Instituto Cervantes 18. augustil 2023 esitatud apellatsioonkaebus Üldkohtu (kolmas koda) 14. juuni 2023. aasta otsuse peale kohtuasjas T-376/21: Instituto Cervantes versus komisjon
(kohtuasi C-534/23 P)
Kohtumenetluse keel: prantsuse
Pooled
Apellant: Instituto Cervantes (esindaja: advokaat E. van Nuffel d'Heynsbroeck)
Teised menetlusosalised: Euroopa Komisjon, Hispaania Kuningriik
Apellandi nõuded
Apellant palub Euroopa Kohtul:
tühistada Euroopa Liidu Üldkohtu 14. juuni 2023. aasta otsus Instituto Cervantes vs. komisjon, (T-376/21, EU:T:2023:331), millega jäeti rahuldamata apellandi taotlus tühistada komisjoni otsus, millega tunnistada Euroopa Liidu institutsioonide, organite ja asutuste jaoks keeleõppe raamlepingute sõlmimise hankemenetluse (HR/2020/OP/0014) 3. osa (hispaania keel) suhtes edukaks pakkujate ühenduse CLL Centre de Langues-Allingua ja paigutada apellant paremusjärjestuses teisele kohale;
menetleda hagi sisuliselt ja tühistada vaidlustatud kohtuotsus;
mõista kohtukulud välja Euroopa Komisjonilt.
Väited ja peamised argumendid
Apellant esitab oma apellatsioonkaebuse põhjenduseks kaks väidet:
1. Esimene väide puudutab apellandi õigustatud eksimust pakkumuste elektroonilist esitamist reguleerivate eeskirjade tõlgendamisel, mis tõi kaasa tema pakkumuse omaduste hindamisel nende tehniliste dokumentide tagasilükkamise, mida ei olnud esitatud materiaalselt koos pakkumusega vaid millele oli viidatud pakkumuses esitatud hüperlingi kaudu.
Apellant väidab, et kui Üldkohus asus seisukohale, et see eksimus ei olnud õigustatud, moonutas ta faktilisi asjaolusid ja rikkus õigusnormi, kuna esiteks tulenes see eksimus varasemast vastupidisest praktikast, mis langes kokku samal ajal toimuva, käesolevas asjas vaidlustatud hankemenetlusega ja teiseks viitab apellant asjaolule, et suur osa teisi pakkujaid tegi sama eksimuse.
Apellant väidab veel, et õigusvastased on Üldkohtu põhjendused, mille alusel lükati tagasi ka tema etteheited, mis puudutasid nende hüperlinkide kaudu kättesaadavate dokumentide terviklikkuse kontrollimata jätmist, kuna Euroopa Komisjon ei saa tehnilist dokumenti sellise õigustatud eksimuse tõttu tagasi lükata.
2. Teise väite kohaselt ei ole tõhusalt kohaldatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. juuli 2018. aasta määruse (EL, Euratom) 2018/1046, mis käsitleb liidu üldeelarve suhtes kohaldatavaid finantsreegleid1 artikli 167 lõikest 4 tulenevat hankija kohustust võrrelda majanduslikult soodsaima pakkumuse kindlakstegemiseks pakkumuste omadusi, kuna apellandi pakkumust kõigi hankeosade suhtes hinnati ja sellele anti hindamispunkte ühte ja sama sõnastusega kõigi hankeosade puhul, samas kui konkurentide pakkumuste puhul see varieerub.
Apellant väidab, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta asus seisukohale, et pakkumuste võrdlemisel võib hankija eraldi hinnata iga pakkumust ja seejärel koostada lihtsalt pakkumuste paremusjärjestuse eraldiseisvate hinnangute alusel, samas kui konkureerivate pakkumuste omaduste esiletoomine hindamiskriteeriumidega seoses eeldab konkreetselt tehniliste pakkumuste kõrvutamist.
____________
1 Määrus, mis käsitleb liidu üldeelarve suhtes kohaldatavaid finantsreegleid ja millega muudetakse määrusi (EL) nr 1296/2013, (EL) nr 1301/2013, (EL) nr 1303/2013, (EL) nr 1304/2013, (EL) nr 1309/2013, (EL) nr 1316/2013, (EL) nr 223/2014 ja (EL) nr 283/2014 ja otsust nr 541/2014/EL ning tunnistatakse kehtetuks määrus (EL, Euratom) nr 966/2012 (ELT 2018, L 193, lk 1).