Language of document : ECLI:EU:F:2010:43

EUROOPA LIIDU AVALIKU TEENISTUSE KOHTU OTSUS (esimene koda)

11. mai 2010(*)

Avalik teenistus – Ametnikud – Avaliku Teenistuse Kohtu pädevus – Vastuvõetavus – Huve kahjustav akt – Lepinguväline vastutus – Leke ajakirjandusse – Süütuse presumptsiooni põhimõte – Mittevaraline kahju – Distsiplinaarmenetluse algatamise otsus – Ilmne hindamisviga – Abistamiskohustus – Personalieeskirjade artikkel 24

Kohtuasjas F‑30/08,

mille ese on EÜ artikli 236 ja EA artikli 152 alusel esitatud hagi,

Fotios Nanopoulos, endine Euroopa Komisjoni ametnik, elukoht Itzig (Luksemburg), esindajad: advokaat V. Christianos, hiljem advokaadid V. Christianos, D. Gouloussis ja V. Vlassi,

hageja,

versus

Euroopa Komisjon, esindajad: J. Currall ja K. Herrmann, hiljem J. Currall ja K. Herrmann, keda abistasid advokaadid E. Bourtzalas ja I. Antypas,

kostja,

EUROOPA LIIDU AVALIKU TEENISTUSE KOHUS (esimene koda),

koosseisus: president S. Gervasoni (ettekandja), kohtunikud H. Kreppel ja I. Rofes i Pujol,

kohtusekretär: ametnik R. Schiano,

arvestades kirjalikus menetluses ja 18. novembri 2009. aasta kohtuistungil esitatut,

on teinud järgmise

otsuse

1        F. Nanopoulos palub hagiavalduses, mis saabus Avaliku Teenistuse Kohtu kantseleisse 28. veebruaril 2008, et Euroopa Ühenduste Komisjonilt mõistetaks vigade tõttu, mis ta tegi F. Nanopoulose olukorra ja teenistuskäigu haldamisel, välja hüvitis 850 000 eurot mittevaralise kahju eest, mida viimati nimetatu enda hinnangul kandis.

 Õiguslik raamistik

2        Euroopa Liidu ametnike personalieeskirjade (edaspidi „personalieeskirjad”) artikli 24 kohaselt:

„Ühendused aitavad iga ametnikku, eelkõige menetluses sellise isiku vastu, kes esineb ähvarduste, solvavate või laimavate tegude või rünnakutega isiku või omandi vastu, mille all ametnik või tema pereliige kannatab ametniku ametiseisundi ja kohustuste tõttu.

Ühendused kompenseerivad ametnikule sellistel juhtudel kantud kahju niivõrd, kuivõrd töötaja ise ei ole teadlikult ega tõsise hooletuse tõttu kahju tekitanud ega ole saanud hüvitist kahju põhjustanud isikult.”

3        Hageja suhtes läbiviidava distsiplinaarmenetluse algatamise ajal kehtinud personalieeskirjade artiklis 87 oli sätestatud:

„Ametisse nimetaval asutusel või ametiisikul on õigus anda ametniku vahetu ülemuse ettepanekul või omal algatusel välja kirjalik hoiatus või noomitus ilma distsiplinaarnõukoguga konsulteerimata. Enne selle meetme võtmist kuulatakse ära asjaomane ametnik.

Muid meetmeid määrab ametisse nimetav asutus või ametiisik pärast IX lisas sätestatud distsiplinaarmenetluse lõppu. Selle menetluse algatab ametisse nimetav asutus või ametiisik pärast seda, kui on asjaomase ametniku ära kuulanud.”

4        Personalieeskirjade distsiplinaarmenetlust käsitleva IX lisa artiklis 1 oli käesoleva kohtuvaidluse asjaoludele kohaldatavas redaktsioonis ette nähtud:

„Ametisse nimetav asutus või ametiisik esitab distsiplinaarnõukogule aruande, milles kirjeldab selgelt kaebust ja vajaduse korral asjaolusid, mis selle tingisid.

Aruanne saadetakse distsiplinaarnõukogu esimehele, kes teatab sellest nõukogu liikmetele ja süüdistatavale ametnikule.”

5        Personalieeskirjade IX lisa artikli 4 esimese lõigu selles redaktsioonis, mis on kohaldatav käesoleva kohtuvaidluse asjaoludele, oli sätestatud:

„Süüdistataval ametnikul on alates distsiplinaarmenetluse algatanud aruande kättesaamise kuupäevast vähemalt 15 päeva aega oma kaitse ettevalmistamiseks.”

6        Komisjon võttis 19. veebruaril 2002 vastu otsuse haldusjuurdluse ja distsiplinaarmenetluse läbiviimise kohta (Informations administratives, 25. aprill 2002, nr 33‑2002; edaspidi „19. veebruari 2002. aasta otsus”).

7        19. veebruari 2002. aasta otsuse põhjendustes on täpsustatud:

„(1)      Haldusjuurdlusi ja distsiplinaarmenetlusi tuleb tõhustada ja kiirendada, pidades silmas iga juhtumi asjaolude keerukust ja nõudeid nende kirjeldamiseks.

(2)      Erapooletu, ühtse ja professionaalse haldusjuurdluse läbiviimiseks ning ametisse nimetava asutuse või ametiisiku jaoks distsiplinaarmenetluse ettevalmistamiseks tuleb asutada komisjoni juurdlus‑ ja distsiplinaaramet,

(3)      Tuleb kehtestada haldusjuurdluse algatamise ja läbiviimise menetluseeskirjad.

[…]

(5)      On vaja tagada tasakaal haldustõhususe ja asjaomase ametniku kaitseõiguste vahel.

(6)      On vaja tugevdada ennetustööd ja suurendada läbipaistvust distsiplinaarmenetluses.”

8        19. veebruari 2002. aasta otsuse artikli 1 kohaselt asutatakse juurdlus‑ ja distsiplinaaramet (IDOC).

9        Sama otsuse artiklis 2 on eelkõige ette nähtud, et IDOC viib haldusjuurdluse läbi personali ja haldusküsimuste peadirektori taotlusel ja peasekretäri nõusolekul ning valmistab ette distsiplinaarmenetlusi ametisse nimetava asutuse või ametiisiku (edaspidi „ametisse nimetav asutus”) jaoks.

10      19. veebruari 2002. aasta otsuse artikkel 5 käsitleb juurdluse algatamist ja läbiviimist. Selle artikli lõikes 1 on sätestatud, et peadirektorid ja osakonnajuhatajad võivad paluda personali ja haldusküsimuste peadirektoril algatada peasekretäri nõusolekul haldusjuurdlus. Kõnealuse artikli lõike 5 kohaselt teavitatakse haldusjuurdluse algatamisest võimalikult lühikese tähtaja jooksul ametnikku, keda juurdlus võib puudutada, ning tal on õigus juurdluse lõpus ja enne, kui koostatakse aruanne, esitada märkusi juurdluse järelduste kohta osas, milles need hindavad teda puudutavaid asjaolusid.

11      19. veebruari 2002. aasta otsuse artikli 6 kohaselt võib peasekretär personali ja haldusküsimuste peadirektori nõusolekul peatada ametnikult tema seisukoha küsimise kohustuse täitmise juhtudel, mil juurdluse huvides on vajalik selle range salastatus.

12      Kõnealuse otsuse artiklis 7 „Ametniku õigused” on sätestatud:

„1. Ametisse nimetav asutus või ametiisik teavitab asjaomast ametnikku aruandega esialgsest süüdistusest, mille ta on ametniku suhtes personalieeskirjade artikli 87 alusel koostanud, ja kuulab ametniku aruandega seoses ära.

2. Personalieeskirjade artiklis 87 osutatud ärakuulamise eesmärk on võimaldada ametisse nimetaval asutusel või ametiisikul hinnata ärakuulamise ajal ametniku antavate selgituste põhjal seda, kui tõsised on asjaolud, milles asjaomast ametnikku süüdistatakse, ja kas tema suhtes tuleb võtta distsiplinaarmeetmeid ning kas enne nende meetmete võtmist on tarvis esitada asi distsiplinaarnõukogule.

[…]”.

13      Euroopa Parlament ja Euroopa Liidu Nõukogu võtsid 18. detsembril 2000 vastu määruse (EÜ) nr 45/2001 üksikisikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ühenduse institutsioonides ja asutustes ning selliste andmete vaba liikumise kohta (EÜT L 8, lk 1; ELT eriväljaanne 13/26, lk 102). Nimetatud määruse põhjenduse 7 kohaselt kuuluvad kaitsmisele need isikud, kelle isikuandmeid ükskõik mis põhjustel töödeldakse ühenduse institutsioonides või asutustes, näiteks seetõttu, et nad nendes institutsioonides või asutustes töötavad.

14      Määruse nr 45/2001 artiklis 2 „Mõisted” on sätestatud:

„Käesolevas määruses kasutatakse järgmisi mõisteid:

a)      isikuandmed – igasugune teave üheselt identifitseeritud või identifitseeritava füüsilise isiku (edaspidi „andmesubjekt”) kohta; identifitseeritav isik on isik, keda saab otseselt või kaudselt kindlaks teha, eelkõige identifitseerimisnumbri abil või tema ühe või mitme füüsilise, psühholoogilise, psüühilise, majandusliku, kultuurilise või sotsiaalse omaduse kaudu;

b)      isikuandmete töötlemine (edaspidi „töötlemine”) – iga isikuandmetega tehtav toiming või mitu toimingut, olenemata sellest, kas see (need) on automatiseeritud või mitte, näiteks kogumine, salvestamine, korrastamine, säilitamine, kohandamine või muutmine, väljavõtete tegemine, päringu teostamine, kasutamine, üleandmine, levitamine või muul moel kättesaadavaks tegemine, ühitamine või ühendamine, sulgemine, kustutamine või hävitamine;

[…]”.

15      Vastavalt määruse nr 45/2001 artiklile 4 „Andmete kvaliteet”:

„1. Tuleb tagada, et:

a)      isikuandmeid töödeldakse õiglaselt ja seaduslikult;

[…]

2. Lõike 1 järgimise tagab vastutav töötleja.”

16      Määruse nr 45/2001 artiklis 5 „Töötlemise seaduslikkus” on täpsustatud:

„Isikuandmeid võib töödelda üksnes juhul, kui:

a)      töötlemine on Euroopa ühenduste asutamislepingute või nende alusel vastuvõetud muude õigusaktide kohaselt vajalik üldistes huvides oleva ülesande täitmiseks või vajalik andmeid saavale ühenduse institutsioonile või asutusele või kolmandale isikule talle antud ametlike volituste seaduslikuks teostamiseks;

[…]

d)      andmesubjekt on selleks andnud ühemõttelise nõusoleku;

e)      töötlemine on vajalik andmesubjekti eluliste huvide kaitsmiseks.”

 Vaidluse aluseks olevad asjaolud

17      Hageja nimetati 1. jaanuaril 1983 ametisse komisjoni ametnikuna. Ta oli 1983. aasta novembrist kuni 2003. aasta jaanuarini direktor Eurostatis. Alates 2003. aasta jaanuarist töötas ta vanemnõunikuna personali ja halduse peadirektoraadis kuni pensionilejäämiseni 1. märtsil 2006.

18      Saksa ajakirja Stern ajakirjanik H.‑M. Tillack saatis 25. oktoobril 2002 Eurostati ametnikule B. saksakeelse elektronkirja, mille teemana oli märgitud küsimus „Greek connection?”. Selles elektronkirjas teatas H.‑M. Tillack, et mõned Eurostati ametnikud, kes soovivad jääda anonüümseks, süüdistavad hagejat selles, et ta soosib direktori ametikohustuste täitmisel ja iseäranis hankelepingute sõlmimisel Kreeka ettevõtjate huve. Kõnealuses elektronkirjas paluti Eurostatil vastata nende süüdistuste kohta esitatud 18 küsimusele. H.‑M. Tillack palus Eurostatil eelkõige täpsustada, kuidas ta vastab nendele süüdistustele ja miks on Kreeka ettevõtjad Supcom programmi hankelepingute sõlmimisel aastatel 1995, 1996, 1997 ja 1998 üleesindatud.

19      B. edastas selle elektronkirja samal päeval Eurostati peadirektorile, hagejale ning veel ühele Eurostati direktorile koos kõnealuse 18 küsimuse ingliskeelse tõlkega.

20      Eurostati peadirektorile saadetud 30. oktoobri 2002. aasta konfidentsiaalses memos kinnitas hageja, et lükkab ümber kõik selles küsimustikus sisalduvad süüdistused, rõhutades, et need on teotavad ja laimavad, ning palus, et komisjon uuriks põhjalikult esitatud küsimusi ja selgitaks välja „anonüümsete süüdistajate” nimed. Memole olid lisatud hageja vastused esitatud 18 küsimusele.

21      Eurostatis korraldati 28. ja 29. oktoobril 2002 sisenõupidamised, et valmistada ette komisjoni vastust H.‑M. Tillacki küsimustele. Komisjoni sõnul palus Eurostati peadirektor ühel neist nõupidamistest, et tehtaks siseaudit programmi Supcom 1995–1998 raames hankelepingute sõlmimise kohta hageja juhitud A teenistuses. Kostja vastusele lisatud dokumendist kuupäevaga 31. oktoober 2002 tuleneb, et Eurostati siseauditi rühmale oli sel kuupäeval antud ülesanne koostada „miniaruanne”.

22      H.‑M. Tillack saatis neljapäeval, 7. novembril 2002 B‑le uue elektronkirja. Selles märkis ta, et kui Eurostat ei ole tema küsimustele enne esmaspäeva, 11. novembrit vastanud, on ta sunnitud oma artiklis, mille ta peab selleks kuupäevaks lõpetama, osutama vaid salgavale kirjale, mille saatis talle hageja, ning kirjutama, et Eurostat ei ole vastu vaielnud ühelegi tema eelmises kirjas esitatud süüdistusele. H.‑M. Tillack esitas 7. novembri 2002. aasta elektronkirjas Eurostatile veel neli küsimust, millega rõhutas kahtlustusi hageja soosiva käitumise kohta tema ristipoja Av. asutatud äriühingu suhtes.

23      Komisjon teatas hagejale samal päeval, 7. novembril 2002, et kavatseb ta liikuvuse poliitika raames üle viia Eurostati peadirektori vanemnõuniku ametikohale.

24      Hageja teatas 11. novembri 2002. aasta konfidentsiaalse memoga Eurostati peadirektorile, et Av. on tõepoolest tema ristipoeg, kuid ristipoja äriühinguga, millega hagejal puuduvad igasugused rahalised seosed, ei ole hageja teenistus ega Eurostat üldiselt lepinguid sõlminud. Ta täpsustas memos, et Av. töötab ülikooli spetsialistina uuringus nimega „STAT-Object”, kuid hageja ei ole selle uuringuga seotud menetlustes kuidagi kasutanud oma mõjuvõimu tema kasuks. Memo lõpus palus hageja komisjonil teda viivitamatult personalieeskirjade artikli 24 kohaselt aidata.

25      Hageja palus teise, 11. novembri 2002. aasta konfidentsiaalse memoga, millele olid lisatud H.‑M. Tillacku 25. oktoobri ja 7. novembri 2002. aasta „küsimustikud” personali ja halduse peadirektorilt komisjoni abi vastavalt personalieeskirjade artiklile 24. Selles memos juhtis ta tähelepanu ohule, et tema vastu esitatud süüdistusi käsitleva artikli avaldamine kahjustab tema töö- ja sotsiaalelu.

26      Komisjon saatis 11. novembril 2002 H.‑M. Tillackule vastused tema esitatud küsimustele.

27      Komisjoni sõnul viidi käesoleva kohtuotsuse punktis 21 mainitud siseaudit läbi ajavahemikul 31. oktoobrist kuni 11. detsembrini 2002, ning selle eest vastutas Eurostati üksuse „Siseaudit” juhataja D. Kohtutoimiku dokumentidest tuleneb, et siseaudit tehti pärast seda, kui komisjon vastas H.‑M. Tillacku küsimustele.

28      Ajakirja Stern internetilehel avaldati 13. novembril 2002 H.‑M. Tillacku saksakeelne artikkel pealkirjaga „Kreeklane otsib kreeklasi?”. Artiklis oli eelkõige kirjutatud:

„Euroopa Statistikaametil Eurostatil ei õnnestu rahu taasleida. Pärast rida skandaale, mis kõigepealt algasid väärast statistikast, siis pettusesüüdistustest ning lõpuks ametnike korruptsiooni kahtlustustest, peab Eurostat taas ebamugavate küsimustega silmitsi seisma. Jutt käib võimalikust lepingute kumulatsioonist Kreeka ettevõtjate kasuks Eurostati kreeklasest direktori [Fotios] Nanopoulose vastutusalas.

Surve Eurostati juhtkonnale eesotsas peadirektori Yves Franchet’ga ei vaibu. Nagu märkis Euroopa Pettustevastase Ameti (OLAF) juht Franz-Hermann Brüner, uurib OLAF juba „rida juhtumeid” Eurostatis. Euroopa ametiühing „Action & Defence” esitab lendlehel hirmutava küsimuse: Kas Eurostati juhib „korruptsioonivõrk”?

[...]

„Laim”

Tegelikkuses on mõned riigid hankelepingute sõlmimise menetluses eriliselt edukad, näiteks Kreeka äriühingutel läheb tihti paremini kui nende Saksa konkurentidel. […]”

29      Luksemburgi ajaleht Le Quotidien avaldas 14. novembril 2002 artikli pealkirjaga „Uus segadus Eurostatis”. Artiklis oli mainitud, et hageja oli „oma ametikohalt tagandatud” ja määratud Eurostati peadirektori vanemnõunikuks. Artiklis oli ühtlasi täpsustatud:

„Meie allikate andmetel on Euroopa Pettustevastase Ameti OLAF‑i ametnikud avastanud, et A teenistus, mis uurib eelkõige infotööstuse valdkonda, sõlmis palju lepinguid Kreeka ettevõtjatega ja tegeles palju vähem teiste liikmesriikide ettevõtjatega.

Intervjuus Saksa ajakirjale Stern lükkas [Fotios] Nanopoulos kindlalt tagasi väited, et kreeklasi on „teadlikult eelistatud”.”

30      Komisjon palus 15. novembri 2002. aasta kirjas Luksemburgi ajalehelt Le Quotidien vastamisõigust põhjusel, et eelmainitud ajaleheartiklis sisaldus väära ja laimavat teavet. Kirjas täpsustas komisjon kõigepealt, et väide, et F. Nanopoulos on ametikohalt tagandatud, on täielikult väär ja laimav. Nimelt tehti komisjoni väitel tema kohta lihtsalt üleviimise otsus, mida kohaldatakse 14 direktori suhtes, kes on töötanud samal ametikohal enam kui viis aastat, ning see toimus vastavate otsuste kohaselt, mille komisjon tegi 2000. aasta detsembris ja mida oli üks kord juba peadirektorite liikumise raames kohaldatud. Nii määrati F. Nanopoulos vanemnõuniku ametikohale personali ja halduse peadirektoraati objektiivsetel ja läbipaistvatel põhjustel. Seejärel väitis komisjon, et ajalehe kinnitus, et OLAF on midagi avastanud Kreeka ettevõtjate soosimise kohta hankelepingute sõlmimisel, ei ole tõendatud ning kahjustab põhjendamatult F. Nanopoulose väärikust. Lõpuks tuletas komisjon meelde, et ta vastas riikkondsuse alusel soosimise kohta Stern’i ajakirjanikule H.‑M. Tillackule. Tema vastustest ei saa järeldada, et Kreeka ettevõtjaid oleks Eurostati A teenistuses Supcom projektide raames hankelepingute sõlmimisel soositud.

31      L’Investigateur avaldas 20. novembril 2002 artikli pealkirjaga „Les magouilles et indélicatesses continuent de plus belle au sein de l’UE[, l]a poule aux œufs d’or de Nanopoulos” („Ebaausad võtted ja taktitud teod vohavad EL-is, Nanopoulose kuldkalakeses uue jõuga”).

32      Selles artiklis oli märgitud:

„Juba kolm aastat juhib L’Investigateur tähelepanu Kirchbergis asuvas Euroopa Statistikaametis [Eurostatis] ilmselgelt asetleidvatele kuritarvitustele, ebaausatele võtetele ja onupojapoliitikale. Pärast [OLAF‑i] juurdlust on üks värske onupojapoliitikat puudutav toimik lõpuks esitatud Luksemburgi kohtule, kelle territoriaalses alluvuses kohtuasi käesoleval juhul on ja kes on veel kaugel lahenduse leidmisest – mis on halb märk läbipaistvuse ja tõe seisukohalt – hiiglaslike kuritarvituste osas, mis anti talle lahendada 1999. aastal kohtuasja Perry ja Perrylux raames, mis viis lõpuks Santeri juhitud komisjoni kukutamiseni.

Uus kohtuasi puudutab sepitsusi, mille taga on üks kreeklasest direktor, kes heideti Eurostatist välja, sest ta soosis häbematult oma kaasmaalastele kuuluvaid äriühinguid. Ta oli juba varem ühe kreeklasest ametniku naisele testiküsimuste edastamise tõttu välja jäetud konkursikomisjonidest. See toimus nii, et sellest olid teadlikud kõik, kaasa arvatud [kaks endist Eurostati juhtivtöötajat], mõlemad head sõbrad Robert Goebbels’iga, kes on praegu Euroopa Parlamendi saadik ja oli enne sotsialistist minister Santeri valitsuses. [Fotios] Nanopoulos vaidleb muidugi vastu kõigile teda puudutavatele süüdistustele ja Eurostati trikitajad, kes on selles osas lojaalsed Cressoni taktikale, kuulutavad, et tegemist on meedia manipulatsiooniga ning Euroopa-vastaste kahtlaste võtetega. Kui tuleb tegemist teha sellise direktoriga, on tõepoolest oht muutuda Euroopa-vastaseks, seda enam, et Prodi komisjon, mis on lojaalne oma eelkäija põhimõtetele, sobitab selle asja niivõrd raskesti seeditavasse Euroopa kastmesse.

Nanopoulos määrati kiiresti „vanemnõunikuks” teise teenistusse […]. See on tavamenetlus kõrgema astme ametniku kõrvaldamiseks, et saaks läbi viia juurdluse, säilitades samas tema kaitseõigused. […]

Komisjon varjab skandaali, kinnitades, et see direktorite rotatsiooni korras liikumine oli ammu ette nähtud, mis vastab tõele teoorias, kuid mitte sellel konkreetsel juhul. […]

Seega võib olla, et Nanopoulos saadetakse instititutsiooni algatusel ennetähtaegsele pensionile ja et ta pääseb sellega vastutusele võtmisest […]”.

33      Koosolekul, mis leidis aset 11. detsembril 2002, esitati Eurostati peadirektorile esialgne auditi aruanne ja ta pidas vajalikuks veel mõelda kavandatavate meetmete üle (auditi jätkamine koos võistleva menetluse rakendamisega, võimalik asja saatmine OLAF‑ile), võtmata selles järgus seisukohta esialgse aruande edasise käigu kohta.

34      Komisjon teavitas 20. detsembri 2002. aasta kirjaga hagejat toimingutest, mis järgnesid tema 11. novembri 2002. aasta abitaotlusele. Komisjon täpsustas, et esiteks andis ta ajakirjanik H.‑M. Tillacku eespool mainitud küsimustikele üksikasjalikud vastused, mis jätavad hageja kahtluse alt välja, ja teiseks palus ta enda initsiatiivil Luksemburgi ajalehelt Le Quotidien õigust vastata – mille ta sai 18. novembril 2002 – pärast seda, kui avaldati H.‑M. Tillacku omadega sarnaseid süüdistusi kordav artikkel, mis ohustas hageja mainet.

35      Samal päeval, 20. detsembril 2002, alustas komisjon menetlust hageja üleviimiseks personali ja halduse direktoraati vanemnõuniku ametikohale; sellekohane otsus jõustus 16. jaanuaril 2003. Hageja ülesandeks said erimissioonid haldusreformi valdkonnas, mis puudutasid iseäranis võrdlusanalüüsi (benchmarking) ja statistilist analüüsi reformi käigu jälgimisel (monitoring), võttes arvesse laienemise tagajärgi.

36      21. mail 2003 astus ametisse Eurostati uus peadirektor. Samal päeval saatis D. hagejale esialgse siseauditi aruande koopia.

37      D. palus 12. juuni 2003. aasta kirjaga ametlikult hagejal esitada oma võimalikud märkused selle esialgse aruande kohta.

38      Hageja esitas oma märkused administratsioonile 24. juuni 2003. aasta elektronkirjas.

39      D. ja esialgse aruandega töötanud siseauditi rühm arutasid 27. juuni 2003. aasta hommikusel töökoosolekul selle üle, kas hageja märkused on asjakohased ja kavandasid seejuures esialgse vastuse tema märkustele. Ometi teatas D. ilma oma rühma koostatavat esialgset vastust ära ootamata kell 12.01 elektronposti teel peadirektorile, et hageja märkused siseauditi aruande kohta ei ole väga asjakohased. Siseauditi rühm edastas kell 14.23 elektronposti teel D‑le esialgse versiooni vastusest hageja märkustele. Seda esialgset vastust aga ei lõpetatud ega saadetud Eurostati peadirektorile. Lisaks sellele ei saadetud seda esialgset vastust hagejale, ning ta sai sellest teada alles siis, kui talle edastati komisjoni kostja vastus käesolevas kohtuasjas.

40      D. saatis 8. juuli 2003. aasta kirjaga auditi aruande koos hageja märkustega Eurostati uuele peadirektorile. Kirjas täpsustas D., et hagejale 21. mail 2003 edastatud esialgne auditi aruanne on ümber nimetatud „Supcom programmi (1995–1998) teatavate aspektide analüüs seoses 2002. aasta novembris ühe ajakirjaniku poolt Eurostatile esitatud küsimustega” ja et see analüüs edastatakse teabega, mis oli tema käsutuses ajal, mil faktilisi asjaolusid analüüsiti ja et tal ei olnud võimalik seda rohkem sügavuti uurida, arvestades tema varasemat ja selle aja töökoormust. Üldjäreldusena oli aruandes märgitud:

„Tehtud analüüsis keskenduti väga konkreetselt aspektidele, millele juhtis tähelepanu ajakirjanik [H.‑M. Tillack], ning tugineti eranditult eelarveandmetele ning asjaomase [t]eenistuse poolt edastatud toimikutele.

Üldiselt peab tõdema, et meie tööst tulenevad järeldused ei võimaldaks toetada F. Nanopoulose ja Eurostati kaitset kõnealuste välisrünnakute vastu.”

41      Eurostati peadirektor edastas 8. juuli 2003. aasta kirjaga, mis selle dokumendi registreerimistempli kohaselt saabus personali ja halduse peadirektoraati 9. juulil 2003, auditi aruande selle direktoraadi peadirektorile Reichenbachile, et viimati nimetatu saaks võtta hageja suhtes tema hinnangul vajalikud meetmed.

42      Samal päeval, 9. juulil 2003 otsustas komisjoni asepresident algatada hageja suhtes distsiplinaarmenetluse esiteks põhjusel, et viimane sallis või nõustus hankelepingute sõlmimisel sellega, et hindamisprotsess ei olnud läbipaistev, et hangete ja lepingute nõuandekomitee aruannetes välja toodud hindamismeetodid ei vastanud tegelikkuses kasutatuile, ja teiseks põhjusel, et ta sallis või nõustus äriühinguga Planistat sõlmitud lepingu puhul sellega, et temale isiklikult lähedalseisev ekspert, keda lisaks pakkuja alguses ise ei soovitanud, osales sellise uuringu läbiviimise projektis, mis ei ole turuga seotud ja mille alusel tehti märge „kuulub maksmisele” juba enne seda, kui oli valminud uuringu vahearuanne. Komisjon tugines kõnealuse otsuse vastuvõtmiseks esiteks komisjoni siseauditi talituse 7. juuli 2003. aasta vahearuandele ja teiseks Eurostati siseauditiüksuse 8. juuli 2003. aasta aruandele.

43      Ajaleht Financial Times avaldas 10. juulil 2003 ingliskeelse artikli pealkirjaga „Prodi võtab meetmeid Eurostati skandaali ründamiseks”, milles selgitati, et Eurostatis on avastatud suur finantsskandaal, ja toodi välja erinevad meetmed, mille komisjon on võtnud selle skandaali täielikuks väljaselgitamiseks. Artiklis oli ära toodud hageja nimi ja täpsustatud, et nagu Eurostati peadirektori ja asepeadirektori puhul, oli ka tema suhtes algatatud distsiplinaarmenetlus.

44      Ajaleht Le Monde avaldas omakorda 11. juulil 2003 eelmainitud Financial Times’i artikliga samasisulise artikli.

45      Kreeka meedia kajastas samuti hageja vastutusele võtmist 2003. aasta juulis.

46      Hageja palus 15. juuli 2003. aasta kirjas personali ja halduse peadirektoraadi peadirektorilt komisjoni abi personalieeskirjade artikli 24 alusel, väites, et Financial Times’i artikkel kahjustab õigustamatult tema mainet. Ta rõhutas eelkõige, et selles artiklis on tema suhtes algatatud menetlust vääralt seostatud „Eurostati finantsskandaaliga”, mis puudutas kahte teist selle ameti kõrget ametnikku. Hageja sõnul osutas artiklis sisalduv ka leketele komisjoni teenistustest, samas kui komisjon on kohustatud tagama käimasoleva distsiplinaarmenetluse konfidentsiaalsuse. Ta palus eriti, et komisjon avaldaks pressiteate, milles täpsustataks, et tema ei ole kuidagi seotud „Eurostati finantsskandaaliga”.

47      21. juuli 2003. aasta kirjaga esitas hageja uue abitaotluse, mis oli samasisuline 15. juuli 2003. aasta taotlusega, pidades sel korral silmas mitte ainult Financial Times’i, vaid ka Le Monde’i artiklit.

48      Komisjon edastas 22. juulil 2003 siseauditi aruande OLAF‑ile, kes otsustas 23. juulil 2003 algatada hageja suhtes sisejuurdluse, kahtlustades hageja soosivat käitumist hankelepingute sõlmimise menetluses, mille eest tema juhitav teenistus vastutas.

49      Hageja saatis 9. septembril 2003 komisjoni presidendile kirja, milles ta mõistis eelkõige hukka seda, mis asjaoludel koostati siseauditi aruanne, mille põhjal võeti vastu otsus algatada tema suhtes distsiplinaarmenetlus.

50      Vastusena Avaliku Teenistuse Kohtu poolt kohtuistungil esitatud küsimusele väitis hageja, ilma et komisjon oleks talle vastu vaielnud, et 9. septembri 2003. aasta kirjale ei vastatud.

51      Komisjon peatas 22. septembril 2003 distsiplinaarmenetluse kuni OLAF‑i sisejuurdluse tulemuste saamiseni.

52      Komisjon teatas hagejale saadetud 1. oktoobri 2003. aasta kirjas otsusest jätta esiteks rahuldamata uued abitaotlused, mille hageja esitas 15. ja 21. juulil 2003, ning teiseks oodata Eurostatis toimuvate juurdluste tulemusi enne võimalikku sekkumist ja lõplikku seisukohavõttu abitaotluste suhtes.

53      OLAF teavitas 5. oktoobri 2004. aasta kirjas hagejat otsusest tema suhtes algatatud sisejuurdlus lõpetada ja sellest, et juurdluse lõpparuanne saadetakse komisjoni peasekretärile. Lõpparuandes oli täpsustatud, et OLAF otsustas lõpetada asja ilma meetmeid võtmata, sest ühtegi hagejale süükspandavat rikkumist ei selgunud.

54      Hagejale adresseeritud 26. oktoobri 2004. aasta kirjas teatas komisjoni asepresident talle pärast OLAF‑i sisejuurdluse tulemustest teadasaamist otsusest distsiplinaarmenetlus lõpetada ja teavitas teda võimalusest lisada see otsus hageja taotlusel tema isikutoimikusse.

55      Komisjon avaldas 27. oktoobril 2004 oma teabevahetuse peadirektoraadi internetilehel Midday Express ingliskeelse pressiteate, milles oli märgitud:

„Komisjon otsustas lõpetada [hageja], Eurostati endise direktori suhtes algatatud distsiplinaarmenetluse. Euroopa Pettustevastase Ameti OLAF‑i poolt läbi viidud põhjaliku juurdluse käigus ei ilmnenud ühtegi asjaolu, mis õigustaks esialgu 9. juulil 2003 algatatud distsiplinaarmenetluse jätkamist. Komisjon soovib rõhutada, et asja lõpetamine süüdistust esitamata vabastab [hageja], komisjoni kogenud ametniku, kellel on kauaaegne suurepärane maine, juurdluse raames uuritud väidetavate rikkumiste kahtlusest.”

56      Komisjoni president teatas 12. oktoobri 2005. aasta kirjaga hagejale, et kavatseb teha tema suhtes otsuse vabastada ta personalieeskirjade artiklis 50 ette nähtud tingimustel teenistuse huvides teenistusest.

57      Kuna komisjoni teenistustes ei leidunud hagejale sobivat vaba ametikohta, otsustas ametisse nimetav asutus 17. jaanuaril 2006 hageja teenistuse huvides teenistusest vabastada arvates 1. märtsist 2006, makstes talle personalieeskirjade artiklis 50 ette nähtud hüvitise.

58      Hageja esitas 1. veebruaril 2007 personalieeskirjade artikli 90 lõike 1 sätete alusel taotluse, millega nõudis 1 miljoni euro suurust hüvitist.

59      Komisjon lükkas 7. juuni 2007. aasta kirjaga selle taotluse tagasi.

60      Hageja palus ka edastada talle OLAF‑i juurdluse lõpparuande. Komisjon rahuldas selle taotluse 13. juunil 2007, toimetades hagejale kätte aruande koopia.

61      Hageja esitas 28. augustil 2007 kaebuse personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 alusel.

62      Komisjon jättis kaebuse 19. detsembri 2007. aasta otsusega rahuldamata.

 Menetlus ja poolte nõuded

63      Hageja palub Avaliku Teenistuse Kohtul:

–        mõista komisjonilt tema kasuks välja 850 000 eurot mittevaralise kahju, sealhulgas tema tervisele tekitatud kahju hüvitamiseks;

–        mõista kohtukulud välja komisjonilt;

–        kuulata tunnistajatena üle Koopman, Portal ja D.;

–        paluda komisjonil esitada esiteks täielik OLAF-i aruanne ja teiseks kõik dokumendid, mis näitavad, et Eurostati siseauditi teenistus viis läbi kontrolle 2002. aasta novembrist kuni 2003. aasta maini.

64      Komisjon palub Avaliku Teenistuse Kohtul:

–        jätta hagi rahuldamata;

–        mõista kohtukulud välja hagejalt.

65      Repliigis märkis hageja, et ta taganeb nõudest hüvitada tema tervisele tekitatud kahju.

66      Avaliku Teenistuse Kohus palus menetlust korraldava meetmena komisjonil esitada pressiteade, mille komisjon avaldas 9. juulil 2003 (edaspidi „9. juuli 2003. aasta pressiteade”). Selles pressiteates on eelkõige märgitud, et komisjon on juba tema käsutuses olevate dokumentide põhjal seisukohal, et on toime pandud tõsiseid finantseeskirjade rikkumisi, et kolme Eurostati ametniku suhtes on algatatud distsiplinaarmenetlus ja et äriühinguga Planistat sõlmitud lepingud on peatatud käimasolevate juurdluste kestuse ajaks.

67      Kohtuistungil kinnitas komisjon Avaliku Teenistuse Kohtu küsimusele vastates, et hageja oli üks neist kolmest ametnikust, kelle suhtes oli 9. juuli 2003. aasta pressiteate kohaselt algatatud distsiplinaarmenetlus.

 Vaidluse olemus ja Avaliku Teenistuse Kohtu pädevus

1.     Poolte argumendid

68      Hageja märgib, et ta soovib, et komisjon võetakse vastutusele EÜ artikli 288 teise lõigu alusel (muudetuna ELTL artikli 340 teine lõik), sest komisjon rikkus mitut eeskirja, mille alusel on tal kui kodanikul ja kui komisjoni Eurostatis töötaval ametnikul õigusi.

69      Komisjon väidab, et hagi tugineb lepinguvälisest vastutusest tulenevatele nõuetele, mida ei saa seetõttu, et vaidlus on teenistuja ja tema tööandjast institutsiooni vahel, esitada EÜ artikli 288 (muudetuna ELTL artikli 340 teine lõik) sätete alusel, vaid üksnes EÜ artikli 236 (muudetuna ELTL artikkel 270) ning personalieeskirjade artiklite 90 ja 91 alusel.

2.     Avaliku Teenistuse Kohtu hinnang

70      EÜ artikli 225 (muudetuna ELTL artikkel 256), EÜ artikli 235 (muudetuna ELTL artikkel 268) ja EÜ artikli 288 teise lõigu (muudetuna ELTL artikli 340 teine lõik) sätetest tuleneb, et Euroopa Liidu Üldkohus on pädev lahendama üldise kohtuna esimeses astmes hagisid, mis on esitatud liidu lepinguvälise vastutuse kohta seoses tema institutsioonide või teenistujate poolt ülesannete täitmisel tekitatud kahjuga.

71      Seevastu EÜ artikli 236 (muudetuna ELTL artikkel 270) ja Euroopa Kohtu põhikirja I lisa artikli 1 kohaselt on Avaliku Teenistuse Kohus pädev lahendama esimeses astmes vaidlusi liidu ja selle teenistujate vahel. Sellest tulenevalt otsustab Avaliku Teenistuse Kohus kahju hüvitamise vaidluste üle, mis on tekkinud teenistuja ja selle institutsiooni vahel, kus ta teenistuses on või oli, juhul kui vaidlus tekkis asjaomast isikut institutsiooniga siduvast töösuhtest (vt analoogia alusel eelkõige Euroopa Kohtu 22. oktoobri 1975. aasta otsus kohtuasjas 9/75: Meyer-Burckhardt vs. komisjon, EKL 1975, lk 1171, punkt 7; Esimese Astme Kohtu 12. juuni 2002. aasta otsus kohtuasjas T‑187/01: Mellone vs. komisjon, EKL AT 2002, lk I‑A‑81 ja II‑389, punktid 74 ja 75; Esimese Astme Kohtu 15. juuli 2003. aasta määrus kohtuasjas T‑371/02: Barbé vs. parlament, EKL AT 2003, lk I‑A‑183 ja II‑919, punktid 36 ja 38, ning Esimese Astme Kohtu 5. oktoobri 2004. aasta otsus kohtuasjas T‑45/01: Sanders jt vs. komisjon, EKL 2004, lk II‑3315, punktid 54 ja 57).

72      Käesolevas kohtuasjas tugineb hageja nii enda kui eraisiku kui ka enda kui ametniku staatusele ning osutab komisjoni vastutusele EÜ artikli 288 (muudetuna ELTL artikkel 340) alusel süüliste toimingute eest, mida komisjon väidetavalt ajavahemikul 2002. aasta oktoobrist kuni 2006. aasta jaanuarini tema suhtes toime pani.

73      Kohtutoimiku dokumentidest ja kohtuistungil väljendatud poolte kattuvast seisukohast tuleneb siiski ilmselgelt, et käesolev kohtuasi kuulub EÜ artikli 236 (muudetuna ELTL artikkel 270) ja personalieeskirjade artiklite 90 ja 91 kohaldamisalasse, kuna väidetava kahju aluseks on vaid töösuhe, mis sidus hagejat komisjoniga. Hageja täpsustas pealegi kohtuistungil, et tema hagiavalduses leiduv viide EÜ artiklile 288 (muudetuna ELTL artikkel 340) oli mõeldud vaid selleks, et meelde tuletada põhitingimusi, mil tema hinnangul administratsiooni lepinguväline vastutus tekib.

74      Seega tuleb Avaliku Teenistuse Kohtul omal algatusel pidada hagi tegelikkuses esitatuks EÜ artikli 236 (muudetuna ELTL artikkel 270) ning personalieeskirjade artiklite 90 ja 91 raames (eespool viidatud kohtuotsus Mellone vs. komisjon, punktid 74 ja 75, ning kohtuotsus Sanders vs. komisjon, punkt 42).

 Vastuvõetavus

1.     Poolte argumendid

75      Komisjon väidab esiteks, et hagi on vastuvõetamatu, sest hageja ei vaidlustanud personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 sätetega määratud tähtaja jooksul otsuseid, millega tema personalieeskirjade artikli 24 alusel esitatud abitaotlused rahuldamata jäeti.

76      Teiseks väidab komisjon, et kahju hüvitamise hagi on vastuvõetamatu ka põhjusel, et see ei ole esitatud mõistliku tähtaja jooksul. Ta tuletab meelde, et ühenduse kohtud on otsustanud, et isegi kui personalieeskirjades ei ole sätestatud ühtegi aegumistähtaega seoses institutsioonide lepinguvälise vastutusega nende teenistujate ees, tuleks kahju hüvitamise hagi siiski esitada mõistliku tähtaja jooksul. Komisjoni sõnul tuleb selle mõistliku tähtaja kindlaksmääramiseks kohaldada analoogia alusel Euroopa Kohtu põhikirja artiklit 46, milles on määratud viieaastane aegumistähtaeg. Kuna aga käesoleval juhul leidsid hageja osutatud asjaolud aset rohkem kui viis aastat tagasi, on hagi vastuvõetamatu.

77      Kolmandaks väidab komisjon, et hageja ei saa vastuvõetavalt vaidlustada komisjoni 9. juuli 2003. aasta distsiplinaarmenetluse algatamise otsuse seaduslikkust, kuna tegemist on ettevalmistava aktiga, mille peale ei saa hagi esitada. Lisaks puudub hagejal huvi selle otsuse seaduslikkust vaidlustada, sest asjaomane menetlus lõpetati meetmeid võtmata 26. oktoobri 2004. aasta otsusega.

78      Komisjon leiab neljandaks, et hageja ei saa kahju hüvitamise nõuete toetuseks tugineda 20. detsembri 2002. aasta üleviimise otsuse ja 17. jaanuari 2006. aasta teenistusest vabastamise otsuse õigusvastasusele, sest ta ei ole esitanud tühistamise hagi nende otsuste peale hagi esitamise tähtaja jooksul.

79      Hageja väidab omalt poolt, et tema hagi on täielikult vastuvõetav. See ei ole nimelt suunatud abist keeldumise otsuste vastu, vaid sellega palub ta hüvitada kahju, mida ta kandis komisjoni toimingute tõttu.

80      Hageja märkis kohtuistungil, et isegi kui tema hagiavalduses on kahtluse alla seatud komisjoni otsuseid, moodustavad need otsused ja mitteotsustuslikud toimingud, mida ta administratsioonile ette heidab, lahutamatu terviku ja järjepideva kogumi. Sellisel juhul ei saa hagi vastuvõetavusele seada tingimuseks kaebuse ja hagi esitamist eraldi iga akti peale.

81      Hageja väidab veel, et teenistuja poolt tema institutsiooni vastu esitatavale kahju hüvitamise hagile kohaldatav aegumistähtaeg peab olema Euroopa Kohtu põhikirja artiklis 46 kehtestatud viieaastane tähtaeg. Käesoleval juhul ei ole see tähtaeg möödunud, sest hakkas kulgema alles 27. oktoobrist 2004, mil Midday Express’is avaldati komisjoni pressiteade. See tähtaeg ei ole igal juhul möödunud, isegi kui võtta arvesse komisjoni esimesi ebaseaduslikke toiminguid 2002. aasta oktoobris, sest kahju hüvitamise nõue on esitatud 1. veebruaril 2007.

82      Hageja leiab, et mõistliku tähtaja kontseptsioon ja aegumistähtaja määramine kohtu, mitte seadusandja poolt on vastuolus õiguskindluse põhimõttega. Käesoleval juhul on hageja enda sõnul igal juhul järginud kohtupraktika kohast mõistlikku tähtaega, arvestades, et kahju hüvitamise nõue on esitatud 27 kuu jooksul pärast viimast talle kahju tekitanud asjaolu.

2.     Avaliku Teenistuse Kohtu hinnang

 Asja läbivaatamist takistav asjaolu, mis tugineb personalieeskirjade artiklites 90 ja 91 ette nähtud kohtueelse menetluse järgimata jätmisele

83      Vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale on kahju hüvitamise hagi – mis kujutab endast personalieeskirjade artiklitega 90 ja 91 kehtestatud õiguskaitsevahendite süsteemi kuuluvat, tühistamishagist sõltumatut õiguskaitsevahendit – vastuvõetav üksnes juhul, kui selle esitamisele eelnes personalieeskirjade sätetele vastav kohtueelne menetlus. See menetlus on erinev vastavalt sellele, kas nõutav kahju tekkis isikut kahjustava meetme tõttu personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 mõttes või administratsiooni toimingute tõttu, millel puuduvad otsusele iseloomulikud tunnused. Esimesel juhul tuleb huvitatud isikul esitada ametisse nimetavale asutusele selleks ette nähtud tähtaja jooksul kaebus teda kahjustava meetme kohta. Teisel juhul tuleb menetluse alustamiseks esitada personalieeskirjade artikli 90 lõike 1 tähenduses taotlus, milles nõutakse kahju hüvitamist. Üksnes sellise taotluse otsene või kaudne tagasilükkamine kujutab endast isikut kahjustavat otsust, mille vastu saab esitada kaebuse, ning üksnes pärast sellise kaebuse otsest või kaudset rahuldamata jätmist saab esitada kahju hüvitamise hagi Avaliku Teenistuse Kohtule (Esimese Astme Kohtu 25. septembri 1991. aasta otsus kohtuasjas T‑5/90: Marcato vs. komisjon, EKL 1991, lk II‑731, punktid 49 ja 50, ning 28. juuni 1996. aasta otsus kohtuasjas T‑500/93: Y vs. Euroopa Kohus, EKL AT 1996, lk I‑A‑335 ja II‑977, punkt 64).

84      Hageja palus Avaliku Teenistuse Kohtul hagi vastuvõetavuse hindamiseks mitte järgida kohtupraktikas kasutatavat vahetegemist otsuste ja mitteotsustuslike toimingute vahel, sest käesolevas kohtuvaidluses ei ole see vahetegemine oluline. Tema sõnul moodustavad aktid ja toimingud, mille eest ta hüvitist nõuab, lahutamatu terviku ning tal on õigus oma kahju hüvitamise nõuete toetuseks vaidlustada kõiki selle lahutamatu terviku osaks olevaid akte ja toiminguid mõistliku tähtaja jooksul alates viimasest aktist või toimingust, ilma et ta oleks kohustatud järgima personalieeskirjade artiklis 90 sätestatud kolmekuulist tähtaega nende otsustuslike aktide teatavakstegemisest, mille peale ta hagi esitab.

85      Niisuguse argumentatsiooniga ei saa siiski nõustuda.

86      Kohtupraktikas on tõepoolest teatud arvul juhtudel mööndud, et hageja ei ole keerulises menetluses, mis koosneb mitmest omavahel seotud aktist, kohustatud esitama nii mitu kaebust, kui on selles menetluses teda kahjustada võivat meedet. Arvestades erinevate selle keerulise menetluse osaks olevate aktide ühtsust, on vastupidi nõustutud sellega, et hageja saab tugineda varasemate aktide nõuetevastasusele hagi toetuseks, mille ta esitab neist viimase peale (vt selle kohta Euroopa Kohtu 31. märtsi 1965. aasta otsus liidetud kohtuasjades 12/64 ja 29/64: Ley vs. komisjon, EKL 1965, lk 143, ja 11. augusti 1995. aasta otsus kohtuasjas C‑448/93 P: komisjon vs. Noonan, EKL 1995, lk I‑2321, punkt 17; Esimese Astme Kohtu 24. septembri 1996. aasta otsus kohtuasjas T‑182/94: Marx Esser ja Del Almo Martinez vs. parlament, EKL AT 1996, lk I‑A‑411 ja II‑1197, punkt 37).

87      Osutatud kohtupraktika puudutab siiski ainult niisuguseid isikut kahjustavaid meetmeid, mis on omavahel tihedalt seotud. Pealegi on tegemist erandiga põhimõttest, mille kohaselt saab akti vaidlustada vaid hagi esitamise tähtaja jooksul, ning seda tuleb tõlgendada kitsalt nagu iga erandit.

88      Käesoleval juhul aga ei saa toiminguid ja akte, millele hageja tugineb, nende suurte erinevuste ja nende ulatuse tõttu (abitaotlusi, distsiplinaarmenetluse algatamist, isikuandmete lekkimist, palgaastmele vastavate ülesannete mitteandmist jm käsitlevad aktid) pidada selliseks, mis moodustavad osa keerulisest menetlusest. Lisaks oleks see, kui möönda, et neid akte võib vaidlustada pärast hagi esitamise tavalise tähtaja möödumist, vastuolus õiguskindluse nõudega. Kuna iga vaidlustatud akti peale tuleb ühtlasi esitada kohtusse eraldi hagi, tuleb neist igaühe suhtes kohaldada punktis 83 meenutatud põhimõtteid, et hinnata, kas hageja esitatud kahju hüvitamise hagi on vastuvõetav.

89      Käesoleval juhul esitas hageja 1. veebruaril 2007, enne Avaliku Teenistuse Kohtule kõnesoleva hagi esitamist kahju hüvitamise taotluse personalieeskirjade artikli 90 lõike 1 alusel, seejärel 28. augustil 2007 kaebuse personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 esimese lõigu alusel 7. juuni 2007. aasta otsuse peale, millega jäeti tema kahju hüvitamise taotlus rahuldamata. Seega eelnes hageja poolt Avaliku Teenistuse Kohtule hagi esitamisele kohtueelne menetlus, mida rakendatakse siis, kui on esitatud taotlus hüvitada kahju, mis tuleneb administratsiooni toimingutest, millel puuduvad otsusele iseloomulikud tunnused.

90      Et määrata kindlaks, kas hageja järgitud kohtueelne menetlus oli nõuetekohane, tuleb seega uurida, kas kahju, mille hüvitamist ta nõuab, on tingitud administratsiooni toimingutest, millel puuduvad otsusele iseloomulikud tunnused. Sellega seoses toob hageja välja neli kategooriat eiramisi: mitu komisjoni abistamiskohustuse rikkumist, üleviimise otsuse ebaseaduslikkus, distsiplinaarmenetluse algatamise otsuse ebaseaduslikkus ja mitu muud komisjoni toimingut.

91      Seevastu tuleb tõdeda, et hageja ei ole esitanud kahju hüvitamise nõuet seoses 17. jaanuari 2006. aasta teenistusest vabastamise otsusega. See asja läbivaatamist takistav asjaolu, mille komisjon nende nõuete vastu välja toob ja mis puudutab personalieeskirjade artiklite 90 ja 91 sätetes ette nähtud kohtueelset menetluse järgimata jätmist, on järelikult tulemusetu.

 Kahju hüvitamise nõue, mis tugineb komisjoni abistamiskohustuse rikkumistele

92      Hageja palub, et hüvitataks kahju, mille tingis see, et komisjon rikkus abistamiskohustust, mis tuleneb personalieeskirjade artiklist 24. Oma nõuete toetuseks osutab hageja kõigepealt komisjoni poolt tema abitaotluste kohta tehtud sõnaselgete otsuste ebaseaduslikkusele, seejärel komisjoni süülisele viivitamisele enne abistamise kohta otsuse tegemist ning lõpuks teda kahjustavate ajaleheartiklite ilmumise järgsete spontaansete abistamisest hoidumiste ebaseaduslikkusele.

93      Mis puutub abistamiskohustusega seotud otsustesse, siis liidu kohtud on järjepidevalt sedastanud, et need otsused kujutavad endast isikut kahjustavat meedet (vt eelkõige seoses abistamisest keeldumise sõnaselgete otsustega Esimese Astme Kohtu 12. septembri 2007. aasta otsus kohtuasjas T‑249/04: Combescot vs. komisjon, EKL AT 2007, lk I‑A‑2‑181 ja II‑A‑2‑1219, punkt 32; seoses abistamisest keeldumise kaudsete otsustega Esimese Astme Kohtu 6. novembri 1997. aasta otsus kohtuasjas T‑223/95: Ronchi vs. komisjon, EKL AT 1997, lk I‑A‑321 ja II‑879, punktid 25–31; seoses ebapiisavaks peetud abistamisotsustega Esimese Astme Kohtu 26. oktoobri 1993. aasta otsus kohtuasjas T‑59/92: Caronna vs. komisjon, EKL 1993, lk II‑1129, punkt 100).

94      Käesoleval juhul võttis komisjon vaidlusalusel ajavahemikul vastu mitu sõnaselget otsust seoses oma kohustusega abistada hagejat.

95      Komisjon teavitas 20. detsembri 2002. aasta kirjaga hagejat toimingutest, mis järgnesid tema 11. novembri 2002. aasta abitaotlusele, pärast seda, kui Saksa nädalalehe ajakirjanik H.‑M. Tillack saatis komisjonile kaks küsimustikku, milles oli seatud kahtluse alla hageja au ja ametialane maine. Komisjon täpsustas, et esiteks andis ta ajakirjanik H.‑M. Tillacku eespool mainitud küsimustikele üksikasjalikud vastused, mis jätavad hageja kahtluse alt välja, ja teiseks palus ta omal initsiatiivil Luksemburgi ajalehelt Le Quotidien õigust vastata – mille ta sai 18. novembril 2002 – pärast seda, kui avaldati H.‑M. Tillacku omadele sarnaseid süüdistusi kordav artikkel, mis ohustas hageja mainet.

96      Komisjon teatas hagejale saadetud 1. oktoobri 2003. aasta kirjas otsusest jätta esiteks rahuldamata uued abitaotlused, mille hageja esitas 15. ja 21. juulil 2003 pärast seda, kui erinevates Euroopa ajalehtedes ilmusid artiklid, milles mainiti tema nime ja seostati teda Eurostati finantsskandaaliga, ning teiseks oodata Eurostatis toimuvate juurdluste tulemusi enne võimalikku sekkumist.

97      Komisjon otsustas oma abistamiskohustuse raames avalikustada 27. oktoobril 2004 Midday Express’is avaldatud pressiteatega oma otsuse lõpetada hageja suhtes algatatud distsiplinaarmenetlus, mis toimus pärast seda, kui ta sai teada hagejale etteheidetud eiramiste kohta läbiviidud OLAF-i juurdluse tulemused (vt analoogia alusel Euroopa Kohtu 7. oktoobri 1987. aasta otsus kohtuasjas 108/86: d.M vs. nõukogu ja EMSK, EKL 1987, lk 3933, punkt 6; eespool viidatud kohtuotsus Caronna vs. komisjon, punktid 93–96).

98      On teada, et hageja ei esitanud personalieeskirjade artiklites 90 ja 91 määratud tähtaja jooksul tühistamishagi nende erinevate otsuste peale – kas siis abistamisest keeldumise sõnaselgete või kaudsete otsuste või niisuguste abistamisotsuste peale, mida ta pidas ebapiisavaks. Mis puutub isikut kahjustavatesse meetmetesse, siis nagu on meenutatud eespool, ei saa hageja vastuvõetavalt esitada nõudeid niisuguste aktide tekitatud kahju hüvitamiseks (Euroopa Kohtu 14. veebruari 1989. aasta otsus kohtuasjas 346/87: Bossi vs. komisjon, EKL 1989, lk 303, punkt 32; Esimese Astme Kohtu 13. juuli 1993. aasta otsus kohtuasjas T‑20/92: Moat vs. komisjon, EKL 1993, lk II‑799, punkt 46).

99      Seevastu seoses väidetavate hilinemistega, millega komisjon tegi otsuseid oma abistamiskohustuse raames ja teatas oma otsusest, tuleb meenutada, et ühenduse kohus on seisukohal, et hilinemine ei kujuta endast põhimõtteliselt isikut kahjustavat meedet (vt eelkõige seoses hilinemisega hindamisaruande koostamisel Esimese Astme Kohtu 1. detsembri 1994. aasta otsus kohtuasjas T‑79/92: Ditterich vs. komisjon, EKL AT 1994, lk I‑A‑289 ja II‑907, punkt 66, ja 13. juuli 2006. aasta otsus kohtuasjas T‑285/04: Andrieu vs. komisjon, EKL AT 2006, lk I‑A‑2‑161 ja II‑A‑2‑775, punkt 135). Sellest tulenevalt saab hageja vastuvõetavalt tugineda nendele hilinemistele oma kahju hüvitamise nõuete toetuseks siis, kui nagu käesoleval juhul on nende puhul järgitud personalieeskirjade artikli 90 lõigetes 1 ja 2 ette nähtud kaheetapilist kohtueelset menetlust.

100    Lisaks, kuna need kahju hüvitamise nõuded, mis põhinevad komisjoni kohustuse kiiresti reageerida väidetaval rikkumisel, ei ole otseselt seotud nende sõnaselgete otsuste sisuga, mille komisjon personalieeskirjade artikli 24 alusel vastu võttis, ei muuda asjaolu, et hageja neid otsuseid määratud tähtaja jooksul ei vaidlustanud, kõnealuseid kahju hüvitamise nõudeid vastuvõetamatuks (Euroopa Kohtu 13. juuli 1972. aasta otsus kohtuasjas 79/71: Heinemann vs. komisjon, EKL 1972, lk 579, punktid 6 ja 7; Esimese Astme Kohtu 24. jaanuari 1991. aasta otsus kohtuasjas T‑27/90: Latham vs. komisjon, EKL 1991, lk II‑35, punktid 36–38, ja 6. veebruari 2007. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑246/04 ja T‑71/05: Wunenburger vs. komisjon, EKL AT 2007, lk I‑A‑2‑21 ja II‑A‑2‑131, punktid 46–50).

101    Lõpuks, mis puutub väitesse, et komisjon hoidus spontaansest abistamisest, siis tuleb meenutada, et ühenduse kohtud on otsustanud, et põhimõtteliselt tuleb asjaomasel ametnikul, kes leiab, et saab tugineda personalieeskirjade artiklile 24, esitada abitaotlus institutsioonile, kus ta töötab. Ainult teatavatel erandlikel asjaoludel võib institutsioon olla kohustatud osutama kindlaksmääratud abi ilma selle ametniku eelneva taotluseta, vaid omal algatusel. Kui erandlikke asjaolusid ei ole, ei kujuta institutsiooni hoidumine abi osutamisest oma ametnikele ja teenistujatele endast isikute huve kahjustavat akti (Euroopa Kohtu 12. juuni 1986. aasta otsus kohtuasjas 229/84: Sommerlatte vs. komisjon, EKL 1986, lk 1805, punkt 20; Esimese Astme Kohtu 18. detsembri 2008. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑90/07 P ja T‑99/07 P: Belgia ja komisjon vs. Genette, EKL 2008, lk II‑3859, punktid 100–102; Avaliku Teenistuse Kohtu 31. mai 2006. aasta määrus kohtuasjas F‑91/05: Frankin jt vs. komisjon, EKL AT 2006, lk I‑A‑1‑25 ja II‑A‑1‑83, punkt 24).

102    Käesolevas kohtuasjas ei ole hageja ega kostja viidanud ühelegi erandlikule asjaolule, mis oleks õigustanud seda, et komisjon sekkub spontaanselt pärast hageja kahtlustamist erinevates ajaleheartiklites. Seetõttu on komisjoni hoidumine spontaansest abistamisest pärast seda, kui ajaleheartiklid olid avaldatud, mitteotsustuslik toiming, mida hageja saab vastuvõetavalt kõnesoleva kahju hüvitamise hagi raames vaidlustada.

 Kahju hüvitamise nõue, mis tugineb üleviimisotsuse ebaseaduslikkusele

103    Hageja esitab kahju hüvitamise nõuded, mille eesmärk on korvata ametialase väärtuse kaotamist, mis temaga üleviimise otsuse tagajärjel juhtus.

104    Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt võib üleviimise otsus isegi siis, kui ta ei avalda mõju ametniku varalistele huvidele või positsioonile, kahjustada hageja mittevaralisi huve ja tulevikuperspektiivi, arvestades, et mõned sama astme ametikohad võivad täidetavate kohustuste tõttu paremini edutamiseni viia kui teised. See otsus mõjutab paratamatult asjaomase ametniku halduslikku seisundit, kuna selle tõttu muutub tööülesannete täitmise koht ja tingimused, ning ülesannete sisu. Neil asjaoludel ei saa a priori asuda seisukohale, et niisugune meede ei kahjusta selle adressaati (vt selle kohta eelkõige Euroopa Kohtu 27. juuni 1973. aasta otsus kohtuasjas 35/72: Kley vs. komisjon, EKL 1973, lk 679, punkt 4; 28. mai 1980. aasta otsus liidetud kohtuasjades 33/79 ja 75/79: Kuhner vs. komisjon, EKL 1980, lk 1677, punkt 13; 21. mai 1981. aasta otsus kohtuasjas 60/80: Kindermann vs. komisjon, EKL 1981, lk 1329, punkt 8; 12. novembri 1996. aasta otsus kohtuasjas C‑294/95 P: Ojha vs. komisjon, EKL 1996, lk I‑5863, punkt 58; Esimese Astme Kohtu 6. juuli 1995. aasta otsus kohtuasjas T‑36/93: Ojha vs. komisjon, EKL AT 1995, lk I‑A‑161 ja II‑497, punkt 42, ja 19. juuni 1997. aasta otsus kohtuasjas T‑73/96: Forcat Icardo vs. komisjon, EKL AT 1997, lk I‑A‑159 ja II‑485, punkt 16).

105    Komisjoni president tegi 20. detsembril 2002 otsuse hageja üleviimise kohta. Olnud selle ajani Eurostati A teenistuse direktor, viidi ta üle personali ja halduse peadirektoraati vanemnõunikuks, kes vastutab erilähetuste eest haldusreformi valdkonnas eelkõige seoses haldusstruktuuride, benchmarking’uga ja statistilise analüüsiga reformi edenemise monitoring’u kohta, võttes arvesse laienemise tagajärgi.

106    Võttes arvesse kõnealuse üleviimise otsuse põhjustatud muudatusi ülesannete täitmise tingimustes ja ülesannete sisus, mõjutas see hageja õiguslikku olukorda ja on sellest tulenevalt teda kahjustav meede.

107    Kuna hageja ei vaidlustanud seda otsust personalieeskirjade artiklites 90 ja 91 määratud hagi esitamise tähtaja jooksul, ei saa ta seejärel esitada hagi selle akti tekitatud kahju hüvitamiseks, nagu ühenduse kohus on järjepidevalt meenutanud (vt eelkõige eespool viidatud kohtuotsus Moat vs. komisjon, punkt 46, ja Esimese Astme Kohtu 28. mai 1998. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑78/96 ja T‑170/96: W vs. komisjon, EKL AT 1998, lk I‑A‑239 ja II‑745, punkt 158).

 Kahju hüvitamise nõue, mis põhineb distsiplinaarmenetluse algatamise otsuse ebaseaduslikkusel

108    Vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale on ametisse nimetava asutuse otsus algatada distsiplinaarmenetlus üksnes ettevalmistav menetluse etapp. See ei mõjuta administratsiooni lõplikku seisukohta ja seda ei saa seetõttu käsitada huve kahjustava aktina personalieeskirjade artikli 91 tähenduses. Sellist otsust saab seega vaidlustada üksnes kaudselt hagi raames, mis on esitatud ametniku huve kahjustava lõpliku distsiplinaarotsuse peale (Esimese Astme Kohtu 13. märtsi 2003. aasta otsus kohtuasjas T‑166/02: Pessoa ja Costa vs. komisjon, EKL AT 2003, lk I‑A‑89 ja II‑471, punkt 37, ja 8. juuli 2008. aasta otsus kohtuasjas T‑48/05: Franchet ja Byk vs. komisjon, EKL 2008, lk II‑1585, punkt 340).

109    Ametnik, kes on jätnud personalieeskirjade artiklites 90 ja 91 määratud tähtaegade jooksul esitamata tühistamishagi teda kahjustava meetme peale, ei saa asjaomase akti tekitatud kahju hüvitamise nõude kaudu seda korvata ning kasutada nii uusi hagi esitamise tähtaegu. Sama kehtib siis, kui ta on jätnud vaidlustamata mitte kahjustava akti enda, vaid selle ettevalmistava akti, mida oleks tulemuslikult saanud kahjustava akti peale esitatud hagiga kaudselt vaidlustada (Esimese Astme Kohtu 29. veebruari 1996. aasta otsus kohtuasjas T‑547/93: Lopes vs. Euroopa Kohus, EKL AT 1996, lk I‑A‑63 ja II‑185, punktid 174 ja 175).

110    Samuti on sedastatud, et otsus, millega ametisse nimetav asutus lõpetab meetmeid võtmata distsiplinaarmenetluse, ei kujuta endast kahjustavat meedet personalieeskirjade artiklite 90 ja 91 tähenduses, mis kahjustab ametnikku, kelle suhtes asjaomane menetlus oli algatatud, kuna sellise otsuse resolutsioon ei muuda selle ametniku õiguslikku olukorda (Esimese Astme Kohtu 18. detsembri 1992. aasta otsus kohtuasjas T‑8/92: Di Rocco vs. EMSK, EKL 1992, lk II‑2653, avaldatud väljavõtetena, punkt 27).

111    Kolmes eelmises punktis meelde tuletatud kohtupraktikast järeldub, et distsiplinaarmenetluse algatamise otsusest tekkinud kahju hüvitamise nõude kohtueelne menetlus sõltub administratsiooni poolt tehtud lõppotsuse sisust.

112    Kui algatatud distsiplinaarmenetlus lõpetatakse isikut kahjustava otsusega, saab ametnik tugineda selle menetluse algatamise otsuse ebaseaduslikkusele vaid kaebuse abil, mis on personalieeskirjade artiklites 90 ja 91 määratud hagi esitamise tähtaja jooksul otseselt esitatud menetluse lõpus vastu võetud kahjustava otsuse peale.

113    Seevastu, kui administratsioon võtab vastu distsiplinaarmenetluse lõpetamise otsuse ilma meetmeid võtmata, siis arvestades, et see otsus hagejat ei kahjusta, peab ta distsiplinaarmenetluse algatamise otsuse tõttu tekkinud kahju hüvitamise taotlemiseks eelnevalt järgima personalieeskirjade artiklites 90 ja 91 ette nähtud kaheetapilist kohtueelset menetlust.

114    Käesolevas kohtuasjas tuleneb kohtutoimiku dokumentidest, et komisjon lõpetas ilma meetmeid võtmata hageja suhtes algatatud distsiplinaarmenetluse 26. oktoobri 2004. aasta otsusega. On kindel, et see otsus ei kujuta endast isikut kahjustavat meedet, mille peale saaks otse kaebuse esitada. Lisaks järgis hageja kaheetapilist kohtueelset menetlust, nagu on meenutatud punktis 89. Seega saab hageja kõnesoleva hagi raames vastuvõetavalt nõuda, et hüvitataks kahju, mida ta kandis distsiplinaarmenetluse algatamise otsuse ebaseaduslikkuse tõttu.

 Teised eiramised, millele on kahju hüvitamise nõude toetuseks tuginetud

115    Hageja palub hüvitada kahju, mis tekkis kõigepealt eiramiste tõttu, mille komisjon pani toime Eurostatis pärast eespool mainitud H.‑M. Tillacku küsimustike saatmist läbiviidud siseauditi käigus, seejärel teda puudutavate konfidentsiaalsete andmete lekkimise tõttu komisjoni teenistustest ning lõpuks selle tõttu, et pärast üleviimist ei määratud talle konkreetseid tööülesandeid, mis vastaksid ka tema võimetele. Kuna nendel toimingutel ei ole otsusele iseloomulikke tunnuseid, saab hageja neile tugineda kahju hüvitamise hagi raames, sest nende osas on nõuetekohaselt järgitud kohtueelset menetlust.

 Asja läbivaatamist takistav asjaolu, mis põhineb kahju hüvitamise nõude mõistliku tähtaja jooksul esitamata jätmisel

116    Tuleb meenutada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ametnikud või teenistujad, kes soovivad, et liit hüvitaks neile talle süükspandava kahju, peavad esitama vastava taotluse mõistliku tähtaja jooksul ajast, mil nad said teada kaevatavast olukorrast, isegi kui personalieeskirjade artikli 90 lõikes 1 ei ole kehtestatud ühtegi taotluse esitamise tähtaega (Esimese Astme Kohtu 5. oktoobri 2004. aasta otsus kohtuasjas T‑144/02: Eagle jt vs. komisjon, EKL 2004, lk II‑3381, punktid 65 ja 66; Avaliku Teenistuse Kohtu 4. novembri 2008. aasta määrus kohtuasjas F‑87/07: Marcuccio vs. komisjon, EKL AT 2008, lk I‑A‑1‑351 ja II‑A‑1‑1915, punkt 27, mille peale on esitatud apellatsioonkaebus Euroopa Liidu Üldkohtusse, kohtuasi T‑16/09 P).

117    Mõistliku tähtaja järgimist nõutakse kõigil õigusaktides otseselt sätestamata juhtudel, kui õiguskindluse põhimõtte või õiguspärase ootuse kaitse põhimõttega ei sobi kokku see, kui olemasolevate õigussuhete stabiilsust ohustades ei ole liidu institutsioonide ning füüsiliste ja juriidiliste isikute toimingutele seatud mingeid ajalisi piiranguid. Vastutusega seotud hagides, mis võivad liidu jaoks kaasa tuua rahalisi kohustusi, tuleneb mõistliku tähtaja järgimine hüvitamisnõude esitamisel vajadusest kaitsta eelarvevahendeid ning konkreetselt väljendub see lepinguvälise vastutusega seotud hagide puhul Euroopa Kohtu põhikirja artiklis 46 ette nähtud viieaastases aegumistähtajas (eespool viidatud kohtuotsus Sanders jt vs. komisjon, punkt 59). Tähtaja mõistlikkuse hindamisel tuleb silmas pidada iga asja konkreetseid asjaolusid, eelkõige asja olulisust huvitatud isiku jaoks, selle keerukust ja poolte käitumist (eespool viidatud kohtuotsus Eagle jt vs. komisjon, punkt 66).

118    Ühenduse kohus on seisukohal, et kõnealuse tähtaja arvutamiseks tuleb ametnikul esitada kahju hüvitamise nõue institutsioonile mõistliku tähtaja jooksul arvates ajast, mil ta sai teada olukorrast, mille üle ta kaebab (eespool viidatud kohtuotsus Eagle jt vs. komisjon, punktid 65 ja 66; Avaliku Teenistuse Kohtu 1. veebruari 2007. aasta otsus kohtuasjas F‑125/05: Tsarnavas vs. komisjon, EKL AT 2007, lk I‑A‑1‑43 ja II‑A‑1‑231, punkt 69).

119    Nagu punktis 89 on mainitud, esitas hageja personalieeskirjade artikli 90 lõike 1 alusel taotluse 1. veebruaril 2007 ja kaebuse personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 alusel 28. augustil 2007. Kõige vanemad komisjoni toimingud, millel ei ole otsuse tunnuseid ja millele hageja oma hagis osutab, leidsid aset 2002. aasta novembris ja neist teatati hagejale 2002. aasta detsembris. Ülejäänud ilma otsuse tunnusteta toimingutest, mida hageja ette heidab, sai ta teada 2003 ja 2004. aasta jooksul. Nii tuleb käesoleva kohtuasja tingimustes, arvestades vaidluse olulisust hageja jaoks ja mitu aastat kestnud asja keerukust, tõdeda, et kahju hüvitamise hagi, mis on esitatud lühema kui viieaastase tähtaja jooksul, on tervikuna esitatud mõistliku tähtaja jooksul.

120    Sellest järeldub, et komisjoni esitatud asja läbivaatamist takistava asjaoluga ei saa arvestada.

 Teised distsiplinaarmenetluse algatamise otsust puudutavad asja läbivaatamist takistavad asjaolud

121    Komisjon väidab, et hageja ei saa vastuvõetavalt vaidlustada 9. juuli 2003. aasta otsust distsiplinaarmenetluse algatamise kohta, kuna tegemist on ettevalmistava aktiga, mille peale ei saa hagi esitada. Lisaks puudub tal huvi selle akti seaduslikkuse vaidlustamiseks, sest asjaomane menetlus lõpetati 26. oktoobri 2004. aasta otsusega ilma meetmeid võtmata.

122    Esimene asja läbivaatamist takistav asjaolu on tulemusetu, sest hageja ei esitanud mitte tühistamishagi 9. juuli 2003. aasta otsuse peale, vaid hagi eelkõige selle akti tõttu tekkinud kahju hüvitamiseks. Peale selle võib hageja käesoleval juhul, nagu on sedastatud punktides 107–113, kahju hüvitamise hagi raames vastuvõetavalt tugineda niisuguse ettevalmistava akti ebaseaduslikkusele.

123    Teine asja läbivaatamist takistav asjaolu, mis on esitatud distsiplinaarmenetluse algatamise otsuse peale, ei saa samuti tulemusi anda. Nimelt ei muuda distsiplinaarmenetluse lõpetamine 2004. aasta oktoobris tagasiulatuvalt olematuks kahju hageja mainele, mida ta võis kanda eelkõige kogu ajavahemiku jooksul, mil see menetlus aset leidis. Seetõttu on hagejal huvi tugineda kõnesoleva hagi raames 9. juuli 2003. aasta distsiplinaarmenetluse algatamise otsuse ebaseaduslikkusele.

 Komisjoni lepinguvälise vastutuse tekkimine

1.     Komisjoni lepinguvälise vastutuse tekkimise alused

 Poolte argumendid

124    Hageja väitel tuleb selleks, et komisjonil tekiks lepinguväline vastutus, tõendada, et see institutsioon toimis ebaseaduslikult, et kantud kahju on tegelik ning et etteheidetud tegevuse ja väidetava kahju vahel on põhjuslik seos.

125    Esimese tingimuse osas tuletab hageja meelde, et kohtupraktika kohaselt on nõutav, et tõendatud oleks isikutele õigusi andva õigusnormi piisavalt selge rikkumine. Mis puudutab nõuet, mille kohaselt rikkumine peab olema piisavalt selge, siis selle tingimuse täidetust võimaldab järeldada see, kui kõnealune institutsioon on rikkunud ilmselgelt ja tõsiselt talle kuuluva kaalutlusõiguse piire. Kui selle institutsiooni kaalutlusruum on piiratud või peaaegu puudub, võib väikseimgi kehtiva õiguse rikkumine olla küllaldane, et rikkumine oleks piisavalt selge.

126    Komisjon väidab samuti, et tema lepinguvälise vastutuse tekkimiseks peab hageja tõendama, et institutsioonile etteheidetav tegevus oli ebaseaduslik, et kahju on tegelik ja et selle tegevuse ning osutatud kahju vahel esineb põhjuslik seos.

127    Ta täpsustab seoses esimesega kolmest tingimusest, mille alusel saab hinnata kahju hüvitamise hagi põhjendatust, et kohtupraktika kohaselt on nõutav, et oleks tõendatud isikutele õigusi andva õigusnormi piisavalt selge rikkumine. Nõude osas, mille kohaselt rikkumine peab olema piisavalt selge, on otsustavaks kriteeriumiks selle nõude täidetuks pidamiseks – eeskätt juhul, kui asjassepuutuval institutsioonil on lai kaalutlusruum – institutsiooni kaalutlusõiguse piiride ilmselge ja tõsine eiramine selle institutsiooni poolt. Kui institutsioonil on üksnes äärmiselt piiratud või isegi olematu kaalutlusruum, võib ühenduse õiguse lihtne rikkumine olla piisav selleks, et näidata piisavalt selge rikkumise olemasolu (Euroopa Kohtu 4. juuli 2000. aasta otsus kohtuasjas C‑352/98 P: Bergaderm ja Goupil vs. komisjon, EKL 2000, lk I‑5291, punktid 43 ja 44; 10. detsembri 2002. aasta otsus kohtuasjas C‑312/00 P: komisjon vs. Camar ja Tico, EKL 2002, lk I‑11355, punkt 54, ning Esimese Astme Kohtu 12. juuli 2001. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑198/95, T‑171/96, T‑230/97, T‑174/98 ja T‑225/99: Comafrica ja Dole Fresh Fruit Europe vs. komisjon, EKL 2001, lk II‑1975, punktid 134–136).

 Avaliku Teenistuse Kohtu hinnang

128    Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt sõltub EÜ artikli 236 (muudetuna ELTL artikkel 270) alusel esitatud kahju hüvitamise hagi põhjendatus teatud tingimuste kogumist, nimelt: institutsioonidele etteheidetava tegevuse õigusvastasus, kahju tekkimine ning väidetava tegevuse ja osutatud kahju vahelise põhjusliku seose olemasolu (Euroopa Kohtu 1. juuni 1994. aasta otsus kohtuasjas C‑136/92 P: komisjon vs. Brazzelli Lualdi jt, EKL 1994, lk I‑1981, punkt 42, ja 21. veebruari 2008. aasta otsus kohtuasjas C‑348/06 P: komisjon vs. Girardot, EKL 2008, lk I‑833, punkt 52). Need kolm tingimust on kumulatiivsed. Kui üks neist ei ole täidetud, on see piisav selleks, et kahju hüvitamise hagi rahuldamata jäetaks.

129    Komisjon väidab, et seoses esimesega neist kolmest tingimusest on kohtupraktika kohaselt nõutav, et oleks tõendatud isikutele õigusi andva õigusnormi piisavalt selge rikkumine.

130    Tuleb siiski märkida, et Euroopa Kohus on seda arutluskäiku kasutanud üksnes kohtuvaidlustes, milles väideti, et institutsioonide lepinguväline vastutus on tekkinud EÜ artikli 288 (muudetuna ELTL artikkel 340), mitte EÜ artikli 236 (muudetuna ELTL artikkel 270) sätete alusel.

131    Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt saab institutsioonide lepinguväline vastutus juhul, kui sellele on tuginetud EÜ artikli 236 (muudetuna ELTL artikkel 270) sätete alusel, tekkida ka üksnes põhjusel, et isikut kahjustav meede (või mitteotsustuslik toiming) on ebaseaduslik, ilma et oleks vaja uurida, kas tegemist on isikutele õigusi andva õigusnormi piisavalt selge rikkumisega (vt eelkõige eespool viidatud kohtuotsus komisjon vs. Girardot, punktid 52 ja 53).

132    Viidatud kohtupraktika alusel ei ole välistatud, et kohus hindab administratsiooni kaalutluspädevuse ulatust asjaomases valdkonnas; see kriteerium on vastupidi oluline näitaja selle uurimisel, kas vaidlusalune otsus või toiming on õiguspärane, kusjuures kohtu poolt teostatav õiguspärasuse kontroll ning selle põhjalikkus sõltuvad sellest, kas administratsiooni kaalutlusruum vastavalt kohaldatavale õigusele ja tema nõuetekohase toimimise kohustusele on suur või väike.

133    Sellest tulenevalt ei ole punktis 127 mainitud kohtupraktika, millele komisjon oma kirjalikes märkustes viitab, kohaldatav kohtuvaidlustes, milles tuginetakse EÜ artikli 236 (muudetuna ELTL artikkel 270) sätetele. Järelikult peab Avaliku Teenistuse Kohus käesolevas kohtuasjas selle uurimiseks, kas esimene administratsiooni lepinguvälise vastutuse tekkimise tingimus on täidetud, vaid kindlaks tegema, kas komisjonile etteheidetud toimingud kujutavad endast väärhaldust, arvestades seda, kui suur on administratsiooni kaalutlusruum Avaliku Teenistuse Kohtule lahendada antud vaidluses (vt selle kohta eelkõige Esimese Astme Kohtu 7. veebruari 2007. aasta otsus kohtuasjas T‑339/03: Clotuche vs. komisjon, EKL AT 2007, lk I‑A‑2‑29 ja II‑A‑2‑179, punktid 219 ja 220, ning 12. septembri 2007. aasta otsus kohtuasjas T‑250/04: Combescot vs. komisjon, EKL AT 2007, lk I‑A‑2‑191 ja II‑A‑2‑1251, punkt 86).

134    Igal juhul, isegi kui nõustuda punktis 127 kirjeldatud komisjoni arutluskäiguga, tuleb täheldada, et iga hageja osutatud eiramine kujutaks endast juhul, kui väide selle kohta oleks põhjendatud, järgmistest ametnikule õigusi andvatest õigusnormidest ühe piisavalt selget rikkumist:

–        personalieeskirjade artikkel 24;

–        19. veebruari 2002. aasta otsus;

–        määrus nr 45/2001;

–        süütuse presumptsiooni põhimõte;

–        hea halduse põhimõte, iseäranis õigus erapooletule kohtlemisele.

2.     Komisjoni tegevuse ebaseaduslikkus

 Komisjonipoolne spontaansest sekkumisest hoidumine ja süüline viivitamine abistamiskohustuse täitmisega

 Poolte argumendid

135    Hageja väidab, et komisjonil on vastavalt personalieeskirjade artiklile 24 kohustus abistada ametnikke, keda ajakirjandus ründab. Selle kohustuse raames peab administratsioon kiiresti sekkuma, et vältida ametniku kantud kahju muutumist korvamatuks. Käesoleval juhul aga tegutses komisjon viivitades ning pani sellega toime süülise teo, mis toob kaasa tema vastutuse. Komisjon oleks esiteks pidanud tegutsema omal initsiatiivil kohe, kui tema ametniku väärikust ja ametialast mainet kahtluse alla seadvad artiklid avaldati, ootamata tema ametlikku palvet. Teiseks oleks komisjon pidanud sekkuma eriti kiiresti, kuna talle esitatud abitaotluste põhjenduseks oli laimavate ajaleheartiklite avaldamine. Komisjon sekkus aga vastuseks esimesele abitaotlusele ebapiisaval moel ning hilja. Lisaks jõudis sellele abitaotlusele antud vastus hagejani alles mitu aastat pärast selle esitamist. Mis puutub ülejäänud kahte esitatud abitaotlusse, siis komisjon jättis need rahuldamata enam kui kolm kuud pärast nende saamist. Kolmandaks oli 27. oktoobril 2004 avaldatud pressiteade, milles märgiti lakooniliselt, et hageja suhtes algatatud distsiplinaarmenetlus on lõpetatud, liiga hiline ega olnud piisav selleks, et korvata tema väärikusele ja ametialasele mainele tekkinud kahju.

136    Komisjon väidab, et ta vastas hageja poolt personalieeskirjade artikli 24 alusel esitatud abitaotlustele õigeaegselt ja kohasel viisil. Esiteks vastas ta spontaanselt ja kiiresti H.‑M. Tillacku küsimustikele, milles süüdistati hagejat soosivas käitumises hankelepingute sõlmimisel Eurostatis. Teiseks reageeris ta kohe pärast seda, kui ajakirja Stern internetilehel ja ajalehes Le Quotidien avaldati ajaleheartikkel, milles korrati hageja soosiva käitumise ja „distsiplinaarse üleviimise” süüdistusi. Peale selle sai ta õiguse vastata viimati nimetatud ajalehes ja oleks võinud avalikult kõnealused süüdistused kummutada. Ta meenutab veel, et tal ei ole vastavalt kohtupraktikale kohustust tegutseda iga kord, kui avaldatakse artikkel, mis sisaldab laimavaid süüdistusi tema ametniku või teenistuja kohta, vaid lihtsalt abistada teda kohasel moel. Käesoleval juhul kujutab endast piisavat abi hagejale antud luba kasutada sarnaste rünnakute puhul seisukohta, mida komisjon väljendas ajalehes Le Quotidien vastamise õiguse raames avaldatud vastuses. Kolmandaks leiab komisjon, et ta vastas kohaselt hageja 2003. aasta juuli abitaotlustele, kui ta need rahuldamata jättis. Nimelt oleks pressiteade, mis oleks eristanud hageja olukorra lahendust kahest ülejäänud Eurostati direktorist, kelle suhtes OLAF juurdlust läbi viis, kahte asjaomast ametnikku veelgi enam häbistanud ja kahjustanud komisjoni mainet. Neljandaks avaldas komisjon 27. oktoobril 2004 omal initsiatiivil Midday Express’is pressiteate, milles ta teatas avalikkusele, et hageja suhtes algatatud distsiplinaarmenetlus on lõpetatud.

137    Kohtuistungil täpsustas komisjon veel, et tema sekkumist ei saa pidada hilinenuks, sest ta vastas abitaotlustele personalieeskirjade artikli 90 lõikes 1 määratud neljakuulise tähtaja jooksul.

 Avaliku Teenistuse Kohtu hinnang

138    Nagu eespool käesoleva kohtuotsuse punktis 98 on sedastatud, ei saa hageja vastuvõetavalt kritiseerida nende otsuste sisu, mille komisjon tema abitaotluste vastuseks tegi. Seega tuleb siinkohal uurida vaid neid hageja süüdistusi, mis puudutavad administratsiooni tegevust, millel ei ole otsusele iseloomulikke tunnuseid, iseäranis seda, kuivõrd komisjon nende taotluste kohta otsuse tegemisega hilines.

139    Vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale on administratsioonil personalieeskirjade artikli 24 kohaste hindamismeetmete ja -vahendite osas lai kaalutlusõigus. Sellegipoolest peab ta juhul, kui esitatakse tõsiseid põhjendamatuid süüdistusi ametniku ametialase väärikuse kohta tema ametikohustuste täitmisel, need süüdistused tagasi lükkama ja võtma kõik meetmed asjaomase isiku kahjustatud maine taastamiseks (vt eelkõige eespool viidatud kohtuotsus Caronna vs. komisjon, punktid 64, 65 ja 92 ning seal viidatud kohtupraktika). Administratsioon peab eelkõige sekkuma kogu vajaliku energiaga ning reageerima nii kiiresti ja nii suure hoolitsusega, nagu juhtumi asjaolud nõuavad (Esimese Astme Kohtu 21. aprilli 1993. aasta otsus kohtuasjas T‑5/92: Tallarico vs. parlament, EKL 1993, lk II‑477, punkt 31; 28. veebruari 1996. aasta otsus kohtuasjas T‑294/94: Dimitriadis vs. kontrollikoda, EKL AT 1996, lk I‑A‑51 ja II‑151, punktid 39 ja 45, ning 17. märtsi 1998. aasta otsus kohtuasjas T‑183/95: Carraro vs. komisjon, EKL AT 1998, lk I‑A‑123 ja II‑329, punkt 33).

140    Abitaotlused, mille ametnik on esitanud seoses ajakirjanduse kaudu laimamise või väärikuse ja ametialase maine kahjustamisega, vajavad põhimõtteliselt administratsioonilt iseäranis kiiret vastust, et sel oleks kasulik mõju ja see võimaldaks ametnikul vajadusel vältida aegumise ohtu, mis tuleneb teatavatesse siseriiklikesse kohtutesse meediaga seotud õigusrikkumiste kohta hagi esitamise lühikeste tähtaegadega.

141    Ühenduse kohus on ka otsustanud, et eriliste asjaolude puudumisel kujutab administratsiooni hilinenud tegutsemine endast väärhaldust, mis toob kaasa tema vastutuse (vt seoses hilinemisega hindamisaruande koostamisel eelkõige Euroopa Kohtu 6. veebruari 1986. aasta otsus liidetud kohtuasjades 173/82, 157/83 ja 186/84: Castille vs. komisjon, EKL 1986, lk 497; eespool viidatud kohtuotsus Latham vs. komisjon, punktid 49 ja 50; seoses hilinemisega väärinfo parandamisel vt eespool viidatud kohtuotsus Heinemann vs. komisjon, punkt 12).

142    Komisjoni toiminguid tuleb hinnata eeltoodud kaalutlusi silmas pidades.

143    Üldiselt komisjon väitis kohtuistungil, et ta ei tegutsenud hilinenult, sest ta otsustas hageja erinevate abitaotluste üle ja teatas oma otsustest personalieeskirjade artikli 90 lõikes 1 määratud neljakuulise tähtaja jooksul.

144    Sellega seoses on Avaliku Teenistuse Kohus seisukohal, et personalieeskirjade artikli 90 lõike 1 sätete ainus eesmärk on juhul kui administratsioon ei vasta taotlusele, luua neljakuulise tähtaja möödudes kaudne keeldumisotsus, mille peale saab pärast personalieeskirjade artikli 90 lõikes 2 ette nähtud kohtueelse menetluse järgimist kohtusse hagi esitada (vt eelkõige eespool viidatud kohtuotsus Ronchi vs. komisjon, punkt 31). Seevastu administratsiooni lepinguvälise vastutuse tekkimise hilinemise tõttu ei saa neid sätteid tõlgendada nii, et administratsioonile on üldiselt ette nähtud neljakuuline tähtaeg tegutsemiseks, sõltumata konkreetsetest asjaoludest. Niisugune tõlgendus oleks vastuolus kohtupraktikaga, mille kohaselt peab administratsioon juhul, kui õigusaktis ei ole määratud kohustuslikku tähtaega, tegema otsuse mõistliku tähtaja jooksul, mida tuleb hinnata juhtumipõhiselt konkreetsete asjaolude põhjal (vt eelkõige analoogia alusel Esimese Astme Kohtu 10. juuni 2004. aasta otsus kohtuasjas T‑307/01: François vs. komisjon, EKL 2004, lk II‑1669, punktid 48 ja 49; Avaliku Teenistuse Kohtu 14. veebruari 2007. aasta otsus kohtuasjas F‑1/06: Fernández Ortiz vs. komisjon, EKL AT 2007, lk I‑A‑1‑53 ja II‑A‑1‑293, punktid 41, 42 ja 44).

145    Seega ei tõenda asjaolu, et komisjon vastas abitaotlustele neljakuulise tähtaja jooksul, iseenesest, et ta tegutses vajaliku kiiruse ja hoolsusega. Järelikult tuleb iga konkreetse viidatud juhuga seoses kontrollida, kas administratsioon sekkus mõistliku tähtaja jooksul.

–       Komisjoni hoidumine spontaansest sekkumisest

146    Nagu käesoleva kohtuotsuse punktis 101 on meenutatud, ei ole administratsioon põhimõtteliselt kohustatud omal initsiatiivil tegema toiminguid oma ametniku abistamiseks, välja arvatud erandlikel asjaoludel (eespool viidatud kohtuotsus Sommerlatte vs. komisjon, punktid 21 ja 22; eespool viidatud kohtuotsus Belgia ja komisjon vs. Genette, punktid 101 ja 102; eespool viidatud kohtumäärus Frankin jt vs. komisjon, punkt 24). Kuna käesoleval juhul ei ole selliseid erandlikke asjaolusid tõendatud või isegi väidetud, et need esinevad, ei pannud komisjon toime süülist tegu, kui ei tegutsenud spontaanselt pärast hageja kahtluse alla seadmist mitme Euroopa ajalehe poolt.

147    Peale selle tuleb märkida, et vastupidi hageja väidetele sekkus komisjon pärast seda, kui saadeti H.‑M. Tillacku küsimused, mis ohustasid hageja ametialast mainet, spontaanselt ja kiiresti, et lükata ümber esitatud soosiva käitumise süüdistused, seda isegi enne, kui hageja 11. novembril 2002 esimese abitaotluse esitas. Eurostat korraldas nimelt 28. ja 29. oktoobril 2002 koosolekuid, et valmistada ette komisjoni vastused H.‑M. Tillacku küsimustele, kusjuures need vastused saadeti 11. novembril 2002.

–       Komisjoni reageerimine 11. novembri 2002. aasta abitaotlusele

148    Hageja esitas abitaotluse pärast seda, kui H.‑M. Tillack saatis 25. oktoobril 2002 ja 7. novembril 2002 komisjonile küsimustikud, milles vihjati eelkõige sellele, et hageja soosis Eurostati hankelepingute sõlmimisel Kreeka ettevõtjaid. H.‑M. Tillack avaldas 13. novembril 2002 ajakirja Stern internetilehel artikli, milles ta kordas enamikku eespool mainitud soosiva käitumise süüdistusi ja seadis otseselt kahtluse alla hageja väärikuse ja ametialase maine. Samalaadsete süüdistustega artiklid, mis täpsustasid veel, et hageja on „oma ametikohalt tagandatud”, avaldati 14. ja 20. novembril 2002 vastavalt Le Quotidien’is ja L’Investigateur’is.

149    Komisjon vastas H.‑M. Tillacku küsimustele 11. novembril 2002. Lisaks palus komisjon 15. novembri 2002. aasta kirjaga õigust vastata ajalehes Le Quotidien, kes rahuldas ta palve 18. novembril 2002. Arvestades, et komisjon sekkus mõne päeva jooksul, leiab Avaliku Teenistuse Kohus, et ta administratsioon reageeris käesoleval juhul vajaliku kiirusega.

150    Kuigi on kahetsusväärne, et komisjon ei võtnud kõiki kõnealuses olukorras vajalikke meetmeid, eelkõige ei reageerinud ajakirja Stern internetilehel ja ajalehes L’Investigateur avaldatud artiklite peale, siis seda, et ta reageerimata jättis – mida tuleb hinnata kui kaudset abistamisest keeldumise otsust (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Ronchi vs. komisjon, punktid 25–31), ei saa enam vaidlustada kõnesoleva kahju hüvitamise hagi raames, nagu on meenutatud käesoleva kohtuotsuse punktis [83], sest selle peale ei ole personalieeskirjade artiklites 90 ja 91 ette nähtud tähtaja jooksul esitatud tühistamishagi.

151    Seevastu, kui administratsioon teavitas alles 20. detsembri 2002. aasta kirjaga hagejat meetmetest, mida ta pidas vajalikuks võtta, ei toiminud ta vajaliku hoolsusega. Nimelt, kuna komisjonil läks käesoleva asja tingimustes aega enam kui üks kuu esitatud abitaotlusele vastamiseks, teavitas ta hagejat hilinemisega sellest, et ta ei kavatse juba võetud meetmetest rohkem teha, arvestades, et hageja jaoks oli see tähtis asjaolu, et kõiki asjaolusid teades vajadusel eespool nimetatud ajakirjandusväljaannete vastu hagi esitada.

152    See süüline viivitamine toob kaasa administratsiooni vastutuse.

–       Komisjoni reageerimine 15. ja 21. juuli 2003. aasta abitaotlustele

153    Hageja esitas abitaotlused 15. ja 21. juulil 2003 ühelt poolt pärast 10. ja 11. juulil 2003 Financial Times’is ja Le Monde’is ilmunud artikleid, milles avalikustati tõsine finantsskandaal Eurostatis, ja teiselt poolt pärast selle raames distsiplinaarmenetluse algatamist tema suhtes, nagu ka ühe teise direktori ning Eurostati peadirektori suhtes.

154    Komisjon võttis aga nende abitaotluste suhtes seisukoha alles 1. oktoobril 2003. Arvestades esitatud abitaotluste sisu, mis puudutas laimu ohtu ning ametniku au ja ametialase maine kahjustamise ohtu, leiab Avaliku Teenistuse Kohus, et kuna administratsioonil võttis aega kaks kuud, et nende taotluste kohta otsust teha, ei toiminud ta selles valdkonnas vajaliku hoolsusega (vt käesoleva kohtuotsuse punkt 140) ja pani toime süülise teo, mis toob kaasa tema vastutuse.

–       27. oktoobri 2004. aasta pressiteade

155    On teada, et komisjon avaldas pressiteate hageja suhtes algatatud distsiplinaarmenetluse lõpetamise kohta järgmisel päeval pärast vastava otsuse tegemist. Seega võeti see avalikustamist kasutav meede, mille eesmärk oli taastada hageja au, käesoleva kohtuasja asjaolusid arvestades viivitamata. Kuigi on kahetsusväärne, et komisjon ei otsustanud võtta järjekindlamaid avalikustamisega seotud meetmeid, ei saa seda ebapiisavat abistamisotsust kõnesoleva hagi raames vaidlustada, nagu käesoleva kohtuotsuse punktides 93 ja 98 on täpsustatud.

156    Eeltoodust tuleneb, et kuna komisjon teavitas hagejat hilinenult sellest, mis toiminguid ta hageja esimese abitaotluse peale tegi, ega vastanud õigeaegselt 2003. aasta juulis esitatud abitaotlustele, pani komisjon toime süülised teod, mis toovad kaasa tema vastutuse (vt analoogia alusel eespool viidatud kohtuotsus Caronna vs. komisjon, punkt 99, ja eespool viidatud kohtuotsus Ronchi vs. komisjon, punkt 52).

 Konfidentsiaalse teabe lekkimine

 Poolte argumendid

157    Hageja väidab, et teda puudutavat konfidentsiaalset teavet lekkis kahel korral. Esimene leke, mis puudutas Eurostati direktori teenistusse üleviimise otsuse eelnõud, mis tema kohta oli koostatud, toimus 2002. aasta novembris. Nii mainiti ajaleheartiklites tema üleviimist vanemnõuniku kohale Eurostati peadirektori teenistusse, kuigi ta määrati tegelikkuses vanemnõunikuks personali ja halduse peadirektoraati. Teine leke, mis puudutas distsiplinaarmenetluse algatamise otsust, leidis aset 2003. aasta juulis. Rahvusvahelises ajakirjanduses avaldatud artiklid andsid vääralt mõista, et hageja oli segatud ettevõtjaga Planistat seotud finantsskandaali. Need infolekked võisid alguse saada üksnes komisjoni teenistustest. Lisaks on nende leketega rikutud määruse nr 45/2001 artikli 2 punkti b, kuna avalikustati isikuandmeid.

158    Komisjon väidab esiteks, et hageja ei ole tõendanud, et tema esitatud artiklites sisalduv info pärineb komisjoni teenistustest alguse saanud leketest. Nimelt ei ole nendes artiklites kordagi allikaid mainitud. Teiseks leiab komisjon, et igal juhul ei oleks väidetavad lekked ühenduse õiguse selge rikkumine, mis tooks kaasa administratsiooni vastutuse. Kolmandaks leiab komisjon seoses esimese väidetava teabelekkega, et avalikustatud teave ei kahjustanud hageja mainet.

 Avaliku Teenistuse Kohtu hinnang

159    Hageja piirdub sellega, et viitas oma kirjalikes märkustes ja kohtuistungil nõuetevastastele isikuandmete leketele komisjoni teenistustest, mis leidsid tema sõnul aset kahel korral, 2002. aasta novembris ja 2003. aasta juulis. Hageja ei viita seevastu oma kahju hüvitamise nõuete toetuseks teda puudutavate isikuandmete avalikuks tulekule, mis võis aset leida komisjoni pressiteadete avaldamisel.

160    Kõigepealt tuleb meenutada, et on otsustatud, et nõuetevastane isikuandmete lekkimine kujutab endast isikuandmete töötlemist, mis on vastuolus määruse nr 45/2001 sätetega (vt selle kohta Esimese Astme Kohtu 12. septembri 2007. aasta otsus kohtuasjas T‑259/03: Nikolaou vs. komisjon, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 208).

161    Avaliku Teenistuse Kohus tuletab veel meelde, et kahju hüvitamise hagi raames peab hageja tõendama, et asjaomase institutsiooni lepinguvälise vastutuse tekkimise tingimused on täidetud. Seega peab käesolevas kohtuasjas hageja põhimõtteliselt tõendama, et tema kohta ajakirjanduses avaldatud teave pärineb administratsioonile süükspandavast lekkest (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Nikolaou vs. komisjon, punkt 141, ja eespool viidatud kohtuotsus Franchet ja Byk vs. komisjon, punkt 182). See reegel on siiski nüansseeritud siis, kui kahjustav sündmus võis olla tingitud mitmest erinevast põhjusest ning ühenduse institutsioon ei ole esitanud ühtegi tõendit, mis võimaldaks välja selgitada, millisest neist põhjustest oli tingitud kahjustav sündmus, samas kui ta oli kõige paremal positsioonil sellekohaste tõendite esitamiseks, mistõttu püsiv ebakindlus tuleb jätta tema kanda (eespool viidatud kohtuotsus Franchet ja Byk vs. komisjon, punkt 183).

162    Hageja viidatud lekete toimumist tuleb uurida neid põhimõtteid silmas pidades.

163    Hageja väidab esiteks, et isikuandmeid lekitati, ehk avalikustati loata tema Eurostati direktori teenistusse vanemnõunikuks üleviimise otsuse eelnõu, millest oli vahepeal loobutud, sest see info avaldati 14. novembril 2002 Luksemburgi ajalehe Le Quotidien artiklis.

164    Tuleb siiski täheldada, et 13. novembril 2002 avaldas komisjon pressiteate, milles andis teada teatava arvu Eurostati direktorite üleviimisest. Selles pressiteates täpsustati ametlikult, kuigi ekslikult, et hageja viidi üle Eurostati teenistuste siseselt. Võttes neil asjaoludel arvesse selle ametliku pressiteate sisu, ei näi, et 14. novembril 2002 Luksemburgi ajalehes Le Quotidien avaldatud info pärineb konfidentsiaalse teabe lekkest komisjoni teenistustest.

165    Isegi kui eeldada, et seda teavet lekitati, ei ole hageja igal juhul tõendanud kõnealuse lekke ja osutatud kahju põhjuslikku seost. Nimelt tekitas väidetavat kahju mainele tema sõnul mitte leke iseenesest, vaid vastu võetud üleviimise otsus ja selle ametlik avalikustamine koosmõjus H.‑M. Tillacku artikliga, milles seati hageja nimeliselt kahtluse alla.

166    Teiseks väidab hageja, et komisjoni teenistustest lekkis uuesti nõuetevastaselt isikuandmeid 2003. aasta juulis, kuna mitmes ajaleheartiklis, eelkõige ajalehes The Financial Times 10. juulil 2003 avaldatud artiklis täpsustati, et komisjon on algatanud hageja suhtes distsiplinaarmenetluse ja et hageja on segatud äriühinguga Planistat seotud finantsskandaali.

167    Komisjon avaldas 9. juulil 2003 pressiteate, milles märkis eelkõige, et ta algatas kolme ametniku suhtes distsiplinaarmenetluse, mille ta peatas selleks ajaks, kui toimub käimasolev juurdlus Eurostati ning majandus- ja statistikanõustajast äriühingu Planistat vahel sõlmitud lepingute üle, ja et kaks tema teenistuste koostatud aruannet on juba võimaldanud tuvastada tõsiseid finantseeskirjade rikkumisi Eurostatis.

168    Kõnealuse pressiteate tekstist nähtub siiski, et selles ei ole mainitud hageja nime ega muud asjaolu, mille alusel oleks võimalik kindlaks teha, et ta on üks nendest ametnikest, kelle suhtes distsiplinaarmenetlus algatati. Neil asjaoludel ei ole muud võimalust, kui et asjaolu, et hageja nime on mainitud Financial Times’i artiklis, on tingitud lubamatust infolekkest. See leke ei saa ka tulla mujalt kui komisjoni teenistustest, sest ükski teine administratsioon seda asja ei menetlenud ja hagejal puudus igasugune huvi niisugust teavet ajakirjanduses levitada.

169    Komisjon väidab küll, et hageja ei ole ametlikult tõendanud, et hageja nime avalikustasid nõuetevastaselt komisjoni teenistused. Käesoleva kohtuotsuse punktis 161 osutatud kohtupraktikas meenutatud põhimõtete kohaselt ei ole tõendamiskoormis siiski niisugustel juhtudel, kui esineb ebakindlust, hageja, vaid kostjast institutsiooni kanda.

170    Lõpuks, kuigi komisjon väidab, et pärast 9. juuli 2003. aasta pressiteate lugemist võisid ajakirjanikud ise pelga internetiotsingu abil hageja nime leida, siis nende ebamääraste väidete alusel ei saa järeldada, et hageja nime ei avalikustanud nõuetevastaselt komisjon. Nimelt tuleb täheldada, et Financial Times’i artikkel avaldati kohe pärast 9. juuli 2003. aasta pressiteadet ja selles kinnitatakse väga kindlalt, et hageja suhtes on algatatud distsiplinaarmenetlus. Samuti ei tulene kohtutoimiku dokumentidest, et Financial Times oli nende väljaannete hulgas, kes peaaegu üks aasta enne kajastasid Kreeka ettevõtjaid soosiva käitumise kahtlusi hageja kohta.

171    Niisiis, avalikustades nõuetevastaselt hageja nime, mainides teda kui ühte ametnikest, kelle suhtes on algatatud distsiplinaarmenetlus, rikkus komisjon määruse nr 45/2001 sätteid. See süüline tegu toob kaasa komisjoni vastutuse.

 Eurostati siseauditi talituse aruanne

 Poolte argumendid

172    Hageja väidab, et Eurostati siseauditi talitus tegi oma aruande koostamisel mõningaid vigu. Esiteks viidi see audit läbi auditeerimiseeskirju rikkudes. Nimelt ei volitanud Eurostati direktor siseauditi talitust koostama H.‑M. Tillacku esitatud küsimuste põhjal aruannet.

173    Teiseks on aruanne erapoolik ja rikub süütuse presumptsiooni põhimõtet. Selle aruande autoril D‑l on hageja suhtes eelarvamused ja ta soovis juba siseauditi algatamisel koostada hagejale ebasoodsa aruande. Seda erapooletuse puudumist ilmestab ka see, kuidas D. reageeris hageja poolt esialgse auditi aruande kohta esitatud kommentaaridele.

174    Kolmandaks rikkus komisjon õiguspärase ootuse ja hea halduse põhimõtteid, keeldudes vestlusest hagejaga enne aruande lõppversiooni koostamist ja võtmata arvesse tema 24. juuni 2003. aasta kirjas esitatud märkusi.

175    Komisjon tuletab kõigepealt meelde, et vaidlusalune Eurostati siseauditi talituse aruanne on auditi aruanne, mitte haldusjuurdluse tulemusel koostatud aruanne. Sellest tulenevalt ei olnud administratsioon kohustatud järgima haldusjuurdluse eeskirju, nagu komisjoni 19. veebruari 2002. aasta otsust haldusjuurdluse ja distsiplinaarmenetluse läbiviimise kohta.

176    Seejärel väidab komisjon, et Eurostati siseauditi talituse aruanne koostati kehtivaid eeskirju järgides.

177    Esiteks andis Eurostati peadirektor sõnaselge korralduse siseauditi läbiviimiseks, nagu tuleneb ka dokumendist pealkirjaga „Supcom 1995–1998 programmi raames hankelepingute sõlmimise auditi toimingute/sündmuste kronoloogia”, milles on täpsustatud, et „Y. Franchet palub siseauditil uurida põhjalikult mõnda küsimust.”

178    Teiseks olid komisjoni sõnul kaitseõigused tagatud, sest hageja sai koopia siseauditi esialgsest aruandest vastavalt Eurostati siseauditi talituse 17. juuni 2002 auditeerimisjuhendi (edaspidi „auditeerimisjuhend”) sätetele ning talle anti võimalus esitada selle vastu märkusi. Siseauditi talitus analüüsis hageja esitatud kommentaare. Asjaolu, et hagejat ei kuulatud ära enne siseauditi aruande lõpetamist, ei tähenda, et komisjon rikkus kaitseõigusi, sest sellist kohustust ei tulene ühestki ühenduse õigusnormist ega aluspõhimõttest.

179    Kolmandaks ei ole siseauditi aruanne erapoolik ega riku süütuse presumptsiooni põhimõtet. Nimelt nähtub selle tekstist, et see on koostatud neutraalsena ja et selle eesmärk ei olnud välja selgitada, kas hageja tegi ebaseaduslikke toiminguid, vaid lihtsalt hinnata üldiselt ohte, mis tulenesid Eurostati ja selle ametnike vastu esitatud süüdistustest.

 Avaliku Teenistuse Kohtu hinnang

180    Avaliku Teenistuse Kohus leiab esiteks, et arvestades ühelt poolt Eurostati siseauditi talituse esialgse aruande ja põhiaruande otsest sõnakasutust ning teiselt poolt järgitud menetlust, viis administratsioon läbi siseauditi, nagu ta väidab, mitte haldusjuurdluse. IDOC ei osalenud liiatigi üldse selle auditi koostamisel. Järelikult ei saa hageja tulemuslikult tugineda 19. veebruari 2002. aasta otsuse sätete eiramisele, et nõuda komisjoni vastutusele võtmist.

181    Teiseks, hageja väidab, et Eurostati siseauditi talituse aruanne ei ole nõuetekohane, sest Eurostati peadirektor ei palunud kirjalikult siseauditi talitusel sellist auditit läbi viia.

182    Ometi ei kohusta ükski liidu õigusnorm ega isegi auditeerimisjuhend Eurostati peadirektorit paluma kirjalikult siseauditi talitusel auditit teha. Lisaks tuleneb kohtutoimiku materjalidest, eelkõige dokumendist „Supcom 1995–1998 programmi raames hankelepingute sõlmimise auditi toimingute/sündmuste kronoloogia”, et just Eurostati peadirektor algatas vaidlusaluse auditi. Y. Franchet, endine Eurostati peadirektor, kinnitab ka oma kirjalikes ütlustes, et mäletab, et „palus D‑l vaadata, kas H.‑M. Tillacku küsimustel oli tõsist alust.” Komisjon ei suutnud küll kohtuistungil selgitada, mis otsuse alusel see audit, mis mitmeks kuuks kõrvale jäeti, 21. mail 2003 uuesti hagejale auditi esialgse aruande saatmisega käivitati. Siiski, just 21. mail 2003 ametisse nimetatud uue peadirektori esmane kohustus oli tuua selgust Eurostati toimimishäiretesse. Seega ei näi käesoleva kohtuasja tingimustes, et audit käivitati uuesti nõuetevastaselt üksnes D. initsiatiivil. Seetõttu tuleb kõnealune etteheide kõrvale jätta.

183    Kolmandaks väidab hageja, et Eurostati siseauditi talituse aruande koostamisel eirati süütuse presumptsiooni põhimõtet.

184    Tuleb meenutada, et süütuse presumptsiooni põhimõte, nagu see on väljendatud Roomas 4. novembril 1950 allkirjastatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (edaspidi „EIÕK”) artikli 6 lõikes 2, kuulub põhiõiguste hulka, mis Euroopa Kohtu praktika kohaselt ja EL artikli 6 lõike 2 alusel tunnustatud liidu õiguskorras (vt eelkõige Euroopa Kohtu 8. juuli 1999. aasta otsus kohtuasjas C‑199/92 P: Hüls vs. komisjon, EKL 1999, lk I‑4287, punktid 149 ja 150; Esimese Astme Kohtu 4. oktoobri 2006. aasta otsus kohtuasjas T‑193/04: Tillack vs. komisjon, EKL 2006, lk II‑3995, punkt 121, ning eespool viidatud kohtuotsus Franchet ja Byk vs. komisjon, punkt 209).

185    Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika kohaselt reguleerib EIÕK artikli 6 lõige 2 kogu kriminaalmenetlust – olenemata selle tulemustest – ning mitte üksnes süüdistuse põhjendatuse uurimist. See säte tagab kõigile isikutele, et kedagi ei käsitata ega kohelda süüdlasena kuriteos seni, kuni kohus pole tema süüd tuvastanud. Niisiis on nõutav eeskätt see, et kohtu liikmed ei lähtuks oma ülesannete täitmisel juba varem tekkinud ideest, et süüdistatav pani toime talle etteheitetava teo. Süütuse presumptsiooni rikutakse avalduste ja otsustega, mis väljendavad tunnet, et isik on süüdi, mis kallutavad avalikkust uskuma selle isiku süüd või mis kahjustavad asjaolude hindamist pädeva kohtu poolt (vt Euroopa Inimõiguste Kohtu 10. veebruari 1995. aasta otsus kohtuasjas Allenet de Ribemont vs. Prantsusmaa, A‑seeria, nr 308, punktid 38–41; 10. oktoobri 2000. aasta otsus kohtuasjas Daktaras vs. Leedu, Recueil des arrêts et décisions, 2000‑X, punkt 44, ja 21. septembri 2006. aasta otsus kohtuasjas nr 13583/02: Pandy vs. Belgia, punktid 41–42).

186    Käesolevas kohtuasjas on teada, et hageja suhtes ei ole algatatud kriminaalmenetlust.

187    Lisaks on liidu kohtud järjepidevalt otsustanud, et EIÕK artikli 6 eiramisele ei saa tulemuslikult tugineda haldus- või distsiplinaarmenetluse raames, kuna seda menetlust läbiviivat institutsiooni ei saa määratleda „õigusemõistmise volitustega institutsioonina” kõnealuse artikli 6 tähenduses (vt eelkõige Euroopa Kohtu 16. juuli 1998. aasta määrus kohtuasjas C‑252/97 P: N vs. komisjon, EKL 1998, lk I‑4871, punkt 52; Esimese Astme Kohtu 17. oktoobri 1991. aasta otsus kohtuasjas T‑26/89: de Compte vs. parlament, EKL 1991, lk II‑781, punkt 94, ning 15. mai 1997. aasta otsus kohtuasjas T‑273/94: N vs. komisjon, EKL AT 1997, lk I‑A‑97 ja II‑289, punkt 95; Avaliku Teenistuse Kohtu 8. novembri 2007. aasta otsus kohtuasjas F‑40/05: Andreasen vs. komisjon, EKL AT 2007, lk I‑A‑1‑337 ja II‑A‑1‑1859, punktid 125–127, mille peale on esitatud apellatsioonkaebus Euroopa Liidu Üldkohtusse, kohtuasi T‑17/08 P).

188    Neil asjaoludel ei ole väide, et siseauditi menetluse käigus eirati süütuse presumptsiooni põhimõtet sellisena, nagu see tuleneb EIÕK artikli 6 lõikest 2, tulemuslik, sest Eurostati siseauditi talitus ei kujuta endast „õigusemõistmise volitustega institutsiooni” kõnealuse artikli 6 tähenduses.

189    Sellegipoolest on haldusasutus erapooletuse põhimõtte alusel kohustatud olema auditi tegemisel vaba eelarvamustest selle kohta, mida ta kontrollib. Asutus saab sellisest suhtumisest loobuda alles siis, kui ta on tõendanud tuvastatud häired (vt analoogia alusel distsiplinaarmenetluse algatamise kohta eespool viidatud kohtuotsus Pessoa e Costa vs. komisjon, punkt 56).

190    Käesoleval juhul väidab hageja, et D‑l oli juba auditi alguses eelarvamusi Eurostati siseauditi talituse aruande järelduste sisu kohta.

191    Avaliku Teenistuse Kohus leiab esiteks, et asjaolud, et siseauditi ulatuses määrati vaid Saksa ajakirjaniku H.‑M. Tillacku küsimuste põhjal või et komisjoni vastused H.‑M. Tillacku küsimustele seadsid siseauditi aruande osaliselt kahtluse alla, ei ole piisavad selleks, et tõendada, et Eurostati siseauditi talitus ei ole hageja suhtes erapooletu. Ühelt poolt, nagu on täpsustatud käesoleva kohtuotsuse punktis 182, keskenduti auditis H.‑M. Tillacku küsimustele peadirektori palvel, mitte D. algatusel. Teiselt poolt, kuna komisjoni vastused H.‑M. Tillacku küsimustele koostati üheks konkreetseks kuupäevaks, võis nendes vastustes sisalduv teave hiljem siseauditi talituse tehtud täiendavate uurimuste tulemusel muutuda või selgineda.

192    Teiseks vastab tõele, et ühelt poolt teatas D. uuele peadirektorile, et tema arvates ei ole hageja poolt siseauditi aruande kohta antud kommentaarid asjakohased ja teiselt poolt peatas ta auditiüksuse poolt ettevalmistatud esialgse vastuse hageja kommentaaridele. Kui nendest toimingutest saab järeldada subjektiivset otsustust, ei tõenda need siiski D. erapoolikust, sest ta jäi siseauditi talituse juhatajana oma kaalutlusõiguse piiresse. Järelikult tuleb ka see etteheide kõrvale jätta.

193    Seoses õiguspärase ootuse põhimõtte rikkumist käsitleva etteheitega tuleb meenutada, et see põhimõte kuulub liidu aluspõhimõtete hulka (Euroopa Kohtu 5. mai 1981. aasta otsus kohtuasjas 112/80: Dürbeck, EKL 1981, lk 1095, punkt 48). Õigus tugineda õiguspärase ootuse kaitsele eeldab seda, et täidetud on kolm tingimust. Esiteks peavad ametiasutused olema andnud isikule pädevatest ja usaldusväärsetest allikatest pärit täpseid, tingimusteta ja ühtelangevaid kinnitusi (Esimese Astme Kohtu 21. juuli 1998. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑66/96 ja T‑221/97: Mellett vs. Euroopa Kohus, EKL AT 1998, lk I‑A‑449 ja II‑1305, punktid 106 ja 107). Teiseks peavad need kinnitused olema sellised, et isikul, kellele need on antud, tekib õiguspärane ootus (Esimese Astme Kohtu 9. veebruari 1994. aasta otsus kohtuasjas T‑3/92: Latham vs. komisjon, EKL AT 1994, lk I‑A‑23 ja II‑83, punkt 58; 27. veebruari 1996. aasta otsus kohtuasjas T‑235/94: Galtieri vs. parlament, EKL AT 1996, lk I‑A‑43 ja II‑129, punktid 63 ja 64, ning 17. veebruari 1998. aasta otsus kohtuasjas T‑56/96: Maccaferri vs. komisjon, EKL AT 1998, lk I‑A‑57 ja II‑133, punkt 54). Kolmandaks peavad antud kinnitused olema kooskõlas kohaldatavate õigusnormidega (Euroopa Kohtu 6. veebruari 1986. aasta otsus kohtuasjas 162/84: Vlachou vs. kontrollikoda, EKL 1986, lk 481, punkt 6; Esimese Astme Kohtu 27. märtsi 1990. aasta otsus kohtuasjas T‑123/89: Chomel vs. komisjon, EKL 1990, lk II‑131, punkt 28).

194    Hea halduse põhimõte nõuab, et võttes vastu konkreetset ametnikku puudutava otsuse, võtab ametisse nimetav asutus arvesse kõiki otsust mõjutavaid asjaolusid, arvestades sealjuures mitte ainult teenistuse, vaid ka asjaomase ametniku huve (vt selle kohta Esimese Astme Kohtu 16. märtsi 2004. aasta otsus kohtuasjas T‑11/03: Afari vs. EKP, EKL AT 2004, lk I‑A‑65 ja II‑267, punkt 42; Avaliku Teenistuse Kohtu 13. detsembri 2007. aasta otsus kohtuasjas F‑28/06: Sequeira Wandschneider vs. komisjon, EKL AT 2007, lk I‑A‑1‑431 ja II‑A‑1‑2443, punkt 150).

195    Käesoleval juhul ei kohusta ükski liidu õiguse säte ega põhimõte administratsiooni kuulama ametnikku ära enne teda puudutava siseauditi aruande valmissaamist. Auditeerimisjuhendi punktis 4.2.4 on lihtsalt ette nähtud siseauditi talituse kohustus võimaldada isikul, kelle tegevuse kohta auditit tehakse, esitada oma märkused esialgse aruande kohta. D. 12. juuni 2003. aasta kirjast ja hageja 24. juuni 2003. aasta märkustest tuleneb, et see kohustus täideti. Pealegi ei ole hageja tõendanud, et administratsioon andis talle täpseid, tingimusteta ja ühtelangevaid kinnitusi seoses tema ärakuulamisega enne siseauditi aruande valmimist. Seega, kuna üks õiguspärasele ootusele tuginemise tingimustest ei ole täidetud, ei saa igal juhul selle põhimõtte eiramist käsitleva väitega nõustuda.

196    Lõpuks asjaolu, et hagejale ei võimaldatud ametlikku vestlust enne siseauditi talituse aruande lõplikku koostamist, ei tõenda, et on eiratud hea halduse põhimõtet. Nimelt sai administratsioon võtta arvesse hageja huve, sest on teada, et talle anti võimalus esitada oma märkused esialgse aruande kohta.

 Distsiplinaarmenetluse algatamise otsus

 Hageja argumendid

197    Hageja väidab esiteks, et menetlus, mida komisjon tema suhtes distsiplinaarmenetluse algatamiseks kasutas, ei olnud nõuetekohane. Nimelt ei tuginenud komisjon selle menetluse algatamiseks IDOC‑i poolt läbi viidud haldusjuurdlusele vastavalt 19. veebruari 2002. aasta otsusele, vaid üksnes Eurostati siseauditi talituse aruandele ja komisjoni siseauditi talituse vahearuandele. Peale selle ei järgitud 19. veebruari 2002. aasta otsusega kehtestatud menetluslikke tagatisi, nagu õigust olla ära kuulatud enne lõpparuande koostamist. Lisaks rikkus administratsioon kaitseõiguste tagamise põhimõtet, sest ei kuulanud hagejat ära enne, kui algatas tema suhtes distsiplinaarmenetluse.

198    Teiseks väidab ta, et komisjon tegi ilmse kaalutlusvea ja eiras hea halduse põhimõtet, kui otsustas tema suhtes distsiplinaarmenetluse algatada. Ühelt poolt ei võimaldanud Eurostati siseauditi talituse aruanne ja komisjoni audititalituse vahearuanne, millele komisjon tugines, tal seaduslikult niisugust menetlust algatada, kuna need aruanded ei ole koostatud põhjalikult, ei esita neis välja toodud väidete toetuseks tõendeid, ei taga kaitseõigusi ning sisaldavad palju väära ja ebatäpset teavet. Teiselt poolt tuleneb ilmne kaalutlusviga ka distsiplinaarmenetluse algatamise otsuse kiireloomulisusest, sest see võeti vastu kahe päeva jooksul.

199    Komisjon väidab, et 9. juuli 2003. aasta otsus distsiplinaarmenetluse algatamise kohta võeti vastu sellele kohaldatavaid ühenduse eeskirju rangelt järgides.

200    Ta leiab esiteks, et tal ei ole ühegi õigusnormi alusel kohustust viia läbi haldusjuurdlust enne ametniku suhtes distsiplinaarmenetluse algatamist. Ta võib algatada distsiplinaarmenetluse, kui tal on piisavalt tõendeid, mis viitavad distsiplinaarrikkumisele. Sellega seoses tuletab komisjon meelde, et tal on selles valdkonnas lai kaalutlusõigus sõltuvalt talle teadaolevatest asjaoludest. Käesoleval juhul võis ta eespool mainitud aruannete sisu arvestades otsustada algatada vaidlusaluse distsiplinaarmenetluse ilmset kaalutlusviga tegemata.

201    Teiseks väidab komisjon, et ükski ühenduse õiguse säte ei kohusta teda kuulama ametnikku ära enne tema suhtes distsiplinaarmenetluse algatamise otsuse tegemist. Kõigepealt on personalieeskirjade artiklis 87 pelgalt ette nähtud, et ametnik kuulatakse ära kas enne seda, kui ametisse nimetav asutus või ametiisik teeb talle kirjaliku hoiatuse või noomituse, või enne, kui ametisse nimetav asutus otsustab konsulteerida distsiplinaarnõukoguga. Õigust olla ära kuulatud käsitleva aluspõhimõtte järgi on komisjon kohustatud ametniku ära kuulama vaid siis, kui võidakse vastu võtta ametnikku kahjustav otsus. Kuna aga distsiplinaarmenetluse algatamise otsus ei ole isikut kahjustav otsus, ei ole kõnealune aluspõhimõte käesolevas kohtuasjas kohaldatav. Lõpuks, arvestades, et distsiplinaarmenetlus ei ole kohtulik menetlus, ei saa tulemuslikult tugineda EIÕK artikli 6 sätetele selleks, et väita, et hageja oleks tulnud enne distsiplinaarmenetluse algatamist ära kuulata.

202    Kolmandaks väidab komisjon, et ta ei teinud ilmset kaalutlusviga, kui algatas vaidlusaluse distsiplinaarmenetluse, kuna Eurostati siseauditi aruande ja komisjoni siseauditi talituse vahearuande põhjal, millega ei ole süütuse presumptsiooni põhimõtet eiratud, võis õigustatult arvata, et hageja on toime pannud distsiplinaarrikkumisi.

 Avaliku Teenistuse Kohtu hinnang

203    Esiteks, hageja väidab, et distsiplinaarmenetluse algatamise otsusega on rikutud menetlusnormi, kuna komisjon ei korraldanud eelnevalt haldusjuurdlust ega järginud 19. veebruari 2002. aasta otsust haldusjuurdluse kohta.

204    Ometi ei ole personalieeskirjade artiklis 87 ega personalieeskirjade IX lisas ette nähtud kohustust korraldada haldusjuurdlus enne, kui administratsioon otsustab distsiplinaarmenetluse algatada.

205    19. veebruari 2002. aasta otsuses, millega loodi IDOC, on küll kindlaks määratud teatavad eeskirjad, mida tuleb järgida, kui distsiplinaarmenetluse ettevalmistamiseks korraldatakse haldusjuurdlus. Üheski selle otsuse sättes ei ole aga administratsioonile sõnaselgelt pandud kohustust viia läbi haldusjuurdlus enne distsiplinaarmenetluse algatamist. Kõnealuse otsuse artiklist 5 tuleneb vastupidi, et haldusjuurdluse algatamine on vaid võimalus, mis on jäetud personali ja halduse peadirektorile selleks, et paremini selgust tuua asjaoludesse, mida võidakse ametnikule süüks panna.

206    Lisaks sellele, kuna distsiplinaarmenetluse algatamise otsus ei kujuta endast isikut kahjustavat meedet, ei saa hageja tulemuslikult tugineda kaitseõiguste tagamise põhimõttele, et kritiseerida asjaolu, et teda ei kuulatud ära enne, kui ametisse nimetav asutus otsustas tema suhtes distsiplinaarmenetluse algatada (eespool viidatud kohtuotsus Pessoa e Costa vs. komisjon, punkt 59, ning kohtuotsus Franchet ja Byk vs. komisjon, punkt 367).

207    Seega ei ole enne distsiplinaarmenetluse algatamist haldusjuurdluse korraldamata jätmine menetlusviga või kaitseõiguste tagamise põhimõtte eiramine, mis tooks kaasa administratsiooni vastutuse.

208    Teiseks, mis puutub ilmset kaalutlusviga käsitlevasse etteheitesse, siis tuleb meenutada, et ametniku suhtes distsiplinaarmenetluse algatamise otsuse eesmärk on võimaldada ametisse nimetaval asutusel kontrollida asjaomasele ametnikule etteheidetavate asjaolude tõelevastavust ja tõsidust ning kuulata ta sellega seoses ära vastavalt personalieeskirjade artiklile 87, et kujundada seisukoht ühelt poolt selle kohta, kas tuleks distsiplinaarmenetlus meetmeid võtmata lõpetada või kohaldada ametniku suhtes distsiplinaarmeedet, ja teiselt poolt, kas enne selle distsiplinaarmeetme kohaldamist on vaja ta saata distsiplinaarnõukogusse personalieeskirjade IX lisas ette nähtud menetlust järgides (eespool viidatud kohtuotsus Pessoa e Costa vs. komisjon, punkt 36, ja Esimese Astme Kohtu 5. oktoobri 2005. aasta otsus kohtuasjas T‑203/03: Rasmussen vs. komisjon, EKL AT 2005, lk I‑A‑279 ja II‑1287, punkt 41).

209    Niisuguse otsusega kaasnevad paratamatult institutsiooni delikaatset laadi kaalutlused, arvestades tõsiseid ja muutmatuid tagajärgi, mida see võib põhjustada. Selles osas on institutsioonil lai kaalutlusõigus ja kohtulik kontroll piirdub administratsiooni poolt menetluse algatamisel arvesse võetud tõendite sisulise paikapidavusega, etteheidetavate asjaolude hindamisel ilmse vea puudumisega ja võimu kuritarvitamise puudumisega (vt analoogia alusel seoses distsiplinaarmeetmetega eelkõige Esimese Astme Kohtu 17. mai 2000. aasta otsus kohtuasjas T‑203/98: Tzikis vs. komisjon, EKL AT 2000, lk I‑A‑91 ja II‑393, punkt 50, ja eespool viidatud kohtuotsus N vs. komisjon, punkt 125; seoses asja saatmisega OLAF‑ile Avaliku Teenistuse Kohtu 2. mai 2007. aasta otsus kohtuasjas F‑23/05: Giraudy vs. komisjon, EKL AT 2007, lk I‑A‑1‑121 ja II‑A‑1‑657, punktid 98 ja 99).

210    Sellegipoolest peab enne distsiplinaarmenetluse algatamist olema ametisse nimetava asutuse käsutuses piisavalt täpseid ja asjakohaseid tõendeid, et asjaomase ametniku õigused oleks kaitstud (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Franchet ja Byk vs. komisjon, punkt 352; Avaliku Teenistuse Kohtu 13. jaanuari 2010. aasta otsus liidetud kohtuasjades F‑124/05 ja F‑96/06: A ja G vs. komisjon, punkt 366).

211    Käesoleval juhul tuleneb komisjoni 9. juuli 2003. aasta otsuse tekstist, et komisjon otsustas algatada hageja suhtes distsiplinaarmenetluse esiteks põhjusel, et viimane sallis või nõustus hankelepingute sõlmimisel sellega, et hindamisprotsess ei olnud läbipaistev, et hangete ja lepingute nõuandekomitee aruannetes välja toodud hindamismeetodid ei vastanud tegelikkuses kasutatuile, ja teiseks põhjusel, et ta sallis või nõustus äriühinguga Planistat sõlmitud lepingu puhul sellega, et temale isiklikult lähedalseisev ekspert, keda lisaks pakkuja alguses ise ei soovitanud, osales sellise uuringu läbiviimise projektis, mis ei ole turuga seotud ja mille alusel tehti märge „kuulub maksmisele” juba enne seda, kui oli valminud uuringu vahearuanne. Komisjon tugines kõnealuse otsuse vastuvõtmiseks esiteks komisjoni siseauditi talituse 7. juuli 2003. aasta vahearuandele ja teiseks Eurostati siseauditiüksuse 8. juuli 2003. aasta aruandele.

212    Esiteks tuleb küsida, kas siseauditi aruanded võivad iseenesest olla piisavalt täpsed ja asjakohased tõendid, mida administratsioon saab ametniku suhtes distsiplinaarmenetluse algatamiseks arvesse võtta.

213    Auditeerimisjuhendi punktis 1.3 on eelkõige täpsustatud:

„[…] siseauditi eesmärk ei ole avastada pettust.

Isegi kui viiakse läbi põhjalik menetluste audit, ei saa see tagada, et kõik pettused avastatakse.

Audiitor saab siiski kindlaks teha teatavad riskid, mis võivad pettuse esile tuua. Kui teostatavad kontrollid ei vähenda kindlakstehtud riske ja ohte, peab audiitor oma juurdlust jätkama, et kontrollida, kas tegemist on pettusega ja vajadusel teavitama sellest OLAF-it, mis on ainus pädev amet sellise juurdluse korraldamiseks.”

214    Komisjon tuletab omalt poolt kostja vastuses meelde järgmist:

„Siseauditi [aruande] eesmärk on abistada peadirektoreid ja kõrgema juhtkonna liikmeid riskide ohjamisel, et tagada vara säilimine ja kontrollida eeskirjade järgimist ning teabe tõelevastavust […]. Sellest tulenevalt ei saa Eurostati siseauditi põhjal järeldada, et esineb pettust, ega tõendada, et süüdistused pettuses on põhjendatud. Seda saab teha üksnes haldusjuurdluse ja distsiplinaarmenetluse tulemusel. Auditi eesmärk on seega selgelt erinev haldusjuurdluse või distsiplinaarmenetluse eesmärkidest, sest viimati nimetatud menetlusliigid puudutavad või võivad puudutada konkreetsete isikute võimalikke kohustusi […].”

215    Käesolevas kohtuasjas on kindel, et komisjon tugines hageja suhtes distsiplinaarmenetluse algatamiseks eranditult siseauditi aruannetele. Kuid arvestades nende olemust ja eelmainitud tunnuseid, ei saa niisugused siseauditi aruanded olla piisavalt täpsed ja asjakohased asjaolud, mis võimaldaksid distsiplinaarmenetlust algatada.

216    Sellegipoolest, isegi kui see ei ole siseauditi aruande eesmärk, ei ole välistatud, et aruannet võiks kasutada distsiplinaarmenetluse algatamise alusena. Järelikult tuleb juhul, kui administratsioon viitab niisugusele aruandele, juhtumipõhiselt kontrollida, kas seda liiki dokumendis sisalduv teave on piisavalt täpne ja asjakohane, et selle põhjal saaks algatada distsiplinaarmenetluse.

217    Käesoleval juhul tuleb märkida, et komisjoni siseauditi talituse vahearuandes ei leidu ühtegi järeldust esimese hagejale esitatud etteheite kohta. Teise etteheite osas on kõnealuses aruandes pelgalt tõdetud, et Eurostati siseauditi talitus tõi esile võimaliku nepotismijuhu. Nii ei sisalda see aruanne ühtegi hagejale etteheidetud asjaolude analüüsi ega konkreetset uuringut, vaid piirdub ühelt poolt sellega, et võtab kaudselt ja ettevaatlikult üle selle, mida Eurostati siseauditi talitus oma esialgse aruande raames tuvastas, ja teiselt poolt sellega, et tuletab meelde ajakirjanduses esitatud kahtlustusi, mida tekitas väidetav soosiv käitumine Kreeka ettevõtjate suhtes ühes Eurostati teenistuses.

218    Seega ei saa kõnealune aruanne selle sisu arvestades kujutada endast täpset ja asjakohast teavet, millel saaks põhineda komisjoni otsus algatada distsiplinaarmenetlus.

219    Seoses Eurostati siseauditi talituse 8. juuli 2003. aasta aruandega tuleb esiteks tõdeda, et see koostati vastusena küsimustele, mille üks ajakirjanik esitas hankelepingute sõlmimise tingimuste kohta hageja juhitavas teenistuses, ja põhines analüüsil, mis oli piiratud ajakirjaniku süüdistustega seotud asjaoludega. Nii on aruande sissejuhatuses täpsustatud, et tehtud analüüs „ei tinginud Supcom programmi raames sõlmitud lepingute üksikasjalikku ja konkreetset auditit, vaid selle puhul keskenduti [ajakirjaniku] osutatud aspektidele, ehk eelarve jaotumisele riikkondsuse järgi, pakkumiste hindamismeetoditele ja hankemenetluse läbipaistvusele”. Siseauditi aruande kriitilises analüüsis, mille hageja koostas ja mille sisu komisjon ei vaidlustanud (edaspidi „kriitiline analüüs”), on sellega seoses täpsustatud, et „siseaudit ei kohaldanud auditeerimise rahvusvahelisi eeskirju ega auditeerimisjuhendi norme”, et „siseauditi järeldused ei ole kuidagi kooskõlas paljude aruandes analüüsitud küsimustega”, et „esialgse versiooni kohta esitatud [hageja] kommentaaridega kiri vääris seda, et siseauditi aruandes võetakse arvesse selle täpseid faktilisi punkte, mis käsitlesid aruande sisu […]”.

220    Teiseks, Eurostati siseauditi talituse aruandes on jõutud eelkõige järgmistele järeldustele:

–        Supcom programmiga seotud hankelepingute sõlmimiseks ettevõtjate tehtud pakkumiste hindamise menetlus ei olnud alati läbipaistev ega kooskõlas sise-eeskirjadega;

–        äriühinguga Planistat sõlmitud lepingu nr 665100003 puhul esines rikkumisi eelkõige seoses ühe eksperdi, hageja vennapoja töölevõtmisega.

221    Kuigi Eurostati siseauditi talituse aruandest ilmneb nii teatav arv häireid, mis esinesid hageja juhitud teenistuses Supcom hankelepingute sõlmimise menetluses pakkumiste hindamise juures, ei tulene kõnealusest aruandest seevastu, et hageja oleks põhjustanud tuvastatud rikkumised või oleks nendega seotud või et täheldatud häired esinesid üksnes hageja teenistuses, nagu pealegi märkis auditiüksus hageja märkuste kohta koostatud esialgses vastuses.

222    Lisaks sellele, mis puutub asjaolusse, et hageja ristipoeg võeti tööle Eurostati ja äriühingu Planistat vahel sõlmitud lepingu raames, ei tulene siseauditi talituse aruandest, et hageja oleks selles olukorras mingit rolli mänginud.

223    Ühtlasi tuleb rõhutada, et hageja esitas konkreetsed märkused, et kummutada talle Eurostati siseauditi talituse aruandes esitatud etteheited.

224    Kuid kohtutoimiku dokumentidest tuleneb, et Eurostati siseauditi talitus ei võtnud lõpuks tema märkusi üldsegi arvesse. Nimelt, kuigi see talitus kavatses algul hageja märkustele kirjalikult vastata, loobuti vastuse esialgsest versioonist, ilma et administratsioon oleks seda seisukohamuutust kuidagi selgitanud. Lisaks nähtub D. 8. juuli 2003. aasta kirjast uuele Eurostati peadirektorile, et Eurostati siseauditi talituse 8. juuli 2003. aasta aruanne on siseauditi talituse esialgse aruande täpne koopia ja et Eurostati siseauditi talitus ei uurinud lõpuks põhjalikumalt hageja esitatud märkusi. Osutatud kirjas oli nimelt täpsustatud:

„[…] 27. mail 2003 edastasin Teile Supcom 1995–1999. aasta programmi raames hankelepingute sõlmimise esialgse auditi aruande […]

Saadan Teile lõpliku analüüsi teabega, mis oli mu käsutuses ajal, mil faktilisi asjaolusid analüüsiti ja mida mul ei ole võimalik rohkem sügavuti uurida, arvestades mu varasemat ja praegust töökoormust.”

225    Kriitilises analüüsis on samuti tõdetud, et arvestades esialgse auditi aruande kohta hageja esitatud kommentaaride sisu ja täpsust, oleks audiitorid pidanud neid kasutama ja muutma siseauditi aruannet. Lisaks tuleneb OLAF‑i aruandest, et asjaomased audiitorid möönsid ise OLAF‑i juurdluse käigus, et auditi aruanne „ei ole tehtud poolte osavõtul”.

226    Neil asjaoludel tuleb tõdeda, et osalistel ja mittetäielikel alustel koostatud Eurostati siseauditi talituse aruanne ei kujuta endast piisavalt asjakohast ja täpset teavet, mille alusel administratsioon võiks algatada distsiplinaarmenetluse.

227    Pealegi on oluline märkida, et auditiüksus tunnistas ise hageja märkustele antud vastuse esialgses versioonis, et üksuse koostatud auditi aruande alusel ei saa selle sisu tõttu hagejat isiklikult vastutusele võtta. Audiitorid soovitasid nimelt vastata ühele hageja märkusele, mille kohaselt „isegi kui mõned statistilised andmed vastavad tõele, […] ei saa need tõendada minupoolset rikkumist”, et „teil on õigus ja sel põhjusel ei ole kordagi mainitud „eeskirjadest kõrvale kaldumist”.”

228    Lisaks sellele möönis komisjon kohtuistungil, et puudusid põhjused algatada hageja suhtes distsiplinaarmenetlus kiireloomuliselt, mis oleks võinud vajadusel aidata mõista seda, et auditi aruannet ei täpsustatud. Nii ei ole välistatud, et distsiplinaarmenetluse algatamine hageja suhtes juba 9. juulil 2003 oli osaliselt põhjendatud sellega, et samal kuupäeval algatati paralleelselt distsiplinaarmenetlused teiste Eurostati ametnike, sealhulgas Eurostati peadirektori suhtes.

229    Arvestades administratsiooni käsutuses olnud ja auditi aruannetest, mis ei olnud piisavalt üksikasjalikud ja asjakohased, tulenenud teavet, oleks administratsioon äärmisel juhul saanud korraldada IDOC‑i läbiviidava haldusjuurdluse või saata asja OLAF‑ile, mida ta ei teinud, sest OLAF-i poole pöörduti alles pärast distsiplinaarmenetluse algatamist.

230    Sellest järeldub, et komisjon tegi ilmse kaalutlusvea ja rikkus hea halduse põhimõtet, kui algatas 9. juulil 2003 hageja suhtes distsiplinaarmenetluse vaid eespool mainitud siseauditi aruannete alusel. See toiming on süüline tegu, mis toob kaasa tema vastutuse.

 Konkreetsete ning hageja palgaastmele ja võimetele vastavate ülesannete mitteandmine

 Poolte argumendid

231    Hageja väidab, et pärast tema personali ja halduse peadirektoraati vanemnõunikuks üleviimise otsust ei määranud komisjon talle täpseid ja tema võimetele vastavaid kohustusi. Ta esitas selle kohta komisjoni presidendile kaebuse, mis ei andnud erilisi tulemusi. Ülesannetel, millele komisjon viitab tema kaebusele antud vastuses, puudub tegelik sisu ning pealegi ei kohanud ta kordagi komisjoni asepresidenti, kelle teenistusse ta pidi olema määratud. Ta määrati tööle väikses kontoris ilma vahendite või assistendita. Mis puutub asjaolusse, et komisjon andis hagejale loa tegutseda väljaspool oma teenistuskohustusi, siis see ei näita, et talle usaldati konkreetsete kohustuste täitmine.

232    Komisjon väidab esiteks, et hageja üleviimise otsus mainis täpseid ja tema palgaastmega kooskõlas olevaid kohustusi. Teiseks määras komisjon talle kohe, kui ta personali ja halduse peadirektoraadi teenistusse asus, täitmiseks täpseid ülesandeid. Kolmandaks märgib komisjon, et hageja osales Rhodose (Kreeka) mitteametliku Ülemkogu kohtumise ettevalmistamisel, sai loa tegutseda väljaspool oma teenistuskohustusi ja osales alates 2003. aasta novembrist töögrupis, mis tegeles liikmesriikide ametnike vanaduspensioni reformiga. Asjaolu, et hageja ei kohanud komisjoni asepresidenti, ei viita sellele, et tal ei olnud ühtegi ametikohustust, arvestades, et ta oli personali ja halduse peadirektoraadi vanemnõunik ning mitte komisjoni liikme erinõunik.

 Avaliku Teenistuse Kohtu hinnang

233    Tuleb teha vahet üleviimise otsusel kui sellisel ja komisjoni mitteotsustuslikel toimingutel, mille mõjul muutusid hagejale üleviimise otsusega määratud ametikohustused sisutuks või mille eesmärk oli need sisutuks muuta. Nimelt võivad üleviimise otsuse kohta käesoleva kohtuotsuse punktides 106 ja 107 sedastatut arvestades vaid komisjoni mitteotsustuslikud toimingud kaasa tuua selle institutsiooni vastutuse.

234    Käesoleval juhul oli üleviimise otsuses loetletud teatav arv hagejale määratud ülesandeid. Ometi ei tulene kohtutoimiku materjalidest, et komisjon oleks hagejale andnud võimaluse tegelikkuses neid ülesandeid täita ega ka, et neil oleks konkreetne sisu, mis vastab hageja võimetele ja kogemuse tasemele.

235    Nimelt tuleneb eelkõige komisjoni asepresidendile saadetud 9. septembri 2003. aasta kirjast, et hageja kaebas selle üle, et tal ei ole alates tema üleviimisest 2002. aasta novembris olnud tegelikke ülesandeid, mis vastaksid tema palgaastmele ja võimetele. Personali ja halduse peadirektoraadi peadirektori 22. septembri 2003. aasta memos paluti komisjoni asepresidendi kantselei juhatajal määrata hagejale ülesanded vastavalt kokkulepitule. Vastuseks sellele kirjale piirdus kantselei juhataja 29. septembri 2003. aasta memos sellega, et palus omakorda personali ja halduse peadirektoraadi direktoril teha talle ettepanekuid ülesannete kohta, mida võiks hagejale määrata. Niisugune kirjavahetus toetab hageja teesi vähemalt seoses ajavahemikuga 2003. aasta jaanuarist oktoobrini. Komisjon, kellel peaks olema võimalik esitada selles osas vastupidiseid tõendeid, ei ole esitanud tõendeid, mis näitaksid, et hagejale määrati tegelikkuses ülesandeid, eriti pärast seda kirjavahetust. Kuigi administratsioon väidab, et hageja osales Ülemkogu Rhodose mitteametlikul kohtumisel, ei täpsusta ta, milles see ametikohustus tegelikkuses seisnes ega mis laadi tööd sellega seoses tehti. Samuti, kui komisjon väidab, et hageja määrati osalema avaliku teenistuse vanaduspensioniskeemi reformi töögrupis alates 24. novembrist 2003, ei ole ta tõendanud, et hagejale anti võimalus tegelikkuses selles grupis osaleda, samas kui hageja seda kindlalt eitab. Pealegi tuleb märkida, et see töögrupp koosnes põhiliselt ametnikest, kelle suhtes oli algatatud distsiplinaarmenetlus, mis lubab kahelda komisjoni ootustes selle töögrupi töö suhtes.

236    Peale selle ei näita asjaolu, et hageja sai vaidlusalusel ajavahemikul loa tegutseda väljaspool oma teenistuskohustusi, seda, et tal oleks võimaldatud täita komisjonis konkreetselt ametikohustusi, mis vastavad tema palgaastmele.

237    Seega, arvestades neid asjaolusid, näib, et komisjon ei võimaldanud kas tahtlikult või tegevusetusest hagejal täita 2003. aasta jaanuarist kuni 2006. aasta veebruarini konkreetselt tema palgaastmele vastavaid kohustusi, välja arvatud kuuekuuline ajavahemik, mil hageja täitis isiklikel põhjustel võetud puhkuse ajal kohustusi Kreeka valitsuses. Niisugune komisjoni suhtumine kujutab endast samuti süülist tegevust, mis toob kaasa komisjoni vastutuse.

238    Eeltoodust tuleneb, et komisjon pani hageja suhtes toime mitu süülist tegu, esiteks teavitades teda hilinemisega tema 11. novembri 2002. aasta abitaotlusele järgnenud toimingutest, teiseks, vastates hilinemisega 15. ja 21. juulil 2003 esitatud abitaotlustele, kolmandaks, otsustades algatada distsiplinaarmenetluse, kui puudus piisavalt täpne ja asjakohane teave, neljandaks, lastes 2003. aasta juulis levitada hageja isikuandmeid, ja viiendaks, jättes mitme aasta jooksul talle andmata tegelikke ülesandeid, mis vastavad hageja palgaastmele.

 Kahju ja põhjuslik seos

 Poolte argumendid

239    Hageja väidab, et komisjon pani toime mõned rikkumised, mis on otseselt seotud kahjuga, millele ta tugineb.

240    Ta väidab oma kirjalike märkuste viimase seisuga, et need rikkumised tingisid eriti suure mittevaralise kahju, mida ta hindab 850 000 eurole. Hageja tuletab selle kahjuga seoses eeskätt meelde, et komisjon kahjustas oma süüliste toimingutega tema väärikust ja ametialast mainet. Repliigis teatas hageja, et taganeb nõudest hüvitada mittevaraline kahju, mis on seotud tema tervisliku seisundi halvenemisega.

241    Komisjon väidab, et hageja peab tõendama, et osutatud ebaseaduslikud toimingud on otseselt seotud mittevaralise kahjuga, millele ta tugineb, ning et need avaldasid tema ametialasele ja isiklikule seisundile tegelikku ja kindlat mõju. Käesolevas kohtuasjas ei ole see aga nii. Komisjon leiab eeskätt, et hageja ei ole tõendanud, et ta kaotas võimaluse, et teda määrataks Eurostati peadirektori ametikohale, kuna ta ei ole näidanud, et oleks avaldatud teadet vaba ametikoha kohta või et ta oleks oma kandidatuuri esitanud. Samuti ei ole komisjonile etteheidetavad toimingud seotud asjaoluga, et hageja kohta esitati ajakirjanduses süüdistusi ja laimavaid vihjeid.

 Avaliku Teenistuse Kohtu hinnang

242    Kõigepealt tuleb meenutada, et hageja kirjalike märkuste viimase seisu järgi palub ta hüvitada vaid mittevaralise kahju, mille tekitas ühelt poolt tema maine ja ametialase väärikuse kahjustamine ning teiselt poolt ebakindlus ja mure, mis talle osaks said, jättes välja psüühilise seisundi halvenemise.

243    Siinkohal tuleb uurida, kas komisjonipoolne väärhaldus on otseselt seotud mittevaralise kahjuga, millele hageja viitab.

244    Esiteks, kuna hilinemine, millega komisjon teatas oma ametnikule seoses tema 11. novembri 2002. aasta abitaotlusega võetud meetmetest, ei ole õigustatud erandlike asjaoludega, kujutab see endast väärhaldust, mis tekitab konkreetset mittevaralist kahju, arvestades ebakindlust ja muret, mis ametnikule selle olukorra tõttu osaks said (vt analoogia alusel Euroopa Kohtu 14. juuni 1979. aasta otsus kohtuasjas 18/78: V. vs. komisjon, EKL 1979, lk 2093, punktid 16 ja 19; eespool viidatud kohtuotsus Caronna vs. komisjon, punkt 106). Sama kehtib ka hilinemise puhul, millega komisjon tegi otsuse hageja poolt 15. ja 21. juulil 2003 esitatud abitaotluste kohta. Neid mittevaralise kahju juhtumeid hinnatakse õiglaselt, määrates ex aequo et bono nende summaks 10 000 eurot (vt analoogia alusel seoses hindamisaruande hilinenud koostamisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamisega Esimese Astme Kohtu 8. detsembri 2005. aasta otsus kohtuasjas T‑274/04: Rounis vs. komisjon, EKL AT 2005, lk I‑A‑407 ja II‑1849, punkt 54).

245    Teiseks kujutab otsus algatada distsiplinaarmenetlus, kuigi komisjonil ei olnud piisavalt täpset ja asjakohast teavet, endast süütegu, mis kahjustas tõsiselt hageja väärikust ja ametialast mainet. Nimelt võis see otsus anda avalikkusele ning hageja lähedastele isikutele ja kolleegidele alust arvata, et ta on toime pannud laidetavaid tegusid. Samas tuleneb kohtutoimiku dokumentidest, eelkõige OLAF‑i aruandest, et talle esitatud etteheited ei olnud põhjendatud.

246    Kolmandaks, komisjonile süükspandav isikuandmete leke, mis leidis aset 2003. aasta juulis, põhjustas otseselt hageja mainele ja ametiaule tekitatud kahju tõsise süvenemise. Just hageja nime avalikustamine selle lekke kaudu koos komisjoni 9. juuli 2003. aasta pressiteates sisalduva teabega võimaldas avalikkusel, rahvusvahelisel ja Kreeka ajakirjandusel nimetada hagejat ühena neist ametnikest, kelle suhtes oli algatatud distsiplinaarmenetlus, ja vihjata, et ta oli segatud finantsskandaali.

247    Kahes eelnevas punktis mainitud kahju hüvitati vaid väikses osas 27. oktoobri 2004. aasta pressiteatega, mille avaldamisel oli palju nõrgem mõju kui rahvusvahelises ja Kreeka ajakirjanduses avaldatud artiklitel (vt meetmete kohta, mis ei korva piisavalt hageja maine põhjendamatut rünnakut, eespool viidatud kohtuotsus Giraudy vs. komisjon, punkt 206). Kõnealuse pressiteate levitamine oli ainus meede, mille komisjon hageja väärikuse taastamiseks võttis. See institutsioon ei vabandanud ega väljendanud kordagi kahetsust hageja ees, mida avalik põhjendamatu kahtluse alla seadmine eeldaks.

248    Niisiis, võttes arvesse käesoleva kohtuasja eelmainitud erandlikke asjaolusid, kaasa arvatud 27. oktoobri 2004. aasta pressiteadet, tuleb õigluse alusel määrata komisjoni poolt hageja väärikusele ja ametialasele mainele tekitatud mittevaralise kahju suuruseks 60 000 eurot (vt seoses maine tõsise kahjustamisega eespool viidatud kohtuotsus Franchet ja Byk vs. komisjon, punkt 411; eespool viidatud kohtuotsus Giraudy vs. komisjon, punkt 207).

249    Neljandaks, kuna komisjon ei andnud hagejale mitme aasta jooksul tegelikke tema palgaastmele vastavaid tööülesandeid, on ta süüdi väärhalduses, mis põhjustab otseselt mittevaralist kahju. Sellega seoses tuleb käesoleva kohtuasja tingimustes komisjonilt hageja kasuks välja mõista 20 000 euro suurune summa.

250    Eeltoodust järeldub, et komisjonilt tuleb erinevate hageja kantud mittevaralise kahju juhtude eest hageja kasuks välja mõista 90 000 euro suurune summa.

 Menetlust korraldavate meetmete ja menetlustoimingute taotlused

1.     Poolte argumendid

251    Hageja palub esiteks Avaliku Teenistuse Kohtul kuulata kohtuistungil tunnistajatena üle kõigepealt nädalalehe La Voix ajakirjanik Portal, seejärel D. selleks, et ta kirjeldaks täpsemalt, mis tingimustel koostati Eurostati siseauditi talituse 8. juuli 2003. aasta aruanne, ning lõpuks Koopman, et ta annaks täpsemat teavet üleviimise otsuse vastuvõtmise kohta.

252    Teiseks soovib hageja, et Avaliku Teenistuse Kohus paluks komisjonil esitada kõik dokumendid, mis võivad tõendada, et Eurostati siseauditi teenistus viis tõepoolest 2002. aasta novembrist kuni 2003. aasta maini läbi kontrolle seoses asjaoludega, mida talle ette heideti.

253    Kolmandaks palub hageja Avaliku Teenistuse Kohtul kutsuda komisjoni üles esitama terviklik OLAF‑i aruanne, jätmata välja väidetavaid konfidentsiaalseid osi ja lisasid.

2.     Avaliku Teenistuse Kohtu hinnang

254    Hageja palub repliigis Avaliku Teenistuse Kohtul kohustada komisjoni esitama teatavaid dokumente ja üle kuulata kolm tunnistajat.

255    Vastavalt kodukorra artikli 54 lõikele 1 on menetlust korraldavate meetmete ja menetlustoimingute eesmärk tagada kohtuasjade kohtuistungiks ettevalmistamine, menetluse läbiviimine ja kohtuvaidluste lahendamine parimatel võimalikel tingimustel. Kodukorra artiklite 57–58 kohaselt on menetlustoimingute eesmärk võimaldada tõendada faktiväiteid, mida pool on oma väidete toetuseks esitanud (vt analoogia alusel Esimese Astme Kohtu 8. novembri 2000. aasta otsus kohtuasjas T‑175/97: Bareyt jt vs. komisjon, EKL AT 2000, lk I‑A‑229 ja II‑1053, punkt 89).

256    Kodukorra artikli 55 lõike 2 punkti d alusel kujutab pooltelt kohtuasjaga seotud dokumentide või muude tõendite küsimine endast menetlust korraldavat meedet, samas kui tunnistajate ülekuulamine on kodukorra artikli 57 kohaselt menetlustoiming.

257    Mis puutub kohtuasja poole esitatud menetlust korraldavate või menetlustoimingute taotluse hindamisse, siis Avaliku Teenistuse Kohus on ainupädev otsustama, kas lahendamisel olevates kohtuasjades esitatud tõendeid on vaja täiendada (vt analoogia alusel tunnistaja ülekuulamise taotluse kohta Euroopa Kohtu 22. novembri 2007. aasta otsus kohtuasjas C‑260/05 P: Sniace vs. komisjon, EKL 2007, lk I‑10005, punktid 77 ja 78; vt analoogia alusel seoses nõudega esitada dokumendid Euroopa Kohtu 2. oktoobri 2003. aasta otsus kohtuasjas C‑182/99 P: Salzgitter vs. komisjon, EKL 2003, lk I‑10761, punktid 41 ja 44).

258    Avaliku Teenistuse Kohus on seisukohal, et on toimiku materjalidest ja kohtuistungilt saanud asja lahendamiseks piisavalt informatsiooni, ja leiab, et ei tule võtta taotletud menetlust korraldavaid meetmeid ega teha taotletud menetlustoiminguid.

 Kohtukulud

259    Kodukorra artikli 87 lõike 1 alusel ja ilma et see piiraks kodukorra II jaotise 8. peatüki teiste sätete kohaldamist, on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Sama artikli lõike 2 kohaselt võib juhul, kui õiglus seda nõuab, Avaliku Teenistuse Kohus otsustada, et kaotaja pool kannab vaid osa kohtukuludest või et ta ei kanna neid üldse.

260    Eespool toodud põhjendustest tuleneb, et kohtuvaidluse on põhiosas kaotanud komisjon. Lisaks palus hageja oma nõuetes sõnaselgelt, et kohtukulud mõistetaks välja kostjalt. Kuna käesoleva kohtuasja asjaolude puhul ei ole õigustatud kohaldada kodukorra artikli 87 lõiget 2, tuleb kohtukulud välja mõista komisjonilt.

Esitatud põhjendustest lähtudes

AVALIKU TEENISTUSE KOHUS (esimene koda)

otsustab:

1.      Mõista Euroopa Komisjonilt F. Nanopoulose kasuks välja 90 000 eurot.

2.      Ülejäänud osas jätta hagi rahuldamata.

3.      Mõista kõik kohtukulud välja Euroopa Komisjonilt.

Gervasoni

Kreppel

Rofes i Pujol

Kuulutatud avalikul kohtuistungil 11. mail 2010 Luxembourgis.

Kohtusekretär

 

       President

W. Hakenberg

 

       S. Gervasoni


* Kohtumenetluse keel: kreeka.