Liidetud kohtuasjad C-61/17, C-62/17 ja C-72/17

Miriam Bichat jt

versus

Aviation Passage Service Berlin GmbH & Co. KG

(eelotsusetaotlused, mille on esitanud Landesarbeitsgericht Berlin-Brandenburg)

Eelotsusetaotlus – Sotsiaalpoliitika – Kollektiivne koondamine – Direktiiv 98/59/EÜ – Artikli 2 lõike 4 esimene lõik – Mõiste „tööandjat kontrolliv ettevõte“ – Töötajatega konsulteerimise kord – Tõendamiskoormis

Kokkuvõte – Euroopa Kohtu (viies koda) 7. augusti 2018. aasta otsus

Sotsiaalpoliitika – Õigusaktide ühtlustamine – Kollektiivne koondamine – Direktiiv 98/59 – Töötajate teavitamise ja nendega konsulteerimise kord – Mõiste „tööandjat kontrolliv ettevõte“ – Ulatus – Autonoomne ja ühetaoline tõlgendamine

(Nõukogu direktiiv 98/59, artikli 2 lõike 4 esimene lõik)

Nõukogu 20. juuli 1998. aasta direktiivi 98/59/EÜ kollektiivseid koondamisi käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta artikli 2 lõike 4 esimest lõiku tuleb tõlgendada nii, et mõiste „tööandjat kontrolliv ettevõte“ hõlmab mis tahes ettevõtjat, kes on tööandjaga kapitaliosaluse või teiste õiguslike suhete alusel seotud selliselt, et see võimaldab tal kasutada otsustavat mõjuvõimu tööandja otsustusõiguslikes organeis ja sundida tööandjat kaaluma või kavandama kollektiivset koondamist.

Sellega seoses tuleb esiteks märkida, et direktiivi 98/59 artikli 2 lõike 4 esimene lõik ei määratle mõistet „tööandjat kontrolliv ettevõte“ ega viita selles osas ka liikmesriikide õigusele. Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt aga tuleneb nii liidu õiguse ühetaolise kohaldamise kui ka võrdsuse põhimõttega seonduvatest nõuetest, et sellise liidu õigusnormi mõisteid, mis ei viita sõnaselgelt liikmesriikide õigusele õigusnormi tähenduse ja ulatuse kindlaksmääramiseks, tuleb tavaliselt kogu Euroopa Liidus tõlgendada autonoomselt ja ühetaoliselt (vt eelkõige 27. jaanuari 2005. aasta kohtuotsus Junk, C-188/03, EU:C:2005:59 punktid 29 ja 30, ning 13. mai 2015. aasta kohtuotsus Lyttle jt, C-182/13, EU:C:2015:317, punkt 26 ja seal viidatud kohtupraktika).

Neil asjaoludel järeldub direktiivi 98/59 artikli 2 lõike 4 esimese lõigu tekkeloo ja eesmärgi analüüsist ühelt poolt, et mõiste „tööandjat kontrolliv ettevõte“ all peetakse silmas mis tahes ettevõtjat, kes samasse kontserni kuulumise või üldkoosolekul või otsustusõiguslikes organeis häälteenamuse tagava osaluse tõttu võib sundida tööandjat võtma vastu otsust kaaluda või kavandada kollektiivset koondamist.

Lisaks tuleks lugeda selle mõistega hõlmatuks olukorrad, kus ettevõtja, kellel ei ole eelmises punktis nimetatud häälteenamust, võib avaldada sellist otsustavat mõju käesoleva kohtuotsuse punkti 31 tähenduses, mis avaldub äriühingu organite otsuste hääletustulemustes, ja seda nimelt tööandja aktsiakapitali hajutatuse, aktsionäride suhteliselt vähese osaluse tõttu üldkoosolekul või tööandja siseselt osanikevaheliste kokkulepete tõttu.

Teiselt poolt, nagu avaldas komisjon oma kirjalikes ja suuliselt esitatud seisukohtades, ei tohiks õiguskindluse põhimõtet silmas pidades puhtalt faktilised kriteeriumid nagu tööandja ja teise ettevõtja ühise varalise huvi olemasolu või „ettevõtja varaline huvi täita direktiiviga 98/59 ette nähtud teavitamise, konsulteerimise ja teatamise kohustusi“ olla aluseks olukorrale, kus ettevõtja kontrollib tööandjat direktiivi 98/59 artikli 2 lõike 4 esimese lõigu tähenduses.

(vt punktid 29, 40–42, 45 ja resolutsioon)