Kohtuasi T‑657/19
(avaldamine väljavõtetena)
Feralpi Holding SpA
versus
Euroopa Komisjon
Üldkohtu (neljas koda laiendatud koosseisus) 9. novembri 2022. aasta otsus
Konkurents – Keelatud kokkulepped – Sarrusevarraste turg – ST artikli 65 rikkumise tuvastamise otsus pärast ESTÜ asutamislepingu kehtivuse lõppemist määruse (EÜ) nr 1/2003 alusel – Hindade kindlaksmääramine – Tootmise ja müügi piiramine ja kontrollimine – Otsus, mis on vastu võetud pärast varasemate otsuste tühistamist – Uue ärakuulamise korraldamine liikmesriikide konkurentsiasutuste kohalolekul – Kaitseõigused – Hea halduse põhimõte – Mõistlik aeg – Põhjendamiskohustus – Proportsionaalsus – Non bis in idem põhimõte – Õigusvastasuse vastuväide – Üks, mitmeosaline ja vältav rikkumine – Tõend keelatud kokkuleppes osalemise kohta – Avalik distantseerumine – Täielik pädevus
1. Tühistamishagi – Tühistav kohtuotsus – Mõju – Kohtuotsuse täitmiseks vajalike meetmete rakendamise kohustus – Ulatus – Nii kohtuotsuse põhjenduse kui ka resolutsiooni arvessevõtmine – Uue akti vastuvõtmine eelmiste ettevalmistavate aktide põhjal – Lubatavus
(ELTL artikli 266 lõige 1)
(vt punktid 48–50, 106 ja 107)
2. Konkurents – Haldusmenetlus – Konkurentsi piiravat tegevust ja turgu valitsevat seisundit käsitlev nõuandekomitee – Konsulteerimiskohustus – Oluline vorminõue – Ulatus
(ELTL artiklid 101 ja 102; nõukogu määrus nr 1/2003, artikkel 14)
(vt punktid 55–57)
3. Konkurents – Haldusmenetlus – Konkurentsi piiravat tegevust ja turgu valitsevat seisundit käsitlev nõuandekomitee – Konsulteerimiskohustus – Rikkumise tuvastamise otsuse tühistamine –Menetluse uuendamine staadiumis, milles tuvastatud rikkumine aset leidis – Nõuandekomiteega uus konsulteerimine – Nõuandekomiteesse kuuluvate konkurentsiasutuste esindajate erapooletus
(ELTL artiklid 101 ja 102; Euroopa Liidu põhiõiguste harta, artikli 41 lõige 1; nõukogu määrus nr 1/2003, artikkel 14)
(vt punktid 59–61 ja 63–66)
4. Konkurents – Haldusmenetlus – Kaitseõiguste tagamine – Ettevõtjate ärakuulamine – Õigus vastuväiteteatise saanud ettevõtjate ühisele ärakuulamisele – Puudumine
(Nõukogu määrus nr 1/2003, artikkel 27; komisjoni määrus nr 773/2003, artikli 14 lõige 6)
(vt punktid 70–73)
5. Konkurents – Haldusmenetlus – Kaitseõiguste tagamine – Ettevõtjate ärakuulamine – Rikkumise tuvastamise otsuse tühistamine – Menetluse uuendamine staadiumis, milles tuvastatud rikkumine aset leidis – Ettevõtjate uus ärakuulamine – Kohustus kutsuda muid üksusi, kes ei ole väljendanud huvi osaleda sellel uuel ärakuulamisel – Puudumine – Kohustus avalikustada otsus uue ärakuulamise korraldamise kohta – Puudumine
(Euroopa Liidu põhiõiguste harta, artikli 41 lõige 1; nõukogu määrus nr 1/2003, artikkel 27; komisjoni määrus nr 773/2004, artikkel 12 ning artikli 13 lõiked 1, 2 ja 3)
(vt punktid 78–105, 108–125 ja 135–141)
6. Konkurents – Haldusmenetlus – Komisjoni kohustused – Mõistliku aja nõude järgimine – Rikkumise tuvastamise otsuse tühistamine – Menetluse uuendamine staadiumis, milles tuvastatud rikkumine aset leidis – Enne uuendamist selle mõistliku aja põhimõttega kooskõla analüüsimine – Mõistliku aja nõude rikkumine – Puudumine
(Euroopa Liidu põhiõiguste harta, artikkel 41)
(vt punktid 146–148, 157–176, 178 ja 179)
7. Konkurents – Haldusmenetlus – Komisjoni kohustused – Mõistliku aja nõude järgimine – Rikkumine – Tagajärjed – Rikkumise tuvastamise otsuse tühistamine menetluse ülemäärase kestuse tõttu – Tingimus – Asjaomaste ettevõtjate kaitseõiguste rikkumine
(ELTL artiklid 101 ja 102; Euroopa Liidu põhiõiguste harta, artikli 41 lõige 1)
(vt punktid 172, 182, 186, 187, 189–208, 211–216 ja 218–235)
8. Institutsioonide aktid – Põhjendamine – Kohustus – Ulatus – Otsus, millega kohaldatakse konkurentsieeskirju – Rikkumise tuvastamise otsus, mis on vastu võetud pärast sama esemega varasema otsuse tühistamist – Otsus, millest nähtub uue otsuse vastuvõtmise põhjendamiseks järgitud arutluskäik
(ELTL artiklid 101 ja 102; Euroopa Liidu põhiõiguste harta, artikli 41 lõige 1; nõukogu määrus nr 1/2003, artikli 23 lõige 2)
(vt punktid 238–253 ja 255–260)
9. Euroopa Liidu õigus – Põhimõtted – Proportsionaalsus – Ulatus – Rikkumise tuvastamise otsuse tühistamine – Menetluse uuendamine staadiumis, milles tuvastatud rikkumine aset leidis – Rikkumise tuvastamise uue otsuse vastuvõtmine – Rikkumine – Puudumine
(ELL artikli 5 lõige 4)
(vt punktid 269–281)
10. Konkurents – Trahvid – Summa – Kindlaksmääramine – Komisjoni kaalutlusõigus – Kohtulik kontroll – Liidu kohtu täielik pädevus – Ulatus
(ELTL artiklid 101, 261 ja 263; nõukogu määrus nr 1/2003, artikkel 31, komisjoni teatis 2006/C 210/02)
(vt punktid 283–287)
11. Konkurents – Haldusmenetlus – Rikkumise tuvastamise otsus, mis on vastu võetud pärast sama ettevõtjat ja sama rikkumist puudutava esimese otsuse tühistamist – Ne bis in idem põhimõtte rikkumine – Puudumine
(Euroopa Liidu põhiõiguste harta, artikkel 50; nõukogu määrus nr 1/2003, artikkel 23)
(vt punktid 303–312)
12. Konkurents – Haldusmenetlus – Aegumine uurimismenetlustes – Aegumise katkemist ja peatumist käsitlevad eeskirjad – Liidu seadusandja kaalutlusõigus – Absoluutset maksimaalset aegumistähtaega kehtestavate eeskirjade puudumine – Lubatavus
(Euroopa Liidu põhiõiguste harta, artikkel 41; nõukogu määrus nr 1/2003, artikli 25 lõiked 3 ja 6)
(vt punktid 316–322)
13. Konkurents – Haldusmenetlus – Komisjoni otsus rikkumise tuvastamise kohta – Komisjonil lasuv kohustus esitada tõend rikkumise ja selle kestuse kohta – Tõendamiskoormise ulatus – Komisjoni esitatud tõenditelt nõutav täpsuse tase – Tõendite kogum – Kohtulik kontroll – Ulatus – Otsus, mis jätab kohtule kahtluse – Süütuse presumptsiooni põhimõtte järgimine
(ST artikkel 65)
(vt punktid 330–333)
14. Keelatud kokkulepped – Kooskõlastatud tegevus – Mõiste – Põhjusliku seose vajalikkus kooskõlastamise ja ettevõtjate turukäitumise vahel – Põhjusliku seose esinemise eeldus – Asjaomase ettevõtja kohustus see eeldus ümber lükata – Tõendid
(ST artikkel 65)
(vt punktid 337–344)
15. Keelatud kokkulepped – Keeld – Rikkumised – Ühe rikkumise koostisosadeks olevad kokkulepped ja kooskõlastatud tegevus – Vastutuse omistamine ettevõtjale kogu rikkumise eest – Tingimused – Tõendi puudumine osalemise kohta keelatud kokkuleppes teatava ajavahemiku jooksul ja mõnel koosolekul osalemise kohta – Mõju puudumine
(ST artikkel 65)
(vt punktid 345, 346, 354 ja 465)
16. Konkurents – Haldusmenetlus – Komisjoni otsus rikkumise tuvastamise kohta – Komisjonil lasuv kohustus esitada tõend rikkumise ja selle kestuse kohta – Tõendamiskoormise ulatus – Tõend, mis seisneb teatud hulgas kaudsetes tõendites ja kokkusattumustes, mis annavad tunnistust vältava konkurentsivastase tegevuse olemasolust ja kestusest – Lubatavus
(ST artikkel 65)
(vt punktid 368–373)
17. Keelatud kokkulepped – Ettevõtjatevahelised kokkulepped – Mõiste – Osalemine konkurentsivastase eesmärgiga kohtumistel – Hõlmamine – Tingimus – Vastuvõetud otsustest distantseerumata jätmine – Avalik distantseerumine – Hindamiskriteeriumid
(ST artikkel 65)
(vt punktid 410 ja 460)
18. Keelatud kokkulepped – Kooskõlastatud tegevus – Mõiste – Koordineerimine ja koostöö, mis on vastuolus iga ettevõtja kohustusega otsustada sõltumatult, millisel viisil ta turul tegutseb – Teabe vahetamine konkurentide vahel – Teabe vahetamine, mis võib kõrvaldada teadmatuse seoses asjaomaste ettevõtjate kavandatava käitumisega
(ST artikli 65 lõige 1)
(vt punktid 513–518)
19. Keelatud kokkulepped – Keeld – Rikkumised – Ühe rikkumise koostisosadeks olevad kokkulepped ja kooskõlastatud tegevus – Vastutuse omistamine ettevõtjale kogu rikkumise eest – Tingimused – Rikkuv tegevus ja toimingud, mis kuuluvad tervikplaani – Hindamine – Kriteeriumid – Tegutsemine ühisel õigusrikkumise eesmärgil – Vajadus, et etteheidetavad tegevused oleksid üksteist täiendavad – Puudumine
(ST artikli 65 lõige 1)
(vt punktid 534–538)
Kokkuvõte
Üldkohus jättis muutmata sanktsioonid vahemikus 2,2-5,1 miljonit eurot, mille komisjon määras neljale ettevõtjale osalemise eest keelatud kokkuleppes Itaalia sarrusevarraste turul
Euroopa Komisjon tuvastas 17. detsembri 2002. aasta otsuses, et kaheksa ettevõtjat ja üks ettevõtjate ühendus on rikkunud Euroopa Söe- ja Teraseühenduse asutamislepingu (edaspidi „ST“) artikli 65 lõiget 1, osaledes ajavahemikus 1989. aasta detsembrist kuni 2000. aasta juulini Itaalia sarrusevarraste turul keelatud kokkuleppes, mille eesmärk või tagajärg oli hindade kindlaksmääramine ning tootmise piiramine ja kontrollimine (edaspidi „esimene otsus“).(1)
Üldkohus tühistas selle otsuse põhjusel, et otsuse õiguslik alus, st ST artikli 65 lõiked 4 ja 5 ei olnud otsuse vastuvõtmise ajal enam jõus, kuna ST kehtivus lõppes 23. juulil 2002.(2) Seetõttu võttis komisjon 30. septembril ja 8. detsembril 2009 vastu uue otsuse, millega tuvastati sama rikkumine, kuid EÜ asutamislepingu ja määruse (EÜ) nr 1/2003(3) alusel (edaspidi „teine otsus“).(4)
Selle teise otsuse, mille Üldkohus 9. detsembri 2014. aasta kohtuotsustes (edaspidi „9. detsembri 2014. aasta kohtuotsused“)(5) jõusse jättis, tühistas Euroopa Kohus. Euroopa Kohtu hinnangul rikkus Üldkohus õigusnormi, kui ta leidis, et komisjon ei olnud kohustatud korraldama uut ärakuulamist menetluse raames, mille tulemusel võeti vastu teine otsus(6), kuna sellise ärakuulamise korraldamata jätmine kujutab endast oluliste menetlusnormide rikkumist. Seetõttu asus Euroopa Kohus seisukohale, et esimese otsuse vastuvõtmiseks korraldatud esimene ärakuulamine ei olnud kooskõlas määruse nr 1/2003 alusel otsuse vastuvõtmise menetlusnõuetega, kuna liikmesriikide konkurentsiasutused ei võtnud sellest osa. Euroopa Kohus tühistas seetõttu 9. detsembri 2014. aasta kohtuotsused tervikuna.
Komisjon uuendas menetluse staadiumis, milles Euroopa Kohus tuvastas rikkumise, korraldas uue ärakuulamise ja tuvastas 4. juuli 2019. aasta otsuses (edaspidi „vaidlustatud otsus“)(7) teise otsuse esemeks olnud rikkumise uuesti. Menetluse kestuse tõttu vähendati kõikide adressaatide trahve siiski 50% võrra.
Kaheksast asjasse puutuvast ettevõtjast neli, st Ferriera Valsabbia SpA ja Valsabbia Investimenti SpA, Alfa Acciai SpA, Feralpi Holdings SpA ja Ferriere Nord SpA (edaspidi „hagejad“), esitasid hagid nõudega tühistada vaidlustatud otsus, millega neile määrati sanktsioonid vahemikus 2,2–5,1 miljonit eurot.(8) Üldkohtu neljas koda (laiendatud koosseisus) jättis kõik need hagid rahuldamata ning selgitas selle raames tingimusi, mille kohaselt võib komisjon vastu võtta sanktsiooni määramise otsuse peaaegu 30 aastat pärast rikkumisena kvalifitseeritud tegude algust, rikkumata huvitatud isikute kaitseõigusi või mõistliku aja põhimõtet. Üldkohus otsustas ka trahvide määramise valdkonnas aegumistähtaja katkemise ja peatumise regulatsiooni õiguspärasuse ning trahvide arvutamisel korduvuse arvesse võtmise tingimuste üle.
Üldkohtu hinnang
Üldkohus lükkas kohtuasjades T‑655/19, T‑656/19, T‑657/19 ja T‑667/19 tagasi väite, mis puudutab menetlusnormide rikkumist uue ärakuulamise korraldamisel komisjoni poolt.
Üldkohus kinnitas kõnealuses asjas pärast seda, kui ta oli meelde tuletanud, et haldusmenetlust lõpetava akti tühistamine ei mõjuta kõiki akti vastuvõtmisele eelnenud staadiume, vaid üksnes neid, mida tühistamist õigustavad põhjused puudutavad, et komisjon võis menetluse uuendada alates ärakuulamise staadiumist.
Sellega seoses lükkas Üldkohus esimesena tagasi hagejate argumendid, mille kohaselt ei olnud uue ärakuulamise käigus tagatud nõuandekomiteesse kuuluvate liikmesriikide konkurentsiasutuste esindajate erapooletus, kuna need esindajad olid teadlikud komisjoni esimesest ja teisest otsusest ning 9. detsembri 2014. aasta kohtuotsustes Üldkohtu võetud seisukohast.
Üldkohus meenutas selle kohta, et kui akt tühistatakse, kaob see õiguskorrast, nagu seda ei oleks kunagi eksisteerinud. Samuti kaovad tagasiulatuvalt õiguskorrast Üldkohtu otsused, kui need apellatsioonimenetluses tühistatakse. Seega kui nõuandekomitee esitas oma arvamise, olid nii komisjoni otsused kui ka 9. detsembri 2014. aasta kohtuotsused liidu õiguskorrast tagasiulatuvalt kadunud. Pealegi on teadlikkus kohtupraktikas välja arendatud lahendusest, milleni Euroopa Kohus on jõudnud tühistavas kohtuotsuses, lahutamatult seotud kohustusega teha sellest kohtuotsusest vajalikud järeldused, mistõttu ei saa sellest järeldada asjasse puutuvate konkurentsiasutuste erapooletuse puudumist.
Üldkohus lükkas teisena tagasi etteheite, mille kohaselt rikkus komisjon hagejate kaitseõigusi, kui ta jättis ärakuulamisele kutsumata mitu üksust, kes olid juhtumi uurimisel etendanud olulist rolli.
Mis täpsemalt puudutab nende üksuste puudumist, kes loobusid menetluse varasemas staadiumis vaidlustamast neile adresseeritud esimest või teist otsust(9), siis leidis Üldkohus, et kuna otsus on nende suhtes lõplikuks muutunud, ei teinud komisjon viga, kui jättis need üksused uuelt ärakuulamiselt välja. Mis puudutab kolmandast isikust üksuse puudumist, kelle õigust osaleda haldusmenetlus oli tunnustatud 2002. aastal, siis asus Üldkohus seisukohale, et komisjon tuvastas õigesti, et kuna see üksus osales esimesel ärakuulamisel, kuid ei ilmunud esimese otsuse vastuvõtmisega seoses korraldatud teisele ärakuulamisele, oli ta kaotanud huvi sellel uuesti osaleda.
Kolmandana lükkas Üldkohus tagasi argumendid, mille kohaselt on puudutatud ettevõtjate isikud ja turustruktuurid aja möödudes muutunud nii, et ühtegi ärakuulamist ei ole võimalik korraldada samades või võrdväärsetest tingimustes võrreldes nendega, mis valitsesid 2002. aastal. Üldkohus asus seisukohale, et komisjon andis õige hinnangu, kui ta menetluse uuendamise ajal esinenud asjaolude põhjal järeldas, et selle jätkamine oli veel sobiv lahendus.
Ka mõistliku aja põhimõtte rikkumist käsitlevad väited lükati tagasi. Esiteks heitsid hagejad komisjonile ette seda, et ta ei kontrollinud, kas vaidlustatud otsuse vastuvõtmine oli veel mõistliku aja põhimõttega kooskõlas. Teiseks kritiseerivad nad otsuse vastuvõtmisega lõppenud menetluse kestust.
Sellega seoses tõdes Üldkohus esimesena, et komisjon analüüsis enne vaidlustatud otsuse vastuvõtmist haldusmenetluse kestust, menetluse kestust selgitada võivaid põhjusi ning järeldusi, mis sellest võib teha. Seega täitis komisjon oma kohustust võtta arvesse mõistliku aja põhimõttest tulenevaid nõudeid, kui ta hindas, kas on otstarbekas menetlust alustada ja võtta konkurentsieeskirjade alusel vastu otsus.
Üldkohus märkis teisena menetluse kestuse kohta, et mõistliku aja ületamine võib viia otsuse tühistamiseni üksnes juhul, kui täidetud on kaks tingimust: menetluse kestus on ebamõistlik ning mõistliku aja ületamine takistas kaitseõiguste kasutamist.
Ent vaidluse tähtsust huvitatud isiku jaoks, asja keerukust ning hagejate ja pädevate asutuste käitumist silmas pidades ei olnud käesolevas asjas menetluse haldusstaadiumide kestus ebamõistlik. Pealegi on menetluse kogukestus osaliselt seotud kohtulikust kontrollist tingitud katkestustega, mis on seotud liidu kohtule juhtumi erinevate aspektide kohta esitatud hagide arvuga. Lisaks ei rikutud hagejate kaitseõigusi, kuna kogu menetluse vältel oli neil vähemalt seitsmel korral võimalus väljendada oma seisukohta ja esitada oma argumendid.
Üldkohtu hinnangul täitis komisjon ka oma põhjendamiskohustust menetluse kestuse arvesse võtmise küsimuses. Komisjon põhjendas rikkumise tuvastamise ja asjasse puutuvatele ettevõtjatele trahvi määramise uue otsuse vastuvõtmist just vajadusega täita eesmärki mitte jätta neid karistamata ja heidutada neid tulevikus sarnast rikkumist toime panemast.
Kohtuasjades T‑657/19 ja T‑667/19 lükkas Üldkohus tagasi ka väited, mille kohaselt on rikutud non bis in idem põhimõtet, ja väited, millega seati kahtluse alla määruse nr 1/2003 artikli 25 lõigetes 3–6 kehtestatud aegumise katkemise ja peatumise regulatsiooni õiguspärasus.
Olgu meenutatud, et non bis in idem põhimõte keelab ettevõtjale uuesti sanktsiooni määrata või tema suhtes uuesti menetlust alustada sellise konkurentsivastase tegevuse tõttu, mille eest on talle juba sanktsioon määratud või mille puhul on tuvastatud tema vastutuse puudumine varasema otsusega, mille peale ei saa enam edasi kaevata. Seevastu juhul, kui esimene otsus on tühistatud menetluslikel põhjustel, ilma et etteheidetud faktilisi asjaolusid oleks sisuliselt kontrollitud, ei ole selle põhimõttega vastuolus menetluse uuendamine sama konkurentsivastase tegevuse suhtes, kuna sellisel juhul ei lisandu uue otsusega kehtestatud karistused tühistatud otsusega määratud karistustele, vaid asendavad neid.
Selle kohta märkis Üldkohus, et nii esimene kui ka teine otsus tühistati ilma, et sisu osas oleks võetud lõplik seisukoht. Lisaks, kuigi 9. detsembri 2014. aasta kohtuotsustes otsustas Üldkohus hagejate esitatud sisuliste väidete üle, tühistas Euroopa Kohus need kohtuotsused tervikuna. Liiati asendati vaidlustatud otsuses määratud sanktsioonidega teises otsuses määratud sanktsioonid, millega omakorda asendati esimeses otsuses määratud sanktsioonid. Üldkohus järeldas sellest, et komisjon ei rikkunud vaidlustatud otsuse vastuvõtmisega non bis in idem põhimõtet.
Kohaldamisele kuuluva aegumise katkemise ja peatumise regulatsiooni õigusvastasuse vastuväite esitamisega kritiseerivad hagejad lisaks asjaolu, et liidu seadusandja ei ole kehtestanud sellist absoluutset maksimaalset tähtaega, mille möödumisel on komisjoni igasugune menetlus välistatud, hoolimata algse aegumistähtaja võimalikest peatumistest või katkemistest.
Määruse nr 1/2003 artikli 25 kohaselt peatub trahvide ja karistusmaksete määramise valdkonnas viieaastase aegumistähtaja kulgemine Euroopa Kohtule komisjoni otsuse peale esitatud hagide menetlemise ajaks, sellisel juhul pikeneb aegumistähtaeg peatumise aja võrra. Üldkohus rõhutas, et see süsteem on liidu seadusandja poolt kahe eri eesmärgi ühitamise tulemus, st nõue tagada õiguskindlus ning nõue tagada õigusest kinnipidamine liidu õiguse rikkumisi menetledes, tuvastades ja nende eest karistusi määrates. Neid kaaludes ei ületanud liidu seadusandja aga kaalutlusruumi, mis tal sellega seoses on antud.
Üldkohus leidis, et kuigi liidu kohtule hagi esitamise korral aegumistähtaja kulg peatub, on selle võimaluse rakendumiseks siiski vaja toimingut, mille teevad ettevõtjad ise. Liidu seadusandjale ei saa seega ette heita asjaolu, et pärast asjasse puutuvate ettevõtjate poolt mitme hagi esitamist võetakse menetluse lõpus otsus vastu mõne aja pärast. Lisaks võivad õigussubjektid, kes kurdavad ebamõistlikult pika menetluse üle, nõuda sellele pikkusele tuginedes menetluse lõpus vastu võetud otsuse tühistamist, kui mõistliku aja ületamine takistas kaitseõiguste teostamist. Kui mõistliku aja ületamine kaitseõigusi ei rikkunud, võivad õigussubjektid esitada liidu kohtule kahju hüvitamise nõude.
Kohtuasjade T‑657/19 ja T‑667/19 raames leidis Üldkohus täielikku pädevust kasutades, et hagejatele määratud trahvisumma kindlaksmääramisel tuleb arvesse võtta selle hoiatava mõju vähenemist tulenevalt asjaolust, et rikkumise lõppemisest vaidlustatud otsuse vastuvõtmiseni oli möödunud peaaegu 21 aastat, ning nõustus nii vajadusega määrata hagejatele trahv, asendades põhjendused. Sellega seoses leidis Üldkohus, et trahvisumma vähendamine 50% võrra – nagu komisjon oli teinud – oli selleks sobiv.
Kohtuasjas T‑667/19 lükkas Üldkohus lõpuks tagasi Ferriere Nord SpA väite, mille kohaselt on korduvuse alusel määratud trahvi suurendamine õigusvastane.
Ferriere Nord SpA kaitseõiguste tagamise küsimuses märkis Üldkohus, et kui komisjon kavatseb konkurentsiõiguse rikkumise süüks panna juriidilisele isikule ja tugineda sellega seoses tema puhul raskendava asjaoluna korduvusele, peab isikule adresseeritud vastuväiteteatis sisaldama kõiki andmeid, mis võimaldavad tal tagada oma kaitse, sh andmeid, mis põhjendavad seda, et korduvuse tingimused on täidetud.
Juhtumi kõiki asjaolusid hõlmanud analüüsi alusel tõdes Üldkohus aga, et komisjoni kavatsus võtta korduvuse alusel arvesse Ferriere Nord SpA-le varem adresseeritud sanktsiooni määramise otsust oli piisavalt ettenähtav. Viimati nimetatul oli menetluses, mille tulemusel võeti vastu vaidlustatud otsus, pealegi olnud võimalus esitada selles küsimuses oma seisukohad.
Mis puudutab etteheiteid, mis on seotud korduvuse alusel arvesse võetud kahe rikkumise vahel kulgenud ajaga, täpsustas Üldkohus, et kuigi korduvuse tuvastamine ei ole vastuolus ühegi aegumistähtajaga, ei tohi komisjon proportsionaalsuse põhimõtte järgimiseks siiski arvesse võtta varasemaid otsuseid, millega ettevõtjat karistatakse, ajalise piiranguta. Samas, võttes arvesse lühikest ajavahemikku kahe rikkumise vahel, st kolm aastat ja kaheksa kuud, leidis komisjon põhjendatult, et korduvuse alusel trahvi põhisumma suurendamine oli õigustatud, arvestades Ferriere Nord SpA kalduvust rikkuda konkurentsieeskirju, ja seda vaatamata sellele, et uurimine kestis mõnda aega.
Eeltoodut arvestades jäeti hagejate hagid tervikuna rahuldamata.