KOHTUJURISTI ETTEPANEK

PEDRO CRUZ VILLALÓN

esitatud 15. novembril 2012(1)

Kohtuasi C‑103/11 P

Euroopa Komisjon

versus

Systran SA ja Systran Luxembourg SA

Apellatsioonkaebus – Liidu hanked – Tarkvara hoolduse ja keelelise täiustamise hange – Komisjoni masintõlkeprogramm – Lähtekoodi avaldamine autori loata – Autoriõiguse rikkumine – Oskusteabe loata avalikustamine – Lepinguväline vastutus – Lepinguline vastutus – Liidu kohtu pädevus – Vaidluse laad – Õigusvastasus – Piisavalt selge rikkumine – Tegelik ja kindel kahju – Põhjuslik seos – Põhjusliku seose katkemine – Kahju suuruse hindamine üldsummas

1.        Käesoleva kohtuasjaga kaasneb kõigepealt probleem, kuidas piiritleda lepingulisi ja lepinguväliseid vaidlusi ning seega käesoleval juhul liidu kohtu materiaalõiguslikku pädevust, tekitades varem käsitlemata küsimuse, milline on liidu kohtu ja siseriiklike kohtute pädevuse vertikaalne jaotus. Kohtuasja põhiline keerukus seisneb minu hinnangul selle korra määratlemises, mille alusel peab liidu kohus talle antud pädevuse põhimõtet järgides otsustama, kas tal on pädevus lahendada lepinguvälise vastutuse tuvastamise hagi, millega seoses on vaidluse lepingulise laadi tõttu esitatud pädevuse puudumise väide.

2.        Käesolevas asjas lahendab Euroopa Kohus apellatsioonkaebust, mille esitas Euroopa Komisjon Euroopa Liidu Üldkohtu 16. detsembri 2010. aasta otsuse peale kohtuasjas T‑19/07: Systran ja Systran Luxembourg vs. komisjon (EKL 2010, lk II‑6083; edaspidi „vaidlustatud kohtuotsus”), milles Üldkohus mõistis Euroopa Liidult Systran SA(2) kasuks üldsummana välja 12 001 000 euro suuruse hüvitise kahju eest, mis tekkis seetõttu, et komisjon rikkus talle Systrani tarkvara Unixi versiooni suhtes kuuluvaid autoriõigusi ja oskusteavet.

3.        Üldkohus leidis eelkõige, et kuna komisjon andis Systrani kontserni äriühingutelt eelnevat luba saamata õiguse algatada hankemenetlus tema masintõlkesüsteemi – nimelt Systrani tarkvara EC‑Systran Unixi versiooni – hooldamiseks ja keeleliseks täiustamiseks, on ta rikkunud liikmesriikide õiguse ühiseid üldpõhimõtteid (vaidlustatud kohtuotsuse punkt 261), kuna kõnealune hankemenetlus tõi kaasa asjaomase tarkvara Systran Unixi versiooni elementide kolmandatele isikutele avalikustamise ja muutmise, rikkudes seeläbi kõnealuste äriühingute autoriõigusi ja oskusteavet.

4.        Kõigepealt tuleb täpsustada, et kui Euroopa Kohus peaks minu ettepaneku kohaselt leidma, et komisjoni ning Systrani ja Systran Luxembourg SA (edaspidi „Systran Luxembourg”) vahelise vaidluse peavad eelkõige läbi vaatama ja lahendama pädevad siseriiklikud kohtud ning et Üldkohtul ei olnud järelikult vaidluse lahendamiseks pädevust, siis ei oleks vaja kõiki komisjoni esitatud väiteid analüüsida. Sellegipoolest ja juhuks, kui Euroopa Kohus ei järgi minu ettepanekut selles esimeses põhiküsimuses, analüüsin ma ka ülejäänud väiteid, et kohtule selle kohtuasja kõiki aspekte selgitada.

5.        Seda silmas pidades tuleb rõhutada, et komisjon seab oma muudes väidetes kahtluse alla eelkõige Üldkohtu hinnangu liidu lepinguvälise vastutuse kolmele tingimusele, mida alati nõuab väljakujunenud kohtupraktika, ehk nii tema tegevuse õigusvastasuse tuvastamise, sellest tuleneva varalise ja mittevaralise kahju esinemise kui ka õigusvastase tegevuse ja kahju vahelise otsese põhjusliku seose. Kuigi need kolm muutumatut tingimust peavad olema kumulatiivselt täidetud, et tekiks õigus saada hüvitist, on minu hinnangul siiski otstarbekas neid komisjoni esitatud väidete piires üksteise järel analüüsida, et kontrollida, et Üldkohus on tõepoolest taganud, et need tingimused on selgelt ja kaheldamatult täidetud.

6.        Samuti on minu hinnangul otstarbekas kohe täpsustada, et apellatsioonkaebuses esitatud väiteid silmas pidades ei ole vaja käsitleda muid käesolevas vaidluses kaudselt tõstatatud probleeme, mis puudutavad eelkõige liidu kohtu ja siseriiklike kohtute pädevust vaadata läbi liidu institutsioonide, organite või asutuste vastu esitatud õiguste rikkumise hagisid(3) või analüüsida liidu institutsioonide, organite ja asutuste infotehnoloogia arendus‑ ja hooldushangete praktikat.(4)

I.      Vaidluse taust

7.        Californias La Jollas (Ameerika Ühendriigid) asuva Ameerika äriühingu World Translation Center Inc (edaspidi „WTC”) president dr. Toma töötas 1968. aastal välja masintõlkeprogrammi nimetusega „Systran” (SYStem TRANslation).

8.        Komisjon sõlmis 22. detsembril 1975 WTC‑ga esimese lepingu, mis käsitleb tarkvara Systran installeerimist ja arendamist inglise-prantsuse keelepaari jaoks ning kõnealuse tarkvara esialgset arendusjärku prantsuse-inglise keelepaari jaoks.

9.        Seejärel aastatel 1976–1987 komisjoni ja WTC vahelised lepingulised suhted jätkusid ning loodi Mainframe’i keskkonnas töötav masintõlkesüsteem nimetusega „EC‑Systran Mainframe”, mis koosneb tuumast, lingvistilistest moodulitest ja sõnastikest liidu üheksa keelepaari jaoks.

10.      Prantsuse äriühing Gachot omandas alates 1985. aastast WTC kontserni äriühingud, kes olid Systrani tehnoloogia ja Systrani tarkvara Mainframe’i versiooni omanikud. Äriühing Gachot muutis seejärel oma ärinime ja muutus äriühinguks Systran SA.

11.      Systran ja komisjon kirjutasid 4. augustil 1987 alla „koostöölepingule”, mis käsitleb Systrani tõlkesüsteemi ühise arendamise ja täiustamise korraldamist Euroopa Ühenduse praegustes ja tulevastes ametlikes keeltes, samuti selle rakendamist.

12.      Komisjon lõpetas Systraniga sõlmitud koostöölepingu 11. detsembril 1991.

13.      Systran ja komisjon sõlmisid 22. detsembril 1997 esimese neljast järjestikusest portimislepingust, mille ese oli võimaldada tarkvara EC‑Systran Mainframe töötamist keskkondades Unix ja Windows.

14.      Komisjon kuulutas 4. oktoobril 2003 välja hanke komisjoni masintõlkesüsteemi hoolduse ja keelelise täiustamise kohta.

15.      Systran teavitas 31. oktoobri 2003. aasta kirjas komisjoni peamiselt sellest, et hankes kavandatavad tööd võivad kahjustada tema intellektuaalomandi õigusi, ning palus tal selles suhtes seisukoha võtta. Systran täpsustas, et neil tingimustel ei saa ta hanketeatele vastata.

16.      Komisjon vastas 17. novembri 2003. aasta kirjas, et kavandatavad tööd ei saa tema hinnangul Systrani intellektuaalomandi õigusi rikkuda.

17.      Hanke tulemusena sõlmiti kaheksast osast koosneva hanke ainult kahe osa suhtes lepingud, nimelt Gosselies SA‑ga(5).

II.    Menetlus Üldkohtus ja vaidlustatud kohtuotsus

18.      Neil asjaoludel esitasid Systran ja Systran Luxembourg(6) hagiavalduse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 25. jaanuaril 2007 ja milles nad palusid esiteks kohustada komisjoni viivitamata lõpetama tegevus, millega ta on toime pannud autoriõiguste rikkumise ja avalikustamise, teiseks teha otsus konfiskeerida kõik komisjoni ja Gosselies’ valduses olevad andmekandjad, millele on salvestatud infotehnoloogia edasiarendused, mille viimati nimetatud äriühing on lähtudes EC‑Systran Unixi ja Systran Unixi versioonidest teinud nende õigusi rikkudes, samuti kohustada need üle andma Systranile või vähemalt kohustada need hävitama kontrolli all, kolmandaks mõista komisjonilt välja vähemalt 1 170 328 eurot Systran Luxembourgi kasuks ja lisaks 48 804 000 eurot Systrani kasuks, neljandaks määrata Üldkohtu tehtava otsuse avaldamine komisjoni kulul erialastes ajalehtedes ja erialaajakirjades ning erialastel veebilehekülgedel hagejate valikul ning lõpuks viiendaks mõista kohtukulud välja komisjonilt.

19.      Üldkohus lükkas kõigepealt tagasi erinevad kahju hüvitamise hagi vastuvõetamatuse vastuväited, mis komisjon esitas (vaidlustatud kohtuotsuse punktid 52–125). Kohus leidis pärast hagejate nõude ja poolte esitatud mitmesuguste andmete analüüsimist esiteks, et asjaomast vaidlust ei saa pidada lepinguliseks ning et järelikult ei saa asuda seisukohale, et Üldkohtul puudub pädevus selle lahendamiseks (vaidlustatud kohtuotsuse punktid 57–104). Teiseks lükkas ta põhjendamatuse tõttu tagasi väite hagiavalduses selguse puudumise kohta (vaidlustatud kohtuotsuse punktid 107–111). Kolmandaks ja ühtlasi viimaseks lükkas kohus tagasi vastuvõetamatuse vastuväite, mis puudutas tema pädevuse puudumist autoriõiguste rikkumise tuvastamiseks lepinguvälise vastutuse hagi menetlemisel, pärast seda, kui ta oli tuvastanud, et tema pädevusse kuuluva lepinguvälise vastutuse hagi raames on autoriõiguste rikkumisele osutatud ainsa eesmärgiga kvalifitseerida komisjoni tegevus õigusvastaseks, ning et puuduvad siseriiklikud õiguskaitsevahendid, mis võimaldaksid saavutada väidetava kahju hüvitamise (vaidlustatud kohtuotsuse punktid 113–117).

20.      Seejärel lükkas Üldkohus tagasi väited, et vastuvõetamatud on nõuded, millega Üldkohtul palutakse kohustada komisjoni viivitamatult lõpetama tegevus, millega ta on toime pannud autoriõiguste rikkumise ja avalikustamise, konfiskeerida või hävitada teatavad komisjoni ja Gosselies’ valduses olevad infotehnoloogilised andmed ning avaldada tehtav kohtuotsus komisjoni kulul erialalehtedes ja ‑ajakirjades ning erialastel veebilehekülgedel (vaidlustatud kohtuotsuse punktid 118–125).

21.      Lõpuks analüüsis Üldkohus üksteise järel hagejate viidatud õigusi sisuliselt ja komisjonile etteheidetava tegevuse õigusvastasust (vaidlustatud kohtuotsuse punktid 127–261), hagejatele tekitatud kahju ja põhjuslikku seost väidetava kahju ja õigusvastase teo vahel (selle kohtuotsuse punktid 262–326) ning seejärel hagejate nõuetes taotletud mitmesuguseid muid meetmeid kui kahjuhüvitisi (nimetatud kohtuotsuse punktid 327–332).

22.      Üldkohus jättis rahuldamata Systran Luxembourgi esitatud hüvitisnõude, kuna puudub igasugune põhjuslik seos komisjonile etteheidetava tegevuse ja kõnealuse äriühingu väidetava kahju vahel (vaidlustatud kohtuotsuse punktid 264–267). Samuti jättis ta samadel põhjustel rahuldamata Systrani nõude hüvitada Systran Luxembourgi aktsiate väärtuse langusest tulenev kahju (vaidlustatud kohtuotsuse punktid 283 ja 284). Seevastu möönis kohus, et komisjoni tegevus tekitas immateriaalse vara väärtuse kaotuse tõttu Systranile varalise kahju, mille üldsumma on hinnanguliselt 12 miljonit eurot, ning mittevaralise kahju, mis on hinnanguliselt 1000 eurot (vaidlustatud kohtuotsuse punktid 285–326).

III. Menetlus Euroopa Kohtus ja poolte nõuded

23.      Komisjon esitas apellatsioonkaebuse, mis saabus Euroopa Kohtu kantseleisse 4. märtsil 2011.

24.      Poolte kohtukõned kuulati ära 19. aprilli 2012. aasta kohtuistungil.

25.      Komisjon palub Euroopa Kohtul:

–        tunnistada apellatsioonkaebus vastuvõetavaks ja põhjendatuks;

–        tühistada vaidlustatud kohtuotsus osas, milles komisjoni vastu esitatud kahju hüvitamise nõue osaliselt rahuldati, ning sellest tulenevalt teha lõplik otsus ja jätta hagi vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata või põhjendamatuse tõttu rahuldamata ning

–        jätta kõik Systrani ja Systran Luxembourgi kohtukulud nende endi kanda ja mõista neilt välja komisjoni kohtukulud.

26.      Systran ja Systran Luxembourg paluvad Euroopa Kohtul:

–        jätta komisjoni apellatsioonkaebus rahuldamata;

–        jätta vaidlustatud kohtuotsus muutmata ja

–        mõista kõik kohtukulud välja komisjonilt.

IV.    Apellatsioonkaebuses esitatud väited

27.      Komisjon esitab kaheksa väidet. Esimene väide puudutab Üldkohtu pädevuse puudumist, kuna kohus järeldas ilmselgelt ekslikult ja vastuoluliselt, et vaidlus ei ole lepinguline. Teine väide käsitleb kaitseõiguste rikkumist ja tõendite kogumise normide eiramist. Kolmandas väites on komisjon seisukohal, et Üldkohus ei kohaldanud õigesti autoriõigusnorme, mis puudutavad nende õiguste kuuluvust, millele Systran tugineb. Neljandas ja viiendas väites leiab komisjon, et Üldkohus tegi ilmse hindamisvea, kui ta hindas komisjoni tegevuse õigusvastasust või ekslikkust ja tema väidetava eksimuse piisavat selgust. Kuuendas väites on komisjon seisukohal, et Üldkohus tegi esiteks vea nõukogu 14. mai 1991. aasta direktiivi 91/250/EMÜ arvutiprogrammide õiguskaitse kohta(7) artiklis 5 ette nähtud erandi tõlgendamisel ning teiseks ei põhjendanud oma otsust piisavalt seoses kõnealuse direktiivi artiklis 6 ette nähtud erandiga. Seitsmes väide puudutab õigusnormi rikkumist selle hindamisel, kas etteheidetava eksimuse ja väidetava kahju vahel on „piisavalt otsene” põhjuslik seos. Lõpuks puudutab kaheksas väide õigusnormi rikkumist 12 001 000 euro suuruse kahjuhüvitise määramisel.

V.      Esimene väide

A.      Komisjoni argumentide kokkuvõte

28.      Apellatsioonkaebuse esimeses väites leiab komisjon peamiselt, et tema vaidlus Systrani ja Systran Luxembourgiga kuulub mitte lepinguvälist vastutust puudutava kohtumenetluse hulka, vaid see on lepingulist vastutust puudutav kohtumenetlus, arvestades erinevaid lepinguid, mis ta sõlmis nende äriühingutega ajavahemikus 1975–2002, ning muid lepingulisi dokumente, nagu teatud kirjavahetus ja kinnituskirjad. Üldkohus tegi seega vaidluse õigusliku laadi hindamisel ilmse vea ning jättis seetõttu tähelepanuta omaenda pädevust reguleerivad kohtualluvuse eeskirjad.(8)

29.      Kõigepealt väidab komisjon, et Üldkohus tõlgendas valesti 20. mai 2009. aasta otsust kohtuasjas Guigard vs. komisjon(9). Tunnistades küll, et autoriõiguste rikkumine võib anda alust lepinguvälise vastutuse hagi esitamiseks, leiab ta, et käesolev vaidlus ei kuulu selliste juhtumite hulka, kuna pooled leppisid kokku käesolevas asjas kõne all olevate autoriõiguste võõrandamise või litsentsi andmise korras.

30.      Komisjon esitab seejärel oma väite põhjendatuse tõendamiseks analüüsi, mis puudutab kõnealuseid lepinguid, nende õiguslikku laadi ja nende tingimusi, samuti õigusi, mis nendest lepingutest talle tulenevad. Sellest järeldab komisjon, et kuna Üldkohus ei teinud täpselt kindlaks nende kasutusõiguste ulatust, mis tal on EC‑Systran Unixi tarkvara suhtes, moonutas ta nende lepingute selget mõtet, mistõttu tegi ta vaidluse laadi osas hindamisvea.

31.      Lõpuks viitab komisjon lepingute tõlgendamiseeskirjade rikkumisele, kuna Üldkohus ei saa tõlgendada portimislepinguid, eelkõige nende artiklit 13 nii, et nendest ei tulene talle ühtegi õigust. Komisjon väidab samuti, et Üldkohus tegi vea, kui ta järeldas, et kuna Systran ei olnud portimislepingute allkirjastaja, ei saanud lepingute suhtelise mõju põhimõttest lähtuvalt tema vastu neid kasutada.

32.      Komisjoni esimesele väitele vastuse andmiseks on tarvilik esitada kõigepealt järgmine arutluskäik.

B.      Sellise väite olulisus, mille kohaselt vaidluse lepingulise laadi tõttu puudub kohtul pädevus

1.      Küsimus kohtualluvuse vertikaalsest jaotusest liidu ja liikmesriikide vahel

33.      Alustuseks tuleb märkida, et ELTL artiklist 274 tuleneb, et „[k]ui pädevus ei ole aluslepingutega antud Euroopa Liidu Kohtule” ehk Euroopa Kohtu praktika kohaselt – välja arvatud juhtudel, kui vaidlusasjad kuuluvad liidu kohtule antud ainupädevusse(10) – ei loeta vaidlusküsimusi, mille üheks pooleks on liit, sel põhjusel väljaspool liikmesriikide kohtute pädevust olevaks.

34.      ELTL artiklis 274 on seega ette nähtud, milline on selliste vaidluste lahendamise, kus liit on pooleks, pädevuse vertikaalne jaotus liidu ja liikmesriikide kohtute vahel, mis tuleneb pädevuse andmise põhimõttest või täpsemalt, mis on kindlaks määratud EL toimimise lepingu erinevates sätetes, millega liidu kohtutele on antud sisuline ainupädevus.

35.      Lisaks on kohtupraktikas korduvalt leitud, et liidu kohtutel on ELTL artiklis 268 ning artikli 340 teises ja kolmandas lõigus(11) ning Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 41 lõikes 3 sätestatud ainupädevus lahendada liidu institutsioonide või liidu teenistujate poolt nende ülesannete täitmisel tekitatud kahju hüvitamist puudutavaid vaidlusi.

36.      Lõpuks on liidu kohtud ELTL artikli 272 alusel pädevad(12) asja lahendama vahekohtuklausli alusel, mis sisaldub liidu sõlmitud avalik-õiguslikus või eraõiguslikus lepingus(13).

37.      ELTL artiklite 272, 274, 268 ning artikli 340 esimese ja teise lõigu koostoimest ilmneb seega, et kui füüsiline või juriidiline isik nõuab liidu vastutuse tuvastamist, siis määrab kohtualluvuse kohe kindlaks see, kas tegemist on lepingulise või lepinguvälise vaidlusega, välja arvatud võimaliku kohtualluvusklausli puhul. Teisisõnu kuuluvad lepingulised vaidlused põhimõtteliselt liikmesriikide kohtute alluvusse, välja arvatud kui vahekohtuklausliga on pädevus antud liidu kohtule. Liidu kohtul on omakorda ainupädevus lahendada lepinguväliseid vaidlusi.

38.      Nagu ilmneb eespool toodust, kaasneb seega küsimusega konkreetse vaidluse lepingulise või lepinguvälise laadi kohta küsimus pädevuse vertikaalsest jaotusest liikmesriigi kohtute ja liidu kohtute vahel,(14) mis väljub seega suuresti oma laadilt selle küsimuse raamidest, kuidas piiritleda lepingulisi ja lepinguväliseid vaidlusi liikmesriikide õiguskordades.

2.      Küsimus kohaldatava õiguse kindlakstegemisest: ELTL artikkel 340

39.      Sellise vaidluse, mille üheks pooleks on liit, lepingulise või lepinguvälise laadi kindlaksmääramine on siiski põhjapanev mitte ainult seetõttu, et see on liidu või liikmesriikide kohtute pädevuse eelduseks. See otsustab ka vaidluses kohaldatava õiguse ning sellega kaasnevad kohesed tagajärjed vastusele, mis tuleb anda vastuväitele, mis põhineb selle vaidluse lepingulisel laadil.

40.      ELTL artikli 340 esimesest lõigust tuleneb, et lepingulise vaidluse korral „kehtib [liidu vastutuse suhtes] õigus, mida kohaldatakse vastava lepingu suhtes”. Seevastu lepinguvälise vastutuse valdkonnas peab liit vastavalt ELTL artikli 340 teisele lõigule „heasta[ma] [… kahju] vastavalt liikmesriikide seaduste ühistele üldprintsiipidele”.

41.      Kui vaidlus on lepinguline, kuulub materiaalõigus seega kohaldamisele lepingutingimuste endi alusel. Nimelt reguleerib lepinguõigus lepingu poolte vastavaid õigusi ja kohustusi ja määrab kindlaks lepingu suhtes kohaldatavad õigusnormid ning lõpuks selle lepinguga seotud vaidluste lahendamiseks pädeva kohtu kooskõlas nii lepingule kohaldatava õigusega kui ka lepinguõigusega.(15)

42.      Seevastu, kui vaidlus on lepinguväline, on õiguseks, mille alusel saab kahju hüvitamise nõudele vastata, üksnes – nagu on sätestatud ELTL artikli 340 teises lõigus – liikmesriikide seaduste ühised üldprintsiibid. See tähendab, et liidu kohus saab asja lahendada üksnes nende põhimõtete alusel, et teisisõnu ei ole kohtul võimalik lähtuda ühestki muust õigusest ning et järelikult ei ole liidu kohtul pädevust kohaldada võimalike lepingute õigust – ei õigust, mille kohaldamises pooled on kokku leppinud, ega ka nendele lepingutele seaduse alusel kohaldatavat õigust. See olukord ei ole iseenesest üldse imestamapanev lepinguvälise vastutuse hagi puhul, mis hüpoteetiliselt põhineb igasuguse asjakohase – see tähendab vaidlusega piisavalt seotud – lepingulise klausli puudumisel.

C.      Kuidas lahendada pädevuse puudumise väidet, mis lähtub asjaolust, et tegemist on lepingulise vaidlusega?

43.      Lepinguvälist laadi vaidlus on eeskätt vaidlus poolte vahel, kes ei ole seotud ühegi asjakohase lepingulise suhtega, see tähendab lepingulise suhtega, millel on seos vaidluse esemega.

44.      Kui aga ilmneb, et sellisel kujul esinevat vaidlust ei saa lahendada, ilma et kontrollitaks pooli ühendavate lepinguliste seoste sisu ja ulatust, ning et järelikult tuleb „lepinguõigust”, vaidluse lahendamisel arvesse võtta, siis näib selge, et sellest vaidlusest saab eeskätt ning põhimõtteliselt „lepinguline” vaidlus. Järelikult tuleb vaidlust analüüsida sellisena vähemalt esmapilgul, kusjuures olgu täpsustatud, et miski ei välista, et lepingulist vastutust puudutava vaidluse suhtes pädeva kohtu kõnealuse kontrolli järel ja tulemusel võidakse pöörduda lepinguvälise vastutuse hagi lahendamiseks pädeva kohtu poole. Ei tohi nimelt unustada, et vaidluse lepingulisel laadil põhineva pädevuse puudumise väitega nõustumise eeldusena ei saa nõuda, et oleks tuvastatud igasuguse sellise teo puudumine, mis võib kaasa tuua lepinguvälise vastutuse, vaid piisab, kui tuvastatakse pelgalt, et esinevad lepingulised suhted, millel on eespool kirjeldatud tunnused.

45.      Kõigest sellest tuleneb, et kostja poolt lepinguvälise vastutuse hagi suhtes formaalselt esitatud vastuvõetamatuse vastuväidet, milles viidatakse pooltevahelise lepingulise suhte olemasolule seoses vaidluse esemega, ei saa lugeda tavaliseks vastuväiteks, vaid seda tuleks pigem pidada nii-öelda kvalifitseeritud küsimuseks, mis tuleb lahendada kõigepealt ja eelisjärjekorras.

46.      Vastupidise loogikaga, mille kohaselt peaks lepinguvälise vastutuse kontrollimine vastavalt liikmesriikide õiguste ühistele üldpõhimõtetele olema ülimuslik, ei ole seevastu mõistlik nõustuda. Liidu kohus ei saa nimelt kahju hüvitamise nõuet läbi vaadata lepinguvälise vastutuse alusel, jättes tähelepanuta seaduse, mis esmapilgul on pooltele siduv, enne kui ta on kindel, et ta on nõuetekohaselt pädev lahendama vaidlust, milles tal võib tekkida vajadus lükata tagasi vaidluse lepingulisele laadile tuginev väide.

47.      Arvestades liidu kohtule asutamislepinguga antud pädevust, tuleb järelikult seda, kas lepinguvälist vastutust puudutava vaidluse poolte suhteid reguleerib „lepinguõigus” või mitte, minu arvates loogiliselt kontrollida eelnevalt ja eelisjärjekorras.

48.      Lisaks tuleb veel kindlaks määrata selle eelneva kontrolli ese ja ulatus kõnealustel konkreetsetel asjaoludel ja eesmärkidel.

49.      Väga lihtsalt sõnastatuna tähendab see, et liidu kohus ei saa, kui ta vaatab läbi lepinguvälise vastutuse hagi, mille raames vaieldakse vastu vaidluse lepingulisele laadile, teha otsust oma pädevuse kohta pärast vaidluse sisule hinnangu andmist, st kohtule esitatud väidete põhjendatuse kontrollimist, eeskätt nende väidete puhul, mille on esitanud pool, kes viitab vastuvõetamatusele. Vastupidi, ta peab oma kontrolli käigus keskenduma vaid eesmärgile tuvastada selle olemasolu või puudumine, mida ma kirjeldan kui lepingulist konteksti, mis on piisavalt tugev ja asjakohane, selleks et – nagu ma juba rõhutasin – kohtuasja ei saaks mõistlikult lahendada, ilma et see ei hõlmaks pooli ühendavaid suhteid.(16) Läbiviidava uurimise tähendus avaldab kohest mõju teostatava kontrolli ulatusele.

50.      Täpsemalt, kuna liidu kohus peab selleks, et otsustada oma pädevuse üle, kindlaks tegema talle läbi vaadata antud vaidluse laadi, saab ta pooli ühendavaid lepingulisi suhteid kontrollida esmapilgul vaid tervikuna ning seda ainult selleks, et vaidluse eset arvestades tuvastada poolte suhtes kehtiv „lepinguõigus”, mis võimaldab tal mõistlikult ettenähtavalt järeldada, et vaidlust ei saa lahendada kõnealust „lepinguõigust” põhjalikult arvesse võtmata.(17)

51.      Lubatagu mul seda konkreetset asjaolu veel kord rõhutada. Kui liidu kohus lahendab lepinguvälise vastutuse alusel lepingust tulenevat vaidlust, siis ei saa see kohus, kellel vahekohtuklauslita ei ole võimalik kontrollida lepinguliste sidemete sisu, kuna tal puudub pädevus kohaldada lepingulisi suhteid reguleerivat seadust, otsustada oma pädevuse üle just nimelt kostja etteheidete põhjendatuse või selle puudumise alusel. Siiski on määrava tähtsusega see, et liidu kohus ei pea oma pädevuse tuvastamiseks või eitamiseks minema kaugemale sellest, et ta kontrollib tervikuna, et lepingu seos vaidluse esemega on piisavalt asjassepuutuv, selleks et oleks võimalik järeldada, et vaidlust ei saa tegelikult lahendada, ilma et viidatud lepingutingimusi ei hinnataks eelnevalt selle õiguse alusel, mille kohaldamisalasse need kuuluvad.

D.      Üldkohtu vead pädevuse puudumise väite hindamisel

52.      Minu hinnangul on selge, et Üldkohus ei ole järginud lähenemist, mida ma eespool soovitasin selle kontrolli puhul, mille ta käesolevas asjas läbi viis, nagu ilmneb nii esialgsetest märkustest lepingulise ja lepinguvälise pädevuse kohta vaidlustatud kohtuotsuse punktides 57–64, kus Üldkohus esitab kavandatava kontrolli põhijooned, kui ka selle kontrolli käigus tehtud edasistest põhjendustest (vaidlustatud kohtuotsuse punktid 65–104).

53.      Esitades meenutuseks asutamislepingu asjakohased sätted, mis reguleerivad liidu lepingulist ja lepinguvälist vastutust (vaidlustatud kohtuotsuse punktid 57–59), märkis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 60 kõigepealt õigesti, et oma pädevuse määratlemiseks vastavalt EÜ artiklile 235 peab ta kohtutoimiku erinevaid asjassepuutuvaid dokumente silmas pidades kontrollima, kas hagejate esitatud kahju hüvitamise nõue põhineb objektiivselt ja üldiselt lepingulistel või lepinguvälistel kohustustel, tuginedes eespool viidatud kohtuotsusele Guigard vs. komisjon. Pärast selle eelduse seadmist tõi Üldkohus välja elemendid, mida ta kavatses võtta arvesse oma kontrolli käigus, loetledes mitteammendavalt poolte taotlused, väidetava kahju tekkimise asjaolud ning viidatud lepingutingimuste sisu.(18)

54.      Seejärel kontrollis Üldkohus siiski formaalselt esiteks hagejate kahju hüvitamise nõuet ning seda, millist laadi on kahju põhjustanud tegevus, millele nad viitavad, ehk käesoleval juhul nende oskusteabe õigusvastane avaldamine ning Systran Unixi tarkvarast tulenevate autoriõiguste rikkumine (vaidlustatud kohtuotsuse punktid 65–83), ning käsitles teiseks „asjaolu[sid] […], millele tuginedes komisjon põhjendab, et oli olemas lepingujärgne luba avalikustada kolmandale isikule teave, mis võib olla kaitstud autoriõiguse alusel ja oskusteabena” (vaidlustatud kohtuotsuse punktid 84–100).

55.      Üldkohtu niisugune konkreetne lähenemine vaidlustatud kohtuotsuses väärib minu arvates Euroopa Kohtu kriitikat kahel põhjusel.

56.      Kõigepealt tuleb tõdeda, et Üldkohus ei esitanud pelgalt eelnevat analüüsi kohtuasja poolte vahelise olukorra kohta, selleks et tuvastada oma pädevus asja lahendamiseks. Liites pädevuse puudumise vastuväite mingil määral sisulise aruteluga või pigem liites juba sisu, mida selles staadiumis käsitleti, kõnealuse vastuväitega(19), püüdis Üldkohus esiteks veenduda hagejate nõude põhjendatuses, lähtudes liikmesriikide ühistest õiguspõhimõtetest.

57.      Alles teiseks, vastates pädevuse puudumise väitele kitsalt, püüdis Üldkohus tõendada igasuguse niisuguse otsese, selge ja täpse lepingutingimuse puudumist, mis lubaks komisjoni tegevust, ning järeldas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 103, et „vaidlus on lepinguväline”.

58.      Samas on siiski vaja rõhutada, et Üldkohus seisis silmitsi keeruka olukorraga, mida muutsid keerulisemaks komisjoni enda argumendid, kuna komisjon viitas pädevuse puudumise vastuväites täpsetele lepingutingimustele, selleks et samal ajal seada juba kahtluse alla hagejate õigusi ning kaitsta enda omi.

59.      Ühelt poolt püüdis Üldkohus tõendada, et hagejate nõuded on põhjendatud. Pealegi lõpetab ta märkimisväärselt oma selgituse, mainides, et hagejate esitatud tõendid „moodustavad piisava õigusliku ja faktilise aluse, mis on vajalik, et Üldkohus saaks teostada talle aluslepinguga antud pädevust lepinguvälistes asjades” (vaidlustatud kohtuotsuse punkt 101).

60.      Kuid sellest tuleneb esimene etteheide, mis tuleb suunata Üldkohtu lähenemise vastu: loogiliselt võttes ei kavatsenud komisjon pädevuse puudumise vastuväitega selles staadiumis eitada, et hagejate nõuded ei ole üldse põhjendatud, vaid pigem saavutada selle, et tema vastuväite hindamisel võetaks täielikult arvesse väga selget lepingulist konteksti, millesse need nõuded kuuluvad, isegi kui komisjoni argumendid olid keskendunud teatavatele kindlatele tingimustele. Seetõttu tuleb mõista järjekindlust, millega ta osutas eespool viidatud kohtuotsusele Guigard vs. komisjon.

61.      Teiselt poolt – ja sellest tuleneb teine etteheide, mis tuleb suunata Üldkohtu lähenemise vastu – asus kohus komisjoni esitatud vastuväite enda osas, nagu ma eespool juba rõhutasin, läbi viima analüüsi, mis keskendus vaidluse sisule ehk piirdus komisjoni viidatud tingimustega, et veenduda, et kõnealused lepingutingimused ei õigusta komisjonile etteheidetud tegevust, ning lükata tagasi vastuväide liidu kohtu pädevuse puudumise kohta. Kontroll, mida Üldkohus oli kohustatud teostama, kui ta analüüsis komisjoni vastuväidet pädevuse puudumise kohta, ei saanud aga puudutada juba nende lepinguliste õiguste põhjendatust, millele komisjon tugines.

62.      Selle käigus ei esitanud Üldkohus vaidluse lepingulise konteksti kohta üldsegi tervikanalüüsi, mida ma just soovitasin ja mille ta pidi läbi viima, selleks et teha kindlaks, kas mõistlikult saab piisava kindlusega järeldada, et kohtuasi kuulub kohe tema pädevusse

63.      Eespool esitatud kaalutlusi arvestades leian, et Üldkohus rikkus kahel korral õigusnormi, kui ta analüüsis lepingulisi suhteid, mis on sõlmitud komisjoni ja Systrani kontserni erinevate äriühingute vahel, kes aja jooksul arendasid Systrani tarkvara erinevaid versioone edasi või aitasid sellele kaasa, ning kui ta seega eksis, tunnistades ennast pädevaks vaatamaks läbi hagi komisjoni tegevusega Systranile väidetavalt tekitatud kahju hüvitamise nõudes.

64.      Seega, ilma et selles staadiumis oleks vajalik kontrollida komisjoni esimese väite teisi etteheiteid, tuleb selle väitega nõustuda ning järelikult vaidlustatud kohtuotsus tühistada.

E.      Menetlusstaadium lubab Euroopa Kohtul endal teha lahendi pädevuse puudumise väite kohta

65.      Veel tuleb kontrollida väljapakutud tühistamise tagajärgi ning täpsemalt, tuleb teha kindlaks, kas Euroopa Kohus peab asja läbi vaatama ning tegema lõpliku otsuse komisjoni poolt esimeses kohtuastmes esitatud pädevuse puudumise vastuväite kohta või tuleb Euroopa Kohtul vastupidi suunata asi tagasi Üldkohtusse, et viimane teeks pädevuse puudumise väite suhtes lõpliku otsuse.

66.      Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 61 esimesest lõigust tuleneb, et kui apellatsioonkaebus on põhjendatud, võib Euroopa Kohus juhul, kui menetlusstaadium seda lubab, teha ise asja suhtes lõpliku otsuse või suunata asja tagasi Üldkohtusse otsustamiseks.

67.      Minu hinnangul on Euroopa Kohtul käesoleval juhul olemas vajalik teave selleks, et teha lõplik otsus komisjoni poolt Üldkohtu menetluses esitatud pädevuse puudumise vastuväite kohta.(20)

68.      Nagu ilmneb eespool esitatud järeldustest, kuulub komisjoni ning Systrani ja Systran Luxembourgi vaheline kohtuasi sellise vaidluse hulka, mis peamiselt puudutab neile kuuluvate EC‑Systran Unix tarkvaraõiguste ulatust. Kuna see tarkvara on poolte pikaajalise koostöö vili, mis on õiguslikult teoks saanud ühise edasiarendamise, hoolduse ja portimise järjestikuste lepingutega, mis sisaldavad muu hulgas intellektuaalomandi õiguste litsentsi andmise tingimusi, siis on vaidlus tekkinud väga selges lepingulises kontekstis.

69.      Lisaks tuleb siinkohal rõhutada, et erinevad sõlmitud lepingud ei sisalda sugugi vahekohtuklauslit liidu kohtu kasuks, vaid nendes on ette nähtud tingimused, mille kohaselt pooltevaheliste erimeelsuste lahendamine kuulub liikmesriigi kohtute pädevusse (portimislepingud) või vahekohtute pädevusse (koostöölepingud) ning millega määratakse nendele lepingutele kohaldatav õigus(21).

70.      Selle lepingulise konteksti olemasolu, mille sisu avaldub põhjalikult juba eespool toodud arutluskäigus, võimaldab – ilma et oleks vaja viimast laiemalt ja täpsemalt analüüsida – piisavalt kindlalt järeldada, et lähtudes kahju hüvitamise nõude esemest ning arvestades poolte lepingust tulenevaid õigusi ja kohustusi, ei saa vaidlust põhjendatult lahendada, ilma et põhjalikult analüüsitaks erinevaid lepinguid(22) neile kohaldatava õiguse alusel(23).

71.      Seega teen ma Euroopa Kohtule ettepaneku teha lõplik otsus komisjoni esitatud pädevuse puudumise vastuväite kohta, otsustades, et Üldkohus oleks pidanud eitama oma pädevust lahendada ELTL artikli 268 ning artikli 340 teise ja kolmanda lõigu alusel sellist vaidlust, nagu oli tema menetluses, ning kutsuma pooli üles leppima kokku pädevate siseriiklike kohtute poole pöördumises, selleks et nad lepingutele kohaldatava õiguse alusel ja kogu vajalikus ulatuses teeksid lahendi nende vastavate õiguste ja kohustuste ulatuse kohta ning võimalike lepingurikkumiste ja liidu võimaliku lepingulise vastutuse kohta.

72.      Selles suhtes võib üldiselt rõhutada, et vaidluse poolte vastavate õiguste ja kohustuste hindamine eeldab eelkõige, et analüüsitakse täpselt ja põhjalikult erinevate asjaomaste lepingute laadi, eset ja eesmärki ning peamisi kokkulepitud lepingutingimusi nii nende lepingute suhtes kohaldatava õiguse kui ka äritavade alusel(24), võttes arvesse kõiki asjakohaseid asjaolusid ja eriti lepingute heas usus täitmise põhimõtet ning pooltel lasuvat lojaalsus-, mõõdukus- ja koostöökohustust.(25)

73.      Siinkohal tuleb lisada, et lisaks tulemusele, milleni võidakse jõuda pädevatesse siseriiklikesse kohtutesse esitatud vaidluse lahendamisel, ei välista miski, et liidu kohtul on liikmesriikide õiguse ühiste üldpõhimõtete alusel pädevus mõista välja hüvitis kahju eest, mis võib lõpuks tuleneda mitte lepingu rikkumisest, vaid mis tahes tegevusest, mis kujutab endast õigusrikkumist.

VI.    Muud väited

74.      Nagu ma eespool märkisin, esitan ma alljärgneva analüüsi üksnes täiendavalt juhuks, kui Euroopa Kohus ei nõustu järeldusega, millele ma jõudsin komisjoni esimese väite analüüsimise tulemusel. Ma vaatan kõigepealt läbi komisjoni teise väite, mis puudutab tõendite kogumise normide ja kaitseõiguste rikkumist (jagu A), seejärel tema kolmanda väite, mille raames ta eitab nende autoriõiguste olemasolu, millele hagejad tuginevad (jagu B). Pärast seda analüüsin ma (jagu C) erinevaid väiteid ja etteheiteid, mis seavad kahtluse alla Üldkohtu hinnangu liidu lepinguvälise vastutuse tekkimise erinevatele tingimustele, milleks on etteheidetava tegevuse õigusvastasus (jaotis 1), väidetava kahju esinemine (jaotis 2), põhjusliku seose esinemine kõnealuse tegevuse ja kahju vahel (jaotis 3) ning lõpuks selle kahju hindamine (jaotis 4).

A.      Tõendite kogumise normide ja komisjoni kaitseõiguste rikkumine (teine väide)

75.      Teises väites leiab komisjon, et Üldkohus rikkus tõendite kogumist reguleerivaid norme ja tema kaitseõigusi, kui ta tunnistas Golvers’i aruande ja Gosselies’ õiendi esitamise hilinenuks ning seega Üldkohtu kodukorra artikli 48 lõike 1 alusel vastuvõetamatuks (vaidlustatud otsuse punktid 252 ja 253).

76.      Vastavalt Üldkohtu kodukorra artikli 44 lõike 1 punktile e ja artikli 46 lõike 1 punktile d on hageja hagiavalduses ja kostja oma vastuses kohustatud ära märkima esitatavad tõendid.

77.      Nendes sätetes, mis vastavad Euroopa Kohtu kodukorra artikli 120 punktile e ja artikli 124 lõike 1 punktile d, on seega määratletud menetlusstaadium, milles algsed tõendid(26) tuleb tavaliselt esitada. Olles kehtestatud hea õigusemõistmise huvides ning võistlevuse põhimõtet ja poolte võrdsuse põhimõtet täielikult järgides, väljendavad need sätted õiglasest kohtulikust arutamisest ning täpsemalt kaitseõiguste tagamisest tulenevaid nõudeid.(27)

78.      Üldkohtu kodukorra artikli 48 lõike 1 alusel, mis vastab Euroopa Kohtu kodukorra artikli 128 lõikele 1, on pooltel siiski veel võimalus esitada oma argumentide kinnitamiseks tõendeid repliigis ja vasturepliigis, kuid seda tingimusel, et nad põhjendavad tõendite hilist esitamist.

79.      Euroopa Kohus on leidnud, et Üldkohtu kodukorra artikli 48 lõige 1 kui erand tõendite esitamist reguleerivatest normidest kohustab pooli tõendite hilist esitamist põhjendama(28), mis tähendab, et kohtule on antud pädevus kontrollida, kas tõendite hiline esitamine on sisuliselt põhjendatud, ja olenevalt olukorrast kontrollida ka nende tõendite sisu ning kui taotlus ei ole õiguslikult piisavalt põhjendatud, on tal pädevus jätta tõendid vastu võtmata.(29)

80.      Käesoleval juhul tuleb kõigepealt märkida, et nagu Üldkohus tõdes, esitati Golvers’i aruanne ja Gosselies’ õiend tõepoolest äärmiselt hilises menetlusstaadiumis(30), väga palju aega pärast kirjaliku menetluse lõpetamist.

81.      Vaidlustatud kohtuotsuse punktist 251 ilmneb nimelt, et komisjon esitas Golvers’i aruande ja Gosselies’ õiendi vastuseks kolmanda ringi küsimustele, mille Üldkohus esitas pooltele kahju hindamisel arvesse tulevate asjaolude kohta. Hagiavaldus esitati 25. jaanuaril 2007 ja Üldkohus esitas esimese ringi küsimused 1. detsembril 2008 ning seejärel teise ringi küsimused suulise menetluse alustamisel. Kohtuistung toimus 27. oktoobril 2009 ja seejärel andis Üldkohus 26. märtsil 2010 määruse suulise menetluse uuendamiseks, et paluda pooltel vastata kõnealustele kolmanda ringi küsimustele.

82.      Üldkohus tõdes lisaks sõnaselgelt, et hilinemist ei olnud üldse põhjendatud. Sellegipoolest analüüsis ta neid dokumente täiendavalt väga hoolikalt(31) nende esitamise raamistikus ehk vastustena kahju hindamise küsimuse kohta.

83.      Neil asjaoludel ei saa Üldkohtule ette heita, et ta jättis tähelepanuta eespool viidatud kohtuotsuse Baustahlgewebe vs. komisjon.

84.      Komisjoni teine väide, mis puudutab tõendite kogumise normide ja kaitseõiguste rikkumist, on seega põhjendamatu ning järelikult tuleb see tagasi lükata.

B.      Systrani autoriõiguste kuuluvus (kolmas väide)

85.      Kolmandas väites leiab komisjon, et Üldkohus rikkus õigusnormi direktiivist 91/250 tulenevate autoriõiguse üldpõhimõtete kohaldamisel, eelkõige kui ta oma pädevust lepinguvälise vaidluse lahendamiseks hinnates (vaidlustatud kohtuotsuse punktid 70–76) leidis, et hagejatele kuuluvad need autoriõigused, millele nad tuginevad.

86.      Komisjon rõhutab kõigepealt, et direktiivi 91/250 artikli 2 lõikes 1 on ette nähtud, et arvutiprogrammi autor on programmi loonud füüsiline isik või füüsiliste isikute rühm. Tõdedes küll, et selle normiga kaasnevad erandid kollektiivsete teoste korral või juhul, kui arvutiprogrammi on loonud töötaja oma tööülesannete täitmise käigus, on ta seisukohal, et hagejad siiski ei tuginenud nendele eranditele ning samuti ei toonud neid esile Üldkohus.

87.      Seejärel kritiseerib ta asjaolu, et Üldkohus kohaldas autorsuse presumptsiooni, mis on ette nähtud eelkõige direktiivi 2004/48(32) artiklis 5 ja mille kohaselt isik, kes esitab tarkvaraõiguste rikkumisest tuleneva nõude, on vabastatud oma õiguste tõendamise kohustusest, kui ta tõendab, et tema nimi esineb teosel. Komisjon rõhutab selles suhtes, et vaidlusaluse tarkvara nimetus on EC‑Systran Unix, mis tõendab, et ta on Systrani kaasautor, et selle tarkvara õigused kuuluvad neile ühiselt ning et kõnealuste õiguste ulatust puudutav mis tahes vaidlus tuleb lahendada lepingu alusel. Ta lisab, et see eeldus on üksnes juris tantum ning et ta tõendas, et talle kuuluvad tarkvara EC‑Systran Unix kasutusõigused.

88.      Käesoleval juhul leidis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 71, et komisjonil ei õnnestunud tõendada, et hagejad ei ole nende autoriõiguste valdajad, millele nad Systrani tarkvara Systran Unixi versiooni suhtes tuginevad, võttes omaks hagejate argumendid, mille kohaselt nähtub üldpõhimõtetest, mis tulenevad Berni konventsioonist ning direktiividest 91/250 ja 2004/48, et autorsus kuulub isikule või isikutele, kelle nime all arvutiprogramm on avalikustatud, kui ei ole tõendatud vastupidist (vaidlustatud kohtuotsuse punkt 69).

89.      Tuleb tõdeda, et nii toimides sisustas Üldkohus Berni konventsiooni artiklis 15 kehtestatud ja direktiivi 2004/48 artiklisse 5 üle võetud õigusliku eelduse, mille kohaselt direktiivis kirjeldatud meetmete, protseduuride ja õiguskaitsevahendite kohaldamine tähendab, et kirjandus- või kunstiteose autorina käsitatakse isikut, kelle puhul on vastupidiste tõendite puudumisel piisav, kui tema nimi esineb teosel tavapärasel viisil, ja sellest tulenevalt antakse talle õigus alustada rikkumise uurimist.

90.      Seega tugineb komisjon vaidlustatud kohtuotsuse väärale tõlgendusele, kui ta väidab, et Üldkohus rikkus tarkvara EC‑Systran Unix suhtes autorsuse presumptsiooni kohaldamisel õigusnormi, mistõttu tuleb argument ilmselge põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

91.      Pealegi tõdes Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 209, et hagejate esitatud andmetel ehk käesoleval juhul ühe õigusliku arvamuse kohaselt on juriidilise isiku autorsust Prantsuse ja Belgia kohtupraktikas kinnitatud, ning täpsustas, et komisjonil ei õnnestunud seda arvamust ümber lükata.

92.      Sellele järeldusele jõuti mõistagi vaidluse sisulise läbivaatamise käigus, mitte hagi vastuvõetavuse ja konkreetselt Systrani õiguste kuuluvuse eeldust käsitlevate argumentide analüüsimisel. Siiski võttis Üldkohus seda arvesse hagejatele Systrani tarkvara Systran Unixi versiooni suhtes kuuluvate õiguste analüüsimisel, ilma et komisjon sellele apellatsioonkaebuses vastu vaidleks. Seetõttu ei saa Üldkohtule ette heita, et ta ei tuginenud formaalselt direktiivi 91/250 viidatud sätetele.

93.      Komisjoni kolmas väide tuleb järelikult põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

C.      Üldkohtu hinnang liidu lepinguvälisele vastutusele (neljas kuni kaheksas väide)

94.      Muude väidete raames vaidlustab komisjon Üldkohtu hinnangu liidu lepinguvälise vastutuse tekkimise kolmele tingimusele, milleks on tema tegevuse õigusvastasus või süülisus (neljas, viies ja kuues väide), kahju esinemine ning viidatud õigusvastase teo ja väidetava kahju vahel põhjusliku seose esinemine (seitsmes väide). Lõpuks kritiseerib komisjon viidatud kahju hindamist (kaheksas väide). Ma käsitlen neid erinevaid väiteid niisiis selles järjekorras, kusjuures olgu täpsustatud, et igasuguse kahju puudumise toob komisjon formaalselt esile kaheksandas väites.

1.      Tegevuse õigusvastasus (neljas, viies ja kuues väide)

a)      Vaidlustatud kohtuotsuse põhjenduste kokkuvõte

95.      Üldkohus võttis vaidlustatud kohtuotsuse punktides 200–261 komisjoni väidetavalt õigusvastast tegevust käsitleva sisulise analüüsi kokku märkusega, et „kuna komisjon andis õiguse teostada tööd, mis pidid kaasa tooma muudatuse Systrani tarkvara Systran Unixi versiooni neis elementides, mis leiduvad ka EC‑Systran Unixi versioonis, saamata selleks eelnevalt Systrani kontserni luba, siis lähtudes liikmesriikide õiguse ühistest üldpõhimõtetest, mida kohaldatakse selles valdkonnas, […] toimi[s ta] õigusvastaselt”, pannes toime üleastumise, mis on „Systrani kontsernile Systrani tarkvara Systran Unixi versiooni suhtes kuuluvate autoriõiguste ja oskusteabe piisavalt selge rikkumine” (vaidlustatud kohtuotsuse punkt 261).

96.      Kohus jõudis sellele järeldusele kolmeetapilise analüüsi tulemusel. Kõigepealt analüüsis ta, kas hagejatel on liikmesriikide õiguse ühistest üldpõhimõtetest lähtudes õigus esitada vastuväiteid sellele, et komisjon usaldab ilma nende nõusolekuta EC‑Systran Unixi versiooni teatavate aspektidega seotud tööd kolmandale isikule (vaidlustatud kohtuotsuse punktid 204–215). Seejärel kontrollis ta komisjoni väidet, et alates 1975. aastast sõlmitud erinevad lepingud lubavad tal usaldada vaidlusaluses hankes määratletud tööd kolmandale isikule (vaidlustatud kohtuotsuse punktid 216–227). Lõpuks analüüsis kohus hanketeates nimetatud tööde sisu, et välja selgitada, kas need võivad kaasa tuua hagejate autoriõiguse ja oskusteabe alusel kaitstud elementide või andmete muutmise või avalikustamise (vaidlustatud kohtuotsuse punktid 228–260).

b)      Komisjoni argumentide kokkuvõte

97.      Esiteks märgib komisjon oma neljandas väites, et tema tegevust ei saa kvalifitseerida õigusvastaseks ega süüliseks. Väide jaguneb kaheks osaks, millest üks on pühendatud autoriõigusele ja teine oskusteabele.

98.      Ühelt poolt ei saa tarkvara EC‑Systran Unix koostisosade muutmist komisjoni enda või kolmanda isiku poolt kvalifitseerida autoriõiguste rikkumiseks (neljanda väite esimene osa). Täpsemalt esiteks (esimene etteheide) moonutas Üldkohus fakte ja tõendeid, tehes tarkvarade Systran Unix ja EC‑Systran Unix olulisest sarnasusest järelduse, et hagejad võivad tugineda neile kuuluvate õigustele Systran Unixi suhtes, et esitada vastuväited EC‑Systran Unixi versiooni avalikustamisele kolmandale isikule ilma nende nõusolekuta (vaidlustatud kohtuotsuse punktid 143, 147 ja 212).(33) Üldkohus tegi teiseks (teine etteheide) ka ilmse hindamisvea ja moonutas fakte, kui ta tuvastas autoriõiguste rikkumise, kuna muudeti tarkvara EC‑Systran Unixi versiooni tuuma, millele on tal portimislepingute kohaselt vaieldamatu õigus, mitte Systran Unixi versiooni tuuma.

99.      Teisalt rikkus Üldkohus õigusnormi, kui ta leidis, et vaidlusaluse hanke kahe osa suhtes Gosselies’ga lepingute sõlmimise ja seejärel Systran Unixit puudutava teabe edastamisega avalikustas komisjon lubamatult Systrani oskusteavet (neljanda väite teine osa).

100. Teiseks märgib komisjon oma viiendas väites, et kõnealune tegevus ei kujuta endast mingil juhul Systrani autoriõiguste ja oskusteabe „piisavalt selget” rikkumist Euroopa Kohtu 4. juuli 2000. aasta otsuse kohtuasjas Bergaderm ja Goupil vs. komisjon(34) tähenduses, kuna see rikkumine on vabandatav ning rikutud norm ei vasta nõutavatele tingimustele.(35) Komisjon lisab, et hinnangu andmisel tuleb arvesse võtta konteksti, milles väidetavad üleastumised toimusid, ehk tema peadirektoraadi – mis vastutab institutsiooni kõikide ametlike dokumentide tõlkimise eest – toimimist, mis kuulub absoluutse avaliku huvi sfääri.(36)

101. Kolmandaks esitab komisjon oma viimases, kuuendas väites kaks etteheidet, mis puudutavad direktiivis 91/250 ette nähtud erandeid autori ainuõigusest. Ta väidab, et Üldkohus tegi esiteks vea direktiivi 91/250 artikli 5 lõikes 1 ette nähtud erandi tõlgendamisel, kui ta leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 226, et komisjon ei suutnud tõendada, millistel põhjustel võis ta piirangule allutatud toimingute puhul tugineda seaduse alusel tehtavale erandile, et usaldada kolmandale isikule tööd, mis tuli teha vaidlusaluse hanke raamides. Ühelt poolt ei välista direktiiv, et selle artikli 5 lõikes 1 nimetatud töid võiksid teha kolmandad isikud. Teiselt poolt hõlmab seadusjärgne erand programmi kohandamist ajakohastatud operatsioonisüsteemiga, mis oligi 4. oktoobri 2003. aasta hanketeate ese. Peale selle tugines komisjon Üldkohtu teise ringi küsimustele antud vastustes ka direktiivi 91/250 artiklis 6 ette nähtud dekompileerimise erandile, mille kohta kohus seisukohta ei võtnud, rikkudes seeläbi Euroopa Kohtu põhikirja artiklit 36.

c)      Hinnang

102. Kuna komisjon Üldkohtu kolmeosalist analüüsi järgimata eitab igasugust autoriõiguse rikkumist (jaotis i), ja väidab seoses sellega, et direktiivi 91/250 on valesti tõlgendatud (jaotis ii), ning eitab igasugust Systrani oskusteabe avalikustamist (jaotis iii), väites samas, et kui oletada, et rikkumised on tuvastatud, ei ole need mingil juhul „piisavalt selged” (jaotis iv), analüüsin ma neid nelja küsimust üksteise järel, kusjuures olgu täpsustatud, et arvesse tuleb võtta Üldkohtu poolt vastuvõetamatuse vastuväidete hindamisel esitatud põhjendusi, kuna esiteks Üldkohus ise viitab sellele analüüsile oma otsuse sisulistes põhjendustes(37) ning teiseks esitab komisjon oma neljandas väites formaalselt etteheite Üldkohtu nende hinnangute kohta.

i)      Autoriõiguse rikkumine (neljanda väite esimene osa)

–       Neljanda väite esimese osa teine etteheide

103. Teine etteheide, mille komisjon esitas oma neljanda väite esimeses osas, tuleb kõigepealt ilmselge põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

104. Viidates omaenda pädevust puudutavale analüüsile, leidis Üldkohus nimelt vaidlustatud kohtuotsuse punktides 68–73, et „Systrani kontsernil on õigus tugineda autoriõigusele Systrani tarkvara Systran Unixi versiooni suhtes, mida ta on arendanud ja turustanud oma nimel, ilma et ta peaks esitama muid tõendeid” (vaidlustatud kohtuotsuse punkt 205). Ta täpsustas selles suhtes, et „[v]aidlus ei käsitle […] mitte EC‑Systran Unixi versiooni, vaid õigusi, mida hagejad võivad nõuda EC‑Systran Unixi versiooni puudutavate tööde korral tulenevalt õigustest, mida nad evivad algupärase ja varasema Systran Unixi versiooni suhtes” (vaidlustatud kohtuotsuse punkt 211).

105. Nii toimides andis Üldkohus väga selgelt mõista, et hagejatel Systran Unixi versiooni suhtes olevaid õigusi kahjustab EC‑Systrani versiooni muutmine (vaidlustatud kohtuotsuse punkt 211).

106. Üldkohtu selline sisuline järeldus on pealegi täielikult kooskõlas vaidlustatud kohtuotsuse punktides 137–147 vastuvõetavuse hindamisel läbi viidud analüüsiga, mille tulemusel kohus leidis, et hagejad on piisavalt tõendanud, et Systran Unixi versioon ja EC‑Systran Unixi versioon on sisult sarnased, mistõttu võivad hagejad tugineda neil Systran Unixi versiooni suhtes olevatele õigustele, et esitada vastuväited tuletatud versiooni EC‑Systran Unix avalikustamisele kolmandale isikule ilma nende nõusolekuta.

107. Komisjon ei saa seetõttu Üldkohtule ette heita, et viimane tegi ilmse hindamisvea või moonutas fakte, kui ta keeldus tuvastamast, et see on EC‑Systran Unixi versioon, mida muudeti.

–       Neljanda väite esimese osa esimene etteheide

108. Komisjoni neljanda väite esimese osa esimene etteheide tõstatab omakorda vastuvõetavuse probleemi. Ma kordan, et komisjon on seisukohal, et õiguslikud järeldused, mis Üldkohus teeb Systrani tarkvara Systran Unixi ja EC‑Systran Unixi versioonide sisulisest sarnasusest, kujutavad endast faktide ja tõendite moonutamist, ning esitab selle kohta kolm argumenti.

109. Ta märgib esiteks, et kuna Systran Unixi versioon ei olnud tema valduses, ei olnud ta võimeline tuvastama EC‑Systran Unixi versiooni ja Systran Unixi versiooni väidetavat sisulist sarnasust. Teiseks rõhutab ta, et oletades, et sarnasus on tõendatud, tuleneb see süsteemide Systran Unix ja EC‑Systran Unix ühisest päritolust, nimelt süsteemist EC‑Systran Mainframe, ning asjaolust, et komisjon tellis Systranilt EC‑Systran Mainframe’i versiooni Unixi keskkonda portimise, viidates selles suhtes Golvers’i aruandele. Lõpuks ja kolmandaks väidab ta, et üleastumine või tarkvaraõiguste rikkumine on välistatud ühelt poolt õiguste tõttu, mis ta leiab endale kuuluvat alates 1975. aastast üksteise järel sõlmitud erinevate lepingute kohaselt – argument, mille ta esitas Üldkohtu pädevuse puudumist käsitlevas esimeses väites, ning teiselt poolt autori ainuõigustest tehtavate erandite tõttu, millele ta tugineb oma kuuendas väites.

110. Komisjoni kaks esimest argumenti on vastuvõetamatud, kuna nendes heidetakse ette faktide või tõendite moonutamist, ilma et oleks esitatud vähimaidki täpsustusi ebaõigete sisuliste järelduste ja tõendite moonutamise kohta vaidlustatud kohtuotsuses.

111. Siinkohal on oluline märkida, et vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale tuleneb ELTL artikli 256 lõike 1 teisest lõigust ja Euroopa Kohtu põhikirja artikli 58 esimesest lõigust, mille kohaselt on apellatsioonkaebus piiratud õigusküsimustega, et ainult Üldkohus on pädev esiteks fakte tuvastama – välja arvatud juhul, kui tema tuvastatu sisuline ebaõigsus tuleneb temale esitatud toimiku materjalidest – ja teiseks fakte hindama. Kui Üldkohus on faktid tuvastanud või neid hinnanud, on Euroopa Kohus vastavalt ELTL artiklile 256 pädev kontrollima nende faktide õiguslikku kvalifikatsiooni ja Üldkohtu poolt neist tuletatud õiguslikke tagajärgi.(38)

112. Seega puudub Euroopa Kohtul pädevus tuvastada fakte ja põhimõtteliselt uurida tõendeid, millele Üldkohus on nende faktide tõendamisel tuginenud. Kui need tõendid on nõuetekohaselt kogutud ja kui on järgitud õiguse üldpõhimõtteid ja tõendite kogumist käsitlevaid menetlusnorme, on üksnes Üldkohus pädev hindama talle esitatud tõendite tõenduslikku väärtust.(39) Välja arvatud juhul, kui tegemist on nende tõendite moonutamisega, ei kujuta niisugune hinnang seega iseenesest õigusküsimust, mida Euroopa Kohus saaks kontrollida.(40)

113. Igal juhul tunnistas Üldkohus Golvers’i aruande – nagu eespool teise väite läbivaatamisel märgitud – õigustatult vastuvõetamatuks, mistõttu ei pea Euroopa Kohus seda arvesse võtma isegi juhul, kui selle põhjal on võimalik tuvastada faktide või tõendite moonutamine. Pealegi tõi komisjon juba Üldkohtu menetluses esile asjaolu, et tema valduses ei ole kunagi olnud Systran Unixi versiooni lähtekoode (vaidlustatud kohtuotsuse punkt 197), mille kohta Üldkohus võttis seisukoha vaidlustatud kohtuotsuse punktis 254 Golvers’i aruande analüüsimisel, mille ta viis läbi täiendavalt, ilma et komisjon konkreetselt seda hinnangut kahtluse alla seaks.

114. Korduva kohtupraktika kohaselt tuleb vastavalt ELTL artikli 256 lõike 1 teisele lõigule, Euroopa Kohtu põhikirja artiklile 58 ja Euroopa Kohtu kodukorra artikli 168 lõike 1 punktile d apellatsioonkaebuses näidata täpselt ära Üldkohtu selle otsuse kritiseeritavad osad, mille tühistamist nõutakse, samuti seda nõuet konkreetselt toetavad õiguslikud argumendid. Sellele nõudele ei vasta apellatsioonkaebus, milles on piirdutud Üldkohtus juba esitatud, sealhulgas nimetatud kohtu poolt sõnaselgelt kõrvalejäetud asjaoludele tuginevate väidete ja argumentide kordamise või sõnasõnalise taasesitamisega. Nimelt niisugune apellatsioonkaebus kujutab tegelikkuses endast taotlust Üldkohtule esitatud hagi lihtsalt uuesti läbi vaadata, see aga ei ole Euroopa Kohtu põhikirja artikli 49 kohaselt Euroopa Kohtu pädevuses.(41)

115. Kolmas argument vajab eriti tähelepanelikku analüüsi. Komisjon väidab nimelt formaalselt, et Üldkohus eksis järeldades, et viidatud lepingud ega erandid autori ainuõigustest ei takista komisjoni tegevuse kvalifitseerimist õigusvastaseks või süüliseks.

116. Kuna autori ainuõigustest tehtavate erandite mõju on komisjoni kuuenda väite keskmes, analüüsin ma seda allpool.

117. Lepinguid puudutavat argumenti võib mõista peamiselt vastuväitena Üldkohtu poolt aluseks võetud faktide õiguslikust kvalifitseerimisest üleastumiseks või õigusvastaseks teoks ning see on õigusküsimus, mis võib olla apellatsioonkaebuse esemeks. Seda argumenti võib nimelt koosmõjus käesoleva ettepaneku punktis 29 esimeses väites esitatud argumentidega tõlgendada nii, et selles heidetakse ette mitte selgete ja täpsete lepingutingimuste moonutamist, vaid viidatud lepingute üldist moonutamist. Seega on küsimus mitte mingi fakti moonutamise hindamises, vaid dokumendi või dokumentide rühma – käesoleval juhul kõnealuste lepingute – moonutamise ning sellest vältimatult tuleneva eksliku õigusliku kvalifikatsiooni hindamises.

118. Kuna komisjon piirdub etteheitega faktide ja tõendite moonutamise kohta, viidates erinevatele asjassepuutuvatele lepingutele, esitamata selle kohta vähimaidki täpsustusi ega selgitusi, ning kuna ta ei ole sõnaselgelt viidanud nende lepingute moonutamisele ega isegi seadnud kahtluse alla nende aktide usaldusväärsust, leian ma siiski, et see etteheide tuleb samuti tagasi lükata. Selles suhtes tuleb eriti rõhutada, et komisjon arvas, et ta ei pea apellatsioonkaebuses formaalselt vaidlustama järeldust, millele Üldkohus jõudis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 221 seoses tellimuslepingute „filosoofiaga”, millele komisjon esimeses kohtuastmes viitas.

119. Sellest lähtuvalt tuleb komisjoni neljanda väite esimene osa vastuvõetamatuse tõttu tervikuna tagasi lükata.

120. Kuna direktiivi 91/250 artikli 5 kohaselt autori ainuõigustest teha lubatud erandite mõju – mis on kuuenda väite ese – analüüsimine peaks loogiliselt järgnema eespool esitatud kaalutlustele, analüüsin ma neljanda väite teist osa, mis puudutab oskusteabe avalikustamist, alles pärast seda.

ii)    Direktiivi 91/250 kohaselt autori ainuõigustest tehtavate erandite mõju (kuues väide)

121. Kuuendas väites esitab komisjon kaks etteheidet, millest esimene käsitleb direktiivi 91/250 artikli 5 lõiget 1 ja teine sama direktiivi artiklit 6.

–       Esimene etteheide

122. Kuuenda väite raames esitatud esimeses etteheites leiab komisjon sisuliselt, et Üldkohus tegi direktiivi 91/250 artikli 5 lõike 1 tõlgendamisel vea, kui ta leidis, et seadusjärgne erand toimingutest, mis kuuluvad arvutiprogrammi autori ainuõiguste hulka, on kohaldatav vaid töödele, mida teeb selle programmi õiguspäraselt omandanud isik, mitte töödele, mille tegemise see omandaja usaldab kolmandale isikule (vaidlustatud kohtuotsuse punkt 225).

123. Direktiivi 91/250 artikli 5 lõikes 1 on ette nähtud, et konkreetsete lepingutingimuste puudumisel ei ole õiguste omaniku luba vaja nimetatud direktiivi artikli 4 punktides a ja b osutatud toiminguteks, mille hulgas on „arvutiprogrammide tõlkimine, kohandamine, korrastamine või muul moel muutmine ja nende toimingute tulemuste reprodutseerimine”, kui sellised toimingud on vajalikud selleks, et arvutiprogrammi õiguspäraselt omandanud isik saaks seda vastavalt selle otstarbele kasutada, kaasa arvatud selle vigade parandamiseks.

124. Euroopa Kohus, kellel ei ole veel olnud juhust lahendada küsimust, kas – nagu Üldkohus kinnitab – erand autori ainuõigusest võib olla kohaldatav kohandamistöö suhtes, mille arvutiprogrammi õiguspäraselt omandanud isik on usaldanud kolmandale isikule, peab niisiis selles küsimuses seisukoha võtma.(42)

125. Direktiivi 91/250 põhjendustest 20 ja 22 nähtub selles osas, et erandi üks eesmärkidest on saavutada sõltumatult loodud programmi ja teiste programmide koostalitusvõime ehk võimaldada ühendada kõik arvutisüsteemi komponendid, sealhulgas need, mille on valmistanud eri tootjad, et need saaksid koos funktsioneerida. Kõnealuse direktiivi põhjenduses 21 on täpsustatud, et direktiivi artikli 4 punktides a ja b ette nähtud reprodutseerimine ja tõlkimine võib toimuda programmi koopia kasutamise õigust omava isiku poolt või tema nimel.

126. Seega, kuigi direktiivi 91/250 artiklit 4 koostoimes artikliga 5 tuleb niivõrd, kui nendes on ette nähtud erand autoriõiguse valdajal arvutiprogrammi suhtes olevast ainuõigusest teha või lubada teatud toiminguid, tõlgendada kitsalt, on minu hinnangul keeruline möönda, et direktiiviga on põhimõtteliselt välistatud, et nende sätete kohaldamisalasse kuuluvaid töid võiks loa andmiseks õigust omava isiku eest teha kolmas isik.

127. Seega on komisjoni kuuenda väite esimene etteheide minu hinnangul põhjendatud, mistõttu tuleks vaidlustatud kohtuotsus tühistada ka ainuüksi sel põhjusel, kuigi tegemist on üksnes täiendava elemendiga Üldkohtu arutluskäigus.

128. Selles suhtes tuleb lisada, et komisjon tugines asjakohastele sätetele Belgia ja Luksemburgi õigusaktides (vaidlustatud kohtuotsuse punkt 224), kuid Üldkohus lükkas need argumendid direktiivi 91/250 artikli 5 lõike 1 tõlgenduse alusel tagasi (vaidlustatud kohtuotsuse punkt 225) pärast seda, kui ta oli leidnud, et ta peab komisjoni tegevuse õigusvastasust hindama lähtuvalt liikmesriikide õiguse ühistest üldpõhimõtetest (vaidlustatud kohtuotsuse punkt 103).

129. Neil asjaoludel tuleb märkida, et kui Euroopa Kohus peaks vaidlustatud kohtuotsuse tühistama üksnes sel põhjusel, tuleks kohtuasi saata tagasi Üldkohtusse, et viimane analüüsiks kõnealuse erandi kohaldamise teisi tingimusi ning täpsemalt seda, kas – nagu komisjon väidab – programmi kohandamine uue operatsioonisüsteemiga kuulub selle kohaldamisalasse ja kas vaidlusaluses hanketeates kirjeldatud ja Gosselies’ tehtud tööd olid vastavalt direktiivi 91/250 artikli 5 lõikele 1 vajalikud selleks, et arvutiprogrammi vastavalt selle otstarbele kasutada.

–       Teine etteheide

130. Komisjoni teine etteheide, mis puudutab direktiivi 91/250 artiklis 6 ette nähtud dekompileerimise erandi analüüsimata jätmist, tuleb omakorda ilmselge vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata. Kuigi vastab tõele, et vaidlustatud kohtuotsus ei sisalda vähimatki analüüsi komisjoni esile toodud dekompileerimise erandi kohta, ei saa Üldkohtule siiski ette heita, et ta põhjendas oma otsust selles osas ebapiisavalt, jättis teatud küsimuses seisukoha võtmata või isegi tegi otsuse infra petita.

131. Nimelt, nagu komisjon apellatsioonkaebuses ise rõhutab, tõi ta dekompileerimise erandi esile alles vastuses Üldkohtu esitatud teise ringi küsimustele. Üldkohtu menetluses esitatud kostja vastuses ega vasturepliigis ei ole mainitud seda erandit ega direktiivi 91/250 artikli 6 lõike 2 punkti c, milles see on ette nähtud. Dekompileerimise erandit puudutavat argumenti ei saa seega pidada vastuväiteks, millele Üldkohus peaks kriitika vältimiseks otseselt vastama.

iii) Oskusteabe avalikustamine (neljanda väite teine osa)

132. Neljanda väite teises osas heidab komisjon Üldkohtule samuti ette, et viimane leidis, et sõlmides 4. oktoobri 2003. aasta hanketeatega väljakuulutatud hanke tulemusel lepingu äriühinguga Gosselies, avalikustas komisjon õigusvastaselt Systrani oskusteabe, ning komisjon viitab korraga nii vastuvõetavust käsitlevatele põhjendustele vaidlustatud kohtuotsuse punktides 78–82 kui ka selle kohtuotsuse sisu käsitlevatele põhjendustele selle punktis 200. Komisjon leiab, et esiteks ei ole ELTL artikli 339 kohaldamise tingimused käesoleval juhul täidetud, nagu nähtub 7. novembri 1985. aasta otsusest kohtuasjas 145/83: Adams vs. komisjon (EKL 1985, lk 3539). Teiseks ei ole hagejad ega Üldkohus näidanud ära ühtegi normi ega üldpõhimõtet, mis tagaks oskusteabe kaitse, mistõttu oleks nõue selles osas tulnud tunnistada vastuvõetamatuks.

133. Selles suhtes tuleb kõigepealt tõdeda, et Üldkohus leidis hagejate nõude osas tõepoolest(43), et komisjon avalikustas õigusvastaselt Systrani oskusteavet.(44) Täpsemalt järeldas ta vaidlustatud kohtuotsuse punktis 215 hagejate osutatud õiguste analüüsimise tulemusel, et Systrani kontsernil oli õigus nõuda oskusteabe kaitset salajastele tehnilistele andmetele Systrani tarkvara Systran Unixi versiooni kohta(45), viidates selles suhtes vaidlustatud kohtuotsuse punktides 78–81 läbi viidud analüüsile seoses kahju hüvitamise hagi vastuvõetavusega.

134. Käesoleval juhul leidis kohus, et tehnilist teavet, mis kuulub ettevõtja ärisaladuse hulka ja on edastatud komisjonile kindlal otstarbel, ei tohi avalikustada kolmandale isikule muul otstarbel ilma asjassepuutuva ettevõtja loata (vaidlustatud kohtuotsuse punkt 81).

135. Ta jõudis sellele järeldusele pärast seda, kui ta oli kõigepealt meelde tuletanud Euroopa Kohtu praktikat, mille kohaselt esiteks komisjonile ja tema teenistujatele ELTL artikliga 339 pandud konfidentsiaalsuskohustus kujutab endast õiguse üldpõhimõtet ning teiseks väljendab seesama säte üldpõhimõtet, mille kohaselt on ettevõtjatel õigus oma ärisaladuste kaitsele. Kohus tuletas meelde ka Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 41 sätteid, mis tagavad konfidentsiaalsuse ning ameti- ja ärisaladusega seotud õigustatud huvide kaitse. Seejärel määratles ta ärisaladused ja EÜ artikli 287 kohaldamise tingimused.

136. Seetõttu tuleb komisjoni neljanda väite teine osa ilmselge põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

iv)    Piisavalt selge rikkumine (viies väide)

137. Komisjon väidab sisuliselt, et arvestades Euroopa Kohtu praktikas(46) välja töötatud kriteeriume, tegi Üldkohus ilmse hindamisvea, kui ta järeldas, et väidetavad tarkvaraõiguste rikkumine ja oskusteabe avalikustamine kujutavad kohtupraktika tähenduses endast piisavalt selget rikkumist. Piisavalt selge rikkumise esinemise tingimused ning eelkõige etteheidetava tegevuse lubamatust ja rikutud normi selgust puudutavad nõuded ei ole ilmselgelt täidetud ning Üldkohus ei võtnud arvesse absoluutset avalikku huvi.

138. Üldkohus märkis Euroopa Kohtu praktikat(47) tsiteerides kõigepealt, et institutsioonile etteheidetav õigusvastane tegevus peab seisnema isikutele õigusi andva õigusnormi piisavalt selges rikkumises ning kui asjassepuutuval institutsioonil on üksnes märkimisväärselt piiratud või isegi olematu kaalutlusruum, võib ühenduse õiguse vähimgi rikkumine olla küllaldane, et tuvastada piisavalt selge rikkumise esinemine.(48)

139. Hagejate viidatud õiguste ja komisjoni tegevuse õigusvastasuse analüüsimise tulemusel(49) leidis kohus, et „kuna komisjon andis õiguse teostada tööd, mis pidid kaasa tooma muudatuse Systrani tarkvara Systran Unixi versiooni neis elementides, mis leiduvad ka EC‑Systran Unixi versioonis, saamata selleks eelnevalt Systrani kontserni luba, siis lähtudes liikmesriikide õiguse ühistest üldpõhimõtetest, mida kohaldatakse selles valdkonnas, […] toimi[s ta] õigusvastaselt”, ning et see üleastumine oli Systrani kontsernile Systrani tarkvara Systran Unixi versiooni suhtes kuuluvate autoriõiguste ja oskusteabe piisavalt selge rikkumine.(50)

140. Vastupidi hagejate väidetele ei tule seda etteheidet tunnistada vastuvõetamatuks seetõttu, et komisjon ei esitanud seda Üldkohtu menetluses. See etteheide esitati nimelt väite raames, mis puudutab komisjoni tegevuse ekslikku kvalifitseerimist ja komisjoni tegevuses igasuguse õigusvastasuse või üleastumise puudumist, ning sellega eitatakse seega liidu igasuguse lepinguvälise vastutuse kolmest koostisosast ühe esinemist, mida Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuses analüüsis. Igal juhul on vastuvõetav komisjoni etteheide, mis tuleneb vaidlustatud kohtuotsusest endast ja millega soovitakse kritiseerida selle otsuse põhjendatust.(51)

141. Käesoleval juhul ei võimalda komisjoni apellatsioonkaebuses esitatud kriitika järeldada, et Üldkohus rikkus selles suhtes õigusnormi, olgugi et Euroopa Kohus vaidlustatud kohtuotsusega selles küsimuses kindlasti ei nõustu.

142. Tuleb nimelt märkida, et vastavalt Euroopa Kohtu korduvale praktikale, millele Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuses tugines, on määrav kriteerium piisavalt selge ühenduse õiguse rikkumise tuvastamiseks see, kui asjaomane ühenduse institutsioon on ilmselgelt ja raskelt eiranud oma kaalutlusõiguse piire. Kui sellel institutsioonil on üksnes märkimisväärselt piiratud või olematu kaalutlusruum, võib ühenduse õiguse vähimgi rikkumine olla küllaldane, et tuvastada piisavalt selge rikkumise esinemine.(52)

143. Nagu Euroopa Kohus on täpsustanud, järeldub sellest, et Üldkohus ei saa õigusnormi rikkumata järeldada, et on toime pandud ühenduse õiguse piisavalt selge rikkumine, kui ta ei ole kindlaks teinud institutsiooni kaalutlusruumi või vähemalt ei ole õiguslikult piisavalt selgitanud põhjusi või asjaolusid, mille tõttu erandkorras ei ole selline analüüs vajalik.(53)

144. Kuna Üldkohus ei ole aga seda kaalutlusruumi määratlenud ega selgitanud, miks sellise analüüsi läbiviimine ei ole vajalik, ei saa Euroopa Kohus vaidlustatud kohtuotsusega selles küsimuses nõustuda.

145. Vaidlustatud kohtuotsust ei tule aga sel põhjusel siiski tühistada.

146. Komisjoni vastu esitati hagi nimelt mitte tema õigustloova tegevuse tõttu ega täpsemalt kahjulike tagajärgede tõttu, mis tulenevad laia kaalutlusruumi raames vastu võetud õigusaktist(54), vaid teenuste hankelepingu sõlmimise tingimuste tõttu. Kuigi liidu institutsioonil on ilmselgelt kogu vajalik pädevus, et otsustada välja kuulutada hankemenetlus, ei ole tal seevastu mingit kaalutlusruumi sellises menetluses kehtiva õiguse järgimise kohustuse osas.

147. Seetõttu ja ilma et oleks vaja kaaluda, kas Euroopa Kohtul oleks otstarbekas määratleda(55) haldustegevusest tuleneva lepinguvälise vastutuse korda eraldiseisvana õigusloometegevusest tuleneva lepinguvälise vastutuse korrast, olen ma seisukohal, nagu tõdes ka Üldkohus, et institutsiooni poolt hankemenetluses füüsilise või juriidilise isiku autoriõiguse või oskusteabe rikkumine – oletades, et see on tõendatud – kujutab endast isikutele õigusi andva õigusnormi piisavalt selget rikkumist, mis võib anda õiguse saada hüvitist.

148. Seega tuleb samuti tagasi lükata etteheide, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta hindas isikutele õigusi andva õigusnormi piisavalt selge rikkumise esinemist.

149. Järelikult tuleb komisjoni viies väide tervikuna tagasi lükata.

2.      Kahju esinemine

a)      Vaidlustatud kohtuotsuse põhjenduste kokkuvõte

150. Üldkohus tõdes vaidlustatud kohtuotsuse punktis 291, et vaatamata kahju ebapiisava täpsusega algsele hinnangule, mille hagejad välja pakkusid, ei saa jätta tähelepanuta asjaolu, et Systrani kontsernile on tekitatud „tegelik ja kindel kahju”, mis seisneb „Systrani oskusteabe väärtuse langus[es] pärast selle avalikustamist komisjoni poolt” (vaidlustatud kohtuotsuse punkt 292). Kohus järeldas täpsemalt, et esinevad kolmest põhielemendist koosnev varaline kahju ning mittevaraline kahju.

151. Kohus tõdes esiteks, et hagejate turustajate tõendid annavad tunnistust sellest, et komisjoni hoiak kahjustas Systrani kontserni äritegevust, kusjuures kahju seisnes „potentsiaalsete klientide kaotamises ja olemasolevate klientidega arutelude keerukaks muutumises” (vaidlustatud kohtuotsuse punkt 293). Teiseks võimaldavad finantsettevõtjate koostatud tõendid või tunnistused (vaidlustatud kohtuotsuse punkt 295) tuvastada, et vähenes „Systrani [atraktiivsus …] aktsionäride, olemasolevate või potentsiaalsete investorite või ka ülevõtjate silmis” (vaidlustatud kohtuotsuse punkt 295). Kolmandaks ilmneb Systrani audiitorite tõendist (vaidlustatud kohtuotsuse punkt 298), et Systran pidi raamatupidamisarvestuses kirjendama eraldise summas 11,6 miljonit eurot oma immateriaalse vara väärtuse vähenemise tõttu ehk tema intellektuaalomandi õiguste väärtuse languse tõttu (vaidlustatud kohtuotsuse punkt 298).

152. Kohus tõdes pealegi, et kahjuhüvitise suuruse üldsummas hindamisel tuli tekitatud mittevaralist kahju arvesse võtta, ning märkis selles suhtes, et komisjon eiras oma tegevusega õigusi, mida Systran võis oma loomingu suhtes teostada, ning rikkumine on seda jämedam, et komisjon kui institutsioon on autoriõiguse valdkonnas mitmesuguste selliste ühenduse õigust ühtlustavate õigusnormide algataja, mida käesoleval juhul ei ole järgitud (vaidlustatud kohtuotsuse punktis 324).

b)      Komisjoni argumentide kokkuvõte

153. Oma kaheksandas väites, milles – nagu allpool ilmneb – kritiseeritakse peamiselt hagejatele tekitatud varalise ja mittevaralise kahju suuruse hindamist ning elemente, mida Üldkohus võttis arvesse sellise kahju üldsumma hindamisel, vaidleb komisjon siiski formaalselt vastu igasuguse varalise kahju esinemisele. Ta leiab nimelt, et vaidlusaluse hankelepingu sõlmimine Gosselies’ga ei ole kuidagi käsitatav üleastumisena ning seega ei saanud see kahju tekitada. Komisjon eitab ka sõnaselgelt igasuguse mittevaralise kahju esinemist, rõhutades eelkõige, et Üldkohus ei tuvastanud mingit mittevaralist kahju, mis esineks 12 miljonile eurole hinnatud varalisest kahjust eraldi.

154. Seega on Euroopa Kohtu ülesanne neid kahte etteheidet analüüsida, isegi kui – nagu allpool selgitatakse – need võib hõlpsalt tagasi lükata.

c)      Hinnang

155. Kõigepealt tuleb tõdeda, et komisjoni apellatsioonkaebuses ei ole Üldkohtu tuvastatud varalise kahju kohta täpselt esile toodud kritiseeritavaid kohtuotsuse elemente, mis palutakse tühistada, ega õiguslikke argumente, mis seda nõuet konkreetselt toetavad. Komisjoni argumendid ei sea kuidagi kahtluse alla ärilisi ega rahalisi raskusi ega isegi raamatupidamisarvestuses 11,6 miljoni euro suuruse eraldise kirjendamist, mille Üldkohus tuvastas hagejate väidetava varalise kahju moodustavate elementidena.

156. Kuna see etteheide ei vasta Euroopa Kohtu põhikirja artikli 58 esimese lõigu ja Euroopa Kohtu kodukorra artikli 168 lõike 1 punkti d nõuetele(56), tuleb see vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata.

157. Lisaks leidis Üldkohus selgelt, et Systranile tekitatud mittevaraline kahju seisneb nende õiguste eiramises, mida ta võis oma loomingu suhtes teostada. Seda küsimust puudutav põhjendus on vaidlustatud kohtuotsuses tõepoolest väga lühike või isegi lünklik, kuid see on vastus täpselt hagejate argumentidele, millest on tehtud kokkuvõte vaidlustatud kohtuotsuse punktis 272.

158. Neil asjaoludel ei saa Üldkohtule ette heita, et ta ei tuvastanud kõnealust mittevaralist kahju.

159. Eespool esitatud analüüsist järeldub, et etteheited, millega komisjon seab kahtluse alla analüüsi, mille Üldkohus esitas tuvastatud varalise ja mittevaralise kahju esinemise kohta, tuleb tagasi lükata, kuna need on osaliselt ilmselgelt vastuvõetamatud ja osaliselt põhjendamatud, kusjuures tuleb täpsustada, et vaidlustatud kohtuotsuse põhjendusi (selle otsuse punktid 301–326), mis käsitlevad kõnealuse kahju suuruse hindamist, analüüsitakse allpool koos komisjoni kaheksanda väitega.

3.      Põhjuslik seos (seitsmes väide)

a)      Komisjoni argumentide kokkuvõte

160. Komisjoni seitsmes väide, mis on pühendatud tuvastatud rikkumiste ja tuvastatud kahju vahelise põhjusliku seose analüüsi kritiseerimisele, jaguneb kaheks.

161. Esimeses osas väidab komisjon, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kuna ta tegi sisuliselt ebaõigeid järeldusi ja moonutas tõendeid, kui ta leidis, et esines piisavalt otsene seos komisjoni tegevuse ja kahju vahel, mis Systranile tekkis seeläbi, et ta pidi 2008. aasta lõpus kirjendama eraldisena osa 11,6 miljonist eurost oma immateriaalse vara väärtuse vähenemise tõttu. Samuti on komisjon seisukohal, et tema tegevus ei häirinud Systrani ärisuhteid ega olnud oluliseks takistuseks kõigile Systranist huvitatud investoritele (esimene etteheide). Ta märgib samuti, et viidates vaidlustatud kohtuotsuse punktis 300 selle otsuse punktidele 324 ja 325, jättis Üldkohus oma otsuse põhjendamata põhjusliku seose osas, mis on Systrani väidetava mittevaralise kahju ja komisjoni tegevuse vahel (teine etteheide).

162. Teise väite osas märgib komisjon, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta tuvastas põhjusliku seose, olemata analüüsinud, kas Systran oli üles näidanud mõistlikku hoolsust, et oma kahju vältida või piirata. Komisjon rõhutab selles suhtes, et hagejad hoidusid vaidlusaluse hankelepingu sõlmimise vaidlustamisel kasutamast nende käsutuses olevaid õiguskaitsevahendeid ehk käesoleval juhul ELTL artiklis 263 ette nähtud tühistamishagi või Belgia või Luksemburgi õiguse kohast autoriõiguse rikkumise lõpetamise hagi.

b)      Hinnang

163. Kõigepealt pean ma täpsustama, et etteheide, mille komisjon esitas oma seitsmenda väite esimeses osas ja mis puudutab asjaolu, et Üldkohus ei analüüsinud põhjusliku seose võimalikku katkemist, on minu hinnangul põhjendatud, mistõttu ei peaks olema vaja kaaluda selle väite teises osas esitatud mõlemat etteheidet. Sellegipoolest ja arvestades käesolevas ettepanekus senini järgitud joont, esitan ma selle kohta mõningad märkused, et selgitada Euroopa Kohtule vajaduse korral kõiki käesolevas kohtuasjas arutusel olevaid õiguslikke aspekte.

i)      Põhjusliku seose katkemine (seitsmenda väite teine osa)

164. Tuleb märkida, et vastavalt Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikale on liikmesriikide õigussüsteemide ühise üldpõhimõtte kohaselt kahjustatud isik kohustatud tõendama, et ta on ilmutanud hoolt, mida saab mõistlikult oodata, et kahju ära hoida või selle ulatust piirata, vastasel korral jääb kahju tema enda kanda.(57)

165. Euroopa Kohus on samuti leidnud, et kui Üldkohus hüvitisnõude läbivaatamisel ei kontrolli, kas kahju kandnud isiku tegevus aitas kahju tekkimisele kaasa, on see käsitatav õigusnormi rikkumisena.(58)

166. Käesoleval juhul tuleb tõdeda, nagu leiab komisjon, et vaidlustatud kohtuotsuse põhjendustest (punktid 291–300), mis puudutavad väidetava rikkumise ja väidetava kahju vahelise põhjusliku seose analüüsimist, ei ilmne, et Üldkohus oleks seda küsimust kaalunud.

167. Hagejate viidatud asjaolu, et Üldkohus otsustas suulise menetluse uuendada, et paluda pooltel vastustes kolmanda ringi küsimustele(59) võtta seisukoht küsimuses, kas kahju suuruse hindamisel tuleb arvesse võtta seda, et hagejad tegid kõik võimaliku, et vähendada tekkinud kahju suurust, ei saa käsitada seda lünka heastavana.

168. Isegi kui Üldkohus võttis neid asjaolusid kahju üldsumma hindamisel tõepoolest arvesse, ei ole Euroopa Kohtul siiski võimalik seda kontrollida, kuna vaidlustatud kohtuotsuses puuduvad selle kohta igasugused põhjendused.

169. Seega tuleb nõustuda komisjoni seitsmenda väite teise osaga, mis puudutab asjaolu, et põhjusliku seose võimalikku katkemist ei analüüsitud.

170. Vaidlustatud kohtuotsus tuleks seega ka sellel põhjusel tühistada ning kohtuasi tuleks Üldkohtusse tagasi suunata, et viimane analüüsiks kõnealust küsimust, kuna Euroopa Kohus ei saa seda ise lõplikult lahendada.

ii)    Otsese põhjusliku seose esinemine (seitsmenda väite esimene osa)

171. Euroopa Kohtu korduvast praktikast nähtub, et kui Üldkohus on faktilisi asjaolusid tuvastanud või hinnanud, on Euroopa Kohus vastavalt EÜ artiklile 225 pädev kontrollima nende faktiliste asjaolude õiguslikku kvalifikatsiooni ja Üldkohtu poolt neist tuletatud õiguslikke tagajärgi.(60)

172. Euroopa Kohus on täpsemalt leidnud, et ühenduse lepinguvälise vastutuse valdkonnas on kahju põhjustanud asjaolu ja kahju vahelise põhjusliku seose esinemise küsimus – mis on lepinguvälise vastutuse tekkimise eeldus – õigusküsimus, mis allub järelikult Euroopa Kohtu kontrollile. Neil asjaoludel on vastuvõetav väide, et Üldkohus eksis, kui ta leidis, et komisjoni rikkumise ja apellatsioonkaebuse esitanud ettevõtja väidetava kahju vahel on otsene põhjuslik seos, kuna see puudutab just nimelt asjaolude niisugust õigusliku kvalifitseerimise kontrolli, mille viis läbi Üldkohus selleks, et asuda seisukohale, et esineb otsene põhjuslik seos, ja kuna seda kontrolli saab teostada ilma faktide tuvastamist ja hindamist kahtluse alla seadmata.(61)

173. Käesolevas asjas tuleb tõdeda, et Üldkohus analüüsis vaidlustatud kohtuotsuse punktides 291–300 korraga nii Systranile tekitatud kahju tegelikkust kui ka selle kahju ja komisjoni tegevuse vahelist põhjuslikku seost, kvalifitseerides selle seose „piisavalt otseseks” kaks korda – analüüsi alguses ja lõpus (vaidlustatud kohtuotsuse punktid 291 ja 300).

174. Ainuüksi asjaolu, et vaidlustatud kohtuotsuse neid põhjendusi on keeruline üksteisest lahutada või et Üldkohus ei analüüsinud nõutavat põhjuslikku seost eraldi seda käsitlevates põhjendustes, ei saa siiski anda alust järeldusele, et Üldkohus tegi faktide õiguslikul kvalifitseerimisel vea, kuivõrd nendest põhjendustest ilmneb selgelt, et kohus tegi järeldused omaenda kaalutluste põhjal, kvalifitseerides komisjoni tegevuse tuvastatud kahju otseseks ja kindlaks tekkimise põhjuseks.(62)

175. Selles suhtes tuleb märkida, et Üldkohus täpsustas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 292, et ta püüdis „mõõta komisjoni tegevuse tagajärgi Systrani kontserni tegevusele”, saates pooltele teise ringi küsimused.

176. Ta asus seisukohale, et hagejate turustajate koostatud tõendid, mille hagejad esitasid vastuseks nendele küsimustele, „näitlikusta[sid] […] asjaolu, mis on täiesti usutav, et kohtuvaidlus, milles ettevõtja […] vaidleb oma institutsioonist kliendiga, […] muu[tis] keerulisemaks ettevõtja ärisuhted tema olemasolevate ja potentsiaalsete klientidega” (vaidlustatud kohtuotsuse punkt 294). Kohus leidis samuti, et finantsettevõtjate koostatud tõendite ja tunnistustega on „piisavalt tõendatud paljude investorite reageering mõttele säilitada, investeerida või soetada osalust äriühingus, mis turustab arvutitarkvara, mille suhtes kehtivad õigused komisjon on vaidlustanud” (vaidlustatud kohtuotsuse punkt 296). Lõpuks tõdes kohus, et Systrani audiitorite tõend võimaldab tuvastada, et 11,6 miljoni euro suuruse eraldise kirjendamine immateriaalse vara väärtuse vähenemise tõttu oli seotud selles märgitud kolme põhjusega, millest esimene oli vaidlus komisjoniga.

177. Tuleb tõdeda, et erinevad asjaolud, millest Üldkohus seega lähtus, ei võimaldanud tal tuvastada piisavalt otsest ja vahetut põhjuslikku seost komisjonile etteheidetud tegevuse ja hagejate väidetava kahju erinevate koostisosade vahel. Kõige enam võimaldasid need järeldada, et Systrani ja komisjoni vaheline intellektuaalomandivaidlus võis kaasa aidata Systrani majandusliku ja raamatupidamisliku olukorra halvenemisele.

178. Seega ühelt poolt peetakse seost selle vaidluse ja Systrani ärisuhetes raskuste tekkimise vahel „täiesti usutavaks”, kui järgida Üldkohtu kasutatud sõnastust. Teiselt poolt rõhutab Üldkohus ise, et 11,6 miljoni euro suuruse eraldise kirjendamine immateriaalse vara väärtuse vähenemise tõttu oli õigustatud kolmel põhjusel. Ta jätab aga täielikult täpsustamata, millist osa selle põhjustatud kahjust loeb ta Systrani ja komisjoni vahelisest vaidlusest tulenevaks, mis põhjendaks tekitatud varalisele kahjule tema poolt üldsummana antud hinnangut.

179. Siinkohal tuleb lisada, et kuigi – nagu mainitud eespool – üldjuhul ei ole Euroopa Kohtu pädevuses seada apellatsioonimenetluses kahtluse alla Üldkohtu poolt kahju üldsummana hindamise kasuks otsustamist, ei tohi see otsustus siiski anda Üldkohtule õigust jätta põhjalikult kontrollimata liidu lepinguvälise vastutuse tekkimise kolmandat tingimust, milleks on otsene ja vahetu põhjuslik seos viidatud rikkumise ja väidetava kahju vahel.

180. Seega tuleb nõustuda komisjoni seitsmenda väite esimeses osas esitatud esimese etteheitega, mis puudutab põhjusliku seose õiguslikul kvalifitseerimisel tehtud viga.

181. Seevastu tuleb selle kahju kohta eespool läbi viidud analüüsi silmas pidades tagasi lükata komisjoni seitsmenda väite esimeses osas esitatud teine etteheide, mis puudutab vaidlustatud kohtuotsuse puudulikku põhjendamist komisjoni tegevuse ja hagejate viidatud mittevaralise kahju vahelise põhjusliku seose osas.

4.      Kahju suuruse hindamine (kaheksas väide)

182. Arvestades järeldust, millele ma jõudsin eespool seitsmenda väite läbivaatamise tulemusel põhjuslikku seost puudutava tingimuse osas, analüüsin ma kaheksandat väidet, milles kritiseeritakse tuvastatud kahju hindamist, üksnes täiendavalt.

a)      Komisjoni argumentide kokkuvõte

183. Komisjon on seisukohal, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta tugines tarkvara kohandamiseks väidetavalt antud litsentsi väärtusele, selleks et hinnata Systranile 2004–2010 tekitatud kahju suurust. Täpsemalt tegi ta seda ajavahemikku aluseks võttes ilmse hindamisvea ja moonutas fakte, sest Gosselies’ tehtud tööd toimusid kolmel aastal 2004–2006, mis on tuvastatud ka vaidlustatud kohtuotsuse punktis 313. Vaidlustatud kohtuotsuses esineb järelikult ka vasturääkivus ja selle põhjendused on puudulikud. Lisaks tuvastas Üldkohus täielikus vastuolus toimikus sisalduvate tõenditega, et lähtekoodi muutmiseks litsentsi andmine on ebatavaline, kuna see ei mahu tarkvara väljaandjate traditsioonilise majandusmudeli alla, kuigi Systrani kontserni kuuluvate äriühingutega alates 1975. aastast sõlmitud erinevates lepingutes oli ette nähtud komisjoni õigus teha või lasta teha tarkvara EC‑Systran kohandamise ja arendamise töid.

184. Üldkohtu poolt „täiendava” summa hindamine 5 miljonile eurole põhineb samuti tuvastatud faktide ja kasutatud arvutusmeetodi vahelisel ilmselgel vastuolul. Kohus leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 321 nimelt, et Systrani tegevusele ja edasiarendamisele avaldati mõju alates 2004. aastast igal aastal üldsummas 650 000 eurot, kuigi kohus oli varem märkinud, et uudis tarkvara ja sellega seotud oskusteabe komisjoni poolt avalikustamise kohta levis alles 2005. aastal ja sai üldsusele teatavaks alles 2006. aastal.

185. Lisaks igasuguse mittevaralise kahju eitamisele, nagu on mainitud eespool, vaidlustab komisjon ka selle kahju hindamise. Ta märgib, et hüvitis peab üldjuhul olema kahjuga rangelt samaväärne, mistõttu väidetavalt toime pandud üleastumise raskust ei tohi kahju hindamisel arvesse võtta. Järelikult, kuna Üldkohus võttis vaidlustatud kohtuotsuse punktides 324 ja 325 ühenduselt Systrani kasuks mittevaralise kahju eest hüvitisena 1000 euro väljamõistmisel arvesse komisjoni väidetava üleastumise raskust, eiras Üldkohus liikmesriikide õiguse ühiseid üldpõhimõtteid ja Euroopa Kohtu praktikat.

b)      Hinnang

186. Sissejuhatuseks tuleb märkida, et kui Üldkohus on tuvastanud kahju tekkimise, on ta ainsana pädev nõude piires hindama kahju heastamise viisi ja ulatust, kusjuures Üldkohtu otsus peab siiski olema piisavalt põhjendatud ning selles peavad eelkõige olema märgitud leitud summa kindlaksmääramisel arvessevõetud kriteeriumid(63), et võimaldada Euroopa Kohtul teostada kohtulikku kontrolli.

i)      Varaline kahju

187. Käesoleval juhul otsustas Üldkohus vastavalt direktiivi 2004/48 artikli 13 lõike 1 punktile b määrata kahjuhüvitis üldsummana (vaidlustatud kohtuotsuse punktid 301–326). Ta täpsustas selles suhtes, et artikli 13 lõike 1 punktis b ette nähtud negatiivsete majanduslike tagajärgede meetodi kohaldamisel tekivad olulised raskused, kuna komisjoni rahandusekspert on järjekindlalt vastu kõigile hagejate rahanduseksperdi tehtud hindamiskatsetele (vaidlustatud kohtuotsuse punktid 303–306).

188. Seejärel esitas Üldkohus üksikasjalikult asjaolud, mille alusel peab selline üldsummana hüvitamine toimuma, eristades põhisummat, mis koosneb autoritasude või honoraride summast, mis oleks võidud saada, kui komisjon oleks taotlenud kõnealuse intellektuaalomandi kasutamiseks autoriõigusi (vaidlustatud kohtuotsuse punktid 307–319), täiendavat summat, mida ta pidas vajalikuks selleks, et arvestada asjaolusid, mida ainult mainitud autoritasude maksmisega ei saa heastada (vaidlustatud kohtuotsuse punktid 320–323), ning lõpuks Systranile tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks mõeldud summat (vaidlustatud kohtuotsuse punktid 324 ja 325).

189. Komisjon kritiseerib kahte aspekti selles, kuidas Üldkohus hindas põhi- ja täiendavat summat.

190. Kõigepealt väidab ta, et Üldkohus ei oleks tohtinud põhisumma üldsummana arvutamisel võrdlusalusena kasutada tarkvara lähtekoodi muutmise litsentsi tarkvara lihtsa kasutuslitsentsi asemel. Ta kritiseerib täpsemalt seda, et kõnealune valik põhineb argumendil, et tarkvara lähtekoodi muutmise litsentsi kasutamine on ebatavaline, kuna see ei mahu tarkvara väljaandjate traditsioonilise majandusmudeli alla (vaidlustatud kohtuotsuse punkt 308). Komisjon on seisukohal, et see väide on vastuolus toimikus sisalduvate tõenditega, kuna lepingud, mis ta on Systrani kontserni kuuluvate äriühingutega sõlminud, annavad käesoleval juhul tunnistust sellest, et niisugused litsentsid ei ole ebatavalised.

191. Sellegipoolest tuleb tõdeda, et Üldkohus püüdis arvutada põhisummat nii, et hindas tarkvara lähtekoodi muutmise hüpoteetilise aastalitsentsi autoritasu suurust, mille ta arvutas lähtuvalt selle tarkvara hüpoteetilise kasutuslitsentsi aastahinnast, ning seega lähtus oletusest, et muutmise litsents on selle ulatust arvestades kallim kui pelk kasutuslitsents. Lepingud, millele komisjon viitab, ei võimalda igasuguste arvandmete puudumise tõttu selle eristuse asjakohasust kahtluse alla seada, mistõttu ei saa asuda seisukohale, et Üldkohus tegi sellest oletusest lähtudes ilmse hindamisvea.

192. Komisjon kritiseerib seejärel seda, millist ajavahemikku võttis Üldkohus arvesse tuvastatud varalise kahju põhisumma hindamisel. Kuna Gosselies’ tehtud tööd toimusid 2004–2006, tegi Üldkohus ilmse hindamisvea, kui ta leidis, et lähtekoodi muutmise hüpoteetilise aastalitsentsi autoritasu suurus tuleb arvutada ajavahemiku 2004–2010 kohta (vaidlustatud kohtuotsuse punkt 318).

193. Siiski piisab, kui selle kohta tõdeda, et lähtekoodi muutmise hüpoteetilise aastalitsentsi autoritasu suuruse arvutamise eesmärk ei ole otseselt heastada Systranile Gosselies’ tööde tõttu tekkinud kahju, vaid hinnata, kui suur on kahjuhüvitise põhisumma, mis on piisav, et heastada kahju – oletades, et selle esinemine on tõendatud –, mis tekitati Systranile seeläbi, et komisjon võttis endale õiguse teha ilma loata töid, mis pidid kaasa tooma muudatuse EC‑Systran Unixi tarkvara Systran Unixi versiooni elementides. Üldkohus järeldas sellest loogiliselt, olgugi et kaudselt(64), et niisugune autoritasu kuulub maksmisele muudetud tarkvara kogu kasutusperioodi iga aasta eest ehk alates 2004. aastast, mil kahju tekkis vaidlusaluse lepingu sõlmimisest Gosselies’ga, kuni 2010. aastani, mil kuulutati Üldkohtu otsus.

194. Seevastu väidab komisjon õigesti, et Üldkohus ei põhjendanud, miks ta otsustas tuvastatud varalise kahju täiendava summa hindamisel arvesse võtta seda ajavahemikku.

195. Üldkohus märgib nimelt, et täiendav summa on vajalik selleks, et arvestada Systranile alates 2004. aastast tekitatud kahju muid sisulisi asjaolusid, mida ainult lähtekoodi muutmise hüpoteetilise aastalitsentsi autoritasu maksmisega ei saa heastada (vaidlustatud kohtuotsuse punkt 320). Ta täpsustab selles suhtes, et Systrani tegevusele ja edasiarendamisele avaldati mõju alates 2004. aastast igal aastal üldsummas 650 000 eurot, mis vastab 6%‑le tema 2003. aasta käibest (vaidlustatud kohtuotsuse punkt 321), ning määrab aastatele 2004–2010 ajakohastatud täiendavaks summaks 5 miljonit eurot (vaidlustatud kohtuotsuse punkt 322).

196. Nagu märkis aga komisjon, tõdes Üldkohus ise, et uudis Systrani ja komisjoni vahelisest vaidlusest levis 2005. aastal ja sai üldsusele teatavaks 2006. aastal (vaidlustatud kohtuotsuse punkt 289). See tõdemus tuleb asetada vastastikusesse seosesse selle kahju erinevate koostisosadega, mille Üldkohus tuvastas eespool analüüsitud põhjendustes (vaidlustatud kohtuotsuse punktid 291–300). Sellest järeldub, et Üldkohtu tuvastatud äriliste (vaidlustatud kohtuotsuse punktid 293 ja 294) ja rahaliste raskuste (vaidlustatud kohtuotsuse punktid 296 ja 297) alguse aega ei ole võimalik kindlaks teha ning teada on ainult vajadus kirjendada raamatupidamisarvestuses kõnealune eraldis, mis tehti 31. detsembril 2008.

197. Järelikult on põhjendatud etteheide 5 miljoni euro suuruse täiendava summa hindamise põhjenduste puudumise kohta ning komisjoni kaheksanda väitega tuleb selles küsimuses nõustuda.

ii)    Mittevaraline kahju

198. Kaldudes Systrani esitatud nõudest kõrvale, hindas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 325 tema mittevaralise kahju sümboolsele summale 1000 eurot pärast seda, kui ta oli tuvastanud, et komisjon eiras oma tegevusega õigusi, mida Systran võis oma loomingu suhtes teostada, ning rikkumine oli seda jämedam, et komisjon kui institutsioon on autoriõiguse valdkonnas mitmesuguste selliste liidu õigust ühtlustavate õigusnormide algataja, mida käesoleval juhul ei ole järgitud (vaidlustatud kohtuotsuse punkt 324).

199. Seega tuleb tõdeda, et Üldkohus andis kahjuhüvitise üldsumma kindlaksmääramisel Systranile tekitatud mittevaralisele kahjule iseseisvalt hinnangu, mis ei kuulu Euroopa Kohtu poolt kontrollimisele ja mille andmisel ta võttis kooskõlas Euroopa Kohtu praktikas(65) kehtestatud nõuetega arvesse raskendavaid asjaolusid, milleks käesoleval juhul on see, et komisjon on rikutud liidu õigusnormide algataja.

200. Järelikult tuleb komisjoni kaheksanda väite teine osa tagasi lükata.

D.      Alternatiivne ettepanek

201. Nagu ilmneb eespool toodust, olen ma seisukohal, et Euroopa Kohus ei saa vaidlustatud kohtuotsuse mitme aspektiga nõustuda ka sisuliselt. Nii Üldkohtu hinnangud liidu lepinguvälise vastutuse tekkimise kahele tingimusele, mis on seotud õigusvastase tegevuse esinemisega (kuuenda väite esimene etteheide) ning tuvastatud rikkuva tegevuse ja kindlaks tehtud kahju vahelise otsese põhjusliku seosega (seitsmenda väite esimese osa esimene etteheide ja teine osa), kui ka tema hinnang kõnealusele kahjule (kaheksas väide) on antud õigusnorme rikkudes.

202. Neil asjaoludel teen ma Euroopa Kohtule teise võimalusena ettepaneku tühistada vaidlustatud kohtuotsus neil erinevatel põhjustel, kuigi selle võiks tühistada ka ainult ühel põhjusel, ning arvestades tuvastatud õigusnormide rikkumiste laadi, suunata kohtuasi tagasi Üldkohtusse, et see kohus kõigepealt kaaluks uuesti väidetava rikkumise esinemist ja täpsemalt autoriõiguse valdaja ainuõiguse erandite – mis on ette nähtud direktiivi 91/250 artiklis 5 – mõju, seejärel hindaks uuesti tuvastatud rikkuva tegevuse ja väidetava kahju vahelise otsese põhjusliku seose esinemist ja hindaks kõnealuse põhjusliku seose võimaliku katkemise aluseks olevaid asjaolusid ning lõpuks vaataks üle kahju – eelkõige täiendava varalise kahju – suuruse hindamist puudutavad põhjendused.

VII. Ettepanek

203. Eespool esitatud analüüsi silmas pidades teen ma Euroopa Kohtule esimese võimalusena ettepaneku langetada järgmine otsus:

Esimese võimalusena:

1.      Tühistada Euroopa Liidu Üldkohtu 16. detsembri 2010. aasta otsus kohtuasjas T‑19/07: Systran ja Systran Luxembourg vs. komisjon.

2.      Tunnistada Systran SA ja Systran Luxembourg SA poolt Euroopa Liidu Üldkohtule esitatud lepinguvälise vastutuse tuvastamise hagi vastuvõetamatuks.

3.      Jätta kohtukulud Systran SA ja Systran Luxembourg SA kanda.

Teise võimalusena:

1.      Tühistada Euroopa Liidu Üldkohtu 16. detsembri 2010. aasta otsus kohtuasjas T‑19/07: Systran ja Systran Luxembourg vs. komisjon.

2.      Suunata asi tagasi Euroopa Liidu Üldkohtusse.

3.      Otsustada kohtukulude kandmine edaspidi.

1 – Algkeel: prantsuse.

2 – Edaspidi „Systran”.

3 – Euroopa Kohtule on juba kaudselt esitatud väide, et komisjon on rikkunud mitmest kaubamärgist tulenevaid õigusi, nimelt seoses satelliitnavigatsiooniteenuste Euroopa projekti Galileo arendamisega, kuid tal ei ole siiski olnud võimalik käsitleda küsimusi, mis õiguste rikkumise hagi esitamine võib tekitada. Vt 20. märtsi 2007. aasta määrus kohtuasjas C‑325/06 P: Galileo International Technology jt vs. komisjon, millega jäeti ilmselge vastuvõetamatuse tõttu osaliselt läbi vaatamata ja osaliselt ilmselge põhjendamatuse tõttu rahuldamata apellatsioonkaebus Üldkohtu 10. mai 2006. aasta otsuse peale kohtuasjas T‑279/03: Galileo International Technology jt vs. komisjon (EKL 2006, lk II‑1291). Üldkohtul on seevastu peale vaidlustatud kohtuotsuse juba olnud võimalus niisuguseid õiguste rikkumise hagisid läbi vaadata. Vt kaubamärgiõiguse valdkonnas lisaks eespool viidatud kohtuotsusele Galileo International Technology jt vs. komisjon Üldkohtu 10. aprilli 2003. aasta otsus kohtuasjas T‑195/00: Travelex Global and Financial Services ja Interpayment Services vs. komisjon (EKL 2003, lk II‑1677); patendi valdkonnas Üldkohtu 5. septembri 2007. aasta määrus kohtuasjas T‑295/05: Document Security Systems vs. EKP (EKL 2007, lk II‑2835).

4 – Meenutagem siinkohal pelgalt, et nõukogu 25. juuni 2002. aasta määruse (EÜ, Euratom) nr 1605/2002, mis käsitleb Euroopa ühenduste üldeelarve suhtes kohaldatavat finantsmäärust (EÜT L 248, lk 1; ELT eriväljaanne 01/04, lk 74), artiklis 89 on ette nähtud, et „[k]õikide hankelepingute puhul korraldatakse võimalikult laiaulatuslik pakkumine”, kusjuures vastavalt selle määruse artiklile 104 käsitatakse liidu institutsioone hankijatena lepingute puhul, mille nad sõlmivad oma huvides. Samuti võib märkida, et sama määruse artikli 93 lõike 1 punkti f kohaselt võib välistada selliste taotlejate või pakkujate osalemise liidu hankemenetluses, kelle puhul pärast mõnda muud hankemenetlust on leitud, et nad on lepingut tõsiselt rikkunud, kuna on jätnud oma lepingulised kohustused täitmata. Kuigi vaatamata lepinguliste suhete katkemisele ei näi käesolevas asjas sellise olukorraga tegemist olevat, tekitab see siiski kaudselt küsimuse tarkvaraga seotud autoriõigust reguleerivate normide ja riigihankelepingute sõlmimist reguleerivate normide omavahel kokkusobitamise kohta. Nimelt küsimus, mis võib tekkida seoses institutsioonide sõlmitud informaatikateenuste riigihankelepingutega, on see, kuidas sobitada kokku ühelt poolt tarkvaraga seotud autoriõigustest kinnipidamine ja teiselt poolt nende asutamislepingu alusnormide järgimine, mis on kohaldatavad kõnealuste riigihangete suhtes ja mis panevad hankijale – kui kasutada 7. detsembri 2000. aasta otsuse kohtuasjas C‑324/98: Telaustria ja Telefonadress (EKL 2000, lk I‑10745, punkt 62) sõnastust – läbipaistvuskohustuse, „mis seisneb selles, et kõigile potentsiaalsetele pakkujatele tagatakse piisav avalikustamise tase, mis võimaldab teenusteturu avamist konkurentsile ja hankemenetluste erapooletuse kontrollimist”.

5 – Edaspidi „Gosselies”.

6 – Loetavuse huvides ning kuigi Systran ja Systran Luxembourg on apellatsioonimenetluses vastustajad, nimetatakse neid edaspidi Üldkohtu menetluse osas „hagejateks”.

7 – EÜT L 122, lk 42; ELT eriväljaanne 17/01, lk 114. See direktiiv, mida on muudetud nõukogu 29. oktoobri 1993. aasta direktiiviga 93/98/EMÜ (EÜT L 290, lk 9; ELT eriväljaanne 17/01, lk 141) (edaspidi „direktiiv 91/250”), kodifitseeriti Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. aprilli 2009. aasta direktiiviga 2009/24/EÜ arvutiprogrammide õiguskaitse kohta (ELT L 111, lk 16). Viimati nimetatud direktiiv ei ole siiski käesoleva kohtuasja asjaolude kuupäeva arvestades ajaliselt kohaldatav.

8 – Tuleb märkida, et komisjon ei vaidlusta seevastu hinnangut, mille Üldkohus andis komisjoni teisele vastuvõetamatuse väitele, mis puudutas Üldkohtu pädevuse puudumist autoriõiguste rikkumise tuvastamiseks lepinguvälise vastutuse hagi raames.

9 – 20. mai 2009. aasta otsus kohtuasjas C‑214/08 P: Guigard vs. komisjon.

10 – Vt 21. mai 1987. aasta otsus liidetud kohtuasjades 133/85–136/85: Rau Lebensmittelwerke jt (EKL 1987, lk 2289, punkt 10); 9. oktoobri 2001. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑80/99–C‑82/99: Flemmer jt (EKL 2001, lk I‑7211, punkt 39) ja eespool viidatud kohtuotsus Guigard vs. komisjon (punkt 39).

11 – Vt 14. jaanuari 1987. aasta otsus kohtuasjas 281/84: Zuckerfabrik Bedburg jt vs. nõukogu ja komisjon (EKL 1987, lk 49, punkt 12); 27. septembri 1988. aasta otsus liidetud kohtuasjades 106/87–120/87: Asteris jt (EKL 1988, lk 5515, punkt 15); 13. märtsi 1992. aasta otsus kohtuasjas C‑282/90: Vreugdenhil vs. komisjon (EKL 1992, lk I‑1937, punkt 14); 8. aprilli 1992. aasta otsus kohtuasjas C‑55/90: Cato vs. komisjon (EKL 1992, lk I‑2533, punkt 17); 26. novembri 2002. aasta otsus kohtuasjas C‑275/00: First ja Franex (EKL 2002, lk I‑10943, punkt 43) ja 29. juuli 2010. aasta otsus kohtuasjas C‑377/09: Hanssens-Ensch, EKL 2010, lk I‑7751, punkt 17).

12 – Euroopa Kohtu ja Üldkohtu sellekohase pädevuse jaotuse kohta vt 27. mai 2004. aasta määrus kohtuasjas C‑517/03: IAMA Consulting vs. komisjon; 8. oktoobri 2004. aasta määrus kohtuasjas C‑248/03: komisjon vs. Trends jt; 17. märtsi 2005. aasta otsus kohtuasjas C‑294/02: komisjon vs. AMI Semiconductor Belgium jt (EKL 2005, lk I‑2175, punktid 43–49) ja 12. mai 2005. aasta otsus kohtuasjas C‑315/03: komisjon vs. Huhtamaki Dourdan (punktid 18–22).

13 – Liidu lepingulise vaidluse kohta vt näiteks Heukels, T., „The contractual liability of the European Community revisited”, Heukels, T. ja McDonnel, E. (toim), The action for damages in Community law, Kluwer, 1997, lk 89; Ritleng, D., „Les contrats de l’administration communautaire”, Droit administratif européen, 2007, lk 147.

14 – Vt eelkõige 11. juuli 1985. aasta otsus kohtuasjas 43/84: Maag vs. komisjon (EKL 1985, lk 2581, punkt 26).

15 – Vt eelkõige 18. detsembri 1986. aasta otsus kohtuasjas 426/85: komisjon vs. Zoubek (EKL 1986, lk 4057, punkt 4); 6. aprilli 1995. aasta otsus kohtuasjas C‑299/93: Bauer vs. komisjon (EKL 1995, lk I‑839, punktid 20–22) ja 27. aprilli 1999. aasta otsus kohtuasjas C‑69/97: komisjon vs. SNUA (EKL 1999, lk I‑2363, punktid 18 ja 19).

16 – Eespool viidatud kohtuotsus Guigard vs. komisjon (punkt 42).

17 – Vt eespool viidatud kohtuotsus Guigard vs. komisjon.

18 – Mõningaid küsimusi tekitavad üksnes vaidlustatud kohtuotsuse punktides 61 ja 62 sisalduvad Üldkohtu enda seisukohad.. Nii rõhutab ta punktis 61, et tema pädevus lepingulistes asjades „kaldub kõrvale üldisest õigusest” ning seda tuleb seega tõlgendada „kitsendavalt”, „mistõttu [ta] võib lahendada ainult neid nõudeid, mis tulenevad lepingust või millel on otsene seos lepingust tulenevate kohustustega” – mis on iseenesest tõene. Samas oletades, et seda tuleb just nii mõista, jääb selle väljaütlemise vajadus ebaselgeks, kuna vaieldamatult ei sisaldanud käesolevas asjas kõne all olevad lepingud vahekohtuklauslit, mis annaks talle just sellise lepingulise pädevuse. Lisaks täpsustab Üldkohus punktis 62, et „kui [tal] tuleb […] uurida aastatel 1975–2002 […] sõlmitud lepingute sisu, millele komisjon oma argumente põhjendades tugineb, kuulub see pädevuse kontrollimise juurde ning selle tagajärjel ei saa iseenesest muutuda kohtuvaidluse olemus, tekkida selle lepinguline alus”. Ometi on see just küsimus, mis käesolevas asjas liidu kohtul tekib, kui seda seisukohta tuleb tõepoolest nii mõista, see tähendab – nagu ma allpool näitan –, kas Üldkohtul tõepoolest on võimalik ja isegi vajalik erinevate lepingute sisu konkreetselt analüüsida, et oma pädevuse üle otsustada. Lisaks tuleb teiseks märkida, et see seisukoht viitab diskreetselt, kuid selgelt kohtuotsuse Guigard vs. komisjon punktile 43, kuid pöörab selle mõtte ümber. Nimetatud punktis piirdus Euroopa Kohus nimelt rõhutamisega, et tema lahendatava lepingulise vaidluse täiesti lepingulist laadi, mis oli eelnevalt nõuetekohaselt tuvastatud, ei saa muuta pelk asjaolu, et huvitatud isik tugineb õigusnormidele, mis ei tulene asjaomasest lepingust, kuid mis poolte suhtes kehtivad.

19 – Selles suhtes tuleb rõhutada eriti asjaolu, et nagu allpool ilmneb, teeb Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse sisulistes põhjendustes arvukaid ja väga olulisi viiteid oma analüüsile vastuvõetavuse kohta. Vt eelkõige vaidlustatud kohtuotsus, punktid 153, 205, 215 ja 219.

20 – Vt eelkõige 15. mai 2003. aasta otsus kohtuasjas C‑193/01 P: Pitsiorlas vs. nõukogu ja EKP (EKL 2003, lk I‑4837, punkt 32); 17. juuli 2008. aasta otsus kohtuasjas C‑521/06 P: Athinaïki Techniki vs. komisjon (EKL 2008, lk I‑5829, punkt 66); 9. juuli 2009. aasta otsus kohtuasjas C‑319/07 P: 3F vs. komisjon (EKL 2009, lk I‑5963, punkt 99) ja 18. novembri 2010. aasta otsus kohtuasjas C‑322/09 P: NDSHT vs. komisjon (punktid 65 ja 66).

21 – Samuti võib selles suhtes märkida, et nende ligikaudu kolme aasta jooksul, mis möödusid vaidlusaluse hanketeate avaldamisest lepinguvälise vastutuse hagi Üldkohtule esitamiseni, püüdis Systran leida vaidlusele „lepingulist lahendust”, nagu nähtub selgitustest, mis ta esitas oma kirjalikes dokumentides vastuseks komisjoni seitsmenda väite teisele osale, mis puudutab põhjusliku seose katkemist, mida käsitletakse allpool.

22 – Selline analüüs võimaldab isegi teha vahet lepingu rikkumiste ja lepinguväliste rikkumiste vahel, kusjuures niisugune vahetegemine võib osutuda vägagi keeruliseks. Vt selle kohta Varet, E, „Le contentieux des licences de logiciel dans tous ses états”, JCP‑E, 2012, nr 10, lk 1173.

23 – Käesoleval juhul õigus, mille on lepingupooled ühisel kokkuleppel määranud, olgu siis tegemist õigusega, mille kohaldamises pooled on kokku leppinud, või materiaalõigusega, millega võeti üle direktiiv 91/250 ja Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. aasta direktiivi 2004/48/EÜ intellektuaalomandi õiguste jõustamise kohta (ELT L 157, lk 45, ELT eriväljaanne 17/02, lk 32) ning rakendati 9. septembril 1886. allkirjastatud kirjandus- ja kunstiteoste kaitse Berni konventsioon (24. juuli 1971. aasta Pariisi akt, 28. septembril 1979 muudetud kujul; (edaspidi „Berni konventsioon”).

24 – Lepingute tõlgendamisel arvessevõetavate asjakohaste asjaolude kohta vt suundanäitavana eriti Commission on European Contract Law’, ehk nn Lando komisjoni välja töötatud Euroopa lepinguõiguse 1998. aasta põhimõtete artikkel 5:102, Lando, O. ja Beale, H. (toim), Les principes du droit européen des contrats Parties I et II, Kluwer Law International, 2000. Vt samuti ühise võrdlusraamistiku artikkel 8:102, von Bar, C., Clive, E. ja Schulte-Nölke, H. (toim), Study Group on a European Civil Code and the Research Group on EC Private Law (Acquis Group), Principles, Definitions and Model Rules of European Private Law – Draft Common Frame of Reference (DCFR), Sellier, European law publishers, 2009. Sel teemal vt komisjoni 11. juuli 2001. aasta teatis Euroopa Parlamendile ja nõukogule Euroopa lepinguõiguse kohta KOM(2001) 398 (lõplik); komisjoni 11. oktoobri 2004. aasta teatis Euroopa Parlamendile ja nõukogule „Euroopa lepinguõigus ja ühenduse õigustiku läbivaatamine: tulevikuplaanid”, KOM(2004) 651 (lõplik), ja komisjoni 12. veebruari 2003. aasta teatis Euroopa Parlamendile ja nõukogule „Tegevuskava Euroopa lepinguõiguse ühtsuse kohta – tegevuskava”, KOM(2003) 68 (lõplik) (ELT C 63, lk 1).

25 – Selle kohta eelkõige Montero, E., „La communication des codes sources de logiciels. État de la question à la lumière de la jurisprudence belge et française et de la pratique contractuelle”, Revue de droit intellectuel, l’Ingénieur-conseil, 1995, nr 3–5, lk 60.

26 – Euroopa Kohus leidis, et nende sätete tõlgendamisel tuleb lähtuda Üldkohtu kodukorra artikli 66 lõikest 2 ning et järelikult ei puuduta need vastutõendeid ega varem esitatud tõendite täiendamist; vt 17. detsembri 1998. aasta otsus kohtuasjas C‑185/95 P: Baustahlgewebe vs. komisjon (EKL 1998, lk I‑8417, punktid 71 ja 72).

27 – 14. aprilli 2005. aasta otsus kohtuasjas C‑243/04 P: Gaki-Kakouri vs. Euroopa Kohus (punkt 32). Vt samuti Üldkohtu 5. oktoobri 2009. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑40/07 P ja T‑62/07 P: de Brito Sequeira Carvalho vs. komisjon (punkt 113).

28 – Näitena põhjenduste puudumise tõttu hilinenuna tagasilükkamiste kohta vt 3. veebruari 1994. aasta otsus kohtuasjas C‑308/87: Grifoni vs. Euratom (EKL 1994, lk I‑341, punkt 7); 10. detsembri 1998. aasta otsus kohtuasjas C‑221/97 P: Schröder jt vs. komisjon (EKL 1998, lk I‑8255, punkt 27); eespool viidatud kohtuotsus Baustahlgewebe vs. komisjon, (punktid 71–75) ja Üldkohtu 25. septembri 1991. aasta otsus kohtuasjas T‑36/89: Nijman vs. komisjon (EKL 1991, lk II‑699, punktid 28 ja 29).

29 – Eespool viidatud kohtuotsus Gaki-Kakouri vs. Euroopa Kohus (punkt 33).

30 – Vaidlustatud kohtuotsus, punkt 252.

31 – Vaidlustatud kohtuotsus, punktid 254–260.

32 – ELT L 157, lk 45; ELT eriväljaanne 17/02, lk 32; edaspidi „direktiiv 2004/48/EÜ”.

33 – See etteheide ise koosneb mitmest argumendist, mida analüüsitakse täpsemalt allpool.

34 – 4. juuli 2000. aasta otsus kohtuasjas C‑352/98 P: Bergaderm ja Goupil, EKL 2000, lk I‑5291.

35 – 5. märtsi 1996. aasta otsus kohtuasjas C‑46/93 ja C‑48/93: Brasserie du pêcheur ja Factortame (EKL 1996, lk I‑1029, punkt 56).

36 – Üldkohtu 11. juuli 2007. aasta otsus kohtuasjas T‑351/03: Schneider Electric vs. komisjon (EKL 2007, lk II‑2237, punkt 122 jj).

37 – Vt vaidlustatud kohtuotsus, punktid 205 ja 215.

38 – Vt eelkõige 6. aprilli 2006. aasta otsus kohtuasjas C‑551/03 P: General Motors vs. komisjon (EKL 2006, lk I‑3173, punkt 51); ning 20. jaanuari 2011. aasta otsus kohtuasjas C‑90/09 P: General Química jt vs. komisjon (EKL 2011, lk I‑1, punkt 71).

39 – Vt eelkõige eespool viidatud kohtuotsus Baustahlgewebe vs. komisjon (punkt 24).

40 – Vt eelkõige 8. mai 2003. aasta otsus kohtuasjas C‑122/01 P: T. Port vs. komisjon (EKL 2003, lk I‑4261, punkt 27) ning eespool viidatud kohtuotsus General Química jt vs. komisjon (punkt 72).

41 – Vt eelkõige 26. aprilli 1993. aasta määrus kohtuasjas C‑244/92 P: Kupka-Floridi vs. majandus- ja sotsiaalkomitee (EKL 1993, lk I‑2041, punktid 9–11); 9. juuni 2011. aasta otsus kohtuasjas C‑401/09 P: Evropaïki Dynamiki vs. EKP (EKL 2011, lk I‑4911).

42 – Apellatsioonkaebuses täpsustas komisjon, et oma aruandes, mis käsitleb direktiivi 91/250/EMÜ arvutiprogrammide õiguskaitse kohta rakendamist ja mõju (KOM(2000) 199 (lõplik)), tõi ta esile liikmesriikides selles osas esineva erinevuse, kuid et ta nõustub teatud kommenteerijate seisukohaga, et arvutiprogrammi õiguspäraselt omandanud isik tähistab tegelikult ostjat, litsentsisaajat, laenajat või isikut, kellel on lubatud programmi kasutada neist isikutest mõne nimel.

43 – Vt eriti vaidlustatud kohtuotsus, punktid 66, 67, 78, 109 ja 115.

44 – Vt eelkõige vaidlustatud kohtuotsus, punktid 215 ja 261.

45 – Vaidlustatud kohtuotsus, punkt 215.

46 – Eespool viidatud kohtuotsus Brasserie du pêcheur ja Factortame (punkt 56).

47 – Vaidlustatud kohtuotsus, punkt 127.

48 – Eespool viidatud kohtuotsus Bergaderm ja Goupil vs. komisjon (punktid 42 ja 44).

49 – Vaidlustatud kohtuotsus, punktid 127–261.

50 – Vaidlustatud kohtuotsus, punkt 261.

51 – Vt selles tähenduses 29. novembri 2007. aasta otsus kohtuasjas C‑176/06 P: Stadtwerke Schwäbisch Hall jt vs. komisjon (punkt 17).

52 – Eespool viidatud kohtuotsused Brasserie du pêcheur ja Factortame (punkt 51) ning Bergaderm ja Goupil vs. komisjon (punktid 41 ja 42); 10. detsembri 2002. aasta otsus kohtuasjas C‑312/00 P: komisjon vs. Camar ja Tico (EKL 2002, lk I‑11355, punktid 53 ja 54) ning 10. juuli 2003. aasta otsus kohtuasjas C‑472/00 P: komisjon vs. Fresh Marine (EKL 2003, lk I‑7541, punktid 25 ja 26).

53 – 12. juuli 2005. aasta otsus kohtuasjas C‑198/03 P: komisjon vs. CEVA ja Pfizer (EKL 2005, lk I‑6357, punktid 63–69).

54 – Eespool viidatud kohtuotsus Brasserie du pêcheur ja Factortame (punktid 50 ja 51).

55 – Seda ei ole tal minu teada kunagi tegelikult õnnestunud teha, kuna ta on pidanud lahendama üksnes institutsioonide õigustloovast tegevusest tuleneva kahju hüvitamise hagisid, seevastu Üldkohus on läinud seda teed avaliku teenistuse kohtuvaidlustes. Selles suhtes tuleks võrrelda Üldkohtu 10. detsembri 2008. aasta otsust kohtuasjas T‑57/99: Nardone vs. komisjon (punkt 162); 16. detsembri 2010. aasta otsust kohtuasjas T‑143/09 P: komisjon vs. Petrilli (punkt 46) ja 12. juuli 2012. aasta otsust kohtuasjas T‑308/10 P: komisjon vs. Nanopoulos (punkt 103), arvestades Euroopa Kohtu (kodukorra artiklis 123 b ette nähtud erikoda) 8. veebruari 2011. aasta otsust eespool viidatud kohtuotsuse komisjon vs. Petrilli uuesti läbivaatamisel (kohtuasi C‑17/11 RX, punktid 3 ja 4).

56 – Vt eelkõige 3. oktoobri 2000. aasta otsus kohtuasjas C‑458/98 P: Industrie des poudres sphériques vs. nõukogu (EKL 2000, lk I‑8147, punktid 65–67); 20. septembri 2001. aasta määrus kohtuasjas C‑1/01 P: Asia Motor France jt vs. komisjon (EKL 2001, lk I‑6349, punkt 44); 14. juuli 2005. aasta määrus kohtuasjas C‑420/04 P: Gouvras vs. komisjon (EKL 2005, lk I‑7251) ja 27. veebruari 2007. aasta otsus kohtuasjas C‑354/04 P: Gestoras Pro Amnistía jt vs. nõukogu (EKL 2007, lk I‑1579, punkt 22).

57 – Vt 19. mai 1992. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑104/89 ja C‑37/90: Mulder jt vs. nõukogu ja komisjon (EKL 1992, lk I‑3061, punkt 33). Vt samuti eespool viidatud kohtuotsus Brasserie du pêcheur ja Factortame (punkt 85); 27. jaanuari 2000. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑104/89 ja C‑37/90: Mulder jt vs. nõukogu ja komisjon (EKL 2000, lk I‑203, punkt 168); 16. märtsi 2000. aasta otsus kohtuasjas C‑284/98 P: parlament vs. Bieber (EKL 2000, lk I‑1527, punktid 56 ja 57); 24. märtsi 2009. aasta otsus kohtuasjas C‑445/06: Danske Slagterier (EKL 2009, lk I‑2119, punkt 61); 18. märtsi 2010. aasta otsus kohtuasjas C‑419/08 P: Trubowest Handel ja Makarov vs. nõukogu ja komisjon (EKL 2010, lk I‑2259, punkt 61) ja 12. mai 2010. aasta määrus kohtuasjas C‑451/09 P: Pigasos Alieftiki Naftiki Etaireia vs. nõukogu ja komisjon (punktid 39 ja 40).

58 – Eespool viidatud kohtuotsus parlament vs. Bieber (punkt 55). Vt samuti eespool viidatud kohtuotsus komisjon vs. Fresh Marine (punktid 45–49).

59 – Vt vaidlustatud kohtuotsus, punkt 46.

60 – Vt eelkõige 10. juuli 2008. aasta otsus kohtuasjas C‑413/06 P: Bertelsmann ja Sony Corporation of America vs. Impala (EKL 2008, lk I‑4951) ja 19. märtsi 2009. aasta otsus kohtuasjas C‑510/06 P: Archer Daniels Midland vs. komisjon (EKL 2009, lk I‑1843, punkt 105).

61 – Vt 16. juuli 2009. aasta otsus kohtuasjas C‑440/07 P: komisjon vs. Schneider Electric (EKL 2009, lk I‑6413, punktid 191–193).

62 – Eespool viidatud kohtuotsus komisjon vs. Schneider Electric (punkt 204).

63 – Vt eelkõige 9. septembri 1999. aasta otsus kohtuasjas C‑257/98 P: Lucaccioni vs. komisjon (EKL 1999, lk I‑5251, punktid 34 ja 35).

64 – Vt näiteks 7. jaanuari 2004. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑204/00 P, C‑205/00 P, C‑211/00 P, C‑213/00 P, C‑217/00 P ja C‑219/00 P: Aalborg Portland jt vs. komisjon (EKL 2004, lk I‑123, punkt 372); 27. oktoobri 2011. aasta otsus kohtuasjas C‑47/10 P: Austria vs. Scheucher‑Fleisch jt (EKL 2011, lk I‑10707, punkt 104).

65 – Vt just täpselt selle küsimuse kohta 14. mai 1998. aasta otsus kohtuasjas C‑259/96 P: nõukogu vs. de Nil ja Impens (EKL 1998, lk I‑2915, punkt 25).