Kohtuasi C‑88/14

Euroopa Komisjon

versus

Euroopa Parlament

ja

Euroopa Liidu Nõukogu

Tühistamishagi – Määrus (EL) nr 1289/2013 – Artikli 1 punktid 1 ja 4 – Määrus (EÜ) nr 539/2001 – Artikli 1 lõike 4 punkt f – ELTL artikkel 290 – Viisanõude vabastuse peatamine – Joonealuse märkuse lisamine – Seadusandliku akti muutmine

Kokkuvõte – Euroopa Kohtu otsus (suurkoda), 16. juuli 2015

1.        Kohtumenetlus – Uute väidete esitamine menetluse käigus – Varem esitatud väite täiendamine – Vastuvõetavus

(Euroopa Kohtu kodukord, artikli 127 lõige 1)

2.        Euroopa Liidu institutsioonid – Pädevuse teostamine – Komisjonile antud pädevus võtta vastu delegeeritud õigusakte või rakendusakte – Liidu seadusandja kaalutlusõigus – Piirid – ELTL artiklites 290 ja 291 ette nähtud tingimused

(ELTL artiklid 290 ja 291)

3.        Euroopa Liidu institutsioonid – Pädevuse teostamine – Komisjonile antud pädevus võtta vastu delegeeritud õigusakte – Seadusandliku akti muutmine – Ulatus – Määrus nr 539/2001 – Viisanõude taastamine kolmanda riigi kodanike puhul, kes varem olid sellest vabastatud – Määruse lisasse joonealuse märkuse lisamine viisanõude vabastuse peatamise kohta – Kaasaarvamine

(ELTL artikli 290 lõige 1 ja artikli 291 lõige 2; nõukogu määrus nr 539/2001, artikli 1 lõige 2 ja artikli 4 punkt f ning I ja II lisa)

1.        Vt otsuse tekst.

(vt punkt 13)

2.        Liidu seadusandjal on kaalutlusõigus selle üle otsustamisel, kas anda komisjonile delegeeritud pädevus ELTL artikli 290 lõike 1 alusel või rakenduspädevus ELTL artikli 291 lõike 2 alusel. Selle kaalutlusõiguse kasutamisel tuleb siiski järgida ELTL artiklites 290 ja 291 ette nähtud tingimusi.

Mis puudutab delegeeritud pädevuse andmist, siis nähtub ELTL artikli 290 lõikest 1, et delegeeritud pädevuse andmise eesmärk on selliste eeskirjade kehtestamine, mis on osa seadusandliku alusaktiga määratletud õiguslikust raamistikust.

Seevastu talle antud rakenduspädevuse teostamisel on asjaomase institutsiooni ülesanne täpsustada seadusandliku akti sisu, et tagada selle rakendamine kõigis liikmesriikides ühetaolistel tingimustel. Rakenduspädevuse teostamisel ei või komisjon erinevalt õigustest, mis tal on delegeeritud pädevuse teostamisel, seadusandlikku akti – isegi selle mitteolemuslikke osi – muuta ega täiendada.

Ei seadusandliku aktiga komisjonile antud kaalutlusõiguse olemasolu ega ulatus ei ole asjakohased selle kindlakstegemisel, kas vastuvõetav õigusakt kuulub ELTL artikli 290 või ELTL artikli 291 kohaldamisalasse. ELTL artikli 290 lõike 1 sõnastusest ilmneb nimelt, et see, kas on õiguspärane liidu seadusandja otsus anda komisjonile delegeeritud pädevus, sõltub üksnes sellest, kas õigusaktid, mis institutsioon talle antud pädevuse alusel peab vastu võtma, on üldkohaldatavad ja täiendavad või muudavad seadusandliku akti mitteolemuslikke osi.

(vt punktid 28–32)

3.        Liidu seadusandja on komisjonile andnud õiguse ELTL artikli 290 lõike 1 tähenduses muuta määruse nr 539/2001, milles loetletakse kolmandad riigid, kelle kodanikel peab välispiiride ületamisel olema viisa, ja need kolmandad riigid, kelle kodanikud on sellest nõudest vabastatud, II lisa. Selline muutmine saab toimuda üksnes ELTL artikli 290 lõike 1 tähenduses delegeeritud pädevust, mitte ELTL artikli 291 lõike 2 tähenduses rakenduspädevust teostades.

Nimelt, määrusega nr 1289/2013 muudetud määruse nr 539/2001 artikli 1 lõike 4 punkti f alusel vastu võetud aktiga taastatakse 12 või 18 kuuks viisanõue määruse II lisas esitatud nimekirjas oleva kolmanda riigi kõigi kodanike suhtes viibimise korral, mis määruse artikli 1 lõike 2 kohaselt on sellisest nõudest vabastatud. Kõigi nende kodanike jaoks muudab määruse artikli 1 lõike 4 punkti f alusel vastu võetud akt seega asjaomase seadusandliku akti normatiivset sisu, olgugi et ajutiselt. Peale ajutisuse on selle sätte alusel vastu võetud akti tagajärjed kõigiti identsed nendega, mis tulenevad kolmandat riiki puudutava kande formaalsest üleviimisest muudetud määruse II lisast I lisasse. Määruse II lisasse kolmanda riigi nime juurde joonealusele märkusele viite tegemine, mis on selles sättes ette nähtud, annab tunnistust liidu seadusandja soovist lisada selle sätte alusel vastu võetud akt määrusesse nr 539/2001 endasse.

(vt punktid 31, 37, 42–44 ja 46)