ÜLDKOHTU OTSUS (apellatsioonikoda)

13. oktoober 2015(*)

Apellatsioonkaebus – Vastuapellatsioonkaebus – Avalik teenistus – Ametnikud – Pension – Siseriiklike pensioniõiguste ülekandmine – Staažilisa ettepanekud – Huve mitte kahjustav akt – Esimeses astmes esitatud hagi vastuvõetamatus – Personalieeskirjade VIII lisa artikli 11 lõige 2 – Õiguskindlus – Õiguspärane ootus – Võrdne kohtlemine

Kohtuasjas T‑104/14 P,

mille ese on apellatsioonkaebus Euroopa Liidu Avaliku Teenistuse Kohtu (täiskogu) 11. detsembri 2013. aasta otsuse Verile ja Gjergji vs. komisjon (F‑130/11, EKL AT, EU:F:2013:195) peale selle kohtuotsuse tühistamise nõudes,

Euroopa Komisjon, esindajad: J. Currall, G. Gattinara ja D. Martin,

apellant,

teised menetlusosalised:

Marco Verile, elukoht Cadrezzate (Itaalia),

ja

Anduela Gjergji, elukoht Brüssel (Belgia),

esindajad: advokaadid D. de Abreu Caldas, J.‑N. Louis ja M. de Abreu Caldas, hiljem J.‑N. Louis ja N. de Montigny,

hagejad esimeses kohtuastmes,

ÜLDKOHUS (apellatsioonikoda),

koosseisus: president M. Jaeger, kohtunikud H. Kanninen ja D. Gratsias (ettekandja),

kohtusekretär: ametnik L. Grzegorczyk,

arvestades kirjalikus menetluses ja 6. mai 2015. aasta kohtuistungil esitatut,

on teinud järgmise

otsuse

1        Euroopa Komisjon palub Euroopa Liidu Kohtu põhikirja I lisa artikli 9 alusel esitatud apellatsioonkaebuses tühistada Euroopa Liidu Avaliku Teenistuse Kohtu (täiskogu) 11. detsembri 2013. aasta otsus Verile ja Gjergji vs. komisjon (F‑130/11, EKL AT, EU:F:2013:195, edaspidi „vaidlustatud kohtuotsus”), millega kohus tühistas komisjoni 19. mai ja 20. mai 2011. aasta „otsused”, mis olid adresseeritud vastavalt Anduela Gjergjile ja Marco Verilele.

 Vaidluse aluseks olevad asjaolud, menetlus esimeses astmes ja vaidlustatud kohtuotsus

 Vaidluse aluseks olevad asjaolud

2        Vaidluse aluseks olevad asjaolud on esitatud vaidlustatud kohtuotsuse punktides 14–20 (M. Verile kohta) ja punktides 21–27 (A. Gjergji kohta).

3        M. Verile esitas 17. novembril 2009 taotluse kanda üle pensioniõigused, mis ta oli omandanud Luksemburgis enne komisjoni teenistusse asumist, ning 5. mail 2010 sai ta komisjoni talitustelt esimese staažilisa ettepaneku. Selle ettepaneku kohaselt oli Euroopa Liidu pensioniskeemis arvessevõetav pensioniõiguslik staaž varasema teenistusperioodi alusel seitse aastat ja üheksa kuud. Lisaks seisis ettepanekus, et kuna ülejäänud kogumaksumuse summat ei saanud pensioniõiguslikuks staažiks ümber arvestada, tuleb see M. Verilele välja maksta.

4        M. Verile nõustus selle ettepanekuga 7. septembril 2010, ent 20. mail 2011 sai ta teise ettepaneku, millega esimene ettepanek tühistati ja asendati. Teises ettepanekus oli liidu pensioniskeemis arvessevõetav pensioniõiguslik staaž sama, mis oli ette nähtud esimeses ettepanekus, kuid M. Verilele hüvitatavat kogumaksumuse ülejääki oli vähendatud. Komisjon põhjendas seda muudatust sellega, et esimeses ettepanekus tehti arvutus vastavalt Euroopa Liidu ametnike personalieeskirjade (edaspidi „personalieeskirjad”) VIII lisa artiklite 11 ja 12 üldistele rakendussätetele, mis võeti vastu komisjoni 28. aprilli 2004. aasta otsusega K(2004) 1588, mis avaldati väljaande Informations administratives 9. juuni 2004. aasta numbris 60‑2004 (edaspidi „2004. aasta üldised rakendussätted”), ning pärast komisjoni 3. märtsi 2011. aasta otsust K(2011) 1278, millega kehtestatakse personalieeskirjade VIII lisa pensioniõiguste ülekandmist käsitlevate artiklite 11 ja 12 üldised rakendussätted, mis avaldati väljaande Informations administratives 28. märtsi 2011. aasta numbris 17‑2011 (edaspidi „2011. aasta üldised rakendussätted”), tuli teha uus arvutus.

5        M. Verile nõustus teise ettepanekuga, kuid esitas hiljem kaebuse, milles palus ametisse nimetaval asutusel teine ettepanek tühistada ja kanda tema pensioniõigused üle 2004. aasta üldiste rakendussätete alusel. See kaebus jäeti ametisse nimetava asutuse 19. augusti 2011. aasta otsusega rahuldamata.

6        Nagu M. Verile, palus ka A. Gjergji 1. juulil 2009 kanda üle pensioniõigused, mis ta oli enne teenistusse asumist Belgias omandanud, ning sai kätte esimese staažilisa ettepaneku. Ettepaneku kohaselt oli liidu pensioniskeemis arvessevõetav pensioniõiguslik staaž viis aastat, viis kuud ja kaks päeva ning ühtlasi oli selles ette nähtud summa, mis ülekantava kogumaksumuse ülejäägi alusel talle hüvitatakse. Ta nõustus esimese ettepanekuga 7. septembril 2010, ent 19. mail 2011 sai ta teise ettepaneku, millega esimene ettepanek tühistati ja asendati. Teise ettepanekuga vähendati liidu pensioniskeemis arvessevõetavat pensioniõiguslikku staaži neljale aastale, kümnele kuule ja 17 päevale ning selles ei olnud enam ette nähtud ülekantava kogumaksumuse ülejäägi hüvitamist.

7        A. Gjergji nõustus teise ettepanekuga, kuid esitas hiljem selle peale kaebuse. Kaebuses oli esitatud ka personalieeskirjade artikli 90 lõike 1 alusel taotlus, et tema Belgias omandatud pensioniõigused kantaks üle vastavalt esimesele ettepanekule. Nii kaebus kui ka taotlus jäeti 22. augusti 2011. aasta otsusega rahuldamata.

 Menetlus esimeses astmes ja vaidlustatud kohtuotsus

8        M. Verile ja A. Gjergji esitasid 2. detsembril 2011 Avaliku Teenistuse Kohtule hagi, mis registreeriti numbriga F‑130/11 ja milles nad palusid tühistada teise ettepaneku, mille komisjon oli neile saatnud, ning otsused, millega nende ettepanekute peale esitatud kaebused rahuldamata jäeti.

9        Olles leidnud, et kaebuste rahuldamata jätmise otsustel puudub iseseisev tähendus ja seega tuleb hagi käsitada nii, et see on esitatud üksnes teise ettepaneku peale (vaidlustatud kohtuotsuse punktid 32 ja 33), hindas Avaliku Teenistuse Kohus hagi vastuvõetavust, millele komisjon vastu vaidles, ja tuvastas, et see on vastuvõetav. Seda küsimust käsitlevad vaidlustatud kohtuotsuse punktid 37–55 on sõnastatud järgmiselt:

„37      Kõigepealt tuleb meenutada, et niisuguse pensioniõiguste ülekandmise süsteemiga, nagu on nähtud ette personalieeskirjade VIII lisa artikli 11 lõikes 2 – mis teeb võimalikuks kooskõlastamise siseriiklike pensioniskeemide ja liidu pensioniskeemi vahel –, püütakse hõlbustada liikmesriigis avalikus või erasektoris või rahvusvahelistes organisatsioonides töötavate isikute tööleminekut liidu avalikku teenistusse ning tagada nii juba sobiva töökogemusega kvalifitseeritud töötajate paremat valikut (Euroopa Kohtu 9. juuli 2010. aasta määrus liidetud kohtuasjades C‑286/09 ja C‑287/09: Ricci, punkt 28 ja seal viidatud kohtupraktika).

38      Selles kontekstis on Euroopa Ühenduste Üldkohus konkreetselt asunud seisukohale, et ametnikule tema nõusoleku saamiseks edastatavad staažilisa ettepanekud on „otsused”, mis avaldavad kahesugust toimet: esiteks säilitavad need asjaomase ametniku huvides ja päritoluriigi õiguskorras pensioniõiguste summa, mille ta on omandanud siseriiklikus pensioniskeemis, ning teiseks tagavad liidu õiguskorras ja kui on täidetud mõned lisatingimused, nende õiguste arvessevõtmise liidu pensioniskeemis (Üldkohtu 18. detsembri 2008. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑90/07 P ja T‑99/07 P: Belgia ja komisjon vs. Genette, punkt 91 ja seal viidatud kohtupraktika).

39      Ka Avaliku Teenistuse Kohus on juba leidnud, et staažilisa ettepanekud on ühepoolsed aktid, mis ei eelda mingit muud meedet pädeva institutsiooni poolt ja mis kahjustavad asjaomase ametniku huve. Vastasel korral ei saaks neid akte kui niisuguseid kohtus vaidlustada või vähemalt saaks nende peale esitada kaebuse ja hagi alles pärast hilisema otsuse tegemist kindlaks määramata kuupäeval mõne teise asutuse poolt kui ametisse nimetav asutus. Sellega ei järgitaks ei ametnike õigust tõhusale kohtulikule kaitsele ega õiguskindluse nõudeid, mis on seotud personalieeskirjades sätestatud tähtajanõuetega (Avaliku Teenistuse Kohtu 10. oktoobri 2007. aasta määrus kohtuasjas F‑17/07: Pouzol vs. kontrollikoda, punktid 52 ja 53).

40      Lõpuks tuleb märkida, et seda suunda kohtupraktikas on kinnitatud ka Avaliku Teenistuse Kohtu 11. detsembri 2012. aasta otsuses kohtuasjas F‑122/10: Cocchi ja Falcione vs. komisjon (mille peale on esitatud apellatsioonkaebus Euroopa Liidu Üldkohtusse, kohtuasi T‑103/13 P, punktid 37–39), milles Avaliku Teenistuse Kohus leidis, et staažilisa ettepanek on asjaomase ametniku huve kahjustav akt.

41      Kokkuvõttes ilmneb käesoleva kohtuotsuse punktides 38–40 viidatud kohtupraktikast, et staažilisa ettepanek, mille komisjoni pädevad talitused esitavad ametnikule tema nõusoleku saamiseks eespool käesoleva kohtuotsuse punktis 35 kirjeldatud mitmeetapilise haldusmenetluse raames, on ühepoolne akt, mis on lahutatav oma menetluslikust raamistikust ja antakse kaalutlusõiguseta pädevusega, mis on institutsioonile antud ex lege, sest tuleneb otseselt individuaalsest õigusest, mille personalieeskirjade VIII lisa artikli 11 lõige 2 ametnikele ja muudele teenistujatele sõnaselgelt annab, kui nad asuvad liidu teenistusse.

42      Selle kaalutlusõiguseta pädevuse kasutamine kohustab komisjoni tegema staažilisa ettepaneku, mis põhineb kõikidel asjakohastel andmetel, mis ta peab asjaomastelt siseriiklikelt või rahvusvahelistelt ametiasutustelt saama just nende ja tema talituste tegevuse tiheda kooskõlastamise ja lojaalse koostöö raames. Seega ei saa niisugust staažilisa ettepanekut pidada institutsiooni talituse „lihtsaks kavatsuseks” anda asjaomasele ametnikule teavet, oodates tema tegelikku nõusolekut ja seejärel kapitali laekumist, mis teeb staažilisa võimalikuks. Vastupidi, niisugune ettepanek kujutab endast institutsiooni vajalikku kohustust viia nõuetekohaselt tõesti ellu ametniku õigus pensioniõiguste ülekandmisele, mida see ametnik kasutas, kui esitas oma ülekandmistaotluse. Tegeliku ülekandekuupäeva kohase kogumaksumuse ülekandmine liidu pensioniskeemi kujutab endast omakorda siseriiklike või rahvusvaheliste asutuste eraldi kohustust, mis on vajalik, et täiendada pensioniõiguste liidu pensioniskeemi […] ülekandmise menetlust.

43      Seega kohustab personalieeskirjade VIII lisa artikli 11 lõike 2 elluviimisega seotud pädevus komisjoni tegutsema kogu hoolega, mis on vajalik, et ametnik, kes on esitanud personalieeskirjade VIII lisa artikli 11 lõike 2 kohaldamise taotluse, saaks anda staažilisa ettepanekule oma nõusoleku täielikult informeerituna ning seda nii andmete osas, mis on vajalikud arvessevõetava personalieeskirjadejärgse pensioniõigusliku staaži aastate arvu kindlaksmääramisega seotud arvutuseks, kui ka reeglite osas, mis reguleerivad „ülekande tegemise päeval” selle arvutuse meetodit, nagu on täpsustatud personalieeskirjade VIII lisa artikli 11 lõikes 2, milles on ette nähtud, et institutsioon, mille teenistuses ametnik on, „määrab kindlaks” „pensioniõigusliku staaži aastate arvu” oma pensioniskeemi raames üldiste rakendussätetena, arvestades ametniku põhipalka, vanust ja ülekande tegemise päeval kehtivat vahetuskurssi.

44      Kõigest eelnevast ilmneb, et staažilisa ettepanek on oma pensioniõiguste ülekandmise taotluse esitanud ametniku huve kahjustav akt.

45      Seda järeldust kinnitavad ka allpool toodud kaalutlused.

46      Esiteks on 2011. aasta üldistes rakendussätetes, millesse võeti üle staažilisa ettepanekute tingimustes avalduv varasem praktika, nüüd artiklis 8 sõnaselgelt ette nähtud, et nõusolek, mis ametnikul palutakse staažilisa ettepanekule anda, on siis, kui see on juba antud, „tühistamatu”. Ametniku kord juba antud nõusoleku tagasivõtmatus on aga põhjendatud ainult siis, kui komisjon tegi omakorda asjaomasele isikule ettepaneku, mille sisu kaaluti ja mis esitati kogu nõutava hoolsusega ning mis on komisjonile siduv selles mõttes, et asjaomase isiku nõusoleku korral kohustab see teda järgima vastavat ülekandemenetlust.

47      Teiseks tehakse staažilisa ettepanek põhimõtteliselt sama arvutusmeetodi põhjal, mida kohaldatakse siis, kui liidu pensioniskeem saab kätte kogu kapitali, mille siseriiklikud või rahvusvahelised päritolupensionikassad üle kannavad.

48      Äärmisel juhul võib staažilisa ettepaneku tegemise kuupäeva ja kapitali lõpliku laekumise kuupäeva vahel muutuda asjaomane summa, sest ülekandmise taotlemise kuupäeval võib ülekantava kapitali summa olla teistsugune kui kuupäeval, mil see tegelikult üle kantakse, sõltudes näiteks vahetuskursi kõikumistest. Isegi sellel viimasel juhul – mis võib puudutada ainult muudes valuutades kui euro arvestatud kapitalide ülekandmisi – on nende kahe väärtuse suhtes kohaldatav arvutusmeetod tegelikult sama.

49      Kolmandaks on komisjoni väide, et asjaomase ametniku huve kahjustab ainult staažilisa otsus, mis tehakse pärast kapitali lõplikku laekumist, ilmselges vastuolus pensioniõiguste ülekandmise haldusmenetluse eesmärgiga. Selle menetluse eesmärk on just võimaldada asjaomasel ametnikul otsustada täielikult informeerituna ja enne, kui kõikidele tema sissemaksetele vastav kapital liidu pensioniskeemi lõplikult üle kantakse, kas talle on kasulikum kumuleerida oma eelnevaid pensioniõigusi nendega, mille ta omandab liidu ametnikuna, või vastupidi säilitada need õigused siseriiklikus õiguskorras (vt eespool viidatud kohtuotsus Belgia ja komisjon vs. Genette, punkt 91). Komisjoni väide ei jäta nimelt asjaomasele ametnikule muud valikut kui vaidlustada meetod, mille kohaselt komisjoni talitused arvutasid staažilisa aastate arvu, millele tal on õigus, alles siis, kui siseriiklikud või rahvusvahelised päritolupensionikassad on kapitali lõplikult komisjonile üle kandnud, mis hävitaks praktikas selle õiguse sisu enda, mis on ametnikule personalieeskirjade VIII lisa artikli 11 lõikega 2 antud ning mille kohaselt ta saab valida, kas kanda need pensioniõigused üle või säilitada need siseriiklikes või rahvusvahelistes päritolupensionikassades.

50      Lõpuks tuleb märkida, et neljandaks ei saa väita – nagu väidab komisjon –, et staažilisa ettepanekud on ainult ettevalmistavad aktid, sest personalieeskirjade VIII lisa artikli 11 lõikes 2 on nähtud ette, et pensioniõigusliku staaži aastate arv arvutatakse, „võttes aluseks ülekantud kapitali”.

51      Sellega seoses tuleb kõigepealt meenutada, et personalieeskirjade VIII lisa artikli 11 lõike 2 sõnastusest ilmneb, et asjaomane institutsioon „määrab kindlaks” pensioniõigusliku staaži aastate arvu „üldiste rakendussätetena, arvestades ametniku põhipalka, vanust ja ülekande tegemise päeval kehtivat vahetuskurssi”, ning seejärel võtab ta arvesse nõnda kindlaksmääratud pensioniõigusliku staaži aastate arvu liidu pensioniskeemi raames, „võttes aluseks ülekantud kapitali”.

52      Seda sõnastust kinnitab 2004. aasta üldiste rakendussätete artikli 7 ja 2011. aasta üldiste rakendussätete artikli 7 sõnastus. Mõlema artikli lõige 1 on nimelt sõnastatud nii, et arvessevõetav pensioniõigusliku staaži aastate arv arvutatakse „ülekantava summa alusel, mis vastab […] omandatud õigustele pärast ülekandetaotluse registreerimise kuupäeva ja tegeliku ülekandekuupäeva vahel kapitalikasvu näitava summa mahaarvamist”.

53      2004. ja 2011. aasta üldiste rakendussätete artiklite 7 lõikes 2 on täpsustatud, et pensioniõigusliku staaži aastate arv „arvutatakse [seejärel] ülekantava summa […] alusel” vastavalt sama lõike esimeses taandes toodud matemaatilisele valemile.

54      Eespool viidatud õigusnormidest nähtub niisiis, et staažilisa ettepanekud arvutatakse taotluse registreerimise kuupäeval ülekantava summa põhjal – niisugusena, nagu pädevad siseriiklikud või rahvusvahelised ametiasutused on selle komisjonile edastanud –, millest on vajaduse korral maha arvatud summa, mis kujutab endast kapitalikasvu ülekandmistaotluse registreerimise kuupäeva ja tegeliku ülekandekuupäeva vahel, sest see rahaline vahe ei jää liidu pensioniskeemi kanda.

55      Kõikidest esitatud kaalutlustest tuleneb, et teine staažilisa ettepanek on huve kahjustav akt ning et tühistamisnõue on niisiis vastuvõetav.”

10      Edasi hindas Avaliku Teenistuse Kohus üheskoos hagi esimest ja teist väidet, millega hagejad esitasid Avaliku Teenistuse Kohtu arvates (vaidlustatud kohtuotsuse punkt 72) sisuliselt väite, et 2011. aasta üldiste rakendussätete artikkel 9 on õigusvastane osas, milles sellega nähakse ette 2011. aasta üldiste rakendussätete tagasiulatuv kohaldamine pensioni ülekandmise taotlustele, mis on esitatud pärast 1. jaanuari 2009, nagu M. Verile ja A. Gjergji taotluste puhul.

11      Avaliku Teenistuse Kohus jõudis järeldusele, et õigusvastasuse väide on põhjendatud (vaidlustatud kohtuotsuse punkt 108) ning seega ei olnud M. Verilele ja A. Gjergjile saadetud esimene ettepanek õigusvastane ja neid ei saanud tühistada, kuna M. Verile ja A. Gjergji esitatud pensioniõiguste ülekandmise taotlustele olid kohaldatavad 2004. aasta üldised rakendussätted (vaidlustatud kohtuotsuse punktid 109 ja 110). Seetõttu tühistas Avaliku Teenistuse Kohus komisjoni 19. ja 20. mai 2011. aasta „otsused”, mis olid adresseeritud vastavalt A. Gjergjile ja M. Verilele.

 Menetlus Üldkohtus ja poolte nõuded

12      Komisjon esitas käesoleva apellatsioonkaebuse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 17. veebruaril 2014. M. Verile ja A. Gjergji esitasid 5. mail 2014 vastuse apellatsioonkaebusele.

13      Kirjalik menetlus lõpetati 8. septembril 2014.

14      16. septembril 2014 saadetud kirjas esitasid M. Verile ja A. Gjergji Üldkohtu 2. mai 1991. aasta kodukorra artikli 146 alusel suulises menetluses ärakuulamiseks põhjendatud taotluse.

15      Üldkohus (apellatsioonikoda) otsustas ettekandja‑kohtuniku ettekande alusel alustada suulist menetlust. Apellatsioonikoja esimees liitis 13. aprilli 2015. aasta määrusega pärast poolte ärakuulamist käesoleva kohtuasja ning kohtuasja T‑103/13 P: komisjon vs. Cocchi ja Falcione ning kohtuasja T‑131/14 P: Teughels vs. komisjon suulise menetluse ja kohtuotsuse tegemise huvides.

16      Üldkohus palus 2. mai 1991. aasta kodukorra artiklites 64 ja 144 sätestatud menetlust korraldavate meetmete raames komisjonil vastata mõnele küsimusele ja esitada mõned dokumendid. Komisjon täitis need taotlused määratud tähtajaks.

17      Poolte kohtukõned ja vastused Üldkohtu küsimustele kuulati ära 6. mai 2015. aasta kohtuistungil.

18      Üldkohus (apellatsioonikoda) tegi 8. juunil 2015 määruse suulise menetluse uuendamiseks. Ta palus pooltel suulist menetlust korraldava meetme raames anda seisukoht käesoleva kohtuasja võimaliku eraldamise kohta kohtuasjadest T‑103/13 P ja T‑131/14 P kohtuotsuse tegemise huvides.

19      Pärast poolte ärakuulamist eraldati 7. juuli 2015. aasta otsusega käesolev kohtuasi kohtuasjadest T‑103/13 P ja T‑131/14 P. Samal päeval tehtud otsusega lõpetas Üldkohus taas suulise menetluse.

20      Komisjon palub Üldkohtul:

–        tühistada vaidlustatud kohtuotsus;

–        otsustada, et pooled kannavad ise oma kohtukulud käesolevas menetluses;

–        mõista M. Vergilelt ja A. Gjergjilt välja Avaliku Teenistuse Kohtus kantud kohtukulud.

21      M. Vergile ja A. Gjergji paluvad Üldkohtul:

–        jätta apellatsioonkaebus rahuldamata;

–        mõista kohtukulud välja komisjonilt.

 Apellatsioonkaebus

22      Komisjon esitab apellatsioonkaebuse põhjendamiseks neli väidet. Esimese väite kohaselt on „rikutud huve kahjustava akti mõistet” ja selles heidetakse Avaliku Teenistuse Kohtule sisuliselt ette õigusnormi rikkumist, kuna ta tunnistas M. Verile ja A. Gjergji esitatud hagi vastuvõetavaks. Teise väite kohaselt tugines Avaliku Teenistuse Kohus vaidlustatud kohtuotsuses omal algatusel tõstatatud väitele, mida võistlevas menetluses ei arutatud. Kolmanda väite kohaselt on personalieeskirjade VIII lisa artikli 11 lõike 2 ja ametniku enne teenistusse asumist omandatud pensioniõiguste ülekandmist käsitlevate sätete tõlgendamisel rikutud õigusnormi. Neljanda väite kohaselt on rikutud õigusnormi, kuna Avaliku Teenistuse Kohus leidis, et M. Verile ja A. Gjergji õigused olid juba 2011. aasta üldiste rakendussätete jõustumise ajal „täielikult tekkinud”.

23      Esmalt tuleb hinnata esimest väidet.

24      Komisjon väidab sisuliselt, et Avaliku Teenistuse Kohus rikkus õigusnormi, leides, et staažilisa ettepanek, mille institutsioon oma ametnikule või teenistujale personalieeskirjade VIII lisa artikli 11 lõiget 2 kohaldades saadab, on huve kahjustav akt. Komisjoni seisukoha järgi on selline ettepanek vahepealne meede, mille eesmärk on valmistada ette otsus nende õiguste liidu pensioniskeemi ülekandmise kohta, mis asjaomane isik on teises skeemis omandatud. Järelikult ei ole ka niisugust ettepanekut tühistav akt huve kahjustav akt ja see ei saa olla tühistamisnõude esemeks. Komisjon esitab rea argumente, et lükata ümber mitmesugused kaalutlused, mis Avaliku Teenistuse Kohus on oma seisukoha põhjendamiseks esitanud.

25      M. Verile ja A. Gjergji lükkavad need argumendid tagasi. Nad väidavad, et staažilisa ettepanek on huve kahjustav akt, kuna see vastab siseriiklikus õiguses „pakkumusele”, mis muutub siduvaks alates hetkest, kui see vastab kohaldatavale õigusele. Nende hinnangul on niisugune ettepanek „kohustus, mis tuleneb sellise õiguse rakendamisest, mis ametnikule on personalieeskirjades ette nähtud”.

26      Nad lisavad, et ettepanekuga muudetakse asjaomase ametniku õiguslikku olukorda, kuivõrd sellega määratakse kindlaks kõik arvutusparameetrid, mille abil saadakse tegeliku ülekandekuupäeva kohane kogumaksumus ja sellele vastav pensioniõigusliku staaži aastate arv. Nad väidavad lõpetuseks, et kui nõustuda komisjoni seisukohaga, ei oleks asjaomasele ametnikule tagatud õigust tõhusale õiguskaitsevahendile.

27      Olgu meenutatud, et personalieeskirjade artikli 91 lõike 1 kohaselt kuuluvad Euroopa Liidu Kohtu jurisdiktsiooni alla kõik liidu ja personalieeskirjadega hõlmatud isikute vahelised vaidlused, milles käsitletakse nende isikute huve kahjustava akti õiguspärasust.

28      Nagu väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb, saab huve kahjustavaks aktiks pidada üksnes sellist akti, mis tekitab siduvaid õiguslikke tagajärgi, mis mõjutavad otseselt ja vahetult asjaomase isiku õiguslikku olukorda, muutes selgelt tema õiguslikku olukorda (vt kohtuotsused, 21.1.1987, Stroghili vs. kontrollikoda, 204/85, EKL, EU:C:1987:21, punkt 6 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 15.6.1994, Pérez Jiménez vs. komisjon, T‑6/93, EKL AT, EU:T:1994:63, punkt 34 ja seal viidatud kohtupraktika).

29      Seega tuleb hinnata, kas staažilisa ettepanek, mille institutsioon saadab oma ametnikule või teenistujale pärast seda, kui viimane on esitanud personalieeskirjade VIII lisa artikli 11 lõike 2 alusel nende pensioniõiguste ülekandmise taotluse, mis ta on omandanud muus kui liidu pensioniskeemis, on personalieeskirjade artikli 91 lõike 1 tähenduses huve kahjustav akt.

30      Käesolevas asjas tuleb märkida, et kuigi Avaliku Teenistuse Kohus tuletas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 40 meelde, et ta on varem otsustanud, et staažilisa ettepanek on asjaomase ametniku huve kahjustav akt, ei ole ta viidanud siduvatele õiguslikele tagajärgedele, mis ettepaneku tegemisest alates mõjutasid asjaomase isiku õiguslikku olukorda.

31      Ainus viide sisaldub vaidlustatud kohtuotsuse punkti 42 kolmandas lauses, kus Avaliku Teenistuse Kohus kinnitab, et staažilisa ettepanek „kujutab endast institutsiooni vajalikku kohustust viia nõuetekohaselt tõesti ellu ametniku õigus pensioniõiguste ülekandmisele, mida see ametnik kasutas, kui esitas oma ülekandmistaotluse”.

32      Niisiis tuleb hinnata, võttes ühtlasi arvesse eelmises punktis 31 meenutatud Avaliku Teenistuse Kohtu kaalutlusi, kas staažilisa ettepanek tekitab siduvaid õiguslikke tagajärgi, mis mõjutavad otseselt ja vahetult ettepaneku saaja õiguslikku olukorda, ning kui see on nii, siis tuvastada need õiguslikud tagajärjed.

33      Personalieeskirjade VIII lisa artikli 11 lõikes 2 on sätestatud:

„Ametnikul, kes asub [liidu] teenistusse:

–        pärast lahkumist valitsusasutuse või riikliku või rahvusvahelise organisatsiooni teenistusest

või

–        pärast tegutsemist töötajana või füüsilisest isikust ettevõtjana,

on õigus pärast ametissenimetamist, kuid enne personalieeskirjade artiklis 77 nimetatud vanaduspensioni maksmise õiguse saamist, tasuda [liidule] tegeliku ülekandekuupäeva kohaselt sellise teenistuse või tegevustega omandatud pensioniõiguste kogumaksumus.

Sellisel juhul määrab institutsioon, mille teenistuses ametnik on, kindlaks ametniku endisest teenistusajast tuleneva pensioniõigusliku staaži aastate arvu oma pensioniskeemi raames üldiste rakendussätetena, arvestades ametniku põhipalka, vanust ja ülekande tegemise päeval kehtivat vahetuskurssi ja võttes aluseks ülekantud kapitali, pärast ülekande tegemise kuupäeva ja tegeliku ülekandekuupäeva vahel kapitalikasvu näitava summa mahaarvamist.

Ametnikud võivad kasutada käesolevat korda üksnes üks kord iga liikmesriigi ja asjaomase pensionifondi puhul.”

34      Tuleb märkida, et osutatud sätte teise lõigu lauseosa „üldiste rakendussätetena” ei saa mõistagi tõlgendada nii, et asjaomase isiku puhul tunnustatud pensioniõigusliku staaži aastate arv määratakse pärast seda, kui selle isiku muus skeemis omandatud pensioniõigused on liidu pensioniskeemi üle kantud, kindlaks otse üldiste rakendussätetega, mis igal institutsioonil on õigus kehtestada. Nagu nimetus „üldised rakendussätted” näitab, on tegemist üldkohaldatava aktiga, mis kehtestatakse personalieeskirjade VIII lisa artiklite 11 ja 12 alusel.

35      Seega tuleb personalieeskirjade VIII lisa artikli 11 lõiget 2 tõlgendada nii, et iga institutsioon määrab üldiste rakendussätetega kindlaks meetodi, kuidas arvutatakse liidu pensioniskeemis arvessevõetava pensioniõigusliku staaži aastate arv pärast nende pensioniõiguste kogumaksumuse ülekandmist, mis ametnik on muus pensioniskeemis omandanud. Selline meetod peab põhinema personalieeskirjade VIII lisa artikli 11 lõikes 2 nimetatud parameetritel, milleks on ametniku põhipalk, vanus ja ülekandmise taotlemise kuupäeval kehtiv vahetuskurss.

36      Konkreetselt iga sellise ametniku puhul arvessevõetav pensioniõigusliku staaži aastate arv, kelle muus skeemis omandatud pensioniõigused on terviksummana liidu pensioniskeemi üle kantud, määratakse kindlaks üksikaktiga, milles kohaldatakse üldistes rakendussätetes kehtestatud meetodit konkreetselt seda ametnikku puudutaval juhtumil.

37      Samuti tuleb meenutada, nagu Üldkohus oma 14. detsembri 1993. aasta määruses Calvo Alonso‑Cortés vs. komisjon (T‑29/93, EKL, EU:T:1993:115, punkt 46) märkis, et personalieeskirjade VIII lisa artikli 11 lõikest 2 tulenevalt saab liidu institutsioon ametniku oma liikmesriigis omandatud pensioniõigusi ise üle kanda ning tunnustada ja määrata kindlaks liidu skeemis arvessevõetava pensioniõigusliku staaži aastate arvu varasema teenistusaja alusel alles pärast seda, kui asjassepuutuv liikmesriik on ülekandmise korra kindlaks määranud.

38      Nagu Avaliku Teenistuse Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 42 ka ise tunnistas, on muus skeemis omandatud pensioniõiguste kogumaksumuse ülekandmine „vajalik, et täiendada pensioniõiguste liidu pensioniskeemi […] ülekandmise menetlust”.

39      Esiteks tuleneb neist kaalutlustest, et institutsioon, millega asjaomane isik on seotud, saab tunnustada selle isiku liidu pensioniskeemis arvessevõetavat pensioniõiguslikku staaži alles pärast seda, kui muus skeemis omandatud pensioniõiguste kogumaksumus on üle kantud.

40      Teiseks saab järelikult asjaomase isiku sellist pensioniõiguslikku staaži tunnustada vaid juhul ja niivõrd, kui institutsiooni kehtestatud üldistes rakendussätetes ette nähtud arvutusmeetodi kohaldamise tulemusena vastab see tegelikult liidu pensioniskeemi ülekantud kogumaksumusele pärast seda, kui ülekandmise taotlemise kuupäeva ja tegeliku ülekandekuupäeva vahel kapitalikasvu näitav summa on vastavalt personalieeskirjade VIII lisa artikli 11 lõikele 2 maha arvatud.

41      Teisisõnu ei tunnustata asjaomase isiku staažilisa, kui see ei ole liidu pensioniskeemi tegelikult ülekantud kogumaksumusega vastavuses.

42      Eeltoodud kaalutlustest tuleneb iseäranis veel, et kui liidu institutsioon määrab personalieeskirjade VIII lisa artikli 11 lõike 2 ja selle rakendamiseks kehtestatud üldiste rakendussätete alusel konkreetselt kindlaks asjaomase isiku puhul pensioniskeemis arvessevõetava pensioniõigusliku staaži aastate arvu pärast seda, kui asjaomase isiku muus skeemis omandatud pensioniõiguste kogumaksumus on üle kantud, teostab ta kaalutlusõiguseta pädevust ning tal puudub igasugune kaalutlusruum.

43      Järgmiseks tuleks analüüsida menetlust, mida tuleb järgida juhul, kui taotletakse muus skeemis omandatud pensioniõiguste liidu pensioniskeemi ülekandmist, nagu see tuleneb kohaldatavatest sätetest ja komisjoni antud selgitustest oma praktika kohta.

44      Tuleb tõdeda, et personalieeskirjade VIII lisa artikli 11 lõikes 2 ei ole staažilisa ettepaneku edastamist sõnaselgelt sätestatud. Selles sättes mainitakse üksnes asjaomase isiku taotlust, mille tulemusena tasutakse liidule isiku varasema teenistusaja alusel omandatud pensioniõiguste kogumaksumus ja pärast selle tasumist määratakse samas sättes ette nähtud korra kohaselt kindlaks asjaomase isiku puhul liidu pensioniskeemis arvessevõetav pensioniõigusliku staaži aastate arv.

45      Kuivõrd vaidlustatud kohtuotsuse punkte 42 ja 43 tuleb tõlgendada nii, et personalieeskirjade VIII lisa artikli 11 lõige 2 annab komisjonile „pädevuse” edastada staažilisa ettepanek ametnikule, kes on esitanud muus skeemis omandatud pensioniõiguste ülekandmise taotluse, tuleb märkida, et ei personalieeskirjade VIII lisa artikli 11 lõikest 2 ega muust sättest või põhimõttest ei tulene, et institutsioon, kellele asjaomane isik on esitanud oma pensioniõiguste ülekandmise taotluse, peab esitama sellele isikule ettepaneku, milles näidatakse pensioniõiguste võimalikust ülekandmisest tulenev täiendav pensioniõiguslik staaž.

46      Kohustus edastada ettepanek varem omandanud pensioniõiguste ülekandmiseks ei tulene ka 2004. aasta üldistest rakendussätetest ega 2011. aasta üldistest rakendussätetest. Kumbki nimetatud õigusaktidest, mis sisalduvad esimese kohtuastme toimikus, mis on saadetud Üldkohtule vastavalt 2. mai 1991. aasta kodukorra artikli 137 lõikele 2, ei näe ette staažilisa ettepaneku edastamist ametnikule või teenistujale, kes on taotlenud oma varem omandatud pensioniõiguste ülekandmist.

47      Seega tundub, et komisjon või muu institutsioon on vabatahtlikult kohaldanud praktikat edastada niisugune ettepanek asjast huvitatud isikule. Kahtlemata on niisuguse tegevuse eesmärk anda ametnikule või teenistujale, kes on näidanud üles huvi nende pensioniõiguste liidu pensioniskeemi võimaliku ülekandmise vastu, mis ta on teises skeemis enne teenistusse asumist omandanud, vajalikku teavet, mille põhjal võib ta kõiki asjaolusid teades otsustada, kas pensioniõigused üle kanda või mitte.

48      Sellega seoses ilmneb komisjoni selgitustest, mis on kokkuvõtlikult esitatud vaidlustatud kohtuotsuse punktis 35 ja mida komisjon kordab Üldkohtule esitatud menetlusdokumentides, et pensioniõiguste liidu pensioniskeemi ülekandmise menetlus koosneb praktikas viiest etapist: esiteks esitab asjaomane isik vastava taotluse; teiseks saadab vastav liiduväline pensionifond komisjoni pädevale talitusele teatise ülekantava kogumaksumuse summa kohta ja viimane edastab saadud teabe alusel asjaomasele isikule ettepaneku; kolmandaks asjaomane isik lükkab ettepaneku tagasi või nõustub sellega; neljandaks, kui asjaomane isik ettepanekuga nõustub, esitab komisjon taotluse ja saab nõusoleku kogumaksumuse liidule ülekandmiseks, ning viiendaks teeb komisjon otsuse, milles määratakse kindlaks asjaomase isiku õigused. Komisjon leiab, et huve kahjustavaks aktiks on üksnes viimasena nimetatud otsus.

49      Siit järeldub, et komisjon on praktikas lisanud personalieeskirjade VIII lisa artikli 11 lõikes 2 ette nähtud kolmele ülekandmise menetluse etapile (asjaomase isiku taotlus, kogumaksumuse ülekandmine, arvessevõetava pensioniõigusliku staaži aastate arvu kindlaksmääramine) veel kaks etappi (staažilisa ettepanek, asjaomase isiku nõustumine ülekandmise ettepanekuga). Ta annab seega asjaomasele isikule võimaluse saada „ettepaneku” kujul nii täpset teavet kui võimalik selle isiku puhul tunnustatud õiguste ulatuse kohta, kui muus skeemis omandatud õigused kantakse üle liidu pensioniskeemi. Asjaomasel isikul on samuti selle teabe põhjal võimalik lõpetada tema algse taotluse alusel algatatud menetlus, ilma et talle tuleneks sellest mingeid tagajärgi. Nimelt kantakse asjaomase isiku muus skeemis omandatud pensioniõigused üle alles siis, kui ta kinnitab pärast ettepaneku kättesaamist, et ta on sellise ülekandmisega nõus.

50      Tuleb tõdeda, et pärast staažilisa ettepaneku edastamist ei ole asjaomase isiku õiguslik olukord muutunud. Nagu eespool punktides 39–41 juba märgitud, tunnustatakse asjaomase isiku õigust staažilisale alles pärast seda, kui muus skeemis omandatud pensioniõiguste kogumaksumus on liidu skeemi üle kantud. Asjaomasele isikule ettepaneku esitamise ajal ei ole aga ülekandmine veel toimunud. Üksnes pärast seda, kui asjaomane isik on pärast ettepaneku kättesaamist andnud ülekandmise teostamiseks oma nõusoleku, esitab komisjon taotluse kanda liidu pensioniskeemi üle nende pensioniõiguste kogumaksumus, mis asjaomane isik on vastavas liiduvälises pensionifondis omandanud.

51      Kui komisjoni ettepanek kvalifitseerida „kohustuseks”, nagu Avaliku Teenistuse Kohus on vaidlustatud kohtuotsuse punktis 42 teinud, ei viiks see teistsuguse järelduseni. Avaliku Teenistuse Kohus leiab, et staažilisa ettepanek kujutab endast „institutsiooni vajalikku kohustust viia nõuetekohaselt tõesti ellu ametniku õigus pensioniõiguste ülekandmisele, mida see ametnik kasutas, kui esitas oma ülekandmistaotluse”.

52      Nagu komisjon õigesti väidab, tuleneb asjassepuutuva institutsiooni kohustus rakendada nõuetekohaselt personalieeskirjade VIII lisa artikli 11 lõikes 2 sätestatud õigust pensioniõiguste üleviimiseks otseselt nimetatud sätte tekstist. Isegi kui oletada, et staažilisa ettepanekut tuleb tõlgendada kui „kohustust”, nagu Avaliku Teenistuse Kohus seda käsitas, oleks asjassepuutuva institutsiooni kohustuseks üksnes kohaldada personalieeskirjade VIII lisa artikli 11 lõiget 2 ja üldiseid rakendussätteid asjaomase isiku suhtes nõuetekohaselt. Asjassepuutuva institutsiooni selline kohustus tuleneb aga otseselt kõnealustest sätetest, isegi kui kohustust ei ole sõnaselgelt väljendatud. Seega ei too viimati nimetatud kohustus asjassepuutuvale institutsioonile uut kohustust ega järelikult ka muudatust asjaomase isiku õiguslikus olukorras.

53      Samuti ei saa nõustuda väitega, et staažilisa ettepanekuga muudetakse asjaomase isiku õiguslikku olukorda, kuna ta saab sellega õiguse ettepanekus märgitud pensioniõigusliku staaži aastate arvu tunnustamisele liidu pensioniskeemis, kui ta annab oma nõusoleku muus pensioniskeemis omandatud pensioniõiguste liidu pensioniskeemi ülekandmiseks. Niisugune õigus tähendaks ettepaneku teinud institutsiooni vastavat kohustust automaatselt tunnustada asjaomase isiku puhul ettepanekus märgitud pensioniõigusliku staaži aastate arvu, kui ülekanne on tehtud.

54      Pealegi ei vasta staažilisa ettepaneku ja sellest tulenevate õiguslike tagajärgede niisugune kvalifitseerimine personalieeskirjade VIII lisa artikli 11 lõike 2 sõnastusele.

55      Selles sättes viidatakse kõigepealt, et ametnikul, kes on selles sättes mainitud olukorras, on „õigus […] tasuda [liidule] [oma varasema] teenistuse või tegevustega omandatud pensioniõiguste kogumaksumus”. Edasi on märgitud, et „[s]ellisel juhul määrab institutsioon, mille teenistuses ametnik on, kindlaks ametniku endisest teenistusajast tuleneva pensioniõigusliku staaži aastate arvu [liidu] pensioniskeemi raames […] võttes aluseks ülekantud kapitali”.

56      Sellest järeldub, et personalieeskirjade VIII lisa artikli 11 lõike 2 kohaselt toimub selle ametniku puhul tunnustatud pensioniõigusliku staaži aastate arvu tegelik kindlaksmääramine, kes on taotlenud muus skeemis omandatud pensioniõiguste liidu pensioniskeemi ülekandmist, tingimata pärast konkreetse ülekande tegemist, „võttes aluseks ülekantud kapitali”. Seega ei saa asuda seisukohale, et pensioniõigusliku staaži kindlaksmääramise ettepanek, mis juba selle olemusest tulenevalt saadetakse enne ülekandmist, võib viia tegeliku kindlaksmääramiseni.

57      Sellist järeldust kinnitavad nii eespool punktis 37 viidatud kohtupraktika kui ka punktides 38–42 esitatud kaalutlused.

58      Nimelt kohaldatakse tunnustatud pensioniõigusliku staaži aastate arvu saamiseks varasematele õigustele vastava summa pensioniõiguslikuks staažiks ümberarvestamise meetodit, mis on ette nähtud üldistes rakendussätetes, mis asjassepuutuv institutsioon on personalieeskirjade VIII lisa artikli 11 lõike 2 alusel kehtestanud.

59      Kui asuda seisukohale, et komisjon peab kõikidel juhtudel tunnustama ametniku pensioniõigusliku staaži aastate arvu, mis ettepanekus on märgitud, võib see mõnel juhul viia selleni, et tunnustatud pensioniõigusliku staaži aastate arv erineb sellest arvust, mis saadakse asjaomastes üldistes rakendussätetes ette nähtud meetodi nõuetekohase kohaldamise tulemusena. Tähtsust ei oma põhjendused, millega selgitatakse ettepanekus märgitud pensioniõigusliku staaži aastate arvu ja eelnimetatud meetodi kohaldamise tulemusena saadud pensioniõigusliku staaži aastate arvu erinevust, mille põhjuseks võib olla erinevus ühelt poolt asjaomase isiku muus pensioniskeemis omandatud õiguste kogumaksumuse väärtuse, mille vastava pensioniskeemi vastutavad isikud on komisjonile teatanud ja mida on ettepaneku koostamisel arvesse võetud, ning teiselt poolt (pärast ülekandetaotluse registreerimise kuupäeva ja tegeliku ülekandekuupäeva vahel kapitalikasvu näitava summa mahaarvamist) tegelikult ülekantud summa vahel või pensioniõigusliku staaži arvutamise meetodi ebaõige kohaldamine ettepaneku koostamisel. Oluline on see, et personalieeskirjade VIII lisa artikli 11 lõike 2 ja eespool punktides 38–42 esitatud kaalutluste kohaselt ei või komisjon tunnustada asjaomase isiku pensioniõigusliku staaži aastate arvu, mis erineb sellest arvust, mis vastab üldistes rakendussätetes ette nähtud ümberarvestamise meetodi alusel tegelikult liidu pensioniskeemi üle kantud kogumaksumusele.

60      Vaidlustatud kohtuotsuse punktides 47, 48 ja 50–54 esitatud Avaliku Teenistuse Kohtu kaalutlused ei vii teistsuguse järelduseni. Avaliku Teenistuse Kohus lähtub sisuliselt eeldusest, et ettepaneku koostamisel arvessevõetav kogumaksumuse väärtus on sama, mis võetakse arvesse siis, kui ülekanne on tehtud, kuna personalieeskirjade VIII lisa artikli 11 lõike 2 teise lõigu viimase lause kohaselt ei võeta „ülekande tegemise kuupäeva ja tegeliku ülekandekuupäeva vahel kapitalikasvu näitava[t] summa[t]” asjaomase isiku puhul liidu pensioniskeemis tunnustatud pensioniõigusliku staaži aastate arvu kindlaksmääramisel arvesse.

61      Isegi hoolimata asjaolust, et Avaliku Teenistuse Kohus ei võtnud arvesse, et selle pensioniskeemi eest vastutavad isikud, kus asjaomane isik oli varem kindlustatud, või komisjon ise võivad teha vea, mis võib mõjutada asjaomasele isikule edastatud ettepaneku sisu, piisab tõdemusest, et kõnealused kaalutlused ei muuda lõppkokkuvõttes sugugi tõsiasja, et personalieeskirjade VIII lisa artikli 11 lõike 2 sõnastuse kohaselt määratakse asjaomase isiku muus skeemis omandatud pensioniõiguste alusel selle isiku puhul tunnustatud pensioniõiguslik staaž kindlaks alles pärast seda, kui nendele õigustele vastav kogumaksumus on liidu pensioniskeemi üle kantud.

62      Kõigist eeltoodud kaalutlustest järeldub, et selline staažilisa ettepanek, millele M. Verile ja A. Gjergji Avaliku Teenistuse Kohtule esitatud hagis viitasid, ei tekita siduvaid õiguslikke tagajärgi, mis mõjutavad otseselt ja vahetult ettepaneku saaja õiguslikku olukorda, muutes selgelt tema õiguslikku olukorda. Seega ei ole tegemist huve kahjustava aktiga personalieeskirjade artikli 91 lõike 1 tähenduses.

63      Vaidlustatud kohtuotsuse ülejäänud kaalutlused seda järeldust ei muuda.

64      Esiteks tugines Avaliku Teenistuse Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 38 asjaolule, et Üldkohus leidis 18. detsembri 2008. aasta kohtuotsuses Belgia ja komisjon vs. Genette (T‑90/07 P ja T‑99/07 P, EKL, EU:T:2008:605, punkt 91), et komisjoni poolt asjaomasele ametnikule selles asjas edastatud kaks staažilisa ettepanekut on „otsused”.

65      Olgu siiski märgitud, et Üldkohus ei ole analüüsinud eespool punktis 64 viidatud kohtuotsuses Belgia ja komisjon vs. Genette (EU:T:2008:605) ega muus kohtuotsuses küsimust, kas staažilisa ettepanek on huve kahjustav akt personalieeskirjade artikli 91 lõike 1 tähenduses, ega ole võtnud seisukohta küsimuses, kas niisugune ettepanek tekitab selle saajale õiguslikke tagajärgi, selgitades vajaduse korral, millised need tagajärjed on.

66      Lisaks tuleb meenutada, et erinevalt käesolevast asjast nõustus asjassepuutuv ametnik eespool punktis 64 viidatud kohtuotsuse Belgia ja komisjon vs. Genette (EU:T:2008:605) aluseks olnud kohtuasjas talle saadetud staažilisa ettepanekutega ning tema pensioniõigused, mis ta oli enne komisjoni teenistusse asumist Belgia pensioniskeemis omandanud, olid juba enne hagi esitamist liidu pensioniskeemi üle kantud (kohtuotsus Belgia ja komisjon vs. Genette, punkt 64 eespool, EU:T:2008:605, punkt 12).

67      Pealegi ei puudutanud tema hagi seda, kas pärast ülekandmist tehtud otsus, mis käsitles liidu pensioniskeemis staažilisa tunnustamist, oli õiguspärane. Selles kohtuasjas esitatud hagis nimetatud komisjoni aktidega jäeti rahuldamata taotlus, mille asjaomane isik esitas pärast ülekande tegemist ning milles ta taotles luba võtta tagasi oma varasem pensioniõiguste ülekandmise taotlus, mille ta oli esitanud vahepeal kehtetuks tunnistatud Belgia seaduse alusel, ja esitada uus taotlus, et kohaldada uut Belgia seadust, mida ta pidas enda suhtes soodsamaks (kohtuotsus Belgia ja komisjon vs. Genette, punkt 64 eespool, EU:T:2008:605, punktid 12 ja 92).

68      Üldkohus leidis, et vaidlustatud aktidega rahuldamata jäetud taotlusega vaidlustati asjassepuutuva Belgia õiguse kohaldamine Belgia pädevate ametiasutuste poolt. Kuna komisjon ei ole pädev niisugust vaidlusküsimust lahendama, järeldas Üldkohus, et selles kohtuasjas vaidlustatud aktid ei kahjustanud asjaomase isiku huve, ning jättis pärast Avaliku Teenistuse Kohtu otsuse tühistamist hagi vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata (kohtuotsus Belgia ja komisjon vs. Genette, punkt 64 eespool, EU:T:2008:605, punktid 79 ja 93–108).

69      Sellest järeldub, et eespool punktis 64 viidatud kohtuotsus Belgia ja komisjon vs. Genette (EU:T:2008:605) puudutas teistsugust küsimust, mis tuli lahendada pärast asjaomase isiku Belgias omandanud pensioniõiguste ülekandmist liidu pensioniskeemi. Nimelt oli selles kohtuasjas hagi esitamise ajaks ülekanne tegelikult tehtud ning kohtuasjas ei arutatud ülekandmise õiguspärasust ega seda, kas ülekande tegemiseks vastu võetud aktid olid huve kahjustavad või mitte.

70      Järelikult ei anna eespool punktis 64 viidatud kohtuotsus Belgia ja komisjon vs. Genette (EU:T:2008:605) käesolevas asjas tõstatatud küsimuste lahendamiseks ühtegi tarvilikku juhist.

71      Teiseks, põhjendamaks oma järeldust, et staažilisa ettepanek on huve kahjustav akt, viitas Avaliku Teenistuse Kohus ametnike õigusele tõhusale kohtulikule kaitsele, õiguskindluse nõuetele, „mis on seotud personalieeskirjades sätestatud tähtajanõuetega” (vaidlustatud kohtuotsuse punkt 39), „pensioniõiguste ülekandmise haldusmenetluse eesmärgile” ning „selle õiguse sisu[le] enda[le], mis on ametnikule personalieeskirjade VIII lisa artikli 11 lõikega 2 antud ning mille kohaselt ta saab valida, kas kanda need pensioniõigused üle või säilitada need siseriiklikes või rahvusvahelistes päritolupensionikassades”, ja mis „hävi[ks]”, kui asjaomane ametnik oleks sunnitud vaidlustama „meetod[i], mille kohaselt komisjoni talitused arvutasid staažilisa aastate arvu, millele tal on õigus”, alles siis, kui varem omandatud pensioniõigused on üle kantud (vaidlustatud kohtuotsuse punkt 49).

72      Esmalt, mis puudutab õigust tõhusale kohtulikule kaitsele, tuleb meenutada, et Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 47 esimese lõigu kohaselt on igaühel, kelle liidu õigusega tagatud õigusi või vabadusi rikutakse, selle artikli teises ja kolmandas lõigus kehtestatud tingimuste kohaselt õigus tõhusale õiguskaitsevahendile kohtus.

73      Kuna staažilisa ettepanek – nagu eespool märgitud – ei tekita siduvaid õiguslikke tagajärgi, mis mõjutavad otseselt ja vahetult ettepaneku saaja õiguslikku olukorda, muutes selgelt tema õiguslikku olukorda, ei rikuta sellega asjaomase isiku õigusi, mistõttu ei saa niisuguse aktiga seoses tulla kõne alla küsimust, kas on rikutud õigust tõhusale kohtulikule kaitsele.

74      Asjaomase isiku õigusi saab igal juhul rikkuda otsus, mis tehakse pärast seda, kui on üle kantud selle isiku enne teenistusse asumist omandatud pensioniõiguste kogumaksumus. See otsus on huve kahjustav akt ja selle peale saab esitada personalieeskirjade artikli 91 lõike 1 kohaselt tühistamishagi, isegi kui asjaomase isiku õigust tõhusale kohtulikule kaitsele on täielikult järgitud.

75      Teiseks tuleb tõdeda, et Avaliku Teenistuse Kohus on jätnud selgitamata, kuidas rikutakse „õiguskindluse nõudeid, mis on seotud personalieeskirjades sätestatud tähtajanõuetega”, kui oletada, et staažilisa ettepanek ei ole selle saaja huve kahjustav akt.

76      Kolmandaks, mis puudutab vaidlustatud kohtuotsuse punktis 49 käsitletud „pensioniõiguste ülekandmise haldusmenetluse” eesmärki ja selle õiguse „sisu”, mis on igale ametnikule personalieeskirjade VIII lisa artikli 11 lõikega 2 antud, tuleb kõigepealt märkida, et eespool punktis 64 viidatud kohtuotsuse Belgia ja komisjon vs. Genette (EU:T:2008:605) punktis 91, millele viidatakse ka vaidlustatud kohtuotsuses, sedastas Üldkohus sisuliselt vaid seda, et personalieeskirjade VIII lisa artikli 11 lõike 2 kohaselt esitatud pensioniõiguste ülekandmise taotlus oli aluseks nii seda pensioniskeemi haldavate asutuste otsuse tegemisele, kus asjaomane isik oli enne teenistusse asumist kindlustatud, kui ka selle liidu institutsiooni otsuse tegemisele, kus ta töötas. Järeldused, mis Avaliku Teenistuse Kohus näib eespool punktis 64 viidatud kohtuotsuse Belgia ja komisjon vs. Genette (EU:T:2008:605) punkti 91 põhjal tegevat, ei tulene mingil moel sellest kohtuotsusest.

77      Seejärel peab vastavalt vaidlustatud kohtuotsuse punktis 37 viidatud kohtupraktikale paika tõsiasi, et niisuguse pensioniõiguste ülekandmise süsteemiga, nagu on nähtud ette personalieeskirjade VIII lisa artikli 11 lõikes 2 – mis teeb võimalikuks kooskõlastamise siseriiklike pensioniskeemide ja liidu pensioniskeemi vahel –, püütakse hõlbustada liikmesriigi avalikus või erasektoris töötavate isikute tööleminekut liidu avalikku teenistusse ning tagada nii juba sobiva töökogemusega kvalifitseeritud töötajate paremat valikut (vt kohtumäärus, 9.7.2010, Ricci ja Pisaneschi, C‑286/09 ja C‑287/09, EU:C:2010:420, punkt 28 ja seal viidatud kohtupraktika).

78      See säte on seega mõeldud selleks, et liidu ametnike liikmesriigis omandatud õigusi saaks – olenemata nende võimalikult piiratud või koguni tingimuslikust või tulevasest ulatusest või nende ebapiisavusest selleks, et võimaldada kohe pensioni saada – asjaomase ametniku jaoks säilitada ja võtta tema karjääri lõpus arvesse pensioniskeemis, kus ta on kindlustatud, käesoleval juhul liidu pensioniskeemis. Nendest põhjendustest nähtub, et personalieeskirjade VIII lisa artikli 11 lõikes 2 nimetatud „õiguse” eesmärk on anda liidu ametnikele õigus, mille kasutamine sõltub üksnes nende endi valikust (kohtuotsused, 20.10.1981, komisjon vs. Belgia, 137/80, EKL, EU:C:1981:237, punktid 12 ja 13, ning Belgia ja komisjon vs. Genette, punkt 64 eespool, EU:T:2008:605, punktid 89 ja 90).

79      Sellest kohtupraktikast ei tulene siiski, et personalieeskirjade VIII lisa artikli 11 lõike 2 kohaselt peab asjaomasel isikul olema enne seda, kui ta otsustab, kas kasutada oma õigust kanda muus skeemis omandatud pensioniõigused liidu pensioniskeemi üle, võimalus teada lõplikult tema puhul pärast üleminekut tunnustatud pensioniõigusliku staaži aastate arvu. Samuti ei ole selles sättes ette nähtud, et asjaomase isiku ja institutsiooni vahel asjassepuutuvate sätete tõlgendamise ja kohaldamise üle tekkida võiva vaidluse peab lahendama liidu kohus juba enne, kui asjaomane isik on otsustanud, kas ta soovib kanda muus skeemis omandanud pensioniõigused üle liidu pensioniskeemi või mitte.

80      On tõsi, et ametnik võib olla teatud määral huvitatud sellest, et liidu kohus võtaks seisukoha asjaomase ametniku teises skeemis omandatud õiguste võimaliku ülekandmise eeldatavate tagajärgede kohta, kes ei ole oma nõusolekut ülekandmiseks veel andnud.

81      Tuleb siiski meenutada, et ELTL artikkel 270 ei anna liidu kohtule pädevust anda nõuandvaid arvamusi, vaid üksnes pädevuse lahendada liidu ning tema ametnike vahelisi vaidlusi neis piirides ja neil tingimustel, mis on kindlaks määratud personalieeskirjades.

82      Just personalieeskirjade artikli 91 lõikes 1 on sätestatud, et sellise tühistamishagi, nagu esitasid käesolevas asjas M. Verile ja A. Gjergji, võib esitada üksnes huve kahjustava akti peale. Kui akt, mille peale hagi esitatakse, hageja huve ei kahjusta, ei ole hagi vastuvõetav. Hageja võimalik huvi hagis tõstatatud küsimuse sisulise lahendamise vastu on siinjuures asjassepuutumatu.

83      Lisaks tuleb märkida, et ei ole võimalik, et ajal, mil asjaomane isik otsustab, kas kasutada oma õigust kanda muus skeemis omandatud õigused üle liidu pensioniskeemi või mitte, teab ta kõiki asjakohaseid parameetreid. Nimelt ei saa ta kindlalt teada, milline on liidu pensioniskeemi või selle pensioniskeemi, kus ta oli varem kindlustatud, edasine areng. Ta peab paratamatult tegema oma valiku osaliselt selliste oletuste ja ennustuste alusel, mis võivad sama hästi osutuda täielikult või osaliselt puudulikuks, ebamääraseks või ekslikuks.

84      Kolmandaks ei vii teistsuguse järelduseni argument, mille Avaliku Teenistuse Kohus tuletas 2011. aasta üldiste rakendussätete artikli 8 lõikest 5 (vaidlustatud kohtuotsuse punkt 46).

85      See säte näeb ette järgmist:

„Kõik teenistuja poolt allakirjutatud otsused, millega ta annab korralduse kanda […] [l]iidule üle kapital, mis vastab tema pensioniõigustele, on oma olemuselt tühistamatud.”

86      Tuleb tõdeda, et see säte ei viita staažilisa ettepanekule, mille asjassepuutuv institutsioon edastab ametnikule, kes on huvitatud muus skeemis omandatud pensioniõiguste võimalikust ülekandmisest liidu pensioniskeemi. Nimelt, nagu eespool punktis 46 juba märgitud, ei ole 2011. aasta üldistes rakendussätetes sellist ettepanekut ette nähtud.

87      2011. aasta üldiste rakendussätete artikli 8 lõikes 5 viidatakse „otsusele”, millega asjaomane isik „annab korralduse kanda […] [l]iidule üle kapital, mis vastab tema pensioniõigustele”. Teisisõnu peetakse silmas asjaomase isiku lõplikku nõusolekut kanda liidu pensioniskeemi üle pensioniõigused, mis ta on teises skeemis omandanud.

88      Komisjoni enda juurutatud praktika tõttu käsitatakse nimetatud lõplikku taotlust asjaomase isiku nõusolekuna varem omandatud õiguste ülekandmiseks, mis antakse vastuseks staažilisa ettepanekule, mis edastati sellele isikule vastuseks tema algsele taotlusele. Kohaldatavad õigusaktid ei kohusta komisjoni järgima sellist praktikat, mis annab asjaomasele isikule võimaluse pärast staažilisa ettepaneku saamist peatada tema algse pensioniõiguste ülekandmise taotluse järel alustatud toimingud.

89      Lisaks tuleb täpsustada, et asjaomase isiku nõusolekut tuleb mõista nii, et see puudutab ülekandmise menetluse jätkamist, mitte ettepaneku sisu. Teisisõnu, kui isik annab pärast ettepaneku saamist oma nõusoleku, mida komisjon temalt nõuab, siis väljendab ta üksnes oma tahet jätkata varem omandatud pensioniõiguste ülekandmist liidu pensioniskeemi. Kõigist eespool esitatud kaalutlustest tuleneb, et täiendav pensioniõiguslik staaž, mille asjaomane isik ülekandmise tulemusena saab, määratakse kindlaks alles pärast ülekandmise tegelikku teostamist, ja asjaomane isik saab sellega seoses tehtud otsuse vajaduse korral vaidlustada pädevas haldus‑ või kohtuorganis.

90      Peale selle tuleb märkida, et 2011. aasta üldiste rakendussätete artikli 8 lõikes 5 üksnes sätestatakse sõnaselgelt see, mis tuleneb igal juhul personalieeskirjade VIII lisa artikli 11 tekstist. Nimelt, kui ametnik või teenistuja laseb nimetatud artikli lõike 2 alusel muus pensioniskeemis varem omandatud pensioniõiguste kogumaksumuse liidule üle kanda, on selline toiming, millega ta kaotab oma õigused nimetatud muus skeemis, kuid suurendab vastutasuks liidu pensioniskeemis arvessevõetavat pensioniõiguslikku staaži, põhimõtteliselt tagasipöördumatu. Pensioniõiguste uus ülekandmine liidu pensioniskeemist muusse skeemi saab toimuda ainult sama artikli lõikes 1 nimetatud juhtudel, mille kõigi eelduseks on asjaomase isiku teenistussuhte lõppemine.

91      Seega tuleneb eelnevatest kaalutlustest, et 2011. aasta üldiste rakendussätete artikli 8 lõige 5 ei oma tähtsust käesoleva kohtuasja keskse küsimuse puhul, kas staažilisa ettepanek on huve kahjustav akt või mitte.

92      Ka M. Verile ja A. Gjergji esitatud argumendid ei vii teistsuguse järelduseni.

93      Esiteks tuleb lükata tagasi argument, et ettepanek vastab siseriiklikus õiguses „pakkumusele” (vt eespool punkt 25).

94      Kohtupraktika kohaselt põhineb ametnike ja administratsiooni vaheline õigussuhe personalieeskirjadel, mitte lepingul (kohtuotsused, 19.3.1975, Gillet vs. komisjon, 28/74, EKL, EU:C:1975:46, punkt 4, ja 22.12.2008, Centeno Mediavilla jt vs. komisjon, C‑443/07 P, EKL, EU:C:2008:767, punkt 60). Sellest kohtupraktikast võib järeldada, et õigussuhted, mida reguleerivad vahetult personalieeskirjade sätted – nagu käesolevas asjas liidu pensioniskeemi puudutavad õigussuhted – ei põhine lepingul. Järelikult on liikmesriigi eraõigusesse kuuluvad mõisted, mida kohaldatakse lepingutele, nagu mõiste „pakkumus”, personalieeskirjade VIII lisa artikli 11 lõike 2 kohaldamisel asjassepuutumatud.

95      Teiseks tuleb samuti tagasi lükata argument, mille kohaselt kujutab staažilisa ettepaneku edastamine endast „sellise õiguse rakendamist, mis ametnikule on personalieeskirjades ette nähtud”.

96      Nimelt, nagu eespool punktides 44–46 juba märgitud, ei näe ükski säte 2004. aasta üldistes rakendussätetes ja 2011. aasta üldistes rakendussätetes ette niisuguse ettepaneku edastamist.

97      Kolmandaks väidavad M. Verile ja A. Gjergji, et staažilisa ettepanekuga muudetakse asjaomase isiku õiguslikku olukorda, kuivõrd „[selle] otsusega määratakse kindlaks kohaldatavad üldised sätted ja seega kõik arvutusparameetrid, mille abil saadakse tegeliku ülekandekuupäeva kohane kogumaksumus ja sellele vastav pensioniõigusliku staaži aastate arv”.

98      Piisab, kui märkida, et see argument põhineb ekslikul eeldusel. Nimelt, nagu M. Verile ja A. Gjergji ise meenutasid, kohaldatakse 2011. aasta üldiseid rakendussätteid artikli 9 kohaselt pensioniõiguste ülekandmise taotlustele, mille komisjon on registreerinud pärast 1. jaanuari 2009.

99      Seega, et otsustada, kas kohaldada 2004. aasta üldiseid rakendussätteid või 2011. aasta üldiseid rakendussätteid, tuleb võtta aluseks pensioniõiguste ülekandmise taotluse registreerimise kuupäev, mitte staažilisa ettepaneku edastamise kuupäev.

100    Neljandaks ja viimaseks ei saa nõustuda ka M. Verile ja A. Gjergji argumendiga, et komisjon vastas sisuliselt staažilisa ettepanekute peale esitatud kaebustele, väitmata sealjuures, et nende puhul on tegemist huve mitte kahjustava aktiga.

101    Siinjuures piisab, kui meenutada, et hagi vastuvõetamatuse tingimused põhinevad avalikul huvil ja liidu kohus peab neid vajaduse korral omal algatusel hindama ning kui hagi esemeks olev akt ei ole huve kahjustav akt, jätma hagi sellisel juhul vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata (vt selle kohta kohtuotsus 6.12.1990, B. vs. komisjon, T‑130/89, EKL, EU:T:1990:78, punktid 13 ja 14 ning seal viidatud kohtupraktika). Asjaolu, et komisjon annab oma personalipoliitikas kaebusele sisulise vastuse, selle asemel et see rahuldamata jätta, ei vii teistsuguse järelduseni (vt selle kohta kohtuotsus B. vs. komisjon, eespool viidatud, EU:T:1990:78, punkt 16 ja seal viidatud kohtupraktika).

102    Kõigist eeltoodud kaalutlusest tuleneb, et Avaliku Teenistuse Kohus rikkus õigusnormi, kui ta leidis, et teine ettepanek, mille komisjon M. Verilele ja A. Gjergjile edastas, on huve kahjustav akt, mille peale saab esitada personalieeskirjade artikli 91 alusel hagi.

103    Seega tuleb komisjoni ülejäänud väiteid hindamata apellatsioonkaebus rahuldada ja vaidlustatud kohtuotsus tühistada.

 Esimeses kohtuastmes esitatud hagi

104    Euroopa Kohtu põhikirja I lisa artikli 13 lõikest 1 tuleneb, et kui Üldkohus tühistab Avaliku Teenistuse Kohtu otsuse, teeb ta ise asja suhtes otsuse, kui menetlusstaadium seda lubab.

105    Kuna käesolevas asjas menetlusstaadium seda lubab, teeb Üldkohus asja suhtes lõpliku otsuse.

 Vastuvõetavus

106    Esmalt tuleb hinnata, kas hagi on vastuvõetav, millele komisjon vastu vaidleb.

107    Sellega seoses on oluline märkida, et Euroopa Kohtu põhikirja artikli 21 kohaselt tuleb hagiavalduses märkida muu hulgas hagi ese ning hagiavaldus peab sisaldama hageja nõudeid. Peale selle tuleb vastavalt kohtupraktikale nõuded esitada täpselt ja üheti mõistetavalt, sest vastasel juhul võib Üldkohus otsustada infra või ultra petita ning on oht rikkuda kostja õigusi (vt kohtumäärus, 13.4.2011, Planet vs. komisjon, T‑320/09, EKL, EU:T:2011:172, punkt 22 ja seal viidatud kohtupraktika).

108    Siiski võivad vaidlustatud akti määratlemise aluseks kaudselt olla hagiavalduses esitatud märked ja kõik selle argumendid. Samuti on kohus otsustanud, et hagi, mis on formaalselt esitatud akti peale, mis kuulub terviku moodustavasse aktide kogumisse, võib käsitada nii, et see hagi on esitatud vajaduse korral ka teiste aktide peale (vt kohtumäärus Planet vs. komisjon, punkt 107 eespool, EU:T:2011:172, punkt 23 ja seal viidatud kohtupraktika).

109    Käesoleval juhul puudutavad M. Verile ja A. Gjergji poolt Avaliku Teenistuse Kohtule esitatud hagi nõuded teist staažilisa ettepanekut, mis komisjon neile edastas. Komisjoni apellatsioonkaebuse esimese väite analüüsi raames esitatud kaalutlustest aga tuleneb, et need ettepanekud ei ole huve kahjustavad aktid. Seega on selliste ettepanekute peale esitatud tühistamisnõuded vastuvõetamatud.

110    Poolte vahel ei ole siiski vaidlust selles, et M. Verile ja A. Gjergji nõustusid enne teenistusse asumist omandatud pensioniõiguste ülekandmise menetluse jätkamisega, andes teisele ettepanekule oma nõusoleku, mida komisjon palus.

111    Üldkohtu esitatud küsimustele antud komisjoni vastustest ja dokumentidest, mis komisjon Üldkohtu taotlusel esitas, ilmneb, et M. Verile ja A. Gjergji varasemate pensioniõiguste ülekandmise menetlust tõepoolest jätkati ja see viidi lõpule.

112    Niisiis sai komisjon 16. septembril 2011 M. Verile nende pensioniõiguste kogumaksumuse, mis viimane oli Luksemburgi pensionikassas omandanud. Komisjon saatis ka M. Verilele ilma kuupäevata teatise, milles andis teada, et selle ülekande kohaselt on tema puhul tunnustatud pensioniõiguslik staažilisa seitse aastat ja üheksa kuud, nagu oli kirjas nii talle saadetud esimeses kui ka teises ettepanekus (vt eespool punktid 3 ja 4). Samuti esitas komisjon dokumendid, mis tõendavad, et ta maksis talle ülekantud kogumaksumuse ülejäägi alusel summa, mis oli teises ettepanekus märgitud summast veidi suurem, kuid oluliselt väiksem kui esimeses ettepanekus märgitud summa.

113    A. Gjergji nende pensioniõiguste kogumaksumuse, mille ta oli Belgia pensionikassas omandanud, sai komisjon 9. detsembril 2011. Komisjon saatis talle 27. jaanuaril 2012 teatise, milles ta andis teada, et selle ülekande kohaselt on tema puhul tunnustatud pensioniõiguslik staažilisa neli aastat, kümme kuud ja seitseteist päeva, mis vastab talle edastatud teises ettepanekus märgitule (vt eespool punkt 6).

114    Neil asjaoludel tekib küsimus, kas M. Verile ja A. Gjergji poolt Avaliku Teenistuse Kohtule esitatud hagi, mis on formaalselt esitatud teise ettepaneku peale, võib pidada hagiks, milles tegelikult nõutakse nende staažilisa otsuste tühistamist, mis on nimetatud isikute suhtes tehtud pärast varem omandatud pensioniõiguste kogumaksumuse liidu pensioniskeemi ülekandmist.

115    M. Verile ja A. Gjergji vastasid Üldkohtu kohtuistungil jaatavalt küsimusele, mis käsitles võimalust nende hagis esitatud tühistamisnõue selliselt ümber kvalifitseerida. Komisjon leidis seevastu, et niisugune ümberkvalifitseerimine ei ole põhjendatud, kuna hagi tühistamisnõue puudutas selgelt teist ettepanekut.

116    A. Gjergji puhul tuleb tõdeda, et komisjoni otsust pensioniõigusliku staažilisa tunnustamise kohta pärast nende pensioniõiguste kogumaksumuse ülekandmist, mis ta oli enne teenistusse asumist omandanud, tuleb kindlasti pidada otsuseks, mis on tehtud pärast Avaliku Teenistuse Kohtule hagi esitamise kuupäeva (2. detsember 2011).

117    Nimelt sai selle otsuse teha alles pärast seda, kui komisjonile oli üle kantud nende pensioniõiguste kogumaksumus, mis A. Gjergji oli Belgia skeemis omandanud. Komisjon sai aga asjaomase kogumaksumuse alles 9. detsembril 2011.

118    Seega, A. Gjergji puhul ei olnud Avaliku Teenistuse Kohtule hagi esitamise ajal veel olemas otsust, mille peale oleks ta saanud tühistamishagi esitada. Menetluse käigus sellise otsuse tegemine ei oma siinjuures tähtsust (vt selle kohta kohtuotsus, 10.7.1990, Automec vs. komisjon, T‑64/89, EKL, EU:T:1990:42, punkt 69, ja kohtumäärus, 2.5.1997, Peugeot vs. komisjon, T‑90/96, EKL, EU:T:1997:63, punkt 38).

119    Järelikult tuleb Avaliku Teenistuse Kohtule esitatud hagi osas, milles selle on esitanud A. Gjergji, vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata jätta.

120    M. Verilega seoses tuleb tõdeda, et täpne kuupäev, mil tehti komisjoni otsus staažilisa tunnustamise kohta nende pensioniõiguste kogumaksumuse liidu pensioniskeemi ülekandmise alusel, mis ta oli Luksemburgi skeemis omandanud, ei ilmne komisjoni vastustest Üldkohtu küsimustele ega komisjoni esitatud dokumentidest.

121    Komisjon ei esitanud ka otsuse koopiat. Seega ei ole kindel, et otsus on kirjalikult vormistatud.

122    Üldkohus leiab siiski, et see otsus on tehtud enne Avaliku Teenistuse Kohtule hagi esitamist.

123    Nimelt, esiteks sai komisjon M. Verile nende pensioniõiguste kogumaksumuse, mis viimane oli Luksemburgi pensioniskeemis omandanud, 16. septembril 2011. Kuna puuduvad igasugused väited või tõendid selle kohta, et otsus pensioniõigusliku staažilisa tunnustamise kohta pärast nimetatud ülekande tegemist tehti viivitusega, tundub mõistlik asuda seisukohale, et see otsus tehti peatselt pärast ülekandmist.

124    Teiseks sedastab Üldkohus, et M. Verilele saadetud teatis, mida on mainitud eespool punktis 112, oli varustatud templiga „allkiri ja kuupäev”. Tempel sisaldab asja eest „vastutava isiku” allkirja koos kuupäevaga 28. november 2011 ning märget „1. kontroll” koos kuupäevaga 1. detsember 2011. Samal templil olev lahter „2. kontroll” on läbi kriipsutatud, mis tähendab ilmselgelt, et teist kontrolli ei olnud ette nähtud. Seega võib järeldada, et teatis sai valmis hiljemalt 1. detsembril 2011.

125    Lisaks antakse kõnealuses teatises M. Verilele teada, et pärast Luksemburgi pensioniskeemis omandatud pensioniõiguste kogumaksumuse saamist on liidu pensionikeemis „tema arvele kantud” seitse aastat ja üheksa kuud. Kasutatud sõnastusest tuleneb seega, et teatise koostamise ajal oli staažilisa tunnustamise otsus M. Verile kohta juba tehtud.

126    Järelikult oli juba Avaliku Teenistuse Kohtule hagi esitamise ajal olemas M. Verile kohta tehtud staažilisa tunnustamise otsus, mille peale võib esitada tühistamishagi.

127    Üldkohus leiab vastavalt eespool punktis 108 viidatud kohtupraktikale, et Avaliku Teenistuse Kohtule esitatud hagis toodud tühistamisnõudeid tuleb osas, milles need on esitanud M. Verile, tõlgendada nii, et nendes palutakse tühistada otsus tema pensioniõigusliku staažilisa tunnustamise kohta pärast nende pensioniõiguste kogumaksumuse liidu pensioniskeemi ülekandmist, mis ta on Luksemburgi skeemis omandanud.

128    Nimelt tuleneb esiteks hagiavalduse sisust ja kõigist hagiavalduses esitatud argumentidest, et lõppkokkuvõttes oli M. Verile eesmärk seada kahtluse alla komisjoni hinnang tagajärgede kohta, millega kaasnes tema jaoks nende pensioniõiguste kogumaksumuse liidu pensioniskeemi ülekandmine, mis ta oli Luksemburgi skeemis omandanud.

129    M. Verile leidis eeskätt, et niisuguse ülekandmise alusel tunnustatud staažilisa tuleb arvutada 2004. aasta üldiste rakendussätete alusel, mis olid tema suhtes soodsamad, kuna nende kohaselt oleks talle ülekantud kogumaksumuse ülejäägina suurem summa makstud. Ta väitis sellega seoses, et 2011. aasta üldised rakendussätted on õigusvastased, kuna nende kohaselt kohaldatakse 2011. aasta üldiseid rakendussätteid pensioniõiguste ülekandmise taotlustele, mis on esitatud pärast 1. jaanuari 2009. See argument on osas, mis puudutab pensioniõigusliku staažilisa tunnustamise otsuse tühistamise nõuet, ilmselgelt asjakohane.

130    Teiseks on M. Verilele saadetud teise ettepaneku sõnastus peaaegu identne staažilisa tunnustamise otsuse sõnastusega, mis tehti pärast nende pensioniõiguste kogumaksumuse ülekandmist, mis M. Verile oli omandanud Luksemburgi skeemis. On vaid väike erinevus ettepanekus märgitud kogumaksumuse ülejäägi ja talle tegelikult makstud summa vahel. See erinevus on kahtlemata seletatav erinevusega ettepaneku ettevalmistamisel arvesse võetud summa ja tegelikult üle kantud summa vahel tulenevalt nende suurusest kohtuasja toimiku kohaselt.

131    Seega võib asuda seisukohale, et ettepanek ja pärast ülekandmist tehtud otsus moodustavad eespool punktis 108 viidatud kohtupraktika kohaselt terviku, mistõttu tuleb selle hagi esemeks, mis on formaalselt esitatud ettepaneku peale, pidada ka nimetatud otsust.

132    Hagiavalduse selline tõlgendamine on seda enam põhjendatud, et – nagu eespool punktidest 65–70 tuleneb – Üldkohtu praktikas ei ole siiani selgelt eristatud staažilisa ettepanekut, mis ei ole huve kahjustav akt, ja pensioniõigusliku staažilisa tunnustamise otsust, mis on huve kahjustav akt ja mille peale võib esitada tühistamishagi.

133    Kolmandaks tuleb samuti meenutada, et ametisse nimetava asutuse tegevus tingis selle, et M. Verile pidas vajalikuks esitada hagi formaalselt teise ettepaneku peale, mitte aga staažilisa tunnustamise otsuse peale, mis tehti pärast ettepanekuga nõustumist ja tema varem omandatud pensioniõiguste kogumaksumuse ülekandmist.

134    Nimelt ei andnud ametisse nimetav asutus M. Verilele teada, et tema teise ettepaneku peale esitatud kaebuse esemeks ei olnud huve kahjustav akt (mis on ainsaks aktiks, mille peale saab personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 kohaselt kaebuse esitada) ning et ta peab ootama, kuni selline akt vastu võetakse, kui ta tahab selle peale kaebuse esitada. Vastupidi, ametisse nimetav asutus vaatas M. Verile kaebuse sisuliselt läbi ja jättis selle rahuldamata (vt eespool punkt 5), mis tema jaoks oli täiendav viide sellele, et tühistamisnõue tuleb hagis formaalselt suunata teise ettepaneku vastu, mille peale ta oli esitanud kaebuse.

135    Lisaks leiab Üldkohus, et personalieeskirjade artikli 91 lõike 2 – mille kohaselt on huve kahjustava akti peale esitatud tühistamishagi vastuvõetav üksnes juhul, kui ametisse nimetavale asutusele on eelnevalt esitatud kaebus personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 alusel ja kui see kaebus on otsese või kaudse otsusega tagasi lükatud – nõuetest on käesolevas asjas piisavalt kinni peetud.

136    On küll tõsi, et M. Verile kaebuse esemeks oli teine ettepanek ning see esitati ja jäeti rahuldamata enne seda, kui tehti otsus staažilisa tunnustamise kohta tema varasemate pensioniõiguste alusel, mis olid liidu pensioniskeemi üle kantud.

137    Tuleb siiski märkida, et esiteks on viimati nimetatud otsuse sisu, nagu ilmneb eespool punktis 112 märgitud teatest ja teistest komisjoni esitatud dokumentidest, peaaegu sama, mis kaebuse esemeks oleval teisel ettepanekul; teiseks puudutavad seetõttu väited ja argumendid, mis M. Verile teise ettepaneku vastu nii oma kaebuses kui ka hagis esitas, samuti otsust; kolmandaks vaatas ametisse nimetav asutus kaebuse rahuldamata jätmise otsuses läbi kõik esitatud väited ja lükkas need tagasi, millest võib järeldada, et tema vastus teisele kaebusele, kui see oleks staažilisa tunnustamise otsuse peale esitatud, oleks olnud täpselt sama, ning neljandaks ei jätnud ametisse nimetav asutus M. Verile kaebust vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata põhjusel, et selle esemeks ei olnud huve kahjustav akt, vaid ta vaatas selle sisuliselt läbi ja jättis rahuldamata.

138    Neil asjaoludel oleks ülemäärane ja hea usu põhimõttega vastuolus, kui komisjon nõuaks, et M. Verile esitaks enne staažilisa tunnustamise otsuse peale tühistamishagi esitamist selle otsuse peale uue kaebuse.

139    Kõigist eeltoodud kaalutlustest tuleneb, et Avaliku Teenistuse Kohtule esitatud hagi tuleb osas, milles selle esitas M. Verile ja milles selles nõutakse tema pensioniõigusliku staažilisa tunnustamist käsitleva otsuse tühistamist, vastuvõetavaks tunnistada ja sisuliselt läbi vaadata.

 Sisulised küsimused

140    Avaliku Teenistuse Kohtule esitatud hagi põhjendamiseks esitati kolm väidet. Esimese väite kohaselt on rikutud õigusnormi ja personalieeskirjade VIII lisa artikli 11 lõiget 2 ning ei ole sisuliselt järgitud omandatud õigusi, teise väite kohaselt ei ole kinni peetud mõistlikust ajast ning on rikutud õiguskindluse ja õiguspärase ootuse põhimõtteid, ning kolmanda väite kohaselt on rikutud võrdse kohtlemise, diskrimineerimiskeelu ja proportsionaalsuse põhimõtteid.

141    M. Verile leiab kõigis neis väidetes sisuliselt, et 2011. aasta üldiste rakendussätete kohaldamine teises skeemis omandatud pensioniõiguste liidu pensioniskeemi ülekandmise taotlustele, mis on esitatud alates 1. jaanuarist 2009, ehk teisisõnu ülekandmise taotlustele, mis on esitatud juba enne 2011. aasta üldiste rakendussätete vastuvõtmist ja jõustumist, on õigusvastane.

142    2011. aasta üldiste rakendussätete kohaldamine enne nende sätete jõustumist esitatud ülekandmise taotlustele on sätestatud kõnealuste rakendussätete artikli 9 kolmandas ja neljandas lõigus. 2011. aasta üldiste rakendussätete artikli 9 kolmanda lõigu viimases lauses on öeldud, et 2004. aasta üldiseid rakendussätteid kohaldatakse jätkuvalt ka „nende teenistujate suhtes, kelle personalieeskirjade VIII lisa artikli 11 lõigete 2 ja 3 kohased taotlused pensioniõiguste ülekandmiseks registreeriti enne [1. jaanuari 2009]”. Sama artikli neljanda lõigu viimases lauses on ette nähtud, et „[l]isas 1 ette nähtud ümberarvestuskoefitsiente (TrCoeff_x) kohaldatakse alates 1. jaanuarist 2009”. Nende sätete koostoimest tuleneb seega, et asjaomase isiku muus skeemis omandatud pensioniõiguste kogumaksumus kantakse üle liidu pensioniskeemi, kui ülekandmise taotlus on pärast 1. jaanuari 2009 esitatud 2011. aasta üldiste rakendussätete alusel, mitte aga 2004. aasta üldiste rakendussätete alusel, mida kohaldatakse jätkuvalt enne seda kuupäeva esitatud taotlustele.

 Esimene väide

143    Selleks et põhjendada 2011. aasta üldiste rakendussätete kohaldamist enne nende sätete jõustumist taotletud pensioniõiguste ülekandmistele, tugines komisjon nii M. Verile kaebusele antud vastuses kui ka Avaliku Teenistuse Kohtu menetluses nõukogu 18. detsembri 2008. aasta määrusele (EÜ, Euratom) nr 1324/2008, millega kohandatakse alates 1. juulist 2008 Euroopa ühenduste ametnike ja muude teenistujate pensioniskeemi sissemaksete määra (ELT L 345, lk 17).

144    Määruse nr 1324/2008 artikli 2 kohaselt on alates 1. jaanuarist 2009 personalieeskirjade VIII lisa artikli 4 lõikes 1 ja artiklis 8 ning muude teenistujate teenistustingimuste artikli 40 neljandas lõigus ja artikli 110 lõikes 3 osutatud liitintressi määr 3,1%.

145    Nagu Avaliku Teenistuse Kohtus menetlust korraldavale meetmele antud komisjoni vastusest ilmneb, leiab komisjon, et kuna personalieeskirjade VIII lisa artikli 11 lõike 2 üldistes rakendussätetes ette nähtud ümberarvestuskoefitsiendid „sõltuvad otseselt” personalieeskirjade VIII lisa artiklis 8 ette nähtud intressimäärast, tõi selle muutmine, mille kuupäevaks oli määruse nr 1324/2008 jõustumisega määratud 1. jaanuar 2009, samal kuupäeval „paratamatult” kaasa nende ümberarvestuskoefitsientide muutuse. 2004. aasta üldistes rakendussätetes ette nähtud ümberarvestuskoefitsiendid seega „aegusid” ja alates 1. jaanuarist 2009 „ei olnud neil õiguslikku alust” ning seda sõltumata 2004. aasta üldiste rakendussätete igasugusest formaalsest kehtetuks tunnistamisest (vt vaidlustatud kohtuotsuse punkt 67).

146    M. Verile väidab, et selline seisukoht on õigusvastane, kuna määruse nr 1324/2008 artiklis 2 sätestatud intressimäära ei võeta arvesse pensioniõiguste liidu pensioniskeemi ülekandmisel, mis on ette nähtud personalieeskirjade VIII lisa artikli 11 lõikes 2.

147    Selle argumendiga tuleb nõustuda. Nimelt viidatakse personalieeskirjade VIII lisa artikli 11 lõikes 2 seoses ülekantud kogumaksumuse ümberarvestamisega pensioniõiguslikuks staažiks üksnes iga liidu institutsiooni kehtestatud üldistele rakendussätetele ega tehta ühtegi viidet määruses nr 1324/2008 sätestatud intressimäärale.

148    Kuigi personalieeskirjade VIII lisa artikli 11 lõike 2 kohaldamisel võib ümberarvestuskoefitsientide määramiseks selle intressimäära arvessevõtmine näida loogiline või isegi vajalik, et tagada liidu pensioniskeemi kindlustusmatemaatiline tasakaal, siis saab see võimalikuks üksnes siis, kui asjassepuutuv institutsioon muudab nimetatud sätte üldiseid rakendussätteid. Ei saa väita, et kui niisugust muudatust ei ole tehtud, piisab juba jõustunud üldiste rakendussätete tühistamiseks ja nende kohaldamise takistamiseks määruse nr 1324/2008 vastuvõtmisest.

149    Neil põhjustel ja vaidlustatud kohtuotsuse punktides 72–97 märgitud põhjustel, millega Üldkohus nõustub, tuleb eespool punktis 145 kokkuvõtvalt esitatud komisjoni väide tagasi lükata.

150    Siiski ei saa vastupidi M. Verile poolt väidetule nõustuda sellega, et nähes 2011. aasta üldiste rakendussätete artiklis 9 ette nende sätete kohaldamise pensioniõiguste ülekandmise taotlustele alates 1. jaanuarist 2009, rikkus komisjon nende isikute – nagu M. Verile – omandatud õigusi, kes olid esitanud sellise taotluse enne 2011. aasta üldiste rakendussätete vastuvõtmist, kuid mis ei olnud veel viinud nende isikute teises skeemis omandatud pensioniõiguste kogumaksumuse ülekandmiseni liidu pensioniskeemi.

151    Nimelt, nagu komisjoni apellatsioonkaebuse esimese väite analüüsimisel eespool märgitud, ei muuda niisuguse taotluse esitanud ametnikule või teenistujale pensioniõigusliku staažilisa ettepaneku edastamine või veelgi vähem sellise taotluse pelk esitamine asjaomase isiku õiguslikku olukorda ega tekita siduvaid õiguslikke tagajärgi. Seega ei olnud M. Verile olukorras oleval ametnikul või teenistujal omandatud õigusi, mida oleks saanud tema puhul 2011. aasta üldiste rakendussätete kohaldamisega rikkuda.

152    Tuleb meenutada, et õigusnormi muutvaid õigusakte kohaldatakse varasema seaduse kehtivusajal tekkinud olukordade tulevaste tagajärgede suhtes, välja arvatud erandite korral. Teisiti on üksnes niisuguste olukordade puhul, mis on tekkinud ja lõplikult realiseerunud varasema normi kehtivusajal ja mis loovad omandatud õigusi. Õigust võib pidada omandatuks, kui selle aluseks olnud asjaolu ilmnes enne õigusnormide muutmist. See ei ole siiski nii õiguse puhul, mille aluseks olnud asjaolu ei realiseerunud muudatuse esemeks olnud õigusnormide kehtivusajal (vt kohtuotsus Centeno Mediavilla jt vs. komisjon, punkt 94 eespool, EU:C:2008:767, punktid 61–63 ja seal viidatud kohtupraktika).

153    Käesolevas asjas tuleneb eespool punktidest 39–41, et asjaomane isik omandab õiguse staažilisa tunnustamisele alles pärast seda, kui tema muus skeemis omandatud pensioniõiguste kogumaksumus on liidu pensioniskeemi üle kantud. Seega, kuivõrd ei staažilisa ettepanek, mille institutsioon oma ametnikule või teenistujale pärast muus skeemis omandatud pensioniõiguste liidu pensioniskeemi ülekandmise taotlemist edastab, ega a fortiori sellise taotluse pelk esitamine ei tekita siduvaid õiguslikke tagajärgi seni, kuni taotletud ülekannet ei ole veel tehtud, on sellisel juhul vastavalt eespool punktis 152 viidatud kohtupraktikale tegemist „tekkiva olukorraga” või äärmisel juhul „tekkinud olukorraga, mis ei ole veel siiski täielikult välja kujunenud”. Igal juhul ei ole tegemist olukorraga, mis on tekkinud ja lõplikult realiseerunud varasema normi (käesoleval juhul 2004. aasta üldiste rakendussätete) kehtivusajal ja mis loob omandatud õigusi (vt selle kohta kohtuotsus Centeno Mediavilla jt vs. komisjon, punkt 94 eespool, punkt 62).

154    Siit järeldub, et 2011. aasta üldiste rakendussätete kohaldamine muus pensioniskeemis omandatud pensioniõiguste ülekandmisele, mida on taotletud enne 2011. aasta üldiste rakendussätete vastuvõtmist, kuid mis on viidud ellu pärast nende sätete jõustumist, nagu M. Verile puhul, ei ole personalieeskirjade VIII lisa artikli 11 lõikega 2 vastuolus ega riku asjaomase isiku omandatud õigusi.

155    Kõigist neist kaalutlustest ilmneb, et esimene väide ei ole põhjendatud ja tuleb tagasi lükata.

 Teine väide

156    Teise väite kohaselt ei ole kinni peetud mõistlikust ajast ning on rikutud õiguskindluse ja õiguspärase ootuse põhimõtteid.

157    M. Verile viitas selle väite põhjendamiseks asjaolule, et talle edastatud esimese staažilisa ettepaneku tühistas komisjon aasta pärast sellele nõusoleku andmist, mis kujutab endast mõistliku aja ja õiguskindluse põhimõtete rikkumist.

158    Õiguskindluse põhimõtet kohaldatakse niisugustes olukordades, nagu on kõne all käesolevas asjas, vaid siis, kui liidu õigusnormid näevad ette olukorrad, mis on tekkinud enne nende õigusnormide jõustumist, mis käesolevas asjas ei ole nii (vt selle kohta kohtuotsus, 11.7.2007, Centeno Mediavilla jt vs. komisjon, T‑58/05, EKL, EU:T:2007:218, punkt 60 ja seal viidatud kohtupraktika).

159    Mõistliku aja põhimõttega seoses tuleb meenutada, et M. Verile esitas Luksemburgi skeemis omandatud pensioniõiguste ülekandmise taotluse 17. novembril 2009, ent pensioniõigused kanti lõplikult üle alles 16. septembril 2011, mil komisjon sai Luksemburgi pensionikassalt ülekantud kogumaksumuse. Miski ei anna alust arvata, et sellise märkimisväärse viivituse (ligikaudu kaks aastat) põhjustas Luksemburgi pensionikassa või M. Verile ise.

160    Kuid isegi kui oletada, et M. Verile taotluse läbivaatamisega viivitamisega rikkus komisjon mõistliku aja põhimõtet, ei ole selline rikkumine õigustuseks kohaldada M. Verile suhtes 2011. aasta rakendussätete asemel 2004. aasta üldiseid rakendussätteid, nagu ta sisuliselt taotles. Nimelt ei anna miski alust järeldada, et kui komisjon oleks M. Verile esitatud pensioniõiguste ülekandmise taotluse kiiremini läbi vaadanud, oleks see toonud pärast Luksemburgi skeemis omandatud pensioniõiguste kogumaksumuse liidu pensioniskeemi ülekandmist M. Verile suhtes kaasa 2004. aasta üldiste rakendussätete kohaldamise.

161    Vastupidi, nagu ilmneb komisjoni kõikidele töötajatele tema siseveebis 17. septembril 2010 avaldatud teadaande koopiast, mis sisaldub Avaliku Teenistuse Kohtu menetlustoimikus, juhtis komisjon kõikide asjassepuutuvate isikute tähelepanu asjaolule, et personalieeskirjade VIII lisa artikli 11 lõike 2 uued üldised rakendussätted, mis tuleb vastu võtta, on kohaldatavad kõikidele pensioniõiguste ülekandmise taotlustele, mis on esitatud alates 1. jaanuarist 2009. Ta andis samuti asjassepuutuvatele isikutele teada, et uutes üldistes rakendussätetes võetakse muu hulgas arvesse määruses nr 1324/2008 sätestatud intressimäära.

162    Sellest teadaandest nähtub samuti, et teadaande avaldamisele eelnenud kuude jooksul registreeris komisjon üsna märkimisväärse hulga – üle 10 000 – pensioniõiguste ülekandmise taotlusi, mis võib seletada M. Verile ülekandmistaotluse esitamisest (17. november 2009) kuni talle esimese staažilisa ettepaneku edastamiseni (5. mai 2010) kulunud aega.

163    Neil asjaoludel tuleb järeldada, et M. Verile taotluse ja samal perioodil esitatud umbes 10 000 ülejäänud taotluse kiirem läbivaatamine oleks äärmisel juhul viinud selleni, et komisjon oleks tunnistanud vajadust muuta personalieeskirjade VIII lisa artikli 11 lõike 2 üldiseid rakendussätteid määruse nr 1324/2008 vastuvõtmisega arvestamiseks ja avaldanud eespool punktis 161 mainitud teadaande varasemal kuupäeval ning vajaduse korral kehtestanud uued üldised rakendussätted varasemal kuupäeval. Selle tulemusena ei oleks aga tehtud M. Verile suhtes pensioniõigusliku staaži tunnustamise kohta otsust 2004. aasta üldiste rakendussätete alusel.

164    Neil asjaoludel ei ole mõistliku aja põhimõtte väidetav rikkumine – isegi kui oletada, et see on tõendatud – asjassepuutuv hagi osas, milles selle on esitanud M. Verile.

165    Lõpetuseks tuleb õiguspärase ootuse kaitse põhimõtte väidetava rikkumise kohta meenutada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt laieneb õigus nõuda õiguspärase ootuse kaitset kõigile isikutele, kes leiavad end olukorrast, millest ilmneb, et liidu administratsioon on neile konkreetseid tagatisi andes tekitanud neil põhjendatud ootusi, edastades täpset teavet, mis on tingimusteta ja ühtelangev ning pärineb pädevatest ja usaldusväärsetest allikatest. Siiski ei saa keegi selle põhimõtte rikkumisele tugineda, kui administratsioon ei ole konkreetseid tagatisi andnud (vt kohtuotsus Centeno Mediavilla jt vs. komisjon, punkt 158 eespool, EU:C:2008:767, punktid 96 ja 97 ning seal viidatud kohtupraktika).

166    M. Verile väitis, et talle edastatud esimeses ettepanekus oli märgitud, et isegi kui personalieeskirjade VIII lisa artikli 11 rakenduseeskirju on vaja muuta, „ülekandmise tulemusena antud [pensioniõigusliku staaži aastate arvu] ei vähendata” (Avaliku Teenistuse Kohtule esitatud hagiavalduse punkt 88).

167    Lisaks asjaolule, et esimene ettepanek tühistati enne ülekande tegemist ja M. Verile õiguslik olukord ei muutunud, tuleb märkida, et M. Verile viidatud lauset ei saa tõlgendada nii, et komisjon oli kohustatud kohaldama M. Verile pensioniõiguste ülekandmisele 2004. aasta üldiseid rakendussätteid. See lause tähendab vaid seda, et kui ülekanne on tehtud, ei mõjuta personalieeskirjade VIII lisa artikli 11 lõike 2 üldiste rakendussätete hilisem muutmine kuidagi asjaomase isiku puhul pärast ülekandmist tunnustatud pensioniõigusliku staaži aastate arvu.

168    M. Verile viitab hagiavalduses esimese väite kohta antud ülevaates ka tagatistele, mis anti ühele teisele ametnikule, kes oli samuti esitanud pensioniõiguste ülekandmise taotluse samal ajal nagu tema, ning mille kohaselt ei avalda uued üldised rakendussätted tema olukorrale mingit mõju.

169    Lisaks viidatakse eespool punktis 161 nimetatud teadaandes „2010. aasta mais saadetud […] kahetsusväärsele teatisele”. Komisjon esitas selle teatise ka Avaliku Teenistuse Kohtule viimase nõudmisel. Teatis on dateeritud 5. mai 2010. aasta kuupäevaga ning selles on muu hulgas märgitud, et üldised rakendussätted, mis on „ajakohastatud, jõustuvad esimesel päeval pärast nende avaldamist väljaandes Informations administratives”, ning „[neid] kohaldatakse üksnes uutele ülekandmise taotlustele, mis on registreeritud […] alates sellest kuupäevast”.

170    Ent isegi kui asuda seisukohale, et nende märkuste näol oli tegemist konkreetsete tagatistega, mis võisid tekitada nende saajates õiguspärase ootuse, saab õigustatult välistada võimaluse, et M. Verile võiks tugineda neile märkustele, et vaidlustada 2011. aasta üldiste rakendussätete artikli 9 õiguspärasus, mille kohaselt on need sätted talle kohaldatavad. Nimelt ei saa isikud tugineda õiguspärase ootuse kaitse põhimõttele selleks, et vaidlustada uue õigusnormi kohaldamine, eriti valdkonnas, kus seadusandjal on nii nagu käesolevas asjas käsitletavas valdkonnas ulatuslik kaalutlusõigus (vt selle kohta kohtuotsus Centeno Mediavilla jt vs. komisjon, punkt 94 eespool, EU:C:2008:767, punkt 91 ja seal viidatud kohtupraktika).

171    Järelikult tuleb ka teine väide tagasi lükata.

 Kolmas väide

172    Põhjendamaks kolmandat väidet, mille kohaselt on rikutud võrdse kohtlemise, diskrimineerimiskeelu ja proportsionaalsuse põhimõtteid, leidis M. Verile Avaliku Teenistuse Kohtus, et kohaldatavate üldiste rakendussätete kindlaksmääramiseks tuleb arvestada ainult pensioniõiguste ülekandmise taotluse esitamise kuupäeva. Kui seda kuupäeva kui objektiivset elementi arvesse ei võeta, siis sõltub ülekandmise taotluse ja kohaldatavate parameetrite üle otsustamine suuremal või vähemal määral sellest, kui kiiresti liikmesriigi ametiasutus ja asjaomane liidu institutsioon taotluse läbivaatamisel tegutseb.

173    Avaliku Teenistuse Kohtu võetud menetlust korraldava meetme raames küsiti M. Verilelt, millise ametnike rühmaga võrreldes on tema arvates teda diskrimineeritud, nagu ta kolmandas väites leidis.

174    Ta vastas, et tema arvates on teda diskrimineeritud võrreldes nende ametnike ja teenistujatega, kes esitasid oma pensioniõiguste ülekandmise taotluse samal perioodil kui tema ning kelle siseriiklike pensioniasutuste kiirema tegutsemise tulemusena nende toimikute läbivaatamisel olid nende liikmesriigi skeemis omandatud pensioniõigused liidu pensioniskeemi üle viidud juba „ajal, mil komisjon tegi otsuse kõik üleminekumenetlused peatada”.

175    Nimelt kinnitas komisjon Avaliku Teenistuse Kohtus, et vähem kui 300 pensioniõiguste ülekandmise taotluse puhul, mis olid esitatud pärast 1. jaanuari 2009, oli ajaks, mil ta leidis, et neile taotlustele tuleb kohaldada ümberarvestuskoefitsienti määruses nr 1324/2008 sätestatud intressimäärast lähtudes, pensioniõiguste kogumaksumus asjaomase liikmesriigi pensionikassa poolt juba tasutud ning otsus staažilisa tunnustamise kohta juba tehtud 2004. aasta üldiste rakendussätete alusel. Seega oli ta seisukohal, et need otsused on lõplikud ja tühistamatud.

176    Sellega seoses tuleb meenutada, et liidu avaliku teenistuse õigusele kohaldatavat võrdse kohtlemise põhimõtet on rikutud, kui kahte isikute rühma, kelle faktiline ja õiguslik olukord ei erine oluliselt, koheldakse erinevalt ja kui taoline erinev kohtlemine ei ole objektiivselt põhjendatud. Seadusandja on kohustatud eeskätt liidu avaliku teenistuse valdkonnas kohaldatavate õigusnormide vastuvõtmisel järgima võrdse kohtlemise üldpõhimõtet (vt kohtuotsus Centeno Mediavilla jt vs. komisjon, punkt 94 eespool, EU:C:2008:767, punktid 76 ja 78 ning seal viidatud kohtupraktika).

177    Käesolevas asjas tuleb siiski tõdeda, et võttes vastu 2011. aasta üldiste rakendussätete artikli 9 kolmanda ja neljanda lõigu, millest tulenevalt koheldakse ametnikke erinevalt vastavalt sellele, kas nende muus skeemis omandatud pensioniõigused on liidu pensioniskeemi üle kantud enne või pärast 2011. aasta üldiste rakendussätete jõustumist, ei rikkunud komisjon võrdse kohtlemise põhimõtet, sest erinev kohtlemine puudutas ametnikke, kes ei kuulunud samasse isikute rühma (vt selle kohta analoogia alusel kohtuotsus Centeno Mediavilla jt vs. komisjon, punkt 94 eespool, EU:C:2008:767, punktid 79–81).

178    Nimelt ei ole M. Verile ja teised ametnikud, kelle muus skeemis omandatud pensioniõiguste kogumaksumus ei olnud 2011. aasta üldiste rakendussätete jõustumise ajal liidu pensioniskeemi üle kantud, samas õiguslikus olukorras nagu ametnikud, kelle enne teenistusse asumist omandatud pensioniõigused olid enne seda kuupäeva juba kogumaksumusena liidu pensioniskeemi üle kantud ja kelle suhtes oli tehtud otsus pensioniõigusliku staažilisa liidu pensioniskeemis tunnustamise kohta. Esimesena nimetatud isikud omasid veel muus skeemis pensioniõigusi, samas kui teiste puhul oli kogumaksumus juba üle kantud, mis tõi kaasa selliste õiguste lõppemise ja vastavalt staažilisa tunnustamise liidu pensioniskeemis.

179    Lisaks rajaneb niisugune erinev kohtlemine objektiivsel ja komisjoni tahtest sõltumatul asjaolul, nimelt sellel, kui kiiresti vaadatakse asjassepuutuvas liiduvälises pensioniskeemis läbi asjaomase isiku taotlus kogumaksumuse ülekandmiseks.

180    Proportsionaalsuse põhimõtte kohta piisab, kui märkida, et see ei ole kuidagi seotud eespool punktis 172 esitatud argumentidega. Kuna M. Verile ei ole esitanud ühtegi muud argumenti, ei saa teha järeldust, et nimetatud põhimõtet on käesolevas asjas rikutud.

181    Järelikult tuleb Avaliku Teenistuse Kohtule esitatud kolmas väide samuti tagasi lükata ja ühtlasi jätta hagi tervikuna rahuldamata osas, milles selle on esitanud M. Verile.

 Kohtukulud

182    Üldkohtu kodukorra artikli 211 lõikes 2 on sätestatud, et kui apellatsioonkaebus on põhjendatud ja Üldkohus teeb ise kohtuasjas otsuse, otsustab ta kohtukulude jaotamise.

183    Vastavalt Üldkohtu kodukorra artikli 134 lõikele 1, mida kodukorra artikli 211 lõike 1 alusel kohaldatakse apellatsioonkaebuste suhtes, on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud.

184    Sama kodukorra artikli 211 lõike 3 kohaselt jäävad institutsioonide esitatud apellatsioonkaebuste korral institutsioonide kulud siiski nende endi kanda.

185    Kuna käesolevas asjas leiti, et komisjoni apellatsioonkaebus on põhjendatud ja Avaliku Teenistuse Kohtule esitatud hagi tuleb rahuldamata jätta, tuleb eespool nimetatud sätete alusel otsustada, et pooled kannavad ise oma kohtukulud.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ÜLDKOHUS (apellatsioonikoda)

otsustab:

1.      Tühistada Euroopa Liidu Avaliku Teenistuse Kohtu (täiskogu) 11. detsembri 2013. aasta kohtuotsus Verile ja Gjergji vs. komisjon (F‑130/11).

2.      Jätta Marco Verile ja Anduela Gjergji poolt Avaliku Teenistuse Kohtule esitatud hagi kohtuasjas F‑130/11 rahuldamata.

3.      Jätta M. Verile ja A. Gjergji ning Euroopa Komisjoni kohtukulud nende endi kanda.

Jaeger Kanninen Gratsias

Kuulutatud avalikul kohtuistungil 13. oktoobril 2015 Luxembourgis.

Allkirjad

* Kohtumenetluse keel: prantsuse.