AVALIKU TEENISTUSE KOHTU OTSUS

(kolmas koda)

14. september 2011

Kohtuasi F‑12/09

A

versus

Euroopa Komisjon

Avalik teenistus – Ametnikud – Kutsehaigus – Personalieeskirjade artiklites 73 ja 78 ette nähtud menetluste vaheline seos – Esialgne hüvitis – Ravikulude hüvitamine – Juurdepääs isikutoimikule

Ese:      EÜ artikli 236 ja EA artikli 152 alusel esitatud hagi, millega A palub sisuliselt tühistada 28. aprilli 2008. aasta otsus, millega ametisse nimetav asutus keeldus tegemast otsust tema suhtes personalieeskirjade artikli 73 lõike 2 punkti b „kohaldamise” kohta; tühistada 29. mai 2008. aasta otsus, millega ametisse nimetav asutus keeldus edastamast talle hulka tema tervisekaardi juurde kuuluvaid või sinna kuuluma pidanud dokumente; tühistada 29. mai 2008. aasta ja 14. juuli 2008. aasta otsused, millega keelduti teatud tema sõidukulude hüvitamisest; hüvitada kahju, mis tekkis talle kõikide vigade tõttu, mida ta komisjonile ette heidab ning mis puudutavad tema haiguse kutsehaiguseks tunnistamise menetluse läbiviimist.

Otsus:      Jätta hagi rahuldamata. Mõista kõik kohtukulud välja hagejalt.

Kokkuvõte

1.      Ametnikud – Sotsiaalkindlustus – Õnnetusjuhtumi‑ ja kutsehaiguskindlustus – Töövõimetus – Hüvitis – Õigus hüvitisele – Tingimused – Tervisliku seisundi stabiliseerumine

(Personalieeskirjad, artikli 73 lõige 2; eeskirjad õnnetusjuhtumi‑ ja kutsehaiguskindlustuse kohta, artikli 19 lõiked 3 ja 4)

2.      Ametnikud – Hagi – Eelnev halduskaebus – Samadel väidetel põhinevad kaebused, kuid mille ese on õiguslikult erinev – Lubatavus

(Personalieeskirjad, artiklid 90 ja 91)

3.      Ametnikud – Sotsiaalkindlustus – Õnnetusjuhtumi‑ ja kutsehaiguskindlustus – Töövõimetus – Püsiv 100% töövõimetus – Erinevad mõisted

(Personalieeskirjad, artiklid 73 ja 78)

4.      Ametnikud – Sotsiaalkindlustus – Õnnetusjuhtumi‑ ja kutsehaiguskindlustus – Haiguse kutsehaigusena kindlaksmääramine – Menetlus – Ametniku õigus tutvuda tervisetoimiku dokumentidega – Kaudne tutvumine

(Personalieeskirjad, artiklid 26 ja 73; eeskirjad õnnetusjuhtumi‑ ja kutsehaiguskindlustuse kohta, artikkel 17)

5.      Ametnikud – Sotsiaalkindlustus – Õnnetusjuhtumi‑ ja kutsehaiguskindlustus – Kulude hüvitamine

(Personalieeskirjad, artikkel 72 ja artikli 73 lõige 3; eeskirjad õnnetusjuhtumi‑ ja kutsehaiguskindlustuse kohta, artikkel 9)

1.      Ametnike õnnetusjuhtumi‑ ja kutsehaiguskindlustuse eeskirjade artikli 19 lõike 3 kohaselt tuleb otsus invaliidsuse astme kohta teha pärast kindlustatud isiku tervisliku seisundi stabiliseerumist. Õigus saada hüvitist püsiva täieliku töövõimetuse korral ja püsiva osalise töövõimetuse korral, mis on sätestatud vastavalt personalieeskirjade artikli 73 lõike 2 punktides b ja c, saab seega tekkida alles pärast kindlustatud isiku tervisliku seisundi stabiliseerumist.

Õnnetusjuhtumi‑ ja kutsehaiguskindlustuse eeskirjade artikli 19 lõige 4 sätestab siiski, et kui kutsehaiguse olemasolu on leidnud kinnitust, võimaldab ametisse nimetav asutus või ametiisik esialgse hüvitise, mis vastab püsiva invaliidsuse astme vaidlustamata osale ning see hüvitis tasaarveldatakse lõpphüvitisega. Isegi kui eeskirjade artikli 19 lõike 4 sõnastus ei täpsusta seda sõnaselgelt, tuleneb nimetatud sätte süstemaatilisest tõlgendamisest, et seda peab pidama sätteks, mida kohaldatakse juhul, kui kutsehaiguse olemasolu on leidnud kinnitust, kuid selle haiguse tagajärjed ei ole veel stabiliseerunud. Eeskirjade artikli 19 lõike 4 säte asetseb kohe pärast artikli 19 lõiget 3, mille kohaselt otsus invaliidsuse astme kindlaksmääramise kohta tuleb teha pärast kindlustatud isiku tervisliku seisundi stabiliseerumist.

Nendest sätetest nähtub, et kui administratsioon on kindlustatud isiku haiguse tunnistanud kutsehaiguseks, on tal erinevad kohustused olenevalt sellest, kas haigus on stabiliseerunud või mitte. Esimesel juhul on administratsioon kohustutud tegema kindlaks negatiivse mõju kindlustatud isiku füüsilisele või psüühilisele tervisele. Nimetatud kohustus ei mõjuta tema otsust, mille ta peab sellega seoses tegema, kuna on võimalik, et kindlustatud isikul on kutsehaigus ilma sellise negatiivse mõjuta. Teisel juhul on administratsioon kohustatud uurima, kas kindlustatud isiku puhul on tegemist püsiva invaliidsuse vaidlustava osaga, mis annab õiguse esialgsele hüvitisele. Ka siin ei mõjuta administratsioonil lasuv kohustus otsust, mille ta peab sellega seoses tegema, kuna ei ole välistatud, et sellise uurimise tulemusel jõutakse järeldusele, et ei ole olemas invaliidsuse osa, mis on juba lõplik.

Nii on administratsioonil siis, kui ta on tunnistanud kindlustatud isiku haiguse kutsehaiguseks, kohustus võtta seisukoht personalieeskirjade artikli 73 lõikes 2 ja eeskirjade artikli 19 lõikes 4 kindlaks määratud rahaliste õiguste kohta. Administratsioonile personalieeskirjade artikli 73 ja ühiseeskirjadega antud pädevus ei ole ammendunud, kui ta piirdub siis, kui kindlustatud isik esitab talle taotluse tema haiguse kutsehaiguseks tunnistamise kohta, kutsehaiguseks tunnistamisega ega tee sellest järeldusi võimalike finantstagajärgede kohta.

(vt punktid 99–102)

Viide:

Avaliku Teenistuse Kohus: 17. veebruar 2011, kohtuasi F‑119/07: Strack vs. komisjon (punkt 89).

2.      Ametnikul on õigus esitada sama väide, sama argument või sama faktiline asjaolu põhjendamaks kaebusi, mille ese on õiguslikult erinev.

(vt punkt 136)

Viide:

Avaliku Teenistuse Kohus: 13. jaanuar 2010, liidetud kohtuasjad F‑124/05 ja F‑96/06: A ja G vs. komisjon (punkt 205).

3.      Personalieeskirjade artikli 78 tähenduses püsiv invaliidsus, mis võrdub võimetusega töötada ja mis seega põhjendab asendustasu maksmist invaliidsustoetusena, on täiesti erinev personalieeskirjade artikli 73 tähenduses püsivast töövõimetusest, mis tähendab negatiivset mõju füüsilisele või psüühilisele tervisele, ilma et oleks tingimata tegemist võimetusega töötada ja seega asendustasu maksmisega. Seega tähendab olla täielikult võimetu töötama – võimetus, mida käsitletakse personalieeskirjade artiklist 78 – ja olla püsivalt 100% töövõimetu personalieeskirjade artikli 73 alusel kahte täiesti erinevat asja. Kui püsiv töövõimetus artikli 73 tähenduses toob tavaliselt kaasa täieliku võimetuse töötada, siis vastupidine olukord ei ole tingimata tõsi, kuna ametnik võib olla täielikult võimetu töötama artikli 78 tähenduses, samas kui ka tema püsiv osaline töövõimetus artikli 73 tähenduses on väga väike.

(vt punktid 149 ja 150)

Viide:

Esimese Astme Kohus: 27. juuni 2000, kohtuasi T‑47/97: Plug vs. komisjon (punktid 73 ja 74).

4.      Personalieeskirjade artikkel 26 näeb ette iga ametniku kohta isikutoimiku koostamist, mis sisaldab kõiki dokumente ametniku haldusliku seisundi kohta ja kõiki aruandeid tema pädevuse, tulemuslikkuse ja käitumise kohta ning samuti kõiki ametniku märkusi nende dokumentide kohta. Institutsioon tohib ametniku vastu kasutada või tsiteerida üksnes dokumente juhul, kui ta on nendest dokumentidest enne nende toimikusse kandmist ametnikule teatanud. Nende sätete eesmärk on tagada ametniku kaitseõigused.

Mis puudutab meditsiiniliste dokumentidega tutvumist kutsehaiguseks tunnistamise menetluse raames, siis ametnike õnnetusjuhtumi‑ ja kutsehaiguskindlustuse eeskirjad näevad ette erimenetluse, mis näeb ette täieliku meditsiinilise aruande – millele tugineb otsus, mida ametisse nimetav asutus kavatseb arvesse võtta – edastamise ametniku poolt valitud arstile, kui ta on sellekohase taotluse esitanud, ning arstliku komisjoni kaasamise, mille üks liige on ametniku määratud arst. Ametniku õigustega arvestamine nõuab nimelt, et tal oleks võimalus tutvuda teda puudutavate meditsiiniliste dokumentidega. Seda ametnikule antud õigust tutvuda dokumentidega tuleb ühitada arstisaladuse hoidmise kohustusega, mis jätab igale arstile võimaluse tema poolt ravitavat või läbivaadatavat patsienti teavitada haigusseisundist, mille all viimane kannatab. Nähes ette meditsiinilistele dokumentidele kaudse juurdepääsu ametniku määratud arsti sekkumise kaudu, ühitavad kindlustuseeskirjad ametniku õigused arstisaladuse hoidmise kohustusega.

Ametniku õigustega arvestamine nõuab, et talle ei antaks juurdepääsu mitte ainult meditsiinilistele dokumentidele, vaid ka tuvastatud faktidele, mille alusel otsus vastu võetakse. Nii peab dokumente, mis on seotud töötamise ajal asetleidnud juhtumi faktide tuvastamisega ja mis võivad olla eeskirjade tähenduses õnnetusjuhtumi või kutsehaiguseks tunnistamise menetluse aluseks, samuti pidama meditsiinilisteks dokumentideks.

Lisaks ei välista teatud dokumentide meditsiiniline sisu seda, et need võivad vajaduse korral puudutada ka ametniku halduslikku seisundit. Sellisel juhul peavad need dokumendid sisalduma asjaomase isiku isikutoimikus.

Seega on toimik, mille alusel institutsiooni määratud või arstlikusse komisjoni määratud arst hindab haiguse kutsehaiguseks olemist, meditsiinilise sisuga ning sellega saab järelikult ainult kaudselt tutvuda ametniku määratud arsti kaudu ning teiseks peavad haldusliku sisuga asjaolud, mis võivad selles toimikus esineda ning mis võivad ametniku halduslikku seisundit mõjutada, sisalduma ka isikutoimikus, millega vastavalt personalieeskirjade artiklile 26 võib ametnik otse tutvuda. Institutsiooni määratud arstile või arstlikule komisjonile saadetud dokumendid on hõlmatud kindlustuseeskirjadega kehtestatud korraga. Nende dokumentide hulgast teatud dokumentide lisamine ametniku isikutoimikusse ning ametniku võimalus nende dokumentidega tutvuda kuulub kohaldamisele seega ainult siis, kui neid dokumente kasutatakse ametniku haldusliku seisundi hindamiseks või muutmiseks administratsiooni poolt, kuhu ametnik kuulub.

(vt punktid 189–195)

Viited:

Euroopa Kohus: 28. juuni 1972, kohtuasi 88/71: Brasseur vs. parlament (punkt 11); 7. oktoober 1987, kohtuasi 140/86: Strack vs. komisjon (punktid 7 ja 9–13); 1. oktoober 1991, kohtuasi C‑283/90 P: Vidrányi vs. komisjon (punktid 20–22, 24 ja 25).

Esimese Astme Kohus: 12. juuli 1990, kohtuasi T‑154/89: Vidrányi vs. komisjon (punktid 33 ja 36); 3. märts 2004, kohtuasi T‑48/01: Vainker vs. parlament (punktid 136 ja 137).

5.      Kui personalieeskirjade artikli 73 lõike 3 teine lõik näeb ette, et õnnejuhtumisega tekkinud kulud hüvitatakse ainult juhul, kui personalieeskirjade artikli 72 alusel ametnikule makstav summa ei kata täielikult tekkinud kulusid, siis ametnike õnnetusjuhtumi‑ ja kutsehaiguskindlustuse eeskirjade artikli 9 lõike 1 kolmas lõik sätestab, et õnnetusjuhtumiga tekkinud kulud hüvitatakse pärast seda, kui personalieeskirjade artiklis 72 sätestatud ravikindlustusskeem on enda katta võtnud personalieeskirjades sätestatud tingimuste kohaselt selle skeemi alla kuuluva osa.

Seega tuleb personalieeskirjade artikli 73 lõiget 3 ja õnnetusjuhtumi‑ ja kutsehaiguskindlustuse eeskirjade artikli 9 lõike 1 kolmandat lõiku tõlgendada nii, et need näevad ette ainult täiendava hüvitise kulude eest, mis on tekkinud personalieeskirjade artikliga 72 hõlmatud raviteenustega, pärast seda, kui ravikindlustusskeem on enda katta võtnud selle skeemi alla kuuluva osa. Õnnetusjuhtumikindlustus on ainult täiendav ega näe seega ette, et hüvitatakse kulud raviteenuste eest, mida ravikindlustusskeem ei kata ning seetõttu ei hüvita.

(vt punktid 206 ja 207)

Viide:

Avaliku Teenistuse Kohus: 1. detsember 2010, kohtuasi F‑89/09: Gagalis vs. komisjon (punkt 42).