21. mail 2013 esitatud hagi – Itaalia versus komisjon

(kohtuasi T-268/13)

Kohtumenetluse keel: itaalia

Pooled

Hageja: Itaalia Vabariik (esindajad: avvocato dello Stato S. Fiorentino ja G. Palmieri)

Kostja: Euroopa Komisjon

Nõuded

Hageja palub Üldkohtul:

tühistada hagi kolmes väites osutatud põhjustel komisjoni 7. märtsi 2013. aasta otsus K (2013) 1264 lõplik, mis tehti hagejale teatavaks sama aasta 11. märtsil;

mõista kohtukulud välja komisjonilt.

Väited ja peamised argumendid

Käesoleva hagiga vaidlustab Itaalia valitsus Euroopa Komisjoni 7. märtsi 2013. aasta otsuse K (2013) 1264 lõplik, mis tehti hagejale teatavaks sama aasta 11. märtsil ning millega komisjon nõudis Euroopa Kohtu 17. novembri 2011. aasta otsuse kohtuasjas C-496/09 alusel Itaalia Vabariigilt 16 533 000 euro suuruse trahvi tasumist.

Nimetatud kohtuotsusega oli Euroopa Kohus kohustanud muu hulgas Itaalia Vabariiki maksma Euroopa Komisjoni „Euroopa Liidu omavahendite” kontole trahvi, mis saadakse 30 miljoni euro suuruse alussumma korrutamisel ühisturuga kokkusobimatu ebaseadusliku riigiabi protsentuaalse osakaaluga kogusummast, mida kohtuotsuse kuulutamise kuupäevaks ei ole veel tagasi nõutud, ja seda iga 6 kuu eest, mille võrra hilinetakse selliste meetmete rakendamisega, mis on vajalikud 1. aprilli 2004. aasta otsuse kohtuasjas C-99/03: komisjon vs. Itaalia täitmiseks.

Oma hagi põhjendamiseks esitab hageja kolm väidet:

Esimene väide, et on rikutud ELTL artikli 260 lõiget 1 ja lõike 3 teist lõiku: täidetava kohtuotsuse (Euroopa Kohtu 17.  novembri 2011. aasta otsus kohtuasjas C-496/09: komisjon vs. Itaalia) rikkumine, sest on vääralt tõlgendatud nimetatud kohtuotsuse seda punkti, kus trahvi arvutamist puudutavas võetakse aluseks „[summa], mida […] kohtuotsuse kuulutamise kuupäevaks ei ole veel tagasi nõutud”.

Itaalia Vabariik on seisukohal, et täidetava kohtuotsuse nimetatud punkti tuleb tõlgendada nii, et lähtepunktiks ei tule võtta mitte kohtuotsuse kuulutamise kuupäev, vaid kuupäev, mil kohtumenetluses lõpetati tõendite kogumise faas, st hetk, mil määrati kindlaks menetluse aluseks olev faktiline olukord, mille alusel Euroopa Kohus kohtuasja lahendas. Itaalia valitsus on nimelt seisukohal, et tuleb võtta arvesse abi, mille ta nõudis tagasi menetluse vältel, kuid pärast tõendite kogumise faasi lõpetamist, et vähendada iga 6 kuu eest tasutava trahvi summat.

Teine väide, et on rikutud ELTL artikli 260 lõiget 1 ja lõike 3 teist lõiku: täidetava kohtuotsuse rikkumine, sest on vääralt tõlgendatud nimetatud kohtuotsuse seda punkti, kus nähakse ette, et iga 6 kuu eest tasumisele kuuluva trahvi arvutamisel ei tule arvesse võtta neid abisummasid, „mida käsitletava perioodi lõpuks ei ole veel tagasi nõutud või mille tagasinõudmist ei ole tõendatud”.

Itaalia valitsus on seisukohal, et täidetava kohtuotsuse nimetatud punkti tuleb tõlgendada nii, et sellise hinnangu puhul tuleb lähtuda asjaomase 6 kuu kohta koostatud tõenditest, ilma et tähtsust omaks see, kas asjaomased tõendid on ka komisjonile esitatud selle sama 6 kuulise ajavahemiku jooksul. Itaalia valitsus leiab nimelt, et Euroopa Komisjoni vastupidine tõlgendus, mille kohaselt lasub Itaalia Vabariigil kohustus esitada iga 6 kuu eest tasumisele kuuluva trahvi arvutamiseks vajalikud tõendid hiljemalt asjaomase 6 kuulise ajavahemiku viimasel päeval, mistõttu trahvi arvutamisel ei arvestata summasid, mis nõuti küll tagasi asjaomase ajavahemiku jooksul, kuid millest komisjoni teavitati alles hiljem, on vastuolus lojaalse koostöö põhimõttega ning seda ei õigusta Euroopa Kohtu korraldus, kuivõrd selle tulemuseks on tegelikult see, et lühendatakse lubamatult ajavahemikku, mis on Itaalia ametiasutustel nimetatud korralduse täitmiseks ja sel moel 6 kuu eest tasumisele kuuluva trahvi summa vähendamiseks.

Kolmas väide, et on rikutud ELTL artikli 260 lõiget 1 ja lõike 3 teist lõiku: täidetava kohtuotsuse rikkumine seoses võlanõuetega selliste ettevõtjate vastu, kelle puhul on sõlmitud „ennetav võlausaldajate kokkulepe” või kelle suhtes on käimas „saneerimismenetlus”.

Otsuses ei ole nimelt asjaomase 6 kuulise ajavahemiku lõppemisel tagasinõudmata abist maha arvatud võlanõudeid eespool nimetatud ettevõtjate vastu, mis on kantud vastavate maksejõuetusmenetluste raames pankrotivaral lasuvate nõuete hulka, ehkki Itaalia valitsuse arvates on tegemist võlanõuetega, mille tagasinõudmisel on liikmesriik toiminud kogu vajaliku hoolsusega ning mis tuleb seetõttu maha arvata tagasinõudmata abi summast vastavalt täidetavas kohtuotsuses sätestatule.