ÜLDKOHTU OTSUS (neljas koda laiendatud koosseisus)

7. detsember 2022(*)

Majandus- ja rahapoliitika – Krediidiasutuste usaldatavusnõuete täitmise järelevalve – Määruse (EL) nr 1024/2013 artikli 6 lõike 5 punkt b – Vajadus EKP otsese järelevalve järele vähem olulise krediidiasutuse üle – Pädeva riigiasutuse taotlus – Määruse (EL) nr 468/2014 artikli 68 lõige 5 – EKP otsus liigitada PNB Banka tema otsese järelevalve alla kuuluvaks oluliseks üksuseks – Põhjendamiskohustus – Proportsionaalsus – Kaitseõigused – Õigus tutvuda haldustoimikuga – Määruse nr 468/2014 artikli 68 lõikes 3 ette nähtud aruanne – Kodukorra artikkel 106 – Taotlus kohtuistungi korraldamiseks, mida ei ole põhjendatud

Kohtuasjas T‑301/19,

PNB Banka AS, asukoht Riia (Läti), esindaja: advokaat O. Behrends,

hageja,

versus

Euroopa Keskpank (EKP), esindajad: C. Hernández Saseta, F. Bonnard ja D. Segoin,

kostja,

ÜLDKOHUS (neljas koda laiendatud koosseisus),

nõupidamiste ajal koosseisus: koja president S. Gervasoni (ettekandja) ning kohtunikud L. Madise, P. Nihoul, R. Frendo ja J. Martín y Pérez de Nanclares,

kohtusekretär: E. Coulon,

arvestades menetluse kirjalikku osa,

on teinud järgmise

otsuse

1        Hageja PNB Banka AS palub ELTL artikli 263 alusel esitatud hagis tühistada Euroopa Keskpanga (EKP) otsus, mis tehti teatavaks 1. märtsi 2019. aasta kirjaga ja millega liigitatakse ta otsese järelevalve alla kuuluvaks oluliseks üksuseks (edaspidi „vaidlustatud otsus“).

I.      Õigusraamistik

2        Nõukogu 15. oktoobri 2013. aasta määruse (EL) nr 1024/2013, millega antakse Euroopa Keskpangale eriülesanded seoses krediidiasutuste usaldatavusnõuete täitmise järelevalve poliitikaga (ELT 2013, L 287, lk 63), artikli 6 lõike 5 punkt b sätestab: „[Vähem oluliste] krediidiasutuste puhul teeb EKP [nimetatud artikli] lõikes 7 kindlaks määratud raamistikus järgmist: kui see on vajalik kõrgete järelevalvestandardite järjepideva kohaldamise tagamiseks, võib EKP igal ajal kas omal algatusel pärast riiklike pädevate asutustega konsulteerimist või riikliku pädeva asutuse taotlusel otsustada teostada ise vahetult kõiki asjakohaseid volitusi ühe või enama [vähem olulise] krediidiasutuse puhul, sealhulgas juhul, kui krediidiasutus on taotlenud või saanud kaudset finantsabi Euroopa Finantsstabiilsuse Fondist [(EFSF)] või Euroopa stabiilsusmehhanismist [(ESM)]“.

3        Euroopa Keskpanga 16. aprilli 2014. aasta määruse (EL) nr 468/2014, millega kehtestatakse raamistik Euroopa Keskpanga ja riiklike pädevate asutuste vaheliseks ning riiklike määratud asutustega tehtavaks koostööks ühtse järelevalvemehhanismi raames (ELT 2014, L 141, lk 1), artikli 67 „[Määruse nr 1024/2013] artikli 6 lõike 5 punkti b kohase EKP otsuse kriteeriumid“ lõikes 2 on loetletud erinevad tegurid, mida EKP peab muu hulgas arvesse võtma enne otsuse tegemist otsese usaldatavusnõuete täitmise järelevalve teostamise kohta muu hulgas ühe järelevalve alla kuuluva vähem olulise üksuse suhtes.

4        Määruse nr 468/2014 artikkel 68 „Riikliku pädeva asutuse taotlusel [määruse nr 1024/2013] artikli 6 lõike 5 punkti b kohase EKP otsuse ettevalmistamise kord“ sätestab:

„[…]

3.      Koos riikliku pädeva asutuse taotlusega esitatakse aruanne asjaomase järelevalve alla kuuluva vähem olulise üksuse või grupi järelevalve ja riskiprofiili kohta.

[…]

5.      Kui EKP otsustab, et järelevalve alla kuuluva vähem olulise üksuse või grupi EKP-poolne järelevalve on vajalik kõrgete järelevalvestandardite järjepideva kohaldamise tagamiseks, võtab ta kooskõlas [nimetatud määruse IV osa] jaotisega 2 vastu EKP otsuse.“

II.    Vaidluse taust

5        Vaidlustatud otsuse tegemise kuupäeval oli hageja Lätis asutatud vähem oluline krediidiasutus määruse nr 1024/2013 artikli 6 lõike 4 tähenduses (edaspidi „vähem oluline krediidiasutus“). Seetõttu kuulus ta Finanšu un kapitāla tirgus komisija (finants- ja kapitaliturgude komisjon, Läti; edaspidi „FKTK“) otsese järelevalve alla.

6        CR oli hagi esitamise ajal hageja peamine aktsionär.

7        Hageja sõnul „teatasid“ hageja ja CR ning teised tema pereliikmed, kes on hageja aktsionärid, 25. augustil 2017 Läti Vabariigile vaidlusest, mis oli seotud nende investeeringute kaitsega. Nad väitsid, et FKTK poolt hagejale kehtestatud usaldatavusnõuded olid põhjendamatud ja ebamõistlikud.

8        Hageja sõnul esitas CR 2017. aasta augustis Ühendkuningriigi ametiasutusele kaebuse korruptsioonitegude kohta, mille olevat toime pannud Latvijas Banka (Läti keskpank) president A. Nimetatud korruptsiooniteod seisnesid A katsetes saada tänu mõjule, mis tal FKTK üle oli, CR‑ilt altkäemaksu.

9        2017. aasta septembris liigitati hageja „kriisis olevaks vähem oluliseks krediidiasutuseks“ vähem oluliste üksuste kriisiohjamise koostöö raamistiku tähenduses, mille tulemusel teostas hageja üle erijärelevalvet kriisiohjerühm, mis koosnes FKTKst ja EKPst.

10      FKTK esitas 16. novembril 2017 EKP‑le taotluse, et EKP võtaks üle hageja usaldatavusnõuete täitmise otsese järelevalve. See taotlus põhines eelkõige kolmel asjaolul: esiteks FKTK poolt läbi viidud kohapealse kontrolli tulemused ja nende mõju hageja kapitali adekvaatsuse määrale, teiseks riskide kontsentreerumise piirmäärade jätkuv rikkumine, mille kõrvaldamisel võib olla täiendav negatiivne mõju kapitali adekvaatsuse määrale, ning kolmandaks hageja ja tema peamise aktsionäri teade vaidluse kohta, mis on seotud investeeringute kaitsega.

11      Pärast seda, kui EKP oli eespool punktis 10 nimetatud taotluse järelevalvenõukogu 28. novembri 2017. aasta koosolekul läbi vaadanud, lükkas EKP selle taotluse tagasi.

12      Hageja ning CR ja teised tema pereliikmed, kes on hageja aktsionärid, algatasid 12. detsembril 2017 Rahvusvahelises Investeeringuvaidluste Lahendamise Keskuses (ICSID) Läti Vabariigi vastu vahekohtumenetluse 24. jaanuaril 1994 Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigi ning Läti Vabariigi vahel sõlmitud investeeringute edendamise ja kaitse lepingu alusel (edaspidi „vahekohtumenetlus“). Nad väitsid, et alates 2015. aasta lõpust teostas FKTK hageja suhtes ülemäärast ja meelevaldset usaldatavusnõuete täitmise järelevalvet, mis väljendub regulatiivsete omavahendite suurendamises ja tegevuse piiramises. Nad märkisid, et see ülemäärane ja meelevaldne järelevalve tulenes mõjust, mida A avaldas FKTK‑le, et saada hagejalt ja CR‑ilt altkäemaksu.

13      Hageja sõnul esitas CR 2017. aasta detsembris Läti ametiasutusele eespool punktis 8 nimetatud korruptsioonitegude kohta kuriteoteate.

14      A peeti 17. veebruaril 2018 kinni pärast seda, kui Korupcijas novēršanas un apkarošanas birojs (korruptsiooni ennetamise ja tõkestamise büroo, Läti; edaspidi „KNAB“) oli alustanud tema suhtes 15. veebruaril 2018 kohtueelset kriminaaluurimist. Uurimise esemeks olid korruptsioonikahtlustused seoses usaldatavusnõuete täitmise järelevalve menetlusega muu Läti panga kui hageja suhtes. A vabastamisel kohaldas KNAB 19. veebruari 2018. aasta otsusega A‑le mitut kriminaalmenetluse tagamise vahendit, sealhulgas keeldu täita Läti keskpanga presidendi ametikohustusi.

15      Eespool punktis 14 nimetatud uurimise eest vastutav prokurör esitas 28. juunil 2018 A‑le süüdistuse. Süüdistusakt, mida täiendati 24. mail 2019, sisaldas kolme süüdistuspunkti. Esimene süüdistuspunkt puudutas seda, et 2010. aastal nõustus A ühe teise Läti panga kui hageja nõukogu esimehe poolt altkäemaksu pakkumisega ja võttis altkäemaksu vastu, andes selle eest nõu, kuidas see pank saaks hoida kõrvale FKTK järelevalvest, ega osalenud FKTK koosolekutel, millel arutati nimetatud panga järelevalvet puudutavaid küsimusi. Teine süüdistuspunkt puudutas esiteks seda, et pärast 23. augustit 2012 nõustus A sama panga nõukogu aseesimehe poolt altkäemaksu pakkumisega, mille vastutasuna pidi ta andma nõu, kuidas saavutada FKTK poolt selle panga tegevusele seatud piirangute tühistamine ja hoida ära muud piirangud, ning teiseks seda, et ta võttis vastu pool sellest altkäemaksust. Kolmas süüdistuspunkt puudutas rahapesu, mille eesmärk oli varjata teises süüdistuspunktis nimetatud altkäemaksule vastava A‑le antud raha päritolu, ülekandeid ja omandit.

16      Hageja ja CR teatasid 5. juuli ja 12. septembri 2018. aasta kirjades EKP järelevalvenõukogu esimehele, et eespool punktis 8 nimetatud korruptsioonitegude uurimine on käimas. Nad märkisid, et pärast kinnipidamist 2018. aasta veebruaris oli A esitanud nende kohta avalikult vaenulikke ja vääraid avaldusi, väites, et hageja omandamine CR‑i poolt oli seotud pettusega. Nad leidsid, et FKTK usaldatavusnõuded hageja suhtes olid ülemäärased ja diskrimineerivad. Nad palusid EKP‑l sekkuda, viies läbi uurimise ja võttes sobivad meetmed, näiteks tehes asjakohased muudatused hageja usaldatavusnõuete täitmise järelevalve eest vastutava personali hulgas. Nad kirjutasid: „[Ühtse järelevalvemehhanismi] aluseks olev idee oli see, et objektiivsemat ja erapooletumat järelevalvet saab teostada pigem EKP kui kohalikud järelevalveasutused. [Hageja] ja [CR] ootavad selleks koostööd EKPga“ (5. juuli 2018. aasta kiri, lk 13).

17      ICSID võttis 30. septembril 2018 ajutised meetmed, soovitades Läti Vabariigil mitte võtta meetmeid hageja tegevusloa kehtetuks tunnistamiseks, viidates ühe regulatiivse nõude väidetavale täitmata jätmisele, mille suhtes kohaldatakse FKTK 27. veebruari 2018. aasta otsuses määratud lõpptähtaega (edaspidi „ICSID soovitus“).

18      EKP järelevalvenõukogu esimees teatas 8. oktoobril 2018 hagejale ja CR-ile vastuseks nende 5. juuli ja 12. septembri 2018. aasta kirjadele, et EKP jagab ühtse järelevalvemehhanismi toimimise järelevalveülesande raames FKTK arvamust, et hageja olukord omakapitali seisukohast nõuab erijärelevalvet. Ta märkis, et hageja suhtes oli korduvalt pikendatud tähtaegu omakapitali puudutavate meetmete võtmiseks ning et vaatamata seda laadi probleemide jätkumisele ei olnud FKTK hageja suhtes võtnud muid rangeid järelevalvemeetmeid kui nõudnud omakapitali tugevdamist, tagastamismeetmeid ja täiendavaid reserve. Ta leidis, et hageja oli juba mitu aastat eiranud riskide kontsentreerumise piirmäära kolmandate isikute suhtes ja tal oli korduvalt pikendatud selle olukorra parandamiseks ette nähtud tähtaega. Ta leidis, et tal ei olnud mingit teavet selle kohta, et hageja suhtes kehtestatud järelevalvemeetmed oleksid olnud ülemäärased või ebaproportsionaalsed. Lõpetuseks teatas ta, et ta kavatseb oma järelevalveülesannet täita, pöörates erilist tähelepanu meetmetele, mida hageja on võtnud usaldatavusnõuete rikkumiste heastamiseks.

19      FKTK palus 21. detsembril 2018 uuesti EKP‑l võtta üle hageja otsene usaldatavusnõuete täitmise järelevalve. Ta tuletas meelde oma varasemat 16. novembri 2017. aasta taotlust ja viitas ICSID soovitusele. Ta märkis, et mitu kuud võib mööduda enne, kui ICSID teeb otsuse ajutiste meetmete kohta, mis tähendab, et FKTK ei saa täita oma järelevalveülesandeid määramata aja jooksul. FKTK sõnul takistaks EKP poolt usaldatavusnõuete täitmise otsese järelevalve ülevõtmine hagejal kasutada väidetavat huvide konflikti argumendina järelevalve vastu ja võimaldaks väljuda olukorrast, kus pank rikub pidevalt oma kohustusi ja reguleerival asutusel ei ole võimalik võtta asjakohaseid meetmeid, mis võimaldaksid need rikkumised lõpetada. FKTK leidis, et EKP valduses juba olev teave lihtsustab järelevalveülesannete üleminekut. Ta täpsustas, et tema 27. veebruari 2018. aasta otsust ei ole täidetud, st hageja olukord oli endiselt vastuolus omakapitali nõuetega ja riskide kontsentreerumise piirmääradega ning lähitulevikus ei ole võimalik ette näha ühtegi elujõulist ja usaldusväärset lahendust. Ta mainis, et alates vahekohtumenetluse algatamisest ei väljendanud hageja reaktsioon peaaegu kõigile järelevalvetoimingutele tahet edukat koostööd teha. Ta märkis, et hageja sõnul oli iga FKTK nõudmine vahekohtuvaidluse ese ja kujutas endast täiendavat tõendit meelevaldse lähenemisviisi kohta. Ta lisas, et CR kinnitas, et ta täidab tema nõudeid, st hageja omavahendite tugevdamist, üksnes siis, kui neid nõudeid kontrollib sõltumatu kolmas isik. Ta järeldas sellest, et tal ei olnud võimalik teostada hageja suhtes kõrgetele standarditele vastavat järelevalvet.

20      EKP edastas 11. veebruaril 2019 hagejale märkuste esitamiseks otsuse ettepaneku, mille kohaselt teostab EKP tema suhtes otsest usaldatavusnõuete täitmise järelevalvet.

21      Hageja vastas 22. veebruaril 2019, et ta lükkab tagasi väite, et ta ei ole väljendanud oma valmisolekut edukaks koostööks. Ta märkis, et vastupidi, kuni selle ajani ei vastanud FKTK ega EKP asjakohaselt tema ja tema aktsionäride paljudele katsetele teha konstruktiivset koostööd eelkõige korruptsioonitegude puhul, millest EKP oli teadlik. Ta järeldas sellest, et ta on otsuse ettepaneku vastu.

22      Euroopa Kohus tühistas 26. veebruari 2019. aasta kohtuotsusega Rimšēvičs ja EKP vs. Läti (C‑202/18 ja C‑238/18, EU:C:2019:139) KNABi 19. veebruari 2018. aasta otsuse osas, milles see keelab A‑l täita Läti keskpanga presidendi ametikohustusi. Ta leidis, et Läti Vabariik ei ole tõendanud, et Läti keskpanga presidendi ametist vabastamine põhines piisavatel kaudsetel tõenditel selle kohta, et A on toime pannud tõsise üleastumise Euroopa Keskpankade Süsteemi ja EKP põhikirja artikli 14.2 teise lõigu tähenduses.

23      EKP nõukogu sekretär tegi 1. märtsil 2019 hagejale teatavaks vaidlustatud otsuse, mis oli vastu võetud määruse nr 1024/2013 artikli 26 lõikel 8 põhineva järelevalvenõukogu ettepaneku alusel vastavalt selle määruse artikli 6 lõike 5 punktile b koostoimes määruse nr 468/2014 artikli 39 lõikega 5.

24      Nõukogu sekretär märkis, et EKP kui pädev asutus vastutab hageja otsese järelevalve eest. Ta täpsustas, et vaidlustatud otsus võeti vastu vastavalt määruse nr 1024/2013 artikli 6 lõike 5 punktile b ja määruse nr 468/2014 IV osale. Ta lisas, et hageja on kantud tema otsese järelevalve alla kuuluvate üksuste loetellu, mida EKP avaldab ja ajakohastab vastavalt määruse nr 468/2014 artikli 49 lõikele 1.

25      Mis puudutab vaidlustatud otsuse aluseks olevaid asjaolusid (selle otsuse 1. osa), siis märkis nõukogu sekretär, et hageja ei vasta määruse nr 1024/2013 artikli 6 lõikes 4 ette nähtud kriteeriumidele ja on seega praegu liigitatud vähem oluliseks üksuseks, kes kuulub FKTK otsese järelevalve alla. Ta tuletas meelde hageja aktsionäride koosseisu ja konsolideerimisgrupi struktuuri. Ta mainis vahekohtumenetluse algatamist ja ICSID soovitust. Ta mainis ka vaidlustatud otsusele eelnenud haldusmenetluse etappe.

26      Faktiliste asjaolude hindamise kohta (vaidlustatud otsuse 2. osa) märkis peasekretär, et EKP leidis, et hageja otsese järelevalve ülevõtmine oli vajalik, et tagada järjepidev kõrgetasemeline usaldatavusnõuete täitmise järelevalve. See järeldus põhines järgmistel kaalutlustel. FKTK rõhutas oma taotluses, et alates vahekohtumenetluse algatamisest ei väljendanud hageja reaktsioon peaaegu kõigile järelevalvetoimingutele mingit tahet edukat koostööd teha. FKTK ise leidis, et tal endal puudub täielikult võime teostada hageja suhtes kõrgetele standarditele vastavat järelevalvet liidu ja ühtse järelevalvemehhanismi normide alusel. FKTK on seisukohal, et usaldatavusnõuete täitmise järelevalve ülevõtmine EKP poolt oli kõige sobivam võimalus tagada hageja suhtes nõuetekohane järelevalve. Nõukogu sekretär jõudis järeldusele, et EKP hinnangul oli otsese järelevalve ülevõtmine vajalik määruse nr 1024/2013 artikli 6 lõike 5 punkti b tähenduses. Ta märkis, et seda järeldust ei mõjuta hageja poolt vaidlustatud otsusele eelnenud haldusmenetluses esitatud märkused, kuna ta ei ole esitanud ühtegi argumenti ega andmeid, mida EKP ei oleks juba arvesse võtnud.

27      Lõpuks täpsustas nõukogu sekretär, et EKP vaidlustusnõukogule võib esitada kaebuse ja Euroopa Liidu Kohtule võib esitada hagi.

28      Vaidlustatud otsus jõustus 4. aprillil 2019.

29      Vastuseks hageja 27. novembri 2018. aasta taotlusele saatis EKP 18. aprilli 2019. aasta kirjaga hagejale EKP valduses olevate dokumentide loetelu usaldatavusnõuete täitmise järelevalve kohta. Ta täpsustas, et õigus tutvuda haldustoimikuga ei laiene konfidentsiaalsele teabele ning et seetõttu sisaldab loetelu iga dokumendi kohta liigitust vastavalt sellele, kas see dokument on kättesaadav või konfidentsiaalne.

30      Hageja, CR ja CT esitasid käesolevas asjas hagiavalduse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 14. mail 2019.

III. Pärast hagi esitamisest ilmnenud asjaolud

31      EKP järeldas 15. augustil 2019, et hageja on maksejõuetu või jääb tõenäoliselt maksejõuetuks Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. juuli 2014. aasta määruse (EL) nr 806/2014, millega kehtestatakse ühtsed eeskirjad ja ühtne menetlus krediidiasutuste ja teatavate investeerimisühingute kriisilahenduseks ühtse kriisilahenduskorra ja ühtse kriisilahendusfondi raames ning millega muudetakse määrust (EL) nr 1093/2010 (ELT 2014, L 225, lk 1), artikli 18 lõike 1 punkti a tähenduses. Samal päeval otsustas Ühtne Kriisilahendusnõukogu (SRB) mitte võtta hageja suhtes vastu kriisilahendusskeemi selle määruse artikli 18 lõike 1 tähenduses.

32      FKTK palus 22. augustil 2019 Rīgas pilsētas Vidzemes priekšpilsētas tiesal (Riia linna Vidzeme piirkonna kohus, Läti) tunnistada hageja maksejõuetuks.

33      Rīgas pilsētas Vidzemes priekšpilsētas tiesa (Riia linna Vidzeme piirkonna kohus) tunnistas 12. septembril 2019 hageja maksejõuetuks. Ta nimetas pankrotihalduri, kes vastutab maksejõuetusmenetluse eest (edaspidi „pankrotihaldur“), ning andis talle üle kõik hageja ja tema juhatuse volitused. Ta jättis rahuldamata hageja juhatuse taotluse jätta kehtima hageja esindamise õigused hagi raames, mis oli 15. augustil 2019 esitatud EKP hinnangu peale, milles tuvastati hageja maksejõuetus või tõenäoline maksejõuetuks jäämine, SRB samal päeval tehtud otsuse peale mitte võtta hageja suhtes vastu kriisilahendusskeemi ja FKTK otsuse peale algatada maksejõuetusmenetlus. Nimetatud kohus lisas, et see ei välista võimalust, et hageja juhatus võib esitada eraldi taotluse pankrotihaldurile seoses esindusõigustega eriülesannete täitmisel.

34      FKTK palus 12. septembril 2019 EKP‑l hageja tegevusluba kehtetuks tunnistada.

35      Üldkohtu kantseleisse 25. oktoobril 2019 saabunud hagiavalduses (kohtuasi T‑732/19) palusid hageja ja teised hageja aktsionärid või potentsiaalsed aktsionärid tühistada SRB 15. augusti 2019. aasta otsus mitte võtta hageja suhtes vastu kriisilahendusskeemi.

36      A lõpetas 21. detsembril 2019 Läti keskpanga presidendi ametikohustuste täitmise.

37      Üldkohtu kantseleisse 29. jaanuaril 2020 saabunud hagiavalduses (kohtuasi T‑50/20) palus hageja tühistada EKP 19. novembri 2019. aasta otsus, millega keelduti kohustamast pankrotihaldurit lubama hageja juhatuse volitatud advokaadil siseneda hageja ruumidesse, tutvuda hageja valduses oleva teabega, kasutada tema personali abi ja tema vahendeid.

38      EKP tunnistas 17. veebruaril 2020 hageja tegevusloa kehtetuks. See kehtetuks tunnistamine jõustus järgmisel päeval.

39      Hageja esitas selle otsuse peale hagi, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 27. aprillil 2020 (kohtuasi T‑230/20).

IV.    Menetlus ja poolte nõuded

40      EKP esitas 31. juulil 2019 Üldkohtu kantseleisse kostja vastuse.

41      Neljanda koja president otsustas 28. aprillil 2020 Üldkohtu kodukorra artikli 69 punkti d alusel menetluse peatada kuni Üldkohtu otsuse kuulutamiseni kohtuasjas T‑50/20. Üldkohus tegi selles kohtuasjas lahendi 12. märtsi 2021. aasta määrusega PNB Banka vs. EKP (T‑50/20, EU:T:2021:141) ning menetlus käesolevas kohtuasjas jätkus sellest päevast alates.

42      Hageja, CR ja CT taotlesid 27. aprillil 2021 ja seejärel 28. juunil 2021 menetluse peatamist seniks, kuni Euroopa Kohus on teinud otsuse kohtuasjas C‑321/21 P, mis puudutas 12. märtsi 2021. aasta kohtumääruse PNB Banka vs. EKP (T‑50/20, EU:T:2021:141) peale esitatud apellatsioonkaebust. Neljanda koja president otsustas 20. mail 2021 ja seejärel 6. augustil 2021 pärast EKP ärakuulamist menetlust mitte peatada.

43      Hageja esindaja teatas 8. juuli 2021. aasta kirjas Üldkohtule, et ta CR‑i ja CT‑d enam ei esinda. Üldkohus (neljas koda) otsustas 21. detsembri 2021. aasta määrusega kodukorra artikli 131 lõike 2 alusel, et käesolevas asjas pole enam vajadust teha otsust CR‑i ja CT‑d puudutavas osas.

44      Viimaseks repliigi esitamise tähtajaks määrati 30. september 2021. Hageja ei esitanud määratud tähtaja jooksul repliiki.

45      Hageja palub Üldkohtul:

–        tühistada vaidlustatud otsus;

–        mõista kohtukulud välja EKP‑lt.

46      EKP palub Üldkohtul:

–        jätta hagi põhjendamatuse tõttu rahuldamata;

–        mõista kohtukulud välja hagejalt.

V.      Õiguslik käsitlus

A.      Hageja nimel hagi esitanud esindaja volituse olemasolu

47      Kodukorra artikli 51 lõikes 3 on sätestatud, et kui pool, keda advokaadid esindavad, on eraõiguslik juriidiline isik, peavad advokaadid esitama kohtukantseleile selle isiku antud volikirja.

48      Toimikus on hageja juhatuse esimehe 5. märtsil 2019 antud volikiri (lisa A.2).

49      Hageja väidab, et pankrotihaldur keeldus lubamast tema esindajaks määratud advokaadil tutvuda tema dokumentidega, siseneda tema ruumidesse ning kasutada tema personali abi ja tema vahendeid. Ta esitas Üldkohtu küsimusele 13. märtsil 2020 antud vastuses pankrotihalduri 16. septembri 2019. aasta kirja, milles oli märgitud, et tema advokaat peab esiteks „esitama [pankroti]haldurile kirjaliku aruande [õigusteenuste osutamist käsitleva] lepingu täitmise kohta, milles on üksikasjalikult märgitud [hagejalt] saadud juhised, [advokaadi] ülesanded ning kas töö on tõesti on käimas“, teiseks „teavitama [pankroti]haldurit […] maksetest“, kolmandaks „hoiduma ilma eelnevalt [pankroti]halduriga konsulteerimata igasugusest tegevusest [hageja] nimel, eelkõige lõpetama [hagejale] tasuliste teenuste osutamise“.

50      Hoolimata pankrotihalduri 16. septembri 2019. aasta kirjast ei nähtu toimiku materjalidest ning hageja ega EKP ei väida, et pankrotihaldur oleks hageja juhatuse esimehe 5. märtsil 2019 antud volituse tühistanud. Kirjas sellist tühistamist mainitud ei ole, kuigi selles on märgitud, et juhatuse esimehe volitatud advokaat peab hoiduma igasugusest tegevusest hageja nimel ilma pankrotihalduriga eelnevalt konsulteerimata.

51      Seetõttu tõdeb Üldkohus, et hageja on esitanud volikirja, mis annab tema advokaadile õiguse esitada hagi vastavalt kodukorra artikli 51 lõikele 3.

B.      27. aprillil 2021 ja 28. juunil 2021 esitatud menetluse peatamise taotlused

52      Hageja taotles 27. aprillil 2021 ja seejärel 28. juunil 2021 menetluse peatamist. Oma peatamistaotluste põhjenduseks väitis ta, et tal on vaja siseneda oma ruumidesse, saada kätte oma toimikud ja rahalised vahendid ning et pankrotihaldur ei tee – 5. novembri 2019. aasta kohtuotsusele EKP jt vs. Trasta Komercbanka jt (C‑663/17 P, C‑665/17 P ja C‑669/17 P, EU:C:2019:923) vaatamata – tema tegeliku esindamise tagamiseks koostööd.

53      Kuigi Üldkohus ei ole kohustatud esitama põhjuseid, miks ta otsustab kodukorra artikli 69 punkti c või d alusel menetluse peatada või mitte, peab ta erandkorras vajalikuks märkida järgmist.

54      Otsuse tegemine selle kohta, kas menetlus kodukorra artikli 69 punkti c või d alusel peatada või mitte, kuulub Üldkohtu kaalutluspädevusse (vt selle kohta 20. oktoobri 2011. aasta kohtumäärus DTL vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, C‑67/11 P, ei avaldata, EU:C:2011:683, punktid 32 ja 33; 15. oktoobri 2012. aasta kohtumäärus Internationaler Hilfsfonds vs. komisjon, C‑554/11 P, ei avaldata, EU:C:2012:629, punkt 37, ja 17. jaanuari 2018. aasta kohtumäärus Josel vs. EUIPO, C‑536/17 P, ei avaldata, EU:C:2018:14, punkt 5).

55      Käesoleval juhul peatati 28. aprillil 2020 menetlus kuni Üldkohtu otsuse kuulutamiseni kohtuasjas T‑50/20, milles hageja oli palunud tühistada EKP 19. novembri 2019. aasta otsuse, millega keelduti kohustamast pankrotihaldurit võimaldamast hageja juhatuse volitatud advokaadil siseneda hageja ruumidesse, tutvuda hageja valduses oleva teabega, kasutada tema personali abi ja tema vahendeid.

56      Üldkohus jättis 12. märtsi 2021. aasta kohtumäärusega PNB Banka vs. EKP (T‑50/20, EU:T:2021:141) hageja hagi rahuldamata. Ta leidis eelkõige, et EKP‑l ei olnud ilmselgelt pädevust rahuldada hageja juhatuse taotlust kohustada pankrotihaldurit võimaldama juhatuse volitatud advokaadil siseneda hageja ruumidesse, tutvuda hageja valduses oleva teabega, kasutada tema personali abi ja tema vahendeid (punkt 73). Ta leidis samuti, et riigiasutuste poolt sellises maksejõuetusmenetluses nagu hagejat puudutav menetlus tehtud otsused – vastuseks võimalikule taotlusele tutvuda asjaomase krediidiasutuse dokumentidega, siseneda tema ruumidesse, kasutada tema personali abi või tema vahendeid – on põhimõtteliselt allutatud liikmesriigi kohtute kontrollile, kes võivad vajaduse korral esitada Euroopa Kohtule ELTL artikli 267 alusel eelotsuse küsimusi juhul, kui neil on liidu õiguse tõlgendamisel või kohaldamisel raskusi (punkt 72).

57      Samuti tuleb tõdeda, et vaatamata menetluse peatamisele 28. aprillist 2020 kuni 12. märtsini 2021, ei ole hageja tõendanud ega isegi väitnud – sealhulgas oma 28. juunil 2021 esitatud menetluse peatamise taotluses –, et ta oleks taotlenud kohtumenetluse algatamist pankrotihalduri vastu, kellele ta heidab Üldkohtus ette, et see jättis alates 2019. aasta lõpust tema juhatuse volitatud advokaadi ilma võimalusest siseneda tema ruumidesse, tutvuda tema valduses oleva teabega, kasutada tema personali abi ja tema vahendeid.

58      Pärast seda, kui hageja oli esitanud pankrotihalduriga 12. ja 16. septembril 2019 ning 2019. aasta novembris toimunud kirjavahetuse ja e‑kirjad, piirdus ta sellega, et väitis oma 27. aprillil 2021 Üldkohtu kantseleisse esitatud menetluse peatamise taotluses, et ta „tugevdab oma jõupingutusi“ Läti pankrotihalduri ja kohtute suhtes, esitamata täpsustusi nende pingutuste laadi kohta.

59      Ka ei nähtu Rīgas pilsētas Vidzemes priekšpilsētas tiesa (Riia linna Vidzeme piirkonna kohus) 12. septembri 2019. aasta otsusest, millele on viidatud eespool punktis 33, et hagejal oleks võimatu pöörduda Läti kohtutesse seoses pankrotihalduriga tekkinud vaidlusega. Peale selle, et selles otsuses on märgitud, et ei ole välistatud võimalus, et hageja juhatus võib esitada eraldi taotluse pankrotihaldurile seoses esindusõigusega eriülesannete täitmisel, on 5. novembri 2019. aasta kohtuotsus EKP jt vs. Trasta Komercbanka jt (C‑663/17 P, C‑665/17 P ja C‑669/17 P, EU:C:2019:923), millele hageja tugines väitmaks, et pankrotihaldur ei tee piisavalt koostööd tema tegeliku esindamise tagamiseks, eespool nimetatud otsusest hilisem, mistõttu võis hageja liikmesriigi kohtus a priori sellele otsusele tugineda kui uuele asjaolule.

60      Seetõttu leiab Üldkohus, et ei ole alust menetlust uuesti peatada.

C.      Menetluse suuline osa

61      Kodukorra artikkel 106 sätestab:

„1.      Üldkohtu menetluse suuline osa seisneb kohtuistungis suuliste seisukohtade ärakuulamiseks, mille Üldkohus korraldab omal algatusel või kohtuasja poole taotlusel.

2.      Kohtuasja poole taotluses kohtuistungi korraldamiseks tuleb märkida põhjused, miks ta soovib olla ära kuulatud. […]

3.      Kui lõikes 2 ette nähtud taotlust ei esitata, võib Üldkohus, kui ta leiab, et tal on kohtuasja toimikus olevate dokumentide põhjal piisavalt teavet, lahendada kohtuasja ilma menetluse suulise osata. […]“.

62      Seega tuleneb kodukorra artikli 106 sõnastusest, et kui kohtuistungi korraldamiseks ei ole esitatud taotlust, milles on märgitud põhjused, miks kohtuasja pool soovib olla ära kuulatud, võib Üldkohus, kui ta leiab, et tal on piisavalt teavet, lahendada kohtuasja ilma menetluse suulise osata.

63      Kodukorra eelnõu 14. märtsi 2014. aasta seletuskiri, mis on üldsusele kättesaadav Euroopa Liidu Kohtu veebisaidil, kinnitab pealegi, et arvestades eelkõige korrakohase õigusemõistmise ja menetlusökonoomia nõudeid, „soovib Üldkohus võimalust jätta kohtuistung korraldamata, kui ta seda vajalikuks ei pea, välja arvatud kui kohtuasja pool esitab sellekohase taotluse ja märgib põhjused, miks ta soovib olla ära kuulatud“.

64      Kodukorra praktiliste rakendussätete (edaspidi „praktilised rakendussätted“) punktis 142 on ette nähtud, et kohtuasja pool, kes soovib, et teda kohtuistungil ära kuulataks, peab esitama asjakohase põhjendatud taotluse kolme nädala jooksul alates pooltele menetluse kirjaliku osa lõpetamise teatise kättetoimetamisest. Ta täpsustab, et see põhjendus peab lähtuma konkreetsest hinnangust kohtuistungi kasulikkusele selle poole jaoks ja viitama nendele toimiku „või“ argumentatsiooni osadele, mida see pool peab vajalikuks kohtuistungil üksikasjalikumalt täpsustada „või“ ümber lükata. Ta märgib, et selleks et kohtuistungil saaks vaidlust paremini suunata, on „soovitatav“, et põhjendus ei oleks üldine, piirdudes näiteks ainult kohtuasja tähtsuse rõhutamisega. Praktiliste rakendussätete punktis 143 on ette nähtud, et kui kumbki kohtuasja pooltest ei esita tähtajaks põhjendatud taotlust, võib Üldkohus kohtuasja lahendada ilma menetluse suulise osata.

65      Niisiis tuleneb kodukorra artiklist 106 ning praktiliste rakendussätete punktidest 142 ja 143, et kui kohtuistungi korraldamiseks ei ole esitatud taotlust või kui kohtuistungi korraldamiseks esitatud taotlust ei ole põhjendatud, võib Üldkohus, kui ta leiab, et tal on kohtuasja toimikus olevate dokumentide põhjal piisavalt teavet, lahendada kohtuasja ilma menetluse suulise osata.

66      Käesolevas asjas võttis hageja 29. novembri 2021. aasta kirjas kohtuistungi korraldamise kohta järgmise seisukoha:

„1. Kinnitan, et põhjustel, mida ma üksikasjalikult selgitasin, ei ole praegu [hagejat] tegelikult esindatud. Ainuüksi selleks, et pidada kinni kohaldatavast tähtajast, taotlen kohtuistungi korraldamist. Siiski tuleb kõigepealt taastada [hageja] tegelik esindatus.

2. Praeguses olukorras ei ole võimalik kohtuistungit ette valmistada ega sellel osaleda.“

67      Sellest 29. novembri 2021. aasta kirjast nähtub, et hageja esitatud kohtuistungi korraldamise taotlus on põhjendamata. Selles taotluses ei ole nimelt esitatud ühtegi põhjust, miks hageja soovib, et teda ära kuulataks.

68      Üldkohtu kantselei meenutas ka oma 25. oktoobri 2021. aasta kirjas, milles kohtuasja pooli teavitati menetluse kirjaliku osa lõpetamisest, kodukorra artikli 106 lõike 2 ja praktiliste rakendussätete punkti 142 sätteid ning juhtis poolte tähelepanu asjaolule, et tervisekriisi kontekstis peab põhjendus vastama praktiliste rakendussätete punkti 142 nõuetele.

69      On tõsi, et hageja väitis kohtuistungi korraldamise taotluses, et tema hinnangul on ta tegelikult ilma esindajata.

70      Isegi kui oletada, et hageja üritab seda tehes kaudselt põhjendada oma kohtuistungi korraldamise taotluse põhjenduse puudumist, mis siiski ei nähtu nimetatud taotlusest, tuleb asuda seisukohale, et tema argumentatsiooni, mis puudutab tegeliku esindatuse puudumist, ei saa pidada selle taotluse põhjenduse puudumise põhjendamiseks. Eelkõige ei takistanud asjaolu, et hagejal puudub tegelik esindatus selles tähenduses, millele ta viitab, teda kuidagi esitamast üksikasjalikke tõendeid kohtuistungi korraldamise taotluse põhjendamiseks.

71      Seega, arvestades seda, et hageja ei esitanud oma kohtuistungi korraldamise taotluses ühtegi põhjendust, ja ka seda, et Üldkohtu kantselei oli taotluse põhjendamise kohustust talle sõnaselgelt meelde tuletanud, tuleb asuda seisukohale, et kõnealune kohtuistungi korraldamise taotlus ei vasta kodukorra artikli 106 lõikele 2.

72      Neil asjaoludel otsustab Üldkohus, leides, et tal on kohtuasja toimikus olevate dokumentide põhjal piisavalt teavet, lahendada kohtuasja ilma menetluse suulise osata vastavalt kodukorra artikli 106 lõikele 3.

D.      Sisulised küsimused

1.      Esimene väide, et on rikutud määruse nr 1024/2013 artikli 6 lõike 5 punkti b, kuna see säte ei näe ette otsust liigitada asjaomane üksus oluliseks

73      Hageja väidab, et kuna vaidlustatud otsus liigitab ta oluliseks üksuseks, on see vastuolus määruse nr 1024/2013 artikli 6 lõike 5 punktiga b. Nimelt ei näe see artikkel ette mitte liigitamise otsust, vaid EKP otsust kasutada vahetult kõiki pädeva asutuse asjakohaseid volitusi ühe või mitme krediidiasutuse suhtes, kui see on vajalik kõrgete järelevalvestandardite järjepideva kohaldamise tagamiseks.

74      Hageja väidab, et määruse nr 468/2014 artikli 39 lõike 5 teist lauset ei tohiks tõlgendada vastuolus määruse nr 1024/2013 artikli 6 lõike 5 punktiga b. Teise võimalusena väidab ta, et määruse nr 468/2014 artikli 39 lõike 5 teine lause on õigusvastane, kui seda artiklit tuleb tõlgendada nii, et see muudab määruse nr 1024/2013 artikli 6 lõike 5 punktil b põhineva otsuse olemust.

75      Hageja täpsustab, et määruse nr 1024/2013 artikli 6 lõike 5 punkti b alusel vastu võetud otsus ei vasta krediidiasutuse staatuse muutumisele. Tegemist on EKP sekkumisega, mis on põhjendatud pigem murega seoses pädeva riigiasutuse teostatava järelevalve kvaliteediga, mitte aga murega asjaomase krediidiasutuse vastavustaseme pärast. Viimati nimetatul peab säilima õigus samasugusele kohtlemisele kui vähem olulistel krediidiasutustel ning tema üle ei tohiks teostada järelevalvet, mis on asjakohane üksnes „tegelikult“ oluliste krediidiasutuste puhul. Hageja märgib, et järelevalve ühtlustamine ühtse järelevalvemehhanismi raames on järkjärguline protsess ja pangandusjärelevalve puhul on veel erinevusi eri liikmesriikide vahel. Ta lisab, et määruse nr 468/2014 artikli 47 lõige 4, mis reguleerib asjaomast actus contrarius’t, kinnitab, et ümberliigitamise otsus ei ole vajalik.

76      EKP vaidleb nendele argumentidele vastu.

77      Määruse nr 468/2014 artikli 39 lõige 5 sätestab: „Samuti valvab EKP otseselt järelevalve alla kuuluva vähem olulise üksuse või järelevalve alla kuuluva vähem olulise grupi järele EKP otsuse alusel, mis on vastu võetud vastavalt [määruse nr 1024/2013] artikli 6 lõike 5 punktile b, mille kohaselt EKP täidab vahetult kõiki asjakohaseid [määruse nr 1024/2013] artikli 6 lõikes 4 osutatud volitusi. Ühtse järelevalvemehhanismi raames liigitatakse selline järelevalve alla kuuluv vähem oluline üksus või järelevalve alla kuuluv vähem oluline grupp oluliseks.“

78      Määruse nr 468/2014 artikli 68 lõige 5 näeb ette, kui EKP otsustab, et tal tuleb teostada järelevalve alla kuuluva vähem olulise üksuse või grupi suhtes järelevalvet, et tagada kõrgete järelevalvestandardite järjepidev kohaldamine, võtab ta kooskõlas nimetatud määruse IV osa jaotisega 2 vastu EKP otsuse.

79      „[K]ooskõlas [määruse nr 468/2014 IV osa] jaotisega 2 [tehtav] EKP otsu[s]“ – nagu on ette nähtud selle määruse artikli 68 lõikes 5 – vastab otsusele, millega järelevalve alla kuuluv üksus liigitakse oluliseks, nagu nähtub nimetatud jaotise 2 pealkirjast „Järelevalve alla kuuluvate üksuste olulisteks liigitamise kord“.

80      Järelikult ilmneb määruse nr 468/2014 artikli 39 lõike 5 selgest sõnastusest, mida kinnitab selle määruse artikli 68 lõige 5, et kui EKP otsustab teostada otsest järelevalvet vähem olulise krediidiasutuse üle määruse nr 1024/2013 artikli 6 lõike 5 punkti b alusel, peab ta vastu võtma otsuse liigitada see krediidiasutus oluliseks.

81      Hageja väidab aga, et määruse nr 468/2014 artikli 39 lõike 5 teine lause on vastuolus määruse nr 1024/2013 artikli 6 lõike 5 punktiga b, kuna see muudab viimati nimetatud artiklis ette nähtud otsuse olemust.

82      Kuigi määruse nr 1024/2013 artikli 6 lõike 5 punktis b ei ole mainitud, et kui EKP otsustab teostada ise kõiki asjakohaseid volitusi ühe vähem olulise krediidiasutuse suhtes, võtab ta vastu otsuse liigitada et see krediidiasutus oluliseks, siis selles sättes ei ole seda ka välistatud.

83      Samuti, kuigi on tõsi, et määruse nr 468/2014 artikli 47 lõige 4 – mis käsitleb vastupidist olukorda, kus EKP otsustab lõpetada otsese järelevalve üksuse puhul, mille üle teostatakse seda järelevalvet EKP varasema otsuse alusel, mis on vastu võetud määruse nr 1024/2013 artikli 6 lõike 5 punkti b alusel – ei täpsusta, et sellisel juhul võtab EKP vastu otsuse liigitada asjaomane üksus vähem oluliseks, ei ole seda selles sättes ka välistatud. Sellega seoses tuleb märkida, et nimetatud artikkel 47 kuulub samuti määruse nr 468/2014 IV osa jaotisesse 2 „Järelevalve alla kuuluvate üksuste olulisteks liigitamise kord“ ning et selle artikli pealkiri on „EKP otsese järelevalve lõpetamise põhjused“, see tähendab, et selle artikli eesmärk on põhimõtteliselt loetleda need põhjused, mitte täpsustada, kas otsese järelevalve lõpetamise otsus eeldab, et EKP võtab vastu otsuse liigitada asjaomane üksus vähem oluliseks.

84      Kuna määruse nr 468/2014 artikli 39 lõike 5 teises lauses on ette nähtud üksuse liigitamine oluliseks, ei sea see ka kahtluse alla määruse nr 1024/2013 artikli 6 lõike 5 punkti b alusel vastu võetud otsuse olemust, mis on otsus EKP ja pädevate riigiasutuste vahelise järelevalvepädevuse jaotuse kohta.

85      Nimelt on otsuse liigitada üksus oluliseks ainus tagajärg see, et EKP võtab määruse nr 1024/2013 artikli 6 lõike 5 punkti b kohaselt üle selle üksuse usaldatavusnõuete täitmise otsese järelevalve.

86      Üksuse oluliseks liigitamine juhul, kui EKP otsustab selle üksuse üle teostada otsest järelevalvet määruse nr 1024/2013 artikli 6 lõike 5 punkti b alusel, ei ole vastuolus võrdse kohtlemise põhimõttega, mida näib väitvat hageja.

87      Sellega seoses tuleb tõdeda, et selline otsus, mis puudutab üksnes pädeva asutuse kindlaksmääramist, ei muuda ei selle üksuse suhtes kohaldatavaid usaldatavusnõudeid ega pädeva asutuse järelevalvevolitusi tema suhtes seoses ühtse järelevalvemehhanismiga EKP-le antud järelevalveülesannete täitmisel.

88      Järelikult ei ole määruse nr 468/2014 artikli 39 lõike 5 teine lause vastuolus määruse nr 1024/2013 artikli 6 lõike 5 punktiga b.

89      Eeltoodust tuleneb, et kui vaidlustatud otsus liigitab hageja oluliseks üksuseks, ei ole see vastuolus määruse nr 1024/2013 artikli 6 lõike 5 punktiga b.

90      Esimene väide tuleb seega põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

2.      Neljas väide, et on rikutud olulisi menetlusnorme

91      Käesolevas asjas tuleb enne teisi väiteid vaidlustatud otsuse põhjendatuse kohta järgmisena analüüsida neljandat väidet, mille kohaselt on rikutud olulisi menetlusnorme.

92      Neljandas väites leiab hageja, et vaidlustatud otsuses on korduvalt rikutud olulisi menetlusnorme.

93      Esiteks väidab hageja, et määruse nr 468/2014 artikli 68 lõikes 3 ette nähtud aruannet ei ole koostatud.

94      Hageja väidab, et vahekohtumenetluses möönis Läti Vabariik, et seda aruannet ei ole, viidates headele koostöösuhetele FKTK ja EKP vahel. Need väidetavad head koostöösuhted ei saa õigustada nimetatud aruande esitamata jätmist, kuna aruanne on menetluse põhielement, see on kohustuslik ning selle eesmärk on kaitsta hageja huve läbipaistvas menetluses, mis allub kohtulikule kontrollile.

95      Hageja märgib veel, et Läti Vabariigi ja EKP vaheline vaidlus seoses A‑ga annab alust arvata, et EKP ja FKTK vahel valitsevad koostöösuhted ei olnud probleemideta. A tuleks ametist vabastada, kui tema vastu esitatud süüdistusi toetavad tõendid, mis Läti Vabariigi sõnul on olemas, kuid mida ei ole tema ja EKP vahelises kohtuasjas C‑238/18 Euroopa Kohtule esitatud. Hageja seisab silmitsi lahendamata korruptsiooniprobleemidega ja usalduse kaotusega regulatiivse protsessi vastu, kuna EKP ja Läti ametiasutused, eelkõige FKTK, ei tee piisavalt koostööd. Ka läheb väide, et EKP ja FKTK vahel on head koostöösuhted, vastuollu määruse nr 1024/2013 artikli 6 lõike 5 punkti b alusel vastu võetud otsusega, kuna selline otsus eeldab olukorda, kus EKP ei ole rahul pädeva riigiasutuse teostatava järelevalvega ning leiab, et määruse nr 1024/2013 artikli 6 lõike 5 punkti a alusel antud üldised juhised ja soovitused ei ole piisavad selle olukorra parandamiseks.

96      Teiseks väidab hageja, et EKP ei ole talle avalikustanud FKTK 21. detsembri 2018. aasta taotlust. See taotlus on määruse nr 468/2014 artiklis 68 ette nähtud menetlusetapp ja vaidlustatud otsus põhineb selle sisul. Järelikult ei olnud otsuse ettepanek, mis edastati hagejale enne vaidlustatud otsuse vastuvõtmist, täielik, mistõttu see otsus edastati talle samuti ebatäielikult. Asjaolu, et talle ei edastatud seda taotlust ega võimaldatud tal esitada selle kohta oma märkusi, rikub tema kaitseõigusi, õigust olla ära kuulatud ja õigust tutvuda haldustoimikuga.

97      Kolmandaks väidab hageja, et EKP ei avalikustanud talle FKTK 16. novembril 2017 esitatud esimest taotlust võtta üle hageja otsene usaldatavusnõuete täitmise järelevalve. Hageja sai selle olemasolust teada alles Läti Vabariigi õigusnõustaja 20. märtsi 2019. aasta kirjast, mis saadeti vahekohtumenetluses. Nimetatud õigusnõustaja poolt selle taotluse esitamine kinnitab, et tegemist oli reaktsiooniga vahekohtumenetluse algatamisele. Asjaolu, et seda taotlust ei edastatud hagejale, rikub tema kaitseõigusi, tema õigust olla ära kuulatud ja õigust tutvuda haldustoimikuga.

98      Neljandaks väidab hageja, et EKP ei teinud FKTK 16. novembri 2017. aasta taotluse kohta otsust, rikkudes sellega määruse nr 468/2014 artiklit 68.

99      Viiendaks kinnitab hageja, et tema õigust olla ära kuulatud ei ole järgitud, kuna see õigus tähendas võimalust esitada märkusi vaidlustatud otsuse põhjenduseks esitatud konkreetsete väidete kohta, mille kohaselt ei ole ta pärast vahekohtumenetluse algatamist väljendanud piisavat koostöötahet.

100    Kuuendaks ja viimaseks väidab hageja, et vaidlustatud otsust ei ole piisavalt põhjendatud. Nimelt ei ole selles otsuses selgitatud põhjusi, miks EKP pidas vajalikuks võtta üle hageja otsene järelevalve.

101    EKP vaidleb nendele argumentidele vastu.

102    Kõigepealt tuleb analüüsida hageja argumente, milles ta leiab, et EKP rikkus oma põhjendamiskohustust, siis neid, milles ta väidab, et EKP rikkus tema kaitseõigusi, õigust olla ära kuulatud ja õigust tutvuda haldustoimikuga, seejärel neid, milles ta viitab õigusnormide rikkumisele, mis väljendub selles, et puudub määruse nr 468/2014 artikli 68 lõikes 3 ette nähtud aruanne, ning lõpuks neid, milles ta väidab, et EKP ei ole teinud FKTK 16. novembri 2017. aasta taotluse kohta otsust.

a)      Etteheide põhjendamiskohustuse rikkumise kohta

103    Muu hulgas ELTL artiklis 296 nõutud põhjendus peab vastama asjaomase akti laadile ning sellest peab selgelt ja üheselt nähtuma akti vastu võtnud institutsiooni arutluskäik, mistõttu huvitatud isikutel oleks võimalik mõista võetud meetme põhjendusi ja pädeval kohtul teostada oma kontrolli (vt 8. mai 2019. aasta kohtuotsus Landeskreditbank Baden-Württemberg vs. EKP, C‑450/17 P, EU:C:2019:372, punkt 85 ja seal viidatud kohtupraktika).

104    Põhjendamise nõuet tuleb hinnata, arvestades juhtumi asjaolusid, eelkõige akti sisu, põhjenduste laadi ja huvi, mis võib olla akti adressaatidel või teistel isikutel, keda akt otseselt ja isiklikult puudutab, selgituste saamiseks. Põhjendustes ei pea tingimata täpsustama kõiki asjakohaseid faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, kuna selle hindamisel, kas akti põhjendused vastavad ELTL artikli 296 nõuetele, ei tule silmas pidada mitte ainult akti sõnastust, vaid ka konteksti ja kõiki asjaomast valdkonda reguleerivaid õigusnorme (vt 8. mai 2019. aasta kohtuotsus Landeskreditbank Baden-Württemberg vs. EKP, C‑450/17 P, EU:C:2019:372, punkt 87 ja seal viidatud kohtupraktika).

105    Liidu institutsioonide aktide põhjendamise kohustus, mis on ette nähtud ELTL artiklis 296, on oluline vorminõue, mida tuleb eristada põhistuse põhjendatusest, mis on seotud vaidlusaluse akti sisulise õiguspärasusega (vt 10. juuli 2008. aasta kohtuotsus Bertelsmann ja Sony Corporation of America vs. Impala, C‑413/06 P, EU:C:2008:392, punkt 181 ja seal viidatud kohtupraktika).

106    Mis puudutab järelevalve alla kuuluva üksuse individuaalsel alusel oluliseks liigitamise otsuse põhjendusi, siis määruse nr 468/2014 artikli 39 lõige 1 sätestab, et „[j]ärelevalve alla kuuluv üksus loetakse oluliseks tulenevalt EKP määratlusest [selle määruse] artiklite 43–49 alusel asjaomasele järelevalve alla kuuluvale üksusele adresseeritud EKP otsuses, milles selgitatakse otsuse aluseks olevaid asjaolusid“.

107    Määruse nr 468/2014 artikli 33 „EKP järelevalveotsuste põhistus“ lõige 2 sätestab veel, et põhistus sisaldab olulisi faktilisi asjaolusid ja juriidilist argumentatsiooni, millele EKP järelevalveotsus tugineb.

108    Käesolevas asjas on vastupidi sellele, mida hageja neljanda väite raames kokkuvõtlikult väidab, vaidlustatud otsuses, mille põhistus on kokku võetud eespool punktides 23–27, ära toodud põhjused, miks EKP pidas vajalikuks võtta üle hageja otsese usaldatavusnõuete täitmise järelevalve. Selles otsuses on selgelt ja üheselt mõistetavalt nimetatud otsuse õiguslik alus, faktilised asjaolud, millele see tugineb – eelkõige ICSID soovitus –, ja EKP hinnang. Sellest hinnangust nähtub, et EKP otsustas võtta hageja üle otsese järelevalve põhjusel, et FKTK arvates oli hageja reaktsioon alates vahekohtumenetluse algatamisest peaaegu kõigile järelevalvetoimingutele jätkuvalt ilma mingi tahteta edukat koostööd teha ning FKTK tundis, et tal endal puudub täielikult võime teostada hageja suhtes kõrgetele standarditele vastavat järelevalvet liidu ja ühtse järelevalvemehhanismi normide alusel.

109    Täiendavalt tuleb lisada, et vaidlustatud otsus võeti vastu hagejale teada olevas kontekstis. Hageja oli korrapäraselt ühenduses FKTKga, kes jälgis tähelepanelikult teda puudutavaid riske. Ta oli otseses ühenduses ka EKPga, kuna kirjutas talle 5. juulil ja 12. septembril 2018, et paluda tal sekkuda enda järelevalvesse, ning EKP järelevalvenõukogu esimees vastas talle 8. oktoobri 2018. aasta kirjas, et ta jagab FKTK arvamust, et hageja olukorra puhul on vajalik konkreetne usaldatavusnõuete täitmise järelevalve. Lõpuks oli ta kursis kõigi aspektidega vahekohtumenetluses, mille ta ise oli algatanud.

110    Vaidlustatud otsuse põhjendused olid seega piisavad, et võimaldada hagejal mõista selle otsuse põhjendusi, et hinnata selle põhistust, ning Üldkohtul teostada kontrolli.

111    Seega ei ole hagejal alust väita, et EKP rikkus eelkõige ELTL artiklis 296 ja määruses nr 468/2014 ette nähtud põhjendamiskohustust.

b)      Etteheited, et on rikutud kaitseõigusi, õigust olla ära kuulatud ja õigust tutvuda haldustoimikuga

112    Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 41 lõige 2 sätestab, et õigus heale haldusele kätkeb igaühe õigust, et teda kuulatakse ära enne seda, kui tema suhtes kohaldatakse üksikmeedet, mis võib teda kahjustada, ning igaühe õigust tutvuda teda puudutavate andmetega, võttes samal ajal arvesse konfidentsiaalsuse ning ameti- ja ärisaladusega seotud õigustatud huve.

113    Õigus olla ära kuulatud, mis on kaitseõiguste järgimise üldpõhimõtte lahutamatu osa, tagab igale isikule võimaluse teha haldusmenetluses, enne tema huve kahjustada võiva otsuse tegemist, tegelikult ja tõhusalt teatavaks oma seisukoht (vt 22. novembri 2012. aasta kohtuotsus M., C‑277/11, EU:C:2012:744, punkt 87 ja seal viidatud kohtupraktika).

114    Määruse nr 468/2014 artikli 44 lõige 1 näeb ette, et kui EKP otsustab liigitada järelevalve alla kuuluva üksuse või järelevalve alla kuuluva grupi oluliseks vastavalt selle määruse IV osa jaotisele 2, kohaldab ta juhul, kui ei ole sätestatud teisiti, nimetatud määruse III osa jaotises 2 ette nähtud menetlusnorme. Sama artikli lõike 4 kohaselt annab EKP igale järelevalve alla kuuluvale üksusele võimaluse esitada oma kirjalikud märkused, enne kui ta võtab lõike 1 alusel vastu otsuse.

115    Määruse nr 468/2014 artikli 31 lõike 1 kohaselt tuleb enne seda, kui EKP võtab vastu osapoolele adresseeritud EKP järelevalveotsuse, mis tõenäoliselt kahjustab asjaomase osapoole õigusi, anda osapoolele võimalus esitada EKP‑le kirjalikult oma märkused EKP järelevalveotsusega seotud faktiliste asjaolude, vastuväidete ja õiguslike aluste kohta; EKP võib omal äranägemisel võimaldada osapooltel esitada märkusi EKP järelevalveotsusega seotud faktiliste asjaolude, vastuväidete ja õiguslike aluste kohta koosolekul; teatises, millega EKP annab pooltele võimaluse esitada oma märkused, mainitakse kavandatava usaldatavusnõuete täitmise järelevalve otsuse sisu, peamisi fakte, põhjendusi ja õiguslikke aluseid, millele EKP kavatseb oma otsuses tugineda.

116    Määruse nr 468/2014 artikli 32 „Juurdepääs toimikutele EKP järelevalvemenetluses“ lõige 1 sätestab, et EKP järelevalvemenetluste käigus tagatakse täielikult asjaomaste osapoolte õigus igakülgsele kaitsele; selleks on osapooltel pärast EKP järelevalvemenetluse algatamist õigus tutvuda EKP toimikuga, tingimusel et võetakse arvesse teiste juriidiliste ja füüsiliste isikute õigustatud huvi kaitsta oma ärisaladusi; see toimikuga tutvumise õigus ei hõlma konfidentsiaalset teavet; pädevad riigiasutused edastavad EKP‑le viivitamata kõik taotlused, mis nad on saanud tutvumiseks EKP järelevalvemenetlustega seotud toimikutega.

117    Kuna hageja on esitanud argumendid, mille kohaselt on rikutud kaitseõiguste tagamise põhimõtet, õigust olla ära kuulatud ja õigust tutvuda haldustoimikuga, siis tuleb nende argumentide üle otsustada, ilma et oleks vaja analüüsida, kas need õigused kujutavad iseenesest olulisi menetlusnorme ELTL artikli 263 tähenduses.

118    EKP edastas käesolevas asjas hagejale otsuse ettepaneku märkuste esitamiseks.

119    Kõigepealt võib tõdeda, et hageja ei väida, et vaidlustatud otsus tugineks faktilistele ja õiguslikele asjaoludele, mida ei ole mainitud talle edastatud otsuse ettepanekus.

120    Järgmiseks, kuivõrd hageja väidab, et EKP ei edastanud talle FKTK 21. detsembri 2018. aasta taotlust, et EKP teostaks hageja suhtes otsest usaldatavusnõuete täitmise järelevalvet, siis tuleb märkida, et see taotlus kujutas endast haldusmenetluse esimest etappi, kuid see oli vaidlustatud otsusest eraldiseisev akt, mis ei olnud EKP‑le siduv, kuna EKP võib otsustada võtta hageja otsese usaldatavusnõuete täitmise järelevalve üle muudel põhjustel kui need, mis olid esitatud taotluses, või isegi omal algatusel.

121    Peale selle ei näe ükski määruse nr 468/2014 säte ette seda, et EKP peaks edastama omal algatusel sellise pädeva riigiasutuse taotluse vähem olulisele üksusele, keda see taotlus puudutab. See kuulub haldustoimikusse ja hageja oleks saanud sellega tutvuda vastavalt nimetatud määruse artiklile 32, järgides konfidentsiaalsuse ning ameti- ja ärisaladusega seotud õigustatud huve, kui ta oleks esitanud toimikuga tutvumise taotluse.

122    Lisaks, isegi kui EKP tugines vaidlustatud otsuses teatavatele kaalutlustele, mis sisaldusid FKTK 21. detsembri 2018. aasta taotluses, siis on ta neid kaalutlusi piisavalt kajastanud otsuse ettepanekus, mille ta hagejale edastas, ja vaidlustatud otsuses endas, mistõttu polegi vajadust viidata vaidlustatud otsuse põhjendustega tutvumiseks FKTK 21. detsembri 2018. aasta taotlusele.

123    Kuivõrd hageja väidab, et EKP ei edastanud talle FKTK 16. novembri 2017. aasta taotlust, millega viimane oli eelnevalt palunud EKP‑l võtta üle hageja otsene järelevalve, tuleb tõdeda, et see taotlus ei olnud vaidlustatud otsuse tegemiseni viinud haldusmenetluse üks etapp ning selles eelnevas taotluses ei ole ära toodud vaidlustatud otsuse aluseks olevaid põhjendusi. Seega ei ole see etteheide vaidlustatud otsuse vastu esitatud nõuete toetuseks asjakohane.

124    Lõpuks, mis puudutab hageja väidet, et talle ei antud võimalust esitada märkusi vaidlustatud otsuse põhjenduse toetuseks esitatud konkreetsete kinnituste kohta, mille kohaselt ei olnud ta FKTK sõnul väljendanud piisavat tahet teha koostööd pärast vahekohtumenetluse algatamist, siis tuleb tõdeda, et hagejale anti võimalus esitada märkused selle põhjenduse kohta, mis sisaldus talle edastatud otsuse ettepanekus ja millele ei ole lisatud mingeid täiendavaid kinnitusi.

125    Edastades hagejale otsuse ettepaneku, ilma et ta oleks talle omal algatusel edastanud muid dokumente või tõendeid, nagu FKTK 21. detsembri 2018. aasta taotlus, andis EKP käesolevas asjas hagejale võimaluse teha haldusmenetluses tegelikult ja tõhusalt teatavaks oma seisukoht.

126    Mis puudutab asjaomase poole õigust tutvuda toimikuga usaldatavusnõuete täitmise järelevalve menetluses, siis näeb määruse nr 468/2014 artikkel 32, mille sätteid on meenutatud eespool punktis 116, ette, et pädevad riigiasutused edastavad EKP‑le mõistliku aja jooksul kõik toimikutega tutvumise taotlused, mis nad on saanud. Sellest sättest tuleneb, et toimikuga tutvumiseks on asjaomasel poolel vaja esitada taotlus.

127    Sellega seoses nähtub kohtupraktikast, et kui piisavalt täpne teave, mis võimaldab asjaomasel üksusel esitada kavandatava meetme kohta tõhusalt oma seisukoha, on talle teatavaks tehtud, siis ei tulene kaitseõiguste tagamise põhimõttest EKP‑le kohustust võimaldada tal spontaanselt tutvuda tema toimikus sisalduvate dokumentidega. EKP on kohustatud võimaldama tutvuda kõigi asjaomast meedet puudutavate mittekonfidentsiaalsete haldusdokumentidega üksnes juhul, kui huvitatud isik seda taotleb (vt selle kohta analoogia alusel 31. jaanuari 2019. aasta kohtuotsus Islamic Republic of Iran Shipping Lines jt vs. nõukogu, C‑225/17 P, EU:C:2019:82, punkt 89 ning seal viidatud kohtupraktika).

128    Käesoleval juhul ühest küljest – nagu on tõdetud eespool punktis 125 – sai hageja aga piisavalt teavet, et teha haldusmenetluses tegelikult ja tõhusalt teatavaks oma seisukoht. Teisest küljest ei ole tõendatud ega isegi väidetud, et hageja oleks taotlenud FKTK 16. novembri 2017. aasta ja 21. detsembri 2018. aasta taotluste edastamist või et EKP oleks ekslikult keeldunud võimaldamast tal nende dokumentidega tutvuda. Järelikult ei ole hagejal alust väita, et on rikutud tema õigust tutvuda teda puudutava toimikuga.

129    Kaitseõiguste ja eelkõige õiguse olla ära kuulatud rikkumine toob samuti asjaomase haldusmenetluse lõpus tehtud otsuse tühistamise kaasa vaid siis, kui ilma selle rikkumiseta oleks menetluse tulemus võinud olla teistsugune (vt 4. aprilli 2019. aasta kohtuotsus OZ vs. EKP, C‑558/17 P, EU:C:2019:289, punkt 76 ja seal viidatud kohtupraktika).

130    Ent käesolevas asjas ei nähtu kohtuasja toimiku materjalidest, et kui FKTK 16. novembri 2017. aasta ja 21. detsembri 2018. aasta taotlused oleks hagejale teatavaks tehtud, oleks menetluse tulemus võinud olla teistsugune. Hageja ei ole seda ka vaidlustanud.

131    Hagejal ei ole seega alust väita, et EKP rikkus kaitseõiguste tagamise põhimõtet, tema õigust olla ära kuulatud ja õigust tutvuda haldustoimikuga.

c)      Etteheide, et on rikutud määruse nr 468/2014 artikli 68 lõiget 3, kuna ei ole esitatud selles sättes ette nähtud aruannet

132    Määruse nr 468/2014 artikli 68 lõike 3 kohaselt lisatakse pädeva riigiasutuse taotlusele, et EKP teostaks järelevalvet järelevalve alla kuuluva vähem olulise üksuse või järelevalve alla kuuluva vähem olulise grupi suhtes, aruanne asjaomase järelevalve alla kuuluva vähem olulise üksuse või grupi varasema järelevalve tulemuste ja riskiprofiili kohta.

133    Käesoleval juhul ei ole vaidlust selles, et FKTK 21. detsembri 2018. aasta taotlusele ei ole lisatud määruse nr 468/2014 artikli 68 lõikes 3 nimetatud aruannet hageja varasema järelevalve tulemuste ja riskiprofiili kohta.

134    Määruse nr 468/2014 artikli 68 lõikes 3 ette nähtud aruanne võimaldab EKP‑l, nagu ta väidab, hinnata pädeva riigiasutuse esitatud usaldatavusnõuete täitmise järelevalve ülevõtmise taotlust ja aitab tagada selle järelevalvega seotud volituste sujuva ülemineku, kui EKP selle taotluse rahuldab.

135    Selle aruande rolli EKP ja pädeva riigiasutuse vahelises koostöös, mille eesmärk on tagada järelevalvevolituste sujuv üleminek, on mainitud ka määruse nr 468/2014 artikli 43 lõikes 6.

136    Seega on määruse nr 468/2014 artikli 68 lõikes 3 ette nähtud aruande eesmärk, isegi kui see on kohustuslik, eelkõige tagada teabe sujuv edastamine pädeva riigiasutuse ja EKP vahel ning see ei kujuta endast – nagu EKP õigesti rõhutab – menetlustagatist, mille eesmärk on kaitsta asjaomase krediidiasutuse huve, ega a fortiori olulist menetlusnormi ELTL artikli 263 tähenduses.

137    Seda kaalutlust kinnitab asjaolu, et kui EKP otsustab teostada vähem olulise üksuse järelevalvet omal algatusel, siis on sellise aruande nõudmine pädevalt riigiasutuselt ainus võimalus, mis on EKP‑le määruse nr 468/2014 artikli 69 lõike 1 kohaselt antud.

138    FKTK 21. detsembri 2018. aasta taotlusest nähtub käesoleval juhul veel, et viimane mainis taotluses andmeid hageja varasema järelevalve tulemuste kohta ja viitas muudele tuvastatud asjaoludele, mis juba olid EKP käsutuses, eelkõige teabele, mida oli vahetatud 2017. aasta septembris loodud kriisiohjerühmas, milles EKP ja FKTK vahetasid regulaarselt oma seisukohti hageja usaldatavusnõuete täitmise olukorra ja võimalike võetavate meetmete kohta.

139    Neil asjaoludel tuleb vaatamata sellele, et FKTK 21. detsembri 2018. aasta taotlusele ei olnud formaalselt lisatud määruse nr 468/2014 artikli 68 lõikes 3 ette nähtud aruannet, seda taotlust käsitada nii, et see sisaldab teavet, mis peab kõnealuses aruandes olema, või vähemalt nii, et see viitab teabele, mis on juba EKP käsutuses.

140    Mis puudutab hageja argumente, millega ta soovib seada kahtluse alla Läti Vabariigi poolt vahekohtumenetluses esitatud argumendid, mille kohaselt oli EKP ja FKTK vahel hea koostöösuhe, siis tuleb asuda seisukohale, et need argumendid ei tõenda, et EKP käsutuses ei olnud enne otsuse tegemist FKTK taotluse kohta, milles paluti EKP-l üle võtta hageja järelevalve, kogu asjasse puutuvat teavet, mis peab sisalduma määruse nr 468/2014 artikli 68 lõikes 3 ette nähtud aruandes.

141    Järelikult ei saanud määruse nr 468/2014 artikli 68 lõikes 3 ette nähtud aruande puudumine käesoleval juhul muuta vaidlustatud otsust õigusvastaseks.

142    Lisaks, isegi kui oletada, et aruande puudumine kujutab endast menetlusnormi rikkumist, saab see rikkumine kaasa tuua vaidlustatud otsuse täieliku või osalise tühistamise üksnes juhul, kui on tuvastatud, et selle rikkumise puudumisel oleks selle otsuse sisu võinud olla teistsugune (vt selle kohta 11. novembri 2021. aasta kohtuotsus Autostrada Wielkopolska vs. komisjon ja Poola, C‑933/19 P, EU:C:2021:905, punkt 67 ning seal viidatud kohtupraktika).

143    Käesoleval juhul ei nähtu kohtuasja toimiku materjalidest seda, et kui määruse nr 468/2014 artikli 68 lõikes 3 ette nähtud aruanne oleks olnud koostatud, oleks vaidlustatud otsuse sisu võinud olla teistsugune. Sellega seoses märgib Üldkohus, et hageja seda ei väida.

144    Järelikult tuleb hageja etteheide määruse nr 468/2014 artikli 68 lõikes 3 ette nähtud aruande puudumise kohta põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

d)      Etteheide, et EKP ei ole teinud otsust FKTK 16. novembri 2017. aasta taotluse kohta

145    Mis puudutab hageja etteheidet, et EKP ei teinud otsust FKTK 16. novembri 2017. aasta taotluse kohta, millega FKTK oli varem palunud EKP‑l teostada hageja üle otsest usaldatavusnõuete täitmise järelevalvet, siis piisab, kui märkida, et asjaolu, et EKP ei teinud selle varasema taotluse kohta otsust, ei too kaasa vaidlustatud otsuse tühistamist, mis puudutab erinevat menetlust, mis algatati FKTK 21. detsembri 2018. aasta taotlusega.

146    Järelikult tuleb see etteheide, mis ei puuduta pealegi olulist menetlusnormi ELTL artikli 263 tähenduses, edutuna tagasi lükata.

147    Tuleb ka asuda seisukohale, et see etteheide on faktiliselt puudulik, kuna ühelt poolt märgib EKP, ilma et talle oleks vastu vaieldud, et ta lükkas FKTK 16. novembri 2017. aasta taotluse tagasi järelevalvenõukogu 28. novembri 2017. aasta koosolekul, ning teiselt poolt näeb määruse nr 468/2014 artikli 68 lõige 5 ette, et kui ta otsustab teostada otsest järelevalvet vähem olulise üksuse suhtes, võtab ta kooskõlas nimetatud määruse IV osa jaotisega 2 vastu otsuse – st asjaomase üksuse liigitamise otsuse –, aga mitte siis, kui ta otsustab mitte rahuldada pädeva riigiasutuse taotlust.

148    Järelikult tuleb neljas väide tagasi lükata.

3.      Teine väide, et määruse nr 1024/2013 artikli 6 lõike 5 punkti b on selle sätte tingimuste ja eseme poolest valesti tõlgendatud

149    Hageja väidab, et vaidlustatud otsus tugineb määruse nr 1024/2013 artikli 6 lõike 5 punkti b valele tõlgendusele kolmes aspektis, mis puudutavad selle artikli kohaldamise tingimusi ja eset.

150    Esiteks väidab hageja, et EKP ei võtnud arvesse asjaolu, et määruse nr 1024/2013 artikli 6 lõike 5 punkti b alusel vastu võetud otsuse eesmärk on lahendada probleeme seoses järelevalve – mida käesolevas asjas teostas FKTK – kvaliteediga, mitte aga õigusnormide rikkumisega asjaomase krediidiasutuse poolt. EKP tõlgendas selles sättes sisalduvat väljendit „kõrged järelevalvestandardid“ ekslikult viitena „kõrgetele nõuetele vastavuse standarditele“. See ekslik tõlgendus on analoogne esimeses väites viidatud vaidlustatud otsuse olemuse eksliku ümberkvalifitseerimisega. EKP praktika kinnitab tõlgendamisvea olemasolu, kuna praeguseni kasutati määruse nr 1024/2013 artikli 6 lõike 5 punkti b ainult ühel juhul, mis ei põhinenud asjaomase krediidiasutuse väidetavatel rikkumistel. EKP ei ole võtnud järelevalvet üle isegi juhul, kui krediidiasutuse rikkumised on olnud nii olulised, et on otsustatud tegevusluba kehtetuks tunnistada.

151    Teiseks märgib hageja, et EKP ei võtnud arvesse asjaolu, et määruse nr 1024/2013 artikli 6 lõike 5 punkt b viitab konkreetselt kõrgete järelevalvestandardite „järjepidevale“ kohaldamisele. Ainus varasem selle sätte kohaldamise otsus püüdles seda eesmärki, kuna selle otsusega sooviti tagada järelevalve järjepidevus mitmes liikmesriigis järelevalve alla kuuluvate üksuste konsolideerimisgrupi üle. Vaidlustatud otsuses järelevalve järjepidevuse aspekti ei käsitletud.

152    Kolmandaks ja viimaseks märgib hageja, et vaidlustatud otsuses ei ole leitud, et määruse nr 1024/2013 artikli 6 lõike 5 punkti b alusel vastu võetud otsus on erandlik. EKP eeldas ekslikult, et hageja otsese järelevalve ülevõtmine on EKP jaoks rutiinne otsus.

153    EKP väidab, et ta ei ole rikkunud õigusnorme, mida hageja talle ette heidab.

154    Oma teises väites leiab hageja, et EKP on rikkunud määruse nr 1024/2013 artikli 6 lõike 5 punkti b kolmest aspektist, mida tuleb analüüsida üksteise järel.

155    Nagu nähtub määruse nr 1024/2013 artikli 6 lõike 5 punkti b sõnastusest endast, on selle sätte eesmärk tagada kõrgete järelevalvestandardite järjepidev kohaldamine.

156    Nagu nähtub määruse nr 468/2014 artikli 67 lõikest 2, võivad mitmed tegurid anda alust määruse nr 1024/2013 artikli 6 lõike 5 punktil b põhineva otsuse vastuvõtmiseks.

157    Esiteks väidab hageja, et EKP tõlgendas määruse nr 1024/2013 artikli 6 lõike 5 punkti b vääralt nii, et selle eesmärk on lahendada probleeme, mis on seotud sellega, et asjaomane üksus ei järginud usaldatavusnõudeid, mitte pädeva riigiasutuse poolt tagatud usaldatavusnõuete täitmise järelevalve kvaliteedi probleeme.

158    Tuleb siiski tõdeda, et EKP ei võtnud vaidlustatud otsust vastu mitte sel põhjusel, et hageja ei järginud usaldatavusnõudeid. Hageja ei ole oma argumentide põhjendamiseks viidanud ka ühelegi otsuse põhjendusele.

159    Täpsemalt märkis EKP vaidlustatud otsuses, et FKTK oli rõhutanud oma taotluses, milles ta palus EKP-l teostada hageja üle otsest usaldatavusnõuete täitmise järelevalvet, et alates vahekohtumenetluse algatamisest ei väljendanud hageja reaktsioon peaaegu kõigile järelevalvemehhanismidele mingit tahet edukat koostööd teha ning et FKTK tundis, et tal endal täielikult puudub võime teostada hageja suhtes kõrgetele standarditele vastavat järelevalvet.

160    Seega just põhjustel, mis tulenevad sellest, et FKTK-l ei olnud võimalust teostada hageja suhtes kõrgetele standarditele vastavat järelevalvet – järeldus, mida hageja ei ole ka kahtluse alla seadnud –, võttis EKP vaidlustatud otsuse vastu.

161    Järelikult ei rikkunud EKP õigusnormi, mida hageja talle ette heidab.

162    Teiseks leiab hageja, et EKP ei võtnud arvesse asjaolu, et määruse nr 1024/2013 artikli 6 lõike 5 punkt b puudutab konkreetselt kõrgete järelevalvestandardite „järjepidevat“ kohaldamist.

163    Hageja ei viita oma argumentide põhjendamiseks endiselt ühelegi vaidlustatud otsuse punktile. Peale selle nähtub selle otsuse punktist 2.1 sõnaselgelt, et EKP hinnangul oli hageja otsese järelevalve ülevõtmine EKP poolt vajalik selleks, et tagada kõrgete järelevalvestandardite „järjepidev“ kohaldamine vastavalt määruse nr 1024/2013 artikli 6 lõike 5 punktis b sätestatud eesmärgile.

164    Hageja teine etteheide tuleb seega tagasi lükata.

165    Kolmandaks väidab hageja, et vaidlustatud otsuses ei ole leitud, et määruse nr 1024/2013 artikli 6 lõike 5 punkti b alusel vastu võetud otsus on erandlik.

166    Sellega seoses tuleb tõdeda, et ei määruse nr 1024/2013 artikli 6 lõike 5 punkti b sõnastusest ega määruse nr 468/2014 sätetest ei tulene, et EKP otsus teostada ise vahetult kõiki asjakohaseid volitusi ühe või mitme vähem olulise krediidiasutuse suhtes peab olema erandlik.

167    Hageja väidab, et EKP järelevalvenõukogu esimees mainis 23. aprilli 2018. aasta kirjas ühele Euroopa Parlamendi liikmele, kes küsis temalt, kui sageli on määruse nr 1024/2013 artikli 6 lõike 5 punktis b ette nähtud pädevust kasutatud, et see volitus on erandlik.

168    Eespool punktis 167 viidatud kiri ei saa aga lisada üht kriteeriumi määruse nr 1024/2013 artikli 6 lõike 5 punktile b, mis ei sea sellega seotud volituse kasutamist sõltuvusse erandlike asjaolude esinemisest.

169    Lisaks, arvestades ICSID soovitust, oli hageja krediidiasutuste usaldatavusnõuete täitmise järelevalve seisukohast ilmselgelt harva esinevas olukorras.

170    Järelikult ei rikkunud EKP sellega, et ta ei maininud vaidlustatud otsuses erandlikke asjaolusid, määruse nr 1024/2013 artikli 6 lõike 5 punkti b.

171    Seega tuleb teine väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

4.      Kolmas väide, et on rikutud kohustust analüüsida ja hinnata hoolikalt ja erapooletult kõiki antud juhtumi asjaolusid, et teha kindlaks otsuse tegemise vajadus määruse nr 1024/2013 artikli 6 lõike 5 punkti b alusel

172    Hageja väidab, et EKP ei analüüsinud asjaolusid erapooletult. EKP tugines umbmäärastele etteheidetele, mis puudutasid hageja käitumist pärast vahekohtumenetluse algatamist, mitte aga konkreetsele koostöö puudumisele. Ta ei käsitlenud küsimust, kas FKTK etteheited hageja suhtes olid põhjendatud. See lähenemisviis ei ole vastuvõetav vaidlustatud otsuse ebatavalise olemuse tõttu, mida tuleb põhjendada ebatavaliste asjaoludega. Samuti tugines EKP ülemääraselt FKTK hinnangutele, väljendamata oma seisukohta, mis on seda laadi otsuse puhul paradoksaalne. Nimelt eeldab selline otsus, et EKP ei saa tugineda üksnes pädeva riigiasutuse järelevalvele.

173    EKP vaidleb nendele argumentidele vastu.

174    Oma kolmanda väite põhjendamiseks märgib hageja sisuliselt, et vaidlustatud otsuse vastuvõtmisel tugines EKP FKTK ebamäärastele etteheidetele, mis puudutasid tema käitumist pärast vahekohtumenetluse algatamist, selle asemel et viidata konkreetsele koostöö puudumisele, ega esitanud oma seisukohta FKTK hinnangute kohta.

175    EKP ei rikkunud siiski õigusnormi, jättes analüüsimata, kas FKTK kaalutlus, mille kohaselt ei olnud hageja käitumine näidanud valmisolekut edukaks koostööks, oli põhjendatud või mitte.

176    Nimelt, kuna määruse nr 1024/2013 artikli 6 lõike 5 punkti b alusel vastu võetava otsuse eesmärk on tagada kõrgete järelevalvestandardite järjepidev kohaldamine, mitte aga tegeleda järelevalve alla kuuluva üksuse toime pandud usaldatavusnõuete rikkumisega, võib EKP otsustada teostada otsest usaldatavusnõuete täitmise järelevalvet vähem olulise krediidiasutuse üle sellisele rikkumisele tuginemata.

177    Käesoleval juhul leidis FKTK pärast vahekohtumenetluse algatamist ja ICSID võetud ajutisi meetmeid, et hageja ei ole üles näidanud tahet edukaks koostööks. Ta leidis veel, et tal endal puudub täielikult võime teostada hageja suhtes kõrgete standardite kohast järelevalvet liidu ja ühtse järelevalvemehhanismi normide alusel.

178    Sellega seoses tuleb tõdeda, et FKTK hinnang tema täieliku võimetuse kohta teostada kõrgete standardite kohast järelevalvet, mida on nõuetekohaselt põhjendatud ICSID soovitusega ja mida hageja ei ole haldusmenetluses ega Üldkohtus kuidagi vaidlustanud, tekitas iseenesest tõsise kahtluse FKTK võimes tagada hageja suhtes kõrgete järelevalvestandardite järgimine ja põhjendada vajadust järelevalve ülevõtmiseks EKP poolt.

179    Seega võis EKP otsustada teostada hageja üle otsest järelevalvet, et tagada kõrgete järelevalvestandardite järjepidev kohaldamine, ilma et ta oleks kontrollinud, kas hageja tahte puudumine teha edukat koostööd, millele viitab FKTK, oli tõendatud, ning a fortiori ei olnud ta kohustatud tuginema konkreetsele koostöö puudumisele.

180    Lisaks, kuigi EKP võttis tõesti kõige rohkem arvesse FKTK hinnanguid hageja usaldatavusnõuete täitmise järelevalve kohta, ei pidanud ta end nende hinnangutega seotuks, vaid hindas ise vajadust teostada hageja üle otsest järelevalvet, nagu nähtub sõnaselgelt vaidlustatud otsuse punktidest 2.1 ja 2.5, milles EKP järeldab selgelt, et see on vajalik.

181    Eelkõige ei võimalda asjaolu, et EKP ei põhjendanud vaidlustatud otsust ka küsimuses, kas FKTK‑l täielikult puudus võime teostada hageja suhtes kõrgetele standarditele vastavat järelevalvet, järeldada, et EKP ei hinnanud hoolikalt ja erapooletult kõiki antud juhtumi asjaolusid, kuna hageja ei vaidlustanud FKTK hinnangut selles küsimuses.

182    Seega tuleb kolmas väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

5.      Viies väide, et on rikutud määruse nr 1024/2013 artikli 6 lõike 5 punkti b, kuna EKP ei kasutanud oma kaalutlusõigust selle sätte kohaselt

183    Hageja väidab, et EKP ei võtnud vaidlustatud otsuses arvesse seda, et tal on selles valdkonnas kaalutlusõigus (hageja viitab sõna „võib“ kasutamisele määruse nr 1024/2013 artikli 6 lõike 5 punktis b). EKP-l ei olnud alust väita, et ta teostas oma kaalutlusõigust, kui see ei ilmne vaidlustatud otsusest ja kui vaidlustatud otsus põhineb hoopis põhimõttel, et selle vastuvõtmine on vältimatu tagajärg sellele, et määruse nr 1024/2013 artikli 6 lõike 5 punktis b ette nähtud tingimused on täidetud.

184    EKP vaidleb nendele argumentidele vastu.

185    Nagu pooled möönavad, on EKP‑l ulatuslik kaalutlusruum, kui ta võtab vastu akti krediidiasutuse usaldatavusnõuete täitmise järelevalve kohta, nagu käesolevas asjas (vt selle kohta 8. mai 2019. aasta kohtuotsus Landeskreditbank Baden-Württemberg vs. EKP, C‑450/17 P, EU:C:2019:372, punkt 86).

186    Seda järeldust kinnitab ka määruse nr 1024/2013 artikli 6 lõike 5 punkti b sõnastus (vt selle kohta 16. mai 2017. aasta kohtuotsus Landeskreditbank Baden-Württemberg vs. EKP, T‑122/15, EU:T:2017:337, punkt 61).

187    Samas, kui haldusorganil on otsuse vastuvõtmisel ulatuslik kaalutlusruum, ei kohusta ei ELTL artiklis 296 nõutud põhjendamiskohustus ega ükski muu norm teda asjaomases otsuses seda mainima.

188    Käesolevas asjas ei nähtu ühestki kohtuasja toimikus olevast dokumendist, et EKP oleks ekslikult järeldanud, et tal sellist kaalutlusõigust ei olnud.

189    Täpsemalt ei tähenda pelk asjaolu, et vaidlustatud otsuse punktis 2.5 on järeldatud, et EKP poolt hageja üle otsese usaldatavusnõuete täitmise järelevalve teostamise tingimused olid täidetud, seda, et EKP hindas vääralt, et tema pädevus on piiratud, ning jättis sellele järeldusele jõudmisel kasutamata oma ulatusliku kaalutlusruumi, ega seda, et ta rikkus määruse nr 1024/2013 artikli 6 lõike 5 punkti b kohaldamisel õigusnormi.

190    Seega tuleb viies väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

6.      Kuues väide, et on rikutud proportsionaalsuse põhimõtet

191    Hageja väidab, et vaidlustatud otsus rikub proportsionaalsuse põhimõtet. EKP‑l ei ole alust väita, et ta viis läbi proportsionaalsuse analüüsi, kui see ei ilmne vaidlustatud otsusest ja kui sellest otsusest nähtub hoopis vastupidine, see tähendab, et see otsus põhineb põhimõttel, et määruse nr 1024/2013 artikli 6 lõike 5 punktis b ette nähtud tingimuste täidetusest piisab.

192    Hageja märgib, et vaidlustatud otsuses ei ole mööndud, et seda laadi otsus tuleb teha juhtudel, mil EKP otsene järelevalve on sobiv lahendus konkreetsele regulatiivsele probleemile ja aitab saavutada konkreetset usaldatavusnõuete täitmise eesmärki, kui ükski muu vähem sekkuv lahendus ei ole mõeldav ja kui asjaomasele krediidiasutusele pandud koormus on algset probleemi ja taotletavat eesmärki arvestades sobiv. Vaidlustatud otsuses ei ole algset probleemi konkreetselt kirjeldatud. Põhjus, miks EKP otsene järelevalve on sobiv vahend probleemi lahendamiseks, on samuti ebaselge. Peale selle ei analüüsinud EKP muid võimalikke meetmeid, sealhulgas oma jõupingutusi selleks, et taastada usaldus regulatiivse järelevalve vastu, uurides korruptsiooniprobleeme.

193    Hageja märgib, et järelevalvenõukogu esimees rõhutas proportsionaalsuse põhimõtte olulisust oma 23. aprilli 2018. aasta kirjas Euroopa Parlamendile. Nagu on märgitud esimese ja teise väite raames, ei võtnud EKP arvesse asjaolu, et otsuse teostada otsest usaldatavusnõuete täitmise järelevalvet eesmärk on eelkõige lahendada järelevalveprobleeme (mitte tegeleda asjaomase krediidiasutuse rikkumistega), ning seetõttu ei kaalunud ta muid viise, mis võimaldaksid pädeval riigiasutusel teostada asjakohasemat järelevalvet, näiteks asjakohase nõu andmist. Määruse nr 1024/2013 artikli 6 lõike 5 punkti b kohaselt tuleks järelevalve pidev kõrge tase esmajärjekorras tagada pädevatele riigiasutustele antud määruste, suuniste või üldiste juhistega. EKP peab hindama, mil määral saab kõrgete järelevalvestandardite järjepidevat kohaldamist tagada sobivate üldiste juhistega.

194    EKP väidab vastu, et ta ei rikkunud proportsionaalsuse põhimõtet.

195    Proportsionaalsuse põhimõte nõuab, et liidu institutsioonide aktid oleksid asjaomaste õigusnormidega taotletavate õiguspäraste eesmärkide saavutamiseks sobivad ega läheks kaugemale sellest, mis on nende eesmärkide saavutamiseks vajalik, ning juhul, kui on võimalik valida mitme sobiva meetme vahel, tuleb rakendada kõige vähem piiravat meedet ning tekitatud piirangud peavad olema vastavuses eesmärkidega (22. jaanuari 2013. aasta kohtuotsus Sky Österreich, C‑283/11, EU:C:2013:28, punkt 50, ja 6. septembri 2017. aasta kohtuotsus Slovakkia ja Ungari vs. nõukogu, C‑643/15 ja C‑647/15, EU:C:2017:631, punkt 206).

196    Meetme proportsionaalsuse hindamisel tuleb järgida kaalutlusruumi, mis võib olla antud liidu institutsioonidele selle meetme vastuvõtmisel (vt 8. mai 2019. aasta kohtuotsus Landeskreditbank Baden-Württemberg vs. EKP, C‑450/17 P, EU:C:2019:372, punkt 53 ja seal viidatud kohtupraktika).

197    Käesolevas asjas oli vaidlustatud otsus kõrgete järelevalvestandardite järjepideva kohaldamise eesmärgi saavutamiseks sobiv.

198    Nimelt aitas vaidlustatud otsus lahendada FKTK probleeme seoses usaldatavusnõuete täitmise järelevalvega, tagades, et edaspidi teostab hageja üle otsest järelevalvet organ, kes võib kasutada kõiki oma järelevalvevolitusi.

199    Sellega seoses tuleb rõhutada, et nagu väidab EKP, olid tal ICSID soovitust arvestades hageja otsese usaldatavusnõuete täitmise järelevalve tagamiseks paremad võimalused kui FKTK‑l.

200    Peale selle ei kujuta hageja välja pakutud alternatiivsed meetmed – nimelt ühelt poolt see, et EKP analüüsib korruptsiooniprobleeme, ja teiselt poolt see, et EKP annab FKTK‑le nõu või määrusi, suuniseid või üldisi juhiseid – endast taotletava eesmärgi seisukohalt vähem piiravaid meetmeid.

201    EKP väidab nimelt õigesti, et tal puudub pädevus ise uurida korruptsioonitegusid ning et ta teeb selles osas koostööd pädevate riigiasutustega. Samuti ei ole EKP pädev andma individuaalseid suuniseid pädevale riigiasutusele (vt selle kohta 16. mai 2017. aasta kohtuotsus Landeskreditbank Baden-Württemberg vs. EKP, T‑122/15, EU:T:2017:337, punkt 61).

202    Igal juhul ei võimaldanud hageja pakutud alternatiivsed meetmed lahendada FKTK probleeme, millega vaidlustatud otsust põhjendati. Kui hageja otsene usaldatavusnõuete täitmise järelevalve oleks jäänud FKTK pädevusse, oleks FKTK ikka leidnud, et ta ei saa teostada samu järelevalvevolitusi, mis on antud kõigile teistele järelevalveasutustele ühtse järelevalvemehhanismi raames.

203    Samuti ei nähtu kohtuasja toimiku materjalidest, et vaidlustatud otsus oleks hagejale tekitanud ebamugavusi, mistõttu ei saa tema pakutud alternatiivseid meetmeid pidada vähem piiravateks meetmeteks kui see, mida rakendati vaidlustatud otsusega.

204    Nimelt ei muudetud vaidlustatud otsusega, mis piirdub EKP ja FKTK vastavate ülesannete muutmisega, kohaldatavaid usaldatavusnõudeid ega järelevalvevolitusi, mis pädeval asutusel olid hageja suhtes seoses EKP‑le ühtse järelevalvemehhanismiga antud järelevalveülesannetega.

205    Lõpuks tuleb märkida, et hageja väidet „asjaomasele krediidiasutusele pandud koormuse“ kohta ei ole põhjendatud ega tõendatud.

206    Seega tuleb kuues väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

7.      Seitsmes väide, et on rikutud põhimõtet nemo auditur propriam turpitudinem allegans

207    Hageja väidab, et vaidlustatud otsus rikub põhimõtet nemo auditur propriam turpitudinem allegans, kuna ei FKTK ega EKP ei võtnud arvesse nende endi vastutust järelevalveprotsessi usaldusväärsuse kaotamise eest, mis tuleneb nende keeldumisest või suutmatusest käsitleda korruptsiooniprobleeme tõhusalt, nagu näitab Läti Vabariigi ja EKP vaheline kohtuvaidlus Euroopa Kohtus.

208    EKP vaidleb nendele argumentidele vastu.

209    Põhimõtte nemo auditur propriam turpitudinem allegans kohaselt ei saa keegi tugineda enda õigusvastasele tegevusele.

210    Selleks et tugineda põhimõttele nemo auditur propriam turpitudinem allegans, peab olema tõendatud EKP õigusvastane käitumine (vt analoogia alusel 20. jaanuari 2021. aasta kohtuotsus ABLV Bank vs. SRB, T‑758/18, EU:T:2021:28, punkt 170).

211    Hageja aga ei märgi, millist konkreetset akti ta EKP‑le ette heidab, viidates EKP ja FKTK keeldumisele või suutmatusele käsitleda korruptsiooniprobleeme tõhusalt. Lisaks, mis puudutab kõnealuste korruptsioonitegude laadi, siis tuleb tõdeda, et ühelt poolt ei puuduta kriminaaluurimine, milles on esitatud süüdistus A‑le, mitte hagejat, vaid kolmandat Läti panka, ning teiselt poolt märgib hageja seoses korruptsioonitegudega, mille kohta CR on esitanud kuriteoteate, et Läti ametiasutused ei ole nõuetekohaselt uurimist läbi viinud ega suutnud A‑d ja temaga seotud isikuid kohtu alla anda.

212    Kui oletada, et hageja leiab, et EKP‑l oli kohustus viia läbi uurimine seoses korruptsioonitegudega, mille kohta CR on esitanud kuriteoteate – mida ei selgu käesoleva väite toetuseks esitatud argumentatsioonist –, siis väidab EKP õigesti, et ta ei ole pädev ise selliseid tegusid uurima ja et ta teeb selles suhtes koostööd pädevate riigiasutustega.

213    Lisaks, isegi kui eeldada, et EKP tegi vea, kui ta ei viinud läbi uurimist seoses korruptsioonitegudega, mille kohta CR oli esitanud kuriteoteate, ei ole tõendatud, et see viga võis muuta õigusvastaseks vaidlustatud otsuse, mis ei põhinenud mitte sellel, et FKTK ei olnud süsteemselt võimeline oma ülesandeid täitma, vaid sellel, et ta ei suutnud ICSID soovituse tõttu teostada hageja suhtes kõrgetasemelist usaldatavusnõuete täitmise järelevalvet.

214    EKP poolt kohtusse hagi esitamine 19. veebruari 2018. aasta otsuse peale, millega KNAB ajutiselt keelas A‑l täita Läti keskpanga presidendi ametikohustusi (kohtuasi C‑238/18), millele hageja viitab, ei saa olla asjaolu, mis tõendaks, et EKP on teinud vea.

215    Hageja ei täpsusta pealegi, kuidas tuleks EKPd käsitada nii, et ta soovib tugineda omaenda õigusvastasele käitumisele käesolevas asjas.

216    Järelikult ei ole põhimõtte nemo auditur propriam turpitudinem allegans rikkumine tõendatud.

217    Seega tuleb seitsmes väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

8.      Kaheksas väide, et on rikutud võrdse kohtlemise põhimõtet

218    Hageja väidab, et vaidlustatud otsus rikub võrdse kohtlemise põhimõtet. Selle otsusega koheldakse teda teistest vähem olulistest krediidiasutustest erinevalt. Kuigi tekkisid tõsised kahtlused seoses FKTK järelevalvega, on ebaselge põhjus, miks ainult hagejale sai FKTK ja EKP poolt osaks erikohtlemine. Asjaolu, et hageja ja tema aktsionärid keeldusid koostööst, mis põhines korruptsioonitegudel, ei ole õiguspärane põhjus panna hagejale erilist koormust. Ta viitab juhtudele, mil EKP ei võtnud otsest usaldatavusnõuete täitmise järelevalvet üle, kuigi asjaomaste pankade tegevusluba tuli kehtetuks tunnistada ja EKP oli tegevusloa kehtetuks tunnistamise otsuses nimetanud konkreetset koostöö puudumist.

219    EKP vaidleb hageja argumentidele vastu.

220    Võrdse kohtlemise üldpõhimõte kui liidu õiguse üldpõhimõte nõuab, et sarnaseid olukordi ei käsitletaks erinevalt ja erinevaid olukordi ei käsitletaks ühtemoodi, välja arvatud juhul, kui selline kohtlemine on objektiivselt põhjendatud (vt 6. juuni 2019. aasta kohtuotsus P. M. jt, C‑264/18, EU:C:2019:472, punkt 28 ja seal viidatud kohtupraktika).

221    Võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumine erineva kohtlemise tõttu eeldab, et kõnealused olukorrad on võrreldavad kõigi neid iseloomustavate asjaolude poolest (vt eelkõige 16. detsembri 2008. aasta kohtuotsus Arcelor Atlantique ja Lorraine jt, C‑127/07, EU:C:2008:728, punkt 25).

222    Tuleb tõdeda, et kuigi hageja viitab võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumisele võrreldes teiste vähem oluliste krediidiasutustega, kelle suhtes EKP ei ole teinud otsust otsene järelevalve üle võtta, ei ole tõendatud, et need krediidiasutused olid hagejaga võrreldavas olukorras.

223    Hageja väite osas, et EKP ei võtnud üle otsest usaldatavusnõuete täitmise järelevalvet nende krediidiasutuste suhtes, kelle tegevusluba tuli konkreetseid koostöö puudumise juhtumeid arvestades kehtetuks tunnistada, tuleb tõdeda, et nende krediidiasutuste olukord ei ole võrreldav hageja olukorraga, kuna nende suhtes ei võetud sellist meedet nagu ICSID soovitus.

224    Lisaks, kuna vaidlustatud otsusega tagatakse, et hagejat kontrollib edaspidi otseselt – nagu kõiki teisi krediidiasutusi, kelle üle ühtse järelevalvemehhanismi raames järelevalvet teostatakse – järelevalveasutus, kes saab kasutada kõiki oma järelevalvevolitusi, aitab vaidlustatud otsus tagada võrdse kohtlemise põhimõtte kohaldamise.

225    Võttes arvesse eespool punktides 204 ja 205 märgitut, ei ole ka tõendatud, et EKP otsese järelevalve alla kuuluvaid krediidiasutusi koheldakse teisiti kui krediidiasutusi, kelle üle teostab otsest järelevalvet FKTK, või a fortiori, et neile pannakse eriline koormus.

226    Seega tuleb kaheksas väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

9.      Üheksas väide, et on rikutud õiguspärase ootuse kaitse ja õiguskindluse põhimõtet

227    Hageja väidab, et vaidlustatud otsusega rikutakse õiguspärase ootuse kaitse ja õiguskindluse põhimõtet.

228    Esiteks väidab hageja, et vaidlustatud otsus ei ole selge ja tekitab põhjendamatu ebakindluse. Otsuses otsene järelevalve üle võtta peaks olema märgitud, kuidas usaldatavusnõuded muutuvad ja kui kauaks jääb EKP peamiseks järelevalveasutuseks. Vaidlustatud otsuses ei ole aga nende küsimuste kohta midagi märgitud, kuna selles ei ole välja toodud ühtegi konkreetset probleemi, mida see peaks käsitlema. See annab ebamääraselt mõista, et hagejat tuleb karistada, kuna FKTK leiab, et hageja ei ole pärast vahekohtumenetluse algatamist väljendanud koostöötahet. Vaidlustatud otsuse grammatiline tõlgendamine viitab sellele, et EKP otsene järelevalve lõpeb, kui ta on veendunud, et hageja on väljendanud koostöötahet. Ei ole selge, mida selleks konkreetselt nõutakse, kuna vaidlustatud otsuses ei ole ära toodud ühtegi näidet hageja koostöö puudumise kohta FKTKga. See võib tähendada, et vahekohtumenetlus tuleb katkestada, et hageja vabastataks EKP otsese järelevalve alt ja et hageja peaks hoiduma kasutamast muid õiguskaitsevahendeid, mis kujutaks endast ebaseaduslikku eesmärki.

229    Hageja väidab veel, et kuna vaidlustatud otsuses ei ole kirjeldatud selle aluseks olevat probleemi, mis tal tuleb lahendada, on võimatu ennustada, milliseid sisulisi muudatusi EKP sekkumise tulemusel järelevalvenõuetesse tehakse. Hageja esialgne kogemus EKPga, eelkõige viimase otsustatud kohapealse kontrolli käigus, võimaldab arvata, et EKP kasutab uut lähenemisviisi ega pea ennast seotuks FKTK varasema hinnanguga, nagu varade hindamisega seotud hinnang. See tekitab hagejale liiga suure õigusliku ebakindluse, mida ei õigusta ükski õiguspärane usaldatavusnõuete täitmise eesmärk.

230    Teiseks leiab hageja, et vaidlustatud otsus on vastuolus selle õiguspärase ootuse kaitsega, mis põhineb tema varasemal koostööl FKTK ja EKPga. Nimelt, kuigi õiguspärase ootuse kaitse põhimõte on pangandusjärelevalves eriti oluline, ei ole hageja ja FKTK või EKP vahelised varasemad koostöösuhted andnud alust arvata, et võidakse vastu võtta määruse nr 1024/2013 artikli 6 lõike 5 punktil b põhinev otsus. Vahekohtumenetluses saavutatud esialgne kokkulepe viitab vastupidisele, nagu ka asjaolu, et EKP ei andnud sisulist vastust hageja arvukatele katsetele alustada temaga konstruktiivset dialoogi.

231    EKP väidab, et ta ei ole õiguspärase ootuse kaitse ja õiguskindluse põhimõtet rikkunud.

232    Õiguskindluse põhimõte nõuab eelkõige, et õigusnormid oleksid selged, täpsed ja ettenähtavate tagajärgedega, eriti siis, kui need normid võivad üksikisikutele ja äriühingutele kaasa tuua ebasoodsaid tagajärgi (30. aprilli 2019. aasta kohtuotsus Itaalia vs. nõukogu (Vahemere mõõkkala püügikvoodid), C‑611/17, EU:C:2019:332, punkt 111 ja seal viidatud kohtupraktika).

233    Õiguskindluse põhimõttega kaasnev õigus nõuda õiguspärase ootuse kaitset laieneb igale eraõiguslikule isikule, kes on olukorras, kus liidu haldusorgan on talle tekitanud põhjendatud lootuse. Selliseid lootusi tekitada võivaks tagatiseks on – olenemata selle andmise vormist – täpne, tingimusteta ja ühtelangev teave, mis pärineb volitatud ja usaldusväärsetest allikatest. Seevastu ei saa selle põhimõtte rikkumisele tugineda ametiasutuse antud konkreetsete tagatiste puudumisel (30. aprilli 2019. aasta kohtuotsus Itaalia vs. nõukogu (Vahemere mõõkkala püügikvoodid), C‑611/17, EU:C:2019:332, punkt 112).

234    Esiteks tuleb tõdeda, et vaidlustatud otsus on üheselt mõistetav.

235    Täpsemalt ei pea vastupidi hageja väidetule määruse nr 1024/2013 artikli 6 lõike 5 punkti b alusel vastu võetud otsuses olema märgitud, kuidas usaldatavusnõuded muutuvad, kuna see otsus iseenesest ei mõjuta kohaldatavaid usaldatavusnõudeid. Sellega seoses ei ole asjakohane hageja väide, et tema kogemus EKPga, eelkõige EKP teostatud kohapealse kontrolli puhul, „võimaldab arvata“, et EKP kasutab uut lähenemisviisi, kuna see ei puuduta vaidlustatud otsuse enese selgust. Peale selle on see väide alusetu, kuna puuduvad tõendid väidetava uue lähenemisviisi tegelikkusele vastavuse kohta.

236    Määruse nr 1024/2013 artikli 6 lõike 5 punkti b alusel vastu võetud otsuses ei ole samuti vaja märkida, kui kaua teostab EKP asjaomase üksuse üle otsest usaldatavusnõuete täitmise järelevalvet, kuna vastavalt määruse nr 468/2014 artikli 47 lõikele 4 võtab EKP vastu otsuse otsene järelevalve lõpetada, kui ta võib mõistlikult eeldada, et see järelevalve ei ole kõrgete järelevalvestandardite järjepideva kohaldamise tagamiseks enam vajalik.

237    Teiseks ja igal juhul nähtub kohtuasja toimiku materjalidest, et hageja ei ole saanud konkreetseid tagatisi selle kohta, et EKP ei võta tema suhtes otsese järelevalve teostamist üle.

238    Sellega seoses viitab hageja ICSID soovitusele, kuid ta ei selgita, kuidas need meetmed, mis ei nähtu EKPst, oleksid võinud endast kujutada selliseid konkreetseid tagatisi.

239    Mis puudutab hageja teabevahetust EKPga, siis tuleb tõdeda, et EKP mitte ainult ei kohustunud selle teabevahetuse käigus mitte võtma vastu otsust määruse nr 1024/2013 artikli 6 lõike 5 punkti b alusel, vaid hageja ise palus 5. juuli 2018. aasta kirjas, et EKP sekkuks tema usaldatavusnõuete täitmise järelevalvesse.

240    Järelikult ei ole hagejal alust väita, et EKP rikkus õiguskindluse ja õiguspärase ootuse kaitse põhimõtet.

241    Seega tuleb üheksas väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

10.    Kümnes väide, et on rikutud määruse nr 1024/2013 artiklit 19 ja põhjendust 75 ning on kuritarvitatud võimu

242    Hageja väidab, et EKP eiras määruse nr 1024/2013 artiklit 19 ja põhjendust 75, mis nõuavad, et EKP täidaks oma kohustusi sõltumata mis tahes poliitilisest mõjust; EKP eiras seda nõuet, kui ta võttis vastu otsuse, mis kujutab endast ennekõike vastust vahekohtumenetluse algatamisele. See menetlus on pigem õiguskaitsevahendi õiguspärane kasutamine ja konstruktiivne konfliktide lahendamise vorm kui vaenulik akt. Peale selle on vaidlustatud otsus põhjendatud sooviga kahjustada vahekohtumenetluse, eelkõige selles menetluses saavutatud ajutise kokkuleppe soovitavat toimet. Seda kinnitab ka FKTK varasem avalikustamata taotlus, et EKP võtaks üle hageja usaldatavusnõuete täitmise otsese järelevalve. Kuna vahekohtumenetlus on üks vaidluste lahendamise viisidest ja järelikult koostööst, keeldub koostöö tegemisest FKTK, mitte hageja.

243    EKP vaidleb nendele argumentidele vastu.

244    Määruse nr 1024/2013 artikli 19 lõige 1 näeb ette, et ühtse järelevalvemehhanismi raames tegutsevad EKP ja pädevad riigiasutused täidavad neile antud ülesandeid sõltumatult, järelevalvenõukogu ja juhtkomitee liikmed täidavad oma ülesandeid sõltumatult ja objektiivselt liidu kui terviku huvides ning nad ei küsi ega võta vastu juhiseid liidu institutsioonidelt ja organitelt, liikmesriikide valitsustelt ega muudelt avalik- või eraõiguslikelt isikutelt.

245    Määruse põhjenduses 75 on märgitud, et oma ülesannete tõhusaks täitmiseks peaks EKP täitma talle antud järelevalveülesandeid täielikult sõltumatult, eelkõige sõltumatuna lubamatust poliitilisest mõjust ja sektori sekkumisest, mis võiks kahjustada tema tegevuslikku sõltumatust.

246    Õigusakti puhul on võimu kuritarvitamisega tegemist vaid siis, kui objektiivsete, asjakohaste ja ühtelangevate tõendite põhjal selgub, et õigusakt on vastu võetud eranditult või peamiselt muude eesmärkide saavutamiseks kui need, mille jaoks vastavad volitused anti, või EL toimimise lepingus konkreetse juhtumi lahendamiseks spetsiaalselt ette nähtud menetluse vältimiseks (14. detsembri 2004. aasta kohtuotsus Swedish Match, C‑210/03, EU:C:2004:802, punkt 75, ja 8. detsembri 2020. aasta kohtuotsus Ungari vs. parlament, C‑620/18, EU:C:2020:1001, punkt 82).

247    Käesolevas asjas ei nähtu kohtuasja toimiku materjalidest, et vaidlustatud otsus oleks vastu võetud muul eesmärgil kui eesmärk tagada hageja suhtes kõrgete järelevalvestandardite järjekindel kohaldamine vastavalt määruse nr 1024/2013 artikli 6 lõike 5 punktile b.

248    Täpsemalt, kuigi vaidlustatud otsuses võetakse arvesse ICSID soovitust, ei nähtu kohtuasja toimiku materjalidest, et selle otsuse eesmärk oleks takistada hagejal osalemast Läti Vabariigi vastu vahekohtumenetluses.

249    Pealegi ei väida hageja, et ICSID soovitust tuleks tõlgendada nii, et selle soovitav toime on piirata EKP järelevalvevolituste teostamist hageja suhtes või jätta ta välja mõne muu asutuse kui FKTK – kellel on kõik tema järelevalveks vajalikud volitused – järelevalve alt. Nagu juba märgitud, taotles hageja ise EKP sekkumist tema usaldatavusnõuete täitmise järelevalvesse 5. juuli 2018. aasta kirjaga.

250    Mis puudutab FKTK esimest 16. novembri 2017. aasta taotlust, et EKP võtaks hageja otsese järelevalve üle, siis kuigi EKP ei vaidle vastu sellele, et hagejat sellest EKP‑le saadetud taotlusest ei teavitatud, ei tõenda see asjaolu iseenesest, et vaidlustatud otsusel oleks olnud muu kui järelevalve-eesmärk. Nagu on märgitud eespool punktis 121, ei näe ükski määruse nr 468/2014 säte ette, et selline taotlus edastatakse asjaomasele üksusele omal algatusel. Peale selle on see taotlus kohtuasja toimikus ja hagejal oli võimalik esitada selle taotluse kohta oma märkusi.

251    Seega tuleb kümnes väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

252    Eeltoodust tuleneb, et hagi tuleb põhjendamatuse tõttu jätta rahuldamata.

VI.    Kohtukulud

253    Vastavalt kodukorra artikli 134 lõikele 1 on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna kohtuotsus on tehtud hageja kahjuks, tuleb EKP kohtukulud vastavalt tema nõudele välja mõista hagejalt.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ÜLDKOHUS (neljas koda laiendatud koosseisus)

otsustab:

1.      Jätta hagi rahuldamata.

2.      Jätta PNB Banka AS kohtukulud tema enda kanda ja mõista temalt välja Euroopa Keskpanga (EKP) kohtukulud.

Gervasoni Madise Nihoul

Frendo       Martín y Pérez de Nanclares

Kuulutatud avalikul kohtuistungil 7. detsembril 2022 Luxembourgis.

Allkirjad

*      Kohtumenetluse keel: inglise.