Kohtuasi T‑262/10

Microban International Ltd ja

Microban (Europe) Ltd

versus

Euroopa Komisjon

Rahvatervis – Loetelu, mis sisaldab toiduga kokkupuutumiseks ettenähtud plastmaterjalide ja -esemete valmistamiseks lubatud lisaaineid – Esialgse taotleja poolt lisaaine loetelusse kandmiseks esitatud taotluse tagasivõtmine – Komisjoni otsus jätta 2,4,4’-trikloro-2’-hüdroksüdifenüüleeter loetelusse kandmata – Tühistamishagi – Vastuvõetavus – Üldkohaldatav akt – Otsene puutumus – Rakendusmeetmete puudumine – Õiguslik alus

Kohtuotsuse kokkuvõte

1.      Tühistamishagi – Füüsilised või juriidilised isikud – Mõiste „üldkohaldatav akt” ELTL artikli 263 neljanda lõigu tähenduses – Kõik üldaktid peale seadusandlike aktide

(ELTL artikli 263 neljas lõik)

2.      Tühistamishagi – Füüsilised või juriidilised isikud – Neid otseselt ja isiklikult puudutavad aktid – Otsene puutumus – Kriteeriumid

(EÜ artikli 230 neljas lõik; ELTL artikli 263 neljas lõik)

3.      Tühistamishagi – Füüsilised või juriidilised isikud – Neid otseselt puudutavad aktid – Komisjoni otsus lisaaine kandmata jätmise kohta loetelusse, mis sisaldab lubatud lisaaineid vastavalt direktiivile 2002/72 – Seda lisaainet oma toodete valmistamiseks kasutavate ettevõtjate esitatud hagi – Vastuvõetavus

(ELTL artikli 263 neljas lõik)

4.      Õigusaktide ühtlustamine – Toiduga kokkupuutumiseks ettenähtud plastmaterjalid ja ‑esemed – Komisjoni otsus lisaaine kandmata jätmise kohta loetelusse, mis sisaldab lubatud lisaaineid vastavalt direktiivile 2002/72 – Õiguslik alus – Määruse nr 1935/2004 artikli 11 lõige 3 – Lubamatus

(Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus nr 1935/2004, artikli 11 lõige 3; komisjoni direktiiv 2002/72)

5.      Õigusaktide ühtlustamine – Toiduga kokkupuutumiseks ettenähtud plastmaterjalid ja ‑esemed – Komisjoni otsus lisaaine kandmata jätmise kohta loetelusse, mis sisaldab lubatud lisaaineid vastavalt direktiivile 2002/72 – Otsuse vastuvõtmine pärast seda, kui esialgne taotleja on loetelusse kandmise taotluse tagasi võtnud

(Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus nr 1935/2004; komisjoni direktiiv 2002/72)

1.      Mõistet „üldkohaldatav akt” ELTL artikli 263 neljanda lõigu tähenduses tuleb mõista nii, et see tähendab kõiki üldakte peale seadusandlike aktide.

Komisjoni otsus lisaaine kandmata jätmise kohta loetelusse, mis sisaldab toiduga kokkupuutumiseks ettenähtud plastmaterjalide ja ‑esemete valmistamiseks lubatud lisaaineid vastavalt direktiivile 2002/72 toiduga kokkupuutumiseks ettenähtud plastmaterjalide ja ‑toodete kohta ning mis on vastu võetud määruse nr 1935/2004 toiduga kokkupuutumiseks ettenähtud materjalide ja esemete kohta, millega tunnistatakse kehtetuks direktiivid 80/590 ja 89/109, artikli 11 lõike 3 alusel, on üldkohaldatav akt ELTL artikli 263 neljanda lõigu tähenduses. Nimelt on komisjon sellise otsuse vastu võtnud mitte oma seadusandlikku pädevust, vaid oma rakendusvolitusi kasutades. Peale selle, kuna otsust kohaldatakse kõigile füüsilistele või juriidilistele isikutele, kes toodavad ja/või turustavad seda lisaainet ning seda ainet sisaldavaid esemeid ja materjale, on see otsus üldakt, sest seda kohaldatakse objektiivselt määratletud olukordadele ja see tekitab õiguslikke tagajärgi üldiselt ja abstraktselt määratletud isikute rühmadele.

(vt punktid 21–25)

2.      ELTL artikli 263 neljandas lõigus on märgitud, et iga füüsiline või juriidiline isik võib esitada hagi temale adresseeritud või teda otseselt ja isiklikult puudutava akti vastu ning üldkohaldatava akti vastu, mis puudutab teda otseselt ja ei sisalda rakendusmeetmeid.

Otsese puutumusega seoses tuleb märkida, et väljend „mis puudutab teda otseselt” esineb ELTL artikli 263 neljandas lõigus kaks korda. Esiteks kordab see säte EÜ artikli 230 neljanda lõigu sõnastust ja mainib „teda otseselt […] puudutava[t] akti”. Teiseks toob ELTL artikli 263 neljas lõik sisse mõiste „üldkohaldatav[…] akt[…], mis puudutab teda otseselt ja ei sisalda rakendusmeetmeid”.

Otsese puutumuse tingimus, nagu see esines EÜ artikli 230 neljandas lõigus, nõuab esiteks, et vaidlustatud meede avaldaks otsest mõju isiku õiguslikule olukorrale ja et teiseks ei jätaks meedet rakendama kohustatud adressaatidele mingit kaalutlusõigust – akti rakendamine on puhtautomaatne ja tuleneb vaid vaidlustatud õigusnormidest, ilma et kohaldataks muid vahenorme. Lubades füüsilisel või juriidilisel isikul vaidlustada üldkohaldatavaid akte, mis puudutavad teda otseselt ja ei sisalda rakendusmeetmeid, taotleb ELTL artikli 263 neljas lõik eesmärki laiendada hagi esitamise tingimusi. Seetõttu ei saa sellesse sättesse uuendusena sisse viidud otsese puutumuse mõistet mingil juhul tõlgendada kitsamalt kui EÜ artikli 230 neljandas lõigus toodud otsese puutumuse mõistet. Kuna on tuvastatud, et komisjoni otsus puudutas hagejat otseselt vastavalt EÜ artikli 230 neljandas lõigus toodud otsese puutumuse mõistele, tuleb järeldada, et see otsus puudutab teda samamoodi ka ELTL artikli 263 neljandasse lõiku uuendusena sisse viidud otsese puutumuse mõiste tähenduses.

(vt punktid 18, 26 ja 27, 32)

3.      Komisjoni otsust lisaaine kandmata jätmise kohta loetelusse, mis sisaldab toiduga kokkupuutumiseks ettenähtud plastmaterjalide ja ‑esemete valmistamiseks lubatud lisaaineid vastavalt direktiivile 2002/72 toiduga kokkupuutumiseks ettenähtud plastmaterjalide ja ‑toodete kohta ning mille tagajärjel on seda lisaainet sisaldavate plastmaterjalide ja ‑esemete turustamine keelatud, tuleb pidada otsuseks, mis mõjutab otseselt nende ettevõtjate õiguslikku olukorda, kes ostavad seda lisaainet ja kasutavad seda, et valmistada antibakteriaalsete ja mikroobivastaste omadustega toodet, mis müüakse seejärel edasi, et valmistada toiduga kokkupuutumiseks ettenähtud plastmaterjale ja ‑esemeid.

(vt punktid 28, 30)

4.      Komisjoni otsus lisaaine kandmata jätmise kohta loetelusse, mis sisaldab toiduga kokkupuutumiseks ettenähtud plastmaterjalide ja ‑esemete valmistamiseks lubatud lisaaineid vastavalt direktiivile 2002/72 toiduga kokkupuutumiseks ettenähtud plastmaterjalide ja ‑toodete kohta ning millega komisjon keelas konkreetse lisaaine turustamise lisaainena, mida kasutatakse toiduga kokkupuutumiseks ettenähtud plastmaterjalide ja ‑esemete valmistamiseks, jättes lisaaine sellel eesmärgil kandmata positiivsesse loetelusse ja jättes selle aine välja esialgsest loetelust, ei saa põhineda määruse nr 1935/2004 toiduga kokkupuutumiseks ettenähtud materjalide ja esemete kohta, millega tunnistatakse kehtetuks direktiivid 80/590 ja 89/109, artikli 11 lõikel 3. Määruse nr 1935/2004 artikli 11 lõige 3 puudutab nimelt üksnes neid olukordi, kui komisjon kavatseb lubada liidus kasutada ja turustada toiduga kokkupuutumiseks ettenähtud plastmaterjalidesse ja ‑esemetesse lisatud ainet.

(vt punktid 46–48)

5.      Komisjon rikub menetlusnorme, mis on sätestatud määruses nr 1935/2004 toiduga kokkupuutumiseks ettenähtud materjalide ja esemete kohta, millega tunnistatakse kehtetuks direktiivid 80/590 ja 89/109, ning direktiivis 2002/72 toiduga kokkupuutumiseks ettenähtud plastmaterjalide ja ‑toodete kohta, kui ta pärast seda, kui esialgne taotleja võtab tagasi oma taotluse kanda lisaaine lubatud ainete loetelusse, võtab määruse nr 1935/2004 põhjenduse 14 tähenduses riskijuhtimisotsuse puudumisel vastu otsuse jätta see lisaaine kandmata loetelusse, mis sisaldab toiduga kokkupuutumiseks ettenähtud plastmaterjalide ja ‑esemete valmistamiseks lubatud lisaaineid vastavalt direktiivile 2002/72.

(vt punktid 67, 69)