Liidetud kohtuasjad T‑208/08 ja T‑209/08
Gosselin Group NV ja
Stichting Administratiekantoor Portielje
versus
Euroopa Komisjon
Konkurents – Kartellikokkulepped – Belgia rahvusvaheliste kolimisteenuste turg – EÜ artikli 81 rikkumise tuvastamise otsus – Hindade kindlaksmääramine – Turu jagamine – Mahhinatsioonid pakkumismenetlusega – Üks ja vältav rikkumine – Mõiste „ettevõtja” – Rikkumise süüks panemine – Trahvid – 2006. aasta suunised trahvide arvutamise meetodi kohta – Raskus – Kestus
Kohtuotsuse kokkuvõte
1. Konkurents – Liidu eeskirjad – Ettevõtja – Mõiste – Majandusüksus
(EÜ artikkel 81)
2. Konkurents – Liidu eeskirjad – Ettevõtja – Mõiste – Majandustegevuse teostamine
(EÜ artikkel 81; nõukogu määrus nr 1/2003, artikkel 23)
3. Konkurents – Kartellikokkulepped – Turu piiritlemine – Ese – Liikmesriikidevahelisele kaubandusele avaldatava mõju kindlaksmääramine – Märgatav mõju
(EÜ artikkel 81; komisjoni teatis 2004/C 101/07, punkt 53)
4. Institutsioonide aktid – Suunised kaubandusmõju kontseptsiooni kohta – Kohustuslik akt
(Komisjoni teatis 2004/C 101/07)
5. Konkurents – Trahvid – Summa – Kindlaksmääramine – Kriteeriumid – Rikkumise raskus – Rikkumise laadi alusel hindamine
(Komisjoni teatis 2006/C 210/02, punkt 19 ja punktid 21–23)
6. Konkurents – Trahvid – Summa – Kindlaksmääramine – Kriteeriumid – Rikkumise raskus – Karistuste individualiseerimise põhimõte
(Nõukogu määrus nr 1/2003; komisjoni teatis 2006/C 210/02)
7. Konkurents – Kartellikokkulepped – Ettevõtjate vahelised kokkulepped – Komisjoni kohustus tõendada rikkumise kestust
(EÜ artikli81 lõige 1; komisjoni teatis 2006/C 210/02)
8. Konkurents – Trahvid – Summa – Kindlaksmääramine – Kriteeriumid – Kergendavad asjaolud – Hindamine
(Komisjoni teatis 2006/C 210/02, punkt 29)
9. Konkurents – Trahvid – Summa – Kindlaksmääramine – Kergendavad asjaolud – Konkurentsivastase tegevuse lubamine või õhutamine avaliku sektori poolt
(Komisjoni teatis 2006/C 210/02, punkti 29 viimane taane)
1. Majandusüksuse mõiste, mis võib hõlmata mitut erinevat õigussubjekti, loodi eesmärgiga, et ühe õigussubjekti (tütarettevõtja) tegevuse saaks süüks arvata teisele õigussubjektile (emaettevõtja), mitte aga eesmärgiga tõendada emaettevõtja kui ettevõtja staatust. Majandusüksuse mõiste ei saa seega heastada asjaolu, et emaettevõtja ei ole laadilt ettevõtja.
(vt punkt 41)
2. Ettevõtja mõiste konkurentsiõiguse valdkonnas hõlmab mis tahes majandustegevust harrastavat üksust, sõltumata tema õiguslikust vormist ja rahastamisviisist.
Äriühingus kontrollosalust omavat üksust, kes tegelikult ka seda äriühingut kontrollib, sekkudes otseselt või kaudselt selle juhtimisse, tuleb lugeda aktiivselt kontrollitava ettevõtja majandustegevuses osalevaks ja seetõttu tuleb ka teda selle alusel lugeda konkurentsiõiguse tähenduses ettevõtjaks.
Siiski ei piisa pelga osaluse, isegi kontrollosaluse omamisest, et nende osaluste omaniku tegevust majandustegevuseks lugeda, kui see tekitab üksnes aktsionäriks või osanikuks olemisega kaasnevate õiguste kasutamist ning olenevalt olukorrast dividendide saamist, mis on lihtsalt omandi viljad.
Komisjon peab „sekkumist” tõendama.
(vt punktid 44, 47 ja 48)
3. EÜ artikli 81 lõike 1 kohaldamisel ei pea komisjon tõendama kokkuleppe või tegevuse, mille eesmärk on takistada, piirata või kahjustada konkurentsitingimusi ühisturul, tegelikku konkurentsivastast mõju. Siiski ei kohaldata EÜ artikli 81 lõiget 1, kui kartelli mõju ühendusesisesele kaubandusele või konkurentsile ei ole „märgatav”. Nimelt ei kuulu kokkulepe EÜ artikli 81 lõikes 1 esitatud keelu alla, kui see piirab konkurentsi või mõjutab liikmesriikidevahelist kaubandust ebaolulisel määral.
Komisjonil on EÜ artikli 81 alusel vastu võetud otsuses kohustus piiritleda turg, kui ilma sellise piiritlemiseta ei oleks võimalik kindlaks määrata, kas asjaomane ettevõtjatevaheline kokkulepe või kooskõlastatud tegevus võib mõjutada liikmesriikidevahelist kaubandust või kas selle eesmärk või tagajärg on takistada, piirata või kahjustada konkurentsi.
Kui mis tahes piiriülene tehing suudaks automaatselt liikmesriikidevahelist kaubandust märgatavalt mõjutada, siis oleks märgatav laad (mis on EÜ artikli 81 lõike 1 kohaldamise tingimus) ilma mingisuguse sisuta. Isegi eesmärgil põhineva rikkumise puhul peab rikkumine suutma märgatavalt mõjutada ühendusesisest kaubandust. See ilmneb suunistest EÜ artiklites 81 ja 82 sätestatud kaubandusmõju kontseptsiooni kohta, kuna selle punktis 53 esitatud positiivne eeldus kohaldub üksnes kokkulepetele või tegevusele, mis juba oma laadilt võivad mõjutada liikmesriikidevahelist kaubandust.
Kui komisjon esitab piisavalt üksikasjaliku kirjelduse asjaomase sektori kohta, mis hõlmab pakkumist, nõudlust ja geograafilist ulatust, siis määratleb ta täpselt kõnealused teenused ja turu; ning selline sektori kirjeldus võib olla piisav, kuna see on piisavalt üksikasjalik, et Üldkohus saaks kontrollida komisjoni alusväiteid, ja kuna selle põhjal ületab kombineeritud turuosa ilmselgelt 5% läve. Kui tingimused on täidetud, võib komisjon tugineda nende suuniste punktis 53 esitatud teisele alternatiivsele tingimusele, teostamata otsesõnu turu määratlust nende punkti 55 tähenduses. Nimelt piisab suuniste punktis 53 esitatud positiivse eelduse raames sellest, kui vaid üks kahest alternatiivsest tingimustest on täidetud, et tõendada liikmesriikidevahelise kaubanduse märgatavat mõjutamist.
(vt punktid 89–91, 98, 112, 116 ja 117)
4. Võttes vastu käitumisreeglid – suunised EÜ artiklites 81 ja 82 sätestatud kaubandusmõju kontseptsiooni kohta – ja nende avaldamisel teada andes, et ta kavatseb neid edaspidi nendega hõlmatud juhtumitele kohaldada, piirab kõnealune institutsioon oma kaalutlusõigust ega saa nendest normidest kõrvale kalduda, ilma et teda olenevalt olukorrast karistataks selliste õiguse üldpõhimõtete rikkumise eest nagu võrdne kohtlemine või õiguspärase ootuse kaitse.
(vt punkt 109)
5. Raskuse hindamisel peab arvestama eelkõige konkurentsipiirangute laadi. Rikkumise raskusastme võib kindlaks määrata viitega rikkuva käitumisviisi laadile ja eesmärgile. Tegevuse eesmärgiga seonduvad asjaolud võivad seega trahvisumma kindlaksmääramisel omada suuremat tähtsust kui tegevuse mõjuga seonduvad asjaolud.
Rikkumine, mille eesmärk on hindade kehtestamine ja turgude jagamine, on oma laadilt eriti raske.
Lisaks on suuniste määruse (EÜ) nr 1/2003 artikli 23 lõike 2 punkti a kohaselt määratavate trahvide arvutamise meetodi kohta punktis 20 sätestatud, et „[r]askust hinnatakse iga üksikjuhtumi ja iga rikkumise liigi puhul eraldi, võttes arvesse kõiki olulisi asjaolusid”. Need suunised tõid kaasa põhjaliku muudatuse trahvide arvutamise metodoloogias. Eelkõige kaotati rikkumiste jagamine kolme kategooriasse („kerged”, „rasked” ja „väga rasked”) ning kehtestati astmestik 0–30%‑ni, et võimaldada täpsemat eristamist. Nende suuniste punkti 19 kohaselt peab trahvi lähtesumma olema arvutatud „osakaaluna müügiväärtusest, [mis] saadakse rikkumise raskusastme korrutamisel aastate hulgaga, mil rikkumine aset leidis”. Nende suuniste punktis 21 on märgitud, et üldreeglina „määratakse osakaal maksimaalselt 30% müügiväärtusest”.
Seetõttu ei saa komisjon kasutada trahvide kehtestamiseks talle antud kaalutlusruumi ega määrata kindlaks täpset määra, mis asub 0 ja 30% vahel, ilma et ta võtaks arvesse juhtumi eripäraseid asjaolusid. Nende suuniste punkt 22 näeb ette, et „[o]tsustamaks, kas konkreetse juhtumi puhul kasutatav osakaal müügiväärtusest peaks olema astmestiku kõrgemal või madalamal tasemel, võtab komisjon arvesse teatava hulga tegureid, nagu rikkumise laad, kõikide rikkumises osalevate ettevõtjate turuosa kokku, rikkumise geograafiline ulatus ja asjaolu, kas rikkumine ka toime pandi”.
Täpse protsendimäära kindlaksmääramine on mõnevõrra vähem keerukas salajaste horisontaalsete kokkulepete korral, mis käsitlevad hindade kehtestamist ja turu jagamist, milles nende suuniste punkti 23 kohaselt on arvesse võetud müügi osakaal üldjuhul „astmestiku kõrgemal tasemel”. Sellest punktist ilmneb, et kõige raskemate piirangute puhul peaks määr olema vähemalt kõrgem kui 15%.
Seega ei tule tühistada komisjoni otsust, milles kehtestati 17% määr üksnes rikkumisele omase raske laadi põhjal. Nimelt kui komisjon piirdub üksnes määraga, mis on võrdne või peaaegu võrdne kõige raskematele rikkumistele ette nähtud miinimummääraga, siis ei pea arvesse võtma täiendavaid tõendeid või asjaolusid. See oleks kohustuslik, kui oleks kasutatud kõige kõrgemat määra.
(vt punktid 126, 127 ja 129–132)
6. Kui rikkumise panevad toime mitu ettevõtjat, tuleb uurida iga ettevõtja rikkumises osalemise suhtelist raskusastet. See järeldus tuleneb loogiliselt kriminaal‑ ja halduskaristuste individuaalsuse põhimõttest, mille kohaselt tohib ettevõtjat karistada üksnes tegude eest, mida talle individuaalselt ette heidetakse; nimetatud põhimõtet kohaldatakse kõigis haldusmenetlustes, mis võivad kaasa tuua karistuse ühenduse konkurentsinormide alusel. Rikkumise raskusastet tuleb individuaalselt hinnata, võttes arvesse suurt hulka asjaolusid, nagu juhtumi eripärased asjaolud, selle kontekst ja trahvide hoiatav mõju. Asjaolu, et ettevõtja ei võtnud osa kõigist keelatud kokkulepet moodustavatest osadest või et tal oli väike roll nendes osades, milles ta osales, tuleb arvestada rikkumise raskusastme hindamisel ja vajaduse korral trahvisumma kindlaksmääramisel.
Siiski toimub individuaalsete asjaolude hinnang tavaliselt mitte rikkumise raskuse hindamise raames, st trahvi põhisumma kehtestamise raames, vaid põhisumma kohandamisel kergendavate ja raskendavate asjaolude järgi.
(vt punktid 137–139)
7. EÜ artikli 81 lõike 1 rikkumisi puudutav tõendamiskoormis langeb komisjonile ja ta peab esitama täpseid ja üksteist toetavaid tõendeid, mille põhjal saaks veenduda, et väidetav rikkumine on toime pandud. Olukord on selline eelkõige kestust puudutavate tõendite puhul, sest selle kriteeriumi (kestus) kaalu suurendati oluliselt suunistes määruse (EÜ) nr 1/2003 artikli 23 lõike 2 punkti a kohaselt määratavate trahvide arvutamise meetodi kohta. Kui puuduvad tõendid, mis võivad otseselt kinnitada rikkumise kestust, on komisjon kohustatud esitama tõendid ajaliselt piisavalt lähedaste asjaolude kohta, nii et oleks mõistlikult võimalik tuvastada, et see rikkumine vältas katkematult kahe konkreetse kuupäeva vahel.
Kui aga osalemine mitmepoolsetel koosolekutel on tõendatud, peab asjaomane ettevõtja esitama tõendeid, et ta osales neil kohtumistel ilma mingisuguse konkurentsivastase tagamõtteta, näidates, et ta oli oma konkurentidele teada andnud, et ta osaleb neil kohtumistel muul eesmärgil kui nemad.
See puudutab kartelle, mille raames toimusid mitmepoolsed koosolekud ja mille käigus käsitleti konkurentsivastaseid eesmärke. See põhimõte tugineb sellele, et ettevõtja, kes osales sellistel koosolekutel ilma avalikult teatamata, et ta ei loe end seal arutatuga seotuks, andis teistele osalejatele mõista, et ta on kokkulepituga nõus ja et ta kavatseb seda järgida. Kuna ettevõtja ei osalenud nendel koosolekutel, peab komisjon tõendama tema osalemise kestuse, ilma et ta saaks kasutada kohtupraktikast tulenevat tõendamiskoormise kergendamist; vastavalt sellele kohtupraktikale peab ettevõtja vastutuse lõppemiseks see ettevõtja avalikult ja ühemõtteliselt teatama, et ta ei loe end kartelli sisuga seotuks, nii et teised osalised oleksid teadlikud asjaolust, et ta ei toeta enam kartelli üldisi eesmärke.
(vt punktid 153, 154 ja 157–159)
8. Suuniste määruse (EÜ) nr 1/2003 artikli 23 lõike 2 punkti a kohaselt määratavate trahvide arvutamise meetodi kohta punkti 29 kolmanda taande kohaselt peab asjaomane ettevõtja kergendavate asjaolude alusel trahvi vähendamiseks „esita[ma] tõendid selle kohta, et tema osalemine rikkumises on sisuliselt tühine” ning „tõesta[ma], et ajal, mil ta oli rikkumist kujutavate kokkulepete osaline, ta tegelikult kokkuleppeid ei täitnud, käitudes turul konkurentsi soodustavalt”.
Siiski näitab väljendi „järgmisi” kasutamine, et nende suuniste punktis 29 esitatud kergendavate asjaolude nimekiri ei ole ammendav. Juhtumi eripäraseid asjaolusid, eelkõige seda, kas ettevõtja osales rikkumise kõigis osades või mitte, tuleb arvesse võtta ja kui mitte rikkumise raskuse hindamisel, siis vähemalt põhisumma kohandamisel kergendavate või raskendavate asjaolude põhjal. Nimelt oli see kohustus üks põhjuseid, miks Euroopa Kohus sai järeldada, et ühe ja vältava rikkumise mõiste ei ole vastuolus põhimõttega, et vastutus konkurentsiõiguse rikkumise eest on personaalne. Punkti 29 kolmandas taandes esitatud kriteeriumidest ei piisa selle võimaluse tagamiseks.
(vt punktid 182 ja 183)
9. Suuniste määruse (EÜ) nr 1/2003 artikli 23 lõike 2 punkti a kohaselt määratavate trahvide arvutamise meetodi kohta punkti 29 viimane taane näeb ette, et „[p]õhisummat võidakse vähendada, kui […] konkurentsivastane tegevus oli lubatud või seda õhutati avaliku sektori poolt või õigusaktidega”. Sellega seoses ei tähenda pelk konkurentsivastasest tegevusest teadmine, et komisjon on seda tegevust vaikimisi „luba[nud] või […] õhuta[nud]” nende suuniste punkti 29 viimase taande tähenduses. Väidetavat tegevusetust ei saa nimelt samastada positiivse teoga, nagu lubamine või õhutamine.
(vt punktid 189, 192)