ÜLDKOHTU OTSUS (neljas koda)
6. september 2013(*)
Ühine välis- ja julgeolekupoliitika – Iraani suhtes võetud piiravad meetmed, mille eesmärk on tõkestada tuumarelvade levikut – Rahaliste vahendite külmutamine – Põhjendamiskohustus – Kaitseõigused – Õigus tõhusale kohtulikule kaitsele – Hindamisviga
Kohtuasjas T‑493/10,
Persia International Bank plc, asukoht London (Ühendkuningriik), esindajad: solicitor S. Gadhia, solicitor S. Ashley, D. Anderson, QC, ja barrister R. Blakeley ning hiljem S. Ashley, solicitor S. Jeffrey, solicitor A. Irvine, D. Wyatt, QC, ja R. Blakeley,
hageja,
versus
Euroopa Liidu Nõukogu, esindajad: M. Bishop ja A. Vitro,
kostja,
keda toetab
Euroopa Komisjon, esindajad: S. Boelaert ja M. Konstantinidis,
menetlusse astuja,
mille ese on esiteks nõue tühistada nõukogu 26. juuli 2010. aasta otsus 2010/413/ÜVJP, mis käsitleb Iraani vastu suunatud piiravaid meetmeid ning millega tunnistatakse kehtetuks ühine seisukoht 2007/140/ÜVJP (ELT L 195, lk 39), nõukogu 26. juuli 2010. aasta rakendusmäärus (EL) nr 668/2010, millega rakendatakse määruse (EÜ) nr 423/2007 (mis käsitleb Iraani vastu suunatud piiravaid meetmeid) artikli 7 lõiget 2 (ELT L 195, lk 25), nõukogu 25. oktoobri 2010. aasta otsus 2010/644/ÜVJP, millega muudetakse otsust 2010/413 (ELT L 281, lk 81), nõukogu 25. oktoobri 2010. aasta määrus (EL) nr 961/2010, milles käsitletakse Iraani vastu suunatud piiravaid meetmeid ja millega tunnistatakse kehtetuks määrus nr 423/2007 (ELT L 281, lk 1), nõukogu 1. detsembri 2011. aasta otsus 2011/783/ÜVJP, millega muudetakse otsust 2010/413 (ELT L 319, lk 71), nõukogu 1. detsembri 2011. aasta rakendusmäärus (EL) nr 1245/2011, millega rakendatakse määrust nr 961/2010 (ELT L 319, lk 11), ja nõukogu 23. märtsi 2012. aasta määrus (EL) nr 267/2012, milles käsitletakse Iraani vastu suunatud piiravaid meetmeid ja millega tunnistatakse kehtetuks määrus nr 961/2010 (ELT L 88, lk 1), osas, milles need õigusaktid puudutavad hagejat, ning teiseks nõue tunnistada nõukogu 19. aprilli 2007. aasta määruse (EÜ) nr 423/2007, mis käsitleb Iraani vastu suunatud piiravaid meetmeid (ELT L 103, lk 1), artikli 7 lõike 2 punkt d, määruse nr 961/2010 artikli 16 lõike 2 punkt a ja määruse nr 267/2012 artikli 23 lõige 2 hageja suhtes kohaldamatuks,
ÜLDKOHUS (neljas koda),
koosseisus: president I. Pelikánová (ettekandja), kohtunikud K. Jürimäe ja M. van der Woude,
kohtusekretär: ametnik N. Rosner,
arvestades kirjalikus menetluses ja 3. juuli 2012. aasta kohtuistungil esitatut,
on teinud järgmise
otsuse(1)
[…]
Menetlus ja poolte nõuded
22 Hageja esitas hagiavalduse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 7. oktoobril 2010.
23 Üldkohtu kantseleisse 5. novembril 2010 saabunud dokumendiga kohandas hageja oma nõudeid otsuse 2010/644 ja määruse nr 961/2010 vastuvõtmise tõttu 25. oktoobril 2010.
24 Euroopa Komisjon palus 14. jaanuaril 2011 Üldkohtu kantseleisse saabunud dokumendiga astuda käesolevasse menetlusse nõukogu nõuete toetuseks. Üldkohtu neljanda koja esimees rahuldas 8. märtsi 2011. aasta määrusega menetlusse astumise avalduse.
25 Üldkohtu kantseleisse 24. jaanuaril 2012 saabunud dokumendiga kohandas hageja esiteks oma nõudeid otsuse 2011/783 ja rakendusmääruse nr 1245/2011 vastuvõtmise tõttu 1. detsembril 2011 ning teiseks palus, et vaidlustatud aktide tühistamisel oleks kohene toime.
26 Üldkohtu kantseleisse 23. aprillil 2012 saabunud dokumendiga kohandas hageja oma nõudeid määruse nr 267/2012 vastuvõtmise tõttu 23. märtsil 2012.
27 Ettekandja-kohtuniku ettekande alusel otsustas Üldkohus (neljas koda) alustada suulist menetlust ning esitas Üldkohtu kodukorra artiklis 64 ette nähtud menetlust korraldavate meetmete raames pooltele kirjalikke küsimusi järelduste kohta, mis käesolevas kohtuasjas tuleks teha Euroopa Kohtu 13. märtsi 2012. aasta otsusest kohtuasjas C‑380/09 P: Melli Bank vs. nõukogu hageja juhatuse liikmete arvu ja nende nimetamise korra kohta ning hageja neljanda väite vastuvõetavuse kohta. Pooled vastasid Üldkohtu küsimustele.
28 Üldkohtu küsimustele antud vastuses, mis saabus kohtu kantseleisse 8. juunil 2012, loobus hageja kolmandast väitest, mille kohaselt otsuse 2010/413 artikli 20 lõike 1 punkt b, määruse nr 423/2007 artikli 7 lõike 2 punkt d, määruse nr 961/2010 artikli 16 lõike 2 punkt a ja määruse nr 267/2012 artikli 23 lõige 2 on ebaproportsionaalsed ja seega õigusvastased.
29 Poolte kohtukõned ja vastused Üldkohtu esitatud küsimustele kuulati ära 3. juuli 2012. aasta kohtuistungil.
30 Üldkohtu (neljas koda) 4. septembri 2012. aasta määrusega uuendati suuline menetlus, et lisada toimikusse hageja märkused Euroopa Kohtu presidendi 19. juuli 2012. aasta määruse kohta kohtuasjas C‑110/12 P(R): Akhras vs. nõukogu ja paluda ka teistel pooltel märkused esitada. Suuline menetlus lõpetati uuesti 4. oktoobril 2012.
31 Hageja palub Üldkohtul:
– tühistada otsuse 2010/413 II lisa tabeli B punkt 4, rakendusmääruse nr 668/2010 lisa tabeli B punkt 2, otsuse 2010/644 lisa I osa tabeli B punkt 4, määruse nr 961/2010 VIII lisa tabeli B punkt 4, otsus 2011/783, rakendusmäärus nr 1245/2011 ja määruse nr 267/2012 IX lisa I osa tabeli B punkt 4 teda puudutavas osas kohese toimega;
– tunnistada määruse nr 423/2007 artikli 7 lõike 2 punkt d, määruse nr 961/2010 artikli 16 lõike 2 punkt a ja määruse nr 267/2012 artikli 23 lõige 2 tema suhtes kohaldamatuks;
– mõista kohtukulud välja nõukogult.
32 Nõukogu ja komisjon paluvad Üldkohtul:
– jätta hagi rahuldamata;
– mõista kohtukulud välja hagejalt.
Õiguslik käsitlus
[…]
Sisulised küsimused
[…]
Esimene väide, et on rikutud põhjendamiskohustust, kaitseõiguste tagamise põhimõtet ja õigust tõhusale kohtulikule kaitsele
[…]
– Hageja kaitseõiguste ja õiguse tõhusale kohtulikule kaitsele rikkumine, mis tuleneb sellest, et ta ei saanud piisavalt teavet tema suhtes piiravate meetmete võtmise kohta
78 Hageja väidab, et korduvatest järelepärimistest hoolimata ei saanud ta piisavalt teavet tema ja Bank Mellati suhtes piiravate meetmete võtmise kohta ning eelkõige ei saanud ta mingeid tõendeid Bank Mellati väidetava kaasatuse kohta tuumarelvade leviku toetamisse. Selles kontekstis rõhutab ta, et piiravate meetmete võtmise ettepanekud, mis edastati 13. septembri 2010. aasta kirjaga, ja ettepanek, mis edastati vasturepliigi lisas, olid ebapiisavad, ning viimati nimetatud ettepanek edastati hilinenult.
79 Hageja järeldab sellest, et nende dokumentide edastamine ei võimaldanud tal esitada tulemuslikke märkusi tema ja Bank Mellati suhtes piiravate meetmete võtmise kohta, ning seega ei olnud talle tagatud õiglane menetlus.
80 Nõukogu, keda toetab komisjon, ei pea hageja argumente põhjendatuks. Ta märgib nimelt, et ta edastas piiravate meetmete võtmise ettepanekud hagejale kohe, kui ta oli saanud selleks ettepanekud teinud liikmesriikide nõusoleku.
81 Esiteks nähtub eespool punktides 62–77 läbi viidud analüüsist, et Bank Mellati suhtes nõukogu esitatud esimene, neljas ja viies põhjendus ning hagejat ennast puudutav põhjendus – nii nagu need ilmnevad vaidlustatud aktidest ja hagejale edastatud piiravate meetmete võtmise ettepanekutest – on piisavalt täpsed. Seevastu asjaolu, et Bank Mellati suhtes nõukogu esitatud teine, kolmas, kuues ja seitsmes põhjendus on ebamäärased, kujutab endast hageja kaitseõiguste ja õiguse tõhusale kohtulikule kaitsele rikkumist.
82 Teiseks tuleb märkida, et piiravate meetmete võtmise ettepanekud, mis edastati 13. septembril 2010, edastati enne selle tähtaja möödumist, mille nõukogu oli andnud hagejale märkuste esitamiseks ja milleks oli 25. september 2010, mistõttu ei saa nendega seoses tuvastada mingit kaitseõiguste rikkumist.
83 Seevastu vasturepliigile lisatud ettepanek edastati pärast eespool punktis 82 nimetatud tähtaja möödumist.
84 Nõukogu argumendiga, mis puudutab vajadust saada asjaomase liikmesriigi nõusolek, ei saa nõustuda. Nimelt, kui nõukogu soovib teatud üksuse suhtes piiravate meetmete võtmiseks tugineda liikmesriigi esitatud andmetele, peab ta enne nende meetmete võtmist tagama, et need andmed on võimalik asjaomasele üksusele aegsasti edastada, et viimane saaks oma seisukoha tulemuslikult teatavaks teha.
85 Tuleb siiski asuda seisukohale, et see, kui hilinenult on edastatud dokument, millele nõukogu tugines üksuse suhtes piiravate meetmete võtmisel või nende jõussejätmisel, kujutab endast varem vastu võetud aktide tühistamiseks alust andvat kaitseõiguste rikkumist üksnes juhul, kui on tõendatud, et asjaomaseid piiravaid meetmeid ei oleks saanud õiguspäraselt võtta või jõusse jätta, kui hilinenult edastatud dokument tuleks süüstavate tõendite hulgast eemaldada.
86 Ent nagu nähtub eespool punktidest 70 ja 76, ei sisalda vasturepliigile lisatud ettepanek võrreldes vaidlustatud aktide ja 13. septembril 2010 edastatud ettepanekutega täiendavaid andmeid, mis tähendab, et see, kui jätta kõnealune ettepanek süüstavate tõendite hulgast välja, ei saa mõjutada hageja suhtes piiravate meetmete võtmise ja jõussejätmise põhjendatust. Neil asjaoludel ei õigusta kõnealuse ettepaneku hilinenult edastamine otsuse 2010/413, rakendusmääruse nr 668/2010, otsuse 2010/644 ega määruse nr 961/2010 tühistamist.
87 Mis puudutab kolmandaks tõendite edastamata jätmist, siis tuleb märkida, et kaitseõiguste tagamise põhimõtte kohaselt ei ole nõukogu kohustatud edastama muid dokumente kui need, mis sisalduvad tema toimikus. Käesolevas kohtuasjas kinnitab nõukogu, ilma et hageja talle vastu vaidleks, et tema toimikus ei ole täiendavaid tõendeid Bank Mellati kaasatuse kohta tuumarelvade leviku alasesse tegevusse ega ka hageja enda kohta. Neil asjaoludel ei saa nõukogule ette heita, et ta rikkus hageja kaitseõigusi ja õigust tõhusale kohtulikule kaitsele, kui ta jättis sellised tõendid edastamata.
[…]
Teine väide, et seoses hageja Bank Mellatile kuulumise ja viimase kontrolli all olemisega on tehtud hindamisviga
101 Hageja väidab, et ta ei ole määruse nr 423/2007 artikli 7 lõike 2 punkti d, otsuse 2010/413 artikli 20 lõike 1 punkti b, määruse nr 961/2010 artikli 16 lõike 2 ja määruse nr 267/2012 artikli 23 lõike 2 tähenduses Bank Mellati omandis.
102 Sissejuhatuseks tuleb märkida, et Üldkohtu läbiviidav analüüs käsitleb üksnes asjaolu, et Bank Mellatile kuulub 60‑protsendiline osalus hageja aktsiakapitalis. Nimelt vastab tõele, et alates 24. jaanuarist 2012 kehtivad hageja teise aktsionäri Bank Tejarati suhtes samuti piiravad meetmed, mis on võetud otsuse 2010/413, määruse nr 961/2010 ja määruse nr 267/2012 alusel. Sellele asjaolule viitas nõukogu siiski esimest korda alles kohtuistungil ning seda ei ole mainitud ka vaidlustatud aktide põhjendustes. Järelikult ei saa seda kõnealuste aktide õiguspärasuse kontrollimisel arvesse võtta.
103 Kohtupraktikast nähtub, et kui külmutatakse sellise üksuse rahalised vahendid, kelle puhul on tuvastatud, et ta osaleb tuumarelvade levikus, siis esineb oht – mida ei saa tähelepanuta jätta –, et see üksus avaldab talle kuuluvatele või tema kontrolli all olevatele üksustele survet, et tema suhtes võetud meetmete tagajärgedest kõrvale hoida. Järelikult on nõukogule määruse nr 423/2007 artikli 7 lõike 2 punktiga d, otsuse 2010/413 artikli 20 lõike 1 punktiga b, määruse nr 961/2010 artikli 16 lõikega 2 ja määruse nr 267/2012 artikli 23 lõike 2 punktiga a kehtestatud kohustus külmutada nende üksuste rahalised vahendid vajalik ja sobiv, et tagada võetud meetmete tõhusus ja see, et nendest meetmetest ei hoita kõrvale (vt selle kohta analoogia alusel eespool punktis 27 viidatud kohtuotsus Melli Bank vs. nõukogu, punktid 39 ja 58).
104 Samuti tuleb märkida, et kui 100‑protsendiline osalus üksuse kapitalis kuulub üksusele, kelle puhul on tuvastatud, et ta osaleb tuumarelvade levikus, on otsuse 2010/413 artikli 20 lõike 1 punktis b ja määruse nr 961/2010 artikli 16 lõike 2 punktis a nimetatud omandi tingimus täidetud (vt analoogia alusel eespool punktis 27 viidatud kohtuotsus Melli Bank vs. nõukogu, punkt 79). Sama järeldust tuleb kasutada ka määruse nr 267/2012 artikli 23 lõike 2 punktis a nimetatud üksuse „kuulumise” suhtes üksusele, kelle puhul on tuvastatud, et ta osaleb tuumarelvade levikus.
105 Samas puudub vaidlus selle üle, et Bank Mellatile kuulub üksnes 60‑protsendiline osalus hageja aktsiakapitalis.
106 Neil asjaoludel ei ole vastupidi nõukogu ja komisjoni väidetele kohaldatav eespool punktis 104 viidatud kohtupraktikast tulenev reegel, kuna ainuüksi 60‑protsendiline osalus hageja aktsiakapitalis ei tähenda, et eespool punktis 104 viidatud sätetes ette nähtud „omandi” või „kuulumise” tingimus oleks täidetud.
107 Seetõttu tuleb analüüsida, kas käesoleva kohtuasja asjaolusid ja eelkõige Bank Mellati osaluse suurust arvestades esineb oht – mida ei saa tähelepanuta jätta –, et hagejat survestatakse Bank Mellati suhtes võetud meetmete tagajärgedest kõrvale hoidma (vt selle kohta analoogia alusel eespool punktis 27 viidatud kohtuotsus Melli Bank vs. nõukogu, punkt 40).
108 Nõukogu, keda toetab komisjon, väidab, et see on nii, kuna Bank Mellat võib enamusaktsionärina, kellele kuulub 60‑protsendiline osalus hageja aktsiakapitalis, nimetada ja tagasi kutsuda hageja juhatuse liikmeid.
109 Sellega seoses ilmneb toimiku materjalidest, et hagejal on seitse juhatuse liiget, kellest kaks on sõltumatud juhatuse liikmed, kes ei täida juhtimisfunktsiooni.
110 Vastab tõele, et nii Ühendkuningriigi kohaldatavate õigusnormide kui ka hageja põhikirja kohaselt nimetatakse hageja juhatuse liikmed üldkoosoleku lihthäälteenamust nõudva otsusega.
111 Samas nähtub esiteks hageja esitatud teabest, mille tõelevastavust ei ole teised pooled kahtluse alla seadnud, et vastavalt tema aktsionäride vahelisele kokkuleppele on praegustest juhatuse liikmetest ainult neli Bank Mellati valitud ning kolm ülejäänud juhatuse liiget on Bank Tejarati valitud.
112 Lisaks on üks neljast Bank Mellati valitud juhatuse liikmest sõltumatu juhatuse liige, kes ei täida juhtimisfunktsiooni. Nagu ilmneb hageja esitatud teabest, tähendab sõltumatuse tingimus, mille järgimist kontrollib FSA äriühingu juhatuse liikmete nimetamisele loa andmise menetluses, eelkõige, et kõnealune juhatuse liige ei ole mingil viisil seotud hageja aktsionäridega, sealhulgas Bank Mellatiga.
113 Neil asjaoludel tuleb asuda seisukohale, et Bank Mellatil on võimalik mõju avaldada hageja praegusest seitsmest juhatuse liikmest kõige enam kolmele ehk vähemusele.
114 Nõukogu väitis selle kohta kohtuistungil veel, et sõltumatud juhatuse liikmed ei osale hageja igapäevases juhtimises, kuivõrd nad ei täida juhtimisfunktsiooni.
115 Tuleb aga märkida, et juhatuse liikmete tehtavate ühiste otsuste osas ei ole hageja põhikirjas seoses kvoorumi tingimuste ega hääletusõigusega vahet tehtud juhtimisfunktsiooni täitvatel ja seda mittetäitvatel juhatuse liikmetel. Järelikult on juhtimisfunktsiooni mittetäitvate juhatuse liikmete positsioon selles kontekstis võrdväärne juhtimisfunktsiooni täitvate juhatuse liikmete omaga.
116 Pealegi, kui nõukogu argumente tuleb mõista nii, et need puudutavad mõju, mida Bank Mellati valitud hageja juhatuse liikmed eraldi võivad juhtimisfunktsiooni täitmisel avaldada, siis ei saa neid arvesse võtta kahel põhjusel. Nimelt, esiteks ei ole seda asjaolu esile toodud vaidlustatud aktide põhjendustes. Teiseks ei ole kõnealused argumendid piisavalt täpsed, kuivõrd nõukogu ei ole märkinud asjassepuutuvate juhatuse liikmete nimesid ega nende täidetavaid konkreetseid ülesandeid ega ka seda, millist konkreetset ohtu kujutab see asjaolu Bank Mellati suhtes võetud piiravate meetmete tõhususele.
117 Teiseks tuleb märkida, et toimiku materjalidest nähtub, et hageja iga uue juhatuse liikme nimetamiseks peab FSA loa andma. Järelikult ei saa Bank Mellat hageja juhatuse liikmete arvu ja laadi vabalt muuta, näiteks sõltumatute juhatuse liikmete ametikohti kaotades.
118 Kõike eespool esitatut silmas pidades tuleb jõuda järeldusele, et käesoleva kohtuasja konkreetsetel asjaoludel ei võimalda asjaolu, et Bank Mellatile kuulub hageja aktsiakapitalis 60‑protsendiline osalus, asuda seisukohale, et määruse nr 423/2007 artikli 7 lõike 2 punktis d, otsuse 2010/413 artikli 20 lõike 1 punktis b, määruse nr 961/2010 artikli 16 lõikes 2 ja määruse nr 267/2012 artikli 23 lõike 2 punktis a ette nähtud „omandi” või „kuulumise” tingimus on täidetud.
119 Järelikult ei õigusta ainuüksi asjaolu, et Bank Mellatile kuulub hageja aktsiakapitalis 60‑protsendiline osalus, hageja suhtes piiravate meetmete võtmist ega jõussejätmist.
120 Kuna asjaolu, et Bank Mellatile kuulub hageja aktsiakapitalis 60‑protsendiline osalus, on ainus, mida Üldkohus saab arvesse võtta (vt eespool punkt 102), tuleb teise väitega nõustuda ja seega otsus 2010/644, määrus nr 961/2010, otsus 2011/783, rakendusmäärus nr 1245/2011 ja määrus nr 267/2012 hagejat puudutavas osas tühistada, ilma et oleks vaja analüüsida esiteks muid argumente, mis hageja on teise väite raames esitanud, ega teiseks viiendat väidet.
[…]
Esitatud põhjendustest lähtudes
ÜLDKOHUS (neljas koda)
otsustab:
1. Tühistada Persia International Bank plc‑d puudutavas osas järgmised õigusnormid:
– nõukogu 26. juuli 2010. aasta otsuse 2010/413/ÜVJP, mis käsitleb Iraani vastu suunatud piiravaid meetmeid ning millega tunnistatakse kehtetuks ühine seisukoht 2007/140/ÜVJP, II lisa tabeli B punkt 4;
– nõukogu 26. juuli 2010. aasta rakendusmääruse (EL) nr 668/2010, millega rakendatakse määruse (EÜ) nr 423/2007 (mis käsitleb Iraani vastu suunatud piiravaid meetmeid) artikli 7 lõiget 2, lisa tabeli B punkt 2;
– nõukogu 25. oktoobri 2010. aasta otsuse 2010/644/ÜVJP, millega muudetakse otsust 2010/413, lisa I osa tabeli B punkt 4;
– nõukogu 25. oktoobri 2010. aasta määruse (EL) nr 961/2010, milles käsitletakse Iraani vastu suunatud piiravaid meetmeid ja millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 423/2007, VIII lisa tabeli B punkt 4;
– nõukogu 1. detsembri 2011. aasta otsus 2011/783/ÜVJP, millega muudetakse otsust 2010/413;
– nõukogu 1. detsembri 2011. aasta rakendusmäärus (EL) nr 1245/2011, millega rakendatakse määrust nr 961/2010;
– nõukogu 23. märtsi 2012. aasta määruse (EL) nr 267/2012, milles käsitletakse Iraani vastu suunatud piiravaid meetmeid ja millega tunnistatakse kehtetuks määrus nr 961/2010, IX lisa I osa tabeli B punkt 4.
2. Säilitada otsuse 2010/413, mida on muudetud otsusega 2010/644 ja otsusega 2011/783, toime Persia International Banki suhtes kuni määruse nr 267/2012 tühistamise jõustumiseni.
3. Jätta hagi ülejäänud osas rahuldamata.
4. Jätta Euroopa Liidu Nõukogu kohtukulud tema enda kanda ja mõista temalt välja Persia International Banki kohtukulud.
5. Jätta Euroopa Komisjoni kohtukulud tema enda kanda.
Pelikánová | Jürimäe | Van der Woude |
Kuulutatud avalikul kohtuistungil 6. septembril 2013 Luxembourgis.
Allkirjad