Versobank AS-i 17. detsembril 2021 esitatud apellatsioonkaebus Üldkohtu (üheksas koda laiendatud koosseisus) 6. oktoobri 2021. aasta otsuse peale liidetud kohtuasjades T-351/18 ja T-584/18: Ukrselhosprom PCF ja Versobank versus EKP
(kohtuasi C-803/21 P)
Kohtumenetluse keel: inglise
Pooled
Apellant: Versobank AS (esindaja: Rechtsanwalt O. Behrends)
Teised menetlusosalised: Euroopa Keskpank (EKP), Euroopa Komisjon, Ukrselhosprom PCF LLC
Apellandi nõuded
Apellant palub Euroopa Kohtul:
tühistada vaidlustatud kohtuotsus;
tühistada EKP 26. märtsi 2018. aasta otsus („esimene vaidlustatud otsus“) ja 17. juuli 2018. aasta otsus („teine vaidlustatud otsus“) apellandi tegevusloa kehtetuks tunnistamise kohta;
saata liidetud kohtuasjad T-351/18 ja T-584/18 osas, milles Euroopa Liidu Kohus ei saa teha sisulist otsust, tagasi Üldkohtusse tühistamishagide kohta otsuse tegemiseks;
mõista apellandi kohtukulud ja käesoleva apellatsioonkaebusega seotud kulud välja EKP-lt.
Väited ja peamised argumendid
Apellatsioonkaebuse põhjenduseks esitab apellant kuus väidet.
Esimene väide: Üldkohus rikkus õigusnormi, sest ta leidis vääralt, et kohtuasjas T‑351/18 on otsuse tegemise vajadus ära langenud; ta jättis ebaõigesti tähelepanuta asjaolu, et teise vaidlustatud otsuse väidetav ex tunc mõju on vastuolus ELTL artikliga 263, ning asus ekslikule seisukohale, et apellandil puudub huvi esimese vaidlustatud otsuse tühistamise vastu.
Teine väide: Üldkohus rikkus õigusnormi seoses mitme olulise menetlusnormi rikkumisega.
Kolmas väide: Üldkohus jättis ekslikult tunnistamata, et EKP ületas oma pädevust, kui ta tuvastas asjaolusid makse- ja muude finantsteenuste ning rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise valdkondades, samuti kriisilahenduse küsimustes.
Neljas väide: Üldkohus rikkus õigusnormi, sest ta tuvastas asjaolusid küsimuses, mis oli välistatud riigisiseses halduskohtus kinnitatud kompromissi tõttu.
Viies väide: Üldkohus kohaldas seoses maksejõuetuse või tõenäoliselt maksejõuetuks jäämise kohta antud hinnangutega ja otsustega kriisilahendust mitte läbi viia riigisisese õiguse asemel ekslikult SRMi määrust1 ning tõlgendas vääralt nende tähtsust ilma nende otsuste esitamist nõudmata.
Kuues väide: Üldkohus (1) ei järginud enda pädevuse piire vastavalt ELTL artiklile 263, kui ta tuvastas asjaolusid, mida reguleerib riigisisene õigus ja mis kuuluvad pädevate riigisiseste asutuste ja kohtute ainupädevusse, ning läks kaugemale EKP otsuste kontrollimisest, tuvastades asjaolusid ja andes hinnanguid, mida EKP ei olnud teinud; (2) jõudis oma otsuses üllatavatele järeldustele, mis põhinesid vahetult enne kohtuistungit hilinenult esitatud mahukatel dokumentidel, ilma et apellandile oleks antud võimalust esitada nende kohta oma seisukoht; (3) ei võtnud arvesse harta artiklist 47 tuleneva apellandi õiguse rikkumist enne menetluse algust ja asjaolu, et apellandil puudus püsivalt menetluse ajal tõhus esindus, ning (4) ekslikult keeldus nõudmast riigisisesel tasandil tehtud kriisilahendusotsuste esitamist, esitades samas üksikasjalikke, kuid vääraid seisukohti nende otsuste õigusliku tähtsuse ja aluse kohta.
____________
1 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. juuli 2014. aasta määrus (EL) nr 806/2014, millega kehtestatakse ühtsed eeskirjad ja ühtne menetlus krediidiasutuste ja teatavate investeerimisühingute kriisilahenduseks ühtse kriisilahenduskorra ja ühtse kriisilahendusfondi raames ning millega muudetakse määrust (EL) nr 1093/2010 (ELT 2014, L 225, lk 1).