EUROOPA KOHTU OTSUS (esimene koda)
10. detsember 2015(*)
Eelotsusetaotlus – Ühenduse tolliseadustik – Tollideklaratsioonide tollivormistusjärgne kontroll – Õiguspärase ootuse kaitse põhimõte – Tollivormistusjärgse kontrolli tulemuste uuesti läbivaatamise piirang siseriiklikus õiguses – Võimalus – Esimese tollivormistusjärgse kontrolli otsus – Ebaõiged või puudulikud andmed, mis ei olnud otsuse tegemise ajal teada
Kohtuasjas C‑427/14,
mille ese on ELTL artikli 267 alusel Augstākās tiesas Administratīvo lietu departamentsi (Läti kõrgeima kohtu halduskolleegium) 11. septembri 2014. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtusse 18. septembril 2014, menetluses
Valsts ieņēmumu dienests
versus
„Veloserviss” SIA,
EUROOPA KOHUS (esimene koda),
koosseisus: Euroopa Kohtu asepresident A. Tizzano esimese koja presidendi ülesannetes, kohtunikud A. Borg Barthet, E. Levits, M. Berger ja S. Rodin (ettekandja),
kohtujurist: P. Mengozzi,
kohtusekretär: A. Calot Escobar,
arvestades kirjalikku menetlust,
arvestades seisukohti, mille esitasid:
– Läti valitsus, esindajad: I. Kalniņš ja K. Freimanis,
– Tšehhi valitsus, esindajad: M. Smolek ja J. Vláčil,
– Kreeka valitsus, esindajad: A. Dimitrakopoulou ja K. Nasopoulou,
– Hispaania valitsus, esindaja: A. Gavela Llopis,
– Euroopa Komisjon, esindajad: A. Sauka ja L. Grønfeldt,
arvestades pärast kohtujuristi ärakuulamist tehtud otsust lahendada kohtuasi ilma kohtujuristi ettepanekuta,
on teinud järgmise
otsuse
1 Eelotsusetaotlus puudutab nõukogu 12. oktoobri 1992. aasta määruse (EMÜ) nr 2913/92, millega kehtestatakse ühenduse tolliseadustik (EÜT L 302, lk 1; ELT eriväljaanne 02/04, lk 307), muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. novembri 2000. aasta määrusega (EÜ) nr 2700/2000 (EÜT L 311, lk 17; ELT eriväljaanne 02/10, lk 239), (edaspidi „tolliseadustik”) artikli 78 lõike 3 tõlgendamist.
2 Taotlus on esitatud „Veloserviss” SIA (edaspidi „Veloserviss”) ja Valsts ieņēmumu dienests (Läti maksuamet, edaspidi „maksuamet”) vahelises kohtuvaidluses seoses tollideklaratsiooni tollivormistusjärgse kontrolli käigus sissenõutud imporditollimaksu ja käibemaksuga, millele lisandus viivis.
Õiguslik raamistik
Liidu õigus
3 Tolliseadustiku artikkel 78 „Tollideklaratsioonide tollivormistusjärgne läbivaatamine” sätestab:
„1. Toll võib omal algatusel või deklarandi taotluse korral teha tollideklaratsioonis pärast kauba vabastamist muudatusi.
2. Toll võib pärast kauba vabastamist selleks, et teha kindlaks tollideklaratsioonis esitatud andmete õigsust, kontrollida äridokumente ja asjaomase kaubaga seotud impordi- või eksporditoimingute või selle kaubaga seotud järgnevate äritoimingute andmeid. Kõnealune kontroll võib toimuda deklarandi või muu oma äritegevuse tõttu otseselt või kaudselt asjaomaste toimingutega seotud isiku või mõne muu isiku valdustes, kelle valduses on seoses äritegevusega asjaomane dokument või vajalikud andmed. Toll võib läbi vaadata ka kaupa, kui selle esitamine on veel võimalik.
3. Kui tollideklaratsiooni kontrollimine või tollivormistusjärgne läbivaatamine näitab, et asjaomaseid tolliprotseduure reguleerivaid sätteid on kohaldatud ebaõige või mittetäieliku teabe alusel, võtab toll kooskõlas ettenähtud sätetega olukorra lahendamiseks vajalikud meetmed, arvestades tema käsutuses olevat uut teavet.”
4 Tolliseadustiku artikli 221 lõiked 1, 3 ja 4 sätestavad:
„1. Niipea kui arvestuskanne on tehtud, teatatakse võlgnikule tollimaksu summa vastava korra kohaselt.
[…]
3. Võlgnikule ei teatata tollimaksu summat pärast seda, kui tollivõla tekkimise kuupäevast on möödunud kolm aastat. […]
4. Kui tollivõlg on tekkinud sellise toimingu tagajärjel, mis selle tegemise ajal oleks võinud kaasa tuua kriminaalmenetluse, võib kehtivate õigusaktidega ette nähtud tingimustel teatada võlgnikule summa pärast lõikes 3 nimetatud kolmeaastase ajavahemiku lõppemist.”
Läti õigus
5 Läti üldise maksuseaduse artikli 23 lõige 1 sätestab:
„Tollikontrolli läbiviimisel määrab toll kindlaks või täpsustab, mida tuleb märkida informatiivsete deklaratsioonide ja tollideklaratsioonide kohustuslikes osades maksustatavalt tulult (või kahjumilt) arvutatava maksumäära ning maksuotsuse ja maksuõigusnormide kohta, ning määrab trahvi kolme aasta jooksul alates õigusnormides maksude tasumiseks ette nähtud tähtajast. Kui vastava maksustamisperioodi suhtes on juba läbi viidud kontroll, mis puudutab konkreetset maksuliiki, maksudeklaratsiooni mõnda osa, aktsiise või muid riigi poolt kehtestatud makseid, on selle tagajärjel tehtud otsus kohustuslik ja see võidakse uuesti läbi vaadata ainult juhul, kui on alustatud kriminaalmenetlust pettuse, dokumentide võltsimise, maksude või sarnaste kohustuste maksmisest kõrvalehoidmise uurimiseks või muude süütegude toimepanemise uurimiseks, mis võivad mõjutada maksustatava summa kindlaksmääramist.”
Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimused
6 Veloserviss importis 17. mail 2007 Euroopa Liitu vabasse ringlusse suunamise tolliprotseduuri järgides Kambodžast pärit jalgrattaid. Kambodža valitsuse 16. veebruaril 2007 saadetud päritolusertifikaadile tuginedes ei tasunud Veloserviss tollimaksu ega käibemaksu.
7 Maksuamet viis 2008. aastal läbi esimese tollivormistusjärgse kontrolli, mis puudutas ajavahemikku, mil vaidlusalused jalgrattad imporditi. Kuna nendega seoses ei tuvastatud ühtegi rikkumist, täitis Veloserviss kontrolli tulemusel tehtud otsuse.
8 Maksuamet sai 2010. aastal Euroopa Pettustevastaselt Ametilt (OLAF) teavet, et Kambodža ametiasutuste poolt asjaomasele kaubale väljastatud päritolusertifikaat ei vastanud liidu õiguses sätestatud nõuetele.
9 Seda teavet arvesse võttes kontrollis maksuamet teist korda tollivormistusjärgselt Veloservissi esitatud ühtset haldusdokumenti ja tuvastas, et nimetatud kauba suhtes oli tollimaksuvabastust kohaldatud alusetult.
10 Seetõttu kohustas maksuamet oma 23. juuli 2010. aasta otsusega Veloservissi tasuma tollimaksu ja käibemaksu koos nendele lisanduva viivisega.
11 Veloserviss esitas selle otsuse peale tühistamiskaebuse.
12 Administratīvā apgabaltiesa (piirkondlik halduskohus), kes lahendas asja apellatsiooniastmes, tühistas oma 27. märtsi 2014. aasta otsusega 23. juuli 2010. aasta otsuse, leides eelkõige, et vastavalt Läti üldise maksuseaduse artikli 23 lõikele 1 ei olnud maksuametil õigust teist tollivormistusjärgset kontrolli läbi viia, kuna esimene kontroll oli tekitanud Veloservissis õiguspärase ootuse ning viimane oli tollideklaratsiooni esitamisel täitnud kõik tingimused, sest ta ei võinud objektiivselt teada, et Kambodža pädev ametiasutus oli väljastanud nõuetele mittevastava päritolusertifikaadi. Järelikult tegutses Veloserviss heauskselt.
13 Maksuamet esitas eelotsusetaotluse esitanud kohtule kassatsioonkaebuse.
14 Selles kontekstis kinnitab maksuamet Augstākās tiesas Administratīvo lietu departamentsi (kõrgeima kohtu halduskolleegium) sõnul, et Administratīvā apgabaltiesa (piirkondlik halduskohus) ei ole arvesse võtnud asjaolu, et esimene kord, kui maksuamet kontrollis Veloservissi tollideklaratsiooni, ei olnud tema käsutuses OLAF‑i aruannet, mistõttu maksuamet ei saanud kindlaks teha, et esitatud päritolusertifikaadid polnud nõuetelevastavad. Edasi ei võtnud Administratīvā apgabaltiesa (piirkondlik halduskohus) arvesse, et tolliseadustiku artikli 78 lõige 3 on üldise maksuseaduse artikli 23 lõike 1 suhtes erinorm. Maksuameti sõnul on Euroopa Kohus kohtuotsuse Greencarrier Freight Services Latvia (C‑571/12, EU:C:2014:102) punktis 40 kinnitanud, et toll võib teha uue tollivõla teatavaks kolme aasta jooksul alates selle tollivõla tekkimise kuupäevast ja seetõttu võis maksuamet esimest kontrolliotsust täiendada.
15 Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib sellega seoses, et kui Läti õigus piirab korduvate maksukontrollide läbiviimist, siis tolliseadustiku artikli 78 lõige 3 näeb üldiselt ette tolli õiguse teostada tollivormistusjärgset kontrolli ja hoida ära tollimaksukohustuse täitmata jätmine ega piira võimalust niisuguseid kontrollimisi korrata. Seda õigust tuleb siiski teostada kooskõlas haldusmenetlust reguleerivate üldiste põhimõtetega, sealhulgas siseriikliku õiguse põhimõtete ja normidega. Seega on kahtlusi tolliseadustiku artikli 78 lõike 3 tõlgendamise osas, mis on käesoleva vaidluse lahendamise seisukohast määrav.
16 Neil tingimustel otsustas Augstākās tiesas Administratīvo lietu departaments (kõrgeima kohtu halduskolleegium) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:
„1. Kas tolliseadustiku artikli 78 lõiget 3 tuleb tõlgendada selliselt, et õiguspärase ootuse põhimõte piirab võimalust, et viiakse läbi uus tollivormistusjärgne kontroll ja et esimese tollivormistusjärgse kontrolli tulemused vaadatakse uuesti läbi?
2. Kas liikmesriigi õiguses võib kehtestada tolliseadustiku artikli 78 lõikes 3 silmas peetud tollivormistusjärgse kontrolli läbiviimise menetluse ning piirangud kontrollide tulemuste uuesti läbivaatamisele?
3. Kas tolliseadustiku artikli 78 lõiget 3 tuleb tõlgendada selliselt, et liikmesriigi õigusnormid võivad õiguspäraselt sisaldada piiranguid esimese tollivormistusjärgse kontrolli tulemuste uuesti läbivaatamiseks juhul, kui saadakse teavet, mille kohaselt tollialaseid õigusnorme on kohaldatud ebaõige või puuduliku teabe põhjal, mis on selline asjaolu, mis ei olnud esimese tollivormistusjärgse kontrolli otsuse vastuvõtmise ajal teada?”
Eelotsuse küsimuste analüüs
17 Nende küsimustega, mida tuleb käsitleda koos, palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas ja mil määral tuleb tolliseadustiku artikli 78 lõiget 3 tõlgendada nii, et sellega on vastuolus selline siseriiklik õigusnorm nagu põhikohtuasjas käsitletav, mis piirab tolli võimalust viia läbi uus tollivormistusjärgne kontroll ja teha sellest järeldused, määrates kindlaks uue tollivõla, kui ühelt poolt saab pädev maksuamet teavet, millest ilmneb, et tollialaseid õigusnorme on kohaldatud ebaõige või mittetäieliku teabe põhjal, ja teiselt poolt ei olnud see teave esimese tollivormistusjärgse kontrolli otsuse vastuvõtmise ajal teada.
18 Sellele küsimusele vastamiseks tuleb kõigepealt märkida, et tolliseadustiku artikli 78 lõige 3 sätestab, et toll võtab vajalikud meetmed „kooskõlas ettenähtud sätetega”.
19 Lisaks tuleneb nimetatud seadustiku artiklist 1, mille kohaselt koosnevad liidu tollieeskirjad ka siseriiklikult nende eeskirjade rakendamiseks vastu võetud sätetest, ja Euroopa Kohtu praktikast, et kuigi liikmesriikidele jääb õigus näha tolliseadustiku rakendusalas ette menetlusnorme, siis peavad nad tagama, et need normid on kooskõlas selle seadustikuga ning üldisemalt liidu õiguse vastavate nõuete ja põhimõtetega (vt analoogia alusel eelkõige kohtuotsus CIVAD, C‑533/10, EU:C:2012:347, punkt 23; kohtumäärus Saupiquet vs. komisjon, C‑37/12 P, EU:C:2013:96, punkt 39, ning kohtuotsus Kamino International Logistics ja Datema Hellmann Worldwide Logistics, C‑129/13 ja C‑130/13, EU:C:2014:2041, punkt 77).
20 Seda piirangut arvestades säilitavad liikmesriigid põhimõtteliselt pädevuse võtta vastu tolliseadustiku artikli 78 lõikes 3 ette nähtud tollivormistusjärgset kontrolli reguleerivaid norme.
21 Et teha täpsemalt kindlaks, kas või millisel määral võivad liikmesriigid näha sellega seoses ette piiranguid, tuleb kõigepealt meenutada, et tolliseadustiku artikkel 78 näeb ette menetluse, mis võimaldab tollil teostada vajaduse korral omal algatusel tollideklaratsiooni tollivormistusjärgset kontrolli, see tähendab pärast seda, kui deklaratsioonis nimetatud kaup on vabastatud (vt selle kohta kohtuotsused Overland Footwear, C‑468/03, EU:C:2005:624, punktid 62, 64 ja 66, ning Greencarrier Freight Services Latvia, C‑571/12, EU:C:2014:102, punkt 28).
22 Selleks võib toll ühelt poolt tolliseadustiku artikli 78 lõike 1 alusel teha tollideklaratsioonis muudatusi, see tähendab selle uuesti läbi vaadata (kohtuotsus Overland Footwear, C‑468/03, EU:C:2005:624, punkt 45).
23 Teiselt pool võib toll nimetatud seadustiku artikli 78 lõike 2 kohaselt, selleks et teha kindlaks tollideklaratsioonis esitatud andmete õigsus, kontrollida dokumente ja asjassepuutuvaid andmeid ning asjaoludest lähtuvalt kontrollida ka kaupa (vt selle kohta kohtuotsus Greencarrier Freight Services Latvia, C‑571/12, EU:C:2014:102, punkt 29).
24 Kui kontrollimine näitab, et asjaomaseid tolliprotseduure reguleerivaid sätteid on kohaldatud ebaõige või puuduliku teabe alusel, näiteks tehnilised vead ja puudused või kohaldatava õiguse tõlgendusvead, võtab toll kooskõlas tolliseadustiku artikli 78 lõikega 3 olukorra lahendamiseks vajalikud meetmed, arvestades tema käsutuses olevat uut teavet (vt selle kohta kohtuotsus Terex Equipment jt, C‑430/08 ja C‑431/08, EU:C:2010:15, punkt 62).
25 Sellega seoses tuleb tõdeda, et tolliseadustiku artikli 78 sõnastus ei sisalda piiranguid ei tolli võimalusele viia tollivormistusjärgselt selle artikli lõigete 1 ja 2 tähenduses uuesti läbi kontroll ega ka meetmetele, mida ta võib olukorra lahendamiseks nimetatud artikli lõike 3 alusel võtta.
26 Nii tolliseadustiku enese eesmärk, mis selle põhjenduse 5 kohaselt on tagada seadustikuga ette nähtud maksude korrektne kohaldamine (vt selle kohta kohtuotsus Greencarrier Freight Services Latvia, C‑571/12, EU:C:2014:102, punkt 32), kui ka nimetatud seadustiku artikli 78 loogika, mille sisu on tolliprotseduuri vastavusse viimine tegeliku olukorraga, parandades tehnilised vead või puudused või kohaldatava õiguse tõlgendusvead (vt kohtuotsused Terex Equipment jt, C‑430/08 ja C‑431/08, EU:C:2010:15, punkt 56, ning Südzucker jt, C‑608/10, C‑10/11 ja C‑23/11, EU:C:2012:444, punkt 47), räägivad selle artikli niisuguse tõlgenduse vastu, mis võimaldab üldiselt välistada, et toll teostaks tollideklaratsioonide tollivormistusjärgset uuesti läbivaatamist või muud kontrolli, et olukord vajaduse korral lahendada.
27 Veel tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et tollil on nende eesmärkide tõhusaks täitmiseks tollivormistusjärgse kontrolli läbiviimisel laiaulatuslik kaalutlusõigus (vt selle kohta kohtuotsused Südzucker jt, C‑608/10, C‑10/11 ja C‑23/11, EU:C:2012:444, punktid 48 ja 50, ning Digitalnet jt, C‑320/11, C‑330/11, C‑382/11 ja C‑383/11, EU:C:2012:745, punkt 66).
28 Sellest tuleneb, et tolliseadustiku artikli 78 lõiget 3 tuleb tõlgendada nii, et nende kohustustega seonduvalt, mille see säte tollile paneb, võimaldab see tollil üldjuhul läbi viia tollideklaratsiooni uue tollivormistusjärgse kontrolli ja teha sellest järeldused, määrates kindlaks uue tollivõla.
29 Samas peab toll tollideklaratsioonide tollivormistusjärgse kontrolli teostamisel ja olukorra lahendamiseks vajalike meetmete võtmisel järgima liidu õiguse vastavaid sätteid ja üldpõhimõtteid, eelkõige neid, mis tulenevad õiguskindluse põhimõttest ja sellega kaasnevast õiguspärase ootuse kaitse põhimõttest.
30 Kõigepealt tuleb meenutada, et õiguskindluse põhimõte ja õiguspärase ootuse kaitse põhimõte on osa liidu õiguskorrast. Nendest peavad kinni pidama nii liidu institutsioonid, kuid ka liikmesriigid, kui nad teostavad neile liidu õigusnormidega antud pädevust (vt selle kohta eelkõige kohtuotsused Netto Supermarkt, C‑271/06, EU:C:2008:105, punkt 18, ja Plantanol, C‑201/08, EU:C:2009:539, punkt 43).
31 Mis esiteks puutub õiguskindluse põhimõttesse, siis Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt on selle eesmärk tagada õiguslike olukordade ja õigussuhete ettenähtavus, ja see nõuab, et maksukohustuslase olukorda seoses tema õiguste ja kohustustega maksuhalduri ees ei saa lõputult kahtluse alla seada (vt selle kohta eelkõige kohtuotsused Alstom Power Hydro, C‑472/08, EU:C:2010:32, punkt 16, ja Elsacom, C‑294/11, EU:C:2012:382, punkt 29).
32 Selles osas tuleneb Euroopa Kohtu praktikast, et mõistliku aegumistähtaja kehtestamine, olgu see siis siseriiklikus õiguses või liidu õiguses, on õiguskindluse huvides, mis kaitseb ühtaegu nii isikuid kui ka asjaomast ametiasutust ega takista isikul liidu õiguskorraga antud õiguste kasutamist (vt selle kohta kohtuotsused Barth, C‑542/08, EU:C:2010:193, punkt 28, ja CIVAD, C‑533/10, EU:C:2012:347, punkt 23).
33 Seega, kuna tolliseadustiku artikkel 78 ei näe tollideklaratsioonide tollivormistusjärgseks kontrolliks ette tähtaega, on liikmesriikidel õiguskindluse üldpõhimõtet arvestades õigus näha selle menetluse jaoks ette mõistlik tähtaeg.
34 Kuigi see artikkel ei näe selles osas ette konkreetset tähtaega, tuleb märkida, et tolliseadustiku artikli 221 lõike 3 kohaselt võib toll teha uue tollivõla teatavaks kolme aasta jooksul alates selle tollivõla tekkimise kuupäevast (vt kohtuotsus Greencarrier Freight Services Latvia, C‑571/12, EU:C:2014:102, punkt 40).
35 Selle tähtaja möödudes on võlg aegunud ja seega selle seadustiku artikli 233 tähenduses kustunud (vt kohtuotsus Direct Parcel Distribution Belgium, C‑264/08, EU:C:2010:43, punkt 43).
36 Kuna kolmeaastase tähtaja möödumisel alates tollivõla tekkimise kuupäevast ei ole uut tollivõlga enam võimalik teatavaks teha ja niisiis tollivormistusjärgsest kontrollist tolliseadustiku artikli 78 lõike 3 tähenduses järeldusi teha, siis ei saa õiguskindluse põhimõttest lähtudes liikmesriike takistada seadmast pärast seda, kui esialgse tollivõla tekkimise kuupäevast on möödunud kolm aastat, tollivormistusjärgsele kontrollile piirangut muu hulgas sellega, et nähakse ette aegumistähtaeg (vt selle kohta kohtuotsus Greencarrier Freight Services Latvia, C‑571/12, EU:C:2014:102, punktid 40 ja 41).
37 Seevastu selle kolme aasta jooksul peab liikmesriigi õigus, nagu on märgitud käesoleva kohtuotsuse punktides 25–28, võimaldama tollil võtta uuesti meetmeid, et olukord vastavalt tolliseadustiku artikli 78 lõikele 3 tollivormistusjärgse kontrolli abil – muu hulgas tollivõla summat muutes – lahendada. Lisaks peab selline meede olema võimalik isegi pärast nimetatud ajavahemiku möödumist olukorras, kus tollivõlg on tolliseadustiku artikli 221 lõike 4 tähenduses tekkinud toimingu tagajärjel, mis selle tegemise ajal oleks võinud kaasa tuua kriminaalmenetluse, kuid seda asjaolu peab kontrollima eelotsusetaotluse esitanud kohus.
38 Teistes olukordades tuleb õiguskindluse põhimõttega kindlasti kooskõlas olevaks pidada vähemalt neid nimetatud artikli lõigete 1 ja 2 tähenduses tollivormistusjärgseid kontrollimisi, mis viiakse alates tollivõla tekkimisest kolme aasta jooksul läbi korduvalt, kuna nagu komisjon märkis, need ei mõjuta iseenesest tingimata maksukohustuslase õiguslikku olukorda.
39 Mis teiseks puutub õiguspärase ootuse kaitse põhimõttesse, siis tuleb märkida, et väljakujunenud kohtupraktikast nähtub, et iga ettevõtja, kellele siseriiklik ametivõim on tekitanud põhjendatud lootusi, võib tugineda õiguspärase ootuse kaitse põhimõttele. Juhul kui ettevaatlik ja mõistlik ettevõtja oleks tema huve mõjutada võiva meetme vastuvõtmist võinud ette näha, ei saa ta sellegipoolest sellele põhimõttele enam tugineda, kui see meede on juba vastu võetud. Lisaks ei saa ettevõtjatel olla õiguspärast ootust kehtiva olukorra säilimise suhtes, kuna siseriiklikud ametivõimud võivad oma kaalutlusõigust kasutades seda olukorda muuta (vt eelkõige kohtuotsus Plantanol, C‑201/08, EU:C:2009:539, punkt 53).
40 Mis puutub maksukohustuslase võimalusse tugineda tollivormistusjärgse kontrolli ja sellega seonduva tollivõla kindlaksmääramise juhtumil õiguspärase ootuse põhimõttele, siis tuleneb Euroopa Kohtu praktikast, et maksukohustuslane ei saa rajada oma õiguspärast ootust sertifikaatide kehtivusele pelgalt selle tõttu, et liikmesriigi toll need esialgu vastu võttis, kuna tolli ülesanne deklaratsioonide esialgsel vastuvõtmisel ei piira mingil määral hilisema kontrolli teostamist ega sellest tuleneda võivaid tagajärgi (vt selle kohta kohtuotsused Van Gend & Loos ja Expeditiebedrijf Bosman vs. komisjon, 98/83 ja 230/83, EU:C:1984:342, punkt 20, ning Faroe Seafood jt, C‑153/94 ja C‑204/94, EU:C:1996:198, punkt 93).
41 Kolmeaastase ajavahemiku jooksul alates esialgse tollivõla tekkimisest, millele on viidatud käesoleva kohtuotsuse punktis 34, peab maksukohustuslane võtma riski ja võtma kasutusele vajalikud abinõud juhuks, kui toll kontrollimiste käigus saadud uusi võimalikke andmeid arvesse võttes oma otsust tollivõla suhtes muudab (vt selle kohta kohtuotsus Lagura Vermögensverwaltung, C‑438/11, EU:C:2012:703, punkt 30).
42 Sellest tuleneb, et õiguspärase ootuse põhimõttega ei ole üldiselt vastuolus, kui toll teostab hilisemaid tollivormistusjärgseid kontrolle ja teeb nendest tolliseadustiku artikli 78lõike 3 tähenduses järeldused.
43 Kolmandaks tuleb siiski märkida, et maksukohustuslasele jääb õigus tollivormistusjärgse arvestuskande tegemisele teatavatel, tolliseadustiku artikli 220 lõike 2 punktis b ette nähtud konkreetsetel ja kumulatiivsetel tingimustel vastu vaielda, mille eesmärk on kaitsta maksukohustuslase õiguspärast ootust, et kõik asjaolud, millele tollimaksude sissenõudmise või sissenõudmata jätmise otsus põhineb, on põhjendatud (vt kohtuotsus Agrover, C‑173/06, EU:C:2007:612, punktid 30 ja 31).
44 Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt on aga maksukohustuslase õiguspärane ootus selle artikli alusel kaitstud vaid siis, kui pädevad ametiasutused ise on andnud aluse tema ootuse tekkeks. Niisiis annavad üksnes pädevate asutuste tegevusest tulenevad vead aluse tollimaksu tollivormistusjärgselt sisse nõudmata jätmiseks (vt selle kohta kohtuotsused Mecanarte, C‑348/89, EU:C:1991:278, punktid 19 ja 23, ning Agrover, C‑173/06, EU:C:2007:612, punkt 31).
45 Sellise olukorraga – mida peab kontrollima eelotsusetaotluse esitanud kohus – ei näi aga olevat tegemist põhikohtuasjas, kuna nende asjaolude põhjal, mida see kohus on kirjeldanud, viidi kontrollimenetlus läbi pärast päritolusertifikaadi kohta saadud teavet, mis antud juhul põhineb OLAF‑i aruandel ning mis ei olnud tollile sel kuupäeval, kui ta tegi esimese tollivormistusjärgse kontrolli otsuse, veel teada.
46 Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb esitatud küsimustele vastata, et tolliseadustiku artikli 78 lõiget 3 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus selline siseriiklik õigusnorm nagu põhikohtuasjas käsitletav, mis piirab tolli võimalust viia läbi uus tollivormistusjärgne kontroll ja teha sellest järeldused, määrates kindlaks uue tollivõla, kui see piirang puudutab kolmeaastast ajavahemikku alates esialgse tollivõla tekkimisest, mida peab kontrollima eelotsusetaotluse esitanud kohus.
Kohtukulud
47 Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.
Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (esimene koda) otsustab:
Nõukogu 12. oktoobri 1992. aasta määruse (EMÜ) nr 2913/92, millega kehtestatakse ühenduse tolliseadustik (muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. novembri 2000. aasta määrusega (EÜ) nr 2700/2000), artikli 78 lõiget 3 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus selline siseriiklik õigusnorm nagu põhikohtuasjas käsitletav, mis piirab tolli võimalust viia läbi uus tollivormistusjärgne kontroll ja teha sellest järeldused, määrates kindlaks uue tollivõla, kui see piirang puudutab kolmeaastast ajavahemikku alates esialgse tollivõla tekkimisest, mida peab kontrollima eelotsusetaotluse esitanud kohus.
Allkirjad