ÜLDKOHTU OTSUS (esimene koda)
27. november 2018(*)
Avalik teenistus – Ametnikud – Euroopa välisteenistus – Ametisse määramine – Euroopa Liidu delegatsiooni Etioopias juhi ametikoht – Otsus jätta ametiaeg pikendamata – Teenistuse huvid – Põhjendamiskohustus – Võrdne kohtlemine
Kohtuasjas T‑315/17,
Chantal Hebberecht, Euroopa välisteenistuse ametnik, elukoht Fourmies (Prantsusmaa), esindaja: avocat B. Maréchal,
hageja,
versus
Euroopa välisteenistus, esindajad: S. Marquardt ja R. Spac,
kostja,
mille ese on ELTL artikli 270 alusel esitatud hagi esiteks tühistada Euroopa välisteenistuse otsus, millest hagejale anti teada 3. veebruaril 2017 ja millega jäeti rahuldamata tema kaebus Euroopa välisteenistuse otsuse peale jätta pikendamata tema ametiaeg Euroopa Liidu delegatsiooni Etioopias juhina, ning teiseks hüvitada hagejale väidetavalt tekitatud mittevaraline kahju,
ÜLDKOHUS (esimene koda),
koosseisus: koja president I. Pelikánová, kohtunikud P. Nihoul (ettekandja) ja J. Svenningsen,
kohtusekretär: ametnik M. Marescaux,
arvestades menetluse kirjalikku osa ja 15. mai 2018. aasta kohtuistungil esitatut,
on teinud järgmise
otsuse
Vaidluse taust
1 Hageja Chantal Hebberecht on Euroopa välisteenistuse ametnik. Ta nimetati 1. septembril 2013 neljaks aastaks Euroopa Liidu delegatsiooni Etioopias juhiks.
2 Euroopa välisteenistuse 22. märtsi 2016. aasta teatega informeeriti Euroopa välisteenistuse ametnikke, kes töötasid delegatsioonides, kus pidi 2017. või 2018. aastal toimuma rotatsioon, et ametnikel on võimalik esitada taotlus ennetähtaegselt roteerumiseks või nende ametiaja pikendamiseks. Teates oli märgitud, et luba antakse üksnes nõuetekohaselt põhjendatud erijuhtudel, arvestades teenistuse huve.
3 Hageja esitas 15. aprillil 2016 sellise pikendamise taotluse, väites et ta soovib suurendada viienda aasta jooksul oma Etioopia kogemuse väärtust enne pensionile jäämist 1. septembril 2018.
4 Euroopa välisteenistuse ametisse nimetav asutus jättis 30. juuni 2016. aasta otsusega (edaspidi „vaidlustatud otsus“) taotluse rahuldamata ja nentis, et „delegatsioonijuhtide korrapärase roteerumise tagamiseks viiakse ellu selget liikuvuspoliitikat pärast maksimaalset nelja aastat ametikohal“.
5 Hageja esitas 29. septembri 2016. aasta teatega Euroopa Liidu ametnike personalieeskirjade (edaspidi „personalieeskirjad“) artikli 90 lõike 2 alusel vaidlustatud otsuse peale kaebuse, mis registreeriti 30. septembril 2016. Kaebuse põhjenduseks ta väidab, et vaidlustatud otsus on õiguslikult vastuolus teenistuse huvide, teenistuse järjepidevuse, läbipaistvuse, võrdse kohtlemise ja naiste suhtes positiivse diskrimineerimise meetmete järgimisega. Ta on arvamusel, et:
– teenistuse huvides on hästi hallatud delegatsiooni säilimine kogenud juhi eestvedamisel; tal on kogemus ja vajalikud suhted, et liidu huvides aidata kaasa Etioopia stabiilsuse tagamisele ning rändevoo pidurdamisele;
– tema lahkumine toob kaasa teenistuse järjepidematuse Euroopa välisteenistuse juhtkonna tasemel;
– pikendamisest keeldumist talle ei põhjendatud;
– ta esitas oma taotluse samal moel nagu teised taotlused, mis rahuldati;
– kui sellekohane otsus oleks tehtud, oleks tema delegatsioonijuhi ametiaja pikendamine palgaastmel AD 14 oleva naisena olnud eeskujulik positiivse diskrimineerimise meede.
6 Euroopa välisteenistuse peasekretär jättis ametisse nimetava ametiisikuna 1. veebruari 2017. aasta otsusega, millest hagejat teavitati 3. veebruaril 2017 (edaspidi „kaebuse rahuldamata jätmise otsus“), kaebuse rahuldamata. Ametisse nimetava ametiisiku arvates:
– on administratsioonil ulatuslik kaalutlusõigus, et hinnata teenistuse huvidega seotud vajadusi; teenistuse huvides on eelkõige delegatsioonijuhtide puhul vaja korrapärast personali liikuvust delegatsioonides; roteerumise tõhusust kahjustaks etteaimatavuse ja automaatsuse puudumine; olukorda Etioopias ei saa pidada „erakorraliseks“; isiklikud põhjused ei ole mõjuv põhjus erandi tegemiseks;
– tagab teenistuse järjepidevuse Euroopa välisteenistuse poolt asedelegatsioonijuhi kohalolek;
– põhjendati vaidlustatud otsust selgelt, ehkki lühidalt, Euroopa välisteenistuse poliitikaga, et tuleb tagada personali korrapärane liikuvus;
– ei ole hageja tõendanud meelevaldset või ilmselgelt ebasobivat vahetegemist taotletud eesmärki arvestades;
– ei saa sellekohase kohustuse puudumisel taotletud pikendamiseks arvesse võtta, et hageja on naine, kuna pikendamine peab olema põhjendatud üksnes teenistuse huvidega.
Menetlus ja poolte nõuded
7 Hageja esitas käesoleva hagi, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 15. mail 2017.
8 Ettekandja-kohtuniku ettepanekul otsustas Üldkohus (esimene koda) avada menetluse suulise osa.
9 Poolte kohtukõned kuulati ära 15. mai 2018. aasta kohtuistungil.
10 Hageja palub Üldkohtul:
– tunnistada hagi vastuvõetavaks ja põhjendatuks;
– tühistada kaebuse rahuldamata jätmise otsus;
– mõista Euroopa välisteenistuselt mittevaralise kahju hüvitamiseks välja ühekordne summa, milleks esimese võimalusena on 250 000 eurot, teise võimalusena 200 000 eurot, kolmanda võimalusena 150 000 eurot, 100 000 eurot või 50 000;
– mõista kohtukulud välja Euroopa välisteenistuselt.
Euroopa välisteenistus palub Üldkohtul:
– jätta hagi põhjendamatuse tõttu rahuldamata;
– mõista kohtukulud välja hagejalt.
Õiguslik käsitlus
Vaidlustatud akt
11 Menetluse algatamist käsitlevas dokumendis palub hageja tühistada „[Euroopa välisteenituse] ametisse nimetava asutuse tehtud otsus (Ares (2017) 615970–03/02/2017) mitte pikendada ühe aasta võrra [tema] lähetust ELi delegatsiooni juhina Etioopia Demokraatlikus Vabariigis“.
12 Siinkohal tuleb tõdeda, et hageja selliselt kindlaks määratud akt sellele Ares‑andmebaasis antud numbri abil vastab kaebuse rahuldamata jätmise otsusele.
13 Tasub märkida, et liidu avaliku teenistuse valdkonnas kohaldatava väljakujunenud kohtupraktika kohaselt moodustavad personalieeskirjade artikli 90 lõikes 2 viidatud halduskaebus ja selle sõnaselge või vaikimisi rahuldamata jätmine lahutamatu osa keerulisest menetlusest ning on vaid hagi esitamise eeltingimus. Selles olukorras toob hagi – isegi kui see on vormiliselt suunatud kaebuse rahuldamata jätmise vastu – kaasa selle huve kahjustava otsuse vaidlustamise kohtus, mille peale kaebus esitati (vt selle kohta 17. jaanuari 1989. aasta kohtuotsus Vainker vs. parlament, 293/87, EU:C:1989:8, punktid 7 ja 8), välja arvatud juhul, kui kaebuse rahuldamata jätmisel on muu ulatus kui aktil, mille peale kaebus esitati (25. oktoobri 2006. aasta kohtuotsus Staboli vs. komisjon, T‑281/04, EU:T:2006:334, punkt 26).
14 Nimelt igasugune kaebuse rahuldamata jätmise otsus, olgu see siis sõnaselge või vaikimisi, üksnes kinnitab akti või tegevusetust, mida kaebuse esitaja vaidlustab, ning seda ei saa eraldiseisvalt omakorda vaidlustada, mistõttu iseseisva sisuta otsuse suhtes esitatud nõudeid tuleb käsitleda nii, nagu need oleks esitatud esialgse akti suhtes. Kaebuse sõnaselgelt rahuldamata jättev otsus võib oma sisu poolest mitte olla hageja poolt vaidlustatud akti pelgalt kinnitav. Nii on juhul, kui kaebuse rahuldamata jätmise otsusega on hageja olukord uute õiguslike ja faktiliste asjaolude põhjal uuesti läbi vaadatud või kui see muudab või täiendab esialgset otsust. Niisugusel juhul on kaebuse rahuldamata jätmise otsus selline akt, mille üle teostab kontrolli kohus, kes võtab seda arvesse vaidlustatud akti õiguspärasuse hindamisel või käsitleb seda huve kahjustava aktina, mis asendab vaidlustatud akti (vt 24. aprilli 2017. aasta kohtuotsus HF vs. parlament, T‑584/16, EU:T:2017:282, punkt 71 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 15. septembri 2017. aasta kohtuotsus Skareby vs. Euroopa välisteenistus, T‑585/16, EU:T:2017:613, punkt 18 ja seal viidatud kohtupraktika).
15 Käesolevas asjas kinnitab kaebuse rahuldamata jätmise otsus üksnes vaidlustatud otsust, kuna sellega ei ole muudetud vaidlustatud otsuse resolutsiooni ega hageja olukorda uute õiguslike ja faktiliste asjaolude põhjal uuesti läbi vaadatud. Asjaolu, et hageja kaebuse üle otsustamise pädevusega asutusel tuli kaebuses esitatud hageja argumentidele vastamiseks teha täpsustusi vaidlustatud otsuse põhjenduste kohta, ei saa anda alust selleks, et kaebuse rahuldamata jätmist peetaks hageja huve kahjustavaks iseseisvaks aktiks (vt selle kohta 9. detsembri 2009. aasta kohtuotsus komisjon vs. Birkhoff, T‑377/08 P, EU:T:2009:485, punktid 55 ja 56, ning 14. novembri 2013. aasta kohtuotsus Europol vs. Kalmár, T‑455/11 P, EU:T:2013:595, punkt 41).
16 Neil asjaoludel tuleb otsustada, et kuna kaebuse rahuldamata jätmise otsusel ei ole iseseisvat sisu, tuleb tühistamisnõudeid käsitleda nii, et need on esitatud ainult vaidlustatud otsuse peale, mille õiguspärasust tuleb siiski analüüsida, võttes arvesse kaebuse rahuldamata otsuses sisalduvat põhjendust (vt selle kohta 13. detsembri 2017. aasta kohtuotsus HQ vs. CPVO, T‑592/16, ei avaldata, EU:T:2017:897, punkt 21).
Tühistamisnõuded
17 Tühistamisnõuete põhjendamiseks esitab hageja kolm väidet, millest esimene puudutab teenistuse huvide ja järjepidevuse rikkumist, teine läbipaistvuse kohustuse rikkumist ja kolmas võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumist.
Esimene väide, et on rikutud teenistuse huve ja järjepidevust
18 Esimene väide on jagatud kahte osasse, mis vastavalt käsitlevad teenistuse huve ja teenistuse järjepidevust.
– Esimene osa teenistuse huvide kohta
19 Hageja väidab esimeses osas, et vaidlustatud otsus on vastuolus teenistuse huvidega, mis tema arvates nõuavad, et tema taotletud pikendamist lubataks.
20 Oma seisukoha põhjendamiseks esitab ta neli argumenti.
21 Ta väidab kõigepealt, et ei tasu häirida delegatsiooni, mis tema juhtimisel oli suure tegutsemisvõimega ja väga motiveeritud.
22 Ta kinnitab seejärel, et Etioopias tuleb säilitada täielikult toimiv delegatsioon sellele riigile liidu antud toetuste tõttu ja ohu tõttu, mida võib liidule tekitada võimalik kohalik või piirkondlik ebastabiilsus, mis võib kaasa tuua uue rändekriisi.
23 Lisaks leiab hageja, et ta vastab täielikult ametikoha nõuetele: diplomaatia, eriti arenguabi valdkonnas omandatud kogemus; omandatud teadmised asjaomase maa ja piirkonna kohta; usalduslikud ja austavad suhted kohalike ametivõimudega; võimalus tutvuda valitud andmetega hästi informeeritud võrgustikesse kuulumise tõttu.
24 Ta rõhutab lõpuks, et taotletud pikendamisest keeldumist võib mõista kui avaliku sektori väärhaldust ning seda teavet võivad mitmetes liikmesriikides kasutada ära paremäärmuslikud parteid, kes on vastu Euroopa integratsioonile.
25 Euroopa välisteenistus nende argumentidega ei nõustu.
26 Käesoleval juhul näib, et hageja vaidlustab tema suhtes võetud otsuse Euroopa välisteenistuse rakendatud liikuvuse poliitika raames, mis põhimõtteliselt tähendab igale töötajale iga nelja aasta tagant roteerumist ja põhineb järgmistel aktidel:
– personalieeskirjade X lisa artikkel 2, mille kohaselt toimub kolmandates riikides töötavate ametnike puhul regulaarselt liikuvus erimenetluse teel, mida nimetatakse „liikuvusmenetluseks“;
– nõukogu 26. juuli 2010. aasta otsuse 2010/427/EL, millega määratakse kindlaks Euroopa välisteenistuse korraldus ja toimimine (ELT 2010, L 201, lk 30), artikli 6 lõige 10, mille kohaselt „[kehtestab] [k]õrge esindaja […] töötajate liikuvuse eeskirjad, tagamaks Euroopa välisteenistuse töötajate suure liikuvuse“;
– EU Delegations’ guide (liidu delegatsioonide juhend), milles on ette nähtud, et ametiaeg delegatsioonis kestab tavaliselt neli aastat ning et töötajatel on võimalik taotleda pikendamist või ennetähtaegselt lahkumist, võttes arvesse, et selliseid erandeid tehakse üksnes erandjuhtudel, mida tuleb nõuetekohaselt põhjendada ja mille puhul tuleb võtta arvesse teenistuse huve.
27 Roteerumispoliitika kohta tuleb märkida, et kohtupraktika kohaselt on institutsioonidel ulatuslik kaalutlusõigus oma teenistusüksuste töö korraldamisel, et täita neile määratud ülesandeid, ning vastavalt nendele ülesannetele nimetada ametisse oma töötajaid, kuid seda siiski tingimusel, et ametisse määramisel lähtutakse teenistuse huvidest ja järgitakse ametikohtade võrdväärsust (vt selle kohta 23. märtsi 1988. aasta kohtuotsus Hecq vs. komisjon, 19/87, EU:C:1998:165, punkt 6, ja 19. oktoobri 2017. aasta kohtuotsus Bernaldo de Quiros vs. komisjon, T‑649/16, ei avaldata, EU:T:2017:736, punkt 22).
28 Kui Üldkohus kontrollib teenistusüksuste töö korraldamist puudutavaid otsuseid, peab ta talle hagi esitamisel kontrollima, kas ametisse nimetav asutus jäi mõistlikkuse piiridesse ega kasutanud oma kaalutlusõigust ilmselgelt valesti (vt selle kohta 12. detsembri 2000. aasta kohtuotsus Dejaiffe vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, T‑223/99, EU:T:2000:292, punkt 53, ja 21. septembri 2004. aasta kohtuotsus Soubies vs. komisjon, T‑325/02, EU:T:2004:271, punkt 50).
29 Ilmse vea tõendamiseks peab hageja esitama tõendid, mis muudavad administratsiooni hinnangud ebausutavaks (vt selle kohta 24. aprilli 2013. aasta kohtuotsus Demeneix vs. komisjon, F‑96/12, EU:F:2013:52, punkt 45 ja seal viidatud kohtuotsus).
30 Käesoleval juhul näib, et see nõue ei ole täidetud, kuna hageja esitas oma nägemuse teenistuse huvidest, ilma et ta oleks usutavalt seadnud kahtluse alla Euroopa välisteenistuse hinnanguid, mille usaldusväärsust hageja ei suutnud kõigutada.
31 Mis puudutab esimesest argumenti, siis Euroopa välisteenistusel oli ilma ilmset hindamisviga tegemata alust arvata, et delegatsioonis käiks töö nõuetekohaselt edasi, kuna seda juhiks uus delegatsioonijuht, kes on ametisse nimetatud muu hulgas oma juhtimisomaduste tõttu.
32 Teise argumendi suhtes võis Euroopa välisteenistus ilma ilmset hindamisviga tegemata asuda seisukohale, et asjaomases riigis või piirkonnas esinevad raskused ei olnud oma olemuselt või suurusjärgult erinevad mujal esinevatest, ilma et see peaks roteerumist takistama, võttes arvesse, et nende raskustega võib toime tulla sama tõhusalt teine diplomaat, kes on valitud kogemuse ja teadmiste põhjal, mida on vaja seda tüüpi ametikoha täitmiseks seda tüüpi delegatsioonis.
33 Kolmanda argumendiga seoses oli põhjendatud, et Euroopa välisteenistus võis ilma ilmset hindamisviga tegemata leida, et hageja rõhutatud omandused pidid tingimata olema kõikidel mitmeid aastaid ametis olevatel delegatsioonijuhtidel ning et sellel alusel taotletud pikendamise lubamine muudaks sellel vastutuse tasemel roteerumise võimatuks või peaaegu võimatuks.
34 Mis puudutab viimast argumenti, siis oli Euroopa välisteenistusel ilma ilmset hindamisviga tegemata põhjust asuda seisukohale, et korrapärane liikuvus oma organisatsioonis, eelkõige asjaomases delegatsioonis, aitab kaasa avaliku sektori vahendite mõistlikule haldamisele ja liidu maine tugevdamisele, kuna roteerumine ühtib praktikaga, mida selles valdkonnas järgivad liikmesriigid.
35 Sellega seoses tuleb täheldada, nagu Euroopa välisteenistus märkis, et liikuvus on diplomaatilises teenistuses väljakujunenud põhimõte, mille eesmärk on vältida liigset lähedust, mis võib tekkida liiga pika kohalviibimise tõttu diplomaatide ning nende riikide ametivõimude, asutuste ja mõjuringkondade vahel, kuhu esimesena nimetatu on akrediteeritud.
36 Et need selgitused on usaldusväärsed, tuleb esimese väite esimeses osas esitatud hageja argumente arvesse võttes asuda seisukohale, et Euroopa välisteenistus ei ole hindamisel ilmset viga teinud, mistõttu väite esimene osa tuleb tagasi lükata.
– Teine osa teenistuse järjepidevuse kohta
37 Hageja on arvamusel, et teenistuse järjepidevus nõuab, et tema taotletud pikendamist lubataks, kuna teadaantud lahkumiste arv delegatsioonis võis muuta delegatsiooni ebastabiilseks, kuna puudus tugev pidepunkt, milleks oleks olnud delegatsioonijuhi ametissejätmine.
38 Euroopa välisteenistus selle seisukohaga ei nõustu.
39 Sellega seoses tuleb märkida, et teenistuse huvides on nõutud, et teenistuse järjepidevus ei katkeks (vt selle kohta 23. novembri 2017. aasta kohtuotsus PF vs. komisjon, T‑617/16, ei avaldata, EU:T:2017:829, punkt 100 ja seal viidatud kohtupraktika), mille tagajärjel peab kontroll hõlmama samuti võimalikke hindamisvigu, mis muudavad ametisse nimetava asutuse hinnangud ebausutavaks (vt eespool punktides 28 ja 29 viidatud kohtupraktika).
40 Hageja rõhutab siinkohal, et peale tema lahkumise oli 2017. aasta roteerumise puhul ette nähtud olulistel ametikohtadel oleva viie teise isiku lahkumine, kelleks esiteks oli Euroopa välisteenistuse töötajate hulgast tema abi, haldusjuht ja poliitikaosakonna juht ning teiseks rahvusvahelise koostöö ja arengu peadirektoraadi töötajate hulgast koostööjuht ja maaelu arengu ja toiduohutuse osakonna juht.
41 Sellega seoses on oluline rõhutada, et töötajate uuendamine on liikuvusele omane ning iseenesest ei kahjusta teenistuse järjepidevust, kuna see tagatakse lahkuvate töötajate, ametisse jäävate töötajate ja saabuvate töötajate koostöös, kusjuures viimati nimetatud on muu hulgas valitud kogemuse ja teadmiste põhjal, mida võib seda tüüpi ametikoha puhul nõuda.
42 Hageja esitatud argument ei kõiguta Euroopa välisteenistuse hinnangute usaldusväärsust, kuna Euroopa välisteenistus võis ilma ilmset hindamisviga tegemata asuda seisukohale, et käesolevas asjas on järjepidevus tagatud selle koostöö raames esiteks sellega, et ametisse jääb asedelegatsioonijuht, kes on ametis olnud juba enam kui kaks aastat ning peab veel jääma kaheks aastaks; teiseks poliitikaosakonna uue juhi saabumisega, kellel on sobivad teadmised ja kogemus, ning kolmandaks delegatsioonijuhi ametikoha kandmisega nende ametikohtade loetelusse, mis tuleb täita 2017. aasta roteerumise käigus, mistõttu see ametikoht ei ühelgi hetkel täitmata.
43 Samuti oli Euroopa välisteenistusel ilma ilmset hindamisviga tegemata põhjust leida, et keskpikas ajavahemikus järjepidevuse tagamiseks tuleb uus delegatsioonijuht ametisse nimetada 2017. aastal, et võimaldada meeskonnal analüüsida uue juhi eestvedamisel muudatusi, mis arvatavasti leiavad riigis aset pärast toimuva pidanud valimisi.
44 Eeltoodud kaalutlustest tuleneb, et kuna ilmset hindamisviga ei ole tuvastatud, tuleb teenistuse järjepidevust käsitlev osa tagasi lükata ja samuti esimene väide tervikuna tagasi lükata, kuna sellega hõlmatud kaks väiteosa lükati tagasi.
Teine väide, et on rikutud läbipaistvuskohustust
45 Hageja väidab, et ei järgitud läbipaistvuse reegleid, kuna talle ei antud mingit tõelist selgitust, välja arvatud suuline selgitus, mille kohaselt liikuvuspoliitika puhul erandeid ei tehta; tegemist on väitega, mis pealegi on ekslik, kui arvestada teisi olukordi, milles erandeid tehti.
46 Siinkohal piisab, kui märkida, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on põhjendamiskohustus oluline vorminõue, mida tuleb eristada põhjenduste sisulise õigsuse küsimusest, mis on vaidlusaluse akti sisulise õiguspärasuse küsimus (vt 1. märtsi 2017. aasta kohtuotsus Silvan vs. komisjon, T‑698/15 P, ei avaldata, EU:T:2017:131, punkt 17 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 19. juuli 2017. aasta kohtuotsus parlament vs. Meyrl, T‑699/16 P, ei avaldata, EU:T:2017:524, punkt 47 ja seal viidatud kohtupraktika).
47 ELTL artiklis 296 sõnastatut kordavas personalieeskirjade artikli 25 teises lõigus ette nähtud põhjendamiskohustuse eesmärk on esiteks anda asjaomasele isikule piisavalt teavet, et tal oleks võimalik kindlaks teha, kas akt on põhjendatud või on selles võib-olla tehtud viga, mis võimaldab liidu kohtus selle kehtivuse vaidlustada, ning teiseks võimaldada kohtul kontrollida selle akti õiguspärasust (vt selle kohta 17. jaanuari 2017. aasta kohtuotsus LP vs. Europol, T‑719/15 P, ei avaldata, EU:T:2017:7, punkt 17).
48 Käesolevas asjas märkis Euroopa välisteenistus vaidlustatud otsuses, et pikendamisest keeldumine põhines vajadusel tagada delegatsioonijuhtide korrapärane roteerumine, kusjuures tavapäraselt järgitakse selget liikuvuspoliitikat pärast maksimaalselt nelja aastat ametikohal.
49 Seda põhjendust korrati ja täiendati kaebuse rahuldamata jätmise otsuses ning nagu tuleneb eespool punktist 6, analüüsiti hageja esitatud argumente siis üksikasjalikult.
50 Ülejäänud osas on põhjenduse ekslikkust puuduvat argument segi aetud väitega, mis puudutab võrdset kohtlemist, mida käsitletakse edaspidi.
51 Eeltoodust tuleneb, et teine väide tuleb samuti põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.
Kolmas väide, et on rikutud võrdse kohtlemise põhimõtet
52 Kolmas väide on jagatud kolme osasse.
– Esimene osa hageja rassilise diskrimineerimise kohta
53 Esimeses osas väidab hageja, et tema taotluse rahuldamata jätmine põhineb antisemiitlikul diskrimineerimisel.
54 Peale selle, et need väited on üldsõnalised, tuleb samuti märkida, et personalieeskirjade artikli 91 lõige 2 nõuab, et kohtus esitatud väide oleks juba esitatud kohtueelses menetluses, et ametisse nimetav asutus saaks olla kursis kriitikaga, mille asjaomane isik vaidlustatud otsuse kohta esitas; vastasel korral on see väide vastuvõetamatu (vt 25. oktoobri 2013. aasta kohtuotsus komisjon vs. Moschonaki, T‑476/11 P, EU:T:2013:557, punktid 71 ja 73 ning seal viidatud kohtupraktika).
55 Käesolevas asjas ei ole hageja kaebuses esitanud mingeid viiteid, et tal on kahtlusi antisemiitlike põhjenduste kohta. Peale selle ta ei väitnud, et kaebuse esitamisele järgnevad asjaolud võisid tekitada kahtlusi tema diskrimineerimises.
56 Seetõttu tuleb kolmanda väite esimene osa vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata.
– Teine osa teiste delegatsioonijuhtide ametiaja pikendamise lubamise kohta
57 Teises osas leiab hageja, et Euroopa välisteenistus rikkus võrdse kohtlemise põhimõtet, kui ta keeldus tema ametiaja pikendamisest, kuid pikendas teiste delegatsioonijuhtide ametiaega, kes olid siiski sarnases olukorras.
58 Siinkohal tasub märkida, et kohustus tagada võrdne kohtlemise on liidu õiguse üldpõhimõte, mida käsitlevad Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklid 20 ja 21 (vt 14. septembri 2010. aasta kohtuotsus Akzo Nobel Chemicals ja Akcros Chemicals vs. komisjon, C‑550/07 P, EU:C:2010:512, punkt 54 ja seal viidatud kohtupraktika).
59 Kohtupraktika kohaselt nõuab see põhimõte, et sarnaseid olukordi ei käsitletaks erinevalt ja erinevaid olukordi ei käsitletaks ühtemoodi, välja arvatud juhul, kui selline kohtlemine on objektiivselt põhjendatud (vt 14. septembri 2010. aasta kohtuotsus Akzo Nobel Chemicals ja Akcros Chemicals vs. komisjon, C‑550/07 P, EU:C:2010:512, punkt 55 ja seal viidatud kohtupraktika).
60 Seda põhimõtet ei ole rikutud objektiivsete ja mõistlike alustega põhjendatud erinevuste puhul, kui need erinevused on proportsionaalsed kõnealuse vahetegemisega taotletud eesmärgiga (vt selle kohta 16. märtsi 2004. aasta kohtuotsus Afari vs. EKP, T‑11/03, EU:T:2004:77, punkt 65, ja 23. jaanuari 2007. aasta kohtuotsus Chassagne vs. komisjon, F‑43/05, EU:F:2007:14, punkt 91).
61 Euroopa välisteenistus rõhutab oma argumentides, et otsused ametiaja pikendamise kohta põhinevad teenistuse huvidel, kuna võrdsuse põhimõtet nendele otsustele on raske kohaldada, sest võrdlemine on riikide erinevuste tõttu keeruline.
62 Siinkohal tuleb märkida, et kõnealune põhimõte on üldkohaldatav ning seda kohaldatakse ametisse nimetava asutuse otsustele personalieeskirjade raames iga kord, kui olukordade võrdlemine on võimalik (vt selle kohta 19. oktoobri 2006. aasta kohtuotsus Buendia Sierra vs. komisjon, T‑311/04,EU:T:2006:329, punkt 130).
63 Võrdse kohtlemise põhimõtte kohaldamist ei takista iseenesest asjaolu, et pikendamise taotlusi puudutavad otsused põhinevad teenistuse huvidel, kuna need huvid kuuluvad objektiivsete ja mõistlike kriteeriumide hulka, mis võivad põhjendada ametnike erinevat kohtlemist (vt selle kohta 19. oktoobri 2006. aasta kohtuotsus De Smedt vs. komisjon, F‑59/05, EU:F:2006:105, punkt 76).
64 Poolte esitatud menetlusdokumentidest ja kohtuistungil arutatust selgub, et isegi kui see ei ole lihtne, on ametiaja pikendamise taotlustele antud vastuseid võimalik võrrelda, kuna Euroopa välisteenistus tegi ise sellise võrdluse kaebuse rahuldamata jätmise otsuses, rõhutades, mille poolest hageja mainitud delegatsioonijuhid on hageja olukorrast erinevas olukorras.
65 Nii on kaebuse rahuldamata jätmise otsuses analüüsitud hageja argumente nelja rahuldatud taotluse kohta, kuigi asjaomased isikud olid pensioniea ja asukohariigi poliitilise ebastabiilsuse poolest hagejaga sarnases olukorras.
66 Seda argumenti tuleb analüüsida kohtupraktika alusel, mille kohaselt on administratsioonil teenistuse huvides võetavate meetmete üle otsustamisel ulatuslik kaalutlusõigus, mistõttu piirdub liidu kohus kontrollimisel vaid selle kindlakstegemisega, ega ei ole kasutatud meelevaldset vahetegemist või tehtud ilmset hindamisviga (25. veebruari 2010. aasta kohtuotsus Pleijte vs. komisjon, F‑91/08, EU:F:2010:13, punkt 58).
67 Pooltevahelistest aruteludest nähtub, et hageja esitatud toimikutes puudutasid kaks taotlust 2017. aasta roteerumist, mille jooksul hageja ise esitas ametiaja pikendamise taotluse.
68 Ühel juhul lubati ametiaja pikendamist Euroopa välisteenistuse sõnade kohaselt selleks, et diplomaat jääks ametikohale välismaale lähetamise tavapäraseks ajaks ehk neljaks aastaks, kusjuures algselt oli ametiaja kestuseks ainult kolm aastat seoses sellega, et ametisse määramine toimus keerulisse riiki. Selles asjas soovis Euroopa välisteenistus ühtlustada selle isiku ametiaja kestust teenistuse praktikaga, milleks on maksimaalselt nelja-aastane ametiaeg. Euroopa välisteenistuse jaoks on see olukord erinev hageja olukorrast, kuna hageja määrati ametisse delegatsioonijuhi kohale kohe neljaks aastaks.
69 Teisel juhul oli Euroopa välisteenistuse arvates otsus põhjendatud vajadusega jätta delegatsioonijuht ametisse, et võimaldada meeskonnal vaadelda tema juhtimisel asukohariigis toimuvate valimistega seotud sündmusi.
70 Hageja väidab, et tema ametikohaks olevas riigis toimusid samuti valimised, mistõttu oleks tulnud samadel põhjustel tema taotlus rahuldada.
71 Euroopa välisteenistus on seisukohal, et need kaks olukorda ei ole siiski sarnased, kuna otsustes arvesse võetud valimised ei toimunud samal ajahetkel, mis oli seotud delegatsioonijuhti võimaliku lahkumisega. Riigis, milles ametiaja pikendamist lubati, toimusid valimised enne roteerumist, mistõttu oli soovitatav delegatsioonijuhi ametisse jätmine, et analüüsida järgnevaid sündmusi. Riigis, kuhu hageja oli akrediteeritud, oli tegemist teise olukorraga, sest valimised toimusid pärast delegatsioonijuhi lahkumist, mistõttu oli soovitatav kohene muudatus, et meeskonnal oleks seega võimalik vaadelda kogu protsessi uue juhi eestvedamisel.
72 Hageja analüüsib oma menetlusdokumentides veel kahte teist juhtumit, kus tema arvates toimus ametiaja pikendamine võrdset kohtlemist rikkudes.
73 Sellega seoses tuleb märkida, et kõnealused juhtumid puudutasid varasemaid roteerumisi, mistõttu isegi siis, kui võrdlemine on võimalik, ei ole see võrdlus nii otsene, kuna eesmärgid ja piirid võivad aja jooksul erineda.
74 Ühel juhul lubati ametiaja pikendamist Euroopa välisteenistuse sõnade kohaselt seetõttu, et delegatsioonis ei olnud asedelegatsioonijuhti, nagu see oli hageja juhitud delegatsioonis. Teisel juhul pikendati ametiaega selleks, et vältida delegatsioonijuhi ja poliitikaosakonna juhi samaaegset lahkumist, mis ei olnud soovitatav, kuna delegatsioon tegutses vähendatud koosseisus, mistõttu ei oleks allesjäänud töötajad saanud järjepidevust tagada.
75 Mis puudutab neid kahte juhtumit, siis tuleb märkida, et isegi nendes, mida analüüsiti kõigepealt eespool, ei tehtud igal juhul otsust ametiaja pikendamise kohta eesmärgiga võimaldada asjaomasel isikul lõpetada oma teenistuskäik ametikohal, millele ta oli määratud, vaid otsus tugines vastupidi teenistuse huvide hindamisele ning puudutas panust, mida asjaomase isiku ametisse jätmine andis uue juhi saabumisest saadava kasuga võrreldes.
76 Üldkohus leiab, et kaebuse rahuldamata jätmise otsuses esitatud kaalutlused juhtumite erineva kohtlemise põhjendamiseks on usaldusväärsed ning hageja ei ole esitanud tõendeid, mis võiksid viidata sellele, et diskrimineeriti meelevaldselt või tehti ilmne hindamisviga.
77 Mis puudutab kaalu, mida antakse sellistele isiklikele kaalutlustele nagu soov lõpetada oma teenistuskäik konkreetses kohas, siis tuleb märkida, et otsused peavad põhinema teenistuse huvidel, ning et isegi kui ametisse nimetav asutus võib neid kaalutlusi arvestada, ei saa neid pidada olulisemaks teenistuse huvidest.
78 Eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb kolmanda väite teine osa tagasi lükata.
– Kolmas osa naiste suhtes võetavate meetmete kohta
79 Kolmandas osas arvab hageja, et tema taotluse oleks pidanud rahuldama personalieeskirjade artikli 1d lõigete 2 ja 3 alusel, mis tema arvates tähendavad meetmete võtmist, mis kompenseerivad naiste alaesindatust liidu avaliku teenistuse juhtpositsioonidel.
80 Euroopa välisteenistus selle seisukohaga ei nõustu.
81 Personalieeskirjade artikli 1d lõikes 2 on ette nähtud, et meeste ja naiste täielik võrdõiguslikkus tööea jooksul on üks kesksetest arvessevõetavatest teguritest personalieeskirjade kõikide aspektide rakendamisel.
82 Sama sätte kohaselt ei takista võrdse kohtlemise põhimõte liidu institutsioone säilitamast või võtmast meetmeid, mis annavad erilisi eeliseid alaesindatud soole, et hõlbustada tegutsemist oma kutsealal ja ära hoida või heastada halvemusi tööalases karjääris.
83 Personalieeskirjade artikli 1d lõikes 3 on ette nähtud, et institutsioonide ametisse nimetavad asutused või ametiisikud määravad pärast nõupidamist personalieeskirjade komiteega ühisel kokkuleppel kindlaks meetmed ja abinõud meeste ja naiste võrdsete võimaluste edendamiseks personalieeskirjadega reguleeritavates valdkondades ning võtavad vastu vajalikud sätted, et muu hulgas heastada tegelik ebavõrdsus, mis kahjustab naiste võimalusi personalieeskirjadega reguleeritavates valdkondades.
84 Nendest sätetest tuleneb ühest küljest, et meeste ja naiste võrdõiguslikkus on personalieeskirjade rakendamise „keskne“ tegur; teisest küljest, et seda mõõdet tuleb arvestada personalieeskirjade rakendamise „kõikide“ aspektide puhul; kolmandaks, et institutsioonid võivad võtta meetmeid, mille eesmärk on kompenseerida naiste alaesindatust teatud ametikohtadel, ning neljandaks, et nad peavad ühisel kokkuleppel kindlaks määrama meetmed, mis võivad heastada tegelikku ebavõrdsust, mis kahjustab naiste võimalusi.
85 Euroopa välisteenistuse arvates ei saa sugu võtta arvesse ametiaja pikendamise otsuste puhul delegatsioonijuhi ametikohale määramisel, kuna sellised otsused peavad põhinema üksnes teenistuse huvidel.
86 Seda seisukohta on kinnitatud kaebuse rahuldamata jätmise otsuses, milles Euroopa välisteenistus märkis, et „kuna delegatsiooni töötajate ametiaja pikendamine on põhjendatud üksnes teenistuse huvidega, ei saa võtta arvesse tema naiseks olemist, et otsustada tema ametiaja võimalik pikendamine sellel ametikohal“.
87 Samuti kinnitati seda vastuses, mille Euroopa välisteenistus esitas Üldkohtu poolt enne kohtuistungit esitatud kirjalikele küsimustele ning milles Euroopa välisteenistus esiteks rõhutas, et „puudub seos võrdsete võimaluste poliitika ja Euroopa välisteenistuse liikuvuspoliitika vahel“, ja teiseks, et „sellise [pikendamise] taotluse menetlemine toimub liikuvuspoliitika raames, mitte […] meeste ja naiste võrdsete võimaluste poliitika raames“.
88 Kohtuistungil andis Euroopa välisteenistuse esindaja samamoodi teada, et „liikuvuspoliitika on võrdsete võimaluste poliitikast eraldiseisev“. Pärast kohtuistungit võetud menetlust korraldavate meetmete kohaselt esitatud küsimustele vastates täpsustas Euroopa välisteenistus samuti, et „pikendamise taotlusi menetleti vastavalt teenistuse huvidele igal üksikjuhtumil, sõltumata sellest, kas taotleja oli mees või naine“.
89 Sellega seoses on oluline märkida, et kui personalieeskirjade seadusandja võttis vastu asjaomase sätte, siis avaldas ta oma tahet omistada sugudevahelisele võrdsusele, eelkõige naiste esindatusele teatud ametikohtadel, „keskne“ koht aruteludes, kui rakendatakse „kõiki“ personalieeskirjade aspekte.
90 Euroopa välisteenistuse seisukohtades see tahe ei kajastu – vastupidi, Euroopa välisteenistus on haldus- ja kohtumenetluses tehtud avaldustes märkinud, et tema arvates ei ole sooga seotud kaalutlused teenistuse huvidega hõlmatud.
91 Euroopa välisteenistus väidab, et praegu ei pane ükski säte talle kohustust kompenseerida naiste alaesindatust teatud ametikohtadel, kuna sellised sätted saab vastu võtta, kohaldades ainult personalieeskirjade artikli 1d lõikeid 2 või 3, mida ei ole veel rakendatud.
92 Selles kontekstis tuleb selgeks teha, et kui institutsioonide poolt vastuvõtmisele kuuluvaid meetmeid ei ole võetud, kas siis võivad institutsioonid, nagu Euroopa välisteenistus väidab, jätta otsuste puhul, millega rakendatakse personalieeskirjade aspekte, välja sooga seotud kaalutlused, mis eelkõige puudutavad naiste esindatust teatud ametikohtadel.
93 Siinkohal on oluline tõdeda, et personalieeskirjade artikli 1d lõikes 2 ei ole personalieeskirjade seadusandja piirdunud institutsiooni meetmete vastuvõtmisest ametlikult teadaandmisega. Ta teeb samuti teatavaks – kusjuures selle teatavakstegemisega ei ole seotud mingit tähtaega ega tingimusi, ja ilma, et sellele peaks eelnema teatud meetmete võtmine –, et sooline võrdõiguslikkus on „keskne“ mõõde, mida võtta arvesse personalieeskirjade „kõikide“ aspektide rakendamisel.
94 Sellest tuleneb, et kuna Euroopa välisteenistus ei võtnud soolist võrdõiguslikkust arvesse nende kaalutluste hulgas, mida arvestades võeti vastu hageja esitatud pikendamise taotlust käsitlev otsus, samas kui see mõõde on personalieeskirjade seadusandja arvates keskne, rikkus Euroopa välisteenistus hageja viidatud personalieeskirjade sätteid.
95 See viga on ilmne, kui võtta arvesse teravat erinevust, kui võrrelda esiteks sugu puudutavate kaalutluste väljajätmist kaebuse rahuldamata jätmise otsuses ja teiseks keskset olemust, mille personalieeskirjade seadusandja nendele kaalutlustele osutas.
96 Kohtupraktikast nähtub siiski, et haldusotsuse tühistamine vea tõttu ei ole põhjendatud, kui selline viga ei omanud otsustavat mõju selle otsuse sisule (vt selle kohta 9. juuni 2015. aasta kohtuotsus Navarro vs. komisjon, T‑556/14 P, EU:T:2015:368, punkt 26).
97 Käesolevas asjas oleks vaidlustatud otsuse resolutsioon võinud olla erinev, kui sooline võrdõiguslikkus ei oleks Euroopa välisteenistuse hinnangust põhimõtte poolest kohe välja jäetud, kuigi teenistusüksuste töö korraldamist puudutavad otsused peavad olema kooskõlas personalieeskirjadega kehtestatud õigusliku raamistikuga.
98 Sel põhjusel tuleb kolmanda väite kolmanda osaga nõustuda ja vaidlustatud otsus tühistada.
Kahju hüvitamise nõue
99 Hageja palub Euroopa välisteenistuselt mõista mittevaralise kahju hüvitamiseks välja ühekordne summa, milleks esimese võimalusena on 250 000 eurot, teise võimalusena 200 000 eurot või kolmanda võimalusena 150 000 eurot, 100 000 eurot või 50 000 eurot.
100 Kodukorra artikli 76 punkti d kohaselt tuleb hagiavalduses märkida hagi ese ning ülevaade fakti- ja õigusväidetest. Need peavad olema märgitud piisavalt selgelt ja täpselt, et kostja saaks valmistuda enda kaitsmiseks ja Üldkohus saaks vajaduse korral teha asjas otsuse täiendavate andmeteta. Õiguskindluse ja hea õigusemõistmise tagamiseks peavad selleks, et hagi oleks vastuvõetav, selle aluseks olevad peamised õiguslikud ja faktilised asjaolud kas või kokkuvõtlikult, ent seostatult ja arusaadavalt tulenema hagiavalduse enda tekstist. Mis puudutab konkreetselt hagiavaldust, mille ese on liidu institutsioonide väidetavalt tekitatud kahju hüvitamine, siis sellises hagiavalduses peavad olema esitatud andmed, mis võimaldavad teha kindlaks hageja poolt institutsioonile etteheidetava käitumise, põhjused, miks hageja leiab, et selle käitumise ja väidetavalt tekkinud kahju vahel on põhjuslik seos, ning selle kahju laadi ja ulatuse (vt 16. jaanuari 2004. aasta kohtumäärus Arizona Chemical jt vs. komisjon, T‑369/03 R, EU:T:2004:9, punkt 120 ja seal viidatud kohtupraktika).
101 Tuleb aga tõdeda, et hagiavaldus ei vasta selles osas, mis puudutab väidetava kahju kindlakstegemist ja väidetavalt õigusvastase käitumise ja kahju vahelist põhjuslikku seost, kodukorra artikli 76 punktis d sätestatud tingimustele.
102 Nimelt ei ole hageja esitanud ühtegi tõendit, mis tõendab kahju olemasolu, teeb kindlaks selle ulatuse või tõendab põhjusliku seose olemasolu.
103 Seega tuleb kahju hüvitamise nõue tunnistada vastuvõetamatuks.
Kohtukulud
104 Vastavalt kodukorra artikli 134 lõikele 1 on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud.
105 Kuna Euroopa välisteenistus on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb kohtukulud vastavalt hageja nõudele välja mõista temalt.
Esitatud põhjendustest lähtudes
ÜLDKOHUS (esimene koda)
otsustab:
1. Tühistada Euroopa välisteenistuse 30. juuni 2016. aasta otsus, millega jäeti rahuldamata Chantal Hebberechti taotlus pikendada tema ametiaega Euroopa Liidu delegatsiooni Etioopias juhina.
2. Jätta hagi ülejäänud osas rahuldamata.
3. Mõista kohtukulud välja Euroopa välisteenistuselt.
Pelikánová | Nihoul | Svenningsen |
Kuulutatud avalikul kohtuistungil 27. novembril 2018 Luxembourgis.
Allkirjad