Kohtuasi T‑193/16

NG

versus

Euroopa Ülemkogu

Tühistamishagi – EL‑Türgi 18. märtsi 2016. aasta avaldus – Pressiteade – Mõiste „rahvusvaheline leping“ – Akti andja kindlakstegemine – Akti ulatus – Euroopa Ülemkogu istung – Euroopa Liidu liikmesriikide riigipeade või valitsusjuhtide kohtumine, mis toimub Euroopa Liidu Nõukogu ruumides – Küsimus, mis rollis osalesid liidu liikmesriikide esindajad kolmanda riigi esindajaga toimunud kohtumisel – ELTL artikli 263 esimene lõik – Pädevuse puudumine

Kokkuvõte – Üldkohtu (esimene koda laiendatud koosseisus), 28. veebruari 2017. aasta määrus

1.      Tühistamishagi – Vaidlustatavad aktid – Euroopa Ülemkogu aktid – Hõlmamine – Piirid

(ELL artikkel 15 ja ELTL artikkel 263)

2.      Tühistamishagi – Vaidlustatavad aktid – Mõiste – Liidu institutsiooni, organi või asutuse aktid, mis evivad kohustuslikke õiguslikke tagajärgi – Ülemkogu veebisaidil pressiteate kujul avaldatud avaldus tulemuste kohta, mis saavutati liikmesriikide riigipeade ja Türgi peaministri vahelisel kohtumisel – Väljajätmine

(ELTL artikkel 263; Euroopa Kohtu põhikiri, artikli 21 esimene lõik)

1.      Lissaboni leping tõstis Euroopa Ülemkogu liidu institutsiooni staatusse. Seega, vastupidi liidu kohtute varasemale seisukohale, ei jää aktid, mille on vastu võtnud kõnesolev institutsioon, kes vastavalt ELL artiklile 15 ei toimi seadusandjana ja koosneb liikmesriikide riigipeadest või valitsusjuhtidest koos ülemkogu eesistuja ja komisjoni presidendiga, enam välja õiguspärasuse kontrolli alt, mille näeb ette ELTL artikkel 263.

Seevastu ei ole liidu kohtu teostatavale õiguspärasuse kontrollile allutatud aktid, mille on vastu võtnud liikmesriikide esindajad, kes on reaalselt kohtunud mõne liidu institutsiooni ruumides, tegutsedes mitte nõukogu või Euroopa Ülemkogu liikmetena, vaid liidu liikmesriikide riigipeade või valitsusjuhtidena. Sellega seoses tuleneb ELTL artiklist 263, et üldiselt ei ole liidu kohus pädev otsustama siseriikliku ametivõimu antud akti õiguspärasuse üle ega niisuguse akti õiguspärasuse üle, mille on vastu võtnud mitme liikmesriigi ametivõimud, kes tegutsevad liidu õiguses ette nähtud komitee vormis. Sellest, et hagimenetluses kostjaks olev institutsioon kvalifitseerib akti liidu „liikmesriikide otsuseks“, ei piisa siiski akti, konkreetsel juhul Euroopa Ülemkogu aktide kõrvalejäämiseks ELTL artiklis 263 ette nähtud õiguspärasuse kontrollist. Lisaks tuleb nimelt kontrollida, ega kõnealune akt ei kujuta endast tema sisu ja vastuvõtmise asjaolusid kogumis arvesse võttes tegelikult Euroopa Ülemkogu akti.

(vt punktid 44–46)

2.      Euroopa Ülemkogu veebisaidil 18. märtsil 2016 pressiteate kujul avaldatud avaldust, mille eesmärk oli võtta kokku tulemused, mis saavutati liidu liikmesriikide riigipeade või valitsusjuhtide ja Türgi peaministri kohtumisel, mis oli pühendatud ELi ja Türgi suhete süvendamisele ning rändekriisi käsitlemisele, ei saa käsitada aktina, mille peale võiks esitada ELTL artikli 263 alusel hagi. Kirjeldatud akti ei saa pidada Euroopa Ülemkogu vastu võetud aktiks ega ka ühegi teise liidu institutsiooni, organi või asutuse aktiks ega sellise akti olemasolule viitavaks, mis võiks kujutada endast 18. märtsil 2016 Euroopa Ülemkogu ja Türgi Vabariigi vahel väidetavalt sõlmitud lepingut.

Kuivõrd Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 21 esimese lõigu täitmiseks esitas hageja vaidlustatud aktina pressiteate, tuleb hinnata konteksti, milles tehti EL‑Türgi avaldus, kujul, mil seda pressiteates levitati, ning selle avalduse sisu, et teha kindlaks, kas avaldus võib kujutada endast Euroopa Ülemkogule omistatavat akti või teha ilmsiks sellise akti olemasolu ja kas see seega kuulub ELTL artiklis 263 ette nähtud õiguspärasuse kontrolli alla. EL‑Türgi kohtumist käsitlevad dokumendid, mis liidu liikmesriikidele ja Türgi Vabariigile ametlikult edastati, kinnitavad seega, et hoolimata kahetsusväärselt ebamäärasest väljendusest EL‑Türgi avalduses, nii nagu seda levitati vastava pressiteatega, kohtusid liikmesriikide esindajad Türgi peaministriga liidu liikmesriikide riigipeade või valitsusjuhtide rollis, ruumides, mida Euroopa Ülemkogu ja nõukogu omavahel jagavad. Niisuguses kontekstis ei võimalda asjaolu, et Euroopa Ülemkogu eesistuja ja komisjoni president, keda ametlikult ei kutsutud, olid samuti kõnealusel kohtumisel kohal, järeldada, et kõigi Euroopa Ülemkogu liikmete kohalolu tõttu toimus kohtumine Euroopa Ülemkogu ja Türgi peaministri vahel.

Isegi kui eeldada, et mitteformaalselt võidi vaidlusalusel kohtumisel sõlmida rahvusvaheline leping, siis sõlmiti see leping liidu liikmesriikide riigipeade või valitsusjuhtide ja Türgi peaministri vahel. ELTL artikli 263 alusel esitatud hagi puhul ei ole Euroopa Kohus aga pädev otsustama liikmesriikide sõlmitud rahvusvahelise lepingu õiguspärasuse üle.

(vt punktid 49, 67, 68 ja 72–74)