Eelotsusetaotlus, mille on esitanud Lietuvos Aukščiausiasis Teismas (Leedu) 28. juunil 2021 – D.V. versus M.A.
(kohtuasi C-395/21)
Kohtumenetluse keel: leedu
Eelotsusetaotluse esitanud kohus
Lietuvos Aukščiausiasis Teismas
Põhikohtuasja pooled
Kassatsioonkaebuse esitaja: D.V.
Vastustaja kassatsioonimenetluses: M.A.
Eelotsuse küsimused
1. Kas direktiivi 93/131 artikli 4 lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et mõiste „lepingu põhiobjekt“ hõlmab ettevõtja (advokaadi) ja tarbija vahel sõlmitud õigusteenuste osutamise lepingu tingimust, milles ei ole eraldi kokku lepitud ning mis puudutab lepingu maksumust ja selle arvutamise viisi?
2. Kas direktiivi 93/13 artikli 4 lõikes 2 sisalduvat viidet lepingutingimuse lihtsusele ja arusaadavusele tuleb tõlgendada nii, et piisab, kui lepingu maksumust käsitlevas tingimuses (mille kohaselt arvutatakse tegelikult osutatud teenuste maksumus tunnitasu alusel) on ära toodud advokaadile makstava tunnitasu summa?
3. Kui vastus teisele küsimusele on eitav, siis kas läbipaistvuse nõuet tuleb tõlgendada nii, et see hõlmab advokaadi kohustust märkida lepingus nende teenuste maksumus, mille konkreetsed määrad on võimalik eelnevalt selgelt määratleda ja kindlaks määrata, või tuleb samuti kindlaks määrata teenuste hinnanguline maksumus (osutatavate õigusteenuste esialgne eelarve), kui lepingu sõlmimisel on võimatu prognoosida konkreetsete toimingute arvu (või kestust) ja nende eest makstavat tasu ning võimalikke kulusid suurendavaid või vähendavaid riske? Kas selleks, et hinnata, kas maksumust käsitlev lepingutingimus vastab läbipaistvuse nõudele, on oluline, kas teave õigusteenuste maksumuse ja selle arvutamise viisi kohta on esitatud tarbijale mis tahes sobival viisil või on toodud ära õigusteenuste lepingus endas? Kas teabe puudumist lepingueelsetes suhetes saab heastada teabe andmine lepingu täitmise ajal? Kas hinnangut selle kohta, kas lepingutingimus vastab läbipaistvuse nõudele, mõjutab asjaolu, et osutatud õigusteenuste lõplik maksumus selgub alles pärast nende osutamise lõppemist? Kas selle hindamisel, kas maksumust käsitlev lepingutingimus vastab läbipaistvuse nõudele, on oluline, et lepingus ei ole ette nähtud advokaadi kohustust esitada perioodiliselt aruandeid osutatud teenuste eest või esitada tarbijale perioodiliselt arveid, mis võimaldaks tarbijal teha õigel ajal otsuse õigusteenustest loobumise või lepinguhinna muutmise kohta?
4. Kui riigisisene kohus otsustab, et lepingutingimus, mis määrab tegelikult osutatud teenuste maksumuse kindlaks tunnitasu alusel, ei ole koostatud lihtsas ja arusaadavas keeles, nagu on nõutud direktiivi 93/13 artikli 4 lõikes 2, siis kas ta peab kontrollima, kas see tingimus on ebaõiglane selle direktiivi artikli 3 lõike 1 tähenduses (see tähendab, et selle analüüsimisel, kas lepingutingimus võib olla ebaõiglane, tuleb kindlaks teha, kas see lepingutingimus põhjustab lepingupoolte õiguste ja kohustuste „olulise tasakaalustamatuse“, mis kahjustab tarbijat) või, võttes arvesse asjaolu, et see tingimus hõlmab olulist teavet lepingu kohta, siis kas pelk asjaolu, et see tingimus ei ole läbipaistev, on piisav, et tunnistada see ebaõiglaseks?
5. Kas asjaolu, et kui on tuvastatud, et maksumust käsitlev lepingutingimus on ebaõiglane ja et õigusteenuste leping ei ole direktiivi 93/13 artikli 6 lõike 1 kohaselt siduv, tähendab, et tuleb ennistada olukord, milles tarbija oleks olnud, kui ebaõiglaseks tunnistatud lepingutingimust ei oleks olnud? Kas sellise olukorra ennistamine tähendaks, et tarbijal ei ole kohustust maksta juba osutatud teenuste eest?
6. Kui tasu eest teenuste osutamise lepingu olemuse tõttu ei ole võimalik ennistada olukorda, kus tarbija oleks olnud ebaõiglaseks tunnistatud tingimuse puudumisel (teenused on juba osutatud), siis kas advokaadi poolt osutatud teenuste eest tasu kindlaksmääramine on vastuolus direktiivi 93/13 artikli 7 lõike 1 eesmärgiga? Kui vastus sellele küsimusele on eitav, siis kas tegelik tasakaal, millega lepingupoolte võrdsus taastatakse, oleks saavutatud: 1) kui advokaadile makstakse osutatud teenuste eest lepingus kindlaksmääratud tunnitasu; 2) kui advokaadile makstakse õigusteenuste eest makstavat miinimumtasu (näiteks riigisiseses õigusaktis, nimelt soovituses advokaaditasu ülemmäära kohta määratletud tasu); 3) kui advokaadile makstakse teenuste eest kohtu poolt kindlaks määratud mõistlik summa, võttes arvesse asja keerukust, advokaadi kvalifikatsiooni ja kogemust, kliendi rahalist olukorda ja muid asjakohaseid asjaolusid?
____________
1 Nõukogu 5. aprilli 1993. aasta direktiiv 93/13/EMÜ ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes (EÜT 1993, L 95, lk 29; ELT eriväljaanne 15/02, lk 288).