ÜLDKOHTU OTSUS (neljas koda)
20. veebruar 2013(*)
Ühine välis- ja julgeolekupoliitika – Iraani suhtes võetud piiravad meetmed, mille eesmärk on tõkestada tuumarelvade levikut – Rahaliste vahendite külmutamine – Üksus, kelle kapitalis on tuumarelvade levikus teadaolevalt osaleval üksusel 100% osalus – Õigusvastasuse väide – Põhjendamiskohustus – Kaitseõigused – Õigus tõhusale kohtulikule kaitsele
Kohtuasjas T‑492/10,
Melli Bank plc, asukoht London (Ühendkuningriik), esindajad: solicitor S. Gadhia, solicitor S. Ashley, D. Anderson, QC, ja barrister R. Blakeley ning hiljem solicitor S. Ashley, solicitor S. Jeffrey, solicitor A. Irvine, D. Wyatt, QC, ja barrister R. Blakeley,
hageja,
versus
Euroopa Liidu Nõukogu, esindajad: M. Bishop ja R. Liudvinaviciute‑Cordeiro,
kostja,
keda toetab
Euroopa Komisjon, esindajad: S. Boelaert ja M. Konstantinidis,
menetlusse astujad,
mille ese on esiteks nõue tühistada nõukogu 26. juuli 2010. aasta otsus 2010/413/ÜVJP, mis käsitleb Iraani vastu suunatud piiravaid meetmeid ning millega tunnistatakse kehtetuks ühine seisukoht 2007/140/ÜVJP (ELT L 195, lk 39), nõukogu 25. oktoobri 2010. aasta otsus 2010/644/ÜVJP, millega muudetakse otsust 2010/413 (ELT L 281, lk 81), nõukogu 25. oktoobri 2010. aasta määrus (EL) nr 961/2010, milles käsitletakse Iraani vastu suunatud piiravaid meetmeid ja millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 423/2007 (ELT L 281, lk 1), nõukogu 1. detsembri 2011. aasta otsus 2011/783/ÜVJP, millega muudetakse otsust 2010/413 (ELT L 319, lk 71), nõukogu 1. detsembri 2011. aasta rakendusmäärus (EL) nr 1245/2011, millega rakendatakse määrust nr 961/2010 (ELT L 319, lk 11), ja nõukogu 23. märtsi 2012. aasta määrus (EL) nr 267/2012, milles käsitletakse Iraani vastu suunatud piiravaid meetmeid ja millega tunnistatakse kehtetuks määrus nr 961/2010 (ELT L 88, lk 1), osas, milles need õigusaktid puudutavad hagejat, ning teiseks nõue tunnistada määruse nr 961/2010 artikli 16 lõike 2 punkt a ja määruse nr 267/2012 artikli 23 lõige 2 hageja suhtes kohaldamatuks,
ÜLDKOHUS (neljas koda),
koosseisus: koja esimees I. Pelikánová (ettekandja), kohtunikud K. Jürimäe ja M. van der Woude,
kohtusekretär: ametnik N. Rosner,
arvestades kirjalikus menetluses ja 3. juuli 2012. aasta kohtuistungil esitatut,
on teinud järgmise
otsuse
Vaidluse taust
1 Hageja, Melli Bank plc, on Ühendkuningriigis registreeritud aktsiaselts, kelle asukoht on samuti Ühendkuningriigis ning kellele on tegevusloa andnud ja kelle tegevust reguleerib Financial Services Authority (Ühendkuningriigi finantsinspektsioon). Ta alustas pangandustegevust Ühendkuningriigis 1. jaanuaril 2002 Bank Melli Iran’i (edaspidi „BMI”) selles riigis tegutsenud filiaali ümberkujundamise tulemusel. BMI, emaettevõtja, kellel on hagejas 100% osalus, on Iraani pank, mida kontrollib Iraani riik.
2 Käesolev kohtuasi puudutab piiravaid meetmeid, mis on kehtestatud selleks, et avaldada survet Iraani Islamivabariigile, et ta lõpetaks tuumarelvade leviku tõkestamise seisukohast tundliku tuumaenergiaalase tegevuse ja tuumarelvade kandesüsteemide väljatöötamise (edaspidi „tuumarelvade levik”).
3 Nii BMI kui ta tema tütarettevõtjad, sealhulgas hageja, kanti nõukogu 23. juuni 2008. aasta ühise seisukohaga 2008/479/ÜVJP, millega muudetakse ühist seisukohta 2007/140/ÜVJP (ELT L 163, lk 43), nõukogu 27. veebruari 2007. aasta ühise seisukoha 2007/140/ÜVJP, mis käsitleb Iraani vastu suunatud piiravaid meetmeid (ELT L 61, lk 49), II lisa loetellu.
4 Seetõttu kanti BMI ja hageja nõukogu 23. juuni 2008. aasta otsusega 2008/475/EÜ, millega rakendatakse määruse (EÜ) nr 423/2007 artikli 7 lõiget 2, ka nõukogu 19. aprilli 2007. aasta määruse (EÜ) nr 423/2007, mis käsitleb Iraani vastu suunatud piiravaid meetmeid (ELT L 103, lk 1), V lisas olevasse loetellu, mille tagajärjel külmutati nende rahalised vahendid.
5 Nii ühises seisukohas 2008/479 kui ka otsuses 2008/475 esitas Euroopa Liidu Nõukogu nii seoses BMI‑ga kui ka seoses kõikide tema filiaalide ja tütarettevõtjatega järgmised põhjendused:
„Annab või üritab anda finantstoetust äriühingutele, kes on seotud Iraani tuuma- ja raketiprogrammidega või hangivad neile kaupu (AIO, SHIG, SBIG, AEOI, Novin Energy Company, Mesbah Energy Company, Kalaye Electric Company ja DIO). [BMI] tegutseb vahendajana Iraani tundlikes tegevustes. Pank on vahendanud mitmeid tundlike materjalide ostusid Iraani tuuma- ja raketiprogrammide jaoks. Pank on osutanud mitmeid finantsteenuseid Iraani tuuma- ja raketitööstusega seotud üksuste nimel, sealhulgas avanud akreditiive ja hallanud kontosid. Mitu siin nimetatud äriühingut on hõlmatud [Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni] Julgeolekunõukogu resolutsioonidega 1737 ja 1747.”
6 Hageja esitas otsuse 2008/475 peale Üldkohtusse kaks hagi. Need hagid jäeti rahuldamata Esimese Astme Kohtu 9. juuli 2009. aasta otsusega liidetud kohtuasjades T‑246/08 ja T‑332/08: Melli Bank vs. nõukogu (EKL 2009, lk II‑2629).
7 Seoses hagejat puudutavate piiravate meetmete säilitamisega toimus hageja ja nõukogu vahel 2009. aasta juulist kuni 2010. aasta maini tihe kirjavahetus. Nii saatis hageja nõukogule 6., 15. ja 24. juulil, 20. augustil ja 15. oktoobril 2009 ning 22. märtsil 2010 kirjad, millele nõukogu vastas 23. juulil, 1. oktoobril ja 18. novembril 2009 ning 11. mail 2010.
8 Nendes kirjades käsitleti esiteks põhjendusi, mis õigustavad piiravate meetmete võtmist ja säilitamist BMI ja hageja suhtes. Selles osas täpsustas nõukogu 23. juuli 2009. aasta kirjas, et hageja suhtes kohaldatakse piiravaid meetmeid, kuna ta on BMI tütarettevõtja. 18. novembri 2009. aasta kirjas tõdes nõukogu pärast uuesti läbivaatamist esiteks, et BMI toetab tuumarelvade levikut, teiseks, et hageja on BMI omanduses ning BMI võib talle mõju avaldada, ning kolmandaks, et hageja väljapakutud alternatiivsed meetmed ei võimaldaks vältida ohtu, et BMI hiilib teda puudutavatest piiravatest meetmetest hageja vahendusel kõrvale. Ta jäi selle seisukoha juurde ka 11. mai 2010. aasta kirjas.
9 Teiseks palus hageja luba tutvuda nõukogu toimikuga. Selles osas keeldus nõukogu 23. juuli 2009. aasta kirjas võimaldamast tutvuda esialgse ettepanekuga piiravate meetmete võtmiseks BMI ja hageja suhtes (edaspidi „esialgne ettepanek”), põhjusel et see dokument on konfidentsiaalne. 1. oktoobri 2009. aasta kirjas tegi nõukogu hagejale teatavaks täiendavad põhjendused BMI väidetava kaasatuse kohta tuumarelvade leviku toetamisse. 18. novembri 2009. aasta kirjas edastas ta hagejale mittekonfidentsiaalse versiooni piiravate meetmete võtmise ettepanekust, mis sisaldas täiendavaid põhjendusi võrreldes 1. oktoobri 2009. aasta kirjas toodutega (edaspidi „täiendav ettepanek”).
10 Alates sellest, kui nõukogu võttis vastu 26. juuli 2010. aasta otsuse 2010/413/ÜVJP, mis käsitleb Iraani vastu suunatud piiravaid meetmeid ning millega tunnistatakse kehtetuks ühine seisukoht 2007/140/ÜVJP (ELT L 195, lk 39), kanti nii BMI kui ka hageja selle otsuse II lisa loetellu. BMI suhtes toodi ära järgmine põhjendus:
„Annab või üritab anda finantstoetust äriühingutele, kes on seotud Iraani tuuma- ja raketiprogrammidega või hangivad neile kaupu (AIO, SHIG, SBIG, AEOI, Novin Energy Company, Mesbah Energy Company, Kalaye Electric Company ja DIO). [BMI] tegutseb vahendajana Iraani tundlikes tegevustes. Pank on vahendanud mitmeid tundlike materjalide ostusid Iraani tuuma- ja raketiprogrammide jaoks. Pank on osutanud mitmeid finantsteenuseid Iraani tuuma- ja raketitööstusega seotud üksuste nimel, sealhulgas avanud akreditiive ja hallanud kontosid. Mitu siin nimetatud äriühingut on hõlmatud [Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni] Julgeolekunõukogu resolutsioonidega 1737 (2006) ja 1747 (2007). [BMI] jätkab oma sellist tegevust, toetades ja hõlbustades Iraani tundlikke tegevusi. Kasutades oma pangandussuhteid, jätkab ta seoses selliste tegevustega ÜRO ja ELi poolt loetelusse kantud üksuste toetamist ja neile finantsteenuste osutamist. Samuti tegutseb ta selliste üksuste, sealhulgas Bank Sepah nimel ja juhtimisel, tegutsedes sageli nende tütarettevõtjate või partnerite kaudu”.
11 Hagejat puudutavat kannet määruse nr 423/2007 V lisas ei mõjutanud nõukogu 26. juuli 2010. aasta rakendusmääruse (EL) nr 668/2010, millega rakendatakse määruse nr 423/2007 artikli 7 lõiget 2 (ELT L 195, lk 25), jõustumine.
12 Nõukogu teavitas hagejat 27. juuli 2010. aasta kirjaga tema nime kandmisest otsuse 2010/413 II lisa loetellu.
13 Hageja palus 17. augusti 2010. aasta kirjaga nõukogult, et viimane vaataks uuesti läbi otsuse kanda tema nimi otsuse 2010/413 II lisa loetellu ja säilitada teda puudutav kanne määruse nr 423/2007 V lisa loetelus. Ühtlasi palus ta, et talle edastataks koopia tervest nõukogu toimikust, mis on koostatud seoses tema suhtes piiravate meetmete võtmisega. Samuti kordas ta oma ettepanekut tagatiste kohta, mis täielikult välistaksid BMI suhtes võetud piiravatest meetmetest kõrvalehiilimise ohu.
14 Nõukogu 25. oktoobri 2010. aasta otsusega 2010/644/ÜVJP, millega muudetakse otsust 2010/413 (ELT L 281, lk 81), jäeti hageja nimi kantuks otsuse 2010/413 II lisa loetellu.
15 Kuna määrus nr 423/2007 tühistati nõukogu 25. oktoobri 2010. aasta määrusega (EL) nr 961/2010, milles käsitletakse Iraani vastu suunatud piiravaid meetmeid (ELT L 281, lk 1), lisas nõukogu BMI ja hageja nimed viimati nimetatud määruse VIII lisasse. Seetõttu külmutati hageja rahalised vahendid ja majandusressursid vastavalt selle määruse artikli 16 lõikele 2.
16 BMI kohta otsuses 2010/644 ja määruses nr 961/2010 toodud põhjendused on samad mis otsuses 2010/413 esitatud põhjendused.
17 Nõukogu teavitas 28. oktoobri 2010. aasta kirjaga hagejat tema nime jätmisest otsuse 2010/413 II lisa loetellu ja selle kandmisest määruse nr 961/2010 VIII lisa loetellu. Ta täpsustas seoses sellega, et hageja 17. augusti 2010. aasta märkused ei õigusta teda puudutavate piiravate meetmete lõpetamist ning et tema toimik ei sisalda uut teavet või uusi tõendeid hageja kohta.
18 Hageja palus 29. juuli 2010. aasta kirjaga nõukogult, et viimane vaataks uuesti läbi otsuse jätta tema nimi kantuks otsuse 2010/413 II lisa loetellu ja määruse nr 961/2010 VIII lisa loetellu. Ta kordas oma ettepanekut tagatiste kohta, mis täielikult välistaksid BMI suhtes võetud piiravatest meetmetest kõrvalehiilimise ohu, eelkõige osas, mis puudutab tema juhatuse liikmete nimetamist ja tagasikutsumist, ning rõhutas, et need tagatised on tõhusad ja teostatavad.
19 BMI‑d ja hagejat puudutavaid kandeid otsuse 2010/413 II lisa loetelus ja määruse nr 961/2010 VIII lisa loetelus ei mõjutanud asjaolu, et jõustus nõukogu 1. detsembri 2011. aasta otsus 2011/783/ÜVJP, millega muudetakse otsust 2010/413 (ELT L 319, lk 71), ja nõukogu 1. detsembri 2011. aasta rakendusmäärus (EL) nr 1245/2011, millega rakendatakse määrust nr 961/2010 (ELT L 319, lk 11).
20 Nõukogu teavitas 5. detsembri 2011. aasta kirjaga hagejat tema nime jätmisest otsuse 2010/413 II lisa loetellu ja määruse nr 961/2010 VIII lisa loetellu. Ta nentis, et hageja 29. juuli 2011. aasta märkused ei õigusta teda puudutavate piiravate meetmete lõpetamist, võttes eelkõige arvesse, et hageja väljapakutud tagatised, mis seisneksid tema juhatuse liikmete nimetamises ja tagasikutsumises, oleksid ebapiisavad, et tagada tema sõltumatus BMI‑st.
21 Hageja märkis 31. jaanuari 2012. aasta kirjas, et tema arvates tehti teda puudutavate piiravate meetmete säilitamise uuesti läbivaatamisel vigu. Eelkõige tõdes ta, et tema arvates ei põhjendanud nõukogu 5. detsembri 2011. aasta kirjas õiguslikult piisavalt keeldumist kaaluda hageja väljapakutud täiendavate tagatiste rakendamist.
22 Euroopa Kohus jättis 13. märtsi 2012. aasta otsusega kohtuasjas C‑380/09 P: Melli Bank vs. nõukogu rahuldamata hageja apellatsioonkaebuse eespool punktis 6 viidatud Esimese Astme Kohtu 9. juuli 2009. aasta otsuse peale kohtuasjas Melli Bank vs. nõukogu.
23 Kuna määrus nr 961/2010 tunnistati kehtetuks nõukogu 23. märtsi 2012. aasta määrusega (EL) nr 267/2012, milles käsitletakse Iraani vastu suunatud piiravaid meetmeid (ELT L 88, lk 1), siis kandis nõukogu BMI ja hageja nimed viimati nimetatud määruse IX lisa loetellu. Seal BMI ja tema kõikide filiaalide ning tütarettevõtjate kohta toodud põhjendused on samad mis otsuses 2010/413 esitatud põhjendused. Seetõttu külmutati hageja rahalised vahendid ja majandusressursid selle määruse artikli 23 lõike 2 alusel.
24 Nõukogu teavitas 24. aprilli 2012. aasta kirjaga hagejat tema nime jätmisest otsuse 2010/413 II lisa loetellu ja selle kandmisest määruse nr 267/2012 IX lisa loetellu. Ta viitas seoses sellega argumentidele, mis ta eelnevalt oli esitanud nii kirjavahetuses hagejaga kui ka Üldkohtus. Lisaks juhtis ta hageja tähelepanu Euroopa Kohtu poolt eespool punktis 22 viidatud 13. märtsi 2012. aasta kohtuotsuses Melli Bank vs. nõukogu tuvastatule.
Menetlus ja poolte nõuded
25 Hageja esitas hagiavalduse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 7. oktoobril 2010.
26 Otsuse 2010/644 ja määruse nr 961/2010 vastuvõtmise tõttu muutis hageja Üldkohtu kantseleisse 5. novembril 2010 saabunud dokumendiga oma nõudeid.
27 Euroopa Komisjon esitas Üldkohtu kantseleisse 14. jaanuaril 2011 avalduse astuda käesolevas asjas menetlusse nõukogu toetuseks. Üldkohtu neljanda koja esimees rahuldas selle menetlusse astumise avalduse 8. märtsi 2011. aasta määrusega.
28 Üldkohtu kantseleisse 7. märtsil 2011 saabunud repliigis loobus hageja hagist osas, milles see puudutas rakendusmääruse nr 668/2010 tühistamist.
29 Üldkohtu kantseleisse 31. jaanuaril 2012 saabunud dokumendiga muutis hageja esiteks oma nõudeid, kuna vastu oli võetud otsus 2011/783 ja rakendusmäärus nr 1245/2011, ning nõudis teiseks, et tühistamise korral tühistataks vaidlustatud õigusaktid alates kohtuotsuse tegemise kuupäevast.
30 Määruse nr 267/2012 vastuvõtmise tõttu muutis hageja Üldkohtu kantseleisse 27. aprillil 2012 saabunud dokumendiga oma nõudeid.
31 Ettekandja-kohtuniku ettekande põhjal otsustas Üldkohus (neljas koda) avada suulise menetluse ja esitas Üldkohtu kodukorra artiklis 64 ette nähtud menetlust korraldavate meetmete raames pooltele kirjalikud küsimused seoses järeldustega, mida käesolevas kohtuasjas tuleks teha eespool punktis 22 viidatud 13. märtsi 2012. aasta kohtuotsusest Melli Bank vs. nõukogu, ning seoses hageja neljanda väite vastuvõetavusega. Pooled vastasid Üldkohtu küsimustele.
32 Üldkohtu küsimustele antud vastuses, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 8. juunil 2012, loobus hageja kõigepealt mõnest etteheitest, mis ta esitas esimese väite raames, mille kohaselt on rikutud põhjendamiskohustust, kaitseõiguste tagamise põhimõtet ja õigust kohtulikule kaitsele, seejärel mõnest etteheitest, mis ta esitas teise väite raames, mille kohaselt on tehtud hindamisviga seoses küsimusega, kas hageja on BMI omanduses või kontrolli all, ning lõpuks loobub ta kolmandast väitest, mille kohaselt otsuse 2010/413 artikli 20 lõike 1 punkt b, määruse nr 961/2010 artikli 16 lõike 2 punkt a ja määruse nr 267/2012 artikli 23 lõige 2 on õigusvastased.
33 Poolte kohtukõned ja vastused Üldkohtu küsimustele kuulati ära 3. juuli 2012. aasta kohtuistungil.
34 Üldkohtu (neljas koda) 4. septembri 2012. aasta määrusega uuendati suuline menetlus, et hageja ja teised pooled saaksid esitada oma märkused Euroopa Kohtu presidendi 19. juuli 2012. aasta määruse kohta kohtuasjas C‑110/12 P(R): Akhras vs. nõukogu (kohtulahendite kogumikus ei avaldata). Suuline menetlus lõpetati uuesti 4. oktoobril 2012.
35 Hageja palub Üldkohtul:
– tühistada alates kohtuotsuse tegemise kuupäevast otsuse 2010/413 II lisa tabeli B punkt 5, otsuse 2010/644 lisa tabeli I. B punkt 5, määruse nr 961/2010 VIII lisa tabeli B punkt 5, otsus 2011/783, rakendusmäärus nr 1245/2011 ja määrus nr 267/2012 osas, milles need õigusaktid puudutavad hagejat;
– tunnistada määruse nr 961/2010 artikli 16 lõike 2 punkt a ja määruse nr 267/2012 artikli 23 lõige 2 hageja suhtes kohaldamatuks;
– mõista kohtukulud välja nõukogult.
36 Nõukogu ja komisjon paluvad Üldkohtul:
– jätta hagi rahuldamata;
– mõista kohtukulud välja hagejalt.
Õiguslik käsitlus
37 Hageja tugineb esitatud menetlusdokumentides viiele väitele. Esimese väite kohaselt on rikutud põhjendamiskohustust, kaitseõiguste tagamise põhimõtet ja õigust tõhusale kohtulikule kaitsele. Teise väite kohaselt on tehtud hindamisviga seoses küsimusega, kas hageja on BMI omanduses või kontrolli all. Kolmanda väite kohaselt on otsuse 2010/413 artikli 20 lõike 1 punkt b, määruse nr 961/2010 artikli 16 lõike 2 punkt a ja määruse nr 267/2012 artikli 23 lõige 2 ebaproportsionaalsed ja seetõttu õigusvastased. Neljanda väite kohaselt on tehtud hindamisviga küsimuses, kas BMI on kaasatud tuumarelvade leviku alasesse tegevusse. Viienda väite kohaselt on rikutud proportsionaalsuse põhimõtet, hageja omandiõigust ja tema õigust tegeleda majandustegevusega.
38 Nagu ilmneb eespool punktist 32, loobus hageja menetluse käigus oma kolmandast väitest ning teatavatest esimese ja teise väite raames esitatud etteheidetest. Kuna kolmas väide oli esitatud väidetest ainus, mis toetas nõuete teist punkti, milles taotletakse määruse nr 423/2007 artikli 7 lõike 2 punkti d, määruse nr 961/2010 artikli 16 lõike 2 punkti a ja määruse nr 267/2012 artikli 23 lõike 2 kohaldamatuks tunnistamist, siis tähendab hageja osaline hagist loobumine ühtlasi, et see nõuete punkt on muutunud ainetuks.
39 Nõukogu ja komisjon vaidlevad vastu hageja väidete põhjendatusele. Lisaks rõhutab nõukogu kostja vastuses, et Iraani riigi asutatud isikuna ei saa hageja tugineda tema põhiõiguste rikkumisele.
40 Sissejuhatuseks tuleb esiteks kontrollida, kas nõuete muutmine hageja poolt on lubatav, seejärel tuleb hinnata, kas neljas väide on vastuvõetav, ning lõpuks tuleb analüüsida nõukogu nende argumentide vastuvõetavust, mis käsitlevad hageja võimalust tugineda oma põhiõiguste kaitsele.
Vastuvõetavus
Hageja nõuete muutmise lubatavus
41 Nagu ilmneb eespool punktidest 14, 15 ja 23, on alates hagi esitamisest otsuse 2010/413 II lisas olev loetelu asendatud otsusega 2010/644 vastu võetud uue loeteluga ning määrus nr 423/2007 on tunnistatud kehtetuks ja asendatud määrusega nr 961/2010, mis omakorda on tunnistatud kehtetuks ja asendatud määrusega nr 267/2012. Lisaks tõdes nõukogu otsuse 2011/783 ja rakendusmääruse nr 1245/2011 põhjendustes sõnaselgelt, et ta vaatas otsuse 2010/413 II lisas oleva loetelu ja määruse nr 961/2010 VIII lisas oleva loetelu täielikult uuesti läbi ning jõudis järeldusele, et nende isikute, üksuste ja asutuste – sealhulgas hageja – suhtes, kelle nimi oli neis loeteludes nimetatud, tuleb jätkuvalt kohaldada piiravaid meetmeid. Hageja muutis oma esialgseid nõudeid nii, et tema tühistamisnõue hõlmab lisaks otsusele 2010/413 ka otsust 2010/644, määrust nr 961/2010, otsust 2011/783, rakendusmäärust nr 1245/2011 ja määrust nr 267/2012 (edaspidi koos „vaidlustatud õigusaktid”). Nõukogu ja komisjon ei ole esitanud vastuväiteid hageja nõuete muutmisele.
42 Selles osas tuleb meenutada, et juhul kui isikut otseselt ja isiklikult puudutav otsus või määrus asendatakse menetluse käigus samasuguse esemega aktiga, tuleb seda akti käsitleda uue asjaoluna, mis lubab hagejal oma nõudeid ja väiteid muuta. See, kui hagejalt nõutaks uue hagi esitamist, oleks vastuolus korrakohase õigusemõistmise põhimõtte ja menetlusökonoomia põhimõttega. Lisaks oleks ebaõiglane, kui asjaomane institutsioon saaks õigusakti peale Euroopa Liidu kohtule esitatud hagiavalduses sisalduvale kriitikale vastata, muutes vaidlustatud otsust või asendades selle teise otsusega, ning kohtumenetluses tugineda kohandatud või asendatud otsusele, võttes teiselt poolelt võimaluse laiendada oma esialgseid nõudeid ja väiteid nii, et need puudutaks hilisemat otsust, või esitada selle vastu täiendavaid nõudeid ja väiteid (vt analoogia alusel Esimese Astme Kohtu 23. oktoobri 2008. aasta otsus kohtuasjas T‑256/07: People’s Mojahedin Organization of Iran vs. nõukogu, EKL 2008, lk II‑3019, punkt 46 ja seal viidatud kohtupraktika).
43 Sama järeldus kehtib ka niisuguste õigusaktide suhtes nagu otsus 2011/783 ja rakendusmäärus nr 1245/2011, milles selle sama otsuse või määrusega sõnaselgelt ette nähtud uuesti läbivaatamise menetluse tulemusel leitakse, et teatav otsus või määrus peab teatavaid isikuid jätkuvalt otseselt ja isiklikult puudutama.
44 Seetõttu tuleb käesoleval juhul asuda seisukohale, et hageja nõue tühistada teda puudutavas osas otsus 2010/644, määrus nr 961/2010, otsus 2011/783, rakendusmäärus nr 1245/2011 ja määrus nr 267/2012 on vastuvõetav (vt selle kohta analoogia alusel eespool punktis 42 viidatud kohtuotsus People’s Mojahedin Organization of Iran vs. nõukogu, punkt 47).
Küsimuses, kas BMI on kaasatud tuumarelvade leviku alasesse tegevusse, tehtud hindamisviga käsitleva neljanda väite vastuvõetavus
45 Neljanda väitega rõhutab hageja, et piiravate meetmete võtmine BMI suhtes ei ole õigustatud. Ta viitab seoses sellega hagidele, mis BMI on liidu kohtutesse esitanud ning selgitab, et kui BMI suhtes ei kohaldata käesoleva kohtuotsuse kuulutamise ajal enam piiravaid meetmeid, siis tuleb ka hagejat puudutavad meetmed lõpetada.
46 Sellele lisaks ei esita hageja aga ühtegi konkreetset etteheidet BMI suhtes võetud piiravate meetmete seaduslikkuse vaidlustamiseks. Eelkõige ei avalda ta piisavalt täpselt arvamust nõukogu 1. oktoobri 2009. aasta kirjaga (vt eespool punkt 9) talle teatavaks tehtud täiendavate põhjenduste kohta, mis käsitlevad BMI väidetavat kaasatust tuumarelvade leviku alasesse tegevusse, kuna ta ei täpsusta isegi seda, kas ta vaidlustab BMI‑le süüks pandavate asjaolude tõelevastavuse või nende asjaolude kvalifitseerimise tuumarelvade leviku toetamiseks.
47 Neil asjaoludel ei saa Üldkohus hageja argumentide ebatäpsuse tõttu neljanda väite suhtes seisukohta võtta. Seetõttu tuleb see väide kodukorra artikli 44 lõike 1 punkti c alusel vastuvõetamatuks tunnistada, nagu väidab ka komisjon.
Nõukogu nende argumentide vastuvõetavus, mille kohaselt hageja põhiõiguste väidetaval rikkumisel põhinevad väited ei ole vastuvõetavad
48 Nõukogu väidab kostja vastuses, et hagejat tuleb pidada Iraani riigi asutatud isikuks, nii et ta ei saa enda kasuks tugineda kaitsele ja tagatistele, mis tulenevad põhiõigustest. Seetõttu on nõukogu seisukohal, et põhiõiguste väidetavat rikkumist puudutavad hagi väited tuleb tunnistada vastuvõetamatuks.
49 Selle kohta olgu esiteks märgitud, et nõukogu ei eita hageja õigust nõuda vaidlustatud õigusaktide tühistamist. Ta eitab kõigest seda, et hagejale kuuluvad teatavad õigused, millele ta tühistamisnõude põhjendamiseks tugineb.
50 Teiseks olgu märgitud, et küsimus, kas tühistamisnõuete toetuseks esitatud väite põhjendamiseks viidatud õigus kuulub hagejale või mitte, ei seondu selle väite vastuvõetavusega, vaid põhjendatusega. Kuna nõukogu argumendid, mille kohaselt hageja on Iraani riigi asutatud isik, on suunatud hagi osaliselt vastuvõetamatuks tunnistamisele, tuleb need järelikult tagasi lükata.
51 Kolmandaks olgu märgitud, et need argumendid esitati esimest korda vasturepliigis, ilma et nõukogu oleks viidanud sellele, et need põhinevad faktilistel ja õiguslikel asjaoludel, mis on tulnud ilmsiks menetluse käigus. Kuna need argumendid puudutavad vaidluse sisu, siis on järelikult tegemist uue väitega kodukorra artikli 48 lõike 2 esimese lõigu mõttes, mistõttu tuleb need vastuvõetamatuks tunnistada.
Põhiküsimus
52 Kuna hageja loobus osaliselt hagist ja neljas väide on vastuvõetamatu, siis tuleb analüüsida ainult esimest, teist ja viiendat väidet.
53 Üldkohus leiab et esmalt tuleb analüüsida koos teist väidet, mille kohaselt on tehtud hindamisviga seoses küsimusega, kas hageja on BMI omanduses või kontrolli all, ja viiendat väidet, mille kohaselt on rikutud proportsionaalsuse põhimõtet, omandiõigust ja õigust tegeleda majandustegevusega. Seejärel tuleb analüüsida esimest väidet, mille kohaselt on rikutud põhjendamiskohustust, kaitseõiguste tagamise põhimõtet ja õigust tõhusale kohtulikule kaitsele.
Teine väide, mille kohaselt on tehtud hindamisviga seoses küsimusega, kas hageja on BMI omanduses või kontrolli all, ja viies väide, mille kohaselt on rikutud proportsionaalsuse põhimõtet, omandiõigust ja õigust tegeleda majandustegevusega
54 Üldkohtu küsimustele antud vastuses, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 8. juunil 2012 (vt eespool punkt 32), teatab hageja, et arvestades eespool punktis 22 viidatud 13. märtsi 2012. aasta kohtuotsust Melli Bank vs. nõukogu, loobub ta väitmast, et ta ei ole BMI omanduses otsuse 2010/413 artikli 20 lõike 1 punkti b ja määruse nr 961/2010 artikli 16 lõike 2 tähenduses ja et ta ei kuulu BMI‑le määruse nr 267/2012 artikli 23 lõike 2 punkti a tähenduses. Sellegipoolest leiab ta, et piiravate meetmete võtmine ja säilitamine tema suhtes piirab ebaproportsionaalselt tema omandiõigust ja tema õigust tegeleda majandustegevusega.
55 Seoses sellega tuleneb kohtupraktikast, et kui tuumarelvade levikus osaleva üksuse rahalised vahendid külmutatakse, on olemas oht – mida ei saa tähelepanuta jätta –, et see üksus avaldab tema omanduses või kontrolli all olevatele või talle kuuluvatele üksustele survet, selleks et tema suhtes võetud meetmete tagajärgedest kõrvale hiilida. Niisuguste üksuste rahaliste vahendite külmutamine, mille nõukogu peab vastavalt otsuse 2010/413 artikli 20 lõike 1 punktile b, määruse nr 961/2010 artikli 16 lõikele 2 ja määruse nr 267/2012 artikli 23 lõike 2 punktile a läbi viima, on vajalik ja sobiv võetud meetmete tõhususe tagamiseks ja nendest meetmetest kõrvalehiilimise vältimiseks (vt selle kohta analoogia alusel eespool punktis 22 viidatud 13. märtsi 2012. aasta kohtuotsus Melli Bank vs. nõukogu, punktid 39 ja 58).
56 Samuti tuleneb kohtupraktikast, et kui 100% osalus üksuse kapitalis kuulub üksusele, keda käsitatakse tuumarelvade leviku toetamisse kaasatuna, siis on otsuse 2010/413 artikli 20 lõike 1 punktis b ja määruse nr 961/2010 artikli 16 lõike 2 punktis a ette nähtud omanduses olemise tingimus täidetud (vt analoogia alusel eespool punktis 22 viidatud 13. märtsi 2012. aasta kohtuotsus Melli Bank vs. nõukogu, punkt 79). Sama järeldust tuleb laiendada ka määruse nr 267/2012 artikli 23 lõike 2 punktis a sisalduvale mõistele „üksus”, kes „kuulub” üksusele, keda käsitatakse tuumarelvade leviku toetamisse kaasatuna.
57 Sellest järeldub, et piiravate meetmete võtmine niisuguse üksuse (edaspidi „omanduses olev üksus”) suhtes, kelle kapitalis on 100% osalus üksusel, keda käsitatakse tuumarelvade leviku alasesse tegevusse kaasatuna, või kes kuuluvad viimati kirjeldatud üksusele, ei sõltu hinnangust, mis nõukogu annab ohule, et seda üksust kallutatakse kõrvale hiilima oma emaettevõtja vastu suunatud piiravate meetmete mõjust, vaid see tuleneb otseselt otsuse 2010/413, määruse nr 961/2010 ja määruse nr 267/2012 asjakohaste sätete kohaldamisest vastavalt tõlgendusele, mis neile sätetele on andnud liidu kohus.
58 Seetõttu ei ole argumendid, millega vaidlustatakse omanduses oleva üksuse rahaliste vahendite külmutamise proportsionaalsus, suunatud nõukogu poolt juhtumi asjaoludele antud hinnangu vastu. Lõppastmes puudutavad need nende üldsätete seaduslikkust, mis kohustavad nõukogu külmutama kõikide niisuguste omanduses olevate üksuste rahalised vahendid, kes on määratletud otsuse 2010/413 artikli 20 lõike 1 punktis b, määruse nr 961/2010 artikli 16 lõikes 2 ja määruse nr 267/2012 artikli 23 lõikes 2.
59 Seetõttu peab omanduses olev ettevõtja juhul, kui ta soovib vaidlustada tema suhtes võetud piiravate meetmete proportsionaalsuse, kõnealuseid meetmeid kohaldavate või säilitavate õigusaktide tühistamiseks esitatud hagis tuginema asjaomaste üldsätete kohaldamatusele, esitades õigusvastasuse väite ELTL artikli 277 tähenduses.
60 Praegusel juhul ei ole vaidlustatud seda, et BMI‑l on hageja kapitalis 100% osalus või et hageja kuulub 100% ulatuses BMI‑le. Ka ei ole vaidlustatud seda, et nõukogu leiab, et BMI on kaasatud tuumarelvade leviku alasesse tegevusse.
61 Samas ei saa asuda seisukohale, et hageja esitab teise ja viienda väite raames esitatud argumentidel rajaneva õigusvastasuse väite.
62 Esiteks ei ole nendel argumentidel rajanevat õigusvastasuse väidet sõnaselgelt esitatud ei hageja kirjalikes märkustes, tema 8. juuni 2012. aasta vastuses Üldkohtu küsimustele ega kohtuistungil.
63 Teiseks rajanevad argumendid, mis hageja teise ja viienda väite raames esitab, hagejale eriomastel asjaoludel, kuna need lähtuvad hageja konkreetsest olukorrast ja spetsiifilistest meetmetest, mis ta on nõukogule välja pakkunud. Seetõttu ei ole need asjakohased otsuse 2010/413 artikli 20 lõike 1 punktis b, määruse nr 961/2010 artikli 16 lõike 2 punktis a ja määruse nr 267/2012 artikli 23 lõike 2 punktis a ette nähtud üldnormide seaduslikkuse kontrollimise seisukohalt.
64 Neil asjaoludel tuleb teine ja viies väide tulemusetuse tõttu tagasi lükata.
Esimene väide, mille kohaselt on rikutud põhjendamiskohustust, kaitseõiguste tagamise põhimõtet ja õigust tõhusale kohtulikule kaitsele
65 Oma esimeses väites on hageja seisukohal, et nõukogu on rikkunud põhjendamiskohustust, hageja kaitseõigusi ja tema õigust tõhusale kohtulikule kaitsele, kuna esiteks ei edastanud ta hagejale piisavalt teavet, mis võimaldanuks hagejal esitada asjakohased märkused tema suhtes piiravate meetmete võtmise kohta ning taganuks talle õiglase menetluse, ning teiseks tegi ta nõnda hageja suhtes võetud piiravate meetmete perioodilise läbivaatamise menetluses palju vigu.
66 Nõukogu, keda toetab komisjon, ei pea hageja argumente põhjendatuks. Täpsemalt väidab ta, et hageja ei saa tulemuslikult tugineda kaitseõiguste tagamise põhimõttele.
67 Esiteks on sobilik meelde tuletada, et õigusi kahjustava akti põhjendamise kohustuse – nagu see on ette nähtud ELTL artikli 296 teises lõigus ning praegusel juhul konkreetsemalt otsuse 2010/413 artikli 24 lõikes 3, määruse nr 961/2010 artikli 36 lõikes 3 ja määruse nr 267/2012 artikli 46 lõikes 3 – eesmärk on ühest küljest anda huvitatud isikule piisavalt teavet, et tal oleks võimalik kindlaks teha, kas akt on põhjendatud või on selles tehtud viga, mis võimaldab liidu kohtus selle kehtivuse vaidlustada, ning teisest küljest võimaldada kohtul kontrollida selle akti seaduslikkust. Nii sätestatud põhjendamiskohustus kujutab endast liidu õiguse aluspõhimõtet, millest võib erandeid teha ainult ülekaalukatel põhjustel. Sellest lähtuvalt tuleb põhjendused huvitatud isikule edastada põhimõtteliselt samal ajal tema õigusi kahjustava aktiga; põhjenduste puudumist ei saa õiguspäraseks muuta asjaolu, et huvitatud isik saab akti põhjendustest teada liidu kohtus algatatud kohtumenetluse raames (vt selle kohta Esimese Astme Kohtu 14. oktoobri 2009. aasta otsus kohtuasjas T‑390/08: Bank Melli Iran vs. nõukogu, EKL 2009, lk II‑3967, punkt 80 ja seal viidatud kohtupraktika).
68 Seetõttu, ning vähemalt juhul, kui mõningate asjaolude teatavakstegemine ei ole vastuolus liidu või selle liikmesriikide julgeolekut või nende rahvusvaheliste suhete korraldamist puudutavate ülekaalukate põhjustega, on nõukogu kohustatud tegema üksusele, kelle suhtes on võetud piiravad meetmed, teatavaks spetsiifilised ja konkreetsed põhjused, mille tõttu nõukogu leiab, et neid meetmeid tuleb kohaldada. Ta peab nimetama need faktilised ja õiguslikud asjaolud, millest sõltub meetme õiguslik põhjendatus, ning kaalutlused, mille tõttu ta selle meetme on võtnud (vt selle kohta eespool punktis 67 viidatud kohtuotsus Bank Melli Iran vs. nõukogu, punkt 81 ja seal viidatud kohtupraktika)
69 Lisaks peab põhjendus olema kohandatud asjaomase akti laadi ja selle vastuvõtmise kontekstiga. Põhjendamise nõuet hinnates tuleb arvestada juhtumi asjaolusid, eelkõige akti sisu, põhjenduste olemust ning seda huvi, mis võib olla akti adressaatidel või teistel isikutel, keda akt otseselt ja isiklikult puudutab, selgituste saamiseks. Ei ole nõutud, et põhjenduses oleks täpsustatud kõiki asjakohaseid faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, kuna põhjenduse piisavust tuleb hinnata mitte ainult selle sõnastust, vaid ka konteksti ja kõiki asjaomast valdkonda reguleerivaid õigusnorme silmas pidades. Huve kahjustav akt on piisavalt põhjendatud, kui see on tehtud puudutatud isikule teadaolevas kontekstis, mis võimaldab tal tema suhtes võetud meetme ulatust mõista (vt eespool punktis 67 viidatud kohtuotsus Bank Melli Iran vs. nõukogu, punkt 82 ja seal viidatud kohtupraktika).
70 Teiseks on väljakujunenud kohtupraktika kohaselt kaitseõiguste ja eelkõige õiguse olla ära kuulatud tagamine kõigis üksuse vastu algatatud menetlustes, mille tulemusena võidakse vastu võtta tema huve kahjustav akt, liidu õiguse aluspõhimõte ning see tuleb tagada ka siis, kui asjaomast menetlust ei ole üldse reguleeritud (eespool punktis 67 viidatud kohtuotsus Bank Melli Iran vs. nõukogu, punkt 91).
71 Kaitseõiguste tagamise põhimõte nõuab ühelt poolt, et puudutatud üksusele tehtaks teatavaks, milliseid süüstavaid asjaolusid tema huve kahjustava akti põhjendamiseks kasutati. Teiselt poolt peab see üksus saama võimaluse esitada õigel ajal nende asjaolude kohta oma seisukoht (vt analoogia alusel Esimese Astme Kohtu 12. detsembri 2006. aasta otsus kohtuasjas T‑228/02: Organisation des Modjahedines du peuple d’Iran vs. nõukogu, EKL 2006, lk II‑4665, punkt 93).
72 Mis puudutab esimest õigusakti, millega üksuse rahalised vahendid külmutatakse, siis süüstavate asjaolude teatavakstegemine peab toimuma kas akti vastuvõtmise ajal või niipea kui võimalik pärast akti vastuvõtmist, juhul kui see ei ole vastuolus liidu või selle liikmesriikide julgeolekut või nende rahvusvaheliste suhete korraldamist puudutavate ülekaalukate põhjustega. Puudutatud üksuse taotlusel on tal ka õigus esitada oma seisukoht nende asjaolude kohta, kui akt on juba vastu võetud. Samadel tingimustel peab kõikidele hilisematele rahaliste vahendite külmutamise otsustele põhimõtteliselt eelnema teatamine uutest süüstavatest asjaoludest ja asjaomasele üksusele antav võimalus esitada oma seisukoht (vt analoogia alusel eespool punktis 71 viidatud kohtuotsus Organisation des Modjahedines du peuple d’Iran vs. nõukogu, punkt 137).
73 Olgu lisatud, et kui piisavalt täpsed andmed, mis võimaldavad puudutatud üksusel esitada tõhusalt oma seisukoha talle nõukogu poolt süüks pandavate asjaolude kohta, on teatavaks tehtud, siis ei eelda kaitseõiguste tagamise põhimõte, et nõukogul on kohustus omal algatusel võimaldada tutvuda tema toimikus sisalduvate dokumentidega. Nõukogu on kohustatud tagama juurdepääsu kõigile asjaomast meedet puudutavatele mittekonfidentsiaalsetele haldusdokumentidele üksnes juhul, kui huvitatud pool seda taotleb (vt eespool punktis 67 viidatud kohtuotsus Bank Melli Iran vs. nõukogu, punkt 97 ja seal viidatud kohtupraktika).
74 Kolmandaks on tõhusa kohtuliku kaitse põhimõte liidu õiguse üldpõhimõte, mis tuleneb liikmesriikide ühistest põhiseaduslikest tavadest ja on sätestatud ka 4. novembril 1950 Roomas allkirjastatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artiklites 6 ja 13 ning Euroopa Liidu põhiõiguste harta (ELT 2010, C 83, lk 389) artiklis 47. Tõhus kohtulik kontroll tähendab seda, et liidu ametiasutus on kohustatud puudutatud üksusele teatama piirava meetme põhjendustest võimaluse korral kas meetme võtmise ajal või vähemalt nii kiiresti kui võimalik pärast meetme võtmist, et puudutatud üksus saaks tähtaegselt teostada oma kaebeõigust. Nimetatud põhjendustest teatamise kohustuse täitmist on tegelikult vaja nii selleks, et võimaldada piiravate meetmete adressaatidel kaitsta oma õigusi parimates võimalikes tingimustes ja otsustada täielikult informeerituna, kas on tarvis pöörduda liidu kohtusse, kui ka selleks, et liidu kohus saaks täieulatuslikult teostada oma pädevusse kuuluvat kontrolli akti seaduslikkuse üle (vt selle kohta analoogia alusel Euroopa Kohtu 3. septembri 2008. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑402/05 P ja C‑415/05 P: Kadi ja Al Barakaat International Foundation vs. nõukogu ja komisjon, EKL 2008, lk I‑6351, punktid 335–337 ja seal viidatud kohtupraktika).
75 Seda kohtupraktikat arvestades leiab Üldkohus, et kõigepealt tuleb analüüsida nõukogu ja komisjoni esitatud sissejuhatavat argumenti, mille kohaselt hageja ei saa tugineda kaitseõiguste tagamise põhimõttele. Seejärel tuleb analüüsida põhjendamiskohustuse, hageja kaitseõiguste ja hageja õiguse tõhusale kohtulikule kaitsele väidetavaid rikkumisi, mis tulenevad hageja väitel sellest, et ta ei saanud piisavalt teavet tema suhtes piiravate meetmete võtmise kohta. Viimasena käsitleb Üldkohus argumente, mis on seotud hageja suhtes võetud piiravate meetmete perioodilisel läbivaatamisel väidetavalt tehtud vigadega.
– Hageja võimalus tugineda kaitseõiguste tagamise põhimõttele
76 Nõukogu ja komisjon vaidlustavad kaitseõiguste tagamise põhimõtte kohaldatavuse käesolevas asjas. Viidates Üldkohtu 19. mai 2010. aasta otsusele kohtuasjas T‑181/08: Tay Za vs. nõukogu (EKL 2010, lk II‑1965, punktid 121–123), väidavad nad, et hagejat ei ole piiravates meetmetes nimetatud tema enda tegevuse pärast, vaid põhjusel, et ta kuulub tuumarelvade levikut toetavate isikute ja üksuste üldisesse kategooriasse. Järelikult ei olnud piiravate meetmete võtmise menetlust alustatud hageja vastu eespool punktis 70 viidatud kohtupraktika tähenduses ja ta ei saanud seega teostada kaitseõigusi või sai neid teostada üksnes piiratud ulatuses.
77 Nende argumentidega ei saa nõustuda.
78 Euroopa Kohus tühistas nimelt esiteks eespool punktis 76 viidatud kohtuotsuse Tay Za vs. nõukogu apellatsiooniastmes täielikult oma 13. märtsi 2012. aasta otsusega kohtuasjas C‑376/10 P: Tay Za vs. nõukogu. Seetõttu ei ole selle kohtuotsuse järeldused enam osa liidu õiguskorrast ning niisiis ei saa nõukogu ja komisjon neile tulemuslikult viidata.
79 Teiseks on otsuse 2010/413 artikli 24 lõigetes 3 ja 4, määruse nr 961/2010 artikli 36 lõigetes 3 ja 4 ning määruse nr 267/2012 artikli 46 lõigetes 3 ja 4 sätestatud normid, mis tagavad nende aktide alusel võetud piiravates meetmetes nimetatud üksuste kaitseõigused. Nende õiguste järgimise üle teostab kontrolli liidu kohus (vt selle kohta eespool punktis 67 viidatud kohtuotsus Bank Melli Iran vs. nõukogu, punkt 37).
80 Neil asjaoludel tuleb asuda seisukohale, et hageja võib käesolevas asjas tugineda eespool punktides 70–73 käsitletud kaitseõiguste tagamise põhimõttele.
– Põhjendamiskohustuse ja hageja kaitseõiguste rikkumine ning hageja õiguse tõhusale kohtulikule kaitsele rikkumine, mis tuleneb sellest, et ta ei saanud piisavalt teavet tema suhtes piiravate meetmete võtmise kohta
81 Üldkohtu küsimustele antud vastuses, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 8. juunil 2012 (vt eespool punktid 32 ja 54), teatas hageja, et arvestades eespool punktis 22 viidatud 13. märtsi 2012. aasta kohtuotsust Melli Bank vs. nõukogu, loobub ta väitmast, et nõukogu rikkus põhjendamiskohustust ja hageja kaitseõigusi, kuna ta ei teinud hagejale teatavaks esiteks põhjendusi, mille tõttu ta leidis, et hageja on BMI omanduses, ning teiseks seda järeldust toetavaid üksikasju.
82 Hageja märgib sellegipoolest, et korduvatest järelepärimistest hoolimata ei saanud ta piisavalt teavet piiravate meetmete võtmise kohta BMI suhtes ning eelkõige ei saanud ta mingeid tõendeid BMI väidetava kaasatuse kohta tuumarelvade leviku toetamisse. Seoses sellega vaidlustab ta esialgse ettepaneku konfidentsiaalseks tunnistamise, millele tugines nõukogu, ja rõhutab, et 1. oktoobril ja 18. novembril 2009 teatavaks tehtud üksikasjad ei ole piisavad.
83 Hageja järeldab sellest, et nende üksikasjade teatavakstegemine ei võimaldanud tal esitada tulemuslikke märkusi nii tema enda kui ka BMI suhtes piiravate meetmete võtmise kohta, ja seega ei olnud talle tagatud õiglane menetlus.
84 Sissejuhatuseks olgu meelde tuletatud, et hageja suhtes kohaldatakse piiravaid meetmeid alates 23. juunist 2008. Selle kuupäeva ja vaidlustatud õigusaktidest esimese vastuvõtmise kuupäeva, 26. juuli 2010 vahelisel ajal saatsid hageja ja nõukogu teineteisele mitu dokumenti, mille hulka kuuluvad ka nõukogu 1. oktoobri ja 18. novembri 2009 kirjad, millega ta teavitas hagejat täiendavatest põhjendustest piiravate meetmete võtmiseks ja edastas talle mittekonfidentsiaalse versiooni täiendavast ettepanekust. Need dokumendid kuuluvad vaidlustatud õigusaktide vastuvõtmise konteksti ning seetõttu võib neid käsitluse all oleva väite analüüsimisel arvesse võtta.
85 Tuleb ka märkida, et hageja suhtes võetud piiravatel meetmetel on kaks alust, milleks on esiteks esialgne ettepanek ja teiseks 1. oktoobril ja 18. novembril 2009 teatavaks tehtud üksikasjad.
86 Mõlemad alused on aga iseseisvad, nii et juhul, kui leiaks tõendamist, et esialgse ettepaneku puhul on rikutud hageja menetluslikke õigusi, saaks see vaidlustatud õigusaktide tühistamise kaasa tuua ainult juhul, kui lisaks oleks tõendatud, et 1. oktoobril ja 18. novembril 2009 teatavaks tehtud üksikasjad üksi ei ole hagejat puudutavate piiravate meetmete võtmise alusena piisavad.
87 Seoses sellega on eespool punktides 45–47 juba tuvastatud, et neljas väide, milles eelkõige leitakse, et 1. oktoobril 2009 teatavaks tehtud põhjendused ei pea sisuliselt paika, on vastuvõetamatu.
88 Lisaks, nagu nähtub eespool punktist 82, vaidlustab hageja esimese väite raames 1. oktoobril ja 18. novembril 2009 teatavaks tehtud üksikasjade piisavuse, rõhutades eelkõige, et need üksikasjad ei sisalda tõendeid BMI väidetava kaasatuse kohta tuumarelvade leviku alasesse tegevusse.
89 Samas tuleb ühelt poolt märkida, et täiendavad põhjendused piiravate meetmete võtmiseks, mis tehti teatavaks 1. oktoobril 2009, on piisavalt täpsed selleks, et täidetud oleksid kohtupraktikast tulenevad kriteeriumid, mis on toodud eespool punktides 67–74. Nõnda võimaldavad need asjaolud määratleda üksused, kellele BMI osutas finantsteenuseid ja kelle suhtes liit või Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Julgeolekunõukogu on võtnud piiravaid meetmeid, ning samuti ajavahemiku, mille jooksul asjaomaseid teenuseid osutati, ja teatavatel juhtudel ka konkreetsed tehingud, millega need seotud olid.
90 Teiseks tuleb seoses tõendite edastamata jätmisega märkida, et tulenevalt kaitseõiguste tagamise põhimõttest ei pea nõukogu esitama muid dokumente kui need, mis sisalduvad tema toimikus. Käesolevas kohtuasjas kinnitab nõukogu, ilma et hageja talle vastu vaidleks, et tema toimikus ei ole täiendavaid tõendeid 1. oktoobril 2009 teatavaks tehtud põhjenduste kohta.
91 Eelnevat arvestades tuleb põhjendamatuse tõttu tagasi lükata hageja argumendid, millega väidetakse, et 1. oktoobril ja 18. novembril 2009 teatavaks tehtud põhjendused on ebapiisavad.
92 Neil asjaoludel tuleb eespool punktides 85 ja 86 öeldut arvestades lükata tulemusetuse tõttu tagasi hageja argumendid, mis heidavad ette esialgse ettepaneku edastamata jätmist.
– Hageja suhtes võetud piiravate meetmete perioodilisel läbivaatamisel väidetavalt tehtud vead
93 Hageja väidab esiteks, et nõukogu ei vaadanud hageja suhtes võetud piiravaid meetmeid tegelikult uuesti läbi, kuna ta lähtus ainult asjaoludest, millele oli tuginetud algusest peale, sealhulgas asjaoludest, mis ei olnud hagejale teatavaks tehtud. Täpsemalt jättis nõukogu uurimata hageja väljapakutud tagatised, mis võimaldaksid täielikult vältida BMI suhtes võetud piiravatest meetmetest kõrvalehiilimise ohtu.
94 Seoses sellega tuleb kõigepealt märkida, et nagu nähtub eespool punktidest 85 ja 86, on hageja suhtes võetud piiravatel meetmetel kaks alust: nimelt esiteks esialgne ettepanek ja teiseks 1. oktoobril ja 18. novembril 2009 teatavaks tehtud üksikasjad. Neil asjaoludel ei saaks isegi juhul, kui leiaks tõendamist, et esialgses ettepanekus toodud põhjenduste läbivaatamisel tehti vigu, need vead mõjutada mainitud kuupäevadel teatavaks tehtud üksikasjadel rajanevate põhjenduste läbivaatamise seaduslikkust.
95 Järgmiseks rõhutab nõukogu, ilma et hageja talle vastu vaidleks, et enne vaidlustatud õigusaktide vastuvõtmist edastati liikmesriikide delegatsioonidele BMI ja hageja esitatud märkused, nii et neid märkusi oli võimalik arvesse võtta. Samuti ilmneb nõukogu 18. novembri 2009. aasta, 11. mai ja 28. oktoobri 2010. aasta, 5. detsembri 2011. aasta ja 24. aprilli 2012. aasta kirjadest, et nõukogu analüüsis neid märkusi ja vastas neile, sealhulgas ka osas, mis puudutab hageja välja pakutud täiendavaid tagatisi.
96 Lõpuks tuleb seoses viimati nimetatud tagatistega meenutada, et nagu on tõdetud eespool punktis 57, ei toimu piiravate meetmete võtmine omanduses oleva üksuse suhtes mitte sõltuvalt nõukogu hinnangust ohule, et seda üksust kallutatakse kõrvale hiilima tema emaettevõtja vastu suunatud piiravate meetmete mõjust, vaid see tuleneb otseselt otsuse 2010/413, määruse nr 961/2010 ja määruse nr 267/2012 asjakohaste sätete kohaldamisest vastavalt tõlgendusele, mis neile sätetele on andnud liidu kohus. Neil asjaoludel ei pidanud nõukogu piiravate meetmete uuesti läbivaatamise käigus igal juhul arvesse võtma täiendavaid tagatisi, mis hageja pakkus välja vaidlusalustest meetmetest kõrvalehiilimise vältimiseks.
97 Teiseks leiab hageja, et diplomaatilisest kirjavahetusest ilmneb, et liikmesriikidele, ning eriti Ühendkuningriigile avaldas survet Ameerika Ühendriikide valitsus, kes soovis, et Iraani üksuste suhtes võetaks piiravad meetmed. Tema väitel heidab see asjaolu kahtlusevarju võetud meetmete ja nende vastuvõtmise menetluse seaduslikkusele.
98 Samas, isegi kui lugeda tõendatuks asjaolu, et teatavatele liikmesriikidele avaldati diplomaatilist survet, ei anna pelgalt see asjaolu alust arvata, et samad surveavaldused mõjutasid nõukogu vastuvõetud vaidlustatud õigusakte või nende vastuvõtmisel nõukogu läbiviidud uurimist.
99 Neil asjaoludel tuleb põhjendamatuse tõttu tagasi lükata argumendid, millega väidetakse, et hageja suhtes võetud piiravate meetmete perioodilisel läbivaatamisel tehti vigu.
100 Kõike eelnevat arvestades tuleb esimene väide tagasi lükata ja seetõttu hagi tervikuna rahuldamata jätta, mistõttu muutub ainetuks nõue tühistada vaidlustatud õigusaktid alates kohtuotsuse tegemisest.
Kohtukulud
101 Vastavalt kodukorra artikli 87 lõikele 2 on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna nõukogu on kohtukulude hüvitamist nõudnud ja hageja on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb kohtukulud temalt välja mõista.
102 Kodukorra artikli 87 lõike 4 esimese lõigu alusel kannavad menetlusse astuvad institutsioonid ise oma kohtukulud. Järelikult kannab komisjon ise oma kohtukulud.
Esitatud põhjendustest lähtudes
ÜLDKOHUS (neljas koda)
otsustab:
1. Jätta hagi rahuldamata.
2. Jätta Melli Bank plc kohtukulud tema enda kanda ja ühtlasi mõista temalt välja Euroopa Liidu Nõukogu kohtukulud.
3. Jätta Euroopa Komisjoni kohtukulud tema enda kanda.
Pelikánová | Jürimäe | Van der Woude |
Kuulutatud avalikul kohtuistungil 20. veebruaril 2013 Luxembourgis.
Allkirjad
Sisukord
Vaidluse taust
Menetlus ja poolte nõuded
Õiguslik käsitlus
Vastuvõetavus
Hageja nõuete muutmise lubatavus
Küsimuses, kas BMI on kaasatud tuumarelvade leviku alasesse tegevusse, tehtud hindamisviga käsitleva neljanda väite vastuvõetavus
Nõukogu nende argumentide vastuvõetavus, mille kohaselt hageja põhiõiguste väidetaval rikkumisel põhinevad väited ei ole vastuvõetavad
Põhiküsimus
Teine väide, mille kohaselt on tehtud hindamisviga seoses küsimusega, kas hageja on BMI omanduses või kontrolli all, ja viies väide, mille kohaselt on rikutud proportsionaalsuse põhimõtet, omandiõigust ja õigust tegeleda majandustegevusega
Esimene väide, mille kohaselt on rikutud põhjendamiskohustust, kaitseõiguste tagamise põhimõtet ja õigust tõhusale kohtulikule kaitsele
– Hageja võimalus tugineda kaitseõiguste tagamise põhimõttele
– Põhjendamiskohustuse ja hageja kaitseõiguste rikkumine ning hageja õiguse tõhusale kohtulikule kaitsele rikkumine, mis tuleneb sellest, et ta ei saanud piisavalt teavet tema suhtes piiravate meetmete võtmise kohta
– Hageja suhtes võetud piiravate meetmete perioodilisel läbivaatamisel väidetavalt tehtud vead
Kohtukulud