Language of document : ECLI:EU:C:2016:718

Kohtuasi C113/15

Breitsamer und Ulrich GmbH & Co. KG,

versus

Landeshauptstadt München

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Bayerischer Verwaltungsgerichtshof)

Eelotsusetaotlus – Direktiiv 2000/13/EÜ – Toidu märgistamine ja esitlemine – Artikli 1 lõike 3 punkt b – Mõiste „müügipakendis toit“ – Artikkel 2 – Tarbijate teavitamine ja kaitse – Artikli 3 lõike 1 punkt 8 – Toidu päritolu- või lähteriik – Artikli 13 lõige 1 – Müügipakendis toidu märgistamine – Artikli 13 lõige 4 – Pakendid või mahutid suurima pindalaga alla 10 cm2 – Direktiiv 2001/110/EÜ – Artikli 2 punkt 4 – Mee päritoluriigi või ‑riikide märkimine – Toitlustusettevõtetele hulgipakendisse pakituna tarnitavad mee üksikportsjonid – Üksikportsjonid, mida müüakse eraldi või pakutakse lõpptarbijale kindlaksmääratud hinnaga valmiseine koosseisus – Andmed mee päritoluriigi või ‑riikide kohta

Kokkuvõte – Euroopa Kohtu otsus (kolmas koda), 22. september 2016

1.        Eelotsuse küsimused – Vastuvõetavus – Eelotsuse vajalikkus ja tõstatatud küsimuste asjakohasus – Siseriikliku kohtu hinnang – Esitatud küsimuste asjakohasuse eeldamine

(ELTL artikkel 267)

2.        Õigusaktide ühtlustamine – Toidu märgistamine, esitlemine ja reklaam – Direktiiv 2000/13 – Kohustuslikud andmed, mis peavad olema toidu märgistuses esitatud – Müügipakendis toit – Mõiste – Toitlustusettevõtetele hulgipakendisse pakituna hermeetilistes topsikestes tarnitavad mee üksikportsjonid – Hõlmamine – Tingimused

(Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2000/13, artikli 1 lõike 3 punkt b ja artikli 13 lõige 1)

3.        Euroopa Liidu õigus – Tõlgendamine – Mitmekeelsed õigusaktid – Ühetaoline tõlgendamine – Erinevate keeleversioonide lahknemine – Õigusakti üldise ülesehituse ja eesmärkide arvessevõtmine

(Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2000/13, artikli 1 lõike 3 punkt b)

1.      Vt otsuse tekst.

(vt punktid 33 ja 34)

2.      Direktiivi 2000/13/EÜ toidu märgistamist, esitlemist ja reklaami käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta artikli 1 lõike 3 punkti b tuleb tõlgendada nii, et mee iga üksikportsjon hermeetilises alumiiniumkattega topsikeses, mis on pakitud toitlustusettevõtetele tarnitavasse papist hulgipakendisse, kujutab endast „müügipakendis toitu“, kui toitlustusettevõtted müüvad neid portsjoneid eraldi või pakuvad neid lõpptarbijatele kindlaks määratud hinnaga valmiseine osana.

Esiteks vaidlusalused mee üksikportsjonid, mis on mõeldud selleks, et toitlustusettevõte, millele need on tarnitud, pakuks neid pärast hulgipakendi avamist lõpptarbijale töötlemata kujul, ja mis on pakitud enne nende müüki nii, et pakend ümbritseb toitu täielikult, vastavad selle sätte mitmetele tingimustele, et neid lugeda müügipakendis toiduks.

Teiseks tuleneb direktiivi 2000/13 üldisest ülesehitusest, et selle direktiivi artikli 13 lõikes 1 ette nähtud märgistamiskohustus puudutab toitu, mis on ette nähtud lõpptarbijale või toitlustusettevõtetele töötlemata kujul müügiks pakkumiseks. Sellise olukorraga võib olla tegemist juhul, kui toitlustusettevõttes, näiteks restoranis või sööklas, müüakse lõpptarbijale eraldi selliseid mee üksikportsjoneid. Sama olukorraga on tegemist ka siis, kui üksikportsjoneid pakutakse fikseeritud hinnaga müüdava valmiseine osana näiteks toitlustusettevõtte koostatud menüüs või hotellis Rootsi laua osana. See ühekordne hind katab kõiki kaupu ja teenuseid, mida on vaja selle eine tarnimiseks ja hõlmab seega selle eine eri komponente, sealhulgas asjakohastel juhtudel niisuguste meeportsjonite hinda.

Direktiivi 2003/13 artikli 1 lõike 3 punkti b sellist tõlgendust toetab ka direktiivi eesmärk, mis on toiduainete lõpptarbija teavitamine ja kaitsmine eelkõige seoses toidu selliste iseloomulike tunnustega nagu nende toodete olemus, määratletus, omadused, koostis, kogus, säilivus, päritolu- ja lähteriik ning valmistus- või tootmismeetod. Tarbija eriline huvi mee geograafilise päritolu ja selles küsimuses täieliku läbipaistvuse saavutamise vastu on tinginud selle, et etiketile tuleks märkida mee päritoluriik. Selline märgistamine annab tarbijale võimaluse teha teabel põhinev valik.

(vt punktid 54, 55, 62–67, 70, 71, 82 ja resolutsioon)

3.      Vt otsuse tekst.

(vt punkt 58)