EUROOPA LIIDU AVALIKU TEENISTUSE KOHTU OTSUS (teine koda)
30. aprill 2009(*)
Avalik teenistus – Parlamendi istungite abiteenistujad – Vastuvõetavus – Kohtueelne menetlus – EÜ artikkel 283 – Euroopa ühenduste muude teenistujate teenistustingimuste artikkel 78 – Õigusvastasuse väide – Võrdne kohtlemine – Töösuhte stabiilsus – Direktiiv 1999/70 – Tähtajalised lepingud – Tuginemisvõimalus
Kohtuasjas F‑65/07,
mille ese on hagi, mille esitas EÜ artikli 236 ja EA artikli 152 alusel
Laleh Aayhan, elukoht Strasbourg (Prantsusmaa) ja veel 79 endist istungite abiteenistujat, kelle nimed on toodud lisas ja keda esindas avocat R. Blindauer,
hagejad,
versus
Euroopa Parlament, esindajad: M. Mustapha-Pacha ja R. Ignătescu, hiljem R. Ignătescu ja S. Seyr,
kostja,
AVALIKU TEENISTUSE KOHUS (teine koda),
koosseisus: koja esimees H. Kanninen, kohtunikud I. Boruta ja S. Van Raepenbusch (ettekandja),
kohtusekretär: ametnik R. Schiano,
arvestades kirjalikus menetluses ja 13. novembri 2008. aasta kohtuistungil esitatut,
on teinud järgmise
otsuse
1 Avaliku Teenistuse Kohtu kantseleisse 29. juunil 2007 saabunud hagiavaldusega paluvad L. Aayhan ja veel 79 endist Euroopa Parlamendi istungite abiteenistujat eelkõige tühistada teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutuse 20. aprilli 2007. aasta otsus, millega lükati tagasi nende väidetav 19. detsembri 2006. aasta „kaebus”, millega nad taotlesid, et järjestikuseid tähtajalisi lepinguid, mille parlament nendega oli sõlminud, loetaks üheks määramata tähtajaga osalise tööajaga lepinguks, et asjaomased isikud ennistataks selle alusel parlamenti tööle ja et neile makstaks hüvitist, „mis vastab” õigusele tasustatud puhkusele, mille nad oleksid kogu töötatud aja eest saanud.
Õiguslik raamistik
1. Euroopa ühenduste muude teenistujate teenistustingimused
2 Euroopa ühenduste muude teenistujate teenistustingimuste (edaspidi „teenistustingimused”) artikli 52 teise lause kohaselt „[p]ärast 31. detsembrit 2006 uusi abiteenistujaid tööle ei võeta.”
3 Teenistustingimuste artikli 58 esimeses lõigus on ette nähtud:
„Abiteenistujatel on õigus saada tasulist puhkust kaks päeva iga kuu kohta; alla 15 päeva või poole kuu pikkune teenistusaeg puhkuseõigust ei anna.”
4 Teenistustingimuste artiklis 78, mis kuulub III jaotise „Abiteenistujad” alla, on ette nähtud:
„Erandina käesoleva jaotise sätetest kohaldatakse […] [p]arlamendi poolt oma istungite ajaks tööle võetud abiteenistujate suhtes Euroopa Parlamendi, Euroopa Nõukogu ja Lääne-Euroopa Liidu assamblee poolt omavahelisel kokkuleppel selliste töötajate töölevõtmise kohta kehtestatud värbamis- ja tasustamistingimusi.
Kõnealuse kokkuleppe sätted ja kõik nendes edaspidi tehtavad muudatused teatatakse eelarvepädevatele asutustele üks kuu enne nende jõustumist.
Abiteenistujate suhtes, kelle [Euroopa Ühenduste K]omisjon võtab ühenduse institutsioonide ja organite nimel tööle konverentsitõlkidena, kohaldatakse samu töölevõtu- ja tasustamistingimusi kui […] [p]arlamendi poolt töölevõetud konverentsitõlkide suhtes.
Käesoleva artikli sätteid kohaldatakse kuni 31. detsembrini 2006, mil asjaomaste töötajate suhtes hakatakse kohaldama artiklis 90 osutatud korras sätestatud tingimusi.”
5 Teenistustingimuste artiklis 90, mis kuulub IV jaotise „Lepingulised töötajad” 5. peatükki „Artiklis 3b osutatud lepingulisi töötajaid käsitlevad erisätted”, on sätestatud:
„Erandina käesoleva jaotise sätetest kohaldatakse konverentsitõlkide suhtes, kelle võtab tööle […] [p]arlament või komisjon ühenduse institutsioonide ja asutuste nimel, ühelt poolt institutsioonide nimel tegutseva […] [p]arlamendi, komisjoni ja Euroopa [Ühenduste] Kohtu ning teiselt poolt kutseala esindavate organisatsioonide vahel 28. juulil 1999 sõlmitud kokkuleppes sätestatud tingimusi.
Kõnealuse kokkuleppe muudatused, mis tulenevad nõukogu [22. märtsi 2004. aasta] määruse (EÜ, Euratom) nr 723/2004[, millega muudetakse Euroopa ühenduste ametnike personalieeskirju ja Euroopa ühenduste muude teenistujate teenistustingimusi (ELT L 124, lk 1; ELT eriväljaanne 01/02, lk 130),] jõustumisest, võetakse vastu enne 31. detsembrit 2006 artikli[…] 78 [teises lõigus] osutatud korras. Pärast 31. detsembrit 2006 kõnealusesse kokkuleppesse tehtavad muudatused võetakse vastu institutsioonide kokkuleppel.” [täpsustatud tõlge]
6 Teenistustingimuste IV jaotise „Lepingulised töötajad” 6. peatükki „Töötingimused” kuuluva artikli 91 alusel kohaldatakse „[a]rtikleid 16–18 […] analoogia põhjal.” Teenistustingimuste artikli 16 esimeses lõigus on seoses tööajaga mainitud „[Euroopa ühenduste ametnike p]ersonalieeskirjade artikleid […] 55–61”, kusjuures Euroopa ühenduste ametnike personalieeskirjade (edaspidi „personalieeskirjad”) artikli 55a lõikes 4 on omakorda osalise tööajaga töötamise eeskirjade osas viidatud personalieeskirjade IVa lisale, mille artikli 1 kolmanda lõigu kolmandas lauses on ette nähtud:
„Osalise tööajaga töö ei või olla lühem kui pool tavalisest tööajast.”
2. Raamkokkulepe tähtajalise töö kohta
7 Nõukogu 28. juuni 1999. aasta direktiivi 1999/70/EÜ, milles käsitletakse Euroopa Ametiühingute Konföderatsiooni (ETUC), Euroopa Tööandjate Föderatsiooni (UNICE) ja Euroopa Riigiosalusega Ettevõtete Keskuse (CEEP) sõlmitud raamkokkulepet tähtajalise töö kohta (EÜT L 175, lk 43; ELT eriväljaanne 05/03, lk 368), lisas ära toodud, 18. märtsil 1999 sõlmitud tähtajalist tööd käsitleva raamkokkuleppe (edaspidi „raamkokkulepe”) preambuli teisest ja kolmandast lõigust ning üldkaalutluste punktidest 6–8 tuleneb sisuliselt, et:
– raamkokkuleppe pooled tunnistavad, et ühelt poolt on määramata tähtajaga töölepingud praegu ja tulevikus üldine töösuhte vorm tööandjate ja töötajate vahel, kuna need aitavad kaasa töötajate elukvaliteedi ja töö tulemuslikkuse paranemisele, aga teiselt poolt vastavad tähtajalised töölepingud teatavatel juhtudel nii tööandjate kui ka töötajate vajadustele;
– raamkokkuleppes määratakse kindlaks tähtajalise töö üldpõhimõtted ja miinimumnõuded, luues üldraamistiku, et tagada tähtajaliste töötajate võrdne kohtlemine, kaitstes neid igasuguse diskrimineerimise eest, ja vältida kuritarvitusi, mis võiksid tuleneda järjestikuste tähtajaliste töölepingute või töösuhete kasutamisest, jättes samas liikmesriikide ja tööturu osapoolte määrata nende põhimõtete ja nõuete rakendamise üksikasjalikud eeskirjad, et võtta arvesse konkreetse riigi, sektori ja hooaja erijooni;
– raamkokkuleppe allakirjutanud pooled on arvamusel, et objektiivsetele alustele tuginevate tähtajaliste töölepingute kasutamine aitab vältida töötajaid kahjustavaid kuritarvitusi.
8 Raamkokkuleppe klauslis 1 on sätestatud, et kokkuleppe „[…] eesmärk on:
a) parandada tähtajalise töötamise kvaliteeti, tagades mittediskrimineerimise põhimõtte kohaldamise;
b) luua raamistik, et vältida kuritarvitusi, mis võiksid tuleneda järjestikuste tähtajaliste töölepingute või töösuhete kasutamisest.”
9 Raamkokkuleppe klauslis 5 on sätestatud:
„1. Järjestikuste tähtajaliste töölepingute või töösuhete kasutamise võimaliku kuritarvitamise vältimiseks kehtestavad liikmesriigid, olles kooskõlas siseriikliku õiguse, kollektiivlepingute või praktikaga konsulteerinud tööturu osapooltega, ja/või tööturu osapooled konkreetsete sektorite ja/või töötajakategooriate vajadusi arvestades ühe või mitu järgmistest meetmetest, juhul kui kuritarvituste vältimiseks puuduvad samaväärsed juriidilised meetmed:
a) objektiivsed alused, mis õigustaksid selliste töölepingute või töösuhete uuendamist;
b) järjestikuste tähtajaliste töölepingute või töösuhete maksimaalne kogukestus;
c) selliste töölepingute või töösuhete uuendamiste arv.
2. Liikmesriigid, olles konsulteerinud tööturu osapooltega, ja/või tööturu osapooled määravad vajaduse korral kindlaks, millistel tingimustel tähtajalisi töölepinguid või töösuhteid:
a) loetakse järjestikusteks;
b) loetakse määramata tähtajaga töölepinguteks või töösuheteks.”
Vaidluse aluseks olevad asjaolud
10 Hagejad on kõik endised abiteenistujad, kelle parlament võttis tööle mitu korda, iga kord tähtajalise lepinguga istungite ajaks vastavalt teenistustingimuste artiklile 78 lastehoiutöötaja, lasteaiakasvataja, masinakirjutaja, tehnilise töötaja, koka, keeleõpetaja, riidehoiutöötaja, kolimistöötaja, uksehoidja, paljundaja ja assistendina ning muudesse ametitesse.
11 Nähes, et parlament hakkab tõenäoliselt alates 1. jaanuarist 2007 istungjärkude ajal vajamineva inimressursi katmiseks kasutama ajutist personali, saatsid hagejate esindajad 18. septembril 2006 parlamendi personali peadirektoraadi peadirektorile kirja teatava arvu etteheidetega istungite abiteenistujate suhtes seni kohaldatud korra kohta, iseäranis seoses nende lepingute kestusega ja õigusega tasustatud puhkusele, ning parlamendi kavatsuse kohta muuta alates 1. jaanuarist 2007 varasemad istungite abiteenistujate lepingud ajutise töö lepinguteks. Kokkuvõttes palusid hagejate esindajad, et nende istungite abiteenistuja tähtajalised töölepingud kvalifitseeritaks ümber määramata tähtajaks sõlmitud osalise tööajaga (täpsemalt veerandi tööajaga) lepingulise töötaja lepinguks teenistustingimuste artikli 3a või 3b alusel, et nende klientidele antaks tagantjärele tasustatud puhkust ja et lõpetataks kõik lepingulised suhted ajutist tööd pakkuva ettevõtjaga, kelle teenuseid parlament kasutada kavatses.
12 Pärast hagejate esindajatega kohtumist 9. oktoobril 2006, vastas personali peadirektoraadi peadirektor 26. oktoobri 2006. aasta kirjas sisuliselt, et istungite abiteenistujaid on võimatu teenistustingimuste artikli 3a või 3b alusel lepinguliste töötajatena tööle võtta ja et ajutise tööjõu kasutamine Strasbourg’is (Prantsusmaa) parlamendi istungite sujuva toimumise eesmärgil on õiguspärane nii teenistustingimuste kui ka Prantsuse õiguse kohaselt.
13 Hagejad esitasid 19. detsembri 2006. aasta kirjaga väidetava kaebuse 26. oktoobri 2006. aasta otsuse peale, millega lükati tagasi 18. septembri 2006. aasta taotlus, paludes teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutusel nimetatud otsust muuta ja „sellest tulenevalt [käsitada] kõiki hagejate ja parlamendi vahelisi tähtajalisi lepinguid [...] ühe määramata tähtajaks sõlmitud lepinguna, mis kestab ka pärast 1. jaanuari 2007, [anda] kõigile asjaomastele teenistujatele määramata tähtajaga lepingust tulenevad õigused [...] ja [maksta] igale hagejast teenistujale tööleasumisest alates kogu töötatud aja eest väljatöötatud tasustatud puhkuse õigusele vastavat hüvitist”.
14 Olles 19. detsembri 2006. aasta kirja ümber kvalifitseerinud „taotluseks” personalieeskirjade artikli 90 lõike 1 tähenduses, vastas personali peadirektoraadi peadirektor 20. aprillil 2007, et seda taotlust ei ole võimalik rahuldada.
15 Hagejad esitasid 21. juunil 2007 selle 20. aprilli 2007. aasta tagasilükkamisotsuse peale kaebuse.
16 Teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutus jättis viimati nimetatud kaebuse 25. oktoobri 2007. aasta otsusega rahuldamata.
Menetlus ja poolte nõuded
17 Avaliku Teenistuse Kohtu kantseleisse 29. novembril 2007 saabunud eraldi dokumendiga esitas parlament tema sõnul vastavalt Euroopa Ühenduste Esimese Astme Kohtu kodukorra, mida kohaldatakse nõukogu 2. novembri 2004. aasta otsuse 2004/752/EÜ, Euratom, millega asutatakse Euroopa Liidu avaliku teenistuse kohus (ELT L 333, lk 7), artikli 3 lõike 4 kohaselt Avaliku Teenistuse Kohtu suhtes mutatis mutandis kuni viimase oma kodukorra jõustumiseni, artiklile 114 kõnesoleva hagi peale vastuvõetamatuse vastuväite.
18 Avaliku Teenistuse Kohtu kantseleisse 21. jaanuaril 2008 faksi teel saabunud kirjas (originaal saabus 24. jaanuaril 2008) esitasid hagejad märkusi vastuvõetamatuse vastuväite kohta.
19 Avaliku Teenistuse Kohus andis 13. märtsi 2008. aasta määrusega korralduse liita parlamendi esitatud vastuvõetamatuse vastuväide sisulise menetlusega vastavalt 1. novembrist 2007, see tähendab enne kõnealuse vastuvõetamatuse vastuväite esitamise kuupäeva kohaldatava kodukorra artikli 78 lõike 3 kolmandale lõigule.
20 Hagejad paluvad Avaliku Teenistuse Kohtul:
– tühistada 20. aprilli 2007. aasta tagasilükkamisotsus, mille parlament tegi nende 19. detsembri 2006. aasta kaebuse kohta.
Sellest tulenevalt:
– kvalifitseerida kõik nende ja parlamendi vahelised tähtajalised lepingud ümber üheks määramata tähtajaga lepinguks;
– sedastada, et parlament on kohustatud andma neile määramata tähtajaga lepingust tulenevad õigused;
– sedastada ja otsustada, et parlamendi teenistujatel ehk nn istungite abiteenistujatel on õigus nende tööleasumisest alates kogu töötatud aja eest saada väljatöötatud tasustatud puhkuse õigusele vastavat hüvitist;
– mõista parlamendilt igale hagejale välja 2000 euro suurune summa kohtuväliste kulude eest;
– mõista parlamendilt välja käesoleva astme kohtukulud.
21 Parlament palub Avaliku Teenistuse Kohtul:
– tunnistada väidetav tegevusetushagi ilmselgelt vastuvõetamatuks;
– tunnistada tühistamishagi põhjendamatuks;
– jätta hagejate nõue kvalifitseerida kõik nende ja parlamendi vahelised tähtajalised lepingud ümber üheks määramata tähtajaga lepinguks vastuvõetamatuse tõttu rahuldamata;
– jätta nõue anda kõigile asjaomastele teenistujatele määramata tähtajaga lepingust tulenevad õigused vastuvõetamatuse tõttu rahuldamata;
– jätta nõue maksta hagejatele tasustatud puhkuse õigusele vastavat hüvitist põhjendamatuse tõttu rahuldamata;
– tunnistada vastuvõetamatuks nõue mõista parlamendilt igale hagejale välja 2000 euro suurune summa kohtuväliste kulude eest;
– otsustada kohtukulude jaotus vastavalt kehtivale õigusele.
22 Avaliku Teenistuse Kohtu kantseleisse 21. jaanuaril 2008 faksi teel saabunud hagiavaldusega (originaal saabus 28. jaanuaril 2008) paluvad hagejad eelkõige tühistada 25. oktoobri 2007. aasta otsus, millega jäeti rahuldamata nende 27. juuni 2007. aasta kaebus (numbri F‑10/08 all registreeritud kohtuasi).
23 Kohtuistungil palus Avaliku Teenistuse Kohus hagejatel esitada oma viimane istungite abiteenistuja leping, mis sõlmiti parlamendiga enne nende 19. detsembri 2006. aasta väidetavat kaebust. See palve täideti Avaliku Teenistuse Kohtu kantseleisse 26. novembril 2008 faksi teel saabunud dokumendiga (originaal saabus 1. detsembril 2008). Parlament esitas selle dokumendi kohta oma märkused 12. detsembril 2008, mil lõpetati suuline menetlus ja käesolev kohtuasi suunati nõupidamisele.
Hagi vastuvõetavus
1. Poolte argumendid
24 Parlament leiab, et hagi on ilmselgelt vastuvõetamatu.
25 Parlamendi väitel kujutab hagejate esindajate 18. septembri 2006. aasta kuupäevaga kiri üksnes mõtete kogumit, mis käsitleb teenistustingimuste artikli 78 õiguspärasust, istungite abiteenistujate õiguslikku olukorda ja parlamendi valitud lahendust kasutada 1. jaanuarist 2007 ajutisi töötajaid.
26 Nimetatud kiri ei sisalda tema väitel ühtegi teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutusele tehtud konkreetset ja ametlikku üleskutset teha hagejate suhtes otsus ja see lõppeb ettepanekuga kohtuda personali peadirektoraadi peadirektoriga selleks, et asjaomase toimiku üle arutleda. Kokkusaamine leidis ka 9. oktoobril 2006 aset.
27 Personali peadirektoraadi peadirektori 26. oktoobri 2006. aasta vastusel puuduvad parlamendi väitel igasugused otsuse omadused ning selle eesmärk oli vaid võtta kokku parlamendi seisukohad nimetatud kohtumisel käsitletud põhiküsimustes.
28 Seevastu hagejate 19. detsembri 2006. aasta kiri sisaldas konkreetseid nõudeid ja see tuleks kvalifitseerida taotlusena personalieeskirjade artikli 90 lõike 1 tähenduses, mitte kaebusena, kuna selleks kuupäevaks ei olnud parlament vastu võtnud ühtegi hagejaid kahjustavat akti.
29 Parlament märgib seetõttu, et hagejad võisid 21. juunil 2007 kehtivalt esitada kaebuse teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutuse 20. aprilli 2007. aasta otsuse peale, millega see taotlus tagasi lükati. Kõnealuse kaebuse jättis lepingute sõlmimise pädevusega asutus 25. oktoobri 2007. aasta otsusega rahuldamata.
30 Neil asjaoludel tuleb parlamendi väitel pidada 29. juunil 2007 esitatud hagi enneaegseks, kuna selleks kuupäevaks ei olnud kohtueelne menetlus veel lõpetatud, ning seega tunnistada hagi vastuvõetamatuks.
31 Seejärel vaidlustab parlament nende hagiavalduses esitatud nõuete vastuvõetavuse, millega palutakse esiteks, et kõik parlamendi ja hagejate vahel sõlmitud tähtajalised lepingud kvalifitseeritaks ümber üheks määramata tähtajaga lepinguks ja teiseks, et Avaliku Teenistuse Kohus sedastaks, et parlament on kohustatud ennistama kõik asjaomased teenistujad tööle määramata tähtajaks sõlmitud lepingute alusel.
32 Parlamendi väitel on üksnes teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutusel õigus võtta tööle ajutisi või abiteenistujaid. Liiatigi puudub ühenduse kohtul talle EÜ artikli 230 alusel antud tühistamispädevuse raames õigus teha institutsioonidele ettekirjutusi. Parlament lisab, et EÜ artiklis 233 on ette nähtud volituste jaotus kohtu- ja haldusvõimu vahel nii, et institutsioon, kes on tühistatava akti vastu võtnud, otsustab, millised on vajalikud meetmed seda tühistava kohtuotsuse täitmiseks, kasutades ühenduse kohtu järelevalve all talle selleks antud kaalutluspädevust ja järgides nii selle kohtuotsuse resolutiivosa kui põhjendusi, mida ta peab täitma, ning samuti ühenduse õiguse sätteid.
33 Lõpuks leidis parlament kohtuistungil, et hagi on vastuvõetamatu ka seetõttu, et hagejate ja parlamendi vahel sõlmitud ajutise teenistuja tähtajalisi lepinguid ei olnud kordagi vaidlustatud personalieeskirjade artiklites 90 ja 91 ette nähtud tähtaja jooksul.
34 Hagejad leiavad seevastu, et 18. septembri 2006. aasta kiri kujutab endast taotlust personalieeskirjade artikli 90 lõike 1 tähenduses. Nad teatavad siiski, et esitasid uue hagi 25. oktoobri 2007. aasta otsuse peale juhuks, kui 18. septembri 2006. aasta kirja kvalifitseeritakse taotlusena.
2. Avaliku Teenistuse Kohtu hinnang
35 Esiteks tuleb meenutada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt hindab seda, mida kiri või teade personalieeskirjade artikli 90 lõike 1 tähenduses taotluse kohta õiguslikult endast kujutab, ainult Avaliku Teenistuse Kohus ning see ei sõltu poolte tahtest (Esimese Astme Kohtu 15. juuli 1993. aasta määrus kohtuasjas T‑115/92: Hogan vs. parlament, EKL 1993, lk II‑895, punkt 36, ja 20. augusti 1998. aasta määrus kohtuasjas T‑132/97: Collins vs. Regioonide Komitee, EKL AT 1998, lk I‑A‑469 ja II‑1379, punktid 12–16).
36 Käesoleval juhul on selge, et hagejad taotlesid 18. septembri 2006. aasta kirjas seda, et neist igaühe puhul kvalifitseeritaks kõik istungite abiteenistujate lepingud teenistustingimuste artikli 3a või 3b alusel ümber määramata tähtajaks sõlmitud osalise tööajaga lepingulise töötaja lepinguks, et neile makstaks väljatöötatud tasustatud puhkuse eest hüvitist, ning et lõpetataks lepingulised suhted ajutist tööd pakkuva äriühinguga, kelle teenuseid parlament kavatses kasutada. Niisugust kirja tuleb pidada taotluseks personalieeskirjade artikli 90 lõike 1 tähenduses.
37 Asjaolu, et see taotlus sisaldas kutset „arutleda” asjaomase toimiku üle parlamendi „personaliosakonna direktoriga”, ei sea kahtluse alla selle õiguslikku kvalifitseerimist.
38 Neil asjaoludel tuleb kõnealune 19. detsembri 2006. aasta kiri kvalifitseerida kaebusena, mis esitati 26. oktoobri 2006. aasta otsuse peale, millega lükati tagasi 18. septembri 2006. aasta taotlus, kusjuures selle kaebuse jättis ametisse nimetav asutus 20. aprilli 2007. aasta otsusega rahuldamata.
39 Teiseks tuleb uurida, kas sel viisil personalieeskirjade artikli 90 lõike 1 alusel taotlust esitades järgisid hagejad õigesti eelnevat haldusmenetlust, mis on reguleeritud personalieeskirjade artiklites 90 ja 91, millele on viidatud teenistustingimuste artiklis 46.
40 Sellega seoses tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et kui ametisse nimetav asutus või ametiisik on teinud otsuse, mis kahjustab ametnikku, siis ei või ametnik selle tühistamise, muutmise või kehtetuks tunnistamise eesmärgil esitada taotlust personalieeskirjade artikli 90 lõike 1 mõttes, vaid peab kasutama artikli 90 lõikes 2 ette nähtud kaebemenetlust (vt selle kohta Esimese Astme Kohtu 7. juuni 1991. aasta määrus kohtuasjas T‑14/91: Weyrich vs. komisjon, EKL 1991, lk II‑235, punktid 32 ja 34; 1. aprilli 2003. aasta määrus kohtuasjas T‑11/01: Mascetti vs. komisjon, EKL AT 2003, lk I‑A‑117 ja II‑579, punkt 33; Avaliku Teenistuse Kohtu 28. juuni 2006. aasta otsus kohtuasjas F-27/05: Le Maire vs. komisjon, EKL AT 2006, lk I‑A‑1‑47 ja II‑A‑1‑159, punkt 36).
41 Nagu tuleneb käesoleva kohtuotsuse punktist 36, soovisid hagejad oma 18. septembri 2006. aasta taotlusega saavutada esiteks seda, et administratsioon muudaks nende järjestikused istungite abiteenistuja lepingud üheks lepingulise töötaja määramata tähtajaga lepinguks vastavalt teenistustingimuste artiklile 3a või 3b, ja teiseks, et administratsioon maksaks neile hüvitist, et korvata kahju, mis tekkis sellest, et varasema töötatud aja eest ei olnud neile antud tasustatud puhkust.
42 Parlament väitis kohtuistungil esimese osa kohta sisuliselt, et hagejad oleksid pidanud ettenähtud tähtaja jooksul kasutama personalieeskirjade artikli 90 lõikes 2 sätestatud kaebemenetlust vähemalt nende viimase istungite abiteenistuja lepingu vaidlustamiseks seoses sellega, et lepingut ei sõlmitud määramata tähtajaks.
43 Vastab tõele, et tavaliselt hakkab leping kehtima alates selle allakirjutamisest. Seega tuleb kaebuse õigeaegse esitamise tähtaega personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 mõttes arvestada allakirjutamise kuupäevast (Esimese Astme Kohtu 11. juuli 2002. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑137/99 ja T‑18/00: Martínez Páramo jt vs. komisjon, EKL AT 2002, lk I‑A‑119 ja II‑639, punkt 56). Käesoleval juhul oleks hagejatel olnud võimalik esitada ametlik kaebus seoses ühega oma viimastest istungite abiteenistuja lepingutest selle tõttu, et seda ei olnud sõlmitud määramata tähtajaks ja see ei põhinenud teenistustingimuste artiklil 3a või 3b.
44 Võttes siiski arvesse hagejate esitatud etteheidete olemust ja nende toetuseks ära toodud argumente ning kõiki parlamendis istungite abiteenistujatena töötamise perioode, oli hagejate puhul personalieeskirjade artiklites 90 ja 91 reguleeritud kaebemenetlust arvestades samavõrd aktsepteeritav kutsuda parlamenti kõigepealt taotlusega personalieeskirjade artikli 90 lõike 1 mõttes kasutama oma kaalutlusõigust, kui ta oli teadlik sel moel edastatud etteheidetest ja argumentidest, ja tegema võimaluse kohta kvalifitseerida kõik vaidlusalused lepingud määramata tähtajaks sõlmitud lepingutena ametlikku otsust, mille peale oleks seejärel saanud esitada kaebuse ning hiljem vajadusel hagi.
45 Igal juhul kui selles osas nõustuda parlamendi seisukohaga, siis tuleb tõdeda, et hagejate poolt 19. detsembril 2006 esitatud kaebust võib selle eesmärgist ja sisust tulenevalt kergesti tõlgendada nii, et see on suunatud viimaste istungite abiteenistuja lepingute vastu, mille parlament ja hagejad olid sõlminud eelnenud kolme kuu jooksul, kusjuures hagejad esitasid Avaliku Teenistuse Kohtu palvel nende lepingute koopiad. Asjaolu, et need lepingud esitati suulise menetluse viimases faasis, ilma et kostja oleks seejuures vastuväiteid esitanud, ei too kaasa hagi formaalset vastuvõetamatust.
46 Mis puutub 18. septembri 2006. aasta taotluse teise osasse, siis kuna hagejate hüvitisnõue põhineb parlamendi väidetaval õigusvastasel tegevusel, mis seisneb selles, et ta jättis hagejad mitme aasta jooksul ilma kõigist õigustest tasustatud puhkusele, sest sõlmis nendega väga lühiajalised istungite abiteenistuja lepingud, oleks hagejatel tulnud kutsuda teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutust personalieeskirjade artikli 90 lõike 1 tähenduses taotlusega üles väidetavat kahju hüvitama ja vajadusel jätkata menetlust kaebusega taotluse tagasilükkamise otsuse peale. Kõnealusel juhul just nii toimuski, nagu ilmneb käesoleva kohtuotsuse punktidest 41–44.
47 Seega tuleb tõdeda, et kõnesolev hagi on suunatud 18. septembri 2006. aasta taotlust tagasilükkava 26. oktoobri 2006. aasta otsuse vastu (edaspidi „vaidlustatud otsus”) nii osas, mis puudutab taotlust kvalifitseerida iga hageja puhul teenistustingimuste artikli 3a või 3b alusel istungite abiteenistuja järjestikused lepingud ümber üheks lepingulise töötaja määramata tähtajaks sõlmitud lepinguks, kui ka osas, mis puudutab kahju hüvitamise nõuet.
48 Kolmandaks tuleb otsustada mõne hagis toodud järelduse ulatuse või vastuvõetavuse üle.
49 Hagejad paluvad Avaliku Teenistuse Kohtul eelkõige:
„ – [tühistada] 20. aprilli 2007. aasta otsene tagasilükkamisotsus, mille […] parlament tegi [nende] 19. detsembri 2006. aasta kaebuse kohta […],
Selles tulenevalt:
– [kvalifitseerida] kõik nende ja [...] parlamendi vahelised [...] tähtajalised lepingud ümber üheks määramata tähtajaga lepinguks;
– sedastada, et [...] parlament on kohustatud andma [neile] määramata tähtajaga lepingust [...] tulenevad õigused;
– [sedastada] ja [otsustada], et [...] parlamendi teenistujatel ehk nn istungite abiteenistujatel on õigus nende tööleasumisest alates kogu töötatud aja eest saada väljatöötatud tasustatud puhkuse õigusele vastavat hüvitist.”
50 Eespool ära toodud esimese nõudega paluvad hagejad tühistada 20. aprilli 2007. aasta otsus, millega jäeti nende kaebus rahuldamata. Selle kohta tuleb meenutada, et kohtupraktika kohaselt on halduskaebus ja selle sõnaselge või kaudne rahuldamata jätmine asutuse poolt keeruka menetluse lahutamatu osa. Isegi kui Avaliku Teenistuse Kohtule esitatud hagi esemeks on sellistel asjaoludel ametlikult kaebuse rahuldamata jätmine, esitatakse Avaliku Teenistuse Kohtule tegelikult lahendamiseks huve kahjustav akt, mille peale kaebus esitati (Euroopa Kohtu 17. jaanuari 1989. aasta otsus kohtuasjas 293/87: Vainker vs. parlament, EKL 1989, lk 23, punkt 8, ja 7. veebruari 1990. aasta otsus kohtuasjas C‑343/87: Culin vs. komisjon, EKL 1990, lk I‑225, punkt 7; Esimese Astme Kohtu 16. oktoobri 1996. aasta otsus kohtuasjas T‑36/94: Capitanio vs. komisjon, EKL AT 1996, lk I‑A‑449 ja II‑1279, punkt 33, ja 7. juuni 2005. aasta otsus kohtuasjas T‑375/02: Cavallaro vs. komisjon, EKL AT 2005, lk I‑A‑151 ja II‑673, punkt 59). Käesoleval juhul tuleb kaebust pidada suunatuks 26. oktoobri 2006. aasta otsuse vastu, millega lükati tagasi hagejate 18. septembri 2006. aasta taotlus.
51 Eespool mainitud teise ja kolmanda nõudega paluvad hagejad tegelikkuses Avaliku Teenistuse Kohtul teha asjaomasele institutsioonile ettekirjutusi või teha otsustusi.
52 Personalieeskirjade artikli 91 alusel esitatud hagi raames aga ei saa ühenduse kohus ilma haldusasutuse pädevust rikkumata teha põhimõttelisi avaldusi või tõdemusi ega teha ühenduste institutsioonidele ettekirjutusi (vt selle kohta Esimese Astme Kohtu 27. juuni 1991. aasta otsus kohtuasjas T‑156/89: Valverde Mordt vs. Euroopa Kohus, EKL 1991, lk II‑407, punkt 150, ja 8. juuni 1995. aasta otsus kohtuasjas T‑583/93: P vs. komisjon, EKL AT 1995, lk I‑A‑137 ja II‑433, punktid 17 ja 18; Avaliku Teenistuse Kohtu 16. mai 2006. aasta määrus kohtuasjas F‑55/05: Voigt vs. komisjon, EKL AT 2006, lk I‑A‑1‑15 ja II‑A‑1‑51, punkt 25).
53 Järelikult tuleb eespool toodud teine ja kolmas nõue vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata.
54 Seoses neljanda nõudega tuleb lõpuks tõdeda, et sellega vaid korratakse käesoleva kohtuotsuse punktides 36 ja 46 mainitud 18. septembri 2006. aasta taotluse teise osa sisu, kusjuures see taotlus lükati tagasi 26. oktoobri 2006. aasta otsusega, mille peale kõnesolev hagi esitati. Niisiis on neljas nõue samane eespool täpsustatud esimese nõudega.
Tühistamise taotlus
1. Poolte argumendid
55 Hagejate poolt tühistamishagi toetuseks esitatud arutluskäiku tuleb käsitada nii, et see põhineb teenistustingimuste artikli 78 vastu suunatud õigusvastasuse väitel.
56 Hagejad leiavad, et kohaldades istungite abiteenistujate suhtes värbamis- ja tasustamistingimusi, mis on ette nähtud parlamendi, Euroopa Nõukogu ja Lääne-Euroopa Liidu assamblee (WEU) vahel sõlmitud kokkuleppes (edaspidi „kokkulepe”), jättis teenistustingimuste artikkel 78 selle tulemusena asjaomase teenistujate kategooria välja ametnike, lepinguliste ja ajutiste töötajate suhtes kohaldatavate ühenduse õigusnormide kohaldamisalast, ning välistas isegi nende suhtes igasuguse, kas siseriikliku või ühenduse õigusakti kohaldamise.
57 Sellest järeldub hagejate sõnul, et istungite abiteenistujad töötasid aastate jooksul õiguslikult reguleerimata olukorras.
58 Euroopa Liidu Nõukogu oleks aga vastavalt EÜ artiklile 283 pidanud asjaomaste teenistujate suhtes kohaldama teatavaid personalieeskirju, kasvõi selliseid, mis oleksid kohandatud nende tööülesannete erilistele tingimustele, selmet jätta nad välja kõigi eeskirjade kohaldamisalast, nagu tuleneb teenistustingimuste artiklist 78.
59 Hagejad lisavad, et ligikaudu 300 teenistuja olukorra allutamisega üksnes kolme tööandja tahtele, isegi kui tegemist on avaliku sektori tööandjatega, rikuti õigust, arvestades, et parlamendi, Euroopa Nõukogu ja WEU vaheline kokkulepe ei ole õigusallikas. Nimetatud kokkulepe kujutab endast lepinguõiguse allikat üksnes osas, mis puudutab nende kolme institutsiooni omavahelisi suhteid, mitte aga institutsioonide ja nende töötajate vahelisi suhteid. Kokkuleppel ei ole määruse, eeskirjade ega lepingu jõudu.
60 Seetõttu tuleks jätta teenistustingimuste artikli 78 sätted kohaldamata ja kuna puuduvad kohaldatavad siseriiklikud õigusnormid, tugineda Euroopa Liidu aluspõhimõtetele.
61 Sellega seoses viitavad hagejad esiteks 18. oktoobril 1961 Torinos allkirjastatud Euroopa sotsiaalhartale, mis tagab tasustamise ja tööaja kestuse osas õiglased töötingimused ja keelab igasuguse diskrimineerimise.
62 Selles osas väidavad nad, et ainus erinevus, mille võib leida istungite abiteenistujate ja teiste teenistujate kategooriate vahel, kellega on sõlmitud leping määramata tähtajaks, tuleneb parlamendi Strasbourgis peetavate täiskogu istungjärkude erilisest toimumisviisist. Nii on parlamendil õigus rakendada istungite abiteenistujaid tööle igas kuus vaid viis päeva tulenevalt nende tööülesannete eripärast. Kuid ta ei või samas neid asetada ebakindlasse olukorda ja allutada neid üksnes kolme avaliku sektori tööandja tahtele isegi kui see on koordineeritud.
63 Järelikult tegi parlament vahet sama liiki tööülesandeid täitvate teenistujate vahel, samas kui sellisel diskrimineerimisel puudub objektiivne õigustus ja EÜ artikli 283 alusel ei ole lubatud jätta ühte teenistujate kategooriat ilma õigusest oma personalieeskirjadele.
64 Hagejad lisavad, et istungite abiteenistujad võetakse tööle püsivatele ametikohtadele erilise töötsükli alusel ja mitte ebakindlatele ametikohtadele.
65 Teiseks viitavad hagejad Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (edaspidi „ILO”) 25. juunil 1958 vastu võetud töö- ja kutsealast diskrimineerimist käsitlevale konventsioonile nr 111 ning 22. juuni 1982. aasta konventsioonile nr 158 töösuhte lõpetamise kohta tööandja algatusel ja eelkõige artiklile 4, mille kohaselt „[t]öötajat ei või vallandada ilma mõjuva põhjuseta, mis seondub töötaja võimete või käitumisega või põhineb ettevõtte, asutuse või teenistuse toimimise vajadustel.”
66 Käesoleval juhul oleks aga parlamendil vastavalt süsteemile, mille ta istungite abiteenistujate suhtes on kehtestanud, vähemalt võimalus vabaneda nendest teenistujatest iga 5‑päevase lepingu lõppemisel, ilma et asjaomased isikud saaksid tõhusalt kohtu poole pöörduda. Lisaks kujutab nende tööülesannete väljasuunamine ajutist tööjõudu vahendavale ettevõtjale endast põhjenduseta vallandamist, sest see toob kaasa parlamendiga sõlmitud töölepingu lõpetamise.
67 Kolmandaks tuginevad hagejad raamkokkuleppele, mille preambuli teisest lõigust tuleneb, et määramata tähtajaks sõlmitud lepingud on üldine töösuhtevorm tööandjate ja töötajate vahel. Hagejad rõhutavad, et vaid määramata tähtajaks sõlmitud töösuhe tagab töötajale tegeliku õiguspärase olukorra, töösuhte stabiilsuse ja põhiõiguste garantii.
68 Lõpuks leiavad hagejad, et Esimese Astme Kohtu 16. juuli 1998. aasta otsus kohtuasjas T‑109/96: Gebhard vs. parlament (EKL 1998, lk II‑2785) eelnes direktiivi 1999/70 jõustumisele ja see ei käsitle istungite abiteenistujate staatust. Pealegi, vastupidi viidatud kohtuotsuse punktis 41 tõdetule, ei vasta istungite abiteenistujate ametikohad konkreetsetele vajadustele.
69 Parlament märgib, et hagejad soovivad oma hagiga väita, et ühenduse seadusandja jättis täitmata EÜ artiklis 283 sätestatud kohustuse kehtestada istungite abiteenistujate jaoks oma personalieeskirjad. Seega tuleks seda hagi vaadelda kui tegevusetuse hagi. Parlamendi hinnangul aga tuleb see hagi jätta allpool esitatud põhjustel rahuldamata.
70 Esiteks oleks selle pidanud vähemalt esitama nõukogu vastu, kes on EÜ artikli 283 alusel seadusandja asjaomases valdkonnas.
71 Teiseks on väljakujunenud kohtupraktika kohaselt võimalik tegevusetuse hagi esitada vaid juhul, kui asjaomase institutsiooni tegevusetus püsib ka peale üleskutset tegutseda ja seega kui institutsioon ei vasta või esitab ajutise vastuse. Tegevusetuse hagi ei saa esitada, kui institutsioon asub teistsugusele seisukohale kui see, mis temalt paluti, sel puhul on huvitatud isikul võimalik esitada tühistamishagi.
72 Kuna aga käesoleval juhul parlament ei jätnud pärast 19. detsembri 2006. aasta kirja ja 21. juuni 2007. aasta kaebust vastamata ega andnud ajutist vastust, on hagejatel õigus esitada vaid tühistamishagi.
73 Kolmandaks on tegevusetuse hagi EÜ artikli 230 neljanda lõigu kohaselt vastuvõetav üksnes siis, kui akt on suunatud hagejale. Seega tuleb väljakujunenud kohtupraktika kohaselt jätta vastuvõetamatuse tõttu rahuldamata tegevusetuse hagi, millega taotletakse, et võetaks vastu üldine ja normatiivne säte, mitte hagejat otseselt ja isiklikult puudutav akt.
74 Käesoleval juhul aga on hagi eesmärk, et kehtestataks uus süsteem, mis oleks kohaldatav kõigi istungite abiteenistujate suhtes.
75 Neljandaks kahtleb parlament selles, kas on võimalik esitada tegevusetuse hagi Avaliku Teenistuse Kohtusse. Nõukogu 24. oktoobri 1988. aasta otsuse 88/591/ESTÜ, EMÜ ja Euratom Euroopa ühenduste esimese astme kohtu asutamise kohta (EÜT L 319, lk 1; ELT eriväljaanne 01/01, lk 181) artikli 3 lõike 1 punkti c alusel kuuluvad füüsiliste või juriidiliste isikute poolt institutsiooni vastu esitatud tegevusetuse hagid Esimese Astme Kohtu pädevusse. Seda pädevuse jaotust ei tundu olevat Avaliku Teenistuse Kohtu loomisel muudetud.
76 Teise võimalusena juhuks, kui Avaliku Teenistuse Kohus tunnistab tegevusetuse hagi vastuvõetavaks, leiab parlament, et seadusandja ei ole midagi tegemata jätnud ning seega tuleb hagi jätta põhjendamatuse tõttu rahuldamata. Nimelt on EÜ artikkel 283 rakendatud sellega, et nõukogu võttis vastu teenistustingimused, mis sisaldavad konkreetselt istungite abiteenistujate olukorda käsitlevat artiklit 78.
77 Hagejate väite, et istungite abiteenistujad on pandud olukorda, mis ei ole õiguslikult reguleeritud, lükkab ümber tegelikkus. Need teenistujad kuuluvad parlamendi sõnul teenistustingimuste III jaotises käsitletud abiteenistujate kategooriasse ja kui välja arvata nende värbamis- ja tasustamistingimusi reguleerivad sätted, siis olid neil kõik abiteenistujate õigused ja kohustused: neil oli sotsiaalkindlustus, nad maksid makse ja võisid soovi korral liituda töötuskindlustusega nagu teised abiteenistujad.
78 Mis puutub hagejate esitatud õigusvastasuse väitesse, mis tugineb argumendil, et teenistustingimuste artikkel 78 ei ole kooskõlas mõne rahvusvahelise lepinguga, siis parlament kahtleb, kas see vastuväide on vastuvõetav, arvestades et puudub õiguslik seos vaidlustatud üksikotsuste ja selle üldakti vahel, mille kohta väidetakse, et see on õigusvastane. Nimelt hõlmavad hagi esemeks olevad üksikotsused teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutuse 20. aprilli 2007. aasta otsust, millega keelduti hagejate lepinguid ümber kvalifitseerimast. Sel ajal ei olnud aga enam mingit seost asutuse selle otsuse ja teenistustingimuste artikli 78 vahel, mis ei ole 1. jaanuarist 2007 enam kohaldatav.
79 Lisaks on teenistustingimused ühenduse seadusandja poolt vastu võetud määrusena kohustuslikud kõigile õigussubjektidele, sealhulgas institutsioonidele. Seetõttu oli parlament kohustatud istungite abiteenistujate töölevõtu puhul rakendama teenistustingimuste sätteid, kui meenutada, et kohtupraktika kohaselt eeldatakse, et ühenduse õigusakt on kehtiv kuni selleni, kui ühenduse kohus selle tühistab või kui kohus selle õigusvastasuse tuvastab.
80 Parlament märgib igal juhul, et 18. oktoobril 1961 Torinos allkirjastatud Euroopa sotsiaalharta järgimine on Euroopa Nõukogu Euroopa sotsiaalõiguste komitee kontrolli all ja et ILO konventsioonid, mis kuuluvad üldisesse rahvusvahelisse õigusse, ei kujuta endast ühenduse õiguse allikaid, sest neid konventsioone ei ole ühenduse tasandil sõlmitud. Arvestades, et ühendus ei ole nendega seotud, ei ole hagejatel õigust viidata teenistustingimuste artikli 78 vastuolule nende sätetega. Pealegi, kuna viidatud konventsioonid ei ole osa ühenduse õiguskorrast, ei saa need anda hagejatele õigusi nende suhetes parlamendiga.
81 Lõpuks tugineb parlament eespool viidatud kohtuotsusele Gebhard vs. parlament, millest tuleneb, et „teenistustingimuste artikli 78 eesmärk on seega võimaldada Euroopa ühenduste parlamentaarsel institutsioonil katta täpseid ja suuremahulisi vajadusi seoses täiendavate inimressurssidega, mis on vajalikud erinevate nõupidavate organite istungite sujuvaks toimumiseks” (punkt 41). Parlament rõhutab, et nimetatud kohtuotsuses jõudis Esimese Astme Kohus järeldusele, et ei tundunud, et „parlament oleks ületanud selle erandi piire, mille nõukogu on talle teenistustingimuste artiklis 78 lubanud, kui kehtestas selle sätte alusel konverentsitõlkide suhtes kohaldatavad sise-eeskirjad” (punkt 43).
82 Selline järeldus kehtib ka istungite abiteenistujaid üldiselt käsitlevate eeskirjade puhul, kuna teenistustingimuste artiklis 78 ette nähtud erand hõlmab kõiki parlamendi poolt istungite ajaks palgatud abiteenistujaid.
83 Parlament lisab, et eespool viidatud kohtuotsust Gebhard vs. parlament kinnitas direktiivi 1999/70 jõustumisele järgnenud kohtupraktika (Esimese Astme Kohtu 10. juuni 2004. aasta otsus kohtuasjas T‑275/01: Alvarez Moreno vs. parlament, EKL AT 2004, lk I‑A‑171 ja II‑765, ning kohtuasjas T‑276/01: Garroni vs. parlament, EKL AT 2004, lk I‑A‑177 ja II‑795; Avaliku Teenistuse Kohtu 14. detsembri 2006. aasta otsus kohtuasjas F‑10/06: André vs. komisjon, EKL AT 2006, lk I‑A‑1‑183 ja II‑A‑1‑755).
2. Avaliku Teenistuse Kohtu hinnang
84 Hagejad esitavad vaidlustatud otsuse vastu tulenevalt sellest, et vaidlusaluseid lepinguid ei kvalifitseeritud ümber määramata tähtajaks sõlmitud osalise tööajaga lepinguteks ja nende puhul ei tuginetud teenistustingimuste artiklile 3a või 3b, suunatud tühistamishagi toetuseks õigusvastasuse vastuväite teenistustingimuste artikli 78 kohta.
85 Kõigepealt tuleb meenutada, et teenistustingimuste artikli 78 alusel on lubatud teha erandeid teenistustingimuste III jaotises määratletud abiteenistujatele kohaldatavast korrast, võimaldades parlamendil piirata oma istungite korraldamiseks vajalike abiteenistujate töötamise perioodi istungite kestusega. Nimelt, nagu Euroopa Kohus märkis 11. juuli 1985. aasta otsuses kohtuasjas 43/84: Maag vs. komisjon (EKL 1985, lk 2581, punkt 19) seoses komisjoni poolt tööle võetud vabakutseliste tõlkidega, ei või abiteenistujaid puudutavat korda põhimõtteliselt kohaldada töösuhetele, millest igaüks on lühiajaline, kuid mis korduvad tihti aastast aastasse. Kui ei oleks teenistustingimuste artiklis 78 ette nähtud erandit, oleks sama kehtinud ka seoses isikute töölevõtmisega vaid parlamendi istungite ajaks.
86 Nagu ka Esimese Astme Kohus on kohtuasjas Gebhard vs. parlament tehtud otsuses (eespool viidatud kohtuotsus, punktid 40 ja 41) rõhutanud, on teenistustingimuste artikli 78 eesmärk katta parlamendi täpseid ja suuremahulisi vajadusi seoses täiendavate inimressurssidega, mis on vajalikud erinevate nõupidavate organite istungite sujuvaks toimumiseks. Selleks viitab kõnealune säte parlamentaarse tegevuse abistamiseks vajaliku täiendava personali värbamistingimustele, mille kolm sellest eriti huvitatud institutsiooni või organisatsiooni on varem kokku leppinud. Teenistustingimuste artikli 78 teises lõigus on täpsustatud, et kokkuleppe sätetest ja kõigist nendes edaspidi tehtavatest muudatustest teatatakse eelarvepädevatele asutustele üks kuu enne nende rakendamist.
Õigusvastasuse väite vastuvõetavus
87 Tuleb meenutada, et kohtupraktika kohaselt peab selleks, et õigusvastasuse väide oleks vastuvõetav, vaidluse esemeks oleva vaidlustatud üksikakti ja selle sätte vahel, millega seoses asjaomane vastuväide esitati, olema piisavalt tihe seos, nii et ühe kohaldamatus mõjutaks tingimata teise õiguspärasust (vt selle kohta Euroopa Kohtu 13. juuli 1966. aasta otsus kohtuasjas 32/65: Itaalia vs. nõukogu ja komisjon, EKL 1966, lk 563 ja 594, ning 5. oktoobri 2000. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑432/98 P ja C‑433/98 P: nõukogu vs. Chvatal jt, EKL 2000, lk I‑8535, punkt 33).
88 Kuna käesoleval juhul on hagi esitatud otsuse peale, millega lükati tagasi hagejate 18. septembri 2006. aasta taotlus, et nende istungite abiteenistuja järjestikused lepingud kvalifitseeritaks teenistustingimuste artikli 3a või 3b alusel ümber üheks lepingulise töötaja määramata tähtajaks sõlmitud osalise tööajaga lepinguks, tuleb tõdeda, et vaidlustatud otsus näib olevat vastu võetud teenistustingimuste artiklil 78 alusel, nii et selle artikli õigusvastasus – eeldades, et see tuvastatakse ükskõik mis põhjusel – peaks tingimata mõjutama hagejate taotluse tagasilükkamist.
89 Sellegipoolest, kui teenistustingimuste artikkel 78 oleks õigusvastane ja seda ei saaks käesolevas kohtuasjas kohaldada, siis hagejate esitatud õigusvastasuse väite tagajärjel ei saaks ikkagi vaidlustatud otsust tühistada, kui ilmneks, et teenistustingimustes ei leidu erisätet, mis võiks olla piisav õiguslik alus selleks, et rahuldada hagejate taotlust saada määramata tähtajaga ja osalise tööajaga lepingut. Käesoleval juhul tuginesid hagejad oma sellealase taotluse osas teenistustingimuste artiklile 3a või 3b. Järelikult, isegi kui see küsimus puudutab enam hagejate esitatud õigusvastasuse väite tulemuslikkust ja seega põhjendatust kui selle vastuvõetavust, siis tasub selleks, et kindlaks määrata tegelik vaidlusküsimus käesolevas asjas, juba vastuväite analüüsimise faasis uurida, kas artiklid 3a ja 3b võivad üldse olla eespool mainitud piisav õiguslik alus.
90 Vastavalt teenistustingimustele võib vaid artikli 2 punkti a või c tähenduses ajutise töötaja või artikli 3a tähenduses lepingulise töötaja lepingut sõlmida määramata tähtajaks vastavalt teenistustingimuste artiklites 8 ja 85 sätestatud tingimustele. Hagejad aga ei saaks ilmselgelt taotleda lepingut vastavalt teenistustingimuste artikli 2 punktile c, milles on ette nähtud ajutise töötaja töölevõtmine asutamislepingutes ettenähtud ametikohal töötava isiku abistamiseks. Nad ei saaks ka tulenevalt oma tööülesannetest, mis vastavad kuust kuusse korduvatele, vahelduvatele ja väga lühiajalistele vajadustele, taotleda nende määratlemist teenistustingimuste artikli 2 punkti a tähenduses ajutiste töötajatena, kes töötavad ühenduste asutustes püsival ametikohal, „mis kuulub iga institutsiooni eelarvele lisatud ametikohtade loetellu” ja mis ei sobitu täiendava personali tööülesannetega, nagu rõhutas Euroopa Kohus eespool viidatud otsuses Maag vs. komisjon (punkt 17).
91 Teenistustingimuste artiklis 3a, mille alusel on samuti võimalik sõlmida lepinguid määramata tähtajaks ja osalise tööajaga, on seevastu käsitletud niisuguste töötajate töölevõtmist, keda ei ole nimetatud ametikohale, „mis on lisatud eelarve asjaomast institutsiooni käsitleva osa ametikohtade loetelusse”, selleks et nad „[teeksid] füüsilist tööd või [annaksid] haldusabi”. Esialgu ei saa välistada, et kui teenistustingimuste artiklit 78 ei saa selle õigusvastasuse tõttu kohaldada, võiks tuginemine teenistustingimuste artiklile 3a tuua kaasa selle, et rahuldatakse hagejate taotlus neile määramata tähtajaks ja kolmandiku tööajaga lepingu andmiseks.
92 Parlament väidab siiski, et vastavalt personalieeskirjade VIa lisa artikli 1 kolmandale lõigule, mis viitab personalieeskirjade artikli 55a lõikele 4, mida kohaldatakse teenistustingimuste artiklite 16 ja 91 kohaselt analoogia alusel lepinguliste töötajate (nagu ka ajutiste töötajate) suhtes, ei või lepingulise töötaja osaline tööaeg olla lühem kui pool tavalisest tööaja pikkusest täisajaga töö puhul. Seega välistab viidatud säte parlamendi sõnul igal juhul selle, et parlament võiks sõlmida kolmandiku tööajaga lepingulise töötaja lepinguid personaliga, kes on võetud tööle vaid istungjärgu ajaks.
93 Niisuguse personalieeskirjade VIa lisa artikli 1 kolmanda lõigu tõlgendusega ei saa nõustuda. Nimelt puudutab personalieeskirjade artikkel 55a, mille rakendamiseeskirjad on määratletud nimetatud lisas, üksnes ametniku taotlust saada luba töötada osalise tööajaga. Kõnealune artikkel ei reguleeri tingimusi, mille puhul võiks institutsioon teha algatuse sõlmida osalise tööajaga leping sellega hõlmatava töö iseloomu tõttu.
94 Kõigest eeltoodust tuleneb, et hagejate esitatud õigusvastasuse väite ese ei ole vaid seada kahtluse alla teenistustingimuste artikli 78 õiguspärasust, vaid selle tulemusel võib parlament nimetatud artikli kohaldamatuse tõttu olla sunnitud oma inimressursside alaste vahelduvate ja suuremahuliste vajaduste katmiseks leidma istungite ajaks lepingute osas muid lahendusi, mille seas ei saaks iseenesest välistada teenistustingimuste artikli 3a kasutamist.
95 Kuna esineb piisavalt tihe seos vaidlustatud otsuse ja teenistustingimuste artikli 78 vahel, mille peale vastuväide on esitatud, tuleb niisiis asuda seisukohale, et hagejate täiendav vastuväide teenistustingimuste artikli 78 õigusvastasuse kohta on vastuvõetav.
Õigusvastasuse väite põhjendatus
96 Seoses teenistustingimuste artikli 78 kohta esitatud õigusvastasuse väitega heidavad hagejad ühenduse seadusandjale ette seda, et ta ei kehtestanud istungite abiteenistujate jaoks eraldi eeskirju, mis oleksid kohandatud nende ülesannete erilistele tingimustele, ja et ta jättis eeskirjad vastu võtmata, viidates lepingulisele kokkuleppele parlamendi, Euroopa Nõukogu ja WEU assamblee vahel. Nii hoiti hagejaid õiguslikult reguleerimata olukorras ja ebakindlas töösuhtes, samas kui nad olid tööle võetud selleks, et täita küll vahelduvad, kuid püsivat laadi vajadused. Selles suhtes on teenistustingimuste artikkel 78 õigusvastane erinevatel põhjustel:
– esiteks ütles ühenduse seadusandja nii lahti oma kohustustest seoses eeskirjade kehtestamisega, rikkudes EÜ artiklit 283;
– teiseks tegi ta vahet ühelt poolt teenistujate, kellele kohaldatakse täielikku ja püsivat õiguslikku regulatsiooni, ja teiselt poolt istungite abiteenistujate vahel, rikkudes Torinos 18. oktoobril 1961 allkirjastatud Euroopa sotsiaalhartat ja ILO konventsiooni nr 111, ja
– kolmandaks kahjustas ta ILO konventsiooni nr 158 ja direktiivi 1999/70 rikkudes töösuhte stabiilsust, millele hagejatel oleks õigus olnud.
EÜ artikli 283 väidetav rikkumine
97 Tuleb märkida, et istungite abiteenistujate suhtes kohaldatakse abiteenistujaid käsitlevat teenistustingimuste III jaotist, millest on tehtud erand vaid seoses nende töölevõtu- ja tasustamistingimustega, mis on ette nähtud kokkuleppes. See tähendab, et teisi III jaotise sätteid, eelkõige neid, mis puudutavad töötingimusi ja sotsiaalkindlustust, kohaldatakse istungite abiteenistujate suhtes edasi, sõltumata konkreetsetest sise-eeskirjadest, mille on vastu võtnud parlamendi juhatus või peadirektor ja mille eesmärk on rakendada või täiendada teenistustingimuste eeskirju.
98 Nii näib, et kuni 31. detsembrini 2006 kuulus personal, kelle parlament oli tööle võtnud inimressursi vajaduste katmiseks istungite ajal, teenistustingimuste eeskirjade kohaldamisalasse. Seega ei ole õige väita, et ühenduse seadusandja jättis täitmata oma kohustused personalieeskirjade osas.
99 Asjaolu, et seadusandja tugines istungite abiteenistujate töölevõtu- ja tasustamistingimuste osas kokkuleppele, ei tähenda, et ta jättis kasutamata EÜ artiklist 283 tuleneva pädevuse võtta vastu personalieeskirjad ja teenistustingimused. Nõukogu leidis vastupidi just selle pädevuse teostamise raames, võttes arvesse kolme Euroopa organisatsiooni ühiseid huve ja vajadusi seoses nende nõupidavate organite istungite sujuva toimimisega, et parlamendi istungite ajaks tööle võetud teenistujate töölevõtu- ja tasustamistingimused tuleb ühitada nende tingimustega, mille osas olid kolm asjaomast institutsiooni ja organisatsiooni kokku leppinud, arvestades teenistustingimuste artikli 78 teises lõigus sätestatud eelarvekontrolliga. Kuid ka teenistustingimuste artiklis 78 mainitud kokkulepe ise ei või rikkuda ülimuslikku ühenduse õigusnormi; seda uuritakse kohtuotsuses edaspidi seoses teiste etteheidetega, mille hagejad esitasid.
100 Niisiis tuleb tõdeda, et EÜ artikli 283 rikkumist käsitleval etteheitel puudub faktiline alus ning see tuleb järelikult tagasi lükata.
Diskrimineerimiskeelu põhimõtte väidetav rikkumine
101 Seoses etteheitega, mis tugineb argumendile, et on rikutud diskrimineerimiskeelu põhimõtet, mis on tagatud 18. oktoobril 1961 Torinos allkirjastatud Euroopa sotsiaalharta ja ILO konventsiooniga nr 111, tuleb meenutada, ilma et oleks vaja teha otsust nende kahe rahvusvahelise lepingu kohaldatavuse ja ulatuse kohta, millele hagejad on viidanud, et võrdse kohtlemise ja diskrimineerimiskeelu põhimõtted on ühenduse õiguskorra aluspõhimõtted.
102 Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on võrdse kohtlemise põhimõtet rikutud, kui kahte isikute rühma, kelle faktiline ja õiguslik olukord üksteisest oluliselt ei erine, koheldakse erinevalt ja kui taoline erinev kohtlemine ei ole objektiivselt põhjendatud (Euroopa Kohtu 11. jaanuari 2001. aasta otsus kohtuasjas C‑389/98 P: Gevaert vs. komisjon, EKL 2001, lk I‑65, punkt 54; Esimese Astme Kohtu 15. märtsi 1994. aasta otsus kohtuasjas T‑100/92: La Pietra vs. komisjon, EKL AT 1994, lk I‑A‑83 ja II‑275, punkt 50; 16. aprilli 1997. aasta otsus kohtuasjas T‑66/95: Kuchlenz-Winter vs. komisjon, EKL 1997, lk II‑637, punkt 55, ja 21. juuli 1998. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑66/96 ja T‑221/97: Mellett vs. Euroopa Kohus, EKL AT 1998, lk I‑A‑449 ja II‑1305, punkt 129; Esimese Astme Kohtu 9. juuli 2007. aasta määrus kohtuasjas T‑415/06 P: De Smedt vs. komisjon, kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, punkt 52).
103 Nende abiteenistujate olukord, kes võetakse tööle, et täita vahelduvaid ja suuremahulisi täiendava inimressursi vajadusi, mis tekivad parlamendil üksnes selle istungjärkude ajal, ei ole aga võrreldav nende teenistujate olukorraga, kes on tööle võetud selleks, et vastata jätkuvatele ja igapäevastele vajadustele, mille puhul on vajalik ametnikest ja vajadusel ajutistest või teenistustingimuste artikli 3a või 3b tähenduses lepingulistest töötajatest koosneva personali kohalolek.
104 Tuleb lisada, et ei saa seada kahtluse alla ühenduste poolt tööle võetud erinevate isikurühmade staatuse erinevusi, arvestades, et mõnedel rühmadel võib olla eeliseid, mida ei ole antud teistele. Nimelt vastab iga teenistujate kategooria määratlus ühenduse administratsiooni õigustatud vajadustele ja tema täidetavate ülesannete olemusele (Euroopa Kohtu 6. oktoobri 1983. aasta otsus liidetud kohtuasjades 118/82–123/82: Celant jt vs. komisjon, EKL 1983, lk 2995, punkt 22, ja eespool viidatud määrus De Smedt vs. komisjon, punkt 55).
105 Just istungite abiteenistujate erikategooriat kehtestades kasutas nõukogu oma vabadust reguleerida seda kategooriat eraldi, võttes arvesse parlamendi erivajadusi ja tema täidetavate ülesannete olemust, samamoodi nagu ta kasutas seda vabadust konverentsitõlkide erikategooria suhtes, keda võib kutsuda töötama lühikesteks perioodideks ja vahelduvate või isegi juhuslike vajaduste täitmiseks.
106 Seega tuleb diskrimineerimiskeelu põhimõtte rikkumist käsitlev etteheide tagasi lükata.
Töösuhte stabiilsus
107 Kõigepealt tuleb nentida, et etteheide, mis puudutab töösuhte stabiilsuse rikkumist seoses sellega, et teenistustingimuste artikli 78 alusel on parlamendil väidetavalt võimalik vabaneda istungite abiteenistujast iga lepingu lõppedes, jättes teenistuja ilma üldisest töösuhte vormist tööandjate ja töötajate vahel, milleks on määramata tähtajaga töölepingud, viib tegelikkuses küsimuseni, kas mõni ülimuslik õigusnorm või põhimõte kohustab parlamenti istungite abiteenistujate töölevõtutingimusi kehtestades kasutama määramata tähtajaks sõlmitud, kuid osalise tööajaga töösuhteid.
108 Selles osas tuginevad hagejad sisuliselt:
– esiteks ILO konventsiooni nr 158 artiklile 4, mille kohaselt „[t]öötajat ei või vallandada ilma mõjuva põhjuseta, mis on seotud töötaja võimete või käitumisega või mis põhineb ettevõtte, asutuse või teenistuse tegevusest tulenevatel vajadustel”;
– teiseks raamkokkuleppele ja eelkõige selle preambuli teisele lõigule ning üldkaalutluste punktile 6, millest ilmneb, et määramata tähtajaga töölepingud on „üldine töösuhte vorm tööandjate ja töötajate vahel” ning neid iseloomustab töösuhete stabiilsus, samas kui tähtajalised töölepingud vastavad üksnes teatavatel juhtudel nii tööandjate kui ka töötajate vajadustele.
109 ILO konventsiooni nr 158 artikkel 4 ei ole iseenesest käesolevas kohtuasjas asjakohane, kuna see artikkel üksi ei võimalda vastata küsimusele, kas parlamendil on või ei ole õigust sõlmida abiteenistuja lepinguid üksnes parlamentaarse istungjärgu ajaks. Nimelt kui vastus sellele küsimusele peaks olema jaatav, ei saaks siiski pidada iga tähtajalise lepingu lõppemist vallandamiseks, mida peaks eraldi põhjendama seoses teenistuja võimete või käitumisega või parlamendi tegevusest tulenevate vajadustega, sest tegemist oleks lepingu lõppemisega selle tähtaja saabumise tõttu.
110 Raamkokkuleppe rikkumist käsitleva argumendi uurimine eeldab, et enne oleks läbi vaadatud küsimus, kas ühenduse institutsiooni vastu on võimalik tugineda direktiivile 1999/70.
– Ametniku või teenistuja õigus tugineda direktiivile 1999/70 ühenduse institutsiooni vastu
111 Kõigepealt on oluline märkida, et direktiivid on suunatud liikmesriikidele, mitte ühenduse institutsioonidele. Direktiivi 1999/70 ja sellele lisatud raamkokkuleppe sätteid ei saa järelikult pidada sellisteks, mis kehtestavad iseenesest institutsioonidele kohustusi nende suhetes oma töötajatega (vt selle kohta Euroopa Kohtu 9. septembri 2003. aasta otsus kohtuasjas C‑25/02: Rinke, EKL 2003, lk I‑8349, punkt 24; Esimese Astme Kohtu 21. mai 2008. aasta otsus kohtuasjas T‑495/04: Belfass vs. nõukogu, kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, punkt 43).
112 Toodud kaalutlus ei saa siiski välistada igasugust võimalust tugineda institutsioonide ja nende ametnike või teenistujate vahelistes suhetes mõnele direktiivile.
113 Nimelt võivad direktiivi sätted esiteks olla institutsiooni suhtes kaudselt kohaldatavad, kui need kujutavad endast mõne ühenduse õiguse üldpõhimõtte väljendust, mida institutsioonil tuleb sellisena rakendada (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Rinke, punktid 25–28 seoses nõukogu 9. veebruari 1976. aasta direktiiviga 76/207/EMÜ meeste ja naiste võrdse kohtlemise põhimõtte rakendamise kohta seoses töö saamise, kutseõppe ja edutamisega ning töötingimustega, EÜT L 39, lk 40; ELT eriväljaanne 05/01, lk 187).
114 Käesoleval juhul tuleb tõdeda, et kuigi töösuhte stabiilsust peetakse töötajate kaitse keskseks elemendiks (vt Euroopa Kohtu 22. novembri 2005. aasta otsus kohtuasjas C‑144/04: Mangold, EKL 2005, lk I‑9981, punkt 64, ja 15. aprilli 2008. aasta otsus kohtuasjas C‑268/06: Impact, kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, punkt 87), ei ole see siiski õiguse üldpõhimõte, mille alusel võiks hinnata institutsiooni akti õiguspärasust. Iseäranis ei tulene direktiivist 1999/70 ega raamkokkuleppest kuidagi, et töösuhte stabiilsus on kujunenud siduvaks õigusnormiks. Pealegi on direktiivi põhjendustes 6 ja 7 ning raamkokkuleppe preambuli esimeses lõigus ja põhjenduses 5 rõhutatud vajadust saavutada tasakaal paindlikkuse ja turvalisuse vahel.
115 Seevastu on töösuhte stabiilsus üks eesmärke, mille on püstitanud pooled, kes on alla kirjutanud raamkokkuleppele, mille klausli 1 punktis b on sätestatud, et selle eesmärk on „luua raamistik, et vältida kuritarvitusi, mis võiksid tuleneda järjestikuste tähtajaliste töölepingute või töösuhete kasutamisest.”
116 Teiseks võib direktiiv olla institutsioonile siduv ka juhul, kui see institutsioon kavatses oma korraldusliku autonoomia alusel ja personalieeskirjade piires täita konkreetset kohustust, mis on ära toodud direktiivis, või samuti käesoleval juhul, kui üldkohaldatavas siseaktis endas on sõnaselgelt viidatud meedetele, mida ühenduse seadusandja on lepingute kohaldamiseks võtnud. Nii on personalieeskirjade artikli 1e lõikes 2 ette nähtud, et ametnikele „tagatakse sellised tervishoiu- ja ohutusnormidele vastavad töötingimused, mis on vähemalt samaväärsed asutamislepingute kohaselt neis valdkondades vastuvõetud meetmete alusel kohaldatavate miinimumnõuetega”. Viimati nimetatud sätet kohaldatakse teenistustingimuste artikli 10 esimese lõigu ja artikli 80 lõike 4 kohaselt analoogia alusel ajutiste teenistujate ja lepinguliste töötajate suhtes.
117 Tuleb aga tõdeda, et direktiivi 1999/70 eesmärk ei ole konkreetselt parandada töökeskkonda töötajate tervise ja ohutuse kaitset suurendades, vaid ühtlustada siseriiklikke õigusnorme ja praktikat seoses töötingimustega, mis puudutavad töösuhte kestust.
118 Kolmandaks tuleb igal juhul meenutada, et EÜ artiklist 10 tulenev lojaalse koostöö põhimõte ei kohusta mitte üksnes liikmesriike võtma kõiki sobilikke meetmeid ühenduse õiguse ulatuse ja tõhususe tagamiseks (Euroopa Kohtu 26. septembri 2000. aasta otsus kohtuasjas C‑262/97: Engelbrecht, EKL 2000, lk I‑7321, punkt 38), vaid see paneb ka ühenduse institutsioonidele vastastikused kohustused teha lojaalset koostööd liikmesriikidega (Euroopa Kohtu 10. veebruari 1983. aasta otsus kohtuasjas 230/81: Luxembourg vs. parlament, EKL 1983, lk 255, punkt 37; 14. mai 2002. aasta otsus kohtuasjas C‑383/00: komisjon vs. Saksamaa, EKL 2002, lk I‑4219, punkt 18; 26. novembri 2002. aasta otsus kohtuasjas C‑275/00: First ja Franex, EKL 2002, lk I‑10943, punkt 49; 4. märtsi 2004. aasta otsus kohtuasjas C‑344/01: Saksamaa vs. komisjon, EKL 2004, lk I‑2081, punkt 79, ja 20. oktoobri 2005. aasta otsus kohtuasjas C‑511/03: Ten Kate Holding Musselkanaal jt, EKL 2005, lk I‑8979, punkt 28) ja teiste institutsioonidega (vt selle kohta Euroopa Kohtu 30. märtsi 1995. aasta otsus kohtuasjas C‑65/93: parlament vs. nõukogu, EKL 1995, lk I‑643, punkt 23).
119 Sellega seoses on institutsioonide ülesanne tagada niivõrd kui võimalik järjepidevus oma sisepoliitika ja ühenduse tasandil teostatava, eelkõige liikmesriikidele suunatud seadusandliku tegevuse vahel. Niisiis peavad institutsioonid oma käitumises tööandjana arvestama õigusnormidega, mis kehtestavad miinimumnõuded töötajate elu- ja töötingimuste parandamiseks liikmesriikides siseriiklike õigusnormide ja praktika ühtlustamise kaudu, ja eelkõige ühenduse seadusandja sooviga muuta töösuhte stabiilsus esmaseks eesmärgiks Euroopa Liidu töösuhetes. Kirjeldatud kohustus on seda tähtsam, kui arvestada, et määrusega nr 723/2004 teostatud haldusreform tõi esile Euroopa avaliku teenistuse kalduvuse lepingulistele suhetele.
120 Konkreetsemalt seoses raamkokkuleppega, millega on soovitud ühendada siseriiklikke õigusnorme ja praktikat, kehtestades tähtajalisele tööle miinimumnõuded, tuleb seega parlamendil vastavalt tema lojaalsuskohustusele tõlgendada teenistustingimuste sätteid niivõrd kui võimalik raamkokkuleppe sõnastuse ja eesmärkide põhjal, et saavutada viimati nimetatud aktiga seatud eesmärk.
121 Viimasena tuleb märkida, et lojaalsuskohustusest eespool tuletatud tagajärjed tulenevad käesolevas kohtuasjas ka väljakujunenud kohtupraktikast, mille kohaselt tuleb ühenduse õiguse sätte tõlgendamisel arvesse võtta mitte üksnes selle sõnastust, vaid ka konteksti ja nende õigusnormide eesmärke, mille hulka see kuulub, nagu ka kõiki ühenduse õiguse sätteid (vt selle kohta Euroopa Kohtu 6. oktoobri 1982. aasta otsus kohtuasjas 283/81: Cilfit jt, EKL 1982, lk 3415, punkt 20, ja 17. novembri 1983. aasta otsus kohtuasjas 292/82: Merck, lk 3781, punkt 12, ja Esimese Astme Kohtu 6. oktoobri 2005. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑22/02 ja T‑23/02: Sumitomo Chemical ja Sumika Fine Chemicals vs. komisjon, EKL 2005, lk II‑4065, punkt 47). Seega on välistatud, et institutsioon jätab lepingute kestust käsitlevate teenistustingimuste sätete kohaldamisel ja tõlgendamisel järgimata ühenduse tasandil kehtestatud tähtajalise töö miinimumnõuded.
122 Eeltoodut arvestades tuleb hagejate poolt teenistustingimuste artikli 78 peale esitatud õigusvastasuse väide tagasi lükata, kuna direktiivil 1999/70 kui sellisel ei saa põhineda õigusvastasuse väide personalieeskirju ja teenistustingimusi sisaldava nõukogu määruse sätte peale, mis on väidetavalt vastuolus raamkokkuleppega.
123 Kuid hagejad saavad käesoleva kohtuasja asjaoludel ja käesoleva kohtuotsuse punktides 118–121 kirjeldatud piirides tugineda parlamendi vastu kõnealusele direktiivile ja sellega rakendatavale raamkokkuleppele selleks, et personalieeskirju ja teenistustingimusi tõlgendataks võimalikul määral nii, et see oleks kooskõlas raamkokkuleppega ette nähtud nõuetega.
124 Sellegipoolest ei võimalda nende raamkokkuleppe sätete uurimine, millele hagejad tuginesid, järeldada, et parlament rikkus teenistustingimuste artiklit 78 tõlgendatuna nende sätete eesmärkidest ja miinimumnõuetest lähtudes.
– Raamkokkuleppe sisu
125 Esiteks tuleb nentida, et direktiiv 1999/70 ja raamkokkulepe on mõeldud kohaldamiseks ka tähtajalistele töölepingutele ja töösuhetele, mis on sõlmitud riigiasutuste ja teiste avaliku sektori üksustega (Euroopa Kohtu 4. juuli 2006. aasta otsus kohtuasjas C‑212/04: Adeneler jt, EKL 2006, lk I‑6057, punkt 54; 7. septembri 2006. aasta otsus kohtuasjas C‑53/04: Marrosu ja Sardino, EKL 2006, lk I‑7213, punktid 39, ja 7. septembri 2006. aasta otsus kohtuasjas C‑180/04: Vassallo, EKL 2006, lk I‑7251, punkt 32).
126 Sellega seoses lähtub raamkokkulepe eeldusest, et määramata tähtajaga töölepingud on töösuhete üldine vorm, mööndes samas, et teatavate sektorite, kutse- ja tegevusalade puhul on tähtajalised töölepingud tüüpiline töötamise vorm (vt raamkokkuleppe üldkaalutluste punktid 6 ja 8; eespool viidatud kohtuotsus Adeneler jt, punkt 61).
127 Seetõttu peetakse töösuhte stabiilsust töötajate kaitse keskseks elemendiks (vt eespool viidatud kohtuotsus Mangold, punkt 64), samas kui tähtajalised töölepingud võivad vaid teatud asjaoludel vastata nii tööandjate kui ka töötajate vajadustele (vt raamkokkuleppe preambuli teine lõik ja üldkaalutluste punkt 8; eespool viidatud kohtuotsus Adeneler jt, punkt 62).
128 Seda silmas pidades, kuna tähtajaliste töösuhete järjestikune kasutamine võib olla töötajate kahjuks toimivate kuritarvituste võimalik allikas, on raamkokkuleppega püütud seda liiki töösuhete kasutamist piirata, kehtestades teatava arvu minimaalseid kaitsesätteid, mille eesmärk on vältida töötajatele ebakindla olukorra loomist (vt eespool viidatud kohtuotsus Adeneler jt, punkt 63).
129 Nii on raamkokkuleppe klausli 5 punktiga 1 soovitud spetsiaalselt vältida „[j]ärjestikuste tähtajaliste töölepingute või töösuhete kasutamise võimalikku kuritarvitamist.”
130 Sel eesmärgil on nimetatud sättega seatud liikmesriikidele kohustus kehtestada oma õiguskorras üks või mitu kõnesoleva lõike 1 punktides a–c loetletud meetmetest, juhul kui asjassepuutuva liikmesriigi õiguses pole veel samaväärseid juriidilisi meetmeid, mis on mõeldud seda tüüpi töölepingute kuritarvitusliku kasutamise tõhusaks ennetamiseks (eespool viidatud kohtuotsus Adeneler jt, punkt 65). Seevastu ei ole raamkokkuleppega kehtestatud liikmesriikide üldist kohustust näha ette, et pärast tähtajalise lepingu teatava arvu kordi pikendamist või pärast teatava ajavahemiku jooksul töötamist muudetakse töösuhe määramata tähtajaks sõlmitud lepinguks, ega määratud täpseid tingimusi, mil võib kasutada määramata tähtajaks sõlmitud lepinguid (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsused Adeneler jt, punkt 91, ning Marrosu ja Sardino, punkt 47).
131 Klausli 5 lõike 1 punktis a loetletud meetmete hulgas on „objektiivsed alused, mis õigustaksid selliste töölepingute või töösuhete uuendamist”.
132 Raamkokkuleppele allakirjutanud pooled leidsid nimelt, et objektiivsetele alustele tuginev tähtajaliste töölepingute kasutamine aitab vältida kuritarvitusi (vt raamkokkuleppe üldkaalutluste punkt 7).
133 Käesoleval juhul aga nähtub toimikust tervikuna, et parlament tugineb sisuliselt just „objektiivsetele alustele”, et õigustada istungite abiteenistujate lepingute pikendamist parlamendi iga istungjärgu puhul.
134 Sellega seoses leidis Euroopa Kohus kohtuotsuses Adeneler jt (eespool viidatud kohtuotsus, punkt 69), et mõistet „objektiivsed alused” raamkokkuleppe klausli 5 punkti 1 alapunkti a tähenduses tuleb mõista nii, et sellega on mõeldud täpseid ja konkreetseid asjaolusid, mis iseloomustavad kindlaksmääratud tegevust ning on loomult sellised, et õigustaksid järjestikuste tähtajalise töölepingute kasutamist selles konkreetses olukorras. Sellised asjaolud võivad tuleneda eelkõige tööülesannete eripärast, mille täitmiseks asjassepuutuvad lepingud on sõlmitud, ning nimetatud tööülesannete olemuslikest joontest, või kui see on asjakohane, siis liikmesriigi sotsiaalpoliitika legitiimse eesmärgi täitmise vajadustest (vt eespool viidatud kohtuotsus Adeneler jt, punkt 70).
135 Käesoleval juhul väitis parlament õigustatult, et vaidlusaluste tähtajaliste lepingute pikendamine vastas tegelikule vajadusele selles mõttes, et see oli vajalik tema ülesannete täitmiseks. Nimelt võimaldas teenistustingimuste artikli 78 kasutamine 1. jaanuarini 2007 tal katta vahelduvaid ja laiaulatuslikke inimressursi vajadusi üksnes istungite ajal. On selge, et parlamendi tegevuse oluline kasv Strasbourg’is – nelja- või viiepäevase ajavahemiku jooksul kuus – tõi kaasa märkimisväärse muutuse vajaduses inimressursi järele, kellele antakse sellised täpsed ja erinevad ülesanded, mida täidavad näiteks lastehoiutöötaja, lasteaiakasvataja, masinakirjutaja, tehniline töötaja, kokk, keeleõpetaja, tõlkija, uksehoidja, kolimistöötaja või muud töötajad. Isegi kui need vajadused oleksid etteaimatavad, ei ole tegevuse lisandumine sellegipoolest järjepidev ja püsiv. Niisugused asjaolud võisid põhjendatult raamkokkuleppe klausli 5 punkti 1 alapunktist a lähtudes õigustada abiteenistujate järjestikuste tähtajaliste lepingute kasutamist.
136 Teenistustingimuste artikli 58 esimese lõigu kohaselt tekib abiteenistujal küll õigus tasulisele puhkusele alles pärast vähemalt 15‑päevast või poole kuu pikkust teenistusaega, nagu märkisid hagejad, nii et istungite abiteenistujatel ei teki õigust sellisele puhkusele ainuüksi asjaolu tõttu, et nad on tööle võetud väga lühikeste lepingute alusel, mis on miinimumperioodist lühema kestusega.
137 Hagejad ei ole aga esitanud õigusvastasuse väidet teenistustingimuste artikli 58 esimese lõigu kohta. Seega puudub Avaliku Teenistuse Kohtul alus seda küsimust uurida, sest vastupidisel juhul sunniks see teda väljuma vaidluse piiridest, mille hagejad on määratlenud.
138 Kõike eeltoodut arvesse võttes ei saa rahuldada teenistustingimuste artikli 78 kohta hagejate esitatud õigusvastasuse väidet ja samuti ei ole parlament ületanud nimetatud artikli kohaldamisala direktiivist 1999/70 lähtudes. Järelikult tuleb tühistamistaotlus rahuldamata jätta.
Kahju hüvitamise nõue
1. Poolte argumendid
139 Hagejad paluvad mõista parlamendilt välja hüvitis väljatöötatud tasulise puhkuse eest ja igaühele neist 2000 eurot „kohtuväliste” kulude eest.
140 Parlament vaidleb vastu, et teenistustingimuste artikli 58 kohaselt on abiteenistujal õigus iga teenistuses oldud kuu kohta saada kaks tööpäeva tasulist puhkust, kusjuures alla 15 päeva või poole kuu pikkune teenistusaeg puhkuseõigust ei anna. Neil asjaoludel ei saa istungite abiteenistujad, kes töötavad viis päeva kuus, tasulist puhkust nõuda. Seega puudub alus määrata hagejatele vastavat hüvitist.
141 Lisaks märgib parlament, et vastavalt Avaliku Teenistuse Kohtu kodukorra artiklile 94 on menetlus Avaliku Teenistuse Kohtus tasuta. Samuti ei ole selles kodukorras ette nähtud võimalust mõista kohtusse ilmumata jätnud poolelt välja „kohtuväliseid” menetluskulusid. Selliste kulude kandmise taotluse tuleks järelikult vastuvõetamatuks tunnistada.
2. Avaliku Teenistuse Kohtu hinnang
142 Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on ühenduse lepinguvälise vastutuse tekkimiseks vajalik, et samal ajal esineksid teatavad tingimused, nimelt institutsioonile etteheidetava käitumise õigusvastasus, kahju tegelikkus ja põhjusliku seose olemasolu etteheidetava käitumise ja tekitatud kahju vahel (Euroopa Kohtu 16. detsembri 1987. aasta otsus kohtuasjas 111/86: Delauche vs. komisjon, EKL 1987, lk 5345, punkt 30; Esimese Astme Kohtu 27. novembri 2003. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑331/00 ja T‑115/01: Bories jt vs. komisjon, EKL AT 2003, lk I‑A‑309 ja II‑1479, punkt 192, Avaliku Teenistuse Kohtu 10. oktoobri 2007. aasta otsus kohtuasjas F‑107/06: Berrisford vs. komisjon, kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, punkt 109). Kui üks neist tingimustest ei ole täidetud, jäetakse kahju hüvitamise hagi tervikuna rahuldamata, ilma et oleks vaja uurida teisi tingimusi.
143 Parlamendile etteheidetava õigusvastase tegevuse osas ei ole hagejad arendanud ühtegi arutluskäiku peale selle, mille nad tõid esile teenistustingimuste artikli 78 kohta esitatud õigusvastasuse väite toetuseks tühistamistaotluse raames. Nagu käesoleva kohtuotsuse punktist 96 tuleneb, põhines nimetatud väide kolmel etteheitel, mis puudutasid EÜ artikli 283 rikkumist, diskrimineerimiskeelu põhimõtte rikkumist ja töösuhte stabiilsuse kahjustamist. Õigusvastasuse väide jäeti aga rahuldamata, kusjuures kohus ei nõustunud ühegi selle toetuseks esitatud etteheitega.
144 Seetõttu tuleb kahju hüvitamise taotlus rahuldamata jätta, kuna hagejad ei ole õiguslikult piisavalt tõendanud parlamendile etteheidetava tegevuse õigusvastasust.
Kohtukulud
145 Kodukorra artikli 122 kohaselt kohaldatakse selle II jaotise 8. peatükki, mis käsitleb kohtukulusid, ainult nende kohtuasjade suhtes, mis algatati Avaliku Teenistuse Kohtus alates nimetatud kodukorra jõustumisest, mis toimus 1. novembril 2007. Kohtuasjade suhtes, mis olid selles kohtus pooleli enne nimetatud kuupäeva, kohaldatakse edasi mutatis mutandis Esimese Astme Kohtu kodukorra vastavaid sätteid.
146 Esimese Astme Kohtu kodukorra artikli 87 lõike 2 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Sama kodukorra artikli 88 alusel kannavad institutsioonid ühenduste ja nende teenistujate vahelistes vaidlustes ise oma kohtukulud. Kuna hagejad on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb kohtukulud jätta kummagi poole enda kanda.
Esitatud põhjendustest lähtudes
ESIMESE ASTME KOHUS (teine koda)
otsustab:
1. Jätta hagi rahuldamata.
2. Pooled kannavad ise oma kohtukulud.
Kanninen Boruta Van Raepenbusch
Kuulutatud avalikul kohtuistungil 30. aprillil 2009 Luxembourgis.
Kohtusekretär Koja esimees
W. Hakenberg H. Kanninen
Käesoleva kohtulahendi ning selles viidatud ja kohtulahendite kogumikus veel avaldamata ühenduste kohtute lahendite tekstid on kättesaadavad Euroopa Kohtu Interneti-leheküljel aadressil: www.curia.europa.eu
Sisukord
Õiguslik raamistik
1. Euroopa ühenduste muude teenistujate teenistustingimused
2. Raamkokkulepe tähtajalise töö kohta
Vaidluse aluseks olevad asjaolud
Menetlus ja poolte nõuded
Hagi vastuvõetavus
1. Poolte argumendid
2. Avaliku Teenistuse Kohtu hinnang
Tühistamise taotlus
1. Poolte argumendid
2. Avaliku Teenistuse Kohtu hinnang
Õigusvastasuse väite vastuvõetavus
Õigusvastasuse väite põhjendatus
EÜ artikli 283 väidetav rikkumine
Diskrimineerimiskeelu põhimõtte väidetav rikkumine
Töösuhte stabiilsus
– Ametniku või teenistuja õigus tugineda direktiivile 1999/70 ühenduse institutsiooni vastu
– Raamkokkuleppe sisu
Kahju hüvitamise nõue
1. Poolte argumendid
2. Avaliku Teenistuse Kohtu hinnang
Kohtukulud
LISA
Võttes arvesse hagejate suurt arvu, ei ole käesolevas lisas nende nimesid toodud.