KOHTUJURISTI ETTEPANEK
JEAN RICHARD DE LA TOUR
esitatud 16. juulil 2020(1)
Kohtuasi C‑63/19
Euroopa Komisjon
versus
Itaalia Vabariik
Liikmesriigi kohustuste rikkumine – ELTL artikkel 258 – Direktiiv 2003/96/EÜ – Energiatoodete ja elektrienergia maksustamine – Friuli-Venezia Giulia (Itaalia) maakonna vastu võetud maakonnaseadus – Bensiini ja diislikütuse ostutoetus asjaomase piirkonna elanikele – Selle toetuse kvalifitseerimine – Aktsiisivabastus või -vähendus – Mõiste „kogu maksusumma või sellest osa tagasimaksmine“ – Direktiivi 2003/96/EÜ artiklite 4 ja 19 rikkumine – Kohustuste rikkumise tõendamine
I. Sissejuhatus
1. Komisjon palub oma hagiavalduses Euroopa Kohtul tuvastada, et kuna Itaalia Vabariik kohaldas Friuli-Venezia Giulia maakonna (Itaalia) vastu võetud maakonna õigusaktidega ette nähtud aktsiisimäärade vähendust mootorikütusena kasutatavale bensiinile ja diislikütusele nende toodete müügil selle maakonna elanikele, siis on Itaalia Vabariik rikkunud kohustusi, mis tulenevad nõukogu 27. oktoobri 2003. aasta direktiivi 2003/96/EÜ, millega korraldatakse ümber energiatoodete ja elektrienergia maksustamise ühenduse raamistik,(2) artiklitest 4 ja 19.
2. Komisjon leiab sisuliselt, et Friuli-Venezia Giulia maakonna kehtestatud mootorikütuse ostutoetuse süsteem rikub kogu Itaalia Vabariigi territooriumil toote ja kasutuskorra ühtse madalaima maksustamistaseme põhimõtet, kuna selle süsteemiga vähendatakse mootorikütuste maksustamistaset selles maakonnas. Kuna sellest süsteemist tulenevat aktsiiside vähendamist ei ole liidu tasandil lubatud, peab Euroopa Kohus tuvastama, et see liikmesriik on rikkunud talle direktiivi 2003/96 artiklitest 4 ja 19 tulenevaid kohustusi.
3. Käesolevas ettepanekus selgitan – olles meelde tuletanud, et kohustuste rikkumise tõendamise koormis lasub komisjonil – põhjuseid, miks ma arvan, et käesolev hagi tuleb jätta rahuldamata.
II. Õiguslik raamistik
A. Direktiiv 2003/96
4. Direktiivi 2003/96 põhjendused 2–5, 9, 13 ja 15 on sõnastatud järgmiselt:
„(2) Selliste [liidu] sätete puudumine, millega kehtestatakse elektrienergia ja muude energiatoodete madalaim maksustamistase peale mineraalõlide, võib avaldada negatiivset mõju siseturu nõuetekohasele toimimisele.
(3) Siseturu nõuetekohaseks toimimiseks ja [liidu] muu poliitika eesmärkide saavutamiseks on vaja [liidu] tasandil kehtestada suurema osa energiatoodete, sealhulgas elektrienergia, maagaasi ja kivisöe madalaim maksustamistase.
(4) Märkimisväärsed erinevused energia maksustamistasemete vahel liikmesriikides võivad kahjustada siseturu nõuetekohast toimimist.
(5) Liikmesriikide maksustamistasemete erinevusi saab vähendada, kehtestades ühenduse madalaima maksustamistaseme.
[…]
(9) Liikmesriikidele tuleks tagada paindlikkus, mis võimaldab määratleda iga liikmesriigi olusid arvestava poliitika ja seda rakendada.
[…]
(13) Maksustamine määrab osaliselt energiatoodete ja elektrienergia hinnad.
[…]
(15) Teatavate asjaolude või püsivate tingimuste korral tuleks anda võimalus kohaldada sama toote suhtes eri liikmesriikides erinevaid maksumäärasid, eeldusel et järgitakse ühenduse madalaimat maksustamistaset ning siseturu- ja konkurentsieeskirju.“
5. Vastavalt direktiivi artiklile 1 „[kehtestavad] [l]iikmesriigid […] energiatoodete ja elektrienergia maksud vastavalt [sellele] direktiivile“.
6. Direktiivi 2003/96 artiklis 4 on sätestatud:
„1. Maksustamistasemed, mida liikmesriigid kohaldavad artiklis 2 nimetatud energiatoodete ja elektrienergia suhtes, ei või olla madalamad kui käesoleva direktiiviga ettenähtud madalaim maksustamistase.
2. Käesolevas direktiivis tähendab „maksustamistase“ kõiki kinnipeetavaid kaudseid makse (välja arvatud käibemaks), mis arvestatakse otse või kaudselt energiatoodete ja elektrienergia koguse alusel tarbimisse lubamise ajal.“
7. Direktiivi 2003/96 artikkel 6 on sõnastatud järgmiselt:
„Liikmesriigid võivad käesoleva direktiiviga ettenähtud maksuvabastuse anda või maksustamistaset alandada:
a) otse;
b) erinevate määrade kohaldamise kaudu;
c) makstes tagasi kogu maksusumma või osa sellest.“
8. Direktiivi 2003/96 artikli 18 lõike 1 kohaselt on erandina direktiivi sätetest liikmesriikidel lubatud jätkuvalt kohaldada II lisas loetletud maksuvähendust või -vabastust. Kui komisjoni ettepaneku alusel tehtavast Euroopa Liidu Nõukogu eelnevast läbivaatusest ei tulene teisiti, kaotab see luba kehtivuse 31. detsembril 2006 või II lisas kindlaksmääratud kuupäeval.
9. Selle direktiivi artiklis 19 on sätestatud:
„1. Lisaks eelmiste artiklite sätetele, eriti artiklitele 5, 15 ja 17, võib nõukogu komisjoni ettepaneku põhjal ühehäälselt lubada liikmesriigil kehtestada täiendava maksuvabastuse või -vähenduse teatavatel poliitilistel kaalutlustel.
Liikmesriik, kes soovib sellist meedet rakendada, teatab sellest komisjonile ja esitab talle kogu asjakohase ja vajaliku teabe.
Komisjon vaatab taotluse läbi, võttes muu hulgas arvesse siseturu nõuetekohast toimimist ning vajadust tagada aus konkurents ning [liidu] tervishoiu-, keskkonna-, energeetika- ja transpordipoliitika toimimine.
Kolme kuu jooksul pärast kogu asjakohase ja vajaliku teabe saamist teeb komisjon ettepaneku, et nõukogu annaks loa kõnealust meedet rakendada, või teatab nõukogule põhjused, miks ta ei ole teinud ettepanekut anda luba kõnealust meedet rakendada.
2. Lõikes 1 nimetatud luba antakse kõige rohkem kuueks aastaks, kusjuures seda ajavahemikku võib pikendada lõikes 1 sätestatud korras.
3. Kui komisjon leiab, et lõikes 1 nimetatud maksuvabastust või -vähendust ei või enam kohaldada eelkõige ausa konkurentsiga, siseturu toimimise moonutamisega või [liidu] tervishoiu-, keskkonnakaitse-, energeetika- või transpordipoliitikaga seonduvatel kaalutlustel, teeb ta nõukogule asjakohased ettepanekud. Nõukogu teeb nende ettepanekute põhjal ühehäälse otsuse.“
10. Direktiivi 2003/96 II lisas „Artikli 18 lõikes 1 osutatud vähendatud maksumäärad ja maksuvabastus“ oli Itaalia kasuks ette nähtud rida maksuvähendusi, mille hulgas oli „Friuli-Venezia Giulia piirkonnas tarbitava bensiini vähendatud aktsiisimäär, eeldusel et määrad on kooskõlas käesolevas direktiivis sätestatud nõuetega ja eelkõige aktsiisi alammääradega“.
B. Itaalia õigus
11. Vastavalt 31. jaanuari 1963. aasta konstitutsioonilise seadusega (legge costituzionale) vastu võetud Friuli-Venezia Giulia autonoomse piirkonna eristatuudi (Statuto speciale della Regione autonoma Friuli Venezia Giulia)(3) käesolevale vaidlusele kohaldatava redaktsiooni artikli 5 punktile 3 on sellel maakonnal muu hulgas seadusandlik võim selle statuudi artiklis 51 ette nähtud piirkondlike maksude kehtestamisel.
12. Friuli-Venezia Giulia maakonna eristatuudi artikli 49 punkti 7 bis kohaselt kuulub sellele maakonnale 29,75% bensiini aktsiisituludest ja 30,34% selles maakonnas transpordiks kasutatud diislikütuse aktsiisituludest, mida kogutakse maakonna territooriumil.
13. Selle statuudi artikli 51 neljanda lõigu punktis a on ette nähtud, et kui liidu riigiabi eeskirjadest ei tulene teisiti, võib Friuli-Venezia Giulia maakond juhul, kui riik on selleks asjaomaste maksutulude puhul ette näinud võimaluse, muuta maksumäärasid, vähendada neid praegu ette nähtud piirides või suurendada neid, ületamata riigi õigusnormidega ette nähtud maksimaalset maksustamistaset, ning näha ette maksuvabastused või kehtestada maksu mahaarvamisi või maksuvähendusi maksustatavale summale.
14. Maakonna 11. augusti 2010. aasta seaduse nr 14, millega kehtestatakse maakonnas elavatele eraisikutele transpordikütuse ostutoetuse ja üksikisikute keskkonnahoidliku liikuvuse edendamise ja arendamise toetuse andmise eeskirjad (legge regionale n 14, norme per il sostegno all’acquisto dei carburanti per autotrazione ai privati cittadini residenti in Regione e di promozione per la mobilità individuale ecologica e il suo sviluppo)(4), mida on muudetud, (edaspidi „maakonnaseadus nr 14/2010“) artiklis 1 „Eesmärgid“ on ette nähtud:
„1. Friuli-Venezia Giulia maakond näeb raske konjunktuurikriisi lahendamiseks käesoleva seadusega ette täiendavad erakorralised meetmed maanteeliikluse toetamiseks ja keskkonnasaaste vähendamiseks. Eelkõige:
a) näeb ta ette eraviisiliseks maanteeliikluseks kasutatava mootorikütuse ostutoetuse meetmed;
b) näeb ta ette meetmed, millega ergutatakse kasutama maanteeliikluseks põlevkütustest osaliselt või täielikult sõltumatuid mootoreid;
c) toetab ta tehnoloogiaalast teadus- ja arendustööd põlevkütustest osaliselt või täielikult sõltumatute mootorite väljatöötamiseks;
d) soodustab ta vähese keskkonnamõjuga mootorikütuste jaotusvõrgu laiendamist.“
15. Maakonnaseaduse nr 14/2010 artiklis 2 „Mõisted“ on sätestatud:
„1. Käesolevas seaduses kasutatakse järgmisi mõisteid:
a) „toetusesaajad“:
1) maakonnas elavad füüsilised isikud, kes on selliste transpordivahendite omanikud või kaasomanikud, mille jaoks on lubatud anda transpordikütuste ostutoetust, see tähendab sõidukite ja mootorrataste tankimiseks kasutatava mootorikütuse ostutoetust, või isikud, kellel on selliste transpordivahendite kasutusvalduse õigus või kes rendivad neid kapitalirendi või liisinguga;
[…]
b) „transpordivahendid“ – maakonna avalikesse sõidukiregistritesse kantud sõiduautod ja mootorrattad, sealhulgas renditud või liisitud transpordivahendid, kui need kuuluvad toetusesaajatele.
[…]
f) „müügipunkt“ – lisa A punktis 2 osutatud tehniliste tunnustega standardseadmed.“
16. Selle maakonnaseaduse artiklis 3 „Mootorikütuse ostutoetuse süsteem“ on sätestatud:
„1. Maakonnavalitsusel on õigus määrata transpordikütuse ostutoetusi toetusesaajate igal eraldi tankimiskorral ostetud koguse alusel.
2. Bensiini ja diislikütuse ostutoetused on vastavalt 12 senti liitri kohta ja 8 senti liitri kohta.
3. Lõikes 2 nimetatud bensiini ja diislikütuse ostutoetuse summat suurendatakse vastavalt 7 sendi võrra liitri kohta ja 4 sendi võrra liitri kohta toetusesaajate puhul, kes elavad omavalitsusüksustes, mis asuvad mägi- või poolmägipiirkondades, mis on nõukogu 28. aprilli 1975. aasta direktiiviga 75/273/EMÜ, mis käsitleb ühenduse ebasoodsate põllumajanduspiirkondade loetelu direktiivi 75/268/EMÜ (Itaalia) [(5)] tähenduses, määratletud ebasoodsate või osaliselt ebasoodsate piirkondadena, ning samuti [komisjoni eri otsustes regionaalabi kohta] kindlaks määratud omavalitsusüksustes.
4. Kujunenud olukorrast lähtudes või maakonna eelarvevajaduste kaalutustel ning pärast konsulteerimist täitevkomisjoniga võib lõikes 2 osutatud toetusi ja lõikes 3 nimetatud suurendamise määra maakonnavalitsuse otsusega kohandada vastavalt 10 ja 8 sendini liitri kohta bensiini ja diislikütuse puhul eraldi ning maksimaalselt kolmeks kuuks, mida on võimalik pikendada. Otsus avaldatakse maakonna ametlikus teatajas.
4 bis Ilma et see piiraks eelarve üldist tasakaalu, võib maakonnavalitsus erakorralisele majandusolukorrale reageerimiseks tõsta lõikes 3 nimetatud toetusi kuni 10 senti liitri kohta otsusega, mida kohaldatakse hiljemalt kuni 30. septembrini 2012.
5. Toetusesaajatel on õigus saada lõikes 2 nimetatud toetusi kõikidelt tankimistelt, mis tehakse käesolevas seaduses ette nähtud elektroonilistel viisidel kõikides maakonna territooriumil asuvates müügipunktides.
5 bis Artikli 8 lõikes 5 nimetatud lepingutes võib sätestada korra, mille kohaselt tehakse toetusesaajatele tagasimaksed juhul, kui tankimine toimub väljaspool maakonna territooriumi.
6. Toetust ei maksta eraldi mootorikütuse tankimise korral, kui soodustuse kogusumma on alla 1 euro.
7. Käesolevas artiklis osutatud toetust suurendatakse 5 sendi võrra liitri kohta, kui tangitaval sõiduautol on vähemalt üks nullemissioonimootor kombineeritud või koordineeritud bensiini- või diiselmootoriga.
8. Alates 1. jaanuarist 2015 vähendatakse lõikes 2 nimetatud tasusid muude kui lõikes 7 osutatud ja Euro 4 või madalama taseme keskkonnastandardi järgi heaks kiidetud sõidukite jaoks 50% võrra.
9. Lõikes 2 nimetatud toetusi ei määrata sõidukitele, mis on ostetud uuena või kasutatult pärast 1. jaanuari 2015, kui need erinevad lõikes 7 osutatud ja Euro 4 või madalama taseme keskkonnastandardi järgi heaks kiidetud sõidukitest.
9 bis Mis tahes muu soodustus maakonnas seoses mootorikütuse tankimisega on käesoleva artikli alusel määratud toetustega kokkusobimatu.“
17. Maakonnaseaduse nr 14/2010 artikli 4 „Loa saamise nõuded ja kord“ lõigetes 1 ja 3 on ette nähtud, et hinnaalanduse saamise loa väljastab huvitatud isikutele nende elukoha provintsi Camera di commercio, industria, artigianato ed agricoltura (kaubandus-, tööstus-, käsitööndus- ja põllumajanduskoda, Itaalia)(6) ning et identimiskaartivõib kasutada ainult toetusesaaja või teine isik, keda toetusesaaja on nõuetekohaselt volitanud nimetatud sõidukit kasutama, mille korral jääb toetusesaaja vastutavaks identimiskaardi mis tahes kuritarvitamise eest, ainult selle sõiduki tankimiseks, mille jaoks luba antakse.
18. Maakonnaseaduse artiklis 5 „Elektroonilised makseviisid“ on sätestatud:
„1. Selleks et saada transpordikütuse ostul elektroonilisel kujul toetust, esitab toetusesaaja Friuli-Venezia Giulia maakonna territooriumil asuvate selliste rajatiste käitajale, kus asuvad müügipunktid (edaspidi „käitajad“), selle transpordivahendiga seotud identimiskaart, mille jaoks see on väljastatud.
2. Käitaja peab kontrollima, et tangitav transpordivahend vastab tõepoolest identimiskaardil märgitule. Kontrolli võib läbi viia ka visuaalsete ja elektrooniliste seadmete abil või selliste seadmete abil, mis võimaldavad elektrooniliselt kontrollida, et tangitav sõiduk ja kasutatava kaardi andmed on omavahel vastavuses.
3. Pärast mootorikütuse tankimist on käitaja kohustatud viivitamatult tuvastama müügipunktist tangitud mahu liitrites ja selle elektrooniliselt registreerima ning väljastama toetusesaajale dokumendid, milles on märgitud B lisa punktis 3 osutatud toimingud ja andmed.
4. Toetusesaaja peab kontrollima, et tangitud kogus liitrites vastab saadud dokumentides märgitud kogusele.
5. Välja arvatud artikli 3 lõikes 5bis osutatud juhul, maksab käitaja väljaarvutatud toetuse välja otse vastava mootorikütuse hinna vähendusena.
[…]“.
19. Selle maakonnaseaduse artikli 6 „Mitteelektrooniline makseviis“ lõigetes 1 ja 2 on ette nähtud, et toetusesaajatel on võimalik väljaspool Friuli-Venezia Giulia maakonna territooriumi aktiveerida transpordikütuste toetuste mitteelektroonilised makseviisid ja et nendel juhtudel edastab toetusesaaja taotluse oma elukoha omavalitsusüksuses territoriaalselt pädevale kaubanduskojale.
20. Maakonnaseaduse nr 14/2010 artiklis 9 „Toetuse väljamaksmine“ on sätestatud:
„1. Müügipunktiga varustatud asutuste käitajatel on lubatud transpordikütuse ostutoetust välja maksta elektrooniliselt.
2. Käitajad ei maksa mootorikütuse ostutoetust, kui ilmneb, et selleks esitatud identimiskaart on välja antud muule sõidukile kui tangitav sõiduk, või et see kaart on desaktiveeritud.
3. Käitajad on kohustatud edastama müüdud transpordikütuse koguste andmed territoriaalselt pädevale kaubanduskojale elektrooniliselt […] samal päeval või järgmisel tööpäeval.
4. Lõikes 3 osutatud andmeedastuse jaoks peavad käitajad müügipunkti vahendusel registreerima andmed kogu müüdud transpordikütuse koguse kohta nii, nagu need andmed tulenevad tankimisautomaadi arvestist, ja need kantakse Ufficio tecnico di finanza (Itaalia finantsinspektsioon) registrisse.“
21. Maakonnaseaduse nr 14/2010 artikli 10 „Toetustega seotud tagasimaksed“ lõigetes 1, 2 ja 7 on ette nähtud:
„1. Maakonnavalitsus maksab toetusesaajatele välja makstud mootorikütuse ostutoetused käitajatele tagasi üldjuhul nädala kaupa.
2. Tagasimaksed tehakse andmete alusel, mida talletatakse elektroonilises andmebaasis, ilma et see piiraks tagasimakse peatamise või alusetult saadud toetuste sissenõudmise juhtusid.
[…]
7. Maakonnavalitsus viib igal eelarveaastal läbi ühe või mitu juhuslikku kontrolli käitajate suhtes, kes teevad finantstehinguid, mille tulemusel makstakse mootorikütuse ostutoetust, eelkõige selleks, et veenduda, et esitatud tagasimaksetaotlusteks ette nähtud dokumendid on olemas. Igal juhul peavad teised asjaomased isikud peale lõplike toetusesaajate finantstehingute dokumente alles hoidma vähemalt kaks aastat alates vastavate tagasimaksetaotluste kuupäeva.“
III. Vaidluse taust ja kohtueelne menetlus
22. Komisjon saatis 1. detsembril 2008 Itaalia Vabariigile ELTL artikli 258 alusel märgukirja mootorikütusena kasutatavale bensiinile ja diislikütusele vähendatud aktsiisimäärade kohaldamise kohta nende toodete müügil Friuli-Venezia Giulia maakonna elanikele. Komisjoni sõnul olid sellist aktsiisimäärade vähendust ette nägevad õigusnormid vastuolus energiatoodete maksustamist käsitlevate liidu õigusnormidega, kuna selline vähendus ei kuulu direktiivis 2003/96 ette nähtud võimalike maksuvabastuste ja -vähenduste hulka.
23. Komisjon vaidlustas 28. detsembri 1995. aasta seadusega nr 549 riigi rahanduse ratsionaliseerimise meetmete kohta (legge n. 549, Misure di razionalizzazione della finanza pubblica)(7) ja maakonna 12. novembri 1996. aasta seadusega nr 47, millega kehtestatakse maakonnas sõiduautokütuse hinnavähendust tanklas käsitlevate riiklike õigusaktide rakenduseeskirjad ja kodanike harta eri institutsioonilistes sektorites rakendamise eeskirjad (legge regionale n. 47, Disposizioni per l’attuazione della normativa nazionale in materia di riduzione del prezzo alla pompa dei carburanti per autotrazione nel territorio regionale e per l’applicazione della Carta del cittadino nei vari settori istituzionali)(8), kehtestatud süsteemi, mis annab Friuli-Venezia Giulia maakonna elanikele õiguse saada „tanklas“ bensiinihinna (alates 2002. aastast ka diislihinna) vähendust. Kõnealune mehhanism nägi ette hinnaalanduse mootorikütuse lõpptarbijatele, kes elavad selles maakonnas. Selle mehhanismi rakendamiseks tegid mootorikütuse tarnijad müügipunktide käitajatele ettemaksed summas, mis vastasid hinnavähendustele, ja taotlesid seejärel sellelt maakonnalt tagasimaksmist.
24. Komisjon on seisukohal, et see süsteem kujutab endast aktsiisi õigusvastast vähendamist, mida tehakse aktsiisi tagasimaksmise vormis. Komisjon märkis, et esiteks on tagasimakse saaja sama isik, kes on aktsiisikohustuslane; teiseks esineb otsene seos aktsiisikohustuslaste poolt, kes on mootorikütuse tarnijad, riigile makstud aktsiisisummade ja tagasimaksesummade vahel, mille need maksukohustuslased katavad tanklakäitajate eest, ning kolmandaks oli süsteemi eesmärk neutraliseerida olulised hinnaerinevused võrreldes naabri, Sloveenia Vabariigiga, kes ei olnud maakonnaseaduse nr 47/96 jõustumise ajal veel liidu liikmesriik.
25. Selleks et vältida sõite Sloveeniasse parema hinnaga tankimiseks („kütuseturism“), taotles ja sai Itaalia Vabariik 1996. aastal direktiivi 92/81/EMÜ(9) artikli 8 lõike 4 alusel erandi, et kohaldada Friuli-Venezia Giulia maakonnas mootorikütustele vähendatud aktsiisimäära(10). Seejärel lubati Itaalia Vabariigil direktiivi 2003/96 artikli 18 alusel jätkata selle maakonna territooriumil tarbitud bensiini vähendatud aktsiisimäära kohaldamist kuni 31. detsembrini 2006. Itaalia Vabariik esitas 17. oktoobril 2006 direktiivi 2003/96 artikli 19 alusel Friuli-Venezia Giulia maakonna territooriumi jaoks erandi tegemise taotluse. Seejärel võeti see taotlus 2006. aasta detsembris tagasi.
26. Itaalia Vabariik vastas märgukirjale 1. aprilli 2009. aasta kirjaga, selgitades, et maakonnaseadusega nr 47/96 ette nähtud süsteem, mille komisjon tuvastas rikkumisena, oli ümber kujundatud maakonna 5. detsembri 2008. aasta seadusega nr 14, millega kehtestatakse mootorikütuse jaotusrajatiste erieeskirjad ja muudetakse maakonna 12. novembri 1996. aasta seadust nr 47 mootorikütuse hinnavähenduse kohta tanklates maakonna territooriumil (legge regionale n. 14, standard speciali in materia di impianti di distribuzione di carburanti e modifiche alla legge regionale, n. 47 in materia di riduzione del prezzo alla pompa dei carburanti per autotrazione nel territorio regionale)(11). Viimane nägi ette, et tagasimaksed tehakse otse mootorikütuse jaotusrajatiste käitajatele, mitte enam mootorikütuse tarnijatele.
27. Lisaks kehtestas Itaalia Vabariik maakonnaseadusega nr 14/2010 uue toetussüsteemi, mis nägi bensiini ja diislikütuse ostmiseks ette kindla suurusega tagasimaksesumma (liitri kohta), mida on kohandatud vastavalt mootorikütuse liigile ja mootorikütuse ostja elukoha piirkonnale.
28. Komisjon palus 12. aprillil 2013 Itaalia Vabariigil selgitada Friuli-Venezia Giulia maakonna elanike ostetud mootorikütuse hinna pealt toetuse arvutamise korda.
29. Itaalia Vabariik selgitas 16. mai 2013. aasta kirjas Friuli-Venezia Giulia maakonna elanikele mootorikütuse ostmisel määratud toetuste summat ning selle maakonna jagamist kaheks territoriaalseks piirkonnaks, kus on ette nähtud erinevad toetusetasemed.
30. Komisjon saatis 11. juulil 2014 Itaalia Vabariigile täiendava märgukirja maakonnaseaduse nr 14/2010 kohta, kuna teenindusjaama käitajatele kaubanduskoja maksete tegemise uus mehhanism kehtestas aktsiisi vähendamise nende tagasimaksmise kujul, mis ei ole direktiivis 2003/96 ette nähtud ja mida nõukogu ei ole selle direktiivi artikli 19 alusel ka lubanud.
31. Itaalia Vabariik esitas 4. septembri 2014. aasta kirjas oma märkused selle täiendava märgukirja kohta.
32. Komisjon saatis 11. detsembril 2015 Itaalia Vabariigile põhjendatud arvamuse, millele viimane vastas 11. veebruari 2016. aasta kirjaga.
33. Kuna komisjon ei olnud selle vastusega rahul, olles veendunud, et maakonnaseaduses nr 47/96 ette nähtud kord jätkub ja maakonnaseadusega nr 14/2010 ette nähtud kord on sisuliselt sama, esitas ta ELTL artikli 258 alusel käesoleva hagi.
IV. Poolte nõuded
34. Käesolevas hagis palub komisjon Euroopa Kohtul:
– tuvastada, et kuna Itaalia Vabariik kohaldas vähendatud aktsiisimäärasid Friuli-Venezia Giulia maakonna õigusaktide alusel, mis näevad ette mootorikütusena kasutatava bensiini ja diislikütuse ostutoetuse süsteemi nende toodete müügil selle maakonna elanikele, siis on Itaalia Vabariik rikkunud direktiivi 2003/96 artiklitest 4 ja 19 tulenevaid kohustusi, ja
– mõista kohtukulud välja Itaalia Vabariigilt.
35. Itaalia Vabariik palub Euroopa Kohtul:
– jätta hagi rahuldamata ja
– mõista kohtukulud välja komisjonilt.
36. Euroopa Kohtu president lubas 3. juuni 2019. aasta otsusega Hispaania Kuningriigil astuda menetlusse Itaalia Vabariigi nõuete toetuseks.
V. Poolte argumendid
A. Komisjoni argumendid
37. Komisjon märgib, et aktsiis on kaudne maks, millega maksustatakse teatud toodete tarbimist, ja et nende maksude majandusliku koormuse kannavad lõpptarbijad. Ei ole mingit kahtlust, et Friuli-Venezia Giulia maakonna võetud meetme eesmärk ja konkreetne mõju on kergendada lõpptarbija koormust, vähendades nii tema maksukoormust selles valdkonnas.
38. Selleks et tõendada, et kõnealused õigusnormid sisaldavad vähendatud aktsiisimäärasid, mis ei ole direktiiviga 2003/96 lubatud, rõhutab komisjon, et selle direktiivi ülesehitus nõuab, et iga liikmesriigi kogu territooriumil kohaldataks toote ja kasutuskorra ühtset maksustamistaset. Komisjon täpsustab, et see direktiiv ei nõua seevastu, et lõpptarbijale müügi hind oleks liikmesriigi kogu territooriumil sama, kuna nimetatud direktiiv käsitleb energiatoodete maksustamist, reguleerimata siiski nende toodete müügihinda.
39. Komisjon selgitab, et direktiiv 2003/96 sisaldab tervet hulka sätteid, mis võimaldavad liikmesriikidel kohaldada maksuvähendusi, -vabastusi või erinevaid maksumäärasid seoses teatavate toodete või kasutuskordadega. Sellega seoses viitab komisjon eelkõige selle direktiivi artiklitele 5, 7 ja 15–19. Liikmesriigid võivad neid maksuvähendusi, -vabastusi või erinevaid maksumäärasid rakendada nimetatud direktiivi artiklis 6 ette nähtud korras. Toote ja kasutuskorra ühtse maksustamistaseme põhimõttest võib tema sõnul erandi teha ainult direktiivis 2003/96 ette nähtud juhtudel. See kehtib tema sõnul, olenemata sellest, kas selle direktiiviga ette nähtud madalaimatest maksustamistasemetest peetakse kinni.
40. Komisjon leiab, et kui liikmesriik kavatseb kohaldada piirkondlikul tasandil madalamat maksustamistaset, on ainus võimalus tugineda direktiivi 2003/96 artiklile 19 ja seega taotleda selle sätte alusel luba. Kui sellist luba ei ole antud, rikub Friuli-Venezia Giulia maakonna elanikele mootorikütuse vähendatud aktsiisimäärade kehtestamise tõttu toote ja kasutuskorra ühtse maksumäära põhimõtte kohaldamata jätmine selle direktiivi artikleid 4 ja 19. Komisjon väidab, et Itaalia Vabariigi esitatud argumendid selleks, et tõendada, et mootorikütuse ostutoetus ei ole nimetatud direktiivi sätetega vastuolus, tuleb tagasi lükata.
41. Mootorikütuse ostutoetuse kvalifitseerimise suhtes aktsiisimäärade vähenduseks on komisjon seisukohal, et kui liikmesriik annab liidu õigusega keelatud toetust, mida arvutatakse otseselt või kaudselt direktiivi 2003/96 kohaldamisalasse kuuluva energiatoote koguse alusel selle tarbimisse lubamise ajal, siis vähendab see toetus õigusvastaselt selle energiatoote maksukoormust. Sellisel juhul kompenseerib nimetatud toetus täielikult või osaliselt asjaomase toote aktsiisi. Kõnealuse meetme kirjeldamiseks kasutatud mõisted ei ole asjakohased. Tähtsust omavad üksnes selle meetme laad, tunnused ja mõju.
42. Oma seisukoha põhjenduseks märgib komisjon, et mootorikütuse ostutoetust antakse kindlamääralise summana ostetud mootorikütuse koguse kohta, mis vastab aktsiisisumma kindlaksmääramisel kasutatud arvutusmeetodile.
43. Komisjon märgib, et nagu nähtub 25. aprilli 2013. aasta kohtuotsusest komisjon vs. Iirimaa(12), on üks viisidest, kuidas liikmesriigid võivad teha maksuvabastusi või -vähendusi, „maksusumma täielik või osaline tagasimaksmine“ vastavalt direktiivi 2003/96 artikli 6 punktile c. Viimati nimetatud sätte tähenduses aktsiisi tagasimaksmise tuvastamiseks ei ole esiteks tähtsust sellel, et isik, kes toote tarbimiseks ringlusse laseb ja kes on seega kohustatud aktsiisi tasuma – käesoleval juhul mootorikütuse tarnija –, ei ole sama isik, kes saab piirkondlikku toetust, käesoleval juhul teenindusjaama käitaja, ja teiseks, et sellest toetusest saab lõppkokkuvõttes kasu lõpptarbija, kelle jaoks „tanklahind“ sellest tulenevalt väheneb. See tõlgendus lähtub vajadusest mitte jätta direktiivi 2003/96 sätteid ilma nende soovitava toimeta. Samas ei eelda mootorikütuse ostutoetuse kvalifitseerimine aktsiisi tagasimaksmiseks, et oleks tõendatud, et asjaomase meetme ainus eesmärk on selle direktiivi sätetest kõrvale hoida.
44. Lisaks peab komisjon selleks, et määratleda mootorikütuse ostutoetust „aktsiisi tagasimaksmiseks“, määravaks järeldust, et seda toetust makstakse riigi vahenditest või – nagu käesoleval juhul – piirkondlikest vahenditest. Riigi vahenditest tagasimaksmine tooks tegelikult kaasa toote maksustamise neutraliseerimise.
45. Selles osas ei ole oluline, et mootorikütuse ostutoetust rahastatakse Friuli-Venezia Giulia maakonna üldistest tuludest, mitte konkreetselt sellest aktsiisiosast, mille maksab riik pärast aktsiisi kogumist sellele piirkonnale. Tähtis ei ole ka asjaolu, et Friuli-Venezia Giulia maakonna elanikele makstakse mootorikütuse ostutoetust mootorikütuse ostmisel ka väljaspool seda maakonda.
46. Kuigi komisjon möönab, et maakonnaseaduse nr 14/2010 teatud sätted taotlevad keskkonnaalast või sotsiaal-majanduslikku eesmärki, leiab ta, et kõnealuse meetme säilitamise peamine põhjus on vältida „kütuseturismi“, see tähendab Friuli-Venezia Giulia maakonna elanike sõitmist teise liikmesriiki, käesoleval juhul Sloveeniasse, selleks et saada kütust tankida parema hinnaga.
47. Igal juhul oleks tulnud eesmärkidele, millele tugineb Itaalia Vabariik mootorikütuse ostutoetuse põhjendamiseks, tugineda direktiivi 2003/96 artiklis 19 ette nähtud erandkorra raames. Komisjon märgib, et Itaalia ametiasutused võtsid 11. detsembril 2006 tagasi eranditaotluse, mille nad olid viimati nimetatud artikli alusel esitanud eelmise korra kohta, millel oli komisjoni sõnul üldjoontes sama struktuur ja mõju. Komisjon märgib sellega seoses, et see eranditaotlus puudutas Friuli-Venezia Giulia maakonna territooriumil tarbitud bensiini aktsiisimäärade vähendust. Ta märgib samuti, et nõukogu on juba direktiivi 2003/96 artikli 19 alusel lubanud teatava hulga aktsiisivähendusi liikmesriigi konkreetsetes maa- või piirkondades.(13)
48. Lõpuks märgib komisjon Friuli-Venezia Giulia maakonna elanikele makstava toetuse ja mootorikütuse hinna aktsiisikomponendi vahelise seose kohta, et asjaolu, et aktsiisimäärad ja toetus ei lange kokku, ei oma tähtsust, kuna aktsiisi tagasimaksmine võib olla ka osaline. Asjaolu, et mootorikütuse hinna osa, mis koosneb mootorikütuse tootmiskulust, on suurem kui kõnealuse toetusena välja makstav summa, ei oma samuti tähtsust ega muuda kuidagi asjaolu, et selle toetuse maksmine kujutab endast aktsiisi tagasimaksmist.
B. Itaalia Vabariigi argumendid
49. Itaalia Vabariik lükkab tagasi väite, et eelmine kord ja kord, mille kohta on esitatud käesolev hagi, on sisuliselt samade tunnuste ja mõjuga, millest tuleneb, et ka teisel korral oleks tulnud sarnaselt esimesega seega kohaldada liidu tasandil loamenetlust vastavalt direktiivi 2003/96 sätetele. See liikmesriik rõhutab seega nende kahe korra vahelisi erinevusi. Näiteks rahastasid eelmise korra kohaselt bensiini ja diislikütuse „tanklahinna“ vähendamist maakonnad sellest aktsiisiosast, mis oli neile jäetud. Selle aktsiisiosa suhtes kehtis seega kasutusotstarbe nõue selles mõttes, et see oli mõeldud kõnealuse meetme rahaliselt katmiseks. Itaalia Vabariik märgib, et uues süsteemis seevastu rahastatakse toetust, nagu ka kõiki muid kulusid, Friuli-Venezia Giulia maakonna üldistest eelarvetuludest. Sellele aktsiisiosale, mille kannab riik üle sellele maakonnale, ei kohaldata seega enam konkreetset kasutusotstarbe nõuet kõnealuse meetme rahastamiseks, vaid selle eesmärk on katta kõik selle maakonna kulud.
50. Lisaks rõhutab Itaalia Vabariik, et varasema korra kohaselt määrati toetus kindlaks hinnaerinevuse alusel selles maakonnas kohaldatava hinna ja teisel pool piiri Sloveenia Vabariigis kehtiva mootorikütuse madalama hinna vahel. Hinnaalandust tehti ka erinevas määras, olenevalt kaugusest piirist. Seevastu on uues korras toetus Sloveenias tuvastatud hinna kujunemisest eraldatud ja määratud kindla summana kahe geograafilise piirkonna alusel.
51. Lisaks märgib Itaalia Vabariik, et nii vana kui ka uue korra kohaselt on toetusesaajad kodanikud, kes elavad Friuli-Venezia Giulia maakonnas. Arvestades, et kui varasemas korras olid need naftaettevõtjad, kes pidid tegema makse ja võisid seejärel taotleda tagasimaksmist, siis uues süsteemis maksavad seda toetust toetusesaajatele mootorikütuse jaotusrajatiste käitajad, kellele maakond maksab kantud kulu seejärel tagasi.
52. Itaalia Vabariik möönab, et põhimõte, mille kohaselt peab maksustamistase olema sama liikmesriigi kogu territooriumil toote ja kasutuskorra kohta ühtne, tuleneb direktiivi 2003/96 süstemaatilisest tõlgendamisest. Itaalia Vabariik tunnistab ka, et vajalik „paindlikkus, mis võimaldab määratleda iga liikmesriigi olusid arvestava poliitika ja seda rakendada“, mis on liikmesriikidele tagatud selle direktiivi põhjenduse 9 alusel, ei tähenda, et liikmesriikidel oleks vabadus kehtestada erinevaid maksustamistasemeid, kuna nad võivad seda teha üksnes direktiivi nende sätete raames, mis näevad selleks ette erandid. Seega peaks taotletav eesmärk hõlmama eelkõige direktiivi 2003/96 artiklites 5, 15 ja 17 loetletud juhtumeid. Kui tegemist on „teatavate poliitiliste kaalutlustega“ seotud erinevate eesmärkidega, peaks asjaomane liikmesriik vastavalt selle direktiivi artiklile 19 taotlema luba nõukogult, kes võib ühehäälselt otsustades lubada täiendavate maksuvabastuste või -vähenduste kehtestamist. Itaalia Vabariik rõhutab, et need piirangud kehtivad üksnes juhul, kui liikmesriik soovib kehtestada meetme, mis seisneb energiatoodete „maksuvabastuse andmises või maksustamistaseme alandamises“, ning et seetõttu on selge, et riigisisese meetme suhtes, millel selline mõju puudub, neid piiranguid ei kohaldata.
53. Selles osas leiab Itaalia Vabariik, et käesoleva vaidluse lahendamiseks on võtmetähtsusega säte direktiivi 2003/96 artikli 6 punkt c, mis hõlmab direktiivi kohaldamisalasse juhud, mil selles direktiivis ette nähtud maksuvabastus või maksustamistaseme alandamine toimub, „makstes tagasi kogu maksusumma või osa sellest“. Selle liikmesriigi sõnul tõlgendab komisjon nimetatud direktiivi artikli 6 punkti c liiga laialt, leides, et igasugune aktsiisiga maksustatava kaubaga seotud toetus või makse kujutab endast ainuüksi seetõttu, et neid rahastatakse riigi vahenditest, aktsiisi tagasimaksmist ja tähendab seega sellest direktiivist kõrvalehoidmist.
54. Itaalia Vabariik on seisukohal, et maksusumma on direktiivi 2003/96 artikli 6 punkti c tähenduses täielikult või osaliselt tagasi makstud, kui maksuhaldur tagastab maksukohustuslasele varem tasutud aktsiisi. Ta väidab seega, et riigisiseseid või piirkondlikke meetmeid, millel ei ole selle direktiivi artikli 6 punktis c määratletud tunnuseid, tuleb pidada nimetatud direktiivi kohaldamisalast välja jäävateks ning need kuuluvad liikmesriikide kaalutlusõiguse hulka. Direktiiv 2003/96 ei ole seega kohaldatav.
55. Itaalia Vabariik on seisukohal, et äärmiselt lai tõlgendus, mille komisjon annab direktiivi 2003/96 artikli 6 punktile c, kaotaks igasuguse majandusliku sekkumise võimaluse aktsiisiga maksustatavate kaupade osas, piirates liikmesriikide maksualast suveräänsust sektoris, mis on vaid osaliselt ühtlustatud.
56. Vastupidi juhtumile, mida käsitleti kohtuasjas, milles tehti 25. aprilli 2013. aasta kohtuotsus komisjon vs. Iirimaa(14), milles oli riigisisestes õigusnormides sõnaselgelt märgitud, et tagasimakse ese on mootorikütuse hinna „aktsiisi“ koostisosa, ei saa Euroopa Kohus käesolevas kohtuasjas lähtuda sellest eeldusest. Komisjon peab tõendama, et käesoleva hagi raames kõne all oleva toetuse ese on tõepoolest aktsiisi tagasimaksmine. Komisjon ei ole aga sellist tõendit esitanud.
57. Itaalia Vabariik on seisukohal, et selleks, et kõnealust meedet saaks pidada aktsiisi tagasimaksmiseks direktiivi 2003/96 tähenduses, tuleb tõendada esiteks, et sellel meetmel on sama tulemus, mis maksu tagasimaksmisel maksukohustuslasele, kes on selle varem tasunud, ja teiseks, et nimetatud meetme ainus või peamine eesmärk on hoida kõrvale selle direktiivi sätetest, eriti selle artiklitest 5, 15, 16, 17 ja 19. Seevastu juhul, kui riigisisene meede ei vasta nendele kriteeriumidele, ei kuulu see nimetatud direktiivi kohaldamisalasse ja selle jaoks ei pea olema vaja mingit luba.
58. Itaalia Vabariik täpsustab selle kohta, et 25. aprilli 2013. aasta kohtuotsusest komisjon vs. Iirimaa(15) ei saa järeldada, et direktiivi 2003/96 artikli 6 punkt c hõlmab kõiki riigi vahenditest toetuse andmise või makse tegemise juhtumeid aktsiisiga maksustatava kauba puhul, vaid pigem, et see säte hõlmab ainult neid rahalisi makseid, mis ühel või teisel viisil jäävad seotuks esialgu makstud aktsiisiga.
59. Itaalia Vabariik, kes kohaldab neid kaalutlusi maakonnaseaduses nr 14/2010 ette nähtud mootorikütuse ostutoetusele, rõhutab, et lisaks asjaolule, et vaidlusalust hinnaalandust antakse lõpptarbijatele, puudub igasugune seos maksukohustuslaste poolt esialgu makstud maksu ja Friuli-Venezia Giulia maakonna elanikele hiljem maakonna eelarvest makstud rahasumma vahel. Kõnealune toetus on põhjendatud õiguspäraste eesmärkidega ning selle eesmärk ega mõju ei ole direktiivi 2003/96 sätetest kõrvalehoidmine.
60. Sellega seoses märgib Itaalia Vabariik, et maakonnaseadusega nr 14/2010 kehtestatud korra eesmärk on, nagu nähtub selle seaduse artikli 1 esimesest lausest, toime tulla Friuli-Venezia Giulia maakonnas valitseva raske konjunktuurilise kriisiga. See kord näeb ette paljude liikuvusalaste sekkumiste kooskõlastatud raamistiku, sealhulgas meetmed maanteeliikluse toetamiseks, käesoleval juhul abimeetmed eraisikute poolt mootorikütuse ostmiseks, seostades sellega ka meetmed sellisest liikuvusest tingitud keskkonnasaaste vähendamiseks. Mootorikütuste ostutoetuse eesmärk on vähendada kooskõlastatud keskkonnameetmete kogumi raames liikuvust niisugustesse kohtadesse ja niisugustest kohtadest, kus „tanklahind“ on madalam, mitte ainult Sloveenias, vaid ka teistes Itaalia maakondades, kus on tõhusam taristu, tänu millele on võimalik mootorikütuse tootmise madalam hind. Selle toetuse eesmärk on seega toetada majandust Friuli-Venezia Giulia maakonnas elavatele füüsilistele isikutele mootorikütuse hinna vähendamise teel, mille „tootmiskulu“ komponent on eriti kõrge selle piirkonna taristulise mahajäämuse tõttu, edendades samas säästvat liikuvust ja saastevastaseid meetmeid.
61. Selleks et tõendada seose puudumist maksukohustuslaste esialgu makstud aktsiisi ja Friuli-Venezia Giulia maakonna elanikele antava mootorikütuse ostutoetuse vahel, toob Itaalia Vabariik kokkuvõtlikult välja kõik järgmised asjaolud:
1. Meetmest kasu saajad on füüsilised isikud, kes elavad Friuli-Venezia Giulia maakonna territooriumil ja kes ei ole aktsiisikohustuslased.
2. Toetust ei rahastata aktsiisitulust, mille riik kannab üle maakonnale, vaid maakonna üldistest tuludest.
3. Toetust antakse asjaomase maakonna elanikele ka väljaspool selle maakonna territooriumi tehtud tankimiste puhul.
4. Vastutus toetuse eest lasub teenindusjaamade käitajatel, kes kannavad ajutiselt selle kulu, mille maakond hiljem hüvitab, ja kes ei ole aktsiisimaksukohustuslased; selles osas ei ole Itaalia õiguskorras komisjoni viidatud võimalust, et mootorikütuse jaotusrajatisel võib teatud juhtudel täita sellise maksulao ülesannet, millel on õigus mootorikütust turule viia, mistõttu selline rajatis ei saa kunagi olla aktsiisikohustuslane.
5. Toetust annab asjaomane maakond, samas kui aktsiis on maks, mida kogub riik ja mis kuulub tasumisele siis, kui bensiin ja diislikütus saabuvad jaotusrajatisesse.
6. Toetust antakse aktsiisist eraldiseisvate kriteeriumide alusel; selle summa varieerub olenevalt mootorikütuse liigist ja toetusesaaja elukoha piirkonnast.
7. Kõnealuse meetme eesmärk ei ole seotud mootorikütuse hinna „aktsiisi“ komponendiga, vastupidi sellele, millega oli tegu kohtuasjas, milles tehti 25. aprilli 2013. aasta kohtuotsus komisjon vs. Iirimaa(16).
8. Asjaomases maakonnas elavatele kodanikele antud toetust ei ole võimalik objektiivselt seostada mootorikütuse „tanklahinna“ „aktsiisi“ komponendiga; see toetus on, vastupidi, seotud mootorikütuse „tootmiskulu“ komponendiga, mille summa on suurem, kuna selle eesmärk on tasakaalustada seda kulu maakonnas, mida iseloomustab taristu puudumine; Itaalia Vabariik märgib sellega seoses, et suured hinnakõikumised Itaalia territooriumil maakonniti on tingitud üksnes „tootmiskulu“ komponendist, mida omakorda mõjutab taristutase igas maakonnas.
62. Itaalia Vabariik viitab ka Corte costituzionale (Itaalia konstitutsioonikohus) 7. juuni 2011. aasta kohtuotsusele nr 185/2011, milles see kohus leidis, et mootorikütuse ostutoetuse eesmärk ega mõju ei ole algul tasutud aktsiisi vähendamine. See liikmesriik märgib, et selles kohtuotsuses, milles rõhutatakse olulist erinevust varasema korra ja maakonnaseadusega nr 14/2010 ette nähtud korra vahel, tuvastas Corte costituzionale (konstitutsioonikohus), et aktsiis oli mootorikütuse tarbimisse lubamise ajal täies ulatuses tasutud, et maksustamistaset ei alandatud ning et toetusesaajatele antud toetus ei saa kujutada endast tagasimaksmist, kuna mootorikütuse lõpptarbijad ei ole selle maksu kohustuslased.
C. Hispaania Kuningriigi argumendid
63. Hispaania Kuningriik leiab, et maakonna vaidlusalused õigusnormid kujutavad endast abi Friuli-Venezia Giulia maakonna elanikele mootorikütuse ostmiseks, vähendades mootorikütuse tootmiskulu. Nimelt on tootmiskulule vastav mootorikütuse hinna komponent suurem kui vaidlusalune toetus ja miski ei takista väita, et selle eesmärk on seda komponenti vähendada.
64. See liikmesriik nõustub Itaalia Vabariigi argumentidega, mille kohaselt on selge erinevus käesoleva vaidluse ja kohtuasja vahel, milles tehti 25. aprilli 2013. aasta kohtuotsus komisjon vs. Iirimaa(17) ja mille raames andsid Iirimaa õigusnormid Minister for Finance’ile (rahandusminister, Iirimaa) õiguse maksta konkreetselt tagasi aktsiis mootorikütuselt, mis on ette nähtud sõidukitele, mida kasutavad puuetega inimesed.
65. Hispaania Kuningriik leiab, et kindlaksmääratud väärtuses väljendatud piirkondlikku abi, mis on madalam mootorikütuse tootmiskulust ja mida reguleerivad õigusnormid, mis ei ole maksualased, ei saa pidada mootorikütusega seotud maksukoormuse vähendamise vahendiks. Ta esitab asjaolud, mis tema sõnul võimaldavad kinnitada, et vaidlusalune toetus on aktsiisist täielikult sõltumatu:
1) aktsiisimaksu kogub riik täies ulatuses tarbimisse lubamise hetkel;
2) toetust ei rahastata aktsiisiga, mille riik kannab üle Friuli-Venezia Giulia maakonnale, vaid selle maakonna üldistest tuludest (toetust antakse ka juhul, kui toetusesaajad tangivad teistes Itaalia maakondades);
3) toetust ei anta maksukohustuslasele, vaid maakonna territooriumil elavatele füüsilistele isikutele;
4) toetust maksavad toetusesaajatele ette mootorikütuse müüjad ning Friuli-Venezia Giulia maakond maksab selle neile tagasi ja
5) toetus määratakse aktsiisist täielikult eraldiseisva kriteeriumi alusel, kuna seda antakse kindlas väärtuses, millel ei ole mingit seost aktsiisiga.
66. See liikmesriik selgitab, et mootorikütuse müügihind lõpptarbijale koosneb mitmest elemendist, see tähendab esiteks toornafta hinnast ja rafineerimismarginaalist, teiseks müügikohani transportimise ja müügi kulust ning kolmandaks hinna maksukomponentidest (aktsiis, käibemaks). Ta märgib, et müügihind erineb sama liikmesriigi territooriumidel nende erinevate komponentide tõttu. Direktiiv 2003/96 ei nõua mingil juhul, et lõpptarbijale müügi hind oleks kogu riigi territooriumil sama.
67. Neil asjaoludel on Hispaania Kuningriigi sõnul võimatu tõmmata paralleeli ühelt poolt aktsiisi, mille maksukohustuslane on maksnud Erariole (Itaalia riigikassa) tarbimisse lubatud mootorikütuse üldkoguse eest, ja teiselt poolt Friuli-Venezia Giulia maakonna poolt elanike ostetud mootorikütuse eest neile makstud toetuse summa vahel.
VI. Õiguslik hinnang
68. Maakonnaseaduse nr 47/96 alusel oli Friuli-Venezia Giulia maakonna elanikel õigus saada bensiini (ja alates 2002. aastast ka diislikütuse) „tanklahinna“ vähendust. Mootorikütuse tarnijad maksid müügipunktide käitajatele hinnavähendustele vastavad summad ette ja taotlesid seejärel maakonnalt nende summade tagasimaksmist. Komisjon on seisukohal, et see süsteem kujutas endast aktsiisimaksu vähendamist tagasimaksmise teel. See süsteem, mille suhtes oli komisjon algatanud kohtueelse menetluse, ei ole siiski käesoleva rikkumismenetluse ese, kuna see asendati teise toetussüsteemiga, mis hakkas kehtima 1. novembril 2011.
69. Maakonnaseadus nr 14/2010 reguleerib mootorikütuse ostutoetuse süsteemi, mis on käesoleva hagi ese.
70. Meeldetuletuseks märgin, et selle seaduse artiklis 2 on mootorikütuse ostutoetuse saajatena nimetatud füüsilisi isikuid, kes elavad maakonnas ja kes on sõiduauto või mootorratta omanikud või kaasomanikud.
71. Nimetatud seaduse artikkel 3 näeb ette bensiini ja diislikütuse ostmiseks kindlaksmääratud toetuse liitri kohta, mida makstakse mootorikütuse ostmisel tanklast. Kui maakonnaseaduses nr 14/2010 ette nähtud tingimused on täidetud, maksavad jaotusrajatiste käitajad toetuse otse välja mootorikütuse eest makstava hinna vastava vähendamisena. Järelikult vähendavad teenindusjaamade käitajad toetusesaajatele sisuliselt „tanklahinda“. Toetuse suurus varieerub mootorikütuse liigist ja mootorikütust ostva isiku elukoha piirkonnast olenevalt. Toetuse suurust võib konjunktuurilistel põhjustel või maakonna eelarvevajaduste kaalutlustel ka muuta.
72. Maakonnaseaduse nr 14/2010 artikkel 10 näeb ette, et maakonnavalitsus maksab toetusesaajatele välja makstud mootorikütuse ostutoetused teenindusjaamade käitajatele tagasi põhimõtteliselt igal nädalal. Tagasimaksed tehakse elektroonilises andmebaasis talletatud andmete alusel.
73. Seega on toetuse saajateks Friuli-Venezia Giulia maakonnas elavad mootorikütuse lõpptarbijad. See maakond ei maksa seda toetust otse tarbijatele, vaid seda maksab toetusesaajatele turustussektori ettevõtja, kellele maakond seejärel kantud kulu hüvitab.
74. Kuigi komisjon leiab, et mootorikütuse ostutoetuse süsteemi rakendamiseks oleks selleks, et see oleks kooskõlas direktiiviga 2003/96, tulnud anda luba selle direktiivi artikli 19 alusel, leiab Itaalia Vabariik omakorda, et see kord ei kujuta endast mingil juhul aktsiisi vähendamist ning seega ei olnud selleks vaja lubamist vastavalt nendele sätetele.
75. Komisjon ja Itaalia Vabariik, keda toetab Hispaania Kuningriik, on seega maakonnaseaduses nr 14/2010 ette nähtud mootorikütuse ostutoetuse kvalifitseerimise suhtes vastandlikel seisukohtadel. Kui komisjon väidab, et tegemist on aktsiisi vähendamisega, mis toimub aktsiisi tagasimaksmise vormis ja mille mõjul neutraliseeritakse osaliselt mootorikütuste algne maksustamine, siis Itaalia Vabariik eitab igasugust seost mootorikütuse tarnijate esialgu makstud aktsiisi ja selle toetuse vahel.
76. Kõigepealt tuleb meenutada, et vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale, mis käsitleb tõendamiskoormist ELTL artikli 258 alusel algatatud liikmesriigi kohustuste rikkumise menetluses, on komisjonil kohustus tõendada, et väidetav rikkumine on aset leidnud, ja esitada Euroopa Kohtule vajalikud tõendid, et Euroopa Kohus saaks kontrollida, kas liikmesriigi kohustusi on rikutud, ilma et komisjon võiks tugineda mis tahes oletusele.(18) Komisjon ei saa end vabastada liikmesriigi kohustuste rikkumise tõendamise kohustusest, mida heideti ette konkreetsete asjaolude alusel, mis iseloomustavad komisjoni esiletoodud konkreetsete sätete rikkumist, ja ta ei saa tugineda pelkadele eeldustele või skemaatilisele põhjuslikkusele.(19)
77. Käesolevas kohtuasjas tuleb seega komisjonil tõendada, et Itaalia Vabariik on rikkunud direktiivi 2003/96 artiklitest 4 ja 19 tulenevaid kohustusi, kuna ta kohaldas aktsiisimäärade vähendust.
78. Nagu nähtub direktiivi 2003/96 põhjendustest 2–5 ja 24, soovitakse energiatoodete ja elektrienergia ühtlustatud maksustamise süsteemi ette nägemisega nimelt edendada siseturu nõuetekohast toimimist energiasektoris, vältides eelkõige konkurentsimoonutusi(20). Selle eesmärgi saavutamiseks on selle direktiivi eesmärk vähendada erinevusi energia maksustamise tasemete vahel, kuna tegemist on teguriga, mis kahjustab siseturu nõuetekohast toimimist. Selleks on direktiivis ette nähtud liidus madalaima maksustamistaseme kehtestamine selleks, et vähendada erinevusi riikide maksustamistasemete vahel. Tegemist on vaid osaliselt ühtlustatud valdkonnaga, kuna selle direktiiviga ei ühtlustata täielikult energiatoodete ja elektrienergia aktsiisimäärasid, vaid määratakse üksnes kindlaks ühtlustatud madalaim maksustamistase(21).
79. Tuletan meelde, et direktiivi 2003/96 artikli 4 lõikes 1 on sätestatud põhimõte, et „[m]aksustamistasemed, mida liikmesriigid kohaldavad […] energiatoodete ja elektrienergia suhtes, ei või olla madalamad kui käesoleva direktiiviga ettenähtud madalaim maksustamistase“. Selle direktiivi artikli 19 lõike 1 esimene lõik näeb omakorda ette, et „[l]isaks eelmiste artiklite sätetele, eriti artiklitele 5, 15 ja 17, võib nõukogu komisjoni ettepaneku põhjal ühehäälselt lubada liikmesriigil kehtestada täiendava maksuvabastuse või -vähenduse teatavatel poliitilistel kaalutlustel“.
80. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et direktiiv 2003/96 kohustab järgima madalaimat maksustamistaset toote ja kasutuskorra kohta ühe ja sama liikmesriigi kogu territooriumil, mis tuleneb nii selle direktiivi artikli 4 lõikest 1 kui ka selle süstemaatilisest tõlgendamisest.
81. See kogu liikmesriigi territooriumil ühtse maksustamistaseme järgimise kohustus kehtib sõltumata sellest, kas järgitakse direktiiviga 2003/96 kehtestatud madalaimaid maksustamistasemeid. Seega ei jäta see direktiiv liikmesriikidele tegutsemisruumi kehtestada vabalt erinevaid maksumäärasid, mida nad peavad sobivaks, tuginedes üksnes asjaolule, et kohaldatav maksumäär on endiselt kõrgem kui kehtestatud alammäär.
82. Toote ja kasutuskorra ühtse maksustamise põhimõttest võib liikmesriik erandeid teha üksnes direktiivis 2003/96 sõnaselgelt ette nähtud juhtudel. Selle kohta on selle direktiivi põhjenduses 15 märgitud, et „[t]eatavate asjaolude või püsivate tingimuste korral tuleks anda võimalus kohaldada sama toote suhtes eri liikmesriikides erinevaid maksumäärasid, eeldusel et järgitakse [liidu] madalaimat maksustamistaset ning siseturu- ja konkurentsieeskirju“.
83. Direktiivi 2003/96 mitu sätet annavad liikmesriikidele võimaluse kohaldada maksuvabastusi, -vähendusi ja erinevaid maksumäärasid aktsiisikaupade maksustamisel. Need on eelkõige nimetatud direktiivi artiklid 5, 7 ja 15–19. Need sätted annavad tunnistust sellest, et liidu seadusandja on jätnud liikmesriikidele aktsiisi valdkonnas teatava kaalutlusruumi(22). Tegemist on siiski piiritletud kaalutlusruumiga, kuna liikmesriikidele selliselt antud võimalust kehtestada erinevad maksumäärad, aktsiisivabastused või aktsiisivähendused saab rakendada üksnes siis, kui järgitakse rangelt selle direktiivi asjaomastes sätetes kehtestatud tingimusi.
84. Seega peab liikmesriik konkreetses piirkonnas erineva maksumäära kohaldamiseks tuginema direktiivi 2003/96 artiklile 19 ja taotlema selle sätte alusel luba. On selge, et Itaalia Vabariik ei taotlenud sellist luba, kui ta rakendas maakonnaseadusega nr 14/2010 ette nähtud mootorikütuse ostutoetuse süsteemi. Komisjon leiab seega, et toote ja kasutuskorra ühtse maksumäära põhimõttest kõrvalekaldumine, mis tuleneb Friuli-Venezia Giulia maakonna elanike jaoks mootorikütuse aktsiisimäärade vähendamisest, kujutab endast direktiivi 2003/96 artiklite 4 ja 19 rikkumist.
85. Tuvastamine, et Itaalia Vabariik on rikkunud nende sätetega talle pandud kohustusi, eeldab, et enne kontrollitakse, kas Friuli-Venezia Giulia maakonna elanikele antud mootorikütuse ostutoetust võib samastada maksuvabastuse või ‑vähendusega.
86. Sellega seoses on direktiivi 2003/96 artikli 6 punktis c, millele komisjon ei ole oma hagiavalduse nõuetes sõnaselgelt viidanud, kuid millel on poolte esitatud argumentides keskne koht, nimetatud „kogu maksusumma või osa sellest [tagasimaksmist]“ nende viiside hulgas, kuidas on liikmesriikidel õigus teha selles direktiivis ette nähtud maksuvabastusi või maksuvähendusi.(23). Nagu nähtub nimetatud direktiivi artikli 6 sõnastusest, võib liikmesriik „maksuvabastusi“ või „maksuvähendusi“ selle sätte tähenduses kohaldada mitte otse, vaid anda neid maksu tagasimaksmise teel.(24). Seisukoht, et tagasimaksmine ei ole üks aktsiisivabastuse või -vähenduse viisidest, tähendaks Euroopa Kohtu sõnul „direktiivi 2003/96 artiklites 6, 18 ja 19 ning II lisas ette nähtud erandi tegemise seaduslikust korrast kõrvalehoidmist“(25).
87. Euroopa Kohus järeldas direktiivi 2003/96 artiklist 6 samuti, et „[l]iikmesriigid võivad anda ainult selles direktiivis ette nähtud maksuvabastusi või -vähendusi“(26).
88. Euroopa Kohtu tõlgendus võimaldab vältida liikmesriikidel direktiivi 2003/96 alusel lasuvatest kohustustest kõrvalehoidmist. Seda silmas pidades tuleb juhul, kui mootorikütustele kohaldatava aktsiisi summa makstakse hiljem lõpptarbijatele tagasi, tõdeda, et selline tagasimaksmine tühistab esialgse maksustamise mõju. Seega ei saa asuda seisukohale, et mootorikütustele kehtestatud aktsiisid on kooskõlas direktiivis 2003/96 sätestatud eeskirjadega(27).
89. Kas neid asjaolusid ja poolte vahel vahetatud argumente arvestades võib asuda seisukohale, et komisjon on õiguslikult piisavalt tõendanud, et mootorikütuse ostutoetust võib kvalifitseerida „aktsiisivähenduseks“? Täpsemalt, kas komisjon on tõendanud, et see toetus on samastatav „maksusumma [tagasimaksmisega]“ direktiivi 2003/96 artikli 6 punkti c tähenduses?
90. Mina nii ei arva.
91. Olen küll komisjoniga nõus, et kaks asjaolu – esiteks, et ettevõtja, kes on aktsiisikohustuslane (mootorikütuse tarnija), erineb sellest, kellele makstakse maakonna toetust (teenindusjaama käitaja), ja teiseks, et see toetus on mõeldud lõpptarbijatele – ei takista tõdeda, et nimetatud toetust võib samastada aktsiisi tagasimaksmisega ja see võib seega vähendada maksustamistaset.
92. Nimelt nähtub 25. aprilli 2013. aasta kohtuotsusest komisjon vs. Iirimaa(28) selgelt, et olukord, kus naftaettevõtjad on aktsiisi juba enne tasunud ja mootorikütuse ostu pealt tasutud aktsiisiga seotud kulu hüvitatakse teatud kategooria tarbijate kasuks, ei pääse kvalifitseerimisest „maksuvabastuseks“ direktiivi 2003/96 sätete tähenduses. Sama järeldus tuleb teha makse kvalifitseerimise kohta aktsiisimäära vähenduseks.
93. Teisisõnu ei takista asjaolu, et isik, kes on aktsiisikohustuslane, ja see, kellele tema ette tasutud toetus tagasi makstakse, on eraldiseisvad lõpptarbijast, kes on selle toetuse määratud saaja, iseenesest tuvastada, et esialgse maksustamise mõju on tühistatud või vähemalt muudetud.
94. Lisaks peab olema tõendatud, et kõnealuse tagasimaksmise ese on mootorikütuse ostu pealt tasutud aktsiisimaksu kulu. Seega tuleb tõendada, et esialgu makstud aktsiisi ja kõnealuse maakonna toetuse vahel on seos. Pooltevaheline vaidlusküsimus on peamiselt, kas see seos on olemas.
95. Käesolevas hagis on ebakindlus selles osas, mis eristab seda hagi kohtuasjast, milles tehti 25. aprilli 2013. aasta kohtuotsus komisjon vs. Iirimaa(29).
96. Selles kohtuasjas oli, nagu nähtub direktiivi 2003/96 artikli 18 lõike 1 esimesest lõigust ja II lisast, Iirimaal lubatud erandina selle direktiivi sätetest kohaldada kuni 31. detsembrini 2006 vähendatud aktsiisimäärasid ja maksuvabastusi mootorikütustele, mis on ette nähtud sõidukitele, mida kasutavad puuetega inimesed. Vaidlust ei olnud selles, et selliste sõidukite mootorikütuse pealt tasutud aktsiisi tagasimaksmine, mis oli ette nähtud Iiri õigusnormides, jätkus Iirimaal pärast 31. detsembrit 2006 ja seda ilma, et liikmesriigil oleks olnud selleks luba(30). Euroopa Kohus võis seega tuvastada, et Iiri õigusnormides ette nähtud aktsiisi tagasimaksmine ei olnud alates Iirimaale tehtud erandi kehtivuse lõppemisest 31. detsembril 2006 kooskõlas direktiivi 2003/96 artikli 4 lõikega 1, mille kohaselt tuleb energiatoodete ja elektrienergia maksustamisel järgida madalaimaid maksustamistasemeid(31).
97. Vaidlust ei olnud selles, et kõnealuste õigusnormide eesmärk oli puuetega inimeste sõidukite mootorikütuse pealt tasutud aktsiisi tagasimaksmine. Vaidlusküsimus oli, kas seda tagasimaksmist võis samastada lubamatu aktsiisivabastusega, mis on vastuolus direktiivi 2003/96 sätetega.
98. Käesoleva hagi raames vaidleb Itaalia Vabariik vastu, et tagasimaksmine ei puuduta üldse mootorikütuse hinnas konkreetselt sisalduvat aktsiisi osa.
99. Nõustun küll komisjoni arvamusega, et ei ole oluline mitte see, kuidas liikmesriik kõnealust mehhanismi juriidiliselt nimetab, vaid selle mehhanismi olemus, tunnusjooned ja mõju.
100. Samas tõden, et Itaalia Vabariik vaidlustab sisuliselt ja üksikasjalikult komisjoni poolt hagi põhjenduseks esitatud argumendid. See liikmesriik nimetab täpselt teatud hulga mootorikütuse ostutoetusele iseloomulikke tunnuseid, et vaidlustada komisjoni väide, et tegemist on aktsiisi tagasimaksmisega. Selles osas väidab Itaalia Vabariik põhjendatult, nagu nähtub tema argumentide kokkuvõttest, et puudub seos maksukohustuslase tasutud aktsiisi ja „tanklahinna“ vähendamise vahel, tulenevalt lõpptarbijatele makstavast toetusest. Leian, et selle liikmesriigi esitatud asjaolud tekitavad kahtluse selle toetuse kvalifitseerimises aktsiisivähenduseks.
101. Seega näib mulle Itaalia Vabariigi esitatud selgitusi arvestades, et komisjoni väide, et sisuliselt kujutab riigi või piirkondlikest vahenditest rahastatav toetus, mille summa arvutatakse direktiivi 2003/96 alusel aktsiisiga maksustatava energiatoote koguse alusel, endast aktsiisivähendust, ei ole piisavalt tõendatud.
102. Eelkõige leian ma sarnaselt Itaalia Vabariigiga, et järeldus, et mootorikütuse ostutoetus tuleneb piirkondlikest vahenditest, ei ole piisav tingimus, et sellest järeldada, et aktsiisi on vähendatud. Lisaks märgin, et erinevalt eelmisest korrast ei viita maakonnaseadusest nr 14/2010 tulenev kord enam selle toetuse rahastamisele aktsiisi osaga, mille kandis riik üle Friuli-Venezia Giulia maakonnale.
103. Asjaolu, et füüsilised isikud, kes elavad Friuli-Venezia Giulia maakonna territooriumil, saavad toetust ka siis, kui nad ostavad mootorikütust teistes maakondades, on täiendav element, mis seab kahtluse alla, et seda maksu tuleb samastada esialgu makstud aktsiisi tagasimaksmisega, nagu väidab komisjon. Sellises olukorras ei ole kindlasti mingit seost selle aktsiisi, mille riik maksab teise maakonna eelarvesse, ja selle toetuse vahel, mida Friuli-Venezia Giulia maakond maksab oma elanikele mootorikütuse ostmisel teises maakonnas. Nagu Hispaania Kuningriik sisuliselt märgib, oleks juhul, kui süsteemi loogika oleks olnud maksta tagasi esialgu tasutud aktsiis, et vältida selle koormust lõpptarbijale, toetuse saamise kriteeriumiks see, et Friuli-Venezia Giulia maakonnas asub mootorikütuse ostmise koht, mitte tarbija elukoht.
104. Lisaks, nagu väidavad Itaalia Vabariik ja Hispaania Kuningriik, kuna mootorikütuse hinna „tootmiskulu“ komponent on suurem kui maakonnaseaduses nr 14/2010 ette nähtud toetus, ei takista miski matemaatiliselt kinnitada, et selle toetuse eesmärk on selle komponendi koormust leevendada. Vastupidi, miski ei tõenda, et selle toetuse eesmärk on leevendada mootorikütuse hinnas sisalduvat „aktsiisi“ komponenti, nagu väidab komisjon. Direktiivi rikkumist kujutaks ainult viimati nimetatud komponendi vähendamine, milleks ei ole direktiivi 2003/96 kohaselt luba antud.
105. Kuna nii mootorikütuse hinna „tootmiskulu“ komponent kui ka selle „aktsiisi“ komponent ületavad mootorikütuse ostutoetuse summat, võib väita, et see toetus mõjutab nii ühte kui ka teist komponenti. Ma ei saa komisjoni poolt tema hagi põhjenduseks Euroopa Kohtule esitatud tõenditest kindlalt järeldada, et kõnealune toetus mõjutab mootorikütuse müügihinna maksukomponenti.
106. Märgin ka, et komisjon nõustub Hispaania Kuningriigi argumendiga, et direktiiv 2003/96 ei nõua sugugi, et lõpptarbijale müügi hind oleks kogu riigi territooriumil sama. Nagu komisjon õigesti märgib, ei kujuta asjaolu, et liikmesriik kehtestab konkreetse energiatoote jaoks riigi territooriumil erineva jaemüügihinna, iseenesest direktiivi 2003/96 seisukohast probleemi, isegi kui selle toote maksustamist puudutav osa on üks selle hinna komponentidest.
107. Märgin selle kohta, et direktiivi 2003/96 põhjenduse 13 kohaselt määrab „[m]aksustamine […] osaliselt energiatoodete ja elektrienergia hinnad“. Käesoleva hagi raames ei ole komisjon minu arvates tõendanud, et kõnealune toetus mõjutab just seda mootorikütuse hinna maksukomponenti.
108. Selleks et tuvastada, et Itaalia Vabariik on rikkunud direktiivi 2003/96 artiklitest 4 ja 19 tulenevaid kohustusi, ei saa Euroopa Kohus siiski piirduda kinnitusega, et matemaatilises plaanis on mootorikütuse ostutoetuse mõju hinna selle osa vähendamine, mille moodustab aktsiis. Komisjoni tehtud järeldus, et see toetus vähendab lõpptarbija kulu mootorikütuse tankimisel, ei ole piisav selleks, et tõendada, et tegemist on tarbija maksukoormuse vähendamisega. See väide on samastatav oletusega, kui seda ei toeta täpsed ja põhjendatud tõendid.
109. Seega on komisjoni poolt Euroopa Kohtule esitatud tõendite põhjal võimalik tõdeda, et kõnealune meede kujutab endast Friuli-Venezia Giulia maakonna elanike mootorikütuse „tanklahinna“ vähendamist, kuid minu arvates on võimatu kindlalt järeldada, et see vähendus on tegelikult aktsiisimäärade vähendus.
110. Sellega seoses tuleb märkida, et kui ei ole tõendatud, et kõnealune meede kujutab endast maksustamistaseme vähendamist, siis ei saa järeldada, et Itaalia Vabariik oleks pidanud taotlema luba aktsiisivabastuse saamiseks või aktsiisisumma vähendamiseks direktiivi 2003/96 artikli 19 alusel.
111. Lisan, et eelduse, millel komisjoni hagi suures osas põhineb, nimelt eelduse, et maakonnaseaduses nr 47/96 ette nähtud kord, mille jaoks tehti liidu tasandil erand, ja maakonnaseadusest nr 14/2010 tulenev kord on identsed, on Itaalia Vabariigi selgitused viimase korra omaduste ja eesmärkide kohta veenvalt ümber lükanud.
112. Lisaks ei võimalda argument, et nii aktsiis kui ka toetus arvutatakse mootorikütuse koguse alusel, iseenesest tõendada mootorikütuse maksukulu vähenemist toetuse andmisel.
113. Lõpuks märgin, et energiatoodete ja elektrienergia maksustamistasemete osaline ühtlustamine, mis toimub direktiiviga 2003/96, tuleb nähtuvalt selle põhjendusest 9 ühitada vajadusega „tagada [liikmesriikidele] paindlikkus, mis võimaldab määratleda iga liikmesriigi olusid arvestava poliitika ja seda rakendada“. Mulle näib, et selle direktiivi artikli 6 punkti c lai tõlgendus, mida pooldab komisjon, ei järgi nõutavat tasakaalu maksustamistasemete osalise ühtlustamise ja liikmesriikide poolt üldise huvi eesmärkide taotlemise vahel. Niisugune tõlgendus piirab minu arvates ülemäära liikmesriikide tegevust, eelkõige sotsiaalset ja keskkonnaalast tegevust, kuna see puudutab selle direktiivi kohaldamisalasse kuuluvaid tooteid.
114. Eespool esitatud asjaoludest tuleneb, et kui Itaalia Vabariik esitas Euroopa Kohtule täpsed ja põhjendatud tõendid selle kohta, et mootorikütuse ostutoetus on esialgsest maksusuhtest täielikult lahutatud, siis ei ole komisjonil minu arvates õnnestunud tõendada seose olemasolu mootorikütuse tarnijate poolt riigile esialgu tasutud aktsiisi ja sellise toetuse vahel. Ei saa asuda seisukohale, et komisjon on esitanud õiguslikult piisavalt tõendeid selle kohta, et Itaalia Vabariik rikkus direktiivi 2003/96 artikleid 4 ja 19.
115. Kuna komisjon ei ole täitnud tõendamiskoormist, mis tal liikmesriigi kohustuste rikkumise tuvastamise hagi menetlemise raames lasub, peaks Euroopa Kohus minu arvates käesoleva hagi rahuldamata jätma.
VII. Kohtukulud
116. Vastavalt Euroopa Kohtu kodukorra artikli 138 lõikele 1 on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna olen seisukohal, et Euroopa Kohus peab Itaalia Vabariik nõude rahuldama, tuleb kohtukulud välja mõista komisjonilt.
117. Kodukorra artikli 140 lõike 1 alusel kannab menetlusse astuja, Hispaania Kuningriik oma kohtukulud ise.
VIII. Ettepanek
118. Eespool öeldust lähtudes teen Euroopa Kohtule järgmise ettepaneku:
1. Jätta hagi rahuldamata.
2. Mõista kohtukulud välja Euroopa Komisjonilt.
3. Jätta Hispaania Kuningriigi kohtukulud tema enda kanda.