EUROOPA LIIDU AVALIKU TEENISTUSE KOHTU OTSUS (kolmas koda)
25. september 2013(*)
Avalik teenistus – Lepinguline töötaja – Töölevõtmine – Osalemiskutse EPSO/CAST/02/2010 – Töölevõtmistingimused – Asjakohane töökogemus – Töölevõtmistaotluse rahuldamata jätmine
Kohtuasjas F‑158/12,
mille ese on hagi, mis on esitatud ELTL artikli 270 alusel, mida vastavalt Euratomi asutamislepingu artiklile 106a kohaldatakse Euratomi asutamislepingule, menetluses
Éric Marques, Euroopa Komisjoni lepinguline töötaja, elukoht Ennery (Prantsusmaa), esindajad: advokaadid A. Salerno, ja B. Cortese,
hageja,
versus
Euroopa Komisjon, esindajad: C. Berardis‑Kayser ja G. Berscheid,
kostja,
AVALIKU TEENISTUSE KOHUS (kolmas koda),
koosseisus: president S. Van Raepenbusch (ettekandja) ning kohtunikud R. Barents ja K. Bradley,
kohtusekretär: ametnik X. Lopez Bancalari,
arvestades kirjalikus menetluses ja 12. juuni 2013. aasta kohtuistungil esitatut,
on teinud järgmise
otsuse
1 É. Marques esitas Avaliku Teenistuse Kohtu kantseleisse 24. detsembril 2012 saabunud hagiavaldusega taotluse esiteks tühistada Euroopa Komisjoni 6. märtsi 2012. aasta otsus, millega teda keelduti võtmast tööle lepingulise töötajana III tegevusüksusesse, ja teiseks hüvitada temale tekitatud kahju.
Vaidluse aluseks olevad asjaolud
2 Hagejal on keskharidusdiplom, mis võimaldab õpinguid jätkata keskharidusjärgses õppeasutuses. Komisjon võttis ta 1. novembril 2006 Euroopa Liidu muude teenistujate teenistustingimuste (edaspidi „teenistustingimused”) artikli 3a alusel tööle lepingulise töötajana. Ta liigitati teenistustingimuste artiklis 80 osundatud I tegevusüksusesse ja määrati tööle Luxembourg’i (Luksemburg) Luxembourg’i infrastruktuuri‑ ja logistikaametisse (edaspidi „Luxembourg’i infrastruktuuriamet”), kus ta tegeles eelarve‑ ja rahandusküsimustega.
3 Euroopa Personalivaliku Amet (EPSO) avaldas 17. mail 2010 osalemiskutse EPSO/CAST/02/10 (edaspidi „osalemiskutse”), et moodustada andmebaas kandidaatidest, keda saaks võtta tööle lepinguliste töötajatena täitma eelkõige rahandusassistendi ametikohustusi Euroopa Komisjonis.
4 Osalemiskutse kohaselt pidid töölevõetavad rahandusassistendid täitma „täidesaatmis‑, koostamis‑, raamatupidamis‑ ja muid tehnilisi ülesandeid” ning nad tuli seega liigitada teenistustingimuste artiklis 80 nimetatud III tegevusüksusesse. Nõutava koolituse osas oli osalemiskutses märgitud, et viimasel registreerumiskuupäeval, 14. juunil 2010 peab kandidaatidel olema vähemalt „diplomiga tõendatud keskharidus, mis võimaldab õpinguid jätkata keskharidusjärgses õppeasutuses, ja kolme aasta pikkune asjakohane töökogemus”. Osalemiskutses oli lisaks kirjeldatud rahandusassistendi ametikohustusi ja nende täitmiseks vajalikke oskusi.
5 Hageja sooritas 2010. aastal edukalt osalemiskutses rahandusassistendi profiili puhul ette nähtud valikukatsed.
6 EPSO korraldas 30. mail 2011 täiendava valikuetapi, et osalemiskutse alusel algatatud menetluse edukalt läbinud kandidaadid võiksid saada tähtajatu lepingu.
7 Hageja sooritas 2011. aastal edukalt ka täiendavad valikukatsed.
8 Luxembourg’i infrastruktuuriameti moodustatud valikukomitee leidis 24. oktoobril 2011, et hageja profiil ja oskused vastavad „pädevustasemele, mida oodatakse III tegevusüksusesse kuuluvalt lepinguliselt töötajalt”. Seega palus Luxembourg’i infrastruktuuriameti ta III tegevusüksusesse kuuluva rahandusassistendina tööle võtta.
9 Luxembourg’i infrastruktuuriameti toitlustuse, majapidamiste ja tervisekeskuse üksuse juhataja, kelle alluvuses hageja oli töötanud, koostas 1. detsembril 2011 märgukirja, milles ta leidis, et ametikohustused, mida hageja tegelikult täidab, „kujutavad endast kahtlemata asjakohast töökogemust, mis võimaldab töötada III tegevusüksuses”. Eespool nimetatud üksusejuhataja kirjeldas samas märgukirjas ametikohustusi, mida hageja tegelikult täidab.
10 Luxembourg’i infrastruktuuriameti personali, kommunikatsiooni, konverentside ning tervise ja turvalisuse üksuse juhataja märkis 1. veebruaril 2012 komisjoni personalihalduse ja julgeoleku peadirektoraadile, et „[k]uigi mõningaid [hagejale] antud ametikohustusi on võimalik tõlgendada nii, et need on oma tasemelt III [tegevusüksusesse kuuluvad ametikohustused], tuleb võtta arvesse asjaolu, et [hageja] täidab peamiselt I tegevus[üksusesse kuuluvaid] halduslikke ülesandeid”.
11 Komisjoni personalihalduse ja julgeoleku peadirektoraat teatas 6. märtsil 2012 Luxembourg’i infrastruktuuriametile, et „[hageja] töökogemuse analüüs ei näidanud, et ta oli omandanud 14. juuniks 2010 kolme aasta pikkuse töökogemuse, mis on samaväärsel tasemel III [tegevusüksusesse kuuluvate ametikohustustega]”. Komisjon keeldus seega rahuldamast Luxembourg’i infrastruktuuriameti taotlust võtta hageja tööle III tegevusüksusesse kuuluva rahandusassistendina (edaspidi „vaidlustatud otsus”).
12 Hageja esitas 5. juunil 2012 Euroopa Liidu ametnike personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 alusel, mida teenistustingimuste artikli 117 kohaselt kohaldatakse lepinguliste töötajate suhtes, vaidlustatud otsuse peale kaebuse.
13 Teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutus jättis kaebuse 11. septembril 2012 rahuldamata. Ta leidis nimelt, et ei Luxembourg’i infrastruktuuriameti kahe üksusejuhataja märgukirjad, mis kannavad vastavalt 1. detsembri 2011. aasta ja 1. veebruari 2012. aasta kuupäeva, ega ka kogu teave hageja individuaalses toimikus, sh nende ametikohtade kirjeldus, millel ta on töötanud, ei võimalda asuda seisukohale, et ametikohustused, mida ta täitis enne 14. juunit 2010, on „samaväärsel tasemel III [tegevusüksusesse kuuluvate ametikohustustega]”. Teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutuse sõnul kuuluvad need ametikohustused enamikus I tegevusüksusesse, isegi II tegevusüksusesse, kuid mitte III tegevusüksusesse.
Poolte nõuded
14 Hageja palub Avaliku Teenistuse Kohtul:
– tühistada vaidlustatud otsus;
– mõista komisjonilt välja hüvitis varalise kahju eest, mille see otsus talle tekitas;
– mõista kohtukulud välja komisjonilt.
15 Komisjon palub Avaliku Teenistuse Kohtul:
– jätta hagi rahuldamata;
– mõista kohtukulud välja hagejalt.
Õiguslik käsitlus
Tühistamisnõue
16 Hageja põhjendab oma tühistamisnõuet kahe väitega. Esimese väite kohaselt on rikutud teenistustingimuste artikli 82 lõike 2 punkti b, 7. aprilli 2004. aasta üldiste rakendussätete, millega kehtestatakse lepinguliste töötajate komisjoni töölevõtmise ja seal töötamise kord ning mis avaldati Informations administrativesʼis nr 49‑2004 (edaspidi „2004. aasta üldised rakendussätted”), artikli 2 punkti 1 alapunkti c, teenistustingimuste artikli 79 punkti 2 alusel vastu võetud 2. märtsi 2011. aasta üldiste rakendussätete, mis reguleerivad nende teenistustingimuste artiklite 3a ja 3b alusel komisjoni tööle võetud lepinguliste töötajate töötamise tingimusi ja avaldati Informations administrativesʼis nr 33‑2011 (edaspidi „2011. aasta üldised rakendussätted”), I lisa artikli 1 punkti 3 alapunkti c ning osalemiskutset. Teise väite kohaselt on tehtud ilmne hindamisviga.
17 Oma esimeses väites kinnitab hageja, et teenistustingimuste artikli 82 lõike 2 punktis b, 2004. aasta üldiste rakendussätete artikli 2 punkti 1 alapunktis b ja 2011. aasta üldiste rakendussätete I lisa artikli 1 punkti 3 alapunktis c on III tegevusüksuses töötamiseks peale keskharidusdiplomi nõutud ainult kolme aasta pikkust „asjakohast töökogemust”. Komisjoni nõudel, et töökogemus peab olema „samaväärsel tasemel” selles tegevusüksuses täidetavate ametikohustustega, ei ole mingit õiguslikku alust. Hageja sõnul on 2004. ja 2011. aasta üldistes rakendussätetes sõnastatud rangemad nõuded kui „kolme aasta pikkune asjakohane töökogemus” ainult lepinguliste töötajate tegevusüksustesse liigitamiseks. Tegemist on siiski tingimustega, mis täiendavad töökogemust, mis kujutab endast minimaalset töölevõtutingimust.
18 Komisjon vastab, et teenistustingimuste artikli 82 lõikes 2 on sätestatud üksnes miinimumnõuded ja et ta võib seega nõuda kõrgemat kvalifikatsioonitaset. Ülejäänu osas märgib ta, et nii 2004. ja 2011. aasta üldistes rakendussätetes kui ka osalemiskutses sätestatud „asjakohase töökogemuse” nõuet võib tõlgendada nii, et sellega on nõutud kogemust, mis on samaväärsel tasemel tasemega, mille kandidaat soovib saavutada, s.o käesoleval juhul III tegevusüksuse tasemel kogemusega. Seda tõlgendust kinnitab 2004. aasta üldiste rakendussätete artikli 7 lõige 3. Lõpuks märgib ta, et osalemiskutses mainitud „asjakohase töökogemuse” nõue on ikkagi seotud selles nimetatud III tegevusüksuse rahandusassistendi profiiliga.
19 Avaliku Teenistuse Kohus meenutab selles küsimuses, et kuigi administratsioonil on selle hindamisel, kas kandidaadi varasemat töökogemust saab tema töölevõtmiseks III tegevusüksuse lepingulise töötajana arvesse võtta, laialdane kaalutlusruum, tuleb seda laialdast kaalutlusõigust kasutada eelkõige nii, et järgitakse kõiki kohaldatavaid õigusnorme (Avaliku Teenistuse Kohtu 28. oktoobri 2010. aasta otsus kohtuasjas F‑6/09: Fares vs. komisjon, punktid 38 ja 39).
20 Tuleb märkida, et teenistustingimuste artikli 82 lõikes 2 on sätestatud:
„Lepingulise töötajana töölevõtmiseks peab töötajal olema:
[…]
b) tegevusüksustes II ja III:
i) diplomiga tõendatud keskharidusjärgne haridus, või
ii) diplomiga tõendatud keskharidus, mis võimaldab õpinguid jätkata keskharidusjärgses õppeasutuses, ja kolme aasta pikkune asjakohane töökogemus, või
iii) kui see on teenistuse huvides õigustatud, erialane koolitus või erialane töökogemus samaväärsel tasemel.
[…]”.
21 Mis puudutab üldisi rakendussätteid, siis tuleb teha kindlaks, kummad, kas 2004. aasta üldised rakendussätted või 2011. aasta üldised rakendussätted on käesoleval juhul kohaldatavad, sest kuigi neil on sama ese, on nende vahel väikesi erinevusi, eelkõige seoses mõistega „asjakohane töökogemus”, mida on 2011. aasta üldistes rakendussätetes täpsustatud.
22 Selles küsimuses tuleb meenutada, et akti õiguspärasust tuleb hinnata nende faktiliste ja õiguslike asjaolude põhjal, mis olid olemas akti vastuvõtmise ajal (Esimese Astme Kohtu 11. juuli 2007. aasta otsus kohtuasjas T‑58/05: Centeno Mediavilla jt vs. komisjon, punkt 151, ja Avaliku Teenistuse Kohtu 29. septembri 2011. aasta otsus kohtuasjas F‑70/05: Mische vs. komisjon, punkt 70). 2011. aasta üldised rakendussätted võeti aga vastu ja jõustusid 2. märtsil 2011 ning olid vaidlustatud otsuse tegemise ajal, s.o 6. märtsil 2012 seega kohaldatavad. Sel kuupäeval olid 2004. aasta üldised rakendussätted 2011. aasta üldiste rakendussätetega kehtetuks tunnistatud. Mõistagi olid 2004. aasta üldised rakendussätted kohaldatavad osalemiskutse avaldamise hetkel ja 14. juunil 2010, mil konkursile lubamise tingimused pidid täidetud olema. Siiski ei teinud teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutus sel hetkel mingit lõplikku otsust küsimuses, kas hagejal on asjakohane töökogemus, mis on nõutav III tegevusüksusesse töölevõtmiseks. Lisaks reguleerivad probleemi, mis seisneb valikukatsete edukalt sooritamises enne nende üldiste rakendussätete jõustumist, pooleliolevate lepingute küsimust, raskust, mis on tingitud töölevõtmistest 2004. aasta üldistes rakendussätetes esineva sätte alusel, mis näeb ette erandi, noorte lähetatud ekspertide olukorda ja stipendiaatide kasutamist, 2011. aasta üldiste rakendussätete artiklis 14 toodud üleminekusätted.
23 2011. aasta üldiste rakendussätete artiklis 14 toodud üleminekusätted ei käsitle seevastu küsimust, kuidas hinnata minimaalseid kvalifikatsioone, mida nõutakse lepingulise töötaja ametikohale kandideerimiseks erinevates tegevusüksustes ja konkreetselt III tegevusüksuses. Üleminekusätet tõlgendatakse põhimõtteliselt aga kitsalt, sest sellega kaldutakse kõrvale püsiva väärtusega nõuetest ja põhimõtetest, mida kohaldatakse selle korra puudumisel kõnesolevate olukordade suhtes vahetult (Euroopa Liidu Üldkohtu 13. detsembri 2012. aasta määrus kohtuasjas T‑641/11 P: Mische vs. komisjon, punkt 45; Avaliku Teenistuse Kohtu 30. septembri 2010. aasta otsus kohtuasjas F‑29/05: Vivier vs. komisjon, punktid 67 ja 68 ning seal viidatud kohtupraktika, ja Avaliku Teenistuse Kohtu 30. septembri 2010. aasta otsus kohtuasjas F‑107/05: Toth vs. komisjon, punktid 71 ja 72 ning seal viidatud kohtupraktika). Kui puuduvad erilised asjaolud, mis õigustaksid 2011. aasta üldiste rakendussätete artikli 14 laiendavat tõlgendamist, tuleneb eelnevast, et teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutus pidi vaidlustatud otsuse tegemisel hindama töökogemust, mille hageja oli 2011. aasta üldistest rakendussätetest lähtudes 14. juuni 2010. aasta seisuga omandanud.
24 See täpsustatud, tuleb märkida, et 2011. aasta üldiste rakendussätete artikli 1 lõike 3 punktis c on sätestatud, et „lepingulise töötaja töölevõtmisel nõutavad minimaalsed kvalifikatsioonid” on:
„III tegevusüksuses:
i) diplomiga tõendatud kõrgharidus
või
ii) diplomiga tõendatud keskharidus, mis võimaldab õpinguid jätkata keskharidusjärgses õppeasutuses, ja kolme aasta pikkune asjakohane töökogemus. Selles kontekstis loetakse töökogemust asjakohaseks, kui see on omandatud ühes komisjoni tegevusvaldkonnas [...] pärast selles tegevusüksuses töötada võimaldava diplomi omandamist
või
iii) kui see on teenistuse huvides õigustatud, erandkorras erialane koolitus või erialane töökogemus samaväärsel tasemel; ühiskomiteele teatatakse igal aastal selle õigusnormi kohaldamisest.” [mitteametlik tõlge]
25 Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tuleb liidu õigusnormi tõlgendamisel arvesse võtta mitte ainult selle sõnastust ja konteksti, vaid ka selle regulatsiooni eesmärke, millesse see õigusnorm kuulub (Euroopa Kohtu 17. novembri 1983. aasta otsus kohtuasjas 292/82: Merck, punkt 12; Euroopa Liidu Üldkohtu 8. juuli 2010. aasta otsus kohtuasjas T‑160/08 P: komisjon vs. Putterie‑De‑Beukelaer, punkt 70, ja Avaliku Teenistuse Kohtu 10. märtsi 2011. aasta otsus kohtuasjas F‑27/10: Begue jt vs. komisjon, punkt 40).
26 Käesoleval juhul tuleb kohe märkida, et kui osalemiskutses on täpsustatud, et kandidaatidel peab olema „kolme aasta pikkune asjakohane töökogemus”, on selles ära toodud sõnastus, mis esineb nii teenistustingimuste artikli 82 lõike 2 punktis b kui 2011. aasta üldiste rakendussätete I lisa artikli 1 lõike 3 punktis c.
27 Juhul kui isikul ei ole kõrgharidusdiplomit, on teenistustingimuste artikli 82 lõike 2 punktis b nõutud kas „asjakohast töökogemust”, kui asjaomasel isikul on „diplomiga tõendatud keskharidus, mis võimaldab õpinguid jätkata keskharidusjärgses õppeasutuses”, või kui tal seda ei ole, siis „erialast koolitust või erialast töökogemust samaväärsel tasemel”. 2011. aasta üldiste rakendussätete I lisa artikli 1 lõike 3 punkti c on üle võetud sama vahetegemine ning see on olemas teenistustingimuste ja 2011. aasta üldiste rakendussätete erinevates keeleversioonides (eelkõige saksa keeles „einschlägige Berufserfahrung” ja „gleichwertige [...] Berufserfahrung”, inglise keeles „appropriate professional experience” ja „equivalent level”, itaalia keeles „esperienza professionale adeguata” ja „esperienza professionale di livello equivalente” ning hollandi keeles „relevante beroepservaring” ja „gelijkwaardige beroepservaring”).
28 Tuleb aga asuda seisukohale, et kui seadusandja ja haldusasutus kasutavad samas üldise ulatusega õigusaktis kahte erinevat terminit, on see, kui neile mõlemale antakse sama ulatus, vastuolus ühtluse ja õiguskindluse nõuetega. Seda enam siis, kui nendel terminitel on tavakeeles teistsugused tähendused. Nii on see just omadussõnadega „asjakohane” ja „samaväärne”. Tavatähenduses tähendab omadussõna „asjakohane” „sobiv teatavaks otstarbeks”, mis kinnitab 2011. aasta üldiste rakendussätete I lisa artikli 1 lõike 3 punkti c alapunkti ii teist lauset. Seevastu omadussõna „samaväärne” tähendab „samasuguse väärtusega” ning sellel on seega piiratum tähendus.
29 Lisaks ilmneb eespool viidatud kohtuotsusest Fares vs. komisjon, et teenistustingimuste artikli 82 lõike 2 punkti b alapunkti iii tuleb mõista nii, et kui teenistuse huvid seda õigustavad, võib institutsioon võtta III tegevusüksusesse tööle kandidaadi, kellel ei ole ei kõrgharidusdiplomit ega keskharidusdiplomit, mis võimaldab õpinguid jätkata keskharidusjärgses õppeasutuses, kuid kellel on erialane koolitus või töökogemus, mis ei vasta artikli 82 lõike 2 punkti b alapunktides i ja ii nimetatud kriteeriumidele, kuid mille tase on nendega samaväärne (eespool viidatud kohtuotsus Fares vs. komisjon, punkt 19 eespool ja punkt 50).
30 Teiste sõnadega on samaväärsuse nõudes teenistustingimuste artikli 82 lõike 2 punkti b alapunktis iii ja 2011. aasta üldiste rakendussätete I lisa artikli 1 lõike 3 punktis c, millesse see õigusnorm üle on võetud, viidatud artikli 82 lõike 2 punkti b alapunktides i ja ii nimetatud haridustaseme ja vajadusel töökogemuse kriteeriumidele, mitte otseselt III tegevusüksusesse kuuluvatele ametikohustustele, nagu komisjon vaidlustatud otsuses ja kaebuse rahuldamata jätmise otsuses väitis.
31 Lõpuks tuleb märkida, et artikli 82 lõike 2 punkti b redaktsioon tuleneb nõukogu 22. märtsi 2004. aasta määrusest (EÜ, Euratom) nr 723/2004, millega muudetakse Euroopa ühenduste ametnike personalieeskirju ja Euroopa ühenduste muude teenistujate teenistustingimusi (ELT L 124, lk 1; ELT eriväljaanne 01/02, lk 130). Kuigi selle määruse põhjenduses 2 on rõhutatud vajadust, et „ühenduses [oleks] kõrgetasemeline Euroopa avalik haldus”, ei ole sellest üldeesmärgist siiski võimalik järeldada, et nõuet, et III tegevusüksuses töötamiseks on vaja asjakohast töökogemust, tuleb mõista nii, et sellega nõutakse rangemalt kogemust, mis on samaväärsel tasemel kogemusega, mille saab omandada ainult selles tegevusüksuses.
32 Eelnevast tuleneb, et teenistustingimuste artikli 82 lõike 2 punkti b, 2011. aasta üldiste rakendussätete I lisa artikli 1 lõike 3 punkti c ja osalemiskutset tuleb tõlgendada nii, et isikul, kes kandideerib lepinguliseks töötajaks III tegevusüksusesse, peab olema kolme aasta pikkune töökogemus, mis on sobiv vastavate ametikohustuste täitmiseks, kuid ei pea olema samaväärne nende ametikohustustega.
33 Seda tõlgendust ei lükka ümber 2004. aasta üldiste rakendussätete artikli 7 lõige 3, milles on täpsustatud: „Et töökogemust võetaks [liigitamisel tegevusüksusesse] arvesse, peab see olema omandatud tegevusalal, mis vastab vähemalt nende kvalifikatsioonide tasemele, mida nõutakse asjaomases tegevusüksuses töötamiseks ja mis on seotud institutsiooni ühe tegevussektoriga. Seda töökogemust võetakse arvesse alates kuupäevast, mil asjaomasel isikul on töölevõtmiseks vajalikud minimaalsed kvalifikatsioonid niisugusena, nagu need on määratletud artiklis 2 (sh, kui on, kõik nõuded, mis on selle artikliga töökogemuse alal sätestatud)”. [mitteametlik tõlge]
34 2004. aasta üldiste rakendussätete artikli 7 lõige 3 ei kehtinud enam vaidlustatud otsuse tegemise ajal, kuid peale selle oli selles ainult täpsustatud, et selleks, et töökogemust võetaks lepinguliste töötajate tegevusüksustesse liigitamisel arvesse, peab see olema omandatud tegevusalal, mis vastab tasemelt vähemalt kvalifikatsioonidele, mis on asjaomases tegevusüksuses töötamiseks nõutavad, st tegevusalal, mis vastab 2004. aasta üldiste rakendussätete artikli 2 lõike 1 punktis b osundatud „asjakohasele töökogemusele”.
35 Käesoleval juhul pidi teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutus lahendama küsimuse, kas võttes konkreetselt arvesse hageja varasema tegevuse raames täidetud ametikohustusi (eespool viidatud kohtuotsus Fares vs. komisjon, punkt 19 eespool ning punktid 63 ja 64), on ta 14. juuni 2010. aasta seisuga omandanud kolme aasta pikkuse töökogemuse, mis vastaks III tegevusüksuse rahandusassistendi ametikohustustele niisugustena, nagu neid on kirjeldatud osalemiskutses, mitte analüüsima, kas hagejal on juba samaväärsel tasemel töökogemus nagu need kirjeldatud ametikohustused.
36 Sellest järeldub, et keeldudes võtmast hagejat tööle III tegevusüksuse rahandusassistendiks põhjendusel, et ta ei ole „omandanud 14. juuniks 2010 kolme aasta pikkus[t] töökogemus[t], mis [oleks] samaväärsel tasemel III [tegevusüksusesse kuuluvate ametikohustustega]”, eiras teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutus teenistustingimuste artikli 82 lõike 2 punkti b, 2011. aasta üldiste rakendussätete I lisa artikli 1 punkti 3 alapunkti c ja osalemiskutset.
37 Seega on esimene etteheide põhjendatud.
38 Hageja väidab oma teises väites, et vaidlustatud otsuse puhul tehti ilmne hindamisviga. Ta kinnitab, et tema töökogemus oli tõesti „samaväärsel tasemel” kogemusega, mis omandatakse III tegevusüksuse ametikohustusi täites, ning et tema töökogemus oli kaugelt pikem kui nõutud kolm aastat. Ta tugineb sellega seoses nende ametikohtade kirjeldusele, millel ta oli töötanud, ning tema 2007., 2009. ja 2010. aasta hindamisaruannetes toodud ülemuste hinnangutele, samuti selle üksuse juhataja 1. detsembri 2011. aasta märgukirjale, kelle alluvuses ta oli töötanud.
39 Et esimene väide on põhjendatud ja et teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutus pidi analüüsima, kas hageja töökogemuse võib kvalifitseerida „asjakohaseks”, nii et see võimaldab tal täita III tegevusüksuse rahandusassistendi ametikohustusi niisugusena, nagu need olid kirjeldatud osalemiskutses, ei saa Avaliku Teenistuse Kohus kontrollida, kas komisjon tegi ilmse hindamisvea, kui leidis, et hagejal ei olnud töökogemust, mis on „samaväärsel tasemel III [tegevusüksusesse kuuluvate ametikohustustega]”, sest nii rajaks ta omaenese arutluskäigu õiguslikult väärale eeldusele.
Kahju hüvitamise nõue
40 Hageja väidab, et vaidlustatud otsus tekitas talle varalise kahju, sest kui seda otsust ei oleks tehtud, oleks ta võetud 2011. aasta oktoobris tööle III tegevusüksuse lepingulise töötajana kõrgema töötasuga kui see, mida ta sai edasi oma ametikohal I tegevusüksuses.
41 Tuleb siiski märkida, et vaidlustatud otsus tuleb tühistada, sest teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutus keeldus võtmast hagejat III tegevusüksuse rahandusassistendina tööle teenistustingimuste artikli 82 lõike 2 punkti b, 2011. aasta üldiste rakendussätete I lisa artikli 1 punkti 3 alapunkti c ja osalemiskutse eksliku tõlgenduse tõttu. Vastavalt ELTL artiklile 266 nõutakse institutsioonidelt, kelle õigusakt on tunnistatud tühiseks, lisaks „[kohtu]otsuse täitmiseks vajalike meetmete võtmist”. Lõpuks tuleb märkida, et teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutusel on laialdane kaalutlusõigus, kui ta peab kontrollima, kas tegevus, millega tegeles isik, kes kandideerib III tegevusüksuse lepinguliseks töötajaks, võib kujutada endast kolme aasta pikkust asjakohast töökogemust.
42 Et käesoleva kohtuotsuse põhjendustest lähtudes peab komisjon hageja töökogemuse hindamisel taas kasutama oma kaalutlusõigust, ei saa Avaliku Teenistuse Kohus selles olukorras mõista temalt välja summat, mis vastaks erinevusele töötasu vahel, mida ta sai edasi oma ametikohal I tegevusüksuses, ja töötasu vahel, mis oleks talle määratud III tegevusüksuses.
Kohtukulud
43 Kodukorra artikli 87 lõike 1 alusel, ilma et see piiraks kodukorra teise osa kaheksanda peatüki teiste sätete kohaldamist, kannab kaotaja pool kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Sama artikli lõige 2 sätestab, et kui õiglus seda nõuab, võib Avaliku Teenistuse Kohus otsustada, et kaotaja pool kannab vaid osa kohtukuludest või et ta ei kanna neid üldse.
44 Käesoleva kohtuotsuse põhjendustest ilmneb, et komisjon on enamiku väidete osas kohtuvaidluse kaotanud. Lisaks palus hageja oma nõuetes sõnaselgelt, et kohtukulud mõistetaks välja komisjonilt. Kuna käesoleva kohtuasja asjaolude puhul ei ole õigustatud kodukorra artikli 87 lõike 2 kohaldamine, tuleb komisjoni kohtukulud jätta tema enda kanda ja mõista temalt välja hageja kohtukulud.
Esitatud põhjendustest lähtudes
AVALIKU TEENISTUSE KOHUS (kolmas koda)
otsustab:
1. Tühistada Euroopa Komisjoni 6. märtsi 2012. aasta otsus, millega É. Marques’i keelduti võtmast tööle lepingulise töötajana III tegevusüksusesse.
2. Jätta hagi ülejäänud osas rahuldamata.
3. Jätta Euroopa Komisjoni kohtukulud tema enda kanda ja mõista temalt välja É. Marques’i kohtukulud.
Van Raepenbusch | Barents | Bradley |
Kuulutatud avalikul kohtuistungil 25. septembril 2013 Luxembourgis.
W. Hakenberg | | S. Van Raepenbusch |