ÜLDKOHTU OTSUS (apellatsioonikoda)
21. september 2011
Kohtuasi T‑325/09 P
Vahan Adjemian ja teised
versus
Euroopa Komisjon
Apellatsioonkaebus – Avalik teenistus – Teenistujad – Tähtajaline teenistusleping – Uue tähtajalise teenistuslepingu sõlmimisest või teenistuslepingu tähtajatust pikendamisest keeldumine – Raamkokkulepe tähtajalise töö kohta – Direktiiv 1999/70/EÜ – Muude teenistujate teenistustingimuste artikkel 88 – Komisjoni otsus ajutiste töötajate maksimaalse tööaja kohta komisjoni talitustes
Ese: Apellatsioonkaebus Euroopa Liidu Avaliku Teenistuse Kohtu (teine koda) 4. juuni 2009. aasta otsuse peale liidetud kohtuasjades F‑134/07 ja F‑8/08: Adjemian jt vs. komisjon (EKL AT 2009, lk I‑A‑1‑149 ja II‑A‑1‑841), millega palutakse nimetatud kohtuotsus tühistada.
Otsus: Tühistada Euroopa Liidu Avaliku Teenistuse Kohtu (teine koda) 4. juuni 2009. aasta otsus liidetud kohtuasjades F‑134/07 ja F‑8/08: Adjemian jt vs. komisjon osas, milles sellega on sedastatud, et kohtuasja F‑134/07 hagejate poolt, kelle nimed on ära toodud lisas, nende kaebusi tagasilükkavate otsuste peale esitatud hagi nõuete kohta otsuse tegemise vajadus on ära langenud. Jätta apellatsioonkaebus ülejäänud osas rahuldamata. Jätta kohtuasja F‑134/07 hagejate poolt, kelle nimed on ära toodud lisas, esitatud hagi rahuldamata osas, milles sellega palutakse tühistada nende kaebusi tagasilükkavad otsused. Jätta Vahan Adjemiani ja 175 Euroopa Komisjoni teenistuja ning endise teenistuja (kelle nimed on ära toodud lisas) kohtukulud nende endi kanda ja mõista neilt välja komisjoni ja Euroopa Liidu Nõukogu käesoleva kohtuastme kulud.
Kokkuvõte
1. Ametnikud – Hagi – Hagi kaebuse rahuldamata jätnud otsuse peale – Vastuvõetavus – Kohustus teha otsus kaebuse rahuldamata jätmise otsuse suhtes esitatud nõuete kohta – Nõuded, millel puudub omaette sisu, või puhtalt kinnitav otsus – Puudumine
(Personalieeskirjad, artikli 91 lõige 1; Muude teenistujate teenistustingimused, artikkel 117)
2. Institutsioonide aktid – Direktiivid – Direktiiv 1999/70, millega rakendatakse ETUC, UNICE ja CEEP raamkokkulepet tähtajalise töö kohta – Ühenduse institutsioonidele vahetult kohustuste kehtestamine nende suhetes personaliga –Välistamine – Tuginemise võimalikkus – Ulatus
(EÜ artikkel 249)
3. Sotsiaalpoliitika – Euroopa Ametiühingute Konföderatsiooni (ETUC), Euroopa Tööandjate Föderatsiooni (UNICE) ja Euroopa Riigiosalusega Ettevõtete Keskuse (CEEP) raamkokkulepe tähtajalise töö kohta – Direktiiv 1999/70 – Meetmed, mille eesmärk on ennetada järjestikuste tähtajaliste töölepingute kuritarvituslikku kasutamist – Ulatus – Euroopa ühenduste ja nende teenistujate vahelised suhted
(Nõukogu direktiivi 1999/70 lisa klausli 5 lõige 1)
4. Ametnikud – Muude teenistujate teenistustingimused – Meetmed, mille eesmärk on ennetada järjestikuste tähtajaliste töölepingute kuritarvituslikku kasutamist – Keeld kasutada järjestikuseid tähtajalisi lepinguid, mille ese on püsivate ülesannete kestev täitmine – Töölevõtmise lepingu ümberkvalifitseerimine tähtajatuks lepinguks – Lubatavus
(Muude teenistujate teenistustingimused)
1. Personalieeskirjade artiklitest 90 ja 91 tuleneb, et personalieeskirjade kohaldamisalasse kuuluva isiku hagi ametisse nimetava asutuse või ametiisiku otsuse peale või selle asutuse poolt personalieeskirjade kohase meetme võtmatajätmise peale on vastuvõetav üksnes siis, kui asjaomane isik on eelnevalt esitanud ametisse nimetavale asutusele kaebuse ja see kaebus on vähemalt osaliselt otseselt või kaudselt tagasi lükatud. See on vastavalt muude teenistujate teenistustingimuste artiklile 117 analoogia alusel kohaldatav ka teenistuja poolt teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutuse otsuse või selle asutuse poolt muude teenistujate teenistustingimuste kohase meetme võtmatajätmise peale esitatud hagi suhtes. Niisiis moodustavad halduskaebus ja selle otsene või kaudne tagasilükkamine lahutamatu osa keerulisest menetlusest ning on vaid hagi esitamise eeltingimuseks. Neil asjaoludel tähendab hagi esitamine, isegi kui see on formaalselt suunatud kaebuse rahuldamata jätmise vastu, kohtusse pöördumist selle huve kahjustava otsuse vaidlustamiseks, mille peale kaebus esitati, välja arvatud juhul, kui kaebuse rahuldamata jätmise otsus on erineva ulatusega kui otsus, mille peale see esitati. Sellegipoolest võib kaebust sõnaselgelt tagasilükkav otsus oma sisust tulenevalt mitte olla hageja poolt vaidlustatud meedet pelgalt kinnitav. Nii on juhul, kui kaebust tagasilükkava otsusega on hageja olukord uute õiguslike ja faktiliste asjaolude põhjal uuesti läbi vaadatud või kui see muudab või täiendab esialgset otsust. Sellisel juhul kujutab kaebuse tagasilükkamine endast akti, mida saab kontrollida kohus, kes võtab seda arvesse vaidlustatud akti õiguspärasuse hindamisel, pidades seda kindlasti isikut kahjustavaks meetmeks, mis asendab viimast.
Arvestades, et personalieeskirjade ja muude teenistujate teenistustingimuste süsteemis tuleb asjaomasel isikul esitada vaidlustatava otsuse peale kaebus ja esitada hagi kõnealust kaebust tagasilükkava otsuse peale, on hagi vastuvõetav sõltumata sellest, kas see on esitatud üksnes kaebuse esemeks olnud otsuse, kaebust tagasilükkava otsuse või ühiselt nende kahe otsuse peale, kui kaebus ja hagi on esitatud personalieeskirjade artiklites 90 ja 91 ette nähtud tähtaegade jooksul. Sellegipoolest võib kohus vastavalt menetlusökonoomia põhimõttele sedastada, et puudub vajadus otsustada konkreetselt kaebust tagasilükkava otsuse vastu esitatud nõuete üle, kui ta tuvastab, et need ei oma autonoomset sisu ja kattuvad tegelikkuses selle otsusega seonduvate nõuetega, mille peale kaebus on esitatud. Nii võib eelkõige olla juhul, kui kohus tuvastab, et kaebust tagasilükkav otsus – vastaval juhul seetõttu, et see on kaudne – vaid kinnitab otsust, mille peale kaebus esitati, ja sellest tulenevalt ei tingiks kaebust tagasilükkava otsuse tühistamine asjaomase isiku õiguslikus olukorras ühtegi muud tagajärge lisaks kaebuse esemeks olnud otsuse tühistamise tagajärgedele.
(vt punktid 31–33)
Viited:
Euroopa Kohus, 28. mai 1980, liidetud kohtuasjad 33/79 ja 75/79: Kuhner vs. komisjon, (EKL 1980, lk 1677, punkt 9); Euroopa Kohus, 17. jaanuar 1989, kohtuasi 293/87: Vainker vs. parlament (EKL 1989, lk 23, punktid 7 ja 8); Euroopa Kohus, 26. jaanuar 1989, kohtuasi 224/87: Koutchoumoff vs. komisjon (EKL 1989, lk 99, punkt 7). Esimese Astme Kohus, 12. detsember 2002, liidetud kohtuasjad T‑338/00 ja T‑376/00: Morello vs. komisjon (EKL AT 2002, lk I‑A‑301 ja II‑1457, punkt 35); Esimese Astme Kohus, 10. juuni 2004, kohtuasi T‑258/01: Eveillard vs. komisjon (EKL AT 2001, lk I‑A‑167 ja II‑747, punkt 31); Esimese Astme Kohus, 14. oktoober 2004, kohtuasi T‑389/02: Sandini vs. Euroopa Kohus (EKL AT 2002, lk I‑A‑295 ja II‑1339, punkt 49); Esimese Astme Kohus, 7. juuni 2005, kohtuasi T‑375/02: Cavallaro vs. komisjon (EKL AT 2005, lk I‑A‑151 ja II‑673, punktid 63–66); Esimese Astme Kohus, 25. oktoober 2006, kohtuasi T‑281/04: Staboli vs. komisjon (EKL AT 2006, lk I‑A‑2‑251 ja II‑A‑2‑1303, punkt 26); Esimese Astme Kohus, 9. detsember 2009, kohtuasi T‑377/08 P: komisjon vs. Birkhoff (EKL AT 2009, lk I‑B‑1‑133 ja II‑B‑1‑807, punktid 50–59 ja 64).
2. Direktiivi 1999/70/EÜ, milles käsitletakse Euroopa Ametiühingute Konföderatsiooni (ETUC), Euroopa Tööandjate Föderatsiooni (UNICE) ja Euroopa Riigiosalusega Ettevõtete Keskuse (CEEP) sõlmitud raamkokkulepet tähtajalise töö kohta, adressaatideks on liikmesriigid, mitte institutsioonid. Järelikult ei saa nimetatud direktiivi sätteid käsitleda nii, et iseenesest nende alusel tekib institutsioonidele nende seadusandliku või otsustuspädevuse kasutamisel kohustusi. Sellest tuleneb, et direktiivi 1999/70 sätted, millega rakendatakse tähtajalist tööd käsitlev raamkokkulepe, ei saa iseenesest olla aluseks nõukogu või komisjoni kohustustele seadusandliku või otsustuspädevuse kasutamisel eesmärgiga reguleerida Euroopa ühenduste suhteid nende teenistujatega. Nendel sätetel ei saa ka iseenesest põhineda muude teenistujate teenistustingimuste artikli 88 ega 28. aprilli 2004. aasta otsuse, mis käsitleb ajutiste töötajate maksimaalset tööaega kohta komisjoni talitustes, õigusvastasuse väited.
Kuigi direktiivi 1999/70 sätete alusel, millega rakendatakse raamkokkulepe, ei saa iseenesest tekkida nõukogu või komisjoni kohustusi seoses seadusandliku või otsustuspädevuse kasutamisega eesmärgiga reguleerida Euroopa ühenduste suhteid nende teenistujatega ning nendel sätetel ei saa ka iseenesest põhineda muude teenistujate teenistustingimuste artikli 88 ega 28. aprilli 2004. aasta otsuse õigusvastasuse väited, siis sellegipoolest võib kõnealuses direktiivis kehtestatud või sätestatud normidele ja põhimõtetele tugineda institutsioonide vastu juhul, kui ilmneb, et need põhimõtted on institutsioonidele otseselt siduvate EÜ asutamislepingu alusreeglite ja üldpõhimõtete konkreetne väljendus. Nimelt on õiguse ühetaoline kohaldamine õigusel rajanevas ühenduses üks põhinõuetest ja iga õigussubjekt peab järgima õiguspärasuse põhimõtet. Niisiis on institutsioonid kohustatud järgima EÜ asutamislepingu norme ja institutsioonide suhtes kohaldatavaid õiguse üldpõhimõtteid samuti nagu iga teine õigussubjekt. Järelikult muude teenistujate teenistustingimusi ja 28. aprilli 2004. aasta otsust tuleks võimaluse piires tõlgendada õiguse ühetaolist kohaldamist ja nende kooskõla direktiiviga 1999/70 rakendatud raamkokkuleppe eesmärkide ja nõuetega järgides vaid niivõrd, kui nimetatud eesmärgid ja nõuded näivad ise olevat institutsioonide suhtes otseselt kohaldatavate EÜ asutamislepingu alusnormide ja õiguse üldpõhimõtete konkreetne väljendus.
(vt punktid 51, 52, 56 ja 57)
Viited:
Euroopa Kohus, 17. detsember 1998, kohtuasi C‑185/95 P: Baustahlgewebe vs. komisjon (EKL 1998, lk I‑8417, punktid 18–21; Euroopa Kohus, 9. september 2003, kohtuasi C‑25/02: Rinke (EKL 2003, lk I‑8349, punktid 24–28); Euroopa Kohus, 6. detsember 2005, liidetud kohtuasjad C‑453/03, C‑11/04, C‑12/04 ja C‑194/04: ABNA jt (EKL 2005, lk I‑10423, punkt 104); Esimese Astme Kohus, 21. mai 2008, kohtuasi T‑495/04: Belfass vs. nõukogu (EKL 2008, lk II‑781, punkt 43); Üldkohus, 10. detsember 2009, kohtuasi T‑195/08: Antwerpse Bouwwerken vs. komisjon (EKL 2009, lk II‑4439, punkt 55).
3. Õiguste kuritarvitamise keelu põhimõte, mille kohaselt ei saa õigusnormidele tugineda neid kuritarvitades, kuulub õiguse üldpõhimõtete hulka, mille järgimise tagab kohus. Peale selle on oluline tõdeda, et õigusliku raamistiku kehtestamine selleks, et ära hoida järjestikuste tähtajaliste töölepingute või töösuhete kasutamisest tulenevat õiguste kuritarvitamist, on eesmärk, mida seadusandja direktiivis 1999/70, millega rakendatakse ETUC, UNICE ja CEEP raamkokkulepet tähtajalise töö kohta, tunnustas ja julgustas. Lisaks vastab selles valdkonnas õiguste kuritarvitamise karistamine eesmärkidele, mille ühendus ja liikmesriigid võtsid endale EÜ artiklis 136, pidades silmas sotsiaalseid põhiõigusi, nagu need on määratletud 18. oktoobril 1961 Torinos allakirjutatud Euroopa sotsiaalhartas ja ühenduse 1989. aasta hartas töötajate sotsiaalsete põhiõiguste kohta, ja mis hõlmavad parandatud elamis- ja töötingimusi töötajatele ning nende piisavat sotsiaalkaitset. Sellest järeldub, et seadusandja, kes kasutab EÜ artiklist 283 tulenevat muude teenistujate teenistustingimuste kinnitamise seadusandlikku pädevust ja teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutus, kes kasutab laia kaalutlusõigust, mis tal on muude teenistujate teenistustingimuste sätetega kehtestatu raames, on vastavalt EÜ artiklis 136 sätestatud eesmärkidele – tagada töötajatele parandatud elamis- ja töötingimused ning piisav sotsiaalkaitse – kohustatud Euroopa ühenduste ja nende teenistujate suhteid reguleerivate normide vastuvõtmisel ja rakendamisel ära hoidma järjestikuste tähtajaliste teenistuslepingute kasutamisest tuleneda võivat õiguste kuritarvitamist. Arvestades, et Avaliku Teenistuse Kohus tõdes selliselt, et direktiiviga 1999/70 rakendatud raamkokkuleppe eesmärgid ja miinimumnõuded ning täpsemalt raamkokkuleppe klausli 5 punkt 1 on õiguste kuritarvitamise keelu põhimõtte – mis on üks õiguse üldpõhimõtetest – konkreetne väljendus, võis ta põhjendatult muude teenistujate teenistustingimuste artikli 88 ja 28. aprilli 2004. aasta otsuse õigusvastasuse väidete sisulisel kaalumisel kindlaks teha, kuivõrd nimetatud artiklit ja otsust saab tõlgendada kooskõlas raamkokkuleppe eesmärkide ja miinimumnõuetega ning lõpuks õiguste kuritarvitamise keelu põhimõttega.
(vt punktid 59–62)
Viited:
Euroopa Kohus, 22. mai 2008, kohtuasi C‑162/07: Ampliscientifica ja Amplifin (EKL 2008, lk I‑4019, punktid 27, 30 ja 32 ning seal viidatud kohtupraktika). Esimese Astme Kohus, 8. mai 2007, kohtuasi T‑271/04: Citymo vs. komisjon (EKL 2007, lkII‑1375, punkt 107 ja seal viidatud kohtupraktika).
4. Muude teenistujate teenistustingimuste sätted, mis reguleerivad ajutise teenistuja, abiteenistuja, lepingulise töötaja või abiülesandeid sooritava lepingulise töötaja teenistuslepingute sõlmimist ja pikendamist, keelavad teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutusel kasutamast rida järjestikuseid tähtajalisi teenistuslepinguid, mille ese on püsivate ülesannete kestev täitmine. Peale selle, niivõrd kui teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutus kasutas rida järjestikuseid tähtajalisi teenistuslepinguid püsivate ülesannete kestva täitmise jaoks, saaks selle kuritarvitamise lõpetada ja asjaomasele isikule tekitatud negatiivsed tagajärjed heastada, kui teenistusleping vastavalt muude teenistujate teenistustingimustele ümber kvalifitseeritaks, mille tulemusel muutuksid järjestikused tähtajalised teenistuslepingud määramata tähtajaga lepinguks.
(vt punkt 67)