ÜLDKOHTU MÄÄRUS (kümnes koda)
15. detsember 2023(*)
Tühistamishagi – Määruse (EL) 2017/1939 artikli 42 lõiked 1 ja 2 – Euroopa Prokuratuuri alalise koja otsus kriminaalasja kohtusse saatmise kohta – Euroopa Prokuratuuri menetlustoiming – Pädevuse puudumine
Kohtuasjas T‑103/23,
Victor-Constantin Stan, elukoht Bukarest (Rumeenia), esindajad: advokaadid A. Şandru ja V. Costa Ramos,
hageja,
versus
Euroopa Prokuratuur, esindajad: L. De Matteis, F.‑R. Radu ja E. Farhat,
kostja,
ÜLDKOHUS (kümnes koda),
koosseisus: koja president O. Porchia (ettekandja), kohtunikud M. Jaeger ja P. Nihoul,
kohtusekretär: V. Di Bucci,
arvestades kirjalikus menetluses esitatut, konkreetselt:
– hagiavaldust, mis esitati Üldkohtu kantseleile 23. veebruaril 2023,
– Euroopa Prokuratuuri esitatud vastuvõetamatuse vastuväidet, mis saabus eraldi dokumendiga Üldkohtu kantseleisse 31. mail 2023,
– hageja seisukohti vastuvõetamatuse vastuväite kohta, mis saabusid Üldkohtu kantseleisse 17. juulil 2023,
– Euroopa Liidu Nõukogu, Euroopa Komisjoni ja Euroopa Parlamendi menetlusse astumise avaldusi, mis saabusid Üldkohtu kantseleisse vastavalt 3., 14. ja 22. juunil 2023,
on teinud järgmise
määruse
1 Hageja Victor‑Constantin Stan palub ELTL artikli 263 alusel esitatud hagis tühistada Euroopa Prokuratuuri alalise koja nr 4 otsuse, mis oli tehtud 9. detsembril 2022 ja millega viimane saatis hagejat puudutava kriminaalasja kohtusse (edaspidi „vaidlustatud otsus“).
Vaidluse taust
2 Direcția Națională Anticorupție – Serviciul Teritorial Timişoara (riiklik korruptsioonivastase võitluse direktoraat, Timişoara piirkondlik teenistus, Rumeenia) registreeris 22. detsembril 2021 kahe isiku esitatud teated võimalike kuritegude toimepanemise kohta.
3 Rumeenias asja menetlev Euroopa delegaatprokurör taotles 20. jaanuari 2021. aasta otsuses evokatsiooni riikliku korruptsioonivastase võitluse direktoraadi Timişoara piirkondlikus teenistuses registreeritud asja suhtes.
4 Rumeenias asja menetlev Euroopa delegaatprokurör alustas 27. jaanuaril 2022 uurimist. Tema sõnul panid mitu isikut alates 2018. aastast toime rikkumisi, mis võimaldasid neil saada ebaseaduslikult rahalisi vahendeid Euroopa Liidu eelarvest ja Rumeenia riigieelarvest.
5 Rumeenias asja menetleva Euroopa delegaatprokuröri 27. juuni 2022. aasta määruse alusel tunnistati hageja 28. juunil 2022 kahtlustatavaks kaastäideviijana toime pandud kuriteos, mis seisnes Rumeenia rahaliste vahendite ebaseaduslikus saamises ja mis on karistatav Rumeenia karistusseadustiku artikli 306 alusel. Rumeenias asja menetleva Euroopa delegaatprokuröri sõnul esitas hageja ajavahemikul 27. detsembrist 2018 kuni 31. augustini 2021 Agenția pentru Întreprinderi Mici și Mijlocii, Atragere de Investiții și Promovarea Exportului Timișoarale (Timişoara väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate, investeeringute ja ekspordi soodustamise agentuur, Rumeenia) valesid, ebatäpseid ja puudulikke dokumente projektide kohta, mille olid koostanud kuus äriühingut Rumeenia riigieelarvest rahaliste vahendite saamiseks.
6 Euroopa Prokuratuuri alaline koda nr 4 tegi 9. detsembril 2022 vaidlustatud otsuse, mille kohaselt saatis ta muu hulgas hagejat puudutava kriminaalasja kohtusse ja lõpetas menetluse korruptsiooni ja võltsimisega seotud tegudes, mis hagejat ei puudutanud.
7 Rumeenias asja menetlev Euroopa delegaatprokurör esitas 19. detsembril 2022 süüdistusakti ja hageja mõisteti Tribunalul Bucureşti (Bukaresti esimese astme kohus, Rumeenia) otsusega süüdi rahaliste vahendite ebaseaduslikus omandamises.
Poolte nõuded
8 Hageja palub Üldkohtul:
– tühistada vaidlustatud otsus ja sellele järgnenud toimingud;
– vajaduse korral tunnistada kohaldamatuks Euroopa Prokuratuuri kodukorra sätted, mis on vastuolus nõukogu 12. oktoobri 2017. aasta määrusega (EL) 2017/1939, millega rakendatakse tõhustatud koostööd Euroopa Prokuratuuri asutamisel (ELT 2017, L 283, lk 1).
9 Euroopa Prokuratuur palub vastuvõetamatuse vastuväites Üldkohtul:
– jätta hagi vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata;
– mõista kohtukulud välja hagejalt.
10 Vastuseks vastuvõetamatuse vastuväitele palub hageja Üldkohtul:
– lükata Euroopa Prokuratuuri esitatud vastuvõetamatuse vastuväide tagasi;
– teise võimalusena lükata otsuse tegemine edasi kuni asja sisulise lahendamiseni.
Õiguslik käsitlus
11 Üldkohtu kodukorra artikli 130 lõigete 1 ja 7 alusel võib Üldkohus lahendada vastuvõetamatuse või pädevuse küsimuse ilma sisulist vaidlust käsitlemata, kui kostja seda taotleb. Käesolevas asjas palus Euroopa Prokuratuur lahendada hagi vastuvõetamatuse küsimuse ning kuna Üldkohus leidis, et tal on kohtuasja toimikus olevate dokumentide põhjal piisavalt teavet, otsustas ta selle taotluse lahendada ilma menetlust jätkamata.
12 Euroopa Prokuratuur toob esile kolm asja läbivaatamist takistavat asjaolu. Esiteks väidab ta, et Üldkohus ei ole pädev tegema otsust vaidlustatud otsuse peale esitatud tühistamisnõuete kohta, kuna ELTL artikkel 263 ei ole käesolevas asjas kohaldatav Euroopa Prokuratuuri menetlustoimingutele. Teiseks väidab ta, et hagejal puudub õigus hagi esitada. Kolmandaks leiab ta, et kuna põhikohtuasjas esitatud hagi on vastuvõetamatu, tuleb õigusvastasuse väide, mille hageja esitas ELTL artikli 277 alusel, vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata.
13 Asja läbivaatamist takistava esimese asjaolu kohta väidab Euroopa Prokuratuur, et käesolev hagi, mis on esitatud ELTL artikli 263 alusel, on vastuvõetamatu, kuna vaidlustatud otsust saab kohtus kontrollida üksnes määruse 2017/1939 artiklis 42 ette nähtud tingimustel, mis ei ole käesoleval juhul täidetud.
14 Sellega seoses väidab Euroopa Prokuratuur, et ELTL artikkel 263 ei ole Euroopa Prokuratuuri menetlustoimingute suhtes kohaldatav. ELTL artikli 86 lõike 3 kohaselt on määruse 2017/1939 artikkel 42 ELTL artikli 263 suhtes lex specialis. Artiklis 42 ette nähtud Euroopa Prokuratuuri menetlustoimingute kohtuliku kontrolli raamistik põhineb mitmel sambal, mis koos moodustavad süsteemi, mis tagab Euroopa Liidu põhiõiguste hartas (edaspidi „harta“) sätestatud menetluslike tagatiste täieliku järgimise.
15 Esimene sammas koosneb määruse 2017/1939 artikli 42 lõikest 1, mille kohaselt kuulub selliste Euroopa Prokuratuuri menetlustoimingute kohtulik kontroll, mille eesmärk on tekitada õiguslikke tagajärgi kolmandatele isikutele, liikmesriigi pädeva kohtu pädevusse vastavalt riigisiseses õiguses sätestatud nõuetele ja menetlustele. Euroopa Prokuratuuri sõnul on selle pädevuse andmine liikmesriikide kohtutele otsene ja loomulik tagajärg, mis tuleneb asjaolust, et Euroopa Prokuratuuri menetletavates kohtuasjades on otsuse tegemise pädevus liikmesriigi kohtul. Lisaks on kehtiva õigusliku raamistiku kohaselt esiteks ainult liikmesriikide kohtud pädevad kohaldama samal ajal nii riigisisest õigust kui ka liidu õigust. Teiseks kohaldab Euroopa Prokuratuur uurimiste ja süüdistuste esitamise raames nii liidu kui ka riigisisest õigust. Kui anda Euroopa Prokuratuuri menetlustoimingute kohtuliku kontrollimise õigus liikmesriigi kohtule, kes võib kohaldada nii riigisisest õigust kui ka liidu õigust, tagab see õiguse tõhusale õiguskaitsevahendile isikute jaoks, kelle suhtes viib Euroopa Prokuratuur läbi uurimist. Nii võimaldab määrus 2017/1939 osaliselt kõrvale kalduda liidu õiguse põhimõtetest, mis puudutavad Euroopa Liidu Kohtu ainupädevust kontrollida liidu institutsioonide, organite ja asutuste vastu võetud õigusakte, mida on muu hulgas väljendatud 19. detsembri 2018. aasta kohtuotsuses Berlusconi ja Fininvest (C‑219/17, EU:C:2018:1023), võimaldades liikmesriigi kohtutel kontrollida Euroopa Prokuratuuri toiminguid ja tunnistada need kehtetuks, kui need on vastuolus riigisisese õigusega.
16 Euroopa Prokuratuur lisab, et kui Euroopa Prokuratuuri menetlustoimingut, mille liikmesriigi kohus kontrolli tehes läbi vaatab, peetakse liidu õigusnormiga vastuolus olevaks, kohustab määruse 2017/1939 artikli 42 lõike 2 punkt a liikmesriigi kohtuid taotlema vastavalt ELTL artiklile 267 eelotsust selle toimingu kehtivuse kohta. Lisaks on määruse 2017/1939 artikli 42 lõikes 3 ette nähtud erand selle artikli lõikes 1 sätestatud reeglist, et hõlmata kõiki järelejäänud olukordi, kus liikmesriigis ei saa vaidlustada Euroopa Prokuratuuri otsust kriminaalasja lõpetamise kohta, ning seda kohaldatakse üksnes juhul, kui kohtulikku kontrolli taotletakse liidu õiguse alusel.
17 Lisaks täpsustab Euroopa Prokuratuur, et määruse 2017/1939 artikli 42 lõikes 8 – mis puudutab Euroopa Prokuratuuri õigusakte, mida ei kvalifitseerita menetlustoiminguteks, mille eesmärk on tekitada õiguslikke tagajärgi kolmandatele isikutele – nimetatud juhul peavad selleks, et hagi oleks vastuvõetav, olema täidetud kõik ELTL artiklis 263 hagi esitamiseks ette nähtud tingimused.
18 Lõpuks toob Euroopa Prokuratuur esile tagajärjed, mis oleks muudel kui määruse 2017/1939 artikli 42 lõikes 3 erandina ette nähtud menetlustoimingute tühistamiseks esitatud hagide vastuvõetavusel nii Euroopa Prokuratuuri kui ka Euroopa Liidu Kohtu toimimisele. Ühelt poolt viibiks Euroopa Prokuratuuri uurimine, samas kui Euroopa Liidu Kohus muudetakse paljude kriminaalasjade puhul apellatsiooniastme kriminaalkohtuks. Teiselt poolt oleks nende tühistamishagide vastuvõetavaks tunnistamine vastuolus ELTL artikliga 86 ja määrusega 2017/1939.
19 Hageja väidab, et hagi on vastuvõetav. Tema arvates on Euroopa Prokuratuuri kaitseargumendid vastuolus liidu õigusega. Määruse 2017/1939 artikkel 42 ei vasta harta artiklis 47 ette nähtud nõuetele, mis on ette nähtud õiguse suhtes tõhusale õiguskaitsevahendile ja õiglasele kohtulikule arutamisele, ning kahjustab Euroopa Liidu Kohtu pädevust, mida reguleerib ELL artikkel 19, et tagada õiguse järgimine liidu aluslepingute tõlgendamisel ja kohaldamisel ning liidu õigussüsteemi autonoomia austamine.
20 Esimesena rõhutab hageja, et kohtulik kontroll on mehhanism, mis tagab õiguse tõhusale õiguskaitsevahendile ja õiglasele kohtulikule arutamisele. Tõhususe põhimõte, mis on tihedalt seotud õigusega tõhusale õiguskaitsevahendile, nõuab õigussubjektidele sobivate ja tõhusate õiguskaitsevahendite andmist selleks, et kaitsta neile liidu õigusest tulenevaid õigusi ja vabadusi. See on võimalik üksnes siis, kui tõlgendada määruse 2017/1939 artiklit 42 nii, et see võimaldab füüsilistel isikutel esitada Euroopa Liidu Kohtusse tühistamishagi Euroopa Prokuratuuri otsuste peale. Samuti ei ole liikmesriigi kohtutel „pädevust või võimet tuvastada, et [Euroopa Prokuratuuri] alalise koja otsus“ on vastuolus liidu õigusega, mistõttu õigussubjektide õiguse tõhusale õiguskaitsevahendile järgimine sõltuks nende kohtute soovist kasutada eelotsusetaotluse menetlust. Liikmesriigi kohtute pädevus piirduks selle hindamisega, kas hageja väited tekitavad piisavalt kahtlusi asjaomase meetme kehtivuses, et rahuldada hageja taotlus eelotsusetaotluse esitamiseks. Seega ei saaks õigussubjektid eelotsusemenetlust vabalt kasutada. Kui liikmesriigi kohus keeldub rahuldamast süüdistatava taotlust eelotsusetaotluse esitamiseks, tekitab see suure ohu, et liidu õigust ei kohaldata või seda kohaldatakse vääralt.
21 Lisaks esineb lahknevusi „ulatuses, mil määral kasutavad eri liikmesriikide kohtud tegelikult võimalust esitada Euroopa Kohtule eelotsusetaotlus“, mis võib viia diskrimineerivate olukordadeni eri liikmesriikide kodanike vahel. Hageja sõnul võib asuda seisukohale, et Euroopa delegaatprokuröride poolt Rumeenias alustatud kriminaalmenetlustes puudub Euroopa Prokuratuuri menetlustoimingute üle tegelik kohtulik kontroll.
22 Hageja väidab, et määruse 2017/1939 artikli 42 lõige 1 „jagab põhjendamatult [Euroopa Liidu Kohtu] pädevuse“. Euroopa Kohus on märkinud, et „liikmesriikide kohtute kontroll peab olema kooskõlas liidu õigusega ning […] teisese õiguse normide alusel ei tohi [tema] pädevusest kõrvale hoiduda ega seda välistada“. Lisaks leiab hageja, et see, kui liidu õiguse kohtulikku kaitset saadakse üksnes liikmesriigi kohtute poole pöördudes, võib tulemuseks anda ebajärjekindlaid tõlgendusi ja riivata liidu õiguskorras ühtlustatud põhimõtteid. Ta leiab, et kui välistada Euroopa Prokuratuuri toimingud liidu kohtute pädevusest, jääb ta ilma kaebeõigusest, millele tal on harta artikli 47 alusel õigus.
23 Teisena väidab hageja, et ELTL artikli 86 lõikes 2 tehtud viide vastutusele võtmisele liikmesriigi kohtutes on erand Euroopa Prokuratuuri kasuks, mis puudutab ainult kohtuotsuse tegemise etappi, kuid mida ei tohi tõlgendada laialt ja anda sellele ulatust, mis võtaks liidu kohtutelt neile eraldi antud pädevuse. Hageja lisab, et ELTL artikli 86 lõike 3 grammatilisest ja teleoloogilisest tõlgendusest nähtub, et selles sättes ei ole sõnaselgelt ette nähtud võimalust kalduda kõrvale Euroopa Liidu Kohtu pädevusest teha kohtulikku kontrolli Euroopa Prokuratuuri menetlustoimingute üle ega ka kaudselt antud võimalust seda pädevust piirata. Määruse 2017/1939 artiklit 42 tuleb tõlgendada seotuna ja koostoimes muude kohtumenetlust puudutavate liidu õigusnormide ja põhimõtetega, milles võetakse arvesse õigust tõhusale õiguskaitsevahendile ja õiglasele kohtulikule arutamisele.
24 Kolmandana väidab hageja, et tühistamishagi vastuvõetavuse tingimused, mis on ette nähtud ELTL artikli 263 neljandas lõigus, on käesoleval juhul täidetud. Esiteks on vaidlustatud otsusel oma olemuselt otsene mõju hageja õiguslikule olukorrale, teiseks puudutab see otsus hagejat otseselt ja mõjutab konkreetselt tema õiguslikku olukorda, kolmandaks on hagejal õigustatud huvi selle otsuse tühistamise suhtes ning neljandaks on järgitud kahekuulist tähtaega vaidlustatud otsuse peale hagi esitamiseks.
25 Kõigepealt tuleb märkida, et mehhanism, mille seadusandja Euroopa Prokuratuuri menetlustoimingute kontrolli tagamiseks on ette näinud, on sui generis mehhanism (vt analoogia alusel 13. juuni 2022. aasta kohtumäärus Mendes de Almeida vs. nõukogu, T‑334/21, EU:T:2022:375, punkt 40, ja 25. oktoobri 2022. aasta kohtumäärus WO vs. Euroopa Prokuratuur, T‑603/21, ei avaldata, EU:T:2022:683, punkt 36). Määruse 2017/1939 põhjenduse 88 kohaselt on selle mehhanismi eesmärk tagada tulemuslik õiguskaitse kooskõlas EL lepingu artikli 19 lõike 1 teise lõiguga.
26 Euroopa Prokuratuuri menetlustoimingute kohtulik kontroll on ette nähtud määruse 2017/1939 artiklis 42. Täpsemalt on selle artikli lõikes 1 muu hulgas sätestatud, et Euroopa Prokuratuuri menetlustoimingute suhtes, mille eesmärk on tekitada õiguslikke tagajärgi kolmandatele isikutele, kohaldatakse pädevate riigisiseste kohtute kontrolli vastavalt riigisiseses õiguses sätestatud nõuetele ja menetlustele. Sama artikli lõikes 2 on täpsustatud, et Euroopa Kohtul on kooskõlas ELTL artikliga 267 pädevus teha eelotsuseid Euroopa Prokuratuuri menetlustoimingute kehtivuse osas niivõrd, kuivõrd selline küsimus toimingu kehtivuse kohta tõstatatakse mis tahes liikmesriigi kohtus vahetult liidu õiguse alusel, liidu õiguse sätete, sealhulgas määruse 2017/1939 sätete tõlgendamise või kehtivuse kohta, ning nimetatud määruse artiklite 22 ja 25 tõlgendamisega seoses mis tahes pädevuste konfliktiga Euroopa Prokuratuuri ja pädevate riigiasutuste vahel.
27 Määruse 2017/1939 artiklis 42 on sõnaselgelt ette nähtud, et liidu kohtu pädevusse kuuluvad ELTL artikli 263 alusel ainult Euroopa Prokuratuuri otsused, mis käsitlevad kriminaalasja lõpetamist niivõrd, kuivõrd need vaidlustatakse vahetult liidu õiguse alusel, samuti Euroopa Prokuratuuri otsused, mis mõjutavad andmesubjektide õigusi määruse 2017/1939 VIII peatüki alusel, ja muud Euroopa Prokuratuuri otsused kui menetlustoiminguid puudutavad otsused, näiteks otsused üldsuse dokumentidele juurdepääsu õiguse kohta või otsused Euroopa delegaatprokuröride ametist vabastamise kohta, mis on vastu võetud kooskõlas selle määruse artikli 17 lõikega 3, või mis tahes muud haldusotsused.
28 Käesoleval juhul on oluline rõhutada, et vaidlustatud otsus on hagejat puudutavas osas Euroopa Prokuratuuri menetlustoiming, mis ei kuulu määruse 2017/1939 artikli 42 lõigetes 3 ja 8 nimetatud otsuste hulka. Vaidlustatud otsuse see osa, mis puudutab korruptsiooni ja võltsimist ning mille osas otsustati kriminaalasi lõpetada, ei puuduta aga hagejat.
29 Hageja leiab aga, et Üldkohus peaks määruse 2017/1939 artikli 42 tõlgenduse alusel tunnistama ennast pädevaks, et täidetud oleksid nõuded, mis puudutavad eelkõige õigust tõhusale õiguskaitsevahendile ja õiglasele kohtulikule arutamisele, ning et kahjustatud ei oleks Euroopa Liidu Kohtu pädevus tagada õiguse järgimine aluslepingute tõlgendamisel ja kohaldamisel ning liidu õigussüsteemi autonoomia austamine.
30 Mis puudutab määruse 2017/1939 artikli 42 tõlgendamist, siis tuleb meelde tuletada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on lai tõlgendus võimalik vaid siis, kui see on kooskõlas asjaomase sätte sõnastusega, ning et isegi kõrgemalseisva siduva normiga kooskõlalise tõlgendamise põhimõte ei või olla aluseks contra legem tõlgendamisele (vt analoogia alusel 19. septembri 2019. aasta kohtuotsus Rayonna prokuratura Lom, C‑467/18, EU:C:2019:765, punkt 61, ja 5. oktoobri 2020. aasta kohtuotsus Brown vs. komisjon, T‑18/19, EU:T:2020:465, punkt 111).
31 Mis puudutab määruse 2017/1939 artikli 42 lõikeid 1 ja 2, siis ei saa vastu vaielda sellele, et nende sätete sõnastus on üheselt mõistetav, kuna need annavad liikmesriigi kohtutele ainupädevuse vaadata läbi Euroopa Prokuratuuri menetlustoiminguid, mille eesmärk on tekitada õiguslikke tagajärgi kolmandatele isikutele, välja arvatud selle artikli lõikes 3 ette nähtud erandid ja sama artikli lõikes 8 nimetatud Euroopa Prokuratuuri teatavad otsused, ning et Euroopa Kohus kontrollib üksnes eelotsuse teel nende toimingute kehtivust liidu õiguse sätete alusel ning määruse 2017/1939 sätete tõlgendamist või kehtivust.
32 Paludes Üldkohtul tühistada vaidlustatud otsus ja tunnistada ennast seetõttu pädevaks määruse 2017/1939 artikli 42 tõlgenduse alusel koostoimes õigusega tõhusale õiguskaitsevahendile, pakub hageja välja contra legem tõlgenduse, mis ei ole seega vastuvõetav.
33 Selles kontekstis on oluline täpsustada, et kui eeldada, et hageja ei piirdu sellega, et taotleb määruse 2017/1939 artikli 42 laia tõlgendust, väitmaks, et Üldkohus on käesolevas asjas pädev, ja ta soovib vaidlustatud otsuse vaidlustada, seades õigusvastasuse vastuväitega kahtluse alla selle artikli kehtivuse ELL artikli 19 seisukohast, siis tuleb märkida, et kuna Üldkohus ei ole pädev põhikohtuasja hagi lahendama, siis ei ole selline vaidlustamine võimalik.
34 Mis puudutab üldiselt tõhusa kohtuliku kaitse nõudeid, siis on kasulik märkida, et määruses 2017/1939 ette nähtud kohtuliku kontrolli raames on Euroopa Kohus ELTL artikli 267 alusel muu hulgas pädev lahendama küsimusi Euroopa Prokuratuuri menetlustoimingute ja liidu õigusnormide, sealhulgas nimetatud määruse sätete tõlgendamise ja kehtivuse kohta, nagu on kinnitatud sama määruse artikli 42 lõikes 2.
35 Käesoleval juhul tuleb märkida, et hageja võib üldjuhul vaidlustada liikmesriigi pädevates kohtutes Euroopa Prokuratuuri menetlustoiminguid, millele on viidatud määruse 2017/1939 artikli 42 lõikes 1, ja sellega seoses väita, et need on õigusvastased. Euroopa Kohus peab juhul, kui liikmesriigi kohus tema poole pöördub, tegema otsuse nimetatud artikli 42 kehtivuse kohta ning vajaduse korral kodukorra kehtivuse kohta määruse 2017/1939 ja muude liidu õigusnormide alusel, millele kaebaja oma hagis tugineb.
36 Eeltoodut arvestades tuleb nõustuda Euroopa Prokuratuuri esitatud esimese asja läbivaatamist takistava väitega ja järelikult tema esitatud vastuvõetamatuse vastuväitega ning seega jätta käesolev hagi Üldkohtu pädevuse puudumise tõttu läbi vaatamata, ilma et oleks vaja teha otsust nõuete kohta, mis puudutavad Euroopa Prokuratuuri kodukorra sätteid vaidluse sisu kohta.
37 Kodukorra artikli 144 lõikes 3 on sätestatud, et kui kostja esitab kodukorra artikli 130 lõikes 1 ette nähtud vastuvõetamatuse või pädevuse puudumise vastuväite, lahendatakse menetlusse astumise avaldus alles pärast vastuväite tagasilükkamist või liitmist sisulise menetlusega. Kodukorra artikli 142 lõike 2 kohaselt langeb menetlusse astumise ese ära eelkõige juhul, kui hagiavaldus tunnistatakse vastuvõetamatuks. Kuna käesolevas asjas jäeti hagi tervikuna läbi vaatamata Üldkohtu pädevuse puudumise tõttu, ei ole vaja teha otsust Euroopa Liidu Nõukogu, Euroopa Komisjoni ja Euroopa Parlamendi menetlusse astumise avalduste kohta.
Kohtukulud
38 Vastavalt kodukorra artikli 134 lõikele 1 on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna hageja on kohtuvaidluse kaotanud ja Euroopa Prokuratuur on kohtukulude hüvitamist nõudnud, tuleb vastavalt Euroopa Prokuratuuri nõudele kohtukulud, välja arvatud menetlusse astumisega seotud kohtukulud, välja mõista hagejalt, kes ühtlasi kannab ise oma kohtukulud.
39 Kodukorra artikli 144 lõikest 10 tuleneb, et kui enne menetlusse astumise avalduse lahendamist lõpetatakse kohtuasjas menetlus, kannavad menetlusse astumise avalduse esitaja ja kohtuasja pooled ise oma kulud, mis on seotud menetlusse astumise avaldusega. Järelikult kannavad hageja, Euroopa Prokuratuur, nõukogu, komisjon ja parlament ise oma kohtukulud, mis on seotud menetlusse astumise avaldustega.
Esitatud põhjendustest lähtudes
ÜLDKOHUS (kümnes koda)
määrab:
1. Jätta hagi rahuldamata.
2. Puudub vajadus teha otsus Euroopa Liidu Nõukogu, Euroopa Komisjoni ja Euroopa Parlamendi menetlusse astumise avalduste kohta.
3. Jätta Victor‑Constantin Stani kohtukulud tema enda kanda ning mõista temalt välja Euroopa Prokuratuuri kohtukulud, välja arvatud menetlusse astumise avaldustega seotud kohtukulud.
4. Jätta Victor‑Constantin Stani, Euroopa Prokuratuuri, nõukogu, komisjoni ja parlamendi kohtukulud seoses menetlusse astumise avaldustega nende enda kanda.
Luxembourg, 15. detsember 2023