise osaluse 1991. aasta veebruaris ning ta ei vaidlusta oma vastutust Prat Cartoni võimaliku osalemise eest asutamislepingu artikli 85 lõike 1 rikkumises. Selles küsimuses märgitakse otsuse põhjenduses 154, et kuna hageja omandas Prat Cartoni, siis „muutus ta vastutavaks selle Hispaania tootja osalemise eest kartellis kogu selle aja osas, mil kõnealune osalemine kestis”. Sealjuures tuleb tõdeda, et otsuse artiklis 1 peetakse tuvastatud rikkumise eest vastutavaks vaid hagejat, kaasa arvatud selle osa eest, mille pani toime Prat Carton, ning et otsus on adresseeritud hagejale, ilma et mainitaks Prat Cartonit (otsuse artikkel 5).

188    Neil asjaoludel ja seetõttu, et on juba leitud, et komisjon tõendas hageja enda osalemist otsuse artiklis 1 kirjeldatud rikkumises, ei saa käesolev väide, kui see peaks vastuvõetavaks tunnistatama, õigustada selle sätte täielikku või osalist tühistamist. Kuna hageja omandas Prat Cartoni alles 1991. aasta veebruaris, seega kaks kuud enne seda, kui lõppes otsuses tuvastatud rikkumisperiood, oleks trahvi vähendamine õigustatud juhul, kui jõutakse järeldusele, et komisjon ei ole eraldi tõendanud Prat Cartoni osalemist kartelli elementides enne 1991. aasta veebruari. Lisaks arvutati otsuse artikli 3 alusel määratud trahvid eelkõige iga ettevõtja 1990. aasta käibe põhjal; sel aastal aga ei kuulunud Prat Carton veel hageja kontserni. Järelikult tuleb kohe asuda käesoleva väite raames esitatud argumente uurima.

189    Esimese Astme Kohus uurib esiteks küsimust, kas komisjon tõendas Prat Cartoni osalemist asutamislepingu artikli 85 lõike 1 rikkumises ajavahemikus 1986. aasta keskpaigast kuni 1990. aasta juunini, st kuupäevani, mil Prat Carton hakkas oma tunnistuse kohaselt osalema JMC koosolekutel. Teiseks uurib Esimese Astme Kohus küsimust, kas komisjon tõendas Prat Cartoni osalemist asutamislepingu artikli 85 lõike 1 rikkumises ülejäänud perioodil, st 1990. aasta juunist kuni 1991. aasta veebruarini, kui hageja omandas Prat Cartoni.

 1. Ajavahemik 1986. aasta keskpaigast kuni 1990. aasta juunini

190    Selleks et tõendada Prat Cartoni osalemist ühenduse konkurentsieeskirjade rikkumises nimetatud ajavahemikus, tugineb komisjon asjaolule, et kõnealune ettevõtja osales PC 29. mai 1986. aasta, 25. mai 1988. aasta, 17. novembri 1988. aasta ja 28. novembri 1989. aasta koosolekutel ning COE 20. septembri 1988. aasta, 8. mai 1989. aasta ja 3. oktoobri 1989. aasta koosolekutel. Lisaks tugineb ta Stora avaldusele (vastuväiteteatise lisa 38). Tema arvates ei tõenda ainuüksi asjaolu, et ettevõtjate esitatud dokumendid ei sisalda täpset teavet Prat Cartoni osalemise kohta JMC koosolekutel, et kõnealune ettevõtja nendel koosolekutel ei osalenud.

191    Neid tõendeid tuleb uurida mainitud järjekorras.

 a) Prat Cartoni osalemine teatavatel PC koosolekutel

192    Mis puudutab Prat Cartoni osalemist neljal konkreetsel PC koosolekul, siis komisjon ei esita ühtegi tõendit nende eesmärgi kohta. Kui ta viitab nimetatud osalemisele kui tõendile selle kohta, et ettevõtja osales asutamislepingu artikli 85 lõike 1 rikkumises, tugineb ta seega tingimata selle organi koosolekute eesmärkide üldisele kirjeldusele, mis sisaldub otsuses, ning tõendusmaterjalile, millele ta viitab otsuses selleks, et kinnitada nimetatud kirjeldust.

193    Selles osas on otsuses kirjas: „Nagu Stora selgitas, oli PWG ülesanne eelkõige selgitada „President Conference’ile” turu reguleerimiseks vajalikke meetmeid […] „President Conference’idel” osalevad peadirektorid olid niisiis informeeritud otsustest, mis PWG oli vastu võtnud, ning juhtnööridest, mis tuli edastada oma müügiosakondadele, et viia ellu hindu puudutavad algatused.” (Põhjenduse 41 esimene lõik.) Komisjon märgib samuti: „PWG tuli regulaarselt kokku enne iga ettenähtud „President Conference’i”. Kuna sama isik oli mõlema koosoleku eesistuja, ei ole mingit kahtlust, et tema edastaski PWG arutelude tulemused teistele „presidentidele”, kes ei kuulunud piiratud ringi.” (Põhjenduse 38 teine lõik.)

194    Stora märgib, et PC koosolekutel osalejaid teavitati PWG poolt vastu võetud otsustest (vastuväiteteatise lisa 39, punkt 8). Selle väite õigsuse seavad siiski kahtluse alla mitu PC koosolekutel osalenud ettevõtjat, nende hulgas ka hageja. Järelikult ei saa Stora avaldusi PC rolli kohta pidada piisavaks tõendiks kõnealuse organi koosolekute eesmärgi kohta, kui neid ei toeta muu tõendusmaterjal.

195    Toimik sisaldab küll ka dokumenti, nimelt Feldmühle nõukogu endise liikme (Roos) 22. märtsi 1993. aasta avaldust, mis esmapilgul näib kinnitavat Stora väiteid. Roos märgib muu hulgas järgmist: „PWG raames toimunud arutelude sisu edastati ettevõtjatele, kes ei olnud selles grupis esindatud, vahetult järgneval presidentide konverentsil või kui niisugust konverentsi ei olnud varsti toimumas, siis JMC‑s.” Kuigi komisjon ei viita otsuses PC koosolekute eesmärki puudutavate väidete kinnitamiseks otse sellele dokumendile, ei saa seda siiski mingil juhul vaadelda kui täiendavat tõendit, mis lisanduks Stora avaldustele. Kuna need avaldused on kõigi kolme Storale rikkumise ajal kuulunud ettevõtja, sealhulgas Feldmühle antud vastuste süntees, on viimase ettevõtja nõukogu endine liige paratamatult üks Stora enda avalduste allikatest.

196    Mis puudutab muud PC koosolekute eesmärgi tuvastamiseks kasutatud tõendusmaterjali, siis komisjon leiab otsuses, et vastuväiteteatise lisa 61 (mainitud eespool punktides 125 ja 126) on sisememorandum, mis võeti vastu PC koosolekul ja mis kinnitab Stora ülestunnistust, mille kohaselt arutas PC tegelikult hindade kindlaksmääramise kokkumängu poliitikat (otsuse põhjenduse 41 kolmas lõik). Nagu juba tõdetud (vt eespool punktid 125–135), ei ole see memorandum tõend kokkumängu kohta, mis puudutas hindadega seotud algatust Ühendkuningriigis 1987. aasta jaanuaris. Lisaks ei ole Stora vastupidi komisjoni väidetele kunagi tunnistanud, et PC arutas hindade kindlaksmääramise kokkumängu poliitikat. Stora sõnul andsid PC koosolekud lihtsalt PWG kujul kokkutulnud ettevõtjatele võimaluse teha vastuvõetud otsused teatavaks ettevõtjatele, kes ei olnud selles organis esindatud.

197    Lõpuks väidab komisjon, et „dokumendid, mis komisjon leidis FS-Kartoni juurest (M-M kontserni liige), kinnitavad, et 1987. aasta lõpus sõlmiti President Conference’i ja PWG raames kokkulepe küsimustes, mis olid seotud tootmismahtude ja hinnakorra reguleerimisega” (otsuse põhjenduse 53 esimene lõik). Ta viitab selles osas vastuväiteteatise lisale 73 (vt eespool punkt 88). Nagu juba märgitud (eespool punkt 91), viitab dokumendi autor sissejuhatusena Euroopa tasandil toimuvale tihedamale koostööle „presidentide ringis” (Präsidentenkreis), kusjuures Mayr-Melnhof tõlgendas seda väljendit nii, et sellega mõeldi samal ajal nii PWG‑d kui ka üldises kontekstis PC‑d, st viitamata konkreetsele sündmusele või koosolekule (vastuväiteteatise lisa 75, punkt 2.a).

198    Vastuväiteteatise lisa 73 on tõend, mis kinnitab Stora avaldusi, mis puudutavad esiteks „presidentide ringi” vastu võetud ettevõtjate kokkumängu turuosade valdkonnas ja teiseks kokkumängu tootmisseisakute valdkonnas samade ettevõtjate vahel (vt eespool punktid 84–114 ja eriti punkt 110). Siiski ei kinnita ükski muu tõend komisjoni väidet, mille kohaselt PC eesmärk oli eelkõige arutada turuosasid puudutavat kokkumängu ja tootmismahtude reguleerimist. Järelikult ei saa väljendit „presidentide ring” (Präsidentenkreis), mida kasutati vastuväiteteatise lisas 73, hoolimata Mayr-Melnhofi selgitustest tõlgendada nii, et see sisaldab viidet muudele organitele kui PWG.

199    Eelnevat arvestades võib järeldada, et komisjon ei tõendanud, et PC koosolekutel oli seaduslike tegevuste kõrval ka konkurentsivastane roll. Seega ei saanud komisjon selle tõendusmaterjali põhjal järeldada, et nimetatud organi koosolekutel osalenud ettevõtjad võtsid osa asutamislepingu artikli 85 lõike 1 rikkumisest.

200    Niisiis tuleb järeldada, et Prat Cartoni osavõttu konkurentsieeskirjade rikkumisest ajavahemikus 1986. aasta keskpaigast kuni 1990. aasta juunikuuni ei saanud tõendada selle põhjal, et ta osales neljal PC koosolekul.

 b) Prat Cartoni osalemine teatavatel COE koosolekutel

201    On selge, et Prat Carton osales kolmel COE koosolekul: 20. septembril 1988, 8. mail 1989 ja 3. oktoobril 1989. Sealjuures käsitleb üks dokument 3. oktoobri 1989. aasta koosoleku sisu (vastuväiteteatise lisa 70). Niisiis tuleb esiteks kindlaks teha, kas COE koosolekutel oli konkurentsi kahjustav eesmärk, ning teiseks, kas vastuväiteteatise lisa 70 põhjal saab järeldada, et Prat Carton osales konkurentsivastase eesmärgiga aruteludel.

 i) COE koosolekute üldine eesmärk

202    Otsuse kohaselt „oli majanduskomitee arutelude põhiteema karbipapituru olukorra analüüs ja hindamine erinevates riikides” (põhjenduse 50 esimene lõik). COE „arutas (muu hulgas) hinnakõikumisi siseriiklikel turgudel ja püsitellimusi ning esitas oma järelduste kohta aruande JMC‑le (või „Marketing Committeele”, st instantsile, mis eelnes HMC‑le kuni 1987. aastani)” (põhjenduse 49 esimene lõik).

203    Komisjoni sõnul „ei jäänud turutingimuste teemat käsitlevad arutelud ebamääraseks: nimelt tuleb igal siseriiklikul turul valitsevaid tingimusi käsitlevad vestlused asetada hindu puudutavate algatuste konteksti ning eriti konteksti, mis puudutab vajadust hinnatõusu toetamiseks tehased ajutiselt sulgeda” (põhjenduse 50 esimene lõik). Lisaks leiab komisjon: „On võimalik, et majanduskomitee oli otseselt vähem seotud hindade kindlaksmääramise kui sellisega, kuid ei ole usutav, et selles osalejatele oli teadmata nende poolt teadlikult JMC‑le edastatud informatsiooni ebaseaduslik eesmärk.” (Põhjenduse 119 teine lõik.)

204    Selleks et toetada väiteid, mille kohaselt COE raames peetud aruteludel oli konkurentsivastane eesmärk, viitab komisjon ainult ühele dokumendile, milleks on konfidentsiaalne memorandum, mille koostas FS-Kartoni esindaja ja mis puudutab COE 3. oktoobri 1989. aasta koosoleku põhiteemasid (vastuväiteteatise lisa 70), kusjuures Prat Carton osales sellel koosolekul.

205    Otsuses võtab komisjon kõnealuse dokumendi sisu kokku järgmiselt:

„[…] peale nõudluse, toodangu ja püsitellimustega tutvumise iga siseriikliku turu osas arutati järgmisi teemasid:

–        klientide tugev vastupanu viimasele GC hinnatõusule, mis jõustus 1. oktoobril,

–        GC ja GD tootjate püsitellimused, sh iga tootja seisund,

–        aruanded läbi viidud ja kavandatavate tootmisseisakute kohta,

–        konkreetsed raskused, mis on seotud hinnatõusu elluviimisega Ühendkuningriigis, ning hinnatõusu mõju GC- ja GD‑kvaliteediga karbipapi vajalikule hinnavahele

ja

–        sissetulevate tellimuste võrdlemine eelarvega iga siseriikliku ühenduse puhul.” (Põhjenduse 50 teine lõik.)

206    Tuleb tunnistada, et dokumendi sisu niisugune kirjeldus on põhiosas õige. Siiski ei esita komisjon ühtki tõendit väite kohta, mille kohaselt võib vastuväiteteatise lisa 70 vaadelda „selle organi arutelude tõelise olemuse näitajana” (otsuse põhjenduse 113 viimane lõik). Lisaks teatab Stora: „JMC loodi 1987. aasta lõpus ning ta pidas oma esimese koosoleku 1988. aasta algul, võttes alates sellest kuupäevast üle osa majanduskomiteele usaldatud ülesannetest. Majanduskomitee ülejäänud ülesanded võttis üle statistikakomitee.” (Vastuväiteteatise lisa 39, punkt 13). Vähemalt osas, mis puudutab ajavahemikku, mis algas 1988. aasta algul – see on ainus periood, mille vältel Prat Carton osales COE koosolekutel –, ei sisalda Stora avaldused mingit tõendusmaterjali, mis kinnitaks komisjoni väidet, et selle organi aruteludel oli konkurentsivastane eesmärk. Viimaks tuleb märkida, et komisjon ei esita ka tõendeid, mis võimaldaksid arvata, et COE koosolekutel osalejad olid informeeritud JMC – kellele COE esitas aruandeid – koosolekute täpsest olemusest. Seega ei saa välistada, et COE koosolekutel osalejad, kes ei osalenud samal ajal JMC koosolekutel, ei olnud teadlikud sellest, kuidas JMC COE koostatud aruandeid täpselt kasutab.

207    Järelikult ei tõenda vastuväiteteatise lisa 70 COE koosolekutel aset leidnud arutelude tegelikku olemust.

 ii) COE 3. oktoobri 1989. aasta koosolek

208    COE 3. oktoobri 1989. aasta koosoleku sisu annab edasi vastuväiteteatise lisa 70. Tekib küsimus, kas Prat Cartoni osalemine sellel koosolekul on piisav tõend selle kohta, et ta osales asutamislepingu artikli 85 lõike 1 rikkumises.

209    Esiteks tuleb märkida, et nimetatud koosolekul toimunud hinnateemalised arutelud puudutasid klientide reaktsioone GC‑karbipapi hinnatõusudele, mida enamik selle karbipapi tootjaid rakendas alates 1. oktoobrist 1989 pärast seda, kui nendest hinnatõusudest oli turul mõni kuu varem teatatud. Komisjoni sõnul puudutas see hinnatõus ka SBS‑karbipappi, kuid mitte GD‑karbipappi. Mis puudutab kõnealustel koosolekutel toimunud arutelusid, siis leiab Esimese Astme Kohus, et need ületasid selle, mis on lubatud ühenduse konkurentsieeskirjade kohaselt, eriti seepärast, et tõdeti, et „oleks vale loobuda rakendamast GC‑kvaliteedi kõrget hinnataset, mis on nüüdsest kehtestatud […]”. Väljendades niiviisi ühist tahet rakendada kindlalt GC‑karbipapi uut hinnataset, ei määranud tootjad sõltumatult kindlaks poliitikat, mida nad kavatsesid turul järgida, kahjustades nõnda asutamislepingus sisalduvate konkurentsieeskirjade põhisisu (vt eelkõige eespool viidatud otsus Suiker Unie jt vs. komisjon, punkt 173).

210    Siiski ei võimalda miski järeldada, et Prat Carton osales 1989. aasta oktoobrikuu hinnatõusu puudutavas kokkumängus enne selle elluviimist ning et ta tõepoolest tõstis GC‑karbipapi hinda sellel ajal. Selles küsimuses selgub hageja vastustest Esimese Astme Kohtu kirjalikele küsimustele, et 1989. aastal koosnes Prat Cartoni toodang enam kui 80% ulatuses GD‑karbipapist, mida kõnealune hinnatõus ei puudutanud. Lisaks toimus COE 1989. aasta oktoobrikuine koosolek ligikaudu kaheksa kuud enne Prat Cartoni esimest tõendatud osalemist JMC koosolekul, mis oli üks organeid, mis otsuse kohaselt kujutas endast koos PWG‑ga põhiliste konkurentsivastase eesmärgiga arutelude toimumise kohta.

211    Selle teabe põhjal ei saa välistada, et Prat Cartoni esindaja(d) COE 3. oktoobri 1989. aasta koosolekul ei pruukinud olla teadlik(ud) hindu käsitlevate arutelude kontekstist. Kuna puuduvad ka tõendid tema hindu puudutava tegevuse kohta turul asjaomasel perioodil, on võimalik, et Prat Carton arvas, et arutelud ei puudutanud konkreetselt tema olukorda. Kuna COE 3. oktoobri 1989. aasta koosoleku sisu võis Prat Cartoni jaoks olla erandliku iseloomuga, ei saa sellele ettevõtjale järelikult ette heita, et ta ei avaldanud, et ta ei pea ennast sellel koosolekul arutatuga seotuks.

212    Teiseks ei sisalda vastuväiteteatise lisa 70 ühtki lõiku, mis näitaks, millised olid tegelikult need arutelud, mis viisid selleni, et kavandati tulevikuks kokkumängu masinate seisakute osas. Kõik viited konkreetsetele seisakutele, mida selles nimetatakse, puudutavad tegelikult minevikku. Dokument sisaldab küll ka ühte lõiku, milles käsitletakse masinate tulevast kasutamist: „Juhul kui tellimuste saabumise ja masinate koormuse halb olukord jätkub, on selge, et tuleb mõelda nõudlusele vastavale tootmisseisakule.” [„Bei anhaltend schlechtem Auftragseingang und schlechter Belegung ist es naheliegend, entsprechend dem Marktbedarf ein Abstellen zu überlegen.”] Kuna aga Prat Cartoni osalemine kõnealusel COE koosolekul ei tõenda eelmainitud põhjustel tema osavõttu hindu puudutavast kokkumängust, ei ole see ka piisav tõend tema osalemise kohta tootmisseisakuid puudutavas kokkumängus. Ainuüksi asjaolu, et viidatakse sellele, et tulevikus on võib olla vaja tootmisseisakuid teha, ei saa pidada ühenduse konkurentsieeskirju kahjustavaks, sest vähemalt ettevõtjate puhul, kes ei osalenud hindu puudutavas kokkumängus, võib olla tegemist olemasolevate turutingimuste objektiivse tõdemisega.

213    Eelnevat arvesse võttes ei kujuta Prat Cartoni osalemine COE 3. oktoobri 1989. aasta koosolekul endast piisavat tõendit selle kohta, et ta osales asutamislepingu artikli 85 lõike 1 rikkumises.

 c) Stora avaldus, mis puudutab teabe edastamist ettevõtjatele, kes koosolekutel ei osalenud

214    Avalduses, millele komisjon tugineb (vastuväiteteatise lisa 38, punkt 2), annab Stora teavet tootjate kohta, keda teavitati PWG koosolekute tulemustest: „Stora tootjad usuvad, et Saffa või Finnboard informeeris Hispaania tootjaid tavaliselt koosolekute tulemustest. Teised Hispaania tootjad, kes olid PG Paperboardi liikmed, on: Papelera del Centra SA, Prat Carton SA, Romani Esteve SA, Sarrió SA ja Tampella Espanola SA.”

215    Nagu selle avalduse sõnastusest selgelt nähtub, mainib Stora vaid, et arvab, et Prat Cartonit teavitati PWG koosolekute tulemustest. Ta ei märgi, millel tema arvamus põhineb. Niisuguses olukorras ei saa see avaldus olla tõend selle kohta, et Prat Carton osales asutamislepingu artikli 85 lõike 1 rikkumises. Niisugust järeldust kinnitab veelgi enam asjaolu, et Stora väited puudutavad veel mitut teist ettevõtjat, kes olid PG Paperboardi liikmed, kuid kelle kohta otsuses ei ole leitud, et nad mõnes rikkumises osalesid.

 d) Prat Cartoni osalemine JMC koosolekutel

216    Komisjon väidab, et ei ole tõendatud, et Prat Carton ei osalenud JMC koosolekutel enne 1989. aasta juunikuud, sest enne seda, kui komisjon viis läbi kontrolli, ei ole ühtegi ametlikku märki mitme ettevõtja osalemise kohta nendel koosolekutel.

217    Siiski on komisjoni kohustus tõendada, et Prat Carton rikkus asutamislepingu artikli 85 lõiget 1. Järelikult on komisjoni pelgad väited, mis puudutavad Prat Cartoni võimalikku osalemist kõnealuses ajavahemikus JMC koosolekutel, alusetud.

 e) Kõnealust ajavahemikku puudutav järeldus

218    Kõiki eelnevaid kaalutlusi arvestades ei näita komisjoni esitatud tõendid isegi nende kogumis, et Prat Carton osales ajavahemikus 1986. aasta keskpaigast kuni 1990. aasta juunikuuni asutamislepingu artikli 85 lõike 1 rikkumises.

 2. Ajavahemik 1990. aasta juunist kuni 1991. aasta veebruarini

219    On selge, et Prat Carton osales nimetatud ajavahemikus kolmel JMC koosolekul: 27.–28. juunil 1990, 4. septembril 1990 ja 8.–9. oktoobril 1990. Mis puudutab Prat Cartoni tegelikku käitumist turul, siis komisjon leiab, et tema käsutuses on tõendusmaterjal, mis näitab, et see ettevõtja osales 1991. aasta jaanuarikuu kooskõlastatud hinnatõusus, mis on ainus nimetatud ajavahemikus elluviidud kooskõlastatud hinnatõus.

220    Sellest tõendusmaterjalist lähtudes tuleb kindlaks teha, kas komisjon on Prat Cartoni osalemist kõnealuses ajavahemikus rikkumise kolmes elemendis piisavalt tõendanud.

 a) Prat Cartoni osalemine hindu puudutavas kokkumängus

221    Komisjoni arvates oli JMC peamine eesmärk algusest peale:

„–      selgitada välja, kas ja kui see on nii, siis kuidas on võimalik ellu viia hinnatõuse, ning esitada oma järeldused PWG‑le,

–        määrata kindlaks, kuidas PWG poolt otsustatud hinnapoliitikat riigiti ja põhiliste klientide puhul ellu viia, selleks et kehtestada Euroopas võrdväärne (st ühtne) hinnasüsteem […]” (otsuse põhjenduse 44 viimane lõik).

222    Konkreetsemalt väidab komisjon otsuse põhjenduse 45 esimeses ja teises lõigus:

„Komitee uuris turgude haaval, kuidas iga tootja pidi ellu viima hinnatõusud, mis PWG oli otsustanud kehtestada. Kavandatud hinnatõusude rakendamise praktilisi aspekte käsitleti „ümarlaudadel”, kus igal osavõtjal oli võimalus kommenteerida väljapakutud hinnatõusu.

Raskustest, mis tekkisid PWG otsustatud hinnatõusude elluviimisel, või võimalikest keeldumistest koostööd teha teatati PWG‑le, kes püüdis siis (nagu avaldas Stora) „saavutada vajalikku koostöötaset”. JMC esitas kvaliteetide GC ja GD kohta eraldi aruandeid. Kui PWG muutis mõnda hinda puudutavat otsust JMC edastatud aruannete põhjal, arutati kõnealuse otsuse rakendamiseks vajalikke meetmeid JMC järgmisel koosolekul.”

223    Tuleb tõdeda, et komisjon viitab JMC koosolekute eesmärki puudutava teabe kinnitamiseks põhjendatult Stora avaldustele (vastuväiteteatise lisad 35 ja 39).

224    Isegi kui komisjonil ei ole ühegi JMC koosoleku ametlikku protokolli, sai ta Mayr-Melnhofilt ja Renalt mõne sisememorandumi, mis puudutavad 6. septembri 1989. aasta, 16. oktoobri 1989. aasta ja 6. septembri 1990. aasta koosolekuid (vastuväiteteatise lisad 117, 109 ja 118). Need memorandumid, mille sisu on kirjeldatud otsuse põhjendustes 80, 82 ja 87, annavad edasi koosolekutel toimunud üksikasjalikke arutelusid, mille käigus käsitleti hindu puudutavaid kooskõlastatud algatusi. Memorandumid moodustavad seega tõendusmaterjali, mis kinnitab selgelt JMC ülesannete kirjeldust, mille esitas Stora.

225    Selles küsimuses piisab, kui viidata näitena Renalt saadud memorandumile, mis puudutab JMC 6. septembri 1990. aasta koosolekut (vastuväiteteatise lisa 118) ning milles on muu hulgas märgitud:

„Järgmisel nädalal, septembris teatatakse hinnatõusust.

Prantsusmaa                   40 Prantsuse franki

Madalmaad                   14 Hollandi kuldnat

Saksamaa                   12 Saksa marka

Itaalia                            80 Itaalia liiri

Belgia                            2,50 Belgia franki

Šveits                            9 Šveitsi franki

Ühendkuningriik          40 Inglise naela

Iirimaa                            45 Iiri naela

Kõikide kvaliteetide – GD, UD, GT, GC jne – hinda tuleb tõsta ühtemoodi.

Üksainus hinnatõus aastas.

Tarnetele alates 7. jaanuarist.

Hiljemalt 31. jaanuarist.

14. septembri kiri hinnatõusuga (Mayr-Melnhof).

19. september, Feldmühle saadab kirja.

Cascades enne septembri lõppu.

Kõik peavad olema saatnud oma kirja enne 8. oktoobrit.”

226    Nagu komisjon otsuse põhjendustes 88–90 selgitab, õnnestus tal lisaks saada mõned sisedokumendid, mis võimaldavad järeldada, et ettevõtjad ja eriti need, keda on vastuväiteteatise lisas 118 nimeliselt mainitud, teatasid ka tegelikult kokkulepitud hinnatõusudest ja viisid need ellu.

227    Isegi kui dokumendid, millele komisjon tugineb, puudutavad vaid väikest arvu JMC koosolekutest, mis leidsid aset otsusega hõlmatud ajavahemikus, kinnitavad kõik olemasolevad dokumentaalsed tõendid Stora ütlust, mille kohaselt JMC peamine eesmärk oli määrata kindlaks kooskõlastatud hinnatõusud ja kavandada nende elluviimine. Selles küsimuses tuleb JMC koosolekute ametlike või siseprotokollide täielikku puudumist käsitleda piisava tõendina, mis kinnitab komisjoni väidet, et koosolekutel osalenud ettevõtjad püüdsid varjata selles organis toimunud arutelude tegelikku olemust (vt eelkõige otsuse põhjendus 45). Neil asjaoludel pöördub tõendamiskohustus ümber ja organi koosolekute seaduslikku eesmärki peavad tõendama ettevõtjad, kellele otsus on adresseeritud. Kuna ettevõtjad sellist tõendit ei esitanud, leidis komisjon õigesti, et selle organi koosolekutel ettevõtjate vahel toimunud aruteludel oli peamiselt konkurentsivastane eesmärk.

228    Mis puudutab Prat Cartoni konkreetset olukorda, siis tema osalemist kolmel JMC koosolekul ligikaudu kaheksakuulise perioodil vältel tuleb eelneva põhjal ja vaatamata sellele, et puuduvad dokumentaalsed tõendid nendel kolmel koosolekul toimunud arutelude kohta, pidada piisavaks tõendiks selle kohta, et ta osales selles ajavahemikus hindu puudutavas kokkumängus.

229    Seda arvamust kinnitavad dokumendid, millele komisjon tugineb ja mis puudutavad Prat Cartoni tegelikku käitumist hinna valdkonnas. Nimelt tuleb meenutada, et 1990. aasta septembri alguses otsustati tõsta igasuguse kvaliteediga karbipapi hinda ning erinevad ettevõtjad teatasid sellest hinnatõusust 1990. aasta septembris/oktoobris, nagu selgub eespool viidatud vastuväiteteatise lisast 118. Hinnatõus pidi jõustuma kõigis kõnealustes riikides 1991. aasta jaanuaris.

230    Prat Cartoni faksis, mis saadeti 26. septembril 1990 (dokument G‑15‑8), on muu hulgas märgitud:

„Meil on kavas kõigis riikides alates 1991. aasta jaanuarist hindu tõsta.

Mis puudutab Prantsusmaad, siis me kavatseme tõsta iga kvaliteediga karbipapi hinda 400 Prantsuse franki tonni kohta.”

231    Kuigi selles faksis nimetatakse hinnatõusu täpset summat vaid ühe riigi puhul, tõendab see, et Prat Carton teatas hinnatõusudest vastavalt otsustele, mis vastuväiteteatise lisa 118 kohaselt tehti JMC‑s. Vastuväiteteatise lisas 118 mainitud hinnatõusud ei viita kõikide kõnealuste riikide puhul samale müügikogusele ning Prantsusmaa puhul nimetatud 40 Prantsuse frangi suurune hinnatõus vastab 100 kg karbipapi hinna tõusule. Lisaks tuleb märkida, et kuigi on selge, et dokumentidest F‑15‑9 ja G‑15‑7, milleks on Prat Cartoni ja ühe Inglise ettevõtja vahel 1991. aasta veebruari lõpus / märtsi alguses vahetatud faksid, selgub, et Prat Carton tõstis lõpuks oma hindu Ühendkuningriigis alles 1991. aasta aprillis, ei vähenda selline hinnatõusu elluviimise kuupäeva edasilükkamine ühes kõnealustest riikidest eespool viidatud dokumendi G‑15‑8 tõenduslikku jõudu osas, mis puudutab Prat Cartoni osalemist 1991. aasta jaanuarikuu kooskõlastatud hinnatõusus. Selline arutluskäik on seda õigem, et Prat Cartoni Inglise turul ellu viidud hinnatõus oli dokumendi F‑15‑9 kohaselt 35–45 Inglise naela tonni kohta, mis on lähedane vastuväiteteatise lisas 118 märgitud 40 Inglise naela suurusele summale.

232    Eelnevatest kaalutlustest lähtudes leiab Esimese Astme Kohus, et komisjon on tõendanud, et Prat Carton osales ajavahemikus 1990. aasta juunist kuni 1991. aasta veebruarini hindu puudutavas kokkumängus.

 b) Prat Cartoni osalemine tootmisseisakuid puudutavas kokkumängus

233    Juba on kinnitust leidnud, et komisjon on tõendanud, et PWG koosolekutel kohal viibinud ettevõtjad osalesid alates 1987. aasta lõpust masinate seiskamist puudutavas kokkumängus ning et tootmisseisakuid rakendati tegelikult alates 1990. aastast.

234    Otsuse kohaselt võtsid sellest kokkumängust osa ka JMC koosolekutel osalenud ettevõtjad.

235    Selles küsimuses märgib komisjon muu hulgas järgmist:

„Lisaks Fidesi hallatud süsteemile, millest saadi koondatud andmeid, oli kombeks, et iga ettevõtja teavitas konkurente JMC koosolekutel oma püsitellimuste tasemest.

Teave tööpäevadesse ümberarvutatud tellimuste kohta oli kasulik samal ajal:

–        nii selleks, et otsustada, kas tingimused on kooskõlastatud hinnatõusu elluviimiseks soodsad;

–        kui ka selleks, et teha kindlaks, milliseid tootmisseisakuid on vaja, et hoida nõudluse ja pakkumise tasakaalu […].” (Otsuse põhjenduse 69 kolmas ja neljas lõik.)

236    Ta märgib samuti:

„PWG ei määranud siiski ametlikult kindlaks seisakuaega, mida iga tootja oleks pidanud rakendama. Stora sõnul tekkis kõiki tootjaid hõlmava masinate seiskamise koordineeritud kava väljatöötamisel praktilisi raskusi. Stora märgib, et seetõttu eksisteeriski vaid „leebe ergutussüsteem” (Stora teine avaldus, punkt 15).

Näib, et hinnataseme säilitamise eesmärgil toodangu vähendamise koormus jäi jälle peamiste tootjate kanda.

1990. aasta jaanuaris (põhjendus 84) ja 1990. aasta septembris (põhjendus 87) aset leidnud kahe JMC koosoleku mitteametlikud protokollid ja muud dokumendid (põhjendused 94 ja 95) kinnitavad siiski, et PG Paperboardis hoidsid suurtootjad oma väiksemaid konkurente pidevalt kursis oma kavatsustega teha täiendavaid tootmisseisakuid, et vältida hindade alandamist.” (Otsuse põhjendus 71).

237    Tuleb tõdeda, et komisjon viitab õigesti Stora teisele avaldusele (vastuväiteteatise lisa 39, punkt 25), et toetada oma väidet, mille kohaselt PWG ei määranud küll ametlikult kindlaks seisakuaega, mida iga tootja oleks pidanud rakendama, kuid samas oli selles valdkonnas siiski olemas „leebe ergutussüsteem”.

238    Mis puudutab ettevõtjaid, kes osalesid JMC koosolekutel, siis neid koosolekuid käsitlevad dokumentaalsed tõendid (vastuväiteteatise eespool viidatud lisad 109, 117 ja 118) kinnitavad, et tootmisseisakuid puudutavad arutelud leidsid aset kooskõlastatud hinnatõusude ettevalmistamise kontekstis. Nagu juba märgitud (vt eespool punkt 104), mainib vastuväiteteatise lisa 118 mitmete tootjate puhul püsitellimusi ning märgib, et mõni tootja nägi ette tootmisseisakuid. Kuigi vastuväiteteatise lisad 109 ja 117 ei sisalda teavet, mis puudutaks otseselt ettenähtud seisakuaega, nähtub nendest, et kõnealustel koosolekutel arutati püsitellimuste olukorda ja tellimuste saabumise seisu.

239    Need dokumendid koostoimes Stora avaldustega kujutavad endast piisavat tõendit selle kohta, et JMC koosolekutel esindatud tootjad osalesid tootmisseisakuid puudutavas kokkumängus. Kuna teatatud hindade kooskõlastamise eesmärk oli tehinguhindade tõus (vt eespool punktid 48–61), pidid hindu puudutavas kokkumängus osalevad ettevõtjad tingimata olema teadlikud sellest, et püsitellimuste olukorra ja tellimuste saabumise seisu uurimise, samuti võimalikke tootmisseisakuid puudutavate arutelude eesmärk ei olnud üksnes teha kindlaks, kas turutingimused on kooskõlastatud hinnatõusuks soodsad, vaid ka otsustada, kas on vaja tootmisseisakuid, et vältida olukorda, kus kokkulepitud hinnataset kahjustaks liigne pakkumine. Eelkõige selgub vastuväiteteatise lisast 118, et JMC 6. septembri 1990. aasta koosolekul osalejad leppisid kokku, et lähiajal teatatakse hinnatõusust, kuigi mitu tootjat olid öelnud, et kavatsevad oma tootmise seisata. Järelikult olid turutingimused niisugused, et tulevase hinnatõusu tegelik rakendamine nõudis väga tõenäoliselt (täiendavaid) tootmisseisakuid, mis on seega tagajärg, millega tootjad vähemalt vaikivalt nõustusid.

240    Selle põhjal tuleb järeldada, ilma et oleks tarvis uurida muid tõendeid, millele komisjon otsuses viitab (vastuväiteteatise lisad 102, 113, 130 ja 131), et komisjon on tõendanud, et JMC koosolekutel ja hindu puudutavas kokkumängus osalenud ettevõtjad võtsid osa tootmisseisakuid puudutavast kokkumängust.

241    Seega tuleb järeldada, et Prat Carton osales ajavahemikus 1990. aasta juunist kuni 1991. aasta veebruarini tootmisseisakuid puudutavas kokkumängus.

 c) Prat Cartoni osalemine turuosasid puudutavas kokkumängus

242    Juba on kinnitust leidnud, et komisjon on tõendanud, et PWG koosolekutel kohal viibinud ettevõtjad osalesid alates 1987. aasta lõpust turuosasid puudutavas kokkumängus (vt eespool punktid 84–114).

243    Selleks et toetada oma väidet, mille kohaselt ettevõtjad, kes ei osalenud PWG koosolekutel, võtsid samuti sellest kokkumängust osa, märgib komisjon otsuses:

„Kuigi teistele JMC koosolekutel osalenud karbipapitootjatele ei olnud PWG‑s aset leidnud turuosasid käsitlevad põhjalikud arutelud teada, teavitati neid täielikult poliitika „hind-enne-tonnaaži” raames, millega nad kõik ühinesid, peamiste tootjate vahel sõlmitud üldkokkuleppest, mille eesmärk oli hoida „varustamise tase muutumatuna”, ning kahtlemata ka vajadusest oma käitumine sellele kohandada.” (Otsuse põhjenduse 58 esimene lõik).

244    Kuigi see otsusest otseselt ei nähtu, kinnitab komisjon selles küsimuses Stora avaldusi, mille kohaselt:

„Teisi tootjaid, kes ei osalenud PWG koosolekutel, ei teavitatud tavaliselt turuosasid käsitlevate arutelude üksikasjadest. Siiski olid nad ühinenud hind-enne-tonnaaži-poliitikaga ja pidid seetõttu olema teadlikud peamiste tootjate kartellist, mille eesmärk oli hindu mitte alandada, hoides pakkumise taseme muutumatuna.

Mis puudutab GC[‑karbipapi] pakkumist, siis nende tootjate turuosad, kes ei osalenud PWG‑s, olid igal juhul nii tähtsusetud, et nende osalemisel või mitteosalemisel turuosasid puudutavates kartellikokkulepetes ei olnud praktiliselt mingit mõju.” (Vastuväiteteatise lisa 43, punkt 1.2.)

245    Nagu Storagi, tugineb komisjon peamiselt eeldusele, et isegi otseste tõendite puudumisel on selge, et ettevõtjad, kes ei osalenud PWG koosolekutel, kuid kelle osas on tõendatud, et nad osalesid otsuse artiklis 1 kirjeldatud rikkumise muudes elementides, pidid olema teadlikud turuosasid puudutava kokkumängu toimumisest.

246    Niisuguse arutluskäiguga ei saa nõustuda. Esiteks ei viita komisjon ühelegi tõendile, mis näitaks, et ettevõtjad, kes PWG koosolekutel ei osalenud, ühinesid üldkokkuleppega, mis nägi muu hulgas ette peamiste tootjate turuosade külmutamise.

247    Ainuüksi asjaolu, et nimetatud ettevõtjad osalesid hindu ja tootmisseisakuid puudutavas kokkumängus, ei tõenda teiseks seda, et nad osalesid turuosasid puudutavas kokkumängus. Selles suhtes ei olnud turuosasid puudutav kokkumäng vastupidi sellele, mida näib kinnitavat komisjon, olemuslikult seotud hindu puudutava kokkumängu ja/või tootmisseisakuid puudutava kokkumänguga. Piisab, kui tõdeda, et PWG raames kohtunud peamiste tootjate turuosasid puudutava kokkumängu eesmärk oli otsuse kohaselt (vt eespool punktid 78–80) hoida turuosad muutumatutena, kuid nii, et aeg-ajalt võis neid muuta, isegi perioodidel, mille jooksul turutingimused ning eelkõige nõudluse ja pakkumise tasakaal oli niisugune, et ei olnud vaja mingit tootmise reguleerimist, et tagada kokkulepitud hinnatõusude tegelik elluviimine. Sellest järeldub, et võimalik osalemine hindu ja/või tootmisseisakuid puudutavas kokkumängus ei tõenda, et ettevõtjad, kes ei osalenud PWG koosolekutel, võtsid osa turuosasid puudutavast kokkumängust, ega seda, et nad olid sellest teadlikud või pidid sellest tingimata teadlikud olema.

248    Kolmandaks tuleb tõdeda, et otsuse põhjenduse 58 teises ja kolmandas lõigus tugineb komisjon kõnealuse väitega seotud täiendava tõendina vastuväiteteatise lisale 102, milleks on Renalt saadud memorandum, mis otsuse kohaselt käsitleb NPI 3. oktoobri 1988. aasta erikoosolekut. Selles suhtes piisab, kui tõdeda esiteks, et hageja ei kuulunud NPI‑sse, ja teiseks, et selles dokumendis sisalduv viide võimalikule vajadusele teha tootmisseisakuid ei saa juba eespool nimetatud põhjustel olla tõend turuosasid puudutava kokkumängu kohta.

249    Eelnevat arvestades ei tõendanud komisjon, et Prat Carton osales turuosasid puudutavas kokkumängus ajavahemikus 1990. aasta juunist kuni 1991. aasta veebruarini.

3.     Järeldused Prat Cartoni osalemise kohta asutamislepingu artikli 85 lõike 1 rikkumises enne, kui hageja Prat Cartoni 1991. aasta veebruaris omandas

250    Kõigist eelnevatest kaalutlustest tuleb järeldada, et komisjon on tõendanud, et Prat Carton osales ajavahemikus 1990. aasta juunist kuni 1991. aasta veebruarini hindu puudutavas kokkumängus ja samuti tootmisseisakuid puudutavas kokkumängus. Siiski ei ole piisavalt tõendatud Prat Cartoni osalemine turuosasid puudutavas kokkumängus samas ajavahemikus. Mis puudutab viimaks varasemat perioodi, st ajavahemikku 1986. aasta keskpaigast kuni 1990. aasta juunini, siis komisjon ei ole tõendanud Prat Cartoni osalemist rikkumise elementides.

 Otsuse artikli 2 tühistamise nõue

 Poolte argumendid

251    Hageja esitab väite, mis põhineb edasise teabevahetuse keelu ebaseaduslikkusel. Ta märgib, et ei otsuse artikkel 1 ega artikkel 2 puuduta kutseühenduse CEPI-Cartonboard (edaspidi „CEPI”) esimest teabevahetussüsteemi, mida on mainitud otsuse põhjendustes 105, 106 ja 166. Edasise teabevahetuse keeld välistab aga CEPI‑l ja selle liikmetel, kaasa arvatud hagejal, nii uute teabevahetussüsteemide väljatöötamise tulevikus kui ka selle konkreetse süsteemi kasutamise, millest CEPI 1993. aasta lõpus komisjonile teatas ja mida ei ole otsuses isegi mainitud.

252    Lisaks ei ole teabevahetussüsteeme, mille eesmärk ei ole saavutada keelatud tulemusi, nagu hindade kindlaksmääramine või koguseid puudutav kooskõlastatud tegevus, komisjoni varasemas praktikas kunagi õigusvastaseks peetud, kui need ei sisalda isikuandmete ja konfidentsiaalsete andmete edastamist. Hageja rõhutab, et komisjon täpsustas oma seitsmendas konkurentsipoliitika aruandes, et tal ei ole põhimõtteliselt midagi statistilise teabe vahetamise vastu kaubandusühenduste või spetsialiseeritud keskuste kaudu, isegi kui viimased edastavad analüüsitud teavet, eeldusel et vahetatav teave ei võimalda üksikandmete kindlakstegemist.

253    Väide jaguneb seejärel kahte osasse. Esimeses osas väidab hageja, et otsuse artiklis 2 sisalduv keeld on peamiselt sõnastatud liiga ebamääraselt ja üldiselt. Eelkõige ei täpsustata, millistel asjaoludel võidakse teabevahetussüsteemi, mis ei käsitle üksikandmeid, pidada hindade kooskõlastamist või tootmist puudutavat kooskõlastatud tegevust edendavaks või hinnakokkuleppe elluviimist või turgude jagamist kontrollivaks.

254    Lisaks ei täpsusta otsuse artikkel 2, millised tunnused peavad süsteemil olema, et see vastaks nõuetele, mille kohaselt tuleb välistada: a) koondatult esitatud andmed, mis võimaldavad „ära tunda konkreetsete tootjate tegevuse” (teine lõik), b) toodangut ja müüki puudutav koondatult esitatud statistika, mida võidakse kasutada „ühise tegevuse edendamiseks või hõlbustamiseks sektoris” (kolmas lõik) ning c) „igasuguse konkurentsi puudutava teabe vahetamine” ja „mis tahes koosolek või kokkupuude, mis on mõeldud selleks, et arutada vahetatud teabe tähtsust või sektori või üksikute tootjate võimalikku või tõenäolist reaktsiooni sellele teabele” (neljas lõik).

255    Hageja sõnul on nii ebamääraseid ja üldisi keelde võimatu järgida ning igal juhul on need vastuolus õiguskindluse põhimõttega.

256    Väite teises osas vaidlustab hageja selle keelu õiguspärasuse, mis on sätestatud otsuse artikli 2 teises lõigus ja mille kohaselt ei tohi vahetada (isegi koondatult) tellimuste saabumise seisu ja püsitellimuste olukorda puudutavaid andmeid.

257    Esiteks annavad need andmed teavet vaid nõudluse üldise tendentsi kohta ega võimalda tuvastada ühtki tootjat ega ühtki riiki.

258    Teiseks on kõnealuste andmete vahetamine karbipapisektoris eriti viljakas, kui mitte vajalik.

259    Kolmandaks ei ole komisjon kunagi kõnealuste andmete vahetamist keelanud. Ta on hoopis pidanud konkurentsi seisukohast neutraalseks teabevahetust, mis puudutab laoseisu, kehtivaid ja kehtinud turuhindu, tarbimist, töötlemisvõimsust ja isegi hinnatendentse (vt eelkõige määruse nr 17 artikli 19 lõike 3 kohane komisjoni teatis 87/C 339/07, mis käsitleb sekkumatustõendi taotlust EMÜ asutamislepingu artikli 85 lõike 3 alusel – juhtum nr IV/32.076 – European Wastepaper Information Service (EÜT 1987, C 339, lk 7, edaspidi „teatis EWIS”) ja seitsmes konkurentsipoliitika aruanne, punktid 5–8).

260    Komisjon märgib, et otsuse artikkel 2 ei käsitle teabevahetussüsteemi, millest CEPI teatas ja mille uurimisega komisjoni pädevad talitused hagi esitamise ajal tegelesid.

261    Lisaks kinnitab ta, et otsuse artiklis 2 tehtud ettekirjutused on tavapärased, kuna talle ei ole esitatud tõendeid rikkumise lõpetamise kohta ja selliste ettekirjutuste ulatus sõltub ettevõtjate tegevusest. Kuna ettekirjutused takistavad sellises süsteemis osalemist, millel on kõnealuse süsteemiga identne või sarnane eesmärk või tagajärg, piirduvad need tegelikult asutamislepingu artiklist 85 tuleneva üldise keelu kohaldamisega (Esimese Astme Kohtu 27. oktoobri 1994. aasta otsus kohtuasjas T‑34/92: Fiatagri ja New Holland Ford vs. komisjon, EKL 1994, lk II‑905). Ettekirjutused põhinevad muu hulgas määruse nr 17 artikli 3 lõikel 1 ja on kooskõlas varasemate otsustega, mis Esimese Astme Kohus on heaks kiitnud.

262    Käesoleval juhul pidasid kartelliosalised teabevahetussüsteemi oluliseks ja see võimaldas konkurentsivastaseid algatusi kontrollida ja ellu viia (otsuse põhjendused 61–71 ja 134). Lisaks julgustas see süsteem kogu aeg tootjaid konkurentsivastaselt tegutsema, isegi pärast seda, kui süsteemi 1991. aastal muudeti (otsuse põhjendus 166). Seega tuleb otsuse artiklis 2 tehtud ettekirjutuste ulatuse hindamisel arvesse võtta neid asjaolusid, karbipapituru eripära ja olukorda, mida iseloomustab peaaegu kõikehõlmav kartell Euroopa turul. Neid kaalutlusi silmas pidades tuleb tagasi lükata hageja argumendid, mille kohaselt teave, mille vahetamine on keelatud, on üldine ja otsuse artikkel 2 rikub õiguskindluse põhimõtet. Teabevahetuse keeld, eriti mis puudutab artikli 2 esimese lõigu punktides a, b ja c viidatud teavet, ei ole tegelikult üldine, vaid puudutab üksnes teavet, mis on mõeldud konkurentsivastase tegevuse hõlbustamiseks või edendamiseks.

263    Teatis EWIS puudutas hoopis teistsugust majanduslikku konteksti kui karbipapi valdkond (teatise punkt 3), eriti seetõttu, et EWIS võis edastada ainult koondandmeid, mis käsitlesid nii suurt hulka liikmeid, et ei olnud võimalik konkreetse liikme tegevust ära tunda (teatise punkt 7).

 Esimese Astme Kohtu hinnang

264    Tuleb meenutada, et otsuse artikkel 2 sätestab:

„Artiklis 1 nimetatud ettevõtjad lõpetavad viivitamata eespool viidatud rikkumised, kui nad ei ole seda veel teinud. Nad hoiduvad tulevikus oma tegevuse raames karbipapisektoris mis tahes kokkuleppest või kooskõlastatud tegevusest, millel võib olla samasugune või sarnane eesmärk või tagajärg, sh igasugusest kaubandusteabe vahetamisest:

a)      mille puhul osalejatele edastatakse otse või kaudselt teavet teiste tootjate toodangu, müügi, püsitellimuste, masinate kasutamise määra, müügihindade, kulude või turustamiskavade kohta;

b)      mille puhul – isegi kui mingeid üksikandmeid ei edastata – edendatakse, hõlbustatakse või julgustatakse sektori ühist reaktsiooni hindade valdkonnas või tootmise kontrolli

või

c)      mis võimaldab asjaomastel ettevõtjatel jälgida hindade või turgude jagamise kohta ühenduses sõlmitud mis tahes sõnaselge või vaikiva kokkuleppe täitmist või järgimist.

Üldiste andmete vahetamise mis tahes süsteemi, milles ettevõtjad osalevad, nagu Fidesi või selle õigusjärglase süsteem, hallatakse viisil, mis välistab mitte ainult kõik andmed, mis võimaldavad ära tunda konkreetsete tootjate tegevuse, vaid ka kõik andmed, mis puudutavad tellimuste saabumise seisu ja püsitellimuste olukorda, tootmisvõimsuse kasutamise määra (mõlemal juhul isegi siis, kui andmed on koondatud) või iga masina tootmisvõimsust.

Mis tahes taoline teabevahetussüsteem on piiratud sellise statistika koondatud kujul kogumise ja edastamisega, mis puudutab toodangut ja müüki ja mida ei saa kasutada sektoris ühise tegevuse edendamiseks või hõlbustamiseks.

Ettevõtjad hoiduvad ka igasugusest konkurentsi puudutava teabe vahetamisest, välja arvatud lubatud teabevahetus, ning mis tahes koosolekutest või kokkupuudetest, mis on mõeldud selleks, et arutada vahetatud teabe tähtsust või sektori või üksikute tootjate võimalikku või tõenäolist reaktsiooni sellele teabele.

Võimalikesse teabevahetussüsteemidesse muudatuste tegemiseks antakse kolmekuuline tähtaeg alates käesoleva otsuse teatavakstegemisest.”

265    Nagu nähtub põhjendusest 165, võeti otsuse artikkel 2 vastu määruse nr 17 artikli 3 lõike 1 alusel. Selle sätte kohaselt võib komisjon juhul, kui ta tuvastab asutamislepingu artikli 85 sätete rikkumise, otsusega nõuda vastavatelt ettevõtjatelt sellise rikkumise lõpetamist.

266    Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt võib määruse nr 17 artikli 3 lõike 1 kohaldamisega kaasneda keeld jätkata teatavat tegevust, praktikat või olukorda, mille õigusvastasus on tuvastatud (Euroopa Kohtu 6. märtsi 1974. aasta otsus liidetud kohtuasjades 6/73 ja 7/73: Istituto Chemioterapico Italiano ja Commercial Solvents vs. komisjon, EKL 1974, lk 223, punkt 45, ja 6. aprilli 1995. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑241/91 P ja C‑242/91 P: RTE ja ITP vs. komisjon, EKL 1995, lk I‑743, punkt 90), aga ka keeld hakata tulevikus selliselt tegutsema (Esimese Astme Kohtu 6. oktoobri 1994. aasta otsus kohtuasjas T‑83/91: Tetra Pak vs. komisjon, EKL 1994, lk II‑755, punkt 220).

267    Kuna määruse nr 17 artikli 3 lõike 1 kohaldamine peab toimuma vastavalt tuvastatud rikkumisele, on komisjonil õigus täpsustada nende kohustuste ulatust, mis asjaomastele ettevõtjatele on pandud selleks, et nad rikkumise lõpetaksid. Sellised ettevõtjatel lasuvad kohustused ei tohi siiski ületada seda, mis on kohane ja vajalik taotletava eesmärgi saavutamiseks, st eiratud eeskirjadele vastava õiguspärase olukorra taastamiseks (eespool viidatud kohtuotsus RTE ja ITP vs. komisjon, punkt 93; sama teema kohta vt Esimese Astme Kohtu 8. juuni 1995. aasta otsused kohtuasjas T‑7/93: Langnese-Iglo vs. komisjon, EKL 1995, lk II‑1533, punkt 209, ja kohtuasjas T‑9/93: Schöller vs. komisjon, EKL 1995, lk II‑1611, punkt 163).

268    Selleks et kontrollida, kas – nagu väidab hageja – otsuse artiklis 2 sisalduval ettekirjutusel on liiga lai kohaldamisala, tuleb uurida nende mitmesuguste keeldude ulatust, mis sellega ettevõtjate suhtes kehtestatakse.

269    Mis puudutab artikli 2 esimese lõigu teises lauses kehtestatud keeldu, mis seisneb ettevõtjate kohustuses hoiduda tulevikus mis tahes kokkuleppest või kooskõlastatud tegevusest, millel võib olla samasugune või sarnane eesmärk või tagajärg nagu otsuse artiklis 1 tuvastatud rikkumistel, siis selle eesmärk on üksnes takistada ettevõtjaid kordamast tegevust, mille õigusvastasus on tuvastatud. Sellest tulenevalt ei ületanud komisjon määruse nr 17 artikliga 3 talle antud volitusi, kui ta sellise keelu kehtestas.

270    Mis puudutab artikli 2 esimese lõigu punkte a, b ja  c, siis need sätted käsitlevad täpsemalt keeldu vahetada tulevikus kaubandusteavet.

271    Artikli 2 esimese lõigu punktis a sisalduv ettekirjutus, mis keelab tulevikus igasuguse kaubandusteabe vahetamise, mis võimaldab osalejatel saada otseselt või kaudselt individuaalset teavet konkureerivate ettevõtjate kohta, eeldab, et komisjon on otsuses tuvastanud, et selline teabevahetus on asutamislepingu artikli 85 artikli 1 kohaselt õigusvastane.

272    Selles suhtes tuleb tõdeda, et otsuse artiklis 1 ei ole sätestatud, et individuaalse kaubandusteabe vahetamine on iseenesest asutamislepingu artikli 85 lõike 1 rikkumine.

273    Selles artiklis on üldisemalt sätestatud, et ettevõtjad rikkusid asutamislepingu kõnealust artiklit seeläbi, et nad osalesid kokkuleppes ja kooskõlastatud tegevuses, mille alusel ettevõtjad muu hulgas „vahetasid kaubandusteavet tarnete, hindade, tootmisseisakute, püsitellimuste ja masinate kasutamise määra kohta, eesmärgiga toetada eespool nimetatud meetmeid”.

274    Kuna otsuse resolutiivosa tuleb tõlgendada selle põhjendusi silmas pidades (eespool viidatud kohtuotsus Suiker Unie jt vs. komisjon, punkt 122), on sellegipoolest kohane märkida, et otsuse põhjenduse 134 teises lõigus on märgitud:

„Asjaolu, et tootjad vahetasid PG Paperboardi koosolekutel (peamiselt JMC koosolekutel) tavaliselt konfidentsiaalseks ja tundlikuks peetavat individuaalset kaubandusteavet püsitellimuste, masinaseisakute ja tootmisrütmi kohta, oli ilmselgelt vastuolus konkurentsieeskirjadega, kuna teabevahetuse eesmärk oli luua hinnatõusude elluviimiseks võimalikult soodsad tingimused […]”.

275    Kuna komisjon leidis otsuses nõuetekohaselt, et individuaalse kaubandusteabe vahetamine on iseenesest asutamislepingu artikli 85 lõike 1 rikkumine, vastab sellise teabevahetuse edasine keelustamine määruse nr 17 artikli 3 lõike 1 kohaldamiseks nõutavatele tingimustele.

276    Mis puudutab otsuse artikli 2 esimese lõigu punktides b ja c nimetatud kaubandusteabe vahetamise keelde, siis tuleb neid vaadelda, pidades silmas sama artikli teist, kolmandat ja neljandat lõiku, mis toetavad nende keeldude sisu. Just selles kontekstis tulebki kindlaks teha, kas ja kui see on nii, siis millises ulatuses pidas komisjon kõnealust teabevahetust õigusvastaseks, kuna ettevõtjatel lasuvate kohustuste ulatus peab olema piiratud sellega, mis on vajalik asutamislepingu artikli 85 lõikele 1 vastava õiguspärase käitumise taastamiseks.

277    Otsust tuleb tõlgendada nii, et komisjon leidis, et Fidesi süsteem kui tuvastatud kartelli toetav tegur on vastuolus asutamislepingu artikli 85 lõikega 1 (otsuse põhjenduse 134 kolmas lõik). Niisugust tõlgendust kinnitab otsuse artikli 1 sõnastus, millest nähtub, et ettevõtjad vahetasid kaubandusteavet „eesmärgiga toetada meetmeid”, mida peeti asutamislepingu artikli 85 lõikega 1 vastuolus olevateks.

278    Otsuse artikli 2 esimese lõigu punktides b ja c sisalduvate edasiste keeldude ulatust tuleb hinnata just seda tõlgendust silmas pidades, mille komisjon annab käesolevas asjad Fidesi süsteemi kokkusobivusele asutamislepingu artikliga 85.

279    Selles suhtes ei ole kõnealused keelud esiteks piiratud individuaalse kaubandusteabe vahetamisega, vaid puudutavad ka teatavate koondatud statistiliste andmete vahetamist [otsuse artikli 2 esimese lõigu punkt b ja teine lõik]. Teiseks keelavad otsuse artikli 2 esimese lõigu punktid b ja c teatava statistilise teabe vahetamise, selleks et ära hoida võimaliku konkurentsivastase tegevuse võimalik toetamine.

280    Osas, milles niisuguse keelu eesmärk on takistada sellise puhtstatistilise teabe vahetamist, millel ei ole individuaalse või individualiseeritava teabe iseloomu, põhjendusel et vahetatud teavet võidakse kasutada konkurentsivastasel otstarbel, ületab kõnealune keeld seda, mis on vajalik tuvastatud käitumise õiguspärasuse taastamiseks. Esiteks ei nähtu otsusest, et komisjon oleks statistiliste andmete vahetamist pidanud iseenesest asutamislepingu artikli 85 lõike 1 rikkumiseks. Teiseks ei muuda ainuüksi asjaolu, et statistilise teabe vahetamise süsteemi võidakse kasutada konkurentsivastasel eesmärgil, seda süsteemi asutamislepingu artikli 85 lõikega 1 vastuolus olevaks, kuna sellistel asjaoludel tuleb konkreetselt tuvastada selle konkurentsivastased tagajärjed. Järelikult on komisjoni argument, mille kohaselt otsuse artikkel 2 on puhtdeklaratiivne (eespool punkt 261), alusetu.

281    Sellest lähtuvalt tuleb otsuse artikli 2 esimene kuni neljas lõik tühistada, välja arvatud järgmiste lõikude osas:

„Artiklis 1 nimetatud ettevõtjad lõpetavad viivitamata eespool viidatud rikkumised, kui nad ei ole seda veel teinud. Nad hoiduvad tulevikus oma tegevuse raames karbipapisektoris mis tahes kokkuleppest või kooskõlastatud tegevusest, millel võib olla samasugune või sarnane eesmärk või tagajärg, sh igasugusest kaubandusteabe vahetamisest:

a)      mille puhul osalejatele edastatakse otse või kaudselt teavet teiste tootjate toodangu, müügi, püsitellimuste, masinate kasutamise määra, müügihindade, kulude või turustamiskavade kohta.

Üldiste andmete vahetamise mis tahes süsteemi, milles ettevõtjad osalevad, nagu Fidesi või selle õigusjärglase süsteem, hallatakse viisil, mis välistab kõik andmed, mis võimaldavad ära tunda konkreetsete tootjate tegevuse.”

 Trahvi tühistamise või trahvisumma vähendamise nõue

 A – Väide, mis põhineb vajadusel vähendada trahvi seetõttu, et rikkumise ese ja kestus on valesti määratletud

282    Hageja väidab eelnevatele väidetele ja argumentidele viidates, et rikkumise sisuline ulatus oli täiesti erinev, kestus tunduvalt lühem ja raskusaste palju väiksem, kui komisjon kinnitab, ning et seetõttu tuleb trahvisummat märkimisväärselt vähendada.

283    Tuleb meenutada, et eelnevate väidete läbivaatamise käigus tehtud järeldustest nähtub, et komisjon tõendas nõuetekohaselt hageja osas otsuse artiklis 1 kirjeldatud rikkumise toimumist ja kestust.

284    Sellest lähtuvalt tuleb käesolev väide tagasi lükata.

 B – Väide, mis põhineb esiteks sellel, et komisjon tegi hindamisvea, kui ta leidis, et kartellil „õnnestus oma eesmärgid enamjaolt saavutada”, ning teiseks põhjendamiskohustuse rikkumisel selle küsimuse osas

 Poolte argumendid

285    Hageja väidab, et komisjon tegi hindamisvea, kui ta trahvisumma määramisel võttis arvesse, et kartellil „õnnestus oma eesmärgid enamjaolt saavutada” (otsuse põhjendus 168). Komisjon ei võtnud siinkohal arvesse otsuse adressaatideks olnud ettevõtjate esitatud tõendeid ning täpsemalt hageja tõendeid.

286    Hindadest teatamise kord on kõnealuses sektoris tavapärane ning just turutingimuste, eelkõige turu läbipaistvuse tõttu võis märgata erinevate tootjate hinnatõusudest teatamise mõningat ühtsust ja samaaegsust. Komisjon ei võtnud arvesse järgmisi tegureid: a) tehinguhinnad on alati olnud madalamad kui teatatud hinnad; b) erinevatele klientidele kohaldatud hindade vahel on alati olnud märkimisväärsed erinevused, mistõttu ei ole olnud ühtset hinda; c) konjunktuuritsüklid mõjutasid hindade muutumist; d) erinevatele klientidele kohaldatud hindade vahe suurenes kõnealusel perioodil ja see on iseloomulik hindade suuremale individualiseerimisele.

287    Tehinguhindade muutumise põhjustasid üksnes kõnealusel perioodil turul valitsenud tingimused, eelkõige suhteliselt suur nõudlus, tootmisvõimsuse rahuldav ja kohati optimaalne kasutamine (vt otsuse põhjendused 13–15), kulude märkimisväärne kasv (vt põhjendused 16–19) ning lõpuks täiesti tavapärane keskmine kasumimäär kogu perioodi kestel. Neil asjaoludel oleks komisjon pidanud järeldama, et hinnatõusud olid normaalsed (vt ka põhjendus 135) ja et tehinguhindade tõus, mida võis tuvastada, oli kooskõlas majanduse põhiliste muutujatega. Ta oleks seega pidanud ka järeldama, et väidetaval kartellil ei olnud mingit mõju tehinguhindade tegelikule muutumisele.

288    Hageja sõnul on tehinguhinnad alati järginud kulude muutumist. 1989. aasta teises pooles toimunud toorainekulude vähenemisega kaasnes tööjõu- ja energiakulude märkimisväärne kasv, kusjuures tööjõu- ja energiakulud moodustavad karbipapitootjate kogukuludest ligikaudu 35%. Asjaolu, et 1991. aastal nõudlus vähenes, ei tähenda samuti, et muud tegurid kui turutingimused mõjutasid hindade muutumist, kuna ainsast hinnatõusust 1991. aastal (jaanuarikuu hinnatõus) oli juba teatatud 1990. aasta sügisel ning tootjad oli seda kavandanud veelgi varem.

289    Komisjoni väide, mis käsitleb kartelli tagajärgi, ei ole samuti õige turuosasid puudutava väidetava kooskõlastatud tegevuse osas, kuna selles valdkonnas ei toimunud kunagi kooskõlastamist ega olnud süsteemi erinevate tootjate turuosade muutumise kontrollimiseks. Lisaks varieerusid Sarrió turuosad kõnealusel perioodil olulisel määral.

290    Lõpuks väidab hageja, et on tehtud põhjendamisviga, mis on seotud vasturääkivusega kartelli mõju turule käsitlevate järelduste ja otsuses endas sisalduvate faktiliste tähelepanekute vahel.

291    Komisjon juhib tähelepanu sellele, et hindu suurendati ja kohaldati kõnealusel perioodil regulaarselt alati vastavalt sellele, kuidas tootjad olid need PG Paperboardi komiteedes kooskõlastanud; et loodi süsteem kartelli kehtestatud otsuste järgimise kontrollimiseks üksikasjaliku teabe vahetamise abil; ning et erinevate tootjate turuosad jäid alati enam-vähem samale tasemele. Neil asjaoludel ja võttes eriti arvesse kartelli olemasolu tõendavate dokumentaalsete tõendite suurt hulka, ei ole hageja kinnitus, mille kohaselt kartell ei muutnud oluliselt turutendentse, vettpidav.

292    Hindade muutumise osas tuletab komisjon meelde, et kartelli edukust tuleb hinnata tervikuna. Asjaolu – mida pealegi ei ole tõendatud –, et hageja sai vähem kasu kui teised, ei välista saavutatud edu mingil viisil.

293    Turuosade kohta tuleb mainida, et erinevate tootjate turuosade tagasihoidlik muutumine kinnitab, et kartellil oli ka selles valdkonnas suur edu.

294    Komisjon vaidleb eespool esitatud argumentide alusel lõpuks vastu väitele, et otsuse põhjendamisel on tehtud viga, mis puudutab kartelli mõju turule. Komisjon viitab eelkõige otsuse põhjendustes 16, 21 ja 137 sisalduvatele analüüsidele turutingimuste ja turu arengu kohta ja leiab, et kui ei püüta väidet selle kontekstist välja rebida, siis ei tuvastata otsuse põhjendustes ühtegi vasturääkivust.

 Esimese Astme Kohtu hinnang

295    Vastavalt otsuse põhjenduse 168 seitsmendale taandele määras komisjon trahvide üldise summa kindlaks, võttes eelkõige arvesse asjaolu, et kartellil „õnnestus oma eesmärgid enamjaolt saavutada”. Vaidlust ei ole selle üle, et selline järeldus viitab tagajärgedele, mis otsuse artiklis 1 tuvastatud rikkumine turul tekitas.

296    Esimese Astme Kohus leiab, et selleks, et kontrollida hinnangut, mille komisjon andis rikkumise tagajärgedele, piisab sellest, kui uurida hinnangut, mille ta andis hindu puudutava kokkumängu tagajärgedele. Esiteks nähtub otsusest, et eesmärkide enamjaolt õnnestunud saavutamist käsitlev tõdemus rajaneb peamiselt hindu puudutava kokkumängu tagajärgedel. Kuigi neid tagajärgi analüüsitakse otsuse põhjendustes 100–102, 115, ja 135–137, ei uurita seevastu täpsemalt küsimust, kas turuosasid puudutav kokkumäng ja tootmisseisakuid puudutav kokkumäng mõjutasid turgu.

297    Teiseks võimaldab hindu puudutava kokkumängu tagajärgede uurimine igal juhul ka hinnata, kas tootmisseisakuid puudutava kokkumängu eesmärk saavutati, kuna selle eesmärk oli vältida olukorda, kus kooskõlastatud algatusi hindade valdkonnas kahjustaks liigne pakkumine.

298    Mis puudutab kolmandaks turuosadega seotud kokkumängu, siis ei väida komisjon, et PWG koosolekutel osalenud ettevõtjate eesmärk oli nende turuosade täielik külmutamine. Vastavalt otsuse põhjenduse 60 teisele lõigule ei olnud turuosasid käsitlev kokkulepe muutumatu, vaid „seda kohandati aeg-ajalt ja selle üle peeti uuesti läbirääkimisi”. Seda täpsustust arvestades ei saa komisjonile seega ette heita, et ta leidis, et kartellil õnnestus oma eesmärgid enamjaolt saavutada, ilma et ta oleks otsuses konkreetselt uurinud turuosasid puudutava kokkumängu õnnestumist.

299    Hindu puudutava kokkumängu puhul hindas komisjon üldisi tagajärgi. Isegi kui eeldada, et hageja esitatud individuaalsed andmed tõendavad – nagu hageja seda kinnitab –, et hindu puudutava kokkumängu mõju oli hageja puhul väiksem kui Euroopa karbipapituru puhul tervikuna, ei ole sellised andmed seega iseenesest piisavad komisjoni hinnangu ümberlükkamiseks.

300    Otsusest nähtub, nagu komisjon kohtuistungil ka kinnitas, et eristati kolme liiki tagajärgi. Lisaks tugines komisjon asjaolule, et ka tootjad ise pidasid algatusi hindade valdkonnas tervikuna õnnestunuks.

301    Esimest liiki tagajärjed, mida komisjon arvesse võttis ja mida hageja ei vaidlusta, seisnevad asjaolus, et kokkulepitud hinnatõusudest tõepoolest teatati klientidele. Uued hinnad olid seega aluseks klientidega konkreetsete tehinguhindade osas läbirääkimiste pidamisel (vt eelkõige otsuse põhjendus 100 ja põhjenduse 101 viies ja kuues lõik).

302    Teist liiki tagajärjed seisnevad asjaolus, et tehinguhindade muutumine järgis teatatud hindade muutumist. Selles suhtes väidab komisjon, et „tootjad ei piirdunud kokkulepitud hinnatõusudest teatamisega, vaid võtsid (välja arvatud mõned erandid) ka konkreetseid meetmeid, et tagada hinnatõusude tegelik kohaldamine klientidele” (otsuse põhjenduse 101 esimene lõik). Komisjon tunnistab, et klientidele tehti mõnikord mööndusi hinnatõusu jõustumise kuupäeva osas või individuaalseid allahindlusi või hinnaalandusi, eelkõige suure tellimuse korral ning et „puhastõus, mis saadi keskmiselt pärast hinnaalanduste, allahindluste ja muude soodustuste mahaarvamist, oli seega alati väiksem kui teatatud hinnatõusu kogusumma” (põhjenduse 102 viimane lõik). Viidates graafikutele, mis sisalduvad majandusuurimuses, mis otsuse adressaatideks olevate ettevõtjate arvel teostati komisjoni menetluse tarvis (edaspidi „LE‑aruanne”), kinnitab komisjon, et otsuses käsitletaval perioodil oli teatatud hindade muutumise ja siseriiklikes vääringutes väljendatud või eküüdesse ümber arvutatud tehinguhindade muutumise vahel „tihe lineaarne seos”. Komisjon järeldab sellest: „Saavutatud puhastõus järgis teatatud hinnatõusu tihedalt, olgugi et teatava hilinemisega. Aruande autor ise tunnistas ärakuulamisel, et nii toimus see 1988. ja 1989. aastal.” (Põhjenduste punkt 115, teine lõige.)

303    Tuleb möönda, et teist liiki tagajärgede hindamisel oli komisjonil õigus, kui ta leidis, et „tihe lineaarne seos” teatatud hindade muutumise ja tehinguhindade muutumise vahel kujutab endast tõendit selle kohta, et hindu puudutavad algatused mõjutasid tehinguhindu vastavalt tootjate taotletud eesmärgile. On ju selge, et asjaomasel turul tähendab klientidega individuaalsete läbirääkimiste pidamise praktika seda, et tehinguhinnad ei ole üldjuhul teatatud hindadega identsed. Seega ei saa eeldada, et tehinguhindade tõus on identne teatatud hindade tõusuga.

304    Teatatud hindade tõusu ja tehinguhindade tõusu vastastikuse sõltuvuse osas viitas komisjon õigesti LE‑aruandele, kuna see kujutab endast karbipapi hindade muutumise analüüsi otsuses käsitletaval perioodil ja rajaneb mitme tootja, sh hageja enda esitatud andmetel.

305    Kõnealune aruanne kinnitab aga ajalises plaanis üksnes osaliselt „tiheda lineaarse seose” olemasolu. Ajavahemiku 1987–1991 uurimisel tulevad esile kolm eraldiseisvat alamperioodi. Selles küsimuses võttis LE‑aruande autor komisjoni menetluses toimunud ärakuulamisel oma järeldused kokku järgmiselt: „Käsitletava ajavahemiku 1987–1988 alguses ei olnud teatatud hinnatõusu ja turuhindade vahel tihedat vastastikust sõltuvust, isegi mitte ajavahega. Seevastu oli selline vastastikune sõltuvus olemas 1988/1989, misjärel vastastikune sõltuvus vähenes ja esines ajavahemikus 1990/1991 üsna kummalisel viisil [oddly].” (Ärakuulamise protokoll, lk 28.) Aruande autor märkis lisaks, et muutused ajas on tihedalt seotud nõudluse muutumisega (vt eelkõige ärakuulamise protokoll, lk 20).

306    Aruande autori suulised järeldused vastavad tema aruandes esitatud analüüsile ja eelkõige graafikutele, mis käsitlevad teatatud hindade muutumist ja tehinguhindade muutumist (LE‑aruanne, graafikud 10 ja 11, lk 29). Seega tuleb tõdeda, et komisjon on väidetava „tiheda lineaarse seose” olemasolu vaid osaliselt tõendanud.

307    Kohtuistungil märkis komisjon, et ta võttis arvesse ka hindu puudutava kokkumängu kolmandat liiki tagajärgi, mis seisnevad asjaolus, et tehinguhindade tase oli kõrgem kui tase, mis oleks saavutatud ilma igasuguse kokkumänguta. Rõhutades, et hinnatõusudest teatamise kuupäevad ja järjekorra oli kavandanud PWG, leiab komisjon selles suhtes otsuses, et „on mõeldamatu, et neil asjaoludel ei olnud kooskõlastatud teadetel mingit mõju tegelikule hinnatasemele” (otsuse põhjenduse 136 kolmas lõik). LE-aruandes (jagu 3) esitati siiski mudel, mille alusel on võimalik prognoosida objektiivsetest turutingimustest tulenevat hinnataset. Aruande kohaselt oleks hinnatase, nii nagu ajavahemikus 1975–1991 objektiivsed majandustegurid selle kindlaks määrasid, tühiseid erinevusi arvesse võtmata muutunud täpselt samamoodi nagu tegelikult kasutatud tehinguhindade tase, sh otsuses aluseks võetud ajavahemikus.

308    Vaatamata nendele järeldustele, ei võimalda aruandes sisalduv analüüs tõdeda, et hindu puudutavad kooskõlastatud algatused ei võimaldanud tootjatel saavutada kõrgemat tehinguhindade taset kui see, mis oleks saavutatud vaba konkurentsi tingimustes. Nagu komisjon kohtuistungil rõhutas, on võimalik, et kokkumäng mõjutas kõnealuses analüüsis arvesse võetud tegureid. Komisjon väitis õigesti, et kokkumäng võis näiteks piirata ettevõtjate valmidust oma kulusid vähendada. Samas ei väitnud komisjon, et LE-aruandes sisalduvas analüüsis oleks otseseid vigu tehtud, ega esitanud ka oma majandusanalüüsi tehinguhindade hüpoteetilise muutumise kohta igasuguse kooskõlastatud tegevuse puudumisel. Neil asjaoludel ei saa nõustuda tema kinnitusega, mille kohaselt tehinguhindade tase oleks tootjate kokkumängu puudumisel olnud madalam.

309    Sellest tulenevalt ei ole hindu puudutava kokkumängu kolmandat liiki tagajärgede olemasolu tõendatud.

310    Eespool esitatud järeldusi ei muuda mingil viisil tootjatele antud subjektiivne hinnang, millele komisjon rajas oma seisukoha, mille kohaselt kartellil õnnestus oma eesmärgid enamjaolt saavutada. Selles küsimuses viitas komisjon kohtuistungil esitatud dokumentide loetelule. Isegi kui eeldada, et komisjon võis oma hinnangu hindu puudutavate algatuste võimaliku õnnestumise kohta rajada dokumentidele, mis väljendavad teatavate tootjate subjektiivset nägemust, tuleb siiski tõdeda, et mitu ettevõtjat, sh hageja, viitasid kohtuistungil õigesti paljudele muudele toimikus sisalduvatele dokumentidele, mis annavad tunnistust raskustest, mis tootjatel tekkisid kokkulepitud hinnatõusude elluviimisel. Sellises olukorras ei ole komisjoni viide tootjate endi avaldustele piisav, et järeldada, et kartellil õnnestus oma eesmärgid enamjaolt saavutada.

311    Eespool esitatud kaalutlusi silmas pidades on rikkumise tagajärjed, mis komisjon on välja toonud, üksnes osaliselt tõendatud. Esimese Astme Kohus analüüsib talle trahvide valdkonnas kuuluva täieliku pädevuse raames selle järelduse ulatust siis, kui ta hindab käesoleval juhul tuvastatud rikkumise raskusastet (vt allpool punkt 334).

312    Lõpuks tuleb tõdeda, et hageja väide, mis puudutab rikkumise tagajärgede osas väidetavat põhjenduse puudumist otsuses, on alusetu. Nagu nähtub eespool esitatud arutluskäigust, sisaldab otsus tuvastatud rikkumise tagajärgede osas üksikasjalikke ja vasturääkivusteta põhjendusi.

 C – Väide, mis põhineb esiteks õigusnormi rikkumisel seeläbi, et komisjon võttis kartelli varjamist arvesse raskendava asjaoluna, ning teiseks sellega seotud põhjendamisveal

 Poolte argumendid

313    Hageja väidab, et isegi kui tunnistada, et hinnatõusudest teatamiste teatav korrapärasus oli kooskõlastatud tegevuse tulemus, ei saa komisjon seda asjaolu siiski spetsiifilise raskendava asjaoluna arvesse võtta, sest kartelli „varjamine” on rikkumise endaga olemuslikult seotud tõsiasi.

314    Hageja lisab, et asjaolu, et komisjon ei olnud võimeline rikkumise toimumist puudutavate väidete kohta dokumentaalseid tõendeid leidma, ei tähenda, et võeti varjamismeetmeid.

315    Lõpuks toob hageja esile põhjenduse puudumise seeläbi, et otsuses ei selgitata, miks kartelli varjamist peaks käsitlema raskendava asjaoluna.

316    Komisjon väidab, et kartelli olemasolu varjamine kujutab endast asjaolu, mida tuleb rikkumise raskuse hindamisel arvesse võtta (eespool viidatud kohtuotsus BASF vs. komisjon, punkt 273).

 Esimese Astme Kohtu hinnang

317    Vastavalt otsuse põhjenduse 167 kolmandale lõigule „on [rikkumise] üks raskemaid asjaolusid see, et püüdes kartelli olemasolu varjata, läksid ettevõtjad nii kaugele, et määrasid ette kindlaks kuupäeva ja järjekorra, milles peamised tootjad uute hinnatõusude kohta erinevad teated avaldasid”. Otsuses märgitakse lisaks, et „tootjad oleksid võinud tänu sellisele peenele pettusele panna ühtsete, regulaarsete ja kogu sektorit puudutavate hinnatõusude jada süüks „oligopoli tingimustes käitumise” fenomenile (põhjenduse 73 kolmas lõik). Vastavalt põhjenduse 168 kuuendale taandele määras komisjon lõpuks kindlaks trahvide üldise taseme, võttes arvesse asjaolu, et „kokkumängu tegeliku olemuse ja ulatuse varjamiseks võeti keerukaid meetmeid (PWG ja JMC koosolekute ametlike protokollide või neid koosolekuid käsitlevate dokumentide puudumine; soovitus osalejatel märkmeid mitte teha; hinnatõusudest teatavate kirjade kuupäevad ja järjekord määrati kindlaks viisil, mis võimaldas väita, et hinnatõusud „järgisid teisi” jne)”.

318    Tuleb tõdeda, et komisjon järeldas kogutud tõenditest õigesti, et ettevõtjad kavandasid hinnatõusudest teatavate kirjade kuupäevad ja järjekorra eesmärgiga püüda hindade kooskõlastamist varjata. Selline kavandamine nähtub iseäranis Stora avaldustest (vastuväiteteatise lisa 39, punkt 30): „Ei olnud olemas standardmenetlust selle kohta, kes teatab hinnatõusust esimesena ja kes järgnevad. PWG arutas ja leppis kokku, milline tootja hinnatõusust esimesena teatab ja millal teised peamised tootjad oma hinnatõusudest teatavad. Järjestus ei olnud alati sama.” Kavandamist kinnitab ka Rena memorandum, mis käsitleb JMC 6. septembri 1990. aasta koosolekut (vastuväiteteatise lisa 118). Nimetatud dokument sisaldab täpseid andmeid 1991. aasta jaanuarikuu hinnatõusudest teatamise kuupäevade kohta teatavate PWG liikmeks olnud ettevõtjate osas (Mayr-Melnhof, Feldmühle ja Cascades), kusjuures need kuupäevad vastavad täpselt kuupäevadele, mil kõnealused ettevõtjad tõepoolest oma teated välja saatsid (vt otsuse põhjendused 87 ja 88).

319    PWG ja JMC koosolekute ametlike protokollide puudumine ja neid koosolekuid käsitlevate sisememorandumite peaaegu täielik puudumine kujutab endast koosolekute arvu, toimumise perioodi pikkust ja kõnealuste arutelude olemust arvesse võttes piisavat tõendit komisjoni väite kohta, mille kohaselt osalejatel soovitati märkmeid mitte teha.

320    Eeltoodust tulenevalt olid nende organite koosolekutel osalenud ettevõtjad mitte ainult teadlikud oma tegevuse õigusvastasusest, vaid nad võtsid ka meetmeid kokkumängu varjamiseks. Seega toimis komisjon õigesti, kui ta käsitles neid meetmeid rikkumise raskusastme hindamisel raskendavate asjaoludena.

321    Kuna komisjon selgitas otsuses, milline täpselt oli ettevõtjate käitumine, mida võeti arvesse raskendava asjaoluna, põhjendas ta piisavalt oma hinnangut sellele küsimusele.

322    Käesolev väide tuleb seega tagasi lükata.

 D – Väide, mis põhineb võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumisel seeläbi, et komisjon kohaldas objektiivse põhjenduseta palju kõrgemaid trahve kui oma varasemas praktikas

 Poolte argumendid

323    Hageja väidab, et määratud trahvi taseme tõstmine võrreldes komisjoni varasemas otsustuspraktikas määratud trahvidega kujutab endast põhjendamatut erinevat kohtlemist.

324    Mõne sarnase kartellikokkuleppe eest on määratud tunduvalt leebem karistus (vt näiteks komisjoni 23. aprilli 1986. aasta otsus 86/398/EMÜ, mis on seotud EMÜ asutamislepingu artikli 85 kohase menetlusega (IV/31.149 – Polüpropüleen) (EÜT L 230, lk 1; edaspidi „polüpropüleeni otsus”).

325    Samuti näib trahvide üldine tase põhjendamatu võrreldes komisjoni 24. juuli 1991. aasta otsusega 92/163/EMÜ, mis on seotud EMÜ asutamislepingu artikli 86 kohase menetlusega (IV/31.043 ─ Tetra Pak II) (EÜT 1992, L 72, lk 1).

326    Rikkumise raskusastme hindamisel tehtud viga kinnitab ka võrdlus nende trahvide tasemega, mis määrati komisjoni 30. novembri 1994. aasta otsuses 94/815/EÜ, mis on seotud EÜ asutamislepingu artikli 85 kohase menetlusega (juhtum IV/33.126 ja 33.322 ─ Tsement) (EÜT L 343, lk 1).

327    Komisjoni sõnul on igal rikkumisel omad iseloomulikud tunnused. Kuna võrdse kohtlemise põhimõte eeldab, et sarnaseid olukordi käsitletakse ühtmoodi, on võimatu käesoleval juhul määratud trahvide summat võrrelda trahvidega, mis määrati teistsugustel asjaoludel ja teisel ajal toime pandud rikkumiste eest. Komisjon lisab, et igal juhul on tal õigus trahvide taset tõsta, kui see on vajalik ühenduse konkurentsipoliitika elluviimiseks (Esimese Astme Kohtu 10. märtsi 1992. aasta otsus kohtuasjas T‑12/89: Solvay vs. komisjon, EKL 1992, lk II‑907).

 Esimese Astme Kohtu hinnang

328    Vastavalt määruse nr 17 artikli 15 lõikele 2 võib komisjon otsusega määrata ettevõtjatele, kes tahtlikult või hooletusest on toime pannud asutamislepingu artikli 85 lõike 1 rikkumise, trahvi 1000–1 000 000 eküüd, kusjuures trahvisumma ei või ületada 10% iga rikkumises osalenud ettevõtja eelneva aasta käibest. Trahvisumma määratakse nii rikkumise raskusastet kui ka kestust arvesse võttes. Nagu nähtub Euroopa Kohtu praktikast, tuleb rikkumise raskusaste kindlaks teha suure hulga tegurite alusel, mille hulka kuuluvad eelkõige juhtumi eripärased asjaolud, selle kontekst ning trahvide hoiatav mõju, ning seda ilma, et oleks kehtestatud kohustuslikult arvesse võetavate kriteeriumide siduv või ammendav loetelu (Euroopa Kohtu 25. märtsi 1996. aasta määrus kohtuasjas C‑137/95 P: SPO jt vs. komisjon, EKL 1996, lk I‑1611, punkt 54).

329    Käesoleval juhul määras komisjon trahvide üldise taseme kindlaks rikkumise kestust (otsuse põhjendus 167) ning järgmisi kaalutlusi (põhjendus 168) arvesse võttes:

„–      hindade kindlaksmääramist puudutava kokkumängu ja turgude jagamise näol on tegemist raskete konkurentsipiirangutega,

–        kartellikokkulepe hõlmas peaaegu tervet ühenduse territooriumi,

–        ühenduse karbipapiturg on oluline majandussektor, mille kogukäive on igal aastal ligikaudu 2,5 miljardit eküüd,

–        rikkumises osalenud ettevõtjad hõlmavad peaaegu tervet turgu,

–        kartell toimis kindla struktuuriga perioodiliste koosolekute süsteemina, mille eesmärk oli reguleerida üksikasjalikult ühenduse karbipapiturgu,

–        kokkumängu tegeliku olemuse ja ulatuse varjamiseks võeti keerulisi meetmeid (PWG ja JMC koosolekute ametlike protokollide või neid koosolekuid käsitlevate dokumentide puudumine; soovitus osalejatel märkmeid mitte teha; hinnatõusudest teatavate kirjade kuupäevad ja järjekord määrati kindlaks viisil, mis võimaldas väita, et hinnatõusud „järgisid teisi” jne),

–        kartellil õnnestus oma eesmärgid enamjaolt saavutada”.

330    Lisaks tuletab Esimese Astme Kohus meelde, et komisjoni vastusest ühele Esimese Astme Kohtu kirjalikule küsimusele nähtub, et kartelli „eestvedajateks” peetud ettevõtjatele ja teistele ettevõtjatele määrati trahvid vastavalt alustasemel 9% või 7,5% iga otsuse adressaadiks oleva ettevõtja 1990. aasta käibest ühenduse karbipapiturul.

331    Esiteks tuleb rõhutada, et trahvide üldise taseme hindamisel on komisjonil õigus võtta arvesse tõsiasja, et ühenduse konkurentsieeskirjade ilmselged rikkumised on endiselt suhteliselt sagedased, ning sellest tulenevalt on tal lubatud trahvide taset tõsta, et tugevdada nende hoiatavat mõju. Sellest tulenevalt ei saa asjaolu, et komisjon on minevikus kohaldanud teatava suurusega trahve teatavat liiki rikkumistele, võtta temalt võimalust seda taset määruses nr 17 märgitud piirides tõsta, kui see on vajalik ühenduse konkurentsipoliitika elluviimise tagamiseks (vt eelkõige Euroopa Kohtu 7. juuni 1983. aasta otsus liidetud kohtuasjades 100/80, 101/80, 102/80 ja 103/80: Musique Diffusion française jt vs. komisjon, EKL 1983, lk 1825, punktid 105–108, ja eespool viidatud kohtuotsus ICI vs. komisjon, punkt 385).

332    Teiseks väitis komisjon õigesti, et käesolevale asjale omaste iseloomulike tunnuste tõttu ei saa läbi viia mingit otsest võrdlust käesolevas kohtuasjas kõne all olevas otsuses määratud trahvide üldise taseme ja nende trahvide vahel, mis on määratud komisjoni varasemas otsustuspraktikas, eelkõige polüpropüleeni otsuses, mida komisjon ise peab käesoleva juhtumiga kõige sarnasemaks. Vastupidi polüpropüleeni otsuse aluseks olnud juhtumile ei võetud käesolevas asjas trahvide üldise taseme kindlaksmääramisel arvesse ühtegi üldist kergendavat asjaolu. Sealjuures, nagu Esimese Astme Kohus juba tõdes, on keeruliste meetmete näol, mis ettevõtjad võtsid rikkumise varjamiseks, tegemist eriti raske asjaoluga ja see eristab kõnealust rikkumist komisjoni poolt varem tuvastatud rikkumistest.

333    Kolmandaks tuleb rõhutada, et asutamislepingu artikli 85 lõike 1 rikkumine kestis kaua ja oli ilmselge ning see pandi toime vaatamata sellele, et komisjoni varasem otsustuspraktika ja eriti polüpropüleeni otsus oleksid pidanud olema hoiatuseks.

334    Nende asjaolude alusel tuleb järeldada, et otsuse põhjenduses 168 käsitletud kriteeriumid õigustavad komisjoni määratud trahvide üldist taset. Esimese Astme Kohus on küll juba leidnud, et hindu puudutava kokkumängu tagajärjed, mida komisjon trahvide üldise taseme kindlaksmääramisel arvesse võttis, on üksnes osaliselt tõendatud. Sellegipoolest ei saa see järeldus eespool esitatud kaalutlusi silmas pidades märkimisväärselt mõjutada tuvastatud rikkumise raskusastmele antud hinnangut. Selles suhtes piisab iseenesest asjaolust, et ettevõtjad tõepoolest teatasid kokkulepitud hinnatõusudest ja teatatud hinnad olid aluseks konkreetsete tehinguhindade kindlaksmääramisel, et tuvastada, et hindu puudutava kokkumängu eesmärk ja tagajärg oli raske konkurentsipiirang. Seetõttu leiab Esimese Astme Kohus oma täieliku pädevuse raames, et rikkumise tagajärgede kohta tehtud järeldused ei õigusta komisjoni määratud trahvide üldise taseme mingit vähendamist.

335    Määrates käesolevas asjas kindlaks trahvide üldise taseme, ei kaldunud komisjon oma varasemast otsustuspraktikast kõrvale sellisel viisil, et ta oleks pidanud selgemalt põhjendama hinnangut, mille ta andis rikkumise raskusastmele (vt eelkõige Euroopa Kohtu 26. novembri 1975. aasta otsus kohtuasjas 73/74: Groupement des fabricants de papiers peints de Belgique jt vs. komisjon, EKL 1975, lk 1491, punkt 31).

336    Seega tuleb käesolev väide tagasi lükata.

 E – Väide, mis põhineb trahvi arvutamise osas põhjenduse puudumisel ja kaitseõiguse rikkumisel

 Poolte argumendid

337    Hageja väidab, et selleks, et hinnata, kas komisjon jäi määruse nr 17 artikli 15 lõikega 2 kehtestatud piiridesse ja teostas oma kaalutlusõigust trahvide valdkonnas õigesti ja mitte meelevaldselt, tuleb kontrollida, kas otsus sisaldab komisjoni kohaldatud kriteeriumide kirjeldust. Hageja sõnul ei vasta otsus nendele nõuetele, kuna selles ei ole märgitud ei trahvide kindlaksmääramisel arvesse võetud aastat ega iga trahvi arvutamisel kohaldatud määra (protsenti). Hagejal on seetõttu võimatu otsuse õiguspärasust tõhusalt kontrollida, mistõttu on tegemist tema kaitseõiguse ilmselge rikkumisega.

338    Komisjon märgib, et määruse nr 17 artikli 15 lõige 2 ei viita ei sõnaselgelt ega vaikivalt komisjoni kohustusele teha teatavaks järgitud arvutusviis. Samuti on otsuse põhjendus osas, mis puudutab asjaolusid, mille alusel määrati kindlaks trahvide üldine tase ja igale ettevõtjale määratud trahvi suurus, täiesti võrreldav teistes sarnastest otsustes esitatud põhjendustega. Ka ei ole ühtegi pretsedenti, milles oleks kehtestatud kohustus teha teatavaks trahvide arvutamisel kasutatud üksikasjalikumad kriteeriumid.

339    Komisjon väidab, et ta ei ole kohustatud trahvisummat määrama täpse matemaatilise valemi alusel; selline lahendus võiks viia selleni, et ettevõtjad hakkaksid ette välja arvutama, kui palju nad ebaseaduslikust kartellist kasu saaksid. Komisjon leiab, et tal on trahvisumma kindlaksmääramisel kaalutlusruum, kuna trahvid kujutavad endast komisjoni konkurentsipoliitika elluviimise vahendit (Esimese Astme Kohtu 6. aprilli 1995. aasta otsus kohtuasjas T-150/89: Martinelli vs. komisjon, EKL 1995, lk II‑1165, punkt 59).

340    Lõpuks väidab komisjon, et asjaolu, et üks komisjoni liige pressikonverentsil puhtalt informatsiooni korras trahvide kohta teatavaid täiendavaid üksikasju avaldas, ei saa otsust mõjutada ja selline informatsioon ei tähenda ka, et otsuse põhjendused on ebapiisavad.

 Esimese Astme Kohtu hinnang

341    Väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb, et üksikotsuse põhjendamise kohustuse eesmärk on võimaldada ühenduse kohtul otsuse seaduslikkust kontrollida ja anda huvitatud isikule piisavalt teavet, et ta saaks hinnata, kas otsus on sisuliselt põhjendatud või on sellega mõnda normi rikutud, mistõttu võib otsuse kehtivuse vaidlustada, kusjuures kohustuse ulatus sõltub asjaomase akti laadist ja kontekstist, milles see vastu võeti (vt eelkõige Esimese Astme Kohtu 11. detsembri 1996. aasta otsus kohtuasjas T-49/95: Van Megen Sports vs. komisjon, EKL 1996, lk II‑1799, punkt 51).

342    Sellise otsuse puhul, millega määratakse – nagu käesolevas asjas – mitmele ettevõtjale trahv ühenduse konkurentsieeskirjade rikkumise eest, tuleb põhjendamiskohustuse ulatus kindlaks määrata eelkõige seda silmas pidades, et rikkumiste raskusaste tuleb tuvastada paljude asjaolude alusel, nagu juhtumi eripärased asjaolud, selle kontekst ning trahvide hoiatav mõju, ning seda ilma, et oleks kehtestatud kohustuslikult arvesse võetavate kriteeriumide siduv või ammendav loetelu (eespool viidatud määrus SPO jt vs. komisjon, punkt 54).

343    Lisaks on komisjonil iga trahvisumma kindlaksmääramisel kaalutlusõigus ja ta ei ole kohustatud sel eesmärgil täpset matemaatilist valemit kohaldama (vt sama teema kohta eespool viidatud kohtuotsus Martinelli vs. komisjon, punkt 59).

344    Trahvide üldise taseme ja iga konkreetse trahvi summa kindlaksmääramisel arvesse võetud kriteeriumid kajastuvad vastavalt otsuse põhjendustes 168 ja 169. Konkreetsete trahvide osas selgitab komisjon põhjenduses 170, et PWG koosolekutel osalenud ettevõtjaid peeti üldjuhul kartelli „eestvedajateks”, samal ajal kui teisi ettevõtjaid peeti „tavaliikmeteks”. Lõpuks märgib ta põhjendustes 171 ja 172, et Renale ja Storale määratud trahvide summat tuleb märkimisväärselt vähendada, et võtta arvesse nende aktiivset koostööd komisjoniga, ning et veel kaheksa ettevõtja, nende hulgas ka hageja trahvi võib samuti vähendada, kuid väiksemas ulatuses, kuna nad ei eitanud vastuväiteteatisele saadetud vastustes peamisi faktiväiteid, millel komisjoni etteheited põhinesid.

345    Esimese Astme Kohtule esitatud märkustes ja vastuses ühele kohtu küsimusele selgitas komisjon, et trahvid arvutati iga otsuse adressaadiks oleva ettevõtja 1990. aasta käibe põhjal ühenduse karbipapiturul. Seega määrati „eestvedajateks” peetud ettevõtjatele ja teistele ettevõtjatele trahvid vastavalt alustasemega 9% või 7,5% konkreetsest käibest. Lõpuks võttis komisjon arvesse teatavate ettevõtjate võimalikku koostöötahet komisjoni menetluses. Kahe ettevõtja trahvi vähendati sellel alusel kahe kolmandiku võrra, samal ajal kui mõne teise ettevõtja trahvi vähendati kolmandiku võrra.

346    Lisaks nähtub komisjoni esitatud tabelist, mis sisaldab teavet iga konkreetse trahvi summa arvutamise kohta, et kuigi trahve ei määratud kindlaks üksnes eespool nimetatud arvandmeid rangelt matemaatiliselt rakendades, võeti neid andmeid siiski trahvide arvutamisel süstemaatiliselt arvesse.

347    Samas ei täpsusta otsus, et trahvid arvutati iga ettevõtja 1990. aasta käibe põhjal ühenduse karbipapiturul. Otsuses ei sisaldu ka alusmäärad 9% ja 7,5%, mida kohaldati vastavalt „eestvedajateks” peetud ettevõtjatele ja „tavaliikmeteks” peetud ettevõtjatele määratud trahvide arvutamisel. Samuti ei sisaldu otsuses esiteks Rena ja Stora trahvide vähendamise määrad ja teiseks kaheksa ülejäänud ettevõtja trahvide vähendamise määrad.

348    Käesoleval juhul on esiteks alust järeldada, et kui otsuse põhjendusi 169–172 tõlgendada neid üksikasjalikult kirjeldatud faktiväiteid silmas pidades, mis on otsuses iga selle adressaadi suhtes esitatud, siis sisaldavad kõnealused põhjendused piisavat ja asjakohast teavet hindamiskriteeriumide kohta, mida iga asjaomase ettevõtja poolt toime pandud rikkumise raskusastme ja kestuse kindlakstegemisel arvesse võeti (vt sama teema kohta Esimese Astme Kohtu 24. oktoobri 1991. aasta otsus kohtuasjas T‑2/89: Petrofina vs. komisjon, EKL 1991, lk II‑1087, punkt 264).

349    Teiseks tuleb märkida, et kui iga trahvi summa määratakse kindlaks – nagu käesolevas asjas – teatavaid täpseid andmeid süstemaatiliselt arvesse võttes, võimaldaks kõigi nende tegurite märkimine otsuses ettevõtjatel esiteks paremini hinnata, kas komisjon on konkreetse trahvi summa määramisel vigu teinud, ning teiseks, kas iga konkreetse trahvi summa on kohaldatud üldkriteeriumide alusel õigustatud. Antud juhul ei oleks kõnealuste tegurite – asjaomase käibe ja aasta, aluseks võetud baasmäära ja trahvide vähendamise määra – märkimine otsuses olnud otsuse adressaadiks olevate ettevõtjate täpse käibe kaudne avalikustamine, mille näol oleks võinud olla tegemist asutamislepingu artikli 214 rikkumisega. Iga konkreetse trahvi lõppsumma ei sõltu ju, nagu komisjon on ise rõhutanud, nimetatud tegurite rangelt matemaatilisest rakendamisest.

350    Komisjon ka möönis kohtuistungil, et miski ei oleks teda takistanud otsuses märkimast tegureid, mida ta süstemaatiliselt arvesse võttis ja mis avalikustati otsuse vastuvõtmise päeval peetud pressikonverentsil. Selles suhtes ei tohi unustada, et vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale peavad otsuse põhjendused sisalduma otsuses endas ning komisjoni hilisemaid selgitusi ei võeta arvesse, välja arvatud erilistel asjaoludel (vt Esimese Astme Kohtu 2. juuli 1992. aasta otsus kohtuasjas T‑61/89: Dansk Pelsdyravlerforening vs. komisjon, EKL 1992, lk II‑1931, punkt 131, ja sama teema kohta Esimese Astme Kohtu 12. detsembri 1991. aasta otsus kohtuasjas T‑30/89: Hilti vs. komisjon, EKL 1991, lk II‑1439, punkt 136).

351    Nendele tõdemustele vaatamata tuleb märkida, et trahvide summa määramist puudutavad põhjendused, mis sisalduvad otsuse põhjendustes 167–172, on vähemalt sama üksikasjalikud kui põhjendused, mis sisalduvad komisjoni varasemates otsustes, mis käsitlevad sarnaseid rikkumisi. Kuigi põhjendamisviga puudutav väide lähtub avalikust huvist, ei olnud ühenduse kohus otsuse vastuvõtmise hetkel veel kritiseerinud komisjoni praktikat määratud trahvide põhjendamise valdkonnas. Alles 6. aprilli 1995. aasta otsuses kohtuasjas T‑148/89: Tréfilunion vs. komisjon (EKL 1995, lk II‑1063, punkt 142) ja kahes teises samal päeval tehtud otsuses kohtuasjas T‑147/89: Société métallurgique de Normandie vs. komisjon (EKL 1995, lk II-1057, avaldatud lühendatult), ja kohtuasjas T‑151/89: Société des treillis et panneaux soudés vs. komisjon (EKL 1995, lk II-1191, avaldatud lühendatult) rõhutas Esimese Astme Kohus esimest korda, et on soovitav, et ettevõtjatel võimaldataks üksikasjalikult teada saada neile määratud trahvi arvutamise meetod, ilma et nad oleksid sunnitud sel eesmärgil komisjoni otsuse peale kohtule hagi esitama.

352    Järelikult kui komisjon tuvastab otsuses konkurentsieeskirjade rikkumise ja määrab rikkumises osalenud ettevõtjatele trahvid, peab ta juhul, kui ta trahvide summa määramisel võttis süstemaatiliselt arvesse teatavaid alustegureid, märkima need tegurid otsuses endas, selleks et võimaldada otsuse adressaatidel kontrollida trahvi taseme põhjendatust ja hinnata võimaliku diskrimineerimise toimumist.

353    Eespool punktis 351 mainitud erilistel asjaoludel ja võttes arvesse, et komisjon näitas kohtumenetluse ajal üles valmidust esitada kogu asjakohane teave trahvide arvutamise meetodi kohta, ei saa trahvide arvutamise meetodi kohta otsuses konkreetse põhjenduse puudumist käesoleval juhul pidada põhjendamiskohustuse rikkumiseks, mis õigustaks määratud trahvide täielikku või osalist tühistamist. Lõpuks ei ole hageja tõendanud, et tal takistati oma kaitseõigust tõhusalt teostada.

354    Sellest tulenevalt ei saa käesoleva väitega nõustuda.

 F – Väide, mis põhineb esiteks komisjoni hindamisveal, mis seisneb selles, et ta ei võtnud nõuetekohaselt arvesse Sarrió rolli kartellis ega tema tegelikku käitumist turul, ning teiseks põhjendamise puudulikkusel nende küsimuste osas

 Poolte argumendid

355    Hageja kinnitab, et komisjon ei võtnud nõuetekohaselt arvesse tema erilist seisundit turul ja PG Paperboardis. Hageja kirjeldab üksikasjalikult oma seisundit turul ja selgitab, et tootmisvõimsuse poolest oli ta Lääne-Euroopas alles viies tootja 1990. aastal ja neljas tootja 1991. aastal (vt otsuse punktis 9 nimetatud uurimused) ning tal oli turuliidrist poole väiksem turuosa. Kuna ta spetsialiseerus GD‑kvaliteedile, ei olnud ta lisaks sama paindlik kui tootjad, kelle toodang oli suur nii GD‑kvaliteedi sektoris kui GC‑kvaliteedi sektoris. Ta on alati olnud ja jääb alati haavatavaks tugeva agressiivsuse poolt, mida kasutavad nii Skandinaavia tootjad, kellel on eelisseisund toorkiududele otsese ja integreeritud juurdepääsu tõttu, kui ka Saksa ja Austria tootjad, kellel on eelisseisund taaskasutust käsitlevate siseriiklike õigusnormide tõttu. Selleks ta paluski 1986. aastal luba osaleda PG Paperboardi koosolekutel, et olla võimeline vastu pidama konkurentide dünaamilisusele, eeldades, et osalemine võimaldab tal tema peamiste konkurentide käitumist kontrollida.

356    Komisjon ei esitanud ühtegi tõendit hageja tegeliku käitumise kohta ega ühtegi argumenti, mis võiksid kummutada hageja argumendid, mille kohaselt: a) hageja tehinguhinnad olid kindlaks määratud sõltumatult ja kooskõlas turutingimustega; b) teatatud hinnad ja tehinguhinnad erinesid märkimisväärselt; c) hageja turuosad kõikusid märkimisväärselt kogu kõnealuse perioodi jooksul ja d) kooskõlas turutingimustega ei teinud ta kunagi tootmisseisakuid. Hageja väidab, et ta ei teinud kunagi algatusi, mille eesmärk oleks olnud konkurentide tegevusvabaduse piiramine. Ainus tõend sellise käitumise kohta sisaldub eramemorandumis, mille ühe äriühingu juhataja saatis konkureeriva äriühingu juhatajale. See memorandum on siiski üldise iseloomuga ja selles viidatakse üksnes hageja arvatavale käitumisele (vastuväiteteatise lisa 109).

357    Hageja sõnul oleks tema tegeliku käitumise analüüsimisel ilmnenud, et see ei vastanud mingil määral väidetavale kartellikokkuleppele, mistõttu oleks komisjon pidanud hageja seisundit trahvisumma kindlaksmääramisel palju soodsamalt hindama. FS-Kartoni juurest leitud memorandum, millele komisjon tugines kui tõendile selle kohta, et hageja tegelikult rakendas kartellikokkulepet, ei puudutanud mingil viisil hageja tegelikku käitumist turul, vaid tõendas üksnes osalemist teatatud hindade kooskõlastamisel.

358    Lõpuks on otsus väidetavalt puudulikult põhjendatud, kuna komisjon jättis ilma põhjendusi esitamata hindamata hageja esitatud põhilised materjalid, mis puudutavad tema rolli PG Paperboardis ja tema käitumist turul.

359    Komisjon kinnitab, et otsuse põhjenduses 169 võttis ta arvesse nii iga ettevõtja rolli kokkumängu puudutavates kokkulepetes kui ka hageja tegelikku käitumist. Selles küsimuses on otsus korrektselt põhjendatud.

 Esimese Astme Kohtu hinnang

360    Tõdemustest, mis puudutavad väiteid, mis hageja esitas otsuse artikli 1 täieliku või osalise tühistamise nõude toetuseks, nähtub, et komisjon on tõendanud PWG ülesannete laadi, nii nagu neid on otsuses kirjeldatud.

361    Neil asjaoludel võis komisjon õigusega järeldada, et selle organi koosolekutel osalenud ettevõtjaid, sh hagejat tuleb pidada tuvastatud rikkumise „eestvedajateks” ja nad peavad seetõttu kandma erilist vastutust (vt otsuse põhjenduse 170 esimene lõik). Hageja selgitused, mille kohaselt ta osales PWG koosolekutel üksnes eesmärgiga saada teavet, mis võimaldas tal oma peamiste konkurentide käitumist kontrollida, vaid kinnitavad tema osalemise peamiselt konkurentsivastast eesmärki.

362    Pealegi ei ole hageja mingil viisil tõendanud, et esiteks oli tal PG Paperboardi organites peamiselt passiivne roll ning et teiseks kujundas ta oma tegeliku käitumise turul alati sõltumatult.

363    Selles suhtes on selge, et ta tõepoolest osales hindu puudutavates kooskõlastatud algatustes, teatades turul kokkulepitud hinnatõusudest. Lisaks, nagu komisjon õigesti väitis, nähtub vastuväiteteatise lisast 109 (vt eespool punkt 55), et hageja palus teistel tootjatel kokkulepitud hinnatõusudest kinni pidada. Mis puudutab lõpuks hageja tegelikku käitumist hindade valdkonnas, siis miski ei võimalda järeldada, et hageja tehinguhinnad olid tunduvalt madalamad kui teistel tootjatel, kes osalesid hindu puudutavas kokkumängus.

364    Mis puudutab hageja argumente selle kohta, et tema turuosad kõikusid rikkumise perioodil, mis võeti otsuses aluseks, siis piisab mainimisest, et hageja väitis, et kõikumised on seletatavad asjaoluga, et mitu tootjat suurendasid oma tootmisvõimsust, selleks et rahuldada nõudluse suurt kasvu, mis toimus kuni 1990. aastani. Neil asjaoludel tuleb märkida, et kuigi on tõsi, et hageja ei suurendanud oma tootmisvõimsust enne Prat Cartoni omandamist veebruaris 1991, ei saa turuosade kõikumine olla asjaolu, mis kergendab tema rikkuvast käitumisest tulenevat vastutust.

365    Sealjuures olid turutingimused alles 1990. aastal sellised, et ettevõtjad leidsid, et nad on tõepoolest sunnitud seisakuid tegema, ja otsuse enda kohaselt oli olemas vaid „leebe ergutussüsteem”, mis puudutas seisakuid (vt eespool punktid 96 ja 151). Seega, kuna hageja võttis osa koosolekutest, kus käsitleti seisakute küsimust, ilma et ta oleks avaldanud, et ta ei loe ennast arutatuga seotuks, leiab Esimese Astme Kohus, et isegi kui eeldada, et hageja ei teinud otsusega hõlmatud perioodil tootmisseisakuid, ei saa seda asjaolu käsitleda tõendina selle kohta, et tema käitumine võis tuvastatud rikkumise konkurentsivastaste tagajärgede tekkimise takistamisele kaasa aidata.

366    Kõiki neid kaalutlusi silmas pidades tuleb lõpuks järeldada, et otsus sisaldab piisavat põhjendust selle kohta, kuidas komisjon on hinnanud hageja rolli tuvastatud rikkumises ja tema käitumist turul.

367    Järelikult tuleb ka käesolev väide tagasi lükata.

 G – Väide, mis põhineb sellel, et komisjon oleks pidanud arvesse võtma teatavaid kergendavaid asjaolusid

 Poolte argumendid

368    Hageja kinnitab, et isegi kui eeldada, et on alust leida, et kartell mõjutas üldiselt turutingimusi, siis oleks komisjon pidanud vähemalt kergendavate asjaoludena arvesse võtma rea tegureid, mis näitavad, et hageja seisundi hindamise seisukohast asjakohases turusegmendis ei olnud kartellil mingit mõju või sellel oli üksnes tühine mõju.

369    Hageja sõnul oleks komisjon pidanud arvesse võtma esiteks seda, et aastatel 1986–1992 järgisid tehinguhinnad, mida hageja sai Itaalia turul, st oma toodete peamisel turul, alati tööstushinnaindeksi muutumist. Teiseks oleks komisjon pidanud arvesse võtma seda, millise kergusega võib karbipapi asendada muud liiki toodetega, nagu plasttooted, mis hageja väitel tähendab, et turu mis tahes viisil „ärakasutamine” on takistatud või äärmiselt piiratud. Kolmandaks oleks komisjon pidanud arvesse võtma asjaolu, et GD‑kvaliteediga karbipapp kaotas kõnealusel perioodil suure turuosa GC‑kvaliteediga karbipapile. Arvestades ka hageja turuosade vähenemist ja Itaalia hindade tõusu taset, mis oli madalam hinnatõusude tasemest muudel Euroopa turgudel, tuleb järeldada, et kartell ei toiminud hageja jaoks edukalt.

370    Komisjon tuletab meelde, et kartelli mõju turule on kohane hinnata tervikuna ning sellest vaatenurgast oli kartell tegelikult väga edukas. Igal juhul ei saa ühtki hageja poolt esile toodud asjaolu käsitleda kergendava asjaoluna, mis õigustaks trahvi vähendamist.

 Esimese Astme Kohtu hinnang

371    Esimese Astme Kohus kaalus juba küsimust, kas komisjon hindas õigesti rikkumise tagajärgi turul (vt eespool punkt 295 jj) ja kas hageja tegevust turul oleks pidanud trahvisumma kindlaksmääramisel arvesse võtma kergendava asjaoluna (vt eespool punkt 360 jj).

372    Selles küsimuses tehtud järeldusi silmas pidades ei saa hageja poolt käesoleva väite raames esitatud argumentidega nõustuda.

373    Arvestades, et hindadega seotud kokkumäng puudutas nii GC‑karbipappi kui GD‑karbipappi ning et miski ei võimalda järeldada, et hageja tegevus aitas kaasa rikkumise konkurentsivastaste tagajärgede tekkimise takistamisele, jättis komisjon hagejale määratud trahvi suuruse kindlaksmääramisel õigesti arvesse võtmata GD‑karbipapi turu vähenemist GC-karbipapi kasuks. Pealegi ei ole hageja tõendanud, et rikkumise ja erineva kvaliteediga karbipapi turuosade muutumise vahel on seos.

374    Lisaks, isegi kui eeldada, et Itaalia turul, st hageja toodete peamisel turul tuvastatud tehinguhindade tõus oli madalam hinnatõusude tasemest muudel Euroopa turgudel, piisab märkimisest, et hindu puudutav kokkumäng, milles hageja osales, hõlmas peaaegu tervet ühenduse territooriumi ning kõnealune ettevõtja teatas kokkulepitud hinnatõusudest kõigil põhilistel Euroopa turgudel (vt otsusele lisatud tabelid B–G).

375    Karbipapi ja muude toodete võimalik tugev vastastikune asendatavus ei saa mõjutada järeldusi, mis Esimese Astme Kohus juba hindu puudutava kokkumängu tagajärgede osas on teinud (vt eespool punkt 295 jj).

376    Järelikult tuleb käesolev väide tagasi lükata.

 H – Väide, mis põhineb Sarrióle määratud trahvi arvutamisel tehtud sisulisel veal

 Poolte argumendid

377    Hageja väidab, et komisjon tegi trahvi arvutamisel sisulise vea. Kostja kasutas 1990. aasta käibe suurust, mille kohta edastati andmed augustis 1991 vastuseks informatsiooninõudele määruse nr 17 artikli 11 tähenduses, kuid ta oleks pidanud trahvi arvutama parandatud ja kinnitatud käibe suuruse alusel, mille kohta edastati andmed 1993. aastal vastuväiteteatise vastuse lisas.

378    Neil asjaoludel ei teinud komisjon mitte ainult sisulist viga Sarrióle määratud trahvi arvutamisel, vaid pani toime ka võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumise, kuna teistele otsuse adressaatidele määratud trahvid arvutati õigel alusel. Kuna komisjon arvutas trahvi sellise käibe alusel, mille kohta edastati andmed enne, kui Sarrió võis trahvi määramise võimalust ette näha, ja kuna komisjon jättis tähelepanuta hiljem edastatud kinnitatud andmed, rikkus ta ka Sarrió kaitseõigust.

379    Komisjon vastab, et just selleks, et välistada igasugust vaidlustamist, kasutas ta käivet, mille kohta esitati andmed vastuseks informatsiooninõudele määruse nr 17 artikli 11 tähenduses, ja ta ei saa aru, miks enne vastuväiteteatist edastatud arvud on valed ja pärast seda teatist edastatud arvud on õiged.

 Esimese Astme Kohtu hinnang

380    Toimiku materjalide põhjal võib järeldada, et kui komisjon võttis trahvi arvutamisel aluseks 1990. aasta käibe, mille kohta hageja oli andmed edastanud augustis 1991, mitte parandatud käibe, mille kohta edastati andmed mais 1993, ei teinud ta ühtegi viga. Ettevõtja, kes komisjoni haldusmenetluse ajal parandab arvandmeid, näiteks käibe kohta, mis ta on komisjonile vastuseks informatsiooninõudele eelnevalt edastanud, peab üksikasjalikult selgitama, miks algselt esitatud andmeid ei tohi enam edasise menetluse käigus aluseks võtta.

381    Käesolevas asjas ei ole seda tehtud. Vastuses vastuväiteteatisele piirdus hageja märkimisega, et 1990. aasta käivet parandati, lahutades sellest summad, mis puudutasid kontsernisiseseid tehinguid, selliste toodete müüki, mida komisjoni uurimine ei käsitlenud (karbid ja toorkarbipapp), kaebusi, soodustusi koguselt, müümata kaupa ning klientidele tehtud allahindlusi, ilma et hageja oleks seda parandust toetanud üksikasjalike arvandmete esitamisega. Lisaks ei kinnitanud audiitor parandatud käivet ning hageja kinnitas kohtuistungil, et tema ütlused ei olnud selles küsimuses täpsed. Järelikult võis komisjon õiguspäraselt jätta parandatud käibe arvesse võtmata ja arvutada trahvi algselt esitatud käibe alusel.

382    Seega tuleb väide tagasi lükata.

 I – Väide, mis põhineb trahvi arvutamisel tehtud metoodikaveal

 Poolte argumendid

383    Hageja selgitab, et määratud trahvi summani jõudmiseks arvutas komisjon kõigepealt asjaomase aasta, s.o 1990. aasta käibe ümber eküüdesse, kasutades sel aastal kehtinud keskmist vahetuskurssi, ning määras seejärel kindlaks trahvi suuruse, kohaldades eelnevalt valitud määra, st tema puhul 6%. Sedasi toimides jättis komisjon arvesse võtmata vahetuskursi kõikumise, kusjuures nii Hispaania peseeta kui ka Itaalia liir on eküü ja muude Euroopa vääringute suhtes alates 1990. aastast tugevalt langenud. Hageja kinnitab, et siseriiklikus vääringus peaks ta praegu trahvi maksma ligikaudu 2452 miljoni peseeta suuruses summas. Võttes aluseks kinnitatud käibe (27 256 miljonit peseetat), mis puudutab karbipapi müüki ühenduses 1990. aastal, peaks 6% suurune trahv samas olema ligikaudu 1635 miljonit peseetat. Tegelikult määratud trahvi puhul on seega tegemist 817 miljonit peseeta suuruse täiendava rahalise koormusega. Hageja väidab, et kui kasutada otsuse avaldamise hetkel kehtinud vahetuskurssi, vastab trahvisumma ligikaudu 9%‑le 1990. aasta käibest. Niisiis tuleb järeldada, et kas komisjon ei võtnud arvesse trahvi vähendamist kolmandiku võrra, mida ta ometi oli lubanud, või vastab trahv enne seda vähendust ligikaudu 13,4%‑le asjaomasest käibest, ületades nii seaduslikku piiri, mis vastavalt määruse nr 17 artikli 15 lõikele 2 on 10% käibest.

384    Hageja väidab seejärel, et trahvimäära (protsendimäära) eesmärk on väljendada järeldust, millele komisjon on trahvisumma osas jõudnud, ning seega mõju, mida trahv peab avaldama asjaomase ettevõtja käibe suhtes. Sellest lähtuvalt tuleb trahvisumma kindlaks määrata rikkumise raskusastmele antud hinnangu alusel ning seevastu niisugused tegurid nagu vahetuskursside kõikumine, mis ei puutu rikkumisse, mille eest karistus määratakse ja mida ei saa rikkumise toimepanijale süüks panna, ei tohi trahvisummat mõjutada. Hageja viitab kohtujurist Sir Gordon Slynni ettepanekule eespool viidatud kohtuasjas Musique Diffusion française jt vs. komisjon (EKL 1983, lk 1914), mille kohaselt tuleb trahvisumma kindlaksmääramisel arvesse võtta kõige hiljutisemat käivet, mis peegeldab kõige paremini ettevõtja tegelikku olukorda.

385    Hageja leiab, et tema argumenti, mille kohaselt trahvi suurust ei tohi mõjutada vahetuskursside kõikumine, kinnitab Euroopa Kohtu 9. märtsi 1977. aasta otsus liidetud kohtuasjades 41/73, 43/73 ja 44/73 – Tõlgendamine: Société anonyme générale sucrière jt vs. komisjon (EKL 1977, lk 445, punktid 12–17). Selle kohtuotsuse küsimuses vaidleb ta repliigis vastu komisjoni väitele, mille kohaselt kõnealuses otsuses kinnitatakse, et juhul kui toonane arvestusühik oleks olnud vääring, milles oleks saanud makseid sooritada, ei oleks siseriiklikusse vääringusse ümberarvutamine olnud vajalik.

386    Hageja väidab, et otsus toob kaasa ka õigustamatut ebavõrdset kohtlemist, kuna vahetuskursside kõikumine muudab erinevate määratud trahvide suhet täielikult. Hageja rõhutab, et aastatel 1990–1994 langes peseeta eküü suhtes 22%, Austria, Saksa ja Madalmaade vääringute kurss eküü suhtes aga tõusis samal perioodil ligikaudu 7,5%. Sellest tulenevalt määrati hagejale ilma igasuguse objektiivse põhjenduseta trahv, mis tähendas tema jaoks ligikaudu 30% võrra suuremat kulu kui teistele, näiteks Saksa ettevõtjatele määratud trahvide puhul.

387    Hageja järeldab, et miski ei nõua komisjonilt, et trahv oleks väljendatud eküüdes ja seega oleks ta pidanud trahvi väljendama siseriiklikus vääringus, et vältida õigustamatut ebavõrdset kohtlemist. Isegi eeldusel, et komisjonil on õigus väljendada trahvisummat eküüdes, oleks ta vähemalt pidanud kasutama vahetuskurssi, mis tagab võrdse kohtlemise, st vahetuskurssi trahvi määramise hetke seisuga (otsuse avaldamise või teatavakstegemise päev).

388    Komisjon meenutab, et määruse nr 17 artikli 15 lõige 2 võimaldab tal määrata trahve, mille summa „ei või ületada 10% iga rikkumises osalenud ettevõtja eelneva aasta käibest”. Selline 10% määr, mida kohaldatakse kogukäibele, on trahvi ülempiir (Euroopa Kohtu 8. veebruari 1990. aasta otsus kohtuasjas C‑279/87: Tipp-Ex vs. komisjon, EKL 1990, lk I‑261, avaldatud lühendatult, punkt 38 jj). Kuna komisjon määras trahvi viitega 1990. aastale, mis oli viimane lõppenud majandusaasta, mil kartell tegutses, ja kuna ta arvutas kõik käibed ümber eküüdesse sel aastal kehtinud keskmise vahetuskursi alusel, jäi ta järelikult määrusega nr 17 sätestatud piiridesse.

389    Asjaomasel aastal kehtinud vahetuskursi alusel eurodesse ümberarvutamise tulemuseks saadi tegelik käive väljendatuna eküüdes ning seda just eesmärgiga vältida otsuse adressaatideks olevate ettevõtjate igasugust diskrimineerimist, mis võiks tuleneda erinevate liikmesriikide vääringute kõikumisest. Eespool viidatud kohtuotsus Société anonyme générale sucrière jt vs. komisjon ei kinnita hageja seisukohta. Kõnealusest kohtuotsusest nähtub selgelt, et see käsitleb üksnes küsimust, kas on vaja väljendada trahvi siseriiklikus vääringus seetõttu, et arvestusühik ei olnud vääring, milles oleks saanud makseid sooritada.

390    Mis puudutab kohaldatud meetodi väidetavalt diskrimineerivaid tagajärgi, siis rõhutab komisjon, et vahetuskursside kõikumise risk on rahvusvahelise kaubavahetusega lahutamatult seotud. Seda tegurit on võimatu kõrvaldada ja maksmise hetkel mõjutab see igal juhul trahvisummat. Samas just nii kõrvaldataksegi paremini igasugune diskrimineerimine, kui käibe suurust väljendavad summad arvutatakse ümber eküüdesse. Sellisel viisil arvutatakse „tegelik” trahv. Trahvi määramine siseriiklikus vääringus muudaks trahvi täiesti nominaalseks ja eelistaks – nagu hageja arvutused tõendavad – ettevõtjaid, kelle käive on väljendatud nõrgas valuutas. Tuleb märkida, et eküü väärtus on kindlaks määratud kõikide siseriiklike vääringute alusel ja kuna otsuse adressaatideks olevad ettevõtjad tegutsevad erinevates liikmesriikides ja arveldavad mitmesugustes siseriiklikes vääringutes, tähendab eküüdesse ümberarvutamine võrdse kohtlemise põhimõtte tõhusat kohaldamist.

391    Mis puudutab hageja argumenti, mille kohaselt oleks vähemalt pidanud kasutama vahetuskurssi trahvi määramise hetke seisuga, siis vastab komisjon, et asjaomase aasta käibel oli tegelik väärtus tol hetkel kehtinud kursi alusel, mitte hilisema kursi alusel, mis kehtis otsuse vastuvõtmise hetkel.

 Esimese Astme Kohtu hinnang

392    Otsuse artikkel 4 sätestab, et määratud trahvid tasutakse eküüdes.

393    Tuleb märkida, et miski ei takista komisjonil väljendada trahvisummat eküüdes, mis on siseriiklikku vääringusse ümberarvutatav rahaühik. See võimaldab ettevõtjatel pealegi lihtsamini võrrelda määratud trahvide suurust. Sealjuures eristab võimalus eküüd siseriiklikku vääringusse ümber arvutada seda rahaühikut määruse nr 17 artikli 15 lõikes 2 nimetatud „arvestusühikust”, mille osas Euroopa Kohus on sõnaselgelt kinnitanud, et kuna tegemist ei olnud vääringuga, milles oleks saanud makseid sooritada, tähendas selle kasutamine tingimata trahvisumma kindlaksmääramist siseriiklikus vääringus (eespool viidatud kohtuotsus Société anonyme générale sucrière jt vs. komisjon, punkt 15).

394    Komisjoni selle meetodi õiguspärasuse osas, mis seisneb ettevõtjate asjaomase käibe eküüdesse ümberarvutamises samal aastal (1990) kehtinud vahetuskursi alusel, ei saa hageja esitatud kriitikaga nõustuda.

395    Kõigepealt tuleb märkida, et komisjon peab tavaliselt samas rikkumises osalemise eest karistatavatele ettevõtjatele määratud trahvide arvutamisel kasutama ühte ja sama arvutusmeetodit (vt eespool viidatud kohtuotsus Musique Diffusion française jt vs. komisjon, punkt 122).

396    Selleks et oleks võimalik võrrelda erinevaid käibeid, mille kohta on andmed esitatud väljendatuna asjaomaste ettevõtjate vastavates siseriiklikes vääringutes, peab komisjon need käibed ümber arvutama ühte ja samasse rahaühikusse. Kuna eküü väärtus on kindlaks määratud kõikide siseriiklike vääringute alusel, toimis komisjon õigesti, kui ta arvutas kõikide ettevõtjate käibed ümber eküüdesse.

397    Samuti tugines ta õigesti asjaomase aasta (1990) käibele ja arvutas selle käibe õigesti ümber eküüdesse samal aastal kehtinud keskmise vahetuskursi alusel. Asjaolu, et arvesse võeti iga ettevõtja käive kõnealusel aastal ehk otsuses aluseks võetud rikkumisperioodi viimasel lõppenud majandusaastal, võimaldas komisjonil ühelt poolt hinnata iga ettevõtja suurust ja majanduslikku võimsust ning iga ettevõtja poolt toime pandud rikkumise ulatust; need tegurid on iga ettevõtja poolt toime pandud rikkumise raskusastme hindamiseks asjakohased (vt eespool viidatud Musique Diffusion française jt vs. komisjon, punktid 120 ja 121). Teiselt poolt võimaldas asjaomasel aastal kehtinud vahetuskursi aluseks võtmine kõnealuste käivete eküüdesse ümberarvutamiseks komisjonil vältida seda, et pärast rikkumise lõppemist toimuvad võimalikud vahetuskursside kõikumised võiksid mõjutada ettevõtjate suuruse ja majandusliku võimsuse ning iga ettevõtja poolt toime pandud rikkumise ulatuse hindamist ning seega ka rikkumise raskusastme hindamist. Rikkumise raskusastme hindamisel tuleb ju aluseks võtta kõnealuse rikkumise toimepanemise ajal kehtinud tegelik majanduslik olukord.

398    Seetõttu ei saa nõustuda argumendiga, mille kohaselt asjaomase aasta käive oleks tulnud eküüdesse ümber arvutada otsuse vastuvõtmise kuupäeval kehtinud vahetuskursi alusel. Trahvi arvutamise meetod, mis seisneb asjaomase aasta keskmise vahetuskursi kasutamises, võimaldab vältida juhuslikke tagajärgi, mis kaasnevad siseriiklike vääringute tegeliku väärtuse muutumisega, mis võib toimuda ja käesoleval juhul toimuski asjaomase aasta ja otsuse vastuvõtmise aasta vahelisel perioodil. Kuigi see meetod võib tähendada, et teatav ettevõtja peab tasuma summa, mis siseriiklikus vääringus väljendatuna on nominaalselt suurem või väiksem summast, mille ta oleks pidanud maksma otsuse vastuvõtmise ajal kehtinud vahetuskursi kohaldamise korral, on see vaid erinevate siseriiklike vääringute tegeliku väärtuse kõikumise loogiline tagajärg.

399    Võib lisada, et mitu otsuse adressaadiks olevat ettevõtjat omavad karbipapitehaseid rohkem kui ühes riigis (vt otsuse põhjendused 7, 8 ja 11). Lisaks tegutsevad otsuse adressaadiks olevad ettevõtjad kohalike esindajate vahendusel üldjuhul rohkem kui ühes liikmesriigis. Järelikult arveldavad nad mitme siseriikliku vääringuga. Märkimisväärne osa hageja enda käibest pärineb eksporditurgudelt. Kui sellises otsuses nagu vaidlusalune otsus karistatakse asutamislepingu artikli 85 lõike 1 rikkumiste eest ja otsuse adressaadiks olevad ettevõtjad tegutsevad üldjuhul mitmes liikmesriigis, moodustub asjaomase aasta käive, mis on eküüdesse ümber arvutatud samal aastal kehtinud keskmise vahetuskursi alusel, kõikides liikmesriikides, kus ettevõtja tegutseb, saadud käivete summast. Sellise käibe puhul võetakse seega täielikult arvesse ettevõtjate tegelikku majanduslikku olukorda asjaomasel aastal.

400    Edasi tuleb kontrollida, kas – nagu väidab hageja – määruse nr 17 artikli 15 lõikes 2 ette nähtud ülemmäära, s.o „10% eelneva aasta käibest” on pärast asjaomast aastat toimunud vahetuskursside kõikumise tõttu ületatud.

401    Vastavalt Euroopa Kohtu praktikale tähendab selles sättes väljendatud protsendimäär asjaomase ettevõtja kogukäivet (eespool viidatud kohtuotsus Musique Diffusion française jt vs. komisjon, punkt 119).

402    Määruse nr 17 artikli 15 lõike 2 tähenduses on „eelnev aasta” see aasta, mis eelneb otsuse tegemise kuupäevale, st käesoleval juhul iga asjaomase ettevõtja viimane lõppenud majandusaasta 13. juuli 1994. aasta seisuga.

403    Neid asjaolusid silmas pidades tuleb hageja poolt Esimese Astme Kohtu kirjalikule küsimusele vastuseks esitatud teabe põhjal tõdeda, et otsuse avaldamise hetkel kehtinud vahetuskursi alusel siseriiklikku vääringusse ümber arvutatud trahvisumma ei ületa 10% hageja 1993. aasta kogukäibest.

404    Eespool esitatut silmas pidades tuleb käesolev väide tagasi lükata.

 J – Väide, mis põhineb esiteks trahvi selle osa valel arvutamisel, mis vastab Prat Cartonile süüks pandud rikkumisele, ja teiseks sellega seotud põhjendamiskohustuse rikkumisel

 Poolte argumendid

405    Hageja väidab, et komisjon arvutas valesti trahvi selle osa, mis vastab Prat Cartoni poolt väidetavalt toime pandud rikkumisele, kuna komisjon võttis aluseks sama protsendi käibest nagu hageja puhul, s.o 9%, ning vähendas seda kolmandiku võrra seetõttu, et ettevõtja tegi juhtumi uurimise ajal komisjoniga koostööd. Prat Cartoni piiratud osalemine JMC koosolekutel ajavahemikus juunist 1990 kuni märtsini 1991 ja asjaolu, et ta ei olnud „eestvedaja”, oleksid aga õigustanud trahvisumma vähendamist.

406    Lõpuks väidab hageja, et täielikult puudub läbipaistvus ja samuti puuduvad põhjendused osas, mis käsitleb trahvi selle osa arvutamist, mis vastab Prat Cartonile süüks pandud rikkumisele.

407    Komisjon meenutab, et nagu otsuse põhjenduses 154 on täpsustatud, on veebruaris 1991 Prat Cartoni omandanud hageja vastutav Prat Cartoni konkurentsivastase tegevuse eest kogu perioodi ulatuses, mil viimane kartelli kuulus. Kuna otsusega määrati hagejale üksainus trahv, mis arvutati tema karbipapiga seotud kogukäibe alusel ja mis sisaldas seega Prat Cartoni käivet, ei olnud alust selle ettevõtja tegevuse eest eraldi trahvi määrata. Komisjoni meelest lükkab asjaolu, et trahv määrati üksnes hagejale, hageja argumendid ümber.

408    Niisuguses olukorras tuleb tagasi lükata ka kõik etteheited, mis käsitlevad läbipaistvuse puudumist või otsuse põhjenduste vasturääkivust selles küsimuses.

 Esimese Astme Kohtu hinnang

409    Komisjoni esitatud selgituste kohaselt vastab hagejale määratud trahv 6%‑le hageja ja Prat Cartoni 1990. aasta käivete summast („eestvedajatena” käsitletavate ettevõtjate puhul aluseks võetud määr 9%, mida vähendati kolmandiku võrra hageja hoiaku tõttu, mida peeti koostööaltiks). Isegi kui sellisel juhul on soovitav, et otsus sisaldaks kohaldatud arvutusmeetodi kohta üksikasjalikumat põhjendust tuleb juba esitatud kaalutlustel (vt eespool punktid 351–353) tagasi lükata hageja argument, mis põhineb asutamislepingu artikli 190 rikkumisel.

410    Seejärel on põhjust meenutada (vt eespool punkt 250), et komisjon tuvastas Prat Cartoni osalemise hindu puudutavas kokkumängus ja tootmisseisakuid puudutavas kokkumängus ajavahemikus juunist 1990 kuni veebruarini 1991. Seevastu on tuvastatud, et komisjon ei tõendanud piisavalt Prat Cartoni osalemist turuosasid puudutavas kokkumängus samas ajavahemikus ega tema osalemist 1986. aasta keskpaigast 1990. aasta juunikuuni üheski otsuse artiklis 1 kirjeldatud rikkumise elementidest.

411    Võttes arvesse asjaolu, et Prat Carton osales ainult mõnes rikkumise elemendis ja seda piiratuma aja jooksul kui komisjon väitis, on alust hagejale määratud trahvi vähendada.

412    Kuna käesolevas asjas ei õigusta ükski teine hageja esitatud väide trahvi vähendamist, määrab Esimese Astme Kohus oma täielikku pädevust teostades trahvi 14 000 000 eküü suuruses summas.

 Kohtukulud

413    Kodukorra artikli 87 lõike 3 alusel võib Esimese Astme Kohus määrata kulude jaotuse või jätta kummagi poole kohtukulud tema enda kanda, kui osa nõudeid rahuldatakse ühe poole, osa teise poole kasuks. Kuna hagi rahuldati ainult osaliselt, annab Esimese Astme Kohus kohtuasja asjaoludele õiglase hinnangu ning otsustab, et hageja kannab ise oma kohtukulud ja poole komisjoni kohtukuludest ning komisjon kannab teise poole oma kohtukuludest.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ESIMESE ASTME KOHUS (kolmas koda laiendatud koosseisus)

otsustab:

1.     Tühistada komisjoni 13. juuli 1994. aasta otsuse 94/601/EÜ, mis on seotud EÜ asutamislepingu artikli 85 kohase menetlusega (IV/C/33.833 ─ Carton) artikli 2 esimene kuni neljas lõik hagejat puudutavas osas, välja arvatud järgmised lõigud:

„Artiklis 1 nimetatud ettevõtjad lõpetavad viivitamata eespool viidatud rikkumised, kui nad ei ole seda veel teinud. Nad hoiduvad tulevikus oma tegevuse raames karbipapisektoris mis tahes kokkuleppest või kooskõlastatud tegevusest, millel võib olla samasugune või sarnane eesmärk või tagajärg, sh igasugusest kaubandusteabe vahetamisest:

a)      mille puhul osalejatele edastatakse otse või kaudselt teavet teiste tootjate toodangu, müügi, püsitellimuste, masinate kasutamise määra, müügihindade, kulude või turustamiskavade kohta.

Üldiste andmete vahetamise mis tahes süsteemi, milles ettevõtjad osalevad, nagu Fidesi või selle õigusjärglase süsteem, hallatakse viisil, mis välistab kõik andmed, mis võimaldavad ära tunda konkreetsete tootjate tegevuse.”

2.     Määrata hagejale otsuse 94/601 artikliga 3 määratud trahvi summaks 14 000 000 eküüd.

3.     Jätta hagi ülejäänud osas rahuldamata.

4.     Jätta hageja kohtukulud tema enda kanda ja mõista pool komisjoni kohtukuludest välja hagejalt.

5.     Jätta pool komisjoni kohtukuludest tema enda kanda.

Vesterdorf Briët Lindh

Potocki        Cooke

Kuulutatud avalikul kohtuistungil 14. mail 1998 Luxembourgis.

Kohtusekretär       President

H. Jung       B. Vesterdorf

Sisukord

Vaidluse aluseks olevad asjaolud

Menetlus

Poolte nõuded

Otsuse tühistamise nõue

A – Menetlust ja vormi puudutav väide, mis põhineb kaitseõiguse rikkumisel

Poolte argumendid

Esimese Astme Kohtu hinnang

B – Põhiküsimus

Väide, mis põhineb tehinguhindade kooskõlastamise puudumisel ja põhjendamise nõuete rikkumisel

Poolte argumendid

Esimese Astme Kohtu hinnang

Väide, mis põhineb sellel, et hageja ei osalenud kartellis, mille eesmärk oli turuosade külmutamine ja pakkumise kontrollimine

Poolte argumendid

Esimese Astme Kohtu hinnang

1.  Sellise kooskõlastatud tegevuse olemasolu, mille eesmärk oli turuosade külmutamine ja pakkumise kontrollimine

2.  Hageja tegelik käitumine

Väide, mis põhineb komisjoni tehtud veal hindu puudutava kooskõlastatud tegevuse kestuse osas

Poolte argumendid

Esimese Astme Kohtu hinnang

Väide, mis põhineb komisjoni tehtud veal turuosade külmutamist ja pakkumise kontrollimist taotleva kartellikokkuleppe kestuse osas

Poolte argumendid

Esimese Astme Kohtu hinnang

Väide, mis põhineb komisjoni tehtud hindamisveal Fidesi teabevahetussüsteemi osas

Väide, mis põhineb komisjoni tehtud veal, mis seisnes selles, et ta leidis, et tegemist on ühe ja tervikliku rikkumisega ning et Sarrió on rikkumise eest täielikult vastutav

Poolte argumendid

Esimese Astme Kohtu hinnang

Väide, mis põhineb sellel, et komisjon ei võtnud arvesse turusituatsiooni Hispaanias

Väide, mis põhineb sellel, et Prat Carton ei osalenud rikkumises

Poolte argumendid

Esimese Astme Kohtu hinnang

1. Ajavahemik 1986. aasta keskpaigast kuni 1990. aasta juunini

a) Prat Cartoni osalemine teatavatel PC koosolekutel

b) Prat Cartoni osalemine teatavatel COE koosolekutel

Otsuse artikli 2 tühistamise nõue

Trahvi tühistamise või trahvisumma vähendamise nõue

A – Väide, mis põhineb vajadusel vähendada trahvi seetõttu, et rikkumise ese ja kestus on valesti määratletud

B – Väide, mis põhineb esiteks sellel, et komisjon tegi hindamisvea, kui ta leidis, et kartellil „õnnestus oma eesmärgid enamjaolt saavutada”, ning teiseks põhjendamiskohustuse rikkumisel selle küsimuse osas

Poolte argumendid

Esimese Astme Kohtu hinnang

C – Väide, mis põhineb esiteks õigusnormi rikkumisel seeläbi, et komisjon võttis kartelli varjamist arvesse raskendava asjaoluna, ning teiseks sellega seotud põhjendamisveal

Poolte argumendid

Esimese Astme Kohtu hinnang

D – Väide, mis põhineb võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumisel seeläbi, et komisjon kohaldas objektiivse põhjenduseta palju kõrgemaid trahve kui oma varasemas praktikas

Poolte argumendid

Esimese Astme Kohtu hinnang

E – Väide, mis põhineb trahvi arvutamise osas põhjenduse puudumisel ja kaitseõiguse rikkumisel

Poolte argumendid

Esimese Astme Kohtu hinnang

F – Väide, mis põhineb esiteks komisjoni hindamisveal, mis seisneb selles, et ta ei võtnud nõuetekohaselt arvesse Sarrió rolli kartellis ega tema tegelikku käitumist turul, ning teiseks põhjendamise puudulikkusel nende küsimuste osas

Poolte argumendid

Esimese Astme Kohtu hinnang

G – Väide, mis põhineb sellel, et komisjon oleks pidanud arvesse võtma teatavaid kergendavaid asjaolusid

Poolte argumendid

Esimese Astme Kohtu hinnang

H – Väide, mis põhineb Sarrióle määratud trahvi arvutamisel tehtud sisulisel veal

Poolte argumendid

Esimese Astme Kohtu hinnang

I – Väide, mis põhineb trahvi arvutamisel tehtud metoodikaveal

Poolte argumendid

Esimese Astme Kohtu hinnang

J – Väide, mis põhineb esiteks trahvi selle osa valel arvutamisel, mis vastab Prat Cartonile süüks pandud rikkumisele, ja teiseks sellega seotud põhjendamiskohustuse rikkumisel

Poolte argumendid

Esimese Astme Kohtu hinnang

Kohtukulud

* Kohtumenetluse keel: itaalia.