EUROOPA KOHTU OTSUS (kuues koda)
25. aprill 2024(*)
Eelotsusetaotlus – Õigusalane koostöö tsiviil- ja kaubandusasjades – Määrus (EL) nr 1215/2012 – Artikli 25 lõige 1 – Kaubaveoleping, mida tõendab konossement – Selles konossemendis sisalduv kohtualluvuse kokkulepe – Konossemendi kolmandast isikust valdaja vastu tuginemise võimalikkus – Kohaldatav õigus – Riigisisesed õigusnormid, mille kohaselt peab konossemendi kolmandast isikust valdaja kohtualluvuses individuaalselt ja eraldi läbi rääkima
Liidetud kohtuasjades C‑345/22–C‑347/22,
mille ese on ELTL artikli 267 alusel Audiencia Provincial de Pontevedra (Pontevedra provintsikohus, Hispaania) 16. mai 2022. aasta otsustega esitatud eelotsusetaotlused, mis saabusid Euroopa Kohtusse 25. mail 2022, menetlustes
Maersk A/S
versus
Allianz Seguros y Reaseguros SA (C‑345/22 ja C‑347/22)
ja
Mapfre España Compañía de Seguros y Reaseguros SA
versus
MACS Maritime Carrier Shipping GmbH & Co. (C‑346/22),
EUROOPA KOHUS (kuues koda),
koosseisus: kohtunik P. G. Xuereb koja presidendi ülesannetes, kohtunikud A. Kumin (ettekandja) ja I. Ziemele,
kohtujurist: A. M. Collins,
kohtusekretär: A. Calot Escobar,
arvestades kirjalikku menetlust,
arvestades seisukohti, mille esitasid:
– Maersk A/S ja MACS Maritime Carrier Shipping GmbH & Co, esindajad: abogada C. Lopera Merino, ning procuradoras G. Quintás Rodriguez ja C. Zubeldía Blein,
– Allianz Seguros y Reaseguros SA, esindaja: abogado L. A. Souto Maqueda,
– Mapfre España Compañía de Seguros y Reaseguros SA, esindaja: abogado J. Tojeiro Sierto,
– Hispaania valitsus, esindaja: M. J. Ruiz Sánchez,
– Euroopa Komisjon, esindajad: S. Noë ja C. Urraca Caviedes,
olles 16. novembri 2023. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,
on teinud järgmise
otsuse
1 Eelotsusetaotlused käsitlevad Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. detsembri 2012. aasta määruse (EL) nr 1215/2012 kohtualluvuse ning kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades (ELT 2012, L 351, lk 1; edaspidi „Brüsseli Ia määrus“) artikli 25 lõike 1 tõlgendamist.
2 Taotlused on esitatud kolme kohtuvaidluse raames, mille poolteks kohtuasjades C‑345/22 ja C‑347/22 on Taani veoettevõtja Maersk A/S ja Hispaania kindlustusselts Allianz Seguros y Reaseguros SA (edaspidi „Allianz“) ning kohtuasjas C‑346/22 Hispaania kindlustusselts Mapfre España Compañía de Seguros y Reaseguros SA (edaspidi „Mapfre“) ja Saksa veoettevõtja MACS Maritime Carrier Shipping GmbH & Co (edaspidi „MACS“) ning nende kohtuasjade ese on kahjuhüvitis, mille väljamõistmist ühes Hispaania kohtus taotlevad need kaks kindlustusseltsi, kellele on üle läinud nimetatud veoettevõtjate poolt meritsi veetud kaupade omandajatest kolmandate isikute nõudeõigused selle varalise kahju eest, mis nendele kaupadele veo ajal tekkis, ning lisaks on nimetatud veoettevõtjad vaidlustanud kohtuasja alluvuse Hispaania kohtutele kohtualluvuse kokkuleppe tõttu, mille kohaselt alluvad põhikohtuasjas käsitletavatest veolepingutest tulenevad vaidlused ühele Ühendkuningriigi kohtule.
Õiguslik raamistik
Liidu õigus
Väljaastumisleping
3 30. jaanuari 2020. aasta otsusega (EL) 2020/135 Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigi Euroopa Liidust ja Euroopa Aatomienergiaühendusest väljaastumise lepingu sõlmimise kohta (ELT 2020, L 29, lk 1) kiitis Euroopa Liidu Nõukogu Euroopa Liidu ja Euroopa Aatomienergiaühenduse (Euratom) nimel selle väljaastumislepingu heaks (ELT 2020, L 29, lk 7; edaspidi „väljaastumisleping“). Väljaastumisleping lisati sellele otsusele ja see jõustus 1. veebruaril 2020.
4 Väljaastumislepingu artikli 67 „Õigusasutuste tehtud otsuste kohtualluvus, tunnustamine ja täitmise tagamine ning seotud koostöö keskasutuste vahel“ lõikes 1 on ette nähtud:
„Nii Ühendkuningriigis kui ka liikmesriikides, juhul kui tegemist on Ühendkuningriiki hõlmava olukorraga, kohaldatakse enne üleminekuperioodi lõppu algatatud kohtumenetluste suhtes ja menetluste või hagide suhtes, mis on selliste kohtumenetlustega seotud vastavalt [Brüsseli Ia] määruse […] artiklitele 29, 30 ja 31 […] järgmisi õigusakte või sätteid:
a) [Brüsseli Ia] määruse sätted kohtualluvuse kohta;
[…]“.
5 Väljaastumislepingu artiklis 126 „Üleminekuperiood“ on sätestatud:
„Ülemineku- või rakendusperiood algab käesoleva lepingu jõustumise kuupäeval ja lõpeb 31. detsembril 2020.“
6 Nimetatud lepingu artikkel 127 „Ülemineku kohaldamisala“ on sõnastatud järgmiselt:
„1. Üleminekuperioodil kohaldatakse liidu õigust Ühendkuningriigi suhtes ja Ühendkuningriigis, kui käesolevas lepingus ei ole sätestatud teisiti.
[…]
3. Üleminekuperioodil toob lõike 1 alusel kohaldatav liidu õigus Ühendkuningriigile ja Ühendkuningriigis kaasa samad õiguslikud tagajärjed kui liidus ja selle liikmesriikides ning seda tõlgendatakse ja kohaldatakse samade meetodite ja üldpõhimõtete alusel kui liidus.
[…]“.
Brüsseli konventsioon
7 Brüsselis 27. septembril 1968 alla kirjutatud konventsiooni kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades (EÜT 1972, L 299, lk 32), mida on muudetud 9. oktoobri 1978. aasta konventsiooniga Taani Kuningriigi, Iirimaa ning Suurbritannia ja Põhja-Iirimaa Ühendkuningriigi ühinemise kohta (EÜT 1978, L 304, lk 1, ja – muudetud tekst – lk 77), 25. oktoobri 1982. aasta konventsiooniga Kreeka Vabariigi ühinemise kohta (EÜT 1982, L 388, lk 1) ja 26. mai 1989. aasta konventsiooniga Hispaania Kuningriigi ja Portugali Vabariigi ühinemise kohta (EÜT 1989, L 285, lk 1, onedaspidi „Brüsseli konventsioon“), artikli 17 esimeses lõigus oli ette nähtud:
„Kui lepinguosalised, kellest ühe või mitme alaline elukoht on osalisriigis, on kokku leppinud, et konkreetsest õigussuhtest tulenenud või tuleneda võivate vaidluste lahendamiseks on pädev osalisriigi kohus või kohtud, on see kohus või need kohtud ainupädevad. Selline kokkulepe kohtualluvuse kohta sõlmitakse kas:
a) kirjalikult või suuliselt kirjaliku kinnitusega,
b) vormis, mis vastab poolte vahel väljakujunenud tavale, või
c) rahvusvahelise kaubanduse puhul vormis, mis vastab kaubandustavale, millest pooled olid või pidid olema teadlikud ning mis on asjaomase kaubanduse valdkonnas laialt tuntud ning mida selles valdkonnas tegutsevad asjakohast liiki lepingute pooled regulaarselt kasutavad.
[…]“. [mitteametlik tõlge]
Brüsseli I määrus
8 Nõukogu 22. detsembri 2000. aasta määruse (EÜ) nr 44/2001 kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades (EÜT 2001, L 12, lk 1; ELT eriväljaanne 19/04, lk 42; edaspidi „Brüsseli I määrus“) artikli 23 lõikes 1 oli sätestatud:
„Kui lepinguosalised, kellest ühe või mitme alaline elukoht on liikmesriigis, on kokku leppinud, et konkreetsest õigussuhtest tulenenud või tuleneda võivate vaidluste lahendamiseks on pädev liikmesriigi kohus või kohtud, on see kohus või need kohtud pädevad. Kohtualluvus on erandlik, kui pooled ei ole kokku leppinud teisiti. Selline kokkulepe kohtualluvuse kohta sõlmitakse kas:
a) kirjalikult, või kui see on sõlmitud suuliselt, kinnitatakse kirjalikult või
b) vormis, mis vastab poolte vahel väljakujunenud tavale, või
c) rahvusvahelise kaubanduse puhul vormis, mis vastab kaubandustavale, millest pooled olid või pidid olema teadlikud ning mis on asjaomase kaubanduse valdkonnas laialt tuntud ning mida selles valdkonnas tegutsevad asjakohast liiki lepingute pooled regulaarselt kasutavad.“
Brüsseli Ia määrus
9 Brüsseli Ia määruse II peatükis „Kohtualluvus“ asub 7. jagu „Kokkuleppest tulenev kohtualluvus“. Määruse selles jaos asuvas artiklis 25 on sätestatud:
„1. Kui pooled, olenemata sellest, kus on nende alaline elukoht, on kokku leppinud, et konkreetsest õigussuhtest tulenenud või tuleneda võivate vaidluste lahendamiseks on pädev liikmesriigi kohus või kohtud, on see kohus või need kohtud pädevad, välja arvatud juhul, kui kõnealune kokkulepe on sisulise kehtivuse poolest asjaomase liikmesriigi õiguse kohaselt tühine. Kohtualluvus on erandlik, kui pooled ei ole kokku leppinud teisiti. Kohtualluvuse kokkulepe sõlmitakse kas:
a) kirjalikult või suuliselt kirjaliku kinnitusega;
b) vormis, mis vastab poolte vahel väljakujunenud tavale, või
c) rahvusvahelise kaubanduse puhul vormis, mis vastab kaubandustavale, millest pooled olid või pidid olema teadlikud ning mis on asjaomase kaubanduse valdkonnas laialt tuntud ning mida selles valdkonnas tegutsevad asjakohast liiki lepingute pooled regulaarselt kasutavad.
[…]
5. Kohtualluvuse kokkulepet, mis on osa lepingust, käsitatakse lepingu muudest tingimustest sõltumatu kokkuleppena.
Kohtualluvuse kokkuleppe kehtivust ei saa vaidlustada üksnes seetõttu, et leping ei ole kehtiv.“
Hispaania õigus
10 24. juuli 2014. aasta meresõiduseaduse 14/2014 (Ley 14/2014 de Navegación Marítima) (BOE nr 180, 25.7.2014, lk 59193; edaspidi „LNM“) põhjenduste XI punktis on märgitud:
„[…] [IX jaotise I peatükk] sisaldab kohtualluvuse ja pädevuse erinorme, mille eesmärk on, lähtudes selles valdkonnas rahvusvaheliste lepingute ja Euroopa Liidu õiguse eeskirjade esimusest, hoida ära tuvastatud rikkumisi, tunnistades tühiseks laeva kasutamise lepingutes või meresõidu lisalepingutes sisalduvad tingimused, millega määratakse kohtualluvus välismaisele kohtule või vahekohtule, kui nendes tingimustes ei ole individuaalselt ja eraldi läbi räägitud. […]“.
11 LNM artiklis 251 „Üleandmise tähendus“ on sätestatud:
„Konossemendi üleandmisel on samasugune tähendus kui konossemendis märgitud kaupade üleandmisel, ilma et see piiraks kuriteokaebuste ja tsiviilhagide esitamist, milleks on õigus igal isikul, kellelt need kaubad on õigusvastaselt võõrandatud. Konossemendi saaja omandab kõik üleandja õigused ja nõuded kaupade suhtes, välja arvatud kohtualluvuse ja vahekohtu kokkulepped, mis nõuavad konossemendi saaja nõusolekut vastavalt IX jaotise I peatükis ette nähtud tingimustele.“
12 LNM IX jaotise I peatükis asuva artikli 468 „Kohtualluvuse ja vahekohtu kokkulepped“ esimeses lõigus on sätestatud:
„Ilma et see piiraks Hispaanias kehtivate rahvusvaheliste konventsioonide ja liidu õigusnormide kohaldamist, on laeva kasutamise lepingutes või meresõidu lisalepingutes sisalduvad tingimused, millega määratakse kohtualluvus välismaisele kohtule või vahekohtule, tühised ja loetakse, et leping ei ole neid kunagi sisaldanud, kui nendes ei ole individuaalselt ja eraldi läbi räägitud.
[…]“.
Põhikohtuasjad ja eelotsuse küsimused
Kohtuasi C‑345/22
13 Maerski Peruu tütarettevõtja Maersk Line Perú SAC kui vedaja sõlmis Aquafrost Perúga (edaspidi „Aquafrost“), kes on kaubasaatja, kaupade mereveolepingu, mille suhtes kehtisid CFR‑tingimused (hind ja prahiraha) ja mis kanti 9. aprillil 2018 väljastatud konossementi. Konossemendi tagaküljel asuv kohtualluvuse kokkulepe oli sõnastatud järgmiselt:
„[…] käesolevat konossementi reguleeritakse ja tõlgendatakse vastavalt inglise õigusele ning kõik sellest tulenevad vaidlused esitatakse lahendamiseks High Court of Justice’ile [(England & Wales)] (United Kingdom) [(kõrge kohus (Inglismaa ja Wales) (Ühendkuningriik)], kusjuures teise riigi kohtute kohtualluvus on välistatud. Lisaks sellele võib vedaja omal äranägemisel pöörduda ettevõtja vastu selle koha pädevasse kohtusse, kus ettevõtja tegutseb“.
14 Kõnealused kaubad ostis Oversea Atlantic Fish SL (edaspidi „Oversea“), kellest sai seega konossemendi kolmandast isikust valdaja. Kuna kaubad saabusid sihtsadamasse kahjustatuna, esitas Allianz, kellele olid Oversea õigused üle läinud, hagi Juzgado de lo Mercantil n. 3 de Pontevedrale (Pontevedra kaubanduskohus nr 3, Hispaania) ja nõudis Maerskilt 67 449,71 euro suurust kahjuhüvitist. Hagi esitati enne väljaastumislepingu artiklis 126 ette nähtud üleminekuperioodi lõppu.
15 Maersk vaidlustas käesoleva otsuse punktis 13 nimetatud kohtualluvuse kokkuleppe alusel Hispaania kohtute kohtualluvuse.
16 Juzgado de lo Mercantil n. 3 de Pontevedra (Pontevedra kaubanduskohus nr 3) lükkas 26. mai 2020. aasta määrusega selle kohtualluvust vaidlustava väite tagasi. Maersk esitas selle määruse peale nimetatud kohtule määruskaebuse, mis jäeti 2. detsembri 2020. aasta määrusega rahuldamata. Lisaks rahuldas nimetatud kohus 7. juuli 2021. aasta kohtuotsusega Allianzi hagi sisuliselt.
17 Maersk esitas selle kohtuotsuse peale apellatsioonkaebuse eelotsusetaotluse esitanud kohtule, Audiencia Provincial de Pontevedrale (Pontevedra provintsikohus, Hispaania), vaidlustades kohtuasja alluvuse Hispaania kohtutele põhjendusel, et nimetatud kohtualluvuse kokkuleppele saab konossemendi kolmandast isikust valdaja vastu tugineda. Tema väitel tuleb kohaldada Brüsseli Ia määruse artiklit 25, mitte LNM artiklit 251, mis on liidu õigusega vastuolus.
18 Eelotsusetaotluse esitanud kohtul on tekkinud küsimus, kas selle kohtualluvuse kokkuleppele saab konossemendi kolmandast isikust valdaja vastu tugineda vaatamata sellele, et konossemendi oma valdusse saamisel ei andnud see isik selleks sõnaselget, individuaalset ja eraldi nõusolekut. 18. novembri 2020. aasta kohtuotsusest DelayFix (C‑519/19, EU:C:2020:933) tuleneb, et Brüsseli Ia määrus tugevdab lepingupoolte tahtevabadust kohaldatava kohtualluvuse valikul võrreldes Brüsseli I määruse kehtivusajal esinenud olukorraga.
19 Lisaks nähtub 16. märtsi 1999. aasta kohtuotsuse Castelletti (C‑159/97, EU:C:1999:142) punktist 27, et rahvusvahelise mereveo sektoris eeldatakse, et lepingupool on veolepingutes sisalduvatest kohtualluvuse kokkulepetest teadlik ja annab selleks nõusoleku, kuna tegemist on tingimusega, mida selles sektoris tavaliselt kasutatakse.
20 Lisaks rõhutab eelotsusetaotluse esitanud kohus kohtualluvuse kokkulepete autonoomsust ja eraldatavust, mistõttu võiks nende suhtes kehtiva materiaalõiguse osas kohaldada õiguslikku regulatsiooni, mis erineb ülejäänud lepingust, mille osaks need on. Seega võib kohtualluvuse kokkuleppe olla kehtiv isegi siis, kui leping ise on tühine.
21 LNM artikkel 251 viitab konkreetse kaubaveoga seotud konossemendi osas, mis sisaldab kohtualluvuse kokkulepet ja mille on seejärel oma valdusse saanud kolmas isik, LNM artiklile 468, milles on sätestatud, et selline kokkulepe on tühine, kui kolmas isik ei ole selles individuaalselt ja eraldi läbi rääkinud.
22 Need õigusnormid on LNMi seletuskirjas põhjendatud vajadusega kaitsta riigisiseste kaubasaajate huve, kelle valduses on konossemendid, millesse on algsed lepingupooled lisanud kohtualluvuse kokkuleppe, ja kes on nõrgemal lepingupositsioonil eelkõige konossemendi alusel toimuvate regulaarsete merevedude lepingute puhul. See, kui kohustada riigisiseseid ettevõtjaid, kauba saatjaid ja saajaid pöörduma oma vaidluste lahendamiseks välisriigi kohtutesse, võib tegelikkuses nende õiguskaitset nõrgendada.
23 Eelotsusetaotluse esitanud kohus kinnitab, et liidu õiguses esinevate võimalike lünkade täitmiseks on problemaatiline kohaldada LNM artiklit 251. Lisaks on see säte vastuolus Euroopa Kohtu praktikaga, mis tuleneb eelkõige 9. novembri 2000. aasta kohtuotsusest Coreck (C‑387/98, EU:C:2000:606, punkt 23). Kuna Hispaania õiguse kohaselt on kohtualluvuse kokkulepped ja vahekohtu kokkulepped pooltele siduvad üksnes juhul, kui need on individuaalselt ja eraldi läbi räägitud, siis ei ole konossemendist tulenevate õiguste loovutamine täielik.
24 Eelotsusetaotluse esitanud kohtul on siiski kahtlus, et põhikohtuasjas kõne all olevad riigisisesed õigusnormid võivad olla mittekohaldatavad.
25 Nimelt leiab eelotsusetaotluse esitanud kohus esiteks, tuginedes nii Brüsseli Ia määruse artikli 25 lõikele 1 kui ka kohtupraktikale, mis tuleneb 3. juuli 1997. aasta kohtuotsusest Benincasa (C‑269/95, EU:C:1997:337) ja 18. novembri 2020. aasta kohtuotsusest DelayFix (C‑519/19, EU:C:2020:933), et kohtualluvuse kokkuleppe kehtivust tuleb hinnata selle riigi õiguse alusel, kellele selle kokkuleppega on antud kohtualluvus, mistõttu tuleb käesoleval juhul kohaldada inglise õigust, mitte LNM artiklit 468. Teiseks leiab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et isegi kui eeldada, et LNM artikkel 251 on põhikohtuasjas kohaldatav, reguleerib kohtualluvuse kokkuleppega nõustumise vormi pigem liidu õigus kui riigisisene õigus, ning seda vältimaks, et iga liikmesriik kehtestab selles osas erinevaid tingimusi. Kolmandaks kahtleb eelotsusetaotluse esitanud kohus selles, kas LNM artikkel 251 on kooskõlas 9. novembri 2000. aasta kohtuotsusest Coreck (C‑387/98, EU:C:2000:606) tuleneva kohtupraktikaga, kuna selle sätte kohaselt on konossemendis sisalduva kohtualluvuse kokkuleppega seotud õigused ja kohustused välistatud konossemendi kolmandast isikust valdajale üleantavate õiguste ja kohustuste hulgast.
26 Neil asjaoludel otsustas Audiencia Provincial de Pontevedra (Pontevedra provintsikohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:
„1. Kas [Brüsseli Ia määruse] artiklis 25 ette nähtud reegel, et kohtualluvuse kokkuleppe tühisust tuleb kontrollida selle liikmesriigi õigusnormide kohaselt, mille kohtualluvuses on pooled kokku leppinud, hõlmab sellises olukorras nagu põhikohtuasjas ka küsimust, kas tingimuse laiendamine kolmandale isikule, kes ei ole vastavat tingimust sisaldava lepingu pool, on kehtiv?
2. Kas juhul, kui konossement antakse üle kolmandast isikust kaubasaajale, kes ei ole kaubasaatja ja mereveoettevõtja vahel sõlmitud lepingu pool, on [Brüsseli Ia määruse] artikliga 25 ja seda tõlgendava Euroopa Kohtu praktikaga kooskõlas niisugune õigusnorm nagu [LNM] artikkel 251, milles on nõutud, et selleks, et kohtualluvuse kokkuleppele saaks selle kolmanda isiku vastu tugineda, peab see kokkulepe olema selle kolmanda isikuga „individuaalselt ja eraldi läbi räägitud“?
3. Kas liidu õigusega on kooskõlas see, et liikmesriikide õiguses kehtestatakse täiendavaid kehtivuse tingimusi sellele, et konossemendis ette nähtud kohtualluvuse kokkulepped oleks kolmandatele isikutele siduvad?
4. Kas selline õigusnorm, nagu on sätestatud [LNM] artiklis 251 – mis näeb ette, et nõudeõiguse üleminek kolmandast isikust valdajale toimub vaid osaliselt, jättes välja kohtualluvuse kokkulepped –, tähendab nende kokkulepete kehtivusele täiendava tingimuse lisamist, mis on vastuolus [Brüsseli Ia määruse] artikliga 25?“
Kohtuasi C‑346/22
27 MACS vedajana ja Tunacor Fisheries Ltd kaubasaatjana sõlmisid kaupade mereveo lepingu, mille suhtes kehtisid CFR-tingimused (hind ja prahiraha), ja mis kanti 13. aprillil 2019 väljastatud konossementi. Konossemendi tagaküljel asuv kohtualluvuse kokkulepe oli sõnastatud järgmiselt:
„Käesolevat konossementi reguleeritakse inglise õigusega ja kõik sellest tulenevad vaidlused esitatakse lahendamiseks High Court of Justice’ile [(England & Wales)] [(kõrge kohus (Inglismaa ja Wales)].“
28 Kõnealused kaubad ostis Fortitude Fishing SL (edaspidi „Fortitude“), kellest sai seega konossemendi kolmandast isikust valdaja. Kuna kaubad saabusid sihtsadamasse kahjustatuna, esitas Mapfre, kellele olid Fortitude’i nõudeõigused üle läinud, hagi Juzgado de lo Mercantil n. 3 de Pontevedrale (Pontevedra kaubanduskohus nr 3), nõudes MACSilt 80 187,90 euro suurust kahjuhüvitist. Hagi esitati enne väljaastumislepingu artiklis 126 ette nähtud üleminekuperioodi lõppu.
29 MACS vaidlustas käesoleva kohtuotsuse punktis 27 nimetatud kohtualluvuse kokkuleppe alusel Hispaania kohtute kohtualluvuse.
30 Juzgado de lo Mercantil n. 3 de Pontevedra (Pontevedra kaubanduskohus nr 3) leidis 3. mai 2021. aasta määruses, et asi ei kuulu tema kohtualluvusse.
31 Mapfre esitas selle määruse peale kaebuse Audiencia Provincial de Pontevedrale (Pontevedra provintsikohus), kes on samuti kohtuasjas C‑346/22 eelotsusetaotluse esitanud kohus, väites ühelt poolt, et asi allub Hispaania kohtutele, kuna Fortitude ei olnud ei MACSi ja Tunacor Fisheriesi vahel sõlmitud veolepingu pool ega osalenud selles veos ning teiselt poolt ei saa LNM artikli 251 kohaselt sellele kohtualluvuse kokkuleppele tema vastu tugineda.
32 MACS seevastu vaidlustab kohtuasja alluvuse Hispaania kohtutele põhjendusel, et sellele kohtualluvuse kokkuleppele saab konossemendi kolmandast isikust valdaja vastu tugineda. Nimelt tuleb kohaldada Brüsseli Ia määruse artiklit 25, mitte LNM artiklit 251, mis on liidu õigusega vastuolus.
33 Kuna eelotsusetaotluse esitanud kohtul tekkisid samad kahtlused nagu kohtuasjas C‑345/22, otsustas ta menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule eelotsuse küsimused, mis on sisuliselt identsed selles kohtuasjas esitatud küsimustega.
Kohtuasi C‑347/22
34 Maersk Line Perú vedajana ja Aquafrost kaubasaatjana sõlmisid kaupade mereveolepingu, mille suhtes kehtisid CFR‑tingimused (hind ja prahiraha), mis kanti 2. augustil 2018 väljastatud konossementi. Konossemendi tagaküljel asuv kohtualluvuse kokkulepe oli sõnastatud identselt kohtuasjas C‑345/22 kõne all oleva kohtualluvuse kokkuleppe sõnastusega.
35 Kõnealused kaubad omandas Oversea, kellest sai seega konossemendi kolmandast isikust valdaja. Kuna kaubad saabusid sihtsadamasse kahjustatuna, esitas Allianz, kellele olid Oversea nõudeõigused üle läinud, hagi Juzgado de lo Mercantil n. 3 de Pontevedrale (Pontevedra kaubanduskohus nr 3), nõudes Maerskilt 106 093,65 euro suurust kahjuhüvitist. Hagi esitati enne väljaastumislepingu artiklis 126 ette nähtud üleminekuperioodi lõppu.
36 Maersk vaidlustas käesoleva otsuse punktis 34 nimetatud kohtualluvuse kokkuleppe alusel Hispaania kohtute kohtualluvuse.
37 Juzgado de lo Mercantil n. 3 de Pontevedra (Pontevedra kaubanduskohus nr 3) lükkas 20. oktoobri 2020. aasta määrusega selle kohtualluvust vaidlustava väite tagasi. Maersk ei esitanud selle määruse peale määruskaebust. Lisaks rahuldas see kohus 9. juuli 2021. aasta kohtuotsusega Allianzi hagi sisuliselt.
38 Maersk esitas selle kohtuotsuse peale apellatsioonkaebuse Audiencia Provincial de Pontevedrale (Pontevedra provintsikohus), kes on samuti kohtuasjas C‑347/22 eelotsusetaotluse esitanud kohus, vaidlustades kohtuasja alluvuse Hispaania kohtutele põhjendusel, et nimetatud kohtualluvuse kokkuleppele saab konossemendi kolmandast isikust valdaja vastu tugineda. Nimelt tuleb kohaldada Brüsseli Ia määruse artiklit 25, mitte LNM artiklit 251, mis on liidu õigusega vastuolus.
39 Kuna eelotsusetaotluse esitanud kohtul tekkisid samad kahtlused nagu kohtuasjas C‑345/22, otsustas ta menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule eelotsuse küsimused, mis on sisuliselt identsed selles kohtuasjas esitatud küsimustega.
Menetlus Euroopa Kohtus
40 Euroopa Kohtu presidendi 15. juuli 2022. aasta otsusega liideti kohtuasjad C‑345/22, C‑346/22 ja C‑347/22 menetluse kirjaliku ja suulise osa ning menetlust lõpetava otsuse huvides.
Eelotsuse küsimuste analüüs
Sissejuhatavad märkused
41 Mis puudutab küsimust, kas Brüsseli Ia määruse – mille tõlgendamist eelotsusetaotlused esitanud kohus palub – kohaldamisala hõlmab sellist olukorda, nagu on kõne all põhikohtuasjades, siis tuleb esiteks märkida, et nendes kohtuasjades kõne all olevate kohtualluvuse kokkulepetega anti kohtuasjades kõne all olevate mereveolepingutega seotud vaidluste lahendamine ühe Ühendkuningriigi kohtu alluvusse, ja et teiseks jõustus väljaastumisleping 1. veebruaril 2020.
42 Samas kohaldatakse vastavalt väljaastumislepingu artikli 67 lõike 1 punktile a Brüsseli Ia määruse kohtualluvust käsitlevaid sätteid enne selle lepingu artiklis 126 ette nähtud üleminekuperioodi lõppu algatatud kohtumenetluste suhtes nii Ühendkuningriigis kui ka liikmesriikides juhul, kui tegemist on Ühendkuningriiki hõlmava olukorraga (24. novembri 2022. aasta kohtuotsus Tilman, C‑358/21, EU:C:2022:923, punkt 28).
43 Lisaks tuleneb nimetatud lepingu artikli 127 lõigetest 1 ja 3 ühelt poolt, et üleminekuperioodil kohaldatakse Ühendkuningriigi suhtes liidu õigust ning teiselt poolt tõlgendatakse ja kohaldatakse seda samade meetodite ja üldpõhimõtete alusel kui liidus.
44 Järelikult, kuna eelotsusetaotlustest nähtub, et Allianz ja Mapfre esitasid kumbki oma hagid enne 31. detsembrit 2020 ja seega enne üleminekuperioodi lõppu, siis tuleb sarnaselt sellega, mida väitsid Hispaania valitsus ja komisjon oma kirjalikes seisukohtades, tõdeda, et vaatamata Ühendkuningriigi väljaastumisele Euroopa Liidust on Brüsseli Ia määrus põhikohtuasjades kohaldatav.
Igas liidetud kohtuasjas esitatud esimene küsimus
45 Igas liidetud kohtuasjas esitatud esimese küsimusega soovib eelotsusetaotlused esitanud kohus sisuliselt teada, kas Brüsseli Ia määruse artikli 25 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et seda, kas kohtualluvuse kokkuleppele saab tugineda kolmanda isiku vastu, kes on sellise konossemendi valdaja, kuhu see kokkulepe on lisatud, reguleerib selle liikmesriigi õigus, mille kohtule või kohtutele on kohtualluvuse kokkuleppes alluvus määratud.
46 Brüsseli Ia määruse artikli 25 lõike 1 esimeses lauses on ette nähtud, et „[k]ui pooled, olenemata sellest, kus on nende alaline elukoht, on kokku leppinud, et konkreetsest õigussuhtest tulenenud või tuleneda võivate vaidluste lahendamiseks on pädev liikmesriigi kohus või kohtud, on see kohus või need kohtud pädevad, välja arvatud juhul, kui kõnealune kokkulepe on sisulise kehtivuse poolest asjaomase liikmesriigi õiguse kohaselt tühine“.
47 Seega ei ole selles sättes täpsustatud, kas kohtualluvuse kokkuleppe võib väljaspool lepinguosaliste ringi üle anda kolmandale isikule, kes on hilisema lepingu pool ja kellele on täielikult või osaliselt üle läinud esialgse lepingu ühe poole õigused ja kohustused (18. novembri 2020. aasta kohtuotsus DelayFix, C‑519/19, EU:C:2020:933, punkt 40 ja seal viidatud kohtupraktika).
48 Lisaks, kuigi Brüsseli Ia määruse artikli 25 lõikest 1 tuleneb, et kohtualluvuse kokkuleppe sisulist kehtivust hinnatakse selle liikmesriigi õiguse alusel, mille kohtule või kohtutele on selles kokkuleppes kohtualluvus määratud, ei muuda see tõsiasja, et nagu kohtujurist oma ettepaneku punktides 54–56 märkis, ei puuduta niisugusele kokkuleppele tuginemise võimalikkus lepingu suhtes kolmanda isiku vastu – nagu konossemendi kolmandast isikust valdaja – mitte selle kokkuleppe sisulist kehtivust, vaid selle tagajärgi, mille hindamine järgneb tingimata selle sisulise kehtivuse hindamisele, kuna see tuleb läbi viia algsete lepingupoolte vaheliste suhete alusel.
49 Järelikult ei ole Brüsseli Ia määruse artikli 25 lõikes 1 täpsustatud kohtualluvuse kokkuleppe tagajärgi kolmanda isiku suhtes ega selles suhtes kohaldatava riigi õigust.
50 Samas tuleb meenutada, et Euroopa Kohtu praktikast Brüsseli konventsiooni artikli 17 esimese lõigu ja Brüsseli I määruse artikli 23 lõike 1 kohta tuleneb, et konossemendis sisalduvale kohtualluvuse kokkuleppele saab lepingu suhtes kolmanda isiku vastu tugineda juhul, kui seda on kaubasaatja ja vedaja vahelises suhtes kehtivana tunnustatud ning kui kohaldatava riigisisese õiguse kohaselt on kolmandast isikust valdajale selle konossemendi oma valdusse saamisega läinud üle kaubasaatja õigused ja kohustused. Sellisel juhul ei ole asja menetleval kohtul vaja kontrollida, kas see kolmas isik on sellele kokkuleppele oma nõusoleku andnud (19. juuni 1984. aasta kohtuotsus Russ, 71/83, EU:C:1984:217, punktid 24 ja 25, ning 7. veebruari 2013. aasta kohtuotsus Refcomp, C‑543/10, EU:C:2013:62, punkt 34 ja seal viidatud kohtupraktika).
51 Euroopa Kohus järeldas sellest Brüsseli konventsiooni ja Brüsseli I määruse nende sätete kohta, et üksnes juhul, kui vastavalt asja sisule kohaldatavale riigisisesele õigusele, mis on kindlaks määratud asja arutava kohtu asukohamaa rahvusvahelise eraõiguse normide alusel, on kõik algse lepingupoole õigused ja kohustused konossemendi kolmandast isikust valdajale üle läinud, saaks tema vastu siiski tugineda sellisele kohtualluvuse kokkuleppele, millele ta ei ole oma nõusolekut andnud (vt 9. novembri 2000. aasta kohtuotsus Coreck, C‑387/98, EU:C:2000:606, punktid 24, 25 ja 30, ning 21. mai 2015. aasta kohtuotsus CDC Hydrogen Peroxide, C‑352/13, EU:C:2015:335, punkt 65). Seevastu juhul, kui kohaldatavas riigisiseses õiguses ei ole niisugust asendatavussuhet ette nähtud, peab see kohus kontrollima, kas kolmas isik oli selle kokkuleppega tegelikult nõustunud (7. veebruari 2013. aasta kohtuotsus Refcomp, C‑543/10, EU:C:2013:62, punkt 36 ja seal viidatud kohtupraktika).
52 Kuigi on tõsi, et Brüsseli Ia määruse artikli 25 lõige 1 on sõnastatud osaliselt teistsuguses sõnastuses kui Brüsseli konventsiooni artikli 17 esimene lõik ja Brüsseli I määruse artikli 23 lõige 1, tuleb siiski tõdeda – nagu tegi ka kohtujurist oma ettepaneku punktides 51–54 ja nagu nähtub sisuliselt 24. novembri 2022. aasta kohtuotsusest Tilman (C‑358/21, EU:C:2022:923, punkt 34) –, et käesoleva kohtuotsuse punktides 50 ja 51 viidatud kohtupraktika on Brüsseli Ia määruse sellele sättele ülekantav.
53 Esiteks tuleb selle kohta, et Brüsseli Ia määruse artikli 25 lõige 1 ei sisalda enam tingimust, mille kohaselt peab vähemalt ühe poole alaline elukoht olema liikmesriigis, tõdeda, et selle nõude kaotamine tugevdab poolte tahet valida pädev kohus või kohtud, ilma et see väljajätmine mõjutaks kuidagi kohtualluvuse kokkuleppe tagajärgede kindlaksmääramist lepingu suhtes kolmanda isiku osas. Teiseks, kuna see säte määrab nüüd kindlaks sellise kokkuleppe sisulise kehtivuse hindamiseks kohaldatava riigisisese õiguse, tuleb käesoleva kohtuotsuse punktist 48 nähtuvat arvestades asuda seisukohale, et see uus kollisiooninorm ei reguleeri seevastu asjaomasele kokkuleppele tuginemist niisuguse kolmanda isiku vastu.
54 Järelikult, kui eelotsusetaotlused esitanud kohus peaks käesoleval juhul tuvastama, et Oversea’le ja Fortitudele kui konossementide kolmandatest isikutest valdajatele lähevad vastavalt üle Aquafrosti ja Tunacor Fisheriesi kui kaubasaatjate ja seega põhikohtuasjades kõne all olevate veolepingute algsete poolte õigused ja kohustused, peaks eelotsusetaotlused esitanud kohus sellest järeldama vastavalt Brüsseli Ia määruse artikli 25 lõikele 1, nagu seda on tõlgendatud Euroopa Kohtu praktikas, et nendes kohtuasjades kõne all olevatele kohtualluvuse kokkulepetele saab nende kolmandate isikute vastu tugineda. Samas ei ole see säte asjakohane selle analüüsimisel, kas nimetatud kolmandatele isikutele lähevad üle kõik kaubasaatjate õigused ja kohustused, kuna seda üleminekut reguleerib asjas sisuliselt kohaldatav riigisisene õigus, mis on kindlaks määratud selle liikmesriigi rahvusvahelise eraõiguse normide alusel, mille kohus eelotsusetaotlused esitanud kohus on.
55 Eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb igas liidetud kohtuasjas esitatud esimesele küsimusele vastata, et Brüsseli Ia määruse artikli 25 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et seda, kas kohtualluvuse kokkuleppele saab tugineda kolmanda isiku vastu, kes on sellise konossemendi valdaja, kuhu see kokkulepe on lisatud, ei reguleeri selle liikmesriigi õigus, mille kohtule või kohtutele on kohtualluvuse kokkuleppes alluvus määratud. Nimetatud kokkuleppele saab selle kolmanda isiku vastu tugineda, kui konossemendi enda valdusse saamisega lähevad saajale üle kõik ühe algse lepingupoole õigused ja kohustused, mida tuleb hinnata vastavalt asjas sisuliselt kohaldatavale riigisisesele õigusele, mis on kindlaks määratud selle liikmesriigi rahvusvahelise eraõiguse normide alusel, mille kohus vaidlust lahendav kohus on.
Igas liidetud kohtuasjas esitatud teine kuni neljas küsimus
56 Igas liidetud kohtuasjas esitatud teise kuni neljanda küsimusega, mida tuleb analüüsida koos, soovib eelotsusetaotlused esitanud kohus sisuliselt teada, kas Brüsseli Ia määruse artikli 25 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus riigisisesed õigusnormid, mille kohaselt lähevad kauba vedaja ja saatja vahel sõlmitud kaubaveolepingu suhtes kolmandale isikule, kes saab enda valdusse selle lepingu sõlmimist tõendava konossemendi ja kellest saab seega konossemendi kolmandast isikust valdaja, üle kaubasaatja kõik õigused ja kohustused, välja arvatud need, mis tulenevad konossemendis sisalduvast kohtualluvuse kokkuleppest, ning sellele kokkuleppele saab selle kolmanda isiku vastu tugineda üksnes juhul, kui ta on selles individuaalselt ja eraldi läbi rääkinud.
57 Arvestades käesoleva kohtuotsuse punktidest 50–52 ja 55 nähtuvat, tuleb Brüsseli Ia määruse artikli 25 lõiget 1 tõlgendada nii, et konossemendis sisalduvale kohtualluvuse kokkuleppele saab selle konossemendi kolmandast isikust valdaja vastu tugineda juhul, kui see on esiteks tunnistatud kehtivaks kauba saatja ja vedaja vahelises suhtes, kes on sõlminud konossemendis märgitud veolepingu, ja kui teiseks lähevad sellele kolmandale isikule vastavalt kohaldatavale riigisisesele õigusele, mis on kindlaks määratud selle liikmesriigi rahvusvahelise eraõiguse normide alusel, mille kohtu poole on vaidluse lahendamiseks pöördutud, selle konossemendi enda valdusse saamisega üle kõik ühe algse lepingupoole õigused ja kohustused.
58 Käesoleval juhul ei ole eelotsusetaotlused esitanud kohus aga esitanud teavet, mis võiks seada kahtluse alla põhikohtuasjades kõne all olevate kohtualluvuse kokkulepete kehtivuse. Järelikult tuleb eelotsusetaotlused esitanud kohtul kontrollida, kas kohaldatava riigisisese õiguse kohaselt lähevad igale nendes kohtuasjades kõne all olevale konossemendi kolmandast isikust valdajale üle kõik kaubasaatjate õigused ja kohustused. Kui see on nii, siis ei ole vaja kontrollida, kas iga kolmas isik nõustus tegelikult nende kokkulepetega.
59 Nagu nähtub eelotsusetaotlustest, näib eelotsusetaotlused esitanud kohus olevat selles osas seisukohal, et kohaldatav riigisisene õigus on Hispaania õigus. Siiski näeb LNM artikkel 251 koostoimes sama seaduse artikliga 468 sisuliselt ette, et konossemendi saaja omandab kõik üleandja õigused ja nõuded kaupade suhtes, välja arvatud kohtualluvuse kokkulepped, mille kohta on tarvis konossemendi saaja nõusolekut, kusjuures need kokkulepped on tühised ja loetakse, et leping ei ole neid kunagi sisaldanud, kui nendes ei ole individuaalselt ja eraldi läbi räägitud.
60 Seega tuleb tõdeda – nagu seda tegid ka komisjon oma kirjalikes seisukohtades ja kohtujurist oma ettepaneku punktis 61 –, et selliste riigisiseste õigusnormidega hoitakse kõrvale Brüsseli Ia määruse artikli 25 lõikest 1, nagu seda on tõlgendatud Euroopa Kohtu praktikas, ja seega on need nimetatud sättega vastuolus.
61 Nimelt tuleneb eelotsusetaotlused esitanud kohtu esitatud teabest, et LNM artikkel 251 koostoimes selle seaduse artikliga 468 paneb asjaomastele liikmesriigi kohtutele kohustuse kontrollida, kas kolmas isik on nõustunud talle üleantavas konossemendis sisalduva kohtualluvuse kokkuleppega, isegi kui talle on üle läinud kõik selle kaubasaatja õigused ja kohustused, kes on sõlminud konossemendis märgitud lepingu.
62 Lisaks tuleb märkida, et need riigisisesed õigusnormid eiravad 9. novembri 2000. aasta kohtuotsusest Coreck (C‑387/98, EU:C:2000:606, punkt 25) tulenevat kohtupraktikat, kuna nende tagajärjel antakse konossemendi kolmandast isikule valdajale rohkem õigusi kui oli kaubasaatjal, kelle õigusjärglane ta on, kuna see kolmas isik võib otsustada, et talle ei ole lepingu algsete poolte vahel sõlmitud kohtualluvuse kokkulepe siduv.
63 Neil tingimustel tuleb märkida, et kõigi liidu õigusnormide tõhususe tagamiseks paneb esimuse põhimõte liikmesriikide kohtutele eelkõige kohustuse tõlgendada riigisisest õigust võimalikult suures ulatuses kooskõlas liidu õigusega (8. märtsi 2022. aasta kohtuotsus Bezirkshauptmannschaft Hartberg-Fürstenfeld (vahetu õigusmõju) C‑205/20, EU:C:2022:168, punkt 35 ja seal viidatud kohtupraktika).
64 Riigisisese õiguse kooskõlalise tõlgendamise kohustusel on siiski teatud piirid ja muu hulgas ei või see olla aluseks riigisisese õiguse contra legem tõlgendamisele (8. märtsi 2022. aasta kohtuotsus Bezirkshauptmannschaft Hartberg-Fürstenfeld (vahetu õigusmõju), C‑205/20, EU:C:2022:168, punkt 36 ja seal viidatud kohtupraktika).
65 Samuti tuleb meenutada, et esimuse põhimõte paneb liikmesriigi kohtule, kelle ülesanne on oma pädevuse raames kohaldada liidu õiguse sätteid, kohustuse tagada juhul, kui ta ei saa tõlgendada riigisiseseid õigusnorme kooskõlas liidu õiguse nõuetega, liidu õiguse nõuete täielik õigusmõju tema menetluses olevas kohtuasjas, jättes vajaduse korral omal algatusel kohaldamata kõik riigisisesed õigusnormid või praktika – isegi kui need on ajaliselt hilisemad –, mis on vastuolus liidu õigusnormiga, millel on vahetu õigusmõju, ja tal ei ole vaja taotleda või oodata nende riigisiseste õigusnormide või praktika eelnevat kõrvaldamist seadusandliku või muu põhiseadusliku menetluse teel (vt selle kohta 21. jaanuari 2021. aasta kohtuotsus Whiteland Import Export, C‑308/19, EU:C:2021:47, punkt 31, ja 8. märtsi 2022. aasta kohtuotsus Bezirkshauptmannschaft Hartberg-Fürstenfeld (vahetu õigusmõju), C‑205/20, EU:C:2022:168, punktid 37 ja 57 ning seal viidatud kohtupraktika).
66 Käesoleval juhul on LNM artiklis 251 viidatud selle seaduse IX jaotise I peatüki sätetele seoses nõudega, et konossemendi saaja peab olema andnud selles konossemendis sisalduvatele kohtualluvuse kokkulepetele nõusoleku. Kuid LNMi sellesse I peatükki kuuluvas artiklis 468 on ette nähtud, et „[i]lma et see piiraks […] liidu õigusnormide kohaldamist, on laeva kasutamise lepingutes või meresõidu lisalepingutes sisalduvad tingimused, millega määratakse kohtualluvus välismaisele kohtule või vahekohtule, tühised ja loetakse, et leping ei ole neid kunagi sisaldanud, kui nendes ei ole individuaalselt ja eraldi läbi räägitud“.
67 Järelikult tuleb eelotsusetaotlused esitanud kohtul kontrollida, kas LNM artiklit 251 võib koostoimes selle seaduse artikliga 468 tõlgendada nii, et selles ette nähtud norm – mille kohaselt omandab konossemendi saaja kõik üleandja õigused ja nõuded kaupade suhtes, välja arvatud kohtualluvuse ja vahekohtu kokkulepped, kui saaja ei ole nendes individuaalselt ja eraldi läbi rääkinud – on konkreetses olukorras kohaldatav üksnes juhul, kui see olukord ei kuulu Brüsseli Ia määruse artikli 25 lõike 1 kohaldamisalasse. Kui see kohus tuvastab, et see nii ei ole, peaks ta jätma selle riigisisese õigusnormi põhikohtuasjades kohaldamata, sest see on vastuolus selle vahetult kohaldatava liidu õigusnormiga.
68 Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb igas liidetud kohtuasjas esitatud teisele kuni neljandale küsimusele vastata, et Brüsseli Ia määruse artikli 25 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus riigisisesed õigusnormid, mille kohaselt lähevad kauba vedaja ja saatja vahel sõlmitud kaubaveolepingu suhtes kolmandale isikule, kes saab enda valdusse selle lepingu sõlmimist tõendava konossemendi ja kellest saab seega konossemendi kolmandast isikust valdaja, üle kaubasaatja kõik õigused ja kohustused, välja arvatud need, mis tulenevad konossemendis sisalduvast kohtualluvuse kokkuleppest, ning sellele kokkuleppele saab selle kolmanda isiku vastu tugineda üksnes juhul, kui ta on selles individuaalselt ja eraldi läbi rääkinud.
Kohtukulud
69 Kuna põhikohtuasjade poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotlused esitanud kohtus pooleli olevate asjade üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.
Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kuues koda) otsustab:
1. Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. detsembri 2012. aasta määruse (EL) nr 1215/2012 kohtualluvuse ning kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades artikli 25 lõiget 1
tuleb tõlgendada nii, et
seda, kas kohtualluvuse kokkuleppele saab tugineda kolmanda isiku vastu, kes on sellise konossemendi valdaja, kuhu see kokkulepe on lisatud, ei reguleeri selle liikmesriigi õigus, mille kohtule või kohtutele on kohtualluvuse kokkuleppes alluvus määratud. Nimetatud kokkuleppele saab selle kolmanda isiku vastu tugineda, kui konossemendi enda valdusse saamisega lähevad saajale üle kõik ühe algse lepingupoole õigused ja kohustused, mida tuleb hinnata vastavalt asjas sisuliselt kohaldatavale riigisisesele õigusele, mis on kindlaks määratud selle liikmesriigi rahvusvahelise eraõiguse normide alusel, mille kohus vaidlust lahendav kohus on.
2. Määruse nr 1215/2012 artikli 25 lõiget 1
tuleb tõlgendada nii, et
sellega on vastuolus riigisisesed õigusnormid, mille kohaselt lähevad kauba vedaja ja saatja vahel sõlmitud kaubaveolepingu suhtes kolmandale isikule, kes saab enda valdusse selle lepingu sõlmimist tõendava konossemendi ja kellest saab seega konossemendi kolmandast isikust valdaja, üle kaubasaatja kõik õigused ja kohustused, välja arvatud need, mis tulenevad konossemendis sisalduvast kohtualluvuse kokkuleppest, ning sellele kokkuleppele saab selle kolmanda isiku vastu tugineda üksnes juhul, kui ta on selles individuaalselt ja eraldi läbi rääkinud.
Allkirjad