Language of document : ECLI:EU:C:2007:20

KOHTUJURISTI ETTEPANEK

YVES BOT

esitatud 11. jaanuaril 20071(1)

Kohtuasi C‑325/05

Ismail Derin

versus

Landkreis Darmstadt-Dieburg

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Verwaltungsgericht Darmstadt (Saksamaa))

EMÜ-Türgi assotsiatsioonileping – Assotsiatsiooninõukogu otsuse nr 1/80 artikli 7 esimene lõik – Üle 21‑aastane ja mitte enam oma vanemate ülalpidamisel olev Türgi kodanik – Õiguse asuda tööle ja elamisõiguse kaotamine – Lisaprotokolli artikkel 59 – Soodsam kohtlemine kui liikmesriigi kodanike puhul





1.        Käesolev eelotsusemenetlus puudutab assotsiatsiooninõukogu(2) 19. septembri 1980. aasta otsuse nr 1/80 Euroopa Majandusühenduse ja Türgi assotsiatsiooni arengu kohta(3) artikli 7 tõlgendamist. Selles artiklis määratletakse tingimused, mille täitmisel on Türgi kodanikul, kes on liikmesriigi seaduslikul tööturul töötava või töötanud Türgi päritolu töötaja perekonnaliige, õigus asuda tööle selles liikmesriigis ja sellega kaasnev õigus nimetatud riigis elada.

2.        Eelotsusetaotluse esitanud kohus seab kahtluse alla Euroopa Kohtu praktika, mis käsitleb selle sättega Türgi päritolu töötaja lapsele antud õiguste ajalist kehtivust ja tingimusi, mille esinemisel võib neid õigusi piirata.

3.        Euroopa Kohus on eelkõige 7. juuli 2005. aasta kohtuotsuses Aydinli(4) asunud seisukohale, et nimetatud õigus asuda tööle ja elamisõigus ei lõpe, kui Türgi päritolu töötaja laps on üle 21‑aastane ja elab iseseisvalt. Samuti ütles Euroopa Kohus, et neid kahte õigust võib piirata üksnes kahel eeldusel: esiteks avaliku korra, julgeoleku ja rahvatervise kaalutlustel, ning teiseks juhul, kui asjaomane isik lahkub nimetatud liikmesriigist märkimisväärselt pikaks ajaks ja ilma õiguspärase põhjuseta.

4.        Verwaltungsgericht Darmstadt (Saksamaa) küsib esimese võimalusena eespool viidatud Aydinli kohtuotsuse tegemise järel, kas selline kohtupraktika on osas, milles see puudutab üle 21‑aastast last, kes ei ole enam vanemate ülalpidamisel, kooskõlas lisaprotokolli(5) artikliga 59, mille kohaselt ei kohelda Türgi Vabariiki protokolliga hõlmatud valdkondades soodsamalt, kui liikmesriiki vastavalt EÜ asutamislepingule koheldakse.

5.        Käesolevas ettepanekus näitan ma, miks minu hinnangul ei saa Türgi päritolu töötaja lapsele otsuse nr 1/80 artikliga 7 antud õiguste ajalist kehtivust piirata üksnes viitega nõukogu määruse (EMÜ) nr 1612/68(6) artiklitele 10 ja 11, vaid selle hindamisel tuleb silmas pidada töötajate vaba liikumist käsitlevaid asutamislepingu sätteid. Seejärel selgitan, miks ei ole otsuse nr 1/80 artikliga 7 Türgi päritolu töötaja lapsele antud õiguste ulatust käsitlev kohtupraktika üldiselt vastuolus lisaprotokolli artikliga 59. Lõpetuseks näeme, miks ei ole käesoleva põhikohtuasja konkreetsetel asjaoludel niisuguse kohtupraktika tagajärg, mis puudutab otsuse nr 1/80 artiklist 7 tulenevate õiguste piiramise tingimusi, I. Derini konkreetses olukorras olevale Türgi kodanikule laiemate õiguste andmine, kui on ühenduse töötajal.

I.      Õiguslik raamistik

6.        Verwaltungsgericht Darmstadti küsimustele vastamiseks tuleb meenutada nende sätete sisu, millega määratletakse Türgi kodanike õigused Euroopa Liidus, mis on käesoleval juhul asjakohased, ning nende ulatust nii nagu seda on kohtupraktikas täpsustatud.

A.      Õigusaktid

7.        Asjakohased sätted on assotsiatsioonilepingus, lisaprotokollis ja otsuses nr 1/80.

1.      Assotsiatsioonileping

8.        Assotsiatsioonilepingu eesmärk on vastavalt selle artikli 2 lõikele 1 aidata kaasa jätkuvale ja tasakaalustatud kaubandus- ja majandussidemete tugevnemisele ühenduse ja Türgi Vabariigi vahel, samas täiel määral arvesse võttes vajadust kindlustada Türgi majanduse kiirendatud areng ning parandada Türgi rahva tööhõivet ja elutingimusi.

9.        Nende eesmärkide teostamiseks nähti assotsiatsioonilepingus ette tolliliidu järkjärguline loomine. Selle lepingu artikli 12 kohaselt on lepinguosalised leppinud kokku tagada oma vastavatel territooriumidel järkjärguline töötajate vaba liikumine, juhindudes EÜ asutamislepingu artiklitest 48(7), 49(8) ja 50(9). Samuti otsustasid nad kõrvaldada asutamisvabaduse ja teenuste osutamise vabaduse piirangud, juhindudes ka vastavatest asutamislepingu sätetest.

10.      Selleks hõlmab assotsiatsioon ettevalmistavat etappi, mis võimaldab Türgi Vabariigil ühenduse abiga oma majandust tugevdada (artikkel 3), üleminekuetappi, mille jooksul tuleb tagada tolliliidu järkjärguline rakendamine, ning majanduspoliitikate ühtlustamine (artikkel 4), ning lõppetappi, mis rajaneb tolliliidul ja hõlmab lepingupoolte majanduspoliitikate tihedamat koordineerimist (artikkel 5).

11.      Nende eesmärkide teostamiseks vajalikke meetmeid võtab assotsiatsiooninõukogu, mis koosneb ühelt poolt liikmesriikide valitsuste ja Euroopa Ühenduste Komisjoni liikmetest ning teiselt poolt Türgi valitsuse liikmetest. Seega võib see assotsiatsiooninõukogu teha otsuseid talle omistatud pädevuse piires ja need on lepinguosalistele siduvad.

12.      Preambuli ja artikli 28 kohaselt peab assotsiatsioonileping hõlbustama Türgi Vabariigi hilisemat ühinemist ühendusega.

2.      Lisaprotokoll

13.      Lisaprotokolliga nähakse ette assotsiatsiooni üleminekuetapi rakendamise tingimused, kord ja ajakavad. Protokolli II jaotises on hulk isikute ja teenuste liikumist käsitlevaid artikleid.

14.      Nii näeb selle artikkel 36 ette, et töötajate vaba liikumine ühenduse liikmesriikide ja Türgi Vabariigi vahel tagatakse assotsiatsioonilepingu artiklis 12 sätestatud põhimõtete kohaselt järkjärguliste etappide abil nimetatud lepingu jõustumisele järgneva kaheteistkümnenda aasta lõpust kahekümne teise aasta lõpuni ning seda vastavalt assotsiatsiooninõukogu poolt vastu võetud reeglitele.

15.      Samuti on selle artiklis 59 sätestatud:

„Käesoleva protokolliga hõlmatud valdkondades ei kohelda Türgit soodsamalt, kui liikmesriigid üksteist vastavalt ühenduse asutamislepingule kohtlevad.”

3.      Otsus nr 1/80

16.      Otsuse nr 1/80 põhjenduse 3 kohaselt on selle otsuse eesmärk sotsiaalvaldkonnas soodsama regulatsiooni kehtestamine töötajate ja nende pereliikmete suhtes, kui on ette nähtud assotsiatsiooninõukogu 20. detsembri 1976. aasta otsuses nr 2/76.

17.      See otsus nr 2/76 oli assotsiatsioonilepingu artikli 12 ja lisaprotokolli artikli 36 rakendamise esimene etapp. See nägi ette töötajate õiguse järkjärguliseks juurdepääsuks töökohtadele vastuvõtvas riigis ning õiguse nende töötajate lastele juurdepääsuks üldharidusele selles riigis.(10)

18.      Otsuse nr 1/80 artikkel 6 määratleb Türgi päritolu töötaja õigused vastuvõtvas liikmesriigis ning selle artikkel 7 määratleb sellise töötaja perekonnaliikmete õigused asjaomases liikmesriigis.

19.      Otsuse nr 1/80 artikliga 6 antud õigused on järkjärgulist laadi sõltuvalt töötaja vastuvõtvas liikmesriigis seaduslikult töötamise kestusest. Nii sätestab artikkel 6:

„1.   Arvestades artiklist 7, mis käsitleb perekonnaliikmete vaba juurdepääsu tööle, tulenevaid erisusi, on liikmesriigi tööturul seaduslikult töötaval Türgi päritolu töötajal:

–        õigus pärast ühte aastat seaduslikku töötamist selles liikmesriigis uuendada tööluba sama tööandja juures töötamiseks, kui tööandjal on talle tööd pakkuda;

–        õigus pärast kolme aastat seaduslikku töötamist selles liikmesriigis ning arvestades ühenduse liikmesriikide töötajate eesõigusi, võtta vastu samal kutsealal sama või mõne teise tööandja mõni teine tavapärastel tingimustel tehtud tööpakkumine, mis on registreeritud selle liikmesriigi tööhõivetalitustes;

–        õigus pärast nelja aastat seaduslikku töötamist selles liikmesriigis omandada vaba juurdepääs kõigile palgalistele töökohtadele omal valikul.

2.     Iga-aastased puhkused, rasedus- ja sünnituspuhkus ning puudumised tööõnnetuste või lühiajaliste haiguste tõttu arvestatakse seaduslike tööperioodide hulka. Mittevabatahtliku töötuse perioode, mis on pädevate asutuste poolt nõuetekohaselt registreeritud, ja puudumisi pikaajaliste haiguste tõttu ei loeta küll seaduslike tööperioodide hulka, kuid need ei kahjusta siiski eelneva tööperioodi alusel omandatud õigusi.

[…].”

20.      Otsuse nr 1/80 artiklis 7 eristatakse ühelt poolt töötaja perekonnaliikmeid, kellel on lubatud temaga vastuvõtvasse liikmesriiki kaasa tulla ja kes on seal teatud aja elanud, ning teiselt poolt sellise töötaja lapsi, kes on asjaomases liikmesriigis omandanud kutsehariduse. See artikkel 7 sätestab:

„Liikmesriigi seaduslikul tööturul töötava Türgi päritolu töötaja perekonnaliikmetel, kellel on lubatud temaga kaasa tulla, on:

–        õigus võtta vastu tööpakkumisi pärast seda, kui nad on selles liikmesriigis vähemalt kolm aastat seaduslikult elanud, arvestades ühenduse liikmesriikide töötajate eesõigusi;

–        õigus omandada vaba juurdepääs kõigile palgalistele töökohtadele omal valikul pärast seda, kui nad on selles liikmesriigis vähemalt viis aastat seaduslikult elanud.

Türgi päritolu töötajate lastel on pärast vastuvõtvas riigis kutsehariduse omandamist õigus selles liikmesriigis vastu võtta kõik tööpakkumised, sõltumata selles liikmesriigis elamise kestusest, tingimusel, et üks vanematest on selles liikmesriigis seaduslikult töötanud vähemalt kolm aastat.”

21.      Otsuse nr 1/80 artikkel 14 määratleb piirangud, mida võib kohaldada nende õiguste teostamise suhtes. Selle lõige 1 näeb ette:

„Käesoleva jao sätete kohaldamisel arvestatakse avaliku korra, julgeoleku ja rahvatervise seisukohalt õigustatud piiranguid.”

22.      Tänaseni ei ole assotsiatsiooninõukogu võtnud ühtegi meedet asutamisvabaduse ja teenuste osutamise vabaduse piirangute järkjärguliseks kaotamiseks.

B.      Kohtupraktika

23.      Otsuse nr 1/80 artikliga 7 Türgi päritolu töötaja perekonnaliikmetele antud õiguste ulatuse küsimus on andnud alust mitmeks kohtuotsuseks, millest tulenevad juhised, mis on käesolevas kohtuasjas asjakohased, võib kokku võtta järgmiselt.

24.      Kõigepealt on vaieldamatu, et nii nagu otsuse nr 1/80 artikli 6 lõikel 1, on ka artikli 7 esimesel ja teisel lõigul liikmesriikides vahetu õigusmõju. Need Türgi kodanikud, kes neis sätetes ettenähtud tingimustele vastavad, võivad nende sätetega antud õigustele vahetult tugineda.(11)

25.      Järgmisena tuleneb kõnealusest kohtupraktikast, et otsuse nr 1/80 artikli 7 kahes lõigus ette nähtud õigusel asuda tööle on kaks aspekti.

26.      Ühelt poolt tuleb nende õiguste saamiseks täita mitu erinevat tingimust.

27.      Kõigepealt peab olema Türgi päritolu töötaja „perekonnaliige”. Selle mõiste tõlgendamisel tuleb aluseks võtta määruse nr 1612/68 artikli 10 lõikes 1 esineva sama mõiste tõlgendus juhtudel, kui tegemist on ühenduse liikmesriikide kodanikest töötajatega.(12)

28.      Seejärel on otsuse nr 1/80 artikli 7 esimeses lõigus sätestatud õiguse asuda tööle tingimuseks see, et Türgi päritolu töötaja pereliikmel oleks olnud selle töötajaga ühine elukoht vähemalt kolm aastat. See ühise elukoha nõue on kooskõlas eesmärgiga võimaldada töötaja perekonnal vastuvõtvas liikmesriigis taasühineda.

29.      Samuti on otsuse nr 1/80 artikli 7 teise lõiguga Türgi päritolu töötaja lapsele antud õiguse asuda tööle tingimusteks see, et see töötaja on vastuvõtvas liikmesriigis seaduslikult töötanud vähemalt kolm aastat ning see laps on selles riigis omandanud kutsehariduse.

30.      Teiselt poolt antakse juhul, kui need tingimused on täidetud, otsuse nr 1/80 artikli 7 esimese ja teise lõiguga Türgi päritolu töötaja perekonnaliikmele autonoomsed õigused asuda tööle vastuvõtvas liikmesriigis, mille eesmärk on võimaldada neil kindlustada oma positsiooni nimetatud liikmesriigis(13) ja mis ei sõltu nimetatud tingimustest.

31.      Nii on Euroopa Kohus asunud seisukohale, et neis sätetes ettenähtud õigus vastu võtta kõik tööpakkumised vastuvõtvas liikmesriigis, ei lõpe olukorras, kus Türgi päritolu töötaja, kelle kaudu nimetatud õigus tulenes, ei tööta enam selle liikmesriigi seaduslikul tööturul.(14) See õigus säilib ka pärast seda, kui kõnealune töötaja on pöördunud tagasi oma päritoluriiki. Sellest järeldub, et nimetatud sätetes ettenähtud õigused ei kuulu üksnes sellise töötaja alaealistele lastele või täisealistele lastele, kes on veel tema ülalpidamisel. Väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb, et otsuse nr 1/80 artikli 7 esimest ja teist lõiku kohaldatakse ka sellise töötaja täisealistele lastele, kes elavad iseseisvat elu.(15)

32.      Peale selle eeldab nende sätetega antud õigus asuda tööle vastuvõtvas liikmesriigis seda, et isikul oleks vastav elamisõigus(16). Euroopa Kohus on korduvalt leidnud, et ilma sellise elamisõiguseta kaotaksid need õigused asuda tööle igasuguse kasuliku mõju.(17) Sellest tuleneb, et kui Türgi päritolu töötaja perekonnaliikme puhul on täidetud otsuse nr 1/80 artikli 7 esimeses või teises lõigus nõutud tingimused, mis on vajalikud selleks, et võtta vastuvõtvas liikmesriigis vastu kõik tööpakkumised, siis ei ole selle riigi ametiasutustel enam võimalust võtta asjaomase isiku elamisloaga seoses meetmeid, mis võivad takistada talle vahetult ühenduse õiguskorrast tulenevate õiguste teostamist.

33.      Viimasena on kohtupraktikas täpsustatud, millistel tingimustel võib neid õigusi piirata. Neid võib piirata esiteks juhul, kui asjaomane isik on lahkunud vastuvõtvast liikmesriigist märkimisväärselt pikaks ajaks ja ilma õiguspärase põhjuseta.(18) Sellisel juhul kaotab asjaomane isik otsuse nr 1/80 artikli 7 esimese või teise lõigu alusel omandatud õigusliku staatuse, kuna ta ise on katkestanud need sidemed, mis teda kõnealuse riigiga seovad.

34.      Teiseks võib neid õigusi piirata otsuse nr 1/80 artikli 14 alusel, kui asjaomane isik kujutab endast reaalset ja tõsist ohtu avalikule korrale, julgeolekule või rahvatervisele.(19) Selles sättes ettenähtud erandi ulatust tuleb tõlgendada sama moodi nagu tõlgendatakse EÜ artikli 39 lõikes 3 ühenduse kodanikest töötajate suhtes sätestatud erandit, mis on sõnastatud peaaegu identselt. Sellest tuleneb, et avaliku korra või julgeoleku kaalutlustel võetavad meetmed peavad põhinema asjaomase isiku käitumisel ning see käitumine peab kujutama endast olemasolevat ohtu ühiskonnale.(20)

35.      Need kaks tingimust, mille puhul võib asjaomane isik kaotada otsuse nr 1/80 artikli 7 esimesest või teisest lõigust tulenevad õigused, on esitatud ammendavalt. Selliselt esitati need kõigepealt eespool viidatud kohtuotsuses Ergat.(21) Sama korrati sõnaselgelt eespool viidatud kohtuotsustes Cetinkaya, Aydinli ja Torun, milles uuriti küsimust, kas asjaomane isik kaotas talle nimetatud artikli 7 esimesest või teisest lõigust tulenevad õigused kriminaalkorras süüdimõistmise tagajärjel.

36.      Eespool viidatud kohtuotsuses Cetinkaya lükkas Euroopa Kohus ümber Saksamaa valitsuse seisukoha, mille kohaselt võib kõnealune õigus asuda tööle ja õigus riigis elada pärast vanglakaristuse määramist ja sellele järgnenud narkovõõrutusravi kaduda, kuna vangistuse ja sellele järgneva narkovõõrutusravi ajal ei olnud asjaomane isik vastuvõtva liikmesriigi tööturul.

37.      Euroopa Kohus leidis, et sellises olukorras võib asjaomane isik juhul, kui ta ei ole selle riigi territooriumilt märkimisväärselt pikaks ajaks ja õiguspärase põhjuseta lahkunud, talle otsuse nr 1/80 artikli 7 esimese lõiguga antud õigused kaotada vaid selle otsuse artiklit 14 kohaldades(22).

38.      Kahe eespool käsitletud tingimuse ammendavat laadi kinnitati ka eespool viidatud kohtuotsuses Aydinli, millele eelotsusetaotluse esitanud kohus konkreetselt viitab.

39.      C. Aydinli on Türgi kodanik, kes sai 15‑aastasena loa tulla oma vanemate juurde Saksamaal. Ta omandas selles liikmesriigis kutsehariduse ning töötas palgalisel töökohal sama tööandja juures viis aastat. Tal oli nimetatud riigis tähtajatu elamisluba.

40.      Vahistatud süüdistatavana narkootiliste ainete suures koguses salakaubaveos, paigutati ta eeluurimisvanglasse ja talle mõisteti kolmeaastane vangistus, mille hulka arvati eelvangistuses viibitud aeg.

41.      Pärast ühe osa karistusest ära kandmist, vabastati ta tingimisi selleks, et ta saaks viibida pikaajalisel narkovõõrutusravil, mille ta edukalt lõpetas. Nimetatud ravil viibitud aeg arvati mõistetud karistusest maha ja ülejäänud osas määrati karistuse kandmine tingimisi. Narkovõõrutusravi lõpust alates töötas C. Aydili oma isa juures Saksamaal.

42.      Saksamaa ametiasutused tegid määruse tema viivitamatu väljasaatmise kohta kooskõlas siseriikliku õigusega, mille kohaselt peab tingimata maalt välja saatma välismaalase, kellele on narkootikumiseaduse rikkumise eest lõpliku karistusena mõistetud vähemalt kolmeaastane vangistus ilma karistusest tingimisi vabastamata.

43.      Asjaomase eelotsusetaotluse esitanud kohus, kuhu C. Aydinli nimetatud väljasaatmisotsuse tühistamiseks pöördus, esitas mitu eelotsuse küsimust, millele antavad vastused võimaldaksid tal hinnata selle otsuse kooskõla otsusega nr 1/80.

44.      Eespool viidatud kohtuotsuses Aydinli täpsustas Euroopa Kohus alustuseks, et kuigi asjaomane isik töötas vastuvõtvas liikmesriigis viis aastat sama tööandja juures, tuleks tema olukorra analüüsimisel lähtuda sellest, et see kuulub otsuse nr 1/80 artikli 7 esimese lõigu kohaldamisalasse, mis on erinorm Türgi päritolu töötaja perekonnaliikmete huvides.

45.      Ta kinnitas, et selle sättega antud õigus asuda tööle ja riigis elada ei sõltu sellest, kas asjas tähtsust omaval ajavahemikul on asjaomane isik täisealine ega ela enam oma perekonnaga ühises majapidamises, kuid elab kõnealuses liikmesriigis iseseisvalt.(23)

46.      Samuti kinnitas Euroopa Kohus, et vastuvõtva liikmesriigi ametiasutused võivad need õigused kahtluse alla seada üksnes kahel juhul: kui Türgi sisserändaja viibimine vastuvõtva liikmesriigi territooriumil kujutab reaalset ja tõsist ohtu avalikule korrale, julgeolekule või rahvatervisele, või kui asjaomane isik on vastuvõtvast liikmesriigist lahkunud märkimisväärselt pikaks ajaks ja ilma õiguspärase põhjuseta.(24)

47.      Sellest järeldas Euroopa Kohus, et otsuse nr 1/80 artikli 7 esimene lõik keelab pärast mitmeaastast ja esialgu tingimusteta vabaduskaotusliku karistuse kandmist, millele järgneb pikaajaline narkovõõrutusravi, C. Aydinli olukorras olevale Türgi kodanikule nimetatud sättes antud õigusi selle kodaniku pikaajalise tööturult eemaloleku tõttu piirata.

48.      Ta märkis selles osas, et kõnealuse artikli 7 esimese lõigu esimene ja teine taane annavad Türgi päritolu töötaja perekonnaliikmetele õiguse töötada, kuid ei pane neile mingisugust kohustust töötada palgalisel töökohal, nagu näeb ette sama otsuse artikli 6 lõige 1.(25)

49.      Eespool viidatud kohtuotsuses Torun otsustas Euroopa Kohus, et kohtupraktika, mille kohaselt võib kriminaalkorras süüdi mõistmise korral otsuse nr 1/80 artikli 7 esimese lõiguga antud õigust asuda tööle ja riigis elada piirata üksnes kahel eespool käsitletud juhul, laieneb ka nimetatud otsuse artikli 7 teise lõiguga hõlmatud Türgi päritolu töötajate laste olukorrale.(26)

50.      Üheski eespool käsitletud kohtuotsuses ei viidatud otseselt lisaprotokolli artiklile 59.

II.    Asjaolud ja menetlus põhikohtuasjas

51.      Põhikohtuasi, millest ajendatuna eelotsusetaotluse esitanud kohus eespool toodud kohtupraktika kahtluse alla seadis, pidades silmas lisaprotokolli artikliga 59 sätestatud piire, on järgmine.

52.      I. Derin on Türgi kodanik, kes on sündinud 30. septembril 1973. 1982. aastal asus ta elama oma vanemate juurde Saksamaale, kus ta isa töötas aastatel 1980–1986 ja ema vastavalt aastatel 1971–1995.

53.      I. Derin käis Saksamaal koolis, kõigepealt põhikoolis aastatel 1982–1988 ja seejärel 1988. aasta augustist kuni 1990. aasta juulini kutsekoolis. Ta lõpetas õpingud 1991. aastal ja sai mittlere Reife (keskharidustunnistus). 2001. aasta septembris alustas ta koolitust kutseliseks kauba- ja reisijateveo autojuhiks saamise eesmärgil.

54.      Aastatel 1991–2005 töötas asjaomane isik mitmel töökohal nii palgalise töötajana erinevate tööandjate juures kui füüsilisest isikust ettevõtjana. Töötamine ühe ja sama tööandja juures kestis alati alla aasta. 2005. aasta jaanuarist võeti ta uuesti tööle palgalise töötajana.

55.      1990. aastal anti talle Saksamaal tähtajatu elamisluba. 1994. aasta sügisel lahkus ta vanematekodust ja asus omaette elama. Tema Türgi kodanikust abikaasa asus tema juurde elama 2002. aasta veebruaris.

56.      I. Derin on süüdi mõistetud mitmes süüteos. Talle määrati rahatrahvid aastatel 1994, 1996, 1998 ja samuti 2002. aasta veebruaris ja augustis. 13. detsembril 2002 mõisteti talle organiseeritud kuritegeliku ühenduse raames välismaalaste ebaseadusliku Saksamaale toimetamise eest karistuseks kahe aasta kaheksa kuu ja kahe nädala pikkune vangistus.

57.      24. novembril 2003 tehti I. Derini suhtes tähtajatu väljasaatmise otsus. Tema väljasaatmisotsuse peale esitatud vaie jäeti Regierungspräsidium Darmstadti 15. septembri 2004. aasta otsusega rahuldamata. 5. oktoobril 2004 esitas ta viimati nimetatud otsuse peale Verwaltungsgericht Darmstadtile kaebuse.

58.      Nimetatud kohus otsustas 17. augusti 2005. aasta otsusega kohtuliku arutamise peatada ja esitada Euroopa Kohtule eelotsusetaotluse, mis saabus Euroopa Kohtu kantseleisse 26. augustil 2005.

III. Eelotsuse küsimused

59.      Oma 17. augusti 2005. aasta eelotsusetaotluses märgib Verwaltungsgericht Darmstadt, et kõnealune väljasaatmisotsus tehti kooskõlas siseriiklike õigusnormidega. Sellest hoolimata ei ole ta kindel, kas kõnealune otsus on kooskõlas otsuse nr 1/80 sätetega.

60.      Ta märgib, et I. Derin, kes kuulub otsuse nr 1/80 artikli 7 esimese lõigu kohaldamisalasse, ei saanud kaotada selle sätte alusel omandatud õigust kummalgi kohtupraktikaga kehtestatud põhjusel. Ta märgib selles osas, et asjaomane isik ei ole lahkunud Saksamaalt pikaks ajaks ja ilma õiguspärase põhjuseta. Lisaks märgib ta, et I. Derin ei kujuta endast olemasolevat ohtu avalikule korrale otsuse nr 1/80 artikli 14 tähenduses. Siiski tekib tal küsimus, kas need kaks põhjust on ammendavad.

61.      Neist kaalutlustest lähtudes küsis Verwaltungsgericht Darmstadt oma 17. augusti 2005. aasta eelotsusetaotluses esiteks, kas oma vanemate juurde Saksamaale elama asunud Türgi kodanik kaotab otsuse nr 1/80 artikli 7 esimese lõigu alusel omandatud elamisõiguse, kui ta 21. eluaasta täitumisel ei ela enam vanemate juures ega ole enam nende ülalpidamisel, kui ei ole tegemist nimetatud otsuse artiklis 14 sätestatud olukorraga ega olukorraga, kus ta on lahkunud vastuvõtvast liikmesriigist märkimisväärselt pikaks ajaks ja ilma õiguspärase põhjuseta.

62.      Teiseks esitab ta järgmise küsimuse juhuks, kui Euroopa Kohus vastab esimesele küsimusele jaatavalt:

„Kas asjaomasel Türgi kodanikul – vaatamata sellele, et ta on kaotanud [otsuse nr 1/80] artikli 7 [esimese lõigu] [teisest] taandest tulenevad õigused – on jätkuvalt õigus otsuse [nr 1/80] artiklist 14 tulenevale erikaitsele, kui ta on pärast vanematest eraldi elama asumist teinud ebakorrapäraselt palgalist tööd, saamata töötajana neid õigusi, mis tulenevad otsuse nr 1/80 artikli 6 esimesest lausest, ja on tegutsenud mitme aasta jooksul üksnes füüsilisest isikust ettevõtjana?”

63.      Pärast eespool viidatud kohtuotsuse Aydinli sisuga tutvumist asendas Verwaltungsgericht Darmstadt 21. septembril 2005 oma esimese eelotsuse küsimuse järgmise küsimusega:

„Kas [lisaprotokolli] artikliga 59 on kooskõlas, kui Türgi kodanik, kes perekonna taasühinemiseks on lapsena kolinud Saksamaa Liitvabariiki, ei kaota [otsuse nr 1/80] artikli 7 [esimese lõigu] [teisest] taandest tuleneva kõigile palgalistele töökohtadele omal valikul vaba juurdepääsu õigusega kaasnevat elamisõigust – välja arvatud otsuse nr 1/80 artiklis 14 nimetatud juhul ja siis, kui ta õiguspärase põhjuseta lahkub vastuvõtvast liikmesriigist märkimisväärselt pikaks ajaks – isegi siis, kui ta 21. eluaasta täitumisel ei ela enam vanemate juures ega ole enam nende ülalpidamisel?”

64.      Samuti palus ta Euroopa Kohtul vastata vajaduse korral teisele eelotsuse küsimusele, mille ta esitas 17. augusti 2005. aasta eelotsusetaotluses.

65.      21. septembri 2005. aasta parandusmääruses märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus, et ta kahtleb eespool viidatud kohtuotsuses Aydinli kinnitatud kohtupraktika kooskõlas lisaprotokolli artikliga 59 ja seda järgmistel põhjustel.

66.      Nimetatud kohtu sõnul tähendab lisaprotokolli artikkel 59, et Türgi päritolu töötajad ei omanda otsuse nr 1/80 alusel laiemaid õigusi, kui on ühenduse kodanikel vastavalt asutamislepingule. Kui nõustuda, et otsuse nr 1/80 artikli 7 esimese lõigu alusel omandatud õiguse elada vastuvõtvas liikmesriigis võib kaotada üksnes kahel eespool viidatud kohtuotsuses Aydinli nimetatud põhjusel, siis tähendaks see seda, et Türgi kodaniku perekonnaliikmeid koheldaks soodsamalt kui ühenduse kodanikust töötaja perekonnaliikmeid.

67.      Verwaltungsgericht Darmstadt tuletab selles osas meelde, et määruse nr 1612/68 artikli 10 kohaselt on ühenduse kodanikust töötaja laste õigus asuda elama nimetatud töötaja juurde ajaliselt piiratud.(27) Seega kui lubada I. Derinil, kes on 31‑aastane, ei ela enam oma vanematega koos ega ole nende ülalpidamisel, tugineda otsuse nr 1/80 artikli 7 esimese lõigu alusel omandatud õigustele, siis tähendaks see talle laiemate õiguste andmist kui on ühenduse kodaniku lapsel tema vastavast staatusest tulenevalt.

68.      Verwaltungsgericht Darmstadti sõnul ei ole põhjust võtta otsuse nr 1/80 artikli 7 ulatuse hindamisel arvesse asjaolu, et ühenduse kodanike lastel on õigus jääda vastuvõtvasse liikmesriiki tulenevalt asutamislepingu sätetest, mis käsitlevad isikute vaba liikumist või muude sellest õigusest tulenevate õiguste alusel. Nende kahe olukorra võrdlemisel tuleks silmas pidada üksnes „perekonnaliikme” staatusest tulenevaid õigusi.

IV.    Analüüs

A.      Sissejuhatavad märkused

69.      Itaalia ja Ühendkuningriigi valitsus tõstatasid küsimuse, kas I. Derini olukord kuulub otsuse nr 1/80 artikli 7 esimese lõigu kohaldamisalasse, nagu leiab eelotsusetaotluse esitanud kohus, või pigem selle artikli teise lõigu kohaldamisalasse.

70.      On tõsi, et I. Derini olukorda võib kirjeldada selliselt, et tegemist on Türgi kodanikuga, kellele vastuvõtva liikmesriigi seaduslikul tööturul töötava Türgi päritolu võõrtöötajatest abielupaari lapsena on perekonna taasühinemiseks antud luba nende juurde kõnealusesse liikmesriiki elama asuda. Ka ei ole vaidlustatud asjaolu, et asjaomane isik elas seaduslikult oma vanemate juures vähemalt viis aastat.

71.      Seega vastab I. Derin kõigile nõutavatele tingimustele, et saada otsuse nr 1/80 artikli 7 esimese lõigu teise taande alusel vaba juurdepääs tööturule ja elamisõigus.

72.      Sellest hoolimata esitavad nimetatud valitsused küsimuse, kas I. Derini olukord ei kuulu pigem otsuse nr 1/80 artikli 7 teise lõigu kohaldamisalasse, mis käsitleb Türgi päritolu töötajate laste olukorda, kes on vastuvõtvas liikmesriigis omandanud kutsehariduse, kuivõrd esiteks õppis asjaomane isik eelotsusetaotluse esitanud kohtu esitatud andmete põhjal 6. augustist 1988 kuni 15. juulini 1990 kutsekoolis ja teiseks alustas ta 2001. aasta septembris koolitust veokijuhiks saamiseks.

73.      Otsuse nr 1/80 artikli 7 teises lõigus kasutatud „kutsehariduse“ mõistet ei ole selles otsuses määratletud. Ka Euroopa Kohus ei ole selle sisu täpsustanud. Siiski on Euroopa Kohus märkinud, milline on selle sätte eesmärk, milles kõnealune mõiste esineb. Euroopa Kohus on öelnud, et otsuse nr 1/80 artikli 7 teise lõigu alusel koheldakse Türgi päritolu töötajate lapsi eriliselt, püüdes kutsehariduse omandamisele järgnevat tööturule sisenemist hõlbustada, et järk-järgult saavutada töötajate liikumisvabadus vastavalt nimetatud otsuse eesmärgile.(28)

74.      Seda eesmärki arvesse võttes olen seisukohal, et otsuse nr 1/80 artikli 7 teises lõigus esinevat „kutsehariduse“ mõistet tuleks tõlgendada samamoodi nagu EÜ artiklis 150 esinevat sama mõistet, kuna neil kahel sättel on sarnane eesmärk. EÜ artikli 150 kohaselt on ühenduse ülesanne täiendada liikmesriikide meetmeid kutseõppe valdkonnas, et muu hulgas hõlbustada kutsealale pääsu ja naasmist tööturule.

75.      Euroopa Kohus on asutamislepingus esinevat „kutseõppe“ mõistet tõlgendanud laialt. Kohtupraktika kohaselt on kutseõpe iga hariduse vorm, mis valmistab ette teatud kutsealale pääsemiseks või teatud töö saamiseks või mis annab erilise õiguse teatud kutsealal tegutsemiseks või teatud töö tegemiseks, sõltumata õpilaste või üliõpilaste vanusest või nende hariduse tasemest ning kaasaarvatud juhul, kui osa õppekavast kuulub üldhariduse hulka.(29)

76.      Siseriiklik kohus, kellel on ainsana pädevus põhikohtuasja asjaolude hindamiseks, peab välja selgitama, kas asjaomane isik on omandanud vastuvõtvas liikmesriigis kutsehariduse otsuse nr 1/80 artikli 7 teise lõigu tähenduses, kuivõrd ta õppis 6. augustist 1988 kuni 15. juulini 1990 kutsekoolis ja alates 2001. aasta septembrist veokijuhi kursustel.

77.      Küsimus, kas asjaomane isik kuulub otsuse nr 1/80 artikli 7 esimese või teise lõigu kohaldamisalasse, ei ole eelotsusetaotluse esitanud kohtu esitatud esimesele küsimusele vastamisel siiski asjakohane.

78.      Õigupoolest nägime, et kuigi need otsuse nr 1/80 artikli 7 kaks lõiku erinevad teineteisest osaliselt nende kohaldamise tingimuste poolest, on nendest Türgi päritolu töötaja lapsele tulenevad õigused põhiosas ja nende õiguste kaotamise tingimused identsed. Mõlemal juhul on tegemist autonoomsete õigustega asuda tööle ja elada liikmesriigis, mis kohtupraktika kohaselt säilivad ka pärast seda, kui asjaomane isik on saanud 21‑aastaseks ja elab iseseisvalt, ning mis võivad kaduda üksnes otsuse nr 1/80 artikli 14 alusel või pikaks ajaks ja mõjuva põhjuseta vastuvõtvast liikmesriigist lahkumise korral.

79.      Kuivõrd eelotsusetaotluse esitanud kohus on esitanud Euroopa Kohtule küsimuse, mis puudutab otsuse nr 1/80 artikliga 7 antud õiguste ulatuse kooskõla lisaprotokolli artikliga 59, siis vastus sellele küsimusele ei sõltu sellest, kas asjaomane isik kuulub otsuse nr 1/80 artikli 7 esimese või teise lõigu kohaldamisalasse.

80.      Seega uurin eelotsusetaotluse esitanud kohtu esitatud küsimusi lähtuvalt viimase enda väitest, mille kohaselt kuulub I. Derini olukord otsuse nr 1/80 artikli 7 esimese lõigu teise taande kohaldamisalasse.

B.      Esimene eelotsuse küsimus

81.      Esimese küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas otsuse nr 1/80 artikli 7 esimese lõigu teise taandega Türgi päritolu töötaja täisealisele lapsele antud õiguste ulatuse piiramist käsitlev kohtupraktika ületab lisaprotokollis sätestatud piire. Sisuliselt küsib ta, kas lisaprotokolli artikliga 59 on kooskõlas kohtupraktika, mille kohaselt kaotab Türgi kodanik, kes perekonna taasühinemiseks on lapsena kolinud liikmesriiki, otsuse nr 1/80 artikli 7 esimese lõigu teisest taandest tuleneva kõigile palgalistele töökohtadele omal valikul vaba juurdepääsu õigusega kaasneva elamisõiguse üksnes kahel juhul – s.o nimetatud otsuse artiklis 14 sätestatud juhtudel või siis, kui ta õiguspärase põhjuseta lahkub vastuvõtvast liikmesriigist märkimisväärselt pikaks ajaks – isegi siis, kui ta on 21‑aastane või vanem ja ei ole enam oma vanemate ülalpidamisel.

82.      Saksamaa, Itaalia ja Ühendkuningriigi valitsus väidavad, et eespool viidatud kohtupraktika on kõnealuse artikliga 59 vastuolus, kuna otsuse nr 1/80 artikli 7 esimese lõigu teise taandega Türgi päritolu töötaja lapsele antavate õiguste ulatus ei tohiks olla sama, mis on tagatud ühenduse töötaja lapsele vastavalt määruse nr 1612/68 artiklitele 10 ja 11 antud õigustel.(30) Need valitsused leiavad, et kuivõrd need artiklid hõlmavad üksnes alla 21‑aastaseid või ülalpeetavaid lapsi, siis ei ole Türgi päritolu lapsel, kes on vanem kui 21 aastat ega ole vastuvõtvas liikmesriigis oma vanemate ülalpidamisel, enam otsuses nr 1/80 ette nähtud õigust asuda tööle ja riigis elada.

83.      Selles osas viitavad nimetatud valitsused kohtujurist L. A. Geelhoedi seisukohale kohtuasjas Ayaz tehtud ettepanekus,(31) milles ta tegi ettepaneku tõlgendada otsuse nr 1/80 artikli 7 esimese lõiguga Türgi päritolu töötaja lapsele antud õigusi järgmiselt. Kohtujuristi hinnangul tuleks eristada kolme erinevat olukorda:

–        laps jääb pärast täisealiseks saamist töötaja ülalpeetavaks, kui ta näiteks õpib oma vanemate kulul: ta kuulub jätkuvalt otsuse nr 1/80 artikli 7 esimese lõigu kohaldamisalasse;

–        laps töötab seaduslikult liikmesriigi tööturul: ta omandab ise õigused sama otsuse artikli 6 alusel;

–        laps ei tööta veel ega ole töötaja ülalpeetav: sellisel juhul ja pärast töökoha otsimiseks mõeldud mõistliku tähtaja lõppu kaotab laps sisuliselt oma õigused otsuse nr 1/80 alusel ja tema ligipääs tööturule sätestatakse liikmesriigi õigusega.

84.      Selle arvamuse kohaselt tulenevad otsuse nr 1/80 artikliga 7 Türgi päritolu töötaja lapsele antud õigused üksnes asjaolust, et ta on selle töötaja perekonnaliige ning need õigused lõpevad, kui ta saab 21‑aastaseks ega ole enam viimase ülalpidamisel.

85.      Samuti viitavad nimetatud valitsused eespool viidatud kohtuotsusele Ayaz, milles Euroopa Kohus otsustas, et otsuse nr 1/80 artiklis 7 esineva mõiste „perekonnaliige“ ulatus on identne määruse nr 1612/68 artikli 10 lõikes 1 kasutatud sama mõiste ulatusega.

86.      Ühendkuningriigi valitsus väidab, et kõnealune kohtupraktika on lisaprotokolli artikliga 50 vastuolus veel ka järgmisel põhjusel.

87.      Ta tuletab meelde, et eespool viidatud kohtuotsuses Aydinli tõlgendas Euroopa Kohus kõnealuse artikli 7 esimese lõigu esimest ja teist taanet selliselt, et need annavad Türgi päritolu töötaja perekonnaliikmetele õiguse töötada, kuid ei pane neile mingisugust kohustust töötada palgalisel töökohal, nagu näeb ette sama otsuse artikli 6 lõige 1. Selle valitsuse sõnul annab see kohtupraktika koosmõjus otsuse nr 1/80 artiklist 7 tulenevate õiguste ulatuse piiramise kaht tingimust käsitleva kohtupraktikaga Türgi päritolu töötaja perekonnaliikmetele soodsamad õigused, kui on ühenduse töötaja perekonnaliikmetel või ühenduse töötajatel endil.

88.      Nii ei ole ühenduse töötaja perekonnaliikmetel üldist õigust tähtajatult vastuvõtvas liikmesriigis elada.

89.      Selles osas tuletab Ühendkuningriigi valitsus meelde, et nad võivad omandada selles riigis alalise elamise õiguse komisjoni määruse (EMÜ) nr 1251/70(32) artiklites 2 ja 3 sätestatud tingimustel ning need analoogsed tingimused on kohustuslikud, kui ühenduse kodanik tegutses füüsilisest isikust ettevõtjana.

90.      See valitsus märgib, et ka direktiiv 2004/38 ei sätesta sellest üldist õigust.

91.      Ta väidab, et selle direktiivi artikkel 6 näeb ette, et liidu kodanikel ja nende pereliikmetel on õigus elada teise liikmesriigi territooriumil üksnes kuni kolm kuud ning pärast selle ajavahemiku möödumist on isikul kõnealune õigus tingimusel, et ta on töötaja või füüsilisest isikust ettevõtja(33) pereliige või vastab muudele nimetatud direktiivi artikli 7 lõike 1 punktides b–d sätestatud tingimustele.(34)

92.      Nimetatud valitsus märgib, et ühenduse kodaniku surma või lahkumise korral on tema pereliikmel elamisõigus isiklikel alustel direktiivi 2004/38 artiklis 12 sätestatud tingimustel, kui ta vastab artikli 7 lõike 1 punktides a–d sätestatud tingimustele või kui ta on saanud alalise elamisõiguse. Ta märgib, et kui erijuhtumid kõrvale jätta, siis võivad sellise alalise elamisõiguse saada liidu kodanikud, kes on elanud asjaomases vastuvõtvas liikmesriigis seaduslikult ja pidevalt viis järjestikust aastat ning sama kehtib nende pereliikmete kohta, kes on elanud temaga koos sama ajavahemiku kestel.(35)

93.      Ühenduse töötaja elamisõiguse osas tuletab Ühendkuningriigi valitsus meelde, et selle õiguse omamise tingimuseks on töötamine. Töösuhte katkemise korral võib see õigus säilida üksnes teatud tingimustel, nagu uue töökoha otsimine ja sedagi piiratud aja jooksul. Seega ei ole ka ühenduse kodanikul üldist õigust tähtajatult vastuvõtvasse liikmesriiki jääda, et seal hiljem talle sobival ajal tööle minna.(36)

94.      Vastupidi Saksa, Itaalia ja Ühendkuningriigi valitsusele väidab komisjon, et Türgi päritolu töötaja lapsele otsuse nr 1/80 artikli 7 esimese lõiguga antud õiguste ulatust käsitlev kohtupraktika ei ole vastuolus lisaprotokolli artiklis 59 sätestatuga.

95.      Nõustun komisjoni analüüsiga. Oma seisukoha põhjendamiseks toon ma kõigepealt välja põhjused, miks tuleb Türgi päritolu töötaja lapsele otsuse nr 1/80 artikliga 7 antud õiguste ajalise kehtivuse määratlemisel võtta lisaks määruse nr 1612/68 artiklitele 10 ja 11 arvesse ka asutamislepingu sätteid, mis reguleerivad töötajate vaba liikumist.

96.      Teiseks näitan ma, et Türgi päritolu töötaja lapsele otsuse nr 1/80 artikliga 7 antud õiguste ulatust käsitlev kohtupraktika ei aseta teda üldiselt soodsamasse olukorda võrreldes ühenduse töötaja lapsega.

97.      Kolmandaks näeme, et käesoleva põhikohtuasja konkreetsetel asjaoludel ei ole otsuse nr 1/80 artiklist 7 tulenevate õiguste piiramise tingimusi puudutava kohtupraktika tagajärg I. Derini konkreetses olukorras olevale Türgi kodanikule laiemate õiguste andmine, kui on ühenduse töötajal.

1.      Otsuse nr 1/80 artikliga 7 antud õiguste ajalise kehtivuse määratlemisel tuleb lisaks määruse nr 1612/68 artiklitele 10 ja 11 arvesse võtta ka asutamislepingu sätteid, mis reguleerivad töötajate vaba liikumist

98.      Minu hinnangul ei saa järgmistel põhjustel nõustuda Saksa, Itaalia ja Ühendkuningriigi valitsuse seisukohtadega, mille kohaselt peab Türgi päritolu töötaja lapsele otsuse nr 1/80 artikliga 7 antud õiguste ajaline kehtivus olema sama, mis on määruse nr 1612/68 artiklitega 10 ja 11 ühenduse töötaja lapsele antud õigustel.

99.      Ennekõike ei toeta sellist otsuse nr 1/80 artikli 7 esimese lõiguga antud õiguste väga kitsast tõlgendamist asjakohaste sätete sõnastus.

100. On kindel, et otsuse nr 1/80 artiklis 7 ei ole ühtegi viidet sellele, et sellega antakse Türgi päritolu töötaja lapsele õigused üksnes viimase perekonnaliikme staatusest tulenevalt ning mis lõpevad, kui see laps saab täisealiseks ja hakkab elama iseseisvat elu.

101. Sama kehtib ka lisaprotokolli artikli 59 kohta. Õigupoolest näeb see artikkel väga üldises sõnastuses ette üksnes seda, et kõnealuse protokolliga hõlmatud valdkondades ei kohelda „Türgi Vabariiki“ soodsamalt, kui liikmesriigid üksteist vastavalt ühenduse asutamislepingule kohtlevad.

102. Näib vaieldamatu, et kuigi selles sättes kasutatakse pelgalt sõna „Türgi Vabariik“, tuleb seda mõista nii, et sellega piiritletakse nende õiguste ulatust, mida võib lisaprotokolli alusel Türgi kodanikele anda. See protokoll hõlmab isikute liikumist liikmesriikide ja Türgi vahel, kuivõrd protokolli II jaotise sätted ja eelkõige artikkel 36 reguleerivad seda valdkonda.

103. Märgin veel, et otsuse nr 1/80 eesmärk on ühenduse liikmesriikide ja Türgi vahelise töötajate vaba liikumise järkjärgulise kehtestamise rakendamine nii nagu on ette nähtud assotsiatsioonilepingu artiklis 12 ja lisaprotokolli artiklis 36, st juhindudes seda põhivabadust käsitlevatest asutamislepingu eeskirjadest. Samuti on kindel, et assotsiatsiooninõukogu peab teostama oma otsustusõigust talle antud volituste raames.

104. Seega võib neist asjaoludest järeldada, et lisaprotokolli artikli 59 alusel ei või õigused, mis on antud otsusega nr 1/80 Türgi kodanikele koos vaadelduna, st töötajatele ja nende perekonnaliikmetele, olla soodsamad, kui õigused, mis tulenevad liikmesriigi kodanikele ja nende perekonnaliikmetele töötajate vaba liikumist käsitlevatest asutamislepingu sätetest, millest assotsiatsiooni osapooled vastavalt kokkuleppele juhinduvad.

105. Siiski näib mulle võimatu järeldada nimetatud protokolli artiklis 59 kasutatud üldisest sõnastusest seda, et otsuse nr 1/80 artikliga 7 Türgi päritolu töötaja lapsele antud õiguste ulatuse määratlemisel tuleb arvesse võtta üksnes määruse nr 1612/68 artikleid 10 ja 11, nii et need õigused lõpevad, kui see laps saab täisealiseks ja hakkab elama iseseisvat elu.

106. Otsuse nr 1/80 artikli 7 ulatuse selline tõlgendamine läheks vastuollu selles otsuses ettenähtud süsteemiga. Kõnealuse otsuse artikli 6 lõikes 1 on öeldud, et viimati nimetatud sätet kohaldatakse „[a]rvestades artiklist 7 […] tulenevaid erisusi”.

107. Nagu Euroopa kohus eespool viidatud kohtuotsuses Aydinli otsustas,(37) tuleneb sellest lauseosast selgelt, et otsuse nr 1/80 artikkel 7 kujutab endast Türgi päritolu töötaja perekonnaliikmete jaoks erinormi. Nii kuulub selle otsuse artikkel 6 kohaldamisele üksnes juhul, kui asjaomane isik ei saa tugineda nimetatud otsuse artikli 7 esimese või teise lõiguga antud õigustele.

108. Analüüs, mille kohaselt ei kuulu Türgi päritolu töötaja laps enam otsuse nr 1/80 artikli 7 kohaldamisalasse, kui ta on saanud 21‑aastaseks ja elab iseseisvalt, ning võib seega kuuluda vaid selle otsuse artikli 6 kohaldamisalasse, ei sobi kokku viimati nimetatud sätte täiendava laadiga.

109. Kokkuvõttes leian, et Saksamaa, Itaalia ja Ühendkuningriigi valitsuse seisukoht on vastuolus lisaprotokolli eesmärkidega, milles artikkel 59 sisaldub.

110. Nagu nägime, sätestab lisaprotokolli artikkel 36, et töötajate vaba liikumine ühenduse liikmesriikide ja Türgi vahel tagatakse järkjärguliste etappide abil nimetatud lepingu jõustumisele järgneva kaheteistkümnenda aasta lõpust kahekümne teise aasta lõpuni, juhindudes asutamislepingu artiklitest, mis käsitlevad kõnealust liikumisvabadust. Samuti on kindel, et assotsiatsioonilepingu eesmärk on luua reaalne võimalus Türgi Vabariigi ühinemiseks Euroopa Liiduga.

111. Töötajate vaba liikumist reguleerivate asutamislepingu eeskirjade rakendamiseks kehtestatud määruse nr 1612/68 sätteid uurides tuleb märkida, et ühenduse seadusandja on ette näinud, et selleks, et ühenduse kodanikud saaks kõnealust liikumisvabadust tõepoolest teostada, tuleb lisaks vastuvõtvas liikmesriigis perekonna taasühinemise õigusele tagada ka nende perekonnaliikmete integreerumine selles riigis.

112. Nagu on märgitud määruse nr 1612/68 põhjenduses 5 ja nagu ka Euroopa Kohus on korduvalt meelde tuletanud – ühenduse töötaja optimaalne integreerumine vastuvõtvas liikmesriigis on vajalik selleks, et asutamislepingus sätestatud töötajate liikumisvabadust võiks kasutada objektiivse mõõdupuu järgi vabalt ja väärikalt.(38)

113. Nii on määruse nr 1612/68 artikliga 10 tagatud töötaja abikaasale ja nende järglastele, kes on alla 21‑aastased või ülalpeetavad, õigus asuda elama selle töötaja juurde. Samuti on neile perekonnaliikmetele selle määruse artikliga 11 tagatud õigus asuda tööle töötajana selles vastuvõtvas riigis, kus see töötaja ise töötab. Lisaks antakse selle määruse artikliga 12 nimetatud töötaja lapsele õigus omandada vastuvõtvas liikmesriigis haridus samadel tingimustel kui selle riigi kodanikel.

114. Seega eeldab ühenduse töötaja perekonnaliikmete integreerumisõigus vastuvõtvas liikmesriigis lisaks õigusele asuda koos selle töötajaga sellesse liikmesriiki elama ja õigusele seal õppida ka nende õigust vabalt tööle asuda.

115. Töötaja perekonnaliikmetele määrusega nr 1612/68 antud õigused tulenevad asjaolust, et see töötaja kasutab EÜ artiklis 39 ette nähtud liikumisvabadust. Põhimõtteliselt need õigused lõpevad, kui selle määruse artiklis 10 sätestatud tingimused ei ole enam täidetud, st lapse puhul lõpevad need siis, kui ta saab 21‑aastaseks ega ole enam oma vanemate ülalpidamisel.

116. Kuid nagu märgib komisjon, tuleb nende määrusega nr 1612/68 ühenduse töötaja lapsele antud õiguste ulatuse käsitlemisel lähtuda asjaolust, et sellel lapsel endal on pärast 21‑aastaseks saamist ja vanemate ülalpidamisest loobumist autonoomsed õigused, mis on ettenähtud asutamislepingus ja viimase rakendamiseks vastuvõetud teisestes õigusaktides.

117. Ühenduse töötaja laps võib õigupoolest tugineda muu hulgas EÜ artiklis 39 sätestatud vaba liikumise põhivabadusele, mille kohaselt võib ta viibida vastuvõtvas liikmesriigis, et seal töötada või seal tööd otsida. Samuti võib ta jääda selle liikmesriigi territooriumile pärast selles riigis töötamist.

118. Nende autonoomsete õiguste olemasolu arvesse võttes piisas ühenduse seadusandja jaoks sellest, et ta sätestas määruses nr 1612/68 lihtsalt ühenduse kodanikust töötaja perekonnaliikme staatusest tuletatud õigused. Ühenduse töötaja lapse optimaalne integreerumine vastuvõtvas liikmesriigis, mis on tagatud selles määruses perekonnaliikme staatusest tulenevate õiguste andmisega, võib toimuda sel teel, et kõnealune laps teostab autonoomseid õigusi, mis on talle antud vastavalt asutamislepingu eeskirjadele.

119. Neist asjaoludest lähtudes olen seisukohal, et Türgi päritolu töötaja lapsele otsuse nr 1/80 artikli 7 esimese lõiguga antud õiguste ajalise kehtivuse piiramine määruse nr 1612/68 artiklitega 10 ja 11 ühenduse töötaja lapsele antud õiguste ajalise kehtivusega, on vastuolus Türgi kodanike ja nende perekonnaliikmete integreerimise eesmärgiga, mis on liikmesriikide ja Türgi Vabariigi vahelise assotsiatsiooni üks aluseid.

120. Nõustumine väitega, et kui Türgi päritolu töötaja laps saab 21‑aastaseks ega ole enam vanemate ülalpidamisel, kaotab ta otsuse nr 1/80 artikli 7 esimesest lõigust tulenevad õigused ning saab tugineda vaid sama otsuse artiklis 6 sätestatud järkjärgulistele õigustele, tooks kaasa selle, et põlvkonnast ja vastuvõtvas liikmesriigis viibimise kestusest sõltumata ei oleks Türgi kodanikel selles riigis soodsamaid õigusi kui on esimese põlvkonna sisserännanutel.

121. See omakorda tooks kaasa selle, et Türgi päritolu töötaja lapse elamisõigus vastuvõtvas liikmesriigis, mille aluseks on otsus nr 1/80, jääks ebakindlaks ja ajutiseks, isegi kui ta on seal sündinud ja kogu oma karjääri jooksul seal töötanud, kuivõrd see õigus lõpeks pärast tööõnnetust, mis tõi kaasa tema püsiva töövõimetuse või kui ta on jäänud pensionile.(39)

122. Otsusega nr 1/80 Türgi kodanikele, olenemata nende põlvkonnast ja sidemetest vastuvõtva liikmesriigiga, sellisel kujul antud õiguste ebakindlus ja ajutisus ei võimaldaks neil selles liikmesriigis optimaalselt integreeruda.

123. Seega leidis Euroopa Kohus minu hinnangul õigustatult, et otsuse nr 1/80 artikliga 7 antakse Türgi päritolu töötaja lapsele autonoomsed õigused, mis kuuluvad kohaldamisele ka siis, kui see laps on vanem kui 21‑aastane ja elab iseseisvalt.

124. Eespool viidatud kohtuotsus Ayaz, millele Saksamaa, Itaalia ja Ühendkuningriigi valitsus oma seisukoha põhjendamiseks tuginevad, ei lükka seda analüüsi ümber.

125. Selles otsuses käsitles Euroopa Kohus küsimust, kas Türgi päritolu töötaja kasupoeg on perekonnaliige otsuse nr 1/80 artikli 7 esimese lõigu tähenduses selleks, et tal oleks võimalik omandada selle sättega tagatud õigused. Sellele küsimusele vastates märgis Euroopa Kohus, et aluseks tuleb võtta määruse nr 1612/68 artikli 10 lõike 1 mõiste „pere[konna]liige”(40).

126. Sellist nimetatud sätte ulatuse aluseks võtmist tuleb minu hinnangul seega mõista nii, et määruses nr 1612/68 kasutatud mõiste „pereliige” kohaldamisala tuleb laiendada liikmesriikide ja Türgi Vabariigi vahelise assotsiatsiooni suhtes osas, mis puudutab küsimust, millised on vajalikud ja piisavad peresidemed pereliikmete hulka kuulumiseks. Nimetatud sättele tuginemise eesmärk ei olnud otsuse nr 1/80 artikli 7 esimese ja teise lõiguga selles sättes kehtestatud tingimustele vastavale perekonnaliikmele antud õiguste ulatust käsitleva kohtupraktika kahtluse alla seadmine.

127. Minu arvates tõendab seda asjaolu, et Euroopa Kohus on seda kohtupraktikat sõnaselgelt kinnitanud pärast eespool viidatud kohtuotsuse Ayaz kuulutamist tehtud eespool viidatud kohtuotsustes Cetinkaya, Aydinli ja Torun.

128. Otsuse nr 1/80 artikli 7 esimese lõiguga antud õiguste ulatuse piiramine võrdselt määruse nr 1612/68 artikliga 10 antud õigustega läheks minu hinnangul vastuollu assotsiatsioonilepingu preambulis nimetatud ja selle artiklis 28 korratud eesmärgiga hõlbustada Türgi Vabariigi hilisemat ühinemist Euroopa Liiduga, kui ta on võimeline täis mahus täitma asutamislepingust tulenevaid kohustusi.

129. Olen juba märkinud, et kõnealuseks ühinemiseks reaalse võimaluse loomise jaoks on selle lepingu osapooled kokku leppinud omavahelise töötajate vaba liikumise järkjärgulises kehtestamises ning näinud ette, et selle teostamisel juhindutakse seda põhivabadust käsitlevatest asutamislepingu eeskirjadest.

130. Sellest eesmärgist ja otsesest viitest liikumisvabadust käsitlevatele asutamislepingu sätetele võib järeldada, et otsusega nr 1/80 Türgi päritolu töötajatele ja nende perekonnaliikmetele antud õiguste ulatuse määratlemisel tuleb arvesse võtta ühenduse kodanikele antud õiguste arengut. Õigupoolest näib selle arvestamine vajalik selleks, et Türgi kodanikel, kes on kasutanud neile assotsiatsiooni raames ettenähtud õigusi, oleks võimalik ühinemise ajal kasutada võimalikult headel tingimustel ühenduse kodanikele antud õigusi.

131. Teisiti öeldes – Türgi Vabariigi Euroopa Liiduga ühinemise ettevalmistamisel tuleks vältida seda, et assotsiatsiooni raames ettenähtud liikumisvabadust kasutanud Türgi kodanikele antud õiguste ja ühenduse kodanike õiguste vaheline erinevus suureneks.

132. On kindel, et õigus vabalt liikuda ja elada teise liikmesriigi territooriumil, mis oli algselt ettenähtud töötajatele ja füüsilisest isikust ettevõtjatele, on majandustegevuse teostamise tingimusest järk-järgult lahti seotud ning antud üldiselt kõigile liikmesriigi kodanikele. See areng teostus kõigepealt direktiivide abil.(41) Sellele järgnes Euroopa Liidu leping, mis jõustus 1. novembril 1993 ja millega loodi Euroopa Liidu kodakondsus ning mille alusel sai õigusest vabalt liikuda ja elada mis tahes teises ühenduse liikmesriigis asutamislepinguga igale liidu kodanikule vahetult antud õigus.(42)

133. Järgmine arenguetapp oli direktiiv 2004/38, mille ülevõtmise tähtaeg möödus 30. aprillil 2006, ja millega muu hulgas tagati liidu kodanikele, kes on elanud vastuvõtvas liikmesriigis seaduslikult ja pidevalt viis järjestikust aastat, õigus saada alaline elamisõigus, mille suhtes ei kohaldata mingeid muid tingimusi.(43)

134. Türgi päritolu töötajate laste, kes vastavad otsuse nr 1/80 artiklis 7 sätestatud tingimustele, sellest artiklist tulenevatest õigustest ilma jätmine, kui nad saavad 21‑aastaseks ega ole enam vanemate ülalpidamisel, ning nende asetamine sisserändajate esimese põlvkonnaga samasse olukorda ei oleks kõnealust arengut silmas pidades kooskõlas Türgi Vabariigi Euroopa Liiduga ühinemise hõlbustamise eesmärgiga.

135. Selline Türgi päritolu töötajate laste süstemaatiline vastuvõtvasse liikmesriiki integreerumise „alguspunkti” tagasi viimine tundub seda põhjendamatum, et selliste kolmandate riikide kodanike olukord, kellega ühendus ei ole lepingut sõlminud, on samuti märkimisväärselt paranenud.

136. Nimelt loodi nõukogu direktiiviga 2003/109/EÜ(44), mis võeti vastu Euroopa Ülemkogu poolt 15. ja 16. oktoobril 1999 Tamperes kinnitatut järgides,(45) kolmandate riikide kodanikele, kes on liikmesriigi territooriumil elanud seaduslikult ja pidevalt viie aasta jooksul, püsiv pikaajalise elaniku staatus, mistõttu tuleb paljudes valdkondades kohelda neid kodanikega võrdselt. See puudutab eelkõige palgatöö või töö füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsemisega seotud tingimusi, haridust ja kutseõpet, sotsiaalkindlustust, sotsiaalabi ja sotsiaalkaitset, maksusoodustusi, juurdepääsu üldsusele kättesaadavatele kaupadele ja teenustele, samuti elamispinna hankimise korda.(46)

137. Seda arengut arvestades ei oleks kooskõlas see, kui enam kui 40 aastat tagasi sõlmitud assotsiatsioonilepingu alusel Türgi päritolu töötaja lapsele antavad õigused ei oleks soodsamad, kui neile kolmandate riikide kodanikele antavad õigused, kes on liikmesriigi territooriumil elanud seaduslikult viie aasta jooksul. Asjaoluga, et assotsiatsioonileping on sõlmitud varem, ja eesmärgiga hõlbustada Türgi Vabariigi ühinemist Euroopa Liiduga peaks kaasnema see, et assotsiatsioonilepingus sätestatud õigusi kasutanud Türgi kodanike positsioon asub kusagil Euroopa Liidu kodanike ja kõigi kolmandate riikide kodanike positsiooni vahepeal.

138. Seetõttu olen seisukohal, et Türgi päritolu töötaja lapsele otsuse nr 1/80 artikli 7 esimese lõiguga antud õiguste määratlemisel tuleb lisaks määruse nr 1612/68 artiklites 10 ja 11 spetsiaalselt ühenduse töötaja lapsele tagatud õigustele võtta arvesse ka töötajate vaba liikumist käsitlevaid asutamislepingu sätteid, millest assotsiatsiooni osapooled vastavalt kokkuleppele juhinduvad, ning samuti nende rakendamiseks vastuvõetud teiseseid õigusakte.

2.      Otsuse nr 1/80 artikliga 7 antud õiguste ulatust käsitlev kohtupraktika ei aseta Türgi päritolu töötaja last üldiselt soodsamasse olukorda võrreldes ühenduse töötaja lapse olukorraga, mis tuleneb asutamislepingust

139. Otsuse nr 1/80 artikliga 7 Türgi päritolu töötaja lapsele antavate autonoomsete õiguste ulatust üldiselt uurides tuleb tõdeda, et need õigused on märgatavalt ebasoodsamad võrreldes ühenduse kodanikule töötajate vaba liikumist käsitlevatest asutamislepingu sätetest ja nende rakendamiseks vastuvõetud teisestest õigusaktidest tulenevate õigustega.

140. Need ebasoodsamad asjaolud puudutavad esiteks õiguse asuda tööle ja elamisõiguse ruumilist ulatust, teiseks õigust perekonna taasühinemisele vastuvõtvas liikmesriigis ja kolmandaks nende õiguste piiramise tingimusi selles liikmesriigis.

141. Esimese punkti osas tuleneb kohtupraktikast, et otsuse nr 1/80 artikliga 7 antud õigus asuda tööle ja elamisõigus piirdub vastuvõtva liikmesriigiga. Erinevalt ühenduse töötajast ei ole Türgi päritolu töötaja perekonnaliikmel õigust ühenduse piires vabalt liikuda, et võtta vastu tööpakkumine, ja elada vabalt valitud liikmesriigis.(47)

142. Türgi päritolu töötaja laps, kes soovib teises liikmesriigis töötada, on otsust nr 1/80 silmas pidades esimese põlvkonna sisserändaja olukorras ning ta ei saa selles liikmesriigis tugineda nimetatud otsuse artiklis 6 sätestatud järkjärguliste õiguste omandamisele. Tema kõnealuse teise liikmesriigi territooriumile sisenemist reguleerib selle riigi siseriiklik õigus. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei sekku ühenduse ja Türgi Vabariigi assotsiatsiooni puudutavad sätted liikmeriikide pädevusse reguleerida Türgi kodanike sisenemist nende territooriumile ning samuti nende esimese kutsealase tegevuse tingimusi.(48)

143. Seda ebasoodsamat olukorda on hiljem leevendanud direktiiv 2003/109, millega antakse kolmanda riigi kodanikest pikaajalistele elanikele õigus elada teises liikmesriigis, selleks et seal eelkõige töötada, füüsilisest isikust ettevõtjana tegutseda või muudel põhjustel.(49) Need kolmandate riikide kodanikele antud õigused on siiski piiratumad, kui liidu kodanike vastavad õigused.(50)

144. Ka võib arvata, et otsuse nr 1/80 artikkel 7 ei anna Türgi päritolu töötaja lapsele perekonna taasühinemise õigust vastuvõtvas liikmesriigis. Kui tema abikaasa, lapsed ja pereliikmed on kolmanda riigi kodanikud, reguleerib õigust tulla sellesse liikmesriiki selle riigi siseriiklik õigus.

145. Vastuvõttev liikmesriik on kohustatud oma sellise pädevuse teostamisel järgima põhiõigusi, mis on sätestatud eelkõige Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonis, ja muid rahvusvahelisi kohustusi. Neis rahvusvahelistes kokkulepetes ja eelkõige nimetatud konventsiooni artiklis 8 ette nähtud kaitse ei taga siiski sellist perekonna taasühinemise õigust, mis on sarnane määruses nr 1612/68 ja direktiivis 2004/38 sätestatud vastava õigusega(51).

146. Sama kehtib ka nõukogu direktiivi 2003/86/EÜ kohta.(52) Kuigi kolmandate riikide kodanike perekonna taasühinemise õigust on hiljem täiendatud mitme tagatisega, mis tulenevad selle direktiiviga liikmesriikidele pandud kohustusest lubada teatud juhtudel selliste kodanike perekonnaliikmetel perekonnaga taasühineda, jätmata riigile seejuures kaalutlusõigust,(53) ei aseta sellised kolmandate riikide kodanikele antud tagatised neid liidu kodanikega võrdsesse olukorda.

147. Otsuse nr 1/80 artiklist 7 tulenevate õiguste piiramise tingimusi puudutava Euroopa Kohtu praktika tulemusena on kehtestatud veel üks täiendav piiramise põhjus lisaks neile, mida võib kasutada ühenduse kodaniku suhtes. Lisaks võimalusele lõpetada asjaomase isiku viibimine riigi territooriumil tulenevalt avaliku korra, julgeoleku ja rahvatervise kaalutlustest, mis on mõlemal juhul kehtiv põhjus, kaotab Türgi kodanik õiguse asuda tööle ja elada vastuvõtvas liikmesriigis, kui ta lahkub sealt märkimisväärselt pikaks ajaks ja ilma õiguspärase põhjuseta.

148. Kui asjaomane isik soovib sellises olukorras asuda uuesti elama liikmesriiki, kus ta on varem elanud, peab ta esitama vastavatele ametiasutustele kas taotluse taasühinemiseks Türgi päritolu töötaja perekonnaga, kuhu ta kuulub, juhul, kui ta vastab endiselt otsuse nr 1/80 artikli 7 esimeses lõigus sätestatud tingimustele, või taotluse selles riigis töötamiseks vastavalt sama otsuse artiklile 6.(54)

149. Neist kaalutlustest lähtudes olen seisukohal, et Euroopa Kohtu poolt otsuse nr 1/80 artikli 7 esimesele ja teisele lõigule antud tõlgendus, mille kohaselt annavad need sätted Türgi päritolu töötaja lapsele autonoomsed õigused asuda tööle ja elada liikmesriigis, mis säilivad ka pärast seda, kui see laps on saanud 21‑aastaseks ja elab iseseisvalt, ei ole vastuolus lisaprotokolli artikliga 59. Seega ei anna see säte põhjust muuta kohtupraktikat, mis käsitleb otsuse nr 1/80 artikliga 7 Türgi päritolu töötaja lapsele antud õiguste ajalist kehtivust.

150. Ühendkuningriigi valitsuse esitatud argumendid vastupidist seisukohta minu hinnangul ei õigusta.

151. See valitsus tuletab meelde, et eespool viidatud kohtuotsuses Aydinli leiti, et otsuse nr 1/80 artikli 7 esimene lõik annab Türgi päritolu töötaja perekonnaliikmetele õiguse töötada, kuid ei pane neile mingisugust kohustust töötada palgalisel töökohal. Nimetatud valitsuse argumentatsiooni kohaselt võib see tõlgendus koosmõjus kohtupraktikaga, mille kohaselt võib kõnealusest sättest tulenev elamisõigus kaduda üksnes otsuse nr 1/80 artiklis 14 sätestatud juhtudel või pikaks ajaks ja mõjuva põhjuseta riigist lahkumise korral, tuua kaasa Türgi päritolu töötaja lapse soodsamasse olukorda asetamise võrreldes ühenduse töötaja lapsega.

152. Näib, et Ühendkuningriigi valitsus püüab vihjata näiteks olukorrale, kus Türgi päritolu töötaja töövõimeline laps ei otsi tööd ja võib koormata vastuvõtva liikmesriigi sotsiaalkaitsesüsteemi.

153. Asjaolu, et teatud konkreetsetel juhtudel võib kõnealune kohtupraktika kaasa tuua Türgi kodaniku soodsamasse olukorda asetamise võrreldes ühenduse kodanikuga, ei anna siiski alust artikliga 7 Türgi päritolu töötaja lapsele antud õiguste ajalist kehtivust üldiselt kahtluse alla seada. Kui selline olukord tuvastatakse, siis võib osutuda vajalikuks lisada kõnealuste õiguste piiramise tingimuste hulka lisaprotokolli artikli 59 alusel täiendav piirang.

154. Seega tuleb lisaprotokolli artikli 59 nõuete täitmiseks vajadusel uuesti üle vaadata see, kas need kaks tingimust, mille esinemisel võib otsuse nr 1/80 artikliga 7 antud õigusi piirata, on ammendavad, kuid kahtluse alla ei saa seada nende õiguste ajalist kehtivust.

155. Igal juhul nendin, et põhikohtuasja asjaolude puhul sellist kohustust ei ole.

3.      Otsuse nr 1/80 artiklist 7 tulenevate õiguste piiramise tingimusi puudutava kohtupraktika tagajärg ei ole I. Derini konkreetses olukorras olevale Türgi kodanikule laiemate õiguste andmine, kui on ühenduse töötajal

156. Käsitletava kohtupraktika kohaselt saab I. Derin, kes ei ole märkimisväärselt pikaks ajaks ja ilma õiguspärase põhjuseta vastuvõtvast liikmesriigist lahkunud, kaotada otsuse nr 1/80 artikli 7 esimese lõigu teisest taandest tulenevad õigused üksnes sama otsuse artikli 14 alusel.

157. Juhin veel tähelepanu eelotsusetaotluse esitanud kohtu esitatud andmetele, mille kohaselt tegeles asjaomane isik Saksamaal korrapäraselt majandustegevusega ning ta leidis tööd ka pärast vangistust. Seega ei ole tema olukord selline, nagu Ühendkuningriigi valitsuse poolt kirjeldatud isiku olukord, kes ei otsi tööd ja võib koormata vastuvõtva liikmesriigi sotsiaalabisüsteemi.

158. I. Derini olukorrale sarnases olukorras oleva ühenduse kodaniku saaks vastuvõtvast liikmesriigist välja saata üksnes EÜ artikli 39 lõike 3 alusel.

159. Nägime, et otsuse nr 1/80 artikli 14 kohaldamise tingimused on praktiliselt identsed EÜ artikli 39 lõike 3 kohaldamise tingimustega.(55) Seega ei ole I. Derinil selles osas laiemaid õigusi, kui on ühenduse kodanikul vastavalt asutamislepingule.

160. Neist kaalutlustest lähtudes teen ettepaneku vastata esimesele eelotsuse küsimusele, et kohtupraktika, mille kohaselt kaotab Türgi kodanik, kes perekonna taasühinemiseks on lapsena kolinud liikmesriiki, otsuse nr 1/80 artikli 7 esimese lõigu teisest taandest tuleneva kõigile palgalistele töökohtadele omal valikul vaba juurdepääsu õigusega kaasneva elamisõiguse üksnes kahel juhul – s.o esiteks nimetatud otsuse artiklis 14 sätestatud juhtudel, või teiseks juhul, kui ta õiguspärase põhjuseta lahkub vastuvõtvast liikmesriigist märkimisväärselt pikaks ajaks – isegi siis, kui ta on 21‑aastane või vanem ja ei ole enam oma vanemate ülalpidamisel, on lisaprotokolli artikliga 59 kooskõlas.

C.      Teine eelotsuse küsimus

161. Teise küsimusega soovib Verwaltungsgericht Darmstadt teada saada, kas Türgi päritolu töötaja lapsel on jätkuvalt õigus otsuse nr 1/80 artiklist 14 tulenevale erikaitsele juhul, kui esimesele küsimusele vastati, et selline laps ei kuulu enam selle otsuse artikli 7 esimese lõigu kohaldamisalasse, kui ta on saanud 21‑aastaseks, ega ole enam vanemate ülalpidamisel, ning olukorras, kus ta ei saa enam tugineda sama otsuse artiklile 6.

162. Kuivõrd ma tegin ettepaneku kinnitada kohtupraktikat, mille kohaselt ei kaota Türgi päritolu töötaja laps otsuse nr 1/80 artikli 7 esimesest lõigust tulenevaid õigusi, kui ta on saanud 21‑aastaseks ega ole enam vanemate ülalpidamisel, siis ei ole minu hinnangul vaja teist eelotsuse küsimust uurida.

V.      Ettepanek

163. Kõigist esitatud kaalutlustest lähtudes teen ettepaneku vastata Verwaltungsgericht Darmstadti esitatud küsimustele järgmiselt:

„Kohtupraktika, mille kohaselt kaotab Türgi kodanik, kes perekonna taasühinemiseks on lapsena kolinud liikmesriiki, 19. septembri 1980. aasta otsuse nr 1/80 assotsiatsiooni arengu kohta, mille on vastu võtnud Euroopa Majandusühenduse ja Türgi vahelise assotsiooni loomise lepinguga asutatud assotsiatsiooninõukogu, artikli 7 esimese lõigu teisest taandest tuleneva kõigile palgalistele töökohtadele omal valikul vaba juurdepääsu õigusega kaasneva elamisõiguse üksnes kahel juhul – s.o esiteks nimetatud otsuse artiklis 14 sätestatud juhtudel, või teiseks juhul, kui ta õiguspärase põhjuseta lahkub vastuvõtvast liikmesriigist märkimisväärselt pikaks ajaks – isegi siis, kui ta on 21‑aastane või vanem ja ei ole enam oma vanemate ülalpidamisel, on 23. novembril 1970 Brüsselis allkirjastatud ning ühenduse nimel nõukogu 19. detsembri 1972. aasta määrusega (EMÜ) nr 2760/72 sõlmitud, heakskiidetud ja kinnitatud lisaprotokolli artikliga 59 kooskõlas.”


1 – Algkeel: prantsuse.


2 – Assotsiatsiooninõukogu asutati lepinguga, millega loodi assotsiatsioon Euroopa Majandusühenduse ja Türgi vahel ning millele kirjutasid 12. septembril 1963 Ankaras alla ühelt poolt Türgi Vabariik ning teiselt poolt EMÜ liikmesriigid ja ühendus. Leping „sõlmiti, kiideti heaks ja kinnitati” ühenduse nimel nõukogu 23. detsembri 1963. aasta otsusega 64/732/EMÜ (EÜT 1964, 217, lk 3685; ELT eriväljaanne 11/11, lk 10; edaspidi „assotsiatsioonileping”).


3 – Otsusega nr 1/80 saab tutvuda väljaandes Accord d’association et protocoles CEE Turquie et autres textes de base, Euroopa Ühenduste Ametlike Väljaannete Talitus, Brüssel, 1992.


4 – Otsus kohtuasjas C‑373/03: Aydinli, EKL 2005, lk I‑6181, punkt 27.


5 – Protokoll allkirjastati 23. novembril 1970 Brüsselis ning sõlmiti, kiideti heaks ja kinnitati ühenduse nimel nõukogu 19. detsembri 1972. aasta määrusega (EMÜ) nr 2760/72 (EÜT L 293, lk 1; ELT eriväljaanne 11/11, lk 41; edaspidi „lisaprotokoll“).


6 – Nõukogu 15. oktoobri 1968. aasta määrus (EMÜ) nr 1612/68 töötajate liikumisvabaduse kohta ühenduse piires (EÜT L 257, lk 2; ELT eriväljaanne 05/01, lk 15).


7 – Muudetuna EÜ artikkel 39.


8 – Muudetuna EÜ artikkel 40.


9 – Nüüd EÜ artikkel 41.


10 – Otsuse nr 2/76 artiklid 2 ja 3.


11 – Vt otsuse nr 1/80 artikli 6 lõike 1 kohta 20. septembri 1990. aasta otsus kohtuasjas C‑192/89: Sevince (EKL 1990, lk I‑3461, punkt 26) ja 19. novembri 2002. aasta otsus kohtuasjas C‑188/00: Kurz (EKL 2002, lk I‑10691, punkt 26); sama otsuse artikli 7 esimese lõigu kohta 17. aprilli 1997. aasta otsus kohtuasjas C‑351/95: Kadiman (EKL 1997, lk I‑2133, punkt 28), samuti 22. juuni 2000. aasta otsus kohtuasjas C‑65/98: Eyüp (EKL 2000, lk I‑4747, punkt 25), ning nimetatud otsuse artikli 7 teise lõigu kohta 5. oktoobri 1994. aasta otsus kohtuasjas C‑355/93: Eroglu (EKL 1994, lk I‑5113, punkt 17) ja 16. veebruari 2006. aasta otsus kohtuasjas C‑502/04: Torun (EKL 2006, lk I‑1563, punkt 19). Otsust nr 1/80 ega ka otsust nr 2/76 ei ole Euroopa Ühenduste Teatajas avaldatud. Euroopa Kohus on öelnud, et kuigi otsuse avaldamata jätmine võib olla vastuolus üksikisikule kohustuste panemisega, ei võta see üksikisikult võimalust vaidluses ametiasutusega tugineda õigustele, mis talle nimetatud otsusega on antud (eespool viidatud kohtuotsus Sevince, punkt 24).


12 – 30. septembri 2004. aasta otsus kohtuasjas C‑275/02: Ayaz (EKL 2004, lk I‑8765, punkt 45).


13 – Ibidem (punkt 41 ja seal viidatud kohtupraktika).


14 – Vt otsuse nr 1/80 artikli 7 esimese lõigu kohta 16. märtsi 2000. aasta otsus kohtuasjas C‑329/97: Ergat (EKL 2000, lk I‑1487, punkt 40); 11. novembri 2004. aasta otsus kohtuasjas C‑467/02: Cetinkaya (EKL 2004, lk I‑10895, punkt 31), samuti eespool viidatud kohtuotsus Aydinli (punktid 25 ja 26). Vt sama otsuse artikli 7 teise lõigu kohta 19. novembri 1998. aasta otsus kohtuasjas C‑210/97: Akman (EKL 1998, lk I‑7519, punkt 44).


15 – Eespool viidatud kohtuotsused Ergat (punkt 27) ja Torun (punktid 27 ja 28).


16 – Vt otsuse nr 1/80 artikli 7 esimese lõigu kohta eespool viidatud kohtuotsus Cetinkaya (punkt 31); sama otsuse artikli 7 teise lõigu kohta eespool viidatud kohtuotsus Torun (punkt 20 ja seal viidatud kohtupraktika). Vt ka nimetatud otsuse artikli 6 kohta eespool viidatud kohtuotsus Kurz (punkt 27).


17 – Idem.


18 – Eespool viidatud kohtuotsus Ergat (punkt 48 ja seal viidatud kohtupraktika).


19 – Ibidem (punkt 46).


20 – Eespool viidatud kohtuotsus Cetinkaya (punktid 43 ja 44).


21 – Punktid 46–49.


22 – Eespool viidatud kohtuotsus Cetinkaya (punkt 38).


23 – Punkt 22 ja seal viidatud kohtupraktika.


24 – Punkt 27 ja seal viidatud kohtupraktika.


25 – Punkt 29.


26 – Eespool viidatud kohtuotsus Torun (punktid 24–26). Saksamaal sündinud Türgi kodanik E. Torun, kes on rohkem kui kolm aastat Saksamaal töötanud Türgi päritolu töötaja poeg, õppis Saksamaal mehhaanikuks ning talle on selles riigis mõistetud relvastatud röövimise ja narkootikumide ebaseadusliku omandamise eest kolme aasta ja kolme kuu pikkune vabadusekaotuslik karistus.


27 – Tuletan meelde, et määruse nr 1612/68 artikkel 10 sätestab:


„1. Sõltumata kodakondsusest on õigus asuda elama töötaja juurde, kes on ühe liikmesriigi kodanik ja kes töötab teise liikmesriigi territooriumil:


a) tema abikaasal ja nende järglastel, kes on alla 21‑aastased või ülalpeetavad;


b) töötaja ja tema abikaasa ülalpeetavatel sugulastel ülenevas liinis;


2. Liikmesriigid hõlbustavad ükskõik millise lõikes 1 nimetamata pereliikme riiki lubamist, kui ta on ülalnimetatud töötaja ülalpeetav või temaga koos elav ja samasse leibkonda kuuluv isik riigis, kust töötaja pärit on.


3. Lõigete 1 ja 2 kohaldamise eelduseks on, et töötajal on oma pere jaoks samasugune elamispind, mida peetakse piirkonnas, kus ta töötab, tavaliseks selle riigi kodanikest töötajate puhul; käesoleva sätte alusel ei tohi siiski teha vahet selle riigi kodanikest töötajate ja teistest liikmesriikidest pärit töötajate vahel.”


28 – Eespool viidatud kohtuotsus Torun (punkt 23 ja seal viidatud kohtupraktika).


29 – 30. mai 1989. aasta otsus kohtuasjas 242/87: komisjon vs. nõukogu (EKL 1989, lk 1425, punkt 24).


30 – Määruse nr 1612/68 artikkel 11 sätestab:


„Kui liikmesriigi kodanik on töötaja või füüsilisest isikust ettevõtja teise liikmesriigi territooriumil, on tema abikaasal ja neil tema lastel, kes on alla 21‑aastased või tema ülalpeetavad, õigus asuda tööle töötajana mis tahes paigas selles riigis, isegi kui nad ei ole ühegi liikmesriigi kodanikud.”


31 – Ettepaneku punkt 52.


32 – Komisjoni 29. juuni 1970. aasta määrus töötajate õiguse kohta jääda elama liikmesriigi territooriumile pärast selles riigis töötamist (EÜT L 142, lk 24; ELT eriväljaanne 05/01, lk 32). See määrus tunnistati kehtetuks alates 30. aprillist 2006 komisjoni 25. aprilli 2006. aasta määrusega nr 635/2006 (ELT 112, lk 9). Seda kehtetuks tunnistamist põhjendati asjaoluga, et Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. aasta direktiiviga 2004/38/EÜ, mis käsitleb Euroopa Liidu kodanike ja nende pereliikmete õigust liikuda ja elada vabalt liikmesriikide territooriumil ning millega muudetakse määrust nr 1612/68 ja tunnistatakse kehtetuks direktiivid 64/221/EMÜ, 68/360/EMÜ, 72/194/EMÜ, 73/148/EMÜ, 75/34/EMÜ, 75/35/EMÜ, 90/364/EMÜ, 90/365/EMÜ ja 93/96/EMÜ, on koondatud ühte õigusakti Euroopa Liidu kodanike vaba liikumist käsitlevad õigusaktid. Selle direktiivi artiklis 17 on uuesti esitatud määruse nr 1251/70 põhisisu ning selle sätteid muudetud, andes töötajatele, kellel on õigus jääda elama liikmesriigi territooriumile, rohkem õigusi, s.o alalise elamisõiguse.


33 – Direktiivi 2004/38 artikli 7 lõike 1 punktid a ja d.


34 – Direktiivi 2004/38 artikli 7 lõige 1 annab kõigile liidu kodanikele õiguse elada teise liikmesriigi territooriumil kauem kui kolm kuud, kui neil on enda ja oma pere jaoks piisavalt vahendeid, et mitte koormata oma elamisperioodi ajal vastuvõtva liikmesriigi sotsiaalabisüsteemi ja neil on vastuvõtva liikmesriigi üldine ravikindlustus (punkt b) või kui tema selles riigis viibimise eesmärk on õpingud või tööalane koolitus ning kui neil on eespool nimetatud piisavad vahendid ja sotsiaaltagatised (punkt c). Kõnealuse direktiivi artikli 7 lõike 1 punkti d kohaselt laienevad need õigused ka punktides a, b või c nimetatud tingimustele vastava liidu kodaniku pereliikmetele, kes on temaga kaasas või ühinevad temaga.


35 – Direktiivi 2004/38 artikkel 16.


36 – Ühendkuningriigi valitsus viitab selles osas 26. veebruari 1991. aasta otsusele kohtuasjas C‑292/89: Antonissen (EKL 1991, lk I‑745, punkt 21); 20. veebruari 1997. aasta otsusele kohtuasjas C‑344/95: komisjon vs. Belgia (EKL 1997, lk I‑1035, punkt 17) ja 23. märtsi 2004. aasta otsusele kohtuasjas C‑138/02: Collins (EKL 2004, lk I‑2703, punkt 37).


37 – Punkt 19.


38 – Vt eelkõige 17. septembri 2002. aasta otsus kohtuasjas C‑413/99: Baumbast ja R (EKL 2002, lk I‑7091, punkt 50 ja seal viidatud kohtupraktika).


39 – Türgi kodanik ei või taotleda elamisõigust vastuvõtvas liikmesriigis otsuse nr 1/80 artikli 6 alusel, kui ta on jõudnud pensioniikka või pärast tööõnnetust, mis tõi kaasa tema edaspidise täieliku ja püsiva töövõimetuse. Euroopa Kohtu hinnangul peab sellisel juhul käsitama asjaomast isikut lõplikult selle liikmesriigi tööturult lahkununa, nii et elamisõigus, mida ta taotleb, ei ole kuidagi seotud palgatööga, isegi mitte tulevasega (6. juuni 1995. aasta otsus kohtuasjas C‑434/93: Bozkurt, EKL 1995, lk I‑1475, punktid 39 ja 40). 23. jaanuari 1997. aasta otsuses kohtuasjas C‑171/95: Tetik (EKL 1997, lk I‑329, punktid 40–42 ja 46) otsustas Euroopa Kohus, et Türgi päritolu töötaja kaotab kõnealuse artikliga 6 saadud õigused, kui ta otsustab lahkuda töölt ja ei astu mõistliku aja jooksul vajalikke samme uue töösuhte sõlmimiseks. Ta kinnitas seda analüüsi 10. veebruari 2000. aasta otsuses kohtuasjas C‑340/97: Nazli (EKL 2000, lk I‑957, punktid 44 ja 49).


40 – Eespool viidatud kohtuotsus Ayaz (punkt 45).


41 – Vt nõukogu 28. juuni 1990. aasta direktiiv 90/364/EMÜ elamisõiguse kohta (EÜT L 180, lk 26; ELT eriväljaanne 20/01, lk 3); nõukogu 28. juuni 1990. aasta direktiiv 90/365/EMÜ kutsetegevuse lõpetanud töötajate ja füüsilisest isikust ettevõtjate elamisõiguse kohta (EÜT L 180, lk 28; ELT eriväljaanne 20/01 lk 5) ja nõukogu 29. oktoobri 1993. aasta direktiiv 93/96/EMÜ õpilaste õiguse kohta teises liikmesriigis elada (EÜT L 317, lk 59; ELT eriväljaanne 06/02, lk 250).


42 – EÜ artikli 18 lõige 1; selle artikli tõlgendamise osas vt eespool viidatud kohtuotsus Baumbast ja R (punkt 81).


43 – Direktiivi 2004/38 artikkel 16.


44 – 25. novembri 2003. aasta direktiiv 2003/109 pikaajalistest elanikest kolmandate riikide kodanike staatuse kohta (ELT 2004, L 16, lk 44; ELT eriväljaanne 19/06, lk 272). See direktiiv ei piira ühelt poolt ühenduse või ühenduse ja tema liikmesriikide ja teiselt poolt kolmandate riikide vaheliste kahe- ja mitmepoolsete lepingute soodsamate sätete kohaldamist (artikli 3 lõike 3 punkt a). Liikmesriigid võtavad selle direktiivi järgimiseks vajalikud meetmed hiljemalt 23. jaanuariks 2006 (artikli 26 esimene lõik).


45 – Sellest aktist tuleneb, et kolmandate riikide kodanike õiguslikku seisundit tuleks lähendada liikmesriikide kodanike omale ning et isikule, kes on teatud kindlaksmääratud aja jooksul liikmesriigis seaduslikult elanud ja kellel on pikaajaline elamisluba, tuleks selles liikmesriigis anda kogum ühtseid õigusi, mis on võimalikult lähedased liidu kodanike õigustele (direktiivi 2003/109 teine põhjendus).


46 – Direktiivi 2003/109 artikli 11 lõige 1.


47 – Vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Tetik (punkt 29).


48 – Eespool viidatud kohtuotsus Ergat (punkt 35), 11. mai 2000. aasta otsus kohtuasjas C‑37/98: Savas (EKL 2000, lk I‑2927, punktid 58 ja 65) ja 21. oktoobri 2003. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑317/01 ja C‑369/01: Abatay jt (EKL 2003, lk I‑12301, punktid 63 ja 65).


49 – Direktiivi 2003/109 artikkel 14.


50 – Vt selle kohta direktiivi 2003/109 artiklites 14 ja 15 sätestatud tingimused.


51 – Vt eelkõige Euroopa Inimõiguste Kohtu 19. veebruari 1996. aasta otsus kohtuasjas Gül vs. Šveits, Recueil des arrêts et décisions 1996‑I, lk 174, punkt 38; 28. novembri 1996. aasta otsus kohtuasjas Ahmut vs. Madalmaad, Recueil des arrêts et décisions 1996‑VI, lk 2031, punkt 63, 21. detsembri 2001. aasta otsus kohtuasjas Sen vs. Madalmaad, punkt 31.


52 – Nõukogu 22. septembri 2003. aasta direktiiv 2003/86/EÜ perekonna taasühinemise õiguse kohta (ELT L 251, lk 12; ELT eriväljaanne 19/06, lk 224). Liikmesriikidele selle direktiivi ülevõtmiseks antud tähtaeg möödus 3. oktoobril 2005.


53 – Vt direktiivi 2003/86 artikli 4 lõige 1.


54 – Eespool viidatud kohtuotsus Ergat (punkt 49).


55 – Eespool viidatud kohtuotsus Cetinkaya (punktid 43 ja 44).