AVALIKU TEENISTUSE KOHTU OTSUS

(esimene koda)

20. jaanuar 2009

Kohtuasi F‑32/08

Marie-Claude Klein

versus

Euroopa Ühenduste Komisjon

Avalik teenistus – Ametnikud – Pension – Invaliidsuspension – Surm – Mõiste „ülalpeetav laps” – Personalieeskirjade VII lisa artikkel 2 – Surmatoetus – Matusetoetus – Orvupension

Ese:      EÜ artikli 236 ja EA artikli 152 alusel esitatud hagi, milles M.‑C. Klein palub sisuliselt tühistada komisjoni individuaalsete maksete haldamise ja maksmise ameti 4. mai 2007. aasta otsuse, millega jäeti rahuldamata tema taotlused saada teatud rahalist toetust seoses tema isa surmaga, kes oli komisjoni endine ametnik, ning vajaduse korral tühistada ametisse nimetava asutuse 15. novembri 2007. aasta otsus, millega jäeti rahuldamata 3. augusti 2007. aasta kaebus eespool viidatud otsuse peale.

Otsus: Jätta hagi rahuldamata. Jätta kõik kohtukulud hageja kanda.

Kokkuvõte

1.      Menetlus – Hagiavaldus – Vorminõuded – Ülevaade fakti‑ ja õigusväidetest

(Avaliku Teenistuse Kohtu kodukord, artikli 35 lõige 1)

2.      Ühenduse õigus – Tõlgendamine – Põhimõtted – Autonoomne tõlgendamine

(Personalieeskirjad, artiklid 70 ja 80)

3.      Ametnikud – Pension – Ametniku õigusjärglased – Ülalpeetav laps

(Personalieeskirjad, artiklid 70 ja 80; VII lisa artikkel 2)

4.      Ametnikud – Sotsiaalkindlustus – Õnnetuste ja kutsehaiguste kindlustus – Matusetoetus

(Personalieeskirjad, artikli 73 lõiked 1 ja 2)

5.      Ametnikud – Pension – Ametniku õigusjärglased – Pensioni maksmise taotluse esitamise tähtaeg

(Personalieeskirjad, VIII lisa artikkel 42)

1.      Avaliku Teenistuse Kohtu kodukorra artikli 35 lõike 1 kohaselt tuleb hagiavalduses märkida eelkõige hagi ese, väited ning faktilised ja õiguslikud argumendid, millele hageja tugineb. Õiguskindluse tagamiseks peavad hagi vastuvõetavuse eeldusena põhilised faktilised ja õiguslikud asjaolud, millele hagi tugineb, vähemalt kokkuvõtlikult, kuid järjekindlalt ja arusaadavalt nähtuma hagiavaldusest endast. Siiski, kuigi pelk viide lisas esitatud ülevaatele faktidest, mis peaks sisalduma hagiavalduses endas, ei ole üldiselt vastuvõetav, tuleb olukorras, kus kostjal ja ühenduse kohtul oli võimalus mõista kaebuses esitatud ülevaadet faktidest, tunnistada hagi mitte vastuvõetamatuks, vaid seda peab sisuliselt uurima. Igal juhul on ühenduse kohtul õigus hinnata, kas korrakohase õigusemõistmise kaalutlustel võib väite sisulistel põhjustel tagasi lükata, ilma et tehtaks eelnev otsus kostja esitatud vastuvõetamatuse etteheite kohta.

(vt punktid 19 ja 20)

Viited:

Euroopa Kohus: 26. veebruar 2002, kohtuasi C‑23/00 P: nõukogu vs. Boehringer (EKL 2002, lk I‑1873, punktid 51 ja 52); 23. märts 2004, kohtuasi C‑233/02: Prantsusmaa vs. komisjon (EKL 2004, lk I‑2759, punkt 26).

Esimese Astme Kohus: 28. aprill 1993, kohtuasi T‑85/92: De Hoe vs. komisjon (EKL 1993, lk II‑523, punkt 20); 22. juuni 1994, liidetud kohtuasjad T‑97/92 ja T‑111/92: Rijnoudt ja Hocken vs. komisjon (EKL AT 1994, lk I‑A‑159 ja II‑511, punkt 71); 21. mai 1999, kohtuasi T‑154/98: Asia Motor France jt vs. komisjon (EKL 1999, lk II‑1703, punkt 49); 15. juuni 1999, kohtuasi T‑277/97: Ismeri Europa vs. kontrollikoda (EKL 1999, lk II‑1825, punkt 29); 15. juuni 2005, kohtuasi T‑171/02: Regione autonoma della Sardegna vs. komisjon (EKL 2005, lk II‑2123, punkt 155).

Avaliku Teenistuse Kohus: 17. oktoober 2007, kohtuasi F‑63/06: Mascheroni vs. komisjon (kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, punkt 52); 8. aprill 2008, kohtuasi F‑134/06: Bordini vs. komisjon (kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, punkt 56).

2.      Nii ühenduse õiguse ühetaolise kohaldamise nõudest kui ka võrdsuse põhimõttest tuleneb, et ühenduse õigusnorme, mis ei viita otseselt liikmesriikide õigusele nende tähenduse ning ulatuse kindlaksmääramiseks, tuleb tavaliselt kogu ühenduses tõlgendada autonoomselt ja ühetaoliselt ning selleks tuleb arvestada õigusnormi konteksti ja vastava regulatsiooniga taotletavat eesmärki. Lisaks, kuigi sõnaselge viite puudumisel võib ühenduse õiguse kohaldamisel tekkida siiski vajadus viidata liikmesriigi õigusele, tekib see üksnes siis, kui ühenduse kohus ei leia ühenduse õiguses või ühenduse õiguse üldpõhimõtetes neid pidepunkte, mis võimaldaksid autonoomsel tõlgendamisel määratleda sellise sätte tähendust ja ulatust.

Mis puudutab personalieeskirjade artiklites 70 ja 80 esitatud ülalpeetava lapse mõiste tõlgendust, siis annab ühenduse õigus eelkõige personalieeskirjades piisavalt teavet, et autonoomselt täpsustada selle mõiste sisu ja ulatust. Nii tuleb kõrvale jätta mis tahes viide siseriiklikule õigusele. Lisaks võimaldab ülalpeetava lapse mõiste autonoomne tõlgendamine kõige paremini tagada selle mõiste ühetaolist tõlgendamist ning ametnike, vanaduspensioni saajate või invaliidsuspensioni saajate õigusjärglaste võrdset kohtlemist.

(vt punktid 35 ja 36)

Viited:

Esimese Astme Kohus: 22. veebruar 2006, kohtuasi T‑342/04: Adam vs. komisjon (EKL AT 2006, lk I‑A‑2‑23 ja II‑A‑2‑107, punkt 32).

3.      Personalieeskirjade artiklite 70 ja 80 tähenduses ülalpeetava lapse mõiste tõlgendamiseks tuleb viidata personalieeskirjade VII lisa artiklis 2 esitatud määratlusele, mis puudutab ülalpeetava lapse toetust, st et selle sätte lõike 2 alusel on tegu lapsega, „keda ametnik tegelikult ülal peab”, arvestades, et tegelik ülalpidamine hõlmab lapse kõigi või osa peamiste vajaduste katmist eelkõige majutuse, toidu, riietuse, hariduse, hoolduse ja ravikulude osas.

Personalieeskirjade VII lisa artikli 2 sätteid arvestades ei saa ühenduste kohus ignoreerida vanusepiire, mis on seatud ülalpeetava lapse toetusele vastavalt selle artikli lõikele 3, st alla 18‑aastane või teatud tingimustel alla 26‑aastane. Personalieeskirjade VII lisa artikli 2 lõikes 3 esitatud vanusepiirid on seega õigustatud mitte üksnes ülalpeetava lapse toetuse osas, vaid ka surmatoetuse või orvupensioni osas. Nimelt, kui seadusandja lähtus oma kaalutlusõiguses eeldusest, et alates teatud vanusest peavad lapsed suutma ise oma vajadusi rahuldada ega pea enam olema koormaks ühenduse ülalpeetava lapse toetustele määratud eelarvele, siis ei ole põhjust, mis sama ei kehtiks ka personalieeskirjade artiklites 70 ja 80 sätestatud rahalistele toetustele.

Vajadust määratleda ülalpeetava lapse mõiste vastavalt personalieeskirjade VII lisa artikli 2 lõigetele 2 ja 3 koostoimes, kinnitavad ka sama artikli lõiked 6 ja 7. Nimelt ilmneb selgelt neist sätetest, et ülalpeetava lapse mõistet ei tule määratleda vaid selle artikli lõike 2 alusel, vaid laiemalt; nii viitab personalieeskirjade VII lisa artikli 2 lõige 6 otsesõnu „ülalpeetava[le] lapse[le] […] käesoleva artikli tähenduses” ja sama artikli lõige 7 viitab otsesõnu „lõigete 2 ja 3 tähenduses ülalpeetav[ale] laps[ele]”.

Personalieeskirjade VII lisa artikli 2 lõikest 4 ilmneb selgelt, et isiku käsitamiseks ülalpeetava lapsena peab olema tehtud „ametisse nimetava asutuse või ametiisiku põhjendatud eriotsus[…]”. Administratsioon saab personalieeskirjade VII lisa artikli 2 lõike 4 tähenduses käsitada mis tahes isikut ülalpeetava lapsena, kui on tõendatud esiteks, et ametnik on „seaduslikult kohustatud ülal pidama”, ja teiseks et lapse ülalpidamine nõuab ametnikult „suuri kulusid”.

(vt punktid 37, 40, 41, 44 ja 45)

Viited:

Esimese Astme Kohus: 10. oktoober 2006, kohtuasi T‑87/04: Arranz Benitez vs. parlament (EKL AT 2006, lk I‑A‑2‑201 ja II‑A‑2‑1031, punkt 42 ja seal viidatud kohtupraktika).

4.      Personalieeskirjade artiklis 73 esitatud viide ühenduse ametnike kutsehaiguse‑ ja tööõnnetuseriski kindlustust käsitlevatele ühistele eeskirjadele peab silmas üksnes selle artikli sisulist kohaldamisala, st „kutsehaiguse‑ ja tööõnnetuseriski”, mitte aga selle artikli isikulist kohaldamisala. Samuti tuleb nii, st ühiste eeskirjade sisulise kohaldamisala järgi tõlgendada ka personalieeskirjade artikli 73 lõike 1 teist lõiku, mille kohaselt „[k]õnealustes eeskirjades täpsustatakse, milliseid riske ei kindlustata”. Arvestades nimetatud ühiste eeskirjade isikulist kohaldamisala, kohaldatakse seda eeskirjade artikli 1 alusel pealegi üksnes „ametnikele”, „ajutistele teenistujatele” ja „lepingulistele töötajatele”; see ei hõlma järelikult riske, mis on tekkinud pärast seda, kui ametnik või teenistuja on lõplikult töölt lahkunud. Kuigi kutsehaiguste puhul on selles artiklis 16 sätestatud, et endisel kindlustatul (st isik, kes on lõplikult töölt lahkunud) või selle õigusjärglastel (kui kindlustatu on surnud) võib olla õigus personalieeskirjade artikli 73 lõikes 2 ettenähtud hüvitistele, tagatakse nende hüvitiste maksmine siiski üksnes siis, kui „endise kindlustatu” surm oli tingitud haigusest, mis ilmnes küll pärast kutsealaga tegelemise lõplikku lõpetamist, kuid mille põhjus on siiski nende ülesannete täitmises.

Asjaolu, et personalieeskirjade artiklis 73 esitatud matusetoetusele võivad lisanduda personalieeskirjade V jaotise 3. peatükis esitatud hüvitised, ei ole tõendiks, et matusetoetust võib maksta ka sellise ametniku õigusjärglastele, kes on töötamise lõpetanud. Nimelt kui kõnealuse 3. peatüki mõned artiklid käsitlevad vanaduspensioni ja või invaliidsuspensioni saajaid, siis muud artiklid, näiteks personalieeskirjade artiklid 79 ja 80, näevad ette rahaliste hüvitiste maksmise mitte üksnes viidatud pensionisaajate õigusjärglastele, vaid ka ametniku õigusjärglastele selle ametniku surma korral.

(vt punktid 54 ja 55)

5.      Personalieeskirjade VIII lisa artikli 42 sätted, mille kohaselt siis, kui ametnik sureb ja tema õigusjärglased ei ole taotlenud oma pensioni ühe aasta jooksul tema surma kuupäevast, kaotavad nad oma õiguse, kui nad ei tõenda, et tegemist oli vääramatu jõuga, kuuluvad avaliku korra alla ning pooled ja kohus ei saa valida, kas neid kohaldada, sest need sätted kehtestati õiguslike olukordade selguse ja kindluse tagamiseks. Asjaolu, et õigusjärglane sai personalieeskirjadest teada alles pärast selle tähtaja lõppu, ei kujuta endast argumenti, mis võiks õigustada tähtaja järgimata jätmist, ning seega ei saa selle tagajärjel tõendada vääramatut jõudu, sest viidatud aastane tähtaeg näib juba olevat piisavalt pikk, et ametniku pärijad ja õigusjärglased saaksid institutsiooniga ühendust võtta. Lisaks eeldatakse, et isik, kellele personalieeskirjad kehtivad või kellel võiks olla nende eeskirjadega antud õigus, tunneb personalieeskirju ega saa viidata oma teadmatusele, et vältida kõigis valdkondades personalieeskirjadega kehtestatud aegumistähtaegade kohaldamist.

(vt punktid 59 ja 60)

Viited:

Esimese Astme Kohus: 29. september 1999, kohtuasi T‑68/97: Neumann ja Neumann-Schölles vs. komisjon (EKL AT 1999, lk I‑A‑193 ja II‑1005, punktid 45 ja 48).