Eelotsusetaotlus, mille on esitanud Verwaltungsgericht Sigmaringen (Saksamaa) 23. märtsil 2022 – A. A. versus Bundesrepublik Deutschland
(kohtuasi C-216/22)
Kohtumenetluse keel: saksa
Eelotsusetaotluse esitanud kohus
Verwaltungsgericht Sigmaringen
Põhikohtuasja pooled
Kaebaja: A. A.
Vastustaja: Bundesrepublik Deutschland
Eelotsuse küsimused
1. a. Kas direktiivi 2013/32/EL1 artikli 33 lõike 2 punktiga d ja artikli 40 lõikega 2 on kooskõlas niisugune liikmesriigi õigusnorm, mille kohaselt loetakse korduv taotlus vastuvõetavaks ainult juhul, kui taotluse tagasilükkamise algse otsuse aluseks olnud asjaolud või õiguslik olukord on hiljem taotleja kasuks muutunud?
b. Kas direktiivi 2013/32/EL artikli 33 lõike 2 punktiga d ja artikli 40 lõikega 2 on vastuolus niisugune liikmesriigi õigusnorm, mis ei käsitle „uue dokumendi“ või „uue tõendina“ Euroopa Liidu Kohtu otsust (käesolevas asjas: ELTL artikli 267 alusel algatatud eelotsusemenetluses), kui kohtuotsus ei tuvasta liikmesriigi õigusnormi vastuolu liidu õigusega, vaid piirdub liidu õiguse tõlgendamisega? Millised tingimused peavad vajaduse korral olema täidetud selleks, et Euroopa Liidu Kohtu otsust, milles üksnes tõlgendatakse liidu õigust, tuleks arvesse võtta „uue dokumendi“ või „uue tõendina“?
2. Juhul, kui küsimustele 1a ja 1b vastatakse jaatavalt: kas direktiivi 2013/32/EL artikli 33 lõike 2 punkti d ja artikli 40 lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et Euroopa Liidu Kohtu otsust, millega on tuvastatud, et on põhjendatud alus eeldada, et sõjaväeteenistusest keeldumine direktiivi 2011/95/EL1 artikli 9 lõike 2 punktis e täpsustatud tingimustel on seotud ühega selle direktiivi artiklis 10 nimetatud viiest põhjusest, tuleks arvesse võtta „uue dokumendi“ või „uue tõendina“?
3. a. Kas direktiivi 2013/32/EL artikli 46 lõike 1 punkti a alapunkti ii tuleb tõlgendada nii, et menetleva ametiasutuse otsuse peale pidada taotlust direktiivi 2013/32/EL artikli 33 lõike 2 punkti d ja artikli 40 lõike 5 tähenduses vastuvõetamatuks, esitatud kohtuliku õiguskaitsevahendi alusel saab kontrollida üksnes seda, kas menetlev ametiasutus on võtnud õigesti arvesse tingimusi, mille põhjal saab korduvat varjupaigataotlust käsitada vastavalt direktiivi 2013/32/EL artikli 33 lõike 2 punktile d ning artikli 40 lõigetele 2 ja 5 vastuvõetamatuna?
b. Juhul, kui küsimusele 3a vastatakse eitavalt: kas direktiivi 2013/32/EL artikli 46 lõike 1 punkti a alapunkti ii tuleb tõlgendada nii, et kohtulik õiguskaitsevahend, mis on esitatud otsuse peale pidada taotlust vastuvõetamatuks, hõlmab ka selle kontrolli, kas esinevad rahvusvahelise kaitse andmise tingimused direktiivi 2011/95/EL artikli 2 punkti b tähenduses, kui kohus tuvastab oma kontrolli käigus, et tingimused korduva varjupaigataotluse tagasilükkamiseks vastuvõetamatuse tõttu ei ole täidetud?
c. Juhul, kui küsimusele 3b vastatakse jaatavalt: kas kohtu niisugune otsus eeldab seda, et taotlejale garanteeriti enne spetsiaalsed menetluslikud tagatised vastavalt direktiivi 2013/32/EL artikli 40 lõike 3 kolmandale lausele koostoimes sama direktiivi II peatükis sätestatud eeskirjadega? Kas kohus võib selle menetluse ise läbi viia või peab ta selle – vajadusel pärast kohtumenetluse peatamist – menetlevale ametiasutusele delegeerima? Kas taotleja võib loobuda nõudest, et nendest menetluslikest tagatistest kinni peetaks?
____________
1 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2013. aasta direktiiv 2013/32/EL rahvusvahelise kaitse seisundi andmise ja äravõtmise menetluse ühiste nõuete kohta (ELT 2013, L 180, lk 60).
1 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. detsembri 2011. aasta direktiiv 2011/95/EL, mis käsitleb nõudeid, millele kolmandate riikide kodanikud ja kodakondsuseta isikud peavad vastama, et kvalifitseeruda rahvusvahelise kaitse saajaks, ning nõudeid pagulaste või täiendava kaitse saamise kriteeriumidele vastavate isikute ühetaolisele seisundile ja antava kaitse sisule (ELT 2011, L 337, lk 9).