EUROOPA KOHTU OTSUS (esimene koda)
23. mai 2019(*)
Eelotsusetaotlus – Tarbijakaitse – Direktiiv 1999/44/EÜ – Üleantud kauba lepingutingimustele mittevastavus – Artikkel 3 – Tarbija õigus, et kaup viidaks lepingutingimustega vastavusse tasuta, mõistliku aja jooksul ja ilma talle märkimisväärseid ebamugavusi tekitamata – Selle koha kindlaksmääramine, kus tarbija peab kauglepingu alusel ostetud kauba tegema lepingutingimustega vastavusse viimise eesmärgil müüjale kättesaadavaks – Mõiste „kauba „tasuta“ parandamine“ tähendus – Tarbija õigus nõuda lepingu tühistamist
Kohtuasjas C‑52/18,
mille ese on ELTL artikli 267 alusel Amtsgericht Norderstedti (Norderstedti esimese astme kohus, Saksamaa) 27. detsembri 2017. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtusse 29. jaanuaril 2018, menetluses
Christian Fülla
versus
Toolport GmbH,
EUROOPA KOHUS (esimene koda),
koosseisus: koja president J.-C. Bonichot, kohtunikud C. Toader, A. Rosas, L. Bay Larsen ja M. Safjan (ettekandja),
kohtujurist: N. Wahl,
kohtusekretär: A. Calot Escobar,
arvestades kirjalikku menetlust,
arvestades seisukohti, mille esitasid:
– Saksamaa valitsus, esindajad: T. Henze, M. Hellmann, J. Möller ja A. Berg,
– Prantsuse valitsus, esindajad: D. Colas, J. Traband ja A.‑L. Desjonquères,
– Euroopa Komisjon, esindajad: N. Ruiz García ja M. Noll-Ehlers,
olles 15. jaanuari 2019. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,
on teinud järgmise
otsuse
1 Eelotsusetaotlus puudutab Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. mai 1999. aasta direktiivi 1999/44/EÜ tarbekaupade müügi ja nendega seotud garantiide teatavate aspektide kohta (EÜT 1999, L 171, lk 12; ELT eriväljaanne 15/04, lk 223) artikli 3 tõlgendamist.
2 Taotlus on esitatud Christian Fülla ja Saksa õiguse alusel asutatud äriühingu Toolport GmbH vahelises kohtuvaidluses telgi ostuhinna tagasimaksmise nõude üle, mille C. Fülla esitas müügilepingu tühistamise õigust kasutades.
Õiguslik raamistik
Liidu õigus
3 Direktiivi 1999/44 põhjendustes 1 ja 10–12 on märgitud:
„(1) [EÜ] artikli 153 lõigetega 1 ja 3 nähakse ette, et ühendus peaks tarbijate kaitstuse kõrge taseme tagamisele kaasa aitama vastavalt [EÜ] artiklile 95 võetavate meetmete abil;
[…]
(10) kui kaup ei vasta lepingule, peaks tarbijatel olema õigus lasta kauba lepingule vastavus tasuta taastada kas parandamise või ümbervahetamise teel, või kui see ei õnnestu, siis lasta alandada hinda või tühistada leping;
(11) Tarbija võib nõuda müüjalt eelkõige kauba parandamist või ümbervahetamist, kui kõnealused parandusmeetmed ei ole teostamatud või põhjendamatud; parandusmeetme põhjendatus tuleks kindlaks määrata objektiivselt; parandusmeede on põhjendamatu juhul, kui see tooks muu abinõuga võrreldes kaasa põhjendamatud kulud; kulude põhjendamatuse kindlaksmääramisel peaksid ühe parandusmeetme kulud olema teise parandusmeetme kuludest oluliselt suuremad.
(12) lepingule mittevastavuse korral võib müüja alati pakkuda tarbijale vastastikusel kokkuleppel olemasolevaid parandusmeetmeid; ettepaneku vastuvõtmise või tagasilükkamise üle otsustab tarbija“.
4 Direktiivi artikli 1 „Reguleerimisala ja mõisted“ lõikes 1 on ette nähtud:
„Käesoleva direktiivi eesmärk on ühtlustada liikmesriikide õigus- ja haldusnormid, mis käsitlevad tarbekaupade müügi ja nendega seotud garantiide teatavaid aspekte, et tagada tarbijakaitse ühtlane minimaalne tase siseturul.“
5 Direktiivi artikli 2 „Lepingule vastavus“ lõikes 1 on sätestatud:
„Müüja peab tarbijale üle andma müügilepingule vastava kauba.“
6 Sama direktiivi artikkel 3 „Tarbija õigused“ on sõnastatud järgmiselt:
„1. Müüja vastutab tarbija ees kõigi lepingule mittevastavuste eest, mis esinevad kauba üleandmise ajal.
2. Lepingule mittevastavuse korral on tarbijal lõike 3 kohaselt õigus lasta kaup tasuta muuta lepingule vastavaks kas parandamise või ümbervahetamise teel või lasta lõigete 5 ja 6 kohaselt alandada kõnealuse kauba hinda või tühistada leping.
3. Tarbija võib müüjalt nõuda eelkõige kauba parandamist või asendamist, mõlemal juhul tasuta, välja arvatud juhul, kui see on võimatu või põhjendamatu.
Parandusmeede loetakse põhjendamatuks juhul, kui sellega seoses tekivad müüjale kulud, mis on võrreldes alternatiivse parandusmeetmega põhjendamatud, kusjuures võetakse arvesse:
– väärtus, mis kaubal oleks juhul, kui lepingule mittevastavust ei esineks,
– lepingule mittevastavuse olulisus
ja
– võimalus kasutada alternatiivset parandusmeedet ilma märkimisväärsete ebamugavusteta tarbijale.
Parandamine või asendamine peab toimuma mõistliku aja jooksul ning ilma märkimisväärsete ebamugavusteta tarbijale, kusjuures võetakse arvesse kauba laad ja eesmärk, milleks tarbija kaupa vajas.
4. Lõigetes 2 ja 3 esitatud mõiste „tasuta“ viitab kauba lepinguga vastavusse viimisel tekkivatele kuludele, eelkõige posti-, tööjõu- ja materjalikuludele.
5. Tarbija võib nõuda hinna asjakohast alandamist või lepingu tühistamist, kui:
– tarbijal ei ole õigust lasta kaupa parandada ega asendada või
või
– müüja ei ole kohaldanud parandusmeedet mõistliku aja jooksul või
või
– müüja ei ole kohaldanud parandusmeedet tarbijale märkimisväärseid ebamugavusi põhjustamata.
6. Tarbijal ei ole õigust lepingut tühistada juhul, kui lepingule mittevastavus on väike.“
7 Direktiivi 1999/44 artikli 8 „Siseriiklikud õigusaktid ja minimaalne kaitse“ lõikes 2 on sätestatud:
„Liikmesriigid võivad käesoleva direktiivi reguleerimisalas vastu võtta või säilitada asutamislepingule vastavad rangemad sätted, et tagada tarbijate kaitstuse kõrgem tase.“
Saksa õigus
8 Direktiiv 1999/44 võeti Saksa õigusesse üle tsiviilseadustikku (Bürgerliches Gesetzbuch; edaspidi „BGB“) tehtud muudatustega. BGB §‑s 269 „Täitmise koht“ on sätestatud:
„1. Kui kohustuse täitmise kohta ei ole määratud ja see ei tulene ka asjaoludest, iseäranis võlasuhte olemusest, peab täitmine toimuma kohas, kus oli võlasuhte tekkimise ajal võlgniku asukoht.
2. Kui kohustus on tekkinud võlgniku majandustegevuses, asendab juhul, kui võlgniku äriline tegevuskoht asub muus kohas, asukohta tegevuskoht.
3. Ainuüksi asjaolust, et võlgnik võttis üle saatekulud, ei saa tuletada, et koht, kuhu saatmine peab toimuma, peab olema kohustuse täitmise koht.“
9 BGB §‑i 439 „Tagantjärele täitmine“ põhikohtuasjas kohaldatavas redaktsioonis oli sätestatud:
„1. Ostja võib tagantjärele täitmise korral nõuda enda valikul kas asja puuduste kõrvaldamist või puudusteta asja üleandmist.
2. Müüja tasub tagantjärele täitmisega seotud kulud, eelkõige transpordi, veo-, tööjõu- ja materjalikulud.
3. [M]üüja [võib] ostja poolt valitud viisil tagantjärele täitmisest keelduda vaid siis, kui sellega kaasnevad vältimatult ebaproportsionaalselt suured kulud. Eelkõige tuleb arvesse võtta eseme väärtust juhul, kui lepingule mittevastavust ei esineks, lepingule mittevastavuse olulisust ja võimalust kasutada alternatiivset parandusmeedet ilma märkimisväärsete ebamugavusteta ostjale. Ostja on sellisel juhul õigustatud nõudma üksnes muul viisil tagantjärele täitmist; müüjale jääb ka sel juhul õigus keelduda, kui täidetud on käesoleva lõike esimeses lauses sätestatud tingimused.
4. Kui müüja annab lepingut tagantjärele täites üle puudusteta eseme, võib ta nõuda ostjalt puudustega eseme tagastamist vastavalt §-dele 346–348.“
Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimused
10 C. Fülla ostis 8. juuli 2015 Toolportilt telefoni teel 5×6 m suuruse telgi.
11 Kui telk oli C. Fülla elukohta toimetatud, avastas ta, et telk ei vasta lepingu tingimustele ja nõudis, et Toolport viiks kauba lepingutingimustega vastavusse C. Fülla elukohas. Ta ei saatnud telki Toolportile tagasi ega teinud vastavat ettepanekut. Toolport omalt poolt vaidles vastu C. Fülla väidetele telgi lepingutingimustele mittevastavuse kohta, kuna pidas neid põhjendamatuteks. Samas ei teatanud ta C. Füllale, et telk on vaja toimetada Toolporti tegevuskohta ega teinud ka ettepanekut kanda veokulud.
12 Pooled ei arutanud selles staadiumis küsimuse üle, kus on see koht, kus tuleb telk lepingutingimustega vastavusse viia. Poolte vahel sõlmitud lepingus ei olnud selles küsimuses ka midagi ette nähtud.
13 Neil asjaoludel avaldas C. Fülla soovi leping tühistada ja nõudis, et talle makstaks tagasi telgi ostuhind, kui ta telgi tagastab.
14 Kuivõrd Toolport ei nõustunud sellega, esitas C. Fülla hagi Amtsgericht Norderstedti (Norderstedti esimese astme kohus, Saksamaa).
15 Selles kohtus toimunud menetluses väitis Toolport esimest korda, et kõnealune kaup tulnuks lepingutingimustega vastavusse viia tema tegevuskohas.
16 Eelotsusetaotluse esitanud kohtu hinnangul on selle kindlakstegemine, kus on koht, kus kaup tuleb lepingutingimustega vastavusse viia, keskse tähtsusega selle väljaselgitamisel, kas C. Fülla andis Toolportile võimaluse kõnesoleva asja parandamiseks või asendamiseks või direktiivi 1999/44 mõttes „mõistliku aja“, et tal oleks õigus selle sätte kohaselt leping tühistada.
17 Kirjeldatud küsimuses märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus, et Saksa õiguse kohaselt määratakse kauba lepingutingimustega vastavusse viimise koht kindlaks BGB §‑i 269 alusel, mille kohaselt on esmajoones otsustav poolte vahel kokkulepitu. Kui nimetatud koha osas lepinguline kokkulepe puudub, siis tuleb kõigepealt arvestada konkreetse juhtumi asjaolusid, eeskätt kõnesoleva kohustuse laadi. Kui sellest ei ole võimalik teha lõplikke järeldusi, siis tuleb kauba lepingutingimustega vastavusse viimise kohana kindlaks määrata koht, kus oli võlgniku asu‑ või tegevuskoht hetkel, kui võlasuhe tekkis.
18 Sellest tulenevalt märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus, et arvestades Bundesgerichtshofi (Saksamaa Liitvabariigi kõrgeim üldkohus) kohtupraktikat, tuleb BGB §‑i 269 tõlgendada nii, et käesoleval juhtumil oleks tarbijal tulnud kõnealune kaup teha selle lepingutingimustega vastavusse viimise eesmärgil müüjale kättesaadavaks müüja tegevuskohas.
19 Eelotsusetaotluse esitanud kohtul on siiski kahtlusi, kas niisugune tõlgendus on kooskõlas direktiiviga 1999/44; sellega seoses märgib nimetatud kohus, et arvestades kõnesoleva kauba laadi, oleks selle veo korraldamine võinud tekitada tarbijale „märkimisväärseid ebamugavusi“ direktiivi artikli 3 lõike 3 tähenduses.
20 See kohus on seisukohal, et arvestades tarbijale võimalikult laiaulatusliku kaitse tagamise vajadust, on koht, kus kaup tuleb lepingutingimustega vastavusse viia, selle kauba asukoht. Niisugune lähenemine võimaldaks müüjal endal ise korraldada kauba ülevaatamine võimalikult tõhusal viisil. Müüja võib vaadata kauba üle seal, kus see asub või lasta kauba saata oma kuludega ja oma juhiste alusel.
21 Seevastu tuleks nimetatud kohtu arvates välistada kauba lepingutingimustega vastavusse viimise koha kindlaksmääramine iga konkreetse juhtumi asjaoludest lähtuvalt, sest see tooks kaasa õiguskindlusetuse, vähemasti tarbija jaoks.
22 Eelotsusetaotluse esitanud kohus tõstatab samuti küsimuse, kas direktiivi 1999/44 artikli 3 lõike 3 esimeses lõigus sätestatud põhimõte, et kaup tuleb lepingutingimustega vastavusse viia tasuta, hõlmab tarbija õigust nõuda müüjalt, et viimane teeks talle veokulude ettemakse kauba veoks müüja tegevuskohta, et viimane saaks selle kas parandada või asendada.
23 Neil asjaoludel otsustas Amtsgericht Norderstedt (Norderstedti esimese astme kohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:
„1. Kas direktiivi 1999/44 artikli 3 lõike 3 kolmandat lõiku tuleb tõlgendada nii, et kaugmüügi teel ostetud kauba parandamise või asendamise võimaldamiseks peab tarbija tegema asjaomase kauba ettevõtjale alati kättesaadavaks kauba asukohas?
2. Kui vastus esimesele küsimusele on eitav:
Kas direktiivi 1999/44 artikli 3 lõike 3 kolmandat lõiku tuleb tõlgendada nii, et kaugmüügi teel ostetud kauba parandamise või asendamise võimaldamiseks peab tarbija tegema asjaomase kauba ettevõtjale alati kättesaadavaks ettevõtja tegevuskohas?
3. Juhul kui vastus teisele küsimusele on eitav:
Millised kriteeriumid selle koha tuvastamiseks, kus tarbija peab tegema kaugmüügi teel ostetud kauba selle kauba parandamise või asendamise võimaldamiseks ettevõtjale kättesaadavaks, tulenevad direktiivi 1999/44 artikli 3 lõike 3 kolmandast lõigust?
4. Kui kohaks, kus tarbija peab tegema kaugmüügi teel ostetud kauba ettevõtjale kättesaadavaks selle kauba ülevaatamiseks ja parandamise/asendamise võimaldamiseks, on – alati või konkreetsel juhul – ettevõtja tegevuskoht:
Kas direktiivi 1999/44 artikli 3 lõike 3 esimese lõiguga koosmõjus artikli 3 lõikega 4 on kooskõlas, et tarbija peab kauba saatmise ja/või tagasisaatmise kulud ette ära maksma või tuleneb „tasuta parandamise“ kohustusest müüja kohustus teha kulude eest ettemakse?
5. Kui kohaks, kus tarbija peab tegema kaugmüügi teel ostetud kauba ettevõtjale kättesaadavaks selle kauba ülevaatamiseks ja parandamise/asendamise võimaldamiseks, on – alati või konkreetsel juhul – ettevõtja tegevuskoht ja tarbija kohustus veokulud ette ära maksta on kooskõlas direktiivi 1999/44 artikli 3 lõike 3 esimese lõiguga koosmõjus artikli 3 lõikega 4:
Kas direktiivi 1999/44 artikli 3 lõike 3 kolmandat lõiku koosmõjus artikli 3 lõike 5 teise taandega tuleb tõlgendada nii, et lepingu tühistamise õigust ei ole tarbijal, kes on ettevõtjale puudusest üksnes teatanud, kuid ei ole teinud ettepanekut toimetada kaup ettevõtja tegevuskohta?
6. Kui kohaks, kus tarbija peab tegema kaugmüügi teel ostetud kauba ettevõtjale kättesaadavaks selle kauba ülevaatamiseks ja parandamise/asendamise võimaldamiseks, on – alati või konkreetsel juhul – ettevõtja tegevuskoht, kuid tarbija kohustus veokulud ette ära maksta ei ole direktiivi 1999/44 artikli 3 lõike 3 esimese lõiguga koosmõjus artikli 3 lõikega 4 kooskõlas:
Kas direktiivi 1999/44 artikli 3 lõike 3 kolmandat lõiku koosmõjus artikli 3 lõike 5 teise taandega tuleb tõlgendada nii, et lepingu tühistamise õigust ei ole tarbijal, kes on ettevõtjale puudusest üksnes teatanud, kuid ei ole teinud ettepanekut toimetada kaup ettevõtja tegevuskohta?“
Eelotsusetaotluse vastuvõetavus
24 Saksamaa Liitvabariigi väitel on eelotsusetaotluse vastuvõetavus kaheldav, sest nii faktilistest asjaoludest kui ka liikmesriigi asjassepuutuvatest õigusnormidest on antud mittemidagiütlev ülevaade ning ainult faktilistest asjaoludest ei ole võimalik järeldada, et esitatud küsimused oleksid põhikohtuasja lahendamiseks asjakohased.
25 Selle kohta olgu märgitud, et vastavalt Euroopa Kohtu väljakujunenud kohtupraktikale on Euroopa Kohus juhul, kui küsimused on esitatud liidu õiguse tõlgendamise kohta, põhimõtteliselt kohustatud otsuse tegema. Järelikult eeldatakse, et liidu õigust puudutavad küsimused on asjakohased. Euroopa Kohus võib keelduda liikmesriigi kohtu esitatud eelotsuse küsimusele vastamast vaid siis, kui on ilmne, et taotletaval liidu õiguse tõlgendusel puudub igasugune seos põhikohtuasja faktiliste asjaolude või esemega, kui probleem on hüpoteetiline või kui Euroopa Kohtule ei ole teada vajalikke faktilisi või õiguslikke asjaolusid, et anda tarvilik vastus talle esitatud küsimustele (7. märtsi 2018. aasta kohtuotsus flightright jt, C‑274/16, C‑447/16 ja C‑448/16, EU:C:2018:160, punkt 46 ja seal viidatud kohtupraktika).
26 Käesoleval juhtumil on nii eelotsusetaotluses esitatud põhikohtuasja faktiliste asjaolude kokkuvõte, mis on ära toodud käesoleva kohtuotsuse punktides 10–15 kui ka asjassepuutuvad liikmesriigi õigusnormid, mis on ära toodud käesoleva kohtuotsuse punktides 8–9, piisavalt selged ja täielikud, et võimaldada Euroopa Kohtul anda tarvilik vastus talle esitatud küsimustele.
27 Teisalt, nagu tuleneb käesoleva kohtuotsuse punktidest 16–22, andis eelotsusetaotluse esitanud kohus ülevaate põhjustest, mille tõttu ta esitas Euroopa Kohtule põhikohtuasjas tarbijal direktiivi 1999/44 artikli 3 alusel olevate õiguste ulatuse tõlgendamist puudutavad küsimused, tuues muu hulgas välja ka selle, et põhikohtuasja lahendamiseks on tarvis kindlaks määrata, kus on koht, kus tarbija peab kauglepingu alusel ostetud kauba selle lepingutingimustega vastavusse viimise eesmärgil müüjale kättesaadavaks tegema.
28 Seega on eelotsusetaotlus vastuvõetav.
Eelotsuse küsimuste analüüs
Esimesed kolm küsimust
29 Esimese kolme küsimusega, mida tuleb analüüsida koos, palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas direktiivi 1999/44 artikli 3 lõiget 3 tuleb tõlgendada nii, et koht, kus tarbija peab tegema kauglepingu alusel ostetud kauba müüjale kättesaadavaks, et müüja saaks selle nimetatud sätte alusel lepingutingimustega vastavusse viia, on alati koht, kus kaup asub või kui see nii ei ole, siis ettevõtja tegevuskoht või kui see ei ole ka nii, siis millised kriteeriumid selle koha kindlaksmääramiseks tulenevad nimetatud sättest.
30 Sissejuhatuseks olgu märgitud, et direktiivi 1999/44 artikli 3 lõike 2 järgi on tarbijal juhul, kui kaup ei vasta kättetoimetamise hetkel lepingutingimustele, õigus lasta muuta kaup lepingule vastavaks kas parandamise või ümbervahetamise teel vastavalt artikli 3 lõikele 3 või juhul, kui ta lepinguga vastavusse viimist ei saavuta, võib ta sama artikli lõigete 5 ja 6 järgi nõuda hinna asjakohast alandamist või lepingu tühistamist (vt selle kohta 17. aprilli 2008. aasta kohtuotsus Quelle, C‑404/06, EU:C:2008:231, punkt 27).
31 Direktiivi artikli 3 lõike 3 esimeses ja kolmandas lõigus on täpsustatud, et tarbijal on õigus nõuda müüjalt eelkõige kauba parandamist või asendamist, mõlemal juhul tasuta, välja arvatud juhul, kui see on võimatu või ebaproportsionaalne. Parandamine või asendamine peab toimuma mõistliku aja jooksul ning ilma märkimisväärsete ebamugavusteta tarbijale, kusjuures võetakse arvesse kauba laad ja eesmärk, milleks tarbija kaupa vajas.
32 Selle kohta tuleb tõdeda, et direktiivi 1999/44 artikli 3 lõikes 3 ei ole küll kindlaks määratud kohta, kus tuleb puudustega kaup müüjale parandamise või asendamise eesmärgil kättesaadavaks teha, aga sellest sättest tulenevad sellegipoolest teatavad tingimused, mis kauba lepingutingimustega vastavusse viimist raamistavad. Nii peab igasugune parandamine ja asendamine toimuma tasuta, mõistliku aja jooksul ja ilma märkimisväärsete ebamugavusteta tarbijale. See kolmekordne nõue väljendab liidu seadusandja tahet tagada tarbijale tõhus kaitse (16. juuni 2011. aasta kohtuotsus Gebr. Weber ja Putz, C‑65/09 ja C‑87/09, EU:C:2011:396, punkt 52).
33 Eelöeldust järeldub, et koht, kus lepingutingimustele mittevastav kaup tuleb teha müüjale parandamise või asendamise eesmärgil kättesaadavaks, peab olema sobiv, et tagada lepingutingimustega vastavusse viimine viisil, mis täidab eespool nimetatud kolmekordse nõude.
34 Mis esiteks puudutab nõuet viia kaup lepingutingimustega vastavusse „tasuta“, mis välistab igasugused müüjapoolsed rahalised nõuded selle nõude täitmise käigus, sõltumata sellest, kas tegemist on puudustega kauba parandamise või asendamisega, ja millega on soovitud kaitsta tarbijat rahalise koormuse ohu eest, mis võib takistada tarbijal vastava kaitse puudumisel oma õigusi kasutamast (vt selle kohta 17. aprilli 2008. aasta kohtuotsus Quelle, C‑404/06, EU:C:2008:231, punkt 34), siis tuleb nentida, et see ei saa sõltuda kohast, kus tarbijal tuleb kauglepingu alusel ostetud kaup lepingutingimustega vastavusse viimise eesmärgil müüjale kättesaadavaks teha.
35 Direktiivi 1999/44 artikli 3 lõike 3 esimeses ja teises lõigus on muidugi täpsustatud, et müüja võib keelduda kauba tasuta parandamisest või asendamisest, kui see on võimatu või ebaproportsionaalne, sest üks neist puuduste kõrvaldamise viisidest toob müüjale teisega võrreldes kaasa ebamõistlikke kulusid. Direktiivi artikli 3 lõike 3 teises lõigus loetletud kriteeriumid, mis võimaldavad hinnata niisuguste kulude ebamõistlikkust, hõlmavad väärtust, mis kaubal oleks juhul, kui lepingule mittevastavust ei esineks, lepingule mittevastavuse olulisust ja küsimust, kas oleks võimalik kasutada alternatiivset parandusmeedet ilma märkimisväärsete ebamugavusteta tarbijale, ning need kuuluvad kohaldamisele sõltumata kohast, kus tarbijal tuleb kauglepingu alusel ostetud kaup lepingutingimustega vastavusse viimise eesmärgil müüjale kättesaadavaks teha.
36 Mis teiseks puudutab nõuet viia kaup lepingutingimustega vastavusse „mõistliku aja jooksul“, siis olgu öeldud, et niisugune lepingutingimustega vastavusse viimine võib varieeruda sõltuvalt kohast, kus tarbijal tuleb kaup sel eesmärgil müüjale kättesaadavaks teha.
37 Nimelt, nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 60 märkis, võib müüjal teatavatel asjaoludel, eriti kui kaup asub muus riigis kui müüja tegevuskoht, vaja minna palju aega selleks, et ta saaks korraldada kauba parandamise või asendamise eesmärgil ülevaatuse just selles kohas. Niisugusel juhtumil ei ole välistatud, et kauba kättesaadavaks tegemine müüja tegevuskohas võib tagada kiirema lepingutingimustega vastavusse viimise.
38 Seevastu juhul, kui müüjal on juba müügijärgseid teenuseid pakkuv võrgustik või transpordivõrgustik kohas, kus kaup asub, siis võib kauba lepingutingimustega vastavusse viimine osutuda kiiremaks nii, et müüja vaatab kauba seal üle või korraldab ise veo oma tegevuskohta.
39 Kolmandaks nõuab direktiivi 1999/44 artikli 3 lõike 3 kolmas lõik, et kaup viidaks lepingutingimustega vastavusse „ilma märkimisväärsete ebamugavusteta tarbijale, kusjuures võetakse arvesse kauba laad ja eesmärk“.
40 Sellest järeldub esiteks, et kohta, kus kaup tuleb lepingutingimustega vastavusse viimiseks müüjale kättesaadavaks teha, ei või valida selle järgi, et see ei põhjustaks tarbijale mitte mingisuguseid ebamugavusi, sest niisugune kättesaadavaks tegemine nõuab enamasti tarbijalt teatavat investeeringut nii ajalises mõttes kui ka kauba pakendamise ja üleandmise osas, vaid selle järgi, et see ei põhjustaks märkimisväärseid ebamugavusi, nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 68 märkis, mis võiksid heidutada tarbijat oma õigusi kasutamast.
41 Sellega seoses tuleb nimelt arvesse võtta, et direktiivi 1999/44 artikliga 3 on soovitud saavutada õiglast tasakaalu tarbija ja müüja huvide vahel, tagades tarbijale kui lepingu nõrgemale poolele täieliku ja tõhusa kaitse juhuks, kui müüja ei täida oma lepingulisi kohustusi nõuetekohaselt, võimaldades samas arvesse võtta müüja väljendatud majanduslikke kaalutlusi (16. juuni 2011. aasta kohtuotsus Gebr. Weber ja Putz, C‑65/09 ja C‑87/09, EU:C:2011:396, punkt 75).
42 Teiseks, et hinnata, kas teatav olukord võib kauba lepingutingimustega vastavusse viimise raames kujutada endast keskmise tarbija jaoks märkimisväärset ebamugavust, tuleb arvestada kauba laadi ja seda, milleks tarbija soovis kaupa kasutada.
43 Nii võib teatavail juhtudel kauba saatmine müüja tegevuskohta – tulenevalt nii kauba laadist, näiteks suurest kaalust, suurest mahust, erilisest haprusest või selle saatmisega seotud keerulistest nõuetest, kui ka sihtotstarbest, milleks keskmine tarbija soovis kaupa kasutada, eelkõige kui tegemist on kauba eelneva paigaldamisega – kujutada endast tarbija jaoks märkimisväärset ebamugavust, mis on vastuolus direktiivi 1999/44 artikli 3 lõike 3 kolmanda lõigu nõuetega.
44 Muudel juhtudel võib aga eeldada, et niisuguse kompaktse kauba saatmine müüja tegevuskohta, mis ei nõua ei erihooldust ega erilist veoviisi, ei kujuta endast tarbija jaoks märkimisväärset ebamugavust.
45 Sellest tuleneb, et koht, kus tarbijal tuleb kauglepingu alusel ostetud kaup lepingutingimustega vastavusse viimise eesmärgil müüjale kättesaadavaks teha, ja kus on kõige paremini tagatud, et selline kättesaadavaks tegemine toimub tasuta, mõistliku aja jooksul ja ilma märkimisväärsete ebamugavusteta tarbijale, sõltub igale konkreetsele juhtumile omastest asjaoludest.
46 Mis sellega seoses puudutab õiguskindluse kaalutlusi, siis tuleb tõdeda, et vastavalt direktiivi 1999/44 artikli 1 lõikele 1 ja artikli 8 lõikele 2 on direktiivi eesmärk tagada tarbijakaitse ühtlane minimaalne tase selle direktiiviga reguleeritavas valdkonnas. Neist sätetest tuleneb seega ühelt poolt, et liikmesriikidel on õigus näha oma riigisisestes õigusnormides ette koht või kohad, kus tarbijal tuleb kauglepingu alusel ostetud kaup lepingutingimustega vastavusse viimiseks müüjale kättesaadavaks teha, tingimusel, et need sätted vastavad kõnealuse direktiivi artikli 3 lõike 3 nõuetele. Teisalt võivad liikmesriigid vastu võtta või säilitada rangemad sätted, et tagada tarbijate kaitstuse kõrgem tase – näiteks erisätted teatavate kaubakategooriate kohta.
47 Niiviisi kehtestatud riigisisese õiguse kohaldamisel peavad liikmesriigi kohtud, kel tuleb seda õigust tõlgendada, võtma arvesse riigisisest õigust tervikuna ja kasutama riigisiseses õiguses tunnustatud tõlgendusmeetodeid, et tõlgendada seda õigust võimalikult suures ulatuses direktiivi 1999/44 sõnastust ja eesmärki arvestades, et saavutada direktiivis ette nähtud tulemus ning seeläbi täita ELTL artikli 288 kolmanda lõigu nõudeid. Selline kooskõlalise tõlgendamise nõue hõlmab liikmesriigi kohtute kohustust vajaduse korral muuta väljakujunenud kohtupraktikat, kui see põhineb riigisisese õiguse tõlgendusel, mis ei ole kooskõlas direktiivi eesmärkidega (19. aprilli 2016. aasta kohtuotsus DI, C‑441/14, EU:C:2016:278, punktid 31 ja 33 ja seal viidatud kohtupraktika).
48 Eelnevalt esitatut arvestades tuleb vastata esimesele kolmele küsimusele, et direktiivi 1999/44 artikli 3 lõiget 3 tuleb tõlgendada nii, et pädevus määrata kindlaks koht, kus tarbija peab tegema kauglepingu alusel ostetud kauba müüjale kättesaadavaks, et müüja saaks selle nimetatud sätte alusel lepingutingimustega vastavusse viia, on jäänud liikmesriikide pädevusse. See koht peab olema sobiv, et tagada lepingutingimustega vastavusse viimine tasuta, mõistliku aja jooksul ja ilma märkimisväärsete ebamugavusteta tarbijale, arvestades kauba laadi ja sihtotstarvet, millel tarbija kaupa kasutada soovis. Sellega seoses tuleb liikmesriigi kohtutel tõlgendada riigisiseseid norme kooskõlas direktiiviga 1999/44, sh vajaduse korral muuta väljakujunenud kohtupraktikat, kui see rajaneb riigisisese õiguse niisugusel tõlgendusel, mis ei ole direktiivi eesmärkidega kooskõlas.
Neljas küsimus
49 Neljanda küsimusega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas direktiivi 1999/44 artikli 3 lõikeid 2–4 tuleb tõlgendada nii, et tarbija õigus, et kauglepingu alusel ostetud kaup viidaks „tasuta“ lepingutingimustega vastavusse, hõlmab müüja kohustust teha kauba veokulude ettemakse, kui see kaup tuleb lepingutingimustega vastavusse viimiseks vedada müüja tegevuskohta.
50 Vastavalt direktiivi artikli 3 lõikele 4 tähistab mõiste „tasuta“ kauba lepingutingimustega vastavusse viimiseks kantud vajalikke kulutusi, muu hulgas kauba saatekulu ning töö- ja materjalikulu.
51 Nagu ilmneb käesoleva kohtuotsuse punktis 34 viidatud kohtupraktikast, on see kohustus kaup tasuta lepingutingimustega vastavusse viia, millest seadusandja soovis teha direktiiviga 1999/44 tagatud tarbijakaitse olulise osa, kantud eesmärgist kaitsta tarbijat võimalike rahaliste kohustuste eest, mis võiksid takistada sellise kaitse puudumise korral tarbijal oma õigusi realiseerimast (vt selle kohta 17. aprilli 2008. aasta kohtuotsus Quelle, C‑404/06, EU:C:2008:231, punktid 33 ja 34).
52 Samas, nagu sai juba märgitud käesoleva kohtuotsuse punktis 41, ei ole selle direktiivi eesmärk üksnes tarbija huvide kaitse, tagades tarbijale täieliku ja tõhusa kaitse juhuks, kui müüja ei täida oma lepingulisi kohustusi nõuetekohaselt, vaid sellega sooviti samuti tasakaalustada omavahel tarbija huvid ja müüja väljendatud majanduslikud kaalutlused (vt selle kohta 16. juuni 2011. aasta kohtuotsus Gebr. Weber ja Putz, C‑65/09 ja C‑87/09, EU:C:2011:396, punkt 75).
53 Neid kaalutlusi arvestades tuleb märkida, et müüja kohustus regulaarselt maksta kauglepingu alusel ostetud ja lepingutingimustele mittevastava kauba müüja asukohta vedamise kulu, võib esiteks pikendada aega, mis on tarvilik niisuguse kauba lepingutingimustega vastavusse viimiseks, kahjustades võimalust teha see ära mõistliku aja jooksul. Nii oleks see muu hulgas olukorras, kus müüja ei kasuta ettemakstud tagastamise märgistust ja on kohustatud niisuguse ettemakse ülekandega tegema. Teisalt tekiks sellise kohustuse puhul oht, et müüjale pannakse liiga suur koormus, seda eelkõige juhul, kui pärast kauba ülevaatamist ilmneb, et kaup ei olnud puudustega.
54 Niisugustel asjaoludel ei nõua tarbija ja müüja huvide tasakaalustamine, mida direktiiviga 1999/44 saavutada soovitakse, et lepingu tasuta lepingutingimustega vastavusse viimise kohustus hõlmaks lisaks müüja kohustusele hüvitada tarbijale müüja asukohta vedamise kulu ka kohustust regulaarselt tarbijale niisuguste kulude eest ettemakse teha.
55 Sellegipoolest nõuab käsitletav huvide tasakaalustamine tarbija kaitseks seda, nagu tuleneb käesoleva kohtuotsuse punktidest 34 ja 40, et tarbija poolt ettemaksena tasutud veokulu ei kulutaks endast koormust, mis võiks heidutada tarbijat oma õigusi kasutamast. Sellega seoses tuleb liikmesriigi kohtul, kes analüüsib, kas teatav koormus võib heidutada tarbijat tema õigusi kasutamast, arvesse võtta, nagu märkis kohtujurist oma ettepaneku punktis 86, iga juhtumi konkreetseid asjaolusid, eelkõige üksikasju, nagu veokulu suurus, lepingutingimustele mittevastava kauba väärtus või tarbijal kas õiguslikult või faktiliselt olemas olev võimalus oma õigusi kasutada juhul, kui müüja ei maksa tagasi veokulu, mille tarbija ette ära maksis.
56 Eespool esitatud kaalutlusi arvestades tuleb neljandale küsimusele vastata, et direktiivi 1999/44 artikli 3 lõikeid 2–4 tuleb tõlgendada nii, et tarbija õigus, et kauglepingu alusel ostetud kaup viidaks „tasuta“ lepingutingimustega vastavusse, ei hõlma müüja kohustust teha kauba veokulude ettemakse, kui see kaup tuleb lepingutingimustega vastavusse viimiseks vedada müüja tegevuskohta, välja arvatud juhul, kui tõsiasi, et tarbijal tuleb veokulu ette maksta, kujutab endast koormust, mis võib heidutada tarbijat oma õigusi kasutamast; viimast tuleb kontrollida liikmesriigi kohtul.
Viies ja kuues küsimus
57 Viienda ja kuuenda küsimusega, mida tuleb käsitleda koos, palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas direktiivi 1999/44 artikli 3 lõiget 3 ja artikli 3 lõike 5 teist taanet tuleb nende koostoimes tõlgendada nii, et niisuguses olukorras, nagu on kõne all põhikohtuasjas, on tarbijal, kes teavitas müüjat kauglepingu alusel ostetud kauba lepingutingimustele mittevastavusest, ent ei teinud seda kaupa müüja tegevuskohas müüjale kättesaadavaks, õigus leping tühistada põhjusel, et lepingutingimustega vastavusse viimine ei toimunud mõistliku aja jooksul.
58 Selle kohta olgu märgitud, et selle direktiivi artikli 3 lõiked 3 ja 5 näevad selgelt ette rea üksteise järel kasutatavaid parandusmeetmeid, millele tarbijal on õigus, kui kaup on puudustega.
59 Selle direktiivi artikli 3 lõike 3 esimese lõigu järgi on tarbijal kõigepealt õigus nõuda müüjalt kauba parandamist või asendamist, välja arvatud juhul, kui see on võimatu või ebaproportsionaalne.
60 Alles siis, kui tarbijal ei ole õigust ei lepingutingimustele mittevastava kauba parandamisele ega asendamisele või kui müüja ei rakendanud üht neist parandusmeetmetest mõistliku aja jooksul või ilma tarbijale märkimisväärseid ebamugavusi tekitamata, võib tarbija vastavalt sama direktiivi artikli 3 lõikele 5 lepingu tühistada, välja arvatud juhul, kui lepingule mittevastavus on väike direktiivi 1999/44 artikli 3 lõike 6 tähenduses.
61 Kuivõrd direktiivi 1999/44 artikli 3 lõigetest 3 ja 5 koostoimes direktiivi põhjendusega 10 tuleneb, et direktiiv eelistab lepingu kahe poole huvides selle lepingu täitmist, kasutades kahte esimesena sätestatud parandusmeedet, mitte lepingu tühistamist (vt selle kohta 16. juuni 2011. aasta kohtuotsus Gebr. Weber ja Putz, C‑65/09 ja C‑87/09, EU:C:2011:396, punkt 72), on direktiivis seega kauba lepingutingimustele mittevastavuse juhtumiks ette nähtud teatavad tegutsemiskohustused nii tarbijale kui ka müüjale.
62 Nii on kooskõlas direktiivi 1999/44 artikli 3 lõike 3 esimese lõiguga tarbijal, kes soovib, et kaup viidaks lepingutingimustega vastavusse, kohustus anda müüjale piisav võimalus seda teha. Selleks on tarbija kohustatud müüjat teavitama sellest lepingule mittevastavusest ja valitud parandusmeetmest, st kas ta soovib kauba parandamist või asendamist. Peale selle peab tarbija lepingutingimustele mittevastava kauba müüjale kättesaadavaks tegema.
63 Müüja peab omalt poolt kauba vajaduse korral kas parandama või asendama tasuta, mõistliku aja jooksul ja tarbijale märkimisväärseid ebamugavusi põhjustamata ja tal on õigus keelduda vaid juhul, kui see on võimatu või ebaproportsionaalne. Nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktist 60, võib tarbija lepingu tühistada vaid siis, kui müüja jättis täitmata tal vastavas valdkonnas olevad kohustused, mis tulenevad direktiivi 1999/44 artikli 3 lõikest 3.
64 Kõnesoleval juhtumil täpsustab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et põhikohtuasja pooled ei olnud kokku leppinud ega läbi rääkinud kohta, kus vaidlusalune kaup tuli lepingutingimustega vastavusse viimiseks müüjale kättesaadavaks teha. Seevastu tuleneb aga eelotsusetaotlusest, et tarbija, C. Fülla teavitas müüjat Toolport kauba puudustest ja palus viia kauba lepingutingimustega vastavusse tarbija elukohas, millele aga ei järgnenud Toolporti poolseid toiminguid. Müüja jällegi märkis alles eelotsusetaotluse esitanud kohtu menetluses esimest korda seda, et kaup oleks tulnud kättesaadavaks teha tema tegevuskohas. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu hinnangul oleks kauba veo korraldamine müüja tegevuskohta võinud tarbijale kauba laadi arvestades tekitada „märkimisväärseid ebamugavusi“ direktiivi artikli 3 lõike 3 tähenduses.
65 Selle kohta olgu öeldud, et tarbija, kes selgelt teavitas müüjat, et kauglepingu alusel ostetud kaup ei vasta lepingutingimustele ja selle kauba vedu müüja tegevuskohta võib põhjustada tarbijale märkimisväärseid ebamugavusi ja kes tegi selle kauba müüjale kättesaadavaks oma elukohas, et müüja saaks selle lepingutingimustega kooskõlla viia, saamata müüjalt vastu teavet koha kohta, kus kaup tuleb lepingutingimustega vastavusse viimise või muu asjakohase toimingu eesmärgil talle kättesaadavaks teha, ja kes seetõttu ei teinud kõnealust kaupa vastavas kohas müüjale kättesaadavaks, on täitnud tal vastavalt direktiivi 1999/44 artikli 3 lõike 3 esimesele lõigule lasuva hoolsuskohustuse (vt selle kohta 4. juuni 2015. aasta kohtuotsus Faber, C‑497/13, EU:C:2015:357, punktid 61–63).
66 Seevastu aga müüja kohustus rakendada mõistliku aja jooksul parandusmeedet, mille tegematajätmine annab tarbijale direktiivi 1999/44 artikli 3 lõike 5 teise taande alusel õiguse leping tühistada, ei ole täidetud, kui müüja ei võta ühtegi sobivat meedet, et lepingutingimustele mittevastav kaup vähemasti üle vaadata ja mh teavitada tarbijat mõistliku aja jooksul kohast, kus puudustega kaup tuleb selle lepingutingimustega vastavusse viimiseks talle kättesaadavaks teha.
67 Arvestades eelnevalt esitatud kaalutlusi, tuleb vastata viiendale ja kuuendale küsimusele, et direktiivi 1999/44 artikli 3 lõiget 3 ja artikli 3 lõike 5 teist taanet tuleb nende koostoimes tõlgendada nii, et niisuguses olukorras, nagu on kõne all põhikohtuasjas, on tarbijal, kes teavitas müüjat kauglepingu alusel ostetud niisuguse kauba lepingutingimustele mittevastavusest, mille vedu tarbija tegevuskohta võib tarbijale põhjustada märkimisväärseid ebamugavusi ja kes tegi kauba lepingutingimustega vastavusse viimise eesmärgil müüjale kättesaadavaks oma elukohas, on õigus leping tühistada põhjusel, et heastamine ei toimunud mõistliku aja jooksul, kui müüja ei võtnud ühtegi sobivat meedet selle kauba lepingutingimustega vastavusse viimiseks, sh ei teavitanud tarbijat kohast, kus see kaup tuleb selle lepingutingimustega vastavusse viimiseks talle kättesaadavaks teha. Sellega seoses tuleb liikmesriigi kohtul direktiiviga 1999/44 kooskõlalise tõlgendamise kaudu tagada kõnealusele tarbijale lepingu tühistamise õigus.
Kohtukulud
68 Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.
Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (esimene koda) otsustab:
1. Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. mai 1999. aasta direktiivi 1999/44/EÜ tarbekaupade müügi ja nendega seotud garantiide teatavate aspektide kohta artikli 3 lõiget 3 tuleb tõlgendada nii, et pädevus määrata kindlaks koht, kus tarbija peab tegema kauglepingu alusel ostetud kauba müüjale kättesaadavaks, et müüja saaks selle nimetatud sätte alusel lepingutingimustega vastavusse viia, on jäänud liikmesriikide pädevusse. See koht peab olema sobiv, et tagada lepingutingimustega vastavusse viimine tasuta, mõistliku aja jooksul ja ilma märkimisväärsete ebamugavusteta tarbijale, arvestades kauba laadi ja sihtotstarvet, millel tarbija kaupa kasutada soovis. Sellega seoses tuleb liikmesriigi kohtutel tõlgendada riigisiseseid norme kooskõlas direktiiviga 1999/44, sh vajaduse korral muuta väljakujunenud kohtupraktikat, kui see rajaneb riigisisese õiguse niisugusel tõlgendusel, mis ei ole direktiivi eesmärkidega kooskõlas.
2. Direktiivi 1999/44 artikli 3 lõikeid 2–4 tuleb tõlgendada nii, et tarbija õigus, et kauglepingu alusel ostetud kaup viidaks „tasuta“ lepingutingimustega vastavusse, ei hõlma müüja kohustust teha kauba veokulude ettemakse, kui see kaup tuleb lepingutingimustega vastavusse viimiseks vedada müüja tegevuskohta, välja arvatud juhul, kui tõsiasi, et tarbijal tuleb veokulu ette maksta, kujutab endast koormust, mis võib heidutada tarbijat oma õigusi kasutamast; viimast tuleb kontrollida liikmesriigi kohtul.
3. Direktiivi 1999/44 artikli 3 lõiget 3 ja artikli 3 lõike 5 teist taanet tuleb nende koostoimes tõlgendada nii, et niisuguses olukorras, nagu on kõne all põhikohtuasjas, on tarbijal, kes teavitas müüjat kauglepingu alusel ostetud niisuguse kauba lepingutingimustele mittevastavusest, mille vedu tarbija tegevuskohta võib tarbijale põhjustada märkimisväärseid ebamugavusi ja kes tegi kauba lepingutingimustega vastavusse viimise eesmärgil müüjale kättesaadavaks oma elukohas, on õigus leping tühistada põhjusel, et heastamine ei toimunud mõistliku aja jooksul, kui müüja ei võtnud ühtegi sobivat meedet selle kauba lepingutingimustega vastavusse viimiseks, sh ei teavitanud tarbijat kohast, kus see kaup tuleb selle lepingutingimustega vastavusse viimiseks talle kättesaadavaks teha. Sellega seoses tuleb liikmesriigi kohtul direktiiviga 1999/44 kooskõlalise tõlgendamise kaudu tagada kõnealusele tarbijale lepingu tühistamise õigus.
Allkirjad